Month: January 2009

Täna olen ma liimist lahti…

See Jaan Tätte laul oli mu isa üks lemmikuid

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mis moodi tal seal läheb.

 

 

Minu kiri isale:

 

 

Ei ole ju nii,
et inimene läheb ja järele jääb vaid
tuikav valu ja kumisev tühjus!?

Isa, Sinu, meremehe tütrena,
on mul ehk teatud mõttes lihtsam olukorraga leppida.
Ma olen läbi elu harjunud, et Sa läksid,
olid kaua ära ja ootamine oli nii pikk.
Nii pikk, et vahel tundus see kohe terve igavik.
Ja samas teadsin ma kindlalt, et Sa oled alati olemas,
mõtled mu peale.
Ja siis Sa tulid, tõid päikese, lagritsakomme ja
soolaseid pähkleid ja läksid uuesti.
Kaugete maade ja merede taha.

Ja kui igatsus üle pea kasvas, siis piisas pisikesest
hingetõmbest Sinu riidekapi ukse vahel –
seal oli see eriline punase puu ja kuivanud soolase
merevee lõhn, laeva lõhn.
See oli Sinu lõhn ja see on minus alles.

Ma tean, et Su soontes voolas samapalju karget merd
kui tulikuuma keevalist verd.
Sa olid äkiline, olid aus ja ehe.
Ja see, millesse Sa uskusid, sellesse uskusid Sa jäägitult.
Sa olid nõudlik enda ja ka teiste suhtes.
Sulle meeldisid kiirus, tants ja trall.
Ja Sa olid kuratlikult kirglik.
Kirega lõhkusid Sa puid, kirega vaatasid võidukihutamisi,
kirega grillisid liha, kirega käisid seenel, kirega kuulasid
vene estraadi, kirega vaidlesid, elasid ja lõõmasid,
mõõtsid meremiile ja maanteel kilomeetreid.

Aga isa ja hiljem ka vanaisana olid Sa armsalt abitu.
Pelglik, tundlik ja naljakas.
Mida vanemaks ma sain, seda suurem oli minu austus
Sinu vastu ja seda karmim olid Sina minuga.
Sul ei olnud kunagi ükskõik, Sul oli alati oma arvamus
ning maa ja taevas värisesid, kui meil oli erimeelsusi.
Aga Su äkilise loomu suurim pluss oli kiire jahtumisvõime,
mis tähendas ka tseremoonitsemata leppimist.
Oi, kuidas ma tahtsin olla Sinu moodi
ja kuidas Sina sellele vastu võitlesid!

Ma tahaksin uskuda, et see kõik on endiselt vaid
üks halb unenägu. Luupainaja, mis kohe läbi saab.
Et Sa tõused kohe püsti, silud kortsud oma vormilt ja
me läheme koos siit minema.
Reaalsusega on raske leppida.
Ja ma tean ka, et Sulle ei meeldinud kurvad hetked,
kuigi neid oli Su elus ehk liigagi palju
ja kuna Sa ei osanud oma inimlikku nõrkust tunnistada,
siis peitsid end sageli ka iseenda eest.
Sa jäid alati väärikaks.
Kas Sinu nimel peaksime nüüd ka meie oleme
kanged ja vankumatud?

Ja nüüd ma mõtlen,
et Sa küll läksid,
aga Sa ei ole läinud ju kaduma.
Tegelikult läksid Sa ju lihtsalt ühele väga
pikale reisile, avastama meie jaoks
senitundata maid ja meresid.
Ja Sa ei ole seal üksi, eksinud ega kurb.
Sul on seal hea ja nagu me tundsime ja uskusime,
et Sina armastasid meid, armastame ja
mäletame meie ka Sind ning igatseme seni
kuni taas kord kunagi kohtume.
Ja päike tuleb välja.
Saun on kuum.
Meega pipraviin on jäiselt veniv.
Ja tuju on siis nakatavalt hea nagu
Sinu seltskonnas alati.

***

Ma ei palu teil langetada koos meiega leinas pead,
sest kes nii tunneb ja õigeks peab, see teeb seda niigi.
Ajalehekuulutused on ilusad
ja käepigistus, õlapatsutus, kallistus ning
hea sõna lohutavad,
aga sel raskel ajal kaob see kõik justkui uttu.
Iga kaotus on valus. Minu oma. Teie oma.
Iga ütlemata jäänud mõte, küsimata jäänud küsimus,
soovimata jäänud soov võibki jääda hinge kriipima.
Igaüks võib temaga, kes on läinud, rääkida oma südames.
Ja te võite võtta ka pliiatsi ja kirjutada paberile kasvõi
lihtsalt oma nime, mõtte, soovi, järelhüüu,
lohutussõnad mu leinavale emale, et isa teaks,
et tema kõige kallim ei jäänud neil raskeil hetkil üksinda.
Te võite kirjutada või joonistada neile paberitele,
mida iganes teie hing ihkab öelda.
Või te võite ka sümboolselt lehe lihtsalt tühjaks jätta
ja panna selle siis meremehe valgesse kasti.
Ja hiljem voldime me neist paberitest laevukesed
ning ühel päeval, kui kõik on valmis,
saadame need tema juurde omal moel teele.
Nii on sõnum tugevam.

