Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast

Tadadadaaa! Täna on mu blogipidamise 10. aastapäeva! 🙂

Ma õppisin lugema hästi hilja. Alles kolmandas-neljandas klassis. Ja siis ei köitnud mind mitte üks raas lastekirjandus (selleni jõudsin ma suuuure ringiga alles ülikoolis) vaid üks mu esimesi raamatuid, mille alla neelasin oli “Perekond Thibault”. Ema ja mamma soovitasid kõrvalt enda lemmikuid – krimkasid ja armastusromaane, aga need pole mulle kunagi istuma hakanud. Seevastu kirjutama hakkasin ma sellest hetkest, kui ennast enamvähem lihtlausetega väljandada suutsin. Peamiselt kirjutasin iseendale, aga mu kirjanduse õpetajad olid läbi kooliaja mu lemmikud ja vastupidi ka. Ma hingasin raamatuid ja kirjutasin teistmoodi. Kirjutamist muidugi õpin ja harjutan siiani. Õnneks ei ole keegi püüdnud mind väga ka kärpida ega muuta.

Olin 11-aastane, kui hakkasin päevikut pidama. Alguses ma alles otsisin enda viisi, kuidas kirjutada ja kirjutasin nii nagu parasjagu hea tundus. Mõni aasta hiljem oli mul aga juba kaks erinevat paralleelset päevikut – üks kajastas lihtsalt toimunut faktiliselt. Teises oli kirjas kõik see, mida rääkida ei saanud, aga mis hädasti vajas ventiili, et jaksaks edasi olla. Kolmas kaustik oli ka, luuletuste ja teistmoodi joonistuste jaoks 😉 Noore inimese asi. Kuigi see sirgumine võttis mul omajagu aega, sest päevikut pidasin ma väiksemate pausidega 2004 aastani. Oleks edasigi pidanud, kui mu tollane elukaaslane poleks selle kallal nii karmilt kogu aeg närinud, et mul oleks aeg ometi suureks kasvada, sest ega ükski mees mingi lapsega (päevikut peavad vaid lapsed õpetaja sunnil, eksole?) ju küll koos olla ei taha 😉

Aasta oli siis alles 2005. Ma olin hea mitu aastat ekselnud internetiavarustest ja otsinud oma kohta. Perekool polnud ilmselgelt minu koht, kuigi ma sinna pikalt peatuma jäin ja maailmapäästmist hirmus tõsiselt võtsin. Isäranis raseduse teemasid, sest ma teadsin sellest liiga palju ja rumalus ajas mu tagajalgadele. Aga see ei pakkundu ei rahu ega tasakaalu. Salamisi olin käinud sõbrannade õhutusel ka isetegija.net keskkonnas käsitööblogisid lugemas ja vaatamas. Seal tundus kõik nii tore ja põnev ja nad tegid kõik nii uhkeid suuri ja ilusaid asju. Ma ei ole kunagi olnud suur kuduja, heegeldaja ega õmbleja, aga samas olen ma läbi elu olnud isetegija. Teinud lihtsalt teistmoodi ja omamoodi asju. Mõtlesin ja kaalusin ja mõõtsin, et no äkki ma ikka mahuksin ka sinna?

Kulus kuid, isegi terve aasta, enne kui ma ise selle keskkonnaga liitusin. Aga siis juba kindla hulljulge kavatsusega hakata ka ise blogi pidama. Oi, kuidas ma pelgasin. Ebakindlust oli mu sees rohkem kui midagi muud. No kuidas sa, eksinud hing, lihtsalt teed suu lahti ja räägid-kirjutad seal nagu omaette ja iseendale, aga tegelikult võivad seda näha kõik. Ja kes üldse peaks tahtma lugeda seda, mida mul öelda on? Kõhklusi mu sees oli nii palju. Kohe nii palju, et peitsin oma 175cm maist keha taas hapra, õrna, hella, aga turvalise Pisihaldja nime taha. No seda nime olin ma kasutanud juba 90ndatest, ammu enne enda klaviatuuride ja helendavate ekraanide ajastu algust. See pseudonüüm oli helge valgus ja lapsmeelne rõõm mu sees, haldjatolmune ja lootsurikas. Mis peamine, see oli vaba painest mahtuda kasti, kuhu igapäevane hall reaalsus mind vägisi suruda tahtis. See nimi oli minu turvapaik siin maailmas.

See oli väga keeruline aeg mu elus ja selleks, et mitte hakata liiga palju endast rääkima ja veel enam masenduma, sobis mulle antud formaat imeliselt – näita, mida sa oskad ja teed, muu ei olegi oluline. See sobis mulle sel hetkel ideaalselt, sest ma ei tahtnud halada ega ennast haledana tunda. Ma ei tahtnud endast esialgu üldse rääkida. Tahtsin tunda ennast hoopis muudmoodi, olla teises reaalsuses, seal, kus mu tegemistel oli kaalu ja neid hinnati. Ja ma uskusin täiesti siiralt, sest olin juba servast seda piisavalt kaua jälginud, et selles sõbralikus kohas jagub positiivsust rohkem kui hukkamõistu ja kriitikat. Seal suheldi läbi märkamise, tunnustuse ja kaasamõtlemise. See võlus mind ja mul oli seda nii väga vaja, et ehitada tuhast üles oma kindlus ja tugevus.

Esimese sammu astumine oli raske, aga samas oli kõik see nii põnev. Mul tundus, et mul ju justkui ikka on, mida näidata ja inimestega jagada. No et ma ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Tagasi vaadates oli see umbes seesugune hetk, kus ma mõtlesin, saagu, mis saab, surusin silmad hästi kõvasti kinni ja sirutasin käe piiiiikalt välja, et õige nupuni ulatuda. Suunurgast jooksis läbi pisuke naeratuse sähvatus ka. Mis sellest, et käsi värises. Hing värises ju veel rohkem. See nupp, millele ma vajutasin oli blogiloomise nupp isetegija.net käsitöökeskkonnas. Minu veebipäevik “Pisihaldja pisikesed toredad teod” oli sündinud. See oli täna. Täpselt 10 aastat tagasi!

Ma olin pea ees sukeldunud tundmatusse reaalsusesse. See oli eriline ja uus tunne, sest perekoolis võisin ma südamerahus olla ka anonüümne kägu ja virtuaaljututubades võisin ma niisama jutustada, aga nüüd pidin ma ennast hoolega kontrollima, et kenasti joonel püsida. Minu esimene arglik postitus oli kaua kammitud ja hoolega kärbitud, et see ometi liiga pikk ja lohisev ei tuleks, et keegi seda ka lugeda jaksaks. Sel ajal ma veel ei teadnud ja muretsesin üleliia selle üle, mida teised arvavad. Tegelikult oli seda kõike kõige enam vaja hoopis minu enda pärast. Ühelt poolt just selleks, et leida üles eneseusk ja -kindlus, teisalt selleks, et mul oleks ühel heal päeval armas tagasi vaadata ja näha, mille kõigega ma vahepeal hakkama olen saanud. See on täiesti uskumatu kingitus, mille ma endale läbi aastate teinud olen. Seal ei ole kaugelt kõigest juttu, mida ma sel ajal tegin, aga õnneks on mu kõvaketsastel pildis olemas ka need lüngad mu tegemistes.

Kui esimene postitus oli arglik, siis teine lõi juba punni eest ja edasi läks juba palju libedamalt ja kergema südamega. Minu kõige esimesed postitused oli Mustika Keskuse Nutika Kujundaja konkursi jõulutoa kujundamisest, kuhu ma tegin oma piparkoogitoa. Ma olin ennast sellesse projekti nii palju pannud ja kuigi tulemusi veel polnud, siis tunne oli ometi nii võimas ja ülev.

Selle postituse teema ja kogu see toategu ise olid minu jaoks märgilised mitmes mõttes, sest esimest korda elus olin ma seal sirutanud välja oma tiivad ja saanud hetkeks ka tasakaalu kätte. Kõik, mis oli enne seda, oli olnud ebalev eklsemine, kuigi edukas, aga siiski ebakindel, siis ma aga korraga tundsin, et ma tegelikult ka suudan midagi luua. Mina ise. Ja nii ma jagasin mitu head aastata oma isetegemise rõõme seal blogis. Joonistades ja kirjutades kasvas minu eneseusk ja teadmine, et ma suudan, ma oskan, ma teen ja leidub isegi neid, kellele see meeldib. See oli nii imeline tunne ja see tiris mu enesehinnagu sügaviku põhjast pinnale tagasi. Läbi selle suutsin ma endale ka teadvustada, et nii ei saa ma enam ka oma päriselus edasi minna. Probleemid tuli lahendada ja seda ma ka tegin. Blogipidamine oli seejuures sel hetkel minu tugisammas. See hoidis mind koos aegadel, kui ma tulest veest ja kõigest muust läbi roomasin. Või noh, lõpuks astusin ma roomamise asemel juba üsna julge sammu ja sirge seljaga oma rada.

Kui ma uuesti kooli ja siis juba ka haiglasse tööle läksin, jäi pisihaldja blogi paratamatult soiku. Ma nagu ei osanud sinna midagi kirjutada enam. Suuri ülevaateid neist sajast asjast, mida vahepeal teinud olin, niisama ritta panna, tundus jama. Ma tahtsin ikka hoolega kõigele veidi aega pühendada. Ja ma tahtsin rääkida ka elust ja asjade sündimise lugudest, aga korraga tundus isetegija keskkond nii piirav. Just see risk, et ootuspärsast käsitööblogist võibki ühel hetkel vaid lobablogi saada ja puhtinimlikult püüan ma alati olla korrektne ja mulle ei meeldi kunagi tüli teha. Ja siis ma muudkui lükkasin ja lükkasin seda kirjutamise asja seal edasi. No ja vahepeal oli me ellu imbunud ka facebook ja seal oli kuidagi lihtsam niisama pisemaid tegemisi kajastada – kiirelt pilt üles, natuke juttu juurde ja olemas. Kuigi see ei olnud enam ikkagi see, mis blogis omal ajal.

See blogi siin sai alguses loodud üldse täiesti muudel eesmärkide ja esialgu hoopis bloggeris ja väga anonüümselt. Mul oli lihtsalt üks lugu, mis sügeles ja ma tahtsin seda maailmaga jagada. Aga pisihaldja blogis oleks see üle nii pika aja väga kentsakalt ja isegi võõralt mõjunud. Sõnad olid vahedamad. Alasti. Lugu ise oli segu minu tolle hetke reaalsusest ja ekslevatest mõtetest. Meil oli koolis psühholoogia praksi jaoks vaja kirjutada enda irrotsionaalsetest mõtetest. No tegelikult oli vaja lihtsalt nimekirja ja näiteid, aga ma sattusin hoogu ja kirjutasin sellest jutu kokku. Õppejõud oli rahul ja uuris, kas ma olen veel kirjutanud ja plaanin veel kirjutada. Lambike süttis. Ma ju tegelikult igatsesin tagasi oma blogipidamise juurde nii väga. Et ennast kuidagi tagasi rajale saada, tegin suvalise pseudonüümi all meilikonto ja selle külge kindla sihiga ka siis juba blogikonto. Sinna ma oma “irratsionaalse päeviku” üles pistsingi. Ja siis ta ootas seal üksi ja omapead. Ootas kaua. Ma tahtsin kirjutada, aga ma ei osanud uuesti algust teha, sest olin nagu kahe maailma ja kahe reaalsuse vahel. Bermuuda ja pisihaldjas. Bermuud või pisihaldjas? Maailm või mina?

Blogi pealkiri oli ka nagu oli, ma polnud sellega alguses päris rahul. Bermuuda oli juhuslikult sündinud elukeeristes ja ma küsisin endalt korduvalt, kas ma peaksin selle ära muutma äkki pisikesteks toredateks tegudeks/tigudeks või hoopis millekski muuks. See pidi olema uus ja teistmoodi. See pidi olema mina ise ja minu nägu. Tunnistasin endale, et pisihaldja blogi on mulle lihtsalt kitsaks jäänud, sest ei mu mõtted ega teod polnud enam ammu ainult nii pisikesed. Ja mitte alati ainult nii nunnud, sest maailmas me ümber on ka koledaid asju, mille ees silmi ei saa kinni pigistada ja millest peab rääkima. Heasoovlikult ja hoolivalt, tundlikult. Aga ometi ei saanud ma neist salajastest varajatud ja valgust kartvatest asjadest oma haldjablogis rääkida. See oli mingi teine koht, turvaline, soe ja helge. Just selline, kuhu selle kurja maailma eest põgeneda ja turvapaik leida. Mu vaikima sunnitud lood vajasid oma hääletoru, aga päris eraldi anonüümsetena oleks need jäänud kaugeks. Lihtsalt verevaks lihaks kõike näinud interneti-rentslis. Ilma luude ja nimeta. Seega vajasin ma tervikut, milles oleks kõik koos. Just see tasakaal, et pole halba ilma heata ja lootust ja usku, et iga õppetund on oma kasuteguriga ja kinnitust, et karastunud teras on üks igavesti vinge ja tugev tükk, mis annab kindluse, sihi ja teadmise. Sina, mina ja Bermuuda oligi just see, kus see kõik kokku sai. Nimi jäi ja asja mõte laienes.

Ega ma siis koos Bermuudaga oma pisikesi toredaid tegusid/tigusid kraanist alla ei lasknud. Ooo, ei! Pisihaldja tegemisi teen ma nüüd veel kindlama käega ja teadlikumalt. Ma ei laku enam nurgas oma haavu, ei peida end oma turvalises Haldjaorus ega maali meeleheites oma päevi ja öid ilusamaks. Täna, siin ja pragu püüan ma seda pelgupaika luua hoopis neile, kes vajavad seda rahusaart. Ja kõik, mida ma teen, on eesmärgiga tuua lohutust, leevendust, lootust, usku, armastust ja hästi palju rõõmu. Mu tegemised, millised tahes, olen mina. Mitte enam vaid osa minust. See on uus ja ilus tunne ka mu enda jaoks.

