HOIATUS: selles postituses näeb mõningal määral alasti keha 🙂
Kui sa avad pühapäeva hommikul silmad ja esimene asi, mida sa näed on selline naeratus, mis seal sinu ärkamist on kes teab kui kaua oodanud…
Ja teine, mida sa näed on see, et öösel on maha ja mitte ainult maha vaid ka puudele sadanud mõnus kohev lumi…
… siis pole isegi mingit küsimust, mida sellise päevaga peale hakata!
Sellisel päeval, mis ütlasi on Andrease talvepuhkuse viimane päev ja vajab väärilist tähistamist, tuleb minna metsa, võtta riided seljast ja teha toredaid pilte. Sest see on tõenäoliselt üks kõige viimasemaid asju, mida normaalne inimene sellise talveilmaga teha mõistab. Mu plaan kõlas Andreasele umbes niisama reibas, kui et ooo, vaata, õues on imeline rannailm, lähme randa või et ooo, vaata, imeline lumi, lähme kelgutama. Ma ajasin need kaks asja omavahel ikka täiesti sõlme ja Andreas koputas mulle, et olen ma ikka täitsa päris väga kindel, et see, mida ma täna teha soovin, on just see, millest ma just rääkisin. Kuigi ta vist vajas seda kinnitust vaid enda jaoks, et kas ta ikka sai päris täpselt aru, mis teda ees ootab.
Nii palju ta mind tunneb, et kui Pipi minus midagi pähe võtab, eriti sellist täiesti võimatut ja üsna mõistusevastast, siis ju on tal tõsi taga ja elu on näidanud, et Andreas seedib seda asja õige pisut ja ongi veenmise osa tehtud. Tõttöelda on ta ka tunnistanud, et selliseid hetki ta kohe armastab, kui ma teda ennast ületama panen. Sest esimene reaktsioon on ikka täiesti totaalne EIIII ja siis tuleb, et hmm, aga miks ka mitte ja siis on juba valmisolek seikluseks, et davai, teeme ära! Ja ega ma kade tüdruk ei ole, hihii!
Kaamera aku oli täis, kaardil oli ruumi 2000 pildi jaoks. Andreas valis sokke nagu need oleks täna kuidagi eriti olulised. Kuigi mine tea, äkki ongi, sest saapad on ainsad, mis talle jalga jäävad ja nende sees ka sokid ehk teoreetiliselt on need nagu ainsad riideesemed ja selle mõtte peale tundus isegi täiesti mõistlik, et ta neid nii hoolega valis.
Samal ajal tassisin ma autosse oma hundikõrvad, inglitiivad ja isa vana villase hommikumantli. No et äkki on tal vahepeal hea peale võtta, kui ta seal metsas paljalt ringi jookseb ja jahedust peaks tundma pilditegemiste vahel. Mul on kusagil veel mitu paari tiibasid, aga ma ei ole suutnud nendeni siin veel jõuda. Ju mõnel järgmisel korral.
Meil oli plaan leida üles imeline männimets, kus me kunagi mõõgaga pildistamas käisime. Seda me muidugi üles ei leidnud. Tiirutasime ringi ja imestasime, kuidas talivine puhkepäev on inimesed õue toonud kohe kambakesi. Mis ühelt poolt on muidugi tore, et inimesed õues on, aga teisalt oleks Andreas eelistanud hetkel vist pigem inimtühjust.
Ringi seigeldes ja sobivat metsa otsides küsisime taas Maarja käest nõu, sest viis ju tema meid eelmine kord sinna ägedasse männimetsa. See mets jäi sel korral avastamata, aga ühte teise toredasse metsa suunas ta meid küll. Pisut otsimist ja kaalumist ja kuna õues kiskus juba servast hämaraks, siis otsustasime asja ära teha.
Andreas kooris end autos paljaks ja hüppas sealt siis hommikumatel seljas reipalt välja nagu läks suplema või basseini äärde sulgpalli mängima. Rannalina oligi vaid puudu. Selle asemel surasin ma talle selga inglitiivad ja ütlesin, et jookse nüüd. Ja ta jooksis. Ja siis ta luuras ja siis ta sirutas ja siis hõiskas rõõmust üle metsa. Vahepeal tõmbas ta endale okselt lund kaela ja naeris nagu hullunud õnnelik jänes. Ja kuna ta polnud kindel, et ma selle langeva lume ikka pildile sain, siis tõmbas ta veel endale lund kaela ja möirgas ise seal okste vahel naerda.
