Me abiellumisest saab juba 60 päeva. Just nii palju on möödas viimasest jaanilaupäevast. Ühel heal päeval jõuan ma teile sellest ägedast hullust pulmast veel mida kõike rääkida, sest ega me aastaga nõrgaks pole jäänud. Ohh, ei! Pigem ikka vastupidi. Aga täna räägin ma teile me pulmadega seoses ühest kõige naljakamast asjast – pulmaööst. Kes mu eelmist pulma saagat lugenud on, need teavad, et mu eelmine pulmaöö läks puhta metsa. Aga see viimane oli ikka kohe õiiige magusalt lõbus 😀
Ettevalmistused pulmadeks olid hullud (nagu ikka), aga sedapuhku ikka kohe VÄGA hullud, sest valmistumiseks oli meil aega loetud nädalakesed. Päev oli ühtaegu nii hull kui imeline ja enne öödiskot läksin ma korraks tuikavaid jalgu puhkama. Viskasin pikali. Viimane asi, mida ma peost mäletan, on see, mu kõige kallim tule üles tegi ja seal siis oma elu esimese jaanilõkke taustal unistavalt seisis:
Rahvas siblis lõbustatult ringi, lõke lõõmas krõbinal, süüa ja juua jagus, sest me varusime öögrilli jaoks veel eraldi kapitäie süüa. Ja ega nad vaatamisväärsuste üle seal ka kurta vist ei saanud. Loojang oli lummav ja mängis värvidega veel tunde pärast päikese kadumist silmapiiri serval. Ebaromantilise minu arvates oli see üks paduromantiline õhtu. Ja eks omaette vaatamisväärsus oli ka uinunud kaunitar ehk rampväsinud pruut, kes puhkas lõkkest vaid kümnekonna sammu kaugusel jalga. Mis te arvate, kas see oli ka pildistamisväärne? Siinsete värvipiltide eest palavad tänud onu Kalale! 😀
Mina ise ei tea midagi, aga piltidelt võin ma näha, et ma ei veetnud lõpuks oma pulmaööd sedapuhku üldsegi üksinda. Kui pidu hakkas vaikselt hommikusse jõudma, siis sättisid ka pruutneitsid, ehk mu enda ema ja Älin, ennast kenasti minu kõrvale. On see võimalik, et nad püüdsid mu süütust kaitsta? 😛 :
Kell 3 öösel avasin silmaluugid… maailmas oli täielik vaikus. Kulus nõks aega enne kui taipasin, kus ma siis nüüd täpselt olen ja miks ma keset ööd lageda taeva all olen. Siis meenus, et õigus jah, ma ju läksin korraks väsimusest tuikavaid jalgu puhkama enne disko algust. Mõttes veel muigasin, et näe, ju siis oli nii vaja, et ei vihmapiisad ega sääsed ega keegi muu minu pulmaööd segada ei tihanud. Isegi mitte vastne abikaasa. Aga kuhu kõik kadusid? Halloo, olen ma üksi siin maailmas?
Liigutada oli raske, sest selleks hetkeks oli Vancu ennast minu otsa parkinud. Minust jäi ta õhtul üles ja viimane heli, mida ma läbi une mäletan oli see, et ta nurrus mulle nõudlikult kõrva sisse, et tal on nüüd korraga kõht koletühi ja ma pean talle nüüd ja kohe ribisid küpsetama. Mingi aeg hiljem oleks ma läbi une justkui näinud hämaruses tema oranzhikirjut nägu. Seega keegi vist ikka korraldas talle need ribid. Mina see igal juhul ei olnud. Arvatavasti ta siis tatsas oma mõnusalt täis kõhuga ringi senikaua kuni ühel heal hetkel lihtsalt kustus mu otsas sooja ja pehmet kohta otsides. Ju mul, vanal külmavaresel, siis sellepärast jahe ei olnudki.
Ettevaatlikult üle lazytube serva piiludes nägin Älinit magamas. Ema magas ka, ainult et tema selleks hetkeks kolinud juba punasele kotttoolile. Selja taha kolmandasse tjuubi ma ei näinud. Nihverdasin end vaikselt Vancu alt välja. Õues oli veel pime ja kuna mul kella ega telefoni käepärast polnud, siis ei osanud ma esialgu isegi arvata, mis kell võiks parasjagu olla.
