Head uut kehapositiivset aastat!

HOIATUS: selles postituses näeb mõningal määral alasti keha 🙂

Kui sa avad pühapäeva hommikul silmad ja esimene asi, mida sa näed on selline naeratus, mis seal sinu ärkamist on kes teab kui kaua oodanud…

Ja teine, mida sa näed on see, et öösel on maha ja mitte ainult maha vaid ka puudele sadanud mõnus kohev lumi…

… siis pole isegi mingit küsimust, mida sellise päevaga peale hakata!

Sellisel päeval, mis ütlasi on Andrease talvepuhkuse viimane päev ja vajab väärilist tähistamist, tuleb minna metsa, võtta riided seljast ja teha toredaid pilte. Sest see on tõenäoliselt üks kõige viimasemaid asju, mida normaalne inimene sellise talveilmaga teha mõistab. Mu plaan kõlas Andreasele umbes niisama reibas, kui et ooo, vaata, õues on imeline rannailm, lähme randa või et ooo, vaata, imeline lumi, lähme kelgutama. Ma ajasin need kaks asja omavahel ikka täiesti sõlme ja Andreas koputas mulle, et olen ma ikka täitsa päris väga kindel, et see, mida ma täna teha soovin, on just see, millest ma just rääkisin. Kuigi ta vist vajas seda kinnitust vaid enda jaoks, et kas ta ikka sai päris täpselt aru, mis teda ees ootab.

Nii palju ta mind tunneb, et kui Pipi minus midagi pähe võtab, eriti sellist täiesti võimatut ja üsna mõistusevastast, siis ju on tal tõsi taga ja elu on näidanud, et Andreas seedib seda asja õige pisut ja ongi veenmise osa tehtud. Tõttöelda on ta ka tunnistanud, et selliseid hetki ta kohe armastab, kui ma teda ennast ületama panen. Sest esimene reaktsioon on ikka täiesti totaalne EIIII ja siis tuleb, et hmm, aga miks ka mitte ja siis on juba valmisolek seikluseks, et davai, teeme ära! Ja ega ma kade tüdruk ei ole, hihii!

Kaamera aku oli täis, kaardil oli ruumi 2000 pildi jaoks. Andreas valis sokke nagu need oleks täna kuidagi eriti olulised. Kuigi mine tea, äkki ongi, sest saapad on ainsad, mis talle jalga jäävad ja nende sees ka sokid ehk teoreetiliselt on need nagu ainsad riideesemed ja selle mõtte peale tundus isegi täiesti mõistlik, et ta neid nii hoolega valis.

Samal ajal tassisin ma autosse oma hundikõrvad, inglitiivad ja isa vana villase hommikumantli. No et äkki on tal vahepeal hea peale võtta, kui ta seal metsas paljalt ringi jookseb ja jahedust peaks tundma pilditegemiste vahel. Mul on kusagil veel mitu paari tiibasid, aga ma ei ole suutnud nendeni siin veel jõuda. Ju mõnel järgmisel korral.

Meil oli plaan leida üles imeline männimets, kus me kunagi mõõgaga pildistamas käisime. Seda me muidugi üles ei leidnud. Tiirutasime ringi ja imestasime, kuidas talivine puhkepäev on inimesed õue toonud kohe kambakesi. Mis ühelt poolt on muidugi tore, et inimesed õues on, aga teisalt oleks Andreas eelistanud hetkel vist pigem inimtühjust.

Ringi seigeldes ja sobivat metsa otsides küsisime taas Maarja käest nõu, sest viis ju tema meid eelmine kord sinna ägedasse männimetsa. See mets jäi sel korral avastamata, aga ühte teise toredasse metsa suunas ta meid küll. Pisut otsimist ja kaalumist ja kuna õues kiskus juba servast hämaraks, siis otsustasime asja ära teha.

Andreas kooris end autos paljaks ja hüppas sealt siis hommikumatel seljas reipalt välja nagu läks suplema või basseini äärde sulgpalli mängima. Rannalina oligi vaid puudu. Selle asemel surasin ma talle selga inglitiivad ja ütlesin, et jookse nüüd. Ja ta jooksis. Ja siis ta luuras ja siis ta sirutas ja siis hõiskas rõõmust üle metsa. Vahepeal tõmbas ta endale okselt lund kaela ja naeris nagu hullunud õnnelik jänes. Ja kuna ta polnud kindel, et ma selle langeva lume ikka pildile sain, siis tõmbas ta veel endale lund kaela ja möirgas ise seal okste vahel naerda.

Iga hetkega tuli tal julgust juurde, ta avanes ja see oli nii tore, sest tegelikult pole see ju mitte kellegi teise kui tema enda asi. Eesmärk pole ju midagi eksponeerida ja kedagi traumeerida. Selleks sai kaasa mantel ja valitud ka koht, kust meil on võimalus igast suunast tulijaid eemalt juba märgata ja kuulda. Pealegi usun ma, et iga inimene ajagu ikka enda asja ja kui keegi päise päeva ajal kusagil põõsas müttab, naerab ja appi ei karju, siis järelikult pole see kellegi teise asi, mida ta teeb.

Need lumeinglipildid on miski, mida ma nii kaua olen mingis võtmes katsetada igatsenud, sest need on pehmeks alguseks mu uuele fotoprojektile, mida ma pikalt hellitanud ja südames olen kandnud. Algselt oli see projekt body shamingu (kehahäbistamise) vastane, siis aga taipasin, et negatiivsus pole parim noot nii olulise asja juures ja nii sai sellest kehapositiivsuse projekt. Andreas ikka itsitab, et kehaülistamise projekt. Ja mingis mõttes on tal kindlasti ka õigus, sest keerulisema asja normaliseerimiseks on vaja vahel anda rohkem tõuget kui vaid toetus.

Võimalik, et mingitel hetkedel lähen ma selle projektiga üsna piiride peale ja võimalik, et mõnel hetkel lähen ma ka üle piiride, et otsida ja katsetada ja ehk ka leida, aga ma usun nii väga, et meil kõigil on õigus tunda end olenemata mõõtudest ja vormidest ja kõigist hädadest ja eripäradest imeliste ja eriliste ja ilusate ja heade ja ihaldusväärsetena, sest meie keha on meie kodu. Jaa, kahtlemata on seisundeid, mis on eluohtlikud ja mida ei saa ega tohi ülistada, aga kas pole nende taga mitte sageli üle võlli läinud halvad ja halvavad tunded muuhulgas ka enda keha suhtes? Ja samas näiteks kas ülikõhn, aga samas tegus ja tervislikult toituv inimene peab kogu aeg kuulma kui kõhn ta on ja võitlema kahtlustustega, kas ta ikka sööb piisavalt? Ja tugevalt ülekaaluline, rasvunud inimene ei pea kuulma pidevat hurjutamist, et kas ta oma südamele ja tervisele ikka mõtleb ja jätku parem see sõõrik söömata. Ta teab seda kõike ise ka ja see ei aita teda kuidagi. Süütunne ja kõik muud halvad tunded ei aita kuidagi. Oma kehas elab ta just täna, just praegu ja kui ta tunneb sedasi iseendana iseenda nahas end hästi, siis on selles kõiges vähemalt üks hea asi kõige keerulise ja sageli ka lootusetu ja abituksmuutma kõrval ja seda ei tohi temalt ära võtta, eks?

Jah, on neid, kes vajavad palju tõsisemat abi ja tuge, aga suures plaanis ei ole mitte kellegi õigust meid pikkuse, laiuse, kaalu, kasvu, nahavärvi, armide, vigastuste, tätoveeringute, augustuste, eluks vajalike tarvikute ja muude omaduste ja muutuste tõttu halvustada ega vähem väärtustada. Sisuliselt jõuan ma ringiga tagasi oma “minu keha on minu kindlus” postituse juurde, sest näen, kui paljude jaoks on nende enda keha, nende endi alastus mõeldamatu ja vastumeelne, tihedalt läbi põimunud rahulolematuse, häbi ja valu, tõrjutuse ja hukkamõistuga. Ja nii lähengi ma teele ja hakkan vaikselt otsima oma rada, et normaliseerida seda, mis ongi normaalne. Ka siis, kui see normaalsus sünnib näiteks inglitiibadega lumes paljalt sumades.

Kuna mul hetkel Photoshopile ligipääsu ei ole, siis kaamera pildid ootavad oma aega, aga vahepeal jõudsin ma mõned klõpsud ka telefoniga teha testimiseks ja neid, täiesti töötlemata telefonipilte ma teile Andrease nõusolekul ka emotsiooni jagamiseks näitan ❤

Kui ma neid esimesi pilte vaadates vaimustunult teatasin, et osasid neist piltidest peab ka FB sõpradega jagama, siis hüüatas Andreas EIIII ja naeris õudusest. Siis vaatas ta neid ise. Mõni pilt tegi ta kurvaks ja pahaseks, ta ei meeldinud endale. Ikka see kaal ja vormid ja mis kõik veel. Mõni pilt aga meeldis talle endalegi. Või siis meeldis ta neil piltidel iseendale. Kui sageli juhtub, et sa endale piltidel ei meeldi? Täiesti alasti olles? Või noh, kui sokke-saapaid ja tiibasid vaid kandes? Usun, et mitmed teist tunnistaksid, et ei iial ei oleks nad nõus sedasi pildile ronima. Ja veel vähem avalikult jagama oma alastust. Sest me kõik tahame näida ilusamad ja paremad? Ja samas paneme me läbi selle märgi külge kõigele täiesti normaalsele, sest uus normaalsus ongi justkui see, et peab iseendast ka parem olema, kõik peavad iseendast paremad olema või vähemalt oma oletatavaid puudusi ja ebatäiuslikkusi varjama paremini. Ei pea. Muidugi ei pea ka selleks end paljaks võtma ja FB ronima, aga ka see on ok, kui seda teha.

Õhtul küsisin Andreaselt uuesti, kas on ok, kui ma sellesama pildi FB uusaasta ja projekti tervituseks üles panen. Ta punastas ja ohkas itsitades, et noh, ma nagunii ju teen, mida ma tahan ja ega ta mind ju ei keela, aga eemaldagu ma siis vähemalt ta vanemad ja kaastöötaja pildi nägijate seast. Eemaldasin. Esimesed tunnid käis Andreas mu seinal enda pilti vaatamas läbi sõrmede piiludes vähemalt kümnel korral, et kas keegi on vahepeal ka kurjaks saanud ja hurjutanud, et see pole ikka üldse ok, mida ma siin jagan. Tema üllatuseks olid kõik sõbralikud ja tekkinud olukorrast pigem lõbustatud. Ta hingas suure kergendusega, sest ta ju meeldis endale sellel pildil, aga ei uskunud, et see võiks ka teiste jaoks ok olla.

Enne und kallistas Andreas mind kõvasti ja sosistas, et mitte keegi teine siin maailmas ei pane teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks ja ta on selle üle nii ko-hu-ta-valt õnnelik, et ma seda oskan ja suudan ja julgustan teda ka pisikestes asjades, mis näivad võimatud või üldse olulised ei tundu, aga ometi nii oluliseks võivad lõpuks osutuda. Mul on hea meel, et ta selle toreda kogemuse sai. Kui ma ei oleks kindel olnud positiivses hoiakus, siis ei oleks ma neid samme ka astunud. Oleks täiesti piisanud, et meil need pildid on olemas.

Põnevust jagus ka järgmisesse päeva ja mingil hetkel otsustasin ma muuta oma telefoni taustapilte. Plaan oli mul ammu, aga sobivaid pilte polnud. Andreasel on aegade algusest olnud taustapildiks minu pilt. Minul on olnud joonistusi ja pea pool aastat oli mul me aia suur kärnkonn keset ekraani. Sättisin siis neid pilte edasi ja tagasi ja avastasin korraga, et hehee, kui ma üle Andrease taguotsa libistan, siis vaatab ta mulle avatud ekraanilt vastu oma pilves peaga ja täitsa teistpidi. Nagu peakski nii olema.

Kui ma selle avastasin, siis katsetasin ma kohe mitu korda ja Andreas itsitas nagu tal oleks päriselt kõdi. Ja kui Tan märkas, siis itsitas ta ja küsis, et kas me tegime neid pilte siis, kui me viis tundi kohalikus poes käisime. No muidugi oli see siis, sest siis oli äge lumi ju. Vanc vaatas laual mu lukus telefoni heledavat pilti karjatas naerda lõkerdades MIDAAAA?!! Emmeeee, miks ometi! Ja teatas siis Andreasele, et tal on ägedad tiivad. No vot siis ja nüüd ma siis käingi paljas mees taskus ringi.

Ja siis sirutas Andreas end lumiste puulatvade, taeva ja päikese poole ja ma hüüdsin, et hinga sügavalt sisse ja kujuta ette, et sa armastad ennast ja maailma enda ümber! kohe kogu täiega ja tema oli ikka sama armas ja häbelik nagu alati.

Soovin teile kõigile nii ägedat ja igati kehapositiivset uut aastat! Juhhuuu! ❤

PS kui ma selle loo siia üles olin pannud ja sõna-sõnalt Andreasele tõlkinud, siis istus ta õndsalt mu kõrval ja küsis, et noo, millal me jälle pildistame. Varsti. Just siis, kui õige tunne tuleb. Ja ühel hetkel hakkan ma otsima ka uusi pildistatavaid 🙂

IVF päevik – 48. päev

Täna ei juhtunudki vist muud, kui et see, et me saime Kerliga oma lõputöö muinasjutu valmis ja saadetud. No tekst sai punkti juba eile, aga siis oli vaja veel pilte joonistada. Kõigi tegelaste profiilipildid ja grupildid koos ja ilma meieta ja siis tegelaste elupaik ja teooriakuuskede mets. Eks mul olid joonistamise ideed peas juba ammu ja kavandid olid ka, aga ikka on nii, et kui vormistama hakkad, siis tuleb midagi lisada ja midagi kärpida. Nii jäi viimasel hetkel välja näiteks karu Matilda esitletud Moreno rolliteooria pilt, sest meil ei olnud enam ei aega ega ruumi sellest kirjutada. Ja noh, mine tea, äkki annab elu põhjuse tööga jätkata. Selles olen ma juba üsna kindel, et “Malbe mao memuaarid” peavad tulema, sest see paganama madu on üks viguriga tegelane. Ja ma olin see, kes oli pikalt täiesti ükskõikne selle tegelase suhtes ja tahtis teda küll pingviinide küll pandade ja konnade vastu vahetad. Ja seda praktilistel põhjustel – ma joonistan madu täiesti teistmoodi kui muid tegelasi ja ma ei ole endiselt kindel, kas nad kõlavad kokku. Madu Viive muidugi kandis hoolega hoolt selle eest, et kakofoonia oleks täiuslik. 😃

No vot ja kui ma öösel kell 2 aru sain, et pilt on hea, aga joon, millega ma selle tegin on liiga jäme, siis sama pilti uuesti joonistada tundus sel hetkel liig ja nii ma läksingi magama. Hommikul uhasin kõik valmis ja Andreas ei saanud rahus töödki teha. Istus ja lihtsalt vaatas, kuidas ma paber paberi järel täis sirgeldasin ja itsitas, et kui ma sellise hooga maja koristaksin, siis seda ta ei suudaks küll taluda, aga vaat joonistamist on sedasi ilus vaadata. Tema õnneks ei hakka ma iial sellise innuga koristama. Ja seda naeris Andreas ka, et me pisike Hope on juba nii vana, et on üle elanud juba terve raamatu sünni. 😃

Enesetunne on ok, süstid elasin üle, ravimitega pean järge hoidma, et kogemata öine 12 ja päevane 12 vahetusse ei läheks ega topelt ei saaks, sest mul on lõuna ajal pidevalt tunne, et peaks nagu ka midagi võtma Aga enesetunne on sinisest kõhust ja ravimite võimalikust segadusest hoolimata ikkagi ok.

