Täiesti uskumatult uhke ja imeline ja armastust pilgeni täis tunne on käes hoida tunnistust, mille sisse mahub nii palju rohkem kui sõnadesse. Me tegime seda! Päriselt ka! Tänasest õhtust olen ma ametlikult ja paberitega superviisor, coach ja psühhodraama rakendaja ja pisike Hope tegi kogu selle eksamitralli minuga vapralt kaasa! 
Kaks intensiivset eksamipäeva algasid minu ja Kerli jaoks enda piduliku eksamidressi selgaajamisega ning võimalusega terve päev praadida ja me pisikese grupi osade liikmete eksamitöödele kaasa elada. Magama suutsin ma jääda sel korral vaid pildil olles 🙂
Kui mul esimesel hommikul oli olemine täitsa ok, siis õhtuks oli närv juba nahavahel, sest kuigi ma ei teinud eile eksamitööd, siis olin protagonisti rollis ja paratamatult tunned ka selles rollis olles ikkagi vastutust teise eksamitöö õnnestumise osas. Ja oma teemadega tegelemine võtab samuti läbi. Samas usun ma nii väga, et supervisioon, iseäranis tegevuslike meetoditega, on kingitus, mis tasub võimalusel alati vastu võtta. See võib nõuda pingutust, minna jutsutamisest palju sügavamale kuid annab tagasi nii palju. Vahel tunned seda mõju veel aastaid hiljem ja see on üks igavesti hea tunne. Sel korral algas kõik sellega, et ma küsisin endalt, kas ma tõesti tahan oma terviseaduste magistriõppega veel jätkata või oleks targem kõik sinna kohta saata ja eluga edasi minna. Poolteist tundi aktiivset tööd ja läbimängimisi viis hoopis uute avastusteni, mis on tegelikult alati ja algusest peale mu sees olnud, aga millele ma ei ole erinevatel põhjustel julgenud ruumi teha. Nüüd ehk ikkagi peaks.
Omaette küsimus oli nende kahe päeva jooksul ka see, et kuidas ma oma päevase süsti ikkagi tehtud saan. Õnneks on meil kambas ägedad tegijad ja süst sai esimesel päeval plaksuga tehtud. Ja kui teised ei oleks hoolinud ja küsinud, siis oleksin unustanud oma vererõhurohi sel õhtupoolikul õigel ajal võtmata. Elevust oli ikka kohe nii palju. Teisel päeval läks süstimine pehmemalt ja mul oli nii hea meel, et Andreas ei pidanud selleks eraldi linna sõitma ja tulime oma jõududega toime 🙂
Lisaks eksamilavastusele oli vaja lõpetamiseks esitleda ka enda lõutööd ja arenguteed. Lõputöö esitlemisega olid meil Kerliga omad plaanid, aga see portfoolio asi kraapis, kui ma eile õhtul koju tulin. Ma olin arvanud, et ju ma istun maha ja lihtsalt räägin, millest kõik alguse sai ja mis mind superviisoriks õppima tõi ja mis on minu plaanid ja mõtted tänasel päeval tuleviku suunas vaadates. Ma olen seda ka selle õppe jooksul teinud nii palju kordi, et see jutt on mul väga läbi mõõdetud ja üllatusteta. Ja siis korraga tundus, et niisama istumine ja jutustamine ei ole mu enda jaoks piisav ja ma tahan seda kõike ikkagi ka kuidagi visualiseerida oma jutule lisaks. Selle asemel, et viimasel hetkel hullunult teooriat ja tehnikaid tuupida, see surve oli mu peas ka, lappasin ma arvutist ja veebist kokku pilte ja tegin seda, mida ma iial vabatahtlikult muidu ei teeks – powerpointi esitluse! Küll ainult piltidest, aga siiski. Ja lõpetasin ma oma loo selliste mõtetega:
Nende 13 aasta jooksul olen ma teinud kõike ühe suure eesmärgi nimel ning andnud endast kõik, et liiga vara, väeti ja/või haigena sündinud laste peres ja tugisüsteemi oleksid kõik toetatud. Olen õppinud uusi asju, omandanud uusi rolle, laiendanud mõisteid, oma teadmisi ja võimalusi. Lisaks kirjutamisele ja joonistamisele, mis on seda eesmärki teeninud algusest peale, on minust nende aastate jooksul saanud õde, õdede õpetaja, esmaabiõpetaja, kriisiabi kogemusnõustaja, kriisinõustaja, sünni- ja sünniga seotud kaotuse toetaja (doula), imetamisnõustaja, fotograaf, laste jooga õpetaja ja õige pea võin end ametlikult nimetada ka mänguterapeudiks. Seda kõike olen ma jõudumööda rakendanud praktikasse. Selleks, et laste ja perede ühise alguse ja vahel ka terve elu nii oluline taustajõud – õenduspersonal oleks hoitud ja toetatud, nende vajadused märgatud, selleks läksin ma õppima superviisoriks. Seda võimalust otsisin ma juba siis, kui me alles Šveitsis elasime ja ma olen õnnelik, et ma selle võimaluse ka leidsin. Superviisori ja coachi ülesanded ja oskused on minu jaoks tulnud, et jääda. Siin ja sedasi oma olen oma saja pisikese suunaga.
