Month: December 2007

Aasta viimane õhtu

by

Hea tädi Rita ehk ritsik62 lubas mu õhtul mõneks tunniks haiglast koju. Ja siin ma siis olen. Tulin Tannu jaoks üllatusena. Isa abiga pugesin ukse taga hiigelsuurde punase tutiga kotti ja isa andis värava taga kella ja kadus ise nurga taha. Tannu tuli mu emaga ust avama, et kes see sedasi siis nyyd vana-aasta õhtul siin kella annab ja leidis hiigelsuure kingi. Püüdis tuppa viia, aga ei jaksanud, Isegi koos vanaemaga ei jaksanud. Püüdsid nad siis kahekesi seda pakki kohapeal avada ja üllastus missigune! Pakist väljus emme! Hea, et ma sealsamas suurest õnnest nutma ei hakanud 🙂

Nüüd on kingid jagatud, muljed vahetatud ja kõht vanaema tehtud sylti täis, Tannu on mul koaalapojana kaela ymber unelemas. Ma saan ju nii hästi aru, kui väga see laps mind ja mu kohaolekut igatseb… Pisem tudub loodetavasti rahus hämaras haigla intensiivpalatis tädi Rita hoole all ja ootab uue aasta algust, kui emme tema juurde ööhämaruses tagasi hiilib. Ohh, kui keeruline on end haigla ja kodu ja kahe poja vahel jagada, eriti päevadel, mis on tähtsamad kui tavalised päevad. Aga usun, et sain sel korral hakkama 🙂

Putin lõpetas just kõne. Venemaal on juba uus aasta. Meil on veel tunnike vana alles jäänud. See oli ilus ja raske aasta. Täis suuri võite ja karme katsumusi. Aga lõpp hea, kõik hea 🙂
Aga kuna meil on veel mõnikymmend minutit seda aastat jäänud, siis on just paras hetk teha viimased kokkuvõtted.

Kui siia ilma synnib yks inimeselaps, siis peab ta endale nime saama. Noh, et teised teda kutsuda ja nimetada oskaksid. Nime mu pisem poiss sai. Nii nagu ikka meil kombeks, E-tähega, lihtsa kirjapildiga ja olulise tähendusega. Kutsume me teda Vantsuks, aga kirjutame seda nime c-ga ehk Vancu, sest ta on üks pisike tore elevandipojake. Vahetult enne teise elukuu algust ja jõule. Sildi sai ka kohe samal õhtul, sest laps peab oma nime tundma 😀

Enne nääri olid jõulud. Ja mul õnnestus yhel päeval leida teki alt yks väikene mees…

Kolm tädi on mures olnud mu pisipoja jalavarjude pärast. Noh, varbad peavad ju ikka soojas olema. Eriti neil, kes ise hästi sooja veel hoida ei oska. Tädi Kairi tegi mu poisile kohe alguses pisikesed sokid, ema ja vanaema vaatasid ja vangutasid päid. Noh, et tädi teeb nalja, need ei lähe ju nukulegi jalga. Aga mu poisile läksid, lähevad siiani. Tädi Kairi lihtsalt teab juba neid asju paremini. Aitäh! Nii hea on vahel lapsele selga panna midagi, mis talle päriselt ka paras on 🙂

Ja Mannike, armas ja ilus ja hää inime, saatis kohe postipäkapikud liikvele. Pakis oli kõige hää ja parema ja rõõmsa (naerunäoga kyynlad 🙂 ) vahel ka papukesed. Paraja kasvuruumiga. Palju see mees ikka pikali olles neid jalanõusid siis läbi kanda suudab. Seega on nii hea, kui on ikka igas suuruses jalavarje. Ja praegu saab nende nalja teha ja näiteks pisikest mikihiirt mängida 🙂 Aitäh, armas Mannike! 😀

Pisike võrdlusmoment ka praegu paraja ja tavalisele titale parajate varbasoojendajate vahel. Ja kui te nüüd küsite, kui suur on laps, siis ta on täpäselt suur Eviani veepudeli suurune ja ka samas kaalus  🙂

Ja Rita-tädi päkapikk tõi mu poisile ka vahvad sokid. Jalalabast kasvuruumiga, aga sipukate peale sobivad juba hetkel hästi. 🙂

Ja olengi otsaga tänases päevas. Päeval said palatikaaslased oma pisitillukesed nimede ja Väga Tähtsate Numbritega kingitused kätte

Ja siis, enne kui korraks koju silkasin, tegi tädi Rita yhe jõuluvorsti. Sardellikese. Täidiseks minu pisipoeg, et tal soe ja turvalisem olla oleks 😀

Aa, õigus jah, veel enne jõule oli Mustikas too lõpetamise yritus ja seks puhuks sai mu suurem poiss endale lohesärgi. Lohed on vallutanud ta sydame.

