Krõbe pajakinnas

Grillimine on meie mail teadagi popp söögivalmistamise viis. Ka Haldjaorus tuleb seda vahel ette aasta- ja kellaajast olenemata. Eriti siis, kui mina olen väga laisk. No ja ei saa salata, et kargel tähe- ja lumevalgel talveööl on vahva grill lumest puhtaks puhuda ja siis tulel toorest vyrtsiatud lihast ja juurikatest mõnus suu- ja kõhutäis kypsetada. Suveajast rääkimata. Tunnistan, et mina kardan tuld ja hoian sellisest söögivalmistamisest targu meetrite kaugusele. Aga õnneks on mul piisavalt hulle sõpru, kes tuld ei karda ja grillida armastavad. Siiani tuli tegijatel aga hakkama saada väga algeliste vahendite ja võimalustega, noh, minu osa sai täidetud söödava ettevalmistamise ja söömisega. Ja üks asi, millest kogu aeg kõik puudust tunti, oli suur ja hea pajakinnas, millega kuuma tule kohal hea toimetada on. Ja noh, kui Eva ise sedasi syya ei tee, siis peab iga mees ise ka kambüüsis kapten olema 😀

Ja kuna silmamõõt on vahel hämaruses petnud, siis lisasin ka õpetavad sõnad:

Kinnas läks kasutusse 😀

Meemist ka 🙂

Susa andis mulle edasi teatepulga, et meenutaksin pisut möödunud isetegemisaastat. Aitäh, vahva on pisut ka tagasi vaadata 🙂

Reeglid ise sellised:
1. too esile oma nyyd juba möödund aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on see sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2
2. saada meem edasi paarile käsitööblogijale

1. Vaatasin oma blogi ja mõtlesin jupikese. Mitu tööd on kustumatult meeles ja sydamele väga lähedal. Isale tehtud valge kast, linnukestega lastemööbel, käisealase mustrist edasi arendatud rahvuslik juurikakott, mitmed särgid, aga see kõige-kõigem värk oli ikka vist lõpuks valmis saanud Pisikese Tita Raamat:

Puhtakujulisest käsitööst (käsitsi joonistamine ja kirjutamine) arenes see kyll lõpuks edasi ja peagi on loota, et sellest saab ka kohe päris õige trykitud raamat. Aga just see kauatehtud kaunikene oli minu möödunud aasta kõige armsam ja kallim istegemine ma arvan. Selleks aastaks on plaanid juba idanema pistetud. Näis, kas tuleb ikaldus või saab ehk asjast asjagi 😉

2. Edasi saadan selle meemi Sibulaplixile ja Kristabile. 🙂

Umbes sada särki ja veel natuke värki :)

Kui me kõik upume hetkel lumme, siis aasta lõpukuudel uppusin ma särkidesse-värkidesse. Kõiki neid viimaseid tellimusi polegi veel täita suutnud, aga kui need valmis saavad, siis hakkan puhkama. See tähendab siis, et hakkan tegema seda, mida ammu olen igatsenud teha. Nyyd aga yhe suure pauguga pildis enamus neist tegemistest, mis valmis said.

Kessu ja Lotta on kaks vahvat kutsat. Esialgu pidid nad saama jäädvustatud vaid särgi seljale ja mustvalgelt. Juhtus aga nii, et nad said oma värvilised karvakasukad selga, siis pugesid nad muuhulgas ka kelmikalt särgi esitykile uudistama:

Yks pisike ehtne eesti poiss sai endale kahe krabiga särgi. Krabid just seepärast, et lisaks emmele ja issile ootasid teda esimest korda koju jõudes ees just need kaks vahvat tegelast:

Pisike Karola sai sõber kiisuga särgi:

Tema seljale ronis yks pisike vahva pätust lepatriinu 😉

Lepatriinuline bodi Katrile:

Mirjam Lee kelmikad särgid:

Söreli hallivöödilise kiisuga roosad särgid:

Yhel hetkel vaatasin kogu seda toredust ja tekkis taas tunne, et äkki peaks ikka poekese avama. Armas tunne oli lihtsalt. Mõtle, kui ilus oleks istuda kollasel oranzhide täppidega tugitoolil ja võtta vastu külastajad… näiteks oma pisikeses Põrsasaba Butiigis?  🙂

 

Oskar sai synnipäevaks piraadisärgi:

Seljale kinnitus ka, et tegu on ikka ehtsa piraadikapteniga:

Kaart syndis ka:

Jürgen sai endale kasepuust nimesildi. See tiigrisaba J on ikka nii vinge! 🙂

Ja lõpetuseks kaks eriti kelmikat padjapyyri ka!

Hundi ja kiluga:

Hundi ja porgandiga:

Ja mis muud kui nyyd uutele tegudele. Edu teilegi! 🙂

Täna sööme kommi ja homme sööme ka!

