Month: May 2009

Täna oli sombusest ilmast ja jaurava Vantsu tujudest hoolimata maruvahva päev. Käisime Chenet’ga Pikal tänaval Eesti Käsitöö Majas Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu igaastasel eesi-oma-konkursi tulemuste väljakuulutamisel ja näituse avamise. Sel korral oli teemaks “eesti-oma-kiri”.

Ma täpselt isegi ei mäleta enam, kuidas ja kelle käest ma sellest konkursist kuulsin, aga mäletan, et eelmine väga lahe teema oli möödas ja uus huvitav ootas ees. Aega oli sel hetkel veel mitu kuud. Ja ma küpsetasin seda kirja-teemat oma peas pisitasa parajaks, sest see tundus mulle algusest peale kuidagi väga põnev ja kihiline. Mis on kiri? Meie oma kiri? Kindakiri? Vöökiri? Või ehk on kiri iga muster? Kiri pole ainult kirjutamine vaid tuleb ehk palju suuremast sõnast “kirjama”? Või ehk ka “kirevaks tegema/muutma”? Mul tekkis selle kirja-sõnaga kuidagi oma klapp ja kuna konkursitöid võis olla ka rohkem kui üks, siis viisin võistlusele kolm tööd 🙂
Titabodi-idee oli mul kohe olemas, kui möödnud aasta lõpus järjekordse konkursi teemat lugesin. “Ehtne EESTI tita” oma kaitsva vitssõle ja ja ema ilusa kirjaga vööga õnnelik pisike põnn:

Teisena sai yhel vanal lambil taas kostyymi vahetatud armastatud muhukollase triibustikuga. Vanaema vana lambivari, vanaisa vana lambijalg, minu lapsepõlve lemmikseelik. Pilditegemine ununues muu sagimise keskel, eks klõpsan siis, kui ta koju tagasi jõuab 🙂

Kolmandana… yhel ööl, ehk tegelikult vaid mõni öö enne kõige tagumist kunkursitööde laekumise tähtaega, istusin ja mõtlesin ja nii ta syndis. Hetkega…

Vaadates meie rahvarõivaste imekauneid käistealase tikandeid tabasin end mõttelt, et reeglina on neil kujutatud lilli ja õisi ja lehti ja ehk vahel harva ka marjakesi. Kus on aga kõik suuremad viljad ja annid? Tegin paar katsetust – peakapsas lõi õitsema, kaalikas-naeris kroonisid mustris, porgandid andsid hoogu juurde, salatilehed ja sibulavarred lisasid kergust ja liikuvust ja pit hakkas tõeliselt väviliselt ja mahedalt elama – otsustasin seepeale ümberkujundustööd põhjalikumalt ette võtta. Nii sündiski otse maapõuest ja selle viljakalt pinnalt Eestimaa mahlakatest ja kaunilt kirevatest viljadest uus-tuttav mustrikatke. Juurikamuster, mis elab ja mida saab alati vahvalt meelepäraselt vorme ja värve kombineerides uuesti luua. Usun, et selline kelmikas oma ja samas uudne mustrilahendus sobib suurepäraselt kaunistama nii turukotti, botikusäärt, käterätti, põlleserva kui ka miks mitte köögiseina. Võimalusi on uhkelt palju.

Yks kylg minu rahvuslikust juurikakotist “Kaunis Eesti Köök – Maitsev Eesti Söök” on värviline:

Teise kylje jätsin mustvalgeks. Meelega. Oleks võinud ju teha kaks kotti – yhe värvilise ja teise ainult mustaga, et siis igayks saaks valida koti oma maitsele ja taluvusele, aga kahepoolse koti eelis on ka see, et saab vastavalt tujule kombineerida kumba poolt eelistada kandmisel. Turul- ja poeskäik on ju samuti loominguline tegevus 😉

Esilagu oli see turukotike mõeldud komplekti sama kirja kandvate botikutega, aga olgu kirutud meie kabandusysteem ja minu liiga valiv maitse. Seega on kott nii nagu on. Eks elu ja aja jooksul saab ta ka kirevad kamraadid lisaks 😉

Seesama Köögi-Söögi-juurikakott on nyyd siis ka väljanäitusel Eesti Käsitöö Majas ja tänusõnad minu poolt MTÜ Rahvarõivas armsa tähelepanuavalduse ja auhinna eest! 🙂

Ja ega ma siis niisama tuku siin. Mu suurem poiss sai endale suvehooajaks uue Eesti Poisi särgi.

