Täna olen ma liimist lahti…
See Jaan Tätte laul oli mu isa üks lemmikuid
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mis moodi tal seal läheb.
Minu kiri isale:
Ei ole ju nii,
et inimene läheb ja järele jääb vaid
tuikav valu ja kumisev tühjus!?
Isa, Sinu, meremehe tütrena,
on mul ehk teatud mõttes lihtsam olukorraga leppida.
Ma olen läbi elu harjunud, et Sa läksid,
olid kaua ära ja ootamine oli nii pikk.
Nii pikk, et vahel tundus see kohe terve igavik.
Ja samas teadsin ma kindlalt, et Sa oled alati olemas,
mõtled mu peale.
Ja siis Sa tulid, tõid päikese, lagritsakomme ja
soolaseid pähkleid ja läksid uuesti.
Kaugete maade ja merede taha.
Ja kui igatsus üle pea kasvas, siis piisas pisikesest
hingetõmbest Sinu riidekapi ukse vahel –
seal oli see eriline punase puu ja kuivanud soolase
merevee lõhn, laeva lõhn.
See oli Sinu lõhn ja see on minus alles.
Ma tean, et Su soontes voolas samapalju karget merd
kui tulikuuma keevalist verd.
Sa olid äkiline, olid aus ja ehe.
Ja see, millesse Sa uskusid, sellesse uskusid Sa jäägitult.
Sa olid nõudlik enda ja ka teiste suhtes.
Sulle meeldisid kiirus, tants ja trall.
Ja Sa olid kuratlikult kirglik.
Kirega lõhkusid Sa puid, kirega vaatasid võidukihutamisi,
kirega grillisid liha, kirega käisid seenel, kirega kuulasid
vene estraadi, kirega vaidlesid, elasid ja lõõmasid,
mõõtsid meremiile ja maanteel kilomeetreid.
Aga isa ja hiljem ka vanaisana olid Sa armsalt abitu.
Pelglik, tundlik ja naljakas.
Mida vanemaks ma sain, seda suurem oli minu austus
Sinu vastu ja seda karmim olid Sina minuga.
Sul ei olnud kunagi ükskõik, Sul oli alati oma arvamus
ning maa ja taevas värisesid, kui meil oli erimeelsusi.
Aga Su äkilise loomu suurim pluss oli kiire jahtumisvõime,
mis tähendas ka tseremoonitsemata leppimist.
Oi, kuidas ma tahtsin olla Sinu moodi
ja kuidas Sina sellele vastu võitlesid!
Ma tahaksin uskuda, et see kõik on endiselt vaid
üks halb unenägu. Luupainaja, mis kohe läbi saab.
Et Sa tõused kohe püsti, silud kortsud oma vormilt ja
me läheme koos siit minema.
Reaalsusega on raske leppida.
Ja ma tean ka, et Sulle ei meeldinud kurvad hetked,
kuigi neid oli Su elus ehk liigagi palju
ja kuna Sa ei osanud oma inimlikku nõrkust tunnistada,
siis peitsid end sageli ka iseenda eest.
Sa jäid alati väärikaks.
Kas Sinu nimel peaksime nüüd ka meie oleme
kanged ja vankumatud?
Ja nüüd ma mõtlen,
et Sa küll läksid,
aga Sa ei ole läinud ju kaduma.
Tegelikult läksid Sa ju lihtsalt ühele väga
pikale reisile, avastama meie jaoks
senitundata maid ja meresid.
Ja Sa ei ole seal üksi, eksinud ega kurb.
Sul on seal hea ja nagu me tundsime ja uskusime,
et Sina armastasid meid, armastame ja
mäletame meie ka Sind ning igatseme seni
kuni taas kord kunagi kohtume.
Ja päike tuleb välja.
Saun on kuum.
Meega pipraviin on jäiselt veniv.
Ja tuju on siis nakatavalt hea nagu
Sinu seltskonnas alati.
***
Ma ei palu teil langetada koos meiega leinas pead,
sest kes nii tunneb ja õigeks peab, see teeb seda niigi.
Ajalehekuulutused on ilusad
ja käepigistus, õlapatsutus, kallistus ning
hea sõna lohutavad,
aga sel raskel ajal kaob see kõik justkui uttu.
Iga kaotus on valus. Minu oma. Teie oma.
