Month: June 2017

Kuidas mu postkast täna lõpuks tööle hakkas…

by

… ehk täna lõpuks ilmus välja puuduv lüli ja ma sain teada, et vaikuse asemel on viimase poole aasta jooksul kõik mulle siia (@eva-herrera.com) kirjutatud päriskirjad istunud ja oodanud oma aega ja avastamist, sest õigel suunal edasi need ometi ei osanud liikuda. Tehniline näpukas, millest mina ise kahjuks miskit ei taipa, aga nüüd on mul postkastis 85 lugemata kirja ja ma loen neid pisitasa ja mõttega. Kehv lugu, et need sedasi nüüd aegruumi vahel ootasid teie küsimuste, juttude, mõtete ja soovidega, aga hea, et ma vähemalt nüüd nendeni jõudsin, sest siit saab juba edasi minna. See on nii suur ja tähtis väärtus!

Te ikka teate ka, kui väga ma teid kõiki armastan, kes te siin olete! Aitäh teile olemasolemise ja kõige eest! <3

Palun vabandust, ma ei ole rase ehk kuidas me Legolandis käisime :D

by

Katrin kirjutas mulle nii umbes kaks nädalat tagasi, et nad tulevad perega Saksamaale Legolandi ja liiguvad siis vaikselt Itaalia suunas ja meie jääme kenasti tee peale. Ma panin selle mõtte enda peas kenasti hoiule. Alguses mõtlesin, et no eks nad käivad seal ära ja tulevad siis meile külla.

21. juunil kirjutas Katrin, et nad hakkavad nüüd peagi liikuma ja täpsustasime veel detaile, et kuidas nad meie juurde jõuavad ja äkki me ikka saame ka Legolandi tulla. Mulle see mõte meeldis. Poistele meeldiks vast ka. Aga Andreas? Koer? Pealegi avastasin koera passi välja otsides, et Happy marutaudivaktsiin on mai lõpus aegunud ja vaja oleks uut süsti. Mõte siis selles, et hotelli ju ilma vaktsiinita ei võeta ja koeraga koos poleks me ju Saksamaale lõbutsema saanud minna. Üks meist, mina või Andreas, oleks sel juhul pidanud koju jääma ja see mõte ei meeldinud mulle mitte. Pealegi tuli kogu see mõte Andreasele kõige pealt ette sööta, et tal oleks aega seedida. Istusime kohvikus, kuum tuul puhus varjude all ja ainus hea asi oli see, et päike meile lagipähe ei grillinud ja mõte jaksas liikuda.

Rääkisin Andreasele, kes on Katrin. Ta on mu keskkooliaegne klassiõde, kellel on samavanad pojad kui meil ja lisaks veel natuke suurem tütar. Ja meie poisid on nende lastega tuttavad ja omal ajal Eestis kohtudes klappisid omavahel väga kenasti. See on oluline punkt, sest sisuliselt pole poistel siin suuremat sotsiaalset suhtlust väljaspool kooli olnud ja lapsi pole meil varem väga külas käinud ja suvel on siin ju nii palju teha. See, et nad meile külla tulevad, meeldis Andreasele väga, sest tema arvamuse kohaselt on Eestist tulnud inimesed kõik kenad ja viisakad, aga üldse mitte pealetükkivad (nagu itaallased näiteks, toob ta alati näiteks, kes lihtsalt sajavad sisse ja võtavad su elamise ja su enda üle 😀 Ma ei usu, et see laieneks kõigi itaallaste peale, aga Andreas räägib enda kogemustest. Eestlased nii lihtsalt ei oska. Parima tahtmise juures ka mitte 😀 ).

Siis küsis Andreas, kuidas nad tulevad. Vastasin et autoga ja kõige pealt lähevad Legolandi. Me võiks äkki ka minna? Ja pistsin nagu muuseas avatud LINGIGA telefoni talle nina alla taldriku kõrvale. Ta vaatas, arvutas, mõtles ja teatas, et no järelikult me siis läheme ka. Hmm, ok. See käis küll kiirelt ja kergelt. Talle meeldis see mõte väga. Aga kuhu panna koer. Vaktsineerimata koer. Sõime kõhud täis ja Andreas helistas, kas me saame koera puuduvast vaktsiinist hoolimata tuua hotelli. Isik toru teises otsas ei näinud selles probleemi, ega see vaktsiin oma toimet siis päeva pealt lõpeta. Arusaadav, et me peame selle süsti kiiremas korras laskma talle nagunii ära teha. Aga kripeldus jäi ikkagi, et kas sel hommikul, kui me koera hotelli viime, ta ikka võetakse vastu. No et äkki on sel ajal seal keegi teine vastuvõtus.

Ühes olime Andreasega täiesti ühel meelel – poistele ei räägi me Legolandist enne mitte kui midagi, kui me reaalselt seal kohal oleme. Pigem ikka seepärast, et kui käik on välja reklaamitud ja siis viimasel hetkel ikka selgub, et me ei saagi minna, siis neid pisaraid ja pettumust oleks kurb vaadata. Valmistasin nad vaid ette, et tädi Katrin tuleb perega meile külla ja me läheme neile Saksamaa piirile vastu. Mitte ühtegi protesti, et ma pigem ootan kodus või muud seesugust. 😀

Reedel elasime oma esimese pulma-aastapäeva vaikselt üle ja õhtul panin vaikselt nii muuseas mõned asjad meile hommikuks teele kaasa – poistele vahetusriided igaks juhuks ja autosse tekid ja padjad, et mugavam oleks reisida. Kasvõi siis ainult Saksamaa piirini, mis on meist nii 45 minuti sõidu kaugusel.

Me läheme Legolandi!

Laupäeva hommikul 6:30 oli äratus ja kui koolipäevadel 7:30 ma poisse enamvähem une pealt pean riidesse udjama, et nad kuidagi kooli jõuaksid, siis laupäeva hommikul oli kõik see mees kiiremas korras ukse juures rivistusel ja valmis minekuks. Viisime Happy hotelli. Ta tundis eelmisest suvest tuttava koha kohe ära ja hakkas valju häälega laulma ja ukse poole vedama. Ausalt, ma pole kunagi seesugust koerahotelli varem näinud. Koerad on terve päeva aias, neil on seal suur muruväljak, bassein, purskkaev, varjualune ja vihmase ilma jaoks ka katusega hall hullamiseks. Ööseks läheb iga koer oma pessa ja hommikul läheb pidu edasi. No selline koerte paradiisi laadne koht. Happy kiunus erutusest ja teisel pool väravat oli kamp kõiksugu koeri talle juba huviga vastu tulnud nagu lasteaias, kui rühma saabub uus põnn. Meie lahkudes pani ta võidu juba ühe dalmaatslase ja corgiga basseini suunas. Tagasi vaatamata. 😀

Ja meie sõit algas. Enne Austria piiri nägi tagumine rida välja seesugune:

Vahepeal nad virgusid, vaatasid GPSi pakutud eeldatavat kohale jõudmise aega ja magasid edasi. Vahepeal jõudis Tan viriseda, et ma ütlesin, et me läheme ju Saksamaa piirile ja nüüd on meil veel 100 kilomeetrit sõita keset Saksamaad. Aga sõpradega kohtumise ootuses elas ta ka selle 100 kilomeetrit üsna reipalt üle. Vanc on neil hetkedel alati äärmiselt rahulik. Talle meeldib autoga sõita ja kui GPS näitab teed ja aegasid ja muud infot, siis ei küsi ta kunagi, millal me jõuame ja mul on selle leiutise üle alati nii hirmus hea meel, sest ma mäletan veel siiani, kuidas Tallinnast Tartusse või Pärnusse sõites jõudsid mõlemad juba enne Tallinna piiri küsida, millal me ometi kohale juba jõuame. Ja sedasi iga kahe kilomeetri tagant. Olgu kiidetud targad ekraanid! Lennukis on need teekonna näitamise ja kõrguse ja kiiruse ja muu infoga ekraanid ka ühed head asjad. Neid vaatan ma isegi 😛

Nii. Ja siis hakkasid teel paremat kätt korduma Legolandi sildid. Esimesed sildid suutsime me Andreasega kuidagi oma keresid kokku painutades ära katta ja siis sõitsime me kiirteelt maha ja tegime väikese ringi ümber künka, mille otsas olid tuttavad hiigelklotsid…

…ja Vanc kiunatas totaalse vaimustusega:

“Vaaaaaata! Seal on mingi Lego asi! Vaata, seal on Legolandi silt!!! Kas me läheme nüüd Legolandi!??? Onju me läheme sinna??!!! Päääriselt!!” 😀

Ja Tan porises, kuidas me teda petnud oleme ja talle valetanud oleme, et me läheme poistele vastu ja nüüd ta peab sinna tittede kohta minema ja tal oleks sada muud targemat asja teha, kui mingisse nõmedasse Legolandi minna. See, et me siin poistega kohtume, ei tundunud talle kuidagi arusaadav, sest poisid ju ometi ei taha mingisse tittede kohta minna. Kuna ta Legolandi kodukat näinud ei olnud, siis ta ei uskunud, et ma öösel vaatasin sealt lehelt videot ja mul läks pelgalt filmivaatamisel mõne koha peal juba süda pahaks – ehk seal on kohti, kuhu mina elu ei ilmaski ei läheks ja kus talle kindlasti meeldiks. Ei uskunud ta mind. Aga Vanc oli vaimustuses ja juba ette nii rõõmus, et seda oli lausa imelik vaadata 😀

Me olime kohal 10 minutit enne avamist ja parklas oli korraks tunne, et kui Tan tõesti tulla ei taha, siis istugu autos ja oodaku. Katrini poistega kohtumise nimel oli ta valmis end ikkagi kaasa vedama. Kassas vaatas ta hoolega piletite eest tasumist ja hakkas otsast peale, kui palju me nüüd selle nõmeda koha peale raiskame ja mis tema kõik selle eest oma Mine Craftist saaks osta ja blablabla 😛 Aga Vanc säras ja käis uuris ukse taga atraktsioonide nimekirja, kus olid kirjas ka reeglid nõutud miinimumpikkuse ja vanuse kohta. Ta on juba mõnda aega 132 sentimeetrit pikk olnud, aga igaks juhuks pidi teda ka Lego mõõdupuuga mõõtma. Kujutad ette, ta on turris juuste jagu isegi pikem kui 130 senti ja seega on kõik lõbustused talle ka ilma saatjata täiesti lubatud.

Astusime sisse. Lendamise atraktsioon tegi oma esimest ringi taeva all. Tan marssis tagasi vaatamat selle suunas. Ise alles puhises. Vanc leidis mingi ronimise linnaku ja sukeldus sinna nagu pisike väle orav. Mina otsisin varju ja Tan läks koos Andreasega lendama. Ma esialgu ei julgenud lennata ja ootasin esimesi emotsioone omade käest. Tan ja Andreas tõusid lendu esimeses reas ja vuhisesid seal teistega pudis nagu mesilasparv 🙂

Kõik oli tore, aga kuna Tan nii kerge oli, siis ta ei läinud pöörlema ja jälle oli kõik nii paha, nii paha, kuigi tegelikult oli ikka tore ka olnud. Või no ok koht, aga samas nii lahja, et ma võivat ka minna. Eksole! 😉

Vanc kõõlus ronilas ja tegi näo, et teda see lendamise asi üldse ei huvita. Ta oli hoopis paate silmanud veidi eemal.

Järgmine oli paadisõit. Tannu ainus eesmärk oli mulle ja Vancule pähe teha 😛

Andrease abiga see neil ka õnnestus haa-haa-haaa ja Vanc oli korraks kuri.

Siis söötsime pisikese kurja mehe haikalale ja tuju tuli tagasi 😀

Tan arvas vist, et ta sööb selle haikala ise ära 😛

Aga Lego-hai oli ikka väga näljane ja siis toitsime teda ka veidi suuremate meestega 😛

Ma arvasin lõpuks, et seesugune müts võiks Andreasele hästi sobida, aga ta otsustas selle mütsi ikkagi Legolandi jätta. Mingi nipiga saime ta isegi hai kõhust kätte, aga see oli VÄGA naljakas ettevõtmine pealtvaatajatele. Ma seepärast jätsin selle hai targu vahele 😀

Kell oli 11 saamas ja Katrin saatis mulle sõnumi, et neil läheb tunnike veel aega saabumisega. Vaatasime ringi. Mingi autodega ameerikamägede värk tundus piisavalt hull, et mina sinna ei kippunud. Ooteaeg oli uksele märgitud 50 minutit ja Tan otsustas ka pigem poisse oodata selle asemel ei üksinda minna. Siis avastasime, et Legoland ja Sealife on teinud koostööd ja palava päeva eest oli marumõnus vahepeal “sukelduda” Atlantisele 🙂

Dory ja Nemo-kala nägime ka ära, aga minu lemmikud on hoopis need tegelased 🙂

Vanc vaatas selle kalaga korralikult tõtt

Nupust sai reguleerida seda legodest ehitatud masinat 🙂

Ja seda ka ja kalad ei paistnud üldse olevat häiritud vaid tulid uudishimulikult kohale, kui legomehe suust mulle hakkas nupuvajutuse peale tulema.

Ja altpoolt sai akvaariumi “sisse” ka ronida ja see meeldis Vancule kohe eriti 🙂

Katrinit veel polnud ja me jalutasime veidi niisama ringi, et leida Legolandi plaan ja saada parem ülevaade, kuhu me veel kindlasti jõuda soovime. Põikasime pargi keskel oleva suure legomaailma Star Warsi osakonda ja esimese asjana leidsin ma põõsa alt terve kamba Jar-Jar Binkse ja Vanc teadustas, et talle Jar-Jar ikkagi ei meeldi. Mulle küll meeldib. Totukas ta on, aga väga nunnu on ta ka 🙂

Yodale andsin ma igal juhul musi 🙂

Ja Vanc väljendas oma armastust R2-D2-le 🙂

Ja reguleeris veidi vanakurja ennast ümber 😉

Sedaviisi pidi ta kõige halva eest hästi kaitstud olema 😀

Lähedalt nägid need tegelased veel iseäranis lahedad välja valguse ja varjude mängus 🙂

Ja siis saabus Katrin.

Poistele veidi sulamisaega ja siis panid kõik neli poissi atraktsioonidest lookas kohas hoopis mööda aeda turnides minema 😀

Käisime Egiptuse maailmas ja siis suundusime Ninjago platsi suunas. Tan ja Johan, kui kõige adrenaliinimaiamad mehed, võtsid kampa ja läksid omi kiiremaid asju ajama. Jõudsin veel Tannule hüüda, et vett saab juua joogikraanidest ja kui park kinni pannakse, siis oodaku meid värava juures. Rõõmsalt kadunud nad olidki. Katrin läks Oskariga ninjadega madistama ja meie võtsime Andreasega Vancu ja suundusime rongi peale.

Vanc ajas tegelikult juba varem, et lähme roninga sõitma, aga Andreas oli kindel, et see oli tema idee 😀 Veidi aega otsisime jaama ja sõit võis alata 🙂

Möödusime linnadest ja sadamatest ja maailma kõige kõrgemate hoonete mudelitest ja millest kõigest veel.

Sõitsime läbi Lego transformerite staabi, mis muidu ehk olekski märkamata meil jäänud, sest see oli nii kõrvalises kohas ja teel jaama poole möödusime ka põõsastest, mille seest paistsin lego-lammaste pead ja itsitasime, et kui vaid Tan praegu siin oleks, siis kiljuks ta kõrvulukustavalt “shiiiiipi! shiiiipi! shiiiiipiii!” ja rong paneks kraavi 😀 No talle meeldivad lambad lihtsalt nii väga. Olgu või legodest.

Vahepeal põikasime vees keerleva karusselli peale, sest õues oli lihtsalt liiga kuum ja vee lähedus tundus ahvatlev. See oli igavesti lahe. Minu jaoks oli see päeva esimene veidi ekstreemsem atraktsioon. Juba ootejärjekorras itsitasin Andreasele, et pane tähele, nad kindlasti küsivad, kas ma olen rase. Vanc saadeti oma “paadi juurde”. Ta tahtis minna eraldi. Andreas läks ka ja siis oli järjekord minu käes. Vedasin kõhu nii sisse kui võimalik, aga ei midagi… Suund vaba koha poole näidati mulle kätte, aga enne kui ma pardale ronisin, kappas preili masinist tõsise näoga mu juurde ja küsis:

“Vabandage, kas te olete rase?”

“Ei, ma olen lihhhhtsalt paks!” lõkerdasin ma vastuseks. Ma ju teadsin, et nad küsima hakkavad.

“Olete te kindel?”

“Jaa, ma olen ikka kohe päris kindel,” hakkas see asi mulle juba liiga palju nalja tegema. Saksa korrektsus, nagu Andreas mind alati sellistel hetkedel lohutab. Turvalisus enne kõike. Kusjuures selget silti uksel pole. 😛

Enne kui meie tiirutamine algas oli preili tagasi ja küsis, kas ma solvusin ja vabandas veel kord. Ma vastasin suure häälega naerdes, et ma vist pean ise vabandama, et mu kerekuju teda segadusse ajas ja pole hullu midagi. Kuigi aru ma ei saa, kui ma ka oleksin rase, siis seesugune karussell nüüd küll kuidagi kurjast poleks ja ma ei jätaks seda ka rasedana vahele. Ju see asi ikka enesetundes ja endatundmises on. Ehk ma sain kavala idee, et kui ma peaks kunagi veel rase olema ja tahtma karusselliga sõita, siis ma pean neile ütleme, et sorry, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja saaksin lõbutseda kogu korralikkust kummardava maailma kiuste, sest rasedad ju pole ometi isemõtlevad olendid? Kes ütles, et rasedad karusselliga sõita ei tohi, ehh? Kui mul oleks enesetunne kehv, siis ma ei roniks ju ometi ise seesugusesse kohta? Midaiganes. Kokkuvõttes sain ma sellel samal atraktsioonil hiljem samale tüdrukule ja paljudes teistes kohtades veel ka hiljem, no oma 20 korda kindlasti ütelda “vabandust, ma olen lihtsalt paks!” 😀 Ja kõik vabandasid seepeale. Mis oli omamoodi jälle lõbus ja no nõme oli ka, sest olen ma mingi loll, et ma roniksin kohta, mis võiks mu rasedusele ohuks olla, kui ma rase oleksin!? 😀

Tegelikult olen ma paljude aastate jooksul, mis ma oma kõhulihaste diastaasi ja nabasongaga elanud olen, karastunud. Alguses muidugi ärritas, kui õhinas inimesed mulle beebi-Vancuga jalutades kodutänaval õnne hakkasid soovima.

“Kas on poiss või tüdruk?” ja “Kas võib õnne soovida?” või “Viies kuu? Millal on tähtaeg?”

“Misasja?!” ei saanud ma alguses aru, mida nad ometi mõtlevad. Tänava peal rahunesid inimesed maha, sest kõht oli samasugune ka pool aastat hiljem – ei suurem, ei väiksem ja uut titte ka polnud. Aga naabritädil oli ajaarvamisega omamoodi värk ja tema oli täiesti kindel, et ju ma ikka külapeal kuskilt jälle ühe lapse olen üles korjanud ja lihtsalt ei taha tunnistada, et ma JÄLLE rase olen. Kuna mind ta ei uskunud, siis hakkas ta pinnima 5-6aastast Tannut.

“Räägi, kas sa saad varsti väikese õe või venna?” urkis naabritädi ja segaduses Tan tuli koju uurima, et mis värk on. Laps sai aru, naabrimutt mitte. Ajas seda juttu veel üsna pikalt. Mõni no kohe on selline… uudishimulik 😀

Tööl ja koolis vahel harva võeti mind vaikselt kõrvale, et kas ma ikka tohin tõsta ja nii edasi. No tegelikult raskeid asju ma tõesti tõsta ei tohi. Korra ründas ka üks naiskodanik mu kõhtu patsutama, et liigutusi tunda, aga ehmatus oli suur, kui selgus, et oii, ma polegi rase. Hiljem õppisin ma vastama selle raseduse küsimusele mitmel erineval viisil. Kuidas parajasagu tuju oli. No et tegelikult neelasin ma hommikul kogemata arbuusi alla. Või et ma ei viitsi tööd teha ja kannan igaks juhuks patja, et kõik ma raskemaid töid ei peaks tegema ja tegelikult teen ma tööd rasedate modellina ja ei tohigi alla võtta. See on muidugi omaette ooper, kuidas kaastundlikud inimesed ikka arvavad, et ma peaks end käsile võtma ja sedasi pole normaalne “rase” olla ja kohe kindlasti pean ma minema oma songaga opile. Eksole. Ega ma ise ei ole ju märganud ega asjaga tegelenud? Tule taevas appi, laske inimesel rahus paks olla, kui teil endal kogemust pole, mis tähendab elu diastaasi ja songaga, siis võite oma kõhulihaste harjutusi südamerahus ise teha, mina neid teha paraku ei tohi. Ma oma elu esimese poole 60 kilost kondist reaalsust taga ei igatse, siis oli mul kogu aeg kole külm. Ideaalkaalu 70-75 kilo oleks tore, aga mul oleks väga hea meel, kui ma pragusest kaalust 10 kilogi kaotaksin, aga siinse söögivaliku juures ma seda lihtsalt ei oska ja ongi kõik. 🙂

Nii, aga seda, mida ma oma kõhuga teha tohin ja mida mitte, seda tean ma hästi ja üks seesugune mõnus karussell mulle liiga ei tee. See on hoopis tore ja millestki toredast ei plaaninud ma Legolandis küll ilma jääda. Ja ei, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja selle väljaütlemine ei ole minu jaoks enam ammu enam probleem, sest see on ju ometi reaalsus ja kui see mulle haiget teeks, siis oleks see ikka väga paha lugu küll 😀

Me olime paar ringi saanud sõidetud, kui meiega liitusid ka Tan ja Johan. Tannu virisemine selle üle, miks me ta nii nõmedasse kohta tõime, oli kadunud sellest hetkest kui Johan kohale saabus ja enne järgmisele ringile kihutamist jõudis ta vaid õnnelikult karjuda, kui äge see Legoland on 😉

Meie tegime Andreasega vahepeal vee peale paadiga lendamisest pausi ja kastsime basseini servalt endiselt lendavaid poisse. Vajutad nupule ja vett pritsib ja poisid kiljuvad ja nõuavad veeel ja veeeeel. Ise saad seal seistes vahel ka üsna märjaks, aga selle kuumusega pole see probleem 😀

Rongiga sõites olime avastanud ka mingi teise rongilaadse asja, mis sõidab vaikselt maa ja taeva vahel kõrgel puude kohal. Sinna oli meil vaja ka minna. Vahepeal olin ma väravast pargiplaani toonud ja sättisime end teele. Suuremad poisid läksid kosest paadiga alla sõitma, sest see olevat jube äge olnud. Üldse olid nad selle ajaga, mil me rongiga sõitsime ja veidi ringi vaatasime, jõudnud juba igale poole ja arusaadavalt tuli järgmise asja peale minna joostes 😀

Kuumuse peletuseks võtsid Andreas ja Vancu ühe jääpudiga värvilise joogi ligi, mis oli nii hirmus magus, et mina seda juua ei suutnud. Jalad hakkasid alt ümaraks kiskuma ja meie oleks Andreasega soovinud piiluda ka tuldpurskava lohe lossi, aga Vanc arvas, et see on liiga hirmus ja meil on vaja ikka teed jätkata taevase rongi suunas. Tee oli aga nii pikk, et Vanc istus vahepeal maha ja Andreas tünnile, et oma jahutav jook rahus sisse imeda.

Ja siis seisime veidi aega järjekorras ja juba olimegi maa ja taeva vahel. Ja ei, ma ei ole ikka veel rase!

Kohe väljapääsu juures oli “politseimaja” oma laserite ja peegel-labürindiga. Meie käisme Andreasega seal ühe korra ja ekslesime üsna pikalt 😛

Vancu aga käis sellele nii mitu ringi peale, et lõpuks oskas ta sellest juba läbi joosta 😀

Veepudeleid täitma minnes kohtusime taas Tannu ja Johaniga. Läksime kõik koos seal kõrval oleva kõrge keerleva torni otsa, millest on suurepärane vaade kogu Legolandile. Vanc muidugi alguses arvas, et see on jälle mingi hull vabalangemise asi ja suhtus asjasse skeptiliselt. Kui ma talle näitasin, et toolidel pole isegi trakse, siis ta rahunes ja meil oli Andreasega lihtsalt hea meel, et me korraks jalgu saime puhata. Seal üleval panime paika ka plaani, kuhu me veel kindlasti peame jõudma, sest sulgemiseni oli aega vaid napp kaks tundi.

Meie kamba peegeldus klaasseinalt kõrgel puude ja majade kohal 🙂

Selline on Vancu arusaam nunnust naeratusest. Ärge parem küsige 😀

Normaalse näoga pilte saab temast hetk hiljem näiteks siis, kui ta ei tea, et ma pildistan 😛

Tagasi maa peal olles panid Tan ja Johan teadmata suunas plehku ja meie võtsime suuna veemaailma poole. Piraadid ja laevad ja veekahurid maalt ja laevadelt.

Väraval oli küll silt ja näha oli, et rahvas sai veidi veega pihta ja vahel kostus mõni kiljatus. Jälle pole rasedatele sobiv? Pean tunnistama, et ega mulle tegelikult peale ühe pooliku kõhu, mis tõenäoliselt oli päriselt raseda kõht, rohkem nagu ilmselgelt lapseootel naisi silma küll ei jäänud. Või pole mul hetkel see periood, kus ma neid näha oskan. Vahel on küll tunne, et kogu maailm on korraga rasedaks jäänud.

Me olime pealaest varba otsani läbimärjad, kui me oma paadi pealt lõpuks maha ronisime. Aga hirmus lõbus oli see asi küll ja jahutas veidi ka, sest ma olin mõne tunniga ikka parajaks krevetiks end praadinud 😛

Paraadpilt: Läbimärjad lapsevanemad Legolandis 😀

Seepeale arvasid Vanc ja Andreas, et oleks vist veel vaja midagi süüa või nii. Vanc sai jäätise ja Andreas šokolaadiga pehme vahvli. Vahvel olla hea olnud. Lai naeratus ja kriimu nägu reetsid vaid selle söömise jälgi (paremal suu nurgas, näete?! 😛 ). Andreas seda ise puhtaks ei saanud. Ma kuivalt ka ei saanud.

Teate ju küll, kuidas emad oma laste kriimulisi silmnägusid vahel puhastavad? Pöial või mõni teine sõrm korraks suhu ja siis kiire nühkimine, kuniks asi enamvähe viisakas taas välja näeb. Andreas vihkab seda täiega. Ta agar ema olla teda ikka pidevalt sedasi silunud ja sättinud. Ma pole ennast väga tabanud seesuguse tegevuse juurest, sest emb-kumb – mu enda poisid on suutnud puhtalt süüa või on nad nii kõrvuni koos, et aitab vaid survepesu. Aga sel korral oli mul vaja Andrease nägu kuidagi enamvähem puhtaks saada. Ja tema urises ja irvitas läbisegi, et ma olen nagu ta ema. Kujutad ette, 40aastaselt puhastab keegi oma ilase sõrmega su nägu. Palun vabandust! On jah ebaesteetiline ja -hügieeniline ja mis kõik veel, aga mis sa hädaga teed 😛 Minu jaoks võrdub see mälestustega sellest, kuidas mu ema oma pikkade küüntega mu lontis sukkpükse ülespoole venitas ja samal ajal kogemata säärest ja kintsust alati näpistas. See  oli vastik ja valus. See on minu lapsepõlvetrauma, mida ma siiani õudusega meenutan ja olen valmis hammustama, kui keegi peaks mu sukkpükse sel viisil tulema kergitama 😀

Vanc märkas nõiamaja ja surus oma jäätisetuutu põhja Andreasele lahkelt pihku ja kadus turnima. See rohekas-kollane tegelane keset maja on tema 😀

Sealsamas kõrval oli ka kiikuv laevuke. Alguses oli Vanc selle ära põlanud, kui liiga ohtliku atraktsiooni. Tan aga rääkis vahepeal, et see olla hirmus lahja. Päevaga oli Vancul julgust juurde tulnud ja kui meie keeldusime loksumisest, siis arvas ta, et ta võib üksi ka minna. Ja läkski 🙂

Mina turtsusin, nina jooksis vett ja silmad sügelesid. Ju see vesi seal piraadikahurite maailmas oli puhastatud nii, et see mulle väga ei istunud. Ma mõtlesingi, et see läheb ju sirgelt suhu ja silma seal, et kuidas nad nii saavad. Aga väike Zyrtec ja mõne minuti pärast oli juba palju inimlikum olla.

Andreas lihtsalt istus ja nautis ilma ja toredat olemist. Tema selja taga olevat koske, millest “kanuuga” sai alla sõita, vaatasime me mõlemad pilguga, mis ütles, et tore on, kui inimestele see meeldib, aga meist jääb see puutumata 😀

Vanc liikus vaid tantsusammul ja oli nii hirmus õnnelik, et seda oli isegi natuke naljakas vaadata. Aga äärmiselt armas. Ma püüdsin seda balletti ka filmida, aga iga kord kui ta märkas mind telefoniga, lõpetas ta oma keerutamise ja lendamise ja tuli uurima, mis asja ma siis nüüd teen. 🙂

Katrin oli mulle juba varem ütelnud, et nad jäävad Legolandi teiseks päevaks ka. Ma vaatasin pargiplaani ja mõtlesin, mis meil veel tegemata on. Tegelikult olid mul poistele vahetusriided olemas. Tekid ja padjad olid meil ka olemas. Koeraga oli pühapäeva õhtuni hooleta. Autos saaks magada ja teise päeva pilet maksaks nina peale 15 raha. Teatasin Andreasele, et mulle hrimsasti meeldib tema seiklushimu ja avatus hullumeelsustele ja ühtlasi on mul talle küsimus.

“Aga sa tohid ainult “jah” vastata!” oli mu kindel tingimus naljaga pooleks. 😀

Ja siis hakkasin ääriveeri uurima, kuidas talle ikka see päev meeldinud on ja kas on veel midagi, kuhu ta jõuda tahaks, aga täna enam kuidagi ei saa. Ma ju teadsin küll, et ta Bioncle “jõujaama” veel tahtis jõuda. Ja mina tahtsin lennata. Ja Ninajagosse me ei jõudnud ja draakoniga lossi ka mitte ja veespinnerid tundusid igati toredad, millele ikka uuesti ja uuesti minna. Sulgemiseni oli aega vaid tunnikest. Arusaadavalt sai ta aru, kuhu ma sihin. Vastu ta polnud, aga otsustasime enne poiste arvamust küsida, et asi lukku lüüa.

Enne sulgemist jõudsime korraks veel kolmekesi uuesti kõrgele torni tiirutama.

Uurisin Vancu käest ka, et kas tal jäi midagi olulist proovimata ja kas midagi meeldis talle nii väga, et ta tahaks sinna kindlasti uuesti minna ja siis, kas ta äkki tahaks homme uuesti siia parki tulla. Ta arvas, et ta tuleks homme hea meelega tagasi, aga läheks äkki vahepeal ööseks koju. No et oma voodis on parem magada. 200 kilomeetrit koju ja 200 tagasi tundus nagu natuke liiga palju. Aga siis taipas ta, et kui Happyt autos pole, siis saame me ju istmed alla lasta ja sedasi autost voodi teha. See tundus talle uus ja põnev magamise viis, sest viimased ööd oli ta kodus rõdul telgis üksinda maganud. Ja autos magamine sellisel viisil oli tal proovimata. 😛

Kui me tornist alla tulime, siis tegi Vanc politseimajas paar tiiru ja siis venitasid nad end Andreasega nööri abil üles ja lasid sealt alla sarnase masina otsas nagu keset meie Ahhaa keskust on. Veespinnerite peal saime ka veel mõned korrad käidud ja mina sain jälle seletada, et ma tõepoolest rase ei ole. Teel värava suunas tegid Andreas ja Vancu veel ka kiiremad ringid seesuguste “tünnide” sees, mida nad varem proovinud ei olnud:

Enne lõppu olid atraktsioonide järjekorrad olematud ja seetõttu oli igati mõnus hopp siia ja hopp sinna hüpata ja asjast viimast võtta. No mine tea, kui me homseks ei jää, siis ongi ju selleks korraks kõik.

Värava juures kohtusime Tannu ja Johaniga. 🙂

Õhinas poisid rääkisid meile, mida kõike nad vahepeal teinud olid ja et nad olid näinud kose juures eestlasi ja mingi tädi seletas seal siis oma lapsele, et näe, siin on veel eestlasi ja Tan ja Johan siis valgustasid teda, et eestlased küll, aga üldse mitte Eestist. See oli kuidagi jube oluline olnud 😀 Hiljem ütles Tan, et ta märkas parklas ka mitut Eesti numbrimärgiga autot. Tegelikult ma nüüd enam isegi ei imesta, et inimesed selle tee ette võtavad, sest see park oli tõepoolest tore. 🙂

Tan, kuuldes, et Johan on homme ka kohal, mõtlemiseks aega ei vajanud. Tal oli päris kindlasti homme ka vaja siia tulla. Me vahetasime seepeale Andreasega muigavaid pilke, et mitte liiga ammu oli see noor mees me peale pahane, et me ta seesugusesse tittede kohta tassisime 😛

Me jääme ööseks!

Mina oleksin autos magamisega ka täiesti rahul olnud, aga Andreas arvas, et talle meeldivad küll seiklused, aga ta eelistab neid stiilselt teha. Eksole. Siis selgus, et ta oli juba varem Legolandi lehelt vaadanud ööbimisvõimalusi ja seal olid hotellile ja muudele võimalustele lisaks ka mingid tünnid, mille sees sai ööbida. No tünn, siis tünn, mis mul selle vastu sai olla. Vanc muidugi kõhkles taas, et apppiii, mida me jälle plaanime. No nagu tahaks temast soolasilku teha või midagi sarnast. Tan oli päevast alles nii pilves, et lihtsalt nautis sooja õhtut ja unistas homsest. Katrinile ma enne lahkuminekut ei jõudnudki ütelda, et me ka teiseks päevaks vist jääme, sest mu telefon sai pilte tehes tühjaks ja laadijat ma ometi ei taibanud üheks päevaks Legolandi sõites endaga kaasa võtta. 😀

Sõime kähku õhtust ja kolisime “tünni”, mis poiste arvates üsna kääbikute elupaika meenutas. Oleks meile tünnidele muld ja muru selga aetud, oleks ma nendega arvatavasti nõustunud.

Maja juurde viiva tee ääres elasid lego-hundid.

Andreas meie tünn-maja ees, mille kohta Vanc arvas, et see on rohkem nagu viiner. Igal juhul istus maja katusel lego-orav ja hoidis kahe käpa vahel tammetõru. Miskipärast meenus Jääaeg 😀

Tünn neljale. Või tegelikult isegi viiele, sest ühe voodi all oli ka lisavoodi. Ja ülemise korruse koos olevate madratsite peale mahub vabalt rohkem kui kaks inimest.

Lisaks suurele legode kastile, millega koha peal mängida sai, oli majakeses ka legodest liblikaid, lepatriinusid ja mesimumme 🙂

Ehk siis igati luks tünn selline! 😀 Ainult vets ja vesi asusid majakestest pisut eemal. Ja sinna minnes kohtusime… karudega 😀

Vancu sõrmed mahtusid täpselt karule ninaauku. Milleks iganes see siis nüüd hea pidi olema, aga pilti palus ta mul sedapuhku päris ise teha 😀

Ma mõtlesin küll, et mu kamp peaks piisavalt väsinud olema, et kohe magama keerata, aga ei midagi. Lähme ikka vaatame kogu puhkeala ka üle. Läksimegi 😀

Rattaplats erinevate väikeste sõiduvahenditega ja mänguplats ja ujumise tiik oli vaba ligipääsuga. Lahe seikluspark oli eraldi tasu eest ja alla 12aastaseid lubati rajale vaid koos täiskasvanud saatjaga. Meie Andreasega ei tahtnud mingist turnimisest mitte midagi teada ja Vanc ütles lõpuks, et ok, kui ma temaga kanaleid tulen ehitama, siis ta pole kurb, et ta sel korral turnida ei saa. Väsinud jalgade vettepanemise vastu polnud mul vähimatki ja koreda liivaga varvastega mängida oli ka mõnus. Aga kõige pealt kalpsas ta karussellile ja ronis hoo pealt üles.

Ja siis ehitasime kanaleid 🙂

Maruõnnelik Tan mängis ämblikmeest ja oli oma eluga seal maa ja taeva vahel hirmus rahul. Mõtleks, päev otsa oled saanud lennata ja loksuda ja nüüd vastu loojangut lastakse veel ronima! 😀

Mulle meeldis see, et kogu see ronila oli kogu aeg silma all ja ma ei pidanud kusagil võsa vahel müttama, et tema jaoks olulisi pilte teha. Selline sümpaatne kompaktne värk. 🙂

Vanc leidis endale samal ajal muid tegemisi ja vahepeal vaatas uurivalt, et kaugele see Tan juba jõudnud on 🙂

Andreas oli vaimustuses, et pika aktiivse päeva järel ei olnud tal hingematvat seljavalu ja üle väga pika aja julges ta endale ühe õlle lubada. No ravimitega koos ei saa ju. Istus siis mees kaldal punasel pingil ja nautis oma elu ja ilusat õhtut 😀

Seal tagumise veepiiri kohal ja põõsaste ees lendab parasjagu Tan järgmise punkti suunas õnnest huilates.

Ja tagasi maja suunas tuhisedes, et veel viimane ring ülemisel korrusel turnida! 🙂

Vahetult Tannu järel liikus üks onu pisikese poisiga. Poiss pani väledalt ees minema ja onu udjas tal sabas. Ju oli ka vanuselt selline laps, keda veel üksi rajale ei lubatud, sest onu ise seda asja kuigivõrd nautivat ei tundunud. Läks siis onu mööda trossi lendu, aga ei maandunud sujuvalt ja lõi suure hoo pealt oma jala vastu puidust vahepõranda serva. Kinni ta sealt enam ei saanud ja vajus tagasi keset tiiki. Rippus seal maa ja taeva vahel ja läks aega, kuniks töötajad talle köie pihku toimetasid. Onu tõmbas end käte jõul peaaegu alguspunkti juurde, aga viimaseid meetreid üles suunas enam ei jaksanud end vinnata. Ta lasi uuesti lahti ja libises tiigi kohale. Traksidega töötaja ronis siis talle teiselt poolt vastu ja vedas ta oma jõuga teisele poole. Rahvas rannas, mänguplatsi serval ja kohvikus aplodeeris ja huilgas, kui nad lõpuks vahekorrusele istuma said.

Aga alla nad ei tulnud. Istusid siis seal ja oli arusaadav, et onu jalg on viga saanud. Tan tegi oma ringi edasi ja kui ta lõpetas läksin ma teisele poole tiiki uurima, mis neil seal onuga toimub ja kas on äkki abi vaja. Jalutan ma ju ringi sidemerullide ja kõige muu hädatarvilikuga. Vahepeal olid nad kuidagi onu maa peale mitme töötajaga tagasi vinnanud ja nüüd istus ta põõsas.

Enne põõsast seisis papi. Uursin, kas ta inglise keelt räägib ja kas ma saan kuidagi aidata. Onu kehitas nukralt naeratades õlgu:

“No english, tema on Hispaaniast,” ja viipas enda selja taha põõsasse, et ma ise sinna läheksin.

Posti all istus maas kogukas onu. Küsisin jälle kas ma saan kuidagi abiks olla. Seda, et ta jalaluu on paugu saanud, seda oli kaugelt näha. Nahal oli vaid õrn marrastus, aga sääre pealmine külg oli silmatorkavalt mügarlik. Onu istus ja vastas haledalt enda ja olukorra üle naerdes, et vist ei ole midagi teha. Küsisin, kas kiirabi on kutsutud, selgus, et keegi oli just läinud sellega tegelema. Kiirabi saabus nii 15 minutiga ja parkis siis tiigi kõrval veel kindlasti oma 45 minutit. Jälgisime Andreasega hoolega, et mis nad nüüd teevad jalast pilti ja panevad seda kipsi otse seal autos või miks nad nii kaua seal passivad. Arusaadav, et sa võõral maal väga haiglasse ei taha sattuda. Aga seda hetke, kui auto lahkus, me ei märganud. Ma ikka tahan uskuda, et nad onu endaga kaasa viisid.

Tan aga nägi sahisevalt rahul välja, kui ta tagasi maa peale jõudis. Tema päev oli igati korda läinud 🙂

Kuniks Vanc ootas mingit ratast, mida sel platsil vaid üks oli, istusid nad kukununnult kõrvuti ja elu oli puhta lill. Andreas arvas, et see on kõige ilusam pilt me poistest vist üldse. <3

Päeva lõpuks olime me kõik kutud, aga väga õnnelikud 🙂

Õues oli juba pime, kui me tagasi tünn-majade ja kämpingu juurde jõudsime. Ja siis läksin ma vetsu! 😀 Naiste omale lisaks oleksin ma hea meelega ka meeste omasse läinud pilti tegema. Ja pesuruumi ka, sest lego-kleepekatega lahendatud sanitaarpunktide uksed olid mu meelest ütlemata lahedad ja Andreas keeldus mulle meeste poole peal pilte tegemast 😀

Tünni jõudes keerasin ma end sirgelt magama. Poisid ja Andreas jäid veel legodega mängima. Ju polnud veel piisavalt 😀

Uni maitses suurepäraselt. Korraks vaatasin kell 6 hommikul kella ja magasin rõõmsalt edasi. Kell 8 oli äratus ja lego-karudega kohtumise järel mõned kiiremad asjatoimetused ja oligi sööma minek.

Hommikusöök oli mõnus ja õhk oli ööga värskeks saanud. Vanc leidis endalegi üllatuseks suurest valikust ka midagi meelepärast 🙂

Minu unised laiskloomad on uueks Legolandi päevaks väga valmis! 😀

Vanc on vahepeal isegi harja püsti saanud 😀

Teine päev Legolandis

Olime taas 10 minutit enne avamist kohal. Legolandi väravas selgus, et need 15seid teise päeva pileteid oleksime me juba eile pidanud lunastama ja kassas laiutas noormees vaid käsi, et tema küll nüüd ei tea, mis saab. Ma tundsin, kuidas puna tõuseb mu näkku ja kui vaja, siis ma närin ennast kasvõi läbi seina. Me ju eile käisime ja uurisime, et tahame homme uuesti tulla ja kas nad oskavad majutuskohta soovitada ja muud sellist. Mitte keegi ei ütelnud meile piletite kohta mitte midagi. Saksakeelsetel plakatitel oli kirjas, et pöördu kassase. Päeva kohta otseselt ei sõnagi. No et samal päeval, kui oled juba kohal või järgmisel, kui tahad uuesti tulla. Kui muidu on sildid ka inglise keeles, siis see ei olnud. No et ma ise oleksin vaielda saanud, et mis seal siis kirjas on.

Seisime pika järjekorra ja ma olin valmis kasvõi kaklema. Saksa värk. Pedantsed, nagu nad on, ega nad teistele ka möödapanekuid ja ebakorrektsust ei kingi. Pealegi on nad kuulsad oma ebasõbralikkuse ja kitsiduse poolest, kui šveitslasi uskuda 😉 Aga ei midagi. Preili kuulas me jutu ära. Käis rääkis midagi nurga taga ja teatas, et polegi probleemi. Võime osta 15ga päevapiletid või 25ga aastapiletid. Kuna me sel aastal nagunii enam tagasi tulema siia ei hakka, siis valisime päevapiletid ja mina saatsin Katrinile uuesti sõnumi, et me oleme täna kella kaheni ka kohal ja kohtume Ninjago juures 🙂

Ilm oli veidi pilves ja rahvast oli võrreldes laupäevaga märksa vähem. Vaatsime korraks platsi peal ringi ja Andreas kasutas võimalust, et inimesi oli vähe ning ehitas klotsidest minu nime 🙂

Selle lego-mäe juures olid eraldi karbid valgete klotsidega ja olemasolevat kokkuliimitud ehitist sai soovi korral täiendada. Eelmisel päeval olime me näinud nimesid siin ja seal rippumas ja Andreas tahtis kindlasti ka katsetada. Õnnestuski! 🙂

Maja ees tegime veel draakoniga pilti

Pildile ronis kohe eriti palju draakoneid 😀

Ja Andreas mängis Vancuga kiire reageerimise mängu 🙂

Ninjago majas käisime ka “laseritega laskmas” 😛 Üle poole majast oli ootesaal, aga õnneks ei pidanud me üle 10 minuti väga passima. Atraktsioon ise oli keskpärane, sest keegi meist ei saanud päris selget sotti sellest asjast, kuigi Katrinile ja Oskarile meeldis ja nende kirjeldused asjast olid sootuks midagi muud. No nende kogemus oli sarnasel kirjeldusele, mis enne “autosse” istumist ka oli. Võib-olla oli meil rikkis auto? 😀

Siis oli meil kindel siht Bionicle “jõujaamale”, kuhu Andreas juba päev varem nii väga jõuda soovis. Ringis oli viis robotkätt. Igasse ühte mahtis istuma kaks inimest. Esimesed kaks olid veidi leebemad, ülejäänud kolm tundusid hirmsad. :P. Ma vaatasin neid seal, et ei, see ei ole minu ja mu naba jaoks. Vanc kõhkles, aga oli valmis proovima. Ma ootasin enda järjekorra kenasti lõpuni ja kui masina-poiss juba suu avas ja ta mu poole kätt kõhul kumeralt hoides astuma hakkas, (et vabandage, kas te olete rase!?), jõudsin ma talle enne otsustavalt juba ütelda, et ma jätan selle asja üldse vahele 😀 Ja läksin hoopis rõdule Andrease ja Vancu lendamist filmima.

Vanc olla terve selle robotiga logistamise aja Andreasele seletanud, et see on kõige jubedam asi iial ja naernud, et ta vist pissib kohe püksi. Kuigi käis just enne seda atraktsiooni vetsus. No see olevat nii ilgelt jube olnud. Samas astus ta maha rõõmsalt kepsutades ja mulle ütles vaid, et uuesti ta sinna küll ei lähe 😀

Kohe seal kõrval oli Lego Factory ehk legotehas. Kõige pealt vaatasime ära lühikese multika sellest, kuidas legomees ehitas legomehi, kes ehitasid valmis kõik muu ja siis läksime me “tehasesse ise asja lähemalt kaema”.

Esimene asi, mida mina märkasin oli see…. et legosid ei tee üldse mitte legomehikesed vaid… ikka need kollased käsilased ise. Vaadake läbi akna, minioni näete? 😛 See oli küll tegelikult mingi kõrvaline laoruum ja polnud üldse mõeldud nii, et inimesed sinna sisse väga vahiksid, aga no ma ei saanud. See oli liiga naljakas!