Pisihaldjas mu seest pole mitte kuskile kadunud ja tolmutab siin helgelt ja rõõmsalt omas taktis. Aga tavaelus pidavat ma olema rohkem nagu üks suur ja soe draakonimamma. Eksole. Andreas on algusest peale mind naljatades enda draakoniks kutsunud. No ma oskan õigel hetkel tuld pursata ju küll. Elu on oma töö teinud ja viimasel ajal on ka me poisinokad säutsunud, et ma ikka üks igavene mamma-draakon olen. No ok, draakon, siis draakon. Mis ma ikka vaidlen, lohemaod on lahedad ja see ju passib mulle täitsa kenasti. Isegi veetlevalt. Kas pole üks hurmav elukas, see provva mammadraakon? 😉

Või no olgem ausad, omajagu draakonit oli pisihaldja kõrval alati. Ja albumeid lapates tuli välja, et ma joonistasin endale ühe asjaliku lohesärgi juba siis, kui Vancu alles mu kõhusoojuses peesitas. Siis oli see küll pgem irooniline enesekaitse. Aga vahva oli seegi ja elav tõestus pealekauba, et olin ma mammadraakon juba ka 10 aastat tagasi, hihiii :
Oleme siin nüüd koos Andreasega pisitasa mu eva-herrera veebipesa üles ehitanud. Esimese asjani oli oluline saada Pisikese Tita Lugu netti üles. Ja mööda ilma laiali olevad blogid ei istunud mulle ka. Ikkagi minu enda lood. Nüüd peamegi plaani, kuidas mu bloggeri Bermuuda-blogi siia üle kolida ja jätkata siis juba siin, päris oma lehel, kõigi raskete ja keeruliste luguda kõrval, millest lihtsalt tuleb rääkida, ka pisikeste ja suuremate toredate tegude kajastamist. Elu käib ja Lillid ja Ellid ja karud ja jänesed ja piimaimejad ja haldjad ja kõik-kõik on ju täiesti olemas ja elavad oma vahvat elu. Varsti püüame ka oma vana pisihaldja blogi siia täies mahus üle kolida, et ta mitte kunagi kaduma ei läheks. Ja siis liigun edasi juba uute suundade poole.
Aga Bermuuda ja Teod ja titalugu pole kaugeltki ainsad asjad, mis meil siin hõõguvad ja oma aega ootavad. Ma ei teagi, kas te teate, aga lisaks nunnudele asjadele on ka mul mõistagi see krutskeid täis hämaram pool. Juba mitu aastat elab FB vaikselt oma salaelu Kassi ja Kaktuse Klubi (cat and cactus club)! Ma olen läbi elu itsitanud, et ainsad lilled mu elus, mis suudavad minu kõrval ellu jääda on kaktused, kõik teised taimed suretan ma paha tahtmata lihtsalt välja. Ka suure hoole ja armastusega nendega koos eksisteerida püüdes. Ja teisalt olen ma alati muianud, et elu on lill, olgu või kaktus. Seega kaktus ON minu lill. Ja kassid. Kuna mu lapsepõlvekodus kasse ei armastatud, siis ma olen läbi elu suht kassikauge olnud, aga mulle nii kooohuuuutaaaavalt meeldivad karvadeta kolekassid. Nad on nii võikalt lahedad ja ma olen alati teadnud, et ühel heal päeval mul on üks selline – aknalaual rida kaktuseid ja üks karvadeta kolekass – milline unelm! Kass ja kaktus EI ole vanatüdruku staatuse märgid, arvaku see maailm, mida tahab. Kassid ja kaktused sobivad suurepäraselt igale värske vaimu ja terava keele ja sisemiste küünistega iseteadvale naisele – nad on vinge naise valikud. Kui teravusest jääb elus puudu, siis tuleb seda ise lihvida ja luua 😀

Kassi ja Kaktuse Klubi (cat &cactus club) FB lehel kuigi aktiivne olnud, aga minu südames ta elab ja õilmitseb ja teie, kui teid kassid ja kaktused ja pisike teravus elus kõnetab, võite südamerahus www.facebook.com/cat.and.cactus jagada ka oma kelmikat okkalisust. See toob unisesse argipäeva parasjagu särtsu. Ühel päeval ma joonistan neid ka ise rohkem. Sest nad meeldivad mulle. Klubi tunnuspildi kaevasin ma ka lõpuks sahltipõhjast lauale ja tegin teoks. Ahjaa, ja sünnipäevaks võite südamerahus mulle kaktuseid tuua. Päriselt ka! Kuigi keegi kunagi mind ei usu ja isegi Andreas pole siiani seda sammu minu veenmistest hoolimata tihanud astuda 😀

Aga ennekõik olen ma naine. Mu kolme naisega päikesesõle märk on olnud mu südamel hetkest, kui ta 2011 aastal sündis. Nii oma ja nii ehe. Ta on kannatlikult oodanud, et ma talle ometi hoogu annaksin, et ta saaks omal jõul hakata ilu ja rõõmu ja kaitset jagama. Ja nüüd on siis nii, et need kolm vaprat naist on üsna pea valmis lõpuks suurde ellu astuma ja jagama oma lugu. See on minu lugu ja see võib olla ka Sinu lugu. Naiseks kasvamisest ja naiseks olemisest. Armastuse lugu iseenda ja maailmaga meie ümber ja sees. Naised ise on juba hoo sisse saanud ja tiirutavad hoole ja armastusega me elamise sõõris. Oma loo räägivad nad meile ise circle-of-women.com lehel. (Kui lugu avaneb ehk inglise keeles, siis lipu alt jõuate eestikeelse versioonini). Ja neil on ka paralleelne FB leht www.facebook.com/circleofwomenbyeva kus hakkame peagi ehk ka jooksvat juttu nende tegemistest kajastama. Varsti-varsti on lootust, et mul on teile ka juba enamat näidata-rääkida, kui vaid märk ja selle lugu. Kui kaua olen ma sellest unistanud! 🙂

Ja nii ma siin elan ja tegutsen. Vahel pisihaldjana ja vahel draakonimammana, aga tegelikult ikka vaid iseendana. Joonistades ja kirjutades ja tehes kõik, et see maailm oleks helgem ja valgem ja parem paik meie kõigi jaoks 🙂

Niiiiih suur aitäh teile kõigile, kes te olete mu kaaslased olnud läbi aastate ja teile ka, kes te vahel siia põikate. Aitäh, et te loete, kirjutate, kaasa mõtlete ja sekka ütlete! Aitäh!

Armastusega
Eva

Pisikese tita lugu

Täna on enneaegse sünni päev. Kui te juhtute hooneid ja muid rajatisi märkama lillas valguses ja inimesi rinnas kandmas helelillasid linte, siis teate 🙂
Mul on selle enneaegsuse asjaga oma lugu, sest mu noorem poeg oli just seesugune eriti uudishimulik tita, kes kippus 9 aastat tagasi siia ilma veidi liiga vara. Kogu selle teadmatuse, valu, hirmu ja raske ellujäämise võitluse võtsin ma kokku aga hoopis teises võtmes. Sellest sai titade ja haiglaõega pilt “Et igast pisikesest saaks kord suur” ja helge ja armas raamat – lugu, mida jutustab teile mu vanem poeg, kes sel ajal oli napilt kolmene.
Ma kirjutasin ja joonistasin oma tita-raamatu juba siis, kui veel Vancuga tema elu alguses haiglas elasin. 2008. aastal jõudis see raamat esialgsel kujul tagasi haiglasse. 2013. aastal sai temast nii eesti- kui ka venekeelne pärisraamat, mis on mõeldud kõigile enneaegsete lastega peredele kingituseks.
Paras hulk raamatuid on ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus õppematerjaliks, et ka tulevased õed teaksid ja oskaksid mõista, mida elab läbi liiga vara sündinud lapse pere.
Tänasel päeval on aga imetore teile hõisata, et minu “Pisikese tita lugu” on sündinud uuesti! Kabestatud ja mõne pildi jagu täiendatud, on see jutustus astunud nüüd helendavate ekraanide maailma, selleks, et jääda ja olla alati kättesaadav kõigile, kes seda lugeda soovivad.
Raamatu link on lisatud ka Tallinna Lastehaigla kodukal vastusündinute ja imikute osakonna veebilehele.
See on olnud pikk tee päris algusest tänase päevani ja siinkohal soovin ma tänada enda sõpru, kes aastate jooksul selle loo juures vapralt mu kõrval on seisnud. Sven, Sirli, Älin ja Kati aitäh teile nii-nii väga! Ja suured tänusõnad kõigile saatusekaaslastele ja mu enda poistele inspiratsiooni eest, dr Liis Toomele särasilmse julgustamise ja Andreasele selle eest, et kõik on nii nagu peab, sest nii ongi kõige parem!
Ja ikka, et igast pisikesest saaks kord suur! <3
Eva

Meie Vancu

Kahe nädala pärast saab meie Vancu 9aastaseks. Tee selle numbrini on olnud omajagu riukalik.

Oli see siis tema suur uudishimu või iseteadvus või lihtsalt talumatus olla kitsastes tingimustes minu kõhus, aga sündida otsustas ta juba kaks kuud enne õiget aega. See ei olnud talle lihtne algus – nädala hingas masin tema eest, kaks kuud oli ta hapniksõltuv, kolm aastat sai pidevat kopse toetavat ravi, edasi läks tõusude ja mõõnadega veidi vabamalt. Juba mõnda aega on selge, et selle tee algus on andnud oma panuse tema olemisele ja kohanemisele siin maailmas.

Kes temaga kohtunud on, need teavad, et ta on selline omamoodi väike vibalik, kes poeb võimalusel minu selja taha või kampsuni sisse. Silma ta ei vaata, tere ei ütle ja kätt tervituseks ei paku. Teeb veidraid grimasse ja hääli ja võõrastega inimesejuttu ei aja. Kui sundida, siis vastupanu vaid kasvab. Kui ärritub, siis jookseb minema. Peitu. Usaldus on visa tekkima. Väga vähe on neid, kes temaga jutule saavad.

Enamus peab teda lihtsalt kasvatamatuks või vähemalt veidrikuks. No veidrusi on tal kilomeetri jagu, aga tegelikult on need vaid omamoodi eripärad, mis inimestega suhtlemisel ei tohiks olla ületamatuks takistuseks. Või huvitab kedagi sõbra valikul see, kas tema supi sees on porgandi tükid nii- või naapidi lõigutud? Või see, et kellelegi meeldib üle kõige sinine värv? Ta on inimestega kokku puutudes ise olukorrast vähemalt sama segaduses, kui inimesed, kes temaga kokku puutuvad ja tema käitumist ei mõista. Hirm. Ebamugavus. Aga pisikene uudishimu ikka kusagil foonil ka.

Oma perega kodus, omas turvakeskkonnas, on ta julge, asjalik, jutukas ja tegus poiss. Üldsegi mitte klammerduv ja hirmunud oravapoeg. On piisavalt hetki, kus ta on täiesti tavaline poiss. Selline kange nagu männijuurikas, iseteadlik ja sihikindel, samas üliõrn, hooliv ja peenhäälestatult tähelepanelik. Mul on õnnestunud teda pildile püüda nii vaba, julge ja rõõmsana, et need, kes temaga esimest korda näost näkku kohtuvad, kohkuvad ära, sest see ei saa olla seesama laps!

***

Temas on mingi suur ja sügav nukrus. Ta on pigem vaatleja ja analüüsija. Sõnades on ta otsekohene, julge, terav ja tabav. Ma ikka naljatan vahel, et ta on nagu väike tusane terava keele ja vaheda mõistusega vanamees. See elutarkus, mis sealt vahel tilgub, on mõtlemapanev. Tema naljakate ütlemistega olen ma ka teid kostitanud. Andreas jälle arvab, et ta on nagu iseteadlik täismees, kes on lõksus lapse kehas ja just seepärast on psüühilise võimekuse ja füüsilise piiratuse tulemusel eemalt teda raske mõista. Ta on kange, praktiliselt pisarateta, ei vingu ega virise. Jätab mulje, et ei hooli ka. Aga tegelikult hoolib liiga palju. Ja pelgab. Kõike uut ja tundmatut. Kõike, millega/kellega tal on olnud halbu kogemusi. Emotsionaalne mälu on tal nii põhjatu, et ma ei tea, kuhu see tema sees ära mahub.

Tegudes on ta pigem ettevaatlik ja ebalev. Kuigi ta loeb hoolega kõiki juhendeid lennukist käekellani ja südame kaudsest massaažist mäki mänguväljakuni ja mäletab neid detailselt, siis enne tegutsema asumist on tal vaja kindlalt teada end positsiooni olukorras – miks? millega? kuidas? Asi peab olema selge ja mõistuspärane, läbimõeldud ja selge struktuuriga. Üleliigne info koormab ja segab. Ta tunneb ja tajub asju mingite teiste nurkade all ja teiste reeglite järgi. Minu meelest on see mõnikord väga huvitav ja värskendav. Vahel on muidugi ka väsitav sama rutiini tuhat korda läbi teha, aga temaga koos on kasvanud minu kannatus ja mõistmine. Pean tunnistama, et kodune treening Vancuga oli mulle lastehaigla-töös erivajadustega lastega kontakti loomisel suureks abiks. Sa lihtsalt tead, millal minna läbi seina ja millal jätta ruumi, et tagasi tulla. Ikka nii, et kokkuvõttes lapsel turvalisem ja parem oleks. Sest päris sageli on selle hirmtugeva müüri taga just see kõige hapram olend, kes ootabki vaid lootusetult seda, et keegi tuleks ja lihtsalt murraks sisse. Heaga. Ilusasti. Aga julgelt. Usalduse võitmiseks pead sa end enne tõestama, aga siin kiirelt kihutavas maailmas pole meil selleks ei aega ega enamasti ka viitsimist.

Kurb on see, et tema toredast ja positiivsest poolest ei saa kodust väljas eriti mitte keegi osa. Siis on ta nagu äravahetatud. Ega ta seltskonda kipu, sest liiga palju on teda elu jooksul tõrjutud ja eemale tõugatud. Ta on see imelik, keda kas vaadatakse, kui normidesse mittemahutuvat või lihtsalt ignoreeritakse. Vanemad hoiavad oma lapsi sellisest võimalusel eemale. Ta tajub seda nii teravalt, et kui vähegi saab, siis väldib iga võimalikku tundmatut inimkontakti. Kasvades üha enam.