Tänu tegemistele on aeg tõeliselt lennanud. Ma olin hommikul kindel, et täna on 2. detsember. Seda on ennegi juhtunud, et ma päeva kuidagi vahelt kaotan, aga et neid vahepeal kaks edasi liikus, see on huvitav. Ehk ma ärkan nüüd oma talvisest loomeunest üles ka. Ja samas ega mul viimasel ajal kalendriga palju asja pole – elan arstiajast ja analüüsidest järgmisteni ja vahepeal õpin natuke. Positiivne oli muidugi see, et ma hüppasin hoobilt kaks päeva lähemale esmaspäevale. Isegi sõnum tuli juba täna, et arst mind esmaspäeval ootab. Nii palju, kui minus on ootust ja lootust ja uudishimu, on seal ka hirmu ja äravust. Ega neid ei saagi ära võtta, ju nad käivad siia selle asja juurde. Nii igaks juhuks.

Vahepeal on kätte jõudmas juba 7. rasedusnädala keskpaik. Kui me pisike silmatera on seal, kus ta peab ja kasvab kenasti, siis on ta nädalaga herneterast sirgunud mõnusaks mustikaks.

Hetkel võiks ta olla suurema metsamustika ja pisema kultuurmustika suurune. Ilusat värsket sinist, seda uduhalli varjundiga, polnud sedasi kohe võtta, aga ühe jäätunud marja sain kapist kätte küll.

Palun, lubage esitleda – Hope Mustikmari ❤

Koroonapäevik: Onu Lenini sünnipäev

Avastasin juhuslikult, et kõigi laste sõber onu Leninil on täna sünniaastapäev.

Ma ei mäleta, kui suured sõbrad me temaga olime, aga oktoobrilapseks saada oli küll täitsa uhke värk. Õpetaja Koll oli meie jaoks tõelise patrioodi kehastus ja uhke tunne oli küll pisikese Lenin-lapse näoga tähekest tumesinise pihkseeliku rinnataskul kanda. Mul oli üleni metallist värvitud  suur täheke, vanakooli oma, aga ilusam, kui see moodsam plastikust teravate servadega veidi pisem punane täheke, mille sees oli hall laps-Lenini foto vist. Või joonistus? No igal juhul see abstraktsem kujutis rinnamärgil kellestki meiesarnasest imelisest lapsest oli täitsa äge. Eriti võrreldes selle tavalise ettekujutusega temast, kus ta oli enamasti hoopis kikkhabemega kiilakas pisike vanamees. See oli täiesti mingi teine tegelane.

Mu oktoobrilapseks olemise tuhin ja uhkus läksid kähku mööda, sest juba esimese klassi suvel pioneerilaagris käies selgus, et tegelikult tahaksin ma ammu juba pioneer olla. Mõtle, saab seda oranžikaspunast kaelarätti ehk kaltsu kaelas kanda (kalts oli ta hellitavalt juba siis, sest suured nimetasid seda nii ja popp oli olla suurem kui sa olid) ja see kalts andis tohutult eeliseid – lisaks kõrgemale positsioonile andis see ka igahommikuse ja vahel ka pealelõunase ja õhtuse kaltsutriikimine võimaluse. Asi polnud üldse hoolsalt sirgeks silutud kolmnurkses siidises roodetükis, vaid sellel, mida selle varjus teha sai! See andis pioneeridele võimaluse sööklast taskus ja varrukas salakaubana välja toodud saiaviile triikida. Kes proovinud on, need teavad, et see oli maailma parim snäkk selles veidras laste huvitegevuse suvevanglas. Oktoobrilastel sellist luksust ei olnud. Vaevalt neil keegi oma sitsikleite lasi kolm korda päevas triikida. Eriti koos saiaga. Kui üldse. Kas nad üldse teadsid, mis asi on triigitud sai?

Mulle sai osaks aga tõeline õnn, sest kui enamus lapsi olid jaotatud vanuse ehk klasside järgi rühmadesse ja tited (khmm), said pioneere vaid rivistuse ajal kaugelt vaadata ja pidid diskodelt nagu väikesed lapsed kunagi mitu tundi varem lahkuma, sest nende uneaeg algas varem kui suurtel, siis mina olin aga kuidagi õigel hetkel õiges kohas olnud või osanud õigel ajal õigele inimesele vastata, et ma natuke ka laulda mõistan ja nii sattusin ma kiirete katsete järel laulurühma, kus olid koos igas vanuses lapsed, läbilõige meist kõigist, ja ma olin 8aastase oktoobrilapsena ametlikult SUUREKS kuulutatud. Huuu, nii see juba läks! Sedasi oli laagris päris talutav olla. Vastasel juhul oleks ma ametlikult lihtsalt igavusest seal maha surnud või ette kujutanud, et olen hirmus haigeks jäänud.

Nii, aga laulurühm andis mulle imelise võimaluse end sirgu ajada ja ruttu saada pioneeridega sõbraks. Selgus, et mõni neist ei viitsinud väga pioneer olla ja kui saiaviil oli krõmpsult lapikuks triigitud, lubasid nad lahkelt ka meil, pisematel oma saiu triikida läbi oma kaltsu või triikisid nad neid meile ise.

Teisel suvel olin juba kohe päris suur, peaaegu varaküps pioneer valmis ja ka meie oma rühma pioneerid olid meid rohkem omaks võtnud. Nii saime me vahel ka rivistuse ajal kellegi teise kaltsu kanda ja kujutada ette, et me oleme pioneerid. Pean tunnistama, et ma mäletan oma elust vähe hetki, kus ma nii uhke olen iseenda üle olnud. Seisad seal teistega ühes pikas topeltreas suureks U-ks või ruuduks vormituna ümber lipuplatsi, rind uhkusest nii kummis, et punane kalts su lõua all ikka tuules parema hoo sisse saaks ja pühaliku kolmnurga kaks saba rõõmsalt plagiseksid. Vaat see on suur olemise uhke tunne! Näpatatud ja seda magusam. Selles olin ma täiesti kindel.

Pioneeriks saamise ajaks, kolmanda klassi lõpus vist, oli see kaltsuvärk juba kulunud. Kõik need patriootlikud pioneeridega lastefilmid ja värgid olid sada korda nähtud. Ettekujutus sellest, milline peab olema tõeline nõukogude lapse arengutee, et mitte ütelda karjäär, oli paljudele meile nõukogude emapiima või Malõši ja Maljutkaga nagunii ju juba sisse söödetud imikueast.

Selles, et ma pioneeriks saan, selles polnud üldse küsimust. Meie õpetaja Kollil oli väga selge nägemus asjast. Kõik eeskujulikud nõukogude lapsed saavad pioneeriks. Meie klassis käis paar last, kellel õpetaja ei lubanud pioneeriks astuda või oli asi hoopis selles, et neil kodus ei lubatud ja õpetaja polnud sellega rahul? Vaat ega ma selles nüüd lõpuni kindel ei ole ka ja nüüd küsides räägiks igaüks lugusid juba nii nagu nüüd neid räägitakse. Üks, mis aga kindel oli, oli see, et minu emas oli nii palju kurbust, et tema, kes ta üle kõige maailmas oli lapsena soovinud koos klassikaaslastega pioneeriks saada, seda ei saanud, sest tema vanemad ei andnud talle selleks luba. Sellest kurbusest räägib ta tänase päevani! No ja nii oli ta oma klassis vist pea ainus, kes ei saanud pioneeriks ja kurvastas selle pärast hirmsasti. Ma ei tahtnud, et keegi kurvastaks. Pioneeriks olemine pidi olema ikka uhke värk ja kinnitus, et me oleme Suure Isamaa ehk kogu suure maailma silmis saanud juba täitsa suureks! Kusagil segunesid romantilised lood Zojast ja vanemast õest, pašast või oli see kulitšist, eetikast, õiglusest, kartmatusest, julgusest. Ma olen selle ajastu arusaamiste kirev kehastus selles aatelises mõttes ju siiani. Need inimlikud väärtused on sügavamal kui ma oma juuretippegi tunda suudan. Kõigele muule toredale lisaks.

Pioneeriks saime me kusagil keldris. Ma ei ole kindel, aga mul on tunne, et see võis olla kusagil Keskraamatukogu all? Kesklinnas see igal juhul oli ja trolliga linna me selleks sõitsime. Otse koolist. Meile räägiti mingi onu suursuguseid lugusid. Onu, kes istus end vaenlase eest varjates pikalt kusagil toas peidus, piilus kardina vahelt, kas vaenlane on juba lahkunud ja kirjutas kõik oma olulised mõtted (paberi puudumisel?) tapeedile. Pole aimugi, kes too kangelane küll oli. Koolis oli meil teisel korrusel, otse autahvli vastas, Jaan Kreuksi pea, aga tema lugu see mu meelest vist küll ei olnud. Pea oli vist kipsist. Selline üleni hele, aga samas mustade lokkidega on ta mu mälus. Prillid olid vist ka.

Aga see pioneeriks saamise juurde räägitud patriootlik lugu on mul kuidagi veidralt meele, sest vahel juhtus sellel onul ka seda, et ka öösel unest üles hüppas nagu hullusehoos, ja ikka oma toa seintele kirjutas. Või äkki oli see lugu Leninist? Ei usu. Pealegi võimalik, et ma ajan selle loo segamini mõne ammuse heliloojaga Mul jookseb peas mingi paralleel, et äkki nagu oleks keegi neist ka midagi sellist teinud. Paberipuudusel või kiires vajaduses kõik kirja saada, et ununeda ei jõuaks. Vahel oleks mul endal ka vaja pliiats peos magada, et häid mõtteid paremini kinni püüda. Või diktofon.

Meie pioneeriks-löömine – no see mingis mõttes võrdus minu jaoks üsna rüütlikslöömise ja nunnakspühitsemisega – Viimses Reliikvias oli kõige erutavam osa ikka see, kus Agnest hakati nunnaks pühitsema. Kahjuks rikkus Gabriel selle ilusa hetke ära. Kui kümneid kordi me seda lapsena läbi mängisime! Lisaks muidugi Indira Gandhi matustele, mida me veel rohkem läbi mängisime. Aga just see pioneeriks-saamine, see oli kõrgemal tasemel kuhugi kuulumine. See oli loomulik, aga nii eluoluline kah. Vaat et pühalik hetk. Mitte, et ma selleks ajaks, kui ma päris ametlikult pioneeriks sain, ei olnud omandanud osavalt “alati valmis” hüüatuse asemel “alasti vannis” hõikama. Täieliku kivinäoga kusjuures. Sest ma olin ju ometi eeskujulik laps!

Kodus polnud kaltsutriikimisel mingit pointi. Saia sai  kodus vabalt triikida ka läbi muude asjade ja triikimine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.  Kuigi mul on miskipärast tunne, et jäin oma kaltsu ja saiaga emale ikkagi vahele ja ta ei suutnud oma imestust varjata. Tean vaid seda, et ühe triikraua keerasin ma kodus tuksi sellega, et triikisin saia ilma ühegi kangata ja kogu see värk jäi kinni ja läks kärssama. Äkki saigi ema hoopis siis teada mu uuenduslikest kulinaarsetest huvidest? Igal juhul läbi taskurättide ja linade ei lubatud mul saia triikida, sest nii lihtsalt ei tehta. Söögiasju tehakse kusagil mujal ja muud viisi. Tore. Kuna ma vähimat huvi söögitegemise ja triikimise vastu muidu üles ei näidanud, siis nii triikiski mu kaltsu igal hommikul ikka ema ja sai jäi triikimata.

Minu poolest võis see kalts kortsus kah olla, aga ema arvas, et ikka peab eeskujulik ja hoolas olema. Ega ma sel ajal ei mõtelnud, et kui ma kortsus kaltsuga kooli lähen, et siis keegi mu vanemate poole vaatab. Kaela sõlmis kaltsu mulle ka ema. Mäletan siiani selle soojust naha vastas ja triikimise magusat lõhna. Pealgi tuli emal sõlm paremini välja, sabad jäid samapikaks. Ühelt poolt olin ma muidugi ropult mugav, teisalt mõtlesin endamisi, et võib-olla tundis ta isale lipsusõlmede tegemisest väga puudust, sest see oli pidevalt merel ja nii sai ta minu kaltsu sõlmides kuidagi end paremini, kasulikumalt tunda. Või oli ta enda üle rõõmus ja uhke, sest tema ju lubas oma lapsel pioneeriks saada. Kes teab. Ahjaa, üks asi veel, teisel aastal olid meil olnud laagris ka külalispioneerid Saksamaalt. Neil oli teistsugune kaltsusõlm. Me õppisime selle kähku ära ja vahel kasutasime ise ka, aga kooli ema mind nii ei lubanud.

Siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid, pidi vist mamma mu kaltsu triikima. Mina seda igal juhul ei triikinud.

Selleks ajaks, kui ma pioneeriks saanud olin, olin ma isa komsomoli märkidega juba pikalt mänginud. Korra sedasi isegi koolis käinud. Pioneerimärk oli kuidagi üsna mage. Ma olin eesrindlik karjäärihimuline pioneer ja unistasin juba sellest, kuidas mind ehk juba mitu aastat varem saaks ülendada veel tähtsamasse astmesse. Või siis kohe nagu parteisse.

Neljas klass jäigi meil viimaseks, millal me pioneerid saime olla. Edasi läks maailmas kõik sassi. Neljanda klassi suvel sõitsin ma juba enne kooliaasta lõppu Aafrikasse vanemate juurde. Läbi Moskva. Ma olin Suure Isamaa mitmes otsas käinud, aga vaat Moskvas veel mitte. See oli sama magus unistus kui Moskva kommid, mille ema kord kihlveoga võitis. Mitte, et ma ise kunagi neid komme maitsta oleks saanud. Ema juttudest vaid tean. Võit pidi raudselt hea maitsma.

Ma olin ikka unistanud, kui pisikese plikana ema Moskvast toodud käekottide ja värkidega mängisin, et kui ma Moskvasse lähen, siis lähen kohvikusse ja loomaaeda… OOO EII! Leningradi loomaaias ma juba olin käinud, sellest piisas. Kui ma Moskvasse lähen, lähen onu Lenininile külla. Minu ettekujutustes magas ta justnagu Lumivalgeke klaaskirstus ja ootas, et keegi teda suudleks. Kuna mul ei olnud huvi teda üles äratada sellest iluunest, siis ma ei plaaninud talle küll musi anda, aga vaadata oleks teda küll tahtnud. Ema oli korra teda näinud. Ta olevat olnud nii pisike ja kollane.

Kui ma tol 1988. aasta varasuve vihmast hallil hommikul Punasele Väljakule jõudsin, oli onu Lenin remondis. Ja me siis plaanisime papaga, kes Moskvas mu saatjaks oli, et läheme vähemalt vaatame seda tema püramiidigi lähemalt, aga siis papa libises haledalt vihmast libedal ajutisel laudteel ja kukkus oma jala väga valusaks. Nii ma siis olengi vaid kaugelt näinud toda maja, kus pisike onu Lenin magades musi ootab.

Kui ma teisel korral Moskvas käisin, siis olid meil hoopis muud kiired tegevused ja siis sai see maailm otsa. Ja algas uus maailm.

Mamma, kes oli nii mitu riigikorda ja valuutat oma elus juba üle elanud, tegi kiiremaid liigutusi ja nii kadusid kõik minu oktoobrilapse-, pioneeri- ja kõik muud hästihoitud unistuste rinnamärgid igavikku. Oranžikaspunane triikimisest luitunud kaelarätt ja pleekinud ENSV lipp kadusid koos nendega. Mamma pole muidugi kunagi seda tegu omaks võtnud, aga no kes siis veel mu kappides surnud kajaka skelettide ja kivide ja teokarpide ja välismaiste kleepsude ja ümbrikupiltide kollektsiooni vahel tuuseldamas käis.

Selle triigitud kaltsu lõhna mäletan ma siiani. Sellist kuuluvustunnet, aatelisust tänapäeva maailma lastel vist sedasi enam ei olegi. Ju neil on muud asjad.

Aga Leniniga on mul siiski ka üks isiklikum lugu. Ma olen seda kunagi teile kindlasti juba rääkinud ka, aga see lugu on minu repertuaaris üsna raudvara.