Aga Vanc sai ettekujutuse, kuidas tehakse legoklotse ja kuidas nende peale tampotrükis pilte trükitakse ja kuidas mehikesi kokku pannakse ja kuidas komplekte kokku pakitakse. See vaade oli tema jaoks uue nurga alt 🙂

Tehasest pääses suurde ehituspoe laadsesse legopoodi, kus sai ise endale legomehikesi komplekteerida ja legomeeste kollased pead olid suurtes kastides nagu maisiterad. Me selle etapi jätsime vahele ja suundusime hoopis lendama. Või noh, mina läksin lendama ja Andreas läks puhkas ronila juures veidi jalga. Vanc näitas talle, kui väsinud ta sellest kõigest juba on. Pilti vaadates võiks ju teda isegi uskuda, et vaene laps on nii läbi loksutatud ja magab päris püsti jala 😛

Usuks, kui hetk hiljem ei vaataks selline väike kaval Gollum-Grich sealt võrgu tagant vastu 😛

Aga mina lendasin. Mõnuga! <3

Ja vahepeal trehasime ka Tannu ja Johaniga, kes ka lendama olid tulnud 🙂

Edasi suundusime tuldpurskavat lohet ja lossi otsima. Teele jäi aga hoopis mägrapere.

Ja karu-karussell. Mille peale Vanc juba eelmisel päeva kippus, aga siis oli tal peos jääjook ja tagasi unustasime me hiljem minna. Esimesel korral läks Andreas temaga kaasa. Ülejäänud 10 + n korda käis Vanc seal üksinda. Seal ei olnud kordagi järjekorda. Vanc jooksis ühest väravast välja ja teiselt poolt putkat uuesti sisse ja läks uuele ringile 🙂

Andreas arvas, et see oli üks hullemaid asju Legolandis, sest kiire hoog pressis ikka hoolega servale ja soovitas mul seda pigem mitte katsetada. Vähemalt oli nupuvajutaja poiss asjalik ja tõstis kõik suur-väike paarilised vagunis sedaviisi, et pisemad jäid istuma sissepoole. Me paar aastata tagasi sõitsime teadmatusest ühes teises kohas nii, et Vanc istus väljaspool ja me siis Andreasega hoidsime kogu tiirutamise aja 2 x 20 küüne ja kõigi haakivate hammastega igast võimalikust kohast kinni, et me Vancut ära ei lömastaks. Tal muidugi oli lõbus, aga meie saime õppetunni. Legolandis oli positiivne see, et sellist asja jälgiti.

Kui me Vancu lõpuks karu-karussellilt kätte saime, siis liikusime edasi lossi juurde. Lossi ees olid notsud

Lossi väravast sisse minnes oli aga lohe. Kui Vanc nägi draakonit, teatas ta kohe, et tema sinna kohe kindlasti ei tule. Pakkus, et ta siis ootab meid maja ees. Ma jälle arvasin, et mis ta niisama passib. Mingu parem paarkümmend meetrit tagasi oma karu-karusselli juurde ja tiirutagu seal kuniks me tagasi oleme 😀

Vanc läks kergendustundega karu juurde tagasi ja meie läksime lohega sõitma. Me olime ju alt näinud küll, et see lohe tegi päris hullu sõitu, aga algus oli väga roosa ja rahulik. Rada läks sinka-vonka mööda lossi erinevaid tube ja tadaaaa, siis liikus loherong mäest all ja siis alles läks lahti. Ma röökisin nii nagu pasunast tuli ja Andreas väänles naerukrampides, sest mu kisa olevat liiga naljakas olnud. Kui me lõpuks tagasi kindlama maa peale olime, siis pühksisin mina vaid naerust pisaraid ja küsisin, kas me lähme uuesti? Juubeee! Aga jubelõbus ka! 😛

Vanc oli endiselt karusselli peal ja me siis ootasime ja arutlesime maailma asjade üle.

Saksamaal on ekstreemsemalt riietuvaid moslemeid märksa rohkem kui Šveitsis. Siin piisab neile enamasti vaid sallist, mis katab juuksed. Vahel on see vabamalt, vahel tihedamalt pea vastas. Vahel ühekordselt, vahel topelt. Vahel harva on ka vabamalt langev kehavorme varjav maani riietus seljas, aga üldiselt siin nad kuidagi eriliselt silma ei jää ja sulanduvad massi kenasti. Saksamaal on asi tiba teine. Päris burkas me Legolandis küll kedagi ei näinud, aga vaid silmapiluga musta kangasse mähitud naisi oli seal küll. Enamasti istusid naised puude all või kohvikus.

Need kaks perekonda kulgesid koos. Mõlemad emad olid üleni mustas ja näod varjatud nii, et silmad vaid välkusid prao vahelt. Selles kuumuses tundus see paraja piinlemisena, aga no olgu. Punase pearätiga noor naine oli ühe naise suur tütar. Tema nägu oli katmata. Ühesugustes maani türkiissinistes peokleitides tüdrukud, kelle juuksed olid tihedalt kaetud ja õlgadel voogas küünarnukkideni heledam sallilaadne toode, olid nii 9-13aastased vast. Kleitide all olid neil püksid ja kinnised jalanõud.

Kaks pisemat tüdrukut olid ühesugustes valgetes puhvis printsessikleitides, lipsud selja peal lehvimas ja ilusad pikad juuksed palmikutesse põimitud. Varba otsas olid neil kerged rihmikud. Vanust oli vast 5-6-7, maksimum 8. Justnagu täiesti tavalised läänelikud lapsed. Ainult, et selle koha jaoks silmatorkavalt liiga pidulikud. Kuigi. Enamus atraktsioone olid neile nagunii keelatud ja toosama karu-karussell oli vaat et ainus, kus neil luba oli sõita.

Enamuse ajast istusid nad erinevate puude all ootel, kuniks mehed lõbutsesid. Kõige pisem tüdruk oli särtsroosas tutuseelikus tilluke printsess, kespidevalt minema jooksis ja terve see plikade kamp teda taga ajas. Kui ta kätte saadi, siis pistis ta röökima nagu udupasun ja vait jäi ainult siis, kui issi tuli ja ta sülle võttis.

Me vaatasime ja mõtlesime Andreasega, et sa tuled sellisesse kohta, kus on ahvatlusi ja lõbu ja rõõmu kui palju, sa oled riides nagu läheksid pulma, (enamvähem nagu iseenda pulma), aga sa võid vaid vaadata… Samal ajal kui üks isadest oli kaelani tätoveeritud ja igati lääneliku olemisega jorss, kes ennist lendamise sabas minu järel seistes elu eest minuga flirtida üritas. Võimalik, et selle ligiajamiseta poleks ma sellele seltskonnale rohkem väga tähelepanu pööranud. Samal ajal oli temaga koos ka ta poeg, kes mitte millegi poolest ei sobinud kokku ülejäänud seltskonnaga, sest ta oli täiesti tavaline laps firmasokkides ja augulise särgiga. Seltskonda kuulus veel ka teine isa või äkki oli ta selle pika tätoveeritud flirtija sõber või sugulane. Tema oli naistele vaevu õlani ja kogu aeg hirmus kurja olemisega. Jälgis ja korraldas kogu seda paraadi ega jätnud neid hetkeksi üksinda. Ma saan täiesti aru, et omal maal, omas kultuuriruumis on see nende jaoks ehk ok, aga kaasaja maailmas Saksamaal? Võib-olla ei ole see meie asi neile naistele kaasa tunda, aga palavuses, kus sa pead suutma kuidagi juua oma lina all sedasi, et su nägu ei paljastu ja ainult vaatama, kuidas maailm lõbutseb… Ma ei tea, aga mind jäi kriipima. Aga võib-olla see vaid tundus mulle veider ja ma mõtlen oma vabaduseihas asju suuremaks. Oskab keegi mulle neid asju selgitada? Andreas ka ei osanud ja temagi mõtles, mis asi see nüüd oli, mida me mitu korda enda vahetus läheduses nägime.

Aga olgu selle teemaga, kuidas on, meie põikasime veel siia ja sinna ja mina ei olnud endiselt veel sedavõrd rase, et keegi oleks pidanud mind korrale kutsuma ja mõnele atraktsioonile mitte lubama.

Veidi enne kella ühte sättisime end veel kord pikemale tiirutamisele Vancu absoluutse lemmiku – veespinneri – juurde. Selle nime pani ta sellele atraktsioonile vist ise. Ametlikust nimest pole mul aimugi 😀

Spinnerite juurde ilmusid ka Tan ja Johan 🙂

Kuniks poisid tiirutasid ja jälle ja jälle uuele sessioonile kiirustasid, tegeles Andrease noorte kastmisega, mis neile iseäranis suurt rõõmu tegi. Vahepeal sai märjaks Tan, vahel Johan ja…

vahel Vanc ka. Andreas ise oli kokkuvõttes muidugi kõige märjem 😀

Kell sai 14 ja meie pidime end minekule sättima, sest Happy oli vaja kell 17 hotellist ära tuua. Üks suuuur musi kahe lahedalt lõbusa päeva eest ja veel üks tünnides keerutamise lõbustus enne väravaid!

Väravas kohtusime Katrini perega. Vahetasime veel kiirelt infot sõitmise ja aegade ja numbrite ja aadressidega ja hakkasime liikuma. Nemad pidid veel veidi koha peal ringi vaatama ja siis ka meie poole teele asuma.

Koduteel magasid poisid nohinal. Päike paistis ja uni kippus vägisi endalgi silma.

Happy oli märg nagu vette kastetud vaip, kui ta lõpuks oma uute sõprade juurest taipas meie juurde suure hüüdmise peale tulla. Tal oli seal 3kuuse pisikese valge šveitslase ja paljude teiste koertega väga lõbus olnud. Selle poolest mulle see hotell meeldibki, et koerad ei istu oma kastides ja neid ei viida vaid paar korda päevas paela otsas jalutama vaid nad tõepoolest saavad seal lõbutseda ja elu nautida.

Õhtul saabus meie juurde Katrin perega, päike paistis soojalt, poisid mängisid, meie grillisime ja nädalavahetuse võis igati kordaläinuks lugeda! 🙂

Esimene pulmaastapäev

by

Poes. Andreas valib mulle lilli.

“Näe, need kollased sulle kindlasti meeldivad!” hüüatab ta poolküsivalt. Ja vaatab siis veel päevalilli ja muud, mis võiks mulle äkki meeldida piisavalt, et need koju viia.

“Need on ilusad, aga meil pole sellist vaasi.” ühman ma möödaminnes, sest neile sobiv vaas on mul endiselt Tallinnas. “Vaata, siin on mu kõigi unelmate lill!” jooksen ma õhinal hiigelsuure ümmarguse kollaste okastega kaktuse juurde. Andreas vist kirtsutab sissepoole nina. Nagu alati, kui ma talle kaktustest räägin. Kaktused ja karvadeta kassid on t3ma jaoks samas kastis. Ja ta endiselt ei usu, et ma päriselt ka kaktust tahan. Ja veel sellist! Hiiiiigelsuurt muna.

“Kuhu Sa selle paned?” küsib Andreas murelikult umbes nii, nagu ma tahaks tiigrit kodustada.

“Tead, kui sa juba nii küsid, siis arvatavasti ma panen ta meie voodisse sinu poolele!” ja jooksen naerdes edasi. Üks aasta abielu pole veel piisav, et ta mu lillemaitset usaldada julgeks.

Lillede asemel leidsime me endale aga hoopis vahused lömmis nokaga ükssarvikud. Esimeseks aastapäevaks igati sobivad söödavad “lilled” või nii 😀

Ja teile kõigile lumevaba jaani! <3

7. osa: Meie pulmapäev

by

Hüppan nüüd üle kõigest, mis jõudis eelmisel aastal kolme nädala jooksul veel enne me pulmi toimuda (ja seda ei olnud mitte vähe). Ehk veel mäletate, et juunikuu alguses polnud isegi veel selge, kas meil üldse lubatakse abielluda 😀 Täna räägin hoopis tänasest päevast täpselt aasta tagasi. Teretulemast meie pulma esimesse vaatusesse (teine tuleb kunagi hiljem Eestis)! 😀

 

Pulmapäeva alguseks võiksime me tegelikult ehk lugeda juba ööpäev varasemat kellaaega, sest nagu karta oli, ööl enne pulma magama me jõudnudki. Ma ei tea, kas see on tavapärane praktika, aga minu puhul pole selles midagi erakordset. Sellest, mis selle viimase päeva jooksul enne me pulmi toimus ja ühe jutiga pulmapäevaks sai, sellest räägin ma teile peagi ühes teises loos ka.

Iseenda jaoks loen ma ametliku pulmapäeva alguseks seda hetke, kui me Äliniga kell 8 hommikul garaažist rõõmsalt ja itsitades tsiklit kaunistamast välja ronisime. Ise puhta magamata, aga hirmus õnnelikud et ikka jõudsime ka “draakonikaunistamiseni”. Tuppa minnes peatusin välisukse kõrval, et öelda head aega on vanale nimele. Seiklus algab siit! See tunne oli korraga nii tugev.

 

Andreas sättis end Happyt koerte paradiisi ehk ühte väga ägedasse koerahotelli viima ja mul oli kogu öö olnud plaan temaga kaasa minna, et tee peale poest läbi hüpata ja üks armas punaste nahkkaantega kaustik meile külalisteraamatuks võtta. No selline, kuhu pulmakülalised saavad meile kirjutada ja joonistada peo ajal. See mõte tundus mulle nii oluline ja kuna ma eelmise õhtul poodi enam mingi nipiga ei jõudnud, siis oli see nüüd hommikul vaja ära korraldada. Andreas arvas, et kui ma kaasa tulen, siis ma juukseid enam küll värvida ei jõua. Mnjah, juuksed karjusid, nad vajasid värvi ja ilma selleta ei saanud üldse mitte, sest mongit soengut kiivri alla ju nagunii mahtuma ei pidanud. Olgu siis värvgi! Siis pakkus Andreas, et kui ma talle täpselt oskan selgitada, kus see kaustik asub, siis ta toob selle sealt ise ära. Muidugi ma oskasin ja sellega võitsin ma tervelt tunni väga väärtuslikku aega!

Ema ja Annika virgusid ka ja hakkasid ennast sättima. Älin kirjutas endale nimekirja peamistest asjadest, mis tal on vaja jooksvalt ära korralda peo käigus:

Ja mina tassisin olulisi kaste ukse ette kokku, et need kõik kenasti kaasa saaksid. Elamine oli nagu üks hiigelsuuuur pommiauk ja viimase minutini oli vaja sahmerdada.

Kell 9:15 ehk 1 tund ja 45 minutit enne allkirjade andmist jõudsin ma pruudile vajalike iluprotseduuride juurde. Kes end kunagi punaseks või tumedamaks värvinud on, need teavad, kuidas nahapiiri tuleb hoolega jälgida, et päris laiguliseks ise ka ei jääks. 😛 Ma lootsin heale õnnele, sest aega mul midagi eriliselt vahtida küll enam polnud. 😀

Kašmiirpunane värv sai kähku pähe ja hakkas mõjuma. Samal ajal tuli mulle sõnum (esimene ja tegelikult ka ainus eraviisiline sõnum sel päeval) mu eksabikaasalt, kes meile õnne ja rõõmu ja teineteise hoidmist soovis. Ja mina löristasin nutta, sest no niiii ilus oli olla!

Siis läks korraga totaalseks kaoseks. Andrease vanemad sadasid meie juurde sisse ja me teine tunnistaja ehk Andrease nii öelda isamees koos oma kaaslasega. Ma püüdsin end kähku riidesse saada ja samal ajal vastata küsimustele, mis kuhu peab minema. Kõik tahtsid aidata, aga nagu kollektiivse vastutusega ikka, kaos astus ikka kõige ees. Kõik tassisid midagi ja pidevad huiked, et meil on kiiiiire, ei lasknud mu magamata peal üldse keskendudada ja nii astusingi toast välja oma kirsikingadega, jalad magamata ööst paistes ja üldse mitte rõõmsad kontsade üle ja ei pannud tähelegi, et ühel kingal oli punane ja teisel must lips. Selle avastasin ma muidugi palju hiljem. No nende kingadega tulid kaasa nii mustad kui punased paelad ja ma kunagi katsetasin neid nii ja naa ja nii nad jäidki 😀

Hophophop käis autodesse jagunemine. Isamees pidi enda autosse veel kellegi võtma ja Andrease ema läks enda autoga, sinna mahtus ka. Ja Andrease isa pidi minema meie poiste ja autoga ja meie siis oma raudsel draakonil omapead. Suundusime garaaži ja korraga kappas ema alla meie juurde, et ta ikka ei tea, kelle auto peale ta nüüd minema peab. Liiga palju vabu kohti? 😀

Ta oli parklas vaadanud ringi ja ei teadnud vist mille vahel valida ja tuli aru pärima. Meil oli kokkuvõttes täiesti ükskõik, kellega ta sõidab, peamine, et end mugavalt tunneb, isekoha leiab ja mu kleiti hoolega hoiab.

Mitte keegi meist ei teadnud garaažis, mis samal ajal maapealses parklas toimus. Mu ähmi täis ema oli parkinud kõige tähtsama kasti – pruutkleidiga – parklas Andrease ema auto juurde. No et kui selge, kuhu ta istub, siis hea kaasa haarata. Parkinud kasti just nii, et kui auto liikuma hakkab, siis sõidab ta sellest lihtsalt üle. Ise tuli alla meie juurde, kast jäi oma kohale ja Andrease ema hakkas rõõmsalt sõitma. Teadmata midagi kastist ja kleidist. Esimesena taipas Älin, mis toimub ja hakkas meeleheitlikult vehkima, et Andrease ema ometi peatuks. Andrease ema jälle ei saanud aru, mida see Älin seal vehkleb. Äkki rõõmust? Lõpuks seisis Älin tal ristseliti tee peal ees ja auto peatus. Peatus keset kasti. Kast läks raginal katki ja seelik jäi ratta alla. Mine tea, mis sel ämmamooril peas oli. Ja mis oli minu emal peas, et ta selle kleidikasti sinna maha pani, sest meie abiellumisele vastu polnud neist kumbki. Aga kleit oli vapper ja jäi ellu. Kuigi see selgus alles jupp aega hiljem. 😛

Ema leidis endale koha, meie sõitsime garaažist vuhinal mu kirsikleidi plagisedes välja ja ähmi täis Älin, kes arvas, et kui ma nüüd seda kasti ja kleiti näen, siis ma löön nad kõik kohe maha ja pulm jääb ära või midagi, ei saanud isegi kiiruga meist maja juures ühtegi pilti tehtud. 😀

Kolm autot võtsid ennast meile sappa ja sõitsime mäest alla, kurv vasakule, kurv paremale, kurv vasakule ja veel kord paremale ja siis veel kord paremale ja paremale kohal me olimegi. Pisikese hilinemisega. Peotäis inimesi ootas meid suure puu all kuuma päikese eest varju otsides sissesõidu tee juures. Parkisime, heitsime kiivrid peast, lehvitasime sõpradele ja lippasime majja. Ema ja Domenico olid meil sabas ja ametnikupreili mainis kuivalt, et meie suur õnn, et nüüd hommikul on ainult meie paaripanek, sest 15 minutit hilinemist tähendaks muidu, et allkirjade andmine jääks ära. Eksole 😀

Preili luges oma luuletuse, tõlk tõlkis selle sisu mulle ja emale ja siis andsime ühele ja samale paberile kõik oma allkirjad ja oligi olemas. 15 minti hiljem astusime me trepist alla (kõrged kontsad ja trepid on jube kooslus, kui su jalad on alt ümmargused ja põlved alles värisevad). Siis avastasin, et Andreas oli kodust välja tulnud mingi täiesti suvalise särgiga, sest tal oli plaan jakk selga jätta ja siis poleks ju vahet olnud, mis selle all oli, aga kuna tal 30kraadises kuumuses üllatuslikult palav hakkas, siis oma särgi väel ta seal oligi. 😀

Lehvitused külavalitsuse maja aknast (seal keskel-keskel)

Et siis abielus? 😀

Rahvas võttis ritta, et meile ja meiega on õnne ja rõõmu jagada

Ja siis oli seal Älin. Näost puhta ära. Ma tunnen tema puhul selliseid asju kaaauugelt eemalt ja ega ma talle enne rahu ei anna, kui asi pole klaar. Talle oli näkku kirjutatud, et väike palderjaniloks ei teeks paha. Ma ei suuda täpselt meenutada ta sõnu, aga need kõlasid umbes nii:

“Sa ei taha tead!” või et kui ma teaks, siis ma lööks kellegi maha 😛

Aga mul oli nii hea tuju, et haarasin oma kullakesed, Andrease ja Älini  kaenlasse, ja müristasin naerda, et SEE on ju ometi minu pulm. Teisiti ei saakski 😀

Siis avastasin oma kingalipsude erinevuse 😛

Aga pidu ootas ja pikk sõit mäkke ka. Turvapükstest ja saabastest olin ma loobunud puhtesteetilistel kaalutlustel, sest oma hirmsa kiivri ja jakiga pidin ma nagunii hakkama saama ja olgu siis vähemalt pool keret kaunis 😀

Kuniks Andreas uuris perekond Kala poolt meie draakoni külge poogitud pulmakaunistusi ja oli neist suures vaimustuses, punusin mina endale kiiruga kiivri alla patsi. Lahtiste juustega oli selles palavuses hirmus palav olla ja kiivri alt oleksin ma muidu pool tundi hiljem eriti räbalana välja ilmunud.

Külavalitsuse maja ees oli korraks ka hetk, kuis taipasin küsida erinevate asjade kohta, et kas need ikka kaasa said, kuna polnud päris ukse kõrval ootamas. Selgus et meie fotodega suur pilt, mida me Äliniga kell 6 hommikul kleepinud olime, on koju jäänud. Andrease isa suundus seda kodust ära tooma.

Pool tundi hiljem olime me Mogelsbergis kohal ja väraval ootas meid tibusilt 🙂

Väike vapper eesti õllepurk pidas mäkketõusu reipalt kolisedes vastu 🙂

Rahvas kogunes, Andreas läks riideid vahetama nagu plaan oli ja mina jäin külaliste juurde ja sain nendega tuttavaks. Siis tuli Andreas tagasi oma Frodo-kostüümis. Minu isa tarksidele lisaks oli tal nunnu tumepunane kikilips. Posid said ka samasugused endale kaela. Saate aru, minu poisid, kes ei kannata sallegi, sest need poovad, aga vaat lipsu panid endale kaela 🙂

Ja me hakkasime uuesti õnnitlusringiga peale 😀

Ja siis avastati meie uued kroonitätoveeringud, mis me sisuliselt ju just pulmadeks terveks said 🙂

Käes oli võileivasöömise aeg! Ja ka silt tahvlikesel kinnitas uut päevakorrapunkti.

Ma olin alguses üsna jahedalt suhtunud erineva täidisega võileibadesse, mida Andreas nii väga alustuseks pulmas näha soovis. Aga tuleb tunnistada, et need õigustasid ennast, isegi mina sõin ühe ja säästsin end peavalust, mis arvatavasti väga kaua enam end oodata poleks lasknud. Ma ei tea, kuidas inimesed neid imedieete ja suuri paastumisi peavad. Kui ma ühe päeva ei söö, siis sõidaks ma kiirabiga oma peavalu haiglasse tilguti alla ravima. Aga sel korral päästis võileib päeva ja kõik oli suurepärane 🙂

Andreas jäi külalistega sööma ja jutustama ja mina silkasin korraks mäe otsa, et vaadata veel ka oma silmaga üle, kas kõik on suurepärane. Pink ja punane tekk ja linnukestega padjad ja linnukesed puudel hoidmas rippuvad südamed. No niiviisi, nagu me eelmisel ööl olime otsustanud. Ettenägematult oli aga maaomanikul just sel päeval vaja heina teha ja südametest rada, mis loogeldes künka tippu mändide juurde viis, sai paika isegi kahel korral, sest vahepeal viis onu oma heina minema ja sättis südametega pulgad osaliselt oma teekonna kõrvale kenasti hunnikusse. Siis tuli appi juba ka Tan, kes lüngad kenasti täitis 😀

Ema, Annika ja eriti Älin olid hüpersuper tublid olnud. Hiljem muidugi selgus, et ka seal mäe otsas oli neil mingeid pingelisemaid hetki olnud, sest keegi lõikas olulise tamiili läbi, aga see, mida mina nägema jõudsin, oli juba väga korras asi 😀 Ehk et alati polegi hea kõike teada, sellega saab end säästa hullemast hetkel, kui seda pinget üldse vaja pole 😀 Ja selle õndsa tundega võisin ma südamerahus minna oma riideid vahetama, et asjaga pihta hakata. Kõik oli paigas!

Hakkasin siis end sättima kõige ruumikamasse vetsu, invavetsu, et riided kähku ära vahetada. Jagasinseda pisikest putkat joogikastide ja maasika-alustega. Ja siis nägin ma kleidiga kasti… Mida veidi juba parandada oli suudetud 😛

Hmm… ok. Kleit ise tundus korras olevat. Kelly, Sa tegid mulle võlukleidi, mis isegi autorataste alt läbi käies puutumatuks jäi! Mõistad?! <3 Või ma ei tea, mitu naist on oma elu abiellunuda laitmatu kleidiga, mis vahetult enne pulmi on seesuguse avarii läbi elanud 😛

Aga asjadega kasti polnud vetsus. Mu absoluutselt kõige olulisemat kasti pärja, kõrvarõngaste, patsipaela, pikendusjuhtme, templipatjade ja puhutavate võililledega polnud. Kuhu see siis sai? Korralik kaos ja paanika… äkki siis jäi koju? Aga ma panin selle ukse kõrvale. Kõige esiesena. See oli kõige nähtavama koha peal ja kui see kamp seal neid kaste ja kotte tassis, siis kuidas ometi just see kast maha sai jääda? Oleks ikka ise pidanud kaste tassima, poleks probleemi. Tarkusetera iseendale – tähtsaid asju tee ainult ja alati ise. Minul kiskus nutule, sest ilma selle kastita ma ei saanud kohe üldse mitte abielluda 😛 Andreas vihastas maailma (mitte minu) peale ja teatas, et ta läheb nüüd ise koju seda tooma kui muidu ei saa. Aga siis tuli Andrease isa, patsutas Andreast ja ütles, et pole lugu, ta läheb ise. Võttis Älini ja Tannu ka kaasa ja meil oli lihtsalt vaja veidi aega parajaks teha. Rahvas ei lasknud ennast viivitustest heidutada ja nautis kuuma suvepäeva. Mullimasin, mille me laste lõbustamiseks olime ekstra Eestist kohale toonud, keeldus koostööst. Nad siis puhusid ise mulle, sest vedelikku oli pangetäis. 😀

Kalad noppisid mu kimbu jaoks maja ümbert lilli ja kokku sai selline armas jaanipäevane punt loodust. Nii suur aitäh, Liina! <3

Tan helistas kodust, et kast on leitud ja ma palusin neil kodust igaks juhuks kõik kaasa võtta, mis kuidagi pakitud olemisega tundub. Äkki selgub hiljem veel, et midagi on puudu 😛

Siis oli aeg seal maal, et sulgusin emaga koos invavetsu ja ema õmbles mulle kleidi selga. See on ehe näide nüüd siis sellest, kuidas seelikust sai käepäraste vahenditega käigu pealt kleit. Olete proovinud? Oma pulmas?! 😀

Ja kuna Älin oli kasti toomas, siis sai ema mulle ka patsid pähe punuda. Ümisesin mõttes Abba “Slipping through my fingers” laulu… mille leiad näiteks ka siit 🙂  Kes Mamma Mia filmi/muusikali näinud on, see teab, mis hetkel see laul seal kõlab. Imeilus, mõtlesin ma endamisi ja omal moel jäi aeg selles pöörises hetkeks seisma. See oli vajalik. Mina ja ema, kahekesi! 🙂

Veel viimased detailid ja asi võib alata!

Ahjaa, sukki mul küll polnud, aga pael pidi olema kasvõi puhtalt nalja ja põhimõtte pärast. Ise tegin. Seeliku pitsijupist 😀

Kuniks mina hirmsasti vetsus luku taga istudes, et Andreas mind mitte mingil juhu ei näeks, põdesin, et äkki on inimestel igav nii pikalt oodata, selgus, et mu mure oli üsna asjata.

Saatsin vetsust sõna Andreasele, et aeg on haarata kitarr, tekkide korv ja sättida end rahvaga mäkke mööda südametega tähistatud rada <3  <3  <3

Ja seal nad Äliniga koos kõige ees siis läksid – üks asjalikult midagi käigu pealt seletades sildi-harpuuniga ees ja teine hoolega igat korraldust hoolega kuulates kitarri ja tekiga sabas 😀 Älini kaelapael või mis iganes see tal kaelas on, teeb mulle siiani hirmsasti nalja, sest see pulm oleks ikka kohe nagu ametlik suurüritus või midagi. Älin, Sa selle endale CVsse oled juba märkinud, et Sa oled suuteline kõige nõudlikuma kliendi soovid täitma ja ülimas pingesituatsioonis täiesti magamata peaga absoluutselt laitmatult funktsioneerima? Ja kuigi ehk teised ei oska näha ega märka, siis meie Sinuga ju teame ja hindame ja sellest piisab täiesti! PS aitäh, et Sa mu tulevase abikaasa õigesse kohta juhatasid ikka. 😀

Vancu oli ainus, kes maja juurde jäi ja mulle ja emale siis raporteerimas käis, et kui kaugel asjad on. Siis viipas Tan talle mäe otsast ja oli selge, et inimesed on oma kohad leidnud ja ma võin astuma hakata 🙂

Astusin päevavalguse kätte ja tegin pildi enda ja Vancu varvastest. Ma oma saapamõtte olin emale suutnud söödavaks teha ainult põhjendusega, et ma kardan puuke 😛 Stiilijutt poleks talle piisav olnud, et neid mu vanu saapaid Eestist siia tassida. Aga et Vanc jalanõud nurka viskab, see oli meile emaga mõlemale midagi uut. Ja see oli tore 🙂

Pulmaks valmis? Väike vapper Vancu on pruudisaatmiseks täiesti valmis!

Andreas istus me sõpradega künka otsas mändide all ja ootas. Tal oli ka kitarr kaasas. Aga seda ta ei mänginud. Seda kasutas ta kõlakastina pisikesele vändaga metallist vigurile, mis mängib Amélie filmist tuttavat valssi, mille klaveriga mängitud versiooni leiad siit 🙂

Kui ta mind silmas, hakkas ta hoolega muusikamasinat väntama. Vaikselt ja rahulikult, ikka uuesti ja uuesti. Kitarr andis sellele õrnale helile jõudu juurde. Mulle see lugu nii väga meeldib!

Ja sealt ma tulin. Mina ja Vancu ja mu proua pruutneitsist ema <3

Andreas istus ja vaatas me poole kael õieli ja Tan seisis ärevalt esireas, et me ikka teaksime kuhu tulla 😉 ja et ema ja Vanc oma kohale juhatada 🙂

Ma jõudsin kohale. Andreas mängis loo lõpuni. Ma siis küsisin, et kas ta istub siin niisama või tahaks ta äkki minuga abielluda või nii.

Ta arvas, et tahab seda üle kõige maailmas 🙂

Kõigil teistel juba olid tiibadega südame ja kuljusega prossid. Ma sain siis ühe endale ka 🙂

Ja siis astusime me pingi juurest koos legendi järgi 1000aastasete mändide ringi, mis asuvad 825 meetri kõrgusel merepinnast.

Alustasime nende ridadega, millega me kunagi 2 aastat varem oma elu esimest vestlust alustasime. Lugesime seda dialoogina nii nagu me jutt just kulges tol korral.

“5th of June 2014

Andreas: It all started on the bike trip with my father to the North Cape. In Helsinki I wrote to Eva.

Andreas: “Hi. How is Tallinn?”
Eva: “Hey. Its ok. Pretty fresh and clean… As it was raining. :D”
Andreas: “As here in Helsinki. Same weather.”
Andreas: “I like your hairstile … fresh.”
Eva: “Thanks! :)”
Andreas: “I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.”
Eva: “Too bad. I will be out of town till Sunday… But I hope you will enjoy.”
Andreas: “Oh so sad.. I hope that too. Anything I must have seen or done in Tallinn?”
Eva: “Depends what you are up too.”
Andreas: “I dont know. I am completely open minded and interested in so many things. Actually I am from Switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.”
Eva: “Mmmmm thats cool! :)”
Andreas: “You like motorbikes?”
Eva: “Sure!?”
Andreas: “Are all Estonian women so nice like you? Then we will be in heaven tomorrow :-)”
Eva: ” Yeah. Now you found it finally! Heaven indeed! :P”
Andreas: “Yes, after 6000 km… and 37 years…”

This is the beginning of more than 50 000 messages before we finally met in real life after 4 months. 

Today is our day nr 750.”

(Ma meie loo alguse juurde jõuan peagi ühes teises postituses. Seal seletan lahti tagamaad ja tõlgin ka selle teksti neile, kes siin kõigest aru ei saanud, ok?  🙂 )

Ja siis luges Andreas ette oma kirja minule. Meil oli eelmisel õhtul kindel plaan veel jõuda neid tekste printima. Aga käigupealt ajas ka telefon suurepäraselt asja ära ja puud jäid samuti meist metsa alles. Saime suurepäraselt ka moodsal viisil asjad aetud 🙂

“Lovely Eva,
After exactly 750 days, we are standing on this hill to celebrate our love.
Right in the moment when I thought: “I have seen it all”… then, when I was sure, there will be no surprises anymore… right then our lifelines crossed.
Since then you open my eyes and mind every day. You show me the beautiful little things surrounding us… things I did not payed attention anymore… with you I discovered the child in me again… with you I understand that thinking logic does not solve all problems… the heart and feelings are important too… and fun… don’t forget the fun…
Look at that beautiful smile she has. Isn’t she adorable? She wins my heart every day.
I never met a person before, which is so interesting and adorable like you are.
I never met someone before, who loves so unconditionally like you do.
I never met a person before, which is making my world so perfect.
Darling. I choose you every day. I love you.”

Ja mina neelasin pisaraid…

Minu kiri talle… tuli aga otse pilvitust taevast ja südamest ehk väga lambist, sest ma lihtsalt ei jõudnud selle tähtsa asja kirjutamiseni. Isegi mitte mõtlemiseni. Seega ma improviseerisin midagi ja kuna keegi seda ei filminud, siis mul pole õrna aimugi, mida ma rääkisin. Iseendale oli mul muidugi ka vabandus, et minu kiri Andreasele tuleb Eesti peol 😀

Mis mulle nii väga meeldis, oli see, et rahvas sai olla ja istuda ja soovi korral ka liikuda just nii nagu ihkas. Mind on alati nukraks teinud vaatepildid, kus külalised pingutatult seisavad või pingikesel sirge seljaga istuvad ja nihelevad. Elav tõestus, et saab teisiti, saab märksa mugavamalt ja loomulikumalt ja mitte kedagi ei seganud siblivad lapsed ja nende hääled 🙂

Siis tundis Andreas huvi, et kas mul on päriselt ka saapad jalas 😛 No on, jah! Ja ajal, mil tema ja poisid on Frodo-muinasjutust, siis ma alles otsin oma rolli selles loos oma saabastega. Haldjas? Draakon? 😀

Meie “Helisev muusika”! <3

Ja suure sülega me sõpru! <3

Ja maailm me ümber! <3

Mäe otsast alla tulles ootasid meid maasikad, limps ja magus vahuvein 🙂

Mu kõige ägedamad ämm ja äi kudrutasid rõõmsalt 🙂

Ja jõudiski söögiaeg kätte! Andreas kandis isiklikult hoolt, et ma sööma jõuan ja veel kaks ringi lauale ka peale teen, sest need krevetid olid ikka pööraselt head 😀

Minu õnneks ei tea šveitslased midagi kibekarjumisest ja meie totratest pulmamängudest. Nad ei teadnud selle päevani ka jaanipäevast ja nii teistmoodi pulmapeo võimalust midagi. Ja kuna ma olin targu inimesi ette hoiatanud, et nad võivad märjaks saada ja enne jaaniööd on end kombeks puhtaks pesta ja ühtki loodulikku veekogu meile liiga lähedal ei asunud, siis…

… jah!! Meil oli plaan maha pidada üks tuline veesõda, et ses kuumas suvepäevas veidigi jahutust leida!

Mina, kes ma alles hommikul oma pea värskelt punaseks sain, olin ettenägelikult kodust kaasa haaranud oma sõjakat isikupära ja päritolu toetava peakatte. See sobis lahingusse suurepäraselt ja võis loota, et mu juuksed ehk jätavad lekkimata 😛

Lahinguks valmis? Endine pioneer ometi teab, et alati tuleb valmis olla! Eriti kui nalja tõotab saada 😀

Jagasime sõdalased omavahel Andreasega ära jaaa… lahing algas. Ma taipasin kõige hullemad ja võiduhimulisemad tüübid nagu Andrease vend ja kõige vanem poeg enda poolele krabada ja loomulikult kinkis seesugune tark strateegiline käik minu vägedele võidu. 😀

Täiesti tavapärane pilt peigmehest tema pulmapäeval 😛

Ja hetk hiljem, kui nad mind kavalalt uuesti õue ootasid ja järellahingud olid mu tuppa hirmutanud ja Tan oli veevõtukohas end kraani all ujutanud ja Vanc oli vahepeal Andrease isa mudaämbriga üle valanud või midagi sarnast. Kisa ja kiljumist ikka veel kostus 😛

Päike sättis end õhtule ja meil oli ees veel õnnepuhumime! Sellel pildil on Andreasel nii hea nägu peas, no et näita mulle ka, kuidas sa seda imeasja sööd. Hihii! Tegelikult me lihtsalt puhusime võililli tuulde ja soovisime igaüks seda, mida hing ihkas. Ikkagi jaaniöö maagia ju!

Enamus meist olid alles üsna märjad ja kes said, ka poolapljad 😀

Minu isiklik vettinud sõjasangar me padajpüürist tehtud tibulipuga 🙂

Üks rahunaps vajas ka üheskoos võtmist. Selline ulaka nimega naps 😛

Minu nägu ütleb kõik, mida ma alkoholist arvan. See on üks igavesti räige lonks! 😛

Lapsed jooksid. Suured puhkasid. Ilm oli ilmeilus. Vaated olid hunnitud. Loojuv päike paitas me peomaja ja -platsi. Me olime abielus ja absoluutselt kõik tundus korraga õige ja hea. Stress ja pinge olid meist maha jäänud.

Männid tervitasid loojangut

Ja meil oli aeg sättida end jaaniööks valmis!

Loojuva päikese soojuses sõime veel kooki, tippisime sõrmetempleid me sõpradepuule ja avasime pisikese haldjapuhveti, kus igal ampsul ja palal oli oma võluvägi sees 🙂

Taevas oli nii ilus…

… et ma võtsin oma telefoni ja jooksin tagasi üles künkale mändide juurde.

See oli arvatavasti see hetk, kus ma mõtlesin, et üks asjalik fotograaf oleks ikka nii väga ära kulunud me pulmapäeval, aga kui pole ka muud, siis saab ka ise ja telefoniga emotsiooni kätte.

Ma olen alati mõtelnud ja eriti enne pulmi pilte vaadates, et vahel isegi keelatakse külalistel pilte võtta. Et ühelt poolt segavat see pärisfotograafi ja teisalt kes see neid mitteproffe pilte ikka tahab. Nagu päriselt? Pulm on ju ometi kulgemine, protsess, mis on ehe just oma nurkade, kurvide, konaruste ja karvasusega. See on see, mis selkest ilusa, huvitava, oma, erilise ja kordumatu teeb. Ilupilte võib fotograaf alati lavastuslikult teha, aga hullult hulle ja huvitavaid hetki tabab ikka ju vaid elus eneses tema eheduses. Seepärast soovitasime ma kõigiloma külalistel teha nii palju pilte kui süda lustib. 🙂

Männid on omal kohal. Pidu majakese ees on täies hoos. See hetk endale oli nii vajalik ja ilus. Mul oli nii hea meel, et ajal, mil Andreas tuld üles tegi, ma ikkagi künkale lippasin, et seda maailma uuema pilguga vaadata!

Andrease esimene isetehtud jaanituli 🙂

Öödiskoks oli kõik valmis. Muusika ja kõlarid ja tantsuplats sees ja väljas. Mu jalad tuikasid ja kuna ma nii väga tantsida tahtsin, siis andsin teada, et ma nüüd korraks viskan jalad taeva poole ja sean end peoks valmis.

Tund hiljem nägi see puhkamine välja sedaviisi

Mina, Älin, ema – kolm kanget, kes eelmisel ööl kõige vingemalt vastu pidasid… olid kustunud. Jaanituli me taga ja külalised õnneks mitte ja Andreas koos poiste ja enda vanematega sai nende lõbustamisega suurepäraselt hakkama. Meie pulmaööst olen ma teile juba ka varem kirjutanud SIIN

Kui ma kunagi öösel ehmatusega virgusin – siinsed kesksuveööd ei ole nii valged kui meil põhjas – siis oli ema kolinud uuele asemele, Vanc maandunud magama oma ribisöömisest oranži näoga minu otsa ja Andreas kadunud.

Kell 4 hommikul oli maailmas vaikus ja majake tukkus vaikselt

Hommikul selgus, et perekond Kala veetis oma jaaniöö männiringis künka otsas. Andrease vanemad olid endale autosse mugavama pesa sisse seadnud.Annika aga magas aga eile niidetud heinamaal poolel teel mäkke.

Ärkasime, sõime, koristasime, pakkisime ja oligi selleks korraks pidu läbi.

Ja meie astusime ellu! Abiellu!

Midagi uut, midagi vana, midagi sinist, midagi laenatut. Ühtlasi on meil kahepeale kaks sokki. Minu sokid olid pakitud kes teab kuhu kes teab kelle poolt ja ma ei suutnud rattasaapaid palja jala peale panna. Andreas siis pakkus mulle enda omasid. Ma jälle arvasin, et kuna tema mugavus on tegelikult roolis olles vist olulisem, siis ma ei saa neid ikka võtta. Ta siis pakkus, et ma võin ju ühe ka võtta. Olin tänulik, aga väga viisakas – võtsingi siis ainult poole ehk ühe soki. Jagasime oma veidrat ühe-soki-tunnet ja vastik oli ja lõbus oli ka, see liitis. See vist ongi abielu? 😀

Niiiiii tohutusuured tänusõnad kõigile teile, kes te sellel hullusel õnnestuda aitasite. Me teeme seda kindlasti veel, sest iga hetk teiega koos lahingus ja puhkehetkel on seda väga väärt. Mmmmmuahh! <3

Meie elu ja melu läbi (liha)söömise prisma

by

Andreas ei jõua ära rõõmustada, et me nüüd linnas elame. Oleme siin olnud varsti juba tervelt kaks kuud. Me elame linnas, mille nimi Wil, mis vanasti tähendas hoopis küla. Ehk siis linnas nimega Küla. Alguses tundus see nimeasi minu jaoks kummaline, aga samas kui mõtelda, et seal kus on juba inimesed mingil põhjusel (vesi, oluliste teede ristumine, olulised ehitised-asutused jms niiditõmbajad), siis enamasti kipuvadki need kohad ju kasvama ja nii saabki ühel hetkel külast linn, aga sisseharjunud nimi jääb. Kui ma oma peas selle mõttekäigu olin läbi teinud, siis meenus, et õigus, jah, papa rääkis mulle ju alati, kuidas Moskva linn kunagi ammu-ammu tekkis jõe äärde, kus joodeti lehmi. Seljuures olla “mos” tähendanud lehm ja “kva” jõge. Fakte võib igaüks ise uurida, aga nii seletas papa mulle neid maailma asju ja seda lugu meenutades ei tundunud korraga linn nimega Küla enam üldse imelik. 😀

Viimaste aastatega on Wil jõudsalt kasvanud. Vähem kui kümme aasta tagasi elas siin sama palju inimesi kui Viljandis, nüüd on registreeritud elanike arv kasvanud juba 24 tuhandeni. Vaikne, rahulik ja tore koht põneva St Galleni ja üldse mitte nii põneva Zürichi vahel. Kui Andreas ehk kujutab end kunagi hiljem ette elamas meie osariigi pealinnas, St Gallenis, siis Zürichisse ei vea teda isegi vaguniga. Mina muidugi kujutan oma tulevikku ette ikka Eestis, aga praegu oleme siin ja nii on ka tore.

Alguses, kevadel siia kolides, tundus mulle, et see linna on ikka jube vaikne ja isegi unine. Kui meid piiravad kirikud välja arvata, sest nende kellad löövad kui kellavärk ööl ja päeval ja sellega ma endiselt alles harjun. Eriti hull on 7-8 ajal õhtul, kui palavusest on aknad ka veel lahti, siis mõte jääb 20ks minutiks seisma, kuniks uhke kellamäng läbi on. No enda mõtteid sel ajal lihtsalt ei kuule.

Samas linnamoodi suhtumist õhkub siin inimestest küll. Kui me siin lähedal külas elasime, siis tuli igale viimasele kui inimesele tänaval tere ütelda. Piirkond, kus me elasime, jagunes suhteliselt pooleks kohalike ja uusasukate vahel. Kõik sisserännanud olid kombe omaks võtnud. Lapsed tervitasid suuri väga viisakalt ja suured võisid neile veidi vähemformaalsemalt vastata. Alguses oli see mulle natuke võõras. Jah, Tallinnas, oma kodutänaval, oleme me läbi aegade kõik omavahel tervitanud, aga ma tean, kes need inimesed on ja kus nad elavad ja kõik uued on alati omaks võetud. Aga niisama tänaval ja metsas ja poe ukse ees igaüht tervitada tundus mulle küll kummaline. No nagu läheks Järve Selverisse ja terve tee kodunt keskuseni ja poes lettide vahel ja poest väljudes kuni kodunud tervitaks igat üht. Oleks ju veidi kummaline? 😀 Aga just nii käis elu meil meie külas. Nüüd, siin linnas, aga oleneb väga, kellest sa juhtud mööduma. Kõik kõigile tere ei ütle. Oleneb nii väga, kes ja kus. Andreas muidugi tervitab vanast harjumusest peaaegu kõiki. Ta mäletab veel aegu oma lapsepõlvest, kui mitte-teretamist äärmiselt solvavaks peeti ja polnud üldse välistatud, et sa seepeale märkuse said. Ma olen neis asjus veidi reserveeritum. Kui ma juhtun omas maailmas kulgevale inimesele tänaval astudes või poodi sisenedes silma sisse vaatama ja pilgud kohtuvad, siis ütlen ma ka tere ja muidugi vastan ma teretajatele, aga niisama igat üht ikka ei tereta küll. Kokkuvõttes on see siin nagunii vaid formaalsus. Sellest edasi ei edene ükski vestlus 99,9 protsendil nagunii.