LASTEAIA-AJASTU

Päris pisikesena oli ta tore pisike putukas. Alati naerusuine ja tegutsemas. Uuris huviga ümbritsevat ja inimesi. Usaldas ja seltsis suurte inimestega kergelt. Lapsi pelgas ta juba pisikesena. Ma oleksin temaga koolini kodus olnud ja käinud ringi, seltsinud inimestega, püüdnud luua positiivseid kontakte teiste lastega ja avastanud maailma nii palju kui võimalik, aga kui ta 4aastaseks sai, olin sunnitud ta vastu enda ja tema tahtmist välisel survel lasteaeda saatma. See vintsutas ta korralikult läbi ja usaldus maailma vastu kadus musta auku. Enamuse ajast veetis ta arusaamatutel põhjustel paha-lapse-toolil, nurgas või hiljem istus päevade kaupa ise kapi taga radika vastas peidus. Sealt tiriti teda siis vastavalt vajadusele kätt- või jalgapidi välja. Sunniti sööma või magama ja kuna ta seda enamasti ei teinud, siis ülejäänud aja istus ta taas karistuseks paha-lapse-toolil. Kui 5 minutit enne lõunapausi lõppu uinus, siis oli äratamisel pahur ja jälle istus keset rühma häbipostis. Järelemõtlemisest oli asi paraku valgusaastate kaugusel. Lastega positiivse kontakti loomine asemel harjusid teised temast eemale hoidma, sest kõik nad kartsid samastuda paha lapsega. Alguses puudus lasteaias koostöö või noh, mulle näidati pika sõrmega, et ta pole ühiskonnakõlbulik, sest ei tee seda kirbutsirkust seal kaasa nii nagu vaja. Pisutki mõistmist ja individuaalset lähenemist lasteaiast oodata, kuniks laps harjub, oli äärmiselt juhm. Hiljem puudus ka aiapoolne huvi ja viitsimine – las ta siis istub seal nurgas, ärme tee välja, siis segab vähem.

Ainus, mida ta ise lasteaiast mäletab on see, kuidas õpetaja ta juustele haiget tegi (nii tutistamise sõna, kui tegevus ise, ei olnud talle varasemast tuttavad) ja üleni helesinisele pildile “mida näed sina aknast” sundis õpetaja oma käega (Vancu käsi õpetaja raudses haardes) rohelist mururiba alla serva maalima. Vanc seda ei näinud, tema nägi oma toolilt vaid sinist taevast ja tema meelest rikkus õpetaja tema pildi täiesti ära ja ta keeldus seda omaks pidamast. Ta oli siis neljane. Õpetaja pidas tema reaktsiooni aga äärmiselt kasvatamatuks – tema ju suunas ja aitas ja laps polnud rahul. Nagu mis mõttes? Sellest peale see laps pintslit kätte ei võta. Käsi on randmest nõrk ja tõrgub. Siiani arvasid kõik, et ju ta kangekaelselt lihtsalt ei viitsi. Jah, tal on probleem, kui on oht ennast määrida, aga ta oskab selle tasandamiseks ülihoolikalt puhtust hoida. Näiteks näpuvärvid on talle täiesti puudutamatud. Ta pole neid suutnud siiani kasutada mingi nipiga. Isegi mitte kummikindaga. Samas pintsli kasutamisega tal enne lasteaeda probleeme ei olnud, aga minu jutt traumast tundus hiljem lasteaias ja koolis rumala vabandusena. No nagu ma ajaviiteks mõtleksin vabandusi välja. Õnneks leidsime siin (5 aastat hiljem!) tee terapeudini, kes sügavamat tausta teadmata andis olukorrale hea selgituse. Mul oli õigus, asi oli kinni traumas. Nüüd saab asjaga teadlikult edasi tegeleda vähemalt.

Tal oli on siiani väga raske luua inimestega kontakti, iseäranis lastega. Pisemana ta laste vastu huvi ei tundnud. Mänguasjade vastu eriti ka mitte. Lasteaiast ta endale ühtegi sõpra ei leidnud. Ta nägi küll teisi sõbrustamas ja püüdis neile ka alguses läheneda, aga see ei õnnestunud tal. Ta ei osanud. Ja mina ei osanud teda eemalt aidata. Enamuse esimesest lasteaia-aastast veetis ta kusagil üksi, peidus või häbipostis.

Teiseks aastaks viisin ta teise lasteaeda. Eakohast rühma oodates pandi ta esialgu segarühma – mõned Vancuvanused pisemad ja teised olid suuremad. Algus läks üsna sujuvalt. Vancu sibas juhtkambal sabas. Liidrid olid temast mõned aastad vanemad, kooliminejad. Paljud neist olid lapsed, kes uude loodud rühma saadeti kui teiste rühmade praaklapsed. See oli avalik info, mida õpetajad ei varjanud. Rühmas leidis aset sündmusi, mis seal toimuda poleks tohtinud ja millest Vanc ka kaudselt osa sai. Näiteks oli ühel tüdrukul aias kaasa telefon, mille suuremad posisid pihta panid ja päeva jooksul seda, mis nende püksi peaks jääma, hulgaliselt pildile jäädvustasid. Nii tüdruk kui ema said sellest teada alles õhtul ja see oli väga ebameeldiv kogemus. Lasteaed ei reageerinud kuidagi. Üks teine tüdruk lasi rühmas ühel poisil kunstitunni ajal oma noku vildikatega lillaks värvida.  Avalikult. Lapsed nägid. Õpetaja alles siis, kui sellest palju nalja sai. Neil oli rühmas ka pisike pikkade juutsega poiss, keda regulaarselt grupiviisiline ahistati ja tõmmati tal pükse maha, et nokut vaadata. Et kas on ikka alles ja selgust saada, kas ta täna on tüdruk või poiss. Mina sain sellest teada, kui Vancu kodus mulle rääkima hakkas, et miks teised ütlevad et X on tüdruk, kui ta on noku. Rääkisin õpetajatele. Asjaga lubati tegeleda, aga pool aastat hiljem selgus vanemate koosolekul, et lapsevanemale polnud sellest keegi rääkinud. Õpetaja veel targutas kaasa, et tegelikult on kõik vanema süü, et poisslapsel on sedasi pikad juuksed… Juhataja oli õpetaja sõbranna. Müür oli ees.

Vancul ei tekkinud ka teisel aastal sõprussuhteid, aga ilmselgelt suhtles ta teiste lastega rohkem. Üht suuremat tüdrukut painas ta sellega, et teda kogu aeg jälitas ja emmeks kutsus. Tüdruk mängis vahel kaasa, vahel mitte. Aga õpetajate arvates ei olnud see hea lähenemisviis. Aga koosmängmisele suunamine? Lapse sotsiaalse arengu toetamine õpetaja poolt? Rühma sisse mind kui ema ju ka ei lubatud ja ma tõsimeeli arvan, et KUI lapsed peavad vanema tahte vastaselt käima lasteaias, siis on õpetaja asi ka teadlikult lapsi sotsialiseerida.

Vancu viimasel lasteaia-aastal suuremaid lapsi enam polnud. Nii siis istuski ta üksinda vaikides peidus päevad läbi. Kui enne oli ta 5aastasena 7stega koos, siis viimasel aastal oli ta 6sena 3stega koos. Hakkas rääkima nagu tita, käituma nagu tita ja asi kiskus väga veidraks. Kooliks valmistumine ei tulnud neil seal kuidagi välja, sest ta oli ainus selles vanuses laps rühmas. Eakohast rühma ta ootas ja jäigi ootama. Kuna antud lasteaia juhataja pidas ülimuslikuks, et näidata vabariigi tasemel häid tulemusi, mitu last tema lasteaiast ikka eliitkooli pääseb, siis oli minu mittelugev ja no sisuliselt koolitükkides koostööd üldse mitte tegev laps suur häbiplekk kogu asutusele.

Numbreid ja tähti tundis ta enne lasteaeda ja see, kas ta hakkab lugema 3selt, 5selt või 7selt, ei olnud minu jaoks üldse oluline. See polnud lasteaia eesmärk ega kohustus minu meelest kunagi. Hoopis see, et laps õpib teistega suhtlema, suhteid looma ja kollektiivis käituma, oli minu jaoks kõige olulisem ootus neile. See oli see kooliks ettevalmistus, mille ma neile usaldasin. Paraku toimis see kõik pigem vastupidiselt. Minu mõõt sai sellest jamast liiga täis. Tuli leida muud lahendused. Lasteaia piinava kummivenitamise asemel jäi ta enne kooli aastaks koduseks. Minu töö- ja koolipäevad veetis ta minu vanaemaga. Me püüdsime koduste jõududega tema olukorda kuidagi normaliseerida ja teda sotsialiseerida ning ühiskonnakõlbulikuks treenida. Kodustes tingimustes muutuski olukord paremaks. Aga kodust väljas… Kui mina temaga väljas käisin, siis ta pigem istus tihedalt minu varjus peidus ja võis ka vabalt pool õhtut kusagil kardina sees ennast peita ja rullida ja passida, peaasi, et ta kedagi nägema ei peaks. Tähelepanu otsides piiksus ta kutsuvalt iga natukese aja tagant või tegi muid hääli või nägusid seal. Ega ta ennast unustada ei lasknud, aga seltskonnaga liitumine oli samuti välistatud. Olukord vaid süvenes. Lapsi ta pelgas endisest veel enam. Ainus laps, kellega ta suhtles, oli tema enda vanem vend.

EELKOOLI-AJASTU

Eelkoolis käis ta Kullos ja waldorfkoolis. Kullos, sest seal oli tavakooliks ettevalmistav lähenemine ja ma püüdsin seeläbi talle tutvustada, kuidas käivad asjad tavalises koolis. Kuigi mul polnud vähimatki kavatsust teda tavakooli saata, siis vähemalt aimdus sellest, oli minumeelest talle vajalik. Tal ei olnud lihtne, aga ta sai pikapeale hakkama, sest süsteem ja plaan olid selge ja paigas ning see sobib talle juba loomu poolest. Sealt eelkoolist ma laste sotsialiseerumist ei tihanud oodata, sest nende põhirõhk oli rohkem tunnis paigalistumisel ja kaasatöötamisel. Mu sõbranna poeg käis temaga samas rühmas. Too poiss oli esimene, kes õpetaja sundimiseta temaga vahel ise paari võttis ja tundide järel koos mängis. Poiss ei teinud numbrit tema veidrustest ja astus ise julge sammu Vancu poole. Segadusest sai aja jooksul ootus ja rõõm taaskohtumiste üle ja ka Vancu veidrused taandusid. Palju sügavamaks polnud sel sõpruse algel antud meie kolimise tõttu paraku areneda, aga see oli Vancu jaoks üks suuuuur-suuuur samm edasi. See näitas, et ta on võimeline leidma sõpru 🙂

Mul oli kindel plaan Vancu waldorfkooli saata. Sellega, et Vanc tavakooli ei lähe, arvestasin ma juba ette. Olin vanema pojaga, täiesti tavalise lapsega, riigisüsteemis oma vitsad kätte saanud ja mul puudus igasugune soov sellega ka teist last traumeerida. Minu arvamust kinnitas ka waldorfkooli tellimusel kooliastuvaid lapsi läbi vaatama kutsutud antroposoofiline arst. Ta leidis läbivaatuse järel, et see on Vancule sobivaim lahendus. 3/4 melanhoolik ja 1/4 koleerik – oma olemuselt jääks ta tavakoolis hätta ka parima käitumise juures. Waldorfkool aga suudaks tema arengut toetada väga tõhusalt.

Ma usun täiesti siiralt waldorfpedagoogikasse. Sellesse, et seda Tallinna linnas aastal 2015 ja enne kvaliteetselt viljeleti, ma ei uskunud. Või noh, mis ei uskunud, ma teadsin (üksikud väga head õpetajad paraku tervet kooli ei päästa). Aga antud olukorras oli ka see liipva olemisega kool Vancule siiski parem kui riiklik süsteem ja see oli minu teadlik valik. Mu vanem poeg käis juba seal ja ma soovisin nii väga, et ka Vancul oleks võimalik seal koolis käia, usaldust õppida, iseendaks jääda ja saada lisaks kodule ka koolist kaasa väärtused ja suhtumised, millesse ma usun ja mida antud filosoofia endas kannab.

Seda soovisin ka, et mu pisike pere püsiks koos, et mu poistel oleks lisaks perele ka toetav kogukond lähedal ning ühine koolitee. Ma isegi ei kaalunud muid variante, sest mul oli parim võimalik olemas. Ma ju ei soovinud muud, kui et nad oleksid hoitud, hoolitud ja soovitud selleks, et ta saaks avaneda ja areneda turvaliselt.

Probleemid waldorfkooli eelkoolis ilmnesid aga sootuks ootamatust nurgast. Eelkooli rühmas oli hulk tüdrukuid ja olenevalt korrast üks-kaks poissi Vancule lisaks. Kuna esmane eesmärk on saada lapsed teineteisega harjuma, koos toimima ja koolist rõõmu tundma, siis oli neil iseolemiseks rohkem mahti kui tavalises eelkoolis, kus pidi vagalt pingis istuma. Kodus käis sõbrateema teema juttudest ikka läbi ja eks ta siis omal moel püüdis nagu oskas endale ka seal eelkoolis sõpra leida. Ta valis istekoha põrandaringis poiste lähedale ja paaril korral oli Vancu üritanud kedagi neist soovitud sõpradest ka kallistada. Seepeale kutsuti mind välja ja mulle peeti maha epistel teemal, kuidas mu lapse sättumus on kuidagi vale ja ma pean teda korrale kutsuma, sest posid poisse ei tohi kallistada.

Kuigi talle endale seal meeldis, siis ta ei sobitunud sinna rühma, sest ta oli alati pinges oleva ja äärmiselt kammitsetud õpetaja jaoks ebamugav või ehk isegi ebameeldiv laps. Teise poolaasta alguses sain enne koolidesse registreerumise paanika algust koolist kirja, et eripedagoog, kes nende üht eelkoolitundi jälgis, leidis, et Vanc ei sobi waldorfkooli ja teda tuleb saata erikooli. Käitumise ja koolivalmiduse puudumise tõttu, oli meelevaldne põhjendus.

KOOLIOTSIMISE AJASTU

Lihtsalt niisama, et ei sobi waldorfkooli? Õõnes uduloss kukkus minu jaoks kokku. Kui palju sellel konkreetsel koolil ikka tegelikult on seost filosoofiaga, mida ta presenteerib? Lihtsalt ilus ja huvitav fassaad, millega mugavsustsoonis ideed müüa ja kõik? Selle kooli sisuline hingetühjus haigutas mulle oma haput haisu näkku erinevatel põhjustel ja mu viimane usk ja lootus purunes miljoniks killuks. Nad olid algusest peale kursis, et see laps on sutsu teistmoodi ja vajab mõistmist, toetust ja suunamist, et reele saada. Mitte tõrjumist ja esiletõstmist vaid justnimelt sulandamist nagu see waldorfkoolis ikka käib.

