Meie rohevaala sussid

Yhel kaugel maal elasid kord kaks vaala. Samblarohelised ja peaaegu yhte nägu kaksikvennad. Nad olid syndinud seebivahust ja villaloorist ja soojast veest ja kylmast veest ja tugevatest kätest ja pesumasina keerutormidest ja tuules kuivamisest. Neile meeldis kõike koos teha – nii, kui yks teisest veidi ette ruttas, liugles teine talle kohe sama hoogsalt järele ja natuke veel teisest ette ka, et teisel oleks taas põhjust lõbusalt liigutada. Ja kui oli uneaeg, siis peesitasid nad kenasti kõrvuti ja vaatasid äkki isegi yht ja sedasama unenägu. Või taevatähti. Aga see oli ammu.

Siis, yhel päeval, otsustas vaalajumal (tegelikult sussijumal, sest vaalad olid muuhulgas ka ju sussid), et nad on juba suured poisid. Teisisõnu oli aeg iseseisvat elu alustada ja turvalisest-tuttavast kodulahest elumerele liikuda. Elevust oli palju ja vaalapoisid jälgisid innukalt, kes on see, kelle juurde nad nyyd elama asuvad. Oligi juba asi selge, aga siis selgus, et sealne lahesopp pole neile siiski kõige sobivam elupaik, sest vaalapoisid ei oska kohe mitte yleöö oma suurust muuta. Nad pidid edasi liikuma ja parajama lahesopi leidma.

Vaalapoisid jäid väga vaikseks. Vaatasid nukralt ringi ja mõtlesid elu yle sygavalt järele. Kuni ärkas yks unine vaala-armastaja, kelle kodus on ruumi kasvõi sajale vaalale ja delfiinile. Vaalapoiste vanus ja suurus polnud yldse tähtis. Tähtis oli see, et vaalad leiaksid endale kodu, kus neid oodatakse, armastatakse ja muidu kalliks peetakse

Natuke korraldamist ja eile õhtul oli siis see tähtis hetk, kui vaalad peale suuri seiklusi jõudsid oma uude koduranda. Vaatasid põlevil silmil ringi, sest see möll, mis lahti läks siis, kui nad oma ymarad ninad sadama poole suunasid, oli suht kirjeldamatu. Hea, et vaalad voodisse ja kaissu veel ei maandunud (kuigi täna öösel pole ma selles enam kyll nii kindel, et ma nendega voodit jagama ei hakka endast olenematutel põhjustel)

Nii, aga näitan siis teilegi, kuidas vaalapoisid oma uues kodus end sisse on seadnud ja kellega tutvust teinud:

1. saame sõpradeks


2. koos on vahva

3. saab kaisus olla

4. ja kallistada

5. salajuttu puhuda

6. ja lembehetki jagada

7. ja uute sõpradega koos mööda ilma ringi liuelda

8. ja vahel ka vaikselt kaugusesse vaadata. Suur veis paistab ju! Ja ikka koos.

Vot siis selline vahva tõeline muinasjutt
Muuhulgas vaatasin ma eile hoolega, et äkki lähevad vaalapoisid ikka ka mulle varbaotsa. Hädapärast lähevadki. Mõtlesin isegi korra, et äkki peaks vaalapoistel suud lahti tegema ja varbad sealt välja pistma, aga see poleks ka õige. Pigem kannan sentimeetrikese kannast yle. No ja samas, pakuvad vaalapoiste uued sõbrad ja mängukaaslased neile piisavalt huvitavat tegevust, nii, et mul vaevalt õnnestubki nendega ringi sõita

Tuhat tänu Sulle, Sussimemm , midagi vahvamat ongi raske välja mõelda

Ja mina tegin Sussimemmele kotikese. Kui olin koti valmis saanud, siis hakkasin mõtlema, et äkki oleks pidanud ikka kaks punupatsi tegema ja kassi asemel hoopis lamba. Aga seekord siis selline.