***

Isa, kuuled?
Sinu meri ja veri elavad edasi minus,
minu ões, minu poegades.
Sa elad edasi meie mõtetes ja tuksuvates
südametes. Meie igatsustes, meie mälestustes.
Sa oled väga elav, kuni meie elame.

Ahhoi, mu kapten,
head teed ja vägevaid avastamisretki
sealpoolsuses,
seitsme maa ja mere taga!

Sinu Eva

Ojaa, ma olen siin ainult selleks, et teid kiusata. Ja kiusatusi tekitada. Aga tänase maguse päeva lõpuks yks vahva kiiksuga maiustus. Kaugeltki mitte nii kaloririkas kui eelnevad ja võibolla isegi parem kui eelmised. No igal juhul pärast seda suurt magusakogust maitseb see väga hea. Selline omamoodi ja jubemõnus.

Ma tegin pöörase katse. Mõte keerles juba enne, aga pigem toore tooraine ymber. Aga lõpuks tuli teostus keedetud kraamiga.

Mul oli kuus katsejänest. Neist yks ei võta antud täidisainet suu sissegi. Teine lihtsalt ei armasta ja veel paari puhul pole ma kindel, et nad niisama seda ‘asja’ sööksid mingi erilise mõnuga.

Kuuest kolm teadsid, mis läks kommi sisse. Ylejäänud kolm ei arvanduki ära. Pakuti puuvilja ja marmelaadi.

Valdav enamus oli teada saades yllatunud ja nõus ka edaspidi selliseid komme sööma. Sealhulgas mu eakas ja mitte eriti ektreemsete maitseelamuste jahil olev vanaema. Tannu, kes teadis, mis kommi sees on ja muidu eluilmas keedetult antud toorainet ei sööks, rabas kommi suhu ja tahtis lisa.

Ja mida ma siis tegin? Tumetume shokolaad ja seal sees keedetud porgand. Pooled porgandid keerutasin ka kaneeli sees eelnevalt pruuniks. Oleksin ka tshilliga katsetanud, aga polnud teist käepärast. Karri käis ka mõttest läbi, aga porgandit oli piiratult. Kokkuvõttes olid kaneeliga kommid imehead. Teised olid ka mõnusad.

Ja nyyd ootavad ees suuremat sorti katsetused ka valge shokolaadiga. Ja ikka ka tumedaga. Ja keedukaalika, kedupeedi, ahjukyysalugu ja muu pöörasega. Minus on ärganud mingi uus hmm.. loom? Ojaa! 😀

Ja porgandipelgurid, vaadake, esteetilisest vaatenurgast on ju see keeduporgandiga komm imeline?! Ja usukuge, maitseb vahvalt. Ja ma usun, et see komm ei pruugi esmapilgul kiusatustekitav olla, aga kui huvi, et siis tehke eksperiment ja katsetage. Tagasiside, mille mina oma porgandikommile sain, oli positiivne 🙂

Tohin ma tulevikus veel veidi kiusata ja kiusatusi tekitada? 😉

Ja veel natuke krimilaasetel teemadel ehk tänased kommikatsetused.

Variant nr 1
Tegin meeltu isu kustutamiseks paraja koguse ploomi-sisu ja valge shokolaadi kattega kookoses veeretatud komme. Need on endiselt mu suured lemmikud. Suurusega võiks midagi teha, nt ploomi poolitada eelnevalt, aga need suured kommid on peaaegu nagu koogid ja vabalt võib neid enne suhupistmist ka valmiskujul poolitada 🙂

Variant nr 2
Sisuks Domino-täidis, mis on veeretatud kookoses. Välja näeb nagu vanakooli rummikook. Siis kastetud valgesse shokolaadi ja pärast sutsukest kylmetamist tumetumedasse. Jubehea, pehme ja täna jäi täiuslikkusest puudu ainult mitte-nii-esteetiline välimus. No ma hakkasin kiirustama ja valge shokolaad ei jõudnud päris ära kõvastuda. Teinekord ma enam ei torma 🙂

Variant nr 3
Suhkrustunud apelsinikoored sisuks, ymber Domino-segu. Kylma. Valgesse shokolaadi ja krooniks peale mõned apelsinitykid. Ma armastan neid!

