Kui harjumuspäraselt halli talve hommik on roosakirju, siis on see ju hea enne? Või hoopis omamoodi ettevalmistus raskustele, millega tuleb silmitsi seista, et kinnitada ikka veel, et lootus on olemas kui seda pole? Võta siis kinni, aga seisin hommikul pikalt aknal ja vaatasin taevast, sest see oli nii ilus.
Kui me pärastlõunal linna arsti juurde sõitsime, siis tõdesime, et kuigi me pole kumbki hommikuinimene, meie aktiivsus jääb õhtusse ja öösse, varastesse hommikutundidesse, siis vaat arsti juures on parem käia hommikul, kuidagi pooluimasena, et kogu see protsess tundus läbi une kuidagi pehmem. Maja ees seistes oli hõre olla. Mul läks ikka minut, et end koguda. Aga, oota, teeme pilti ka! See on ju veel see hetk, kus me ei tea midagi enamat kui et me pisike Lootus, me pisike Hope on kusagil olemas ja ta on meile väga kallis ja armas.
“May the force be with us” mõtlesin valjul häälel ja Andreas kordas seda. Nende sõnadega läksin ma teadmisele vastu.
Alles tagasi autos olles taipasin, et kuigi kõik nagu äkki isegi hästi on, võeti meilt jälle ära ühe olulise hetke rõõm. Ultrahelipilti uuriv tädi teatas:”Jah, rasedus on emakas. Jah, süda lööb, AGA ta on liiga väike, nädal maas õigest ajast. Teie vererõhu ja vanusega ei looda ma siit midagi. Vaatme kahe nädala pärast uuesti, aga kindel ei saa küll olla, et siit midagi tuleb.”
Ebakindlus? Hirm patsiendi võimalike süüdistuste pärast, kui kõik pekki läheb ikkagi? Lihtsalt olematu empaatiavõime? Mida iganes, aga seda oleks saanud ta ütelda ausalt ja pehmendamiseta ka palju toetavamalt, näiteks, jah, rasedus on emakas, süda lööb ja kuna ta on pisut pisem kui peaks, siis vaatame kahe nädala pärast uuesti. Meile oleks jäänud meie rõõm. Aga nüüd siis aga jälle ootame kaks nädalat, et nagu mida, et kui see pisike ei arene, siis tuleb abort? Kokkuvõtres võib alati kõik pekki minna, aga alati ei lähe!
Ravi olevat muidugi ka kole koormus lapsele, aga ilma ka ei saa. Kõik jätkub sama lauluga. Äkki vaataks verd? No et raseduse ajal ja veel sellise ravimite hunnikuga äkki võiks? Ei – see, kas hCG on 25 000 või 31 000 ei oma tähtsust, nagunii on ta kasvanud ja progesteroon on ravi tõttu nagunii kõrgem ja kui on madal, siis pole ka midagi teha. Aga kui on kõrgem? Seda see polevat.
Tahaks nii rõõmust hõisata, aga okas on hinges. Andreas oli õnnetu. Sisse teda ei lubata, pisikese südame tööd paar sekundit filmida tema jaoks mul ei lubatud – sest te ei näe ega saa sealt aru nagunii midagi… aga noh, hea küll, ma teen teile siis pildi, aga aru ei saa siit küll midagi!
No ma ei tea, aga ma küll näen krevetti ja Andreas tundis ära oma kadunud kameeleoni. Aga maja ees parklas istudes ja oma pisikese esimest portreed vaadates hõisata me ei julge.
Kui ma oma praktikapäeviku lõpuks valmis sain ja teele panin ning õhtuse süsti tehtud saime, küsisin Andreaselt uuesti, kas ta on nõus pildile tulema oma kameeleon Hope’iga. Tema kardab, sest mis siis saab, mida ta siis tunneb, mõtleb, ütleb, kui kõik valesti läheb? Need mõtted on mulle tuttavad, ma olen olnud seal ja ainus, mida ma tegelikult tean:
“Siis kui kõik valesti läheb, on sul olemas see hetk praegu, kus sa õnnelik olid selle üle, et ta olemas on. Ja kui sa praegu ei luba endal õnnelik ollla ja kõik valesti läheb, siis sul polegi midagi head nagu olnudki. Jääbki vaid kurbus ja kaotus. Seepärast on oluline olla õnnelik alati siis, kui on võimalik. Ja mõtle, kui Hope kasvab ja suureks saab, siis sa saad talle seda fotot endast koos tema esimese portreega näidata.”
Ja Andreasel jooksevad silmist suured pisarad.
“Kas sa tead, miks ma sinuga abiellusin?”
“Miks?”
“Just selle pärast! Just selle pärast, mida sa praegu jälle tegid! Sa leiad alati kõiges, kõigis ja igal pool midagi ilusat ja head. Ka kõige raskemal hetkel. Ja sellepärast abiellun ma sinuga ikka ja alati uuesti. Alati.”
Ja siis me tegime sellele täpikesele, kes elab mu sees õiges kohas, kelle süda tuksub ja kes oli täna küll natuke pisem, kui ta olema peaks, pildi ja elame järgmised kaks nädalat taas lootuses, et ehk on lootusel lootust.
“May the force be with you and Hope” kirjutas Andreas mulle, kui ma ärevusest iiiveldades arsti kabinetti astusin.
May the Hope be with us, mõtlesin mina. 
Lootusel on lootus
8 thoughts on “IVF päevik 6+6”
Palju õnne!
Ta on tulnud, ta on olemas, ta on uus pisike inimene.
Ta süda lööb, ta kasvab õiges kohas, selle üle tohib täna rõõmustada.
Ja loota saab (ja tulebki) ainult parimat! Sest kui me ei loodaks, siis mis üldse alles jääks?
Aitäh Sulle! Loodame edasi ❤
Mis mõttes, “et siit midagi tuleb”? Seal on juba midagi. See midagi on LAPS. Ta on olemas ja tal on süda, mis lööb. Ja te armastate teda, ükskõik, kas ta saab teiega jääda, sündida ja hea elu elada või… nojah, see teine võimalus. Aga tal on juba praegu armastus, mis käib üle kõikide muude jõudude maailmas.
Hoidku Jumal teid ja Hope’i oma peopesa kumeruses, kuni te kokku saate! (keldi palvest)
Kui ilus! Aitäh Sulle! ❤
No Reet ütles nüüd väga otse seda, mida ma ümber nurg üritasin :).
Sel juhul tuli ümber nurga täitsa otse ikkagi kohale 🙂
Püha issand, kindlasti oleks saanud arst öelda seda palju paremini. Tema jaoks vb jah see pole midagi erilist, näeb iga päev täpikesi, aga Sinu või kellegi teise jaoks on see väga väga eriline ja tähtis. Teile palju palju edu!!!
Aitäh! 🙂 Ja ma olen nõus, et selliseid asju saab ütelda ka väga ausalt ja otse märksa paremini. Võib-olla ta lihtsalt siis ei oska.