Vanavanaema kootud kleidike

Tänan teid niinii väga armsate kommentaaride eest eelmistes postitustes! Susa ja Mannike uurisid, et ega mul pole raamatut välja tulemas. Hetkel pole, aga eks see yhelt poolt on ettevõtmise asi. Kirjastused huvi ei tunne, olen mitmel korral pakkunud erinevaid asju. Tuleb endal asi lihtsalt ette võtta oma riski peal. Kui aga keegi teist mõistab lastele kirjutada, omab ettekujutust või suhteid, kuidas seda teostada õnneliku kliendini ja puudu on just illustratsioonid, siis oleksin käpp kyll. Mul endal pole lihtsalt fyysiliselt enam aega kirjutamiseks. Mul on niigi suurteinimeste suurem kirjatöö ammusest pooleli ja hingab kibedalt juba kuklasse 😉 Aga lastele tahaksin nii väga midagi teha kyll. Mul on tegelikult mitu ‘perekonda’ tegelasi välja töötatud, isegi nimed ja iseloomustused olemas, vaja vaid kandev stoori taha saada ja väikelastel taas midagi kodumaist olemas 😀

Ma olen endiselt rahvuslikul lainel. Telekat pole ja uhkeis rõivais pingviine ei näe. Kuigi, kas see ongi nyyd nii oluline ja mis sinna yldse enam eestlaseksolemine puutub? Ainus, keda näha tahaksin ongi vist Signe Kivi. Ja loeksin yles, mitu inimest on julgenud tulla rahvarõivais. Nii igal aastal. Ja kui aus olla, siis ma ei saa aru sellest, miks rahvariideid Eesti synnipäeval nii vähe kantakse, sest rahvariietega ei saa eriti kuidagi libastuda – igast asendist ilus ja oma, aga ikka nad katsetavad oma veiklevaid imekostyyme, mis vahel tõsiselt silma riivavad… Võõrad suled, noh 😉

Kuna meil kolimine on alles pooleli, siis tuleb kaste lahti pakkides igasugu kraami välja. Nii jäi mulle paari päeva eest näppu yks vana kallis riietusese. Minu Ameerika vanavanaema näputöö. Kleidike minu emale. Tehtud oma 55 aastat tagasi, kui mitte 60. Imekerge ja peenest lõngast. Mulle tundub, et villane, aga pole selline kare ega karm, mõnusalt pehme on ja tõepoolest hästi kerge. Lõng on hirmpeenike ja suurest huvist otsisin mitu head minutit pahemalt poolelt mõnd lõngaotsakest – nii korralik töö, et no pole yhtki otsa – ja kui leidsin, siis sain 3 ‘kiudu’ ikka kokku, aga sirgeks tõmmates see lõng kyll jämedam pole kui nr10 niit.

Kleit on kootud nagu kampsun – esi- ja tagatykk ning varrukad. Vardad pidi ka hirmpeened olema. Ei taha isegi mõelda, kui kaua yhe rea tegemine aega võttis ja pikemal vaatlemisel minu silm kyll yhtki mustriviga ei taba. Nagu masinaga kootud, sest no nii krdi yhtlane on kõik. Ta kudus kyll hästi palju ja just suuri mustrilisi asju, aga no midagi niisugust pole mina enne käsitsikootuna kyll lähedalt näinud.

Ja tore on see, et minu ema kandis seda oma nooruspõlves ja minu jaoks oli see juba päris pisikesest peale unelamtekleit (ema pruutkeliti ei lubatud mul selga passitada kahjuks 😀 ), Tihtipeale seda sinist kleidikest selga proovides kasvasingi ma kord nii suureks, et sain selle maani ulatuva kleidiga peegli ees keksimise kõrvalt ka lõpuks põlvini kleidiga kodust välja minna. Uhke tunne oli. Kuidagi hästi eriline. Mingi vägi selles on 😀

Kõige enam on mul heameel aga selle yle, et see kleit läheb mulle täiesti vabalt ka praegu selga. Liiga mini ehk on, sest kunagi tegi ema selle keskosa tõstes lyhemaks- pubekal oli ju vaja sääri välgutada 😉 Ja ma natuke pelgan seda topletosa lahti harutada ja pikemaks alla tagasi lasta. Samas saab ju moodsal ajal kleiti suurepäraselt ka pykste peal kanda. Peab mõtlema selle yle 😀

Aga kleit ise siis selline

Ja natuke mustrit lähemalt Nii, et parajalt tihe töö ikka 😀

Kaunist õhtu jätku teile! 🙂