Ja pisike mure ka nende kortsude pärast. Kotike on kusjuures korduvalt triigitud (kokku ylikuumalt nii 15 minti, et värv ilusasti kinnistuks)… Äkki keegi paljastab mulle ka saladuse, kuidas puuvillast riiet ilma niisutamata-aurutamata sirgeks saab. Või ei saagi?

Ilusat sooja ja mõnusat kevadõhtut teile!
Hoogsalt lehvitades,
pisihaldjas koos vaalapoiste ja muude poolkiilakate tegelastega

Pisitilluke printsessi särgike

Päike paistab juba nii mõnusalt ja soojalt. Hommikul kylvasime poistega suurte tasside sisse muru. Näis, millas meie heinamaa rohetama hakkab. Lehmad ja lambad on igatahes juba ootel – tulev pyhapäev ju muuhulgas ka karjalaskepäev ja see on minu naljaninast poja synnipäev.

Köögilaual kasvavad poolikute isetegemiste kuhjad, aga kuna ööd aina lyhenevad, siis jääb minulgi tööaega yha vähemaks. Aga enne reedet peaks enamuse sellest kraamist siiski valmis saama, rohkem lihtsalt pole kuskile venitada.

Yks õhtu aga joonistasin täiesti niisama yhe printsessi-särgi. Imepisikese nunnu särgikese. Lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Yhelgi tuttaval pole hetkel isegi nii pisikest tirtsu. Eks ta siis ootab alles oma kandjat siin ilmas ees. Pildil on särgi enda toon veidi petlik, aga see on ilus valge ja varrukate otsad ja kaelus on nunnult roosad 🙂

Ikkagi kevad. Ärkamise aeg!

Kivist lepatriinu

Kevad on käes. Päike paistab näkku ja mu pärdikud (minu poiss ja tema pisike sõber + meie naksikas kutsu, kes annab ka täiesti yhe paraja ahvi mõõdu välja) on kuidagi liiga aktiivsed siin. Et neid pisut lõbustada ja pisutki paigal tegevuses hoida, andsin neile yle jupi aja kätte värvipliiatsid (eelmised topiti lukuakudesse ja murti seejärel sajaks tykiks või anti koerale närida – lõhnavad ju hästi. Noh, sel korral jõudsid nad enne lukuryystamist siiski ka paar kriipsu teha pliiatsitega. Kyll mitte paberitele, mis neil nina ees olid vaid igale poole mujale. Ega ma ise pole muidugi suurem asi eeskuju ka. Kuidas sa teed lapsele selgeks, et ainult emme toihib toolilt lakki ja värvi maha nyhkida ja kraapida ja kõikmõeldavatesse kohtadesse joonistada.

Seega olen nyyd plaani võtnud selle, et kui ise midagi teen, pean suutma lapsele ka mingi samaväärse tegevuse leiutada. Reeglina teen ma kõiki omi asju aint siis, kui ta magab, sest laps on ikkagi tähtsam kui missignes muud asjad ja tegemised siin ilmas. Aga päevade pikendes jääb tööaega aina vähemaks ja samas laps ju kasvab ka. Kui ta leidis tee siia värvipurkide ja lihvimistolmu vahele syndida, siis saagu sellest juba täiega osa. Kõik paneme tööle! 😉

Mulle meeldib igasugu koli koguda. No teiste silmis siis koli. Minu enda jaoks on need väga tähtsad asjad, millest kunagi midagi vahvat kindlasti teha saab. Nii me siis oleme kolinud paljupalju kordi kogu minu tähtsa kaasavaraga, millest suure osa moodustavad muuhulgas ka tavalised kodumaised kivid. Aga väga ilusad kivid. Poisid on nendega siin kõvasti mängida saanud (kuidagi huvitavamad näivad need olevat kui pallid ja muu poest toodud mängukraam). Yhesõnaga kui ma neid kive siin elamises olin nyyd kuu või pisut enam passinud, siis vaatas yks mulle kuidagi eriti selgelt silma ja sosistas häbelikult: “Tahan olla lepatriinu!”

