Ma olen aastate jooksul Ôppinud ja teinud mitmesuguseid asju. Vahepeal olen nÀiliselt ka mittemidagi teinud, aga kui teinud, siis vaid seda, mis mu silmad sÀrama paneb ja loob hea tunde, et seda on ka pÀriselt vaja. Muidu polegi ju mÔtet?
Kui maastikuarhitektuuris ja avalike alade kujundamises oli poliitiline tellimus minu jaoks loovust pĂ€rssiv ja ebakindel ning niisama koduaedade kujundamine vĂ€ljakutseid sageli mittepakkuv – murulapi ja elupuuheki suudab igaĂŒks ise ka plaani ja kujunduseta endale rajada ega pea mulle selle eest maksma. Siis mis mind selle eriala juures köitnud on, on (linna)ruumi psĂŒhholoogia ja soov seda mĂ”ista. Inimene linnaruumis, tema kĂ€itumine, tema suunavalikud ja peatumise kohad, tema pĂ”ikamised-lĂ”ikamaised. Mis teda rahustab, mis teda ergutab, kus tal on hea olla. Mis toob inimesi kokku ja mis neid hajutab, mis lisab kiirust. Mis muudab linnaruumi kasutajasĂ”bralikuks ja turvaliseks. Ja linnaruumi maamĂ€rgid, millel on oma eluline-oluline koht me orienteerumises ja ka emotsioonides-mĂ€lestustes. Ja valgus ja vari linnaruumis. VĂ€rvid! Jooned! Pinnad. Vormid. KĂ”ik see on minu joaks endiselt nauditav ja jĂ€lgin seda igal pool ja kogu aeg. Ma vĂ”iks vabalt olla ka tĂ€na nĂŒĂŒd ja praegu maastikuarhitekt, aga praegu pole see hetk. See teadmistepagas ja mĂ”istmine on aga nauditav.
Sisekujundus. Omal moel pole suurt vahet, kas kujundada vĂ€lis- vĂ”i siseruumi. LĂ€htuma pead ikka objekti funktsioonist ja muudest iseĂ€rasustest ja looma keskkonna, mis vastab ootustele ja vajadustele. See just ongi vĂ€ljakutseid esitav! Ma ei ole sisekujundust kunagi Ă”ppinud, ometi olen ma Ă”ppinud tegijate kĂ”rval olnud auhinnatud ja tunnustatud selle eest, mida ma teinud olen. Ma ei tea ehk valgustite hingeelust kĂ”ike ja mul on sĂŒgavalt ĂŒkskĂ”ik trendidest ja moetoodetest, aga ma olen lĂ€htunud eesmĂ€rgi, kliendi soovide ja iseenda nĂ€gemuse kooskĂ”lastamisel enda sisetundes. Ja ma olen seda teinud edukalt. Isetegemine ja loomine, erinevate tehnikate tundmine, kindel kĂ€ekiri nii joones, kujundis kui vĂ€rvis on see, mis on mulle omane. Ma ei oska luua hingeta ja sĂŒdameta asju. Ma ei pea seda ka vajalikuks. Mitte miski ei ole juhuslik. Igal detailil on oma lugu ja tĂ€hendus. Ja mis peamine, miski pole igavene ja fikseerunud – rÔÔm olemisest ja mĂ€ngulust kĂ”iges lihtsalt peab olema, selleta ei saa ei olla ega elada.
Ăendus on ju nĂ€iliselt hoopis teisest ooperist valdkond? Minult kĂŒsiti medkooli minnes sageli, et miks ma elus kannapöörde tegin. Aga kas ma tegin? Nii ja naa. Mina enda jaoks nĂ€en nende erialade vahel tugevat seost. Sest nad keskenduvad kumbki omal moel inimese heaolu ja turvatunde loomisele. Ja kokku saab sellest ilus tervik. Mis vĂ€rvi ruumis sul on hea olla? Mida sa soovid aknast nĂ€ha? Kuidas sa ennast tunned selle kĂ”ige keskel? Mis teeb su olemise paremaks? Varbad niiskes rohus? Kaenla all nohisev koer? Pehme kohev tekk? Padi seljataga vĂ”i jalge all? VĂ”i hoopis teadmine, kuidas ennast mugavamalt sĂŒstida? Kuidas leevendada hirmu? Motivatsiooni leidmine raviga jĂ€tkata? Mida ja kuidas saab muuta? Vahel ei saa paljut, aga sellest vĂ”ib piisata. Vahel saab pea kĂ”ike.
