Paljud teist lapsena lasteraamatutest pilte maha joonistasid? Otse läbi paberi või kalka või siis lihtsalt raamat nina ees, pyydes vorme ja värve tabada? Usun, et paljud. Mina nende seas. Kui ma pisem olin, siis joonistas ema mulle mu lemmiktegelasi pyydlikult ette. Hiljem olen ma ise ilma liialdamata joonistanud tuhandeid kordi yhtesid ja samu tuntud tegelasi. Viimased sellised kopeerivad joonistamised jäid kyll põhikooli aega. Kuid ilma Pluto, Miki, ja Roosa Pantrita ei oleks mu käekiri täna see, mis ta on. Olen selles 101 % kindel. Joontega lihtsaid joonistused meeldivad lastele. Joontega joonistajaid on palju ja paljudki neist sarnanevad teineteisega. Pole midagi uut siin ilmas! Sarnasusi leiab ka Lotte ja teiste varemtuntud tegelaste vahel. Samas on kõigil neil oma eripärad, mis teevad nad just nende autoritele iseloomulikeks. Mõni võib-olla tõesti synnib juba pliiats peos ja tegelased synnivad igasugu mõjutusteta, aga enamusel meist on vaja selleks, et omandada iseseisev mõtlemis- ja tegutsemisvõime ka joonte maailmas, omada eelnevalt mingisuguseidki eeskujusid. Häid näiteid, mida jäljendada.
Kas see pole elus mitte kõigega nii? Noh, ainult, et joonistamine pole eluksvajalik tegevus. Isegi käsitöö on tänapäeval pigem hobi ja luksus kui eluksvajalik tegevus. Vaikselt hakkavad hääbuma need põlvkonnad, kus teati unepealt, kuidas sokikanda kududa. Tunnistagem, meie siin oleme suht tagasihoidlik ja veider äärmus siiski. Kõike saab ju poest. Ka hernesupp, hakklihakaste ja kartulipuder on meil poeletil vaakumpakendis olemas, 30 aasta pärast oskvad neid teha vaid vähesed peale kokkade, kui elu samas vaimus jätkub. Või on siis juba masinad ja robotid kõik üle võtnud? Nali naljaks, aga ka juba kaasajal väidab mõni kuulus peen daam avalikult, et ei oska munagi praadida. Seega vajame me apetiitseid näiteid ja eeskujusid, mis kutsuvad end ise jäljendama, et omandada kogemused ja oskused – et kinnistuksid systeemid, mille abil saaksime juba ise teha ja luua! On ju nii?
Istun ja vahin siin tõtt märtsikuise Eesti Naisega. Täpsemalt nende palju kära tekitanud Eowyni kottidega. Milles on probleem? Ilusad kotid on. Kõike alati taskusse toppiva inimesena käiksin nii kenade kottidega isegi.
Ma pole suurem asi käsitööajakirjade ostja – no mis ma neist vahin ja ohin, kui nagunii pole aega midagi teha. Aga vähemalt minu puhul kehtib alati see reegel, et ma isegi ei syvene õpetusse (teksti siis), kui kõrval pole pilti, mis mu enda mõtted ka liikuma paneks. Tekst on vaid pilti toetav abimaterjal. Ja kui ma mingi raamatu või ajakirja ostan, siis just pildimaterjali pärast. Sama on kokaraamatutega. Seega pildis on jõud. See jääb meelde. Meil on ju alati nii kiire ja esmaemotsioon otsustab reeglina edasise päris lõplikult. Ja ilusate eriliste asjade vahel sarnasusi nähes võib hakata veerema lumepall… Kusjuures Eowyn ju isegi ei kasutanud võõraid fotosid (rääkimata võõrastest tegemistest), lihtsalt sarnased nägid need asjad välja ja teadjamad viisid otsad kokku.