Samuti oli koolile juba teada psühhiaatri ja psühholoogi otsus – see oli nende jaoks mittemidagiütlev, probleemi polevat – lapsel on vaja lihtsalt toetust ja innustust, mitte erikooli. Aga et koolis nende arvates asi ongi nii lihtne, et nemad ise diagnoosivad ja määravad, kes kuhu ja kuidas? Küsitava pädevusega eripedagoog on jumal? See jäi mulle arusaamatuks. Lähen viin lapse erikooli selle paberiga ja ilma diagnoosita? Eripedagoogi suvalise mõttevälgatuse peale? Või peaksin ma nende meelest selle omal soovil saavutama, et lapsele erikoolis koht leitaks? Et lähen väljamõeldud diagnoosiga erakoolide uksi kraapima ja looda, et nad ta kuskile mahutavad? Püha lihtsameelsus või lihtsalt võõras mure… Mnjah.

Sellega, et ta tavakooli ei lähe, olin ma muidugi igati päri. See süsteem oleks selle lapse lihtsalt laiaks litsunud ja kõik. Aga kuhu siis? Waldorfkool ütles ära, nemad teda ei taha, nende jaoks on ta liiga teistmoodi ja kuna uus õpetaja tuleb tõenäoliselt taaskord ilma igasuguse õpetamise kogemuse ja lastekogemuseta otse tänavalt või parimal juhul enda tutvusringkonnast, siis nad ei tea, kui võimekas see inimene saab olema, seega nad ei saa riskida ebamugavustega. Arusaadav. Ka sellest olin ma aastate jooksul aru saanud, et mittesobivale õpetajale ei piisa ka väga heast mentorist. Aga siiski tahtsin ma uskuda, et see kõik on parem, kui tavakool.

Uus tiir lastehaiglas ei toonud kaasa ei suunamist ega ka diagnoosi – jah, on ehk mingid jooned, aga siis? Äkki on lihtsalt Napoleon? Seda oli psühhiaater juba ka varem ütelnud. Sel korral ma tema juured enam ei pääsenudki, sest PROBLEEMI POLE, mida ma ometi neist tahan. Ma elasin nagu kahe täiesti erineva reaalsuse vahel, skisofreenilises situatsioonis, kus ühelt poolt oli kooli arvamus, et Vanc ei sobi mujale kui erikooli ja teiselt poolt olid need, kes asja hindavad, arvamusel, et tal pole mingit probleemi ega takistust, et minna kuhu iganes tavakooli. Jah, tõesti, intellektiga tal tõesti probleemi ei ole. Haiglas nad arvasid, et küll Vanc kohaneb ja saab hakkama. On teisedki saanud. Kui ei saa, eks siis vaatab edasi. Aga minu, kui tema ema, asi on seista tema eest ja kui ma tean ja tunnen, et sellest tavakooli minemisest tuleb vaid üks suur traumalitakas, siis ei, aitäh, ma jätan selle etapi vahele kohe nüüd ja säästan oma last neist löökidest.

Kuna mul polnud mingitki lahendust ja kui juba waldorfkoolis arvati, et tal puudub koolivalmidus, siis uurisin haiglast, kas ma äkki saaks talle vähemalt koolipikenduse. Milleks? Mille alusel? Ta oli tol sügisel juba 8 saamas ja sel juhul läinuks ta kooli peaaegu 9selt. Ei-ei, tal on vaja kooli minna juba sel aastal. Aga kuhu? Kuidas? Mida saan ma teha? Kuhu suunas ma pean jooksma? Neile küsimustele ei saanud ma mitte kunagi mitte ühtegi vastust. Suvi aga lähenes ja mul puudus igasugune lahendus asjale. Aa, õigus, Tartus Masingu kooli soovitati waldorfkoolist. See on väga hea kool, olen nõus, aga lihtsalt omal soovil sellise stooriga sinna õppima pääseda?! Ja nagu naksti kolin lihtsalt Tartusse?

See, et lapse sotsiaalne võimekus tema eripära ja/või traumeerituse tõttu kaht jalga lonkas ei huvitanud sel hetkel mitte kedagi. Istud ikka nagu padakonn oma mure otsas ja vaatad ise, kuidas sa selles riigis saad seaduskuulekas olla. Sest kõigepealt on oluline, et laps saab haritud. Kõik muu tuleb vajadusel hiljem, kui selgub ebamugav tõde, et näe, laps polegi võimeline õppima, sest ta on seestpoolt katki ja varasemast on lahendamata probleemid ja õppimata oskused… Kuna ma endiselt uskusin, et waldorfpedagoogiline lähenemine oleks talle parim, siis ei tahtnud ma sellest kaugele triivima minna. Kuulasin maad ka Keila ja Aruküla kooli osas. Keila on marutore kool, olin seal ise koolitamas käinud, aga neil ei olnud kribalatki ruumi. Aruküla langes ära meie jaoks võimatu logistika tõttu. Gaia kool oli alles värskelt alustanud ja ma pelgasin sinna isegi ligi astuda, sest seal oli inimeste tasandil liiga tugev side Tallinna waldorfkooliga. Sel hetkel Tallinnast ja selle lähiümbrusest midagi muud leida ma ei osanud. Õhus oli küll veel mõne uue kooli loomine, ideed olid sümpaatsed, aga midagi konkreetset veel ei toiminud. Seega püüdsin Vancut omal käel kuidagi passitada ühte sobivasse era-erikooli.

***

Kaks proovipäeva. Vancule meeldis. Ta isegi pisut avanes seal. Nad tunnistasid, et jah, ta sobiks nende juurde oma olemisega küll – väikeklassid, kogemuste ja teadmistega õpetajad, individuaalne üks-ühele lähenemine oleks talle kindlasti abiks ja toeks. Aga neil olid omad muud põhjused – järjekord oli uksetaga pikk ja keerulisemad olukorrad vajasid kiiremaid lahendusi jms. Ja isegi, kui ta ka oleks sinna enda jaoks sobivasse kooli saanud, oleks hind olnud kõrge – mul tuli minna kellegi juurde, kes paneb talle koolipääsemiseks sobiva diagnoosi ehk siis valetaks? Kui uskuda lastehaigla arvamust. Paberite peale pidi ilmuma võlusõnad: “agressiivne, ohtlik endale ja teistele”. Jah, me kõik teadsime, et no ei ole agressiivne see laps, aga võlusõnadeta poleks see Seesam avanenud. Neil oli süsteem paigas, isegi inimesed, kes vastavaid pabereid korraldavad, olid teada. Ma vahel ikka olen endalt hiljem küsinud, et kas ma oleksin tõesti lasknud oma lapse pabereid võltsida selle nimel, et teda sinna kooli kuidagi saada. See võitlus eetika ja kaevu aetud härja vahel kestab mu sees edasi hoolimata sellest, et mul seda valikut kunagi teha ei tulnud. Samas…

Nagu ma nüüd olen aru saanud, siis saadi arvatavasti ikka ka lastehaiglas Vancu probleemidest aru, aga riigi raha tuleb kasutada väga kokkuhoidlikult, sest seda on vähe ja kõigile, kellele õnnestub diagnoosi mitte panna, seda ka ei panda. Säästuvärk! Mitte, et mul oleks olnud vajadust oma last hirmsasti mingisse diagnoosikasti lahterdada, vaid see oli sel hetkel elulise tähtsusega küsimus tema tuleviku osas. Koolikohustusest niisama nagu üle ei sõida ju. Ma olin oma hariduslike erivajadustega lapsega täiesti üksinda ja lahendust mul polnud. Mittemingisugustki. Keegi ei tahtnud teda. Ja aega… seda nappis. Käes oli juulikuu. Minus süvenes tunne, et me mõlemad oleme kogu Eesti haridussüsteemi jaoks pahad, praagid ja kõlbmatud – mina emana ja Vanc õpilasena. On seal siis enam vahet, kuidas ja mis hinnaga lahendus leitakse?

Meie pere hind oli Eestist ära kolimine. Me tulime vaid puhkama ja siia me jäimegi.

See, et mina oma tööle ja kutsumusele kriipsu peale tõmbasin oli selle kõige kõrval julm, aga marginaalne hind. Küll ma siis raban edasi, kui poisid kaela kandma hakkavad. Oli mul siis muid valikuid? Kui me eelmise aasta juulis siia puhkama tulime, siis olin ma täiesti augus omadega. Tegelikult polnud ju kummalgi poisil kooli, sest selleks, et pisema mitte vastuvõtmist oleks lihtsam kogukonna ees õigustada, otsustati ka vanemast poisist vabaneda. Räägitagu mida tahes, et tasemete vahe pole suur, siis kebjaka tasemega waldorfkoolist tavakooli tagasiminemine sama taseme klassi poleks olnud võimalik mitte mingi valemiga. Isegi võimeka õpilase jaoks. Ka seda last oli juba piisavalt väntsutatud. Mu mõõt oli kuhjaga täis. Kuna ma sel ajahetkel vaatasin tulevikku nii avaralt kui ma vähegi suutsin, siis kaalusin korraks tõesti kolimist ka Pärnusse-Viljandisse-Tartusse. Lootuses, et ehk on seal veel inimesi, kellel mõistus ja süda elavad kooskõlas. Aga seal oleksin ma olnud lastega päris üksinda, ilma igasuguse toeta. Siin, Eestist kaugel eemal, oli ja on Andreas alati meie kõrval.

Ja nii me siis eelmise aasta juuli teises pooles, puhkuse lõpuosas, kirjutasime siin kohalikku haridusosakonda ja uurisime, millised on võimalused. Vastus oli – elukohajärgne kool peab lapsed vastu võtma. Otsustasime proovida.

Tan oli suurem, luges ja kirjutas, tema saadeti integreeruma. Alguses käiski ta ainult integratsiooniklassis – sotsialiseerus, õppis keelt ja mängis. Servast tegi natuke matemaatikat ja loodusõpetust ka, aga põhirõhk oli lapse keele-, kultuuri- ja suhtlusoskuse arendamisel. Väga tänuväärne ja toimiv viis. Jõuludeks ta pisut juba tönkas saksa keelt, hakkas ka tavakoolis oma eakaaslastega koos tundides käima. Kevadeks sai ta oma jutud kõik aetud ja koolikoormust tõsteti jõukohaselt. Nüüd on ta enamuse päevast tavakoolis ja käib vaid mõned üksikud tunnid integratsiooniklassis puhkamas ja nautimas. Ta on kenasti kohanenud ja saab oma elu ja tegemistega hakkama üha paremini.

Vanc, aga… Tema oli siia tulles kehvas vanuses. Vanuse poolest oleks ta pidanud minema teise klassi. Kuna ta sõnagi saksa keelt ei rääkinud, siis otsustati, et ta peab minema esimesse klassi. Mina küll pakkusin tungivalt, et üks asi on koolitükid, teine asi on sotsiaalne võimekus, et tal on selles ikka väga ja väga suured lüngad ning absoluutselt puudulikud positiivsed kogemused. Et äkki ikka saadaks ta esialgu veel aastaks lasteaeda, sest see on siin äärmiselt sümpaatse süsteemiga ja oleks talle kindlasti väga kasuks tulnud. Või no saatku ta siis vähemalt vennaga koos integreeruma. See, kas ta oleks nüüd koolist veel ühe aasta kaotanud, polnud minu arvates enam mingi kaotus. See oleks lihtsalt olnud päris uus algus täiesti uues keskkonnas. Integratsiooniklassi jaoks oli ta liiga väike (aasta vanemana oleks ta sinna pääsenud) – nii väikesed lapsed ei vajavat eraldi integreerumist, nemad saadetakse otse kooli, sest seal kohanevad nad keele ja kultuuriga kõige kiiremini. Kes olin mina, et ma oma last paremini tundsin. Vaielda polnud kellegagi.

KOOLIAJASTU

Nii läks siis Vanc eelmise kooliaasta alguses, augusti keskel, esimesse klassi. Ta läks igal hommikul vapralt, tuli lõunaks koju, läks kooli tagasi ja tuli õhtul tagasi koju. Mul on enda lapsepõlvest selge, et küsimusele “kuidas koolis läks?” on olemas üks vastus ja olen seda küsimust enda laste puhul alati vältinud ning teemat teise nurga alt kombanud. Kodutöid palju ei olnud. Ega esimeses klassis polegi neid palju, aga tal polnud neidki. Nad ei tahtnud temas asjatult lisastressi tekitada, sest kohaneda oli niigi paljuga. Kui Tan alustas koolis tere-tänan-palun-mina olen-mulle meeldib ja sai seda harjutada, siis Vancul jäi see osa puhta puudu (tal oli see praktikas puudulik ka eesti keeles ju…). Koolitunnis pole selleks ometi aega, sest sibliv sipelgasülem on kooli tulnud juba muud õppima. Kodus oli tema õpetamine arenguteta. Ei saa võrrelda võrreldamatut ja samastada samastamatut. Kodu on kodu ja kool on kool. Meil ei ole kodus 20 last, isegi 3 pole. Aga protesti kooliskäimise vastu tal polnud. Ta oli kuulekas ja näis, et asi nagu sujuks.

