Kolmas advent ja Õdede Liidu jõulutervitus

Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!

Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.

Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.

Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.

Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂

 

Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.

Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂

1 nädal jõuludeni

Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!

Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:

“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”

Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:

“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”

Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛

Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!

Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!

Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂

 

7 päeva ja pilti

Vähe on neid sotsiaalmeedia üleskutseid, mis mind sedavõrda pealunud on. Kujuta ette, seitsmel järjestikusel päeval ilma kirjelduseta mustvalgete piltide jagamine, millel ei ole ühtegi inimest?! Minusuguse jaoks oli see juba eos paras pähkel 😛

Põlesin siin mitu nädalat ootuses, et ehk keegi kutsub mu välja ja olin valmis juba ise ja omapead oma mustvalget pildivärki siin algatama, sest tegelikult polegi ju vaja kellegi luba ja kutset, et midagi nii vahvat teha. Minu jaoks suur väljakutse selles oli see, et midagi ei saanud selgitada. Ja ega inimeste puuduminegi lihtne polnud. Tundsin seda iga päev. Ja see pani tegelikult märkama omakorda huvitavaid võimalusi ka inimestega piltide juures. Aga selline see minu mustvalge pildinädal sai:

 

Esimene päev – 8. detsember

Teine päev – 9. detsember

Kolmas päev – 10. detsember

Neljas päev – 11. detsember

Viies päev – 12. detsember

Kuues päev – 13. detsember

Seitsmes päev tuli ka, kinnitusega, et ma olen nüüd ametlikult ka õppeinfosüsteemis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli algatuseks mittekooseisulise õppejõuna leitav. See pilt rääkis mu sõpradele rohkem kui tuhat sõna 🙂

Aga vahepeal olin ma jõudnud järje anda ka Andreasele. Tema elu ja pildid kajastavad üsna paljuski ka minu oma, kuigi näitavad just neid asju, mis teda kõnetasid. Seega on need üks tore pikendus minu enda seitsmele päevale.

Andrease mustvalge nädal algas päev peale minu oma ehk 9. detsembril.

Loomulikult oli meie telefonides neil päevil mustvalgeid pilte rohkem. Eks me püüdsime hetki ja tegime siis oma valiku. Lisan siia veel mõned kõrvale jäänud pildid:

 

Neil pildistamiste päevil rääkisime omavahel palju piltide kõnekusest ja sellest, kuidas nii saaks iga päev ühe pildi tehes aastaga kokku vägeva galerii. Meie puhul arvatavasti üsna lõbusa sellise.

Mitte palju varem enne selle väljakutse levimist minu sõprade seas olin ma teraapilisel kaalutlustel soovitanud ühel perel teha polaroidkaameraga iga päev üks pilt hetkest, kui neil on hea tunne ja siis kinnitada see pilt suurele korktahvlile seinal. Ka see toimis ja mul oli selle üle hea meel. Ning nende emotsioonide tuules sai paika ka plaan meie endi suur Eestisse kolimise pildiseeriast. 🙂

Minu keha on minu kindlus

Et miks ma viimase nädala nii vaikne olen olnud? Me pakime ja planeerime. Iga päev ja hetk on karmilt arvel. Andreasel on siin alles veel viis tööpäeva. Poistel seitse koolipäeva. Siis paneme asjad autole ja autole hääled sisse ja eesmärk on üks – jõuluks koju. Eesti, siit me tuleme! Aga kõige selle keskel on mul üks lugu, mis mu mõtetes mulle rahu ei anna ja peab saama veel selle aasta numbri sees räägitud. See teema ei kannata juba ainuüksi seepärast, et selle järele on vist eluline vajadus, jõulud on isemoodi hell aeg, sest kahe viimase päeva jooksul olen pidanud lohutama ja veenma kaht imelist naist, et need ülekilod ja selga mittevamahtuv kleit ei vähenda mitte kuidagi nende naiseksolemise ja inimeseksolemise väärtust. “Ma olen nii paks, et ma tahaksin pigem surnud olla… kui sinna jõulupeole minna!” on midagi, mis on mingil viisil tuttav mõte otse või kaudselt paljudele meist, sest endaga rahus ja heas tundes elada pole alati kõige lihtsam. Et kuidas mina ikka oskan sedasi endaga rahul olla? Ja ma kaalun ühest neist 25 kilo rohkem ja kannan sama pikkuse juures märksa suuremat rõivanumbrit, aga talle tundub, et mina olen nii ilus just nii nagu ma olen, aga tema on paks ja kole. Kogus see tohutu kehakultus ja krt teab kelle poolt loodud ideaalid on normaalse inimeseks olemise totaalselt peapeale pööranud.