See oli vist kolmandas klassis. Ma olen nii vana juba küll, et selle klassinumbriga võin nüüd eksida, aga ma ei usu, et see oli teises, esimeses polnud see kindlasti ja neljandas olin ma juba suur ja tark. Ühesõnaga oli meil koolis raamatukogu poolt korraldatud viktoriin. Raamatukogu oli minu jaoks koolis olnud pelgupaik ja seal oli kuidagi alati päikseline ja tore olla. Naljaka, sest lugema õppisin ma päriselt mitte enne neljandat klassi. Selle ajani ja noh, tuleb tunnistada, et ka veidi hiljem, täitis mu lugemispäevikut mamma. Ma sain ainult kuulata ta lühikokkuvõtet, selle oma käega tema ettekirjutuse järgi kaustikusse kirjutada ja omaloomingulise pildi ümberjutustuse ainetel juurde joonistada. Joonistada mulle meeldis. Õpetaja tõi mu lugemispäevikut ja üldse suurt lugemust mitmel korral eeskujuks. Eks ma olin innukas ja lasin mammal lugeda lisaks kohustuslikule kirjandusele ka muid raamatuid, mille pildid mulle meeldisid. Kahju, et mu elu oli kuidagi nii kiireks elatud trennide ja klaveritundide ja Ellerheinaga, et mul polnud aega teha ühtegi asja, mis ei olnud just järgmiseks päevaks vahetult üles antud ja siis tegid ka vanemad paljud asjad mu eest ära ja nii ei olnud mammal aega mulle neid raamatuid isegi ette lugeda vaid pidi ise hakkama saama mu koolitükkidega. Mulle, alati kärsitule, sobis see variant, et mamma luges, tegi kokkuvõtte, mis oli reeglina põhjalikumad kui meilt oodati ja seeläbi sain ma aega kokku hoides nii palju rohkem teada erinevate lugude kohta.

Ühesõnaga ma ei tea, mida ma seal raamatukogus tegemas käisin, isiklikust lugemishuvist kindlasti mitte. Igal juhul korraldas raamatukogu ükskord viktoriini, kus oli vaja ära arvata, kellele millised ütlemised kuuluvad ja kui raamatukogutädi mulle paberi ja pliiatsi pihku torkas, siis ajasin näpuga järge ja panin vastused kirja ilma mingi sooritusärevuse ja eksimispingeta.

Peagi selgusid tulemused ja sellest anti teada pidulikult klassi ees. Võib-olla see polnudki pidulik hetk, aga minus oli pidu. Ma olin võitnud! See pole üldse oluline, kui palju oli osalejaid. Äkki neid peale minu polnudki, aga see pole tähtis, oluline oli võit.

Selgus, et kõigist vastusest oli mul vaid üks viga. Aga auhinnaks sain ma plastikaatkoti (kilekott, eksole, see, millega poest kaupasid koju saab tuua, kui oma korduvkasutatavat kotti kaasa pole) ja punase plastspiraaliga märkmiku. Need on ema juures keldris mu asjade seas siiani alles. Nii pidulikult ei ole ma iial ühtegi kilekotti kokku ja lahti voltinud, kui seda. Sellel oli võidulõhn juures ja hoidku taevas, et keegi sellega poodi oleks läinud või midagi sinna sisse pannud! Ma olin niiiiiii uhke ja õnnelik. Mõtle, mina! Mina, kelle eest mamma kodus raamatuid luges, oli kohe peaaegu kõiki vastuseid õigesti teadnud…

Kõiki, peale ühe. Minu sõber Lenin oli mind alt vedanud…

Küsimusele, kes ütles “Rahu, ainult rahu!” olin mina muidugi mõista juurde kirjutanud, et seda ütles Lenin. Arvatavasti juba pisikese poisina. Ma ei kõhelnud hetkegi! Nii suuri sõnu ei saanud lihtsalt keegi teine ütelda!

Või sai? Kes siis?!

Ja suur oli mu pettumus, et midagi nii suurt ja vägevat sai ütelda hoopis mingi totakas ja äärmiselt ebaviisakas tüüp, kes kehastas kõike muud, kui viks ja viisakas, üliinimlik, Lenin. Tunnistan, selle teise tüübi raamatut pole ma elus kaanest kaugemale vaadanud ja ka mammal ei palunud ma seda kunagi lugeda. Isegi oma lastele ei ole ma seda lugenud. Meil pole seda koduski. See oli lihtsalt reetmine. Kui uhkelt olin ma Lenin-lapse pildiga märke rinnas kandnud, seisnud temaga koos kõigi rahvaste sõpruse ja maailmarahu eest ja tema lasi need nii olulised sõnad hoopis mingile propelleriga tüübile omistada. Talumatu.

Mis puutub aga Lenini suurtesse teostesse, siis nendega olen ma koos veetnud mõnegi erilise ja esoteerilise tunni oma elust. Ikka pimedas keldris ja pimedas vetsus. Taskulambiga, sest küünlatuld ja tikke kartsin ma rohkem kui pimedat keldrit ja ämblike kokku. See kõik algas ammu enne seda, kui ma lugema õppisin. Piret ja Katrin olid minust veidi vanemad, mu ema sõbranna lapsed. Nad olid kõigi minu ebamaiste tarkuste maaletoojad mingil eluperioodil. Ja nemad õpetasid mind Lenini vaimu välja kutsuma ja temaga tähti ära arvates rääkima. Või vähemalt teda kuulama. Tähti ma ju tundsin juba, aga ta ei rääkinud minuga. Vähemalt mitte teiste juuresolekul. Või rääkis mõnes muus keeles, millest ma aru ei saanud.

Lenini vaimuga sai ühendust aga nii, et Lenini kõige targemaid mõtteid sisalduvaid kopitanud lõhnaga keldrist päästetud raamatuid tuli pimedas vetsus peegli ees seistes kõvasti rinna vastu suruda, tema pilt enda poole, otse südame kohal ja teises käes oleva taskulambiga (tegelikult siis oleks vaja olnud küünalt) alt üles valgust näidata ja siis enda ühe silmaga teise silma sisse vaadata peeglis kuni tuleb Lenin ise. Ta ei tulnud, aga ma ei tahtnud mingi äpu olla ja loomulikult ma nägin teda enda ees peeglis, kui teised küsisid, et noo, kas juba paistab. See kõik oli ikka hirmus ka ja ema oli alati pahane, kui me vahele jäime ja vahele jäime me alati. Mõelda, Lenini vaim oli minuga juba enne seda, kui minust isegi oktoobrilaps sai! Ja kui nüüd meenutada, siis ega mulle küll ei meenu, et ma iial kellegi teise vaimuga sedasi kontakti oleksin otsinud. Ju ta oli siis ikka see kõige olulisem.

Nii siis ongi, et natuke Leninit on minuga ikka veel. Sest kuni me mäletame kedagi, on nad ju elus, eks? Tänase seisuga on ta siis juba 150aastane? Guugel teadis, et sündinud on ta 1870, see teeb ju 150? Matemaatikaga on mul ka natuke kehvad lood endiselt. Seda tegi minu eest ema. vahel ka isa, kui ta närv vastu pidas, aga peamiselt ema, aga see on juba üks hoopis teine lugu. Kaasajal on mul Andreas, lapsed ja telefon.

Palju õnne, onu Lenin!

Selle postituse juurde pilti otsides, tegelikult ei saa ma isegi aru, kuidas see lugu nii pikaks sai kasvada, aga noh, selle loo juurde pilti plaanides, mõtlesin, et joonistan ühe tähekese. Kollase. Endale pähe. Punast ei taha. Ja tegelikult on mul kusagil ema juures mingi lilla muna, mille sees on kentsakas pilt pioneer-Evast. Äkki kunagi leian selle üles?

Siis aga meisterdasime Vancuga söögitegemise ajal haakivatest värvilistest pallides iguaani ja neid punaseid pallikesi peos veeretades tekkis mõte, et kui teeks ikkagi hoopis punase tähekese ja paneks kaks silma ka sellele pähe. Olekski nagu moodne oktoobrilapse märk valmis.

Nohistasin veidi neid palle vormida ja siis teatas Vanc korraga rõõmsa kilkega mu pallivoolimist vaadates, et emmeeee, miks sa meritähe tegid. Tore. Eksole. Ma ei viitsinud talle kogu seda segast Lenini-lugu ümber jutustama hakata ja nii tulebki selle postitusega kaasa hoopis meie iguaan, kelle punase triibuga kohevas kehas peidab end laps-Lenini punases tähekeseks olnud meritähe keha ja kelle silmad näevad sel korral läbi iguaani silmade.

Maailm on nii suur ja äge küll, et selles rõõmsalt RAHU, AINULT RAHU kuulutada ja teha, mida iganes sa hing ihkad. Eksju!

Koroonapäevik: Kokkuvõte

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast minema kooli siin ja kooli seal, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, kaitsesin ära oma fotograafiportfoolio ja veidi hiljem käisin veel kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates kuidagi kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust sellest tormamisest.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna oma selgetel plaanidel?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Kaalusin läbi kõik oma õppimised ja arengusuunad. Kelleks ma siis ikkagi tahan saada? Annan endale aru, et kõike korraga ei saa. Mind on vaid üks. Sisuliselt muutus eriolukorraga me elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli nii hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja piiks ja signaal ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii krdi haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end Andrease kaisus magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga, mida teha teistega ja mida teha siis, kui meist üht enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi, kusagil oli teine samasuur veel, aga ma polnud kindel, kus. Kolijate värk. Kui arvestada, et ühe inimese üks kord antiseptikumi on minimaalselt 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Õnneks on olemas ka film ja selgus, et see on täitsa samaväärne raamatuga. Andreasele meeldis see lugu kohe väga.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Õhtupoolikul virgusin, kallistasime Andreasega, jutustasin poiste ja me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasime Andrease ja Vancuga Vinni-Puhhi lugusid, Tan luges ise midagi. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne on see hetkel olnud.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider, selline pisike kribu-krabu. Ja linad. Ju me kasutame just neid hetkel siis rohkem.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Nii on mõnus. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti. Pealegi olen märganud, et ma pole kaugeltki ainus, kes poes dressides või uneriietes käib. Maailm on ikka täitsa muutunud. Mugavamaks ja mõnusamaks. Selliseks kasutajasõbralikumaks.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

Ja kui ma ei saa enda isa häält kuulda, siis koustab mind teadmine, et Andreas saab. Igal pühapäeva õhtul tuletan ma talle meelde, et aeg on vanematele helistada. Nii tulevad nad tunnikeseks ikka ja jälle meie juurde mingis mõttes. Eks sarnanen tunne on mul ka ema ja mammaga, kes üldse nii kaugel ei ela, aga on ometi hetkel kättesaamatus kauguses.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Olen lihtsalt palju maganud. Oleme koos unistanud puhkamisest. Kahekesi ja lastega ja vanematega ka. Kokkuvõttes loeb ikka see, mis sulle pihku ja südamesse mahub. Ma vist magasin kohe piisavalt kaua, et taipasin, et valu ja segadus, mida õppimine on kaasa toonud, jäävad kaugemaks. Olin korraga nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda või saab kudiagi korda. Ma lihtsalt olen. Siis on hästi.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

On vist tõesti nii, et sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna. Ja kokkuvõttes ainus, mis tegelikult loeb on mu armsad ja nendega koos olemine, koos kasvamine.

<3

No täitsa lamp!

Siit tuleb siis nüüd see lugu, mida ma eile kirjutama hakkasin, aga läksin nii hoogu, et pidin pea kogu eelloo ka ära rääkima.

Andreas küsis mu käest, et kust ta leiab mõne meie Eesti pulmapildi. Juhatasin talle teeotsa kätte ja tema asus midagi jälle tegema. Veidi hiljem ta juba puhastas printerit ja pani halli filamendi jooksma. päev hiljem oli tulemus käes – eemalt tundus see suurt mittemidagiütlev hall plastikust kobakas. Lähemalt vaadates aga tunnen ära pildi…

… aga siis tõstad Sa selle postkaardisuuruse plaadi vastu valgust, laelambi poole või paned telefoni taskulambi selle taha ja tadaaa! Milline äge seepiakarva pilt! Ja pildikvaliteet oli ka selline täiesti asjalik. Minu telefoniga laelabivalguse poole suunatud värisev käsi tõmbab seda veidi maha siin pildil, aga see päriselt ka on nii äge!

“Nüüd on meil puudu veel vaid lamp!” teatas õhinas Andreas. Ja tema õhin on miski, mis mulle nii väge meeldib.

Teadmine, et me saame valge filamendi kohevarsti kätte, oli mõnus. Andreas asus juba faili ette valmistama. Millise kujuga me selle lambi võiks teha? Variante on palju. Toru? Koonus? Pall? Või kleepida kokku erinevatest sirgetest või veidi kumeratest nelinurkadest? Kolmest? Neljast? Vaatasime ja võrdlesime, kaalusime ja mõtlesime. Joonistasime läbi ka erinevaid variante. Ma kaldusin kleepimise poole, aga Andreas tahtis kõige enam katsetada ikka puhast sirgete seintega silindrit, et masinast tuleks välja juba valmis asi. No olgu.

Milliseid pilte me sinna panna võiks? Ja mitu? Mis võiks sellisel kujul äge olla? Andreas pakkus, et äkki teeks meile endile ühe lambi me Stina Kase poolt tehtud imearmsate pulmapiltidega. Ronisin FBs pulmapiltide albumisse ja noppisin sealt mõned kaalumiseks. Saatsin sellise tõmmise Andreasele.

Ta katsetas neid nii- ja naapidi kokku ja jäi pidama kolme pildi juurde. No kolm, siis kolm. Piltide vahele valis ta raami, kuigi saab ka ilma, aga raamiga tundus meile mõlemale parem antud juhul. Korra mõtlesin küll, et kas ma tahan ikka lampi põlema pannes seal pidevalt fotot näha, et äkki on joonistus ägedam. Aga tegelikult on Andreast ja meid koos näha alati nii armas. Pealegi oli hetkel oluline teostada katse ja mitte liiga palju leiutada, mida ja kuidas.

Ma olin õppimisest suht sooda ja tundsin, et minu päevast on puudu just üks taaskasutuspoe külastus. Andreasel oli esialgu plaan autosse ootama jääda, aga siis otsustas ta ikkagi kaasa tulla, sest telefoni oli ta koju jätnud, sest tahtis sellest rahu saada ja niisama oli ka igav passida. Mul võib seal aega minna. Sorisin kastides pisikese kujukesi kokku ja tema oli jupp aega kuhugi kadnud. Siis saabus ta minu juurde peas hirmõnnelik nägu ja käes kobakas metallist lambijalg, ilma varjuta.

“Oled sa kindel, et see töötab ka?” julgesin ma kõhelda.

“Kui ei tööta, siis ma panen ta töötama. Mul on vaja just seda jalga,” oli ta endas väga kindel. Eks tegelikult tal ju oligi lamp ju prinditava kupli jaoks veel puudu ja korraga astus ta oma idee teostusele pika sammu lähemale. Seesama lambijalg määras lõpuks kupli diameetri. Teoorias oleks ta printeri jaoks võinud veel ka suts suurem olla. Kõrgus oli plaanitud üsna maksimaalne võimalik.

Esmaspäeva õhtul saime me filamendi kätte. Masin sai peenhäälestuse ja hakkas tööle. Kõik oli täiuslik. Välispinnal ei paistnud ühtegi printimise joonekest. Printimise aeg pidi olema 2 ööpäeva ja 13 tundi, valmimisprotsent liikus aga kuidagi veidralt ruttu. Ööpäev hiljem oli see juba 92% peal, aga varjust oli valmis napp kolmandik. Asi tundus veider. Ja 100% sai täis ja masin peatus. Jäi hoidma kuumust, aeg liikus edasi, aga printer püsis paigal. Selgus, et hiiglama suur fail oli keskelt katki. Selle peale ei osanud alguses tullagi. Ega midagi. Puhastus ja uus seadistus ja alustame algusest. Ikka 2 ööpäeva + 13 tundi. Üüratu aeg, aga noh, toredad asjad võtavadki aega.