Variant nr 4
Täidiseks Domino-segu sisse panin kuivatatud kirsid. Pakist võttes olin ma parajalt pettunud, sest ma miskipärast eeldasin, et neil poolkõvadel kirsirosinatel võiks rohkem olla kirsimaitset ja lõhna ligi. Tegin lihtsalt prooviks. Kylmunud poolkommi kastsin tumetumedasse shokolaadi. JA kuigi ma ei ole suurem asi tumeda shokolaadi sõber ja need kirsid mind eriti ei vaimustanud, siis lõpptulemus oli nii hea, et need said esimesena otsa 😉 Kusjuures ei olnud vänged ja kirsid seal sees olid mõnusad. Tulevikus teen kindluse mõttes katse ka kokteilikirsiga.

Ja nyyd nuputan uusi võimalusi. Suvehooaeg läheneb ja kui ujuda ei taipa, siis on päästerõngas hädavajalik. Ja hääd isu teile, veel jõuate poodi. Muide, teha on ylimalt lihtne, suht kiire, kergesti vormitav ja vähemääriv. Nii, et tegudele! 🙂

Tänan teid, et te olemas olete! See tähendab mulle kirjeldamatult palju.

Aga täna tahan ma teile rääkida hoopis millestki palju rõõmsamast ja mmmmagusamast. Veel enne aastanumbri vahetumist katsetasin minagi Mari Marikese poolt viidatud ja ka teostatud Domino-kypsise-kommide tegemist. Need on head, aga minu isikliku maitse jaoks veidi vänged. Kuigi ma asendasin katteks olnud tumeda shokolaadi leebema piimakaga. Aga kuna mul jäi esimest korrast alles nii toorjuustu kui kypsiseid, siis tegin uue katse. Oma nägemuse asjast. Ja tulemus oli kriminaalselt hea. No ikka kohe väga yleannetult, et mitte öelda taevalikult maitsev, oli see uus partii. Panin toorjuustu rohkem kui originaalretsept ette nägi. Kuivatatud ploomist sai sisu, valge shokolaad kookosega sai katteks. Rafaellot ei meenuta suurt muu kui välimus, sest sisu on nii vägevalt omamoodi. Osad jäid kookoseta ka, need olid ka head. Tegin ploomitäidisega pruune komme ka, aga yldsuse arvamus oli, et valged on paremad (ja nende seas oli inimesi, kes valget shokolaadi ei pea ei shokolaadiks ega söömiskõlbulikuks :D). Ja mind söödi sõna otseses mõttes kommidest lagedaks.

Lehekylg, kus me insiratsiooni ammutasime

Minu versioon retseptist hetkel selline:

2 toru Domino-kypsiseid (ca 375 gr)
1 ja pool karpi Tere toorjuustu (255 gr + natuke veel, et segu ikka pehme oleks)
täidiseks pehmed kuivatatud ploomid
katteks läks ca 300 gr shokolaadi (natuke rohkem tegelikult) ja pakk kookoshelbeid sai enne lõppu otsa.

Purustasin kypsised hästi peeneks, toorjuust sekka. Mõnusalt pehme hästisegatud mass kappi kylma. Tunnikese pärast vormisin kommid, ploomid sisuks ja tagasi kylma. Siis veel tunnike ja võib kommid shokolaadivanni saata. Ja siis veel natuke kylmkapis ning pärast seda vaatab igayks ise, kuidas keele kurgust kätte saab 😉

Ja täna öösel tegin ma kordusetenduse. Ploomidega ja siis veel kuivatatud kirssidega ja magustatud apelsinikoortega ja kookosega. Nyyd vaja veel vaid shokolaadivann neile teha ja varsti annan teada, kuidas välja kukkus. Söödav käsitöö ja isetegemine on hingele heaks kosutuseks 🙂

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja Su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks,
ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endamisi
ja ohkad jällegi…

Just see laul on neil päevadel mu hinges ja huulil helisenud. Vahel ka hetkeks pisaratesse lämbunud ja kurgus kägistatud saanud, aga lõpuks ikka on ta oma tee sirgekssurutud seljaga tagasi leidnud. Rannapi viisil ja Enno sõnadel. See on yks ilusamaid laule mida ma tean. Yks väheseid, mille sõnad on mul otsast lõpuni peas. Selles laulus ja neis sõnades saab kurbusest ja valust rahu, leppimine ja hingele lohutus.

Eelmist postitust tehes hõiskasin siin, kuidas me naised ikka nii vinged oleme, et meesteta hakkama saame ja rääkisin isale joonistatud pildist. Vanainast sedapuhku ei rääkinud. Aga nad mõlemad on loomulik osa minu elust. Siis ma veel ei teadnud, mis lähematel tundidel toimuma hakkab. Just nii habras on see elu. Eile öösel, siis kui lõpuks kõik oli lõplikult vaikseks jäänud ja viimased kylalised majast lahkunud pärast pikka nukrat päeva, joonistasin ma yhe tahvlikese. Ei saanud ma enne sõba silmale, kui asi oli lõpetatud. Joonistasin mälestustahvli inimesele, kes minu elus mängis olulist rolli. Inimesele, kes just suuresti isetegemiste osas oli mu suurim eeskuju ja läbi endatehtu ka hea õpetaja. Mul on temast teile veel nii palju rääkida. Ka mitmed head asjad minu elus on just temaga seotud, aga täna ma vaikin. Ymisen ehk vaid oma laulu. Sinule, papa.