Kuidas ma sain siis nii ilusat palvet mitte täita. Pealegi ei räägi kivid just väga sageli. Punane värv sai Triinule selga juba paari päeva eest. Teine kiht veel vahepeal otsa ka ja täna, sel ajal, kui yks poistest ryystas pliiatsitega lukke ja teine korraldas köögis lausuputust, värvisin ma Triinu kleidile ka täpid (värvideks ikka vanad head käsitöö-akryylid). Ja siis viisime kõik koos Triinu õue elama. Lepakatele meeldib õues rohkem kui toas. Pealegi on tal eriti tähtis elumissioon ka täita – tema, kui meie maja esimene kivitriinu peab end igalt poolt hoolega päikesel paitada ja pleegitada laskma. Noh, et mina teaksin siis edaspidi, mida ja kuidas teha, et Triinud ja kõik teised õueelukad (mitu kilo kivisid ootab ju oma uut elu) kaua noored pysiksid.


Ja Tannu tahtis peal pisukest kevadõhu nuusutamist Triinu siiski tuppa tagasi tuua. Tykk tegu oli, et talle selgeks teha, et Triinu pesa on rõdul ja me saame teda igal ajal sinna vaatama minna. Hmm, äkki pelgab, et Triinu lendab minema? No kyll ta harjub siis peagi, et meie lepakas ei lähe kohe kindlasti kuskile. Ta on nii suur ja tugev, et isegi tuul ei tee talle liiga. Ja päikese käes läheb ta nii mõnusalt soojaks 🙂

No ja rõdul pilte tehes avastasin, et pesust tulnud ja suvepuhkusele jäänud talverehvide velgedele sobib Triinu ka suurepäraselt. Lahe oleks ju Triinu-põrnikaga mööda suvist Eestimaad vurada 🙂

Tekkiski kohe kysimus, miks näeb linnapildi ainult mingeid siledaks ja läikivaks tuunitud matsholikke sõiduriistu? Mõni kelmikas lepakas vms elukas muudaks ju tänavapildi ka rõõmsamaks. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis ma juba tean, millise auto ma endale hangin. Ja veel paremini tean ma, milline see pisike nunnu autu välja hakkab nägema 😀

Jätkuvalt kaunist kevadet!

Kevade alguse tervitused

Ma olin kooliajal suht lootusetu luuletuste päheõppija. No yldse suht kõva peaga igasugu asjade meeldejätmises, millele oma loomingut lisada ei võinud. Sai lihtsalt tuimalt asi pähe tuubitud, klassi ees ette loetud ja kui hinne käes, siis unustatud. Noh, pea pole ju prygikast ka. Aga ometi on paar luuletust, mis on ise, täiesti õppimata või vähimaidki pingutusi tegemata meelde jäänud. Tõenäoliselt selleks, et jäädagi. Sellised hästi erilised luuletused. Yks neist sobib minu meelest tänasesse kevade alguspäeva imearmsalt. Või no tegelikult sobib ta igasse päeva 🙂

OLLA VEEL LAPS

Lehte Hainsalu

Olla veel laps ja sumada lompides,
asjade olemust kogeda kompides,
kastepiiskades näha imedust,
käia, kartmata ööd ja pimedust,
aus olla aususest midagi teadmata,
laulda südamest, ridagi seadmata,
hommikul eilsest puhtaks end küürida,
puuduvaid voorusi mitte üürida,
mitte end teadmiste torni müürida,
paati veel nimeta merel tüürida.

Olla kui laps ja joobuda viinata,
lemmikleludest loobuda piinata,
lõpmatult ühest ja samast tüdida,
ülekohut tajuda üdiga,
süüa isukalt leiba ka lihata
armast armsamaks hüüda tihata,
hingega hoida ja vihaga vihata,
suuremaks, suuremaks kasvada ihata.

Laps olla, laps olla kaua nii
hällist hauani.