Ja hoidku taevas pildistajate eest! Pildid, halastamatud ja väga vale nurga alt tehtud või ka hea nurga alt tehtud ja veidi manipuleeritud pildid, talletuvad mällu. Vahel igaveseks. Ka kõige ebareaalsemalt laitmatust pringist kehast saab teha trolle pilte. Mida nõudlikum on olukord, seda suurem on risk, et jäädvustus tuleb selline, et see meid kurvaks ja õnnetuks teeb. See on libe ja õhuke jää, aga hea tulemuse nimel tasub pingutada ja leida see miski, leida see nurk, valgus, vari, fookus, värv, tunne, mis parima kokku koondab ja kingib selle tunde, et me oleme päriselt ka ilusad ja head. Iseenda jaoks. Enne kõike ikka iseenda teadvuses ja tunnetuses. Pildid on väga võimsad ja vahedad vahendid. Nad jäävad me albumisse, sahtlisse ja mälusoppi alles ja kannavad meid läbi elu. Kust leida see pealehakkamine, julgus ja vahendid, kuidas see vajalik tulemus saavutada?  Olgu reaalsus milline tahes, meid hoiab tervena usk ja armastus iseendasse. Meie keha on meie kindlus. Igas mõttes. Kõlab hullu klišeena, aga nii see ometi on.

Minu tänane teema on elust enesest. Meist endist. Tervishoiust ja vaimse tervise hoiust, hinge hoiust läbi ihu. Mul ei ole retsepti, mis võtaks ära kogu valu ja vaeva, aga ma räägin Sulle enda loo. Ehk on selles kübeke haldjatolmu, mis veenab, et kogu selles suures maailmas on ainus oluline asi iseendaga sõbraks saamine ja sõber olemine. Heas ja halvas. Mõõdulindiühikud ja kaalunumber võivad sirgelt põrgusse tagasi minna. Loeb hoopis miski muu. Loeb Mina Ise.

HOIATUS: kes pole kunagi rannas, veekeskuses, spordiklubis, ühissaunas vms käinud ja häbenenud enda ja teiste keha, võib järgneva postituse pildimaterjalist ehk häiritud olla. Häiriv võib olla ka halastamatu alasti ausus, sest meie peades on sageli fikseerunud mingi arusaam ilust ja kuidas asjad peaksid olema ja mille poole me kõik peaksime püüdlema. Unustades ära reaalsuse. Seda ignoreerides ja tahtes olla vaid parem. Aga kui kõige parem ongi see, mis on siin ja praegu?

Milleks siis kogu see lugu? Ma kinnitan teile, et ma tean, et on naisi, mehi ka, kelle jaoks järgnev lugu võib olla teatava terapeutilise väärtusega ja selle nimel ongi see siin. Kui mitte nende endi kindlusele, siis ehk nendega seotud tulevaste põlvede kindlusele aitab see teadmine ehitada kandvamad müürid. Need, keda see teema ja pildid häirivad võivad mõnel teisel homsel tagasi tulla, siis on siin juba uued lood ja teised pildid. Ja seda ka veel, et kas ma ka mõtlen, et just see postitus võib saada takistuseks minu Eesti Presidendiks saamisele? Ikka ja alati mõtlen, kuidas siis muidu! 😛  Ausalt, kui ma peaksin presidendiks ihkama, siis see postitus ja need pildid on küll viimased, mille pärast mul või kellegi teisel on vaja häbi tunda. Vot. No igaks juhuks hoiatasin 🙂

***

 

See lugu on pühendusega kõigile ilusatele inimestele. Jah, Sulle ka! Meile kõigile!

 

Et kokku saaks terve tervik, siis alustan ma päris algusest.

 

Tere, mina olen Eva ja minu 3,5 kilone maine keha jõudis edukalt siia päikese alla 1977. aasta aprillis.

