Ahvipärdik või mitu

Minu lapsepõlve lemmikhellitussõna oli pärdik. Isa kutsus mind nii. Tädide illikukutamine polnud pooltki nii armas ja vahva, kui isa pehmelt põristatud errrrriga pärdik. Olin meeleldi ahv. Väga nunnu ja pai pärdik.

Aga nyyd on siis käes. Mu oma laps on ahv. No tõeline pärdik, mis pärdik. Tema bioloogilises isas ma neid jooni pole. Tal pole üldse ei naljasoont ega mängulusti. Vigurit lihtsalt pole. Seega on see ahviksolemise-värk ikka ainult minult päritud 😀

Mu poisi tempude kirjeldamine võtaks liiga palju ruumi ja kirjamusta, seepärast säästan ma teid sellest, aga võite vabalt lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ja ma usun siiralt (kardan natuke ka), et hiilgeajad on alles ees.

Ja justkui enda lohutuseks joonistasin ma täna pildi oma armsast ahvipärdikust. Siin siis pilt sellest hetkest, kui ma hommikul silmad avan – silm ju kohe ei seleta ka, kõik kohad on yhte pisikest pärdikut ja tema suuri viguriga tempe täis. Kõik pead ja sabad on läbisegi! 😉

Vähemalt elu on lõbus ja igav ei hakka veel nii pea. Elu tulebki ju huumoriga võtta. Musta huumoriga 😀

Ja kysimus teile ka: Mitu ahvi on kujutatud pildil? 😀

Eestlaste Päris Oma Malemäng

Juba aastat 4 tagasi tekkis mul idee malemängu pisut omamoodi väänata. Siis nuppe ja nende nägu. Kuigi vanaisa mulle lapsena korduvalt yritas selle mängu nõkse edasi anda, siis nuppude nimedest ja lihtsamatest käikudest ma kaugemale ei jõudnud. Polnud kuidagi nagu minu mäng. Aga neli aastat tagasi juhtus minuga see lugu, et malelauast sai elamise yks kindlaid ja tähtsaid elemente ja nii ma selle mänguga siis koos nyyd elan. Mängida ma ise ikkagi veel ei oska. Ei teagi, miks. Mõtlesin, et ehk on jäänud see õppimine just nende nuppude, ligipääsmatute ja kivistunud nägudega nuppude taha. Ma ei saa mängida asja ilma, et kogu systeemi hingeelu ja tegelasti omadusi ei tunne. See, et ma tean, et on olemas ratsu ja vanker ja nad käivad malelaual nii või naamoodi, see ei ytle mulle mängust ikkagi midagi. Asjal on ju ometi sygavam mõte ja filosoofia. Hakkasin siis selle kõige jälgi ajama omal moel.

Alguses mõtlesin välja korraliku printsessimale – lillede, konnade, hobuste, printside ja muu säärasega. Siis tulid veel erinevad versioonid. Kui aga nyyd mõne nädala eest tuli see eestlaste teema, siis esimese asjana yldse kogu kontseptsiooni juures teadsin, et vaat malemäng peab olema. Ja nii syndiski ‘Eestlaste Päris Oma Malemäng’. Ja kui ma nyyd nupud sain oma käe järgi seatud, siis uskuge või mitte, ma saan sellest mängust juba midagi aru ka. Nyyd ei jäägi muud yle kui mängima hakata. Kyll oskused tulevad ajaga. Vähemalt on asjas oma filosoofia nyyd kindlasti sees. Usun, et nõndaviisi võib isegi lastel see malemänguasi lihtsamalt tulla 🙂

Nupud ise siis seesugused

Ja elusuuruses teostatud mäng selline. Kogu mänguplatsi suurus 2,5 x 2,5 meetrit ehk korralik vaip. Ja mida kõike sellel ruudustikul veel mängida saab! 🙂

 

Peale selle on maailma tuntuim eestlane yhtlasi ju Eesti Maleliidu president. Seega lihtsalt tuleb male selgeks saada 😀