Iga ütlemata jäänud mõte, küsimata jäänud küsimus,
soovimata jäänud soov võibki jääda hinge kriipima.
Igaüks võib temaga, kes on läinud, rääkida oma südames.
Ja te võite võtta ka pliiatsi ja kirjutada paberile kasvõi
lihtsalt oma nime, mõtte, soovi, järelhüüu,
lohutussõnad mu leinavale emale, et isa teaks,
et tema kõige kallim ei jäänud neil raskeil hetkil üksinda.
Te võite kirjutada või joonistada neile paberitele,
mida iganes teie hing ihkab öelda.
Või te võite ka sümboolselt lehe lihtsalt tühjaks jätta
ja panna selle siis meremehe valgesse kasti.
Ja hiljem voldime me neist paberitest laevukesed
ning ühel päeval, kui kõik on valmis,
saadame need tema juurde omal moel teele.
Nii on sõnum tugevam.
***
Isa, kuuled?
Sinu meri ja veri elavad edasi minus,
minu ões, minu poegades.
Sa elad edasi meie mõtetes ja tuksuvates
südametes. Meie igatsustes, meie mälestustes.
Sa oled väga elav, kuni meie elame.
Ahhoi, mu kapten,
head teed ja vägevaid avastamisretki
sealpoolsuses,
seitsme maa ja mere taga!
Sinu Eva
61 thoughts on “Isale. Mälestuseks”
Eva, kallid teile! Minu ja Osku poolt!
kunagi bussis arutlesid bussijuht ja reisija: Ei tea kuidas SEAL teiselpool ka on ? Ja bussijuht ütles minu jaoks meeldejäävad sõnad "Ju seal hea on, keegi pole ju tagasi tulnud". Ja millegipärast vaatame me ikka taevasse kui mõtleme lahkunust. Nad ongi taevas ja valvavad meid ja võibolla saavad nad SEAL meid ja meie lapsi palju rohkem kaitsta ja hoida. Ära kurvasta…
Oooh.
Kalli.
Grethe
Üks suur suur ja tugev kallistus.
Kallis pisihaldjas!
Panin oma mõtted paberile ja selle paberi kindlasse kohta oma aega ootama.
Suvel kirjutasin samuti ühele heale tuttavale peale suurt kaotust 4 lk, sest mure ja kaastunne rusus südant ja hinge – kergem sai.
Minu soe kallistus on teie poole teel ja olen alati Sinu jaoks olemas, kui vaid saan kasulik olla…
Mannike
Minu sügav kaastunne, Eva!
Ongi jõgi. Ei silda. Ei koolet. Õhtuvarjudest näiline tee. Ma pean minema. Päikese poole. Ja ma lähengi. Üle vee. Südamlik kaastunne!
Sügav kaastunne Sulle!
Paid…..
Sügav kaastunne. See on raske, aga elu on kord juba nõnda seatud…me peame kõik kord minema… /Karvakera45
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
Sügav kaastunne….
Kullake..mul polegi sõnu…kurgus on justkui klimp…aga mõttes kallistan sind kõvastikõvasti!
E.
Kallid sulle , su emale ja su kallitele lastele…
Elades nende südameis, kes meist maha jäävad, ei sure me iial (T.Campbell). Minu sügav kaastunne…
Kõigil Sinu joonistustel on Sinu isa naeratus! Mina näen küll nii. Nii elabki Su isa edasi- isegi kutsade ja lepatriinude naeratustes! Ja kus kõik veel, tead Sa ise paremini kui keegi teine. Olge tugevad!
Sage külaline
Minu kaastunne!
Minu sügav kaastunne.
-Derry-
Kallis Pisihaldjas! Aeg läheb edasi, haavad armistuvad, valu taandub, ilusad mälestused jäävad südant soojendama. Kusagilt valvab ta kindlasti edasi te kõigi käekäigu järele- olles tegelikult lähemal, kui arvatagi oskate…
Valgust südamesse.
Sügav kaastunne.
Kalli ja pai teie pere suurtele ja väikestele!
kurb… 🙁 Aga teie perele kallid :o)
Tean, kullake, mida tähendab lein. Olen seda kogenud ja mõelnud, et ei saa enam kunagi naerda, aga aeg on läinud ja ma naeran jälle.Ole tugev, teie vahva meremees elab edasi sinus, su poegades, teie mälestustes.
