See aasta algas ärevalt. Ei olnud meist keegi eriti olemise ega tulemisega rahul. Jube tormamine oli. Kes võttis ükskõikselt, kellelel olid liiga kõrged ootused, kes ei saanud aru, mida teeb või tegemata jätab. Kisa, jonn, tormamine, rapsimine. Puudulik suhtlus ja läbirääkimata asjade iseenesestmõistetavaks pidamine. Nagu ikka on need kõiksugu arusaamatuste põhjuseks.
Aga kohe esimese päeva hommikul ledsin Isetegija postkastist Susa kirja. See oli tore. Mu muhuseelikuga lamp oli pääsenud sellesama aasta Isetegija kalendrisse.
Jaanuaris tegin komme. Erinevaid. Katsetasin ja otsisin lemmikuid. Veendusin, et igal ühel on ikka oma maitse ja eelistused. Arvestades möödunud aasta jaanuaris aset leidnud kurbi sündmusi, kui vanaisa ja isa kahenädalase vahega ootamatult surid, oli ka see jaanuar suhteliselt morn. Kuigi tegemisi jagus.
Veebruaris sõitsin kinnituisanud teel ühe auto otsapidi lumehange ja kraavipervele kinni. Ja sellest tekkinud pahandust ja jagelemisi jagus pikemaks ajaks. Aga sõbrapäeva ja vastlapäeva kokkulangevus tingis vahhvate kuklite sünni. Nende maitse on mul meeles. Need olid parimad, mida iial söönud olen. Mitte üleküpsenud, värsked, pehmed ja kerge, imeliselt lõhnavad pärmitaignakuklid. Täpiks i-le külmas oodanud vaarikatest toores moos kerge suhkruga ja kuhjaga vahukoort. Kord aastas ju tohib. Poisid nõuavad neid pidevalt, et millal taas! Moosi, mida Vantsu ei taha, saab Tan endale. Tasakaal ja harmoonia püsib 😀
Mis siis veel veebruarikuusse mahtus, ahjaa, kudusin aasta ema teki lappe ja veel suurema hoo ja hoolega harutasin neid, sest mustrid ja mõõdud ei tahtndu klappida. Ühe koherpadja tegin ka.
Märtsikuu lõpus saatsime taevastele mängumaadele oma pikaajalise sõbra ja kaaslase bullterjer Possu. See igatsus ei taha kaduda. Nahkhiirkoer Bats on sootuks teisest puust tegelane.
Aprillis oli Tannu 5. ja maruvahva sünnipäev ja tädi Älin oma jänesepesakonnaga oli üsna kustumatu mälestus ka ilma ajalooürikuteta. Aga samas oli meil esimese aprilli õhtupoolikuks mu konnaga, kes tahtis mu prints olla, aeg kinni pandud ja kõik avaldused tehtud ja maksudki makstud, et vahetada perekonnaseisu. Aga mõni päev varem selgus, et minna ei ole vaja. Konn keeldus oma vanematele sellest pisikesest seigast rääkimast ja mina keeldusin minemast, kui tema ei räägi, sest mina küll ei taha see paha olla, kelle poole hiljem vaadatakse, et miks me ometi rääkinud, et nende ainus poeg abiellub, eksole. No ja nii olen ma endiselt vaba ja vallaline ja kannan endiselt peale kõiki eluseiklusi neiupõlvenime. Aga ma pean tunnistama, et sellise asjade käigu üle tunnen ma nüüd pigem suurt ja sügavat heameelt. Ilmselgelt ei olnud me selleks sammuks valmis ja see oleks suur viga olnud, sets mingit suurt sihet rääkimata armastusets polnud meil ju kunagi. Veel üks fiktiivabielu võis vabalt olemata olla. Ja ega sellest pulmavärgist suurt keegi ei teadnud ka. Ärajäämisest siis ju veel vähem.