Iga hetkega tuli tal julgust juurde, ta avanes ja see oli nii tore, sest tegelikult pole see ju mitte kellegi teise kui tema enda asi. Eesmärk pole ju midagi eksponeerida ja kedagi traumeerida. Selleks sai kaasa mantel ja valitud ka koht, kust meil on võimalus igast suunast tulijaid eemalt juba märgata ja kuulda. Pealegi usun ma, et iga inimene ajagu ikka enda asja ja kui keegi päise päeva ajal kusagil põõsas müttab, naerab ja appi ei karju, siis järelikult pole see kellegi teise asi, mida ta teeb.
Need lumeinglipildid on miski, mida ma nii kaua olen mingis võtmes katsetada igatsenud, sest need on pehmeks alguseks mu uuele fotoprojektile, mida ma pikalt hellitanud ja südames olen kandnud. Algselt oli see projekt body shamingu (kehahäbistamise) vastane, siis aga taipasin, et negatiivsus pole parim noot nii olulise asja juures ja nii sai sellest kehapositiivsuse projekt. Andreas ikka itsitab, et kehaülistamise projekt. Ja mingis mõttes on tal kindlasti ka õigus, sest keerulisema asja normaliseerimiseks on vaja vahel anda rohkem tõuget kui vaid toetus.
Võimalik, et mingitel hetkedel lähen ma selle projektiga üsna piiride peale ja võimalik, et mõnel hetkel lähen ma ka üle piiride, et otsida ja katsetada ja ehk ka leida, aga ma usun nii väga, et meil kõigil on õigus tunda end olenemata mõõtudest ja vormidest ja kõigist hädadest ja eripäradest imeliste ja eriliste ja ilusate ja heade ja ihaldusväärsetena, sest meie keha on meie kodu. Jaa, kahtlemata on seisundeid, mis on eluohtlikud ja mida ei saa ega tohi ülistada, aga kas pole nende taga mitte sageli üle võlli läinud halvad ja halvavad tunded muuhulgas ka enda keha suhtes? Ja samas näiteks kas ülikõhn, aga samas tegus ja tervislikult toituv inimene peab kogu aeg kuulma kui kõhn ta on ja võitlema kahtlustustega, kas ta ikka sööb piisavalt? Ja tugevalt ülekaaluline, rasvunud inimene ei pea kuulma pidevat hurjutamist, et kas ta oma südamele ja tervisele ikka mõtleb ja jätku parem see sõõrik söömata. Ta teab seda kõike ise ka ja see ei aita teda kuidagi. Süütunne ja kõik muud halvad tunded ei aita kuidagi. Oma kehas elab ta just täna, just praegu ja kui ta tunneb sedasi iseendana iseenda nahas end hästi, siis on selles kõiges vähemalt üks hea asi kõige keerulise ja sageli ka lootusetu ja abituksmuutma kõrval ja seda ei tohi temalt ära võtta, eks?
Jah, on neid, kes vajavad palju tõsisemat abi ja tuge, aga suures plaanis ei ole mitte kellegi õigust meid pikkuse, laiuse, kaalu, kasvu, nahavärvi, armide, vigastuste, tätoveeringute, augustuste, eluks vajalike tarvikute ja muude omaduste ja muutuste tõttu halvustada ega vähem väärtustada. Sisuliselt jõuan ma ringiga tagasi oma “minu keha on minu kindlus” postituse juurde, sest näen, kui paljude jaoks on nende enda keha, nende endi alastus mõeldamatu ja vastumeelne, tihedalt läbi põimunud rahulolematuse, häbi ja valu, tõrjutuse ja hukkamõistuga. Ja nii lähengi ma teele ja hakkan vaikselt otsima oma rada, et normaliseerida seda, mis ongi normaalne. Ka siis, kui see normaalsus sünnib näiteks inglitiibadega lumes paljalt sumades.
