Ma nyyd kyll ei lapanud kogu oma blogi läbi, aga mäletamist mööda pole ma siin yhtegi kudutööd näidanud. Yks sall kyll ootab juba mõnda aega tutvustamist, aga kõik ylejäänud tegemised on blogipidamise eeslsest ajast. Ysna ammusest ikka kohe ja pildid neist on matilt fotopaberilt yles pildistatud, seega ysna äbariku kvaliteediga. Aga vardad vaatavad mind ikka tihtipeale oma noomiva pilguga riiulist ja yks sallike on juba mitu kuud varrastel, aga seisab hetkel. Aaaa, tegelikult kudusin hiljaaegu suuremale poisile ka salli, aga see on jumal-teab-kus hetkel. Aga mis siin jutustada 😀
Sall. Tiigritriibuline minu jaoks. 5+5 soonik muudab salli mõnusalt voldiliseks ja soojaks ka ja nii ei jää ka värvivahetuse triip näha. On ikka kohe selline mõnusalt pikk ja pehme ja kohev:
Tunnistan ausalt, et 4. klassi mohäärist helekollase salli esimene pool oli kyll minu kootud, aga teise poole kudus ema. Nii koledalt kudus kui oskas, aga nyyd seda õnnetukest vaadates tuleb alati naer peale, et miks kyll õpetaja silmagi ei pilgutanud selle peale. No ei olnud ju võimalik, et ma keset salli äkki yhe rea pealt arenesin nii kõvasti hehee. Hindeks sain ma igal juhul ‘väga hea’ ja noh, silmuseid kududa ma ju ikkagi osaksin. Ma lihtsalt ei jõudnud, liiga palju oli kooliväliseid käimise paraku ja tegelikult tedasi seda ka õpetaja, ju ta seepärast läbi sõrmede vaatas? Aga aasta hiljem kudusin ma oma sokid täiesti ise. Teise paari kudusin kodus peapõrutusega siruli olles veel kohe juttu sinna otsa ka. Ja veel aastat hiljem kudusin koolis käpikud. Need läksid kohe pressimise ja hindamise järel näitusele. Alles mitu aastat hiljem sain need tagasi ja kui mamma möödunud sygisel oma kindasahtlit kraamis, siis tulid mu igivanad tuliuued käpikud sealt välja. Siiani näitusesildiga ja kokku köidetud. No ei raatsi enam kandagi, pane või raami sisse 🙂
Keskkooli lõpus oli mul kindel soov oma tolleaegsele kallimale kampsun kududa. Mäletan, et õues oli kolekylm, kui ma Tõnismäel lõngapoes käsin ja kuidas ma kodus riielda sain, et mis lollustega ma nyyd jälle tegelema hakkan. Õppimise arvelt mõistagi. Lõng oli kolepeen. Ja mina olin graafikust nii maas, et palusin sõbranna appi. Ta kudus ka mõned lapid. Kokku oli neid paras hunnik, umbes pooled olid tavalised ja pooled kõiksugu erinevate lihtsate mustritega, mis ma välja suutsin mõtelda. Hulka ja mustreid enam täpselt ei mäleta ja selle ainsa pildi järgi taastada ka ei suuda. Meie kudumistugevus oli mõistagi erinev ja pressimisel olin pystihädas, et kuidas saada lappe yhesuuruseks. Kokku ma selle kampsuni õmblesin. Robustest kujust hoolimata sai see väga mõnus ja mugav. Mitte yhtegi äärt, isegi kaelust, ma ei viimistelnud. Kõik ruudud olid täisruudud. Hoolimata erineva suurusega ruutudest ei hakanud kampsun kunagi lokkima ega lainetama tobedalt. Ju mängis siin rolli lõng? Igal juhul on see kampsun mu lemmik läbi aegade, aga roppu tööd arvestades ma seda korrata vist ei viitsi. Äkki vanas eas taas 😉
Esimene kursus. Kylm jaanuarikuu. Pilkane öö, kus kime tuul puhus vanade akende vahelt tuppa. Esimene öö uues yyrikas. Järgmisel hommikul pidi olema yldbioloogia eksam, aga mul oli nii kylm ja kohe kuidagi ei suutnud õppida. Aju oli kylmunud, aga kägaras põrandal tekkide vahel istudes oli mõnus sõrmede vahel sooja lõnga veeretada. Mööblit mul seal veel polnud. Võtsin esimese lõnga ja vardad esimest kastist, mis teele jäi ja kudusin. Kudusin hommikuni. Nööbid tegin kiiruga lõngast ja ajutised asjad teatavasti on sageli igavesed asjad. Hommikul läksin eksamile yhtegi matrejali avamata ja uue ‘nabakaga’ st siis kampsuniga. Lõnga rohkem ei olnud lihtsalt (see oli alati jubehea vabandus sellele, miks ta nii napiks jäi) ja eksamitulemuseks sain ‘hea’. Ju oli siis kooliskäimisest piisavalt kylge jäänud. No see oli see aeg, kui maju praktilselt ei köetud ja seega mu naba meesõppejõud tegelikult kunagi ei näinud. Pealegi piisas neile meie kiusamiseks paaaaalju vähemast 😉
Mõni aasta hiljem olid mu kudumised juba märksa eskperimentaalsemat vormi ja kuju. Lisaks mõnele lappidest kokkuõmmeldud või äkki isegi -heegeldatud sallile sai valmis ka yks kirju kampsun. Hakkasin kuduma salli, siis vaatasin, et näe kui kena serv, siit võiks hoopis paremale midagi kududa. Ja nii ma kudusin risti ja rästi ja yles ja alla ja nii nagu pähe parasjagu kargas. Sallist sai hoopis kampsun valmis. Nööpe mul polnud ja lõngast neid ka teha ei tahtnud. Võtsin siis Saaremaalt nopitud tillukesed auguga kivid ja nõelusin need kampsunile nööpideks. No tiba tillukesed nad ju olid, aga funktsioon sai täidetud. Ise olin maruõnnelik. Ema ja vanaema ei saanud aru, mis imevigur see siis nyyd olema pidi, mille ma endale ikka ja jälle selga ajasin:
Kõik need kampsunid ja kudumised, mis minu silmis õnnestusid said aastate jooksul maad ja ilma kõvasti näha. Need, mis ei meeldinud, need said kohe yles harutatud ja hiljem tehti neist midagi muud. Nyyd on kõik kampsunid mulle ammu väikseks jäänud ja seega piirdun vaid sallidega. No need ei kysi ju inimese vööymbermõõtu. Kord viimase vindi peal olles kudusin endal roosa salli. Siiani on see mu lemmik. Paks ja pehme:
Selline põgus ylevaade siis ja teile ikka mõnusat aasta jätku ja lumiseid elamusi 🙂