Kolmapäeva õhtuks oli umbes kolmandik valmis. Lootsime nii väga, et nüüd enam midagi ei juhtu, et elekter ei kaoks, et ei tuleks muid tõrkeid, et failiga ikka kõik korras oleks.

Ootaja aeg on pikk. Neljapäev venis. Vahepeal teed tööd, siis vaatad, kuidas printer prindib ja siis teed lõunauinaku või sööd või vahepeal käid kähku ka pakiautomaadis, sest minu või tegelikult meie jõulukingid olid lõpuks Hiinamaalt kohale jõudnud ja kui ma poleks haige olnud, siis oleks me vist ka kohe linnapeale hullama läinud. Aga selle asemel tegi Andreas ühe päevase pikutuse ja kui magamisega on nii kiire, et isegi oma kiisu silmaklappe korralikult pähe ei jõua tõmmata, siis pole midagi parata – üks teeb lõunauinakut ja teine, kellel on püha kohustus ta tund hiljem äratada, aga magavat inimest üles ei saa, teeb mõistagi sellest magajast siis pilte ja jagab maailmaga. Loogiline ju. Kiisuga maitseb uni parem. Alati.

Neljapäeva õhtuks hakkas asi juba peaaegu nagu valmis saama. Meie naeratused olid juba välja joonistunud. Väga torkida printimise ajal ei julgenud. Vaatasime eemalt ja endiselt lootsime, et sujub nüüd kenasti lõpuni kogu see protsess. Ja tadadadada reede lõunapaiku tegi masin sügava ohke, mida ta ikka teeb, kui on millegagi valmis saanud ja meie toru oli valmis!!

Töödejuhataja vaatas ja hindas kvaliteeti, libistas pindasid sõrmede all.

Esimene katse lambiga!

No tegelikult oli esimene katse minu telefoniga salaja minu laua all, sest ma tahtsin nii väga näha, kuidas see valge print ikka jäi. Andreas otsis sel hetkel köögis alles parajat pirni. Ja siis ta saabus ja katsetas.  Pühkis ja puhus mõned õrnad lahtised filamendikiud eemale ja oli silmnähtavalt tulemusega rahul.

Inimene ja tema lamp! Nüüd on meil selline kergelt reljeefne tavaline lihtne valge torukupliga laualamp. Ma alles nüüd taipasin, et lambist saab ka ilma inimeseta pilti teha, aga kui lambimeister ise on nii vaimustuses, siis olgu ta ka parem juba pildil, sest mõlemad on nii ilmatuma armsad ju.

Ja samasugune pilt sellest, kui lamp on sisse lülitatud ka. Efekti on ju vaja näha.

“Vaata nüüd sinna lambi sisse ka. kas ma paistan sealt ka?”

“Ok, aga nüüd?”

Andreas surus silmad kinni, et ere valgus teda ei pimestaks. Mind ta avaravasti sel juhul ei näinud seal lambi sees. Kui mitte just oma peas, hihii!

“Tee nüüd üks video ka!” palun Andreas ja ma katsetasin siis ka sellega. Kvaliteet on lahja ja esitlus on kodune ja kõige heledama pildi peal võtab veidi virvendama ka. Aga no lamp on aus ja igati kasutuskõlbulik. Näete?

Ehk et lubage tutvustada, ma olen nüüd siis lambikuplimeistri uhkusest õhevil abikaasa. Järgmine katse tuleb arvatavasti minu tehtud fotodega juba, sest mul on olnud nüüd aega selle asja üle veidi mõtiskleda. Või on teil ideid? Tellimusi?

Andrease 3D maailm

Selle hetkeni, kui meie majas ei olnud 3D printerit oli Andreasel kaks hobi – legod ja mõõgavõitlus. Nüüd tundub, et ma pean talle siia isikliku pisikeste toredate tegude/tigude rubriigi avama. Hakkasin tegelikult andma ülevaadet tema tänavalminud lambikuplist, aga jõudsin ringiga ikkagi alguse juurde ka. Kõigi meie lapselaste ja tulevaste põlvede huvides panen siis selle loo ka kirja ja lambi jutt tuleb järgmisel lehel.

Igal aastal oli Andrease jõulukingisoov selle aasta suurim legokomplekt. Pisemad, kui kõige suuremad, jäid talle kuidagi lahjaks. Meie esimese jõulupüha hommikud algasid alati sellega, et terve suure söögilaua vallutasid pakid ja klotsid ja hiljemalt paar päeva hiljem oli asi koos. Vahel võttis ta oma konstruktori uuesti lahti ja pani siis uuesti kokku. Mingil autol oli ametlikult ka mitu versiooni, kui mu mälu ei peta. Sellest oli elevust veidi kauemaks. Vahel võttis ta veel hiljemgi need kobakad kastid ette ja ehitas asju uuesti kokku. Kui palju lihtsam on võtta tükikesi otse pisikesest nummerdatud teemakotikesest kui neid suurest pajast kokku lapata. Aga noh, näib, et ka see ei ole probleem tema jaoks. Mul poleks elades sellist viitsimist ja ma olen viimased 38 aastat olnud õnnelik oma üheainsa legokomplektiga, mis koosneb ühes kosmonaut-mehikesest ja tema tillukesest sõidualusest, mille külge sai kinnitada tillukese rooliratta ja lambimasti. Tükke kokku täpselt 9: mehike, tema kiiver, hapnikuballoon, istumise alus, esirattad ja tagarattad, roolitas ja lambipost koos rohelise tulukesega . Mul on nad siiani pidulikult ja pühalikult alles.

Sellel aastal oli Andreas mõnda aega rahutu. Ju näpud sügelesid. Mõõgavõitluse trennis ta seljaopist taastudes veel väga aktiivselt käia ei saanud ja nii ta siis tellis endale Millenium Falconi. Esimest korda kaalus ta pikalt hiinaka ja originaali vahel. Vaatas läbi videod nii ühest kui teisest ja siis vaatas otsa rahakotile ja läks sel korral hiinateed. Pealegi on hiinakal 7800 tüki asemel 8500 ja rohkem tükke saigi määravaks. No rohkem tükke võrdub ju rohkem rõõmu.

Kui see 10kilone pakk kusagil septembri lõpus saabus, siis kulus pea kaks nädalat nohistamist, et see tuhandete tükkidega kobakas valmis saada.

Vahepeal oli ta sunnitud ka päristööd tegema, aga sätendavate silmadega mõte tiirles vaid tähelaeva ümber. Ma käisin andsin projektile ka oma pisikese panuse. Äkki läheb mõnes kauges galaktikas asja ette. Vihje ka – lusika leiate?

Tundub, et Andreas pole vist siiani märganud. Ma vahel käin piilun. Või siis märkas ja pidas ka tarvlikuks kraamiks. Mul tuleb tunnistada, et vahepeal lisasin ma ta tähelaeva meeskonda ka Marge Simpsoni legokuju. Ta sobis sinna pisikeste borgide (need on Vancu suured lemmikud) ja BB8 juurde nii kenasti. Ehk neil oli seal just see tädi puudu (ja minu panus tähelaeva oligi enne seda liiga tagasihoidlik). Marge nad muidugi leidsid üles mõne päeva jooksul. Hakkas teine vist rohkem silma või midagi.

Juba enne valmissaamist oli Andreas kindel, et tema tähelaev vajab ka vastavat valgustust sisse ja välja ja helisüsteemi. Ma kord pakkusin nii naljaga, et äkki tal on vaja tossu ka, et kui mingi luuk avaneb või värk-särk. Haa, see olevat hea idee. Otsustasin oma ideed edaspidi rohkem endale hoida, sest see hull võtab veel tuld ka muidu kõigest, hihii!

Oktoobri keskpaigast alates käisime Oomipoes vist sagedamini kui toidupoes, sest vaja oli miljonit pisikest jubinat. Ja arvake nüüd ära, kas tema oskas eesti keeles selgitada, mida tal vaja on ja oskasin mina teda tõlkida ja oskasid poes poisid alati vastata? Mitte alati, aga kui see vajalik jubin poes olemas oli, siis sellega ta sealt välja ka tuli. Korra käis ka mingeid asju vahetamas, sest olid kogemata valed saanud. Mida ta kindlasti selle sügisega siin Eestis õppis, oli iseseisvus. Ta suhtles julgemalt ja korraldas asju, mida muidu tegin vaid mina. Oli nii hea tunne näha teda innukalt kirega tegutsemas. Vahel kulus tal Oomipoes poolteist tundi mingeid tehnikavidinaid vaadates. Järvel Keskuse poes oli mul ka lõbusam, sest seal saab kaamerasse nägusid teha. Vahel olen ise samal ajal Humanasse või toidupoodi läinud ja siis ma seal ootan ja mõtlen, et kas ta eksis ära või röövis keegi ta ära. Ja siis selgub, et eiei, tal oli Tööriistamarketist ka midagi vaja. Või noh, eks ma teen talle liiga, kui ütlen, et ta ainult Oomipoes käis, tegeilikult käis ta ka erinevates ehituspoodides, kunstipoes ja Büroomaailmas. Neis kahes viimases on tal minuga koos ohtlik käia, sest ma ju leian ka alati midagi, mida mul vaja on. Ja lisaks poodidele käis ka postkontoris ja -kastides sest osad vidinad oli ta sunnitud tellima Saksamaalt. Aga enamasti oli midagi ikka kohe ja nüüd vaja. Ta on isegi minetanud šveitslasliku planeerimise, et mis ajal poed lahti on, sest seal pole poed teps mitte iga päev avatud ju. Eestis on ikka nii äge elada, eks 😀

Ja siis ta jootis ja katsetas, keerutas, liitis ja lahutas ning jändas oma elektroonika ja vidinatega siin ikka päevi.

Mina, kes elektrit ja kuumi ning võimalikult kuumenevaid asju pean hirmus ohtlikuks, istusin tuletekk käeulatuses temast mitte liiga kaugel. Isegi poistele lugesin sõnad peale ja näitasin kätte teiste tuletekkide asukohad. Aga Andrease töö toppas, sest mingid kinnitused ei olnud nii nagu ta soovis. Siis tuli mängu 3D printer. Ta oli mulle juba suvel mingi lingi saatnud, mis oskas midagi kõike veel ka lisaks teha. Mina, tehnikakauge, kelle jaoks rohkem kui ühe nupuga asjad on keerulised, ohtlikud ja targem on neid vältida, ei arvanud asjast midagi. Muidugi meeldivad mulle toredad asjad, aga siis, kui keegi teine neid teeb. Andreasel oli vaja 3D printerit, et oma projekt valmis teha. Ta kaalus pikalt tragi poolaka ja veidi puisema hiinaka vahel. Kaalus nii agaralt, et lõpuks nägin mina oma väga teistsuguses FB-maailmas ka igal pool 3D printereid ja printimisi.

Ja siis ta saabus ja nimbus oli ta ümber!

Me söögilaud sai printeri omaks ja seal elab ta siiani. Nende kuude jooksul on Andreas olnud heldinud ja heitunud. Alguses katsetas ta valmis asju, testis masinat. Juba esimesel õhtul saabus pisike laevuke me sadamasse ja me kõik üheskoos elasime ta sünnile kaasa. Poistele meenus kaugest lapsepõlvest nunnu Eliase multikas.

Siis oli Andreasel kindel plaan saada oma Millenium Falconi valgustuse jaoks sobivad jupid. Joonistas ja printis, joonistas veel ja printis veel ja siis ei teinud masin enam koostööd. Andreas võttis ta tükkideks ja pani uuesti kokku, asi lappas ja oli umbes. Sellest algas masina tegelik tundmaõppimine ja mina vaatasin vaid oma saja kiire toimetuse vahelt kõrvalt, et kuidas ta küll viitsib ja jaksab. Ja oskab! Ta käis esimest korda siin elamise ajal apteegis, sest printer oli haige ja sellele oli vaja puhastusvahendit. Apteegist tuli ta tagasi võidukalt õige asjaga ja see oli umbes see hetk, kui ma taipasin, et kahe aastaga on ta siin üsna kohanenud. Asi hakkas taas tööle. Edasi keskendus ta masina tuunimisele ja uute filamentide leidmisele.

Ma ootasin kannatlikult. Lisaks Andrease vidinatele oli Vanc saanud endale pisikese valge hülge ja enda tegelaskuju Dungeons and Dragonsi mängust. See oli must ja selle võtab ta mängimise ajaks alati ligi. Tan oli tellinud mingeid oma asju ja nende seas ka saanud praktilist abi kõrvaklappide parandamisel – katkine tükk sai prinditud ja asendatud ning asi sobis valatult. Sel hetkel taipasin, et daaah, selles masinast võib isegi asja saada, no et ei olegi teine vaid mänguasi. Eks ma salaja unistasin oma Kolme Õega katsetamisest ju ka. Minu esimene saak oli karuste ja torkivate jalgadega Rapuntsli pisike roheline sõber. Kunagi aeade alguses kinkis Andreas mulle sellise, aga see läks Horvaatias koos tema sõrmusega kaduma. Jalad olid karused, sest printer ei saa suvaliselt õhku midagi printida ja vajab selleks toestust, mis prinditakse samast materjalist. Hiljem tuleb see ära lõigata ja puhatada. Sedasi ootab siis mu pisike roheline sõber siiani silmade maalimist ja tema saba vajab ka veel lisapuhastust. Aga mõte sellest, et Andreas kõigist asjadest valis just selle tegelase mulle esimeseks printimiseks, oli nii-nii eriline ja armas, sest see tuletab me ühsit pisikest südamelooma meelde.

Sel ajal Andreas veel ei teadnud, et mingi teine meetod toestusena jätab puhtama tulemuse. Kuigi mulle tundub endiselt, et see tugielementide puhastamine on asjade juures üks kõige keerulisem täppisöö. Oma ägedat lülijalgadega kaheksajalga puhastades lõikas ta kogemata ühe kombitsagi tegelasel küljest sedasi. Nüüd on meil siis Nemo-lugudest tuttav seitsejalg Hank. Printerist tuli ta välja sedasi:

Puhastada ei ole vaja vaid alust vaid ka liiteid tema lülijalgade vahel. Ja puhastamise järel suudab oma muidu alguses täiesti jäikasid koibi kenasti kõigutada. Me oleme siin kindlad, et ta aitab Andreasel vahel ka mõtelda.

Tegelikult on Andreas nüüdseks küll ka mitmel korral juba katsetanud minu päris oma asju printida. Aga kõik katsed luhtusid eos või tulid välja nii nagu neid ei oodatud ehk siis luhtusid mingil peenemal viisil ka. Lootus sünnib ja siis jälle kaob, aga otsa pole ta saanud.

Kontrollimaks masina töökorda, printis Andreas endale hoopis pisikese prügikasti ja printerile mingeid lisajuppe ja katteid.

Novembris-detsembris olid printeril jõulud ja vahepeal omandas ka Tan selle imelooma kasutamise ja jälgimise oskused. Kuusetootmine algas nendest prooviks tehtud puudest:

Printer kiuksus ööd ja päevad ja Andrease iga vaba hetke täitsid videod. Muidugi printimisest! Mina magasin samal ajal tuletekk padja all ja tegin evakuatsiooniplaane oma peas. Tegelikult see kõik muidugi nii hull ja ohtlik ei olnud. Mina olen lihtsalt hirmus ettevaatlik ja kardan kohutavalt tuld ja kuumust ja mõtlen alati viis sammu ette. Nii tunneme me kõik end turvalisemalt.