Kuigi meil oli küla serval elades ilusa vaatega elukoht, siis linnas meeldib mulle rohkem. Andreas, nagu ma juba ütlesin, meeldib ka. Kohe väga. Ta pole kunagi varem linnas elanud ja alguses vajas tema jaoks kõik veidi harjumist, aga nüüd ei meelita teda maale väga enam tagasi. Või no kontor asub ikkagi meil kolmanda küla serval. Viljapõllud ja lehmad ja sõnnikulaotamine on eemalt vaadates meie elu lahutamatud osad, millest me läbi vaadete ja muude aistingute ikka osa saame. Ja kodus, kesest linna, kisab igal hommikul kukk. Ja keskuses on lambad. Vaat selline linn siis. 😀

Aga iseäranis meeldib Andreasele elu linnas seepärast, et siin on elu ja melu ja palju süüa. Või siis valikuvõimalusi on rohkelt ja piisavalt sageli ka toimub midagi.

Keegi meist ei ole iial elanud nii lähedal söögikohtadele. Kui muidugi kõrvale jätta fakt, et Andreas kasvas üles restoranides, mida ta vanemad pidasid, aga see klassifitseerus tema jaoks koduseks toiduks hoolimata sellest, kas restorani mahtus 40 või 200 inimest. Süüa tegi või vähemalt otsustas menüü üle ikka tema isa.

Laupäeva hommikul on siin vaat, et rahvuslikuks kombeks süüa praevorsti. Komme, mis on Andrease elu osa olnud lapsest peale. Varem oli selleks vaja alati sõita poe juurde, et seal ees olevast ajutisest letist see mauk endaga kaasa haarata ja suure krõbeda kukliga koos nahka pista. Nüüd võime jalutada vähem kui kümne minutiga poe juurde, aga veel lihtsam on laupäeva hommikul pista pea Vancu toa aknast välja, vaadata vasemale, kas kolme majakese ja ringtee jagu meist eemal asuva tillukese lihapoe ees on telk juba üles pandud ja liikumist näha. Siis on paras aeg seada sammud sinna ja teha üks vorstiring.

Lisaks üsna külluslikule söögikohtade valikule on ka siin viimase paari aasta jooksul moodi läinud tänavatoidu festivalid. Kui ma viimane kord Tallinnast tulin, siis lõunaks viisime Vancu inglise keele eksamile, neli ja pool tundi hiljem saime ta eksamilt rõõmsalt kätte

ja parkisime ta jäätise ja koerga koos koju ja suundusime ise meie linna tänavatoidu festivalile. 🙂

Tan krõbistan suure maitsva kevadrulli ja nuudlid endale sisse ja silkas koju tagasi. Mina tegin üritusele ringi peale ja valisin ka nuudlid, aga teistsugused. Andreas nautis tiibetipäraseid pelmeene ja oli eluga igati rahul. Õues oli endiselt troopika ja ilm oli mõnus.

Ka järgmisel päeval eelistas Vanc koju jääda. Tan tuli sõi kõhu täis ja kadus. Andreas valis mingi rebitud loomalihaga burgeri, tegi veel paar tiiru kogu alale peale ja võttis taas pelmeene.

“Tiibeti ravioolid on parimad!” kuulutas ta terava kastme peale õhku ahmides. No olgu siis, momo rokib! 🙂

Sel hetkel me juba teadsime, et järgmisel nädalavahetusel on tänavatoidufestival ka St Gallenis. Palju suurema valikuga ja sellega sai meie järgmise laupäevane plaan ka paika. Ei juhtu just sageli, et me midagi kohe nii pikalt ette teame ja planeerime. 😛

Tööpäevadel sööme me muidugi ka. Kõik oleneb tujust ja ilmas ja muudest olulistest asjadest. Mõni lõuna on meil selline ja siis toome me toidu üldse kontorisse:

Mõni teine kord on Andreas nii üle pea töös, et alati näljane Denny kiusab teda (vaata kerahüljest Andrease pealael!) ja mina teen neist lollustest pilte. Ja siis läheb Denny lähimasse kebabiputkasse sööma, Andreas teeb tööd rahus edasi ja mina teen midagi muud. Unistan pestoga pastast või midagi sellist.

Mõnikord sööme me kontoris kooki ja läheme kõik koos hulluks. Arvake ära, mis nägu uksest sisse astunud kliendid lähevad, kui ekraanide tagant vaatavad neile vastu pika varre otsas silmad? Hästi asjalikult, sest Andreas enamasti unustab, et tal need silmad peas on 😛

Samas vahel käime me kõik koos söömas. Ikka kohe kõik. Või no Happy käib rohkem küll joomas. Kusjuures siin on ka mitte-alati-kõige-viisakamalt-käituvad koerad kohvikus-söögikohas enamasti lubatud ja kõik suhtuvad mõistvalt. Ainult Denny teeb meie lauas nägusid ja puhib vahel, sest talle ei meeldi koerad ja kõige vähem meeldivad nad talle söögilauas või selle all. Samas on siin aga suitsetamine pisemates söögikohtades endiselt lubatud ja intensiivselt kasutatud vabadus. Ka siseruumides. See oli arvatavasti mu šokk number üks omal ajal. Astud talvel külmalt tänavalt sooja kohvikusse ja sind võtab vastu siniseks suitsetatud ruum. Suuremates kohtades on omad reeglid ja enamasti eraldi ruum suitsetamiseks või on see lubatud vaid välisterrassil või maja ees, aga pisemas kohas otsustab selle üle omanik ja reeglina meeldib neile hoida klientide enamust ehk suitsetajaid. Paraku.

Lapsed on kohvikus ja söögikohas ka lubatud. 😛 Nagu see mingi imeasi oleks. Enamasti on nad stressavate vanemate rõõmuks suhteliselt hästikäituvad ja sulanduvad massi. Samas väsimusest või tüdimusest porisevate väikelaste suhtes olen näinud rohkem kui mõned korrad laua alt näpistamist ja läbi hammaste litsutud ähvardusi, et laps kohe (hästi) käituma hakkaks. Ma pole kordagi olnud siin häiritud laste tekitatud võnkumisest, pigem ikka nende vanemate omast. Aga see oleneb väga ka rahvusest. Pärismaalased on ääriselt püüdlikud ja karmid oma laste suhtes. Eeskujulik käitumine on  A ja O. Andreas väidab, et maapiirkandades on see isegi hullem kui linnades. Aga näiteks rinnaga toitmine avalikus kohas ei ole siin üldse ok. Või no tegelikult pole isegi rinnaga toitmine ise ok. Ok on hoopis see, kui ema paarikuuse lapse kõrvalt seltskondlikult napsutab ja suitsetab. Mis pole minu meelest isegi siis, kui last rinnaga ei toidaks, ok. Aga see selleks. Mul on lihtsalt vääääga teised vaated elule. Aga koerad kohvikus on väga ok. Isegi juua serveeritakse lahkelt ilma tellimust esitamata. 😉

On ka päevi, kus õhtu jõuab enne lõunat juba kätte. Ja päeva jooksul on kõhtu täidetud vaid veejoomisega.

Aga mõni õhtu on nii ilus. Isegi näljasena 🙂

Vahel istume me autosse, nopime kodust lapsed peale ja sõidame kõrvallinna või sellest järgmisesse linnakesse. Enamasti ikka mägede ja suuremate sildade suunas.

Enamasti sõidame me sinna ikka sööma. Ja umbes samamoodi sõitsime me ka St Galleni tänavatoidufestivalile.

Poisid ei olnud üritusest huvitatud ja eelisatsid koju jääda. Meil oli aga kindel plaan minna ja asi üle vaadata. Ma olin miskipärast lõuna ajal korralikult söönud. Seega suundusin ma sinna olekus, kus mul justnagu polnudki mingit isu. Läksin lihtsalt meeleolu ja lõhnasid ja vaateid nautima. Andreas seevastu oli näljane kui hunt ja õgis kõike pilguga. Õnneks oli seal nii palju rahvast ja järjekorrad talle ei meeldi, seega saime üsna kenas tempos edasi liikuda.

Hetkeks ta isegi peatus karrivorsti putka ees, aga kui ma itsitades küsisin, et kas ta oooooon ikka kindel, et igapäevaselt leitav vorst on see, mida ta praegu tahaks selles maapealses söögiparadiisis, siis ta pööras pilgu otsustavalt vorstist edasi. See oli ka üks väheseid kohti, kus järjekord väga hõre oli. Ei tea miks? 😀

Aga esimese huvitava snäkiputka ees enam ei saanud niisama olla. Maguskartuli “pulgad” seesamiseemnete ja tšillikastmega läksid loosi. Need olid täitsa toredad 🙂

Ma piidlesin samal ajal sušivalikuga kõrvalputkat, aga hinnad võtsid isu proovida ära. Välja nägid muidu kõik need rullid ja pätsid toredad ja inimesele, kes pole varem tihanud proovida, oleks see just hea koht. Maitsed ja kui ei meeldi, siis teadagi mis. 🙂

Siis leidis Andreas ungarlaste putka ja kuna ta vanemad oma pensionipõlve kolisid just sinna veetma, siis oli tal vaja neile ka üks pilt saata äratundmisrõõmust 😀

Mulle sümpatiseeris aga Taani tüdrukute tilluke katusealune. Mingeid röstitud sibulaga asju nad seal müüsid, aga söök polnud sel hetkel isegi oluline. Hoopis seesuguse ratta, sibulakimbu ja laternaga oleks lahe öösse sõita. Nii mõtlesin ma endamisi. 😀

Siis arvas Andreas, et ta ei saa enam sammugi liikuda enne, kui ta sealt suurte leekidega lihaputkast pole üht eriti jämedat varrast ära toonud. Ma neist suuretest leekidest pildiklõpsu ei saanud, aga liha olevat hea olnud. Andrease kõrval nätsutasid kaks tüdrukut samal ajal ühe varda küljes nagu hüäänid. Hirmus naljakas oli mul seda vaadata. Ja veel veidram on minu jaoks siin see, et liha juurde kuulub alati ka mingit sorti kukkel. Milleks? 😀

Igal juhul olla see lihavarras täitsa tore amps olnud ja me jätkasime tiiruga. Oli äkki nii, et sel korral oli siin 55 putkat, milles oli esindatud 40 riigi kergem ja kiirem köök. Igal juhul oli St Galleni üritus kordades suurem kui Wili oma ja see oli tire. Samas domineerisid kõiksugu burgerid, mulle tundus, et pooled olid mingitlaadi burksid ja näiteks india- ja taipärast toitu me üldse ei leidnud. Keenia putka tundus tore ja lõhnas isuäratavalt, aga mul oli kõht endiselt täis. Neid oli tore lihtsalt jälgida. Onu müttas tellimusi vastu võtta ja kaks toimekat prouat müdistasid portse valmis sättides.

Võib-olla oli see hea mõte, et ma kõhu enne täis sõin. No nagu poeskäimisega – lähed näljaselt, ostad kokku mida iganes, aga lähed täis kõhuga, jätad pooled asjad ostmata, sest aju seedib ja olulised asjad meeles ei ole. 😛 Seega nautisin ma rohkem niisama seda melu ja lõhnasid ja värve ja täitmatuid inimesi ja mu aju ei kisendanudki “”süüüüüüa… süüüüüaaaa!” 😀

Nii, aga burgereid oli sel korral millest kõigest – tavalistele lisaks kängurust ja jaanalinnust. Küll süsimusta saiaga ja muid imelikke. Kuna ma olen endiselt ärkamisaegse Eesti burgeriusku (riivitud kapsas ohtra hapukoorekastmega, mida sai Esmaspäeva kella alt, eksole 😛 ), siis ei eruta mind neist siin mitte üks. Isegi Andreas mainib ära, et burgereid on nagu liiga palju.

No tänaval saab kiirelt manustada ja nautida ka muud kui burksi. See on meil juba ammu selge. Ma käisin ringi ja aasisin, et ma tahan porgandit ja muid mõnusaid värskeid asju. No miks ei võiks tänaval mõnusalt porgandit krõmpsutada? Ja värsket hapukurki? Üsna lõpus leidsime leti, kus müüdi topsides puhastatud puuviljade ampsu-mikse. Vähemalt midagi värkset, ohkasin ma kergendusega. Kuigi see oli vist ainus lett, mille ees polnud ühtegi inimest…

Aga siis märkasin ma hoopis midagi muud huvitavat. Kui igal pool on naisi ja mehi läbisegi ja inimesi oli tõeliselt palju, eriti jäid mulle silma kandelinade ja -kottidega selle kevade beebisid tassivad isad ja ma sädistasin Andreasele, et vaaaaata kui laheee, siis näiteks kogu platsi ainsas suuremas jäätise või siis külmutatud jogurti putkasabas… näete te keda? 😀

Minu silmei suutnud selles sabas eristada mitte üht meeshinge. Isegi suurürituse naiste vetsusabas on rohkem mehi. Ja ma ei saa siiani aru, miks seal ühtki meest ei olnud. Mehed ei söö jäätist kui valikus on hässssti palju liha? 😀

Jäätise asemel jälitasin mina aga täiesti varjamatult üht suurt onu, kes kandis hunnitut liblikatega särki! Saate aru, ligi 2 meetrit meest ja seesugune toohuuutuuult nunnu särk!, muidu nii argiselt tavalises massis!

Ma lihtsalt kappasin tal sabas ja klõpsisin käigu pealt ja inimeste vahel siblides nii kaua tal sabas, kui vähemalt mingi arusaadava pildi sain, sest see kombinatsioon vajas üht armsat jäädvustust. Sellised onud mulle meeldivad! 🙂

Vahepeal käisime kohvi joomas. Mina imesin mingit eriti lahjat jäist asja läbi suhkrusegamise pulga, mis osutus imepeeneks kõrreks ja see mulle meeldis. Hoopis teine tera oli sedasi mekutada läbi imepeene kõrre. Vaatasime veel veidi ringi ja siis tardus Andreas mingi leti ees. Jälle liha, mõtlesin mina muiates ja jäin ootama, et edasi liikuda. Ilmselgelt on lihal ka teatav hüpnootiline mõju, sest kuidas muidu selgitada seda, et täisöönud kõhuga inimene lihtsalt vaatab lihaga tõtt ja unistab?

Ja siis astus ta sama leti ees sammu vasakule ja teise veel ja teatas, et just seda liha peab ta nüüd ja kohe proovida saama. Proovis kah.

Mina vaatasin õudusjudinatega kanasüdameid ja küsisin küüniliselt, et huvitav, kas nad on aretanud juba kana, kellele on väga mitu südant. Jäägu see lihamaiaste inimeste otsustada, mida ja kuidas nad söövad, aga esimest korda elus hakkas mul päriselt kanadest kahju. Tundus kuidagi võigas see mõte, et teen ühe ampsu ja kana sureb. Mitte et neid nüüd südame pärast tapetakse, aga ikkagi. Lehmadest oli mul kahju juba lapsena, siis, kui pidudel tarretise sisse topitud keelt isuga söödi. Või noh, see oli lihtsalt väga võigas minu meelest. See keel võib ju olla ilmatuma hea, aga välja näeb see nii veider, et ma pole iial suutnud seda maitsta. Mõtle, sööd kellegi teise keelt, iiiuuu.

Seal leti ees seistes oli mul lihtsalt hea meel, et Andreas lihtsalt “tavalist” liha näksis ja need julmalt läbitorgitud kanasüdamed temas mingeid ahvatlusi ei tekitanud. Saaks neid kuidagi sügisel metsast korjata või midagi… Täitsa võimalik, et need on jubehead, aga minust jäävad need päris kindlasti proovimata, kui ma just Leningradi blokaadi keskele ei peaks sattuma ja kana süda on ainus asi, mis mind elus võiks hoida. Sorry, kanad!

Meie ring sellel üritusel oligi tehtud. Ma veel mõtlesin, kas ma tahan neid porgandi-suvikõrvitsa muhvineid või pisikesi makroone, mida ma enne nägin ja ootasin lihtsalt kuni Andreas oma lihavitsutamisega valmis saab. Kuna see nii hirmus hea ja pehme ja mahlane ja missiganes olevat, siis ta pakkus, kas ma äkki ikka tahan ka hambanurgaga maitsta. Tavaliselt ta isegi ei paku, seega pidi see midagi erakordsemat olema. Limpsasin korraks üle ühe nurga ja no sedasi oli maitse päris hea.

Hakkasime vaikselt liikuma. Andreas veel nautles oma lihaga, mina astusin tema ees ja lugesin näppude peal kokku, mida ma siis täna siin festivalil ka maitsesin. Mulle tegi endiselt nalja, et ma sellisesse kohta täis kõhuga olin tulnud ja paljust heast seega nüüd ilma jäin.

“Nii, ma sõin kaks maguskartuli kangi, jõin tassi jääkohvi ja lakkusin su liha ja nüüd…” Andrease naerune röögatus “”Miiiiidaaa!?” kakestas mu lause. Pöörasin end ringi ja lugesin sama nimekirja uuesti püüdlikult ette.

“Miiiis asja sa mu lihaga tegid?” endal selline nägu peas, et silmad pissivad ka kohe naerust püksi 😀

“No ma ju ei hammustanud seda ja maitsmiseks oleks seda ka palju nimetada. Ma lihtsalt lakkusin seda.” 😛

Tuli välja, et kui ma käigu pealt oma nimekirja ette lugesin, siis möödujad kuulsid vaid katkeid ja olid mu lihalakkumise jutu peale seisatanud ja mind lõbustatult jõllitama jäänud. Leidub ebanormaalseid, eks?

“Kuule jah. Ma ei tea, mida teised siin tegemas käivad, aga mina näiteks lakkusin täna tänavatoidufestivalil liha ja kas ma pean seda veel kord kordama, et veel rohkemad kuuleksid, siis ma lakkusin just su lihatükki. Nagu näha, siis saavad inimesed inglise keelest üsna hästi aru!” ragistasin ma naerda ja ajasin kaela hästi pikaks, et rohkemateni jõuda. Seepeale arvas Andreas, et ma ei saa ikka ilma nende makroonideta siit lahkuda. Muidu räägin veel lapselastele ka, kuidas ma suurel söögipeol vaid liha lakkusin. Daaah! 😛

Poisid olid makroonide ja muhvinite üle rõõmsad. 🙂

Mingil järgmisel õhtul läksime me kõik koos jäätist sööma enne und. Lisaks erinevatele söögikohtadele asub meist paarisaja meetri kaugusel käsitsi valmistatud jäätise kohvik. Suure valikuga. Meil on omad kindlad lemmikud juba välja kujunenud.

10 minutit enne jäätisekohviku sulgemist jõudsime kohale ja võtsime oma topsid kaasa, et neile koduteel päkad silma ajada. Andreas võttis šokolaadi oma, mis on minu jaoks liiga vänge, no umbes nagu kreemine šokolaad lihtsalt, aga mu emale see arvatavasti väga meeldiks. Tan võttis oma lemmiku RedBulli oma, mis meenutab kerget mõnusa maitsega sorbetti ja meie Vancuga valisime sel korral koolajäätise. 😀

Kuna meie pere ühispildid on 99 protsendi ulatuses sõltuvuses just minu käepikkusest ja viitsimisest, sest ilmselgelt olen ma ainus, kes neist piltidest huvitatud on, siis vaadake seda kampa! Nad ei saa aru, et äkki 10 ja 20 aasta pärast oleks tore vaadata ka mõnda veidi kabedamat ühispilti. Selle asemel saan ma pildile alati mingi lõputu nägude maailma ja ehedaid emotsioone, mida just kaamerasilma lähenemine esile kutsub. Pildi allkirjaks sai Andrease väide, et mitte üks meist ei tundu siin pildil normaalne. Aitäh! Kell 10 õhtul on ju täiesti normaalne vaksalis perekondlikult jäätist süüa, eks? 😛

Mitte, et me aasta tagasi oleksime kuidagi normaalsemad olnud. Ka ilma jäätiseta 😛

Samas jõulude paiku olime me kõik väga normaalsed. Enam-vähem 😛 Täiesti esinduslik perepilt ju 😀

Nii. aga nüüd on meil kohe käes suur suvi. Kalendri järgi. Ilma järgi on see ammu kohal. Isegi mestmaasikad on keset linna pargipõõsaste all valmimas 🙂

Eelmise nädala lõpus ootasime pikkade silmadega Eestist auto saabumist, mille lastiks oli minu suur rohelohe ja hunnik igasugu raamatuid. Teekond veidi venis ja reede pärastlõunast sai reede õhtu ja siis oli selge, et auto jõuab kunagi öösel. No olgu. Me siis teeme vahepeal muid asju.

Andreas oli aastaid pidanud plaani minna Wili suurele suvisele rokkfestivalile ja iga kord selle maha maganud või mujal pidanud olema. Eelmisel aastal sattusime festivalipaika päev hiljem. Sel korral avastas Andreas uudistest ja saatis siis info ka mulle, et näe, täna algab SEE ASI 🙂

Mu draakoni maandumiseni oli veel aega kah, ta oli alles kusagil keset suurt Saksamaad. Uhasime kontorist koju. Õhk oli nii soe ja taevas mängisid värvid.

Parkisime koera koju. Poisid tahtsid reede õhtul teha mida iganes, aga mitte minna vanalinna. Ikkagi nädalavahetus ja pikk koolinädal selja taga. No ok. Toitsime nad kenasti täis ja jalutasime linna. Otse ees on vanalinn ühelt poolt 🙂

Ja sellel pildil paremale mäe otsa jääb Wili vanalinn (sama kuppel on teisel pildil ka pisikesena nähtav vastassuunast) ja otse meie ette jääb üle tiigi paistev orupõhi, mis oli üleöö nüüd muutunud festivalialaks.

Nõksutasime puusa ja nautisime soojas suveöös mõnusat melu. Vahepeal tegime söögiputkadele tiiru peale ja sõime küüslauguga leibasid (ehk meie mõistes saia) ja need maitsest hirmus head. Andreasel oli vaja veel ka mingi suur pehme vahvel vahtrasiirupiga nahka pista ja teada anda, et meil on koju ka vahvlimasinat vaja 😀

Üks oli kindel, et homme tuleme me siia terveks päevaks!

Draakon vajas Saksamaal veidi puhkust ja meie kerisime ennast kodus ka magama. Hommikul läksime tööle ja hakkasime ootama. Kell 15 maandus mu roheline lohe, mille ma omal ajal veel Vancut oodates Mustika printsessituppa maalisin ja mida ma nii väga olen siia igatsenud. Kohvrisse see tegelane ei mahuks ühegi nipiga, aga vaat suure auto suurde kasti mahtus küll. Aitäh P ja S! <3

Kast tühjaks, kiired kohvid ja jalasirutused ja juba põrutasidki noored Prantsusmaa suunas. Meie panime aga kodu suunas leekima, sest pidu ootas! Poisid põlgasid meie mõtte ikka ära ja eelistasid pigem päikese eest varjule jääda ja vaba päeva nautida. Tan ehitas endale rõdule pesa ja Vanc kolis meie tuppa elama. Süüa ja juua ja tegevusi neil jagus, nii et muret nendega polnud ja meie saime südamerahus taas festivaliala suunas liikuda. Ma pole nii ammu Eestis kusagil sellises kohas käinud, aga mulle meeldis nende süsteem siin. Sissepääs oli tasuta, oma raha said nad söökide ja jookide pealt kätte nagunii.

Väravas esimene kontroll oli vanuse oma – suured said rohelise käepaela, lapsed punased ja 16-17aastased valged. Rohelistel oli voli osta ja juua kõike, mis valikus oli. Punasega oli sigareti- ja alkoholiostmine välistatud ja noored vanuses 16-17 võivad osta kergeid alkohoolseid jooke, mis siin enamasti vaid õlut tähendab, meie siidrivärki siin enamasti ei kohta. Ja valgete paeltega noori jälgiti ka hoolikamalt, et kas ikka saab neile veel müüa või ei. Pean tunnistama, et kogu suure ürituse juures nägin ma vaid kolme ilmselgelt purjus inimest ja need olid keskmises vanuses naisterahvad ühest ja samast seltskonnast. Noored pidasid end kenasti üleval.

Teine kontroll väravas oli kotikontroll. No et sa ei veaks sisse oma alkoholi ja muud sellist keelatud kraami. Meie taskuid ja kotte ei vaadanud keegi mitte kordagi. Kell 17 olime me teisel päeval platsil ja kohe oli algamas ühe punkbändi kontsert väiksemal laval. Sättisime end veetopsiga esiritta ootele.

Kogu see meeleolu ja olemine meenutas mulle nii väga meie 90ndate alguse Rock Summereid ja esimesi Õllesummereid Näituste platsil.  Ehh, olid ajad. Võib-olla hakkan ma vanusega sentimentaalseks kiskuma ja pole ehk ka juba väga mitu aastat Õllesummerile juhtunud, aga ajal, mil rõhk oli rohkem muusikal, meeldisid mulle need üritused palju enam. 🙂

20 minutit pöörast karglemist ja palun väga… mu uus profiilipilt on sündinud. Vist 😛

Ma olen palju aastaid jutustanud, et mu oleks võimalik 3 korda nädalas käia Green Day või mõne teise sarnase söödava bändi kontserdil, siis suudaksin isegi mina trennis käia. Mumm alles hiljuti jagas mingit pilti tekstiga, et küll oleks tore, kui kalorid ja kilod kaoksid vaid teisi trenni tegemas vaadates ja mina podisesin põlglikult, et halloo, see on ju samaigav kui niisama trennis käimine. Ausalt. Ma käisin juba lasteaia ajal regulaarselt trennis ja minu normid said sellest nühkimisest pubekana täis. Mitte miski ei motiveeri mind midagi rutiinset tegema ja niisama käies ei kao mu üleliigsed kilod mitte kuskile. See on aastatega ammu ära tõestatud. Tallinnas oli kunagi missiganes heviaeroobika ja ma siis muigasin, et pange taustaks mulle passiv muusika ja ma ehk isegi tulen nuusutama seda asja, aga siin ma olen ja ikka veel unistan ja võtan suvest lihtsalt viimast 😀

Edasi läks suts rahulikumalt. Tegin harjutusi sabale. Ja nabale.

 

Ja Andreasest tegin pilti ka. Mul on ikka nii hea meel, et maailm ja elu meid kokku viisid, sest mitte iga mees ei tatsaks südamerahus ringi särgis, mille kannikale olen ma joonistanud ühe sõrgadega tegelase.

Lapsik, eksole ja mehed ei taha olla lapsikud. 😛 Seda, et sama särgi suurel kõhul kaks “kala”, must ja valge, üksteist taga ajab, seda näete kohe järgmisel pildil ka. Ja tegelikult ta juba tellis mu käest suure karuga särgi. Ebanormaalselt normaalne, eksole! Mulle igal juhul meeldib. 😀

Vahele pistsime ühed pisikesed ja väga maitsvad burritod nahka ja helistasime Tannule, et kuule, see võiks olla täpselt midagi sinu jaoks. Tan otsustas seepeale ikkagi kohale tulla. Söök on märksa motiveerivam kui muusika ja muu melu. 15 minuti hiljem oli ta kohal ja vaadake nüüd, mis tekstiga särgi see noor mees endale selga oli tulles ajanud. Tema huumorisoolikas on ikka kohe üsna otse minult päritud, nentisin ma ilmse uhkustundega.

Ja siis vaatas Andreas seda värsket pilti ja imestas, et appii, kuidas Tan korraga nii pikaks on kasvanud. Võrdluseks ka teile vähem kui aastat tagasi tehtud pilt neist kahest:

Tan sai kõhu täis ja palus magustoiduks värvilist jääd. Selle tulemusel omandas tema keel uue huvitava värvuse ja see tuli ometi pildile panna. Tema silmavärvi võite aidata meil koos ära arvata, sest minu pakutud värvid talle ei sobi (ma lohutavat teda?!) ja ise oigab ta alati, et see on nii keeruline värv, et tema ei tea. Peamine, et poleks pruun. AGA õiget värvi tahaks teada küll. Pakkumisi? 😀

Ja siis algas järgmine kontsert ja mina näitasin oma suurele lapsele ette, kuidas üks kaasaelamine käib. Lapsele kell elu esimene kontsert oli Metallica ja teine the Sun. Aga sellest on väga palju aega möödas ja sülelapsest on vahepeal saanud paras volask juba, kes varsti minu kukile võtta võiks 😛

Minu üllatuseks pidasid tema eriti tundlikud kõrvad, mis isegi meie autoraadiod on enamasti vaikima sundinud, sel korral päris kenasti vastu ja ta ei kiirustanudki täis kõhuga otse koju vaid veetis tervelt paar tundi meie seltsis. 🙂

Vabanda kallis, et Sul nii normaalne pere on 😀

Kuigi ka meil on vahel veidi normaalsemaid hetki 😀

Ausalt! 😀

Enne pimedat sättis Tan ennast tagasi koju ja viis Vancule ka head-paremat kaasa. Vanc oli selliste asjade käiguga väga rahul ja meie jätkasime kahekesi suvisemate rütmide taktis ja hispaaniakeelse muusika saatel oma õhtut.

Huhh! Vaat sedasi kulgeb siis meie elu siin linnas. Elu ja melu keerises. Varsti on tulemas linnafestival ja augustis on jälle üle linna pidustused ja sinna on plaanis isegi Vancul tulla 🙂

Suvel on linnas tore. Ja linnast väljas on ka. Seal sinetavad hetkel linapõllud <3

Usutunnistus: anarhist? :P

by

Kõik Happyd on nii pikad-pikad-pikad, aga moonike on väike, moonike on väike 😀 Mäletate seda laulu? Või natuke teistmoodi? 🙂

Lisaks nunnudele pisikestele moonidele (see oranzhikas tuules laperdav õis pildid paremal) ja suurtele karvastele koertele, kes ülevaltvaates tegelikult üsna pisiksed tunduvad, on meil siin ka bürokraatia. Andreas on tige ja mina irvitan veel vaid õelalt, et nii palju siis isiklikust vabadusest ühes eriti demokraatlikus riigis. Šveits EI väsi üllatamast ja mul on tõsiselt kopp ees sellest jurast siin. Ega ma muidu ei kirjutaks. 😛

Kui me külast linna kolisime, siis pidime me enda uuest elukohast 14 päeva jooksul kohalikus linnavalitsuses märku andma ja end ümber registreerima. Sada paberit ja dokumenti kaenlas, käisime tegime selle asja Andrease elu jooksul esimest korda enne ettenähtud kahe nädala möödumist ära. Pool tundi möödus nagu naksti paljundades ja meid küsitledes. Kõik näis korras olevat. Ainult Andreasel oli vaja veel takkajärgi saata neile koopia oma tervisekindlustuse kaardist ja meie perekonnaraamatust. Sellest on ju oma eeeee…. tublisti üle kuu juba möödas. Meile tagastati vahepeal postiga isegi tulnukapassid uues aadressiga. Täna saabus aga e-mail, et mind ei saa ikkagi vanalt aadressil ümber registreerida uuele. Teate miks? 😀

Keegi tark on vanas kohas mu isikuandmete lahtrisse trükkinud usutunnituse juurde “evangelisch” ehk siis meie mõistes protestant, kuigi, kui minu käest seda seal küsiti pea kaks aastat tagasi, siis vastasin ma sirgelt, et ma olen täiesti usutunnistusevaba nende jaoks. See, mida või keda ma usun, et ole mitte kellegi asi. Samahästi võiks nad minu käest küsida ka mu poliitilisi, seksuaalseid ja missiganes sättumusi ja suundumusi, mis pole ka mitte krdi kellegi asi. Tegelikult oli Andreas mulle juba varem ütelnud, et asjade lihtsamana hoidmise nimel tasub ütelda, et ma mitte midagi ega kedagi ei usu. Nii on lihtsam, sest muidu hakkab üks kamm maksude maksmisega, sest kirik võtab kindla protsendi sinu sissetulekutest ja hakka siis veel seda asja pärast klaarima ja seletama. Seda enam, et ma olen siin elamise ajal vaid ühe korra kirikus käinud ja sedagi katoliiklikus, Andrease onu matustel.

Nii ja just nüüd saabus kiri, et nemad ei saa mind ümber registreerida, sest uude kohta hiljuti kolides kinnitasin ma, et mul usutunnistust pole. Et kuidas see sai sedasi muutuda, sest vanas kohas on ju kirjas, et ma usun. Ja KUI see usutunnistus nüüd tõesti on muutunud, siis on vaja mul selle kohta ametlikku tunnistust, et mind on kiriku hingekirjast välja arvatud. Aga mind pole üheski koguduses hingekirjas. Ka Eestis mitte.

Kuidas selline jura siin üldse võimalik on? Väga lihtsalt. Seesuguseid ankeete täidavad klaasi taga asuvad preilid ju ise oma arvutist, mille ekraani sa nägema ei ulatu. Sinul endal puudub sellest ülevaade, mida nad sinna kokku kirjutavad. Minegid allkirju ja asju selle kinnitamiseks ja ülekontrollimiseks siin selliste asjade jaoks pole sellisel kujul, no et ma nõustun sellega, mida nad sinna kokku on kirjutanud. Mis on mõistagi paras absurd nagunii.

Kuna mul pole paberit, mis kinnitaks, et ma olen vahepealse kahe aasta jooksul kirikunimekirjast välja arvatud ja et mul nende ees on maksud tasutud ja võlgu pole, siis nüüd nad tahavad Eestist ametlikku paberit minu usutunnistuse ja kirikliku kuuluvuse kohta. Saate aru? Mina ei saa. Tigedaks teeb. Abituks. Ja väga vihaseks. Hea küsimus on see, kas meil üldse sellist paberit väljastatakse?

Andreas juba kirjutas neile vastuse, et tegemist peab olema veaga ja nii edasi. Lootma ju peab, et ehk saab sellest jamast kuidagi valutumalt ja puhtalt välja. Kiri oli ilusa ja viisakalt nagu ikka. Ta on vist unustanud, et neile tuleb jõuliselt läheneda. Ma susisin selja tagant, et kirjuta neile, et jah, mul on uus usutunnistus, ma olen satanist. See sobib neile? Või, pane, et usun keevaliselt anarhiasse. Ja makse ei maksa. Jummala tõsimeeli usun. Ja ei maksa. Kui sellest ei piisa, siis ema just saatis mulle Eestist koos mu suure laheda lohe ja raamatukastidega terve karbitäie tikke. Mida iganes ta arvas, et ma nendega siin tegema peaksin. 😀 Ühesõnaga taaskord tuleb mingi idootsuse peale oma aega ja närve kulutada 😀

Aga muidu on meil siin igavesti ilus ja tore! 🙂

Sööme lilli…

või topime neid kõrva taha

ja jalutame viljapõldude vahel ja mitte rohuliblet ei huvita mu usutunnistus. Tahan, joon kisselli, tahan kuulan RadioManiat! 😛

Tegelikult on elu muidugi täitsa lill. Olgu ta siis kaktus, ohakas, takjas või mõni muu veidralt ilus õitega taim 😀

 

JÄRG 9. septmeber 2017:

juuli alguses kirjutasin ma neile teravalt valusa kirja sellest, kuidas kogu see jama on ületanud kõik piirid. No tõesta, et sa oled kaamel ja siis, et sa pole jne. Selgitasin kultuurilisi erinevusi ja mida kõike veel. Andreas sai minu kirjale vastuse ja seal seisis, et nad nüüd uurivad asju uues valguses. Paluti oodata. Mu kiri saadeti edasi ka kohalikele kirikupeadele otsustamiseks. Ma olin lootusrika, sest pole ju võimalik, et nemad ülekohtuselt minust üle sõidaks.

Augusti lõpus tuli uus kiri koos vastusega. Nemad kõik koos on leidnud, et minu ainus võimalus maksumaksmisest hoiduda on ametlikult kirikust välja astuda. Selleks pean minema linnavalitsusse, tegema avalduse ja kui see sealt siis kirikunõukokku saadetakse ja otsustatakse, et jah, mina, reetur, võin lahkuda, siis ma võin ma lahkuda. Sama me poiste kohta. Maksukohustus kehtib hetkeni kui nad on mu välja arvanud. Nende koosolekud toimuvad paar korda aastas. Eelmise aasta eest olen ma neile võlgu ca 500 franki (ligikaudu 450 eurot) ja selle aasta eest siis varsti juba ka samapalju. Ja mul on siin elamise ajal olnud null kopikat teenistust. Ma ei saa ühtegi toetust. Lapsed ei saa. Laste pealt ei ole isegi maksusoodustust, aga kirik, kuhu ma ei kuulu, nõuab oma makse. Elu Eestis tundub korraga märksa õiglasem. Ausalt. On asju, millega ma ei kavatse leppida ja seda raha ma neile kinkida ei kavatse. On paremaid kohti, kuhu seda annetada…

6. osa: Ettevalmistused pulmadeks. Pimesi ja läbi interneti

by

Kuues lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi maikuus 🙂

 

Teisipäev – 24. mai 2016

Hommikul avastasin, et lambad on jälle raudtee äärde toodud. Tan kindlasti rõõmustab, kui koolist tuleb 🙂

Kohtumine külavalitsuse majas koos tõlgiga sujus lõbusalt. Ilm oli imeilus ja lõunapäike lõõskas kuumalt. Kõige pealt täitsime ära abiellumise avaldused nii nagu kord ja kohus. Allkirju saime nii mitmesse kohta anda, et mul läks järg käest ära, aga see tunne, et asjad päriselt liiguvad, oli üks igavesti hea tunne. Vahepeal jäi tõlk tõlkimisega hätta ja siis Andreas tõlkis ise ja Itaaliast pärit proua noogutas vaid elavalt kaasa, et just-just seda mõtles tema ka. Eksole. Kuidas selle kaameli mahamüümisega lood olidki? 😀

Siis oli jutujärg tunnistajate juures. Pidime nad ametlikult ära registreerima ja kinnitama. Olemine oli nii vahetu, et me Andreasega jõudsime juba nalja rebida, et jaa, mu oma ema tuleb, et anda allkiri, et minust lahti saada ja kohustused tulevasele abikaasale üle anda. Tõlk läks seepeale näost kangeks, aga rahunes, kui me naerdes järgmise teema juure asusime.

Kinnitasime ametlikult ka tseremoonia toimumise kohaks külavalitsuse. Või no mis tseremoonia, allkirjade andmise kohaks. Ametnikupreili ajas ikka, et tema tahaks meile vähemalt natuke armastusest rääkida. Sest nii on kombeks. Mul lehvis peast läbi mitmeid pulmi, kus me kõik oleme seda võõraste poolt kokkuklopsitud pean-rääkima-armastusest-klišeejuttu kuulnud ja no ausalt, ei, aitäh, õnneks ei abiellu roosa ja rohelisena esimest korda 😀 Meil puudus igasugune huvi võõra inimese seesugust juttu sel päeval kuulata. Aga kui ta enamvähem anudes kauples, et kas ta sissejuhatuseks ühe vääääikese luuletuse võib vähemalt lugeda, siis hakkas meil temast kahju ja me olime nõus. Ise mõtlesin, et tehku mida tahab, aga tehku nii lühidalt kui saab.

Lahkudes oli selge, et seesama tõlk meile registreerimise hetkel appi tulla ei saa, ta on puhkusel. Seega oli meil vaja sama nimekiri uuesti läbi helistada, et leida 23. juuniks keegi kindel tulija ja tema andmed kiiremas korras külavalitsuse ametnikupreilile saata. Kuigi meie abiellumise sooviavaldused alles laual edasisaatmist ootasid ja ametlikku vastust tuli veel vähemalt nädal oodata, no et kas me üldse saame abielluda, siis ometi läks lukku meie abielu registreerimise kellaaeg. Korraga muutus kõik nii reaalseks – 23. juuni 2016 kell 11:00 peame me koos tunnistajate ja tõlgiga platsis olema ja nii ongi! 🙂

***

Me pulmal peab olema mingi stiil. Ei no mitte et see nüüd peab olema ja et kõik sellest ülepea huvituks. Igaüks peab oma pulmi ikka nii nagu talle hea ja tore tundub, aga mina ei saa ilma teema ja stiilita. Ju see om mul mingi veider kiiks jälle. Ma teadsin, et oma kirsikleidis ma tervet seda päeva veeta ei taha, sest hing ihkas midagi pehmemat ja õrnemat ja romantilisemat, selline särtsuva kirsi mürts ja pauk olen ma enamuse ajast nagunii ju. Ja loomakostüümides mutionu-peo oli Andreas ka sedapuhku tagasi lükanud. Ehk mõni teine pidu. Samas kogu pulmateemast ja -stiilist oli tal üsna kama kuniks ma temalt sabakuube, torukübarat ja muid ahistavaid elemente ei eelda riietuses. Hmm, aga mis oleks, kui teeks siis ühe troonimispeo, et minust saab tema kuninganna ja temast mu draakon. Või kunigas. Omavahel itsitasime, et kuna me kodus endiselt istume Andrease vanemate suletud restorani välivarustuse metalltoolide otsas ja need on ühed ütlemata ebamugavad istumisalused, et äkki meil oleks aeg endale vähemalt kaks mõnusat tugitooli nagu trooni hankida. Seda, et meie majja kaks ühesugust tugitooli kunagi tee leiab, no see on nagunii ulme valdkond juba. Esiteks on meil liiga erinev maitse ja kumbki meist istub korraga vaid ühel toolil ja seega võib ju ometi kumbki endale eraldi oma maitsele vastava trooni või siis tugitooli saada, eks. Natuke nii nagu “Üles” (“Up”) multikas. See on ka meie suur lemmikmultikas. Vanasti oli see minu meelest lihtsalt tore, aga kuna see Andreasele nii väga meeldis, siis ma hakkasin seda ka uue pilguga vaatama. See on üks natuke nukker, aga hästi ilus armastuse lugu. <3

Meie pulmast sai mõttes meie suveööunenägu ja kui me siis minu sajad pildid, mis ma ideede jaoks netist kokku olin kogunud ja salvestanud, väga suurte kääride üle käisime, siis tunne, mis selles kestma jäi oli hele ja helge ja õhuline ja kerge ja valge ja nii soe ja sume tunne. Üldse mitte üks ühele. Aga selline lihtne ja õrnalt lilleline. Natuke napakas ehk ka, aga ju meile siis istuvad sedamoodi asjad. 😀 Või kuidas teile tundub?

(pildid internetist, igaüks isekohast ja ma ausalt ei oma aimugi, kust, aga nad kõik on nii nii ilusad, magusad ja head <3 )

Meie jaoks oli see elluärganud idee ise juba nii lummav. Sadagu sealt taevast siis päikest või märga tuld. Selline lihtne ja minu meelest paduromantiline. Suvine. Kuu peale kõik need tärgeldatud triiksärgid, poovad kikilipsud ja ülikonnad ja kontsadega kingad! Tahad, viskad vesti võssa ja nööbid kaeluse nabani lahti ja heidad seelikusaba üle õla. Tunned, et tahad hoopis väsinud varbad sügavale rohu sisse suruda, vabalt! Ainus reegel on see, et ole nii, et sul on hea ja mugav olla. See tundus aus, lõbus ja armas ja piisavalt meie unelmate moodi, et see võtta aluseks kõigele edasisele, mis kõik veel vähem kui nelja nädalaga ära tuli korraldada.

***

Püüdsin oma rähklevaid mõtteid koondada. Eks elevus oli ka ikka sees. Mõtle, ma lähen mehele. Mina? Mehele? Päriselt? No ju kui nüüd tuleb pidu… siis tuleb pidu. Ja mul oli korraga täielikult vaba voli tuua lagedale kõik need mõtted ja ideepojad ja -tüdred, keda ma kogu elu olin kogunud ja endaga kaasas tassinud, et vaadata üle, mis neist siis nüüd parasjagu on selline, mis võiks ilmtingimata kuuluda me peo juurde. Paar asja panin nimme Eesti jaoks kõrvale, paar langesid eos ise ära, mõned veidi hiljem, ühed teisenesid ja teised paljunesid.

Andreas keskendus söögile. Kui mina arvasin, et ostame 10 kilo maasikaid ja sööme ennast nendest täpiliseks ja kui väheks jääb, siis grillime ja tšillime niisama. Tema aga tundis hirmsasti muret, et äkki inimesed jäävad nälga ja ajas oma oote ja söögi asja oma jonniga. Minu lihtne lahendus, et osta siis mõni vorst rohkem, talle ei passinud. Rohkem salatit, polnud ka lahendus. Aga teeks siis nii et igaüks tuleb oma grillipalaga ja siis saabki kokku üks tore piknik. Ma talle oma tavalisi kurgi-porgandi-paprika kangikesi ja lillkapsa kobarakesi dipikastmega ei hakanud isegi pakkuma, sest siis ta oleks arvatavasti hullunud, sest midagi nii imelikku polevat ta iial mitte kusagil mujal, kui Eestis näinud. Ta ei jõua Eestis kunagi ära imestada, kuidas inimesed päriselt ka tooreid juurikaid rõõmuga krõbistavad. Ta ei tea, et ega mu ema ka ei saa sellest aru ja ometi on ta puhast verd eestlnae 😛 Ja minu veidrate peomenüüde eelistuste pärast kannatab nüüd kogu eesti rahvas. Palun vabandust. Kuigi ma tean, et ma ei ole ainus, kes krõpsu asemel pigem juur- ja köögivilju närib. (Pange vaim valmis, Eestis hakkame me peol porgandit närima! Kasvõi ainult selleks, et Andreasele tõestada, et saab pidu ka kurgi ja porgandiga pidada hihii! 😀 )

Kuna mul toidu osas erilisi ootusi ja vajadusi ei olnud, oma viimases pulmas sõin ma vist kaks hernetera ja viilu hapukurki enne pärastsüdaöist tordilaksu, siis andsin ma selle osa korraldamise hea meelega Andreasele, sest tema jättis heal meelel kõik ülejäänu minu majandada. See see meie suhtes kõige toredam ongi, et mõnes pakiliseses asjas ajab kumbki päris oma asja ja vahepeal saame kokku ja vahetame muljeid. Kuna meil aga piisavalt kokkupuutepukte nii mõtlemises kui üleüldises maailmatunnetuses on, siis see viis sobib päris hästi.

Nii, aga kuniks Andreas juustutordist (mitte juustukoogist vaid ehtsatest juustuketaste tehtud tornist, eksole) unistas ja muust säärasest ka, tegelesin mina oma asjadega. Minu jaoks oli selleks hetkeks kindel, et meil on vaja sireliõisi ja hästi palju jääkuubikuid, lilledega ja ilma ja puhutavaid võililli, mida tuleb kohe koguma asuda, enne, kui nad nelja tulle suunas heljuvad ja siis on meil vaja templivärve ja haldjakohvikut ja klaaspurke ja ema peab Eestis poodi minema vajalikke komme ostma, sest siin on valik nii kitsas ja siis on mul vaja veel sadat muud asja.

Kiuslikul kombel oli korraldamise ajaga selleks hetkeks just nii nagu oli. Ja mina olin veel see, et kes viimased 16 aastat oli kuulutanud, et kui ma kunagi peaksin uuesti abielluma, siis kavatsen ma asja tõsiselt ja mõnuga võtta ja hoolega valmistuda, et ei oleks jälle seda lõpupaanikat. Älin, Annika, ema, kusss! Ei irvita siin midagi!! 😛 Aga siiski, sireliõitega olin ma igati graafikus. Olin need juba nädal varem imeilusateks jääkuubikuteks teinud ja kappi meie minilumememme kõrvale elama pannud.

