Mustika Keskus kuulutas uue aasta alguses välja rahvuslike tubade sisustamise konkursi. Eelmise sügise jõulutoast, kus ma finaali pääsesin, olid mul nii head mälestused ja emotsioonid. See oli mu rutiinist välja kiskunud ja andnud põhjuse midagi suurt ja terviklikku teha. See andis põhjuse ennast teostada ja iseendale tõestada. Ja ma vajasin seda.
Mõtted sündisid kohe. Sellest pidi saama mitte ainult rahvuslik tuba vaid tuba Eesti lapsele. Ma olin enda sees läbi teinud kasvamise ja veendunud, et ma teen edaspidi asju ainult nii nagu ma ise tunnen ja püüa sobituda kellegi meeleheaks, sest ainult nii saan mina olla mina ja teha asja nii, et mul seda tehes ja hiljem tagasi vaadates on hea tunne. Õige tunne.
Kavand ketras suures plaanis mu peas ennast valmis mõne tunniga. Samal ajal käis taustal sügavam protsess. Mis on Eesti mõistes rahvuslik? Mis teile meenub esimese asjana, mis on päris Eesti oma Asjad? Tegin ennist ka kysitluse tuttavate seas. Kaheksast 5 ytles esimese asjana laulupidu. Mainiti ka rukkilille, rahvariideid ja maastikke, pankrannikut ja merd ja metsa, soid ja ka lipp käis paar korda läbi. Minu jaoks seostuvad rahvusliku teemaga eelkõige rahvariided, laulud, loodus. Kõik see lipu- ja uuema kirjanduse värk on selline uuema aja asi ja pole nagu päris juured või nii. Ma ikka otsisin sygavamalt, sealt asjade algusest. Nu päris jääaja taandumise ja viikingiteni välja ei tihanud minna, aga sellises veel kuidagi käega katsutava kogemuse jagu vaatasin tagasi küll.
Ma olin oma rahvsuliku toa sisekujundusvõistluse kavandi Mustikasse saatnud lapseisa vingumise kiuste, et korra juba edukalt osalesin, aitab küll. Aga ma niiniiniii väga soovisin seal osaleda ja mu usk sellesse, et ma tahan õiget asja teha ja sellega ka finaali pääsen, oli nii tugev, et aju ragistas servast kogu aeg, mida ja kuidas teha juba enne rõõmusõnumit ennast.
Kavand ise oli selline:
Ma pääsesin finaali! Finaalipääs tähendab seda, et sul on võimalik Mustikas oma tuba reaalselt üles ehitada. Elevus ja rõõm mu hinges olid nii suured juba ainuüksi finaalipääsust. Eeltööd algasid veebruari alguses. Päristöö algas sellest hetkest, kui ma eelmise nädala teisipäeva õhtul sain kätte oma värvid. Mitu toredate värvidega emailvärvi purki Caparolilt. Kuna ma ehituspoest ega ka mujalt, ei suutnud leida suuremõõtmelist pappi või õhukest vineeri, siis kruvisime vana kapi tagant ära vineertahvli ja töö algas. Värvid, olgugi, et emailid ja katavad väga hästi, imendusid nagu võluväel mitukymmend aastat kuivanud vineeri (paberil kusjuures jäävad nad imemõnusad). Mis siis ikka, ahastuses, et enam pole aega muud alust leida ja poognasuurune paber on antud juhul ka liiga väike ja ebamugav ka, pidin jääma oma ajast veidi näritud vineeri juurde ja võtsin appi endale tuttavad värvid. Hoolega Caparoli värve enda omadega segades ja kõvasti pintseldades sai neist kokku minu elu suurim maalaken. Maalaken just seepärast, et maali alumist raami asendab nö aknalaud. See on yks selliseid asju, mida ma ikka inimestele mõtlemiseks soovitan, kui nad tahavad lasta täis joonistada enda elamise seinu. Eriti lastetubasid, sest suur inimene võib ju 10 aastat yhe pildiga elada, aga lapsed kavavad ja katsu sa pubeka seinale piiluparte ja jänkusid jätta nii, et sellest suuremat probleemi ei synniks 😉 Aga maalakna tõstad mujale, pakid või kokku või vahetad pildi ja elad edasi. Mõistlik mõte, eksole? 🙂 Pealgi otstarbekas ka – on ka riiul, kuhu asju sättida ja teisalt tekitab see eriti pisemas ruumis avaruse ja avatuse tunnet. Selline visuaalne efekt, mida kasutatakse päris palju ka aiaikunstis. Näed siis, kaldusingi teemast kõrvale…
Minu maalaken ‘Eestimaa(l)’ on mõõtudega 160x100cm + raamid ja selle tegemiseks kulus mul mitu õhtut ja ööd ja selle tegemisest sain ma kahel korral totaalse peavalu, sest põlvili kylmal põrandal, pea kramplikult kuklas asja teha polnud just maailma mugavaim, aga tulemus on tore. Ja korraliku shoki sain korra ka. Olin terve öö värvinud ja vastu hommikut korraks unne suikunud. Kui ärkasin, siis… no mu pisipoja pisikesed käekesed olid mind aidanud. Lammastest olid saanud sebrad ja minu ahastus oli suurem kui see maal. Nii siis ongi lammastel värvi peal nagu villa. Kohe palju villa, oma kümm kihti, et varjata nende sebralikku olemust 🙂
Minu kõige lemmikum on lamp. Lamp ise on hästi vana ja mulle väga kallis mälestusese. Sain selle päranduseks kadunud vanatädilt, kelle juures ma pisikesena ikka neid lambivarje pähe sobitasin ja kujutasin ette, et need on peened kybarad. Plastikust varjukatted ise olid ajaga aga nii räbaldunud, et võtsin need juba mõne aastat eest raamilt maha ja panin paremaid aegu ootama. Ja kui tuli idee see lastetuba teha, siis teadsin kohe, et nüüd saab ka lamp uue elu. Selle ta ka sai ja ma olen ise väga rahul. Muhu motiividega rõõmsad varjud sai minu kallis lamp 🙂
Alguses pidin yhele laste tsärgile lihtsalt joonistama rahvariides lapse. Kui ma olin aga oma lambivarjud valmis saanud ja seda seeliku allääre riba veel parasjagu yle oli, siis vaatasin, et ohhoo! Ja täiesti juhuslikult syndis imearmas särk. Hakka või tootma 😀 Riidepuusaagisin pisemaks ja sellele joonistasin ka paar lille, et lõbusam oleks 🙂
Ja yhes õiges toas peab ju ikka mõnus olema. Pehme ja mugav. Ja patjadega on see asi, et nende pind kohe kutsub endaga midagi peale hakkama. Yks padi sai endale siidised rahvariideseeliku triibud ja seiklevad lepatriinud. Padi ise on 50x50cm, pilt selle on 40x40cm siidimaal.
