Ma olen aastate jooksul õppinud ja teinud mitmesuguseid asju. Vahepeal olen näiliselt ka mittemidagi teinud, aga kui teinud, siis vaid seda, mis mu silmad särama paneb ja loob hea tunde, et seda on ka päriselt vaja. Muidu polegi ju mõtet?
Kui maastikuarhitektuuris ja avalike alade kujundamises oli poliitiline tellimus minu jaoks loovust pärssiv ja ebakindel ning niisama koduaedade kujundamine väljakutseid sageli mittepakkuv – murulapi ja elupuuheki suudab igaüks ise ka plaani ja kujunduseta endale rajada ega pea mulle selle eest maksma. Siis mis mind selle eriala juures köitnud on, on (linna)ruumi psühholoogia ja soov seda mõista. Inimene linnaruumis, tema käitumine, tema suunavalikud ja peatumise kohad, tema põikamised-lõikamaised. Mis teda rahustab, mis teda ergutab, kus tal on hea olla. Mis toob inimesi kokku ja mis neid hajutab, mis lisab kiirust. Mis muudab linnaruumi kasutajasõbralikuks ja turvaliseks. Ja linnaruumi maamärgid, millel on oma eluline-oluline koht me orienteerumises ja ka emotsioonides-mälestustes. Ja valgus ja vari linnaruumis. Värvid! Jooned! Pinnad. Vormid. Kõik see on minu joaks endiselt nauditav ja jälgin seda igal pool ja kogu aeg. Ma võiks vabalt olla ka täna nüüd ja praegu maastikuarhitekt, aga praegu pole see hetk. See teadmistepagas ja mõistmine on aga nauditav.
Sisekujundus. Omal moel pole suurt vahet, kas kujundada välis- või siseruumi. Lähtuma pead ikka objekti funktsioonist ja muudest iseärasustest ja looma keskkonna, mis vastab ootustele ja vajadustele. See just ongi väljakutseid esitav! Ma ei ole sisekujundust kunagi õppinud, ometi olen ma õppinud tegijate kõrval olnud auhinnatud ja tunnustatud selle eest, mida ma teinud olen. Ma ei tea ehk valgustite hingeelust kõike ja mul on sügavalt ükskõik trendidest ja moetoodetest, aga ma olen lähtunud eesmärgi, kliendi soovide ja iseenda nägemuse kooskõlastamisel enda sisetundes. Ja ma olen seda teinud edukalt. Isetegemine ja loomine, erinevate tehnikate tundmine, kindel käekiri nii joones, kujundis kui värvis on see, mis on mulle omane. Ma ei oska luua hingeta ja südameta asju. Ma ei pea seda ka vajalikuks. Mitte miski ei ole juhuslik. Igal detailil on oma lugu ja tähendus. Ja mis peamine, miski pole igavene ja fikseerunud – rõõm olemisest ja mängulust kõiges lihtsalt peab olema, selleta ei saa ei olla ega elada.
Õendus on ju näiliselt hoopis teisest ooperist valdkond? Minult küsiti medkooli minnes sageli, et miks ma elus kannapöörde tegin. Aga kas ma tegin? Nii ja naa. Mina enda jaoks näen nende erialade vahel tugevat seost. Sest nad keskenduvad kumbki omal moel inimese heaolu ja turvatunde loomisele. Ja kokku saab sellest ilus tervik. Mis värvi ruumis sul on hea olla? Mida sa soovid aknast näha? Kuidas sa ennast tunned selle kõige keskel? Mis teeb su olemise paremaks? Varbad niiskes rohus? Kaenla all nohisev koer? Pehme kohev tekk? Padi seljataga või jalge all? Või hoopis teadmine, kuidas ennast mugavamalt süstida? Kuidas leevendada hirmu? Motivatsiooni leidmine raviga jätkata? Mida ja kuidas saab muuta? Vahel ei saa paljut, aga sellest võib piisata. Vahel saab pea kõike.
Töö kliendi või patsiendiga on peen kunst. Samas on see inimest kuuldes, kuulates ja ärakuulates ning tunnetades sügavalt sisetunde, klappimise ja koostöö küsimus. Nii nagu ei saa talle kujundada lõpuni meelepärast ruumi, ei sise-, välis- ega keharuumi, ilma teda kaasamata. Inimest ei saa terveks teha ja parimat elukvaliteeti tagada kõigist maailma parimatest vahenditest hoolimata, kui puudub ühine keel, mõistmine ja koostöö, sest lõpuks on ta ikka oma keha- ja hingeruumis ise ja üksinda. Kui ta seal ennast hästi ei tunne, siis ei ole see hea. Sa võid olla tehniliselt maailma parim õde ja panna kinnisilmi pea alaspidi halle kanüüle igale poole täistabamusega ja teada peast ja osata mida kõike, aga kui sa ei oska inimesega suhelda, teda tema olukorras, tema hirmude ja murede ja ka rõõmudega kuulata, mõista, toetada ja luua usalduslikku suhet, siis sellest kitsa valdkonna maailma parimast pole eriti tolku. See jääb poolikuks ja poolik pole tervik. Ehk see ei ole hea lahendus.
