Ema lugu: Marii ja Melissa

Tee viib mind alates aprillist taas aina enam pisitillukeste inimeste maailma. Selles kihutavas maailmas on see veidi teise hingamisega paik, kus aeg sulab sageli kokku ja ehedad tunded poevad julgemalt pinnale.

Käin haiglas reedeti. Igal nädalal ootan reedet ja iga reede õhtupoolikul sulen ukse enda järel tundega, et nii palju oleks veel teha ja tuleks see uus reede juba rutem. Jutud ja rõõmud ja naerud ja teistsugused mõtted ja tunded, väikesed varbad ja pildid ja jälle jutud, vahel ka kallistused. Neisse päevadesse mahub palju. Selles on kohalolemise väge. Mulle tundub, et see on oluline.

See ajastu algas minu jaoks Marii ja Melissaga. Mind juhatati ukse vahelt sisse, istusin kolinal känguruhoolduse toolile (tänaseks päevaks oskan ma neile istuda juba vist ka suurema kolistamiseta) ja juttu jätkus kauemaks. Et mis on känguruhooldus? Sisuliselt näeb see välja nii, et suur inimene istub poollamavas asendis ja tema rinnale, ideaalis nahk-naha kontaktis, on asetatud pisikene inimlaps. Ja seal ta lihtsalt on. Vahel tunde. Ka kõikide tulede ja viledega võib olla võimalik last sedasi enda vastas hoida. Arstid ja õed teavad suunata, kas ja kuidas on hea. Oluline on, et pisike tunneks ja tajuks enda vastas omade lähedust, südamelööke, hingamise rütmi, häälekuminat, hoolimist ja armastust ja heade mõtetet võlujõudu. Mina istusin sellel toolil küll vaid teise võimaluse puudumisel, aga see tunne on selles toolis sügaval sees.

Pisike Melissa sündis selle aasta 7. märtsil  27+0 rasedusnädalal. Sündides kaalus ta  821 grammi ja selleks hetkeks, kui meie kohtusime, oli ta juba suur ja tragi tüdruk. Meie teisel kohtumisel tegime lisaks käe- ja jalajälgedele ka mõned armsad pildid Marii ja Melissa elust haiglast.

Mul on nii hea meel, et Marii lubas mul neid pilte ka teile näidata. Aitäh! 🙂

Ilusat kasvamist Sulle, pisike Melissa ja jõudu-jaksu Sulle, Marii! Te olete koos mu südamesse tippinud pisikesi roosasid jälgi ja see on üks ütlemata hea ja armas tunne 🙂

Aasta Ema 2019

Tere, armas austatud Eesti Naisliit!

Kirjutan teile, et üles seada kandidatuur Aasta Ema auväärsele tunnustamisele. Meie veendunud pakkumine on me armastatud sõber, kolleeg ja õpetaja Mare Tupits.

Mare on Ema suure algustähega. Tal on koos abikaasaga armastavas kodus üles kasvatanud kolm imelist tütart – Anne, Kristi ja Liisa. Kõik kolm on leidnud omad teed ja kutsumused ning edukad just omas valdkonnas. Marel on kolm lapselast – kolm särasilmset pisikest poisinaasklit. Ta armastab oma peret kogu hingest ja maailmas kõige enam. See on imeline kooslus, olla armastavas peres ema, vanaema ja abikaasa. Kogu nende suur pere on pidevalt ühenduses ja seda on kõrvalt nii ilus vaadata ja tunnetada. Ema, vanaema ja abikaasa roll, pole kaugeltki veel kõik, miks me Mare kandidatuuri üles seame.

Mare oli 20 aastat Tallinna Lastehaiglas õde. Sel ajal olid lapsed haiglas enamasti ilma vanemateta ja Mare emalik hool oli neile lastele kahtlemata asendamatu lohutus. Emalikumat ametit, kui seda on õeks olemine, vist polegi? Ja kui õde olla südamest ja südamega, siis on selles ametis peidus kõik parimale emane omane.

Mare on olnud omal viisil viimased veerandsada aastat Eesti õenduse edendaja. Julge, visa, pehme, malbe, mõtlev, ütlev, alati viisakas ja lugupidav ning mis peamine – südamega maailma tunnetav. Ta on 24 aastat olnud õpetaja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja tema lemmik- ja põhiaine on lasteõendus. Lasteõenduse üks põhiväärtus on perekeskne lähenemine. Seega on see kogu pere tervise hoidmine, toetamine ja taastamine, sest lapse tervis on kogu pere mure ja rõõm. Osata olla lähedal sel hetkel, kui pere seda kõige enam vajab, on suur oskus. Osata seda õpetada ka tulevastele ja juba töötavatele õdedele, on veel suurem oskus.