Ja nagu tähtsate syndmuste ja kuupäevade puhul ikka jagatakse autasusid ja ordeneid, siis sai sellise ka lastehaiglas kõigi pisikeste titade suur sõber, hää tädi Rita

Aitäh Sulle, Rita. Ja aitäh teile kõigil toetuse, heade sõnade, mõtete, soovide ja olemasolemise eest. Teieta oleks see kõik olnud võrratult palju raskem!

Nyyd kähku amps kooki-jooki, riided selga, õue ilusaid tulesid vaatama ja siis kähku otse läbi surnuaia tagasi haiglasse pisipoja juurde. Või noh näärivorsti juurde siis. Hmm, huvitav, kas ta õhutab end lisahapnikuga või harjutab tulevase karjääri tarvis. Tannu arvab, et pisivennast saab laulja, sest noh, mask näeb ju päris mikrofoni moodi välja 😉

Vanem poiss on igal juhul minusse. Sai nääripäkapikult kahepoolse tahvli ja näib, et see kink läks õigesse auku. Vaatasin heldimudega ta asjalikku tegutsemist ja joonevedamisi

Olgu, aitab sellest kiirest reportaazh vist kyll. Tohutult ilusat ja head ja edukat uut aastat teile kõigile!!! 😀

Tervitustega,
Eva päkapikumaalt (ylisuurte pikkude maalt siis) 😉

Ja kohtumiseni uuel ja paaaaaalju paremal aastal, eks! 😀

Valgete kitlite maailmast

by

Tere jälle valgete kitlite maailmast! 🙂

Teate, vahel on isegi tore haiglas olla. Eriti, kui Su ymber on toredad inimesed. Nii siis juhtuski, et kui ma siin Mustika jaoks suht ennastunustavalt viimaseid ponnistusi tegin, siis tuli mulle appi öösel valves olnud tädi Rita ehk isetegijas ritsik62 Suuuured tänud Sulle kõige eest! 🙂 Ja tema abil valmis lapse käele paras konnakäpik, Kuningliku Käpikuteatri juhtivnäitleja. Ma lamba olin juba valmsi pusinud, aga konn ootas alles oma õmblusi ja ma ise olin alles vaibaga ametis ja siis küsisiki Rita, kas ta saab mind kuidagi aidata. Andsin konna tükid rõõmuga talle ja hommikuks oli konn valmis. Antud pildil siis mu vanem poiss ‘vaatamas’ mida see konn nii hoolega lambale räägib 😉

Tegelikult on Käpikuteatris veel palju näitlejaid, Nad lihtsalt ootavad õiget aega ja näidentit, et ellu ärgata 🙂

Kuna mu vanem poiss on veendunud, et tema kolmas või neljas kodu on kindlasti Mustikas, siis seadis ta end seal ka üsna koduselt sisse:

Täna sain ma tänu tädi Ritale käia ka suurema lapsega jõulupeol. Kui kuni 3-aastased meisterdama kutsuti, siis alguses oli suht vaikne ja natukese aja pärast meisterdas trobikond muidu nii tõsiseid tööinimesi oma lastele ja lastega ingleid, päkakaid ja muidu vahvaid tegelasi. Ei saanud minagi end tagasi hoida. Sel ajal kui minu pärdik ringi jooksis, tegin mina kaks tegelast – kui neile näkku vaatasin, siis said nad kohe ka nimed… Pugatshova ja Pavarotti 😀

Reedel sai pisike poiss 3-nädalaseks, ta on vahepeal nii palju kasvanud ja torude ja voolikute pärast ma teda sülle ei saa võtta, aga juba ta teab, et vähemalt emme käest on hea ja turvaline kinni hoida 🙂

Jehhuu! Mustika lastetubade kolmas koht!

by

Mustikas oli täna toakujundamise konkursi tulemuste väljakuulutamine.

Jehhuu! Minu Pisikese Printsessi Lossikambrike sai eriti tubli kolmanda koha ja oli ka rahvalemmiku netihääletuses parima koha vääriline!