Õhtul koeraga jalutama minnes tulid ka elevuses poisid minuga kaasa. Me ei olime poistele abiellumisest rääkimisega end tagasi hoidnud kuniks asi tõeliselt selge on. Nüüd tundus, et no on ikka selge vist küll. sSee tähendab, et pidu oli paigas, saab neist allkirjadest siis, mis saab. Poiste jaoks oli see mõistagi põnev. Natuke ebaselge ja arusaamatu, sest polnud neil kummalgi varasemast elust mingeid isiklikke pulmakogemusi. Ja mis te arvate, kui ma nad metsa äärde kaasa võtsin selleks, et pulmadeks äraõitsenud võililli korjata, siis neile see pulmavärk kuidagi selgemaks sai?

Palusin neil ka üle kontrollida, kas need meie metsa võililled ikka korralikult töötavad. Ja midagi soovida tuli neil ka. Kuidas siis muidu! Esimese lillega arvas Vanc, et tema võilill on küll rikkis. Aga siis tahtis Tan talle näidata, et pole midagi, aga siis arvas Vanc, et Tan saab tema soovi siis endale ja puhus kohe hässsti kõvasti ja tuli välja, et võilill tahtiski lihtsalt kõvema kopsuga rohkem tuulekõdi saada, et minna Vancu soove täitma. Sobib! 🙂

Lõbus oli neil küll ja ma ise salamisi loodan, et nad kogu sellest ettevõtmisest hoopis selle teadmise ellu kaasa võtavad, et pole olemas üht kindlat ja kivisse raiutud pulmapidamise viisi. Limusiin, must ülikond, valge kleit, loor, lillekimp, kirik, tikuvõileib, vahuvein, pulmavalss, süldilaud, pulmareis ja nii edasi peavad olema tahe ja vaba valik, mitte midagi sellist, mida maailma ootustele vastavalt pakkuda. See on päev, hetk, elu, mida jagada enda jaoks oluliste inimestega, mitte kohustus kedagi toita ja katta ja lõbustada. Kõike saab teha teistmoodi, omamoodi ja nii ongi kõige ägedam. Loodud mälestused on need, mis alles ja südamesse jäävad 🙂

 

Laupäev. 27. mai 2016

Nii, ma olen üle pea romantikalainel. Endal on ka natuke naljakas. Mul on juba olemas nunnu valge kolmveerand varrukatega särk…

…ja selle alla on mul vaja kerget puuvillast pitsi-satsilist kaharat pikka seelikut. No sellest romantilist ja eriti nunnut. Otsisin siit ja otsisin sealt, no pole. Kui on, siis on number selline, et mul oleks kaht seelikut vaja, et need endale kintsude ümber venitada või nii. 😀 Tellida enam ei jõuaks, sest need, kellelelt uurisin, neil olid rullid juba talvest valmis ja/või uusi asju ette võtta sellise kiirusega poleks saanud. Lapiseelikuid vaatasin ka, aga küll ei istunud mulle kanga värvid ja mustrid ja siis kaevasin välja omaenda lemmikkangaste kasti. Kes kogus nätsupabereid, kes plekkpurke ja kilekotte, mina kogusin juba üsna ammu aega tagasi endale kangajupikesi, mida vahel välja võtta, silitada ja siis kenasti tagasi õigesse järjekorda panna. 😀

Vaatasin nii ja vaatasin naa. Need linnukestega jupid, roosa ja lilla, on jubenunnud, aga esiteks oli mul neid ilmselgelt liiga vähe ja teiseks kangastus mul silme ees ema põlgust täis nägu, et mis ma nüüd laste voodilinas kavatsen pittu minna või midagi. Mitte, et see viimane mind eriti morjendanud oleks, sest nagunii oli mul seda ülinunnut kangast liiga vähe ja ema jäi sel korral traumeerimata ja isegi testimata.

Aga kui ta leiaks poest sama kanga või midagi sarnast?! 🙂

 

 

Pühapäev. 28. mai 2016

Õues oli nii imeilus suvi! Me tõesti abiellume!

Lisasin meie FB pulmagruppi mõned pildid meist ja kirjutasin ka ühe pikema postituse. Jutu alguses kasutasin üht Andrease kirja minule, et tema sõnadega tabavalt kirjeldada, kes me sellised siis nüüd üldse koos oleme. Andreast tema sõbrad muidugi teadsid ja tundsid, kes juba lapsepõlvest, kes hilisemast, aga minu olemasolust oli neil vaid hõre aimdus Andrease FB ajavoost läbivoolanud piltide põhjal. Kui sedagi. Ja kuna nad minust suurt midagi ei teadnud, kohtunud ma nendega polnud, siis väikene tutvutus enne kutset “tulge meie pulma”, tundus vajalik. Ja jutu teise osaga püüdsin kohalikule kirevale seltskonnale Šveitsist, Itaaliast, Saksamaalt, Portugalist, Filipiinidelt, Ungarist ja võib-olla kusagilt veel anda lühiülevaate, mis asi see eestlaste jaanipäev selline on, et nad teaksid, milline imelik ja siinses mõttes väga teistmoodi pisike pidu see me pulmapäev tõotab tulla:

“Eva ja Andrease pulmad 

23.06.2016

Hull, naljakas, magus, vürtsine, julge, kartmatu, kindlameelne, seiklushimuline, pühendunud ja ülemõistuse armunud – nii võime me kumbki kirjeldada iseend ja oma suhet. Ja me usume nii väga imedesse ja elamise maagiasse. Armsal ja ilusal viisil.

Meil on miskipärast tunne, et Armastus, mida me jagame, eksisteeris vist juba enne, kui universum me ümber loodi. See Armastus on justku tervik, mis lihtsalt kuulub lahutumatult kokku. Me oleme väga koos ja pole üldse veider, et esimest korda me elus tundub kõik väga tõeline, õige ja omal kohal.

Kurjade lohemadude, äikesetormide ja salakavalate nõiamooridega võitlemised, me Armastuse kaitsmise nimel, on võideldud. Rasked lahingud on peetud ja võidetud ja täna seisame me siin, et tõestada enda armastust ja pühendumist kogu maailmale. Me soovime jagada seda hetke teiega, armsad sõbrad. Kuigi draakonid hoidsid meid viimase hetkeni tagasi ja veel ka hetkel on asjades palju ebaselgust, siis meie armastus on kindel ja samakindel on ka meie tähtsa päeva kuupäev, mis on valitud suure hoolega.

23. juuni ehk jaanilaupäev ja sellele järgnev jaaniöö ja jaanipäev on põhjamaades, kus päikesevalgus ja pimedus pidevalt omavahel võitlevad, üks kõige tähtsam hekt kogu aastas. Pikal talvel mähib pimedus maailma jahedusse. Seevastu suvel võidutseb soojus ja valgus. Jaanipäeva paiku on põhjapool ööd kõige lühemad ja juba aastatuhandeid tagasi, mil inimesed elasid loodusega kooskõlas, peatusid nad sel ajal, et pidutseda ja pühitseda päikest, soojust ja valgust, sest need on meie elus nii olulised.

See on päev, mil kantakse heledaid kergeid rõivaid, süüakse õues, pestakse end enne ööd saunas või allikal, korjatakse lilli ja tehakse neist pärgasid ja pidutsetakse, lõbutsetakse ja päikese loojudes süüdatakse lõkked. Lõkketules püsib soojus ja valgus elus esimeste päikesekiirteni, et valgusering saaks täis, et teda tänada olemaolemise eest. Ja tantsimine, tantsimine, tantsimine ja lõbutsemine ja hullamine läbi öö ja imedesse uskumine ja märkide otsimine on need, mis jaaniööst nii erilise teevad. Jaaniöö on aasta kõige maagilisem öö. See on Armastuse otsimise, leidmise ja hoidmise püha. Sel päeval pühitsetakse Armastust. See on parim päev abiellumiseks ja parim aeg, et veeta see koos sõpradega rõõmsalt pidutsedes. 

Me oleks nii hea meel, kui te sel aastal veedaksite 23. juuni ja sellele järgneva jaaniöö, koos meiega, et saada osa meie elu ühest eriti helgest hetkest.

Teie Eva ja Andreas

PS kui vihma peaks sadama, siis… ilma veeta poleks elu me Maal. 🙂 “

Andreas oli rahul, et ta ei pidanud tegema muud, kui soovitud inimestele saatma kutse grupiga liitumiseks. Moodsa aja asjad on vahel sotsiaalfoobikute jaoks väga suured abimehed. Tema rõõm oli nii suur, kui mitmed grupiga liitujad rõõmust hõiskasid, meile õnnes soovisid ja kindlasti kohale lubasid tulla. 🙂

Õhtul laotasid pehmed pilved end madalamale maale kohevaks tekiks. Seal silmapiiril enne tumedaid mägesid, näete? 🙂

Esmaspäev. 30. mai 2016

Suure kaevamise tulemusel avastasin Kangadzungli lehelt kanga, mis mulle sümpaatne tundus. Pisikeste nunnude roosidega. Ma küll otsisin veidi hõredama mustriga kangast, aga ega kui asja lähedalt ei näe, siis täpselt ei tea ka. Pealegi hõrdamat ma lihtsalt ei leidnud.

Teise kanga leidsin ka. Kuigi pildil tundus roheline mulle liiga hallikas. Ma ju ihkasin värve. Aga kangas ise oli ütlemata sümpaatne. Hiljem muidugi kuulsin, et kellel on kodus samast riidest padjapüür ja tekikott, aga sedaägedam see kõik mulle juba tundus – hommikul olen omas pulmas karnevalipoest ostetud kirsikelidis ja õhtul jalutan ringi tekikotis. 😀

Nii, kangas võiks nüüd ehk isegi olemas olla, kui seda poes ikka on ja jagub, aga mis saab edasi?

Selleks hetkeks olin ma aga üsna kindel, et ise ma seda seelikut endale käsitsi õmblema ei hakka. Vanarahvast teadnud rääkida, et ise ei tohigi, toovat halba õnne, aga seda ma ei uskunud, ma hoopis olin veendunud, et ma lihtsalt enam ei jõuaks. Lõpuks kirjutasin Älini utsitusel Kellyle. Ma olin ise tema ja ta ilusate tegemiste peale pikalt juba varem mõtelnud, aga ei tihanud ligi astuda. Sellistel hetkedel, mitte et mul neid elus nüüd just liiga palju oleks, ma lihtsalt ei julge inimesi oma asjadega tülitada. Aga ma siis lõpuks ikka kirjutasin, et kas tal oleks võimalik mind mu hädas kuidagi oma pisikese tütretirtsu ja muu elu kõrvalt aidata või teab ta ehk kedagi teist soovitada, kes selle keerulise ülesandega hakkama saaks.

Kuidagi läks see vanker sedasi veerema, et mu vapper vahva Kelly kui tõeline päästeingel andis oma sõrme ja edasi läks kõik juba nii nagu mõnes seiklusfilmis. Või no sai see pulm üldse kehvem olla, kui üks seiklusfilm? Olgu kõige selle eest kiidetud telefonide akud, mis vastu pidasid ja toimivad netiühendused ja kõik te mu pöörased naised – Kelly, mu ema, Älin, Jane-Ly ja mitmed teised, kelle nimegi ma ei tea, aga kes aitasid kaasa selle suhteliselt võimatu missiooni toimimisse 🙂

***

Ema pidi sel päeval töölt veidi varem vabaks saama ja tal oli juba plaani paigas, et peab minema mulle haldjatolmu ostma ja Tigerist erinevaid komme hankima. Vaarikamaitselisi lutsukaid ja mentoolimaitselisi pisikesi südamekujulisi kommikesi. Pildi saatsin talle ka, et ta mitte mingil juhul midagi muud ei ostaks ja vajadusel saaks kassapreilide käest abi ka paluda.

Ema helistas mulle Solarise Tigerist. Ta polnud varem sinna poodi omapead sattunud ja korraga lõi silme eest kirjuks. Ma tean, et ka mu sõprade seas on veel mitu inimest, kel on targem sellest poest hoiduda, sest tühjade kätega sealt naljalt välja ei saa. See on nagu üks suur lõks, kust leiab igasugust nänni, milleta saab elada. Aga ometi on nii paljut hädasti vaja. 😛

Lisaks kommidele oli mul tegelikult sealt veel paari pisiasja asja vaja – tillukesi värvilisi lipukesi ja südametega paberkõrsi näiteks 😀

ja neid hullupööra totakaid salfakaid 😀

Need meenusid mulle siis, kui ema juba otsaga poes oli. Ehk isegi distantsilt on see pood liiga tugeva mõjuga. 😛 Ema oli poes, telefon kõrva ja õla vahel ja otsis asju minu juhtnööride järgi. Õnneks on mul sellistes asjades hiilgav mälu, et mis kus mis värvi jne. Hoopis hullem oli see, et mu muidu nii tugeva enesekontrolliga ema läks seal poes ka pehmelt käest ära ja jõudis korda 50 mu käest vahepeal vist küsida, kas mul seda ka vaja on ja seda ja teist ja kolmandat ja viiekümnedat. Vahepeal oli tal vaja me kõne ka video peale lülitada, et ma ikka oma silmaga näeksin. Selle poe kaubavaliku sai ta endale selleks korraks igal juhul selgeks. Ema leidis kõik vajaliku üles, tegi veidi oma peaga isetegevust ka ja tund aega hiljem sai ta poest välja suure kotiga. 😛

Selleks hetkeks olin mina saanud juba ka Jane-Lylt vastuse, et kui ema nüüd otse kangapoodi läheb, siis saab teda seal keegi kangaste ja pitside otsimisel abistada. Ema võttis suuna Tartu maantee poole. Meie läksime samal ajal Andreasega aga hoopis Mazdaga testsõidule, sest meie Volvo oli nii vanaks jäänud, et aeg oli ta välja osta või uus auto võtta. Andreas ahastas juba nädal otsa, et no et kõik need asjad peavad ka korraga olema. Tegelikult oli autoga augustini aega. Algse plaani kohaselt poleks siis asjad kuidagi kattuma hakanud. Aga kuna nad seal kõik puhkama hakkavad ja müügitöö hapukurgitama läheb, siis esindus tahtis, et asi oleks enne puhkuseid korras.

Me isegi käisime kahte uuemat Volvot testimas. Need olid väga toredad, aga nende hind oli liiga krõbe. Andreas kiilus üsna kinni. Ma siis möödaminnes küsisin, et kuule, maailmas on veel autosid, Volvo on tore, aga üldse mitte ainus. Eks talle meeldivad mõned veel, aga need on veel kallimad, aga odavamate peale ta väga mõtelnud polnud. Meil on kontori kõrvalmajas Mazda esindus ja kuna selle poe omanik on Andreasele tuttav, siis võtsime lõuna ajal suuna otsustavalt sinna, et anname Mazdale võimaluse. Paberimajandamine proovisõiduks käis kiirelt ja juba me mõõtsimegi plastiku naginal tuttavaid mägesid, orge ja keerulisi kurve. Andreas oli vait ja ainult nohises. No polnud see tema auto. Iste oli mugav ja mul polnud kõrvaistujana häda midagi, aga see nagin häiris. Kuniks helistas ema. Ta oli otsaga Kangadzhunglis.

Elevusest kergelt hingeldades ronis ta juhtnööride järgi õigesse kohta ja vajas nüüd minu arvamust. Nad olid müüjapreiliga kahepeal kokku kaevanud mulle sinna igasugu kangaid, mis kõik ka võiksid sobida. Ema pani video käima ja show algas. Niipidi ja naapidi. Küll oli pime ja oli vaja valgust otsid ja siis oli vaja kätt paigal hoida, et ma ikka näeksin. Sädistamist jagus ikka nii, et kohe oli. Mazda esinduse ees, parkisime auto oma kohale ja Andreas läks sisse detaile arutama. Mina oma sädistava telefoniga võtsin suuna parklale, kus meie oma auto ootas.

Istusin autosse. Me olime parasjagu jõudnud pistide hindamise juurde, et vaadata, milline neist kangaste ja mu soovitud seelikutüübiga kokku võiks sobida. Mina, kes ma pole eluski pitsi ostnud, sain teada, et on nii palju erinevaid sorte pitse. Mul oli vaja sellist pitsi, mis poleks liiga kitsas ja ilmatuma lai ja oleks mõlemalt poolt ühesugune. See tähendab siis, et ülevalt ja alt, et see seeliku erinevate ribade vahel nunnult kobrutaks. Ema ja müüja sahmisid seal midagi ja korraks oli eetris vaikus, kui tundsin, et mulle hingab midagi väga tugevalt kuumalt küünarnukile…

Vaatasin tahavaate peeglisse… võpatasin korraks, sest nägin…

… meie tavapäraselt auto tagaotsas reisivat tegelast korraga täies ilus ja hiilguses keset tagumist pinki mõnusalt lebasklemas. Minu ehmatuse peale ajas ta end ka veidi üles. Kuidas ta vahevõre maha tõmbas ja sedasi sealt lae alt läbi end pressis, pole teada. Ajalugu vaikib, aga ilmatuma naljakas oli see minu jaoks küll. Jätsin ta sinna ootama ja lesima kuniks Andreas tuli, et ta ka naljast osa saaks. Kunagi varem või hiljem pole Happy sellist trikki teinud.

Mazdat me võtnud. Isegi ilusa hinna ja mis iganes lisadega. Aga selle esimesena näidatud imearmsa pisikeste tihedate roosikestega seelikuriide ja pitsi tõi ema kahe tunniga poest ära.

 

Eelmisel õhtul oli Älin Magistralis pisikeses käsitööpoes. Läbi aja oleme me Äliniga teineteisele poes pilte teinud huvitavast kraamist, et teine teaks, kus ja mis on ja vajadusel ka asju kohe ära ostnud. Esimest korda elus juhtus nüüd aga Äliniga selline lugu, et mulle pitsist pilti tehes tuli sekkumine. Ta püüdis küll kauplusemüüjale selgitada, et sõbranna abiellub ja pole Eestis ja kleiti õmmeldakse Eestis ja hädasti on pitsiabi vaja. Ei midagi. Pildid pole lubatud ja kui ta siis mulle helistas ja püüdis kirjeldada pitsi ja selle hinda mainis, siis visati ta sealt poest, kui viimane luuraja, sirgelt välja, sest ma olen siit eemalt ju kohutav konkurent ja tahan nende tillukest toredat poodi vaid hävitada… Nagu päriselt! Kui see pole antud juhul kliendivaenulikkus, siis mis see üldse on? Öelge mulle, blondiinile, millist kahju saab see pilt ja kirjeldus ja hinna avaldamine ühele pole teha? Mida nad päriselt kartsid? Et me päriselt tuleme seda pitsi ostma?

Aga kaks pilti tõi  ta oma telefoniga sealt ikkagi välja. Üks oli hästi ilus, aga kahjuks venivalt kummine.

Teine oli selline kitsam nunnukas. Ma küll otsisin algusest peale kitsamat broderiipitsi, kahepoolset, mida ma nii selgelt oma lapsepõlvest mäletan, aga selliseid pitse polnud sel hetkel me kaubanduses saadaval. Seega üks arvestatav variant oli meil suure äkšjoni lõpuks olemas. Hea, et Älinile veel turvakat või politseid ei kutsutud pitside vaatamise peale. 😀

Esmaspäeva õhtul, pärast seda, kui ema oli Tigeri ja Kangadzhungli missioonid edukalt sooritanud, võttis ta suuna Magistrali Keskuse peale. Ühelt poolt olime me kõik veendnud, et olemasolevas pitsist tuleb puudu ja teisalt tundus tore, kui oleks ka mingit teistsugust pitsi selles seelikus, kui vaid see üks, mille ema juba ostis. Ema marssis käsitööpoodi, millest Älin eile sirgelt välja visati ja pistis Älini tehtud fotoga telefoni, nagu õige mees kunagi, müüjale nina alla, et tal on vaja just seda pitsi. Ema teadis küll, et teda võib ees oodata poest välja viskamine, aga see ajas ta hoopis julgemalt puhevile. Ta oli ju just tundide kaupa teinud erinevatest kauplustest mulle otselülitusi ja mitte keegi ei näinud selles turvariski ja jubetud probleemi, vaid ikka kaasaja võimalusi teha teoks asju, mis muidu võimalikud poleks. Pimesi kotis põrsast osta pole üldse ju see, kui ise asjas otseselt osaline olla. Ju oli ema seal poes siis nii konkreetne või oli müüja teine, aga pitsi ta sai ja nüüd polnud muud, kui vaadata, et kõik see kraam pidulikult Kellyni jõuaks. <3

 

Teisipäeva. 31. mai 2016

Eestis oli sel päeva “Padjaga tööle” tööpäev. Alguse sai see asi juba jupike aega varem meie eriti piinatud riigikogulastest, kes ohkisid, kui keeruline neil on aastas üks öö veidi pikemalt tööd teha. Pole oma voodit ja patja ja lemmikloomad peavad kannatama ja mis kõik veel. Appi-appi, eksole. Tervisehoiu- ja meditsiinitöötajad ei saanud seepeale enam vait olla ja avaldasid asja kohta ka oma arvamust. Inimesed võtsid tööle padjad kaasa ja tegid kõikmõeldavaid lõbusaid pilte, sest ega nad ju tööl muud ei teegi, kui käivad seal magamas. Annika näiteks võttis sel tööpäeval magamisasendis siis sootuks huvitavas kohas oma kabineti ukse taga.

Tegelikult magab ta seal sedasi iga päev ja kui patsiendid midagi tahavad, siis peavad nad tabama õige hetke, kui ta end sirutab või asendit vahetab. Muidu ei tohi teda segada! 😛

Meie otsustasime Happyga oma solidaarsust kaasvõitlejatele Eestis üles näidata ja tegime ka pilte. Padi oli kaasas ja isegi lemmikloom oli tööl kaasas. Tegelikult on mul nii padi kui koer tööl kogu aeg kaasas, aga see pole üldse oluline. Täna oli see niisama väärt fakt. Magasime koos Happyga laua all ja tegime hullu moodi poliitikat ja siis selgitasime Andreasele ka, et mis asja me seal laua all magame sedasi. Ja siis näitasime tukkuvate Eestimaa haiglate ja polikliinikute töötajate pilte talle ka. Talle see meeldis, ikkagi šveitslane! 😀

Hiljem tegin mina juba muid asju, aga Happy jätkas “Padjaga tööle” lainel.

See muu asi, mida mina tegin oli joonistamine. Me pidu vajas oma signatuuri. Minu kahe hane pilt polnud nagu hetkel see, mis pulma passis. Jaaniöö seostus mu peas pärjaga. Natuke ristikut ja karikakart ja maasikaid ka ehk. Visandasin pärja. Jänkud? Oravad? Need meeldivad Andreasele kangesti. Lepatriinud? Nii kutsub Andreas mind aegade algusest. Niisama sipsikud? Hmm… aga linnukesed? Meil on see ikka see “märka lindu” teooria kõvasti naha vahel ja nii me tibud tulid. Panid nende nööpsilmad unistavalt kinni ja nokad kokku. Võib-olla nad musitavad, aga võib-olla on niisama teineteisele hästi lähedal. Huuuu, see oli nii äge tunne! Andreasele meeldis ka, kohe esimeses hetkest.

Poisid said minu tibojoonistamisest aga omakorda hoo sisse ja sealsamas laua taga sündis ka Tannu versioon meist 🙂

Ja ka Vanc võttis aega, et enda nägemus asjast pildile saaks. Mesilasearmastaja, nagu ta on, ta ei saa neist ei üle ega ümber 😀

Palun väga, mesilane Eva ja mesilane Andreas ja hässssti suur armastus, “maalitud Evani poolt” mingis saksa-inglise-eesti segukeeles omal moel 😀

***

On 2016. aasta maikuu viimane päev ja meie pulmadeni on aega 22 ja pool päeva. Meil ei ole endiselt veel ametlikku vastust, kas me üldse saame abielluda, aga me abiellume ikkagi. Meil ei ole veel peokohta ja kõike, mis selleks vaja on, aga meil on hirmus palju armastust ja usk, et metsa saab alati kõik minna, aga äkki seekord ei lähe! <3

Kuidas minust sai õde

by

2011. aastal läksin ma kooli, et saada õeks. Tegelikult läksin ma sinna juba 2009. aastal, aga viimasel hetkel loobusin oma kohast, sest Vancu oli ikka veel liiga pisike ja ma oleksin petnud ennast, oma lapsi, kooli ja maailma, kui ma sel hetkel oleksin hakanud proovima kuidagi hakkama saada oma elu ja olemisega kõigi ja kõige arvelt vaid selleks, et oma unistusi jonnakalt ellu upitada. Panin enda jaoks kogu selle protsessi ootele. 2010. aasta kevadel sain tuttavaks Iviga, särava naise ja ämmaemandaga, kes on töötanud kiirabis õena ja sel hetkel tegutses kaitseväes. Ivist sai omal moel minu eeskuju ja kangelane. Tema oli mu lihast ja luust päriselu inspiratsiooniallikas. Aga mina pidin oma asjadega veel veidi ootama ja küpsema.

See, et ma lasteaias poiste sõjamängude lahinguväljadele ainsa tüdrukuna medõena mängu pääsesin, oli palju aastaid lihtsalt heaks näiteks sellest, kuidas ma poiste ja meestega paremini klapin ja neist tüdrukute õrnematest nuku- ja kodumängudest suurt midagi ei arva. Eks natuke oli see ka näide sellest, et veri ja valu mind juba mõttes öökima ja põgenema ei pane ja tõelise nõukogudeaja lapsena, kes sõjafilmide keskel üles kasvas, oli valge põlle ja kätiste ja tanuga näitsik lahinguväljal justnagu asjalik ingel, kellest vahel sõltus nii mõndagi. Just see ma ihkasin juba pisikese plikana olla.

Tõeline tegelikkus oli muidugi aga see, et ma olin lapsest peale, nii kaua kui ma ennast ise mäletada mõistan, maadelnud selgete kujutluspiltidega avariidest, õnnetustest ja traumadest. Ei, need ei juhtunud minu endaga ja ma ei olnud neid ka päriselus kunagi näinud. Sel ajal ei näinud väga võikaid asju isegi televiisorist. Aga mina nägin ennast nii unes kui ka uitavates mõtetes ilmsi ikka lähedalseisjana, kes oleks võimeline aitama. Küsimus, mida ma siis teen, kui ma sellisesse ja mõnda teise olukorda peaksin sattuma? See stress näris ja piinas mind. Mul oli neid teadmisi vaja.

Teadmine, et ma tean, et neis olukordades saab enamasti ka paljaste kätega palju ära teha ja mis peamine, mitte teha asju, mis võivad kuidagi inimest tema haavatavas olekus lisaks kahjustada, oli minu jaoks kõrgema kategooriaga isiklik vajadus. Ma pidin seda une pealt teadma, mida ja kuidas teha ja toimida ja mida mitte kunagi teha. See oli teadmine, mida ma vajasin ja otsisin. Ma olin käinud mitmel esmaabikursusel, aga ma ei leidnud vastuseid oma küsimustele, vaid põgusad võtted, mida ma teadsin juba keskkooli ajal. See oli puhas kordamine ajas veidi muutuvate nüanssidega. Ma ei leidnud veendumust ja mis peamine, ma ei leidnud enda sees rahu. Ja ma vajasin seda rahu ja kindlustunnet.

Elu on mind üsna ilusasti hoidnud. Minu isiklikud kogemused on elu jooksul tervishoiu- ja meditsiinisüsteemiga olnud üsna põgusad. Küll aga kogunes mulle aja jooksul kogemusi patsiendi lähedasena. See on olukord, kus sa oled piisavalt lähedal, et märgata, hoolega jälgida ja samas saad seda kõike teha teatavalt distantsil, sest asjad ei toimu otseselt sinu endaga ja pea püsib selgem. Päris kindlasti andsid oma tõuke minu õeksaamisele mu enneaegse Vancu sünd, meie ühised haiglakuud, hiljem haiglaga vägikaika vedamine vale ravi, ebakohase käitumise ja muude segaduste pärast ja sellele lisandus aasta hiljem veel ka mu isa haigus ja surm. Selle kõige kõrvalt süvenes soov ja mitte ainult soov, vaid juba vajadus, seda kõike ise õppida ja osata, sest olla abituna ja teadmatusse tõugatuna haiglas on emotsionaalselt hullem, kui seal üldse mitte olla. Eks selles õppimise ja teadasaamiste soovis oli omajagu meeleheidet ja valu. Aga see oli hea motivaator, mis ladus tugevat vundamenti. Eriala, mille ma ülikoolis omandanud olin, oli kahtlemata huvitav ja selles on minu jaoks palju omast ja meeliköitvat, aga see ei olnud minu tõeline kutsumus.

2011. aasta kesksuve lämbe New York pani mind elu ja asju kindlama käega ümber hindama. Ma olin 34 aastat vana. Poisid olid ka juba suuremad ja hakkasid vaikselt kaela kandma. Ma olin valmis. Tagasi Tallinnas olles magasin ühe rahutu öö ja hommikul ärkasin kindla teadmisega, et nüüd lähen ma kooli, sest ma ei saanud enam elada ilma kindla teadmiseta, kuidas neis keerulistes olukordades õige on käituda.

***

Päike paistis soojalt ja Nõmme tee äärsed pärnad tilkusid mett, kui ma kindlal sammul Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli suunas astusin. Mul oli kindel plaan võtta kõigest maksimum, säästa oma elu ja aega ja saada kiiremini küpseks ehk siis ma olin otsustanud erakorralise meditstiini tehnikuks saada. Mõtle, töötada kiirabis ja hoida vaim pidevalt virge!? See oli see, mida ma ihkasin.

Esimene tagasilöök oli see, et mu pabereid sellele erialale sisse ei võetudki – esiteks olevat neil seal sel aastal kohad juba kiirabis töötavate autojuhtidega ette täidetud, sest neil on just seda paberit vaja ja mul pole ju ei kogemust, suunamist ega soovitusi. Nende arvates oli mul vaja hoopis õeks saada. Või ämmakaks. Mina ajasin vastu, et õppeaeg on ikka liiga pikk ja ma soovin kohe ülepea asja sisse sukelduda ja igal rindel õppida. Preili, vastuvõtulaua teisel poolel, vaatas mulle sügavale silma sisse, kummardas pea veidi minu poole ja ütles vaiksel hääle:

“Kas te üldse kujutate ette, mis töö see on? Tehnikuna olete te kiirabis sanitar. Te ei saa teha mitte midagi põnevat ja olulist. Teie asi on vaid laibatükke kokku korjata.”

Soohh… vaatasin teda kipras kulmuga. Et no mis jutt see siis selline on, mul oli ju kindel plaan. Preili jätkas aga positiivsemalt:

“Kui te midagi päriselt teha tahate, õppige õeks ja minge siis kuhu tahate. Kooli ajal saab juba tööl ka käia.”

Esialgu olin isegi veidi pettunud, sest 3,5 aastat koolis tundus kahe väikese lapse üksinda kasvatamise kõrvalt ilmvõimatu. Ämmaemanda ametist olin ma väga kaua mõelnud, oma olemuselt sobiks see mulle hästi. Aga et nüüd kooli kohe aastateks? Minu ainus tugi kodus lastega hakkamasaamisel oleksid olnud mu ema ja mamma ja enne minu kooliminemist polnud nad selles lapsehoidmise protsessis kunagi kaasa löönud.

Minu kooliminek aga… mamma on alati oma arvamuse endale hoidnud ja see ei tulnud mulle ka sel korral üllatusena. Ei liha, ei kala. Ei ütlemist, et tee mida tahad, ega ka, et ära seda küll tee. Aga ema ei mõistnud, milleks mul heale ülikooliharidusele lisaks nüüd korraga jälle kooli on vaja minna. Ja veel aastateks. Selle asemel oleks ma ju võinud hoopis otse tööle minna, raha teenida ja palju paremini oma eluga siis toime tulla. Aga minu sisemine veendumus, et mul on VAJA seda kõike õppida, oli nii tugev, et ma pidin vähemalt proovida saama. Tõotasin emale, et kui olukord kodus tõesti nõuab, siis ma loobun ja jätan kooli pooleli ja lähen tööle.

***

Esimesed nädalad koolis olid väga rasked. Läbi pisarate, pideva loobumise surve, üha kasvava tahte ja totaalse magamatuse närisin ennast sellest kõigest läbi. Õppida oli  NII palju. Palju rohkem, kui ma kunagi varem olin õppinud. Ma olin ülikooli ajal jaganud tuba oma hambaarstiks õppiva pinginaabriga ja elanud kaasa tema luude ja lihaste õppimisele. Meil oli vahepeal kodus terve lauatäis luid tol ajal. Ja seal ma siis nüüd aastaid hiljem istusin. Raamatukuhjade vahel ja otsisin, kirjutasin välja ja õppisin pähe nende eesti- ja ladinakeelseid nimetusi. Meditsiinisõnastik oli tol ajal mu lemmikraamat, mida ma alati endaga kaasas tassisin ja sellele isegi sõnade algustähtede kleepsud kiiremaks orienteerumiseks külge kleepisin. Ja õpetaja soovitusel käisin ka turul sea siseelundeid ostmas, et neid koos atlasega uurida seest ja väljast. Sealt hakkas tekkima arusaamine sellest, mis muidu vaid paberilt värilise pildina vastu vaatas.

Kindlasti oleks saanud ka lihtsamalt hakkama. No teinud just nii palju, et saaks parasjagu arvestuse kirja ja liiguks edasi. Aga ma ei läinud sinna kooli ju asjadest läbi libisema ja paberi pärast. Ma läksin päriselt õppima. Isekalt iseendale, oma lastele, lähedastele ja kogu maailmale. Mitte ükski allahindlus ei tulnud isegi mõttesse, sest iial ju ei tea, millal neid teadmisi ja oskusi vaja võib olla. Soov ja veendumus õeks saada kasvasid aina kindlamaks.

Kuidas me Annikaga juba 1. kursusel kops ja süda olime 🙂

Vaid napp kuu hiljem, maadeldes koolis anatoomia ja füsioloogia ja õenduse alustega, oktoobist, olin ma juba tööl Tallinna Lastehaiglas. Esialgu poole kohaga. Graafikute osas tuldi mulle haiglas väga vastu. Väiksematele sutsakatele lisaks sain teha pikki valveid nädalavahetusel, kui ema kodus oli. Nii sukeldusin ma tõeliselt ja täielikult tervishoiumaailma. Natuke reaalsusest kriipiva, aga väga magusa naudinguga. Mu lapsed olid vaprad ja ma andsin endast kõik, et kogu see pöörane protsess nende jaoks võimalikult valutu oleks. Ma tänan oma ema ja mammat taevani ja tagasi, et me üheskoos selle hulluse teoks suutsime teha.

Alguses olin ma haiglas õe abiline. Töö oli sama mis hooldajal, aga palk veel pisem. Ma muigasin alati, et see ei ole töö, mida teha raha pärast. Seda saab teha ainult südamest ja südamega. Palganumber oli sel hetkel naeruväärne, 125-175 euro ringis. See oli minu boonusega praktika ja parim praktika, mida soovida oskasin. See andis õeõpingutele sootuks avarama mõõtme. Samas hoolduspraktika ajal ühes hoopis teistsuguses haiglas ametit harjutades, lendas mu maailmapildi hetkeks ikka väga uppi. Ma nägin ehmatuse ja õudusega ära selle valdkonna teise äärmuse. Võib-olla selle kõige inetuma. Kuigi ma teadsin juba paljut, kuidas asjad käima ei peaks, siis sealt sain ma kogemuse sellest, kuidas õenduses asjad kohe kindlasti käia ei tohi. See oli valus, aga väga valgustav ja oluline kogemus.

Esimese kursuse lõpus haarasin kursaõed kaasa ja sukeldusime vapralt ka Eesti Õdede Liidu tegemistesse.

1. kursuse õenduse üliõpilased – Kristi, Annika ja mina 🙂

Osalemine üliõpilasena neil tervisepäevadel kõrvu õppinud ja kogenud õdedega, oli igavesti uhke tunne ja ka sellised kogemused on tulevaste õdede jaoks väga väärtuslikud. Hiljem aktiveerus ka kool ja see on üks väga vahva ja vajalik samm nii õetöö mainekujunudses, usalduse võitmises ja kui üleüldises  pildis olemises.

Aasta hiljem sai minust hooldaja. Veel aasta hiljem abiõde. Ma olen täiesti nõus, et kooli kõrvalt tööl käimine ei ole lihtne ja võib õpinguid segada, aga kui töö toetab õpitavat, siis on see suur väärtus omaette. Mul oli imeline võimalus jungast tüürimeheks sirguda ühes eriti toredas ja ägedas osakonnas – Tallinna Lastehaigla kirurgias – ja ma olen selle võimaluse eest lõpmata tänulik kõigile hooldajatele, õdedele, arstidele ja kindlasti patsientidele ning nende lähedastele, kes mu teekonda õeks saamisel seal toetasid. 🙂

Elu ja töö lastekirurgia osakonnas on oma argipäevalt kirev. Seal professionaalselt kasvada ja areneda oli turvaline ja tugev tunne. Paralleelselt oma põhitöökohale sattusin ma täiesti juhuslikult kliinilise õenduse praktika käigus ka lastehaigla endokrinoloogiasse. Paktikast sai sujuvalt teine ametlik töökoht. See oli teismoodi koht ja kogemus. Seal oli patsientidel vähem füüsilist ägedat valu võrreldes kirurgiaga, aga palju rohkem kestvat hingevõitlust elu eest. Samuti oli õdedel seal märksa enam iseseisvat tööd patsiendiga. Sealt kabinetist viis elu mind lõpuks süvitsi edasi veel teiste õenduse tahkude juurde – otsese koolitamise ja nõustamise juurde. Sellel teel olid mulle innustajaks ja toetajaks ettevõtlikud vedurid Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingust ja ka Tervise Arengu Instituudist. Aitäh teile, et te mind õena hindasite. Head asjad sünnivad heas ja toimivad vaid koostöös. 🙂

Kolmanda kursuse alguseks olin ma hakanud maailma kogema juba täielikult läbi õe silmade. Minu kogemused lasteõendused olid kasvanud isiklikust kogemusest palju suuremaks arusaamiseks – lisaks pidevale tööle kahes väga erinevas osakonnas, olin ma teinud oma koolipraktikad väga erinevates lastehaigla otstes – hoolduse (kirurgias), kliinilise (endokrinoloogias), vaimse tervise õenduse (lastepsühhiaatria erinevates osades) ja kirurgiapraktika (opiblokis ja polikliinikus). Lastehaigla oli mu südames saanud nii minu majaks. Rääkimata sellest, et mul õnnestus end haiglas sättida juba ka abilise ja hooldajana kõikvõimalikele õdede nii sise- kui ka väliskoolitustele.  Minu, kui patsiendi ja patsiendi lähedase kogemus aga ei kadunud kuhugi. See jäi tasakaalus hoidma minu õeksolemist. Neist kogemustest sai kirja ettekanne lasteõdedele sellest, millised siis ikkagi on lapsevanema tegelikud ootused õele – selle ettekande leiate te SIIT.

Kolmanda kursuse talveks hakkas kool justnagu juba läbi saama. Selge oli juba ka me lõputöö teema. Ees ootas suur esmatasandi praktika perearstikeskuses ning veel järgmise sügise intensiiv- ja erakorralise meditsiini õenduse ained – need, mille pärast ma alguses üldse kooli läksin. Talvisel vaheajal peatusin ma paar nädalat Puerto Rico palmide all. Kuum ja igav oli seal tol korral minu jaoks, sest ma olin nii väga harjunud oma üliintensiivse eluga. Nüri igavus aga pani mu mõtte taas tööle. Aeg oli küps, et teha teoks oma suur unistus.

Puhkamise asemel kaevusin ma kiirabi ravijuhenditesse. Koolitarkust ja kogemust oli juba nii palju kogunenud, et ma isegi sain asjadest juba midagi aru. Käe võttis kergelt värisema, et appi, kas on võimaliks seda kõike teada, mäletada ja osata? See oli innustavalt hea tunne. Pidasin veidi nõu juba kiirabis töötava kursaõega ja saatsin oma CV Tallinna Kiirabisse.

Tagasi Eestis olles seadsin sammud vestlusele. Nii see kõik algas. See oli mu elu vaieldamatult kõige tormilisem ja kõige põnevam ajajärk. Ma olin valmis ja õppisin töö käigus iga päev nii palju uut, et seda kõike sõnadesse panna ei ole võimalik. Seal on nii paljut, mis kooli õppekavasse lihtsalt ei mahu ja igale üldõele ka vajalik pole, aga minu jaoks oli see minu unelma pidev täitumine. Ja harjutamine.

Ma pole elus ühtegi tööd nii väga armastanud kui oma kiirabitööd. Ja see rahu, mida ma otsisin, teadmine, mida ma vajasin ja oskused, mis mulle alati nii olulised olid, tulid ise mu juurde ja mu sisse. Ma sain aru, et kõike ei saagi alati teada ja pähe õppida, aga paigas asjadele põhinedes õpid sa märkama ja seoseid looma seal, kus sa varem iial ei oleks osanud neid vast näha. Kiirabis ei ole sa kivi, kelle peale sammal nii kergelt kinni jääb, et võiks rihma lõdvaks lasta ja igavlema hakata. Kindlasti on see piir olemas ja ka ületatav, aga siis on alati võimalik edasi liikuda või leida muid väljundeid samas süsteemis. Eeskujud ja elusad näited on kogu aeg su lähedal, su kõrval ja sulle toeks. Kui sa tahad olla paadis, siis sa seal ka oled. Kiirabitöö on nii erinev haiglatööst. Kuigi kiirabis pole su elus haiglast õnnelikult ja tänutundega lahkuvaid patsiente kommkarpide, lillede ja suitsuvorstidega, siis on sul midagi palju hinnalisemat – teadmine, et sa praegu päriselt aitasid, võib-olla isegi päästsid ja kindlustunnet pakkuv meeskonnatöö kogemus. Kui ka vahel harva pole, siis enamasti on ja see on väärtus, mille nimel olla, vormis püsida ja mitte alla anda.

Ja erakorralise meditsiini tehnikud ei ole kiirabis sanitarid ja nad ei korja kokku ainult laipade tükke vaid täidavad meeskonnas oma väga olulist ja vajalikku osa ühegi allahindluse või kõrvalejätmiseta. Kuigi vastuvõtulaua preilit pean ma kokkuvõttes ikkagi tänama, sest mind õeks õppima suunates ta võib-olla juba aimas, et tehniku erialale lisaks tuleksin ma ühel päeval kooli ikkagi tagasi, et õeks saada. 🙂

***

Minu ja Annika ühine lõputöö oli rakendusuuring, mida me pusisime täiel rinnal teha kolmanda kursuse varakevadest. Sedalaadi lõputöö on võimalus, aga mitte otsene vajadus, et üldõe-õppe lõppedes peaks rakendusuuringu tegema. Pigem on see erand, sest oma tasemelt on see märksa nõudlikum kui ehk vaja oleks. Kuigi kogemus, mis tuleb õendusteaduslike artiklite läbitöötamisele lisaks andmeid kogudes, reaalsete inimestega suheldes, andmeid töödeldes ja analüüsides ja järeldusi tehes, on midagi, mis annab kogu sellele osale koolist ja loomulikult ka õendusele endale, sootuks laiahaardelisema mõõtme. Tõele au andes, see oli väga raske töö, aga see oli kokkuvõttes seda pingutust ka väga väärt. Kui ma peaksin uuesti valima, siis mina valiksid ikka pigem kvantitatiivse kui kvalitatiivse lõputöö tegemise.

Viimased poolteist aastat koolist möödusid suures osas praktikatel viibides. Seal toimus juba julge erialane müüriladumine ja mitte enam niisama õrn kompamine, et mis asi see õendus selline siis ikka on. Selleks ajaks oli ka üsna selge, kes tulevikus kuhu suunas vaatab. Minu isiklik arvamus on, et esmastasandi õenduse praktika on liiga suure mahuga või vähemalt on seda ühes ja samas kohas läbida mitte kõige õigem. Minul vedas väga, sest ma läbisin selle praktika kolmes erinevas jupis – kooliõenduses, perearstikeskuses ja lastehaigla polikliinikus. Kõrvalt teiste kogemusi kuulates, polnud nende esmatasandi praktika alati üldse nii hea ja valgustav. Kooliaeg on see, kus tuleks võimalikult palju erisuguseid kogemusi saada ja liiga sageli on see praktika oma kogemustelt liiga ühekülgne ja kui siis veel praktikant lükatakse tegema ühte ja sama rutiinset töölõiku, sest inimesi on kohatäiteks vaja ja teda suunata ja õpetada on kiires töötempos sageli väga koormav, siis mida võidab sellest pikast praktikal olemisest Eesti pereõendus tegelikult? Mitte midagi, sest sellise praktikakogemuse peale ei taha enam see tulevane õde kindlasti saada pereõeks ja ometi on pereõe amet see esmane ja väga oluline meie kirevas tervishoiusüsteemis ja head hakkajad õed on ka seal väga vajalikud.

Kooliaeg ja peamiselt just praktikad on need, mis näitavad suures plaanis ära, millisesse õenduse valdkonda lõpuks edasi suunduda soovitakse. See ei ole mõistagi absoluutne, sest alati saab edasi liikuda ja tagasi ka ja mitut asja saab korraga ka teha, aga ilmne on see, et ühele istub rohkem vaiksem polikatöö ja teisele intensiivi pingeline elu. Üks soovib end pühenduda konkreetsele kitsale valdkonnale, teine jälle teha õena tööd hoopis koolis. Või vanglas. Või sõjaväes või minna üldse missioonile. Või keskenduda hambaraviõendusele või laboris analüüside võtmisele. Ühel paneb vere vemmeldama valu ja veri ja patsiendi vaevuste leevendamine osakonnas, teine soovib oma osa anda hoopis vaimse tervise õenduses. Ühele meeldib töö eakate inimestega, teine näeb end vaid lasteõenduses. Ja elu opiblokkides on sootuks isemoodi. Ja koduõenduses kolmandat moodi. Kiirabist rääkimata. Valikuid ja võimalusi on palju. Mul õnnestus oma kooliaegsete praktikate komplekt panna kokku nii, et ma sain nuusutada kõike ja lõpus seda ka suunata just nii nagu ma ise soovisin end edasi arendada erakorralise medistiini osakonna, intensiivi- ja anesteesiõe praktikandiks olemiseni välja. Kõike seda eraldi ja samas väga korraga.