Lasteõendus on Mare südamekutse. Seal ei anna ta edasi ainuüksi pidevalt täienevaid kaasaegseid teadmisi vaid on kogu aine sidunud ka iseenda, oma kunagise lastehaigla töö, emakogemuse ja vanaemakogemuse ja omaaenda südamega läbi iseenda suurepärase eeskuju. Ta annab  edasi oma südamehäält ja see hääl on soe ja emalik ja hooliv ja armastav ja see hääl kannab. Vahel veidi raputab, äratab, õpetab märkama, ära tundma ja hoolima. See hääl kannab kaugele.

Nii nagu lasteõendus, on tema sees pakitsemas ka mure ja hool lähisuhte vägivalla all kannatavate perede ja neis kasvavate laste pärast. Palju aastaid on ta pingutanud selle nimel, et tulevased õed saaksid koolist kaasa teadmised ja oskused ka sellest, kuidas mõista ja toetada vägivalla ohvreid.

Mare on ilmselgelt Eesti õenduse elav legend, õendumagister ja on läbi aastate süstinud positiivsust, soojust, hellust, hoolt tuhandetesse tulevastesse õdedesse, et läbi nende saata pisikeste patsientide ja nende peredeni rohkem hoolt ja hoolimist. Ta on olnud  õendus- ja ämmaemandusüliõpilastele ühtaegu ema ja õpetaja ja andnud endast olenevalt kõik, et lastel ja nende peredel oleks haiglas ja toetustvajaval hetkel kindlam, julgem ja parem olla. Võib kõhkluset väita, et pea poole sajandi vältel on ta väga otseselt mõjutanud tuhandete Eesti laste heaolu.

Ta on loomult häbelik ja tagasihoidlik, aga tema silmis põleb see tuluke, mis tõeliselt nakatab. Mare õpetussõnad ja olek, hääletoon, tema suhtumine on emalikult armastav ja mõistev. Ka raskel hetkel. Ta on kindel tugisammas ja vahel otsitakse ta üles veel ka tükk aega peale kooli lõpetamist, et nõu küsida. Näen seda Mare kõrval olles sageli. Ja see, milliste soojade ja imetlevate sõnadega temast räägitakse, kestab paljude aastate taha. Ta teab ja oskab ja leiab alati aja, et kuulata ja aidata. Mare on hinnatud, mitte ainult ema ja õpetaja vaid ka kolleegina. Korduvalt on ta valitud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli aasta parimaks kolleegiks, sest temas on see miski, mis loob turvalise, hea ja sooja tunde.

Mare on olnud minu õpetaja, uurimustöö juhendaja, kolleeg, minu mentor, sõber ja suurim eeskuju. Ta on kõhkluseta ka minu vaimne Ema. Astudes tema jälgedes, olles lasteõde ja lasteõenduse õppejõud, võin ma tema kõrval seistes veendunult kinnitada, et iga laps ja pere ja nende heaolu on Mare südames ja ta annab endast kõik, et maailmast saaks veel parem paik.

Ta on vaildamatult minu iga Aasta Ema. Parim Ema ja eeskuju meile kõigile. Minu sügav austus, imetlus ja lugupidamine kuuluvad just talle ja ma loodan nii väga, et ta jääb silma ka teile.

Lugupidamisega ja parimat soovides

Eva”

 

Sellise kirja saatsin ma eelmisel kevadel Naisliidu poole teele. Aga nagu ma ka oma kirjas ütlen, siis minu jaoks on Mare iga aasta Aasta Ema ja selle tunnustuse tuhandest ära teeninud. Ma ei saanud loobuda. Sügisel rääkisin oma kevadisest sammust Eesti Õdede Liidu eestvedajatele ja ma ju teadsin, et ma pole üldse ainus, kes arvab, et Mare on just see Ema. Suure algustähega. Õdede Liit toetas Mare kandidatuuri.

Kevade lähenedes kasvas lootus, et meie plaan kannab vilja. Ühel ilusal aprillikuu õhtul saabus mu postkasti kiri Naisliidu esinaiselt, kus paluti detaile täpsustada. Siis polnud mul enam valikut, asi kiskus tõsiseks, ja kirjutasin Mare tütardele. Eks ma ju pisut kõhklesin, et kuidas see mõte vastu võetakse, aga kõik on sujunud imeliselt, üksmeelselt, lootusrikkalt ja suure armastusega.

Päev enne enda sünnipäeva sain teada, et otsus on langetatud. Mare reaktsioon on olnud nii armsalt ootuspärane, tagasihoidlik ja häbelik. Meie rõõm on nii suur ja sellel kõigel on nüüd veel sügavam isiklik tähendus. Eesti on saab endale taas imelise Aasta Ema!

