Me kohtusime Martabertaga esimest korda siis, kui mina olin veel libablond. Ma käisin pidulikult koos Tannuga Isetegija esindutiimi tegemas sõjaveätädide juures. Nõnda nimetab mu vanem poiss siiani seda vahvat lapilist kampa. Andsin pidulikult üle isetegijate isekoostatud raamatud sõdurpoiste tarvis ja sain vastu aukirja vahvatele isetegijatele. Just nii, peaagu täiesti juhuslikult, viis elu mu kokku sellise vahva tegelasega nagu Martaberta seda on. Kui ma olekin mees või oleks seda Martaberta, siis julgeksin ma julgelt väita, et armusin temasse esimesest telefonikõnest või kõige hiljem esimesest silmapilgust. Aga kuna me mõlemad üsnagi naisterahvad oleme, siis sõnastaksin ma selle ütlemata meeldivaks sõprussuhteks, sest lihtsa ja kerge tutvussuhte jaoks on selles lihtsalt liiga palju toredat. Vähemalt minu jaoks kindlasti 🙂
Juhtub harva, et kellegi olemine ja tegemine mul hinge kinni võtab ja seesugust imetlust endasse mahutab. AGA Martaberta on teinud ja teeb just seda, mida mina olen alati teha tahtnud. Salaja või siis ka mitte nii väga salaja unistanud. Ja oma laigulise vormi ja kiirabikogemusega kehastab ta suuresti just seda isikut, kellesarnane mina ise tahaksin ka ehk olla. Mitte, et ma tahaksin olla tema, aga igal juhul on ta mitmes plaanis mulle suureks eeskujuks. Aga kudumine, selline peenekirjaline mustriga kudumine, on minu joaks suhteliselt välistatud tegevus. Martabertale see näib aga istuvat nagu valatud. Pole mul selliseks pusimiseks püsivust. Aga teiste tegemisi on igavesti uhke vaadata. Sellel suvel avas Martaberta ka päris oma blogi.. Ja kui me siis eelmisel nädalal kohvi ja koogiga kohtusime ja üht suuremat plaani pidasime, siis sai ka üks eriti hullunud, aga igati armas kuduja päevaraamatusse valmis kriipseldatud. Soenguküsimus lahenes, tuttmüts kadus, silmad läksid lõngakeraliselt ja hullunult srpiraalselt rulli ja Martaberta juba loperguseks kootud varraste vahelt vuhises lainetena välja meetrites rahvusvärvilist salli. Kook ja kohvi olid ekstrahead. Eile öösel astus minu nägemus Martabertast ellu 🙂
Ja siin ta siis on. Minu nägemus koos asjaosalise enda poolt soovitatud nüansside ja värvidega. Palun, saage tuttavaks, tema ongi Martaberta:
Ja kinnituseks sellest, et meil Martabertaga tulevikus veel rohkem ühiseid jututeemasid ja mõistmist saab ehk olema… No olgu, tegelikult ikka isiklike suurte unistuste ja soovide täitmiseks ennekõike, aga ka eelpoolnimetatu läheb kindlasti arvesse.. Ühesõnaga sügisel läheb pisihaldjas taas kooli. Ja see teadmine, et ma just SINNA kooli kord minema pean, on aastatega vaid sügavalt süvenenud veendumus. Tundus, et sisseastumisvestlusel jagasid kooliprovvad lahkelt minu arvamust. Ju kui taevas vaid annab ja ma kõigist neist luudest ja lihastest, nahast ja vaimust läbi närin (kuigi see hetkel tundub hullem kui kaelamurdev ettevõtmine), siis võibolla juba 2014 aasta talvel hakkab pisike haldjas valget kitlit kandma. Tiivad ja haldjatolm tulevad mõistagi salaja kaasa. Ja kui ma nii kaugele ka ei jõua, siis ma vähemalt üritasin. Ja see on juba pikk samm unistuste teostamisele lähemale 🙂
Head kuduilma Martabertale ja mulle endale paluks aega. Kui saaks, siis paar päeva nädalasse juurde, palun! Aitäh! Ja jätkame nüüd sooja suve, eks!:)