Nii ja nyyd kõik lapsemeelselt siiral, rõõmsal ja reipal sammul kevadele vastu, eks?!
IMETABAST KEVADET TEILE!

1 igavesti pikk jutt ja kotike ka

Paljud teist lapsena lasteraamatutest pilte maha joonistasid? Otse läbi paberi või kalka või siis lihtsalt raamat nina ees, pyydes vorme ja värve tabada? Usun, et paljud. Mina nende seas. Kui ma pisem olin, siis joonistas ema mulle mu lemmiktegelasi pyydlikult ette. Hiljem olen ma ise ilma liialdamata joonistanud tuhandeid kordi yhtesid ja samu tuntud tegelasi. Viimased sellised kopeerivad joonistamised jäid kyll põhikooli aega. Kuid ilma Pluto, Miki, ja Roosa Pantrita ei oleks mu käekiri täna see, mis ta on. Olen selles 101 % kindel. Joontega lihtsaid joonistused meeldivad lastele. Joontega joonistajaid on palju ja paljudki neist sarnanevad teineteisega. Pole midagi uut siin ilmas! Sarnasusi leiab ka Lotte ja teiste varemtuntud tegelaste vahel. Samas on kõigil neil oma eripärad, mis teevad nad just nende autoritele iseloomulikeks. Mõni võib-olla tõesti synnib juba pliiats peos ja tegelased synnivad igasugu mõjutusteta, aga enamusel meist on vaja selleks, et omandada iseseisev mõtlemis- ja tegutsemisvõime ka joonte maailmas, omada eelnevalt mingisuguseidki eeskujusid. Häid näiteid, mida jäljendada.

Kas see pole elus mitte kõigega nii? Noh, ainult, et joonistamine pole eluksvajalik tegevus. Isegi käsitöö on tänapäeval pigem hobi ja luksus kui eluksvajalik tegevus. Vaikselt hakkavad hääbuma need põlvkonnad, kus teati unepealt, kuidas sokikanda kududa. Tunnistagem, meie siin oleme suht tagasihoidlik ja veider äärmus siiski. Kõike saab ju poest. Ka hernesupp, hakklihakaste ja kartulipuder on meil poeletil vaakumpakendis olemas, 30 aasta pärast oskvad neid teha vaid vähesed peale kokkade, kui elu samas vaimus jätkub. Või on siis juba masinad ja robotid kõik üle võtnud? Nali naljaks, aga ka juba kaasajal väidab mõni kuulus peen daam avalikult, et ei oska munagi praadida. Seega vajame me apetiitseid näiteid ja eeskujusid, mis kutsuvad end ise jäljendama, et omandada kogemused ja oskused – et kinnistuksid systeemid, mille abil saaksime juba ise teha ja luua! On ju nii?

Istun ja vahin siin tõtt märtsikuise Eesti Naisega. Täpsemalt nende palju kära tekitanud Eowyni kottidega. Milles on probleem? Ilusad kotid on. Kõike alati taskusse toppiva inimesena käiksin nii kenade kottidega isegi.

Ma pole suurem asi käsitööajakirjade ostja – no mis ma neist vahin ja ohin, kui nagunii pole aega midagi teha. Aga vähemalt minu puhul kehtib alati see reegel, et ma isegi ei syvene õpetusse (teksti siis), kui kõrval pole pilti, mis mu enda mõtted ka liikuma paneks. Tekst on vaid pilti toetav abimaterjal. Ja kui ma mingi raamatu või ajakirja ostan, siis just pildimaterjali pärast. Sama on kokaraamatutega. Seega pildis on jõud. See jääb meelde. Meil on ju alati nii kiire ja esmaemotsioon otsustab reeglina edasise päris lõplikult. Ja ilusate eriliste asjade vahel sarnasusi nähes võib hakata veerema lumepall… Kusjuures Eowyn ju isegi ei kasutanud võõraid fotosid (rääkimata võõrastest tegemistest), lihtsalt sarnased nägid need asjad välja ja teadjamad viisid otsad kokku.