Siin on nyyd viimaste päevade jooksul olnud palju juttu kopeerimisest, plagieerimisest, teiste ära kasutamisest. Minuga on juhtunud päris palju kordi nii, et käin ringi, peas mingi mõte, isegi märkmikusse on joonistatud, sest kuidagi peab töömeeste jaoks asja ju visualiseerima (minu pea sisse nad kahjuks ei näe ja silmist mu soove ei loe) ja siis bahhh vaatan mingit ajakirja või saadet ja seal ta on – minu armaskallis hästihoitud mõte! Kyll ehk mitte täpselt nii, aga minu jaoks liiga sarnaselt. Mis teha, jalgratas leiutati ammu enne meid ja midagi päris põrutavalt uut on ikka krdima raske tänapäeval välja mõtelda. Olen lihtsalt õnnelik, et mul on õnnestunud vahvate asjade peale ise tulla ja samas rõõmustan ka selle yle, et ma pole ainus hull, kellele sellised asjad meeldivad. Kuigi jah, hämming on vahel ikka päris suur, kui sarnaselt võivad erinevatel inimestele teineteisest sõltumatult asjad välja kukkuda. Aga nii on see ka ju teadustöödes ja kõiges muus siin elus. Eks väärtuslikumate ideedepuhul käiakse ju kohutki, et kes see ikka oli pärisesimene. Seega ei olnud see kott, millest Eowyn inspiratsiooni sai kindlasti mitte esimene sellesarnane (naiivne oleks ju nii arvata?!) ja kindlasti mitte poleks see meiemail ilma Eowynita nii kuulsaks saanud. Ilu pole kunagi palju. Eriti meie suht mannetus ja hallis tänavapildis: Nii, et näpud tööle – tehke endalegi ilusad kotid! Omamoodi 🙂
Tagasi tulles joonistamise juurde. Minult on päris mitu korda palutud joonistada erinevaid tuntud tegealasi. Olen alati keeldunud. Minu peale on solvutud, justnagu oleksin ma paha ja kade inimene. Noh, võibolla olengi. Aga olen sygavalt seda meelt, et igayks tehku omas kodus endale, oma lastele, kingituseks oma sõpradele, mida iganes hing ihkab. Aga kui asjad kuuluvad tasustamisele või lähevad avalikku ruumi yldkasutatavaks, siis peaks siiski (mingi) moraal ja eetika säilima ka tavakodanikus. Täiesti nõutuks teeb mind aga see, kui inimene teeb myygiks erinevaid tooteid, millele on joonistatud, vabandage väljendust, totaalsed koledad käkid, mis peaksid kujutama teletupse ja muid tänapäeva laste sõpru ja kangelasi. Ja siis ta reklaamib neid suurelt netis kui enda toodangut… Valus on. Tootnud ju ehk ongi tema, aga pesueht kätetöö selles protsessis pole kaugeltki ju kõik. Ma olen temalt ka kysinud, miks ometi ei või ta lihtsalt niisama oma käega karusid ja kasse joonistada, miks ta peab selliseid asju tegema. Vastust pole saanud. Sama olen ma ka kysinud paarilt tydrukult, kes käivad kodudes tasu eest seinamaale tegemas. No miks ometi ei joonista nad asju omamoodi, milleks on neil vaja joonistada teiste autorite poolt varem joonistaud asju lihtsalt omal (pisut oskamatul) moel kellegi seinale. See pole minu arvates argument, et see on lapse lemmiktegelane. Kui keegi ikka hirmsasti tahab Autosid, Lottet või Puhhi oma seinale, siis on tal alati võimalus poest igasugu nänni neis teemades endale hankida ja maksta nende asjade eest aus hind. Olemas on igasugu vahendid, millega saab need tegelased kenasti ka seinale ilma, et see kellegi õigusi või silma riivaks. Ja rõhutan veel kord, kui inimene joonistab ise, ilma materiaalset kasu saamata, siis lasku käia. Minu lapsepõlve yks lemmikraamatuid oli ema joonistatud pisike raamat, kus olid sees erinevad Disney tegelased. Aga see oli ainult mulle. Ema tehtud. 🙂
Samas päris muigamapanev on vaadata, mis toimub mu kodukal. Kuna ma saan suht täpselt jälgida, kes ja mida mu galeriis toimetab, siis tean, mida räägin. Eelmisel versioonil oli allääres kirjas: ‘Ole hea, ära kasuta neid pilte, ilma minu loata’. Ainsad, kes kysisid olid mu väga head sõbrad. Samas kopiti sealt pilte ikka päris suurel hulgal ja pidevalt. Noh, tylikas on ju jääda vastust ootama ja tobe on ka kysida, sest äkki ma tahan või midagi? Et mis see siis ära pole – klõpsti parema klahviga ja ongi soovitud pilt salvestatud enda arvutisse ja sealt edasi viib tee juba kuhu tahes, sest pilt enda arvutis on ju justkui arvutiomaniku enda oma?
Samas on ikkagi nii meeldiv, kui keegi on kenasti kysima tulnud. Uuel versioonil seda kirja pole, milleks? Just täpselt, kui ma olen asjad juba avalikult yles riputanud, siis olen ma selles osas arvestanud oma kaitsetusega ja leppinud võimetusega kõike kontrollida. Seega see, mida jagada suudan ja saan, seda ma ka jagan. Ma loodan inimeste aususele ja austusele, heale tavale. Tehke asju endamoodi, siis on maailm palju mitmekesisem ja kirevam! 🙂
Ja mina ajan ikka päris oma joont. Viimane joon on alles triikrauakuum – pisikese eestlase kotike 🙂
Vabandan, kui nyyd liiga palju trykimusta asjatult raiskasin. Aga sain vist enamvähem öeldud, mis öelda oli.
Jõudu teile ja tohutult palju loomisrõõmu ja nakatavaid inspiratsiooniallikaid. Kirjutamiseni! 🙂