Oktoobri alguses kutsuti meid kooli õpetaja ja direktoriga kohtuma. Selgus, et Vanc poeb pidevalt laua alla peitu või peidab end klassi lõpus diivanil teki alla. Ringi koos teistega ei tule. Ei räägi. No mitte üht saksakeelset sõna ei tule suust. Kui jõuga sunnitakse laua alt väljuma, istub oma toolil trotslikult ja vahib tühjusesse. Vahel tegi ta seal mingeid hääli. Grimasse ka. No nagu ikka. Alguses võttis nooruke õpetaja seda isiklikult, et no mis mõttes mingi laps sedasi käitub ometi!? Rääkis, kuidas teised lapsed seda veidrat Mowglit vahivad ja eemale hoiavad temast. Narrivad ja kiusavad ka… No et äkki ma saan kodus talle rääkida, et nii ei sobi käituda…

Kui ma siis koosolekult koju läksin ja asjast temaga rääkisin, siis hakkas paisu tagant mida kõike tulema. Ta rääkis küll kõigest muust kui oma tunnetest, aga ta vähemalt rääkis narrimistest ja kiusamistest ja selle läbi saime pisitasa lähemale ka põhjus-seos-tagajärg teemale õiges võtmes. See oli murrang ja näis, et heas suunas. Meil oli edaspidi õpetajaga iganädalaselt kontakt ja asjad näisid paranevat. Laste omavahelised suhted leevenesid pisut ja vahel nähti teda suurel vahetunnil ka teistega kulli ja peitust mängimas. Õpetaja suhtumine aitas lapse paremale kohanemisele väga palju kaasa. Kuna oli selge, et ettearvamatud tegemised tekitavad temast suuremat segadust, siis vajadusel kaasasid nad ka mind. No siis, kui olid koolist väljas käimised ja uisutunnid jäähallis, olin mina alati kusagil olemas. Ja terve sügise käisin ma temaga ka käsitöötundides kaasas, sest too õpetaja ei saanud temaga mitte kuidagi hakkama. Seal ma istusin lihtsalt ta kõrval ja kui ta puntrasse jooksis, siis näitasin enda asja peal jälle ette, kuidas mina seda asja teen ja siis ta pusis uuesti. Teised kõrval pusisid ka ja salamisi hakkas Vanc ka ringi vaatama, et näe, teistel ei ole sugugi lihtsam seal neidsamu asju punnitada kui tal. See lubas tal kujundada uusi hoiakuid. Mõne asja sai ta valmis esimeste seas või siis väga kenasti. Teised tunnustasid teda sõbralikult, see oli nii vahva mulle, aga tema ise ei osanud uue olukorraga esiti midagi peale hakata ja kohkus ära. Nii ootamatu oli see tema jaoks. Järgmisel korral suutis ta juba naeratada.

Tavalistest tundides mõni asi paranes, mõni asi süvenes. Kui ta kontrolltööga nii kaugele ei jõudnud kui pinginaaber, aga aeg kukkus, siis puges ta laua alla ja jälle oli kogu tund häiritud. Mis sellest, et kokkuvõttes oli tal rohkem õigeid vastuseid ja parem tulemus kui pinginaabril. Kui ta pallimängus ausalt mängis, aga keegi sohki tegi ja õpetaja seda ei näinud, siis ei osanud ta midagi ütelda vaid jooksis mattide alla peitu ja undas seal omaette. Kui keegi klassi koaala-käpiknukul nina peast ära näris, siis oli ta täiesti meeleheitel ja istus nukuga koos kägaras nurgas ja kaasa rohkem midagi ei teinud. Pidevalt leidus midagi, mis tema tunni või koolipäeva nässu ajas. Tema elu oli seal nagu ameerika mäed. Harjutasin kodus temaga iga päev läbi olukordi ja nendega toimetulekut. No näiteks, et kui keegi sikutab juustest, siis Vancu asi on osutada lapsele, kui ta nime ei tea ja näidata enda peal ette, mis juhtus. Veensin teda, et õpetaja saab teda palju edukamalt aidata, kui ta kohe asjaga tegeleb, mitte me ei pea läbi kodus eelmise päeva asju klaarima. Vahel toimis see hästi.

Ainsana näis temaga kenasti toime tulevat saksa keele õpetaja, kes suutis temaga kontakti saavutada ja sealt arenes ka austusel ja usaldusel tuginev suhe. Rühmad oli pisemad kui terve klass, aga tema käis mõlema rühma tundides. Klassiruum oli pisitilluke, hubane katusekamber. Õpetaja oli vanem, hästi vaikse häälega, soe, sõbralik ja tasakaalukas. Tal oli klassis mesilane Maia nukk ja kui Vanc laua alla puges, siis andis ta talle Maia sinna laua alla kaasa. Ta ei vedanud teda sealt välja, aga ilmekalt rääkides ronis Vanc varsti ise välja uurima, mida teised teevad ning liitus nendega taas. No nagu päriselt Mowgli taltsutamine. Jõuga saavutab tema puhul vaid trotsi, viha ja mis peamine – HIRMU. Ja see ei vii mitte kuhugi edasi.

Kõik lapsed klassis teadsid, et Vancu lemmik on Maia. Vahel tegi mõni Maiale haiget, see oli neile huvitav, sest siis see imelik poiss reageeris – ikkagi inimene. Kui keegi oleks Vancule haiget teinud, siis seda oleks ta väga pikalt talunud ignoreerides ja eest ära liikudes. Kord uputasid lapsed ta koti kooli hoovil purskkaevu. Tema jooksis selle peale lihtsalt minema. Tema käitumine ja suhtumine tekitas lastes imelikke tundeid, et miks see poiss ei räägi, nuta ega isegi vastu ei löö. Kui aga tehti liiga Maiale, siis seda ta ei talunud, ning avaldus tema inimeseks olemise tegelik pool. Lastel tekkis sellega oma suhe. Kui nad liiga agaraks läksid, siis õpetaja sekkus ja Vanc leidis oma rahusaare vaikselt laua alla Maiat parandades. Tema tundides hakkas Vanc natuke saksa keeles rääkima. Lühikeste lausetega. Selle hetkeni arvati, et ta saab kõigest juba aru, aga lihtsalt trotsib. Siis aga selgus, et ta tõepoolest ei saa veel ka aru ja keelekasutus tulebki oodatust aeglasemalt. Ehk et ideaalne oleks ikkagi olnud selle koletu šoki vetteviskamise asemel ta integreeruma saata. Seda kinnitas lõpuks ka eripedagoog, kes vahel tundides luurel käis. Ka tema kuulis ja nägi Vancut konarlikult rääkida üritamas. Paraku polnud teistel ei aega ega võimalust selliselt Vancule läheneda.

Direktori kindel soov oli juba oktoobri alguses, et me Vancu koolipsühholoogi juurde viiksime. Ma ei näinud selles vähimat probleemi ja mul oli selle üle isegi hea meel, et asjad ometi liiguvad ja lootus ka, et laps leiab toetust ja õpetajad tema suhtes rohkem mõistmist. See tundus igati hea plaan.

ERILISE LÄHENEMISE AJASTU

Alles novembri lõpus pääsesime koolipsühholoogi juurde. Ta rääkis meiega pool tunnikest ja siis püüdis Vancuga tunni jooksul kontakti saada. Testis teda ja oligi kõik. Mõni nädal hiljem istusime seal kõik koos – meie, koolipsühholoog ja direktor, klassijuhataja ja saksa keele õpetaja. Eripedagoog ei saanud paraku osaleda. Koolipsühholoog tutvustas meile oma testimise tulemusi. Hindas ka lapse verbaalset võimekust. Arusaadavalt ei rääkinud Vanc temaga mitte midagi – uus võõras inimene ja saksa keel? Ja seda osa sai arvestada tulemusena?

No igal juhul andis testimise tulemus koolipsühholoogile selge pildi – Vancul on ATH. Koolipsühholoogidel ei ole diagnoosimise õigust, aga kooli jaoks on nad päästerõngad, kes otsutavad ja määravad. Meie asi oli seepeale minna perearsti juurde ja saada saatekiri teraapiatesse. Ja võib-olla ka retseptid ravimite jaoks. Kuna meil sel ajal ei olnud perearsti, mis eeldas tervisekindlustust, mis eeldas elamisluba, siis ühesõnaga perearsti juurde me ei pääsenud veel kaua-kaua.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosile noogutasid õpetajad hoogsalt kaasa ja kinnitasid et neil on nii hea meel, et nüüd, kus asi on selge, on neil koolis tema toetamiseks ka omad plaanid juba olemas. Kõik olid entusiasmi täis. Tervelt 10 tundi nädalas on klassis õpetajale toeks abiline ja 2 tundi toetas Vancut ja paari last klassis veel ka eripedagoog.

Abiline oli tore. Inimesena armas ja hoolitsev ja lapsel oli temaga ka tore, aga kas sellest oli abi kooli ja õppetööga kohanemisel, on iseküsimus. Neil klappis Vancuga omavahel. Ta püüdis omalt poolt teha kõik, et lapse frustratsioonisööste vältida ja vajadusel tasandada. Peamine, et ta oleks tasa. Minu jutt sellest, et te frustratsioonisööste ei tohiks vältida vaid tal tuleb aidata nendest efektiivsemalt välja tulla, jäi paraku hüüdjaks hääleks teate küll kus. No näiteks kui poiss puges laua alla, siis ta meelitas ta endaga kaasa ja mängis temaga klassi tagumises otsas arvutiga või vaatas raamatuid. Tunni ajal.

Kõik see trall selle ümber oli selleks, et ta vaid oleks vait ja rahulik. Mitte selleks, et ta istuks paigal ja töötaks kaasa. Tal ei olnud enam vaja klassi ette põrandale ringi minna koos teistega. Mingil hetkel ei olnud tal enam vaja laulda ega ka flööti mängida, mida ta kodus alati nii suure innuga oli harjutanud ja meile demonstreerinud. See olevat lisakoormus ja seda polevat tal ka enam vaja. Ometi olid need asjad, mis ei eeldanud rääkimist ja olid oluliseks sillaks loomaks kogemust klassis kaasatöötamisele. Rõõmust sai korraga tühjus. Edaspidi ütles ta ise, et ta ei oska laulda ja kõik. Flöödist ei tahtnud ta enam midagi teada. See oli meie jaoks väga kurb ja rumal lüke kooli poolt.

Kui küsisin, miks ometi, sain vastuseks, et see on talle liiga koormav, nad maandavad sedasi seal tema stressi, siis on parem. Kõigil. Eraldamine, abilisega eemale saatmine, üksinda arvutisse saatmine – need olid peamised tehnikad, mida kasutati. Mugavad, aga kui vajalikud ja kasulikud Vancu arengu mõttes? Lisaks tekitas see teistes lastes kadedust, et miks üks ei pea tegema asju, mida nemad peavad ja saab sedasi seal omaette olla ja mängida. Lastega suhtlemisele see kasuks ei tulnud. Kõik vahetunnid veetis ta üksinda kivide otsas ronides või narrijate eest peitudes.

Uue aasta alguses öeldi mulle, et mul pole enam vaja temaga käsitöötundidesse kaasa minna. Jaanuri lõpus tuli kõne, et õpetaja ei saa temaga ikkagi käsitöötundides hakkama ja nüüd hakkab abiline temaga koos ka seal käima. Kui kolme korra järel ei ole mingeid tulemusi näha, siis keelatakse tal selles tunnis osalemine. Abiline käis, aga Vanc ei pidanud tunniprogrammis olevaid asju koos teistega tegema vaid tuli igal korral koju hunniku paberitega, kuhu abiline oli talle joonistanud või millest abiline oli talle voltinud laevu või lennukeid. Pilt oli selge, ta on tunnis, aga ta ei pea seal osalema. Mida õppis ta neis tundides?

Ma teadsin, kui oluline käsitöötund Vancu jaoks on. Jah, raske ja suurte väljakutsetega, aga oluline. Tema peenmotoorika ei ole kuigi heal tasemel ja kui asi raske näib, siis pigem viskab ta selle nurka, aga see on just see koht, kus ta vajabki toetust, et ta saaks mingigi positiivse elamuse asjast. Aga kui ta oma koerasabadest üle saab, siis on ta kiire ja osav ja tulemusele orienteeritud. Mõtle! Ma õmblesin ise padja! Ma saagisin ja värvisin ja liimisin ise magnettahvli ja tegin pudelikorgist magnetid ja lõngast palli jne. Need olid tema jaoks suured asjad, sest lasteaias oli tema isetegemisest vaid suure buldooseriga üle sõidetud ja eneseusk selles osas oli olematu. Kui mitte miinustes. Huvi midagi ise teha ja luua oli puudulik, sest hirm mitte hakkama saamise ees oli suurem ja see lämmatas huvi ära.

See oli see hetk, kui ma pressisin end ise uuesti uksest sisse, sest käsitöötunnis pidi ta saama osaleda. Alguses pakuti mulle, et no ok, aga siis pean temaga teises ruumis kahekesi olema ja omaette neid asju seal tegema. Ka sellele seisin ma vastu nagu vana jäme pull, sest sel juhul oleks ma võinud kogu seda asja temaga ka kodus omaette teha. Ja kodus ma ju nagunii tegingi temaga igasuguseid asju, aga see ei olnud päris see, mis oli koolitunni eesmärk. Tal oli justnimelt vaja kõrvalt näha ka teiste õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, sest olgu, mis ta on, ta on väga hea vaatleja ja see aitaks tal natukesekenegi enda kohta midagi teada saada läbi inimeste enda kõrval.

LÄBIKUKKUMISTE AJASTU

Märtsi algus oli koosolek koolipsühholoogi juures. See viimane oli kaasatud vaid õpetajate turvatundeks ja sõnumitoojaks. Selleks hetkeks oli neil selge, et nende meetodid ei toimi ja võimalused on otsas. Mis veel hullem – nemad on kindlad, et Vanc ei ole võimeline lõpetama esimest klassi, sest nemad ei oska teda õppetöösse kaasata. Laps ei rääkinud selle aja peale sõnagi saksa keelt, kui need mõned vastamised saksa keele tunnis välja arvata. Teised seda nagunii ei uskunud. Ja seda oli lihtsalt liiga vähe. Hälvik ta nende jaoks oli ja selleks ta jäi. Käitumise probleemist sain ma täiesti aru. Aga sellest, et ta õppetööga hakkama ei saa, sellega ma nõustuda ei saanud. Ma teadsin, et ta suudab palju enamat, kui nemad temalt ootavad.

Ma olin algusest peale palunud, et keegi mulle servastki tutvustaks õppeprogrammi, et meil oleks kodus aimduski, millega nad koolis tegelevad. Siin ei käi lapsed koos raamatute-vihikutega kodu ja kooli vahet. Kõik materjalid püsivad koolis. Õpetamine ei olevat vanema mure ja kohustus, seega nad mind sellega “koormama” ei hakanud. Kui ma otsesõnu palusin, et nad saadaksid temaga koos koju pisemaid asju, mida teised koolis tegid ja mis tal tegemata jäi, et ta saaks ka järje peal olla, siis seda ei juhtunud kunagi. Ja samas tagasisidet õpitulemustest ka ei olnud, sest see ei olevat oluline, intergeerumine on. Pole vaja last õppimisega koormata, oli nende sõnum. Ja nüüd siis nii, et ta ei ole suuteline läbima esimese klassi õppekava? Keegi seda varem ei märganud? Ei taibanud midagi ette võtta? Või vähemalt asjast meile aimu anda, et asi kisub hapuks? Milleks see võltsrahustamine ja liigse koormuse maandamise jutt, kui nad ise väitsid, et tegemist on normintellektiga lapsega ja tegeleda oli vaja vaid käitumisega?