Vanavanaema kootud kleidike

Tänan teid niinii väga armsate kommentaaride eest eelmistes postitustes! Susa ja Mannike uurisid, et ega mul pole raamatut välja tulemas. Hetkel pole, aga eks see yhelt poolt on ettevõtmise asi. Kirjastused huvi ei tunne, olen mitmel korral pakkunud erinevaid asju. Tuleb endal asi lihtsalt ette võtta oma riski peal. Kui aga keegi teist mõistab lastele kirjutada, omab ettekujutust või suhteid, kuidas seda teostada õnneliku kliendini ja puudu on just illustratsioonid, siis oleksin käpp kyll. Mul endal pole lihtsalt fyysiliselt enam aega kirjutamiseks. Mul on niigi suurteinimeste suurem kirjatöö ammusest pooleli ja hingab kibedalt juba kuklasse 😉 Aga lastele tahaksin nii väga midagi teha kyll. Mul on tegelikult mitu ‘perekonda’ tegelasi välja töötatud, isegi nimed ja iseloomustused olemas, vaja vaid kandev stoori taha saada ja väikelastel taas midagi kodumaist olemas 😀

Ma olen endiselt rahvuslikul lainel. Telekat pole ja uhkeis rõivais pingviine ei näe. Kuigi, kas see ongi nyyd nii oluline ja mis sinna yldse enam eestlaseksolemine puutub? Ainus, keda näha tahaksin ongi vist Signe Kivi. Ja loeksin yles, mitu inimest on julgenud tulla rahvarõivais. Nii igal aastal. Ja kui aus olla, siis ma ei saa aru sellest, miks rahvariideid Eesti synnipäeval nii vähe kantakse, sest rahvariietega ei saa eriti kuidagi libastuda – igast asendist ilus ja oma, aga ikka nad katsetavad oma veiklevaid imekostyyme, mis vahel tõsiselt silma riivavad… Võõrad suled, noh 😉

Kuna meil kolimine on alles pooleli, siis tuleb kaste lahti pakkides igasugu kraami välja. Nii jäi mulle paari päeva eest näppu yks vana kallis riietusese. Minu Ameerika vanavanaema näputöö. Kleidike minu emale. Tehtud oma 55 aastat tagasi, kui mitte 60. Imekerge ja peenest lõngast. Mulle tundub, et villane, aga pole selline kare ega karm, mõnusalt pehme on ja tõepoolest hästi kerge. Lõng on hirmpeenike ja suurest huvist otsisin mitu head minutit pahemalt poolelt mõnd lõngaotsakest – nii korralik töö, et no pole yhtki otsa – ja kui leidsin, siis sain 3 ‘kiudu’ ikka kokku, aga sirgeks tõmmates see lõng kyll jämedam pole kui nr10 niit.

Kleit on kootud nagu kampsun – esi- ja tagatykk ning varrukad. Vardad pidi ka hirmpeened olema. Ei taha isegi mõelda, kui kaua yhe rea tegemine aega võttis ja pikemal vaatlemisel minu silm kyll yhtki mustriviga ei taba. Nagu masinaga kootud, sest no nii krdi yhtlane on kõik. Ta kudus kyll hästi palju ja just suuri mustrilisi asju, aga no midagi niisugust pole mina enne käsitsikootuna kyll lähedalt näinud.

Ja tore on see, et minu ema kandis seda oma nooruspõlves ja minu jaoks oli see juba päris pisikesest peale unelamtekleit (ema pruutkeliti ei lubatud mul selga passitada kahjuks 😀 ), Tihtipeale seda sinist kleidikest selga proovides kasvasingi ma kord nii suureks, et sain selle maani ulatuva kleidiga peegli ees keksimise kõrvalt ka lõpuks põlvini kleidiga kodust välja minna. Uhke tunne oli. Kuidagi hästi eriline. Mingi vägi selles on 😀

Kõige enam on mul heameel aga selle yle, et see kleit läheb mulle täiesti vabalt ka praegu selga. Liiga mini ehk on, sest kunagi tegi ema selle keskosa tõstes lyhemaks- pubekal oli ju vaja sääri välgutada 😉 Ja ma natuke pelgan seda topletosa lahti harutada ja pikemaks alla tagasi lasta. Samas saab ju moodsal ajal kleiti suurepäraselt ka pykste peal kanda. Peab mõtlema selle yle 😀

Aga kleit ise siis selline

Ja natuke mustrit lähemalt Nii, et parajalt tihe töö ikka 😀

Kaunist õhtu jätku teile! 🙂

Minu Mustikas nr 2: Eesti Laste Tuba

Mustika Keskus kuulutas uue aasta alguses välja rahvuslike tubade sisustamise konkursi. Eelmise sügise jõulutoast, kus ma finaali pääsesin, olid mul nii head mälestused ja emotsioonid. See oli mu rutiinist välja kiskunud ja andnud põhjuse midagi suurt ja terviklikku teha. See andis põhjuse ennast teostada ja iseendale tõestada. Ja ma vajasin seda.