Andreas ei jõudnud viimase kuuse valmimist kuidagi ära oodata, sest tal oli plaan. Vaid hetk peale viimase kuuse valmimist oli filament vahetatud rohelisest halli vastu ja sealt ta tuli – kuulus Han Solo püstol. Kuidas iganes seda blasterit eesti keeles kutsuma peaks. Relvi kardan ma ju ka. Kuigi… arvake nüüd ära, mis oli lapsena aastaid mu suurim sünnipäeva- ja jõulukingisoov? 70ndate lapsed äkki mäletavad seda läbipaistvast plastikust värviliste hammasratastega ragisevat relva? Mu mälestuses olid sellel ka mingid tuled küljes, aga võimalik, et mälu lihtsalt ilustab. Vot sellest ma unistasin, sest tuttavatel poistel oli see olemas. Aga ma olin tüdruk… mulle polnud see kohane kink. Ooooo, kuidas ma tahtsin olla poiss!! Aru ma ei saa siiani, miks minu soovides terve elu kaheldud on?! Mitte et ma tänapäeval poiss tahaks olla, aga soovid ikka ei sobitu pahatihti üldise üldise arusaamise raami. Vähe on neid, kes mu hullustega rõõmsalt kaasa julgevad tulla 😀

Igal juhul vaatasin seda Andrease relvategu teatava kõrgendatud huviga. Sel ajal, kui mina viimaseid jõulurõõmuputukaid värvisin, värvis tema oma relva. (Tuleb välja, et mul on olnud nii kiired ajad, et ma pole mitte ainumat udukogu-piltigi taibanud teha sellest plassilt helehallist relva plasttoorikust!). Alguses pritsis ta selle spreiga mustaks, nii et aknad olid magamistoas pool päeva lahti. Ja ei, väljas ei olnud suvi, oli üsna keskpärane kehv jõuludele vastav suveilm. Käepideme tükkide nahkja puiduvärvi toonimisel sain isegi mina natuke kaasa lüüa, sest sinna läks paar tilka ka minu putukavärvidest. Ja natuke oli kasu ka minu teadmistest antud värvidega, et need ei kuiva üldse selliseks nagu sa neid alguses näed. Siis tupsutas ta relva mustjat läikivat pinda erinevate metallikvärvidega – kohad, mis on rohkem kuumust saanud, said kergelt sinakama varjundi ja teised rohkem pronksivärvi punakama. Või oli tegemist kuumuse efektiga? Siis ta lihvis ja nühkis ja värvis ja kulutas siit-sealt veel, sest asi pidi välja nägema nagu vana ja paljukasutatud. Tooriku sile plastikklots seda muljet küll ei jätnud, et nii tõetruud tulemust saaks saavutada, aga pühendumisel on omad boonused.  Tulemusega jäi ta ise igati rahule ja mina olen siiani vaimustuses. Tõetruuduse huvides käis ta kusagil kalameeste poes ja ostis sinna sisse ka raskused. Kalapüüdmiseks on mingeid raskusi vaja? Jälle asi, millest ma midagi ei tea.

Nüüd ei möödu päevagi, et ta seda Han Solo truud abimeest hellalt sõrme otsas ei keerutaks. Tahate näha ka? Aga palun, siin on paar kiiret klõpsu:

Enne jõule said meil siin valmis ka põdraperekond. Need on nunnud ja ägedad, aga mul pole hetkel pilti ja küll ma näitan neid mõnel teisel korral. Andreas aga ihkas järgmisena teha midagi suuremat ja veel ägedamat. Liiga suurt muidugi ei saa, sest printer seab piirid, aga suur võib tähendada ka lihtsalt mahukat projekti. Milleks inimesele valmis klotsid, mida kokku klikkida mingis süsteemis, kui sa saad kõik selle süsteemi ka ise luua või alustuseks kasutada teiste valmisjoonistatud kavandeid. Printimisse läks ca sajast osast koosnev taas tähesõdadest tuttav lightsaber. Kui ma vaid suudaks välja mõtelda, kuidas seda eestikeelsena nimetada. Aga no teate küll seda värvilise tulega mõõka? Valgusmõõk? Kere sai ta juba hulga tükkide kokkukruttimisel valmis, aga siis tulid jõulud peale.

Esimese jõulupüha veetsime me sel aastal mu mamma ja baba juures, aga teise püha hommikul ei pannud Andreas kokku legosid. Kui mina lõpuks ärkasin, oli temal valmis saanud öö otsa printinud Foo Fightersi logo. Pildi tegin ma öösel pimedas printimise ajal:

Ehk et kui mina lõpuks ärkasin, siis ehitas tema arvutis parasjagu sellele sobivat hoidmise jalga. Siis sai 77 meenutav logo endale esimese värvikihi peale ja jäi ootama, et teda edasi tuunitaks. Jalg õnnestus ka kenasti ja Andreas oli uhke, et juba ka ise suudab asju luua nullist. Ideedest meil siin ju puudust pole, aga mina istusin ikka ja ootasin midagigi, mis aitaks minu asju ka realiseerida. Need olevat liiga keerulised. Aitäh, eksole! Seda ma tahtsingi kuulda, et tehnika keeldub minuga koostööst. 😀

Aga silmanurgast nägin, et Andreas nokkis juba mõnda aega mu Kolme Õe faili kalla nii ja naapidi. Ju siis ikka tõesti on keeruline. Võtsin seepeale faili ise ka lahti ja korjasin sealt ära nii palju üleliigseid punkte kui ma nägin. Oli see ju omal ajal üks minu esimesi katsetusi Illustratori programmis ja ma tegin mõnda asja ikka nagu päris kiviajal. Mõni tund hiljem oli punktirägastikust saanud veidi vähem rägastik, aga suurt tolku sellest polnud, sest printerile oli see ikka liiga suur amps. Võib-olla ma pole selle tegelase vastu kõige sõbralikum olnud ja peaks ka teda paitamas käima? Salaja sosistama võlusõnu? Eks ma proovin.

Uus aasta algas uue tehnika katsetamise ja medalisajuga üsna ootuspäraselt, sest printeril puhkust ei olnud. Jõudsime baba ja mamma juurest peolt (loe: kaarte mängimast) koju alles kell 8 õhtul ja sellest hetkest peale vehkisin mina oma miljonit koolitööd teha ja Andreas vehkis samal ajal printida. Ta oli pähe võtnud, et printida peab saama ka erinevate värvidega.

Nii, aga medalisadu! Vasakult paremale… järjest loe ja aina paremaks läheb!

Vasakul on ta esimene katsetus kahe erinevat värvi (vahepeal vahetatud) filamendiga ja sealt edasi tulevad järgmised tehnilised katsed. Võib vist ütelda, et selle aasta esimesed medalid on tal välja teenitud, sest seda arengulist hüpet võiks omamoodi nimetada ka kolmandale tasemele jõudmiseks ehk kui algkatsetused olid esimene tase, teine algas pisititade kuusepuude tootmisega, siis kolmas on tulnud koos programmeerimise ja filamendi värvivahetusega. Ma selle peale isegi ei taibanud tulla, et progemisest ka sellise asja puhul kasu on. See on minu jaoks üks väga tume maa ja meenutan siiani õudusega neid andmebaase, mida ma omal ajal ülikoolis pidin tegema ja kaugemale ma selle asjaga pole kunagi jõudnudki, kui too hirmus eksamitöö, brrr ja kõhukrambid! Aga Andreas võiks vabalt oma CVsse keeleoskuste alla panna, et ta räägib veel õige mitut keelt saksale, inglisele ja liipavale prantsusele ja eestile lisaks.

Ja siis tekkis minul korraga tilluke lootus…

Veel palju katseid, masinapuhastamist ja seadistamist, näpuotsaga programmeerimist ja uurimist ja veel kaitsemist ja printer hakkas tegema mingis mõttes juba koostööd ka minuga. Kui palju kordi olen ma näinud Andreast lihtsalt istumas masina kõrval ja imetlemas selle tööd. Nagu meditatsioon. Ja nüüd oli see asi ka minu jaoks saanud üsna isiklikuks. Ma hoidsin hinge üsna kinni. No kõiki neid ca 9 tundi ei hoidnud, aga käisin ikka pidevalt printimise juures vaatamas. Oluline oli, et alusplaat tuleb väga sirge, ega tõmba jälle lokkima. Ja see hetk, kui masin hakkas joonistama Lillisid, kutsusin ma Andrease ka kohale ja kuigi muidu arenevad protsessid minu jaoks liigagi aeglases tempos siin, siis see oli nii tore vaatamine. Kahju kohe, et ei taibanud filmida.

Ja siis said nad valmis. Ma isegi ei tea, mida temaga veel teha, aga näiteks vastu valgust on ta väga nunnu. Aknale riputada nagu neid klaasasju riputatakse? Kerge ja turvaline valik oleks see.

Kui ma pildi mustvalgeks keerasin, siis taipasime Andreasega, et tegelikult on meil ikkagi vaja uut valget filamenti, et mustaga koos saaks nii positiivis kui negatiivis toredaid asju sedasi teha. Ehk et korraga sai ka minust Andreas 3D maailma vaimustunud osaline.

Kuna filamendi kättesaamiseni oli meil vaja oodata terve nädalavahetus, siis arutasime, et tegelikult peaks reisile minema. Ma pole viimased poolteist aastat suurt muud teinud kui ennastunustavalt õppinud ja ehk on aeg nüüd veidi elada ka. Pariis on meil nii ammu juba kavas ja kui see maailm nüüd rahuneb, siis me läheme ka. Andreas pani seepeale Eiffeli torni printima, et unistus meelest ei läheks ja hommikuks oli meil oma torn olemas. See on ikka nii äge, et oma otstarbeks prinditavate esemete tasuta varasalv on nii suur ja vahva. Sellest salvest on pärit ka hull liikuvate käte ja kõrvadega jänes!

Ja enne, kui saabus esmaspäev ja uus valge filament, tegi ta ühe põneva katse veel…

(Jätkub täiesti lambi looga arvatavasti homme)

Jõululugu 2019 – osa 13: Kokkuvõte

(Eelneva osa leiad siit)

Vahetult enne jõule arvutasime Andreasega, et mis aastal me kuidas jõule oleme veetnud.

2014 oli Andreas meil Eestis külas ja mängisime hommikuni mamma ja baba juures kaarte

2015 olime jõuluõhtul Andrease vanematega Šveitsis, sest nad olid sulgemas oma restorani ja hotelli ja kolimas Ungarisse. Kohe peale jõule tegime üllatusvisiidi mu emale Eestisse, et Happy lõpuks endaga kaasa viia.

2016 olime Šveitsis ja veetsime jõuluõhtu Andrease vanematega metsas kuuma juustu süües. See oli ikka kohe eriti eriline jõuluöö!

2017 alustasime jõululaupäeva hommikul koos Andrease vanematega meie kolimist Eesti suunas ja jõulud veetsime kusagil Saksamaa lumetormise kiirtee tanklas üllatus päkapikkudega. Meil oli oma pisike kuusk isegi olemas, mille all musi teha

2018 olime taas mamma ja baba juures ja mängisime hommikuni kaarte nii jõuluööl kui vana-aastaõhtul.

Sel aastal sai meie pere jõulude märgusõnaks maailma kõige pisematele inimestele ja nende peredele jõulurõõmu viimine MTÜ Enneaegsed Lapsed lipu all.

On õnn, kui Sul on jõulude ajal võimalik olla lähedastega koos. Seda võimalust on nii oluline kasutada. Ja kui ei ole võimalik, siis hoida seda tunnet ja pilti oma südames. On nii oluline tunda end hoitu ja armastatuna.

Kui me kogu selle suure jõulumarataoni olime maha pidanud, viisime Pingu puhkama, võtsime Happy kaasa ja suundusime taas mamma ja baba juurde. Kumbki neist sai endale pihku pisikese hingelinnu. Iga detail ühe pisikese inimese elus, olgu ta siis enneaegne või mitte, on oluline ja pere kokkuhoidmisel on oluline kaal. Aitäh, et me teineteisel olemas oleme!

Hommikul istusin taas siia arvuti taha ja avasin kausta, milles oli titade selle aasta jõulukaart.

Tegin kokkuvõtte:

Kõige pisemate titade ELU ESiMESED JÕULUD on selleks aastaks tähistatud!

Aitäh, Kadiriin! Aitäh, Jane-Ly ja Kangadzungel! Tänu teile on pisikestel imedel nüüd päkapikumütsid!

Aitäh, Ethan ja Andreas, et te titadele nende elu esimesed jõulupuud võlusite!

Aitäh, tragid päkapikud üle terve Eestimaa, et te aitasite jõulurõõmul sündida! 

Nii-nii suur tänu teile kõigile!

RÕÕMSAID JÕULE MEILE KÕIGILE!

Selle loo LÕPP 🙂

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 11: Jõulumaraton – Pelgulinn

(Eelmise loo leiab siit)

 

16. Kell 17:19

Vaatus nr 2 hakkab peale! Kui ITK-sse lippasime me üle hoovi, siis Pelgusse sõidame treppi. Ülesanded on päkapikel kõik selged.

17. Kell 17:41

Läbi jõuluõhtuse Tallinna sõites saadan teile kôigile jõulurõõmuputukalised jõulutervitused!

18. Kell 17:43

Sel hetkel, kui Pingu taas Pinguks sai, selgus, et Pelgulinna sünnitusmajas käib juba vilgas tegevus ja meie jõulukolleegid on just tulnud sealt, kuhu meie suundume. Muidugi tegime ka ühise pildi.

19.  Kell 17:45

Lifti mahtusime kerge pressimisega ka! Eks see uks on kitsam seal kui lift ise. Vähemalt on Pinguga hea ja pehme kitsaid kohti jagada

20. Kell 17:57

Osakonnas ei osatud meid oodata, ju jäi info pühade meeleolus toppama, aga operatiivsed õed andsid meile suuna kohe reipalt suuna kätte. Jõulutervitasime ära kõik pisititad ja kõik emmed ja peaaegu kõik issid ka. Meeleolu oli kuidagi ülev. Üks issi itsitas, et nad on nagu spaas – tita päevitab ja nemad puhkavad. Ja saime me ise kingiks pakikese Raffaello komme! Aitäh! Huuu, kuidas need mulle maitsevad!

Te tõenäoliselt ei näe, aga päevitava tita kuvöösi katusel on me pisike kuusepuu. Punane tups on tipus ka (tegelikult)!

21. Kell 17:59

Pelgulinna imelised imed on tervitatud! Rõõmu kõigi teie peredele ja sõpradele ja tragit kasvamist pisititadele!

 

(Järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 10: Jõulumaraton – ITK

(Eelmise osa leiad siit)

 

Jõululaupäev oli see päev, kui me läksime Tallinna haiglates viibivatele enneaegsetele titade ja nende peredele jõulurõõmu viima. Ootasime, kuni hämarduma hakkas ja jõuluöö lähemale tuli. Meie suurest maratonist andsin ma blogi FB lehel ka ülevaate ja kogun need mõtted ja pildid ja jutu sealt nüüd väikeste lisadega ka siia mälestuseks kokku.

 

JÕULULAUPÄEV

1. Kell 14:20:

Jõulupatsid on peas! Siit algab meie jõuluseiklus. Olge hoitud! Ja hoidke meile pöialt!

2. Kell 15:06

Kes elavad päkapiku taskus?

3. Kell 15:10

Stardime!!!

4. Kell 15:12

Juba paistab! (Milline luksus on elada haigla kõrval! 🙂 )

5. Kell 15:16

Missioon ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik) algas vahva garderoobi-tädi toetusel ja juhatusel

6. Kell 15:17

Pingu kohtas liftis sõpra

7. Kell 15:18

Tadaa! Vastsündinute intensiiv!

Seal ripuvad seintel me “Maailmale nähtavamaks” pildid ja nad kinnitasid, et neile meeldivad me pildid väga. Vancu hülgekallistamise pilti mul ei õnnestunud maja pealt veel leida, aga ju ta on ka kusagil olemas.

8. Kell 16:27

Ka teisel korrusel on nähtud neid kõige pisemaid. Ühe eriti tragi neonatoloogiaõe juhendamisel otsisime nad kõik oma pesadest üles.

9. Kell 16:35

Pingu leidis koridoris tatsates jää ja jaheduse ning jäi toppama. Kui me otsima hakkasime, siis leidsime ta sedasi unistamas. Külmikud mõjuvad siin meie jõulus Pingule kuidagi eriti külgetõmbavalt.

10. Kell 16:39

Päkapikk teadis, et muudel korrustel elavad ka titad. Sõitsime siis uhkelt suure liftiga kohale. On luksus, kui ühes haiglamajas on eraldi pingviinilift! Aitäh!

11. Kell 16:45

Imeline pisike suur jõuluime! Tõeline päkapikk, õhkas Pingu heldinult neid pilte kodus uuesti vaadates. Ja mina nõustun nii väga! Ilusat kasvamist Sulle, uus tita!