Kuna mul hetkel Photoshopile ligipääsu ei ole, siis kaamera pildid ootavad oma aega, aga vahepeal jõudsin ma mõned klõpsud ka telefoniga teha testimiseks ja neid, täiesti töötlemata telefonipilte ma teile Andrease nõusolekul ka emotsiooni jagamiseks näitan 
Kui ma neid esimesi pilte vaadates vaimustunult teatasin, et osasid neist piltidest peab ka FB sõpradega jagama, siis hüüatas Andreas EIIII ja naeris õudusest. Siis vaatas ta neid ise. Mõni pilt tegi ta kurvaks ja pahaseks, ta ei meeldinud endale. Ikka see kaal ja vormid ja mis kõik veel. Mõni pilt aga meeldis talle endalegi. Või siis meeldis ta neil piltidel iseendale. Kui sageli juhtub, et sa endale piltidel ei meeldi? Täiesti alasti olles? Või noh, kui sokke-saapaid ja tiibasid vaid kandes? Usun, et mitmed teist tunnistaksid, et ei iial ei oleks nad nõus sedasi pildile ronima. Ja veel vähem avalikult jagama oma alastust. Sest me kõik tahame näida ilusamad ja paremad? Ja samas paneme me läbi selle märgi külge kõigele täiesti normaalsele, sest uus normaalsus ongi justkui see, et peab iseendast ka parem olema, kõik peavad iseendast paremad olema või vähemalt oma oletatavaid puudusi ja ebatäiuslikkusi varjama paremini. Ei pea. Muidugi ei pea ka selleks end paljaks võtma ja FB ronima, aga ka see on ok, kui seda teha.
Õhtul küsisin Andreaselt uuesti, kas on ok, kui ma sellesama pildi FB uusaasta ja projekti tervituseks üles panen. Ta punastas ja ohkas itsitades, et noh, ma nagunii ju teen, mida ma tahan ja ega ta mind ju ei keela, aga eemaldagu ma siis vähemalt ta vanemad ja kaastöötaja pildi nägijate seast. Eemaldasin. Esimesed tunnid käis Andreas mu seinal enda pilti vaatamas läbi sõrmede piiludes vähemalt kümnel korral, et kas keegi on vahepeal ka kurjaks saanud ja hurjutanud, et see pole ikka üldse ok, mida ma siin jagan. Tema üllatuseks olid kõik sõbralikud ja tekkinud olukorrast pigem lõbustatud. Ta hingas suure kergendusega, sest ta ju meeldis endale sellel pildil, aga ei uskunud, et see võiks ka teiste jaoks ok olla.
Enne und kallistas Andreas mind kõvasti ja sosistas, et mitte keegi teine siin maailmas ei pane teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks ja ta on selle üle nii ko-hu-ta-valt õnnelik, et ma seda oskan ja suudan ja julgustan teda ka pisikestes asjades, mis näivad võimatud või üldse olulised ei tundu, aga ometi nii oluliseks võivad lõpuks osutuda. Mul on hea meel, et ta selle toreda kogemuse sai. Kui ma ei oleks kindel olnud positiivses hoiakus, siis ei oleks ma neid samme ka astunud. Oleks täiesti piisanud, et meil need pildid on olemas.
Põnevust jagus ka järgmisesse päeva ja mingil hetkel otsustasin ma muuta oma telefoni taustapilte. Plaan oli mul ammu, aga sobivaid pilte polnud. Andreasel on aegade algusest olnud taustapildiks minu pilt. Minul on olnud joonistusi ja pea pool aastat oli mul me aia suur kärnkonn keset ekraani. Sättisin siis neid pilte edasi ja tagasi ja avastasin korraga, et hehee, kui ma üle Andrease taguotsa libistan, siis vaatab ta mulle avatud ekraanilt vastu oma pilves peaga ja täitsa teistpidi. Nagu peakski nii olema.
Kui ma selle avastasin, siis katsetasin ma kohe mitu korda ja Andreas itsitas nagu tal oleks päriselt kõdi. Ja kui Tan märkas, siis itsitas ta ja küsis, et kas me tegime neid pilte siis, kui me viis tundi kohalikus poes käisime. No muidugi oli see siis, sest siis oli äge lumi ju. Vanc vaatas laual mu lukus telefoni heledavat pilti karjatas naerda lõkerdades MIDAAAA?!! Emmeeee, miks ometi! Ja teatas siis Andreasele, et tal on ägedad tiivad. No vot siis ja nüüd ma siis käingi paljas mees taskus ringi.
Ja siis sirutas Andreas end lumiste puulatvade, taeva ja päikese poole ja ma hüüdsin, et hinga sügavalt sisse ja kujuta ette, et sa armastad ennast ja maailma enda ümber! kohe kogu täiega ja tema oli ikka sama armas ja häbelik nagu alati.
Soovin teile kõigile nii ägedat ja igati kehapositiivset uut aastat! Juhhuuu!
PS kui ma selle loo siia üles olin pannud ja sõna-sõnalt Andreasele tõlkinud, siis istus ta õndsalt mu kõrval ja küsis, et noo, millal me jälle pildistame. Varsti. Just siis, kui õige tunne tuleb. Ja ühel hetkel hakkan ma otsima ka uusi pildistatavaid 🙂
Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!