Töö kliendi vĂ”i patsiendiga on peen kunst. Samas on see inimest kuuldes, kuulates ja Ă€rakuulates ning tunnetades sĂŒgavalt sisetunde, klappimise ja koostöö kĂŒsimus. Nii nagu ei saa talle kujundada lĂ”puni meelepĂ€rast ruumi, ei sise-, vĂ€lis- ega keharuumi, ilma teda kaasamata. Inimest ei saa terveks teha ja parimat elukvaliteeti tagada kĂ”igist maailma parimatest vahenditest hoolimata, kui puudub ĂŒhine keel, mĂ”istmine ja koostöö, sest lĂ”puks on ta ikka oma keha- ja hingeruumis ise ja ĂŒksinda. Kui ta seal ennast hĂ€sti ei tunne, siis ei ole see hea. Sa vĂ”id olla tehniliselt maailma parim Ă”de ja panna kinnisilmi pea alaspidi halle kanĂŒĂŒle igale poole tĂ€istabamusega ja teada peast ja osata mida kĂ”ike, aga kui sa ei oska inimesega suhelda, teda tema olukorras, tema hirmude ja murede ja ka rÔÔmudega kuulata, mĂ”ista, toetada ja luua usalduslikku suhet, siis sellest kitsa valdkonna maailma parimast pole eriti tolku. See jÀÀb poolikuks ja poolik pole tervik. Ehk see ei ole hea lahendus.
Miks ma ei lĂ€inud Ă”ppima psĂŒhholoogiat? No et see on ju sarnasem inimhingeruumi kujundamisele. VĂ”i siis pigem ikka inimese toetamisele, et ta ise oma keha- ja hingeruumi kujundaks. Ma Ă”ppisin Ă”eks, et teada rohkem neist protsessidest inimese sees ja ĂŒmber, millega ta reaalselt peab silmitsi seisma ja toime tulema. Niisama motivatsioonijutust pole tolku, kui sul puudub ettekujutus sellest, mida toob endaga kaasa nt igapĂ€evane sĂŒstimise vajadus, ebamugavus, valu, pidev valvel- ja valmisolek. Mida tĂ€hendab tegelikult see, et sul polegi vĂ”imalik puhkust oma haigusest vĂ”i olukorrast vĂ”tta. Mitte kunagi. RÀÀkimata kehataju muutustest, suremisele hoopis teise pilguga vaatamisest ja eluks vajaliku sĂŒstimise puhul kasvĂ”i kĂ”ige elementaarsema – nahakahjustustega toimetulemiseni. Elu on nĂ€idanud, et keksmine psĂŒhholoog, kui tal ei ole isiklikke kogemusi ja vastavat ettevalmistust, neist asjust tegelikult aru ei saa. Ăde, tugunedes oma ettevalmistusele, tegelikult peaks kĂ”ike seda aga mĂ”istma.
Minu elu lĂ€ks kuidagi nii, et ainult Ă”endusest jĂ€i mulle vĂ€heks ja paralleelselt sellele Ă”ppisin ma samal ajal ka nĂ”ustajaks ja koolitajaks. Sest patsiendi vajaduste ja murede ja ootuste mĂ”istmine ning tema toetamine on investeering tema parema heaolu hĂŒvanguks. Ehk kĂ”ik algab ja kestab edasi vaid tĂ€nu suhtlemisele, emotsioonidele ja motivatsioonile, mida me aitame inimesel leida ja toetada. Olgu see siis lĂŒhi- vĂ”i pikaajaline protsess, pĂ”gus vĂ”i sĂŒgavuti minev kontakt. Mulle meeldis nĂ”ustaja ja koolitaja amet, kuigi ma selles ehk kuigi traditsiooniline ei ole. Ăe oma mĂ”istagi ka, sest selles sain ma selle kĂ”ik kokku liita.