12. Kell 16:53

Tavaliste inimeste liftid on neil ka olemas. Pingud mahuvad sinna tagurdades. Läks napilt, et Pingu kogemata üksi seiklema ei pääsenud.

13. Kell 16:55

Esimene kolmest haiglast jõulutervitatud! Kõige pisemad titad nähtud! Meil on ilmast hoolimata jõulutunnet nii palju, et jagub kõigile teile ka! Ja saladuskatte all võin sosistada, et kõigi titade perre kolis elama jôulurõõmuputukas. Ei ole kerge sedasi lahus olla ja muret tunda ei muidu ega ka helgel jõuluajal. Kallistades!

14. Kell 16:59

Pingu teeb pisikese pikutuse, et jõudu koguda teiseks vaatuseks.

15. Kell 17:03

Pistsime toredale garderoobi-tädile rõõmuputuka pihku, soovisime häid jõule ja astusime jõuluöösse, et kiirelt jõulurõõmu tankida ja edasi liikuda.

 

(Järgmise osa jõuab siit)

Jõululugu 2019 – osa 9: Jõulutervitused Tallinnast

(Eelmise loo leiab siit)

 

Nüüd jäi loota, et enne jõule ka Tallinnas mõni vihmata hetk leidub. Esmaspäeva ennelõunal tegin ära oma kiired toimetused ja otsutasime Tannuga, et lähme teeme vanalinnas proovi. Lund ega päikest küll polnud, aga vihma polnud ka ja asi seegi siin meie huvitavas kliimas.

Pingu hüppas hopsti taas oma reisikotti. Sangad tegin talle ka külge, et meil veidi mugavam teda tassida oleks. USA saatkonnast möödudes küsis Tan, et kas see oli ikka hea mõte siit sellise pambuga mööduda. Ma pakkusin, et kui me seda suurt musta kotti maha ei pargi ja omapead ei jäta või pildistama ei hakka, siis ehk ei ole sellest mustast pakist lugu. Nagu näha, saime sekeldusteta hakkama.

Raeplatsil oli rahvast rohkem kui ma oodata oskasin. Tegime tiiru platsile ja vaatasime, kus ja kuidas oleks parem pilte teha. Mis on need asjad, mis peaksid kindlasti pildile jääma. Enne kui Tannust sai Pingu, küsisime patrullivatelt politseinikelt, kas on ok, kui me siin platsil  ühe suure nunnu jõulupingviiniga veidi pildistame. Saime naeratuse saatel loa – kui me rahvast ei häiri, siis on kõik ok. Lubasime mitte häirida. Ja Tan sukeldus lava taga pingviinini. Lava nurga juurde jõudes oli selge, et see pildistamine on nüüd selline suurem ettevõtmine. Arvake ära, kui palju me pildistada saime ja kui palju tegelikult Pingust pilte tehti? Kui lava ühes servas on jõuluvana majake ja seal on järjekord, siis Pingu tekitas lava teise nurga peal momentaalselt oma pisikese kallistajate järjekorra.

Pingu oli populaarne tegelane. Pidin hoolega otsima hetke, et temast vajalikke pilte saada, sest enamuse ajast kallistas teda keegi või soovis pildile pääseda koos Pinguga. Komplimente sadas Pingule kõiksugu keeltes.

Kui muidu on me enneaegsete laste Pingu olnud ikka pigem laste lemmik, siis jõulud on äratanud meis kõigis üles väikese lapse. Seda rõõmu jagus Pingust vist kõigile. Politseinikudki möödusid meist korduvalt muiates, itsitades ja laialt naeratades. See oli nii tore!

Teeme raekoja taustal ka pilti, olin ma Tannule juba teel olles ütelnud.

“Raekoda… Sa mõtled seda draakonimaja, mille otsas on Vana Toomas?” päris Tan kinnituseks vastu. Naljakas, ma ei olnud varem mõtelnudki, et selle maja küljes on ju draakonid. Nojah, teeme siis selle draakonimaja ees ka pilti.

Kop-kop, kas draakonid on kodus?

Draakonid vist tukkusid, aga kuusk oli omal kohal ja õues hämardus kiirelt.

Ja siis korraga Pingu tardus. Vaata, neil on siin niiiiii palju komme! Küsisin kommipoe-tädilt, kas me tohime pilti teha. Saime lahkelt loa. Kasutasime seda mõnuga. Samal ajal ootas Pingu seljataga kahe suure pere jagu lapsi, kes tahtsid kõik Pinguga koos pildile pääseda.

Arvake ära, mis on Pingul peos?!

Pingul on peos kukekomm, mille kommipoe-tädi talle kinkis! Elu on ikka üks klaaskomm küll! Aitäh!

Karussell! Pingu on nii suur, et ta selle peale ise sel korral paraku ei mahtunud, aga ta siis jooksis lihtsalt ringe ümber karusselli ja sai sedasi oma rõõmu kätte.

See jõuluturg on äge! Jõudsime jõulurongi ka ära oodata!

Läheme käime korraks veel kuuse juures ära, pakkusin Pingule. Tervitused siist keskpunktist igasse ilmakaarde!!

Selle suure seikluse järel astusime Pinguga kavalate nägudega käsikäes Harju mäe uisuplatsi poole. Sellest räägime me teile aga juba uuel aastal. Aga teate, kuidas Pingu teab, kuhu suunas lehvitada, kui väikesed sõbrad just ta noka otsas ei ripu ja jalgade ümber ennast ei haagi? Siis toimib meil kellaosuti süsteem. Näiteks: “Pingu, kell 2!” ja Pingu lehvitab otsevaatest veidi paremale. Meil on oma käemärgid erinevate liigutuste jaoks. Pildistades ehk polegi nii oluline, sest jõuab seletada ja vehkida rohkem, filmides aga on asjade kiire toimine olulisem. Nalja on meil saanud ka sellega, et teeme pilti ja kõik naeratavad. Ja see, kes on Pingu sees, naeratab ka. Samas näiteks ütlen Pingule, et vaata nüüd seda või teist asja huviga, imestusega, ole kohkunud, üllatunud. Pingu võib end oma pehme karva all oimetuks punnitada, aga kui sellega ei kaasne keha ja tiibade liikumist, siis seda emotsiooni sealt kätte ei saa. Me oleme saanud Tannuga seda asja juba nii palju harjutada, et ta juba teab, mida ma tahan ja meil hakkab see asi juba natuke välja tulema. Kaameraga tehtud pilte ma siia hetkel tassida ei jaksa, aga me saime tõesti toredaid pilte sel jõulueelsel päeval.

 

Tagasi kodus olles läks Pingu sinise lambi spaasse, mina sättisin suureks jõulukülastuseks asju valmis ja Tan pani kokku Pingu selle aasta jõulutervituse video. Olge tervitatud!!

 

 

(Lugu järgneb siin)

Jõululugu 2019 – osa 8: Jõulutervitused Tartust

(Eelmise osa leiab siit)

 

Me olime oma reisiplaanid sättinud sedasi, et kui just pussnuge ei saja, siis sõidame me haiglast otse Tartu südamesse ja teeme Raeplatsil Pinguga pilti. Pussnuge ei sadanud ja Kätlin aitas meid kenasti kohale. Pingu on küll palju näinud ja -käinud tegelane, aga jõulud on igal aastal uued ja meile tundus, et tore oleks sel aastal jõulutervitusi saata üle terve Eestimaa nii Tartust kui ka Tallinnast.

Pingu saadab siit Tartu Raekoja eest tervitused itta ja läände!

Oi, tere kutsu! Mina olen Pingu 🙂

Appi, mida nad teevad? Musitavad sedasi päise päeva ajal?

Ikka veel musitavad?

Pingu saadab oma tervitused põhja ja lõunasse!

Pingu saadab tervitused ka jõuluvanale ja kõigile päkapikkudele!

Ja suurde maailma läbi kollase akna saadab Pingu oma tervitused ka!

Ja kirdesse, kagusse, edelasse, loodesse, kõigile-kõiguile saadab Pingu oma tervitused ka!

 

(järgmise loo leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 7: Tartu!

(Eelmise osa leiab siit)

 

Laupäeva hommikul kell 8 olime me Tannu ja Pinguga Balti Jaamas ja meie jõulud algasid. Leidsime pika otsimise järel istekoha ja lõbustasime oma kamba kolmanda liikmega piletmüüjat. Selgus, et Pingu on suurtest mõõtmetest hoolimata ikka veel nii pisike, et talle piletit vaja pole. Ülemistes pidi Annika tulema rongile, aga ta oli öösel haigestunud ja nii jätkasime ikka kolmekesi oma teekonda.

Pidin tõdema, et ma olen ikka nii palju rohkem bussi-usku – istud maha, kinnitad turvavöö, sätid salli padjaks, paned silmad klõpsti kinni ja magad sihtkohani. Sellised teekonnad on mu graafikutes arvel uneajana. Rongis sellist luksust pole. Kristel oli mul palunud igast liigutusest pilti teha. See oli mul meeles, aga no polnud sellist kohta ja ruumi. Tartule lähenedes tuletas Kristel mulle meelde, et pilte ootab. Ma siis tegin, hihiii!

On kuidagi aru saada, kes on kus ja mida teeb? pakun, et mitte. See on Pingu, kes rändab Tartusse pisikestele imedele ja nende peredele rõõmu viima.

Tartusse jõudes leidsime jaamahoonest toreda kuusekese:

Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!

Lastekliiniku ees Kätlinit oodates tegid Pingu ja Tan pisikese uinaku ja mina andsin maailmale teada, et me oleme kohal.

Siis saabus Kätlin ja me sättisime end pidulikult valmis. Tan pistis suured lohisevad sussid jalga, pani rattakiivri pähe ja puges Pingu sisse. Meie sikutasime endale Kätliniga päkamütsid pähe.

Kontroll, kas kõik on olemas. Kaart? Olemas!

Kuusepuu? Olemas!

Mütsikesed? Putukad? Hingelinnuke? Kõik olemas!

Meie ise? Viksilt olemas!

Ja algabki meie esimene etteaste!

Osakonnas oli vaikne. Pingu peatus hetkeks, et uudistada vanu ja uusi tuttavaid, nende häid sõnumeid ja tervitusi.

Ja siis leidsin Pingu kohaliku kullafondi!

Ja eeksujulikult paikasätitud pisititade varasalve leidsin see terane linnuke ka

Korraga pugesid kusagilt välja kaks armsalt itsitavat haiglatädi ja küsisid, kas nad tohivad Pingut pildistada. Ja mina küsisin neilt, kas ma tohin teha pilti sellest, kuidas nemad pildistavad, sest see oli lihtsalt nii tore hetk!

Ja siis kohtusime me esimese titaga! Te vaadake seda imelist pisikest inimest pisikese päkamütsiga! Just selle kõige nimel me siin oleme!

Pingu, kuidas tunne on?

Ja siis kohtusime me emmedega. Jagasime kinke ja soovisime häid soove ja tegime pilte ja siis kohtusime veel ühe toreda pisititaga!

Kuigi ma sellest roosast majast üle nädala mööda kappan hommikuti kooli kiirustades, siis Tartu Lastekliinikus olin ma päris esimest korda. Koht oli uus ja ettevõtmine ise oli ju ka nii uus ja mitmetahuline, et ma pelgasin hirmsasti, et kõik lappama läheb. Selgus, et mu hirm oli asjatu. Kätliniga oli nii imeliselt tore ja armas seda kõike koos teha. Ta kohe oskab emadega rääkida nii lihtsalt ja ilusalt, südamega, et see pani ka minul sees iga kord jõnksatama. Aitäh, Sulle, Kätlin!

Seejärel seadsimegi juba sammud laste intensiivravi suunas.

Korraga oli meie sabas tatsav pingu kadunud. Vaatasime, kus ta on ja seal ta seisis ja vaatas ainiti jahedat klaaskappi. Mine tea, oli tal ehk nälg või ihkas jahedust või meeldivad talle lihtsalt sellised toredad asjad.

Imede tegemise paik, intenesiiv, sai jõulude puhul tervitatud!

Pingu andis teada, et ta on elu parimas vormis

Ja kuna Lastekliiniku pisititad said kõik külastatud, siis sai Pingu hetkeks ka jalakesi puhata enne, kui me sammukesed Naistekliinikusse seadsime.

Kätlin teadis teed ja nii astusime me kolmekesi pika sammuga järgmiste pisititade suunas. Meid võttis vastu imetore Naistekliiniku päkapikk, kes näitas meile õiged kohad kõik osavalt kätte.

Ja siis tegi see tore päkapikk ka meist toreda pildi. Aitäh, Sulle, tore päkapikk!

Nalja sai muidugi ka. Astusime just liftis välja, kui selle vastas asuvast uksest astus koridori üks haiglatädi ja tõi kuuldavale üllatushüüu, et kuhu siis nüüd… või midagi sellist. Ta arvas, et meie paterdavalt susse lohistav Pingu on hommikumantlisse mähkunud titat ootav emme. Saime kõik koos itsitada. Eks see Pingu võib sellis maailmas sellise mulje jätta ju küll.

Sama koridori peal oli tore vanaaegne kaal. See jäi mulle silma juba tulles. Lahkudes ei suutnud me peatumata mööduda. Pingu ronis kaalule ja oli mõõtmatus kaalus, kuid teadis väga selgelt, et ta nõrkeb kohe näljast.

Garderoobi suunas liikudes leidsime seinalt toreda Tartu Ülikooli Kliinikumi jõulutervitusega virtuaalse postkaardi. Muidugi tegime ka sellega pildi!

Ja kohe selle järel tegime pilti ka minu vanade Jalutaja jututoa sõpradega, kes meie liikumist olid eemalt juba märganud. Ega nii suure vastupandamatult pehme linnukesega liikumine saagi märkamatuks jääda. Ronisime palmi alla pildistama.

Armas Tartu, Sinu pisikesed ja suured, armsaid ja hoitud jõule teile kõigile!

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 6: Me oleme valmis!

(eelmise loo leiad siit!)

 

Piilusin heldimusega kotisuudest sisse. Paitasin sõrmega. Pehme tupsuga pisititade päkamütsid olid nii pehmed. Mütsid olid tehtud kolmes eri mõõdus. Kõige pisematele, pisut suurematele ja peaaegu sellises mõõdus, mis ajalise vastsündinule võiks veel pähe passida. Tõin kohale oma vaprad Haldjaoru kohvri-karud. Neil on kogemusi kõiksugu protseduuridega, aga moedemonstratsioonil polnud nad varem veel osaleda saanud.

Päkapikk Tan ajas endale ka päkakostüümi selga ja võttis kolm karu, igaüks isesuuruses peaga, endale sülle…

Saate aru! Need imemütsikesed on nii pisikesed, et ka maailma kõige pisemad haiglatitad neisse ei upu! Ja samas venivad parasjagu, et kasvada veidi aega koos titaga. Ja minul läksid pisarakraanid jälle suurest liigutusest valla, sest see nunnudoos oli ikka üle mõistuse.

Aitäh, armas Kadiriin, et te Jane-Ly ja Kangadzungliga selle võimalikuks tegite!

Samal ajal, kui mina mõmmide ja mütsidega mässasin veel, kasvas teises toas jõulukuuse mets. Iga puu sai endale piduliku punase täpi latva, et olla valmis oma uue pisikese sõbra juurde kolima.

Ja hingelinnukesed ja jõulurõõmuputukad on ka valmis teele asuma!

Ega siis polnudki enam muud kui me vahva maskott Pingu talvepuhkuselt tagasi kutsuda. Jõulud on teadagi kiire aeg ja siblimist jagub kõigil. Läks kuidagi nii, et olude sunnil sain ma Pinguga koos isegi trammiga sõita. Olin juba ka plaani teinud, et kui ma seda suurt kohevat lindu kaenla all tassida ei jaksa, siis poen tema sisse ja püüan sedasi hakkama saada. Õnneks oli tramm piisavalt tühi ja meie esimene ühine ühistranspordisõit sujus kenasti.Panin Pingu istuma ja surusin ennast talle ribide vahele.  Vaadake me peegeldust trammi uksel! 🙂

Kodus sättisime Pingu ka jõuluvalmidusse. No kui Sul on nii kena ümar pea, siis ikka juhtub, et tuul viib Sul mütsi peast või jääb mütsisaba Sulle istumise alla. Tegime sel korral nii, et Pingu on päkapikk ka siis, kui keegi peaks teda mütsitutist sikutama.