***

Nagu ma juba ütlesin, mitte üheski koolis ei ole ma nii palju õppima pidanud kui õeks õppides. See oli mu elus esimene kool, mis mind õppima õpetas ja see õppimise lihas arenes seal aja jooksul ikka väga tubliks ja tugevaks. Mitte kunagi varem polnud õppimine olnud nii suur nauding, sest ballastaineid, nii nagu ülikooli ajal, meil praktiliselt ei olnud. Kõik oli ühel või teisel viisil oluline. Loomulikult saab nuriseda, et mõnda ainet oleks võinud palju enam olla, mõnda teistmoodi ja mõnda ainet oleks võinud anda mõni teine õppekjõud ja küsimused praktikate omavaheliste proportsioonide osas olid õppimise seisukohast veidi nihkes, aga palju enam on neid asju mille üle rõõmustada ja paremaks saab seda õppekava ajas alati siluda. Eks ta ise muutub ja kohaneb vajadustega. Ma arvan sellest teemast väga palju, aga kolm asja kripeldas mul juba kooli ajal väga hingel ja nüüd seda enam.

Esimene neist on õdede suhtlemisoskuse treenimine ja maailmapildi üleüldine avardamine. Nii oluline on, et õde oskab inimesi mõista mitte hukka mõista. Lisaks inimeseks olemisele on see õe jaoks hindamatult oluline tööriist. Kui muidu ei saa, siis tuleb end mõtelda tagasi kasvõi sinna lahinguväljale, kus abi tuleb anda sõdivast poolest, emakeelest, rahvusest, nahavärvist, soost ja millest kõigest olenemata KÕIGILE abivajajatele isiklikke eelistusi omamata. Õde peab oskama suhelda. Kui arst, oma ala spets, saab veel hakkama kesisema suhtlemisoskusega ega kaota oma professionaalsuses seeläbi paljut, siis õde peab oskama suhelda, sest tema suhtlusest patsiendiga sõltub liigagi palju. Samuti peab õde omama või vajadusel arendama endas oskusi suunata ja toetada inimesi paljudel erinevatel viisidel. Ta peab armastama inimesi. Kõik need, kes ütlevad, et empaatiavõime ei ole arendatav, siis üleüldine suhtlemisoskus, viisakus, tähelepanelikkus, sõbralikkus on kõik treenitavad. Ja kuigi kooliprogramm on tihe, siis see on see osa, mis peab sees olema juba alates õenduse alustest esimese kursuse alguses, et tulevased õed taipaksid tegelikult, mida neilt oodatakse ja mis suunas peavad nad arenema. Mõistagi on veeni kanüleerimine, südamerütmide mõistmine ja mis kõik veel kordades põnevamad asjad mida õppida, sest suhelda oskame me omal viisil ju kõik, aga patsiendi ja tema lähedastega suhtlemine, nende hirmude, valude, tagasilöökide mõistmiseks ja nende motiveerimiseks on vaja enamasti ka õel endal õppida. Ka suhtlemist ja olukorda sobituvat käitumist. Siis saab temast palju parem õde. 🙂

Muidugi tuleb seda suhtlemise harjutamist koolis hoolimata puuduvast eraldi ainest ka läbi situatsioonide harjutamise ette ja on nii hea, kui õpetaja pöörab ka lisaks käelistele tegevustele tähelepanu õigele suhtumisele ja suhtlemisele. Näiteks Ivi, kes on suuresti “süüdi” selles, et minust sai õde, õpetab nüüd koolis ka ise tulevasi õdesid. Tema korrutab neile kõige muu tarviliku kõrval ka seda, kuidas on õige käituda. “Kui sa käitud nii, nagu sa soovid, et käitutaks sinu, sinu lapse või sinu emaga, siis on kõik hästi”. Selles on austus ja hoolimine juba algselt sissekodeeritud, eksju? Aga teate, sellel avatud, ausal ja hoolival suhtlemisel, endast palju andmisel, on ka teine pool. See, mis seda tasakaalus hoiab. Õe oskus ennast kaitsta läbipõlemise eest, on väga oluline. Ainult andes kustub igas lambis ühel hetkel tuli isegi siis, kui tööandja ise on igati tore ja toetav. Motivatsioon peab tulema enda seest ja millest kõigest veel, sest pingelises õetöös ei pruugi seda sageli tööst endast väga tulla. Selles töös on paljut, milles pingutusest hoolimata loodus tahab teisiti. Seda mõistes ja jõudu mujalt ammutades saab ehk vältida ka seda, et särasilmsena kooli lõpetanud õed mõne aastaga tööpostil oma silmasära ei kaotaks. Nii oluline on, et õde ikka tahaks ja jaksaks teha oma väga tänuväärset tööd.

Teiseks on minu arvates oluline kutseoskuste eksami taastamine kooli lõpus. Lõputöö võib olla, sellel on omad kasulikud nüansid nii kooli kui ka üliõpilase jaoks, sest see arendab teistsuguseid vajalikke oskusi, mida õde muuhulgas oma elukestva õppe jaoks vajab. Aga eksam peab olema. Kõigile. Et oleks võimalik enne diplomi taskusse pistmist ja ellu purjetamist end uuesti kokku võtta, õpitu üle korrata. Seda on vaja õppijale, et ta ise tunneks, et ta on valmis ellu astuma, koolile, et uksest astub välja kvalifitseeritud lend ja samaväärselt ka tööandjale ja patsiendile. Seda enam on seda vaja, sest meil ei ole (veel) kindla intervalli tagant kutseoskuste sertifitseerimise eksameid enamus asutustes. Ja nii võibki juhtuda, et igivanad ja aegunud meetodid on kasutusel ja peavad ajale ja uuele verele ikka veel jonnakalt vastu. Seda ei taha meist ju keegi? Me ju ikka ootame, et teadus ja tervishoid/meditsiin käivad oma arengutes ajaga käsikäes? Ma olen kuulnud ka vabandust, et eksam kooli lõpus on probleem selles mõttes, et siis oleks liiga palju põrujaid ja see oleks omakorda koolile suur probleem. Saate ju ise ka aru, et see ei ole mingi argument. Ma võtaks seda nii, et see on lihtsalt üks oluline oskuste ja teadmiste kontroll. See on oluline põhjus end kooli lõpus uuesti käsile võtta, korrata üle kõik oluline õpitu ja näidata ning tõestada maailmale, et ollakse valmis õena ellu astuma. Ja olulised pole kaugeltki mitte ainult käelised tegevused vaid kogu tervik just nii nagu see reaalses elus välja peab näegama – suhtlemine koos selgituste, toimingu endaga, dokumenteerimise ja sellele eelneva ja järgneva õetööga. Tundub ju igati mõistlik ja mõistetav? Minu meelest küll. Pealegi, nagu öeldud, see on tunnustuseks koolile, vajalik üliõpilasele, tugevam tunne tema tulevasele tööandjale ja need, kes sellest kõige enam võidavad on ju patsiendid, sest see on otseselt seotud tema elu ja tervise kvaliteedi toetamise, säästmise ja parendamisega. No nagu kvaliteeditunnus või nii.

Ja kolmas… kui sa oled metsiini/tervishoiukauge inimene ja keegi ütleb sulle, et ta on õde, siis milline on sinu kujutluspilt temast kui õest? Mida ta oskab? Millega ta saab vajadusel aidata? Ja nüüd mõtle, et sa oled kriitilisel hetkel kusagil metsade vahel ja sinuga ühes pundis on õde. Sul pole aimugi, mida teha, aga su juhe jookseb ikka täiega kokku, kui viimane õlekõrs, õppinud õde, teatab, et tema ei oska ka midagi teha. Võib-olla juhtub see temaga ka seepärast, et ta on koolis nii palju õppinud sellest, mis kõik võib valesti minna ja õigetest asjadest selget ettekujutust väga pole. Jaa, kriitilisel hetkel, turvalisest keskkonnast väljas, oleme me kõik lihtsalt inimesed, aga just sellel kriitilisel hetkel on sotsiaalne ootus suunatud õele ja arstile seal metsas, et nemad oskaks kuidagigi aidata. Tundub ju loomulik? Aga kas õed oskavad kinnisilmi anda esmast ja esmaabi? Kas täna kooli lõpetav õdede leegion saab hakkama ka lihtsa elupäästva ja säästva abistamisega? Mul on tohutult hea meel, et võrreldes minu mõne aasta taguse kooliajaga on neis asjus nüüd juba tunda julgustavamaid hääli. Aga minu enda kooliajal oli mul sellest tuliselt kahju, et see meist kuidagi muuseas nagu mööda läks. Muidugi on teadmised EKGst ja intubeerimisest ja õhkrinna lahendamisest kõik väga head ja ühel hetkel ehk ka eluliselt vajalikud, aga kui mis iganes töökoha valikuga üldõde ei oska elementaarset abi kutsuda ja jookseb kokku hetkel, kui kogu muu maailm vaid ahastuses talle otsa vaatab, siis on oluline, et kusagil koolis on treenitud hoolega, kuidas seda abi siis ikkagi kutsuda, kuidas suhtuda ja suhelda, kuidas sulgeda verejooksu või vähemalt seda takistada, kuidas hinnata hingamist ja mõõta pulssi ja osata neid ka normiga võrrelda, et saada ja osata ka edasi anda olukorrast adekvaatsem pilt. See on see, mida mina ootaksin igalt viimaselt kui õelt ja seda ei ole ju nii palju? 🙂

***

Ma olen natuke kurb, et see 3,5 aastat õhinapõhist kooliskäimist möödusid nii kiirelt ja ma nüüd laste nimel mõneks ajaks ameti maha pidin panema ja eemale kolima. Jaa, muidugi saab veel ju ka lisaks õppida spetsialistiõppes ja magistriõppes ja käia koolitustel, hoida kätt pulsil muul viisil ja ehk ka ühel heal päeval ise õpetada, sest see on parim enese kokkuvõtmise ja õppimise viis. Siin eemal igatsen ma neid aegu taga ja hästi salaja unistan ka tulevikust. No nii väga tahaks veel õppida ja kõige selle sees olla. Aga ühel heal hetkel tuleb see päev taas ja Eesti õenduse jaoks pole ma ka siit eemalt üldsegi kadunud hing. Ma olen õde ja mõttes olen ma ikka teiega. 🙂

Kõik  teie, kes te veel mõtlete ja kõhklete, olenemata vanusest ja eelnevatest valikutest, kas minna õppima õeks, siis ma ei saa teile ütelda, et see on kerge töö ja kerge kooliskäimine. Selles pole midagi kerget, aga selles pole ka mitte midagi kontimurdvat, kui vaim on valmis väljakutseteks ja inimesearmastus on veres. Õe töö pole turvaliselt mugav tükitöö. See on nõudlik amet, mis eeldab erksat vaimu, soovi suhelda inimestega, neid aidata, toetada ja mõista ja teha koostööd. Õe töö on meeskonnatöö. Ideaalis eeldab see ka säravaid silmi ja oskust hoida isiklikud emotsioonid seal, kuhu need kuuluvad. Ausalt ja siiralt. Näitemänguga kriitiliselt hetkel ei veena kedagi.

Õe amet on ilus, oluline ja vajalik amet. Palganumber ehk ei ole alati vastavuses panuse ja pühendumusega, aga see ei ole ka sandikopikas, mis tööd ja vaeva ei kataks. Selles töös on nii palju kirjeldamatult ilusat, olulist ja head, et see muudab ka selle palganumbri rahuldustpakkuvaks, kui töö ise meeldib. Õde saab olla vaid seda tööd tõeliselt soovides teha, hoolides ja pühendudes. Ja kui õde juba olla, siis olla vaid hea õde. Kui hea ei jaksa olla või on vahepeal hingetõmmet ja vaheldust vaja, siis saab nende samade oskuste ja teadmistega teha ka muid asju. Pealgi on õenduses nii palju erinevaid valdkondi, et igaüks leiab endale midagi. Häid õdesid pole aga kunagi liiga palju, aga heaks saada polegi tegelikult nii keeruline. Proovida tasub kindlasti 🙂

Selline nägi välja minu selle kooli kõige viimase praktika kõige viimase päeva kõige viimasem minut PERHi erakorralise meditsiini keskuses. Mitte ühegi varasema kooli jooksul ei olnud ma iseenda edusammude üle nii suurt rõõmu osanud tunda. Aitäh, kõigile, kes te mulle sellel teel saatjaks ja juhiks olete olnud! Need teadmised, mis ma koolist ja töölt sain ja ise nõudlikult juurde õppisin, aitavad mul ka kaugel maal iseenda ja oma perega turvalisemalt hakkama saada. See on hea tunne.

5. osa: Pulmakleit või midagi sarnast :D

by

Viies lugu me armastuse loost. Sündmused leiavad aset aasta tagasi mai- ja juunikuus 🙂

 

Mis meie abiellumisse puutus, siis Andreasel oli vaid üks kindel unistus – registreerimisele sõita minuga koos oma kaherattalisel sõbral. See oli meil naljatamisi olnud jutuks juba vaat et algusest peale, sest meie muinajutus oli tema must kaherattaline BMW omandanud ratsu staatuse. Mitte lihtsalt truu terashobuse, vaid ikka ühe südika musta läikiva draakoni oma. Selline nunnu, mida isegi meie mägede kitsed silmanurgast ikka vaatamas käivad 😀

Eks sel tsiklil oli me loos oma tähendus ju ka – sel ajahetkel, kui elu meid kokku viis, oli Andreas koos oma isaga suurel Norra-Soome-Eesti jne turneel. Nagu üksildased ratsurid sõitsid missiooniga maailma äärele ja siis siplesid sealt pimedusest end taas elu, soojuse ja valguse kätte tagasi. Tallinn oli omaette suunamuutja, sest siis tulin mängu mina ja pöörasin kogu sisekosmose pahupidi. Ühe jaoks totaalselt, teise jaoks natuke ka, sest esimese elu ja õnn lähevad talle väga korda. Ütle siis neid hulle kaasaja viikinginaisi sealt Põhjalast. 😛

Andrease nägemuses järgi pidin ka mina tema ratta selga istuma, et abiellu astuda. No et koos on ikka hullult uhkem ja huvitavam külavalitsuse ette sõita ja ametlikult abikaasadeks saada. Mul oli esialgu ikka muu plaan – tema mingu või paljalt ja pea peal, aga mina lähen sinna asutusse üksinda ja kohtun temaga seal, et paberile alla kirjutada ja siis vaatab edasi. No juhuks, kui ma peaks tahtma vahepeal põgeneda või lilli korjata. Nunnuks nokkimiseks oli see hea nali küll. Aga kui ma allkirja annan ja temaga juba abielus olen, siis, palun väga, siis võin ma lohega sõita sealt registreerimiselt minema küll kasvõi maailma otsa. Mul pole mitte midagi tagareas istumise vastu, aga ma eelistan seda eranditult teha turvaliselt. Omal ajal kord tsikliga üle pea Otepääl kraavis käies ja teine kord Narva maanteel trammiteel õnnega koos ellu jäädes, arenes mul kõrgendatud vajadus turvalisuse järele. Nüüd, vanemas eas, tähendab see kindlasti kiivrile ja jakile lisaks puusade, põlvede, jalgade kaitsmist ja kindlasti kindaid. No ma tahan omalt poolt olla ikka nii kaitstud kui võimalik, kui maa peaks mind sõidu pealt enda embusesse ihkama. Mitte et ma Andrease ja ta lohega lennata ei julge. Ma kardan rohkem nagu kõiki teisi.

Aga et siis pulmapäeval tsikli selga? Tegelikult polnud see ju paha mõte. Andrease päevinäinud must nahkürp sobib talle selleks puhuks suurepäraselt.

Tõmbab kõhu ka kenasti sisse ja aitab selja sirge hoida. Sellega olime me mõlemad päri, et tema näeb nõndaviisi hea välja ja tunne on ka hea. Aga mina? Mäletate, mul oli plaan oma vana sinise kleidiga ju minna!

Fakt oli see, et ma oma sinise taaskasutuskleidi kasutusmõtte juurest pean edasi liikuma. No motika otsas poleks see ühestki otsast mõeldav. Ei praktiline ja veel vähem veetlev. No et astun tänavale, viskan siuhh selle pika lehviva, aga mitte liiga laia saba, üle vasema käsivarre nagu sarnase öösärgiga ööpimeduses vetsu hiilides? Või topin saba pükstesse? Ja üldsegi, millise kihi peale või alla ma selle paneksin? Kõige otsa? No kena maskeraad küll 😀

Jaa, muidugi olen ma ka näinud igasugu eksklusiivseid lahedaid rattariideid, neist ei ütleks ära ja päris äge oleks nii pulma minna ja ka hiljem kanda, aga uusi eririideid ei oleks me rahakott kuidagi välja kannatanud. Ja need, mis mul on – Andrease ema üle 20 aasta vana roosa-lillakirju jakk, tema samavana suvaliselt kirju kiiver, mis on sootuks muust ooperist, kui jakk ja pealegi on see mulle endiselt veidi väike ja ma näen selles välja nagu kokkulitsutud kerakala, kes mossis näoga midagi ütelda tahab, aga no väga ei saa. Ja kui ma kiivri peast võtan, siis randid mu põskedel on ka huvitavad. Seega ei mingit värvi näkku ega juuste sättimist! Kuigi pulmas ju veits nagu võiks. Vähemalt natuke värvi näkku või nii? 😀

Nii ja mu ülejäänud olemasoleva kostüümi moodustavad Andrease vanad või tema eksi vanad püksid, mis ta mulle maha müüs, sest ta põhimõtteliselt ei salli tsikleid. Eksi omad on mulle kena 20 senti alt lühikesed, sest meie pikkusevahe on ikka märgatav, aga ülevalt saan need vaevata kinni. Andrease vanad püksid on ägedad ja pikkuselt parajad, aga vaat truki peab küll lahti jätma. Eks need seepärast on ka tema vanad püksid. 😛 Seega jääksid kaalule eksi omad ja kuna mul varba otsas on Andrease vanad kõrgemad saapad, mis muuhulgas mulle nii paar numbrit suured on, siis praktilise poole katavad nad kahepeale kenasti ära. Aga et sedasi iseenda pulma? Ei! Ja veel kord EI! 😀

Oleks siis veel nii nagu ma kunagi sõitu õppimas käisin. Selles riietuses ma juba isegi läheks oma pulma. Natuke nagu rahvusvärvid ja soliidne kah, aga mida pole, on seesugune viisakam riietus. Tallinnast ju laenama ka ei lähe? Kuulge, vabandage, ma hakkan abielluma ja kas teil oleks võimalik mulle nädalavahetuseks üks komplekt laenata, palun!? 😀

Samas oli mu vaimusilmas välgatanud idee, et ühe lehviva tüllist või muust lendlevast materjalist puhvseeliku võin ma endale ümber kere vedada küll. Sellega oleks täitsa tore tuules tuisata.

Ma siis asusin katsetama ja end peegli ja telefoni ees keerutama, et leida just see, mis mulle tõeliselt ikka ka meeldib. Kuidas siis muidu. No ja tegelikult olin ma ühest sellisest korralikust puhvis seelikust alati unistanud. Näide, hmm.. Mamma Miat olete näinud? Seal pole küll väga hetke, kus see ilus siniroheline või rohesinine seelik (pildil vasakul 😛 ) oleks kenasti talje ümber omal kohal, sest neil oli vaja sellega seal niisama sahmerdada, aga vaat sellist oleks mul vaja. Selle boa Meryl Streepi käest võtaks ka. Salliks või midagi.

(pilt pärit kusagilt internetist, ausalt ei tea, kust täpselt ja ehk ei ole see sedapuhku probleem. Aitäh! Film on igavesti tore, ootan järge 😀 )

Nii. Mul tegelikult on üks analoogne kollane seelik isegi olemas. Aga see on ikka kohe palju rohkem alusseelikulaadne seelik ja pole nii puhvis kui vaja. No istumise kaharamaks teeb, aga sedasi lahedalt päris puhvi ikka ei aja. No natuke liiga pikk on see vist ka. Kuigi ma olen seda aastate jooksul kandnud mitut erinevat moodi, seeliku ja kleidi all ja eraldi kah. See on üks mu parimaid Humana-leide läbi aegade. Oli äkki ka 2 eurot? 😀

Näiteks lõpetasin ma sellega medkooli. Kollane mitte-nii-väga-puhv oli nunnu musta kleidi all. Kleidil on sabas pikk lehv ja ma korraks isegi kaalusin, et mis oleks kui läheks juba järeleproovitud vormis siis pulma. Aga siis mõtlesin ikka ümber, et abielluda tahaks vist ikka milleski natuke värvilisemas kui vaid mustas, mille saba alt välgatab kollast. Ja see kollane ikka ka painas. No et võik mingi muu värv ikka olla sel korral

Ja sedasi käisin ma pool aastat hiljem presidendil roosiaias külas. Sel korral oli kollase peal veidi kohevam must seelik hoopis. Ka see oleks variant. 😀

Ja olen väga nunnu olnud ka Tallinna öös ilma katvate kihtideta, lihtsalt kollasega. Ja siis keset ööd tuules lehvides avastanud, et sel seelikul on kaks kihti, mitte kolm. Kolmas ei ole kadnud, vaid need kaks kihti on nii laiad ja kattuvad, et ma lihtsalt kujutasin ette, et neid kolm on. Paanikaks ja seelikulappamiseks leiab muidugi alati põhjuse, aga sedaviisi ööklubi kraanikausis istudes on ta ikka kohe väga nunnu! 😀

Ja ka enda sünnipäeva olen ma selles tähistanud volbriööl, kui Älin mängis miljoni-roosi-Allat ja mina olin lihtsalt lill. Öine päevalill siis vist:

Ja sedasi olen ma tuules kahisedes heljunud:

Ja ka sedasi kell 5 hommikul kesklinnas värskeid hapukurke söönud. Kurgid olid paganama head. Süütult mõjuv seelik oli iseäranis vastu hommikut magnet. Aga tähelepanust hoolimata veendusin, et mulle endale meeldib selliseid seelikuid kanda. Nii väga.

Ja kuna mulle see seelikutüüp nii väga meeldib, aga sellelt oli üks-kaks kihti puudu ja no kollasega pulma minemas ma end väga ette ka ei kujutanud, siis oli vaja teha katsetusi, et Andreast ka veenda, et mulle on vaja siit nüüd seelik leida kui ta mind sinna ratta selga ikka plaanib istutada. 😀

Nii, isegi jaki luku sain kinni, kui suur puhv seda kollast mul juba ümber kere laiutas. Talvekarvast massiliselt loobuva Happy kujundatud vaip koos laialipillutatud jalanõudega koolipäevajärgne esik kahvatub minu õudusemotsioonide ees. 😀

Siis avastan, et jopel on ju vooder sees. Eemaldan selle ja proovin uuesti. Veidi paremini istub vist. Ja no olgu, proovime ikka täisvarustuse ka siis ära, et tõestada, et maaaa eeeeiii saaaa niiii miiinnnaaaa! 😛

Nagu päriselt? “Tere, mina olen Eva. Sünni poolest olen ma hiidhamster. Kas ma tohin selle kiivri endale pähe jätta allkirja andmise ajaks? Jajaa, ma olen Eva, E-V-A!” 😀

Eip! Ilma kiivri ja jakita on ikka nagu nats parem olla. Ja näe, seeliku saaks ka sedasi paremasse pikkusesse. Aga vaat jakk sedasi küll enam ei sulgu. Isegi siis, kui ma luku lahti jätan ja vaid krõpsudega püüan seda koos hoida. Vaadist saab tsistern. 😀

Hmm, aga kollane pole ikkagi see värv, millega ma oma pulma tahan minna. Olgu see jakk siis kuidas ja milline tahe seal otsas.

Tegelikult on mul analoogne, aga märksa ühekihilisem must alusseelik ju ka olemas! Õigemini Älini meelest on see alusseelik, mina olen seda täiesti südamerahus öises Tallinnas ka niisama seelikuna kandnud ja pärast pilti vaadates imestanud, et ahh, et sedasi siis paistis läb? Mõni ju vahtis, aga no ausalt, näha polnud mitte midagi. Rannas näeb kõike ikka kordades rohkem, sest mul oli kokkuvõttes ikkagi kolm paari pükse jalas 😀

Ma olen Tallinna linnas ka sedaviisi südamerahus ringi liikunud. Ka päeval. Isegi lasteaiast lapsi koju toomas olen käinud ja keegi ei teinud probleemi mu topeltsukkadest ja trippidest ja ülilühikestest pükstest. Bäts näikse ka kõrgustesse vaatamisega rahul olevat 😉

Läheks äkki siis hoopis nii? Võimalik, et Andreasele see isegi meeldiks mingi hullu minuliku alternatiivina. Aga tema sõpru ma vist sel korral traumeerima ei hakka, enamusi näen nagunii esimest korda ju. Kuigi tegelikult kõige suuremad krambid saaks mu enda ema. Tuleks kähku annaks oma tunnistajaallkirja ära, et seesugusest minust lahti saada, aga peole vast ei julgeks tulla, silmad oleks häbi täis. Nagu siis, kui ma ema 50ndaks sünnipäevaks end esimesest korda kiilaks ajasin ja isa selle peale hirmus solvunud ja pahane oli ja ma siis lohutasin, et ega ma võin ju sinna peole ka mingi mamma vana lühijuukselise parukaga tulla. Ja kui mul tantsides palav hakkab, eks ma siis heidan selle juhhuuu saatel peast. Seepeale arvas isa, et ta siis parem kohe kindlasti ei tule ema sünnipäevale. Skandaal missugune – naistel peavad ometi pikemad kui mõnemillised juuksed olema, eksole. Lõpuks ta muidugi tuli ja mina olin ka väga viisakas – siilika ja mingi villase kontorikostüümiga. Oleks enne rullid ka pähe pannud, aga näe, karv veel ei ulatunud. Üllatusmoment tuli aga hoopis siis, kui pea kõik ema sõbrannad olid mu peast vaimustuses. Lõpuks rahunes isa ka maha. Teisel korral draamat enam polnud. 😀

Minu igapäevasest olemisest rääkides, siis näiteks nägin ma meie, minu ja Andrease, elu esimesel päriskohtumisel just sedaviisi normaalne välja.

Noh, ja kuna mul väga valida pole, mida abiellumise hetkeks selga panna, siis tuleb vast minna kõige kindlamat teed ja jääda iseendaks. Ka ju hea valik. Omas elemendis võib ju iseenda pulma ikka minna või mis? Iseendale meeldin ma nagunii. Ja Andreasele meeldin ma ka lihtsalt nii nagu ma olen. Ükskõik, kuidas see NII siis parasjagu on. Napakas, vahel veidi vähemnapakas või täiesti normaalne. Talle mu valikud meeldivad. Ainus, mida ta ei talu, on otsustusvõimetus ja sellega mul õnneks probleemi pole. Mul on väga palju häid mõtteid ja veel rohkem häid otsuseid, sest veel kordagi pole pidanud tema valima, mida mina endale selga panen. Ja kuigi see pulm on paras pähkel, siis küll ma lõpuks midagi ikka leian 😛

Lappan kapis. Läheks hoopis oma pandakostüümis? Tegelikult on see küll rohkem nagu õhuke ja pehme lühikarvaline pidžaama. Ja mis seal salata, mulle nagu natuke väike juba ka. Aga see on PANDA ja kõik muu on teisejärguline. Kui ma end kõige esimene kord sellega kodust välja sättisin, siis panin Andrease hetkeks kõhklema küll. Niisugust nägu oskab ta teha ainult Älini mütsiga ja ainult pildi peal:

Seega sellel kõhklemise hetkel ta sellist nägu ei teinud. 😛 Tegelikult oli ta sel hetkel rohkem nagu natuke punastav hoopis (minu vana tuustmüts koos kevadõrna Kuma-liblikaga ta peas omavad selles kindlasti ka oma süüd):

See kõhklemise hetk oli lihavõtete ajal, kui ma ukse ees pehmikjänesega kommikorv kaenlas ukse ees seisin ja me suundusime ta venna perele külla. Andreas siis küsis mu käest enne uksest väljumist hääästi viisakalt, et kas ma tulen nii või plaanin veel midagi muuta. Mis mõttes?! Vaatasin peelglisse. Õigus, mu mummuline Pariisist toodud sall on puudu. Väike särts teeb head. Sättisin selle lipsuks ja olingi, krapsti, valmis. Ma ju teadsin küll, et ta oma peaga mõtles, et veebruar, st pöörane vastlakarnevalikuu, mille vältel kõik kostüümid on tänavapildis normaalsed, on selleks korraks läbi ja muul ajal on kohalikud siin suht tagasihoidlikud ja ontlikult täiskasvanulikud. Ja mina siis nüüd sedasi ronin oma nunnus pandapidžaamas tänavale ja veel teiste inimeste koju?

Päästsin ta muiates kimbatusest.

“Kas meil kodus jänesekostüüm on?”

Pole. Seega PEAN ma täna minema pandana, sest see on meie maja kõige jänesesarnasema looma kostüüm. Surusin korvikese šokolaadimunade ja -porganditega korvi kaenlasse, naeratasin kõrvast kõrvani, surusin prillid ninale, et oleks veel rohkem pandam ja oligi lihavõtteloom valmis. Teel veel arutlesin, et kui jänes võib muneda, siis võib panda ka jänes olla. Või midagi muud sellesarnast. No juhuks, kui Andreast peaks tabama kriitikaraje ja ta oma hullu tulevats naist peab kuidagi vabandama hakkama. Minu jaoks oli ainus, mis tõeliselt luges, see, et Andrease pisikesele vennatütrele kogu see värk väga meeldis. Ega iga päev käi tummad suured inimesed pidžaamas külas. Edaspidi pole mul pandana ringikulgemise osas tulnud ennast mitte kuidagi õigustada. Seega võiks nii äkki pulma ka minna? Kirjutasin Andreasele, et mis oleks, kui me teeks hoopis kostüümipeo?

See jäi mul varuvariandiks.

No olgu, mul on kapis veel üks tore seelik. Selline:

Aga ka sellisega ei kujutanud ma end väga ratta seljas ette. Pealgi poleks püksid sinna alla mahtunud ja seelik oleks tulnud vedada keskkohaga ikka väga rinna alla. No las see jääb mõneks muuks korraks. Prooviks ikka seda esimest alusseelikulaadset asja kuidagi kombineerida?

No igal juhul pesu on mul pulmaks olemas 😛

Ja Happyl on kogu sellest asjast mingi oma arvamus, mida ta mulle siiani avaldanud pole. Aga musitada tahab ta mind küll. Äkki tahab ise minuga abielluda? Või kiidab hoopis valikut heaks? 😀

Vahepeal jõudsin palavusest niiskele ihule erinevaid pükse vedades mõtelda. Oli selge, et jaki alla läheb lihtne liibuv särk, et ma jaki külge ei kleepuks. Pükstega oli keerulisem, aga no sukkpüksid siinses suvepalavuses rattapükste all oleks juba ülimalt liig. Aga seelik oleks ikkagi tore. Lühike ja puhvis. Jakile mõeldes võiks see olla lilla või roosa. Ja kust minu mõõtudele sobivat satsikat üldsegi leida. Ja veel sobivat värvi?

Otsustasin sõprade käest läbi FB abi ja arvamust küsida. Kust ma leian endale sobiva nunnu puhvseeliku. No midagi sellist, nagu see kuhi kollast ja musta siin. Nii et oleks kohev-kahar-puhvis ja nunnu kah 🙂

Pilte ja linke vupsas seepeale maale nagu seeni pärast vihma ja mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et ehk saabki sellest asjast asja. Saatsin kõik need interneti ja iseenda katsetamise pildid ka Andreasele ja sukeldusin hoopis saapateemasse. Tegelikult on mul ju endal terve rida vahvaid saapaid. Küll mitte spets tsikli omasid, aga muidu täiesti sobivaid küll. Maitseasi, eks? 😛

On kõrgemad punaste paeltega ja need eriti mugavad saapad:

või need kõrge kontsaga on ka päris naksikad. Pilt ise on muidugi suurepärane näide mu poiste huumorisoolikast. Ihahhahahaaa! 😛

Eks saabastega saab vaadata, aga paljajalu ma ei jää. Aga see kirjumirju kiiveri-sinder! Kui kleebiks selle üle või laskes spreiga vähemalt üleni mustaks? Seepeale arvas keegi, et see ikka kahjustaks kiivri kui kaitsevahendi põhiomadusi. Hmm, ok. Kuidas? Värv ok, aga kleeps?

Soengust midagi välja ei tule. Paneks siis äkki paruka? No et ratta seljast maha ronides kummardun ette, heidan kiivri peast ja asendan ludus elektrit täis juuksed samasirgelt oma sarvilise parukaga? Tsikli selga sobiks selle temaatikaga ju küll ja soengumure oleks ka laksust murtud 😛

Ja siis saabub Andreaselt sõnum. Sõnumis on link. Ta oli mulle otsinud kohevat seelikut ja jõudnud karnevalipoeni. Nojah, eks see pulm ja me elu ise ka ongi üks paras karneval. See mõte tegi mulle hirmsat moodi nalja. Teeb siiani. 😀

Esimese asjana sõitsime järgmisel hommikul teise osariigi otsa, et reaalses elus pilk neile seelikutele seal poes siis peale visata. Selgus, et karvelipoest üks paras amps kuulub eraldi eriti magusale poekesele, mis mul seest rõkkama pani. Andreas sättis end rahulikult istuma ja otsis telefonist mängu välja.

Puhvikuid oli neil hetkel poes olemas vaid musti. Ja needki ei olnud üldse nii puhvis kui interneti ilupildil. Ma ju ei saa ütelda, et ma ise ülevalt nii lai olen, et puusadega seeliku alumised puhvid alla neelan? Või saan? Vancu seljas oleks see seelik kahtlemata ideaalselt kohev. Ainult et tal pole seelikut ja puhve vaja. Isegi kui ta oleks tüdruk ja ikka tema ise, siis kõik seesugune vihastaks ja ärritaks teda 😀

AGA teate mis?! Olgugi, et see oli karnevalipood, siis… Neil olid kirssssssidega päriskleidid! Saate aru? Lemmikmudelitesse mahtumiseks oleksin ma võinud ennast näiteks pooleks lõigata, aga siiski-siiski, ma leidsin endale täiesti paraja ja veel seesuguse kleidi! <3

Pilt on arusaadavalt internetist ja minu kleit on hea mõni number suurem, aga neid ja veel paljusid teisi nunnukleite näeb ka SIIT samast poest 🙂

Selle “Miss Fortune” kirsikleidiga, mille nimi juba nii ahvatlev on, et sellega saabki vaid oma uuele elule vastu kihutada (fortune ingl k – õnn, varandus, saatus, edukus, elutee, õnnejumalanna), võin ma tsikli selga iga kell ronida ja enda abielu registreerimisele lähen ma sellega päris kindlasti! Seega rattadress oli mul laksust ja täiesti ootamatult olemas. Andreas muheles ja oli iseendaga rahul. Mul oli kuri kahtlus, et ta oli neid kleite juba eelmisel õhtul salaja vaadanud ja oodanud terve hommiku põnevusega, mis näoga ma poes lolliks lähen. On alles… Ants! 😀

Niih, aga selleks, et see asi rohkem kohev püsiks, sest niisama on ta küll marulahedalt lai, aga veidi liiga pikk, selleks on mul vaja ikkagi alusseelikut. Mahlaseid punaseid, nagu siin pildil, neil polnud. Must on muidugi ka ilus, aga see polnud minu meelest piisavalt puhvis. Ajasin siis kaks alusseelikut endale selga. Seelikuosa hoidis lahedalt, aga keskkoht paisus heinasaadiks ja kui sinna alla veel need paganama rattaküksid suruda, siis heljuks ma nagu paras lendav taldrik jalgu siputades ringi. Jäi üks must alusseelik ja eks ma siis kodus vaatan, kas veel leiab parema punase selle asemele või lisan sellele mustale oma veidi paremini pihast istuva musta alusseeliku, millest ülevalpool juba juttu oli.

Kui ma oma sahmerdamistega valmis olin ja kleit koos puhvis alusseelikuga kaenlas Andrease ees maandusin, et noh, hakkame siis minema, siis nõksatas ta lõuaga veidi eemal seisva klaasustega riiuli suunas. Ja ise muigas täiesti varjamatult. Pöörasin end riiuli suunas ja… ahhsoo. Ja seal nad olid, mu kirsid, kirsitordil!

Igal juhul väljusime me poest lisaks alusseelikule ja kleidile ka kingadega. Kirssidega ja kontsadega.

Lipsukesed komplektis on nii punased kui ka mustad. Ja mulle meeldivad nad mõlemat moodi. Eks lõpuks oleneb alusseelikust ja muust, kummad jäävad.

Mul pole küll veel halli aimugi, kuidas ma nende kontsadega tänaval ja treppidest käin, sest pole ma enam nii ammu harjunud seesuguste ebastabiilsete kõrgustega, millele lisandnud kehakaal muidugi oma viguri viskab veel lisaks. Ja no millal ma neid kannan ja vahetan jne. Andreas arvas, et ma võin tsiklisaapad nüüd ikka kohe päris kindlasti ära unustada, sest need on just need ägedad kingad, millega sadulasse ronida. Eksole. Mina ja ratta selga ilma (turva)saabasteta? Kontsakingades? Aga tegelikult, miks ka mitte! 😀

Kingadega koos tuli ka loobumine pükstest ja kui juba kirss, siis olgu kirss, pealegi teavad vanad eestlased rääkida, et mehele sai ikka punase sukaga. Ja kuigi mul pole vaja enam mehele saada vaid ainult allkiri veel anda, siis küll need vanad eestlased juba teadsid, millest nad rääkisid.

Kui nüüd kõik ikka sujub, siis vähem kui kuu aja pärast lähen ma Andreasega meie abielu registreerima. Me lendame sinna astusse oma lohega ja lasen oma koheval kirsikleidisabal tuules laperdada. Ja punastes sukkades jalad litsun Andrease puusade ligi, et kindlam tunne oleks just niipalju, et tal ikka mugav sõita oleks ja kirsikontsad toetan varbakeste peal jalatugedele. Mul polnud vaja isegi silmi kinni panna, et seda asja endale elavalt ette kujutada… aga vaat selle roosa-lilla jakiga ma küll kodust välja ei lähe. Ja ilma jakita ka ei lähe. Variant oleks, et Andreas ajab oma ema vana jaki selga ja mina panen tema musta. Kõik peab olema täiuslik! 😛

Siis turgatas mulle aga pähe, et Andrease isal on sarnane must nahkjakk kui Andreasel. Ja kuigi ta on pisikene murumuna ja mulle vaat et õlani, no kui mul kõrged kontsad all on, siis ometi tema jakk oleks mulle väga paras. No olgu. Andreas helistas vanematele Ungarisse, et kuulge, olge head, kui te pulma tulete, võtke see jakk kaasa, meil üks sõit vaja teha. Muu pidi jääma üllatuseks. Hiljem muidugi selgus, et nemad olid arvanud, et eieieiei, isa jakk on mulle kindlasti väike (kuigi ei ole) ja võtsid ikka ema oma. Oleks siis mõlemadki võtnud. 😛 Ema oma on nii suur, et ma mahun sinna sisse koos Tannuga ka ära. Vancust rääkimata. Ta mahuks sinna ehk koos minu ja Tannuga ka koos. 😀

Kiivri osas ma veel ei teadnud, mida ette võtta, aga päriskirsi suurused kirsikõrvarõngad olid mul juba olemas ja ootel. Mitte et ma neid kiivriga kanda saaksin. Aga ehk parukaga? Või värvin pea leekivaks kirsiks? Või teen kaks Leia-krunni külgedele? Ohhh, asi kisub niiiih magusaks!

Seega maikuu (2016) lõpuks oli üks asi kindel, kui jaanipäeval tuleb registreerimine, siis me lendame sinna oma mustal lohel ja minul olen kirss tordil. Või draakonil!

Ma olin endiselt seda meelt, et minu poolest võime me pärast allkirju kasvõi Mäkki minna juustukooki sööma (siin neil seda eriti head kirsikooki, mis Eestis on, kahjuks või õnneks pole), aga Andreas tahtis hirmsasti ikka pärispeo moodi pidu ka pidada. No ja kui allkiri on antud ja draakon on pargitud, mis siis saab? Oli ka ilmne, et suvekuumuses ei saa Andreas end nahkpükstesse jääda grillima ja hautama. Teine vaatus vajab teist kostüümi. Pealegi tõotas ülejäänud päev tulla hoopis heleõrn ja õhuline ja boheemlasikult romantiline. Seega siis tuli mul neist julgelt jõulistest kirssidest hakata ka edasi mõtlema ja leida endale ka midagi helgemalt kergemat selga. 1 pulm 2 kleiti ja see on vaid kogu ürituse esimene osa! 😉

Minu 3 päeva Tallinnas. Kohvik. Loomaaed. Sõbrad ja palju muud

by

Lugu sellest, millised nägid välja minu eelmise nädala kolm päeva Tallinnas. Tuleb välja, et kolme päeva sisse võib mahtuda väga palju ja selleks, et kõik otsast peale ilusasti ära rääkida, ĺäheb vaja kohe veel rohkem sõnu 😉

 

Viimati käisin ma Eestis detsembris. Siis oli meil Annikaga asja Toompeale, et Eesti Teadusagentuuri tunnustus me Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lõputööle vastu võtta. See oli igavesti uhke värk, ikkagi parim baka-taseme uurimustöö omas kategoorias. Meie maailma parimad juhendajad, Mare ja Irma, olid ka kohal, et rõõmu jagada. Tallinn oli külm, pime ja märg, aga minu mälestustes oli see üks soe, valge ja helge käik.

Enne seda käisin ma Eestis augustis, et poiste nimemuutmise paberimajandus korda ajada. Ja enne seda eelmise aasta veebruaris ja märtsis, hingehoiu ja kahepäevasel psühholoogilise esmaabi koolitustel. Minu Eestis käimised on alati tiheda programmiga ja ma ei loo endale juba ammu illusioone, et jõuan kõike, mida soovin. Siiani olen ma igal korral vähemalt korraks jõudnud põigata Komeedile lisaks lastehaiglasse, kiirabisse ja Tervishoiu Kõrgkooli. Minu süda on nii tugevalt endiselt neis paigus.

Eks ma ihkasin Eestisse tulla juba ammu. Tegelikult teen ma seda sisimas kogu aeg. Aga Kadi andis mulle sel korral oma kirja ja kutsega imelise põhjuse – emade tunnustamine – ja seda käiku muude tegemistega ühildades sai kokku piisav põhjus, millega veenda ka Andreast enda elukorraldust veidi värkendama. Minu eemalolek tähendab tema jaoks tervet hulka lisakohustusi, millest ta hea meelega loobub, kui vaid saab. Aga ma tean ka, et kui vaja, siis saab ta alati suurepäraselt hakkama. Poistele mõjub ka kosutavalt, kui ma kogu aeg neile kuklasse ei hinga ja saab veidi meheleikumalt hinge tõmmata ja muid asju teha. 😉 Või vähemalt on mulle alati nii see tundunud. Nemad ise Eestisse ei kipu ja Tan on siiani solvunud, et me sel aastal suvepuhkuse ajal “Eestisse peame minema” nagu oleks see ma ei tea, mis karistus ja absoluutselt raisatud puhkus. Ma siiralt loodan, et ta kohapeal ikka asja ümber hindab ja ka midagi head selles näha oskab. Aga nüüd, juuni alguses, oli mul plaan üksinda korra kähku Eestis ära käia. Loomaaias ja kohvikus. Tallinna värk, teate küll.

Pealegi oli mul kõva plaan sel korral Andreast säästa ja ise omal käel rongiga Zürichisse seigelda. No et hoida ta niigi pingelist tööaega paremini kontrolli all ja säästa sellest vähemalt kolm tundi. No ja natuke seepärast ka, et veidi seda maailma avastada. Andrease jaoks oli see huvitav ja üllatav käik minu poolt, sest siiani olen ma siin pigem kojas kükitavat tigu esindanud kui seiklushimulist krabi. Aga vastu ta mulle ei vaielnud. Ostis hoopis internetist rongipileti ja selgitas, kuidas asjad rongis käivad. Minu jaoks on hirmus tähtis, et ma tean, kuidas asjad käivad. Eks ma seepärast eelistan ka alati raamatute ja filmide lõppe ette teada ja siis otsustada, kas ma üldse tahan edasi minna. Siiani olen ma ise omapead vaid Wilist Frauenfeldi sõitnud saksa keele kursustele ja nende kahe linna vahel kulgeb sootuks isemoodi otseliin ja rong. Pealegi oli see enam kui aasta tagasi, kui ma seda viimati tegin. Nüüd olin ma valmis aga suurde ellu astuma ja ise lennujaama avastama. Hästi ettevaatlikult, aga ikkagi ise.

Oma tillukese airBalticu käsipagasi nõudmistele vastava kohvrikese sain ma kõigi ootuspäraste prognooside vastaselt 10 minutiga kokku ja oligi olemas. Ei mingit stressi. 3/4 pagasist moodustasid nagunii kingitused mu õe lastele (eelmiste jõulude, sünnipäeva ja sündimise omade), mis ma kapist sirgelt kohvrisse tõstsin.

Minu seekordse Eestis käimise kindel plaan sisaldas küll ka unistust Tartust, aga kindlalt olid paigas vaid mamma turgutamine ja loomaaed. Ja soov kohtuda ja kallistada enda jaoks kallitega 🙂

 

Teisipäev – ma olen teel Tallinna!

Hommikul saatsin poisid kooli. Päike lõõskas juba enne 8 hommikul. Kreemitasin Vancu veel targu sisse ka. Tan kuulutab endiselt, et tema pole titt ja jõuga ma teda siin võõpama pole ka hakanud. Neil oli koolis erinädal, mis tähendas, et tundide asemel olid neil igal päeval mingid üritused ja käimised. Teisipäeval sõitsid nad näiteks kogu oma pisikese kooliga Kreuzlingeni planetaariumisse. Rongiga. Neljapäeval ootas ees 9 km pikkune matk planeetide rajal kusagil Frauenfeldi kandis.