Aprillis kiskusid ajad kuidagi väga ärevaks. Tänu ärajäänud pulmadele hoidis konn eemale ja tegi näo, et tal on palju tööd. Samal ajal keris aga ärevust ema poolt mitmel korral õhku visatud lauses, et ta ostab mulle maja, läks veerema pall. Üks valus ja okkaline pall. Pall, mis lõpuks ostus pommiks. Nagu ma nüüd tean, siis puhastavaks ja heaks pommiks. Samal ajal hargnes paralleelselt veel ka teine draama – nõme muinasjutt, milles oli üheks osatäitjaks möödunud jaaniööl uskumatult printsiks muutunud kärnkonn, oli lõpusirgel. Konn oli mäda ja prints oli võlts ja muinasjutt oli väga vale. See oligi kõik liiga imalalt ilus ja hea, et tõsi olla. Ja kuigi ma püüdsin end kogu aeg valvel hoida ja kõigiks purustusteks valmis olla, siis ikkagi oli ehmatus suur, kui tõde päevavalgele ujus. Miks mul ei ole endiselt seinal suurt loosungit “Sa ei tohi ühtegi meest uskuda!” ? 😉
Aprilli keskel panin kasvama ühe laheda rahapuu sellele, kellest väga hoolisin, tädi Mummile. Ja aprilli lõpus pidasin ma taas iseenda sünnipäeva. Palju aastaid ei arvanud ma sellest päevast midagi. Tegelikult arvasin ja ootasin ja lootsin, aga seda ei märgatud ega peetud miskiks. Siis lõin ka ise käega. Aga eelmisel aastal utsitasid sõbrad mind ennast kokku võtma ja sel aastal oli juba palju suurem olemine. Number oli ka ilus ja maagiline. Ja seda oli ka pisihaldja nõiaköögis peetud pidu võlujookide ja -söökidega.
Mai alguses trummeldas mu peas üks ja kindel mõte. Puidust kilp. Puidust kilp. Puidust kilp. Ja tegelikult ootas Ehtne Eesti Male juba nii ammu väiksemas formaadis teostust. Kõik muu, mis selle kilbiga kaasnes oli lihtsalt veel kenake lisa. Ma ei maganud enne, kui see valmis oli. Ja ma olin ise sellega nii rahul. Ema aitas poisse hoida ja kilbi kohale viia. Suurem oli tubli eeskuju pisemale vennale ja õpetas vanaemale, kuidas üht pisikest poissi kantsledama peab. Nad olid nii tublid. Ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia tehtud töö eest oli kena tunnustus.
Maikuusse mahtusid veel emadepäev ja isetgeijate esindamine nii iseteigijate emateki üleandmisel kui ka sõdurite vahvate raamatute edastamisel. Ja oma kangatagavara armastusega lapates värvisin ühe ütlemata rõõmsa lapiteki. Samal ajal käisime ja vaatasime lootusrikkalt maju. Otsisime endale päris oma kodu. Ikka lootuses, et see parandab suhteid ja hoiab lähedasi. Aga kirves rippus õhus ja ma tundsin kuidas tuul ta vaheda tera all tigedalt hõõrus ja lõõtsutas.
Juuni alguses värvisin aasta naiivselt blondina söekat punast oodanud juuksed leekivaks ja tundsin, et see pole ikkagi see. Sõda on algamas. Üsna pea sai selgeks, et kuigi ma nii väga oma punast pead ihaldasin ja armastasin, siis antud hetkel oli see vaid enese sihtmärgiks seadmine. Mina aga tahtsin peitu pugeda. Lõin käärid patsi ja värvisin juuksed tumedaks tagasi. Kuldkihara ajastu oli läbi. Ka tulipunase aeg oli selleks korraks kiirelt läbi saanud. Ilmselgelt oli alanud uus ajastu.