Me oleme ametlikult valmis ja kingitused on hommikuks pakitud!

  • pisike päkapikumüts igale haiglas viibivale enneaegsele titale
  • pisitita elu esimene päris oma jõulupuu
  • emale hingelinnuke
  • perele jõulurõõmuputukas
  • ja heade soovidega jõulukaardike

Tartu, siit me tuleme!

 

(järgmise loo leiad siit)

 

Jõululugu 2019 – osa 5: Päkapikud tegutsevad

(Eelmise osa leiad siit)

 

Ma olin oma koolitegemistesse ülepea uppunud, aga pisikesed kuusepuud kasvasid hoogsalt, hingelinnud sirutasid tiibu, jõuluröömuputukad sibasid juba ringi ja siis saatis Kadriin mulle pildi, et nüüd on nii! Ohhh…. See kõik juhtubki päriselt!?

Kirjutasin võitluskaaslastele kirja ka, et päkapikud on hoolega tegutsenud, et maailma kõige pisematele titadele ja nende peredele rõõmu viia. Andsin teada ka, et Tallinnas läheme me haiglaid külastama kohe päris jõululaupäeval, siis, kui õues on pimedaks läinud ja inimesed end mõnusalt õhtut sätivad veetma. Uurisin, kes soovib ja saab meiega kaasa tulla, sest koos on ju alati toredam. Tartu osas oli vaja veel plaani pidada, et kes ja millal. Kas 21., 22. või 23. kuupäeval. Arutelu läks käima.

Kuused olid valmis, aga vajasid veel teravasse latva midagi toredat. Mul oli kuidagi mõte kollasest tähekesest, aga samas olin joonistanud kaardile kuusetippu ju punase südame. Otsisin siis mööda Tallinna linna südameid või vähemalt lõikurit ja lõpuks otsisin ka tähekesi, aga jäin selle kõigega hätta. Äkki voolime miskit? Prindime? Mul on mänguteraapia kasti kogunenud suurem hulk kõiksugu kuljuseid, kellukesi, paelu, traate, tupse ja värke. Tuustisime seal ja leidsime nunnud punased marjasuurused pallikesed. Andreas tegi kohe samasuguste roosade tipsudega proovi kuuma liimiga.

Tema esimene salatikarva testkuuseke sai lõpuks üleni kaetud nende pallikestega. Titade puudele pidi saama vaid tippu üks mamm. Tegime sikutamise proovi ka. Nätsutada seda muidugi ei saa, aga sikutamisel vajab see omajagu osavust. Sellegi poolest kutsun vanemaid üles jälgima, et laps kuusega üksi ei jääks sedasi, et ta selleni ulatub.

Ja siis meenus mulle, et ma ju joonistasin kaardi! Uurisin Kristelilt, et kas veel jõuab. Tema uuris ja ütles, et kui kohe tegutseme, siis jõuab. Ma siis tegutsesin ja kaart sai endale seljale ka pisikese jõululoo ja meie tervitused:

“Tere, pisike sõber!

Päkapikud käisid haigla akende taga piilumas ja olid elevil, sest nad ei olnud varem nii pisikesi titasid näinud. Koduteel mõtlesid nad endamisi, et kas need olid nüüd ühed hästi pisikesed inimese lapsed või olid need hoopis hiigelsuured päkapikud. Jõuluvana on õnneks juba suur ja tema taipas kohe. Kui haigla aknast paistavad toredad päkapikumõõtu titad, siis on sündinud suur ime. Need on ju need titad, kellele jõulud nii väga meeldivad! Pisikesed kiirustasid tulemisega, et jõuluõhtuks kohale jõuda ja mõni neist ehmatas sedasi oma perekonnagi kohe päris ära. 

Päkapikud kuulasid lugu pisikestest jõule armastavatest titadest heldinult ja leppisid kokku, et oma elu esimesi jõule peavad need titad saama küll tõeliselt tähistada. Iga pisitita on ära teeninud päris oma päkamütsi, sest kui Sa jõule juba nii väga armastad, siis on Sinus kindlasti tilgake päkapikku. Ja ühel õigel päkapikul on alati olemas ka oma jõulupuu!”

 

Ja Kristel tegutses ka ja kaart rändas trükki! Kõigi muu saja toreda asja kõrval on see nii äge, et ma fotokoolis trükkimise asjadest aimu sain ja et Kristel oma asju õppides samu asju teab. Tänu sellele sujuvad meil kõiksugu trükiasjad asjad ikka kohe eriti operatiivselt.

Mütsid! me imelised mütsid saavad kohe valmis, aga kuidas need küll Haapsalust Tallinna saada operatiivselt?! Ma olin oma entusiasmis juba valmis ka viimases hädas ise kohale sõitma, aga Kristel kuulas maad, et äkki mõni tema tuttav ei liigu ja siis taipasin mina, et minu pisikese sõbra Viki pere elab ju kusagil seal Haapsalu kandis. Kirjutasin Katre-päkapikule ja küsisin ja tema teatas, et asi saab kenasti kontrolli alla. Saigi, sest ühel hetkel saatis päkapikk Kadiriin mulle sellise uhke pildi!

Ja järgmisel hetkel seisin ma telefon peos haigla kõrval ja Dima-päkapikk pistis mulle kolm kotikest päkapikumütsidega pihku. Aitäh teile, te olete lihtsalt nii ägedad!!

Ja veel järgmisel hetkel oli meil olemas ka pakk trükisoojade jõulukaartidega!

 

 

(järgmise osa leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 4: Jõulurõõmuputukad

(eelmise loo leiad siit)

 

Kui meie heades soovides enneaegsetele lastele ja nende peredele oli mütsikeses ja kuusepuus omajagu märgilist jõulutunnet ja hingelinnus emale hoidmist, siis oli puudu veel üks väga suur ja oluline pisiasi – rõõm perele! Niigi ei ole lihtne olla haiglas ja veel keerulisem on olla sedasi lahus pühade ajal, kui ise igatsed ja Sind igatsetakse. Ma usun, et iseäranis nüüd, pühade ajal, vajab iga pere üht pisikest jõulurõõmuputukat, kes suudab igasse südamesse pesa teha ja ühendada mõtteid ja tundeid üle kauguste sillaks. See on putukas, keda tasku pista issile või putukas, kellest võib saada pere teiste laste suur sõber või äkki on teda vaja hoopis vanaemal või tädil-onul? Vaat just sellist putukat, kes selliseid asju suudab, on meil hädasti vaja, mõtlesin ma ja sütitasin oma kõnega ka Tannut. Tan, olles ise kunagi olnud see pisike laps, kes pea kaks kuud minust lahus pidi elama, taipas, mida me teha võiksime, sest tegelikult olen ma ju sõbralikke ja rõõmsaid putukaid joonistanud terve tema eluaja ja rõõmuputukaid oleme me varemgi teinud. Küll muul viisil, aga siiski.

Asusime tegudele!

Esimesed putukad said päris pirakad. Nende kõhualune on umbes euromündise suurune või mõnel suuremgi.

Tan arvas, et neil peavad kindlasti olema rõõmutäpid. Tegime valged, sest siis on need natukene ka nagu lumeigatsuse moodi. Mine tea, äkki oskavad need putukad veel võluda ka?

Ja tadadaaa, kaks täppsilma, tundlad rõõmsalt kikkis ja otsimas neid, kellelel rõõmu tuua ja naeratus ikka peaaegu kõrvast kõrvani. Nii on see neil alati käinud. See esimene kogunemine oli kohe üks ülev hetk, ma ütleksin.

Päevade ja ööde jooksul sündis me katuse all veel palju putukaid. Suuremaid ja pisemaid. Nende vorm  läks ajas ehk siledamaks ja nende missioon muutus selgemaks. Lisaks enneaegselt sündinud laste peredele sai mõni neist ka lisaülesande – olla rõõmuks personalile, kes pühade ajal tööl on ja on enda lähedastest eemal. Muidugi oleks tore, kui nad jõuaksid kõigi nendeni, kes sedasi pühade ajal ja ehk ka muul ajal kodust eemal peavad olema mingil mitte toredal põhjusel, aga ehk jõuame me selleni kunagi tulevikus. See oleks nii tore, arvas ka Tan.

Ühel järjekordsel suuremal sündimise hetkel püüdsime kinni ka rõõmuputukate arengu.

Kõigepealt sünnib putuka süda, mis on nii suur kui ta ise ja ta näeb välja nagu pisike alt lapikuks surutud lumepallike, et ta kohe jooksu ei pistaks:

Siis saab ta endale sellist värvi kuue nagu ta soovib:

Siis tuleb kenasti nägu puhtaks pesta, et seda maailma siin parem oleks avastada ja imetleda:

Näed, juba ta naeratabki! Silmad pole veel lahti, aga suu on juba rõõmsalt kõrvuni.

“Tere! Meie oleme jõulurõõmuputukad! Kes Sina oled?”

“Kas sul on ka seljal rõõmutäpid?!

Ja siis sättisid sellegi lennu putukad end üheskoos mu laual end kenasti ritta.

Neist pisikestest on olnud rõõmu. Igaüks neist on isemoodi ja oma viguriga. Kollaseid värvides laulsin Rannapi “Ilusa rõõmu laulu”. Ju ma neidki nakatasin. Rohelised olid reipad nagu värksed võrsed ja hakkamist hoolega täis. Punased olid nagu pisikesed kärbseseened, aga nad kinnitasid, et tegelikult on neil hoopis lumetriinud. Mine siis tea, mis plaanid neil veel on. Sinised olid magusad nagu tuhksuhkruga kaetud marmelaadikommid, Ja roosades-oranžides on peidus hästi palju õrnust, hellust ja pehmust. Andrease lemmikud on rohelised, sest need pidid kõige rohkem jõulude nägu olema. Tan arvas, et talle meeldivad helerohelised ja vist kõige enam isegi helesinised, sest need on nagu unistuste jõulud. Vancu arvas, et helesinised on kõige rõõmsamad. Minu lemmikud on kollased, punased, roosad, helesinised ja helerohelised.

Putukaid värvides tekkis meil vahepeal täiesti tunne, et neil on vaja päris oma lugu. Neil on, millest jutustada. Seega paneme unistuse kasvama ja äkki järgmine aasta toovad need toredad putukad veel rohkematele jõulurõõmu. Unistama ju ometi peab 🙂

 

(järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 3: Hingelinnud

(Ka siit leiab tee eelmise osa juurde)

 

Jõulud lähenesid rutuga. Mul oli iga hetk paika timmitud ja kalendris täpselt kirjas, mis päeval ma mida pean tegema, kellele kirjutama ja mida küsima või rääkima. Tan oli mulle suureks abimeheks meeldetuletamistes.

Et siis ikka need inglid või haldjad. Kummad neist? Ja kuidas? Mõtteid oli mitmeid ja ma olin juba igaks juhuks varunud muule kraamile lisaks ka mitu pakki savi. Kas voolida või rullida ja vormiga lõigata? Andreas oli valmis mulle vormi printima ja leidsime toreda inglikese kujugi, aga miski minus tõrkus. Minu ees laual on linnuke, mille ma Elliannale tegin. Pilk jäi sellele pidama. Pilt sellest ka ühest varasemast loost siia juurde:

Olen neid sügava tähendusega linnukesi varemgi teinud… ja mis võiks olla armsam kui emalt emale pihku pistetud hingelinnuke, kes on tulnud hoidma ja kaitsma. Ja kuigi Andreas printis ka inglikese vormi ja me neid katsetasime ja proovisime veel ka inglitiibasid ja liblikaid, siis hingelinnuke oli tulnud selleks, et jõuludeks emade juurde minna. Asusime voolima.

Ma olin miskipärast täiesti kindel, et hingelind vajab värvi ja kindlasti silmi. Punane ja must olid need värvid, kuidas mina neid nägin oma peas enne nende sündi, Musta jätsin targu kõrvale. Kuigi ma usun, et emade seas on ka neid, kellele just must linnuke rahu ja rõõmu tooks. Punast proovisin, aga loobusin. Tundus, et selleks, et lind oleks punane ja teda saaks valge mustriga kirjata, peaks ta lihtsalt kordades suurem olema. Sedasi pisikesena jäi punane kuidagi ohtlikuks. Arvatavasti sobibki punane rohkem mõnel muul puhul.

Käsi haaras kollast. Kollane tuli soojuse ja päikesena. Algselt oli kollane erksam. Pehmendasin seda. Osad said päris õrnad heledad, osad veidi julgemad kollased. Oranžid ja roosad olid nii soojad ja magusad nagu vahukommid.

Valgeid ma alguses pelgasin. Et ehk jäävad teised liiga paljaks. Tegin mõnele neist kirevad täpidki sulgedele, aga siis vaatasin, et valge on igati sobiv värv pisikesele hingelinnule, sest ta on puhas ja temas on nii palju valgust. Sinilinnud tulid nagu värske tuulehoog. Nagu helesinine unistus? Nagu sinitaevas? Mõned sinised noppisid endale külge valged lumetäpidki. Rohelinnukeses oli samas jälle nii palju energiat ja elu. Kuidagi sai temast kõige lõpus mu isiklik lemmik.

Igaüks neist linnukestest on oma tegu ja nägu ning samas kõigil on rinnus tuksumas hingelinnu süda, mis kuuleb, näeb ja mõistab, mis jaksab kanda läbi pimeduse ja kõigi tormide. Iga tiivapaar kasvas ja sirutas end päikese poole parimas usus ja lootuses, et ta suudab tuua pisutki helgust, valgust ja kosutust.

Sedasi kogunesid me linnukesed parvedesse, sahistasid sulgede ja klõbistasid veidi kollaste nokkadega, et end uueks eluks valmis seada ja jäid siis ootama.

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 2: Imede algus

(Siit pääseb esimese osa juurde)

 

Kas ingel või haldjas? Mõlema osas olid mul omad kõhklused. Kas savist või kangast või pärlitest? Pisikestest helmestest või suurematest pärlitest ja valmis tiibadega? Millestki muust? Mul oli peas kuidagi mõte, et see ei tohiks olla liiga ingel ega liiga haldjas. Tore oleks kasutada üht suuremat ümmargust pärlit peana ja siis teist piklikumat kere või kleidina. Tiivad olid pähkel. Poes müüakse küll valmis kujul tiibasid ka, aga neis läks kuidagi isikupära kaduma ja lõpuks poleks ehk enam vahetki, kas see tiivuline on tulnud otse Hiinamaalt või siis ise tehtud.

Arutasin asja Annela ja Erliga, lappasin netis ja kappasin poodides jõudumööda ja panin mõneks ajaks riiulisse selle mõtte siis settima. Kuna Tan on sel aastal kaheksandas ja tal on vaja teha aastatöö, ning ta otsis midagi tähenduslikku ja praktilist, siis kuuldes me plaanist, oli ta kohe valmis kaasa lööma. No et proovib kätt ja siis saab sellest mingi päris oma sotsiaalse projekti edasi arendada äkki. Äkki heegeldaks kellukese ümber need inglid, pakkus ta.