Ma olen rõõmust ja õnnest täiesti rõngas 🙂 Arvestades seda, millal ma selle alles yles sain ja mis syndmused mu elus ja mõtted mu peas kõigest hoolimata vahepeal olnud on, siis oli see kõik yks ytlemata positiivne ja ootamatu yllatus. Te ikka teate, mis pilguga vaadatakse haiglas inimest, kes istub oma voodil ja õmbleb draakoni pea külge silmi ja ninasõõrmed? Või laotab haiglakoridoris oma mitememeetrist keksuvaip vahepeal maha, et mõõta ja hinnata, et saaks kindlama käega jätkata? See vaip valmis täies mahus haiglas. Käsitsi. Ja mulle see vaip nii väga meeldib! Ja meie lohe meeldib ja kõik-kõik meeldib kohe nii hirmus väga! Iga viimane kui detail ja nüanss! Ja no see tänane võit! Kolmanda koha võit on ka võit, eksju! Ja isiklikus plaanis on see ulmeliselt suur töövõit ja iseenda võit ja nii kindel teadmine, et nüüd peab ka kõik muu hästi minema. No see kõik-kõik teeb kohe nii rõõmsaks! 🙂

Tänud ja tervitused kõigile abilistele, toetajatele, kaasaelajatele ja kindlasti kõigile isetegijatele! 🙂

Toad on yleval 3. jaanuarini, nii et veel jõuate ka pärituba vaatama. Keksuvaip on hetkel küll veidi tesises asendis, sest ehitusmeeste porised-tolmused voorid läbi printsessi kambrikese on lakkamatud ja neil pole aeg keksu nagunii hüpata 🙂

Aga nyyd, kus pisipoja on kenasti oma toidu ja hoolitsuse kätte saanud selleks kellaks ja magab rahulikku und enne järgmist seanssi, on mul aeg pisut pidutseda – lasteshampus ja mu suured lemmikud – Maiuspala-kommid ja pidu haiglamoodi on igavesti vaikselt vägev. Nagunii tuleb siin peagi mööda saata pojakese kuuvanuseks saamine, jõulud ja aastavahetus, seega on õige aeg hakata miljöösse sisse elama. Nii, et nunnu pildiga libavahuvein pauguga lahti ja hurraaa! Vahvat õhtut teilegi! Ma armastan ennast, maailma ja teid kõiki nii nii nii väga! 🙂

Minu Mustikas nr 3: Pisikese printsessi lossikamber

by

Täna on teistmoodi päev. Eriline mitmes mõttes. Esiteks tuli mu pisike kosmonaut oma kosmoselaevast välja ja on nyyd (kui kõik kenasti sujub) täiesti tavaline eriline pisike mehehakatis. Kyll soojendusega vesimadratsil, aga huumoriga võttes, võiks seda ju suisa luksuseks pidada. Ja kui ta siis maabus ja esimest korda ka riided selga sai (upub hetkel veel ka nr 44 riietesse ;)), siis nähes mõmmidega helesinist Drexi tehtud tekki ja isetegija-silti sellel… noh, kiskus silmast vee välja ikka küll. Kiskus praegu seda kirjutades ka. Kodune ja hea tunne on. Aitäh teile kõigile, mu armsad isetegijad! Kõige eest!

Ja selles mõttes on ka täna eriline päev, et mu Mustika lastetoa kujundamise konkursi tuba, sel korral siis pisikese printsessi lossikambrike, on KÕIGEST hoolimata valmis! Põrandakate ja keksuvaip tulevad neljapäevaks, siis kui zhyrii tuleb ja ehitusmehed läbi mu toa oma töö- ja laoruumidesse enam suurte mustade saabastega ei voori. Nii, et ärge seda kylma kivipõrandat väga tähele pange. 😀

Minu kavand selle lastetoa loomiseks nägi välja seesugune:

Kui mu kavand osutus finaali valituks, siis loositi Mustikas “toad”, kus seda ideed teostama asuda. Sel korral sain mina endale ainsa uksega toa ja see sobis mulle suurepäraselt. Tuba ise nägi enne kujundamist välja lihtsalt kena valge karp:

Kui ma mõned nädalad tagasi oma suure kõhuga haiglasse sattusin, siis käis just suure hooga tubade tegemine ja sättimine. Kõik (eriti sugulased ja tuttavad) arvasid, et ma nagunii loobun. Pärisvalmis oli sel hetkel vaid lohe kere. Pea oli vaid välja lõigatud ja sabast polnud veel lõhnagi. Valmis oli kõrvits ja poolik peremaal. Õhtul enne haiglassekukkumist värvisin toas ukse kollaseks. Aga mu peas oli see tuba täiesti valmis. Puhtalt ja selgelt ja ilma suvalise ekslemise ja lõdva mänguruumita. Ei saanud ma sellest mõttest yle. Tellisin endale sünnitusmajja isegi eskiisi (kuigi seda mulle ei toodud ja kästi hoopis puhata). Kui sa oled just ellu jäämas, siis omal moel on klammerdumine sellise mõtte kylge ysna loomulik. Ma pidin suutma ikkagi kõik valmis teha, kuigi see tähendas juba ette paljusid magamata öid ja rohkelt tööd. Aga tunne oli selline, et kui ma selle suure projekti nüüd absoluutselt kõigest hoolimata ikkagi ära teen, siis võin puhkusele jääda. Lapsehoolduspuhkusele. Tunne oli, et kui ma saan hakkama sellega, siis saab hakkama ka me pisipoiss. See oli mu peas nii sügaval ja see viis edasi.

Kui mind haiglast koju lubati ja pisipoiss veel reanimatsioonis elas, siis möödusid mu ööpäevad piima pumbates ja Mustika toa jaoks asju valmis vehkides. Kui kohustuslik kotiprogramm (suur jõulukingitellimus) tulles täidetud, siis kasutasin iga vaba hetke, et midagi teha – värvida, õmmelda, kleepida. See intensiivus aitas mul mõistuse juures olla. Ilma selleta oleksin ma kaotsi läinud oma mure sisse. See oli minu viis ellu jääda selles kaoses. Kuigi ma möödunud korral ülivõimsalt konkurssi võites lubasin, et rohkem ma Mustika võistlustel ei osale. Või noh, ainult sel juhul, kui teema tõesti on selline, et ma end tagasi hoida ei saa. Ja mis te arvate, et kui ma lastetoa kujundamisest kuulsin, et suutsin enda tagasi hoida? Ei suutnud. Arusaadavalt. Ja see otsus oli parim, mida ma teha sain ja kuigi ma Mustika Keskus pakkus, et ma võin loobuda. nad mõistavad, siis ma ei saanud. Võttis see kõik, mis võttis, ma sain selle toa valmis! Tänud siinkohal kõigile abilistele ja eriti mu suuremale pojale mõistva suhtumise eest (ta vist juba teab, et emme on vahel natuke hull). Ja kui minus on alati tohutu rahutus ja ka painav rahulolematus olnud peale suuri projekte, et kas ikka kõik sai hästi valmis ja on kõik ikka parimas korras, siis sel korral on minus mingi seletamatu rahu ja rahulolu. Ma sain hakkama. Ja mul on krdima hea tunne. Ja nii suur tänu mu isale ja emale ja sõbranna Liinale ja perekond Kalale ka 🙂

Ja nüüd räägin ma teile ühe loo:

Elas kord yks pisike tydruk. Ta oli oma emme ja issi pisike printsess. Kõige pealt oli muidugi totaalne kaos. Alguses Haldjaorus ja natuke veel ka Tallinna Lastehaiglas ja siis korraga tiksus aeg nii kaugele, et oli AEG ja kogu see kaos liikus ratastel otse printsessi kodulossi maa-alustesse käikudesse ja sealt liikus kärudes otse õige sihtmärgi suunas:

Ja kaosest sai hop-hop-hop heade ja väga tegusate abiliste toel pisikese printsessi päris oma tuba. Oma pisike mõnus ja armas lossikambrike. Teretulemast pisikese printsessi lossikambrikesse!

Vaade vasakule

ja paremale

Yhel kelmikal printsessil on kindlasti yks suur sõber. Sedapuhku on meie printsessi suurimaks sõbraks nii mõõtudelt kui sydamelt yks lahe lohe. Ei ole kuri ega paha, ei hoia printsessi kinni lossikambris. On hoopis hea ja armas sõber ja seltsiline, kes hoiab hellalt tulekest printsessi voodipeatsis ja samal ajal varjab oma suure kerega preili ilusaks-tegemise-ja-olemise-või-lihtsalt-peitupugemise-nurgakest. Kui ulakad väikevennad peaks hoiatamata tuppa sadama, siis on see hea koht, kuhu varjuda ja plaani pidada. Eks? 🙂

Ja kuna printsess armastab väga oma peret ja pere mõistagi teda, siis kohustusliku elemendina on seinal ka yks vahva perepilt (ajast, kui väikevendi veel polnud ja lohe alles üsna tita oli)