Hoovis oli üks auto ja parklas teine. Järelikult keegi kusagil võiks ju nagu alles olla?! Püüdsin peauksest majja pääseda. Lukus. Korraks hakkas üsna k6he. Tagumine uks oli õnneks lahti. Kokkulükatud kitsastel peopinkidel magas Tan. Peast suskas läbi vaid mõte, et kas tal ometi kõva pole seal magada oma kondise küljega. Kohe ta selja taga oli hästi suur korv kõigi tekkide ja patjadega. Mina oma peaga oleksin küll seal pigem korvi pugenud. Ja siis nägin ma maas mati peal Andreast lapiti magamas. Ja ta magas nii jubearmsalt seal suurel peoplatsil ihuüksinda. Kobasin kaamera järele ja tegin endamisi itsitades temast m6ned klõpsud. Ikkagi meie pulmaöö ju 😀
Arvestades meie vanust ja põranda ebakohevust, pidasin ma targemaks Andreaselt hästi õrnalt pärida, et ega ta pole rohkem huvitatud äkki hoopis õhkkotil lebotamisest. Kolmas oli hetkel ju täiesti vaba, sest kolmas pruutneitsi, Annika, oli oma plaani teoks teinud ja värskelt niidetud heintesse hoopis sukeldunud. Eks ma muidugi tahtsin Andreaselt ka teada, et kuidas pidu ilma minuta siis ikkagi sujus. Sain kiire rõõmsa ülevaate ja kohe nii hea ja tore oli olla! No ma ju sutsuke pelgasin, et äkki mõni pani pahaks, et kuhu see pruut siis sedasi kadus või miskit. Või noh, ega ma ju ei kadnud, ma põõnasin südamerahus keset peoplatsi kõigi silma all ju. Aga Andreas oli neile juba jutustada jõudnud, kuidas ma enne pidu aja ja kella nurka lükkasin ja lihtsalt teha rabasin. Ja kõik mõistsid muheledes.
Hommikuni oli ju veel aega. Siin ei ole jaaniööl kell 3 veel kaugeltki mitte valge. Ja hõbedane täiskuu säras taevas. Vist naeratas mulle, sest mul oli kohe vaja sellest pimedusest paar pilti teha. Ja siis pakkisin vastse abikaasa magamiskotis sinisele kotile magama. Peomaja ette, lageda taeva alla ja enda lähedale:
Tegin kiiresti paar pildiklõpsu, kustutasin tuled ära ja pugesin vaikselt Vancu alla roosale tjuubile tagasi ja magasime kõik õndsalt hommikuni välja. See lazytube-värk on ennast meil siin täiega õigustanud. Mugavamat aset pulmaööks poleks me sealkandis leidnudki 😀
Selline see meie veetlev kuhjas ja kogu kollektiiviga magatud pulmaöö oligi! Pimeduses paistavad taeva taustal künka otsas meie 1000aastased männid, mille all sel ööl perekond Kalad tukkusid ja vasakul heinamaa peal on tume hunnik, mis on tegelikult Annika ja esiplaanil on maja ette pargitud kolm lazytube ja kotttool õndsate magajatega. Paremal servas on kuu poolt hõbedaseks võõbatud telefonijaam. Maail ja uus elu on ärkamas. Romantika missugune!
Hommikul, kui meie juba jalul olime ja unelesime ja servast juba ka koristama ja pakkima hakkasime, magasid pisikesed mustad varbad õnnelikku pulmaund.
Selline nägi maailm välja meie ametliku ühiselu hommikupäikeses. Männid kõrguvad võimsalt oma künka otsas ja pildilt vasakul servas (sealse puu tüvest otse allapoole vaadates) magab ikka veel Annika. Eelmisel õhtul niidetud hein lõhnas nii magusalt, õhk püsisi kuiv ja soe ja maailm oli niinii ilus! On siiani 🙂