Kuna ma olen viimased poolteist aastat elanud mingis aegruumi augus, kus mul ei ole olnud vĂ”imalust ennast eriliselt teostada selles, milles ma olen hea, siis muu ei tundunud tĂŒkk aega ei huvitav ega motiveeriv. Milleks? Mille nimel? Kellele? Mulle tundus tĂŒkk aega, et mind on maailmast lihtsalt isoleeritud ja kĂ”ik, mida ma saavutanud ja Ă”ppinud olen, on rentslist alla lastud. Tohutu hirm, et kĂ”ik lĂ€hebki raisku ja kaduma ja ma unustan Ă€ra kĂ”ik olulise. See hirm halvas mu tĂŒkiks ajaks. See on veidi sarnane uuesti kĂ€imaĂ”ppimisele, uuesti kirjutamaĂ”ppimisele. Sa tead, et sa oskad, aga sa ei suuda. Su keha ja mĂ”istus ei tee koostööd. Kuidas leida enda koht selles uues maailmas? Kuidas leida iseennast taas ĂŒles? Mida ma ĂŒldse elult tahan? Surud kĂ”ik valusa ja kurva maha, puhud pahinal kibeduse ja nukruse endast vĂ€lja, Ă€igad pisarad kĂ”rvale ja teed hea nĂ€o pĂ€he. Korrutad ja korrutad ja korrutad endale, et sa saad hakkama. Nui neljaks, aga saad. Huhh, oleks nagu parem… aga keda ma petan? Iseennast Ă€kki?
Selleks, et iseennast taas ĂŒle leida, on vaja ennast nii paljukestki motiveerida, et ma ennast uuesti kuulma ja nĂ€gema hakkaksin. Tundma! See kontakiloomine selles nĂ€ilises oleluses oligi vast kĂ”ige raskem, sest oma sĂŒdames ja peas olin ma ju ikka Eestis. Kinnitasin endale, et see kĂ”ik on ajutine. See saab varsti lĂ€bi ja siis jĂ€tkan sealt, kus pooleli jĂ€in. Aga vaikselt hiilib siis ligi arvamus, et nĂŒĂŒd vist ikka ongi nii, et siin ma olen ja ma ei lĂ€he veel nii pea mitte kuskile tagasi. Paigalseis pole valik ja edasi minna… no edasi tuleb lihtsalt minna ja valida on kas, pea norus möödunut taga nuttes vĂ”i siiski uudishimuga tulevikku piiludes ja luues oma elu ja pĂ€eva tĂ€na nĂŒĂŒd ja praegu. Kust leida motivatsioon? Iseenda teadmiste pagasist?
PsĂŒhholoog vajab ka psĂŒhholoogi, eksole. Keda vĂ”i mida vajan mina? Antidepressante? Proovitud, pole praegu vaja. Korduv depressiivne episood oma vĂ”ludega on lĂ€bitud etapp eelmise aastatuhane lĂ”pus, rohkem ei viitsi. Ma ju tean, et ma suudan ennast kokku vĂ”tta kui ma vaid tahan. Aga kas ma tahan? VĂ”i vaid arvan, et tahan, aga tegelikult ei suuda? Mis mind motiveeriks? Ekstreemsused? Ei aitĂ€h. Ma tahaks rahulikult ja mĂ”nuga leida selle Ă”ige tee ja teha rahulikult ja mĂ”nuga ja suure kirega seda, mida iganes ma siis teha vĂ”iksin.
Hingehoid? Uus tase ja tahk nĂ”ustamisele. SĂŒgavam mĂ”istmine ja oskus toeks olla. Servast teen lĂ€bi kriisitöö koolituse. See on oluline, sest olen seda alati tahtnud rohkem osata, et see vajadusel varnast vĂ”tta oleks. Ravimite nimed ja toimed ja annused hakkavad vaikselt meelest kaduma. Aga tegelikult polegi mul neid vaja enda peas kogu aeg kanda, sest ma tean, kust ma nad kiiresti leian, kui vaja on. Oskan ma veel kanĂŒĂŒli paigaldada? Muid toiminguid? Ahh, kĂ”ik on taastatav. Servast loen ikka materjale EKGst, et midagi veel mĂ€letada, kui mul kunagi peaks olema vajadus ĂŒle kellegi Ă”la millestki aru saada. Olgem ausad, kui pole otseselt eluohtlik, siis ega ma ei saa ikka kĂŒll. Hmm, aga kui Ă”piks ikkagi arstiks. Vanus? Kaua ma saaksin selles ametis maailmale kasulik olla? Lihtsalt iseenda jaoks pole ju seda kĂ”ike vaja. VĂ”i siis kasvĂ”i teeks lihtsalt mĂ”ned esimesed kursused lĂ€bi, saaks hea pĂ”hja alla, siis on ka kuidagi turvalisem olla. Tegelikult oleks turvalisem, kui teeks katastroofikorralduse magistri Ă€ra. Ja viiks lĂ”puni mĂ”tte saada intensiivĂ”eks. Nii, aga turvalisem mulle endale? VĂ”i maailmale? Peaks ma midagi Ă”ppima endale vĂ”i maailmale? Pean ma ĂŒldse veel nii vĂ€ga midagi uut Ă”ppima? VĂ”i peaks hoopis kasutama seda, mida ma juba oskan. Tegelikult oskan ma ju juba vĂ€ga paljut. No ja tegelikult ma omal moel seda ka kasutan. Kogu aeg. Lihtsalt veidi teises vĂ”tmes, kui seda oleks palgatöö. Ja hea on teada, et nii roostes ma ehk ei olegi.