Ja teine padi, see mis uneajal peab mõnus põse vastas olema ja yhtlasi und valvama, on Unelamba padi. Mu pisipojale meedivad lambad nii väga. Pehme ja kosutavalt jahe nagu pisike pilv. 100% puuvilla ja jooned siidiguttaga.
Juba ma-ei-tea-mis kuust teen ma selle aasta kalendrit, kavand on valmis, isegi osa pilte on suurelt valmis, aga no lõpuni ei ole jõudnud teha. Pakun, et see aasta saab enne otsa, kui kalender valmis. Aga siis on hea – muudan kuupäevad ära ja ongi järgmise aasta oma olemas. Igas asjas on midagi positiivset 😀
Igatahes selle aastat veebruar on eesrindlikult isamaaline
Ja siis leidis kasutust ka juba eelmisel sygisel valminud nagiplaat. Eesti tydrukuga kotike on uus.
Pisikestest detailidest olid toas näiteks need tillukesed Eesti tydrukutega vineerkarbikesed:
Ja minu härrad presidendid võtsid ka omad kohad sisse 😀
Pisike Tannu oli hirmus väga vapper ja kannatlik ja sai need pikad pinevad päevad Mustikas kenasti hakkama. Mis teha, kui emme töö on selline omamoodi 😀
Tema lemmik oli meie “toa” ees muhedalt laiutav suuuur õhku täis Caparoli triibuline elevant 🙂
Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult saigi kogu see lugu alguse sellest, et mõtlesin hoolega eestluse ja eestlaseks olemise üle. Ja siis hakkasin välja töötama korralikku omaenda eestlaste kogukonda.
Eelkõige just selleks, et luua eestlaste päris oma malemäng, aga muidu ka. Mõtteid, mida nendega veel teha saaks, on paljupalju. Uurisin raamatutes ja netis hoolega rahvariideid ja yhel hetkel taipsin, et mul ON ikkagi vaja seda vana head rahvariiete raamatut. Aga kust seda veel leida? Antikvariaadist? Mul on tunne, et kõik, kelle see on, hoiavad seda ihu ja hingege.. samas mine tea. Juurtest kaugele triivinud eestlasi on tegelikult nukrusttekitavalt palju tänapäeval. Ja noh, eks ta ju on nii, et rahvariided ise, sellisena, nagu nad olid, 19. sajandi lõpus ja 20. alguses, on tänapäeval rohkem muuseumieksponaadid ja kasutusele võetakse vaid laulu- ja tantsupeoks. Ja siis ka hädaldades, et suvel on nendega nii palav ja torkiv ja paha. Ja täiskomplektid ongi ehk liiga pidulikud. Aga miks mitte võtta pisikesi vahvaid detaile ja kilde ning neid kasutada ka igapäevselt? See ju on ometi midagi meile ainuomast? See ju pole ometi pyha asja ryvetamine?? Minu meelest ei pea alati ju vinnipuhh ja mikihiir ja mäkdoonalds igal pool tooni andma. Ja kui kõhul võib julgelt kanda naigi ja adiidase märke, siis miks ei või kanda rukkilille? See Eesti Oma Asi on ju ikka pigem uhkusega kandmise kui varjamise värk 🙂
Ja nii see lastetuba mul valmis saigi! Mahedat maleruudilist vaipa ma Mustikast ei leidnud, selleks laenasime ehituspoest paraja hulga põrandaplaate. Vigurid said joonistatud, prinditud, lõigutud, kleebitud. Voodi ja raamatulugemiseks kôige mõnusama tugitooli laenasime Mustika mööblipoest ja tekstiilid kangapoest. Valge lambakujulise rahakassa tõime alt kingipoest. Põrand valgeks, liist ilusaks roheliseks ja nii ta on! Valmis sissekolimiseks 😀
Igatahes enda poisile teen juba lähitulevikus yhe vahva eesti mehe särgikese. Tõenäoliselt endale ka midagi.
Elagu kodumaa! Pikki ja tugevaid juuri ning ilusat aastapäeva teile! 🙂