No ja ok, kui ta ei läbi klassikursust, siis millised on võimalused?

Väikeklass? Ei, algklassides ei ole väikeklasse. Kõik lapsed tuleb integreerida kollektiivi. Väikeklassid ei ole algastmes ennast aastate jooksul õigustanud ja need on kogu meie osariigis kaotatud. Pealegi on väikeklass ka vanemas kooliastmes mitte käitumisprobleemiga vaid madalama intellektiga lastele. Vanc seda ei olevat – aga ometi ei suutvat ta klassikursist läbida?

Klassikursuse kordamine algklassides pole samuti võimalik. No ja milline on siis võimalus?

Ainus võimalus on eri-internaatkool käitumisraskustega lastele. Ja see oli siis nüüd meie koht olla tänulik koolipsühholoogile, kes läbi ime ja kõigi oma tutvuste talle ühte sellisesse koha leidis. Kõik seesugused koolid on muidu puupüsti täis.

Ma olin selle info peale totaalselt rivist väljas. Eri-internaatkool? 8aastane turvatundeta laps, kes ei räägi kohalikku keelt? On see ikka nüüd tõesti õige asi? Kas alguses kuidagi muudmoodi ei saa? Me olime selleks hetkeks püüdnud tulutult leida talle koduõpetajat saksa keele arendamiseks – selleks oli vaja kooli luba ja kool keeldus selle andisest kategooriliselt – lisasurve keeleõppel tekitaks lapsele liiga palju stressi. Ja iga kord jõudsid kõik samasse punkti – ta vajab vaba suhtlust eakaaslastega. Kuidas seda aga korraldada, pole siiani selgunud. Keegi ei oska mitte midagi soovitada. Siin ei käi lapsed tänaval ja mänguplatsil mängimas.

Kuigi see internaatkooli mõte minus vaid sügavat õõva tekitas, siis omalt poolt olin valmis lapse heaks tegema kõik ja seega nõustusin vähemalt seda asutust külastama. Kohtumist oodates lappasime läbi kõiki meie osariigi erikoole, kus lapsi taltsutatakse ja ühiskonnakõlbulikuks vormitakse. Helistasime paljudesse kohtadesse, mis vähegi sümpaatsed tundusid. Lootusetu. Kõigi järjekorrad ulatusid aastatesse. Sama mure, mis Eestis – nõudlus on kordades suurem kui võimalused. Tuli välja, et meie ainus võimalus oligi see psühholoogi poolt korraldatud eri-internaatkool.

***

Aprillis toimus külastus. Vanc sai koolist vaba päeva ja me sõitsime talle määratud kooliga tutvuma. Kui me ise elame suht kolkakülas, siis no see asutus asus totaalses pärapõrgus. Kaugel mägikülas, eemal tsivilisatsioonist. Parandusasutus. Vangla. Vasardas mu peas vaid põmm-põmm-põmm ja hoidsin kogu jõuga pisaraid tagasi. Külm, kõle, helehall, määrdunud ja kulunud. See tunne, kui sa oled ruumides, mille seinad on näinud mida kõike, on iiiiiik. Võid seda energiat seal kasvõi traatharjaga nühkida või noaga lõigata, lahti sellest ei saa.

Internaatkooli juhataja oli viisakas, aga külm ja kauge. Klassiruumides istusid kõik lapsed oma arvutites ja tegid klapid peas ülesandeid. Ma oma peas kujutasin ette, et neil võiks seal ometi kuidagi silmast silma vahetum ja otsesem kontakt olla õpetajaga. Meile väideti, et nii nad ei sega teineteist ja saavad paremini keskenduda. Vancu vastu huvi ei tuntud. Tema oli meil nagu mingi vaim kaasas, keda vaid meie nägime. Enamus kooli lastest on poisid, enamus neist on kimpus agressiivsuse ja muude normist välja jäävate käitumismustritega. Vanuses kuni 16. Neid nägusid ja silmi vahetunnis nähes… See suhtumine ja vaatepilt seal… oli nukker ja hirmutavam kui ma alguses uskudagi julgesin.

Magala poole peal ma tean, et ma käisin, aga mu mälu on selle osa kustutanud. Tean vaid, et igal lapsel on oma pisike tuba – voodi, laud tool, riiul. Telefonid pole lubatud. Muust rääkimata nagunii. Pühapäeva pealelõunal peab kohal olema ja reede õhtul saab koju, kui keegi kodustest transpordib. Meile torgati nina alla avaldus. Kui me seda kiirelt ei allkirjasta, võime sellestki kohast ilma jääda, sest järjekord on ukse taga pikk. Ja see oligi meie ainus võimalus?

See oli minu silmis samahea kui surmaotsus. Krt, kas ma sellepärast kolisingi teise ilma otsa, et 8aastane laps, viia oma käega sinna vanglasse? Kuidas selgitada seda lapsele, kelle jaoks iga uus asi on väljakutse. Kes pole agressiivne vaid hirmunud. Kuidas selgitada talle, et ta ei saa enam oma kodus meiega koos elada ega saa osa enam meie õhtujuttudest, kallistustest, koosolemistest. Ja siis see minu enda küsimus endale, et kas ma siis olengi nii kohutav ema olnud oma lapsele, et ta peab midagi sellist läbi elama? Kas selline kool ja elukorraldus peaks tõesti mu last kuidagi elus edasi aitama? Saaks temast seal tõesti ühiskonnakõlbulik kodanik või lihtsalt kastreeritud pehme ajuga taltsas kloon? Murtud ja katkitehtud, hingetu robot?

Ma küll püüdsin igal võimalikul moel kaubelda, et kui ta tõesti peab sinna kooli minema, siis kas oleks kuidagigi võimalik, et ta käiks vaid päeviti mitte nädalate kaupa. No et vähemalt õhtul tuleks koju ja me viime ta igal hommikul jälle kooli. See oleks olnud küll elu ratastel, aga see oleks olnud parem, kui lihtsalt annetada oma laps inimkatseteks sinna õõvastavasse tondilossi seal mäenõlval. Nagu hullumaja Sucker Punch filmis – see pilt mu mälus istub kindlalt paigas brrrrrhh. Nagu ka piirkonna nimi, mida vahel kiirteel silmates õudusjudinad mu selga mööda sähvima hakkavad. Eiii! Ei iial!

***

Mõni päev hiljem oli meil Vancu koolis uus kohtumine direktori ja kohaliku haridusametnikuga. Kuigi see pidi olema vestlus, siis tegelikult oli see lihtsalt hetk meie survestamiseks. Vaatasime taas sama eri-internaatkooli avaldusega tõtt ja minult oodati allkirja.  Nüüd ja kohe. Neil oli vaja seda kindlustundeks, et asi on selge ja korras – Vanc läheb uuest õppeaasast tollesse eri-internaatkooli ja nemad vabanevad kohustusest tema haridustee eest vastutada. Me läksime sinna ikka veel usus, et ehk on võimalik mingeid muid lahendusi kaaluda. Polnud. Meie mõtte peale, et olemas on ju ka veel erakoolid, vaid naerdi üleolevalt näkku. Erakoolidel ei olevat sellist võimekust SELLISTE lastega hakkama saamiseks ja see olevat täiesti vastuvõetamatu valik Vancu puhul. Ma ei osanud rohkem midagi seal arutada ja arutleda ning ütlesin otse välja, et on, mis on, aga Vanc läheb sinna kooli ainult üle minu laiba. Sõna-sõnalt nii ütlesingi. Laske mind või siinsamas maha.

Andreas, kes muidu suudab säärastel hetkedel ennast imeliselt taltsutada, istus klomp kurgus, kui koolijuht tuima näoga teadustas tatatataa, et ok, sel juhul sekkub lastekaitse, minu vanemlikke õigusi piiratakse ja laps viiakse sinna vägisi nii, et meil puudub ka õigus teda igal nädalavahetusel koju tuua. Kuna vestlus käis tol hetkel saksa keeles ja minu keeleoskus on suht olematu, siis sellest kuulsin ma alles pärast vestlust. Kui ma oleksin seda sel hetkel teadnud, siis…

Ma marssisin sealt uksest välja tagasi vaatamata. Võltsviisakusest käesurumised ja head aega soovid võisid nad minu poolest sujuvalt endale hoida, mina neid ei vajanud. Ma olin nii tige, et olin valmis plahvatama ja ütlema palju hullemaid asju, kui keegi mind veel ühe hetke tagasi oleks hoidnud. Andreas murdus parklas. Must masendus võttis maad ja ma jõudsin juba mõtelda, mida kõike ja peast kimasid läbi mõtted Kuubale kolimisest Viljandini ja Uus-Meremaalt ringiga tagasi. Aga kaua me sedasi põgeneme? Kas sellele lapsele polegi tõesti siis kohta siin päikese all?

LOOTUSEAJASTU

Järgmisel hommikul oli kõigi meie piirkonna majade postkastides flaier – ühe kakskeelse erakooli reklaam. Koolis, kus õpetatakse lapsi inglise ja saksa keeles ning mis asub meile lähimas linnakeses, toimub kahe päeva pärast lahtiste uste päev. No see oli liiga hea, et tõsi olla. Otsisime koduka välja. Helistasime. Rääkisime. Selgitasime. Direktor oli ebalev, aga kutsus meid kindlasti lahtiste uste päevale ja inimestega tutvuma. Olime avamise hetkeks kohal nagu viis kopikat.

Vanc hiilis vaikselt meie varjus. Inglise keele õpetaja, kenas eas Ameerikast pärit särtsakas proua võttis meid enda tiiva alla. Vanc peitis end võõraste lähenedes veel sügavamale peitu meie vahel. Inglise keele õpetaja ei lasknud ennast sellest häirida vaid sukeldus talle järele. Kontakti saavutamiseks ja müüridest läbimurdmiseks piisas sellest, kui ta oma turris lühikeste juustega pea talle korraga nina alla pistis ja tema käe ise tervituseks pihku krahmas, end tutvustas ja küsis, kesasi tema selline on. Ma kohtusin esimest korda inimesega, kes nii konkreetselt ja nii suure austusega mu lapsele lähenes. Tema selge sõnadeta sõnum poisile oli: “ma olen nii nagu ma olen ja ma ei muuda ennast sinu jaoks. Sina ole nii nagu sina oled ja nii on väga hea.”

Algus oli tehtud. Vanc muigas iga kord, kui õpetaja uue katse tegi. Päeva lõpuks ta ka juba vastas talle. Hästi vaikselt ja arglikult, aga vastas. Hiljem on Andreas muianud, et ma olen ise samasugune nagu see õpetaja ja võib-olla ka seepärast võttis Vanc ta kiiresti omaks ja respekteeris. Kõik, kes ei ignoreeri või ei põgene püüavad temaga leppida ja tema järgi ennast sättida, et tal parem oleks, ei saavuta edu. Ja siis ilmneb tema tänamatus, sest see on asi, mille suhtes puudub Vancul paraku austus ja mõistmine. Ta saab ju ise ka aru, et tema käitumine ei ole vahel üldse ok. Aga ei oska teistmoodi. Samas nii ju ongi, et mugandumine ei ole austus, see on enese muutmine kellegi või millegi jaoks ja millegi saavutamiseks. Selline libe tee. Sallivus on see pehme ja samas nii tugev sõna, milles on tegelik jõud ja mis kannab endas austust – sa oled nagu oled ja lased teisel olla see, kes tema on.

Kõige mustemal hetkel tekkis me ellu pisitilluke valguskiir. Võtsime Vancu tavakooliga ühendust ja palusime tolle jubeda avalduse tegemiseks veel pisut lisaaega. Erakooli suunas tuli terav kriitika, et ega nemad temaga küll hakkama ei saa, ta on ikka nii erivajadustega, et teda ei saa sedasi lihtsalt kuskile integreerida. Ja no miks me arvame, et ta saab paremini hakkama keskkonnas, kus on tal vaja kahes keeles suhelda, kui ta neist ühegagi hakkama ei saa. Nad olid endiselt veendumusel, et koormus oli talle liiga ülejõu käiv, meie aga olime kogu aeg arvanud vastupidist – ta oli alamotiveeritud, kuna tal polnud isegi võimlust ennast tõestada ja proovile panna enam. Oli, mis oli, aga oma lisaaja me saime, kokkuvõttes oli neil ükskõik, sest juuli teise nädalani oli tal vanas koolis nagunii hingekirjas ja samas oli neil hea meel, kui teda kohal ei olnud.

UUS ALGUS?

Nädal hiljem läks Vanc kakskeelse kooli proovipäevale. Koolipäev kestab seal 8st 15:30ni ehk selline kena tööpäeva pikkune päevake. Olukord oli talle täiesti uus ja siblimist oli palju. Ega kellelgi temaga eriliselt seal aega privaatselt tegeleda polnud. Enamuse päevast oli ta varju otsinud ja rühmategevustest keeldunud, aga samas oli ta ka mingeid ülesandeid matemaatikas teinud ja mõtlemismänge omaette lahendanud kenasti. Otsus? Vara veel! Neil kõigil, nii Vancul kui õpetajatel oli rohkem aega vaja. Ust ei löödud kinni ja paluti nädala pärast tagasi tulla terveks nädalaks. Kõige enam pelgasid nad, et ta võib agressiivne olla ja seda oli neil vaja vältida, sest ees juba ootas paar väänikut. Muus osas, nad uskusid, et nad saavad hakkama. Toosama õpetaja Ameerikast oli see, kes seisis Vancu eest ja veenis meid kõiki, et see asi lihtsalt sujub. Kannatust!