Siin on nyyd viimaste päevade jooksul olnud palju juttu kopeerimisest, plagieerimisest, teiste ära kasutamisest. Minuga on juhtunud päris palju kordi nii, et käin ringi, peas mingi mõte, isegi märkmikusse on joonistatud, sest kuidagi peab töömeeste jaoks asja ju visualiseerima (minu pea sisse nad kahjuks ei näe ja silmist mu soove ei loe) ja siis bahhh vaatan mingit ajakirja või saadet ja seal ta on – minu armaskallis hästihoitud mõte! Kyll ehk mitte täpselt nii, aga minu jaoks liiga sarnaselt. Mis teha, jalgratas leiutati ammu enne meid ja midagi päris põrutavalt uut on ikka krdima raske tänapäeval välja mõtelda. Olen lihtsalt õnnelik, et mul on õnnestunud vahvate asjade peale ise tulla ja samas rõõmustan ka selle yle, et ma pole ainus hull, kellele sellised asjad meeldivad. Kuigi jah, hämming on vahel ikka päris suur, kui sarnaselt võivad erinevatel inimestele teineteisest sõltumatult asjad välja kukkuda. Aga nii on see ka ju teadustöödes ja kõiges muus siin elus. Eks väärtuslikumate ideedepuhul käiakse ju kohutki, et kes see ikka oli pärisesimene. Seega ei olnud see kott, millest Eowyn inspiratsiooni sai kindlasti mitte esimene sellesarnane (naiivne oleks ju nii arvata?!) ja kindlasti mitte poleks see meiemail ilma Eowynita nii kuulsaks saanud. Ilu pole kunagi palju. Eriti meie suht mannetus ja hallis tänavapildis: Nii, et näpud tööle – tehke endalegi ilusad kotid! Omamoodi 🙂

Tagasi tulles joonistamise juurde. Minult on päris mitu korda palutud joonistada erinevaid tuntud tegealasi. Olen alati keeldunud. Minu peale on solvutud, justnagu oleksin ma paha ja kade inimene. Noh, võibolla olengi. Aga olen sygavalt seda meelt, et igayks tehku omas kodus endale, oma lastele, kingituseks oma sõpradele, mida iganes hing ihkab. Aga kui asjad kuuluvad tasustamisele või lähevad avalikku ruumi yldkasutatavaks, siis peaks siiski (mingi) moraal ja eetika säilima ka tavakodanikus. Täiesti nõutuks teeb mind aga see, kui inimene teeb myygiks erinevaid tooteid, millele on joonistatud, vabandage väljendust, totaalsed koledad käkid, mis peaksid kujutama teletupse ja muid tänapäeva laste sõpru ja kangelasi. Ja siis ta reklaamib neid suurelt netis kui enda toodangut… Valus on. Tootnud ju ehk ongi tema, aga pesueht kätetöö selles protsessis pole kaugeltki ju kõik. Ma olen temalt ka kysinud, miks ometi ei või ta lihtsalt niisama oma käega karusid ja kasse joonistada, miks ta peab selliseid asju tegema. Vastust pole saanud. Sama olen ma ka kysinud paarilt tydrukult, kes käivad kodudes tasu eest seinamaale tegemas. No miks ometi ei joonista nad asju omamoodi, milleks on neil vaja joonistada teiste autorite poolt varem joonistaud asju lihtsalt omal (pisut oskamatul) moel kellegi seinale. See pole minu arvates argument, et see on lapse lemmiktegelane. Kui keegi ikka hirmsasti tahab Autosid, Lottet või Puhhi oma seinale, siis on tal alati võimalus poest igasugu nänni neis teemades endale hankida ja maksta nende asjade eest aus hind. Olemas on igasugu vahendid, millega saab need tegelased kenasti ka seinale ilma, et see kellegi õigusi või silma riivaks. Ja rõhutan veel kord, kui inimene joonistab ise, ilma materiaalset kasu saamata, siis lasku käia. Minu lapsepõlve yks lemmikraamatuid oli ema joonistatud pisike raamat, kus olid sees erinevad Disney tegelased. Aga see oli ainult mulle. Ema tehtud. 🙂