Jaanipäev möödus pingestatult, sest kõik olid kogu aeg valmis plahvatama, aga kõigil olid head näod peas. Me pingutasime. Me ootasime pangast uut elu. Igaüks omal rindel. Kohe peale jaani aga selgus, et mullike läks plõksti… lihtsalt katki. Ei ole maja, ei tule oma kodu, ei tule poodi, pisikest kohvikut ega ka muud võimalikku. Kõik oligi vaid nende poolt niisama ülesköetud jama. Aga ma ju südames aimasin seda nagunii juba ette. Selle võrra oli veidi kergem. Ja ma ju tean, et ükskord jõuan ma nii kui nii oma unistuste teostamiseni.
Juulis olin vapper. Müttasin ringi ja sundisin end rõõmsaks ja rahulikuks. Püüdsin kõigest üle olla, kuigi hinges röökisid kõik need äsjaläbitud kogemused läbisegi ja tahtsid mind vägisi alla neelata. Aga ma õmblesin hunniku vahvaid kindaid, joonistasin öösel päevi ilusamaks ja käisin lastega väljas ja pidudel. Ja oma tädi juubelil. See pidu oli murdepunkt. Kohtusin taas paljude sugulastega, nendega, kellega polnud aastaid isegi näinud. Sest elu, otsustajad, suunajad ja peamiselt agaramad esilepürgijad olid teised tahaplaanile tõrjunud. Hoolimata kõigest, oli tädi juures ikka ja jälle tore olla. Peale pidu tõusis mingis mõttes päike ja helge valgus tuli korraks tuppa.
Ma olin kogu elu kuulnud, kui väga ma sarnanen oma isale. Tema suguvõsa naistele, mitmes eri liinis. Ma olin pilte näinud. Noh jah, sarnasusi tõesti leidus, kulmukaar ja näokuju. Aga teate küll neid vanaaja fotosid, seal on siga ja kägu ka hea fantaasia korral peaagu ühtemoodi. Aga just see rõhutamine alati, kui isa moodi ma olen, oli mu läbi elu kuklas kasvanud kahtlusi ja kõhklusi vaos hoidnud. Aga ikkagi olin ma aastate jooksul kogunud hoolikalt kokku kahtlased tähelepanekud, kus kellegi, kes midagi teada võis, keel vääratas või lähedaste reaktsioone minu täiesti tavapärastele küsimustele raseduste, laste sünni, imetamise ja kõige muu kohta. Kõik oli veidralt kõverpeeglis, aga mind veendi, et kujutan kõike ette. Aga ma ei olnud lõpuni päris kindel. Sarnasus isaga oli olemas. Või ma soovisin, et see oleks olemas, sest pidasin temast nii väga lugu. Ma olin ema käest aastate eest mõnel korral palunud, et ta tõtt tunnistaks ja kinnitaks või lükkaks ümber, aga tema vastused olid alati ähmased. Võin ju mõista tagamaid ja seda, et nii palju aastaid hästihoitud saladus polegi nagu enam vale vaid ongi päris ja õige. Usk ja lootus on tugevad relvad. Ma ei tahtnud talle kuidagi haiget teha. Ma vajasin tõde vaid iseenda kohta, et mõista paremini maailma enda ümber. Mõista seda, mis minuga elus kõik juhtunud oli. Veresuguluse puudumine oleks nii paljud haavad ja okkad lihtsalt minema pühkinud… Aga ma ju vaid kujutasin kõike ette…
Aga juulis Mulgimaalt, tädi sünnipäevalt, tagasi pealinna sõites, lõi mul korraga tuluke põlema – kogu see majajama, kohtumine sugulastega – äkki tädi teab midagi. Kelleltki teiselt ma küsida ei osanud. Peo ajal ei saanud, aga nädal hiljem sõitsime tädi juurde tagasi. Küsisin otse ja keerutamata. Ta kohkus. Ta ei olnud selleks valmistunud. Ta ei olnud kindel. Aga ta teadis inimesi, kes võivad midagi rohkemat teada, sest keegi oli talle kunagi midagi sellist rääkinud, aga ta ei uskunud.