Kes ütles, et kommi peab ainult täna ja homme sööma? Komme peab ikka iga päev sööma, eksju?! 😀

Te tõenäoliselt ei usu, kui tunnistan ausalt, et kuuse ma kyll 24. hilisemal õhtul ostsin, suht viimase viimsasest avatud kuuseaiast, sel ajal kui normaalsed inimesed kindlasti juba söögilauas istusid ja head-paremat vitsutasid, aga ehtimiseni ma ei jõudnudki. No ta oli ka ilma kulinate ja muu tiluliluta nii ilus. Ja nii ta siis seisab niisama ilusalt rõdul, otse elutoa klaasuste taga siiani. Tõenäoliselt kevadeni 🙂

Ja kuna ma olen sygavalt nääriusku, siis jõulud ja järgnevad päevad enne uut aastat möödusid meil rahulikult. Tegin komme. Erinevaid. Igasuguseid. Lõpuks ei suutnud ma ise neid enam isegi proovida ja sundisin kõiki teisi enda ymber neid maitsma ja arvamust avaldama. Kõrghetkel oli korraga kapis 17 erinevat sorti. Kylmkapis oli kitsas. Mõni komm sai vägeva viguriga. Aga võimalusi, mida katsetada, on lõputult.

Nääriõhtul võtsime kommialuse ette ja lõikusime kommikaupa tykkideks ja lasime kriitikat tehes ja arutledes hea maitsta. Mõnest mõnusamast tegin ka pilti. Mõnest kõige paremast ei jõudnudki ristlõiget jäädvustada, sest see söödi lihtsalt käest ära.
Nugatikreemi-iirise-valge shokolaadi:

Pähkli-iirise-tumeda shokolaadi:

Pähklinugati-martsipani-valge shokolaadi-tumeda shokolaadi helvestega:

Mandli-piparkoogi-toorjuustu-tumeda shokolaadi:

Pähkli-martsipani-domino-toorjuustu-valge shokolaadi:

Ja siis veel ka vastvalminult jõhvika-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi lillekesed, mandli-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi kalakesed, pähkli-iirise-valge shokolaadi meritähekesed ja siis veel yks valge ja tumeda shokolaadi kaapekakuke ingveriga meritähena:

Nääriõhtu kommivalik oli meil selline:

Aasta esimsel päeval õuevalguses ka yks klõps eelmise õhtu jääkidest:

Nii, magusaisu täis? Mul kyll on. Pelgalt pildivaatamisest. Aga mul on neid kapis veel ja tuleb pidevalt juurde, sest iga päev peab ikka kommi sööma! 😉

Kunagi ma kudusin

Ma nyyd kyll ei lapanud kogu oma blogi läbi, aga mäletamist mööda pole ma siin yhtegi kudutööd näidanud. Yks sall kyll ootab juba mõnda aega tutvustamist, aga kõik ylejäänud tegemised on blogipidamise eeslsest ajast. Ysna ammusest ikka kohe ja pildid neist on matilt fotopaberilt yles pildistatud, seega ysna äbariku kvaliteediga. Aga vardad vaatavad mind ikka tihtipeale oma noomiva pilguga riiulist ja yks sallike on juba mitu kuud varrastel, aga seisab hetkel. Aaaa, tegelikult kudusin hiljaaegu suuremale poisile ka salli, aga see on jumal-teab-kus hetkel. Aga mis siin jutustada 😀

Sall. Tiigritriibuline minu jaoks. 5+5 soonik muudab salli mõnusalt voldiliseks ja soojaks ka ja nii ei jää ka värvivahetuse triip näha. On ikka kohe selline mõnusalt pikk ja pehme ja kohev:

Tunnistan ausalt, et 4. klassi mohäärist helekollase salli esimene pool oli kyll minu kootud, aga teise poole kudus ema. Nii koledalt kudus kui oskas, aga nyyd seda õnnetukest vaadates tuleb alati naer peale, et miks kyll õpetaja silmagi ei pilgutanud selle peale. No ei olnud ju võimalik, et ma keset salli äkki yhe rea pealt arenesin nii kõvasti hehee. Hindeks sain ma igal juhul ‘väga hea’ ja noh, silmuseid kududa ma ju ikkagi osaksin. Ma lihtsalt ei jõudnud, liiga palju oli kooliväliseid käimise paraku ja tegelikult tedasi seda ka õpetaja, ju ta seepärast läbi sõrmede vaatas? Aga aasta hiljem kudusin ma oma sokid täiesti ise. Teise paari kudusin kodus peapõrutusega siruli olles veel kohe juttu sinna otsa ka. Ja veel aastat hiljem kudusin koolis käpikud. Need läksid kohe pressimise ja hindamise järel näitusele. Alles mitu aastat hiljem sain need tagasi ja kui mamma möödunud sygisel oma kindasahtlit kraamis, siis tulid mu igivanad tuliuued käpikud sealt välja. Siiani näitusesildiga ja kokku köidetud. No ei raatsi enam kandagi, pane või raami sisse 🙂