Sügav kaastunne Eva!
Südamlik kaastunne…
kita
Kurb. Tunnen kaasa.
Paraku saab üks kord kõigi maine tee otsa, kel varem, kel hiljem. Aga meie südametes elavad nad edasi, kaua-kaua ja ilusate mälestustega.
Nii ilusad sõnad…
Tunnen kaasa!
Tunnen südamest kaasa 🙁
Kallid Eva lastega,Erli,Sinu ema Helen ja vanaema-kurbus on suur.Jõudu teile!Viive Kuressaarest.
Minu kaastunne sulle ja sinu lähedastele.
Kuldsed sõnad! Nii kannamegi oma armsaid oma südametes ja eludes edasi. Mõne aja pärast muutub kibe pisar silmanurgas magusaks meenutuseks kui soolast merelõhna tunned…
Isa kaotanud meremehe tütar.
…nii ilusasti kirja pandud mõtted.
Kaastunne 🙁
Tunnen kaasa, hoian mõttes Su kätt.
Ma pole veel nii kaunist järelhüüdu kuulnud,kui see.Ma nutsin seda lugedes.See mida Sina praegu tunned on kindlasti lohutamatu,kuid püüa olla tugev.Sinu hinges elab ta edasi.Tunnen Sulle kaasa.
Kalli,kalli!
oi, Eva, nii kahju!!!
Eelkõige Sinust, oma isa tütrest…
Võib olla päris üksik tunne nüüd…
Aga lohutuseks: ilma elava isata pole siiski inimene määratud jääma. Taevaisa on Sinu jaoks alati olemas ja Tema, sinu looja, ei hooli sinust sugugi vähem, ta pole sinust sugugi kaugemal, kui Teda vajad! Sa ei pea olema nüüd järsku ise tugev ja täiskasvanu!
Katrin koolist
Ole tugev, sinu isa oleks seda tahtnud, et sa oma eluga edasi lähed….sõnad…
Saatus
/Reili Pärn/
See meie suur ja tundmatu saatus.
Mis ainult meile kuuluma peaks.
Me elus tuleb jälle uus vaatus,
nii mõnegi neist saab lugeda veaks.
Me loodame tulevikult vaid head
ning proovime mitte kaotada pead.
Kuid saatus teeb oma otsata tööd
ja aegajalt meid julmalt jalust lööb.
Sellisel puhul tõuse ja sära.
Elul tusatuju läheb ju ära.
Siis ta ka rõõmsalt parimat annab.
Vahel tunne, et kätelgi kannab.
On vahel õudust, ka muinaslugu.
Ikkagi peame me elust lugu.
Ning me väikesesse elulukku
trükib saatus nad alati kokku.
Kullake! Nuta ja karju kui vaja, läheb kergemaks…kuigi päriselt ei kao lein kunagi.
Hästi tugev kallistus Sinu perele!!!
Sügav kaastunne.
Minu sügav kaastunne Sulle ja su lähedastele!
Minu sügav kaastunne Sulle ja Su perele.
Ära mõtle muredest ja valust, vaid armastusest ja ilust, mis ju ikkagi alles jäävad…
Au on olnud tunda Su isa aastaid.
Viimase aasta rasked läbielamised. Nähes mehe silmis valu, elu tahet ja meeletut võitlusvaimu. Tõe otsingud.
Seda sügavam on kurbus mis lahkumisest hinge jääb. Ta tahtis veel meiega olla.
Minu sügav kaastunne Sulle ja lähedastele.
Peeter.
Tunnen südamest kaasa.
Eva, Erli – Olge tugevad!
Kuigi lähedase inimse kaotuse puhul on tunne, et maailm jääb seisma, ei tee ta seda mitte – tahad või ei taha, homme tõuseb jälle päike ja elama peab edasi.
Hoolitsege nende eest, kes teie hoolt vajavad, ma tean – see aitab.
Raavo
sygav kaastunne…
/simps/
Kulla Pisihaldjas!
Lugesin Su juttu ja silmad läksid märjaks. Eesti on pagana väike ja usun, et ehk meie isad on oma mereteedel kohtunud…
Meremehe tütar on raske olla, isa iga lahkumine pikale meresõidule kisub hinge seest, samas oh seda rõõmu, kui ta naaseb. Seekord siis enam ei tulegi koju….