Ma elasin nagu teises aegruumis. Ma leidsin selle inimese üles, kes mu tädile oli minu lapsendamisest rääkinud ja ta kinnitas, et ma ei ole oma vanemate laps. Ega ka oma õe pärisõde. Ka sünnikuupäev on muudetud. Et mõtteid mujale saada õmblesin ammu meeles mõlkunud mõmmiku. Kaisukaru on turvaline. Selle tegemine andis hea tunde ja pani mõtlema kui palju on veel neid, kes salaja nii väga abi ja tuge vajaks. Kasvõi üht kaitsvat karumõmmi. Sellises olukorras, teades, kui raske seda kõike taluda on, on alati tunne, et tahaks teisi aidata ja toetada. Teise muret on selgem ja lihtsam mõista ja kuulata ja siis seeläbi näha ka enda olukorda selgemalt ja paremini. Me viisime sellesama mõmmiku poistega vanalinna ja lasime tal endale uue elu otsida. See oli minu jaoks tegelikult palju sügavama tähendusega seiklus. Aga sellest ei olnud ma võimelise siis veel rääkima. Poistele tegin ahv Aadu pildiga koti ka, sest ähmase olemise keskel tundus jälle korraga, et ma muudkui teen ja teen, aga enda lastele ei tee ma kunagi midagi. Ja päev enne seda, kui maailm kapitaalselt peapeale pöörati (tegelikult see oli juba ammu ju pea peal, aga tegi siis veel kiiruga mitu tiiru peale), kirjutasin ma ühe tingliku muinasjutu.
Ma olin eelnevalt juba läbi sünnitusmaja ja perekonnasesuameti jõudnud inimesteni, kelle käes oli võti minu salapärasesse minevikku. Ma olin pahane, ärritunud, solvunud, pettunud. Mitte selles, mida ma teada juba olin saanud, vaid selles, et ma olin ju palunud, et mulle tõtt räägitaks.. Tunda, et sa ei ole väärt ausat sõna, et sinu eest otsustatakse kõik ära, sest nii on kellelgi teisel mugavam ja parem. Kõik see tekitas mõõtmatut ängistust. Kui mu ema oleks mulle aastaid tagasi, siis kui ma temalt otse tõde soovisin kuulda, õigust rääkinud, siis oleks see teadmine olnud vabastav ja ma oleksin pigem olnud rõõmus, rahul ja tundnud austust, tänu ja headmeelt tema suhtes ja ma oleksin oma südames rahu leidnud väga mitme läbi elu hingel kripeldanud asja pärast. Aga samas ma mõistan, kui raske tal oli sellest kõigest rääkida ja miks ta vaikida eelistas.
Augusti keskel, käis pauk. Sest ma teadsin korraga liiga palju ja ma ei kavatsenud alla anda enne, kui ma tean kogu tõde. See oli eluliselt kõige vajalikum asi üldse. Seda pauku oli juba ammu oodata, sest see heljus mitu kuud kurjakuulutavalt õhus. Edasi tuli aga suur ja sügav, väga vaikne udu. Nõiaudu. Mulle ei meeldi sügised ja talvepimedusele vastuastumised teps mitte.