Seljale on kirjutatud ‘MÕNUS JA MUHE EESTI MEES’, sest seda ta ju kahtlemata on 🙂

 

‘Eesti oma kiri’ võistlustööde näitus jääb Pikal tänaval Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis veel mõneks nädalaks avatuks. Uskuge, seal on ilus. 🙂

Suurem osa minu viimase aja näputööst on väga ajutist laadi olnud. Mis aga ei tähenda, et need nyyd väga vähe oleksid aega võtnud ja nende väärtus väiksem oleks. Ehk siis olen ma näppudele valu andnud ja patse pununud. Kes punub lõnga, kes traati ja tamiili, kes juukseid 😉

Mummi vonklevad usspatsid. Eriti vahva moodus mu meelest väljakasvanud juuksevärvi enda kasuks ära kasutada. Need patsid tegin ma talle küll juba üsna jupp aega tagasi, aga need meeldivad mulle endiselt nii väga 🙂

Mummi paksud sinka-vonka-patsid

Ja siis tõi Mumm mu juurde üks kord ka oma sõbra, kellele patse punuda. Alustuseks tegime lihtsalt yle pea sirged patsid  ja hiljem sai veel ka habemesse kolm punutud 😀

Ja veel yhed Mummi sirged ‘täirajad’, sets naljaga on neid nii lahe nii kutsuda 😀 Endale yle kahe natuke raske punuda ja neidki peab hellalt ja õrnalt tegema, et pea pärast valutama ei hakkaks.

See on lugu sellest kuidas ma kell 1 öösel näljast nõrkevana (pärast pidu kusjuures) siin pilte vaatasin ja vesistasin ja nyyd seda kõike õelalt ka teiega jagama hakkan. Jagatud mure ju ikkagi kergem kanda 🙂

Hea, kui Sul on sõpru, kes hoolitsevad selle eest, et Sa igavesti uppumatu oleksid. Maakeeli öeldes siis: hea, kui Sul on sõpru, kes naeravad Su dieedikatsetuste yle ja kingivad Sulle synnipäevaks osalemise näiteks itaaliapäraste toitude valmistamise koolitusele. Et Sa veenduksid taas, kui lootusetu on selleks suveks saledaks saada ja laseks isul minna oma radadele ja lihtsalt nautida elu. See on ju mööfikas nagunii, et mida maitsavam toit seda rohkem kaloreid. Ja ehk on suvi nii kylm ja vihmane, et ei olegi põhjust kimbatuses ranna poole vaadata 😀

Yhseõnaga inimene, kes mulle kooliajal lillede asemel synnipäevaks kapsapea tõi (sest ta vihkas lilli) ja mind enamvähem rõõmust röökivana tänaval naeru kätte lämbumas nägi tol korral, tuli veel mitmel aastal kapsaga ja sel korral tuli ta siis sedaviisi. Sedakorda siis ilma kapsata, aastaidki kena 20 viimasest kapsast varsti möödas ja tõi mulle rohelise ymbriku. Uudishimust pakatavana krabasin ymbriku lahti ja sealt vaatas mulle vastu Toiduakadeemia kinkekaart. Ja ma olin rõõmust juba ette rõngas 🙂

Ja elevusest õhetavana ma möödunud teisipäeva õhtupoolikul Nõmmele kepslesingi. Jube põnev oli. Natuke hirmus ka (neli aastat lastega yksi kodus + kord kuus isetegijaid vaadata, on minust paraja inimpelguri teinud). Aga kõik sujus mängleva kergusega. Ja juba leidsin ma end teise klassivennaga (puhtjuhuslik kokkusattumus, Eesti on nii suur ju) paaris köögileti tagant ja saime isiklikuks ylesandeks eesootavast viiekäigulisest õhtusöögist valmistada tagliatat (maakeeli siis kypsetatud liha).

Neli gruppi, viis rooga. Kui enda omaga parasjagu ametis polnud, siis käisid kaemas ja ka abiks teistele. Esimesena valmis magustoit, tiramisu (harjukad isetegijast, kes suvel Sussimemme juures käisid, kindlasti mäletavad seda hõrgutist, mida me seal maitsta saime! Mul jookseb hetkel suu vett…). See läks rahus oma aega kylmkappi ootama. Aga visplitraate oli mõnus muu tegemise sekka vahepeal limpsata. Teisena valmis melonist, kurgist, tomatist, idudest ja seemnetest salat. Suts toorsinki ka täpiks i-le. Paraadpilt jäigi tegemata, aga kastmega kohtudes nägi salat suures kausis selline välja…

(uskuge, maitse oli mu pildikvaliteedist hoolimata meeliylendav)

Salati kõrvale sai tehtud bruschettasid:

Siis tuli supi kord. Kuna ma pole yldse mitte supisõber, siis jätsin ma minestrone-supi alguses täiesti tähelepanuta. See oli viga. Supipõlgurist sai viisakalt võetud kulbipooliku järel mitte nyyd kyll kohe supisõber, aga ma tõepoolest vaatasin ymber oma resoluutse seisukoha, et suppi ma ei söö. (Supist rääkides meenub magusa irvega muidugi hetkel aastate tagune seik, kus ma Tartus missiganes veidras kõrtsus kord istusin yhe tuntud inimesega, kes juhtumisi oli mu õppejõud ja kes alati meie meeste-teaduskonnast tydruid noppis, et neid ahistada ja meie, ullikesed, ka alati hirmuga tema õnge läksime. Yhesõnaga ootas ta eksamil kuni kõik teised peale minu olid audikast lahkunud, pani seepeale mu matrikli endale põuetaskusse ja ytles, et lähme siis. Mu teadmised antud aines olid laitmatud, aga ikkagi oli hirm hinges, et mis siis, kui ma nyyd ikkagi läbi kukun. Läksin kaasa. Kõrtsuleti taga tellis ta mulle sujuvalt sama, mis endale – seljankat ja konjakit (ehk siis brändit eksole). Brrrrr… no yldse mitte minu maitse. Aga hirmunud hirvepilgul vaatasin ma arglikult vaid lauda ja suppi ja lusikat ja kui siis onu ytles, et sööme ja räägime ja vaatame, mis hinde me siis sulle paneme, siis ma lahmisin suppi nii sisse, et vist maitsetki ei tundnud… Minu napsuklaasi tyhjendas ta rõõmuga ise. Ja kirjutas siis mulle ilusa viie teiste viite alla. Imelik, ma sain selle teadmiste eest, aga siiani on hinges kripeldus, et nagu oleksin ma selle kuidagi meeldimise pärast hoopis saanud.

Hiljem sain ma teada, et ma olin ainus kõigist neist, kes temaga ‘õhtustamas’ käis, kes yldse eksami läbi sai. Erinevalt teistest keeldusin ma resoluutselt alkoholist, mida ta mulle õhtu jooksul igal sammul pakkus. Ja siis keeldumise peale ise ka minu klaasi tühjendas. Ja ega ta siis mind üksinda koju lubanud. Läbi öise Tartu tuli mind ju saata. Surus mu aga oma auto kõrvaistmele ja hästi ettevaatlikult sõites – vahele ta ju jääda ie tahtnud, sest taloli nende asjadega juba teatav kuulsus. Ma oleksin tahtnud minema joosta, aga ma pelgasin teda nii väga. Kodumaja ees küsisi ta minu käest, kas ta lõpetuseks ühe kalli ka saab. Ma kummardusin kergelt siis ettepoole, et no ok, kiire kalli ja minek guudbai, pakaa, tsau, adjöö. Aga kallisstamise asemel kukkus ta mind hoopis suudlema huuuuuhhh.. Kaapsiin autost välja, üle kõrge hange kõnniteele ja ruttu tuppa peitu. Esikus vahtisin end peeglist nagu üks Kadri meie noortekirjanduse raamatuklassikast ja oleksin tahtnud oma keelt kraapida ja suure nuustikuga suud nühkida. No nii ilge oli olla. Aga õnneks see aine ja tema tunnid oli minu jaoks alatiseks sellega läbi. Ehh, elu, ylikool ja seljankasupp! 😛

Aga tagasi Itaalia juurde. Kui salat ja supp söödud said, siis pöördusime tagasi kööki ja ees ootasid põnevad tegemised – tagliata ja täidetud kannelloonid (suured õõnsad pastatorud).

Kolm kaunist veiseliha tykki

Maitsesta ja ehmata

Tagliata etapp nr3

Ja lõpptulemus.. nojah.. liha mittearmastava inimesena pidin ma ka siin oma sõnad koos maitsva lihaga ära sööma. Ja kurgust keele kättesaamisega oli ka veel probleem, no nii hea oli (hiljem sain veel karbiga kolm tykikest kaasa ka…)

Kannelloonid said täiedetud – ja see on yks paras käsitöö!

Kastmega kaetud

Ja ahjust tulles…

huhh… mul on kõht niiiii tyhi hetkel hälle… hehee 🙂

Enne põhiroogade mekkimist jäi meil aega tutvuda köögiga ja kõige nende vahvate pudelite-purkide ja värkidega. Vaieldamatu lemmik oli maitseainepurk sildiga tshillishokolaad ja minu isiklik sympaati tyyris ka eukalyptimee suunas.