Titena olin ma kaunikesti ülesöönud trulla. Malõš ja Maljutka tegid oma töö. Mina sellest ajast ei mäleta midagi. Aga emal oli korduvalt vaja me Rahumäe leivapoe ees kärusse kiikajatele selgitada, et ei, ma ei ole poiss. Veidi suuremana olin ma juba veidi rohkem tüdruku moodi, aga ikka veel trulla ja siis…

… siis ma enam ei olnud trulla. Olin väikese sööma ja eakohase pikkusega kõhetu laps, kes alates kolmandast eluaastast elas jääl ja balletitundides, hiljem võimles hästi ilusasti. Ma kasvasin üles teadmisega, et teiste arvates näen ma välja nagu koonduslaagri vang. See väljend saatis mind vanuseni 11. Kuna mul aga äärmise kõhnuse kõrval olid väga painduvad kondid ning pikad ja paksud juuksed, mis sattusid pidevalt imetluse objektiks, siis see kehakõhnusele osutatud tähelepanu minus otseselt ebamugavust ei tekitanud, Või noh, kuna ma ei teadnud, mis on koonduslaager, siis see tundus isegi nagu midagi positiivset vist (nagu pioneerilaager?), siis ma ei osanud seda võtta halvustava kriitikana. Ma tundsin end ise suurepäraselt ja ju siis oligi kõik hästi.

Mu keha otsustas kasvada kiiremini kui oodatud oli. 12aastaselt olin ma nii pikk kui täna ja kõik täiskasvanud naisele sobivad atribuudid olid omal kohal olemas täies hiilguses. Mina ise tundsin end endiselt täiesti normaalselt. No hästi, ainult poiste liigne tähelepanu teatud kehaosade suhtes oli kohati häiriv ja rinnahoidja kandmisele ajasin ma mõnda aega sõrgu vastu, sest see oli nii ebamugav. Aga ilma ka nagu enam ei saanud.

Kõige raskemini tuli minu kasvamisega toime aga mu isa, kelle pisitütrest oli korraga naine saanud. Ootamatult ja ilmselgelt liiga vara. Kasvasin need aastad tema verbaalse hämmingu keskel. Näiteks, kui mul oli seljas isa meelest liiga lühike seelik, siis oli tal vaja oiata, et mul on nii kõverad jalad, et kuhu ma sellistega minna kavatsen. Aga ma teadsin, et esiteks armastab ta mind väga ja teiseks ei ole mu jalad kõverad. Vastasin talle ikka irvitades, et eks ikka sinna, kuhu teisedki ja läksin. Ja tema jäi oma oigamisi oigama omaette.

Seevastu mamma ja ema jagasid avalikult arvamust, et ideaalne naisekeha mahub Ornella Muti mõõtudesse ehk maakeeli sentimeetrites siis ülevalt alla ja alt üles 90-60-90. Liivakell olevat ilus ja see olevat nii hea, et mulle on taevast selline ideaalne vorm kaela sadanud. Ja mu juuksed! Uhkus lapse üle ja natuke nagu näkitsev kadedus ka? Ahahh. No tore teada. Saaksin ma seda kuidagi muuta? Miks peab üldse kellegi kehast ja mõõtudest rääkima ja neid võrdlema ja millegi poole püüdlema? Kehamassiindeks ja tervislik toitumine polnud sel ajal õnneks veel käibeteema ja kuniks nad mu maist keha kiita võtsid, see mind eriliselt ei häirinud. Olgu see siis Ornella või Muti moodi.

Aga keha-, iseäranis näokaunistamisega, oli küll teema! Mamma oli selles osas eriti aktiivne – ära värvi huuli, siis su oma huulevärv kaob ära, ära värvi silmi, see pleegitab ripsmeid, ära puuderda, see rikub nahka. Tema arusamaad pärinesid teadagi mis ajast ja ajastust ja tuginesid krt teab, mis vahenditega kogemusele. Ja kuigi ma villaseid pükse seeliku all mamma nõudmistest hoolimata keeldusin kandmast (sest naised peavad neid kandma), siis tema pidev vastutöötlus meikimise ja ka naha eest hoolitsemise osas ajas mu sees juured sügavale. Väga sügavale. Need ulatuvad tänasesse päevagi.