Nädalaga oli pilt selge. Muuhulgas oli selge ka see, et Vanc oskab rääkida. Küll mitte ladusalt, aga ta saab enda väljendamisega hakkama. Isegi kodust väljas suudab pisut rääkida. Sedapuhku küll hoopis inglise, mitte saksa keeles. Ju ta oli selle siis kodust möödaminnes üles korjanud, sest eraldi inglise keelt ei ole talle keegi õpetanud. See oli mingis mõttes täiesti teine algus, sest korraga suhtles ta ka Andreasega otse ja ise. Minu või venna tõlgina kasutamine ja niisama läheduse ja helluse otsimine, kaenlasse pugemine ja patsutamine said tubli suusõnalise lisa ja ta ise näis seda vaat et veel kõige enam nautivat. Areng ei jäänud meist kellelegi märkamata. Ei kodus ega ka koolis.

Uue kooli direktor arvas, et mis mõttes me peame koolivahetusega uut kooliaastat ootama. Milleks veel kaks kuud last vanas koolis edasi traumeerima? Ega ta loll ei ole, et ta aru ei saa, et teda sinna ei soovita. Me olime Andreasega selles osas absoluutselt päri, sest milleks pikendada seda agooniat kohas, kus nagunii midagi enam ei toimu. Kirjutasime vanasse kooli ja esmaspäevast, maikuu keskpaigast, läks Vanc uude kooli.

Need kaks kuud esimese klassi lõpus tõid täiesti uue hingamise tema ellu. Meile kõigile, aga eelkõige ikka Vancule endale. Ta rääkis, ta suhtles ka meiega rohkem ning jutustas oma koolipäevadest ise ilma minu õngitsemiseta. Tal oli koolis põnev ja ta kohanes väga sujuvalt. Enne kooliaasta lõppu selgus, et teisel aastal ei jää ta täitma esimese aasta lünkasid vaid läheb edasi hoopis kolmanda klassi õppekavaga. Ainult lisanduva prantsuse keele asemel on tal edaspidi lihtsalt saksa keele eratunnid. Ja eelneva info põhjal teadsime me, et tavakoolis poleks ta saanud esimest klassi lõpetatud?

Ilmselgelt oli ta õpetajate arvates vanas koolis ebapädevalt hinnatud ja lihtsalt tõrjutud laps. Korraga aga meeldis talle koolis käia. Ta osales päev-päevalt enam ka rühmatöödes ning hakkas tasapisi lastega suhtlema. Siin-seal kõlas läbi nimesid, kellega kus ja mida ta vahetunnis või metsapäeval matkates tegi. See oli midagi täiesti uut. Ja suve alguse perepeol oli ta koolihoovis nagu sügelev tulesäde. Seal oli terve rida ülesandeid ja tegevusi, mille läbimisel said lapsed oma töölehele templeid. Jah, ta ei tormanud seal küll üksinda omaepead ringi, aga ta elas ometi kord!

***

Kooliaasta lõpus kutsus vana kooli klassijuhataja teda endiste klassikaaslastega hüvasti jätma ja oma pinki vabastama. Vanc ise tahtis ka väga minna, sest tal oli korraga tekkinud mingi tohutu vabanemine ja arvamus, et tal on nüüd tervelt kahe klassi jagu sõpru. Temal? Sõbrad? See mõte veetles teda väga. Läksime viimase koolinädala teisipäeval viimaseks tunniks siis kaheksi koos vanasse kooli. Lapsed olid õpetaja suunamisel kõik Vancule joonistanud head-aega-pildid. Vanc ei osanud seda oodata, no mina ka ei osanud, aga see, kuidas poiss seal ringis istudes pisaraid neelas, ajas minu puhta nutma. Luristasin vaikselt ja olin nii liigutatud, et valus hakkas. Miks nüüd alles!?

Vanc ise oli meil enne minekut palunud kõigile lastele kirjutada kirja, et ta küll veel ei oska saksa keelt ja käib nüüd teises linnas koolis, aga elab ikka samas vanas kohas ja tahaks nii väga nendega sõber olla. Lisatud aadressid ja telefonid ja lootus, et ta saab nendega tulevikus koos mängida. See oli tema enda idee ja me ei hakanud seda kuidagi kärpima. Kirju jagades ütles ta õpetajale, et kutsub kõik klassi lapsed nüüd sügisel ka enda sünnipäevale. Kogu klassi ja õpetaja ka. Lapsed olid rõõmsad. Kõige suurem üllatus õpetaja jaoks oli see, et Vanc räägib, jah, inglise keeles, aga räägib. Ja arusaadavalt.

Enne vanast koolist lahkumist ulatas klassijuhataja talle paki. Saksa keele õpetaja oli talle jätnud kingituse – mesilase, Vancu lemmiku. Küll mitte Maia, aga see polnud üldsegi tähtis. Lihtsalt mesilane oli. See on siiani tema lemmikkaisukas, kes on meiega käinud juba nii Eestis kui Saksamaal, Austrias, Ungaris, Horvaatias jne.

Järgmisel päeval tuli uuest koolist kõne, et Vanc on haige. Oksendas ja nägi näost lubivalge välja. Tõime ta koju. Paha tal polnud. Valus ka mitte. Palavikku ka mitte. Nutune ja eemal oli.

Siis tulid korraga kõik küsimused, miks nii läks? Miks ta pidi kooli vahetama? Miks teda vanas koolis ei tahetud? Miks teda minema taheti saata sinna kaugele mäe otsa koolis nii, et ta enam koju ei saa iga päev? Miks temalt nii palju sõpru ära võeti? See teadmatus ja hirm, mis oli tema sees kogunenud, tegid lapse korraga haigeks.

Ta palus, et me kõik pildid, mis lapsed talle joonistasid tema voodi kõrvale seinale paneksime. Nii siis leidis minu tehtud kallistava Maia kõrval omale koha mitu omamoodi mesilast, õpetaja joonistatud koaala ja kõik teised pildid ka. Ta oli korraga nii õnnelik, et nutt tikkus peale. See, et mina talle joonistan, no sellega on ta harjunud, aga et keegi teine talle midagi joonistas ja kirjutas, see oli päris uus kogemus.

Istusime seal piltide all ja rääkisime mitu tundi juttu. Eks me ju rääkisime varem ka ja valmistasime teda vaikselt võimalusteks ette nii, et teda mitte rivist välja tõugata. Nii, et halbades asjades oleks vähemalt mingi pisike positiivne kübemeke, millest kinni hoida raskel hetkel. Aga sel korral rääkisime teises võtmes. See aitas. Mingi pisikene idukene pistis oma varba häääästi ettevaatlikult selle tõreda tõru tillukese kooreprao vahelt läbi ja hakkas otsima pinda idanemiseks.

ELU LÄHEB EDASI

Suvevaheaeg oli tore ja Vanc isegi ootas natuke kooliminemist. Kevadine mänguline päevaplaan algastmes oli nüüd sügiseks vahetatud aga edasijõudnute rühma vastu. Polnud enam nii palju koosolemist ja mängimist ja lõunast pikutamise pausi. Nüüd olid ootamatult teda vastu võtmas uus klassiruum, pingid ja no täitsa teistmoodi päevakava. Üheltpoolt oli ta natuke nagu uhke ka, et näe, ta on juba suur ja ta on kusagile reaalselt ka edasi jõudnud. Teisalt jäid need, kellega ta kevadel rohkem suhtles ja koos vahetunnis hüppas ja ronis, temast pisemate rühma maha ja tema jagas klassi kolme tuttava tüdrukuga ja kolme uue poisiga, kes olid temast suuremad ja vanemad. Alguses arvas ta, et nad teevad kõik, et teda kiusata ja narrida. Eks seal hõõrumist oli ka ja õpetajad ka reageerisid sellele.

Tundides talle meeldis. Ta tegi seal omi asju ja edenes kenasti, aga vahetunnid talle enam ei meeldinud. Klassis oli ta omaette ja lõunapausil õues ka omaette. Kui ta kontakti läks otsima ja koos tahtis midagi teha, siis aeti ta minema. Plikad hoidsid omavahel kokku, nende mängudesse poisid ei mahtunud ja suuremad poisid olid omavahel. Vahel aeti ta minema ka siis, kui ta üksinda kiigel või batuudil oli, et teised saaksid kambas seal olla. Ta tundis end korraga täiesti üleliigsena.

Endiste klassikaaslastega pole tal rohkem õnnestunud kohtuda. Meiega ei ole keegi ühendust võtnud ja meil teiste kontakte ei ole. Kui Eestis läheks veel ja otsiks kuidagi kellegi üles, siis siin on see välistatud ja võrduks lihtsalt ebaviisakusega.

Sedamööda kuidas talvepimedus päevakaupa maad võttis, hiilis ka hämarus Vancu sisse tagasi. Polnud enam seda rõõmu ja pealehakkamist. Olid vaid kohustused ja nende tuim täitmine. Vaid vahel harva tundis ta millegi üle rõõmu.

Ühel õhtul, kui Andreas pikalt tööl oli, võttis Vanc mu telefoni ja kirjutas “elu on halb”. Näitas seda serva alt ettevaatlikult ka mulle ja kustutas kähku ära. Kuna ma olin rahulik, siis kirjutas ta edasi, et ta vihkab ennast. Vihkab elu… 8aastase mehe kohta olid need väga karmid sõnad.

Ta on alati olnud laps, kes räägib siis, kui ta valmis on. Kaevamisest pole alati suurt abi, kuigi ma olen ma peegeldamise jms oskused temaga üsna musklisse saanud treenida. Aga siis rääkis ta täitsa ise, kuidas ta on nii üksi. Keegi temaga ei mängi. Tal pole mitte ühtegi sõpra ja keegi ei taha teda. Tal on tunne, et kõik kiusavad teda ja miks ta üldse elab? Miks ta üldse sündis ja miks ta üldse elama jäi? Rasked ja valusad teemad. Teda kuulates arvasin, et vastuseid selles hämaruses tema sees on raske leida, aga kuulasin edasi. Esimest korda elus oli mul tunne, et see pisike kõva kookon on avanenud ja ma näen päriselt natuke tema sisekosmosesse. Sel hetkel oli tema hing justkui alasti mu ees. Kõige enam on mul hea meel, et ma ei kaotanud pead ega teinud kogemata tema muret pisemaks ega keeranud teda lukku vaid lasin tal olla. Rääkimine aitas palju. See sasipundar tema peas ja südames on suur, aga see on lahtiharutatav. Päris kindlasti.

Kirjutasin õpetajale ja rääkisin sellest ka Vancu psühholoogile. Alarm minu peas tuletas taas meelde, et on selle õppimise ja koolitööga kuidas on, aga aktiivselt tuleb tegeleda ja teda toetada suhete loomisel ja nende hoidmisel. Jamps on aga see, et praeguses klassis tema klassikaaslased on kõik pärit saksakeelsetest kodudest ja nende inglise keel ei ole veel tasemel, et omavahel vabalt suhelda.

Kuna tal õppetöös sujub hetkel suht kenasti, siis on tal aega rohkem tegeleda tunniväliste asjadega ja seal on riburada asju, mis tema tähelepanu köidavad nii heas kui halvas mõttes. Sõprade leidmine on kindlasti üks neist olulistest päevakorrapunktidest. On täiesti mõistetav, et ta vajab sõpru ja kaaslasi. Ta vajab tagasisidet ka mujalt maailmast kui vaid meilt, kodustelt. Ta otsib ka ise selgust, et ta pole mitte lihtsalt aktsepteeritud, vaid ta on soovitud, oodatud ja tahetud. Meie suhtlusringkond siin on ainult meie oma pere. Siin ümbruskonnas pole meil mitte kellegagi suhelda. Välja mängima ei saa ma poisse mitte ühegi nipiga ja ega seal polegi ju kedagi, kellega mängida. Kaasaja lastel on muudki teha, kui hoovi peal palli taga ajada ja rattaga sõita. Paraku. Välja lähevad nad siin siis, kui 14selt mootoriga jalgratas tagumiku all või veel hiljem, siis kui luba juba ka pittu ja baari minna. Siis on põhjus. Meil ei ole siin ei tuttavaid, ei sõpru ja seega ka lapsi, kellega Vancu võiks sõbruneda. Tan suhtleb klassikaaslastega ja nende elu käib ühe juurest teise juurde, et koos arvutis vms mängida. Aga nad on ka jupike vanemad juba.

Kuigi me siiski oleme proovinud Vancut kodust välja saada ja suhteid kuidagi luua. Igal sügisel on siin meie külas lastele suunatud üritus, kus kõik kohalikud ringid ja klubid tänavale tulevad ja oma tegevusi tutvustavad. Eelmisel aastal kartis ta kõike ja kõike ja siis lükkasime need plaanid nurka ja panime ootele. Kuigi valik ei ole suur, siis sel aastal katsetas ta sellel üritusel juba ka ise igasugu asju. Paraku ei pane mitte miski neid pisikesi silmi särama ja kõige suhtes on tõrge juba enne mingi ettevõtmisega liitumist. Niisama üritusel ronida ja sõita ja hüpata ja visata on lahe, aga et seda asja peaks iga nädal tegema, saksakeelses keskkonnas, see veel hetkel ei sobi. Kuna ta veel ikka ei räägi saksa keelt, siis on see ka kõige suurem takistus lisaks muudest hirmudest ülesaamisele.

Korra oleme me püüdnud seda ignoreerida ja lihtsalt julgustada teda proovima hoolimata keeleoskusest. No et äkki on ikka tore ja seal on ju teised lapsed ka jne. Seega viisime ta siis möödunud aastal vennaga koos hokit mängima. Esimesed kaks korda tegi ta enamvähem kaasa, aga kolmandal korral istus ühel hetkel jääle maha ja enam püsti ei tõusnud. Hea, et üks treener taipas mingil momendil teda vaatama minna. Näost sinakas, istus seal jääl apaatselt. Pisike ja kondine nagu ta on, tal pole palju külma vaja. Kui meie kohale jõudsime, siis istus ta juba soojas garderoobis ja jõi sooja teed. Kui eluvaim sisse tagasi tuli, siis ta palus, et me teda rohkem enam siia ei tooks, sest ta ei leia siit nagunii endale ühtegi sõpra…

Siis püüdsime talle ka teistmoodi suhtlemist võimaldada – kohalike eestlastega. Iga kuu saavad eesti lapsed Zürichis toimuvas mänguringis kokku. Kuigi Vanc käis juba siis koolis, siis saadeti ta eelkoolirühma, et teda suuremast vennast lahus hoida. Mõnes mõttes sain ma sellest aru, sest ega Tan seda pisikest takjat peab vahel üsna tüütuks. Aga Vancule oleks see esialgu olnud parem hüppekoht, kui vend oleks lähedal olnud ja kokkuvõttes käis ta ikkagi juba koolis ja siis tundus jabur ta lasteaiarühma saata. No et jälle surume maha ja alla ja eemale. Aga ok, ta pandi pisikestega siis ühte rühma. Paar korda oli tal seal päris ok. Meisterdas ja õppis planeete. Ühe poisiga oli tal seal küll mingi jama, sest see kiusavat teda kogu aeg, aga nagu ikka, soovitasin ma tal eemale hoida, teiste läheduses olla ja vajadusel ka õpetajale ütelda. Siis aga kargas ühe tunni järel, kus suuremad ja pisemad koos šokolaadikomme meisterdasid, mulle üks õpetaja eestlaslikult vinguval toonil ninna (siin sellist tooni pole ma kunagi kohanud, kohe “kodune” tunne tekkis) ja teatas, et Vanc ei või enam tulla, kui ta sedasi käitub. Ta olla seal mingit poissi tõuganud.