Printsessi toaaknast avaneb hunnitu vaade ymbruskonnale. Ja et unistuste täitumiseks on hea neisse siiralt uskuda ja neid kogu aeg silme ees hoida, siis seepärast paistab aknast ka prints valgel hobusel. Või väike vapper ryytel, kes ei pea kyll võitma lohet, kuid printsessi sydame peab ta võitma kyll 😀

Kui väikevennad printsessi kambrikesse pääsevad, siis on kõigi laste lemmikmänguks näitemäng. Kuninglik käpikuteater on tegelikult mitmeotstarbeline asjandus. Lisaks teatritegemisele (nukke ei julgenud ma voorivate inimeste tõttu hetkel veel tuppa jätta) saab selle lavaesist ka suurepäraselt lauana kasutada. Printsessile meeldib hirmsasti pilte värvida

Ja tema toolike on pärisprintsessi oma. Herneteraga ja puha. Et oleks võimalikult ebamugav. Et ta liiga kauaks istuma ei jääks (teate kyll, mis taguotsaga juhtub, kui kaua istuda :D) ja et tal oleks kogu aeg meeles selg sirge hoida. Või noh, tegelikult polegi tal ju aega istuda. Las see hernes olla siis lihtsalt kirsiks tordil.

Yhel lugupeetud printsessil on kindlasti ka palju väärtuslikku kraami. Seda kõike saab hoiustada kroonijuveelide kirstukeses
Ja mis muinasjutt see oleks, kui toas poleks võlupeeglit, mis teeb alati tuju heaks. Kella, mis kunagi pidu ei lõpeta. Nähtamatut kristallkinga. Või kui nurgas poleks kõrvitsat, millest vajadusel saab uhke tõlla võluda. Mäletate, ma õmblesin kunagi kõrvitsat? See on just seesama minu ehitatud kõrvits 😀 Muul ajal sobib ta kenasti ka niisama istumiseks ja väikevendadele hullamiseks. On kuulda olnud, et lohepojad käivad vahel prontsessi juures ja kerivad seal kõrvitsa peal end magusasti kerra.

Selline ta sai, see minu unistuste lossikambrike.

Toa sissepääsu juures on ka toomaniku pildiga sydamekujuline silt. Kui te seda näete, siis teate, et olete õiges kohas 😀

Sel ajal, kui meie isaga tuba yles sättisime, tegeles peaspetsialist Tannu asjatundlikult järelvalvega. See on tema eluaja jooksul mul juba kolmas võistlustuba Mustikas ja Tan arvatavasti arvab, et ta lihtsalt elab seal 😀 Muuhulgas kinnitas ta veel tänagi veendunult, et see tuba talle meeldib. Lasin tal kunagi nädalaid tagasi paljude kavandite seast valida ka pildi järgi ja isegi siis valis ta selle oma kahe lemmiku hulka. Mõtleks, mida kõike saab yhe korraliku tydruku toas korda saata ja seal on lahe lohe! 😉  Kuna päev oli pikk ja väikesed mehed väsivad, siis leidis ta osavalt mugavaid asendeid aatriumi istumise treppidel kavandit tulemusega võrreldes

 

Ja kuigi ma isale peaaegu et tõotama pidin vana kapitaguse ahjusurmast päästmiseks, et kui Mustika konkurss on lõpuks läbi, siis ma vabanen sellest suurest lohest… elamine on mul nagunii nagu rekvisiidiladu 😉 Aga poiss on otsustanud, et see suur rohelohe peab koos väikevennaga meie niigi kitsasse tuppa ära mahtuma. Aga lootust on, et saan isa veel nõusse, sest täna, kui ta esimest korda jala Mustikasse tõstis (aitas mul peegli ja kella seina kruvida) käis ta pärast ringi ja teatas siis vaikselt, jumala surmtõsise näoga nagu ta ikka on, et ‘kõige ägedam tuba’… niuks… see võttis mul korraks hinge kinni… pisar kiskus silma. Ta pole mitte iial mitte midagi ilusat, head ega tunnustavat mitte yhegi mu tegemise ja saavutuse kohta ytlenud. Ma olen ise ja oma tegmistega alati kuidagi mittepiisav olnud. Sellest ühest lausest tekkis korraga tunne nagu oleksin mitu miljonit võitnud või midagi seesugust 🙂

Nii, et täiesti hämmastavaid asju juhtub minuga viimasel ajal.