Miks ma ei läinud õppima psühholoogiat? No et see on ju sarnasem inimhingeruumi kujundamisele. Või siis pigem ikka inimese toetamisele, et ta ise oma keha- ja hingeruumi kujundaks. Ma õppisin õeks, et teada rohkem neist protsessidest inimese sees ja ümber, millega ta reaalselt peab silmitsi seisma ja toime tulema. Niisama motivatsioonijutust pole tolku, kui sul puudub ettekujutus sellest, mida toob endaga kaasa nt igapäevane süstimise vajadus, ebamugavus, valu, pidev valvel- ja valmisolek. Mida tähendab tegelikult see, et sul polegi võimalik puhkust oma haigusest või olukorrast võtta. Mitte kunagi. Rääkimata kehataju muutustest, suremisele hoopis teise pilguga vaatamisest ja eluks vajaliku süstimise puhul kasvõi kõige elementaarsema – nahakahjustustega toimetulemiseni. Elu on näidanud, et keksmine psühholoog, kui tal ei ole isiklikke kogemusi ja vastavat ettevalmistust, neist asjust tegelikult aru ei saa. Õde, tugunedes oma ettevalmistusele, tegelikult peaks kõike seda aga mõistma.
Minu elu läks kuidagi nii, et ainult õendusest jäi mulle väheks ja paralleelselt sellele õppisin ma samal ajal ka nõustajaks ja koolitajaks. Sest patsiendi vajaduste ja murede ja ootuste mõistmine ning tema toetamine on investeering tema parema heaolu hüvanguks. Ehk kõik algab ja kestab edasi vaid tänu suhtlemisele, emotsioonidele ja motivatsioonile, mida me aitame inimesel leida ja toetada. Olgu see siis lühi- või pikaajaline protsess, põgus või sügavuti minev kontakt. Mulle meeldis nõustaja ja koolitaja amet, kuigi ma selles ehk kuigi traditsiooniline ei ole. Õe oma mõistagi ka, sest selles sain ma selle kõik kokku liita.
Kuna ma olen viimased poolteist aastat elanud mingis aegruumi augus, kus mul ei ole olnud võimalust ennast eriliselt teostada selles, milles ma olen hea, siis muu ei tundunud tükk aega ei huvitav ega motiveeriv. Milleks? Mille nimel? Kellele? Mulle tundus tükk aega, et mind on maailmast lihtsalt isoleeritud ja kõik, mida ma saavutanud ja õppinud olen, on rentslist alla lastud. Tohutu hirm, et kõik lähebki raisku ja kaduma ja ma unustan ära kõik olulise. See hirm halvas mu tükiks ajaks. See on veidi sarnane uuesti käimaõppimisele, uuesti kirjutamaõppimisele. Sa tead, et sa oskad, aga sa ei suuda. Su keha ja mõistus ei tee koostööd. Kuidas leida enda koht selles uues maailmas? Kuidas leida iseennast taas üles? Mida ma üldse elult tahan? Surud kõik valusa ja kurva maha, puhud pahinal kibeduse ja nukruse endast välja, äigad pisarad kõrvale ja teed hea näo pähe. Korrutad ja korrutad ja korrutad endale, et sa saad hakkama. Nui neljaks, aga saad. Huhh, oleks nagu parem… aga keda ma petan? Iseennast äkki?
Selleks, et iseennast taas üle leida, on vaja ennast nii paljukestki motiveerida, et ma ennast uuesti kuulma ja nägema hakkaksin. Tundma! See kontakiloomine selles näilises oleluses oligi vast kõige raskem, sest oma südames ja peas olin ma ju ikka Eestis. Kinnitasin endale, et see kõik on ajutine. See saab varsti läbi ja siis jätkan sealt, kus pooleli jäin. Aga vaikselt hiilib siis ligi arvamus, et nüüd vist ikka ongi nii, et siin ma olen ja ma ei lähe veel nii pea mitte kuskile tagasi. Paigalseis pole valik ja edasi minna… no edasi tuleb lihtsalt minna ja valida on kas, pea norus möödunut taga nuttes või siiski uudishimuga tulevikku piiludes ja luues oma elu ja päeva täna nüüd ja praegu. Kust leida motivatsioon? Iseenda teadmiste pagasist?