Andreasel oli enne kella 10st koosolekut täpselt nii palju aega, et pleegitav juuksevärv mulle pähe tupsutada sinna, kus ma ise seda nägema ja tupsutama ei ulatu. Mu juuksed on nii pikaks kasvanud, et nüüd lähe vaja juba vähemalt kolme karpi, et kõik kaetud saaks. Uhasime 3,5 karpi seda sitket massi mulle pähe, sest mingist ajast, arvatavasti Tannu viimasest valgendukuurist, oli ka üks poolik ootel ja Andreas läks koeraga tööle. Mina toimetasin niisama ja ootasin värv peas juuste helenemist. Kirjutasin veidi ja koristasin kööki ja siis juba oligi aeg hakata end rongile sättima. Pesin pea kähku värvist puhtaks. Mu enda jubetumedad juuksed oli kollased nagu ikka. Esimese korraga nad heledamaks ei lähegi. Üks juuksur kord küll proovis, aga see lõppes mu juuste kärssamise, tema ja minu näpude ja minu kõrvalesta põletustega ja kokkuvõttes juuste mahalõikamisega. See turritav karv, mis mulle pähe jäi oli… porgandikarva 😉 Seega jah, rohkem ma juuksureid enda juukseid pleegitama ei lase ja teen parem sama protsessi korduvalt ise läbi. Väheke turvalisem või nii. 😀

Pleekinud punased juukseotsad olid aga nunnult roosad. Mul oli tegelikult kogu aeg plaan pea roosaks või lillaks või roosa-lilla-kirjuks värvida, aga siin ma olin ja kuidagi kiire oli. Mõtlesin veel, et no küll ma Eestis värvin. Pakkisin juba värvituubid isegi vedelike liitrisesse kotikesse, aga viimasel hetkel otsustasin ümber, et no küll ma need värvid ka Selverist saan. Aga seda, et mul selleks kõigeks Eestis veel aega on… ma olen ikka sinisilm, nagu ikka 😀

Otse jaheda duši alt tänavale astudes lõi mulle näkku lämbe kuumus. Teate kuidas suvesoojad männid lõhnavad? Rannailmaga mere ääres? Vat just nii imeliselt lõhnas maailm me kodu juures. Ja seda vaid mõnest männist. Kuigi ma teadsin, et Eestis ei ole mind ees ootamas troopilist 38 kraadi nagu siin, siis olin suure surmaga pikad püksid ikka niiskele ihule sikutanud ja suure puuvillase salli ja ühe õhukese kampsuni kaasa haaranud. Ma olin uuesti läbimärg enne, kui ma rongijaama jõudsin. Ja see asub meist mitte kaugemal kui 10 minutit ka logiseva kohvriga kruusal manööverdades.

Kohale jõudes oli mul veel 15 minutit aega. Aitäh, mamma, et sa mind varajaseks oled treeninud! Tuleb välja, et ma olen siiski midagi Su õpetatust omaks võtnud 😛 Käisin jaama kioskist läbi, võtsin piparmündiga jäätee ligi ja asusin õiget rada otsima.

Ma seisin perroonil kell 11:00. Ja ma teadsin, kust suunas 11:08 tuleb minu rong. Selle, kuhu poole lähevad Zürichi ja kuhu St Galleni rongid, olin ma endale targu aegsasti selgeks teinud. Aga tabloo minu pea kohal näitab, et 11:01 saabub rajale nr 2, ehk sellele minu rajale, rong, mis läheb sootuks vastasuunas ehk St Gallenisse. Appi!! 7 minutit kahe rongi vahe, sama rada ja täiesti erinevad suunad. On see võimalik?! Äkki ma olen ikka vales kohas?

Kirjutasin Andreasele, et appiii, on see ikka võimalik. Ta oli koosolekul ja vastust ei tulnud. Siis aga tuksatas rong minema, keris hoo sisse ning kadus kurvi taha. Tekst tablool kadus ja minuti pärast muutus selleks, mida mina eeldasin. Ehk on siiski kõik korras?

11:08. Rong tuhises pidurite kriginal ette ja mina astusin teiste järel rongile. Nii nagu Eestis, igaüks eelistab istuda sõidusuunas ja võimalusel hõivata nii palju privaatset ala kui vähegi võimalik. Seal nad istusid nelja vastamisi pingi peal üks inimene. Mul on sõidusuunast suva. Peatusin ühe pisema tädi juures, teretasin ja viipasin käega kahe tühja istme poole. Need olid vabad ja tädi tõmbas oma jalad veidi koomale. Mahtusime kenasti.

Kurvides on rong siin ulakas. Tuiskab uljalt ja minu ratastel pisike kohver otsustas ka hulkuma minna. Veel viimasel hetkel sain tal sabast kinni ilma põrandale viskumata. Tädi muigas. Surusin püsimatu kohvri põlvede vahele ja kohanesin kiirete kallutustega. Vagunisse saabus kontrolör. Kuniks ta aeglases tempos mulle lähenes, jälgisin hoolega teiste käitumist. Mõni ulatas vaid pileti, mõni jällegi ulatas pileti ja dokumendi. Panin igaks sajaks juhuks enda IDkaardi ka valmis, sest mu prinditud piletil oli peal mu nimi. Äkki tahab siis võrrelda või midagi. Äkki on hinnad erinevad?

Tuli onu. Naeratas. Teretas. Vaatas mu piletit, dokumenti ja mind, tänas ja liikus edasi. Minu vastas oleval tädil oli ainult pilet. Ju tal oli mingi teistsugune pilet siis.

Poole tunniga olin kohal. Rong peatub lennujaamas maa all. Astusin rongist üksinda vagunist välja ja vaatasin, kuhu kulgevad inimesed. Kõik inimesed suundusid aga samasse rongi, kust mina hetk varem väljusin. Ju nad siis läksid Zürichisse. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et ma pean kuidagi ülespoole saama. Astusin edasi ja süda sai rahu. Liikuv trepp tõstis mu korruse jagu kõrgemale. Vaatasin ringi. Mitte midagi tuttavat ei hakanud silma, kuigi Andreas oli kinnitanud, et peatusest jaama tõustes leian end tuttvast kohast – kohvikute ja suure poe juurest. Leidsin plaani ja avastasin, et näe, lennujaamal on veel üks korrus, millest ma varem midagi ei teadnud. Liikusin siis veel korruse jagu kõrgemale ja õiges kohas ma olingi. Tunne läks julgemaks. Korraga oli mul niiiii palju aega, sest ma teadsin täpselt, kuhu minna ja mida edasi teha.

Kuidas sisustada poolteist tundi vaba aega? Kodus ma magaksin, aga lennuväljal? Üks on kindel, edaspidi lähen ma sellise ajavaruga, et otse oma lennuki väravasse marssida. No ma siis jalutasin. Tegin mitu ringi erinevaid treppe pidi ülevalt alla ja alt üles läbi, et edaspidi oskaksin kinnisilmi ka rongi pealt vajalikes suundades liikuda. 10 minutiga oli asi täiesti selge. Siis mõtlesin, et äkki sööks midagi, sest ega enne Tallinnat nagunii süüa ei saa ja siis on kell juba 19. Kuigi Eestis on poed vähemalt kliendisõbralikult lahti, mitte nagu siin, klõps, kella 19st kinni.

Lennuväljal on poe kõrval suur söögikohtade “pundar” – salatite lett, mäkk, kala ja võileivad, pitsad-pastad, niisama igasugu aasiapärased toidud ja kõige lõpus sushi. Salatid on head, aga mul polnud sel hetkel tuju kapsast närida. Mäkist ja kalast ja võileibadest ja pastast-pitsast jalutasin ka tuimalt mööda. Kana karrikastmega? Krevetid nuudlitega? Või äkki ikka hoopis sushi. Sushi hinnad on neil ebaisuäratavad. Lennujaama hinnad on nagunii hullemad kui muidu, aga noh, sushi väljapanekust ei tundunud miski selline, mis mu silma pilgutamata oleks pannud valikut tegema. Seega kulgesin tagasi sinna krevettide ja karride juurde. Ma vaikselt vaid vaatasin, aga pilusilmne tugevalt meigitud näitsiks küsis laia naeratusega, kas ta saab mind aidata. Kasvõi inglise keeles. No olgu, ma võtan abi vastu.

“Mida see päevapakkumine endast kujutab?”

“Ahh, see on tavaline riis kastmega. Pole üldse terav.”

“Nii, aga need krevetid?”

“Need pole ka teravad.”

Mõtlen korraks, et huvitav, miks ta mulle neid nii esitleb. No et kas ma näen sedasmoodi välja, et ma hirmsasti midagi tulist otsin. Mõtlen hetke ja küsin siis:

“Aga mis teil täna siin teravamat ka on?”

Preili naeratus venib veel laiemaks. No ikka kohe kõrvast kõrvani ja teatab süütult oma kunstripsmeid volksutades: “Ma ei ole Taist, ma ei tea.” No ja mina olen? 😛

“No aga TAVALISE inimese mõistes terav? Äkki see karriga värk seal?” püüan teda abistamisel aiadata. Kuigi endiselt imestan, et miks ta arvab, et mul midagi teravat vaja on. Nagu mul oleks  enne lendu veel vaja maitsešokki päristaipärase söögiga? 😀

“Ma ei tea…” venitab ta pikalt, “see vist on tavaline karri. Aga oodake!” Preili kaob korraks pottide ja pannide vahel askeldavate tegelaste juurde ja naaseb võidukal ilmel.

“Täna on roheline karri! See on hea.” Hea tähendab vist, et mulle sobiv ehk pakutavast see kõige kuumem tükk? Muigan sissepoole. Tore, et ta sellest vähemalt nüüd mind aidates teada sai, mis nende tillukeses menüüs täna esindatud on ja on valmis ka mulle midagi serveerima 😀

Võtan siis karri. Tema kohvijookide sooduskupongidest loobun viisakalt, maksan ja otsin endale lähima vaba koha.

Nina ja silmad jooksevad vett, aga maitseb jubehea. Telefon mu taskus võbeleb ja selgub, et Andrease koosolek on lõpuks läbi saanud ja tal on hea meel, et ma lennujaama ikkagi jõudsin. Mis ta kahtles minus või? 😉 No tegelikult oleks tal muidugi veel parem meel, kui ma nüüd teataks, et kuule, ma otsustasin ikkagi, et ma ei lähe. Ta teab küll, et ma olen niisugusteks tegudeks täiesti võimeline, aga täna pole see päev. Pealegi olen ma juba vähem kui kolme ööpäeva pärast tagasi.

Võtan poest emale-mammale pähklikoogi, sest emale on see eelmistel kordadel väga maitsenud, ning liigun turvakontrolli suunas. Kõik sujub ladusalt. Ma isegi ei tea, miks ma alati enne turvakontrolli olen oma veepudeleid enne äraviskamist tühjakskaaninud. Et siis teisel pool, ootealas, uus pudel vett osta lendamise jaoks. Lennukis ma ilma veeta ei saa. Pudel on mu peas kuidagi joogiga alati kokku kuulunud ja mul oli miskipärast tunne, et pudelit ei tohi nagu ka kaasa võtta. Arusaamatu, miks mul nii veider arusaamine oli. Või äkki on asi pigem selles, et Tallinna lennuvälja kraanivesi ei ole see kõige maitsvam? Kuigi kindlasti joodav, aga meil kodus, Nõmmel, on endiselt teise maitsega vesi ja seda ju suure pudeliga kaasa võtta ei saa. Siin on aga kraanist tulev vesi alati suht sama maitsega ja kahtluseta joodav, kui ei ole just märgitud teisiti ja seda on see äärmiselt harva.

Seega olin ma sel korral enda jaoks üllatuslikult nutikas. Enne turvakontrolli kulistasin oma piparmündivee lõpu endale sisse. Tühja pudeliga pole mingit probleemi kontrolli läbida ja teisel pool läksin sirgelt vetsu ja panin oma pudeli kurguni taas täis. 750 ml elan ma Tallinnani kenasti ära. Kui ei ela, küll ma siis leian muu lahenduse. Ise veel mõtlesin, et näe, ma oleks ju kodust võinud juba pudeli kaasa võtta. Isegi mingi tugevama pudeli oleksin võinud võtta, aga ei, see oleks olnud lisakaal, mida kergem, seda parem. Teine kord olen veel targem.

Ootesaalis on vaikne. Minu lennu värava ees on vähe istekohti ja need on juba hõivatud. Liigun veidi eemale ja otsisin endale mõnusa istumise koha. Nii tore olla. Andreas palub pilti mu vastpleegitatud peast. Palun väga, kui see nüüd just vajalik peaks olema, sest kohevarsti olen ma nagunii kärtsroosa või midagi sellist. Isegi ootesaalis on palav nagu troopikas.

Lennukile pääsemine venib. Tubli 20 minutit passime värava ees jõude. Siis lastakse meid piletikontrollist läbi, aga toru uks on alles kinni. Paaril inimesele minu taga palutakse pileti ettenäitamise järel oma kohvreid passitada raami sisse, mis näitab, kas pagas on ikka normmõõtude piires. Silma järgi on üks neist kohvritest ikka jupike paksem kui minu oma. Paks roosa kohver jääb küll raami sisse kinni, aga kätte see sealt saadakse ühes tükis ja lennukile lubatakse ka. Ja mina olen veel oma kohvri pärast muretsenud? Kuigi Tallinna liinil liikuvad pisemad lennukid on kitsamate laeriiulitega ja sinna mahub minu oma nibin-nabin sisse. Jalge ees ma kohvrit hoida ei taha, seega suuremat kohvrit ma otsima endale ei hakka. Vähem stressi.

Lennukis passime ka mõnda aega niisama. Valjuhääldist lubatakse meile “kaotatud aeg võimaluste piires sõidukiirusega tasa teha. Turvaliselt”. Siis tõuseb lennuk sujuvalt õhku ja mina ootan juba läbematult oma mustsõstra toorküpsiseid. Need lätlaste The Beginnings firma maiuspalad on vaieldamatult airBalticu toidumenüüs parimad. Vaatan hindu ja imestan, et näe, vanasti oli 3.50 ja poole aastaga on hind langenud 3 euroni. Paki suurust ei osanud ma hinnata. Kui ma lõpuks oma poole pisema pakendi küpsiseid pihku sain, siis korraks kihvatas küll, et nagu mis mõttes, alandame hinda 50 senti ja kogust mingi poole võrra? Aga küpsised on head nagu alati ja krõbistasin need neli sitket plaati endale sirgelt sisse. No niiiih hea! Ja siis keeran magama. Magamine reisi ajal on see, mis mulle nii väga meeldib, sest siis läheb aeg palju kiiremini. Aga see on luksus, mida saab nautida ainult üksi reisides. No ma siis naudin! 😀

Enne Riias maandmist oli selge, et lennukivahetamisega läheb kiireks. Aga lootust on. Ma olen kahel järjestikusel korral passinud öist Tallinna lennukit samadel põhjustel ja täna mul see kindlasti kavas ei ole. Stjuardess loeb kenasti meile inglise ja vene keeles ette, millisesse väravasse tuleb suunduda, aga poolkurt, nagu ma lennukis ikka olen, siis pole ma lõpuni kindel, kas ma ikka õigesti kuulsin.

Maandumine oli kiire ja valutu. Kappame paari teise eestlasega torust välja ja meie õnneks seisavad terminalis värava ees siltidega tädid, kes õige suuna kätte juhatavad. Saan vaid telefoni jooksu pealt sisse lülitada, emale ütelda, et 19:10 olen ma Tallinnas ja seejärel kohe teisest torust sisse joosta ja Tallinna lennukil otse oma uuele istekohale prantsatada. Lennuk on pisem, pagasiriiulis on vähem ruumi, aga jalgadel on seevastu palju rohkem ruumi. Mulle meeldib.

Selle elevuse peale olin ma ära teeninud veel ühe toorküpsiste minipaki. Noh, nagu teise poole kunagisest pakendist, mida ma tegelikult lennukist leida lootsin. Pakin pakendi ka endale kotti kaasa, et ehk ikkagi õnnestub neid marumaitsvaid palasid ka maapealt leida või tellida. Keegi teab?

Lasin korraks silma looja ja siis me juba olimegi Eesti õhuruumis. Mulle meeldib istuda akna all ja maailma uudistada. Aga sel korral olin ma sattunud istuma ainult vahekäigu äärde ja aknast õue väga ei näinud. Iseäranis tore on Tallinna kohal tuttavaid kohti otsida. Eks teine kord siis.

Esimest korda oli ema mulle vastu tulles ka saabuvate lendude ukse juurde jõudnud. Eelmisel suvel jõudis ta vaid terminali sisenda, kui me ta juba rajalt maha võtsime. Tavaliselt olen taksoga hakkama saanud, aga sel korral istus ta viksilt kohe ukse ees ja ootas mind. Ja olgugi, et ma üks esimestest olin, kes väljus, sain sugeda, et mis mul jälle nii kaua aega võttis. Ema! 🙂

***

Tallinnas oli… külm. Ja mina oma maika, läbipaistva kampsuni ja suvesalliga? Juba autosse istudes oli selge, et esimene käik tuleb Humanasse, et lapsele, ehk siis mulle, midagigigi selga leida. Vähemalt ei saanud ma ema käest riielda, et ma nii paljas olen. Kui ma kunagi neile Aafrikasse külla läksin ja keset kuuma Nigeeria lõunapäikest lennukist kampsun seljas väljusin, siis sain küll riielda. Olgugi, et ta polnud mind üle poole aasta vahepeal näinud, siis esimese lausega tuli riielda, et kas ma ei tea, kuhu ma tulin ja mis mõttes mul kampsun seljas on. 😀 Seda ta ju veel ei teadnud, et mulle, üksi reisivale 11aastasele plikale, oli lennukis joogiks pakutud veini, mille ma limonaadi pähe suhu lonksasin ja sama kiirelt ka välja sülitasin. Ega mul muud üleval otsas seljas polnudki, kui see õnnetu paks valge kampsun, sest kõik teised riided olid märjad ja lõhnasid jubeda veini järele. 😀

Igal juhul täna ma riielda ei saanud. 🙂 Järve Keskus on kenasti meil kodutee peal ja sellest on nagunii raske mööduda niisama. Humanast leidsime mulle ühe pikkade käistega särgi. Loomulikult rasedate sektsioonist, sest kõik muud asjad kipuvad mulle väiksed olema või siis telgina seljas loperdama. Rasedate riided on aga disainitud minu igapäevase kerekuju vorme vägagi arvestavalt. Särk oli aus. Kohe soojem hakkas. Hoopis suurem katsumus on minu jaoks Selveri külastamine.

Ma võin enne poodi minekut end olla ka silmini täis söönud, aga mul on sealt ikke kõike vaja. Ma itsitan iga kord läbisegi meeleheitega, et Šveitsis ei ole mitttte midagi head süüa peale juustu ja Eestis lähen ma iga kord lihtsalt hulluks. Tatsan ridade vahel ja tahaks kõike ja korraga. Aga nii ei saa. Siis püüan oma mõtteid veidi korrastada ja jagada erinevad palad erinevate päevade vahel, et endale liiga ei teeks, aga saaks natuke kõigest, millest ma nii kohutavalt puudust olen tundnud. Kui mul millestki Šveitsis elamise juures täielik kopp ees on, siis see on söök. Eestis aga õgin ma silmadega kõike. Selveri valmissalatitest on mulle siiani meeldinud vaid peedi-küüslaugu ja vahel ka sünnipäevasalat, aga sel korral avastasin mingi seenesalati. Sooja leti jätsin oma lillkapsahautisega vahele. Meie maheda maitsega hapukurke tahtsin ka nii väga. Šveitsis on kõik nii äädikased, et mina neid süüa ei suuda.

Kui me kell 21 lõpuks koju jõudsime, suskas mamma teravalt, et kas me tulime läbi Zürichi või. Tegelikult oli tal muidugi hea meel mind näha ja juttu jagus meil kauemaks. Ta on juba kuu aega olnud haige. Köhib endiselt üsna hullusti. Algas kõik viirusest ja siis kolis see jama püsivamalt kopsu. Ligi 94aastasena pole seesugune haigus naljaasi. Eks väsimus ja nõrkus on kontides ja voodist tõsta on raske ja seal ta siis ööd ja päevad lesis. Magas ja vahepeal vaatas natuke Vapraid ja Ilusaid ja päevauudiseid. Süüa ka ei tahtnud enam. Minu reisi suurim missioon oli ta voodist välja saada. Imekombel tekkis tal veel vastu ööd korraga söögiisu.

Seenesalatiga maisutamise vahel tuli korraks sõbranna Mumm oma spinnerite maailmast ehk tööpäeva lõpetuseks mind vaatama. Kiired kallistused värval, imeilus pisike helesinine Kuma liblikas ja tiibadega südametega kõrvarõngad mulle pihku, pakike tema poolt poistele jubeägedate helendavate spinneritega teise kätte ja kokkulepe, et me veel kohtume enne, kui ma jälle tagasi lähen. Ja siis jutustasin veel ema ja mammaga ja õhtust sai kuidagi öö. See oli mul esimene kord iseenda vanas elamises olla külalisena võõraste asjade keskel. Või noh, mis võõraste, lapsepõlvest tuttavate, aga mitte minu enda omade. Pugesin kitsukesele diivanile tehtud asemel ja uinusin alles vastu ehavalgust.

 

Kolmapäev – pakkimine, sorteerimine, Annika, värske beebi ja bussipeatuse-sushi

Raadio, millega ema hommikul ärkab, hakkas mängima punkt kell 6. Minu maailmas on see kell 5. Huhh. Uni läks ära. Siplesin. Papagoid lärmasid. Ema toimetas ringi. Kui ta poole 8 ajal tööle läks, ei saanud ma enam und, lindudest tekkis allergia ja mul oli kiiremas korras Zyrtecit vaja. Kell 8 kirjutasin Andreasele, et aeg on ärkama hakata. Ise hakkasin trepikojas oma kollasele riiulile pressitud kaste sorteerima. Kunagi juulis on mul vaja täielikku ülevaadet oma kastide sisust numbrite ja nimekirjadena. Vahepeal oli mu asjade ümberpaigutus olnud täiesti mõistuspärane, siis aga kolisid ema ja mamma alla minu juurde ja juba süsteemselt kokkupandud, aga sorteerimata asjad, jagati uuesti süsteemitult ümber. Nii näiteks leidsin ma ühest kastist niiskusest hallitava kaartide paki, mille kõrval olid poiste noolemängu nooled. Noolte vahelt tulid välja puntrasse surutud kummiservaga mustad sukad, mis mulle kindlasti ei kuulu. Ja nende alt 1964. aasta National Geographicu kaks numbrit. Aga ühest teisest kastist leidsin märgi, mille sain 1984 aastal, kui ma ujuma õppisin. Selle pakkisin puhtasse kasti ja panin hoiule. Nostalgia! 😀

 

Julgelt üle poole sellest segapudrust rändab paraku prügimägedele. Noppisin välja vaid emotsionaalselt olulised ja võimalikult vajalikud asjad. Suure hulga raamatuid jätsin maha. Mul pole plaanis Dekameroni enam lugeda ja feng shui ning meditatsiooniraamatuid ei vaja ma ka, joonestamise õpiku ja Kotleri turunduse, marksistlik-leninlik filosoofia ja mingid titade arenemise raamatud on minu jaoks alatiseks oma aktuaalsuse kaotanud.

Kui mamma ärkas, siis vudis ta kenasti kohe kööki vaatama, kas ma ometi süüa olen saanud. See oli hea märk, et ta end liigutas, aga ega ma pole õppinud endale ju 40 aastaga ise toitu hankima? 😉 Kuigi, ma olin nii kastidesse kaevunud, et söögile polnud ma veel mõtelda jõudnud. Ta pakkus rõõmsalt, et paneb sügavkülmast mõned saiakesed ahju. Ajasin alguses vastu, sest need pole ilmselgelt need, mida ma süüa tahaksin, aga siis mõtlesin, et no olgu, mis sel mammal ikka teha on ja lasta tal ennast natuke kasulikuna tunda, on vähim, mis ma tema heaks teha saan. Olgu. Paneme siis paar saia ahju. Minu suurust arvesse võttes leidis ta mõistagi, et ahju tuleb ikka terve pakk panna, sest mul on kindlasti kõht väga tühi. Eksole. Ja mitte vastupidi, et nii suured selliseid asju sööma ei peaks? 😛 Vähemalt oli tal hea meel, et laps sõi ja tema sai midagi teha. 🙂

***

Kuna Annikal on kohevarsti sünnipäev ja eelmisel aastal me seda tähistada ei saanud ja ta on alati hirmus osav minema imbumises, siis panin ma ta sirgelt fakti ette, et täna ta töölt otse koju ei lähe ja me tähistame ta sünnipäeva. Astub aga mõned sammud Keskhaigla poolt linna poole ja ongi pisike pidu. Solarises. Kohta ei muudeta. Ta ei vaielnud. Ma ronisin igaks juhuks veidi varem linna, et tal ei oleks võimalik mulle öelda, et kuule, mul sai tööpäeva juba läbi ja ma ikka lähen siis parem koju. Ei mingit viilimist.

Solaris asus endiselt oma kohal. Osaliselt oli ta remondis, aga Annika teadis hiljem rääkida, et vahepeal oli veel hullem. Tegin pisikese tiiru Tigeris ja Apollos. Otsisin oma Hayao Miyazaki kollektsioonist puuduvat Kiki’s Delivery Service (1989) dvd-d. Ma ei ole seda Eestis kunagi müügil näinud, aga lootus pole endiselt kadunud. Leidsin vaid vanad armsad Totoro, Pandad ja Ponyo – kes näinud pole, siis need kolm on kõige lihtsamad ja kõik nad on koohuuutaaavalt nunnud. Pandad sobivad ka kõige pisematele. Ja Ponyo, mis on omal moel natukene nagu meile tuttav väikese merineitsi lugu, on visuaalselt väga võimas. Ma võin seal neid merevaateid lummatult passima jäädagi. Vanasti oli Ghibli stuudios tehtud multikate valik meie poodides märksa suurem. Ei teagi, kas meie huvi jaapani multikate vastu on tõesti nii palju kasvanud? See oleks igavesti tore! Mu poisid on üles kasvanud Miyazaki pildis jutustatud lugudega ja see on olnud üks ilus kasvamine. Sootuks midagi muud kui lihtsakoelised disnikad, mille pilt ehk on küll korrektselt klants, aga sisu on suht õbluke. Ma vaatan neid multikaid ka ise alati hea meelega. Isegi Andrease, kes enne meiega tuttavaks saamist Ghiblist ja Miyazakist midagi ei teadnud, panime neid armastama. Nad on väärtus omaette. Nüüd ootan huviga juba ka uuemaid – From Up on Poppy Hill (2011), (The Secret World of) Arrietty (2010), The Wind Rises (2013).

Kell sai 14, Annikat veel polnud ja ma helistasin perearstile, et tema kommentaari mamma röntgenpildile kuulda. Meie oma arsti asemel oli telefoni otsas asendusarst, kes ütles, et no niiiii vanal inimesel võtab kopsupõletikust paranemine kindlasti kuu, kui mitte kaks, aega. Ravi polevat vaja jätkata, uus pilt 10 päeva pärast ja tehku hingamisharjutusi. Ok, no nendega saame me hakkama. Siis vaatasin veel korraks allkorrusel lapsemeelselt toredaid kõrvarõngaid ja Annika oligi juba platsis. Läbi Keskraamatukogu. Ta ikka jaksab ja vahel on ta arusamaatult kiire.

“Komeet või Vapiano?” küsisin ma otsustavalt, kui olime kõvasti kallistanud.

“Aga kui läheks ikka Lidosse?” vastab Annika tehtult tänitaval toonil, teades mu arvamust juba ette 😛

Lidoga on meil oma lugu. Omal ajal, kui me suure osa oma lõputööst just Solarises valmis kirjutasime, siis oli Lido alati Annika valik number üks. Mulle meeldis Vapiano rohkem. No see oli vaiksem ja rahulikum, aga jah, kallim kah. Nii me siis veetsime üsna suure osa kirjutamise ajast just Lidos. Kuigi me seal oma arvutiga ruumi võtsime, siis oli meil alati midagi söödavat laual. Keegi ei tea, kui palju raha meil kulus selle töö kirjutamiseks, et pidevalt midagi ka põske pista oleks 😛 Meil olid isegi omad lemmikud seal. Aega kirjutamiseks kulus ju omajagu, aga minul Rahumäelt tulles ja Annikal linnas tööl olles ja Lasnamäel elades oli see parim koht, kus kokku saada. Vahel olime Teaduste Akadeemia raamatukogus ka, aga see pandi alati liiga vara kinni. See eest olid seal meile sobivas saalis toredad kaktused. Nagu see jubeoluline nüüd oleks, aga meelde on need kohevad kaktused jäänud.

Igal juhul visati meid ühel heal päeval Lidost välja. Lõpp peaaegu juba paistis, olime graafikute joonistamise ja viimase vormistamise juures. Meil kästi koheselt lahkuda ja “endale kontor rentida”. Kusjuures saal oli sel õhtul pooltühi ja me isekeskis ikka itsitasime, et me oleme seal kenakesed kliendipeibutised. Ja ei istunud me seal kunagi niisama ega lärmanud ja ei võtnud ka kellegi kohta ära. Kui rahvast vahel liiga palju oli, siis liikusime mujale. Aga võta näpust, püsikliendile näidati inetult ust. Hiljem selgus, et see ennast mitte tutvustanud, ülbe ja ülespuhvitud rinnaga, mida valge särgiga kleidike hullult rõhutas, tädi, oli mingi vahetuse vanem.  Ju tal oli kehv päev või vihkas ta kliente, kes on Lidole truud? Oleks ta siis vähemalt viisakalt juttugi teinud enne väljaviskamist ja turvamehe poole viipamist… Me ju tegime vaid vabast tahtest olulist teadust. Natuke. Okas sellest on kusagil alles, aga hautatud oad ja külm keefirisupp on neil ikkagi head. 🙂

“Lähme parem Vapianosse,” teatas Annika uljalt ja selgus, et ta oli tööl juba nende kodukal käinud ja menüü selgeks õppinud ja pilte vaadates vesistanud. Mulle sobis. Ma olen ammu tahtnud proovida nende pestoga pastat ja iga kord ikkagi “loperdavate makarnoidega pikantse kana” valinud. Talvel ma sinna ei jõudnuki ja seekord oli mul pestokaid vaja.

Annika võttis uudismenüüst suvikõrvitsa nuudlid. Kui tavaliselt saab valmis kaks portsu korraga, siis sel korral kulges tujutu näoga neiu seal leti taga eriti uimaselt ja valmistas korraga vaid ühe eine. Annika oma sai esimesena valmis. Nentisime, et portsud on pisemaks jäänud. Minu oma valmis kiirelt ja lihtsalt. Pestoga pole mingit erilist siblimist kah.

“Jah, küüslauku ja tšillit võib ka panna. Küüsaluku kasvõi topelt.”

Võtsime istet. Annika maitses oma rooga. Jahe. No löö või maha, aga toit on jahtunud. Kuidas on see ometi nii kiiresti võimalik? Järelikult polnudki see kunagi päris soe? Annika on tragi ütleja. Marssis tuldud teed tagasi ja avaldas oma arvamust ning küsis, kas on võimalik see ports uuesti üle soojendada. Kasvõi mikrokas. Vapiano ja mikrolaineahi ei käi minu jaoks samasse ooperisse ja jäin huviga lahendust jälgima. Järjekord oli pikk. Inimesed vaatasid, kui Annika oma kausiga seal otsustavalt puhises ja passis. Neiu uimerdas ja Annikal viskas üle. Ütles midagi ja jättis oma kausi letile ootama ning tuli minu juurde tagasi. Ma tundsin end süüdi, et ta näljasena ootama pidi. Kuigi mis see minu asi oli end süüdi tunda. Inimene on ikka imelik elukas. Mu enda väga maitsev toit jahtus ka, aga õnneks ei ole mul probleemi jahtunud asjade söömisega. Ju on lapsed, haigla- ja kiirabitöö mind piisavalt drillinud, et ma sellest numbrit ei oska teha. 😀

Kasutasin pausi hoopis Annikale kingituse üleandmiseks. Natuke vürtsi ja pipart, seda ja teist ja julma tekstiga sünged plaastreid nagu näiteks “sa olid selle ära teeninud” ja muud seesugused. Annikale sellised kiiksuga asjad sobivad, sest ma ei tea kedagi teist, kes oma ütlemistes nii halastamatult otsekohene on, et see oma julmuses isegi veetlevaks osutub. Isegi mu skorpionist pinginaaber kahvatub tema kõrval, sest tema eelistab pigem oma terava arvamuse viisakalt enamasti endale hoida. Aga Annika oskab ütelda ja põrutada ja vahel on see väga tervistav ja temaga on nii ütlemata lihtne ja normaalne koos olla. Isegi kui ta mu välja vihastab. Mina vihastan teda ju ka vahel, eriti kui ma detailide kallal nokin. Aga pauk käib ära, sellele järgneb põhjendus ja siis on õhk jälle klaar ja pole mingit vinduvat vimma.

Kõige enam ei salli ma keerutamist ja Annika keerutada ei oska. Või no oskab, aga mitte mõtte ja sõnaga, vaid oma roosaruudulise mantli ja ilusate seelikute-kleitidega. Nõtkelt, hoolimatult ja kuidagi… nii prantslaslikult. Ja arvatavasti on ta ainus inimene, kellega koos ma midagi nii põhjalikult suurt ja hullu olin võimeline tegema, kui seda oli me lõputöö. Äliniga olen ma mida kõike koos teinud, aga meie tegemised on muudmoodi, kunstilisemad ja niisama elulised. Annikaga saab edukalt tõsist teadust teha, sest me oskame mingil seletamatul moel teineteist tasakaalustada. Pealegi, kui poleks olnud teda, kes lihtsalt läks ja julgelt tee sisse trampis, siis ma oleksingi seal haiglas andmeid kogudes omal ajal jäänudki mööda seinu käima ja häbenema ja heitlema oma eetiliste kriisidega. Ilma temata poleks me eluilmaski nii mitut uuritavat kokku saanud oma töö jaoks.

Ja kuigi Annika minus vahel avalduvat Monki (mäletate seda pedantset kiiksuga tüüpi, kes kõik hulluks ajas? 😉 ) silmaotsast ei salli ja alati siunab, siis ta teab, et ma ei nori iga punkti ja pisiasja pärast paha pärast ja tahan ju vaid parimat ühist tulemust. Mingil imelikul moel tahab ta mind tunda isegi pärast seda, kui me lõputöö maavärinad ja orkaanid lõpuks vaibuma on hakanud ja sellega sada ilmaimet ära on tehtud. Kuigi tal on sellest endal suur ja sügav kopp ees. Viimati päädis kõik sellega, et ma talle oma peaga CV-d kirjutasin, et saaks meie töö vajalikku kohta saata. 😀

“Mõtleks, me istume siin ja me ei räägigi lõputööst!” salvab ta kulmu kergitades ja suud õelaks naeratuseks kõveradedes. Üldse mitte paha pärast, see on vahel tema viis nalja teha. Mulle teeb hirmsasti nalja, sest ma nii traagiliselt pole osanud seda asja hiljem enam näha. Ja noh, mai alguses Portugalis õenduskonverentsil me uurimustöö tulemustest tehtud ettekanne on kenasti me juhendajate poolt ka ette kantud ja nüüd peaks tõesti selle looga olema kõik. Kuigi mine tea. Äkki ikka mõtleks selle asja jätkamise ja magistri peale? Teema ise, rinnavähiga patsiendi toetamine õdede poolt, on väga oluline. Meie mälestused ja emotsioonid juba tehtud tööst elavad edasi ja marineerivad mõrumagusalt omas mahlas.

Lõputöö kirjutamise ajal olime me vahel tüdinud, plahvatsuohtlikud ja ütlemata väsinud, sest kool ja töögraafik ei halastanud mitte. Ja kui me siis üsna kaitsmise eel veel viimasel hetkel palusime Älinil ja tema tütrel me tööd lugeda, et kas see tekst on ometi ka teemakaugele inimesele arusaadav ja no muidugi, et ka kõiksugu näpukaid tuvastada. Siis leidsid nad sealt kaks meie jaoks kõige naljakamat viga. Sõnapaari “õel on” olin ma suutnud kokku kirjutada “õelon” ehk nagu mingi eriti õel versioon õest? Ja “õed leiavad” oli ühe a-tähe puudumisel muundunud “õed leivad”. No jah, ühed parajad õed Leivad, olime me lõpuks küll, või kuidas seda üleküpsend tainast me peanuppude sees siis ikka nimetada sai? Need vead jätsid meie jaoks kustumatu naljapitseri sellele hullule pingutusele ja nii sündis sellest meie fiktiivne musta huumoriga vürtsitatud salaliit – osaühing Õelon. Kuigi õelad pole me kumbi, amet vaid selline naeratava näoga julm värk. Vahel. 😀

Annika soojendatud nuudleid laule tagasi oodates joonistasin talle sealsamas kaks suurt magnetilehte. Hea külmikule või muule haakivale pinnale panna, et ta ometi mind ära ei unustaks 😀

Pika ootamise järel saabusid nuudlid Annika juurde tagasi. Või no ta käis neid ise otsimas ja selgus, et nad jahtusid juba teist ringi seal leti peale. Aga nad olid soojad ja head ja Annika sai kõhu kenasti täis. Järgmine kord läheme vist vahelduseks Lidosse. Või Komeeti. Kassapreili oli märganud ebakõlasid ja arvet tasudes uuris, mis värk meil nende nuudlitega seal siis ikkagi oli. Ta vangutas vaid mõistvalt pead ja vabandas. No toit oli maitselt tegelikult ju väga hea, ehk on kokal teine kord ka parem tuju. Tujutult süüa teha ei saa.

Meie tuju oli aga väga hea. Pisike tiir linnas ja viimase kiiruga oli veel vaja ka meie kõigile napakatele ühispiltidele kiiresti bussiterminalis värsket lisa toota. Mine tea, millal jälle näeb ja koos lolle nägusid teha saab. Minu buss number 18 juba liikus maa-aluse kaja mürinal peatuse suunas, aga me jõudsime! 😀

Hunt, mina armastan Sind ka, jubedalt, Sa igavene õeluskott! Sinu Monk, alati. Millal magistrisse? 😀

***

Ema jõudis mulle mitu raksu helistada ja tagant kiirustada, et mul ometi õde ja tema lapsed nägemata ei jääks. Kuigi tal oli enne olnud plaan ise neile külla minna. Lapsi tahtsin ma muidugi näha. Üks neist on tublisti kasvanud, teine on ikkagi uhiuus, no nii uus, et tal pole veel nimegi ja ma vaid üht fotot temast näinud olen. Kiirustasin ja jõudsin.

Enne tuppa tuiskamist avastasin aias, et näe Tannu sünni puhul istutatud ilus kerakujulise võraga vaher on ikkagi elus. Kunagi murdis see mu südame, kui ema ühel aastal ta teadmatusest sandistas ja võramuna pealt lapikuks lõikas, no et see liiga kõrgeks ei kasvaks või nii. Oleks siis enne uurinud, millega üldse tegemist on, ega ma sinna kahe maja vahele mingit tavalist vohavat vahtrapuud poleks ju ometi istutanud. Puu aga otsustas seepeale mitmeks aastaks näiliselt maha surra. Mul oli seepärast väga paha tunne ja see kriipis. Minu rõõm oli nii suur, kui ma nüüd nägin, et tegelikult on see puuke ikkagi elus. Küll enam mitte sellisena, milline temast kirjade järgi pidi saama, aga vaher on ta ikkagi. Tan, vaata, ta on väga elus.  <3

Toas oli soe. Õhtupäike paistis nii tuttavalt mu vanasse kööki. Bhöhh, praegu pole nukrusel mu sees ruumi!

Õe suurem laps silkas ringi ja kopsis ja uuris ja torkis ja vaatas ja toimetas agaralt ning ema ja õe käed olid pidevalt tegemisi täis temaga. Kuna ta mind veidi pelgas, siis ma istusin ja vaatasin seda asja ilmse rõõmu ja rahuldustundega eemalt. Muigasin salaja, et kui minu omad veel pisikesed olid, siis asjad nii rahulikult ja lõbusalt siin majas küll ei käinud. Kõik arenevad, no et need suured siis ka ikka arenevad. See on igati positiivne 😀 Pisemal lapsel oli kõht mõnusalt täis ja tema tukkus. Need pisikesed on ikka nii ilmatuma nunnud. Suuremad ka, aga pisemad kohe eriti, kui nad ingellik nägu peas magavad ja selle maailmaga siin pisitasa kohanevad.

Sõime Šveitsist toodud pähklikooki ja ajasime juttu. Naljakas, mu oma lapsed olid ju just ALLES samasuured. Või veel enam, nad olid vaid mõned kuud vanemad, kui me siia elamisse tagasi kolisime ja see mu poiste ainsaks Eesti koduks sai. Ainsaks, mida nad mäletavad ja koduks peavad. Peatage aeg, ma tahan seda ikka veel nautida!! Lõpuks müttasime kõik koos mööda maja, uurisime mamma lambilülitit seest ja väljast ja ülemise korruse remonti ja rääkisime veel sajast ilma asjast. Ööuneaeg hakkas kätte jõudma, lapsi hakati sättima, aga mina jõudsin veel kiiresti Laagrisse seigelda.

Ühel heal hetkel istusin ma aga juba Äliniga kusagil Tallinna piiril bussipeatuses ja sõin Selverist kaasatoodud sushit. Kuna need pisikese sojakastmega palstkalakesed toodavad nii palju jäätmeid, sest neid on meil ikka kohe mitu-mitu vaja ja tüki hind on ka 20 kopikat, siis on Älinil nüüd juba kolmas vähekasutatud kastmepudel kodus. Ikkagi mõistlikum valik. Või oleks mõistlik üks pudel kastet alati kotis kaasas hoida? See oleks muidugi päris huvitav, aga elus on hullemaidki asju tehtud. Eriti hull, kui see kaste suvatseks kotis laiale joosta. 😛

Aga Selveri sushirullikeste maitse ja üldine olemine on poole aastaga (proovisin ma neid talvel?) või no igal juhul aastaga, sest eelmisel suvel ma kindlasti korra neid sõin, tublisti parenenud. Pole teab mis peen eritellimus, aga on igati aus ja maitsev eine. Kasvõi külmast lõdisedes suvalises bussipeatuses istudes. 😀

Selleks hetkeks oli minul juba jubedamalt külm ja sõrmed kiskusid vägisi kringliks. Vohmisin enda osa mõnuga sisse ja jooksime esimesele mööduvale bussile, et ometi sooja saada.

Älinil oli vaja vanemale tütrele poest leida veganitele sobiv majoneesisarnane toode. Mida Selveris aga polnud, oli läbipaistev kollase kaanega tops, milles see imeline ollus sees pidi olema. Umbkeelne Selveri punases kostüümis proua, kes samal ajal meie lähedal kaupa lettidele laotas, vaatas mu telefonist vastava toote pilti nagu ma ei tea mida ja teatas lahkelt naeratades, et kui siin pole, siis pole. Kah, uudis 😀 Älin muidugi arvas, et tädi ei saanud vist isegi aru, mida ma temast tahtsin. Naeratas ju küll lahkelt, äkki ikka sai? Igal juhul, me seda taimset majoneesi sealt ei leidnud ja siis oli mul hoopis kindel plaan roosa juuksevärv koju kaasa viia, et ema mind homseks säravaks võõpaks, aga Älin oli vankumatult seda meelt, et enne oleks hea sellest kollasest vabaneda ja nii kuu aega äkki blond ikkagi olla. Seda kirevat värvi on mul juuliks rohkem vaja kui praegu. Nojah, tegelikult on tal nagu vist isegi õigus.

Kuna ma oma ema arvamust roosast arvasin teadvat, siis haarasin letilt kaasa hoopis uue valgenduskuuri, et seda kollast siis veidi heledamaks pleegitada. Koju jõudes oli aeg aga juba seal maal, et ema tukkus lärmava teleka ees ja mina küsimuse peale, kas ta mu juukseid värvib sirutas end laiskleva kassina venitades, et kas ma kella pole vaadanud. Lõbustasin siis hoopis mammat. Tema magab hommikul poole lõunani, aga see eest on ta ka mulle sobivalt poole ööni üleval.

Õpetasin talle hingamisharjutusi. Haiglas kasutasime vahel erinevaid voolikuid, jupikest hapniku omast näiteks, et veepudelisse mulle puhuda ja sedasi kopse treenida. Ma olin just hommikul kastidest leidnud mingitel õppustel äraviskamiseks jäänud 8se intubatsioonitoru (mida ma siis alati päästsin, kooli ja vahel koju õppevahendiks ja näidiseks tassisin) ja pannud selle juba äravisatava kraami hulka. Kaevasin selle uuesti välja, pesin hoolega puhtaks ja panin mamma läbi jämeda toru mullitama. Ikka et sirge seljaga istub ja puhub. Mitte päris nii, et pilt tasku läheb, aga parasjagu, et tunneks, et asjast ka mingit tolku on. Proovisime ka peenema kõrrega, aga see oli tema jaoks liiga lihtne. Jämedamaga oli tal raskem, seega kasutegur ehk veidi suurem. Läkastama see teda ei ajanud. Kui palju sellest kokkuvõttes kasu on, on muidugi iseasi, aga nii on tal päeva jooksul kena 6 korda vähemalt põhjus end viieks minutiks sirgu ajada ja midagi teha ja see on väärtus juba omaette. Muidu lebas seal kerratõmbunult haige kopsu poole peal ja ootas vist teadagi midagi. Ja ennast lohutades mõtlesin, et no olgu, eks ma siis hommikul proovin ise nende juustega kuidagi hakkama saada. Või äkki palun mamma appi.

Ahjaa, pisikesele maailmakodanikule tõin endajoonistad pesu ka. Vancu valis. Kuigi mul oli ka erinevaid särgilaadseid loomakestega valmis, siis lasin Vancul valida kahe roosa eestikeelse bodi vahel. Vanc arvas, et “Ehtsast Eesti Titast” ägedam on “Eesti Printsess”. No olgu siis sel korral sedamoodi. Pealegi kutsus mu ema oma neljandat lapselast juba läbi õe kõhunaha printsessiks 🙂

Ja seepeale meenus mulle, et ma oma õe vanemale lapsele omal ajal katsikingituseks viidud särgikest ei ole teile ju ka veel näidanud. Kaevasin pildikuhjadest selle ingelliku Täpikese pisikese pehme särgiselja pildi välja. Titad on nii toredad ja neile joonistamine on puhta lust! <3

 

Neljapäev. 1. juuni –  kool ja loomaaed ja rahe ja väikesed hiiglased ja kaks ekleeri

Esimese asjana kappasin hommikul apteeki, et mammale uus rohi tuua. Meie päris enda perearst oli eile hilja õhtul veel pildivaatamise järel Soomest helistanud, uue ravi määranud ja lubanud, et tuleb laupäeval mammat ise vaatama. Vaat sellised perearstid mulle meeldivad! Mine tea, äkki tuleb mamma veel sirgelt haiglasse kosuma saata. Käisin raporteerisin mammale, et homsest on uus ravi ja nädalavahetusel tuleb arst ise ka, aga haiglast ei kõssanud me talle midagi. Haiglauudis võib ta äkki sootuks maha niita. Eks kui vaja, siis vaja ja iga asi omal ajal, aga kõigepealt tuleb teha endast olenev, et ta kenasti koivad jälle alla saaks. Küll see tervis siis ka taastub loodetavasti, sest kuu aja pärast on meil vaja tema 94. sünnipäeva pidada ja nii edasi.

