Eilse magasin ma lihtsalt maha, puhkasin ja taastusin. Täna rikkusin oma päeva sellega, et vaatasin ära kogu otseülekande riigikogust, kus nad arutasid kevadise rahvahääletuse teemat ja ajasid asja ikka päris absurdini. Hulk normaalseid mõistusega inimesi on lihtsalt nurkapakitud ja vait sunnitud, kuni idioodid räägivad hirmsaid lugusid sellest, kuidas keegi oma terjeri, hobuse ja taevas hoia, kompuutriga, abielluda tahab. Polügaamia seadustamiseni välja. Kurb, masendav ja täiesti haige, mis toimub! Sest jutt käib ju meie Eesti oma inimestest ja peredest, armastusest, kokkulepetest, lastest ja turvalisusest ja heaolust. Aga kõik ju ei vääri seda, sest nähe, siis tahab keegi ka seadlikult abielluda oma terjeriga?! Abitult tigedaks teeb see sõge rumalus. No vot ja selle vaatamise-kuulamise oleksin ma võinud täna kohe täiesti vahelejätta, sest see, mida ma nägin ja kuulsin, lihtsalt vihastas mind. Ja kuna see mind juba nii käima tõmbas, siis otsisin väljapääsu ja läksin lugesin tasakaaluks hoopis oma viimased leinanõustamise tehnikate koolituse õppetunnid läbi.
Ja kokkuvõttes on ainus asi, mis hetkel päriselt loeb hoopis see, et pisike Hope kenasti kasvaks. Ma olen püüdnud lasta ajal minna, et ma nii väga ei muretseks, oodanud uut arstiaega ja lootnud, et kõik ikka sujub. Aga arsti hoolimatult pillatud sõnad kraabivad valusalt. Et kui kõik läheb hästi, siis ma nagunii unustan, mis solki ta suust välja ajas või kui ei lähe hästi, siis “ta ju ütles”! Kuidas ma tahaksin tema häält enda peas ignoreerida ja lihtsalt olla oma unistuste vikerkaarevärvilises mullis, et kõik siiski on võimalik. Sest mu kõht ju on vikerkaarevärviline selle kõige nimel ja iga päevaga vihkan ma seda süstimist aina enam. Nii väga igatsen ma normaalsust.
Raseolemise tunnet mul küll ei ole, kuid ma vist isegi ei tea, mis tunne see on, sest siiani on alati ainus kindel märk olnud kõhu kasvamine ja selleni on hetkel veel pisut aega. Tan andis omal ajal endast üsna varakult märku ka liigutustega ja lõpus elas mul varbaid pidi ribide vahel ja see oli ikka päris hull tunne, aga see oli siis, kui ta oli juba terve igaviku mu sees elanud. Vanc oli pakkinud oma platsenta emaka etteseina ja nii võis teda vaid aimata kusagil mu sees liigutamas. Kuigi ta sündides oli 44cm pikk, siis kaalus ta vaid poolteist kilo ja oleks ta pidanud suuremaks kasvama selleks, et ma teda julgemalt tundnud oleksin.
Raseduskalendri järgi sai pisike Hope sellel nädala vaarikamarja suuruseks, Vaarikad mulle meeldivad. Mulle tundub, et ka Hope on vaarikasolemisega rahul 🙂