Psühholoog vajab ka psühholoogi, eksole. Keda või mida vajan mina? Antidepressante? Proovitud, pole praegu vaja. Korduv depressiivne episood oma võludega on läbitud etapp eelmise aastatuhane lõpus, rohkem ei viitsi. Ma ju tean, et ma suudan ennast kokku võtta kui ma vaid tahan. Aga kas ma tahan? Või vaid arvan, et tahan, aga tegelikult ei suuda? Mis mind motiveeriks? Ekstreemsused? Ei aitäh. Ma tahaks rahulikult ja mõnuga leida selle õige tee ja teha rahulikult ja mõnuga ja suure kirega seda, mida iganes ma siis teha võiksin.
Hingehoid? Uus tase ja tahk nõustamisele. Sügavam mõistmine ja oskus toeks olla. Servast teen läbi kriisitöö koolituse. See on oluline, sest olen seda alati tahtnud rohkem osata, et see vajadusel varnast võtta oleks. Ravimite nimed ja toimed ja annused hakkavad vaikselt meelest kaduma. Aga tegelikult polegi mul neid vaja enda peas kogu aeg kanda, sest ma tean, kust ma nad kiiresti leian, kui vaja on. Oskan ma veel kanüüli paigaldada? Muid toiminguid? Ahh, kõik on taastatav. Servast loen ikka materjale EKGst, et midagi veel mäletada, kui mul kunagi peaks olema vajadus üle kellegi õla millestki aru saada. Olgem ausad, kui pole otseselt eluohtlik, siis ega ma ei saa ikka küll. Hmm, aga kui õpiks ikkagi arstiks. Vanus? Kaua ma saaksin selles ametis maailmale kasulik olla? Lihtsalt iseenda jaoks pole ju seda kõike vaja. Või siis kasvõi teeks lihtsalt mõned esimesed kursused läbi, saaks hea põhja alla, siis on ka kuidagi turvalisem olla. Tegelikult oleks turvalisem, kui teeks katastroofikorralduse magistri ära. Ja viiks lõpuni mõtte saada intensiivõeks. Nii, aga turvalisem mulle endale? Või maailmale? Peaks ma midagi õppima endale või maailmale? Pean ma üldse veel nii väga midagi uut õppima? Või peaks hoopis kasutama seda, mida ma juba oskan. Tegelikult oskan ma ju juba väga paljut. No ja tegelikult ma omal moel seda ka kasutan. Kogu aeg. Lihtsalt veidi teises võtmes, kui seda oleks palgatöö. Ja hea on teada, et nii roostes ma ehk ei olegi.
Aga vahel olen ma ise hirmus katki. Siin on end hea peita, sest keegi peale omade nagunii ei tea ega näe. Piisavalt kaugel olen ma reaalsest elust. Ja mingi programm sunnib nagunii kõike eluks vajalikkus lihtalt tegema, aga sealt edasi, kui kohustused on täidetud, tuleb auk. Siis vahid järjest ära kõik osad ja kõik hooajad Padjaklubist ja leiad, et polegi maailma kõige nõmedam seep. Parem kui ei midagi ja kõik need tunnid su elust on lihtsalt phõhhh õhku haihtunud. Tuim on olla.
Vahel on lihtsalt tahtmine põgeneda, kõik õhku lasta ja lihtsalt kaduda. Teki alla või pimedasse nurka või teise maailma otsa. Aga isegi suitsidaalne mõtlemine on vaid appikarje ja sa tead seda paremini kui keegi teine, et seal ei ole mingit reaalset ohtu ja seepärast sa sellega ei manipuleeri. Piisab sellest, et endal on kehv olla. Lihtsalt kritseldad oma kaebliku röögatuse kuskile kiirelt igavikku kaduvale seinale ja lased minna. See oli hetk. Järgmine hetk on ehk juba parem. Aga mille nimel kõik see piin ja vaimu närimine? Või siis jälle, kui ma kord siin juba olen ja oma üht ja ainumat elu elan, siis miks ma ometi ei taipa seda elada täiel rinnal nüüd ja praegu? Mitte keegi ei anna seda raisatud aega mulle ju tagasi. Jälle küsimus: mida ma siis õigupoolest tahan? Õppida? Midagi luua? Kedagi aidata?