Ja kuigi mu paralleelsed ja teineteisele järgnevad tegevused, üha edasi liikumine, raugematu nälg veel juurde õppida ja suure süsteemi vaikne kuid järjepidev ülesehitamine on võinud kõrvalt jätta üsna sellise hektilise ja segase mulje, et kõike on korraga väga palju, siis…
Sisimas on mu siht, soovid, tahtmised, unistused ja ka kõik teod väga sirged ja selged ning suunatud sellele, et olla olemas, tegutseda ja vajadusel võidelda selle eest, et maailm me ümber parem saaks.
Andreas kuulas mu esimest arengutee tutvustamise katset, panin selle käigupealt tema jaoks inglise keelde ja muigas, et kuigi ta on mu lugu ju näinud palju aastaid ja sellele kaasa elanud, vahel ka heitunud, siis tal on alati hea meel, kui jälle mingi selgus ette tuleb, et mille nimel ma seda kõike ikkagi teen. Ta tunnistas taas, et on positiivses mõttes kade ja imetlusest ikka ja jälle haaratud ega mõista, kust ma küll kogu selle jõu ja energia võtan. Ta saab aru, et ma lihtsalt pean. See on minu elu kutse. Ilma selle mõistmiseta oleks meil väga keeruline.
Tehnikate lugemiseni jõudsin ma alles kunagi peale südaööd ja kell 2 otsustasin, et aitab, aeg on magada. Andreas oli selle hetkeni jännanud oma printeriga ja võlus sellest parasjagu välja Mandalorian nr kaht. Kõigi nende saja sarja peale, mida me vaadanud oleme, on Mandalorian tema jaoks see kõige lemmikum. Me oleme juba terve aasta hommikuti ärganud selle sarja tunnusmuusika saatel ja kui väga ootas ta uut hooaega. Noh, ma ju tegelikult ootasin ka. 🙂
Meie lõputöö esitlus Kerliga läks toredalt – sättisime paika toolid ja nende külge teooriaga kuusepuud (kõigist teooriapüramiididest olid selleks puhuks saanud kuusepuud, sest teooria läks ju metsa). Kell 11.30 oli õues hämar, vedasime rulood ette, lasime tuled surnuks ja oligi peaaegu nagu öö. Panime oma lambikese põlema, mis näitab lakke kuud ja tähistaevast, lehvitasime musta kuuse lõhnaga ruumis veidi ringi, et metsatunnet rohkem saaks. Istusime Kerliga kõrvuti pingile ja alustasime:
“On 2020. aasta jõuluöö ja Marumetsa elanikud on kogunenud suurele lõkkeplatsile jõuluõhtut veetma. Koroona neid ei puuduta, sest nad on muust maailmast parasjagu kaugel. Meie Kerliga oleme ka peole kutsutud ja tulime nüüd korraks siia kuuseoksale istuma, et enda jaoks see kogemus siin kokku võtta.”
Rääkisime oma kogemustest, naljakatest ja keerukamatest seikadest ja lõpus pakkusime kõigile Viive-mao uusi looduslike värviainetega ussikujulisi kummikomme, just neid, mida Andreas siin mingi päev tagasi himuga sõi ja mida müüakse me kohalikus kaupluses. Kokkuvõttes kiideti me tööd ja kiideti Viive komme ka.