Aga vahel olen ma ise hirmus katki. Siin on end hea peita, sest keegi peale omade nagunii ei tea ega nÀe. Piisavalt kaugel olen ma reaalsest elust. Ja mingi programm sunnib nagunii kÔike eluks vajalikkus lihtalt tegema, aga sealt edasi, kui kohustused on tÀidetud, tuleb auk. Siis vahid jÀrjest Àra kÔik osad ja kÔik hooajad Padjaklubist ja leiad, et polegi maailma kÔige nÔmedam seep. Parem kui ei midagi ja kÔik need tunnid su elust on lihtsalt phÔhhh Ôhku haihtunud. Tuim on olla.
Vahel on lihtsalt tahtmine pĂ”geneda, kĂ”ik Ă”hku lasta ja lihtsalt kaduda. Teki alla vĂ”i pimedasse nurka vĂ”i teise maailma otsa. Aga isegi suitsidaalne mĂ”tlemine on vaid appikarje ja sa tead seda paremini kui keegi teine, et seal ei ole mingit reaalset ohtu ja seepĂ€rast sa sellega ei manipuleeri. Piisab sellest, et endal on kehv olla. Lihtsalt kritseldad oma kaebliku röögatuse kuskile kiirelt igavikku kaduvale seinale ja lased minna. See oli hetk. JĂ€rgmine hetk on ehk juba parem. Aga mille nimel kĂ”ik see piin ja vaimu nĂ€rimine? VĂ”i siis jĂ€lle, kui ma kord siin juba olen ja oma ĂŒht ja ainumat elu elan, siis miks ma ometi ei taipa seda elada tĂ€iel rinnal nĂŒĂŒd ja praegu? Mitte keegi ei anna seda raisatud aega mulle ju tagasi. JĂ€lle kĂŒsimus: mida ma siis Ă”igupoolest tahan? Ăppida? Midagi luua? Kedagi aidata?
Kuidas ennast paremini teostada? Ăppida veel midagi? Paberid avavad uksed, samas mul endal pole neid enam vaja. Mul on vaja vaid teadmisi ja oskusi. Oskusi. NĂ€iteks head fotoaparaadi kasutamise oskust. Seda kĂŒll paljudel eesmĂ€rkidel, aga enne kĂ”ike olen ma alati soovinud osata pildistada surnud lapsi. Ja surevaid. Ja neid, kel pole lootust, aga nad on ja elavad. Ja neid, kes on, aga keda meie surmapĂ”lgav maailm vĂ€ga nĂ€ha ei taha. Ma tahan osata neid lapsi ja nende lĂ€hedasi ja nende maailma pildile pĂŒĂŒda. Helgelt. Ilusalt. KĂ”igest muust te ehk saate aru, aga miks surevatest vĂ”i surnud lastest? Ei, ma ei mĂ”tle neid vĂ”ikaid ja masendavaid kirstupilte, mida meie esivanemate albumid ehk tĂ€is on ja keegi nĂ€ha ei taha. Ma tahan teha pilte kĂ”ige kallimaist, kellega saabki olla koos ehk vaid pĂ”gusa hetke. Neist, kellest pole lĂŒhikese elu jooksul jÀÀnud kuigi palju reaalseid mĂ€lestusi. Ehk vaid juuksetutt vĂ”i jalajĂ€ljeke. Kui sedagi. Ja suur valu ja kurbus ja igatsus. Ma tahan osata pĂŒĂŒda kinni need kaadrid, hellad ja armsad, mis aitaksid valu lĂ€bi elada ja panna need mĂ€lestused pildikeelde, et need justkui lihtsalt hoomamatult kaduvikku ei kaoks. Et uni ei jÀÀks nĂ€ota. Et leida ilu siiski ka kĂ”ige valusamas hetkes. Nii, et nende laste lĂ€hedastele jÀÀks midagigi