Kuidas ennast paremini teostada? Õppida veel midagi? Paberid avavad uksed, samas mul endal pole neid enam vaja. Mul on vaja vaid teadmisi ja oskusi. Oskusi. Näiteks head fotoaparaadi kasutamise oskust. Seda küll paljudel eesmärkidel, aga enne kõike olen ma alati soovinud osata pildistada surnud lapsi. Ja surevaid. Ja neid, kel pole lootust, aga nad on ja elavad. Ja neid, kes on, aga keda meie surmapõlgav maailm väga näha ei taha. Ma tahan osata neid lapsi ja nende lähedasi ja nende maailma pildile püüda. Helgelt. Ilusalt. Kõigest muust te ehk saate aru, aga miks surevatest või surnud lastest? Ei, ma ei mõtle neid võikaid ja masendavaid kirstupilte, mida meie esivanemate albumid ehk täis on ja keegi näha ei taha. Ma tahan teha pilte kõige kallimaist, kellega saabki olla koos ehk vaid põgusa hetke. Neist, kellest pole lühikese elu jooksul jäänud kuigi palju reaalseid mälestusi. Ehk vaid juuksetutt või jalajäljeke. Kui sedagi. Ja suur valu ja kurbus ja igatsus. Ma tahan osata püüda kinni need kaadrid, hellad ja armsad, mis aitaksid valu läbi elada ja panna need mälestused pildikeelde, et need justkui lihtsalt hoomamatult kaduvikku ei kaoks. Et uni ei jääks näota. Et leida ilu siiski ka kõige valusamas hetkes. Nii, et nende laste lähedastele jääks midagigi alles. Ja need, kes ka vaikselt minemas, et lasta neil minna väärikalt, vabalt ja tabada mõnigi helguse hetk. Ojaa, ma tean, kui suurt võõristust see teist mõneski võib tekitada. Aga ma tean ka, kui oluline võib see ühel hetkel olla kellegi jaoks. Ja see hetk on KUI habras, peaaegu tabamatu, aga siiski püütav ja jäädvustatav. Ma olen alati tahtnud osata olla nende emade, isade, naiste, meeste, laste, perede lähedal, kes on selles protsessis sees. Olla olemas just nii palju, kui seda sel hetkel neile vaja on. Et lasta minna ja leida rahu nii palju kui see vähegi võimalik on. Nii nagu ma olen alati ihanud olla sünni lähedal ja ämmaemandaks õppimise soov oli mul juba 16aastaselt ja pole kunagi kuhugi kadunud, võibolla ehk vaid ajas muutunud sünnitoetaja omaks… just nii, nagu olla sünni juures, on ilus olla ka suremise juures, kui see on nii määratud. Füüsilised traumad on midagi muud… aga seal on vaja nagunii kohal olla. Võibolla teistmoodi. Võibolla samamoodi. Ma lihtsalt soovin olla kohal.
Nende ja paljude teiste mõtetega ma siin elan. Päevast päeva. Tõusude ja mõõnadega. Helgemate ja valusamate hetkede vaheldudes. Iga päev püüdes leida oma kohta siin elus ja oma teed. Mu peas ja töölaual on terve rida suuremaid ja pisemad plaane. Mõned neist on juba kindla vormiga ja valmis ellu astuma. Mõned mu eluaegsed unistused on esimest korda nii päris lähedal realiseerumisele ja see teeb julgemaks. Tugevamaks ka. Vahel on mul tunne, et ma pole nii täiel rinnal veel iial elus elanud. Võibolla pole ma kunagi olnud piisavalt kaua nii kokkusurutud varem? No, et pigistada sellest kirevast kivist välja see tõeline tuum, mis päriselt loeb ja mitte peita end igasugu muude tegevuste taha. Mul on siin olnud see aeg, et settida, põhja vajuda ja ujuma õppida.
Eks paistab. Kiiret ei ole, kuigi samas nagu peaks olema. Päev korraga, tund korraga, hetk korraga. Poolikuid asju on nii palju, aga see ei hirmuta. Küll see, mis vaja, ka valmis saab ja ellu astub. Oluline on elamise protsess ise. Protsess – ehe, ilus ja vahel jubevalus toimub täna, siin ja praegu. Kindel on vaid see, et ma võin end peita kuhu tahes, aga selga pöörata iseendale ma ei saa.
Tänase pealelõuna veetsin ma jälle selle hea raamatu (S. Rollnick, W.R. Miller, C.C. Butler “Motiveeriv intervjueerimine tervishoius: Kuidas aidata patsiendil käitumist muuta”. Eesti keeles ilmunud 2011) seltsis:
Alguses plaanisin seda fakti põgusalt vaid muuseas välgutada teile oma FB aegruumis, aga mõte läks rändama ja siin ma siis nüüd omadega olen.
Aitäh teile, kui te jaksasite lugeda ja kaasa mõtelda.