Keskkooli lõpus oli mul kindel soov oma tolleaegsele kallimale kampsun kududa. Mäletan, et õues oli kolekylm, kui ma Tõnismäel lõngapoes käsin ja kuidas ma kodus riielda sain, et mis lollustega ma nyyd jälle tegelema hakkan. Õppimise arvelt mõistagi. Lõng oli kolepeen. Ja mina olin graafikust nii maas, et palusin sõbranna appi. Ta kudus ka mõned lapid. Kokku oli neid paras hunnik, umbes pooled olid tavalised ja pooled kõiksugu erinevate lihtsate mustritega, mis ma välja suutsin mõtelda. Hulka ja mustreid enam täpselt ei mäleta ja selle ainsa pildi järgi taastada ka ei suuda. Meie kudumistugevus oli mõistagi erinev ja pressimisel olin pystihädas, et kuidas saada lappe yhesuuruseks. Kokku ma selle kampsuni õmblesin. Robustest kujust hoolimata sai see väga mõnus ja mugav. Mitte yhtegi äärt, isegi kaelust, ma ei viimistelnud. Kõik ruudud olid täisruudud. Hoolimata erineva suurusega ruutudest ei hakanud kampsun kunagi lokkima ega lainetama tobedalt. Ju mängis siin rolli lõng? Igal juhul on see kampsun mu lemmik läbi aegade, aga roppu tööd arvestades ma seda korrata vist ei viitsi. Äkki vanas eas taas 😉

Esimene kursus. Kylm jaanuarikuu. Pilkane öö, kus kime tuul puhus vanade akende vahelt tuppa. Esimene öö uues yyrikas. Järgmisel hommikul pidi olema yldbioloogia eksam, aga mul oli nii kylm ja kohe kuidagi ei suutnud õppida. Aju oli kylmunud, aga kägaras põrandal tekkide vahel istudes oli mõnus sõrmede vahel sooja lõnga veeretada. Mööblit mul seal veel polnud. Võtsin esimese lõnga ja vardad esimest kastist, mis teele jäi ja kudusin. Kudusin hommikuni. Nööbid tegin kiiruga lõngast ja ajutised asjad teatavasti on sageli igavesed asjad. Hommikul läksin eksamile yhtegi matrejali avamata ja uue ‘nabakaga’ st siis kampsuniga. Lõnga rohkem ei olnud lihtsalt (see oli alati jubehea vabandus sellele, miks ta nii napiks jäi) ja eksamitulemuseks sain ‘hea’. Ju oli siis kooliskäimisest piisavalt kylge jäänud. No see oli see aeg, kui maju praktilselt ei köetud ja seega mu naba meesõppejõud tegelikult kunagi ei näinud. Pealegi piisas neile meie kiusamiseks paaaaalju vähemast 😉

Mõni aasta hiljem olid mu kudumised juba märksa eskperimentaalsemat vormi ja kuju. Lisaks mõnele lappidest kokkuõmmeldud või äkki isegi -heegeldatud sallile sai valmis ka yks kirju kampsun. Hakkasin kuduma salli, siis vaatasin, et näe kui kena serv, siit võiks hoopis paremale midagi kududa. Ja nii ma kudusin risti ja rästi ja yles ja alla ja nii nagu pähe parasjagu kargas. Sallist sai hoopis kampsun valmis. Nööpe mul polnud ja lõngast neid ka teha ei tahtnud. Võtsin siis Saaremaalt nopitud tillukesed auguga kivid ja nõelusin need kampsunile nööpideks. No tiba tillukesed nad ju olid, aga funktsioon sai täidetud. Ise olin maruõnnelik. Ema ja vanaema ei saanud aru, mis imevigur see siis nyyd olema pidi, mille ma endale ikka ja jälle selga ajasin:

Kõik need kampsunid ja kudumised, mis minu silmis õnnestusid said aastate jooksul maad ja ilma kõvasti näha. Need, mis ei meeldinud, need said kohe yles harutatud ja hiljem tehti neist midagi muud. Nyyd on kõik kampsunid mulle ammu väikseks jäänud ja seega piirdun vaid sallidega. No need ei kysi ju inimese vööymbermõõtu. Kord viimase vindi peal olles kudusin endal roosa salli. Siiani on see mu lemmik. Paks ja pehme:

Selline põgus ylevaade siis ja teile ikka mõnusat aasta jätku ja lumiseid elamusi 🙂