Minust sirgus naine. Pisitasa jõudis teadvus kehale lähemale.

Meil oli kodus fotokas, mis oli enamuse ajast minu käes ja pilte käisin ma ilmutamas üsna omapead. See andis ka julguse katsetada ja ennast leida. Kahel korral pistsin selle kaamera oma pisikese õe pihku. Minul oli vanust vast 14-15, temal 7-8-9. Selgitasin talle, et ole hea, tee nüüd pilt nii ja nii. Ta sai suurepäraselt hakkama. Need väikesed seeriad on minu jaoks läbi elu olnud hindamatu väärtusega.

 

Keskkooli lõpus ja ülikooli alguses, 90ndate keskel, oli mul peigmees, kes õppis kunstiõpetuse õpetajaks. Tal oli hea silm ja hea käsi ja koolitööd, mis eeldasid palja ihu jäädvustamist, sai tatehtud teadagi kelle abiga. Sellesse aega jäävad ka mu paar aktimaali stuudioposeerimist. Nii teenisin ma oma omal käel elu esimese pärisraha. Salaja, sest ma ei viitsinud midagi selgitada. (Teenitud raha eest ostsin jäätist ja salatrohelised paksud sukkpüksid, mida kannan tänase (!) päevani.) See oli kuidagi nii eluterve, hooliv, austav ja ilus kogemus. Sa olid perfektne just nii nagu sa olid. Sa olid postamendi otsas olev õun ja iga kriidikriips ja pintslitõmme olid sina läbi kellegi silmade paituse või pitsituse. See on nii kohutavalt hea ja oluline tunne kasvamise seisukohast. Ja teate, see, kas see õun oli klaar või krimpsus viss, ei omanud mitte mingit tähtsust, ilu oli silmades ja tundes ja kogu selles õhkkonnas. Seal stuudios kohtusin ma naisega, kel vanust oli vast 60+, tema keha OLI elu näinud ja see absoluutne normaalsus olla nii nagu ta oli alasti teiste ees, oli võluv. Ta istus seal ja kimus oma sigaretti, luges raamatut või tegi näo, et luges ja kõik oli just nii nagu peab. 18aastane mina oli sügavalt lummatud, et näe, nii saab ka olla ja elada.

Kuna ma tollel sügisel Tartusse kolisin, aga mu peika Tallinna jäi ja mind ei olnud alati joonistamiseks käepärast, siis leidsime hea lahenduse – kohtudes tegime pilte ja tema sai neid siis hiljem joonista. Mina pääsesin pikalt ühel kohal püsimisest, sest rahutu hing kipub ikka siblima ja tema sai selle, mida soovis tema – enda tööde jaoks hea materjali. Mul on mõned tema joonistused Tallinnas alles. Aeg on need nüüd vist raami sisse panna. Fotosid mul tema joonistustest pole, küll aga foto, mille põhjal ta ühe kõige ägedama pildi minust joonistas. Täna sellele ajale tagasi vaadates on see lihtsalt kunst. Tore ja ilus ja lihtsalt loomulik.

Kui ma 19aastaselt oma pikad juuksed esimene kord päris maha ajasin, sai isa sellest korraliku trauma. Ta oli selle ajastu mees, kelle jaoks naiselikkuse alus oli muuhulgas ka pikk hoolitsetud juus. No nagu kohe päris keha osa. Sorry, iss, minul oli seda kogemust vaja. See oli vabanemine ja see oli nii hea tunne. See oli suurekssaamise tunne, sest ma olin seda nii palju aastaid soovinud teha ja vanemate soovidele-veenmistele vastu tulles alati edasi lükanud. No et kuidas ikka õpetajad vaatavad ja kuidas ma kooli lõpetan ja kuidas mind ülikooli sedasi võetakse ja kuidas ma ülikooli lõpetan, sest äkki hakkavad õpetajad mind kiusama puuduvate juuste pärast ja mida sõbrad arvavad ja mida ema sõbrannad arvavad ja mida isa töökaaslased arvavad ja mida poes mutikesed arvavad ja tänaval inimesed ja milline mees mind veel siis sedasi üldse naiseks veel tahab jne. Nagu sel kõigel üldse mingit tähtsust on? Võttis aega, kuni ma end välja murdsin ja iseteadvuse tõeliselt üles leidsin ja see oli hea tunne – 19, vähe juukseid ja mina olin mina ise. Kotakad riided ja tanksaapad käisid vanemate õuduseks asja juurde.