Hommikul panin maunustamisjuhendiga rohu talle kööki lauale ootama ja lippasin ise suure kotiga medkooli suunas. Ma olin eelmisel päeval kastidest terve hunniku huvitavaid ja vajalikke trükiseid leidnud, vastutustundetu oleks neid ka ära visata. Seepärast uurisin, kas koolis võiks neist asja olla. Nüüd ma siis juba rühkisingi nendega üle raudtee ja läbi surnuaia bussi peale. Õhk oli jahe ja tuul karge, aga päike paistis nii tuttavalt. Bussini oli aega, aga jala poleks kiiremini jõudnud. Et ma ka varem ei taibanud graafikut vaadata… Ilmne oli see, et täpselt 11ks ma ei jõua. Tempot tehes jään ikkagi nii 5 minutit hiljaks. Saatsin sõnumi, et olen teel ja vabandasin, et kohevarsti laekun pisikese hilinemisega. See oli ok.

Ma oskan Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli minna ka kinnisilmi. See tee on mulle nii tuttav. Ja mulle meeldib see tee. Koolile lähenedes hüppas nukralt pähe mõte et tänasest vist algavad taas vastuvõtud. Nii väga tahaks uuesti kooli. Õppida ja harjutada ja lihtsalt elada kõige selle sees. Kasvõi päris algusest uuesti alustada. Pealegi oleks nüüd ju palju lihtsam, ma alles üks päev lugesin ajaviiteks üht üldpatoloogia raamatut.

Nagu koju tuleks. Klaasuksest läbi ja trepist üles astudes hõikasin tuttavale onule rõõmsalt tere ja pöörasin sealtsamast kohe üles paremale. Minu lemmikõpetajad, Mare ja Lily, olid oma staabis. Kühveldasin koti tühjaks ja Mare kinkis mulle viimaselt reisilt toodud lavendliõisi täis lõhnakotikese. Ma vist jätangi selle endale kotti, sest see lõhnab niiiiih hästi ja siis on ta mulle alati nii lähedal. Läksime koos alla kohvikusse sööma ja juttu ajama. Kuidas ma seda koolimaja tatraputru olen igatsenud! Kergelt kohtlane, eks? 😀 Kuniks menüüs on tatar, ei soovi mina mitte midagi muud.

Kohviku korraldus on veidi muutnud ajast, kui mina veel koolis käisin, aga kihavad õpilaste massid kulgevad majas ikka omasoodu ja õpetajad on samad. Nagu poleks viimase 6 aastaga, kui ma sinna kooli õppima asusin, suurt mitte midagi muutunud. Või no mõned tegelased on vahetunud ja mõned uued õpetajad on lisandunud, aga mitu neist on minu lennust, seega mulle tuttavad ja väga omad. Ja kõik nad õpetavad tublilt ja ennastsalgavalt ja see on nii suur väärtus Eesti tervishoiule tervikuna. 🙂

Kell 12 tulid ärevad üliõpilased oma lõputööst Marega rääkima. Ohh, milline nostalgia! Kiired kallistused ja teadmine, et vahemaa ei takista meil suhtlemast. Omal moel olen ma alati kohal ja oma südames ikka Eestis. <3

Lehvitused läbi klaasseina veel Irmale, kes ka õpilaste piiramisrõngas istub, ja juba ma tuiskasin tagasi kodu poole.

Oluline tuules lendlevate juustega kaader ka: “ma ja mu kool”

Koolist Tondi Selveri poole kõmpides lehvitan mõttes kiirabijaama poole. Kaugemalt kostub sireene. Pisike niuks kriibib korraks oma terava küünega mind seestpoolt. Kiirabisse ma sel korral ei jõua. Haiglasse ka mitte. Eks mõnel järgmisel korral. Minu seest ei kao nad nagunii kunagi. Surun selja sirgeks, tõmban kopsu õhku täis ja astun edasi. Pargis on puud kuidagi äkki vohama läinud ja nii suureks kasvanud, et nende võrad ulatuvad juba üle kõnnitee servade ja saavad keskel vaat et juba kokku. See on omal moel kuidagi nii ilus ja natuke metsik ka. Mu meel läheb rõõmsamaks seal tuules laperdava lehekoridori keskel oma teed minnes.

***

Kuna ilm oli külm ja tuuline ja minu garderoob äärmiselt piiratud, siis oli mul ütlemata hea meel, et üks mu Viktoria Okuneva tehtud satsiline seelik on endiselt Eestis ja ema ei ole seda mulle vahepeal jõudnud postiga Šveitsi saata. Paremat valikut poleks osanud selleks päevaks isegi soovida, sest vahepeal olid suure reisimisega mu hallid ja ühtlasi ainsad teksad veidi nagu alla andnud ja jalgevahelt kenasti katki rebenenud. Pingviinina astudes polnud nagu väga lugu, küll ma nendega Šveitsi tagasi jõuan, aga rahva ees pidulikumal viisil astudes oleks ehk välgatanud? Seega seelik oli kindel valik. aga kas kanda seda seelikuna või kleidina? See oli iseküsimus, sest selle ülemine veniv osa võimaldab seda kanda ka kleidina. Õues oli aga üsna talvine ilm ja nii ma siis venitasin ta endale seelikumoodi kleidiks, kaevasin mamma kapist välja ema igivana, aga väga armsa, kollase kampsuni. No ikka nii vana, et see minustki vanem on, aga üldse sedamoodi välja ei näe. Ega ma ka veel kuigi vana välja näe. 😛

Valmis ma olingi ja mul oli isegi veel aega. Juukseid ma muidugi värvida enam ei jõudnud. Viskasin need kummiga kuklasse krunni ja mõtlesin, et küll me Äliniga käigupealt midagi ikka välja mõtleme. Ja keegi julges kobiseda, et naistel võtab väljaminemiseks valmistumine alati jubekaua aega ja midagi pole selga panna? Ma ei tea, ma ei tunne selliseid.

Mul oli enne loomaaeda suundumist veel isegi nii palju aega, et mammaga veidi istuda ja jutustada ja siis ta tunnistas, et see hommikune uus rohi tekitab suhu jubekibeda tunde. Lugesime uuesti juhendi läbi. Seda võib võtta toidust olenemata nii enne kui pärast söömist. Pakkusin, et ehk aitaks, kui ta enne järgmist korda ikkagi midagi sööks, siis on maos midagi ees ootamas ja ehk ei ole pärast nii ebamugav. Seniks aga otsisin oma lennukotist välja Orbiti suhkruvabad marjamaitselised lutsukad. Ta on meil hirmus suhkrutundlik. Probleemi tal sellega pole, aga elu eest püüab hoiduda, kui vähegi saab. Vaielda temaga mõtet ei ole, aga suhkruvabade lutsukate mõtte müüsin ma talle maha. Ehk aitab maitset paremaks muuta ja häirib vähem, sest antibiotside võtmist pooleli ta jätta ei tohi ja kui ta ka tervet lutsukat ei taha, siis visaku poole pealt minema ja poest saab alati juurde tuua. Ta küll kahtles, kas ema neid leiab. Eksole. Kinnitasin, et ema teab täpselt, mis ja kus need poes asuvad. Ma ju tean, et ta teab. Mamma lihtsalt pole lutsukommi-inimene muidu. Jätsin jupp maad reipama mamma lutsukas põses ajalehti uurima ja ronisin liivasest mäest seeliku lehvides üles, et 36ga Nõmmele minna ja seal Äliniga koos teed loomaaia suunas jätkata.

Mu rohelise-ruuduline seelik oli vist paras eksootika selles tormiilmas, kus paljud inimesed salle-mütse-kindaid ja jopesid kandsid ja ninasid kraesse peitsid. Mul oli ju vaid õhuke läbipaistev kampsun teise, säravkollase, peal ja bussis ei saanud kaks prouat silmi mu seelikult. Täiesti varjamatult jõllitasid ja see oli minu jaoks nii naljakas. Enne Nõmmet, kusagil raudtee ülesõidu juures, küsis üks neist tasasel häälel, et kas ma ise tegin. Keegi ütles midagi eestlaste tagasihoidlikkuse kohta? 😀

Nõmmelt sõitsime 33ga edasi Kadaka Selveri juurde. Mul oli endiselt veel plaan poest vähemalt see ühekordne roosa juuksespreigi hankida ja see endale vetsus või tänaval pähe lasta. Älin polnud endiselt seda meelt, et mul seda roosat vaja on ja selle asemel istusime me hoopis kassade ette pingile ja ta punus mulle  klassikaks saanud patsikesed, mis kuklasse kokku läksid. Oli aeg, kus mul olid lühemad juuksed ja Älin suutis neid punuda kohevalt nii, et nad toredalt ulaka mulje jätsid. Eelmisel aastal pulmas pidi alguses ka tema mulle sama soengu tegema, aga siis sõitis kadunud-kasti-paanika meist oma puuduvate võililledega üle ja lõpuks tegi tol korral mulle samad patsid, aga hästi ludus vastu pead, hoopis ema. Tal on selline hästi sile ja puhas stiil patside tegemisel. Ilmtingimata kammiga tehtud.

Nüüd oli mul aga Älin ja kammi polnud ja lootust üks kohev pats saada oli ka. Mu kollase-heleroosakirjud juuksed olid tuulest parasjagu sasitud, aga ei midagi. Pingutustest hoolimata sättisid kirevad karvad end üsna vastu peanahka ja aega enam muud katsetada polnud. Eestvaates oli tore. Tagantvaates ilmus välja parajalt suur tume ala, mis blondeerimisest eriti osa ei olnud saanud, sest mina sinna nägema ei ulatunud ja Andreas järelikult ei märganud. Aga ega ma seda praegu ka ei näe. Kuigi mõtlesin, et näed, oligi hea, et veel roosaks ei jõudnud värvida. Selverist meid keegi isetekkelise juuksurisalongi loomise pärast välja õnneks ei visanud 😀

Patsidega oli mugav tuulega võidu kihutada. Vihma hakkas tibutama. Me olime kohal paraja ajuvaruga. Kuigi oli ju lastekaitsepäev, siis ilm oli ikka nii sant, et ootuspäraseid hiigeljärjekordasid kassas ja uste ees polnud. Meie kohtumise ja Virginia Woolfi grupi emade tunnustamise ürituse toimumise paik oli loomaaia Õismäepoolses väravas. Leidsin Kadi kohe ukse juurest üles ja ta juhatas meid klaasseinaga avara avatud saali suunas, mis jääb uksest sisenedes takistusteta paremat kätt.

Parkisime ennast Äliniga klaasist martsipaniriiuli kõrvale ja hakkasime häbelikult ringi vaatama. Vahepeal uurisime martsipanist loomakujukesi ka, et milliseid me varem näinud ja söönud oleme. Meil olid täiesti erinevad mälestused.

Rahvast juba natuke oli ja tuli veel lisaks. Piret Räni “Ugrilase värviraamatu” näitus sai veel viimast lihvi. Ei mingit paatoslikku Estonia Kontsertsaali. Ilus ja lihtne ja vahetu olemine. Kadi pisike laps tatsas uudishimulikult igal pool ja suuremad lapsed otsisid endale ise tegevust. Vahepeal surusin Kadile pihku enda Päikesesõlega helkurid. Olime eelnevalt jõudnud ühisele arvamusele, et nende taustalugu sobib tänase päeva üritusega, naistega, emadega, hästi. Ja kuigi helkur pole päris sõlg, siis täidab ta tänapäeva maailmas päris otseselt kilbi ja kaitse ülesandeid ja see on minu meelest äärmiselt tähenduslik. (Ma pole teile veel rääkinud, aga ma olen oma helkuritega niiiiih pööraselt rahul, ojaa! 🙂 )

Väikesed viivitused, pisikesed kohandused päevakavas ja Kadi, üks väga vinge ja sitke ja igast otsast ilus naine ja ema, juhatab päeva sisse. 🙂

(foto Õhtuleht / Alar Truu)

Algab härra Turovski sõnavõtt emadusest ja emadest loomariigis. Ta võikski rääkima jääda ja teda on nii tore kuulata. Puurib oma elavad terased silmad su sisse, paneb pea veidi viltu, teeb tillukese uuriva pausi oma jutus ja küsib korraga, kas sa ikka tead, kes on need mesimagusad lapsahve nunnutavad isased paavianid (? igal juhul mingid ahvid)? Ei, nad ei ole pedofiilid. Nemad olevat hoopis poliitikud. Ahvimammade poolt pukki pandud poliitikud. Ja siis räägib ta sellest, kuidas looduses emad lapsi ei karista vaid läbi vaimustuse tekitamise ja hoidmise vaid lapsi suunavad õigele teele. Kõik kõlab veenvalt ja ütlemata toredalt. Tema kõne lõpp jõuab tänase ettevõtmise põhjuste tuumani. Arusaamatu ema defineerimiseni läbi abikaasarolli. Tal on selle kohta oma tuline arvamus ja see mõjub mehe suust värskelt ja vaimustavalt. Ja selle koha peal kaevub ka minu enda mõte jälle väga sügavale emaduse teemasse. Tõstsin need mõtted siit eraldi postituse alla ja sellest saad lugeda SIIN.

Eiki Nestori sõnavõtt on lihtne, lühike ja tabav.

Ta edastab ka presidendi tervitused ja asub siis nimeliselt tunnustama emasid, kelle Virginia Woolfi grupp on välja toonud. 16 erineva taustaga naist ja ema.

Ma olen harjunud, et ma olen alati kusagil nimekirja keskpaigas ja sätin end seal magusa martsipanivitriini juures kenasti kaasa elama. Aga siis… mina olen esimene.

Huhh… Kõrvus kohiseb ja kepsud all värisemas astun õnnitlejate suunas ja mõtlesin, et nii tore oleks, kui ma suurest erutusest nüüd kogemata ei libise ja maha ei prantsata. Jalg tõsiselt väriseb.

Tugev soe käepigistus ja õnnesoovid härra Nestorilt, rahvusliku mustriga kotike pihku, nii ilus suur “Ema” pilt Piret Ränilt endalt kaenla alla ja magusalt lõhnavad lilled Miina Liiaselt teise kätte. Kadi toimetab taustal vilunult kindla käega. Oma kohale tagasi minnes mu jalg enam ei värise, süda aga küll. Pisar kipub ka korraga kurku.

(pilt Õhtuleht / Alar Truu)

Järjest uued nimed kuulutatakse välja ja rahvas plaksutab ja ma tahan ka nii väga plaksutada, aga ma ei raatsi oma pilti ja kotikest põrandale panna. Annan lilled Älini kätte ja sätin pildi seina äärde oma roosa käekoti otsa. Nii saab paremini kaasa elada ja rõõmustada. 🙂

Ja siis me õnnitleme kõik läbisegi teineteist ja teeme vägeva väega ühiseid pilte ka:

Ja ütleme sõna ka sekka, mis me sellest asjast siis arvame. Sellest, mida mina arvasin, kirjutas hiljem natuke ka Õhtuleht 🙂

Kas see ettevõtmine nüüd jääbki sedasi kestma, ma ei tea, aga algatus on igati tunnustust ja tegemist väärt ja ausalt suure sätitud aktuse asemel mõjus see tänane üritus märksa vahetumalt, loomulikumalt ja ka ilmselgelt emalikumalt. On, mida hoida, märgata, tunnustada ja edasi arendada. Aitäh teile, te hullud vinged Woolfi naised ja kõik teised ka! <3

Mina olen sahisevalt rahul ja jagan oma tunnustust edasi kõigile vapratele emadele! 🙂

(foto Delfi / Rauno Volmar)

Enne kojuminekut sikutasin veel ka kingikotis peitunud uhke sinise ema-särgi endale selga. “Maailmale oled sa lihtsalt ema, aga oma perele oled sa terve maailm!” Samasuguse, mida kandis meie president emadepäeval Estonias kõnet pidades. Ka tema oli täna tunnustatud 16 ema nimekirjas. Kotis olid veel Woolfi grupi poolt tunnustatud emade nimed, piletid teatrisse ja Tartusse sööma ja minu kolme naisega helkurid. Ja sellele kõigele lisaks veel soojad soovid ja Piret Räni ilusalt sümboolsed pildid. Pilt hetkest, mil need veel ootasid kättejagamise hetke 🙂

(foto Õhtuleht / Alar Truu)

Kui me lõpuks Loomaaiast tänavale astusime, siis sadas vihma. Külm oli ja tuul oli kange ja mina rullisin suure roosa salli kaelast maha ja pakkisin oma ilusa klaasraamiga pildi selle sisse, et see mitte mingil juhul märjaks ei saa. Mul oli kogu aeg mõttes olnud, et kui üritus läbi saab, siis me läheme Äliniga kohvikusse. Täpsemalt seal samas lähedal asuvasse Lioni, et süüa maailma parimaid ekleere. Älinil hakkas aga endast olenematutel põhjustel korraga väga kiire ja vihm muutus raheks ja ma panin ette, et kuule, kutsu sa takso ma lähen toon senikaua meile paar ekleeri ja küll me lõpuks mingi koha leiame, kus need pintslisse pista. Kõht oli hirmus tühi. Ma vist ei olnudki täna veel midagi söönud?

Lionis oli täpselt kaks šokolaadi-ekleeri ja seepeale rändas tühi taldrik leti alla. Karamellikattega oli ka, aga need mulle niiväga ei meeldi. Kolme askeldava neiu kõrval asjatas seal leti taga ka noormees, kes mu ostu peale lõbustatult ohkas, et näe, saimegi lõpuks neist kookidest lahti või midagi sellist. Neiud itsitasid ja mina itsitasin ka. Erinevalt nende kesklinna kovikust, kus teenindus on küll alati väga kena ja meeldiv, on neil Õismäe veerel alati vabam õhkkond, säravamad silmad ja pole ma sealt veel kordagi välja astunud hea tuju ja itsitamiseta. Headest kookidest rääkimata. Iga viimane kui kord.

Eks neid kooke tuli hiljem veel vast juurde, aga mina sain vähemalt oma kaks kooki kätte ja olin hirmus õnnelik. Krõbinal maha langevad raheterad muutusid suuremaks. Räästa all seista oli toredam kui üle välja bussile kiirustada. Tellitud takso eksles ja otsis teed ja mul oli seda oodates aega pilte klõpsida. Selles valguses on see juuste kollane ikka kohe väga kollane ja ma ise nii punane, hihiii, aga see ema-särk on ma-ru-la-he!

Lõpuks oli auto kohal ja meie tee läbi märja Tallinna võis alata. Mu sõidu ajaks turvaliselt põlvede vahele surutud lillekimp täitis kogu takso magusa lõhnaga.

Nõmmel olles helistas juba ema, et kus ma nüüd siis ometi olen. Tere-tore, ma võiksin endiselt loomaaias olla, mis siis? Aga emal oli tööpäev läbi ja ju tal oli igav. 😀

Parkisime Älini tema sihtkohta ja mina sõitsin ema rõõmuks sirgelt koju nagu hea laps kunagi. Ema ennast veel kodus polnudki, tema oli alles poes ja teel koju. No me siis uurisime mammaga koos mu Piret Räni pilti ja nuusutasime mu lilli ja siis vaatasime sel korral tunnustatud emade nimekirja, et kes on kes ja keda tema ka teab ja mu särgi teksti uuris mamma ka lähemalt ja siis vaatasime mu telefonist veel Älini tehtud pilte.

Veidi aega hiljem saabus meile külla mu ristiema, tädi Maie. Istusime köögis mu vana ümmarguse laua ümber. Vihm oli otsa saanud. Mändide okaste küljes sätendasid õhtupäikeses võbelevad veepiisad. Rääkisime maast ja ilmast ja sõime napolenikooki.

Älin tuli korraks veel meie juurest läbi ja me tegime temaga aia taga metsas ja niiskes niitmata muruga aias ühe ringi ja pidasime juulikuuks plaani. Otsisime mände ja ühe olulise pildi tegime oma ühise albumi jaoks ka. Ilma ei saakski! 🙂

Toas oli nii hea ja soe, sest ema oli kütte uuesti sisse lülitanud. Sellega, et minul külm on, sellega on ta läbi elu harjunud ega pane seda vist enam tähelegi. Aga mamma ei andnud talle enam asu ja nii saigi maja soojaks. Mul oli selle üle muidugi vaid hea meel. Pakkisin ja sorteerisin veel oma asju ja püüdsin kööki oma sorteerimise kraamist vabastada. Otsisin maja pealt kokku ka oma Pisikese Tita Lugu raamatute kastid, nii eesti- kui venekeelsed, et need homme hommikul viia sinna, kuhu need kuuluvad, ehk enneaegsete laste ja nende perede toetamisega tegeleva ühingu kontorisse. Nii on ka minul kindlam ja julgem tunne, et need raamatud ladusamalt õigete inimesteni jõuvad. Tassisime emaga kastid juba autosse homseks valmis.

Emal oli igav minu pakkimisi passida ja ta otsis endale muid tegevusi. Mamma puhus teises toas hoolega mullid ära ja tuli siis kööki süüa otsima. Ta on juba palju kõbusam, kui siis, kui ma üleeile saabusin. See on hea märk. Lutsutab vahepeal oma komme ja nii pidi rohuvõtmine tõepoolest talutavam olema. Hea seegi. Internetist vaatasime päevase sündmuse pilte ka.

Siis tuli emal korraga idee, et kas ma Väikeste Hiiglaste saadet ikka olen näinud. No et see olla olnud ikka hirrrrrmus lõbus meelelahutus olnud. Tunnistasin, et uudistest olen näinud pisemaid klippe, aga rohkemat ma sellest asjast ei tea. Ta siis käigu pealt selgitas asja olemust ja ise samal ajal otsis juba telekast paremate palade saate salvestust. See oli ikka veel nähtav. Ta ise vaatas seda juba ma ei tea mitmendat korda ja vaimustus polnud grammi võrragi lahtunud. Nalju teadis juba peast ja niheles rõõmsalt kõrghetki oodates. Mul oli naljaks nii saadet kui ka ema ennast silmanurgast jälgida. Soe ja armas.

Poole saate pealt sain oma asjad kokku ja läksin voodile istuma. Õnneks sai reklaame kerida, sest saade ise oli tore. Mul kiskus uni hirmsasti silma seal ekraani ees. Sättisin end vaikselt padja suunas ja siis leidsin oma roosa koti ja selle sees… karbi, mille kaanel oli Lioni tempel. Ja seal sees olid mu kaks ekleeri. Need nägid täitsa kenad välja, polnduki laiali sulanud veel. Kui suur saab olla rõõm kahest koogist, mis kunagi pärast südaööd su padja alt välja kargavad? Õige vastus – rõõm saab olla just nii suur, et need koogid tuleb kohe sealsamas itsitades nahka pista. Sorry, Älin, ema sai Sinu koogi sel korral endale. Ja ta ei nurisenud üldse. Need olid väga head. 😛

Lõbus saade sai otsa. Kell sai 2 ja meie jäime magama.

Reede – viimane päev, mille jooksul peab jõudma kõike ja pole aeg isegi ühte telefonipildi klõpsu teha 😀

Ema äratuskell ehk raadio hakkas laulma punkt kell 6. Ma pöörasin teise külje. Kell 7 küsis ema, mis kell ta mind äratama peab, et ma temaga koos tööle saaksin sõita ja päevaks ta auto enda kätte võtta. Pakkus veel, et no tegelikult võib ta ju bussiga ka linna sõita, aga ma olin kindel, et ma viin ta ära, ajagu mind üles näiteks 5 minutit enne seda, kui välja plaanib astuda.

Kel 7:30 ajas ta mu üles. Oiii, kuidas uni maitses, aga ei midagi, tuleb tegutseda. Ajasin end üles, kiired toimetused ja ajasin kõik mõeldavad riided, mis mul olemas olid peale satsiseeliku endale selga. Olin õhtul Andrease vana räbaldunud aiatööde jaki ka leidnud. Selle panin ka selga. Kamakaks, peamine, et külm pole.

Päike säras silma ja tee oli kuidagi nii oma ja tuttav. Mulle meeldib Tallinnas. Kogu selle lühikese siin oldud aja on mul tunne, et kuigi ma viimati korraks Eestis käisin enne jõule ja enne seda suvel, siis ma poleks nagu ära olnudki. No puud on märgatavalt suuremad ja Statoil on nime muutnud, aga muud nagu polegi. Kõik on nii turvaliselt tavaline. Ema kihutas tuttavat teed mööda oma töökoha suunas.

Teel olles olin mina ikka põdenud, et ma olen auto dokumentides kirjas kasutajana ju vana nimega. Isikukood isikukoodiks, aga mul on ainult Šveitsi load, nendel pole mingitki koodi ja teine perenimi nüüd ka. Ma olin emale juba varem pakkunud, et no teeme mulle igaks juhuks vähemalt tavalise volituse ka, aga ema jäi endale kindlaks, et pole mul mingeid lube vaja näidata, näitan aga IDkaarti ja seal on kood olemas ja kül nad ise registrist veenduvad, et lubadega on kõik korras ja isik on üks ja sama. Mina aga põen selliseid asju hirmsat moodi. Äkki ikka sõidan koju ja pargin auto maja ette ja saan ilma hakkama? Ma olevat loll, mis loll ja kedagi ei huvitavat mu peatimine nagunii. No ok. 😀 Aga kui ma avarii teen? No ja siis, oli vastus. Eksole. Päev tõotas tulla ülitihe ja esialgu oli mul vaja veenduda, kas ma selle autoga ikka veel sõita oskan. Vist oskasin. Erinevalt meie lahmakast Volvost on ema nunnu Nissan pisike ja kõrge ja ma suudan ilma lisaanduriteta seda isegi üsna osavalt juba parkida. Volvoga oskan ma nüüd juba ka. Pärast seda, kui ma kohaliku külapoe riivi meenutava metallmustiga seina sisse kenakese lohu tagurdasin. Jube osavalt, kusjuures.

Vahetasin Kuku-raadio mingi muusikalisema kanali vastu ja sõit sujus kenasti. Esimene peatus – Järve Keskus. Lubade hirm hakkas haihtuma. No küll ma neile kuidagi ikka selgeks teen, et ma hull blondiin olen, sest mis nende lubade ja paberitega ikka saab valesti olla?

Parkla oli tühi. Ma oma peaga mõtlesin, et Selver tehakse ka kell 7 hommikul lahti nagu siinsed poed. Mõned isegi kell 5. Aga õigus, siin on poed hommikul varem lahti, aga Eestis on nad õhtul mõistlikumalt avatud. Mul oli 4 minutit veel oodata. Turvamees ukseklaasi taga niheles ja vahtis oma telefoni. Võib-olla luges minuteid avamiseni? Hihii! Mulle meeldivad poed, kui nad tühjad on. Inimestest. Võtsin piiksutaja ja tegin kiirelt oma kiire ringi – juusturull mammale ja mulle endale Maisupala-kommid, need plastkotis munakujulised – mu uued lemmikud! ja aaloejook. Piiks piiks piiks ja kaart ja makse ja parklasse ja koju. Maja ees oli kolm autot. Üks neist vist oli mu õe pere oma. Uks oli laiali lahti. Ju vist ikka õe oma, sest kes see siin ikka sedasi asjataks nii vara hommikul. Mul oli aega. Kuulasin raadiot ja sõin komme ja ootasin südamerahus. Olidki nemad! Sain veel suuremal lapsel kõik triibud ta mütsil ja sukkpükstel ja särgil üle lugeda. Täitsa triibuline tegelane oli ja väänles naerust nii mis hirmus. 😀

Panin mammale piruka lauale tema ärkamist ootama ja pakkisin oma pisikese kohvri homseks hommikuks enamvähem kokku nii, et sinna veel puuduvaid asju mugav lisada oleks. Milline luksus on reisida käsipagasiga! vahepeal helistas ema, et ma pean ristiema juurest töölt läbi minema, sest ta leidis mulle suure sooja dressika ja pontšo. Ju tal oli eile mu külmunud olemist kurb vaadata. Vähemalt oli mul lootust enne seekordse külastuse lõppu sooja saada.

Kell 10 sõitsin tagasi Järve Keskusesse ja viisin kaks tita-raamatutega väga olulist pakki posti. Nende õnnelik kohalejõudmine nägi hiljem ühel juhul välja sedaviisi 🙂

Postkontoris harjutas õpilane kätt ja vanem tegija juhendas teda. Aega võttis, aga asja sai. Ma sain teada, et postkontorist saab pakke ka pakiautomaatidesse saata. Väga käepärane! Ja papist toru oma suure pildi turvalisekstransportimiseks ostsin ka. 🙂

Edasi sõitsin Nõmmele. Seal ootas mamma uue kopsuröntgeni saatekiri ja ühtlasi sain paar sõna vahetada ja kallistada meie hästi toredat pereõde Karmenit. Autosse tagasi kõmpides möödus minust klassitäis Nõmme Põhikooli lapsi. Vanuse poolest ehk isegi Tannu vanad klassikaaslased? Minu poisid ja Andreas olid samal ajal Šveitsis kõik koos koolis. Täna oli koolis vanemate hommikusöök. Alguses pidin mina minema Vancuga ja tema Tannuga, sest kooli vanuseastmed ja seega siis ka grupid lähevad täpselt nende kahe vahelt pooleks. Suuremad olid omaette koos ja pisemad omaette. Kui sai selgeks, et ma samal ajal hoopis Eestis olen, siis pakkus Vancu õpetaja, et pole üldse probleemi, kui Andreas mööda maja ennast jagab ja ta võib vabalt ka Tannuga Vancu hommikusöögile minna ja vastupidi. Ainult et lubatud sarvesaiad ja mahla ja või pidi ta ikka minu eest ka viima, sest kõik peale saiakeste olin ma talle juba eelnevalt koju valmis ostunud. See ei olnud probleem. Poistel oli elevust kõvasti ja piltide vaatamine viimase erinädala sündmustest olevat ka tore olnud.

Perearstikeskuse eest vaikselt jaama poole sõites turgatas mulle korraks pähe, et ehk peaks Sõõrikukohvikust Andreasele homseks tema kõige lemmikumaid moonirulle ostma. Siis jälle mõtlesin, et ei, aitab neist liigsetest kaloritest talle küll. Mulle muidugi ka. Naeratasin kurikavalalt ja litsusin jala halastamatult gaasile. Mustamäe poole sõites mõtlesin korraks, et lähen toon äkki selle pontšo ja dressika kohe tädi Maie juurest töölt ära, enne kui Liimi tänavale suundun, aga hea oli, et ma seda põiget ei teinud, sest muidu poleks ma õigeks ajaks oma raamatukastidega õigesse kohta kuidagi jõudnud. Liiklus Tallinnas on ikka isemoodi.

Kohtusime Liviaga kontormaja uksel kell 11 ja tassisime raamatutega kastid kolme korraga nende kontorituppa. Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu ruumid on kohe MTÜ Enneagsed Lapsed kontori vastas. See oli minu jaoks vahva avastus – palju toredaid, asjalikke ja vajalikke inimesi koos! 🙂

Tita-raamatutega koos viisin neile ka raamitult oma paljude titadega pildiga. Selle, mis on ka raamatu tagakaanel. Omal ajal alustasin selle joonistasimist ja värvimist puitplaadile juba eriti enneaegse Vancuga haiglas olles. Kodus lõpetasin ja kinkisin selle siis haiglale. Titamaja õepostist läks see aga ühel heal päeval teadmata suunas jalutama ja tagasi ei tulnud. Mõni aeg hiljem töötlesin arvutis sellest pildist tehtud foto printimissõbralikuks ja viisin haiglasse uue pühendusega pildi. Ka see olevat neil vist kaduma läinud. Fail ise on minu digitaalsetes kultuurkihtides ennast ära peitnud, aga raamatu tagakaanel on ta õnneks ikka veel olemas koos oma olulise sõnumiga, et ikka igast pisikesest saaks kord suur. Ja suure pakkimise käigus tulid päevavalgele ka kaks kunagist printversiooni sellest pildist. Neist ühe ma siis kontorisse kingituseks ka viisin. Teise pakkisin endale Šveitsi mälestuseks kaasa.

Kuigi seal maja ees tohib külastajate kohtadel vaid viieks minutiks peatuda, siis uskus Livia, et midagi hullu vast ei juhtu, kui ma seal veidi kauem pargin. Ja nii meil jagus juttu pikemaks. Tema oma elu ja kogemusnõustaja ja muude kogemustega ja mina oma elu ja kogemuste ja õe ja nõustaja ja muude kogemustega. Meil jaguks juttu vist alati pikemaks. Tugevad kallistused ja parimad soovid Sulle, Sa ilmatuma tugev vapper vahva naine ja Su pere. Minu suur ja sügav austus ja lugupidamine ja armastus kuuluvad Sulle, Livia!

Kui enneaegse lapsega perele seda raamatut haiglas juba ei antud, siis nüüd leiavad asjaosalised selle raamatu ka ühest kindlast ja õigest kohast – MTÜ Enneaegsed Lapsed kontorist. Kohtumise asjus tuleb kontorisse eelnevalt kirjutada või helistada, et sobiv aeg kokku leppida. Aitäh Livia ja Kristel! 🙂

***

Autos vaatasin kella. Pontšo järgi polnud hetkel sobilik aeg minna, sest tädi Maie oli kindlasti lõunal. Võtsin siis suuna hoopis Kristiine Keskuse peale. Aatriumi keskelt on Boost kadnud ja Apollo juurest on Sushi-rong minema kolinud ja Chopsticks on jälle asukohta muutnud. Vaatasin Apollosse. Ka neil ei olnud minu soovitud dvd-sid, aga avastasin, et Kumal on terve rida uusi nunnusid liblikaid. Tegelikult tulin ma Kristiines vaid Mummi vaatama Taibulasse. Ta oli omal kohal ja mattunud spinnerihuviliste lastejõukude alla. Enamvähem. Vaatasin poes ringi, uurisin uusi asju ja kui tal vahepeal hinge õnnestus tõmmata, siis tuli ja rääkis ka minuga paar sõna. Kallistasime ja ta kihutas lõunale.

Astusin juba tuldud teed tagasi, kui korraga meenus, et ma sain mingi aeg tagasi Tele2-st meili, et neil mingid asjad muutuvad. Ja midagi oli ka simkaartide vahetamisest. Kuna mu telefonis on kaart sees juba eeem… 2010st aastast, siis tänapäeva tehnika arengut arvesse võttes on see vist üsna aegunud asi. Tegin kannaka ja marssisin Tele2 esindusse.

Nooruke preili õppis ettevaatlikult ametit ja teda toetas neis asjus teine, kogenum töötaja. Mulle sobis. Nii on mu meelest alati lootust asjadele efektiivsemalt läheneda, sest valvsus on tugevdatud ja püüe head töökvaliteeti näidata, ka. Mul oli neile paras ülesanne, hea harjutada. Selgus, et mu simkaart on rohkem nagu antiikne juba. Kuidas ta siiani üldse veel toimis? Mina ei tea, nii vähe kui mul seda Eestis vaja on olnud, olen kuidagi hakkama saanud. Sain uue simi. Ja siis oli mul vaja, et nad mu viiest numbrist kolm niisama rippuvat numbrit sulgeksid. Üks neist on Tannu vana number, mida keegi nagunii ei kasuta enam, teine oli kunagise koduse neti oma ja kolmanda päritolu on mulle aasta otsa müsteerium olnud. Ma panin need juba eelmisel aastal kõik kinni, aga avastain nad mõni kuu tagasi uuesti avatuna oma arvelt. Selgus, et neti kaudu saab numbreid kinni panna vaid ajutiselt, aastaks. Ju siis sai vahepeal aasta juba täis. Panin nad siis kõik uuesti ajutiselt kinni ja tulin nüüd siis, nagu nende kodukal kirjas, isiklikult kontorisse neid sulgema.

Palju õnne, selleks, et neid jäädavalt sulgeda on vaja nad kõigepealt avada. Ja selleks et nad avaneksid ja neid päriselt sulgeda saaks, kulub mõni tund. Ja kahjuks ei saavat seda ka muul viisil korraldada, kui et ma pean ise uuesti kontorisse tulema. Eksole. Pakkusin, et no aga jätame nad siis kinni, et kui ma juulis tulen ja mul veidi rohkem aega on, et eks ma siis tegelen sellega. Seepeale teatas noormees, et hilja, juba lahti. Neiu oli väga vaikne ja tema pilk eksles ebalevalt. Noormees neiu selja taga suutis olukorra tobedust vabandada nii vahetult ja ootamatult kenasti. Ma usun, et sellises olukorras oskaksin ma ärrituda küll iga üleliigse kohustuse peale, aga no arusaadav, kui ei saa teisti, siis mis seal ikka, eks ma siis tulen mõne tunni pärast tagasi. Kuigi mul aega niigi napib, siis neid numbreid niisama ka nüüd lahti kuuks ajaks ei jäta, aga vihastada pole seepeale ka vaja. Saabki asja korda. Kahju ainult, et nad Järve Keskusest oma kontori minema kolisid. See oleks minu jaoks palju mugavam variant praegu. SMS teavitused lasin ka kinni panna. Mina neid tellinud pole ja mingi aeg hakkasid nad ise mu arvel ennast ilmutama. Võib-olla olid nad kunagi tasuta ja seepärast ei teadnud ma neist midagi? 19 senti pole teab küll mis number, aga niisama tühja seda maksta pole nagu ka mõtet. Selle lubasid nad kohe kinni panna. Väga hea.

***

Ma olin kaks päeva juba otsinud Vancule tema lemmikut patsijuustu. Teate küll neid suitsutatud patsi põimitud peeneid juustribasid, eks? Vanasti on neid alati ka Selveris müügil olnud, aga sel korral mina neid ei leidnud. Kristiines on aga Tele2 vastas Prisma ja neil oli see tagaotsitud juust kenasti olemas. Võtsin kaks pakki ja teel kassade suunas veel ka paki Dumle-komme ja olin rahul, et vähemalt üks linnuke on mu nimekirjas täna veel kirjas. Kassas avastasin, et mu pangakaart on kadnud. Selveri kaart ka. Kuhu ma nad siis nüüd toppinud olen? Peast kihutas miljon mõtet särinal läbi kuni selleni välja, et ma veel jõuan pangakontorisse vana sulgema ja uut avama ja eks siis ema saadab selle mulle jälle postiga Šveitsi nagu viimasel korral, kui ma nime vahetasin ja uue kaardi pidin tegema. Õnneks oli mul sularaha, aga kus, krt, see kaart ikkagi on. Parklasse astudes kiikan uuesti Taibula poole, Mumm on veel lõunal. Ta veel ei tea, et ma pean täna siia veel nagunii tagasi tulema. Jätan selle üllatuseks. See on magus teadmine. Aga see pangakaart…

Istun parklas. Panen silmad kinni ja käed enda ette sirgelt roolile. Kus ma seda viimati kasutasin? Hommikul Selveris. Sealt võtsin ma selle raudpoltkindlalt endaga kaasa. Sai see maha kukkuda? Ikka sai, aga vähetõenäoline. Lappan uuesti oma kotis, tõstan kogu selle sisu istmele. No pole, noh. Mis mul seljas oli? Äkki pistsin möödaminnes kiiruga taskusse? Haaa! Mul oli Andrease vana jakk taskus, äkki on seal taskus? Võimalik. Proovin mammale helistada, et ta kähku vaataks, kas on mu kaardid seal taskus ja panen juba vaimu valmis loenguks, et kuidas ma nii hooletu olen. 😛

Telefon ei toimi. Õigus nad ju ütlesid, et poole tunni pärast hakkab uus kaart tööle. Aga et see vana juba 10 minutit hiljem ei toimi… Aga olgu, vahetan kaardi välja. Tundub, et toimib. Püüan uuesti mammale helistada. Pole tema numbrit. Mis mõttes ei ole. Ema numbrit pole ka. Kuigi seda tean ma ühena vähestest endiselt peast, sest ta ei ole enam kui 20 aasta jooksul kordagi oma numbrit muutnud. Siis taipan, et need numbrid on mul ju vanale kaardile salvestatud. Seda, et neil kodus ka lauatelefon on, seda taipan ma praegu, seda lugu nädal hiljem siia kirja pannes. 😛 Aga arvatavasti poleks mamma selle helinat nagunii kuulnud ja no eks ma lähen vaatan kodus ise, kus need kaardid on. Rahulik on olla, ma usun, et nad on seal taskus.

Topin asjad kotti tagasi ja viimasena voldin oma kõigi tänaste ülesannetega suure paberilehe lahti. Kriipsutan läbi need, mis juba tehtud on ja joonistan ringid ümber neile, mida veel kindlasti tegema peab. Pean tunnistama, et päev päris kenasti sujunud. Eriti siis, kui ma need kaardid nüüd ka veel üles leian.

Sõidan mööda Nõmme teed. See viib mind üsna otse tädi Maie töökoha juurde. Aga teele jääb Räägupesa. Staabi juures foori taga oodates on selge, et kui parkimiskohti vähegi on, siis tuleb üks pisike kiirsöögi peatus. Mul on kõht tühi ja ühe pisikese portsu riivitud kapsa ja hapukoore-majoneesi kastme ja maitsestatud friikate vastu… ma… täna… ei… saa! 😀 Mina, kes ma friikaid vihkan, vajan sel hetkel just neid. Võimalik, et kapsa pärast. 😛 Ja need ma endale ka korraldan. Jubehead on.

Pontšo ja dressika sain kenasti kätte. Dressikas oli veel veidi pesemisest niiske, aga must pontšo istus mulle suurepäraselt selga ja oli soe ka. Aitäh, tädi Maie, mu eest hoolt kandmast! 🙂

Autosse tagasi minnes viib tuul mu lahtised juuksed lendu ja lajatab siis täiega näkku. Suu ja silmad on heleroosasid karvu täis ja selleks, et uuesti näha, pean tublisti vaeva nägema. Mööduva auto juht jääb seisma ja naerab. No on, jah, lõbus. Mul ka.

***

Kodus sättisin veidi oma kohvrit ringi, sest olin Taibulast poistele kaks värviliste ledidega spinnerit ostnud. Või saab ühe Andreas, sest ma tean, et ta tegelikult tahaks üht endale ka. Eks see paistab, aga nüüd peaks küll kõik kodus eriti rõõmsaks saama, kui ma kohvri lahti pakin. Oma kadunud kaardid leian Andrease jaki taskust ka üles. Huhh, see on kergendus.

Ajan veel mammaga juttu ja siis juba helistabki Ruta, et ta vabaneb varsti ja me võime ka varem kohtuda. Mulle sobib, mida rutem, seda toredam! Ülemistes või Järvel. Kaalule jääb Järve. Sätin end minema. Alguses plaanin üldse jala minna, aga siis läheb kiireks ja ema saabub koju ja tal on kõike teada vaja ja nii ma siis ikkagi kihutan autoga poe juurde. Reedene kellaaeg on seal maal, et Selveri parkal on suht puupüsti täis. Aga ma leian koha ja lippan Ampsu suunas.

Rutat on niiiii tore üle saja aja näha! Viimati vist päriselus kohtusimegi tublide koolilõpetajatena presidendi juures vastuvõtul käies. Ehk siis juba kaks suve tagasi? Ja tookord sõime veel pärast Kadrioru pargi veerel kohvikus makroone. Siis oli ilm märksa soojem. Järve keskuses makroone vist ei saa. Poest ehk, aga see poleks see. Teise korruse puhvet on remondis ja nii me Ampsu lehmanahksete pinkidega pubis oma koha sisse võtamegi. Kohvi ja väga maitsva mango-jäätisekokteiliga. Vahel ju natuke võib? Täna kindlasti. Selle koha juures meeldivad mulle tohutult teenindajate säravad silmad. Just pubisse sobiv vahetu suhtlus, märkamine ja kohalolek. Selle poolest erineb see kõigist teistest Järve Keskuse söögikohtadest märgatavalt ja sümpaatselt eeskujulikult. Kui nüüd meenutada, siis Andreasele meeldis siin ka.

Nii, aga Ruta!! Istume pubi tagumisse nurka, pikkadele lehmanahksetele pinkidele, sest see magusalt mugav koht on meie õnneks vaba. Tema on ühel- ja mina teiselpool lauda, valgus me vahel on madal ja mahe ja Ruta on see inimene, kellega meil vist jutt kuuuunaaaagi otsa ei saa ja keda ma nii hirmusväga armastan. Vahepeal lihtsalt vaatame üksteisele üle laua suurte silmadega otsa ja no nii ilmatuma ilus on olla. Kiirabist ja elust ja maailmast ja millest kõigest jõuame me rääkida. Ruta saatis mulle hiljuti postiga lugemiseks kaks enda lemmikut Pratchetti raamatut. Ma olen mõlemat pisut nuusutanud ja “Head ended” on algatuseks olnud veidi intrigeerivam. Kui mul ometi nii palju kirjutada poleks, et jõuks lugeda! 😀 Aga küll ma jõuan. Huvi on suur juba põhimõtte pärast. 🙂

See kohtumine Rutaga toob mu sisse kuidagi suure rahu, mis kahe ja poole eelneva päeva jooksul Eestis on kusagil eemal minust olnud. See pidev stress, et nii palju on vaja teha ja jõuda ja näe see ka veel ja see ja see. Mul oli kindel plaan enda pinginaabrile helistada täna õhtul, aga nüüd pole mul isegi tema numbrit, sest see on vanal kaardil ja ma ei tea, kuidas seda sealt kätte saada. Seega ju ma helistan talle mingil teisel reedel. Ega ta meelest mul ju kao. Ja Ruta aitas seda rahu mu sees tublisti taastada. Pinge on maas ja lihtsalt nii hea on olla. Aitäh, Sulle, kullakallis Ruta! Suvel jälle, eks! <3

***

Ruta kiirustas edasi ja mina mõtlesin, et teen oma paar kohustuslikku suitsuvorsti ja juustupulga ja kana-kiirnuudli ostu ära. Ega meil Šveitsis ju juustu ja vorsti pole? Aga vaat just selliseid pole. Ja hea, kui Vancu seda üht tüüpi nuudlitki vahel sööb. Andrease Kalevipoja šokolaad oli mul õnneks juba olemas. Aga siis vaatasin kella ja arvasin, et vist on targem kähku Kristiines uuesti ära käia. Vurasin sinna, ummikuid polnudki. Vist olid kõik juba pealinna hüljanud selleks hetkeks. Sain oma numbrid Tele2-s suletud ja mõtlesin veel korraks, et hüppan H&M-st läbi, aga seal uksel passisid… LHV šaakalid.

Et nad ka midagi targemat kenal reede õhtul teha ei mõista?! Ma olen alati neist osanud suht ladusalt vabaneda, täna lõuna ajal lihtsalt astusin mööda, aga nüüd, õhtul, tekkis hetkeks pilkkontakt ja oligi olemas. Jäin ühe küüniste vahele kinni. Ei aidanud ei “ma ei ela Eestis”, “ma ei käi tööl ja ükski mu sammas ei kõdune, mädane ega kasva” ega ka see, et “ei aitäh, mu raha elab juba Swedis”. Või õigemini, see viimane oli ilmne viga. Vanasti rehmasin ma ikka möödaminnes “aitäh, mul on kõik asjad juba teie juures”, kuigi polnud, aga olin selle võlukoodi kahjuks unustanud. See on muidu hea, siis on nad sahisevalt rahul ja lasevad sul enamasti minna.