Mõtted sündisid kohe. Sellest pidi saama mitte ainult rahvuslik tuba vaid tuba Eesti lapsele. Ma olin enda sees läbi teinud kasvamise ja veendunud, et ma teen edaspidi asju ainult nii nagu ma ise tunnen ja püüa sobituda kellegi meeleheaks, sest ainult nii saan mina olla mina ja teha asja nii, et mul seda tehes ja hiljem tagasi vaadates on hea tunne. Õige tunne.

Kavand ketras suures plaanis mu peas ennast valmis mõne tunniga. Samal ajal käis taustal sügavam protsess. Mis on Eesti mõistes rahvuslik? Mis teile meenub esimese asjana, mis on päris Eesti oma Asjad? Tegin ennist ka kysitluse tuttavate seas. Kaheksast 5 ytles esimese asjana laulupidu. Mainiti ka rukkilille, rahvariideid ja maastikke, pankrannikut ja merd ja metsa, soid ja ka lipp käis paar korda läbi. Minu jaoks seostuvad rahvusliku teemaga eelkõige rahvariided, laulud, loodus. Kõik see lipu- ja uuema kirjanduse värk on selline uuema aja asi ja pole nagu päris juured või nii. Ma ikka otsisin sygavamalt, sealt asjade algusest. Nu päris jääaja taandumise ja viikingiteni välja ei tihanud minna, aga sellises veel kuidagi käega katsutava kogemuse jagu vaatasin tagasi küll.

Ma olin oma rahvsuliku toa sisekujundusvõistluse kavandi Mustikasse saatnud lapseisa vingumise kiuste, et korra juba edukalt osalesin, aitab küll. Aga ma niiniiniii väga soovisin seal osaleda ja mu usk sellesse, et ma tahan õiget asja teha ja sellega ka finaali pääsen, oli nii tugev, et aju ragistas servast kogu aeg, mida ja kuidas teha juba enne rõõmusõnumit ennast.

Kavand ise oli selline:


Ma pääsesin finaali! Finaalipääs tähendab seda, et sul on võimalik Mustikas oma tuba reaalselt üles ehitada. Elevus ja rõõm mu hinges olid nii suured juba ainuüksi finaalipääsust. Eeltööd algasid veebruari alguses. Päristöö algas sellest hetkest, kui ma eelmise nädala teisipäeva õhtul sain kätte oma värvid. Mitu toredate värvidega emailvärvi purki Caparolilt. Kuna ma ehituspoest ega ka mujalt, ei suutnud leida suuremõõtmelist pappi või õhukest vineeri, siis kruvisime vana kapi tagant ära vineertahvli ja töö algas. Värvid, olgugi, et emailid ja katavad väga hästi, imendusid nagu võluväel mitukymmend aastat kuivanud vineeri (paberil kusjuures jäävad nad imemõnusad). Mis siis ikka, ahastuses, et enam pole aega muud alust leida ja poognasuurune paber on antud juhul ka liiga väike ja ebamugav ka, pidin jääma oma ajast veidi näritud vineeri juurde ja võtsin appi endale tuttavad värvid. Hoolega Caparoli värve enda omadega segades ja kõvasti pintseldades sai neist kokku minu elu suurim maalaken. Maalaken just seepärast, et maali alumist raami asendab nö aknalaud. See on yks selliseid asju, mida ma ikka inimestele mõtlemiseks soovitan, kui nad tahavad lasta täis joonistada enda elamise seinu. Eriti lastetubasid, sest suur inimene võib ju 10 aastat yhe pildiga elada, aga lapsed kavavad ja katsu sa pubeka seinale piiluparte ja jänkusid jätta nii, et sellest suuremat probleemi ei synniks 😉 Aga maalakna tõstad mujale, pakid või kokku või vahetad pildi ja elad edasi. Mõistlik mõte, eksole? 🙂 Pealgi otstarbekas ka – on ka riiul, kuhu asju sättida ja teisalt tekitab see eriti pisemas ruumis avaruse ja avatuse tunnet. Selline visuaalne efekt, mida kasutatakse päris palju ka aiaikunstis. Näed siis, kaldusingi teemast kõrvale…