***
Palju aastaid olin ma üks neist, kes igal kevadel Aasta Emale ja sügisel Aasta Isale käis isetegijate tehtud lapitekki üle andmas. Mul on nii tuliselt kahju, et see ind ühel hetkel kuhtus ja traditsioon katkes. Küll aga oleme me pisemas ringis vaaginud, kas ikkagi jätkata tekkidega või leida midagi uut,  mis on see miski, mida me teeme, mis meie jaoks kannab endas emadust, naisekolemist ja seda, mis teeb maailmast parema paiga.

Mitmel korral viisime me Estoniasse Aasta Emale koos tekiga raamitult minu joonistatud rahvusliku kujundusega pildi. Sel aastal ei ole meil Mare õlgadele panna traditsioonilist ühistööna valminud lapitekki, küll aga on ekstra tema jaoks emadepäevaks tehtud kuldse joonega õrn õlasall sellesama rahvusliku kujundusega.

Me oleme naised ja emad, see on meie lugu ja Mare teab selle märgi lugu. See muudab selle täna veel erilisemaks.

***

Eesti on saanud endale imelise Aasta Ema!

Mul oli nii kirjeldamatult hea ja armas ja uhke tunne täna Annikaga koos Maret õnnitleda üliõpilaste, vilistlaste ja kolleegide poolt.

Ja see kuldse sõlega sall… see on nii Mare oma, kui veel vähegi olla saab.

 

Saadan siit Eestimaa südamest suured kallistused enda emale ja mammale!

Armsat emadepäeva teile kõigile!

Imelist õdede päeva!

“Aitäh, et aitad mul kasvada!”

Täna on rahvusvaheline õdede päev. Ma olen olnud siin- ja sealpool. Olen olnud patsient, patsiendi lapsevanem, abiline, hooldaja, õde, õdede õpetaja. Tänasel päeval olen ma nõustaja. Kriisiabi kogemusnõustaja, imetamisnõustaja. Õpin superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, mänguterapeudiks. Kogu mu elu on tihedalt läbi põimunud enneaegsete laste teemaga ja eelkõige olen ma keskendunud ma haiglas viibivate laste vanemate toetamisele. Seda on väga vaja. Aga teate, mida on samapalju ja ehk isegi veel enam vaja? Iga päev ja kogu aeg?

Vaja on pidevalt olla olemas, mõista, toetada, jõustada, nõustada ka õdesid ja hooldajaid, piimatädisid, söögitädisid ja kogu personali, kes patsientide ja nende lähedaste haiglaelus mängivad olulist täitvat ja toetavat rolli. Ma usun, et kõik, kes on haiglas elama pidanud, teavad, kui KUI olulist rolli nende inimeste suhtumine täidab ja kuidas  mälestused neist kogemustest, nii headest kui ka halbadest, meiega jäävad ja ellu kaasa tulevad.

Ikka on tavaks korrutada, et õed ja hooldajad peavad rohkem suhtlema ja näitama oma hoolimist ja inimesearmastust selgemalt ja paremini välja. Seda mõistagi lisaks tehnilisele professionaalsusele. Ma olen sellega tuliselt nõus, et inimesearmastus on õeks ja hooldajaks olemise põhialus. Selleta ei saa. Olen ma ju ise ka pidanud loenguid ja teinud ettekandeid, et mida lapsega haiglas viibivad vanemad vajavad ja personalilt ootavad. Olen rääkinud suhtumisest ja suhtlemisest üliõpilastele ja õdedele-hooldajatele. Olen näinud personali ridades säravaid silmi noogutamas ja iga sõna ja mõttega nõustumas ja olen näinud tuhmunud, isegi tuimi silmi tühjust ja kella vaatamas. Nad teavad! Nad teavad, mida neilt oodatakse, asi pole selles, et nad ei tea. Küsimus on pigem selles, kas nad jaksavad, suudavad, saavad. Nad ei ole halvad õed ja hooldajad, aga liiga sageli on nad ülekoormatud, jäätud liiga üksinda, sest personali ei jagu või on selleks muud mõjuvad põhjused. Mitte tahtlikult, aga nii lihtsalt on. Sedasi, pideva pinge all töötades, läheb ühel hetkel midagi sisimas rikki ja alles jääb vaid mehhaaniline tegevus ja ellujäämisrežiim – teen oma valve ära, saan oma palga kätte ja siis ma elan. Ometi on see elu kogu aeg ja igal pool. Ka tööl ja sedasi pole kellelgi hea.