Meie lahkudes jäi meist maha selline vahva ja peaaegu valmis tuba:

Lähen nyyd intensiivpalatisse pisipoisi und valvama. Teile aga palavad tervitused siit haigemajast ja kirjutab-joonistab varsti jälle!

160 kotti ja suurim isetegemine

by

Ma olen elus ja tervis paraneb pisitasa. Rõhk langeb vaikselt normi poole ja systlaid karpides aina väheneb. See systimine on nii kohutav… mõnikord torkan nõela kõhtu ja valu peale tõmban kohe välja ja selleks, et rohtu manustada pean end ikkagi uuesti torkama. Yhe süsti tegemine võtab vahel pool tundi… Ja isis jälle torkan nõela hoopis sõrme kogemata… Viimaste nädalate tormilised syndmused on aga nagu udune unenägu ja kui ma iga päev ei seaks oma samme Mustamäele lastehaiglasse, et last need 20 minutitki näha, siis tõenäoliselt ei usuks ma ise vist ka, et asjalood nyyd sedaviisi juba on, et mul päriselt ongi juba pisike pojake 🙂

Tänan teid kõiki toetuse, head soovide ja mõtete eest! Raskel hetkel oli sellest tohutult abi ja praegugi kisub heldimusest silma märjaks, kui teie kommentaare loen. Aitäh! Ma vähemalt ise tahan uskuda, et kõige kriitilisemad hetked on nyyd on möödas ja tasapisi saab end uude elurytmi häälestada.

Veel enne poisi syndi telliti minult yle saja yhesuguse käsitsijoonistatud koti, mis pidid olema valmis novembri lõpuks. Noh, aega oleks pidanud lapse synniga olema vaat et veebruari keskpaigani, nii ma siis võtsin asja rahulikult ja igal õhtul istusin ja joonistasin natuke. Graafik oli paigas. Aga elu lõi need plaanid mõistagi segi. 40 kotti sain valmis, 10 jäid pooleli ja kui ma nyyd haiglast välja sain, siis ongi mu aeg möödunud peamiselt öösiti kotte tehes. Kyll mitte nii käsitsi enam, aga siiski, hmm, poolkäsitsi. Tubli isetegemine ikkagi. Lõpuks kyll suuresti mitme inimese koostegemine, sest yksi ei käinud lihtsalt jõud kogu sellest pooleteisest sajast kotist lihtsalt enam yle ja ema ja mamma tulid mulle appi. Elu õpetab, kohutava individualistina ja suht lootusetu omaette nokitsejana, noh, tõsise isetegijana, on mul alati olnud probleeme tööde delegeerimisega. No ei usalda ja ei viitsi seletada, lihtsam on ise ponnistada ja punnitada ja teha, kui riskida sellega, et sinust ei saada sõnasaõnalt aru või tehakse asju pisut omamoodi. Aga jah, elu õpetab ja see on hea. Ja nyyd on need kotid valmis. Ema ja vanaema juba hullusid. Käivad ja nihelevad ringi. Kohe imelik tunne, polegi nagu midagi teha 😀 Aga on kyll. Yks suur asi – mu printsessi tuba Mustikas – tuleb veel enne uut nädalat valmis saada 😉

Pildile õnnestus pyyda pooled ehk 80 kotti (kymnekaupa hunnikutes-kottides). Ja ma ei liialda, kui ytlen, et kogu meie suur elamine oli mõnda aega yhesuguseid kotte täis:


Parema käe sõrmed surisevad juba kolmandat ööpäeva, käsi on kange ja mugavam oleks seda yldse vist paelaga kaelas kanda, aga kyll ta taastub, sest peagi saan suurte tegemiste juurest veel suurema ja tähtsama juurde. Kui ma arvasin, et minu aasta 2007 suurimateks isetegmisteks saavad kevadine Mustika-tuba, seesama eelpool kirjeldatud kotitegu või siis käimasolev Mustika lastetubatuba, siis ma eksisin. Konkurentsitult on minu selle aasta kõige suurem isetegemine mu pisike poiss, kes pidi alles veebruaris syndima, kuid kasvab nyyd juba siin ilmas iga päevaga yha suuremaks. Tänasest on ta juba teises osakonnas ja tõenäoliselt reedest olen ka mina haiglasrezhiimil tema juures. Teile aga kõike head ja kui enne jõule ei kuule-kirjuta, siis rahulikke ja rõõmsaid pyhi ka! 🙂

Minu 2007. aasta tegu nr1 🙂

Facebook

eva@eva-herrera.com