Mis ma oskan ütleda… eks ta elab edasi neis, kes temast maha jäid.
Kallistan mõttes teid kõiki!
Heeli Saaremaalt
Tekkis väike hetk ja võimalus tänast ajalehte sirvida, tavaliselt ma surmakuulutusi ei loe, aga miski pärast alustasin täna just nendelt lehekülgedelt, nähes tuttavat nime- ega ometi?! Jälle!
Minu kaastunne…
Kalli ja pai 🙁
Sügav kaastunne sulle ja su lähedastele. Kaptenina oli ta väga hea. Vähemalt paremat küll ei oskaks tahta. Mina austan teda igavesti.
Minu sügav kaastunne Sulle ja Su perekonnale!
Hea Pisihaldjas,
klimp on kurgus ja suur soov on öelda midagi lohutuseks. Tunnen sulle ja su perele kaasa.
Sinu kauaaegne sala-fänn
Evalota
Inimene, kellest on võimalik kirjutada nii ilus ja siiras meeldetuletus, oli kindlasti väga hea inimene. Ja tema kaotus on suur kaotus kõigile, kel õnnestus temaga kohtuda.
Olen oma mõtetes sinu ja su perega.
See lugu tuletas meelde mu oma lõputut ootust ja ütlemata jäänud sõnu.
Aitähh, et oma tundeid meiega jagasid.
Tunnen kaasa…suur soe kalli!
"Liiga vara lõppes elu,
närbunud on õnneõis.
Jäi leinajaile lahkumise valu
ja mälestus,mis elab südameis:"
Südamlik kaastunne teile Eva,Erli,Helen,Ellen,Elmo,Endel kalli Isa-abikaasa-ja venna kaotuse puhul.
Olge tublid ning hoiame lahkunut üheskoos mõteteis ja südameis.
Kallid teile ja tunen südamest kaasa!
Minu sügav kaastunne !
Minu isa oli Sinu isa hea tuttav ja kolleeg – mõlemad uhked mere- ja härrasmehed, kellesarnaseid enam vist ei tehtagi. Su isast on meie peres alati ainult ülivõrdes räägitud, ka minu mälestus temast on helge – nii väärikad mehed istuvad ka teispoolsuses kaptenilauas, väga heas seltskonnas. Oleme mõtetes teiega, katsuge vastu pidada.
Perekond Tõnissoni nimel,
Jaana
Kunagi lapsena käisin teil tihti nüüd suurena kahjuks harvemini kui oleksin tahtnud,kuid ma olen alati rääkinud oma onust kes oli KAPTEN.Väikese tüdrukuna ootasin ka mina temaga kohtumisi,sest ma teadsin onu annab sellist kommi ja nätsu mida poest ei saanud(väiksena tundus see nii tähtis). Nüüd suurena temaga kohtudes imetlesin ma teda kui tugevat inimest,keda ei murra miski kuid …murdis kahjuks.Aga ma tean,et kõik Moigid on tugevad,neid surutakse küll aegajalt põlvili,kuid nad ajavad end jälle sirgu olgu valu kui tahes suur.Hoiame siis kokku ja oleme tugevad edasi teie täditütar Erika.
Üks kõva kaisutus sulle, kui see vähegi aitab.:}
Ei hakka ütlema, et ära ole kurb, sest ilma kurb olemata ju ei saa, mingi aeg ongi vaja kurb olla. Lõpuks läheb kurbus ikkagi pisemaks, aga killuke jääb ikkagi alles. Aga on olemas ka kurbusele vastukaal, head asjad, mida meenutada, toredad sündmused.
Jaksu.
P.S. Sagedal külalisel on õigus, on jah seesama lepatriinunaeratus :}
Leinas oleme me kõik üksi…….kallistan sind ja su lähedasi mõttes.
Aga kuna meie, elavate jaoks, läheb elu edasi…ootan sind siia tagasi oma armsate (nagu keegi siin mainis: sinu isa naeratusega) tegelaste joonistuste ja maitsavte küpsetistega. Hoian pöialt, et oleksid tugev.
Sügav kaastunne! Kallid teile!
Suured tänud kõigile, kogu sydamest, heade sõnade ja mõtete ja olemasolemise eest.
Eva