Minu maalaken ‘Eestimaa(l)’ on mõõtudega 160x100cm + raamid ja selle tegemiseks kulus mul mitu õhtut ja ööd ja selle tegemisest sain ma kahel korral totaalse peavalu, sest põlvili kylmal põrandal, pea kramplikult kuklas asja teha polnud just maailma mugavaim, aga tulemus on tore. Ja korraliku shoki sain korra ka. Olin terve öö värvinud ja vastu hommikut korraks unne suikunud. Kui ärkasin, siis… no mu pisipoja pisikesed käekesed olid mind aidanud. Lammastest olid saanud sebrad ja minu ahastus oli suurem kui see maal. Nii siis ongi lammastel värvi peal nagu villa. Kohe palju villa, oma kümm kihti, et varjata nende sebralikku olemust 🙂

Minu kõige lemmikum on lamp. Lamp ise on hästi vana ja mulle väga kallis mälestusese. Sain selle päranduseks kadunud vanatädilt, kelle juures ma pisikesena ikka neid lambivarje pähe sobitasin ja kujutasin ette, et need on peened kybarad. Plastikust varjukatted ise olid ajaga aga nii räbaldunud, et võtsin need juba mõne aastat eest raamilt maha ja panin paremaid aegu ootama. Ja kui tuli idee see lastetuba teha, siis teadsin kohe, et nüüd saab ka lamp uue elu. Selle ta ka sai ja ma olen ise väga rahul. Muhu motiividega rõõmsad varjud sai minu kallis lamp 🙂

Alguses pidin yhele laste tsärgile lihtsalt joonistama rahvariides lapse. Kui ma olin aga oma lambivarjud valmis saanud ja seda seeliku allääre riba veel parasjagu yle oli, siis vaatasin, et ohhoo! Ja täiesti juhuslikult syndis imearmas särk. Hakka või tootma 😀 Riidepuusaagisin pisemaks ja sellele joonistasin ka paar lille, et lõbusam oleks 🙂

Ja yhes õiges toas peab ju ikka mõnus olema. Pehme ja mugav. Ja patjadega on see asi, et nende pind kohe kutsub endaga midagi peale hakkama. Yks padi sai endale siidised rahvariideseeliku triibud ja seiklevad lepatriinud. Padi ise on 50x50cm, pilt selle on 40x40cm siidimaal.

Ja teine padi, see mis uneajal peab mõnus põse vastas olema ja yhtlasi und valvama, on Unelamba padi. Mu pisipojale meedivad lambad nii väga. Pehme ja kosutavalt jahe nagu pisike pilv. 100% puuvilla ja jooned siidiguttaga.

Juba ma-ei-tea-mis kuust teen ma selle aasta kalendrit, kavand on valmis, isegi osa pilte on suurelt valmis, aga no lõpuni ei ole jõudnud teha. Pakun, et see aasta saab enne otsa, kui kalender valmis. Aga siis on hea – muudan kuupäevad ära ja ongi järgmise aasta oma olemas. Igas asjas on midagi positiivset 😀

Igatahes selle aastat veebruar on eesrindlikult isamaaline

Ja siis leidis kasutust ka juba eelmisel sygisel valminud nagiplaat. Eesti tydrukuga kotike on uus.

Pisikestest detailidest olid toas näiteks need tillukesed Eesti tydrukutega vineerkarbikesed:

Ja minu härrad presidendid võtsid ka omad kohad sisse 😀

Pisike Tannu oli hirmus väga vapper ja kannatlik ja sai need pikad pinevad päevad Mustikas kenasti hakkama. Mis teha, kui emme töö on selline omamoodi 😀

Tema lemmik oli meie “toa” ees muhedalt laiutav suuuur õhku täis Caparoli triibuline elevant 🙂

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult saigi kogu see lugu alguse sellest, et mõtlesin hoolega eestluse ja eestlaseks olemise üle. Ja siis hakkasin välja töötama korralikku omaenda eestlaste kogukonda.