alles. Ja need, kes ka vaikselt minemas, et lasta neil minna vÀÀrikalt, vabalt ja tabada mĂ”nigi helguse hetk. Ojaa, ma tean, kui suurt vÔÔristust see teist mĂ”neski vĂ”ib tekitada. Aga ma tean ka, kui oluline vĂ”ib see ĂŒhel hetkel olla kellegi jaoks. Ja see hetk on KUI habras, peaaegu tabamatu, aga siiski pĂŒĂŒtav ja jÀÀdvustatav. Ma olen alati tahtnud osata olla nende emade, isade, naiste, meeste, laste, perede lĂ€hedal, kes on selles protsessis sees. Olla olemas just nii palju, kui seda sel hetkel neile vaja on. Et lasta minna ja leida rahu nii palju kui see vĂ€hegi vĂ”imalik on. Nii nagu ma olen alati ihanud olla sĂŒnni lĂ€hedal ja Ă€mmaemandaks Ă”ppimise soov oli mul juba 16aastaselt ja pole kunagi kuhugi kadunud, vĂ”ibolla ehk vaid ajas muutunud sĂŒnnitoetaja omaks… just nii, nagu olla sĂŒnni juures, on ilus olla ka suremise juures, kui see on nii mÀÀratud. FĂŒĂŒsilised traumad on midagi muud… aga seal on vaja nagunii kohal olla. VĂ”ibolla teistmoodi. VĂ”ibolla samamoodi. Ma lihtsalt soovin olla kohal.
Nende ja paljude teiste mĂ”tetega ma siin elan. PĂ€evast pĂ€eva. TĂ”usude ja mÔÔnadega. Helgemate ja valusamate hetkede vaheldudes. Iga pĂ€ev pĂŒĂŒdes leida oma kohta siin elus ja oma teed. Mu peas ja töölaual on terve rida suuremaid ja pisemad plaane. MĂ”ned neist on juba kindla vormiga ja valmis ellu astuma. MĂ”ned mu eluaegsed unistused on esimest korda nii pĂ€ris lĂ€hedal realiseerumisele ja see teeb julgemaks. Tugevamaks ka. Vahel on mul tunne, et ma pole nii tĂ€iel rinnal veel iial elus elanud. VĂ”ibolla pole ma kunagi olnud piisavalt kaua nii kokkusurutud varem? No, et pigistada sellest kirevast kivist vĂ€lja see tĂ”eline tuum, mis pĂ€riselt loeb ja mitte peita end igasugu muude tegevuste taha. Mul on siin olnud see aeg, et settida, pĂ”hja vajuda ja ujuma Ă”ppida.
Eks paistab. Kiiret ei ole, kuigi samas nagu peaks olema. PĂ€ev korraga, tund korraga, hetk korraga. Poolikuid asju on nii palju, aga see ei hirmuta. KĂŒll see, mis vaja, ka valmis saab ja ellu astub. Oluline on elamise protsess ise. Protsess – ehe, ilus ja vahel jubevalus toimub tĂ€na, siin ja praegu. Kindel on vaid see, et ma vĂ”in end peita kuhu tahes, aga selga pöörata iseendale ma ei saa.
TĂ€nase pealelĂ”una veetsin ma jĂ€lle selle hea raamatu (S. Rollnick, W.R. Miller, C.C. Butler “Motiveeriv intervjueerimine tervishoius: Kuidas aidata patsiendil kĂ€itumist muuta”. Eesti keeles ilmunud 2011) seltsis:
Alguses plaanisin seda fakti pĂ”gusalt vaid muuseas vĂ€lgutada teile oma FB aegruumis, aga mĂ”te lĂ€ks rĂ€ndama ja siin ma siis nĂŒĂŒd omadega olen.
AitÀh teile, kui te jaksasite lugeda ja kaasa mÔtelda.