Jah, ma tegin mingil hetkel pikalt ja põhjalikult pühendudes ühe suure lasteaialipu ja ma heegeldasin isateki jaoks siniseid ruute, joonistasin palve peale suure portsu puidust silte Meribeli-poodi ja ma tahtsin uskuda, et ehk on kõigel siiski mingi mõte ja sügavam tähendus. Ma piitsutasin ennast ebainimlikult. Samal ajal virvendasin helendava inetrnetiakna juures ja ootasin midagi, mis mind ärataks sest unest. Aga uni muudkui keris ja keris, kuigi reaalses elus ei juhtunud mitte midagi, kõik käis meil kodus ikka vanu radu pidi, rutiinsete tegemiste sekka mahtus ka põnevamaid tegemisi, siis ikkagi igal nädalal helistasin linnavalitsuse ametnikutädile küsimaks, kas on uudiseid, aga neid ei olnud ikka veel. Öödest said jälle ööd ja ööd ja ööd. Ühel hetkel avastasin, et olen Marelile lubanud temaga koos laadale minna. See oli napp kaks nädalat enne Mardilaata. See tuli lambist ja äkki. Aga lubadus oli lubadus. Kõik oli läbi räägitud ja kokku lepitud ja siis istusin ma maha ja tegin ja tegin ja tegin oma asju. Poisid olid nii tublid ja arusaajad ja läksid kenasti igal õhtul normaalsel ajal magama suurema puiklemiseta. Pingutasin nii väga. Oli tunne, et kui ma sellega hakkama saan, siis saab kõik muu ka korda. Alati varem, kui mul see tunne olnud oli, siis ju sai. Kõik sujus. Mul sai valmis karukalender. Ma joonistasin taas ennastunustavalt ja see pani mind tundma, et ma päriselt ka elan. Ainus, mis ei sujunud, oli laadaboksi jaoks lubatud seinasüsteem. Mul oli häbi juba küsida, et millal ja kaugel asjad on. Aeg tiksus ja vastus “kohe, kui saan” ei olnud enam ammu ammendav. Ma ise elasin sütel ja Marelile ka midagi kosta ei osanud. Ootasin. Lõpuks seinu ei tulnudki. Aga õnneks tuli kõrvalt kolmas pea appi ja nii olidki boksiseina-aseained olemas – ilusad värvilised riiulid. See laat oleks mul käimata jäänud, kui poleks olnud häid sõpru, kes oma abikäe ulatasid sellel pöörasel ajal. Aga siis sai see kõik õnneks läbi.
Augustikuust novembri keskpaigani kaudus aeg nagu ühe silmapilguga. Ma tegelikult praadisin ja ootasin ja ootasin, helistasin, kirjutasin ja ootasin. Pinge ja põlgusega olin ma juba harjunud. Ja siis, ühel täiesti tavalisel lumisel talvepäeval, pisut peale pisema pisipoja kolmandat sünnipäeva, tuli vastus. Helises telefon ja tutvustusele järgnes kiirel, soravalt ja lakooniliselt:
“Jah, te olete lapsendatud. Sünnikuupäeva on muudetud 13 päeva. Vallaslaps. Bioloogiline ema surnud 2009. aastal.”
Vaikus.
“Aga teil on kuus õde-venda.”
Aga mis siis nüüd edasi? Rääkisime ametnikutädiga ebaharilikult pikalt. Inimlikult. Ta lubas otsida ja uurida. Kindlust, kas midagi veel kunagi selgub, ei ole, aga vähemalt olen ma pika sammu võrra tõele lähemal. Kas ma tõesti pidin siin ilmas elama 33 aastat, et sellele kõigele alles nüüd kinnitus saada? Saada teada, et ma ei olegi üksinda, sest see on mu elus olnud vaat et kõige suurem painaja, sest mulle on alati tundnud, et mu õde pole kunagi tahtnud olla mu õde olla ja ma olin tal alati ees, liiga teistmood ja talle sobimatu. Noh, me oleme lihtsalt inimesed erinevast galaktikast, ju siis nii peab olema. Natuke oli tunne, et oleksin puuga pähe saanud. Ma ei olegi Sõnn, nii Sõnn kui ma ka olemuselt olen, vaid pesuseht Jäär? Selle teadmisega ei osanud ma mitte midagi peale hakata. See oli vist isegi käige enam segudusse ajav fakt, sest sellega ei osanud ma üldse arvestada. Aga samal ajal oli natuke rõõmus ja kergendav tunne ka. Natuke oli kurb ja kahtalne ka olla. Aga alles pika kõne lõppedes hakkasid kerkima küsimused. Ja mida lähemale aeg uuele aastale loksus, seda enam keerles mu peas küsimusi.