Eelkõige just selleks, et luua eestlaste päris oma malemäng, aga muidu ka. Mõtteid, mida nendega veel teha saaks, on paljupalju. Uurisin raamatutes ja netis hoolega rahvariideid ja yhel hetkel taipsin, et mul ON ikkagi vaja seda vana head rahvariiete raamatut. Aga kust seda veel leida? Antikvariaadist? Mul on tunne, et kõik, kelle see on, hoiavad seda ihu ja hingege.. samas mine tea. Juurtest kaugele triivinud eestlasi on tegelikult nukrusttekitavalt palju tänapäeval. Ja noh, eks ta ju on nii, et rahvariided ise, sellisena, nagu nad olid, 19. sajandi lõpus ja 20. alguses, on tänapäeval rohkem muuseumieksponaadid ja kasutusele võetakse vaid laulu- ja tantsupeoks. Ja siis ka hädaldades, et suvel on nendega nii palav ja torkiv ja paha. Ja täiskomplektid ongi ehk liiga pidulikud. Aga miks mitte võtta pisikesi vahvaid detaile ja kilde ning neid kasutada ka igapäevselt? See ju on ometi midagi meile ainuomast? See ju pole ometi pyha asja ryvetamine?? Minu meelest ei pea alati ju vinnipuhh ja mikihiir ja mäkdoonalds igal pool tooni andma. Ja kui kõhul võib julgelt kanda naigi ja adiidase märke, siis miks ei või kanda rukkilille? See Eesti Oma Asi on ju ikka pigem uhkusega kandmise kui varjamise värk 🙂

Ja nii see lastetuba mul valmis saigi! Mahedat maleruudilist vaipa ma Mustikast ei leidnud, selleks laenasime ehituspoest paraja hulga põrandaplaate. Vigurid said joonistatud, prinditud, lõigutud, kleebitud. Voodi ja raamatulugemiseks kôige mõnusama tugitooli laenasime Mustika mööblipoest ja tekstiilid kangapoest. Valge lambakujulise rahakassa tõime alt kingipoest. Põrand valgeks, liist ilusaks roheliseks ja nii ta on! Valmis sissekolimiseks 😀

Igatahes enda poisile teen juba lähitulevikus yhe vahva eesti mehe särgikese. Tõenäoliselt endale ka midagi.

Elagu kodumaa! Pikki ja tugevaid juuri ning ilusat aastapäeva teile! 🙂

Mõistatus ja kiisukallipadi

Ma olen elus! Ma elan ja ei näegi und, see on imeline tunne!

Kaks nädalat möödus võluväel ilma une ja toidu ja muu maiseta tohutusuure isetegemise ja -loomise tähe all. Ei olnud mul sel aastal mingit sõbrapäeva, jäi lapsel isegi vastlaliug laskmata emme tegemiste pärast. Kunst ja käsitöö ei tohiks olla nii hull ekstreemsport nagu see, mida ma just harrastasin, kõigi viiruste ja muude riugaste kiuste. Aga omal moel olen ma õnnelik ja rahul.

Kuigi me vahepeal veel nagu muuseas kolisime ka uude yyrikasse Õismäel, siis enda aadressiks võinuks ma neil nädalatel vabalt öleda vana Kadaka turu. Mustika Keskuse siis. Oma peas olen ma ikka veel seal – ohtlik on asju endale peas ja sydames nii ligi lasta. Nii tahaks juba sinna tagasi, vaatama ja pildistama. Ehk õhtul õnnestub, siis saan teile igasugu asjadest pilte ka näidata, mis seal suures toas ehk kaduma lähevad suure infomyra taustal.

Aga algatuseks yks pisike mõistatus:
MIS või KES on pildil? 😀

Ja minu viimaste nädalate udupealisuse ‘parim’ näide: olles sada korda käind padjavahetusprojekti foorumilehel, olin ma sygavalt veendunud, et viimane patjade lähetustähtaeg oli 15. veebruar. Ise veel imestasin, et kuidas nii vaikne on, pole postitusi ollagi, et nii vähe patju on uute omanikeni jõudnud ja et kas tõesti kõik on sellised viimasehetke rahmeldised nagu mina. Ja kui padi 14. veebruaril posti oli viidud vaatasin veel korra foorumisse ja pidin siruli kukkuma.. ma olin tervelt 1 kuu ja 1 päev tähtajast varem asja tehtud saanud. Olla nyyd siis õnnetu, et reaalsustajauga on hapud lood või hoopis õnnelik, et kordki elus on mul midagi enne täitsalõppu valmis? See on hea küsimus:D

Aga oma padja tegin ma Rohelisele või ehk siis tema pisikesele tytrele. Veendumus, et tuleks kassiga padi teha, tuli suht ruttu Rohelise blogi ja foorimpostitusi läbi kammides ja sõeludes. Ja mul on ytlemata hea meel, et Nellyle padi meeldib, see ongi peamine 😀

Siin siis veel kord seesama siidine kiisukalli padi:

Palju-palju päikest teile! 😀

Kristeli ja Karmeli nimetahlvid

Juba mõni aeg tagasi kirjutas mulle Krissu ja me rääkisime esialgu preemiakastidest tema toredate tytarde tarvis. Kuidagi aga kasvasid sellest algideest välja hoopis nimeplaadid.