 

Mehelikult alanud aasta ehk naine, tugevus on su nimi 🙂

Kui ma eile õhtul taas puitplaadiga (60 x 200 cm) kodu poole purjetasin, endal taskud punnis nurkadest ja ratastest, tyyblitest ja kruvidest, ja kolm lõbusas meeleolus pudelitega papit mind tänavanurgale aasima jäid, siis oli mul aega 350 aeglast meetrit rahus endamisi mõtelda.

Imelik see naisterahva elu. Mis naine see kyll on, kes käib ehituspoes samatihti kui toidupoes, vahest ehk isegi leivapoes harvem. Naine, kes orienteerub naelte ja kruvide maailmas märkimisväärselt ladusamalt kui sukkade ja trippide ja lokirullide vahel. Naine, kes omab seinakapitäit värve ja peitse ja muid töötlusvahendeid, aga ei oma isegi yhte ainumatki ripsmetushi ega kreemi ega soenguhooldusvahendit. Ripsmetushi käib siiski äärmisel vajadusel, nii paar korda aastas, õe või ema käest laenamas.

Naine, kes ostab endale akutrelli, profika, ja kõristab seda enda lõbuks juba mitmendat päeva, sest see on nii ilus ja mõnus ja osav ja mehed, kes seda näevad, tunnustavad seda riista hoolega. Mu teisi ‘mänguasju’ (st tööriistu siis) ka. Siinkohal ma ei teagi, mis on need asjad, mida naised endale peaks ihkama vastukaaluks tööriistadele? Ehteid? Kosmeetikavahendeid?

Mis naine see on, kes lõikab varsti puitu nagu leiba, lihvib osavalt nagu mõni õige naine teeks manikyyri. Naine, kes paigaldas köögikraanile ise kylge kõik torud, ise ostis, ise saagis ka parajaks ja lisakäte vajamisel kutsus appi teise naise – oma ema.

Kaasaegne naine? Meie yhiskonna loomuliku toimise väärastunud kohastumine? Kui aus olla, siis minus ei ela erilist feminsimipisikut. Kui inimlikud õigused enda eest otsustada kõrvale jätta, siis uksi võiks avada ikka mehed ja palitu, kui mul see oleks, võiks ka mehed selga aidata ja kohvikuarve võiks tasuda mees ja tegelikult võiks ju mehed ka teha kõiki neid muid asju ja minule jääks vaid joonistamise ja kujundamise rõõm. :d Aga ma pean tunnistama, et tegelikult on see kõik ka praegusel moel väga lõbus ja vahva ja ma ei tee kõike seda mida teen sugugi mitte hambad risti ja ängi ja vihaga. Ka nii on tore ja mu pisikestel kasvatel mehehakatsitel on ka tore – neil on ju ema kahes isikus, isa eest ka. Ainult kuidas hoida ära seda, et neil ei kujuneks sujuvalt arvamust, et naised ongi kõikvõimsad ja nemad, mehed, lihtsalt tiirlevad orbiidil. Siis, kui heaks arvavad 😉

No ja kuigi mu sõnakasutus ja mõttekäigud ei ole pahatihti naisele kohased ja pyksid on mulle seeliku asemel jalga kasvanud ja kontsaga saapaid omasin ma viimati 10 aastat tagasi, siis õlut ma ei joo, pekki ei söö, kuuma leili ei talu ja kokkuvõttes olen ikkagi luust ja lihast ja hellade käte ja sydamega naine ja ma armastan mehi 😀

Armastasin ylevoolavalt juba pisikese plikana. Selle kinnituseks pilt, mille joonistasin oma elu seni kõige tähtsamale mehele, oma issile, päeval kui sain neli aastat vanaks:

Oiiii kui õnnelik ma olin, kui see möödunud nädala yhest 15 aastat tagasi pakitud kastist välja ilmus. Midagi nagu loksus paika. See tunne on tore ja hea 🙂

Elagu tugevad naised! Elagu mehed! 🙂

PS Armsad anonüümsed sõbrad, kes te siia kommentaaridesse oma häid ja veel paremaid soove olete postitanud, olge nii paid ja pistke võimalusel vihjeks oma nimi ka kaasa. Iga ilus sõnum on veel ilusam, kui sa tead, kelle nägu ta on. Tänan teid nii väga! 🙂