Mingil hetkel hakkas üks mu tuttav, kes ei varjanud oma vaimustust minu väljanägemise osas ja kel oli Eesti modellimaailma telgitagustes tuttavaid, mind vaikselt töötlema, et ta korraldaks mulle kohtumise ühe niiditõmbajaga. No et pole õige, et ma seisan ise oma võimalustel risti ja põiki ees ja ei tegutse. No ok, ma võin ju kohtuda. See oli veidralt totakas kogemus. Ma pole end iial enne ega hiljem tundnud end sõna otseses mõttes lihaturul, kus iga millimeeter su luust ja ihust kuulub hindamisele ja kaalumisele. Halastamatult. Pikkust mul oli. Aga puusamõõt oli mul selle tegelase arvates 1-2 cm üle normi. Sellega oleks vaja tööd teha ja siis tagasi tulla. Tagasi? Et peaks ka hakkama apelsinimahlas tupsutatud vatti või jääkuubikuid sööma või mis need trikid nüüd olidki? Unustage ära. See polnud kaugeltki minu tassike teed.

Aga midagi oli muutunud. Vaatasin end kodus peeglist nii ja naa. Paks. No paks, mis paks. Iga kõhunahavolt oli korraga paksuse näitaja ja puus ja kann olid ikka puhta vohavad. Ma tundsin end peeglisse vaadates korraga nii paksuna, et hale hakkas endast. Aga mida ma tegin? Trenni? Vaatasin üle oma söömised? Midagi ma ei teinud, sest tegelikult tundsin ma ennast oma kehas hästi, kui peegleid mu teele ei jäänud. Ma sain aru, et ma olen vaid peast paks ja mul on enda kehast mingi kõverpeegli arusaam, aga seda muuta ma ka ei osanud. Seega oli tark vältida peegleid. Tegelikult oli kõige selle taustal mured, suured mured, need, mis mu minapilti haavasid ja killustasid. Ma olin katki hoopis südames ja hinges. Samas mäletan selgelt, et paar aastat hiljem, laevas töötades, oli mul mingi tohutu vajadus mahtuda niigi kitsa number 38 seeliku asemel hoopis 36 number seelikusse. Põhimõtte küsimus. Saavustasin selle kähku, sest tööd rassides, mitte süües – aega ei olnud, mitte magades – töö oli öine ja ega päeval siis aega magada polnud, kadusid need mõned sentimeetrid võluväel. Tulemus saavutatud, olin ma asja ja endaga rahul ja muud polnudki vaja.

21aastaselt murdusin ma katki. Mu esimene rasedus peetus ja ma ei leidnud vastuseid, tuge ega lohutust. Diagnoosiks sai korduv depressiivne episood ja ma justnagu eraldusin oma kehast. Ma ei söönud. Mul polnud nälga, polnud isu ja ma isegi ei mõtelnud sellele. Olin alakaaluline kondikogu ja see, kuidas ma välja nägin, ei omanud minu jaoks kokkuvõttes enam mingit tähtsust. Kurta ma selle üle ei osanud. See polnud lihtsalt tähtis. Pilte sellest ajast mul pole, sest ma olin peidus. Aga kui ma kord päikese kätte end tagasi võitlesin, siis passisid mulle selga osaliselt ka prantslaste nr 34 riided. Pikkus 175, kaal kusagil 55 või veidi alla selle. Prantslased olid mõistagi mu nõtkest saledusest vaimustuses. Mul oli sellest sügavalt ükskõik. Mingi pildi tollest ajast kaevasin ka välja.

Järgnevate aastatega tõusis mu kaal 60-62 kilo peale ja elu oli lill. Ema ja mamma liivakella-ideaali-jutt kumises ikka saatjana mu teel ja kui neid harvem näha sain, siis pidin ikka tõrjuma küsimusi “Sa oled jälle juurde võtnud, kas sa oled rase?!” Ei, ei olnud, aga kaalunumber hiilis vaikselt ikka ülespoole.