Samas päris muigamapanev on vaadata, mis toimub mu kodukal. Kuna ma saan suht täpselt jälgida, kes ja mida mu galeriis toimetab, siis tean, mida räägin. Eelmisel versioonil oli allääres kirjas: ‘Ole hea, ära kasuta neid pilte, ilma minu loata’. Ainsad, kes kysisid olid mu väga head sõbrad. Samas kopiti sealt pilte ikka päris suurel hulgal ja pidevalt. Noh, tylikas on ju jääda vastust ootama ja tobe on ka kysida, sest äkki ma tahan või midagi? Et mis see siis ära pole – klõpsti parema klahviga ja ongi soovitud pilt salvestatud enda arvutisse ja sealt edasi viib tee juba kuhu tahes, sest pilt enda arvutis on ju justkui arvutiomaniku enda oma?

Samas on ikkagi nii meeldiv, kui keegi on kenasti kysima tulnud. Uuel versioonil seda kirja pole, milleks? Just täpselt, kui ma olen asjad juba avalikult yles riputanud, siis olen ma selles osas arvestanud oma kaitsetusega ja leppinud võimetusega kõike kontrollida. Seega see, mida jagada suudan ja saan, seda ma ka jagan. Ma loodan inimeste aususele ja austusele, heale tavale. Tehke asju endamoodi, siis on maailm palju mitmekesisem ja kirevam! 🙂

Ja mina ajan ikka päris oma joont. Viimane joon on alles triikrauakuum – pisikese eestlase kotike 🙂


Vabandan, kui nyyd liiga palju trykimusta asjatult raiskasin. Aga sain vist enamvähem öeldud, mis öelda oli.
Jõudu teile ja tohutult palju loomisrõõmu ja nakatavaid inspiratsiooniallikaid. Kirjutamiseni! 🙂

Kati ja jänkuga padi Tannule

Ma olen vist talveunes. Kuidagi nii hõre ja ebamäärane on piir unenägude ja reaalsuse vahel. Ja eks mu tegemised kipuvad ka sinna uneriigi poole rohkem. Öösel sain valmis järjekordse padjapyyri.


Sedapuhku siis Une-Katiga, kes viib pisikest ulakat jänkupoissi tuttu. No jänkudel on ju kogu aeg nii kiire, et pole aega ega tahtmist magada, justnagu minu ahvipärdikul. Ja raamat on ka kohustuslik osa pildist see kord, sest meie majas ei lähe keegi enne magama, kui noormehel on kõik raamatud läbi vaadatud ja loetud. Yldiselt võiksin ma ta viia raamatukokku elama. See on see, kui kodus pole telekat

Aga poisi jaoks oli sel korral kõige meeliköitvamaks asjaks hoopis pisike päike Kati mytsil. Saa sa siis aru, mis neile lastele meeldib 🙂

Ja hilja öösel sain valmis ka oma nägemuse projektist ‘triibuline-täpiline-ruudiline’ ja nyyd kibelen seda posti pistma. Enne peab vist mingid kontrollprotseduurid läbima. Uurin asja ja keeran siis taas päikeselaiku tuttu. Nrrrr… nii mõnus on 🙂

Pilvelammas elab kuul – padi

“Tere, kalla! Mis sa unes nägid?”
“Kuuuuuu!”