Helistasin nagu ikka igal nädalal ja midagi uut ei kuulnud. Mul paluti helistada detsembri viimasel nädalal, et ehk on selleks ajaks midagi selgunud mu bioloogiliste õdede-vendade kohta, sest enne pidi ametnikutädi ise asjas selgust ja kinnitust ja lubatähed saama. Lootus selles osas kippus üha enam kaduma. Äkki nad ei tahagi minust midagi teada? Pime külm pikk talv. Üksindus. Üksildus. Ma olin oma kahe pisikese poisiga justnagu päris üksinda jäänud. Või vähemalt ma tundsin nii enda sees, sest külalisi meil ju ikka käis ja ise käisime väljas ka. Tegin pisikesi ja kergeid asju, et ma oma tegemisi päris tegemata ei jätaks. Aga ega tegelikult mingit indu ja tahtmist ma omi asju pärast neid suuri sügisesi rahmeldamisi ja Mardilaata polnud ka. Vaid kohusetunne ja sõnapidamine tellimustööde sundisid takka. Hetkeks tundus, et ainus hea asi mu elus on pojad ja armastus poiste vastu.
Kogu selles virrvarris vaikselt oma üsna kodust ja suuresti rutiinset elu elades ei saanud ma vist ise ka päris täpselt aru, mida toob endaga kaasa pisema poisi kolmeaastaseks saamine. Kuupäeva kukkudes sadas korraga kübeke karmi reaalsust mu talvekülma ja pimedasse maailma ja avas halastamatult silmad. Mul ei olnud sel hetkel ühtegi suuremat tellimust ega konkreetsemaid ettepanekuid, mis mu tegemisi edasi viinud oleksid sel määral, et ma saanuks isikliku firma arvelt endale lisaks palka maksta regulaarselt. Peamine mure oligi see, et koduse emana pole mul enam ravikindlustust. Aga ma tahtsin lastega kodus edasi olla nende kooliminemiseni. Ja “hea ja lihtne” lahendus end minna ja töötuna arvele võtta polnud ka nagu see, mis õige oleks. Esiteks polnud see muidugi eetiline, sest ma oleks ju töökoha leidnud, kui ma seda tahtnud oleksin. Töötud on ikkagi need, kes tööd otsivad. Mina otsisin vaid oma firmale uusi väljakutseid. Lisaks eeldanuks see, et ma sulgen või peatan oma ettevõtte tegevuse ja seega sulgeksin ka kõik kanalid ja võimalused ja ühtlasi olekski mu unistustel kriips peal. Firma raha on olnud pidevalt ringluses, et sellele väikesele ettevõtmisele lõpuks hing sisse puhuda. Aga vähemalt olen ma käitunud ausalt. Ma ei ole äriinimene, numbrid ja rahaküsimine on minu jaoks sügavalt vastumeelsed asjad. Ma tahaksin lihtsalt inimesi õnnelikuks teha, rõõmustada ja naeratama panna ja ennast seeläbi hästi tunda. Aga südamega asja teha saavad vaid need, kel on seljataga tagala. Samas ei taha ega vaja ma kellegi abirahasid ja almuseid, ma tahan ise hakkama saada! Ja ma saangi oma elu ja lastega vaikselt hakkama, keegi ei kannata ei nälja ei millegi muu pärast, lihtsalt alati saaks paremini, uhkemalt ja edevamalt ja seda pole ju patt soovida? Küll aga loodan ma sisimas, et kord viib elu mu kokku inimesega, kes usub sama veendunult kui mina, et sellel kõigel on jumet. Ja siis uhkeb kõik õitsele. Senikaua katsun ise vaikselt pusida ja hakkama saada.