27 aastaselt sain ma esimest korda lõpuks emaks. Rasedus möödus voodis siruli, et see ometi säiliks. Kui tavaliselt raseduse ajal kaal tõuseb, minu kaal hoopis langes. Kusjuures ma ei tundnud kordagi iiveldust ega oksendanud kordagi. Aga ma magasin suure osa ajast ja sõin seega ka vähem. Iga kord toas liikudes seisatasin ma peegli ees ja imetlesin oma kõhtu küljelt. See oli üks ilmatuma ilus kõht. Raseduse lõpuks olin tagasi kaalus, millest enne rasedust alustasin. 72 kg

Sünnituse järel oli kaal sama, mis enne radust, aga mu keha oli muutunud. Rinnakorv, mis raseduse ajal oli avaramakas kerkinud, ei vajunud enam kunagi tagasi endisesse olekusse ja mu kitsad kleidid jäidki mulle rindkerest kitsaks. Alatiseks. No ikka julged 5-7-10 sentimeetrit, mida kinni enam ei venitanud. Nabasong ja kõhulihaste diastaas kadusid küll silma alt ära, aga nende kohalolek oli tajutav. Venitusarmid tasandusid  aja jooksul märkamatult ja noh rind, see piimast punnis partii pälvis taas suguseltsi tähelepanu ja pani mõnegi oigama, et küll mul peab palju piima olema, kui mul ikka NII suur rind on. Eksole. Ja 24/7 rinna otsas rippuvast lapsest oli saanud minu keha pikendus, mis jäi ette liiga paljudele. Aga mitte mulle. Kaua sa kavatsed veel imetada? Ikka veel imetad?! Sa rikud ära oma rinnad… ja milline mees sind siis veel üldse tahab. Jälle sama jura? Koerad haukusid. Karavan astus aina iseteadvamalt edasi oma rada. Ja teate, see, et imetades kaal langeb on puhas legend, mis ei kehti kaugeltki kõigi puhul. Ei kehtinud ka minu. Kaal hakkas hoopis tõusma. Ma pidin ise vist olema toekam, et oma piimavasikat tema vajadustele vastavalt toita 🙂

Kui Vanc sündis, siis ei jõudnudki ma nagu rase olla. 30ndal nädalal sünnitades oli mu kõht Tannu aegsest kõhust küll suurem, aga taastumine käis kuidagi muuseas ja sellest ei mäleta ma mitte midagi. Vahe oli selgelt vaid selles, et mul oli korralik päästerõngas kasvanud. Selle arvel ma tegin ikka nalja, et ma ei oska ujuda, seega pean ma ennast muul viisil uppumisest päästma. Mu nabasong ei tõmbunud enam kunagi sisse ja olenevalt hetkest ja olemisest võis olla ka suure ploomi mõõtu muna mu diastaasist ettevõlvunud kõhu harjal. Mind see ei seganud. Kui keegi teda jõuga sisse ei surunud või mu kõhtu rahmeldades ei riivanud, siis häda see ei teinud. Ise enda jaoks ma midagi teha ei osanud, teadsin vaid, et eranditult kõik klassikalised kõhulihaste harjutused on mulle minu olukorras rangelt keelatud. Käisin ka arstide juures, et asi korda saaks, aga vastused olid liiga segadusse ajavad. Fakt on see, et ühel hetkel tuleb see naba korda teha, aga millal, millise meetodiga, võrguga või ilma, ja lõpuks ei anna ikkagi keegi kindlustunnet, et kui ma veel kord rasedaks jään, et see krempel lahti ei rebene. Kokkuvõttes jõuti arvamusele, et pigem on targem võimalikud järgmised rasedused sedasi, nagu on, üle elada ja kui on vaja sekkuda, siis sekkutakse, aga tehtud tööd lappima hakata on minu jaoks veel riskantsem. Mina pole kirurg, ma tõesti ei tea, mis on õigem ja targem ja parem, aga kui nad kõhklevad, siis kõhklen mina seda enam. See, et mu punnitav naba kedagi visuaalis häirida võib, on muidugi iseasi, aga see on sama, kui mõne muu eripäraga leppida. Mul on paremal säärel ka suur tume sünnimärk, mis läbi elu on inimestes küsimusi tekitanud ja eriti lapsena tikkusid kõik, nii suured kui väikesed, seda näppima, et oiiii, mis sul siin on. Tere tore. Vaadatakse silmadega, õpetas mulle ema! On täiesti ok küsida, nii sünnimärgi, imeliku naba, puuduva jala, lühema sõrme või mille kõige kohta. Uudishimu pole patt ja teadmine on enamasti vabastav, aga enne, kui sa küsid, ära mine inimest näppima. See käib rangelt ka kõigi lapseootusest punnis kõhtude kohta. See, et Sulle nii väga meeldib kellegi rasedus ja peagi sündiv beebi, ei anna Sulle mitte mingit põhjust ega õigust isetegevuslikult minna teist inimest patsutama ja paitama. Olgu ta nii lähedane ja nii nunnu kui tahes. Kui see soov ja vajadus nii taltsutamatud on, siis no ok, küsi, kas sa tohid, sest lambist tulnud oiii, mis tore punu, patsu-patsu, POLE OK! Kuigi mul selle teemaga endal asja väga polnud – esimene kord olin nagunii kodus peidus ja teisel korral sai rasedus enne otsa, aga noh naba, see tegi põrguvalu ja ma oleks võinud vabalt mõne isetegevusliku näppija lihtsalt mättasse lüüa. Ja no kehakuju kommenteerimine…