Ma olin nagu puhevil võidusõiduhobune oma boksis ja ootasin vaid stardipauku ja keegi värava mu ees avaks, et ma saaks kaaauuuugele hüpata ja plagama pista, aga seal ma olin ja tüüp pinnis ja piinas. Ma olen nõrgaks jäänud ja ei oska selliseid ebameeldivaid tegelasi enam paika vist panna. Või on nemad lihtsalt aja jooksul, mil mind neid tõrjumas polnud, kõvasti trenni teinud. Meie jutt oli nagunii täiesti tühi määgimine ja ei mingit villa sealt ei paistnud, ma olin oma olematu numbriga pensionifantaasia eelmisel aastal tagasi Swedbanka viinud ja mul puudus igasugune vajadus seda mingiski suunas liigutada. Nagunii on see mu summa seal naljanumber ja ausalt, ma ei viitsi oma aega selle jura peale sekunditki enam raisata, aga LHV tüüp oli tüütum kui põhjapõdra rammusal verel nuumatud Lapimaa tigesääsk, kes kogemata näljasena Eestisse on eksinud.

“No aga miks te uuesti Swedi kolisite?” nuiab poiss.

Miks-miks? Krt seda teab, selleks, et kogu mu asjaajamine oleks lihtne ja ühes kohas koos? Ausalt, ma ei viitsi sellistele asjadele mõtelda ja mis see üldse sinu asi on, mõtlesin ma endamisi ja siis meenus midagi ja ma tulistasin varrukast, et tegelikult viisin, sest Swedis tehti mulle selgeks numbritega, et nende juures on ohutum ja parem olla. Mulle piisas. Jälle viga! Poiss läks äksi täis ja hoidis kujuteldavat väravat minu kui ärritunud hobuse ees veel julmemalt kinni, laiutas oma läpaka kaane lahti ja kukkus klõpsima erinevaid lehti, et mulle tõestada, kuidas Swedis ikka valetatakse ja petetakse ja tegelikult on AINULT nemad kliendi huvide eest väljas. Eksole. Krdi psühholoogilised mängud, siunasin ma ennast mõttes, et no miks ma ometi sealt minema ei marsi. Viisakus ei luba. On see tüüp viisakas? Ei. Miks mina peaksin? Aga vaat sisemine kood ei lase nii käituda. Miks mind nii kasvatati? Söödaks? Huhh…

Isegi Starmani tüübid pole nii ebameeldivalt pealetükkivad ja oma firmale vaid solgivett peale tõmbavad kui LHV omad. Ausalt, koristage need müügimehed keskusest ära ja teie pangal läheb palju paremini nii virtuaalse arveavamise võimaluse kui kõige muuga. Inimesed ei ole rumalad, nad leiavad huvi korral ja valikuid kaaludes ka ise tee teie juurde ja vaat siis, kui on olemas vastastikune soov ja huvi, siis laske neil võimekatel müügimeestele näidata kõiki oma võimed. Nii palju vastikust ja pahameelt jääks olemata, kui nende töö ei seisneks inimeste tülitamises ja tümitamises.

Mul viskas täiega üle ja teatasin tüübile, et teate, mul on nüüd juba VVVÄGA kiire. Kuigi ma olin seda ka meie piinamise alguses talle ütelnud ja sellest oli juba 10 minutit kindlasti möödas.

“Kuhu ja miks?” pärib tüüp. No mis see sinu asi on??

“Lennukile.” Nali naljaks, aga see hädavale polnudki enam varsti vale, sest kui ta nii jätkab, siis ma ei tõesti ei jõua oma varahommikusele lennule.

“Mis kell lennuk läheb?” Apppiiii….

“Ma ei mäleta, aga kell 18 pean ma jaamas olema.” pobisen otsustavalt suvalise numbri, teadamata, mis see kell juba praegu olla võiks. Vaatan otsustavalt oma käekella. Tüüp vahib kella oma arvutiekraani nurgas. Kell on 18:05. 😛

“Aga siis olete te juba hiljaks jäänud,” vahib ta mulle irvitava näoga otsa ja loodab, et ma lasen ennast veel edasi piinata? Lootku pealegi! Adjöö, good bye, pakaa!

“No näete siis, mul on KIIRE! Head õhtut!” ja ma pistan kandade välkudes parkla poole jooksu. Ma vist pääsesin!

Taibulas teen ähkides peatuse. Tüüp pole mind jälitanud. No on jubedad tegelased! Kui see pole ahistamine, siis mis on? Naisena Hispaania tänavatel meeste vilede saatel astuda on märkmisväärselt talutavam kui LHV tüüpide eest kaubanduskeskuses puhtalt kõrvale põigata. See ju ometi ei tohiks nii olla?

Mumm on pikast spinneripäevast väsinud, aga mind nähes hirmus rõõmus. Mina teda nähes ka. Vahetame paar sõna ja juba ma liigungi edasi.

Kõik need päevad pidasin ma meeles, et ma pean kindlasti Mäkdoonaldsisse jõudma, et vaadata, kas neil seal väikest nunnut valget hüljest on. Šveitsis on hetkel mingid karvased elukad lasteeinega koos, aga siin ei saa sedasi valida nagu Eestis ja eraldi osta neid ka ei saa. Tuleb see, mis tuleb ja see on jubetüütu. Enamasti jätame me needki vähesed mänguasjad kõik söögikohta maha. Ja iga kord arutleme, miks ometi ei võiks neil olla nii, et saaks ka kohe keelduda sellest “mänguasjast”, sest enamasti on see puhas kräpp. Aga vaat see valge hüljes on tore. Vanc arvas, et see on meie kerahüljes Aurora tütar, no selle pallpehmiku, kes minu sünnipäeval meie juurde sisse kolis. Ja Vancu suur soov oli, et kui ma nüüd Eestisse tulen, et ma siis püüaksin Aurorale siit tillukese nunnu tütre leida. Ei õnnestunud. Eestis olid sedapuhku hoopis mingid jubenukud valikus.

***

Olen vahepeal mitu korda proovinud helistada Jancile. Tema number on mu telefonis õnneks alles. Telefon kutsub, aga ta ei vasta. Sõidan tagasi Järvele ja ostan oma juustud ja vorstid ja paar Vancu pakisuppi ja nuudlipakki kokku ja käin veel ka korraks ülemisel korrusel. Seal kohtun Carmeniga, kellega sain tuttavaks haiglas töötades. Ma olen ikka imestanud, kuidas on võimalik normaalseks jäädes töötada keskuses kunstvalguse käes nii, et hommikul minnes ja õhtul tulles on öö. No enamvähem ja talvel kindlasti. Tema on igal juhul palju aastaid edukalt vastu pidanud. Müts maha! 🙂 Jutustame lastest ja roosadest juustest. Temaga on tore rääkida! Ja see tunne, et lähed Selverisse üle poole aasta ja ta on seal, naeratab ja lehvitab sulle, see on üks igevasti vahva tunne 🙂

Ja ongi siis vist selleks korraks mu Eestiskäik sooritatud, mõtlen endamisi.

Autosse istudes avastan, et Janc on mulle tagasi helistanud. Valin ta numbri. Ta vastab kohe. Reipalt. Ma olen juba kaks päeva taskus kaasas kandnud tema jaoks oma Päikesesõle pildiga helkurit. Tal õnnestus hiljuti üsna kehv avarii läbi teha ja üks helkur, kui kaitsev kilp ja hea mõte, kulub ka talle kindlasti ära. Vähemalt nõndaviisi, sümboolselt head soovides, ma mõtlesin. Küsin, kas ma tohin korraks läbi tulla. Muidugi tohin. Sõidan üle mäe kodust mööda ja otse Nõmmele ja päike paistab turu ja jalakäiate silla juures puulatvadele nii soojalt ja suviselt. Õhk on veidi soojemaks muutunud. Või on mu süda lihtsalt soe, sest ilmateate kohaselt pidi ilm ju hoopis külmemaks muutuma.

Janc on kodus ja tema nunnu tütar on ka kodus ja kõik nende suured ja uhked kalad on ka. Tervituskallistuseks peame ettevaatlikud olema, et Janci vastopereeritud kätt mitte puudutada. Teisel käel on tal kanüül, aga sellega oskan ma ettevaatlikult ise ka ringi käia. Kuigi läksin vaid korraks helkurit viima ja teda kallistama, siis rohkem kui tund hiljem avastame kumbki endiselt keset tuba seistes, et aeg lihtsalt kaob ja Janci käsi on hullemini valutama hakanud. Aeg on teha üks valu leevendav süst. Ise ta seda teha ei saa, sest kanüülivaba käsi on salliga kaelas ja sõrmed veel kuigi osavad pole. Kas ma saan aidata? Muidugi saan!

Mul tulevad veel ka praegu seda kirja pannes naudingust külmavärinad, kuidas ma rullisin sidemejupi ta roosa kanüüli ümbert maha, avasin puhtalt korgi ja loputasin kanüüli.

Ja siis tuli esimene rohi ja siis teine hääääääästi aeglaselt jaühtlaselt ja siis loputus otsa ja kanüül kinni ja side peale. Huuuu!

(nii suur aitäh Janci isiklikule lapsfotograafile piltide eest! Jancile ka! <3 )

Ma ei ole täpselt kaks aastat teinud mitte ühtegi süsti, aga see tunne, et sa tead absoluutselt veendunult, milline liigutus on õige, et mitte jätta õhku süstla otsa ja samas mitte tilkagi ravimit kaotada, kuidas hoida paigal kanüüli, et see süstlaid vahetades ei liiguks, kuidas süstida hästi aeglaselt suurest raskelt liikuvast süstlast nii, et see kogemata sulle pinge all näkku ei lajataks ja teha seda kõike puhtalt, valest kohast kinni võtmata ja mis kõik veel. See oli seesugune nauding, mida arvatavasti teemakauged inimesed mitte kuidagi vist mõista ei suuda. Mul oli nii hea meel, et see teadmine ja tunnetus pole kadunud ja ma võiks siinsamas kinnisilmi hetkel vist kanüüle ka paigaldada. Tead, Janc, ma tean küll, et Sul oli neist rohtudest abi, aga tead Sa ka, kui palju mulle sellest ühest pisikesest “roosa liblika toitmisest” või “roosa lennuki tankimisest” abi oli. Ma olen siiani vaimustuses. Aitäh Sulle, kohe kõige-kõige eest ja taastu nüüd jõudsalt ja püsivalt ja varsti näeme taas! <3

Ettevaatlikud kallistused veel uksel ja kojusõit. Päikesevalgus polnudki veel päriselt kadnud. Diskgolfi juures olid veel pikad autode parkimise read. Sõitsin läbi Nõmme, mööda mu lapsepõlve Rahumäe leivapoest, millest nüüd on restoran saanud. Maailm muutub, aga põhiosa sellest jääb alati samaks. Tunne jään. Mälestused. Miskipärst on mul korraga nii igavikuline tunne. Kummaline, aga väga hea.

***

Kell 21:30 parkisin auto maja ette ja läksin tuppa. Ema ütles, et mamma olevat juba nii kõbus, et tahab ise pessu minna. Ema kartis rohkem et kas haigena ikka tohib ja nii nad siis mind ootasid. Palavikku mammal pole. Enesetunne on parem. Köha ei lämmata ega poo. Tuba pole ka enam nii jahe ja no alati on saadud kõik pestud siin. Ajan aga vannitoa soojaks ja saame hakkama. Uskumatu on hoopis see, et üks kohevarsti 94aastane selge mõistusega igavesti kabe inimene, kel ei valuta midagi ja pole häda muud, kui see õnnetu viirusest tüsistunud kopsupõletik nüüd, on oma pika kireva elu elanud nii, et me kõik sisimas sooviksime olla sama igihaldjad, vintsked ja säravad tüdrukud, kui tema. 🙂

Mammal on hea olla, palju saab tehtud. Vahepeal toimetame emaga muude asjadega ja siis, kusagil südaöö paiku avastab ta, et kuule, tegelikult on ta ka juba jupp aega tahtunud oma pead värvida. No jah, värvime siis selle ka ära. Mul on kella 4:30 veel mitu tundi aega. Nokin ema kallal armsalt, et kui ta mu hommikul ise lennujaama viib, siis ma värvin. Värviksin ju muidu ka, aga mulle meeldib alati takso asemel pigem temaga koos jaama sõita.

Kell on 2, kui me lõpuks uinume. Enne olen ma jõunud veel oma kolme viimase päeva käigud ja mõtted ja emotsioonid läbi käia. Tead, Kadi, mul on niiiih tohutult hea meel, et Sa mulle nii ilusa põhjuse tulemiseks andsid. Need kolm päeva Eestis olid iga sekundit väärt kohalolemist! Ja mammal on ka parem juba. <3

 

Laupäeva – tagasi Šveitsi

Ärkame kell 4:30. Tänavad on tühjad, aga päike juba piilub. Kell 5 lehvitan emale ja ta sõidab tagasi koju. Temaga kohtume me juba õige pea taas. 🙂

Logistan oma kohvrikesega turvakontrolli. Saba on, aga mitte pikk. Jõuan kenasti. Laon oma kohvri ja pontšo ja kampsuni ja salfakte paki ja telefoni ja käekella karbikesse. Kingad võivad jalga jääda.

“Läptop? Vedelikud?”

“Ei midagi,” vastan üsna virgelt naeratades toimekale tädile enne “kotiteleviisorit”.

Turvaväravast läbi astudes teeb see pika piiiksu. Jälle olen mina see, keda paberiga tupsutatakse ja kontrollitakse, ega mul pole olnud kokkupuudet keelatud ainetega. Ei ole. Samal ajal on mu kohvri sisu “telekavaatajale” huvi pakunud. Avame koti. Vaat see imelik pulk seal kotis on nende jaoks huvitav. Röntgenpildilt ei saa ma aru, kas see “pulk” on ema poolt poistele kaasa sokutatud hirvelihast suitsuvorst või mu turvaliselt rulli keeratud Piret Räni joonistatud “Ema” pilt, mille ma emade tunnustmise ürituselt sain. Pildiraami olin sunnitud Tallinna jätma, sest see oli suurem kui airBalticu lubatud käsipagasi suurus. Aga mul on samasugune raam kodus juba ootel, oluline on vaid pilt turvaliselt koju toimetada. Turvatädi heidab pilgu mu vosti ja papptoru, juustu ja šokolaadi sisaldvale kotile ja arvab, et ma võin lendama minna küll.

R-kioskist ostan endale uued Orbiti lutsukad. Samasugused, mis ma mammale andsin. Need läksid mul eile Selveris puhta meelest, aga lennukisse on mul midagi vaja. Pudeli tavalist vett võtan ka. Jõuangi vaid vetsust läbi põigata, Andreasele kaks vägavarahommikust sõnumit kirjutada, et ma nüüd hakkan koju tagasi lendama ja tema magagu rahus edasi. Ju ta magabki, sest vastust ei paista. Las magab, sest täna on natuke nagu oluline päev kah. Pealgi oli ta eile jonnakalt otsustanud, et ta ei hakka mulle rongipilteit ostma, sest ta tahab ise mulle lennujaama vastu tulla. No saan ma siis teda tagasi hoida? 😀

Ma olin Riia lennul sattunud istuma üsna ette. See oli mugav. Peenes sinises ülikonnas lipsustatud noormees läks akna alla istuma ja mina panin oma kohal traksid kinni, tropid kõrva ning silm vajus ise looja. Sudafed ja paratsetamool olid mul juba igaks juhuks hinge all. Juba me olimegi Riias. Kirjutasin Andreasele paar rida ja jalutasin oma värvasse. Sel korral tuli lennukile bussiga sõita. Päike paistis, aga õhk oli jahe. Seisin bussi lahtiste uste all ja sisendasin endale, et kohe hakkab see liikuma ja siis saan ma lennukisse magama ja siis hakkab soe.

Lennukisse pääsesin ma esimesena. Kohver, hops, üles, ja pugesin oma ainsale aknaalusele kohale sellel reisil. Vaatasin veel, et oo, huvitav moodsam lennuk sel korral. Jalgadel oli veidi enam ruumi kui tavaliselt, kuigi istmed lõppesid minu jaoks juba vaat et poole kintsu peal otsa. Sättisin end mugavalt kerra. Traksid jälle kinni, tropid kõrva, näkku puhuv õhuvool kinni. Näe, neil on isegi tillukesed ekraanid iga istmerea poole kohal. See oli midagi uut. Tegin silmad lahti kusagil väga kõrgel. Päike paistis, pilvi polnud, metsad ja põllud juunistasid lapitekke. Pisike ekraan näitas sõiduteekonda. Vancule see meeldiks. Noodimappidega tüdruk mu kõrval oli end külili keeranud ja magas nunnult üle kahe istme. See oli hea, et meie vahel oli üks vaba istekoht. Ehh, olid ajad, kui mina ka sedasi igal pool magada sain, mõtlen ma unelevalt. Nüüd enam ei mahu. Kahjuks. Aga teda oli ikkagi armas vaadata. Panin silmad uuesti kinni ja ärkasin siis, kui lennuk juba maandumas oli. Tüdruk mu kõrval pidi ka end istuma tagasi ajama. Turvanõuded. Panin silmad uuesti kinni ja avasin siis, kui rattad uuesti maad puudutasid. Võtsin tropid kõrvast. Mitte mingisugust kurtust. Sel korral läks küll väga hästi. Tallinnas olin paar päeva tagasi pool päeva ikka puhta kurt alguses. Eks see on iga kord isemoodi.

Lülitasin telefoni sisse ja astusin terminali. Andreas oli vahepeal kirjutanud, aga praegu ta mulle ei vasta. Ei telefonile helistades ega läbi interneti. Nojah, ehk on alles teel? Ummikus? Jäi kodus magama? Pole probleemi, ma oskan siit koju minna küll! 😛

Pagasit mul oodata pole vaja. Tipin sirgelt lintidest mööda ja saabuvate lendude väravast läbi. Keda seal lilledega ootamas pole, on Andreas. Vaatan veel ringi, et äkki mängib peitust või midagi. Teda pole. Imelik. Helistasin. Ta vastab kõnele kohkunult. No et kuidas ma sedasi taevast helistada saan. 😀 Ta olla vaadanud, et lennuk hilineb üle poole tunni ja läks hoopis sööma. Samal ajal temaga telefonis rääkides astun juba ta kohviku suunas. Seal ta istub, selg minu poole, oma kohvi ja singi-juustu sarvesaiaga. Ikka veel on ta kohkunud olemisega. Ja lilli ei jõudnuki osta. No ausalt, ma saan suurepäraselt ka lilledeta hakkama. Kuigi tema jaoks on need alati olulised. Ja armsad ja toredad ka. Mulle piisab tema nägemisest täiesti. Peamine, et ma olen tagasi! 😀

“Ja tead, Komeeti ma sel korral ei jõudnuki!” kuulutan ma lõbustatult.

“Juulis läheme koos. Kasvõi kaks korda!” pole Andreas üldse kurb, et mul üksinda üks hea koogitükk söömata jäi. Ma seda ei pea talle vajalikuks mainida, et ma Solarise Boostist ühe Mango Magicu ikka vedasin käigupealt endale hinge alla. Ta oleks kade. 😉 Tegelikult jäid mul ka Nõmme turu värsked hapukurgid sel korral söömata. Need maitsevad Andreasele ka. Eks me siis sööme neid juulis. Hästi palju.

“Aga tead, moonirulle ma sulle sel korral ei toonud.”

“Miks?”

“Sest ma hoolitsen su figuuri eest,” mugistan ma mõnuga.

“Noh, eks ma siis teen sporti ja lähen ise neid Nõmmele sööma,” vastab Andreas muiates. “Tegelikult mulle maitsevadki need mmooooonihrhulllid värskena rohkem!” See, kuidas ta muus ingliskeelses jutus “moonirull” ikka ja alati vaid hoolega huuli rullides eesti keeles oma saksapärase aktsendiga ütleb, on nii kohutavalt nunnu. “Mmoooonihrhullll!”

***

Teel autosse ootame lifti. Lifti kõrval on väljuvate ja saabuvate lennukite infoga tablood. Nojah, müsteerium on lahendatud. Ta ootas väljuvat, mitte saabuvat, Riia lendu! 😀

Õues on troopika. Isegi varjulises parklas on soe. Koorin kõik vatid maha ja istun autosse. Autos on õnneks jahedam. Happy väänleb tagareas rõõmust. Kõik on nii nagu peab ja mu juuksevärv on ütlemata imelik. Kas ma nägin seda unes, et ma Eestis käisin? 😀

Kes siis ikkagi on see ema, keda emana tunnustada?

by

Kadi kirjutas mulle maikuu keskel, et ma olen lastekaitsepäeval kell kolm oodatud Tallinna Loomaaeda Virginia Woolfi grupi eestvedamisel korraldatud emade tunnustamise üritusele. Soov tulla oli mul olemas ja ajas kasvas see kindlaks veendumuseks, et just sinna ma lähengi.

1. juunil kell 15:00 olin ma kohal nagu viis julget kopikat.

Ei mingit paatoslikku Estonia Kontsertsaali. Ilus ja lihtne ja vahetu olemine. Kadi pisike laps tatsas uudishimulikult ringi ja suuremad lapsed otsisid endale ise tegevust. Inimesed kogunesid ja võtsid vaikselt kohad sisse.

Väikesed viivitused, pisikesed kohandused päevakavas ja juba algas härra Turovski sõnavõtt emadusest ja emadest loomariigis. Ta võikski rääkima jääda ja teda on nii tore kuulata. Ja tegelikult ütles ta selgelt välja selle, millega Siiri Oviir oma jäika arvamust avaldades paljudele liiga tegi ja sellest vist lõpuni ise ikkagi aru ei saanudki. Kõige kurvem oligi kogu selle emadepäevale eelnenud aasta ema valmise tormi sees see, et unustati ära emadus ja emaks olemine ja keskenduti jonnakalt mingile välisele fassaadile, mis on kes-teab-kust ja milleks sellele külge poogitud. No et kas ikka abielus ema on see üks ainus ja õige ema? On see tõesti mingi emaduse mõõdupuu oluline ühik? Mul oli ja on asjast oma arusaamine, märksa laiem, kui naisliit seda oma ema valides arvesse võtab, aga see on nende vabadus ja mängumaa. Mõistagi võivad nad oma valiku langetada nii nagu nad seda soovivad ja omavahel tingimustes kokku lepivad, aga seda valikut Eesti ühe ja ainsa aasta emana välja kuulutada on natuke nagu… painutatud.

Minu üllatus oli suur, kui taipasin, et inimestele, kes seda protsessi eemalt vaatasid ja väga süveneda ei tahtnud, jaksanud või ka ei viitsinud, nende seas näiteks mu enda ema, jäi mulje, et Oviiri ja aasta ema tiitlikandjat rünnati alusetult ja seda tegi üks ja seesama ultraäärmuslik kamp “kibestunud lahutatud naisi, kes ise tiitlile kandideerima ei ulatu”.

“Kuule, kas ma olen seepärast EMANA kuidagi kehvem, et ma ühel hetkel lapsed ja pambud kaenlasse võtsin ja isaks mittesobiva mehe juurest edasi liikusin ja lastele kasvamiseks palju parema elu suutsin korraldada? Oleksin ma parem ja rohkem tunnustamist väärt ema, kui ma nui neljaks oleksin jäänud sellesse talumatuks muutunud suhtesse ja kogu oma energia oleksin kulutanud selle sälitamisele, et ma saaksin olla abielus ema?”

Ema nõustus, et jah, emana ei kahanda see samm mu väärtust kuidagi. Pigem tõstab, sest nii ei oleks olnud hea. Kõige enam oleksid kannatanud lapsed.

Tõsine jutuajamine ja kiire detailide ülekordamine Oviiri-värgist tõi selgust. Esiteks ei rünnanud keegi Siiri Oviiri lambist, tema enda ebaõnnestunud sõnavõtt oli see, mis leegid lahvatas ja tema pikalt oodatud vabandus, mis EI OLNUD vabandus, valas vaid õli tulle juurde. Kogu see ühtede ja teiste emade halvustamine erineval viisil oli ilmselgelt kurjast.

Üks asi on sõnum sellele lahutatud või petetud või hüljatud või mõnel muul viisil ja põhjusel ja kasvõi vabal tahtel üksikule emale, kes järgnevaid valikuid omamata on oma lastele parim ema just nii nagu ta seda saab, suudab ja oskab, et tema ei ole pühalikult eetilise Eesti jaoks mingi tõsiseltvõetav ema ikka küll. Eesti ema, aga mingist teisest klassist? Matemaatikaõpetaja küll, aga mitte Reaalkoolist?

Kes on Siiri Oviir, et arvata avalikult ja loopida väiteid nagu üksikemad on vaid tujukad lõdva püksikummiga mingid alaväärsed saamahimus naised, kes… ah, teate ise ka. Lisaks sellele, et lahutatud ja/või üksikemad said teada, kui mittehead emad nad on, sai selle sõnumi ka kogu me ühiskond, said nende “alama klassi emade” (kuidagi alaväärsemad?) lapsed ja teised lapsed, kes justkui siis paremate ja õigemate emade lapsed on vaid seepärast, et nende vanemad on koos ja abielus ja kõigile seetõttu rohkem eeskujuks? Selle sõnumi ja irvitava õigustuse said kahtlemata ka mõned mehed ja isad, kes need naised üksi on lapsi kasvatama jätnud, sest kui nii äge ütleja ja tõsiseltvõetav naine, kui Oviir seda on, selliseid asju juba kuulutab ja hinnanguid sedasi jagab, siis mis veel tahta! Ju siis nii on.

Kogu minu lugupidamise juures proua Oviiri suhtes, astus ta selle teemaga ikka korralikult ämbrisse. See õnnetu sõnavõtt sidus ja peegeldas endas palju enam kurba ja ebaõiglast, kui see ehk esmapilgul suvalise sõnakõlksuna pillatuna tunduda võis ja selle sõnum kahjuks kannab edasi. See oli see, mis mind isiklikult reageerima pani. Pani veel väga paljusid teisigi. Eks tema ütlemist ja käitumist analüüsiti ja lahati halastamatult ja lepitavamalt siin ja seal ja kes lõpuks teabki, mis selle taga tegelikult oli ja see ei omagi enam tähtsust, sest meie kõigi õnneks ei vali Siiri Oviir Eestile aasta ema igal aastal ainuisikuliselt.

Diskussioon ise, mis selle teema ümber sel kevadel tekkis (juba enne Oviiri arvamust), oli aga väga tervistav ja vajalik, sest emadust ja emaks olemist ei ole õige mõõta läbi kolmandate tegurite ja saavutuste vaid ikka emaduse ja emaks olemise ja emalik olemise läbi. Ehk et selles loos oli märksa enam tahke kui “kibestunud lahutatud naiste kuri ja ülekohtune rünnak proua Oviiri vastu”. Kas nüüd just lahutatud ja üksikemad kibestunud on ja ennast teistest paremaks peavad? See on samahea, kui arvata, et kollased õunad on magusamad kui punased. Ühed õunad ju kõik, aga maitseomadusi ei pane paika värv. Olete nõus? Kibestunud inimesi leiab igalt poolt ja ka see ei ole määrav ja antud hetkel üldsegi oluline.

Need aga, kes lõpuks Estonias väljakuulutatud aasta ema ja Oviiri kui valikutegija (?) kallale tormasid, olid sootuks teiste maailmavaadetega teised inimesed, kellel algselt aasta ema valmise teema üle arutlenud ja selle kitsaskohti esile toonud seltskonnaga suurt midagi ühist pole. Pigem vastupidi. Mitte keegi Virginia Woolfi kambast ei ole ütelnud, et tunnustamist ei vääri abielus ema, asi polnud hetkeksi ühegi ema halvustamises ja ühtede emade teistest paremaks pidamises. Vaid justnimelt kõigi väärtustamises ja märkamises ja võimaluste andmises. Ja samamoodi pole keegi seal nurisenud (minu mäletamist mööda), et sel aastal valitud aasta ema ei olnud oma tiitlit väärt. Ta oli ja on ema, tubli ja tragi ja tegus ema ja oli ja on seda tunnustust kahtlemata väärt. See, mis elualavaliku ta teinud on ja millised on selle töö erinevad tahud, ei puutu taaskord tema emaksolemisse küünevõrdki. Kirves valituks osutunud ema suunas ja Oviiri ning naisliidu selgas lendas sedapuhku ju hoopis nende endi toetajate leerist.

Kogu selle kuuma teema juures oli minu meelest kogu aeg küsimus ju pigem selles, kuidas tunnustada eesti ema, Eestis elavat ema, Eestiga seotud ema, emalikku eeskuju, emalikku hoolimist. Ja kuidas tunnustada seda nii, et oma võimaluste mitmekesisuses kõnetaks ja tunnustaks see palju enamaid, kui vaid neid üksikuid, keda mainida jõutakse. Üleüldine emade väärtustamine on see, mille suunas peaksime me liikuma. Samamoodi ka isaduse ja isalikkuse. Tunnustamist ja märkamist väärivad ilmselgelt kasvõi need noored isad, kes on üksi ja ennastsalgavalt pühendanud end oma laste heaolu eest võitlemisele ja parema tuleviku võimaldamisele. Ehk on nad selle nimel isegi põrgust läbi tulnud. Laste nimel. Kindlasti teate ja ehk ka jälgite te mõnda neist ja nende tegemisi kasvõi sotsiaalmeedia vahendusel. Ja see ei tähenda, et oma suure elutöö ära teinud vanaisa või vanavanaisa ei peaks olema tunnustatud oma pingtuste, saavutuste, tulemuste ja tegelikult – ELU ENDA elamise eest. Abielus või mitte, väikeste laste noor isa või 100aastane papa, kel viis põlvkonda edukaid järeltulijaid ette on juba näidata, see pole absoluutselt oluline. Loeb isadus ja isalikkus. Tundub ju mõistlik ja mõistetav?

Need on olulised teemad, millest tuleb rääkida ja tuleb ka tegutseda. Mul on nii tohutult hea meel, et Virginia Woolfi seltskond nurka haavu lakkuma ja hambaid krigistama ei läinud, kui avatud arutelu asemel neile hoopis selg pöörati. Kokkuvõttes esitasid nad oma statementi (eesti keeles “avaldus” ei kõla nii võimsalt) sirgelt ja julgelt ja mängisid selle väga veenvalt lõpuni ka välja, kui hea näite heast asjast ehk nii nagu üks kena (sedapuhku siis emade) tunnustamine võikski toimuda. Eesmärk oli tunnustada emasid, kuid samavõrd olid nad, ürituse eestvedajad, kõik ka ise suurt tunnustust väärt, et nad emad ooid ja on ja teemal lihtsalt minna ei lasknud. Usun, et nad said asjade kulgemise käigus oma positiivse laengu.

Enne loomaaeda minemist või tegelikult isegi enne Šveitsist Eestisse lendamiseks piletite ostmist, küsiti minult, et kas ma ikka pean sinna tülinorijate üritusele minema. No et kas ma ikka julgen ja mis ikka meedia sellest “alama klassi emade” tunnustamisest arvata võib, noh nagu mingi alternatiivne põrandaalune värk või nii,  ja tegelikult oleks ikka mõistlik, kui ma boikoteeriksin seda ettevõtmist ja lepiksin, et see õige aasta ema valitakse ja tunnustatakse ikka õigete reeglite alusel Eesti Naisliidu poolt igal aastal emadepäeval Estonia Kontsertsaalis…

Nagu mis mõttes?! Mis krdi teise või alama klassi emad? Kust tulevad üldse need hinnangud ja arvamused? Meie endi seast? Valime me missi või tunnustame ema? Väike vahe? Uskumatu, võimatu, aga ometi nii võimalik elu. Igal juhul sain mina sellest vaid indu juurde, et tulla ja olla 1. juunil kell 15:00 Tallinna Loomaaias kohal. Juba puhtalt põhimõtte pärast, sest kui muidu see sõnum ei levi, siis tuleb seda levitada.

Seda, et mind ennast emana tunnustuse vääriliseks peetakse… see oli… nii ilus, aga samas esimese pauguga ootamatu ja üllatav. Mäletan nii selgelt, kuidas ma ühel õhtul Andreast töölt koju ootasin ja siis niisama sihitult FBs triivisin ja korraga Woolfist postituse leidsin, et nad on esitanud oma nimekirja ja muuhulgas on neil ka endil plaan emasid tunnustada. Lugesin huviga teksti ja siis nägin… enda nime. Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti. No et äkki ma kujutasin ette või midagi. Või äkki juba magan. Tuba oli pime. Pisar kiskus silma. Mismõttes nagu mina. Ma sain aru küll, et see oli seotud mu mõtete väljaütlemisega mu aasta ema postituses SIIN, aga see, et see kedagi sedavõrd kõnetas ja korda läks, see oli sügavalt liigutav ja ilus. Aitäh! Kogu südamest!  <3

Kõik sel korral mainitud emad on isemoodi ja oma lugudega ja viivad oma tunnustuse laiali üle Eestimaa. Ma ise tunnen, et läbi minu elu ja kirjutamiste kuulub see tunnustus, mille mina sain, kõigile neile naistele ja emadele, kes on astunud välja enda ja oma laste nimel mittetoimivatest suhetest ja neile, kes on alles sellel teel ja veel kõhklevad, aga otsivad julgustust ja väljapääsu. Ka neile, kes veel ei julge väljapääsu poole vaadata ja kuidagi ellu püüavad jääda. See on asjade muutumise algus. See tunnustus kuulub kõigile neile emadele, kelle emaks olemine peegeldub läbi laste kasvamise ja kasvatamise, mis ei ole olnud kaugeltki mitte ainult lilleline ja lihtne ja suuresti vaid rõõmutoov, vaid just neile, kelle laste sirgumine ja eluspüsimine on olnud ja on ehk iga päev ja hetk võitlus ja südamevalu. Mitte selle nimel, kuhu ülikooli laps suundub, vaid, kas ta jõuab veel teha esimesed sammud, õpib ütlema “emme” või kas ta on suuteline omandama algharidusegi ja talle leitakse sobiv tugiisik. Neile emadele, kes teavad, mida tähendab olla üksi maailma vastu, et kaitsta oma last, neile kuulub see tunnustus. Südant valutades, öid vahele jättes, halle karvu kogudes, maailmamerd pisaratega täites ja meeleheites lahendusi otsides ka võimatu seast, mitte selleks, kuidas see mata kontrolltöö viiele teha vaid et see üldse ära teha ja suuta koolipingis istuda ja kuulata. Suuta üldse istuda. On ilmselgelt imeline, kui ema on olnud osaline ideaalses unelmate eduloos “ja kasvatanud üles tublid lapsed”, aga veel imelisem on see, kui ema on andnud oma panuse, et üles kasvata laps, kes paljude teiste poolt on maha kantud ühel või paljudel põhjustel. Minu tunnustus kuulub neile esmaklassilistele emadele, kes ise ei tunne, usu ega näe ega tõenäoliselt kunagi ka ei kuule, et nad on maailma parimad emad. Või siiski, siin ma olen ja kinnitan tulihingeliselt, et te olete maailma parimad emad ja te kõik olete seda tunnustust väärt!

***

Selle loo ülelugemise ajal sain ma sõnumi. Kahe väikese lapse üksikemalt, kes ütles, et ta enam ei jaksa, ta enam… ei taha elada. Ma panin selle loo siin ootele, sest see oli appikarje, mida ei saanud edasi lükata. Ma ju tean, et ta on väga hea ema oma lastele. Parim. Maailma parim. Aga ta on väsinud. Ta on katki ja see, mida ta tegelikult vajab on see, et teda märgatakse ja tunnustatakse. Enne kõike just naise ja emana. Just nii nagu ta on, et ta jaksaks. Sest ta ON parim!

Vastutus, pühendumine ja ennekõike armastus laste vastu on see, mis teeb emast hea ema. Ema ei ole mingi müstiline olend. Ta on kõigest lihast ja luust inimene. Ta väsib, vahel vihkab ta oma elu ja ennast ja kogu maailma, ja vahel annab ta ka alla, aga siis ajab ta end taas püsti, et olla. Et olla ema. See tunnustus kuulub kõigile teile, kes te julgete kuulata oma südame häält ja selle taktis ka toimetada.

Aitäh! <3

Eva

Kuidas Tan end ekskursioonile sättis

by

Eile. Üsna hilja õhtul.

Tan pakib hommikul algava klassiekskursiooni jaoks asju. Või noh, tema veiderdab ja mina kamandan kannatlikult mida ja kuhu ja kuidas. Andreas läks juba ammu Vancuga muid asju tegema, et mitte ärrituda.

Asjad koos. Tan läheb oma saksakeelse nimekirjaga Andrease juurde kontrollima, kas kõik on nii nagu peab, sest mina ei pruukinud kõigest ikka aru saada ja tema ennast ei usalda. Pealegi on mitu pead ikkagi mitu pead. Mitte et Tan poleks juba alates 6ndast eluaastast vahel laagris või ekskursioonil käinud ja seal kenasti hakkama saanud. Sedasi pole ta varem reisinud, aga me usume, et ta on igati valmis. Kui ta vaid selle tsirkuse vahepeal lõpetaks! 😛

Õigus, rätikud ununesid. Kaevan sobivaid printsessipildiga rätikud välja – kui mina pakin, siis mina otsustan ja omast arust püüan teda lihtsalt veidi utsitada end liigutama. No et kui need printsessikad ei sobi, siis otsigu teised. Tuppa naastes leian eest eriti rõõmsa Andrease. Asjad olla nüüd koos ja eriti oluline oli eelviimane punkt “vajalikud meditsiinilised tarvikud”.

Andrease küsimusele, kas Tan ikka kõik ravimid ja vastavaid vahendeid pakkis kaasa, no et kas kõik vajalik on olemas inimesel, kel midagi vaja polevat (küsimus ise oli juba arvatavasti algusest peale esitatud äraootavalt lõbustatult, sest Andrease arvates on minu suhtumine sellesse päevakorrapunkti alati ülimalt ja tema arvates ebanormaalselt oluline 😛 ), vastas Tan jummala tuima näoga läbi laiade ninasõõrmete kopse põhjani täis vedades:

“Yeaahhh… more than average kids…” ehk et tal on varustust kaasas rohkem kui keskmistel/tavalistel/normaalsetel lastel. Andreas oli muidugi õnnelik, et poisil on tema huumorisoolikas ja ta asja nii tuima rahuga võtta suudab. Tal on siiani raske leppida, et minuga koos reisimine tähendab vähemalt üht suurt kotti lisaks tarvikuid, mida meil kunagi vaja pole, AGA milleta mina ei liigu. Saab siis keegi minna Horvaatiasse puhkama ilma steto- ja otoskoobita? Pole ju võimalik! Väääliiistatud. 😛

Ma juba tegin noka lahti, et end õigustada, et ma panin ainult esmaabihädavajaliku ja väga kompaktselt Tannule kaasa. Ei mingit stetot ega otot, aga ma juba teadsin, et seepeale vaataksid mulle sealt voodiservalt vastu kaks irvitavate silmadega pärdikut – üks suurem ja teine veidi väiksem, aga väga minu nägu, ja ma olin parem vait. No ja mis teha, kui kuri draakonimamma lihtsalt ei lase last kodust kaugele tormi ja lõõskava päikese kätte mägedesse matkama ilma põletusgeeli ja neljas eri mõõdus plaastrite ja sidemerullide ja valuvaigistite ja allergiarohu ja puugieemaldaja ja pliiatsi ja paberi ja hädavajalike tegutsemisviiside kordamise ning iseenda telefoninumbrita. Isegi žgutti ei pakkinud ma talle kaasa 😛 ehk see on absoluutselt kõige algelisem eripagas enda ja mingis osas ka teiste toetamiseks hädavajadusel. No kuidas ma laseks selle 12aastase kodust välja nii, et ta värskelt ei mäleta, kuidas on õige puuki eemaldada ja et kui sõbral verd lahmab, siis võtku või seljast särk ja surugu haav kinni kui sidemerullist abi pole. Ja las õpetajad kutsuvad abi. Kohe.

“Oot, aga millal verd purskab?” küsib Tan täiesti rahulikult. Ma naeratan võidurõõmsalt. Klounimängimise kõrvalt on ta vist midagi ikka kuulanud ka. Kordame üle. Ja hapukoort päikesepõletusele ei määri!

Samal ajal imbub Vanc mu ligi. Ta on venna kotis deodokat näinud ja vannitoast teise samasuguse leidnud.

“Ämme, kui vanalt tohib selllllist asja kasutada?”

“Kuule seal vist pole vanust kirjas, aga ikka siis, kui juba vajadus on.” Ma selle “kui soovi on” jätan targu mainimata, muidu tal äkki on edaspidi iga päev soov või nii. 😉

“Kas mul juba on vaja?”

“Veel mitte, aga kui sa proovida tahad, siis lase käia.”

Vanc käib pesus ära. Kuivatab ja rullib kuuliga kaenlaaugud kergelt läikima. Ise on hirmus õnnelik.

“Ma lähen ütlen Andreasele, et ma olen nüüd kaaa mees!”

Ja ta lähebki, see me 9aastane mees. Seesama, kes veidi varem ohkas, et ei tea, mis tunne on 4 päeva ilma suure vennata olla. Vennata, kellest tal koos olles rohkem tüli kui rõõmu on. 🙂

Aga printsessirätikud – suur saunalina Aladini ja printsessiga olevat endiselt väga äge ja tiigrikesega pisem rätik sobivat ka, olevat hea ja kerge. No ok siis 🙂

***

Südaööks saab kaos otsa, poisid magavad, koer on end oma pesas kerra tõmmanud ja meie vajume väsinult voodisse. Õnneks pole õhk enam nii lämbe. Kirikute kellad kuulutavad tuulises pimeduses reipalt kesköö saabumise välja ja siis taipan korraga…

“Appi, miiiis kuupäeva… oli eile?!”

Andreas mõtleb veidi… ja haarab siis telefoni järele. Just, 5. juuni oli. Kuidas me selle küll unustasime? 5. juuni on see päev, kui Andreas esimest korda mulle kirjutas. Sellest esimesest reast on nüüdseks siis möödas kolm kalendriaastat ja tegelikult terve pikk ja kirev elu. Sellisel hetkel taipad, et kuigi aastad kaovad võluväel, siis tegelikult on nad ikkagi väga pikad. Andreas arvutab:

“Üks aasta abiellumisest, kaks aastat meie siiakolimisest ja kolm aastat koosolemist, no ja mis me siis sel aastal teeme? Midagi märgilist peaks tegema…”

“Eem, sel aastal on meil pulmad ju!” muigan. Kuidas ta selle küll unustada sai! 😀

“Õigus. Eestis. Aga järgmisel?”

“Järgmisel eeem… läheme reisile?” pakun esimese pähetikkuva variandi.

“Kuhu sa kõige enam tahaksid reisida?”

“Hmm. Lõuna-Ameerikas on neil igast sitikad ja satikad ja südameussid ja ma ei tea mis elukad, sinna vist ei taha… Kuubal on meil käimata ja seal on ohutum kui Mehhikos.”

“No seda kindlasti. Kuuba on tore koht.” Tegelikult on Kuuba meil ammu juba mõttes, sest Andreas on seal käinud ja tal on seal sõpru ja mina tahaksin Puerto Rico kõrval ka midagi muud sealkandis veel näha.

“Aga Aruba?”

“Sobib!”

“Aga kui läheks Taisse?” küsib Andreas. Talle seal meeldis. Mina pole käinud.

“Aasiat ma miskipärast pelgan. Ma isegi ei tea, miks. Austraaliasse ei kisu ja Uus-Meremaale jõuab kunagi hiljem ka. Euroopat on nähtud nii ja naa, aga kuule, Portugal!”

“See on nii välja surnud ja kogu oma hiilguse kaotanud,” pakub Andreas.

“Mulle sobib. Vähem turiste, rohkem elu ennast. Kliima on tore ja mulle see vist sobiks hästi. Ja no tegelt on ju veel saared. Kanaarid ja värgid. Niiviisi metsikult ja turistedest eemal oleks tore ju.”

Andreas on mõttega päri.

Olen vahepeal uinunud ja virgun kell 5 hommikul. Äratuskell kisab. Koban hämaruses. Siin on kell 5 hommikul veel üsna pime. Eriti sombuse ilmaga. Leian oma telefoni. See on vait ja pime, aga äratus jätkab jonnakalt. Andrease telefonil on teine äratuse helin. Järelikult peab see olema tahvel. Vaatan kella. Kell on 5. Püha müristus… see on Tan, kes on tahvli mulle sahtlisse laadima toonud ja unustanud ja soovinud ärgata varakult, et oma saja asjaga enne rongile minekut valmis saada. Ainult et tema seda jubedat kumisevat helinat mu sahtlist ei kuule. Aga mina olen üleval. Kaevan tahvli sahtlist välja ja lülitan halastamatult kõik tema äratused peale viimase välja. Sest ma tõesõna ei kavatse poole tunni jooksul iga viie minuti tagant uuesti end püsti ajada, et selle äratuskellaga võidelda. Viin tahvli Tannu tuppa ja uinun uuesti.

Kell 7.20 enda äratuse peale ärgates leian kogu maja südamerahus põõnamas. Ju ma nägin seda kella 5st äratust siis unes 😀

Vancu voolab kuidagi uimaselt kooli suunas. Hea, et see meist vaid 7 minuti kaugusel asub. Tal on täna metsapäev ehk lõunani on nad metsas ja kaasa on vaja vedada kaks kotti – matkakotike ja koolikott. Viimase neist saab ta vahepeal kooli parkida.

Tan sirutab oma varbad pikalt välja ja teatab rusikaga und minema nühkides, et tal pole halli aimugi, kus ja mis tema kotis asub. Vastan ringi sahmides, et küll ta siis hiljem avastab ja uurib. Oluline, et kõik on kaasas.

“A seda ikka tead, kus su plaastrid on?” küsin just nagu muuseas.

“Jaaaaa!” käriseb unine hääl teki alt mulle vastuseks.

“Noh, siis sa tead hetkel kõike, mida sul vaja teada on.”

Ja valmis ta ongi. Topib veel kotisuust oma patja sisse. Mees ei saavat matkama minna ilma oma puhvis graanulpadjata. No padi, siis padi. Ise tassib, mul vahet pole. Padjast suurem probleem oli tal eile hoopis see, kas ta minu magamiskotti ikka mahub. No vat ei tea, kui mina oma 100 kiloga mahun, et kas tema oma 45 ka mahub 😀

Sätin veel oma suure seljakoti sangad kõige madalamasse asendisse, et see tema seljale paremini sobiks. Ajab siis mees raske koti selga, aga tõusta on raske. Püsti saab, aga selga sirgelt hoides on oht, et käib selili. Väheke harjutamist. Gabariitide tunnetamist ja juba ta rongijaama suunas astubki.

Vahvat seiklust Tessinis, Tan! 😀

***

Meie armastuslooga jätkan taas peagi. Eelmise aasta sündmused ja emotsioonid tuleb enne kirja saada, kui ma selle aastaga jätkata saan, eksju! 😀

 

Facebook

eva@eva-herrera.com