Vabandasin, võtsin teadmiseks. Sellest, et ta omamoodi on, olid nad teavitatud ja see ei olnud rühma tegevustesse registreerudes ja poolaasta maksu tasudes mingi probleem olnud. Mulle kinnitati, et neil on kogemusi ja oskusi kenasti selliste laste ja olukordadega hakkama saada. Et no neil seal endalgi veidi erilisemat lähenemist vajavaid lapsi olemas.

Vanc tõrksalt vaikides käekõrval, astusin uksest välja. Kui küsisin, mis juhtus, tegi ta vaid nägusid. Tan aga teadis rääkida, et terve tunni oli see poiss Vancut trüginud, löönud ja kiusanud. Seesama poiss, kes ka kõigil eelnevatel kordadel teda torkinud oli, tuli välja. Vanc olla vait olnud ja venna ligi hoidnud. Ühel hetkel, päris tunni lõpus, asus poiss taas Vancu kallale ja Vanc lihtsalt lükkas ta minema. Seda aga nägi õpetaja, tolle poisi ema. Kes läks Vancut käest sakutama ja pahandama. Mispeale Vanc šokolaadimeisterdamise lõpetamata jättis, nurka jooksis ja sinna ka üksipäini lõpuni turritama jäi. Sõnatult. Ja mina ja minu laps said sellesama õpetaja käest võtta? Nii need asjad lihtsalt ei käi!

Mis te arvate, kas mul sai mõõt täis, et mingi mutt läheb minu last sakutama ja julgeb veel mulle teiste ees loengut pidada, kui tema enda jõmpsikas on terve tunni seganud ja muhku norinud. Muidugi. Saatsin poisid autosse ja marssisin sirgelt tagasi ning ütlesin, mis ma asjast arvan. Head aega. Ma rohkem ei pea vajalikuks siia oma nägu näidata. Kuigi meil oli kooliaasta lõpuni ette makstud, siis leidsime kodus, et aitab, soolaku see endale sisse. Pole mingit mõtet sõita neid kilomeetreid selliste kogemuste saamiseks. Andreas oli hämmingus, kuidas üldse sellised asjad võimalikud on. Noh, meil, eestlastel vist siis on… Masendav!

***

Selle aasta augusti alguses jõudsime perearsti suunamiskirjaga Vancuga pärispsühholoogi juurde ja seal on tema ja meie nüüd kordamööda käinud pea iga nädal. Lisaks on kaasatud ka tegevusterapeut (? ingl keeles on tegelase nimi occupational therapist), kelle juures Vancule iseäranis meeldib. Ühelt poolt nad uurivad, miks ta on nii nagu ta on ja teisalt püüavad nad välja nuputada, kuidas oleks nii, et tal parem oleks.

Hetkel ei oska veel midagi konkreetset kosta, aga nad tegelevad asjaga. On tema käitumine siis tingitud minu traumadest ajal, mil ta veel mu kõhus elas, tema enda enneaegsest sünnist, probleemidest hapnikuga elu alguses, pikaajalisest ravist kortikosteroididega, isikupärast, kõigist elu jooksul kogetud traumadest kokku või on seal ikkagi autismispektri häire fooniks, no mine võta kinni ja kokkuvõttes ei olegi sellel ju vahet, kui vaid teaks, kuidas teda paremini toetada ja aidata. Selle huvides käibki uurimine edasi.

Ühes on nad aga kindlalt, et tegemist ei ole aktiivsus- ja tähelepanuhäirega nagu koolipsühholoog ühe põgusa kohtumise järel otsustas. Alust teda eri-internaatkooli saata pole. Pigem oleks see tema suhtes kurjast olnud ja mitte ainult meie arvamuse kohaselt. Ja kui lähedal oli see saatmine ühe valeotsuse järel ja mida oleks see tegelikult kaasa toonud? Kui ta oleks sinna kooli läinud, siis ei oleks me mitte kunagi nii kaugele jõudnud, kuhu me hetkel temaga jõudnud oleme. Kui valesti oleks võinud kõik minna… Hirmus hakkab!

Hetkel on meie põhiteemaks see, kuidas aidata tal endaga paremini toime tulla ja muuhulgas siis ka suhteid luua. Nagu tema psühholoog meile ikka kinnitab, siis meie, suurte inimeste asi pole ära hoida ja pehmendada tema plahvatusi. No neid, kus tal juhe kokku jookseb ja ta peitu poeb ja sealt välja ei tule ja nägusid ja hääli hakkab tegema. Meil ei ole mingit põhjust sellist käitumist maailma ees vabandada ja saati siis veel ennast süüdi selle pärast tunda. Ehk siis ikka seesama tõde, et tuge ja turvatunnet ei leia laps mitte selles, kui maailm tema järgi vormub vaid kui maailm teda võtab just nii nagu ta on, sallivalt.

Vanc ei ole valinud oma olemise viisi, meie ei ole seda põhjustanud ja selle eest, kes ta on, teda karistades, saab talle vaid kahju teha. See frustratsioon on temas ja see peab sealt välja tulema ja läbi kogemuse peab ta ise õppima seda teisendama ja sellega toime tulema. Kõige olulisem on see, et teda ei tõrjutaks ega saadetaks eemale. Ka üksinda rahunema ja järelemõtlema saatmine on tema puhul kõige valem lähenemine. Meie asi on teda mõista ja toetada, kaasata, närv roosa hoida, sest nii lihtsalt on. Ülekohut on talle juba piisavalt tehtud, meie asi on teda edaspidi selle eest teadlikult kaitsta, et tal lastaks olla tema ise ja ei sunnitaks nui neljaks olema see, kes ta veel ei ole. Kui teda ei austata nii nagu ta on, siis ei õpi ta mitte kunagi austama maailma nii nagu see on. Kui olukord pehmeneb, siis on hea. Kui ei, siis proovime teistmoodi uuesti.

OLEVIK

Kui Vancult küsida, kes on ta sõbrad, siis vanasti ütles ta, et mina ja Andreas ja Happy. Vahel ka, et Tan. Nüüd on ta aga suuremaks sirgunud ja mina olen nüüd lihtsalt ema ja Andreas on ka rohkem isa kui lihtsalt sõber. Ja vend vahel kiusab, seega on ta nõme ja sõber on ta harvem. Natuke mõtlemist ja…. tema ainus sõber on Happy, meie suur valge koer… Jah, selle koeraga on tal iseäranis eriline suhe. Metsik mees ja metsik koer kokku annavad vahel mingi täiesti teise dimensiooni koosluse. Nad võivad teineteist märkamata olla pikalt, aga vahel nad lihtsalt on koos ja teinesteisega ja ise.

Nii me siin elame Vancu kõrval, liigume pisitasa edasi ja püüame toeks olla. Hetk korraga. Päev korraga. Aga vahel tuleb temale mõeldes peale nii suur kurbus, et aju läheb lühisesse ja täna on just selline päev. Sellepärast oligi mul vaja see lugu teile ära rääkida, sest need mõtted on mu peas ja südames tiirelnud juba liiga kaua. Vahel üksi lihtsalt ei jaksa ja kohevarsti on ka Vancu sünna. See on sel aastal kuidagi eriti hell aeg, sest suurest kooliotsimise ja -leidmise ning õppimise paanikast oleme me jõudnud tema parema elu ülesehitamise faasi. Kurb on see, et mitte keegi ei ole tulemas tema sünnipäevale. Ongi vaid oma pisike pere ja kõik. See aga, kuidas ta hoiab endiste klassikaaslaste joonistatud pilte oma seinal ja neist tihtipeale räägib… Sinna piltide kõrvale palus ta mul riputada ka hiljuti õpetajalt abistamise eest saadud pisikese tänukaardi – kollase silma pilgutava naerunäo, mille õpetaja ise talle joonistas. Vahel teeb ta sellele pildile õhtul pai enne und… Ta ei ole osav otsesuhtleja, aga seda enam on ta see, kes aja möödudes asjade juurde tagasi pöördub ja see tohutu mälu emotsioonide salvestamiseks… kes mida ütles, kes mida tegi, kes kuidas end väljendas, see on tema jaoks oluline. Need pildid ta seinal on tema jaoks olulised ja erilised, kuigi ta kõigi pildijoonistajate nägusid-nimesidki enam ei mäleta.

Ja siis tuli mul korraga… mõte.

See valge sein on olnud nüüd pool aastat tema hea-tunde-ja-kindluse-müür, mis on talle väga lähedal, kui ta magab, end hästi ei tunne või peitu poeb. Ja seal on veel päris palju ruumi!

Kuna ta on juba nii suur ja meie sõnast jääb talle väheseks, et veenda, et maailmal on vaja ka just temasugust poissi, siis äkki aitaks teda see, kui leidub veel inimesi, kes talle seda kinnitavad?

Olgugi, et ta on üsna isemoodi mees, siis ka temal on oma koht siin päikese all ja teadmine, et keegi veel hoolib temast, on oluline igal ajal ja meile kõigile. Aga iseäranis oluline on see sünnipäeval, mis on tema päev – 23. november – ja see päev võiks olla tema rõõmupäev. Selleks, et see sünnipäev, mis tähistab juba tema 9 keeruliselt elatud aastat siin maamunal tuleks teistmoodi ja aitaks seda hella hingega kanget poissi veenda, et ta ei ole üksinda, siis tulin ma mõttele, et mis oleks, kui inimesed kirjutaksid ja/või joonistaksid talle sünnipäevaks.

Kui ma selle mõttega paar päeva tagasi keset kesklinna maa-alust autoparklat lagedale tulin, hakkas Andrease silmadest korraga suuri pisaraid voolama. Hääletult. Lihtsalt voolasid. No nii hale oli olla ja nii ilus samal ajal ka. Jah, pole ju mingi maailma lõpp ega midagi, aga see võiks olla ühele väikemehele uue ajastu algus. Teistmoodi. Parema. Luristasime seal koos natuke aega nutta ja siin ma siis nüüd olen. Enese kogumise ja kirjutamisega läks veidi aega. Ma ei oska vähempõhjalikult ja lühemalt kirjutada. See on Vancu lugu. Lugu tema seni elatud 9st aastast.

***

Selle loo lõppu lisasin ma üleskutse:

Vancu on pisike omamoodi poiss. Poiss, kelle ainus sõber on koer Happy. Sõprust ei saa osta, aga ma usun, et heal mõttel, soovil ja sõnal on tugev jõud. Kahe nädala pärast on Vancul sünnipäev. Ta saab juba 9aastaseks. Selleks, et seda päeva tema jaoks rõõmsamaks värvida ja kinnitada, et me ei aja talle udujuttu, et maailmal on tõepoolest vaja ka just temasugust poissi, siis kutsun ma teid üles talle kirjutama ja joonistama. Ja värvipilt ja postkaart on täpselt samatoredad!

Kuna Vancu sellest kohast siin mitte midagi ei tea, siis saladuskatte all võin ma teile öelda, et talle meeldivad iseäranis sõbralikud mesilased ja kollased naerunäod (erti need, mis silma pilgutavad), samas ka koaalad, hülged ja igasugused nunnud ja armsad loomad meeldivad talle väga. Ta ise küll viimasel ajal väidab, et tema lemmikloom on Pikachu, aga sellest Pokemoni-elukast vist kõik päris aru ei saa. Nii, et laske fantaasial vabalt lennata, juhuuuu ja nii suur aitäh teile juba ette!

Aitäh teile! <3

HILJEM LISATUD:
24.11.2016
Täname nii väga kõiki, kes üleskutsega ühinesid ja enda imelise panuse andsid! Aitäh teile nii-nii väga! <3

Ma teen kiirelt vahereportaaži. Põhjalikumalt räägin siis, kui me oleme sellest kõigest suutnud end kenasti läbi närida ja enda jaoks selle ka hoolega läbi analüüsida 🙂

Eile 13:30 – 15:00, peaaegu minuti täpsusega, istusime me suurel voodil ja avasime saabunud saadetisi, mida oli kokku sel hetkel 82. Kõik saadetised olid marutoredad ja vahvad ja teile kõigile selle eest nii tohutusuured tänud!!! Vancu emotsioone oli vahepeal igasugused. Rõõmsatest üllatustest ja kilgetest sügava musta masenduseni, sekka peoga skeptilisust ja siis jälle suurt uudishimu ja itsitamist. Ta oli vapper, püsis nihelemata selle aja mu lähedal – peapealseis ja kukerpallid pole tema puhul nihelemine, see on täiesti normaalne osa paigalpüsimisest 😉 Kõik ümbrikud ja pakid on avatud ja pildid vaadatud ja tervitused loetud, poole pealt olin sunnitud pikemate kirjade lugemise veidi edasi lükkama, sest must kahtlustuste pilv peatus ta peal, et miiis mõttes ma nii eriline olen, mis mõttes ma nii teistmoodi olen ja kust see inimene teab, et mul ühtegi sõpra pole ja et ma tore olen, kui ta mind näinudki pole.

“Ja üldsegi mul on lühikesed närvid? Kas nad seda ka teavad?” Eks tal võtab aega kogu selle asja enda peas analüüsimine ja seega kiireid vastuseid tema poolt väga oodata pole. Vähemalt ei saa ma seda tema eest välja lubada… Kõigile teile suur ja sügav kummadus ja nii suur tänu. Te olete seda lugu lugedes, jagades, kirjutades-joonistades ja meisterdades teinud midagi väga suurt ja olulist! Aitäh teile kogu meie pere poolt!! <3