Seda yht ja sama vastust kuuleme me igal hommikul juba viimased kolm kuud. Peale kysimuse esitamist on juba kõigil huuled hääletult uu-torus ja muie silmis. Mu pojake lihtsalt armastab kuud. Igal võimalusel vahib ta õhtul taevasse ja otsib kuud. Kui kysin temalt, et mida ma nyyd joonistan, siis palub ta kuud. Vahel ka tähti, aga kindlasti kuud. Vahel ajab mind ka ise pliiatsi ja paberiga taga, et joonistagu ma talle kuu ja kohe mitu. Kõik mu mustandipaberite ääred on igatpidi kuid täis 🙂

Kuna meie praegused padjapyyrid on elu ja und juba kyllalt näinud, siis mõtlesin läbi viia totaalse uuendamise ka sellel rindel. Vanast partiist on mu poja lemmik tikitud unehaldjaga padi. Isegi sõna ‘unehaldjas’ sai varakult selgeks enne teisi tavalisi käibesõnu. Huvitav on see, et minu kõhklustest hoolimata, pidas värviline niit suurepäraselt 90-kraadistele pesudele vastu. Aga kuna mul hetkel tikkimiseks aega ja töövahendeid pole, siis läksin vana head rada ja lihtsalt joonistasin valgele pyyrile. Padjad siis poest ja värviks siidile mõeldud gutta.

Ja mida muud ma ikka siis joonistama pidin kui… ikka kuud!


Ja et kuul yksi igav und valvata poleks, siis läks kuu peale elama unelammas, sest Tannulle meeldivad väga ka lambad. Ja unelambal on peas tudumyts, mille peal omakorda on ka kuu ja tähed. Eile hommikul andsin siis padja poisile kätte. Tal oli palju rõõmu, kui ta avastas, et padjal on kaks kuud. Kiljus kohe vaimustusest 🙂


Aga õhtul arvas, et lammas tuleb kaissu võtta ja yllatus-yllatus ta jäi eile isegi normaalsel ajal magama. Äkki unelammas valvab und paremini kui unehaldjas? Päris tema oma Une Lammas.

Ja kuna poiss täna hommikul nii andunult jälle lammast ja kuud uuris, siis mis mul nyyd muud yle jääb, kui esimesele ‘linnukesele’ terve ‘parv’ uusi padjapyyre juurde teha, et ikka seltsis lõbusam magada ja und vaadata oleks.

PS sel ajal, kui ma siia teile kirjutasin, suutsid pärdikud köögis kylmkapist võtta idusalati karbi ja selle vaiba kurdude vehale kenasti ‘poetada’. Istuvad nyyd kõik kenasti ja vaikselt kolmekesi (kaks affi ja ulakas koer) köögis keset idusid ja tunnevad end hästi. Noh, tegelikult minu poiss on otsapidi siiski juba ahjus, et hakata taas kannelt mängima – ahjurest on selleks parim. Eriti, kui see õnnestub tuua salaja tuppa puhta valge vaiba peale jee! Ohjahh, saab taas koristada. Jõudu teile! Mulle ka!

Pisikeste meeste mõõtmise puud

Huhhh, masendus kipub peale! Õues on paks ja läbipaistmatu udu, aga mina olen totaalne päikeseinimene. Päevitada mulle ei meeldi, aga päike lihtsalt peab olema. Valgus ja soojus.

Aga eile öösel sain peale pikka töömaratoni valmis ka mõõdupuud kahele pisikesele poisile, kellest yhel täitub esimene eluaasta täna ja teisel homme. Nii vahva, eks? Peaaegu nagu kaksikud, aga kindlasti parimad sõbrad. Igal juhul palju õnne!!! 🙂

Ette oli antud nimed, allserva kuupäev ja see, et mõlemal mõõdupuul peavad olema mõlemad poisid – ikkagi suured sõbrad ju. Ja see fakt, et yhele pinnale tuleb kaks poisikest, tähendas minu jaoks kohe seda, et raudselt hakkavad nad seal kohe tegutsema. Ja kuna tegemist on mõõdupuudega ja pisikesed lapsed ju kasvades ikka kõrgustesse kipuvad, siis saigi Gert endale pikkusemõõtmise riistapuu, kus sõber Andre Martin hoiab alt kinni redelit, et Gert saaks kinni pyyda kollase õhupalli. Ja Andre Martini punase õhupalli kinnipyydmist aitab teostada sõber Gert, kes on appi võtnud ka kirju palli. Hea, et pildile on joonistatud ka joonlaud, sealt on ju pildipoistel hea ebakindlate asjade otsas turnides kinni hoida. Joonlaua äärde paremale poole jätsin väikese vaba riba, sinna saab siis soovi korral ka pliiatsiga märkida lapse reaalajas mõõdetud pikkused. Vahva mälestusese lapsepõlvest, eks? 🙂