Aga mida siis teha? Meil on suuremad plaanid ja mõtted, aga alustada on hea pisikeste sammudega. Esialgu mõtlesin klassikaliselt, et palun äkki titadega hetkel haiglas viibivatel vanematel nimetada neid tervishoiutöötajaid, keda tunnustada. Meil on ju ikka kombeks valida eeskujusid ja siis loota, et kõik nende järgi joonduks. No et maailm saaks sedasi paremaks paigaks. Võib-olla saakski, kui see nii toimiks. Kindlasti väärivad need esiletoodud tegijad tunnustamist, aga mitte võrdlusena üle teiste. Tunnustamist vajab viimne kui üks. Ka see, kes tusaselt nähvab. Ja kui palju on neid, kes kunagi ehk silma ei paista, aga kes ometi on pühendunud ja teevad oma tööd suure südamega? Ma usun hea sõna ja hea mõtte jõusse.

Võimalusi on kindlasti erinevad, osakonda toodud tordi söömisest kuni isiklikuma märkamiseni. Ühe pisikese suure sammuna võtsin ma sel aastal ette mõtte, et tunnustada enneagsete laste ja nende vanematega töötavat õendus- ja hoolduspersonali, just neid, kes kogu aeg on lähedal ja kõrval. Enneaegsete Laste MTÜ tuli mõttega kohe kaasa ja see andis mulle veel enam julgust juurde. Iga inimene, iga killuke, selles suures pisikeste inimeste kasvamise loos, vajab märkamist, toetust ja tunnustust. See on tunnusmärk ja tänutäht, justnagu auraha või orden, mis on välja teenitud selle eest, et on olemas oldud ja antud oma panus.

Minu tänu ja tunnustus lähevad kõigile neile, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et haiglates asjad toimiksid. Otsese tegevusega alustan väikselt, vaid Tallinna Lastehaigla titade majast ja intensiivist, sest see on minu põhistaap ja tagala, aga usun, et see mõte väärib igati laienemist ja traditsiooniks saamist. Just seepärast lisasin rinnamärkidele ka aastaarvu, et kui ühel päeval tagasi vaatad, siis näed hea tundega, KUI palju Sa oma elust tegelikult oled pühendanud selleks, et igast pisikest saaks kord suur. Saaks mõistvalt ja toetavalt nii, et nende pisikeste vanemad vaataksid oma haiglakogemusele tagasi kui miskile, mis oli ehk küll karm katsumus, aga tegi neid päriselt ka tugevamaks ja andis haprast algusest hoolimata ellu kaasa hoitud tunde.

Minu panus, olgugi, et eeldatavalt järjepidev, on pisike tilk suures meres. Me kõik saame oma tänu ja tunnustust avaldada, et hea tunne saaks julgemalt tulla. Iga päev ja hetk.

Aitäh Sulle, armas õde, hooldaja, abiline, armastuse ja hoole eest, mis aitab pisikestel imedel olla ja kasvada! Sa oled väga oluline! Päriselt ja ilma naljata! Sa oled oluline ja väga vajalik ja aitäh Sulle selle eest, et Sa oled!

 

Minu tänud selle mõtte teostumisel lähevad veel mitmes suunas:

Aitäh teile, Livia ja Kristel, et me üheskoos Enneaegsed Lapsed ühingus näeme, teame ja ka välja ütleme selle, mis tundub südames oluline ja õige ja püüame teha kõik selleks, et pisititadel ja nende lähedastel oleks keerulisel hetkel veidigi parem olla!

Aitäh, mu armasad õpetajad ja sõbrad Mare ja Gerli, mind alati inspireerimast ja mu tegemistele kaasa elamast!

Aitäh, Hanna, heade sõnade ja kaasamõtlemise eest!

Aitäh, Õnne, sütitamise eest! Sa toetad, suunad, näed, mõistad ja aitad plaane pidada! Loodan nii väga, et need peagi ka kuju hakkavad võtma.

Aitäh, Kerli, tänu Sulle on meil imearmsad märgid ja veel parem tuju!

Aitäh, armas Liis ja paljud-paljud teised, keda ma neil päevil olen utsitanud ja torkinud, et seda kõike veel paremaks vormida.

Aitäh Andreas ja Tan, Jaan ja Vancu, kogu seda hullust mu kõrval realiseerimast ja mind toetamast igal mõeldaval viisil ja igal kellaajal! Ilma sellise toetuse ja abita poleks täna seda, mis meil juba on. Ja see mis on, on nii-nii äge!

Ja tegelikult, aitäh, mu väike Vancu veel kord, sest ilma Sinu liiga varajase sündmiseta, Sinu loota, ei oleks sellel kõigel mu elus üldse nii olulist tähtsust. Sa oled andnud mulle nii palju, mida kõike maailmaga jagada. Ja ma loodan nii väga, et sellest saab üks jätkusuutlik vägev projekt.

 

Aitäh teile! Imelist õdede päeva!