Meie arengutee esitlemised Kerliga läksid ka kenasti ja siis tuli lõunapaus. Kui teised sõid, siis mina muretsesin ikka oma tehnikate pärast. Lappasin aga oma märkmetes ja püüdsin veel viimast haarata. Ma tean, et küll, et mul on ju alati kenasti läinud, aga eelmise suveintensiivi – suurepärane töö, aga tehnikad oli segapuder – kommentaar on mul veel nii selgelt meeles ja kuigi meist mitte keegi ei suuda meenutada, milles see tehnika segapuder seisnes, siis ikkagi on meeles, et tehnikaga peab rohkem tegelema. Eks ma olen sellega ju suvest alates juba tegelenud, ag aikka on tunne, eehk on veel midagi, mis on kahe silma vahele jäänud. See on üks pras näriv tunne. No ja siis, kui olin asjad enamvähem jõudnud üle korrata, teatas mu armas eksamisuperviseeritav, et ma üüüüldse ei muretseks, paneks kõik oma asjad rahulikult ära, sest tal on mulle täna varuks midagi, kus mul neid tehnikaid üldse vaja ei lähe. No tore, ärevus lendas läbi lae! 🙂
Eksamitöö läks väga kenasti. Kui Andreas oli mulle vahetult enne eksamitööd kirjutanud, et ta ei saa aru, miks ma nii väga muretsen, sest ma ju oskan, ta teab, on kogenud ja näinud, et ma oskan ja nentis siis ka ise, et ju on mul seda ärevust vaja selleks, et kõik mõtted kohale koondada ja ületada taaskord ka iseenda väga kõrgeid nõudmisi endale. Vaat ei tea. Ta ei ütelnud seda välja, ag ama tean, et eks ta muretses ju mulle lisaks ka Hope´i pärast. Ja kui ma talle kaks tundi hiljem, kui töö oli tehtud ja tagaside saadud, uuesti õnnest uimasena kirjutasin, et juuhhuuu, ma läbisin eksami, siis itsitas ta armsalt, et kas selles oli üldse kunagi mingi kahtlust. Mul ikka pisike kahtlus oli, et see võib võimalik olla, aga ka see ei oleks maailma lõpp olnud. Ju ma oleksin siis veel õppinud ja harjutanud ja kunagi sellesama eksami uuesti teinud.
Ja siin ma nüüd olen, hetkel isegi ei julge veel kuulutada, et nüüd ma olengi superviisor, coach ja psühhodraama rakendaja. Kõik puha euroopa ja põhjamaade vastavatele standardile vastavad koolitused ja tunnistused. See paber tekitab kuidagi nagu aukartust hetkel veel, kuigi see kinnitab vaid seda, mida me selle kolme aasta jooksul hoolega õppisime ja praktiseerisime.
Kui me tunnistused kätte saime, siis andsime omalt poolt õpetajale-juhendajtele üle tänuga diplomid ja kuna need eile õhtul asja vormistades nii nunnud said, siis tegime Kerliga oma väikegrupis kõigile õppiajtele, sealhulgas siis iseendile, ka nimelised diplomid 🙂
Ja nüüd ma siin siis istun ja vaatan heldimusega tagasi…
Need me kolme aasta koosolemised ja harjutamised, põrumised ja otsimised, pisarad ja pisarateni naermised, kuulamised, mõistapüüdmised, kooskulgemised ja kokkukasvamised… ja siis saad aru, et sa ei saa tehnikast mitte midagi aru ja alustad otsast õppimist ja muudkui pusid ja pusserdad ja ühel hetkel tunned, et loovus ja spontaansus ongi äkki vahel ka sinuga ja teooria läheb (Maru)metsa ja üks uks avaneb taas.
Me hea õpetaja saatis meid täna õhtul teele sõnadega – saades kätte tunnistuse, õppimine alles algab! Ma olen elus mõne tunnistuse varem ka saanud ja tõsi, nii see kipub olema. Kõigist neist lõpetatud koolidest ja pikkadest koolitustest räägib see tunnistus minu südames eriti erilist keelt.
Imelisi õppimisi meile! Aitäh, Sulle, kallis Kerli! Teile, mu kallid intensiivikaaslased ja kogu me grupp! Aitäh, teile, õpetajad ja juhendajad! See ei ole lõpp, see on alles algus!
PS ja no see meie pidulik eksamidress on ikka üks maailm parim, eks! Ma jäin enda omast täna õhtul koju jõudes juba ilma, sest mu 15aastane arvas, et talle sobib see veel paremini ja ta sõbrad üle suure ilma arvasid sedasama. Hakaku ma aga pusasid tootma 🙂