Ja uskuge mind, mina vana, mis vana, sygavalt paadunud magusasõber olin omadega jännis, kui järg kord tiramisuni jõudis. Täitsa lõpp. Sa tead, kui hea see on, sa tahad seda, aga sa lihtsalt ei suuda, sest enam ei mahu lihtsalt sisse. Fakt on see, et kui mõnigi enne arvas, et pärast tuleb veel väike poering ja kodus saab veel midagi näksida, siis njah… pärast sellist einet oleks olnud tegemine omal jalal sealt koju tatsata. Vaat nii täis olin ma end söönud heast ja paremast – isevalmistatud itaaliapärasest õhtusöögist.

Aga nyyd, kui kell on 1.30 öösel, siis vaatan ma hardunult pilti oma tiramist ja mul on kõht nii tyhi, et mine või Statoli ryndama, kuigi ega sealt ju midagi sellest ei saa:

Maitsvaid unenägusid teile 😀

Talvel alguse saanud asjad said kenasti kokku võetud kevadel. Minu isa tuhk ja isetegijate Aasta Ema tekk. On uue alguse aeg.

Õpetasin Tannule laevukeste voltimist. Aastaid kastipõhjas sesinud telefoniarved leidsid enne ahjus lõpetamist hariva kasutuse. Hetkel on meil toapõrandal juba korralik laevastik, siin aga tema esimesed paadikatsetused:

Maikuu esimesel päeval viisime me isa sinna, kuhu ta alati kuulus. Puust paadike tuha ja talle järele hyytud sõnadega. Ankruks yhe Viljandi poisi vahvalt välja kukkunud juhuslik proovitykk, mis mu isale eluajal hirmsati meeldis:

Kaks järgnevat päeva ja ööd oli meri suur ja rahulik ja taevas nii klaar. Kõik oli just nii nagu olema pidi. Rahu.

Aga möödunud pyhapäeval oli mul taaskord au olla yks neist, kes meie ematekki käis Estonias yle andmas. See oli meeliylendav hetk ja andis minu joaks natuke hapu maiguga päevale palju ilusama tähenduse taas. Aitäh teile!

pildid: Andres Putting. DelfiPressifoto

Aga nagu naistel ikka on enne igasugu yritusi yks suur ja yletamatu probleem – mida panna selga – siis ega ju meiegi sellest ei pääsenud. Jälle. Kaalusin mitu korda kahe rahvariidekomplekti vahel, aga lõpuks läksin ikkagi kelmikalt ja kaasaegselt väikeste rahvuslike lisanditega. Tähtis oligi tasakaal – Freddy rahvarõivais, Älin valges, mina mustas. Suva Etno-sarja sokid-põlvikud-sukad on maruvahvad 😀

Ja vanavanaema vöö ja vanaema sõlg on lihtsalt kallid väärtesemed, mida uhkusega kanda:

Aga tolle päeva pärliks, eelmise Aasta Ema imearmsate ja soojade sõnade kõrval meie teki ja tegemiste kohta, oli Sibulaplixi varahommikuvärskelt kirjatud särgisaba:

Aasta Ema sai seegi kord teki kaaskirja koos presidentide piltidega ja siikohal siis lõpetuseks tore pildike Älini lasteaia rühmaruumi seinalt. Et lastel oleks lihtsam tähtsad mehed ja nimed meelde jätta:

Elas kord yks Lõvi. Selline hästi armas ja nunnu ja tore. Tal oli sõber Tiiger. Ka hästi armas. Koos olid nad veel eriti armsad. Kasside värk noh 😉

Mida kinkida Lõvile, mõtles Tiiger hetke, ja teisel olin ma juba palutud tuulutama oma villaloorivarusid – valmis sai villane seep – just nagu Tiiger. Jah, Mumm teatas, et see on nagu tema, aga ei, see oli sedapuhku mõnusalt oliiviseebi-lõhnaline-tiigriseep. See oli ymberlykkamatu fakt. Mul oli kyll ka hea plaan seebitiigrile saba taha kasvatada (et meenutaks kõigile ilmeksimatult ikka vaid Tiigrit, aga sel korral jäi see plaan vaid plaaniks) hehehee 😀

Ja, et seepi (ikkagi tarbese ju!) kelmikamalt edastada sai see endale ymber ka teemakohase karbi. Märga seepi selle sisse hoiule panna kyll ei soovita, aga karbikaanest saab pisikese vaevaga nt vannitoale toreda sildi. Ja just detailid on ju olulised 😉

Kingipakki mahtus veel yhtkoma teist isetethtut. Aga valmis pakike sai endale ka Lõvipoisiga kaardikese 🙂

Ehh… niiii nunnu 🙂