***
Selle koha peal muutus seesinane postitus pikaks ja lohisevaks ja ma kaldusin oma tegemiste kajastamiselt hoopis oma tunnete ja mõtete analüüsimisele. Ma lugesin seda lugu siin väga mitu korda risti ja põiki ja jätsin postitamata. Mis ma ikka inimeste kaunist, hella ja õrna jõuluaega häirin. Jätsin selle loo sinnapaika ja punnitasin sentimeetrine pind jonnakalt sügaval paremas pöidlas värvida ära veel viimased jõuluaegsed tellimustööd. Sedasi pöial püsti. Kõrvalt oli seda ehk isegi koomiline vaadata. See, kuidas ma selle pinnu sain, oli ka paras ooper – meil oli vaja keset talve tuppa telk püsti panna 😀 Ja sel hetkel kui ma kupeltelgi liigend “pulka” kokku lükkisin, libises üks käest ja vastik terav plastikkiud tungis mu pöidlasse. Osa sain kätte. Osa jäigi kusagile luu lähedale tuikama. Haigakekassa kindlustust mul aga ju polnud. Ja mitte kunagi varem polnud mul arstiabai vajavat traumat olnud. Nagu kiuste! Mõned tööd pidin ka ära ütlema, sest talumatult valus oli see sõrm. Aga kõik ootasid jõule, kes vähem, kes rohkem. Käis suur sahmimine. Ma aitasin päkapikkudel poistele soetada mõned ihaldatud kingitused ja lihtsalt olin. Ei oodanud ise enam suurt midagi.
Teisipäeva, 21. detsembri hommikul, ärkasin ma varahommikul nõudlikult lärmava telefoni peale. Helistas seesama ametniktädi. Sedapuhku oli ta kohe eriti õhinas. Vurstas mulle telefoninumberi ja käskis sellel helistada, sets mu kõnet juba oodatakse. Esimese pauguga ei saanud ma suurt midagi, aga ma istusin maha ja valisin värisevate kätega numbri… Soovitan soojalt teil nüüd ka istet võtta.
Tund aega hiljem olin ma rääkinud enda kahe vanema õega. Veel mõni tund hiljem kirjutanud veel kahe nooremaga. 21. detsembril kell 18:02 seisin ma kesklinnas ühe maja ees ja mind lasi värvast sisse mu kõige vanem õde. (Ikka veel ajab silmad märjaks. Imelik, et halvad asjad ei aja mind enamasti nutma, aga ilusad reeglina küll). Kolmanda päeva lõpuks olen ma esimest korda elus kohtunud oma kolme õe ja vennaga ja nende lähedastega.
Kui ma esmaspäeva õhtul magama läksin, siis ei olnud ma kunagi olnud ühegi lapse tädi. Teisipäeva hommikust alates olen ka laksust 14-kordne tädi. Saate aru? Mina ikka veel ei saa. Võibolla kui kogu seda kampa kord koondununa näen, siis ehk hakkab kohale jõudma. Mul on päris oma vend ja viis õde. Vanem vend ja viis õde!! Ma ei olegi enam üksi! Saate aru? Pisitasa asetuvad pusletükid paika ja kui enne, kogu mu eelnev elu, oli vaid karp segipaisatud tükkidega, siis nüüd saab juba pildist aimu. Ja see on nii võrratult hea ja selge tunne.
Esimest korda elus usun ma jõuludesse. Ja tegelikult, kui nad ei olegi mu bioloogilised sugulased, sest on väga võimalik, et paberites on midagi risti ja rästi vahetatud, siis pole ka sellest midagi, sest nii on ikkagi ilus ja tore ja hea. Olulisem, kui missiganes päritolu, on see, et ma tean, et olen südamest sündinud ja kasvanud maailma parimas kodus oma kõige kallimate lähedastega. Nii pidigi minema ja tõde vabastab ja annab armastusele, austusele, lugupidamisele, mõistmisele ja hoolimisele sootuks uue ja palju vägevama mõõtme. Mul on kahju ainult sellest, et ma oma isale seda ütelda ei saanud. Aga ma usun, et ta teab.
Esimest korda on minu jaoks jõuludes midagi tõeliselt imelist. Ilus ajastus ju. Jõulud on olemas, see on kindel. Ja imed on ka olemas. Ja leppimine on ka olemas. Ja andestamine.
Imelist, sooja, helget, valget ja karust jõuluaega teile soovides!