Krissu vanema tytre nimi on Kristel. Ta on hästi tore tydruk, kellel on suur syda ja punaste raamidega prillid. Tal on pikad triibulised juuksed, mida talle meeldib hirmsasti lahtiselt kanda. Kristelil on ka yks tore pehme triibulise kampsuniga sõber. Ja kodus on neil pisike valge-kollase-punasekirju päriskiisu, kes yhe korraliku uudishimuliku kassina pidi ju ka ometi pildile pääsema. Eriti, kui saab veel yhe paraja kassikontserdi anda 😉 Klaver on Kristeli pildil aga mitte sellepärast, et kiisu saaks pisut ulakust teha vaid hoopis selleks, et Kristel õpib muusikakoolis seda kõige pisemat pilli. Vahva, eksole!

Krissu noorema tytre nimi on Karmeli. Tema on paraja krutskiga pisike preili, printsess noh 😀 Talle meeldivad lilled ja liblikad ja pallid ja muud sellised toredad värgid. Aga tal on suur ja hea syda ja tallidest mööda sõites uurib ta alati, kas hobused juba magavad. Just seepärast tuli tema pildile tukkuma yks armas kuldkollase lakaga unihobu. Ja ka Karmeli pildilt ei või puududa pere suur lemmik – kirju kiisu, kes sedapuhku on Karmeliga vigurite tegemiseks kampa löönud 😀

Vot siis sellised toredad nimeplaadid. Krissu pidi need esialgu tydrukutele sõbrapäeval yle anda, aga eks see oht on minu meelest alati, et kui kingitus on varakult valmis varutud, siis tahaks selle juba nii väga yle anda. Aga ega see ju kingituse väärtust kahanda 😀

Eile sain ka padjaprojekti padja ka valmis, nyyd tuleb veel postkontor leida ja padi teele panna. Kolimisega kaasneb alati pisike segadus ja kohanemine, seepärast pole mul hetkel veel aimu, kuhu selle padjaga siin suunduda.
Aga tegelikult ei taha ma isegi mõelda, mis hakkab juhtuma siis, kui ma täna õhtul saan kätte kauaoodatud värvid… Ees on hullumeelne, aga väga põnev nädal! 😀

Liina lillesärk

Eelmine nädalavahetus oli hull. Yks suur ja lõputu mässamine asjade kallal, mille tähtaeg pressis tugevalt peale ja kõrvale vingerdada polnud võimalik. Aga nyyd olen ennast enamvähem välja maganud ja eluvaim ning kontakt reaalse elu enesega hakkab ka sisse tagasi tulema 😉

Aga yks paljudest tegemistest oli minu jaoks eriti oluline –Yhel kallil inimesel oli tähtis päev, synnipäev! Ja kingituseks soovis ta endale värvilist liblikatega särki. Selle pidi ta endale saama!

Alguses joonistasin valgele särgile siidile mõeldud guttaga piirjooned. Mulle endale meeldis mustvalge särk ka väga

Aga kuna synnipäevalaps ootas midagi värvikirevat, siis tuli ka värvidega mässata. Puuvillasel kangal siidivärve kasutada on yks paras katsumus, kuna värv kipub valguma ja ka gutta ei peata seda nagu siidi puhul. Ostsin poest kyll ka värvi paksendava meediumi, mis peaks valgumist takistama, aga yllatus-yllatus – värv valgus kordi kiiremini ja hullemini :S Nii siis tuligi poolkuiva värvise 0-pintliga (kõige pisem) lihtsalt puhta värviga õrnalt tippida. Ja toonide osas on need siidivärvid ka nagu on… Värvimise peale kulus ikka tunde, ma enam täpselt ei teagi, kui palju, aga valmis see liblikasärk sai ja õigel hetkel yle antud ka. Palju õnne, kallis sõber! 😀

Nüüd tahaks juba õigete värvidega ja õigete toonidega asju ikka proovida teha! 🙂