***

Kunagi novembris või oli see juba oktoobri lõpus? tunti meil siin kodus puudust ühest konkreetsest juhtmest. Kõik otsisid, keegi ei leidnud. Pool meie elamisest on ikka ja jälle kastides ja neid torkida ei taha väga keegi. Ühel päeval võtsin asja ikkagi ette ja kastides kaevates leidsin Vancu haiglamälestustega karbikese. Tema tilluke päkapikumüts vaatas mulle otsa sellise moega, et… jõulude ajal haiglas elavad pisititad peavad endale lihtsalt seesugused sel aastal saama. Läksin veebipoodidesse kangast otsima. Punast sukka mulle silma ei jäänud ja kui pole sukka, siis kuidas neid küll kenasti õmmelda? Olen näinud, et minu tuttavatest õmbleb Evelin. Küsisin temalt. Ta sukast ei teadnud, aga juhatas mind siia ja sinna kangast piiluma. Magasin öö ära ja hommikul kirjutasin Jane-Lyle Kangadzunglist, sest ma tean, et kui keegi üldse, siis tema teab kangastest kõike. Ja ta teadiski! Sukka tal polnud, aga tal oli pakkuda nii palju toredaid pehmeid venivaid punaseid materjale, et mul võttis silme eest kirjuks. Mina rääkisin ideest, miks me seda teeme ja sellest, kui oluline on neile pisikestele ja nende peredele  haiglasse jõulurõõmu viia ja samas sellestki, kuidas 500 grammistele titadele väga parajaid riideid naljalt ei leia ja üks päris oma mütsike võiks olla see, mis neil olemas on. Ja Jane-Ly kuulas mind, mõtles kaasa ja saatis mulle vastu videod erinevate kangastega, et näidata venivust ja värvi.

Et kas siksakiga saab õmmelda? Olin valmis masina ostma selleks puhuks. Selgus, et pigem ikka overlokiga… Aga umbes sellel hetkel, kui mulle hakkas endamisi peale tulema meeleheide, et kuidas ma need mütsid küll valmis saan,  ütles Jane-Ly, et uurib, et äkki nad saavad õmblemise osas ka abiks olla, sest heategemine ei käi neistki mööda. Ootasin hingevärinal. Ja siis ta juba teataski, et masin vaadatakse varsti üle ja Kadiriin on valmis kõige pisemate titade mütsid valmis õmblema… Ja mina nutsin lahinal. Ma ei teagi, kas kergendusest või suurest rõõmust või mõlemast läbisegi, aga keeruline oli läbi pisarate Andreasele selgitada, et mis nüüd küll juhtus. (Mitte, et mul praegu silmi jälle märjaks ei kiskunud!) Ma olin end valmis pannud kõike ise tegema ega osanud loota ja oodata, et keegi sedasi appi lisaks nõule ka jõuga. See oli miski, mis mulle nii väga naha alla puges ja seal armsalt edasi on. Nii suur aitäh selle kõige eest!

***

Sellest hetkest hakkas me pisike jõuluprojekt oma kuju võtma. Nii, aga kui on mütsike, siis päkapikk vajab ju ka oma kuuske! Puidust? Savist? Millestki muust? Tan pakkus, et ma saatsin neile kunagi video toredatest männikäbidest, mida värviti ja kaunistati. Mõte on tore, aga pisititadele vist veidi liiga ohtlik hetkel. See pidi olema kerge ja võimalikult turvaline. Otsisin puidust koonuseid. Leidsin papist, aga need olid liiga õrnad ja leidsin penoplastist, aga need ei meeldinud mulle. Kink, mis mulle endale ei meeldi, ei ole kink, mida ma teha sooviksin. Vahepeal oli Andreas endale hankinud 3D printeri ja see urises ja kiuksus me elutoas üsna 24/7. Iga päev tuli sealt jälle mingi uus üllatus välja. Ühel hommikul oli peale pikka öist kiuksutamist sündinud vahva kuusepuu. Vaatasime seda nii- ja naapidi. Kas seda pisemaks ka saab teha, uurisin Andreaselt. Muidugi saab, vastas tema ja tegi mulle sellise 12 cm kõrguse pisikese toreda kuusepuu. Esimene oli salatroheline, teine oli läbipaistev valge, kolmas oli must ja me veendusime üheskoos, et kui me leiame tumerohelise filamendi, see on see plastniit või -traat, millest prinditakse, siis ongi meil ju titade päris oma elu esimesed kuusepuud ka olemas. Hiljem, kui soovivad, saavad need kasvõi suure kuuse otsa ehteks riputada.

Veebipoes müüdi salatrohelse kõrval ka jõulurohelist filamenti ja paar päeva hiljem oli see meil olemas. Proovipuu valmimist jälgisime kõik põnevil. Kui filament ise pooli peal on selline tumetumeroheline, siis kuusepuuna on ta pigem selline smaragdroheline. Läänemaailma arusaama järgi võib seda jõuluroheliseks vist pidada tõesti. Kuused tulevad! Oli meie ühine otsus.

Tan õppis masinat puhastama ja seadistama ja tegema muid vajalikke toimetusi ja nii see päkapikukontori jõulupuude tootmine meil avati. Andreas, kelle uute ideede ja plaanide nimekiri aina kasvas, pidas selle suurtootmise päris kenasti vastu. Umbes kolm tunnikest ja üks puuke jälle juures!

Mõelda vaid! Titad saavad sel aastal endale pisikese paraja päkamütsi ja päris oma kuusepuu! Selle imelise mõtte pidin ma kohe ka kaardiks joonistama!

 

 

(järgmise osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)

Eesti Õdede Liidu seltsingute logod

Mul on Õdede Liidu seltsingute logodele otsa vaadates hetkel tunne nagu oleksin oma hoole ja armastusega hoitud ja kasvatatud lapsed kooli saatnud. Natuke ärevil, murelik, et kuidas neil seal suures ilmas ikka minema hakkab ja kuidas nad vastu võetakse uute sõprade poolt. Ma ju ise tean, kui palju on  neis sisu ja väärtust ja kõike seda, mida ma neile omalt poolt kaasa olen pakkinud, aga see pisike värelus on ju ka väga normaalne. Ikkagi nii suur asi ja nii suur samm emotsionaalselt. Ja mis seal salata, ilmatuma uhke tunne on ju ka, sest iga päev ju sedasi tervet perekonda üles ei aita kasvatada ja ellu ei saada nii, et sellest nii palju südamega oma tööd tegevaid õdesid ja kaudselt ka kogu maailm osa saaksid. Need pole lihtsalt logomärgid, neis on kirjas ka suur ja ilus ja oluline lugu õenduse olemusest. Just sellest, kuidas me seda näha ja kogeda soovime.

Kõik sai alguse eelmise suve alguses, kui sel hetkel vastloodud ja kõige noorem Õdede Liidu pereliige, Õendusüliõpilaste seltsing, sai loodud. Üliõpilaste seltsingusse saavad kuuluda õeks õppivad üliõpilased. Korraks oli ka mul endal tunne, et see on ju natuke nagu ka minule mõeldud seltsing, aga siis selgus, et magistrikraadi omandavad õenduse üliõpilased ju on juba õed. Samas õenduse tulevik Eestis on mul väga südames ja südamel ja nii vahva oli noortega koos teha läbi kõik seltsingule logo loomise sünnitusvalud. Eestvedajatel oli palju mõtteid, südamest ja silmast kuni stetoskoobini. Joonistasin kümmekond mõtet paberile ja siis algas tõeline protsess alles peale, sest paika pidi saama viimne kui üks detail. Kas ja kus ja kuidas peab miski osa sellel logol olema. Suve lõpuks olid asjad paigas ja üliõpilaste seltsingu logo astus ellu. Sellest sai lihtsa ja selge joonega lugu sellest, mis on kõige olulisem õeks kasvamisel ja õppimisel. Lisaks paljule muule olulisele on üks asi, milleta kohe kuidagi ei saa. See on kuulamine. Õpetajate, kaaslaste, patsientide, nende lähedaste ja oma südame kuulamine. Alati ja alati südamega.

Suur tunnusmärk vajas enda kõrvale ka pisemat, sest alustades sellest, et FB profiilipilt on ruut või ring, on pisemat logo vaja ka ehk mujal. Esialgu tegin ühe pisema versiooni ja see läks hoogsalt kasutusse.

Selleks ajaks, kui me noortega olime lõpusirgele jõudnud, oli ka liidu sees seltsingute ümberkorraldamise protsess valmis saamas ja sellega koos tuli ka otsus, et tegelikult vajavad selle pere kõik seitse liiget endale oma tunnust. Sellist, mis oleks sarnase joonega ja näitaks, et nad on sama pere lapsed, aga ikkagi kõik isemoodi tegemiste ja olemistega.

Suurele logode kujundamise stardipaugule reageerisid seltsingute esindajad erinevalt. Mõnel oli kohe olemas mitu ideed ja selge nägemus, teistel oli tunne, et mis vajas veel veidi kasvamist, et saaks logo kujunemisele paremini hoogu anda. Eks see protsess pani meid kõiki rohkem enda sisse vaatama ja süvenema asjade tähendusse. Jälgisin tervikpilti ja lasin asjadel kulgeda, sest üks asi on see, kuidas mina nende erialaseltsingute olemust näen, teine asi on see, kuidas nad ise seda tajuvad ja kolmas, kuidas seda maailmale tutvustada just nii, et see ühisosa seal kõige paremini mõistetav oleks. Kõik need vaatenurgad olid olulised katta, sest me kodukitli ja ballikleidi vahele jääb igapäevarõivas, mis peab olema mugav ja mõnus ja praktiline ja nägus ka. Just sedasi nägin mina seda logoasja.

Talve lähenedes kogusin kõik ideed kokku – läbivaks väljaöeldud sooviks olid käed ja südamed. Sekka oli pikitud ka stetoskoope ja erialaspetsiifilisi elemente, aga tehnikast ja protseduuridest soovisin ma targu veidi eemale jääda ja keskenduda õenduse ja tervishoiu kõige olulisemale. Süda ja käsi on elemendid, mida on kasutatud logodes rohkem kui meist vist keegi ette suudab kujutada. Nad on nii lihtsad ja loogilised, sest annavad edasi ju mida kõike.

Mis on tervishoius teie jaoks see kõige olulisem? Mina arvan, et see on üks suur hoolimine. Suur süda sümboliseerib minu jaoks armastust, inimesearmastust, armastust maailma ja iseenda suhtes, hoolimist, empaatiavõimet, soojust ja mõistmist ja soovi ja kavatsust olemas olla, kuulata ja toetada-aidata. See on kogu õenduse üdi. Just seepärast on kõigi Õdede Liidu logode läbivaks elemendiks punane süda. Ka Õdede Liidu enda logo moodustavad kaks punast südant. Teiseks oluliseks sümboliks said käed, mis väljendavad otsest toetamist, aitamist ja hoidmist. Kas käed peaksid olema sõrmedega või ilma, see oli küsimus. Proovisin, mängisin läbi ja tutvustasin neid nii ja naa, aga lõpuks jäi kaalule ikkagi sõrmedeta versioonid, sest pildikeel jääb sedasi puhtam ning on sobilikum ka võimaliku imepisikese või keerukamal pinnal kasutamisel.

Veebruari alguses käisin Pärnus seltsingute esindajatega kohtumas. Tutvustasin tervikpilti, rääkisin terviku ja eradi iga logo loost. Enamus kujundusi sobisid nii nagu nad olid või vajasid pisikohendusi või veidi mõtlemise-kaalumise aega. Üks logo sai päris uue hingamise juba kohapeal ja teist läksin koju veel erineval viisil katsetama ja läbi mängima.  Nii nad sündisid ja astusid ellu! <3

 

Hooldustöötajatel on oluline ja nii suur osa me tervishoiusüsteemis ja nende seltsingule omane kujundus tuli kohe selgelt ja helgelt mu mõttesse. Olles aegade alguses õeks õppides olnud ka ise nii abiline kui hooldaja, on hooldaja rolli olemus väga mu südames. See on justnagu kõige alus, tugisammas, algus ja lõpp. See on lugu sellest, kuidas jaksata olla olemas ja hoida, toetada, võimaldada pehmemat maandumist ja anda uus hoog taas edasiminemiseks. Ja seda kõike alati koostöös ja suure südamega.

Intensiivõenduse seltsing koondab enda alla kiirabis, EMOdes, intensiivravis ja anesteesiaõena töötavaid õdesid. Minu esialgne idee oli veidi teine, sest olles ise töötanud kiirabis õena ja omades intensiivravist ning EMOst nii patsiendi, lähedase kui ka praktikandi ja töötaja kogemust, siis minu jaoks on nende töös kõige olulisem ja ehedam osa just elu hoidmine. Just kõige hapramal hetkel saavad nad ära teha nii palju ja kui oluline see on! Minu lähenemine oli ehk veidi poeetiline. Seltsingu esindajad aga nägid enda olemust vahedamas võtmes, mis kahtlemata annab edasi antud tervikus nende töid ja tegemisi sirgjoonelisemalt. See on logo, mis pisteti mulle kavandina reipalt valmis kujul pihku me talvise suure kohtumise lõpus, kus ma oma esialgseid ideid tutvustasin. Seda ideed puhtaks joonistades sai seegi koheselt mulle omaks. Tilk, nii vajalikku verd, käed, mis vahel hoidmise ja toetamise kõrval peavad tegema ka elupäästvaid liigutusi. Aga ikka ja alati südamest ja südamega. Olles kohal ka kõige keerulisemal hetkel.

Terviseõenduse seltsingusse kuuluvad eelkõige esmatasandi tervishoius tegutsevad õed – pereõed, kooliõed, koduõed ja töötervishoiu õed. Rohkem ehk kui teised, näevad nemad igapäevast elu, selle rõõmu ja muret, pikki protsesse, tervise minemist ja tulemist. Nad saavad olla olemas, jagada toetust ja teadmisi ja armastust, et seda ikke veel rohkem saaks. Läbi iseenda südame ja tahtmise aidata ja olemas olla.

Hambaravi õed võiksid olla oma tööde ja tegemistega ka terviseõenduse seltsingu liikmed, aga kuna nad tegutsesid juba varasemalt päris iseseisvalt, siis said nad endale ka päris oma logomärgi. Nad ise nägid end ka armsa hambahaldjana ja arvake, kui väga oli mul kiusatus joonistada endale omaseid tegelasi?! Aga suurele logoperele otsa vaadates sündis suur ja rõõmus ja särava valge hammas, mille taga on mõistagi armastus ja hool.

Vaimse tervise ja psühhiaatriaõdesid koondab Vaimse Tervise Õenduse seltsing. Nõustajana seisan ma neile ja nende tegemistele väga lähedal. Logomärki joonistama asudes tiirlesid mu peas nende poolt pakutud elemendid – süda, aju ja puu. Et siis süda, aju, puu, käed, puu, süda, aju, käed… Need neli elementi said kokku ja neist sündis selline lugu. Proovisime värviga ja ilma. Jäi värviga. Ja ma armastan neid värve. Kes näeb puud ja tugevaks kasvamist, kes vaimujõudu, kes aju, mis on toetatud ja hoitud. Armastust ja armastusega. kogu südamest.

 

Eesti Õdede Liidu kõige noorem ja suurem seltsing on koduks kliinilise õenduse erialadele. Siin saavad kokku lasteõenduse, neuroloogia, kardioloogia, onkoloogia, ortopeedia, taastusravi jne valdkonnas tegutsevad õed. Läbi lasteõenduse võiks see seltsing olla ka minu sadamaks. Eesmärk oli maailmale kinnitada, et siin saavad kokku erinevate erialade spetsialistid. Neid on palju ja nad kõik eraldi ja ka üheskoos suudavad palju. Logovariante käis läbi erinevaid. Kaalumise ja mõõtmise kohti jagus. Ellu astus see logo just sellisena – ümbritsedes armastuse ja toetusega seda, mis kõige kallim. Just nii ongi hea. Iseennast ja inimesi väärtustades ja maailma armastades.

 

Sellised nad said. Iga ühega neist on mul mingi oma lugu ja nad kõik on mulle kallid ja omad. Nii suur tänu Õdede Liidule usalduse ja toetuse eest. See oli üks natuke hull ja kahtlemata väga loov ja huvitav aastaring ja kogemus mu elus.

Ilusat elu ja suuri seiklusi teile, mu kullakesed! Teiega koos on maailma parimad Eesti õed. Ja ka minu süda on alati teie ja Eesti õendusega!

Kui Sa oled oma südames tundnud, et Sinust võiks saada õde, siis vastuvõtt tervishoiu kõrgkoolidesse on kohe algamas. See on eriala, mille praktiline väärtus kombineerituna soovi ja igaühe enda südametarkusega on nii suure väärtusega.