Kuna kokkuvõttes läks mõõdupuude yleandmisega nii kiireks, siis ei saanudki korralikku pilti enam teha ja pidi käepäraste vahenditega leppima. Täna hommikul vajusin sygavasse masendusse, kui avastasin piltide kohutava kvaliteedi ja loodan nyyd hirmusväga, et ehk õnnestub mul neist puudest ka yhed kenad pildid veel saada. Igatahes poistele head kõrgustesse pyydlemist ja õnnelikku pikka lapsepõlve! 🙂

Mul on päris oma koduleht!

Kysisin just oma pisipoja käest, et kas me õue läheme. Vaikus. Vaatan ringi. Tyhjus ja ikka vaikus. Kiikan kööki. Kuulan vaikset nahistamist. Teen kraanikausi all oleva kapi ukse lahti. Tannu istub seal. Paljas kui porgand. Peas jänesekõrva-myts, käes minu kindad. Needki tagurpidi ja pihku on surutud kahvel. Kysin siis uuesti, et kas me õue läheme. Mõtleb ja noogutab siis elavalt. Teen ettepaneku riidesse panna. Vaatab mulle pika pilguga otsa ja hakkab siis kinnast ära kiskuma. Mis ei tule käest ära, on kinnas. Ähib ja puhib ja kisub, aga kinnas on käes. Sest kahvel on kõvasti pihku surutud, aga seda ta, pisike vigur, ei taipa 🙂

Aga teile on mul täna kohe eriti tore jutt! Yks minu jaoks väga suur ja oluline asi on vahepeal valmis saanud. Aega võttis, mis võttis, kuid valmis ta siiski sai – minu päris oma Pisikeste Toredate Tegude/Tigude galerii ehk Pisihaldja koduleht hot.ee lehel. Esilehel võtab teid vastu minu lilleline maailm mutukputukate ja pisikee toreda teoga. See pilt on pärit minu yhest armsast lasteraamatust, mis ootab oma trykkimise aega ja on mälestus sellest ajast, kui ma veel pliiatsidega oma mustadele piirjoontele värvi lisasin 🙂

Ma joonistasin, sobitasin, mässasin ja kujutasin ette, kuidas kõik peaks olema. Ja seejärel oli mul vaja abi, et enda pisike panus internetitaevasse üle saada. Tuhat tänu mu veebigalerii tehnilisele teostajale, ilma kelleta ei oleks ma ise yksinda sealt keeruliste krõnksude ja vigurite rägastikust läbi närinud. Hullem, kui hiina keel, mida mul tõenäoliselt iial aega õppima hakata pole 

Natuke kahju on sellest, et ma kunagi alguses ei teinud oma tegemistest eriti üldse pilte. Palju väärt kraami on seetõttu jäädvustamata jäänud, aga lohutan end sellega, et kyll jõuab veel palju uusi asju juurde meisterdada. Hetkelgi mitu tegemist käsil ja loodetavasti saab neid siis ajas mu kodukal ka värskendada või täiendada.

Panen siis pildid sellest ka, milline hästi lihtne, aga kirev ja kirju mu haldjakodukas siis sai. Menyyd jagunevad kaheks – tegelaste-teemade ning erinevate materjalide (millele ma joonistan) menyy. Ehk siis suht terviklik ylevaade sellest, millega ma siin tegelenud olen ja mida kujutavad endast minu pisikesed toredad teod. Te olete neid pilte kyll eraldi postitustes näinud, aga nyyd, yheskoos, on minu meelest ikka kohe nii äge! 🙂

 

      

 

Nii, et teretulemast minu tööde ja tegemiste galeriisse!