Kahe lapse üksikemana elasin ma oma elu nii hästi või halvasti, kui ma seda oskasin. Rasedusega lisandund 10 kilo ei kadunud enam kunagi. 80, 80 ja kopikad oli see number ja sinna see mõneks ajaks pidama ka jäi. Keha vajus maale veel veidi lähemale ja 175 sentimeetrist oli saanud 173. Jalanumbrist, mis pikki aastaid oli olnud 39, sai püsivalt 40-41.

“Sa oled JÄLLE juurde võtnud!?” Ja mis siis? “Näee, sa oled maha suutnud võtta!” – “Ei ole. Juurde olen võtnud. Mul on teised riided.” Mis siis? “See eelmine juuksevärv sobis sulle rohkem ja üldsegi meeldib mulle, kui sul on pikemad juuksed…” Mis see kõik kellegi teise asi on?

Ok. Räägime veidi sellest teemast ka, sest need on asjad, mis mõjutavad seda, kuidas me ennast tunneme ja tajume. Sul on ilus soeng ja juuksevärv – ma märkasin seda, see on vaimustav ja ma ütlen Sulle seda, et see meeldib mulle. Sul on ilus uus mantel – ma pole seda varem näinud ja see meeldib mulle väga. No ok. See on minu arvamus ja ma kaalun hoolega ning kinnitan mööndustega seda ehk ka Sulle, kui ma võin olla enamvähem kindel, et see kuidagi Sinus mõnd muud protsessi ei käivita ja kokkuvõttes haiget ei tee. Ka igasugu asjade kiitmisega tasub olla tundlikult ettevaatlik. Kõiki neid asju saab ütelda neutraalselt aga ilusalt. Mina-, mitte sinavõtmes. Näiteks selle sama mantli kohta öelda tunnustuseks, et see sobib Sulle ideaalselt, võib mõnele haiget teha ja ta kukub sisemiste küsimuste rägastikku. Sa isegi ei aima seda, sest sa ju tegid omast arust komplimendi. Rääkimata kõigist neist ABISTAVATEST kommentaaridest, mis on alati negatiivse alatooniga. Pole vaja. Jäta parem ütlemata. Mõtle parem sellele, et kui varmas oled sa siis abistama, kui keegi on vetsust astunud välja vetsupaber kanna all lehvimas või on inimesel bussis Sinu kõrval püksilukk lahti  või on õpetajal klassi ees kampsun pahempidi seljas? On mul õigus, et meil on liigagi sageli häbi seda teisele ütelda? No ebamugav. Appi, mis ta mõtleb. Aga me ise? Kas me tahaksime, et keegi meile ütleks, et meil on lõug soustine või seelik kogemata sukkpüksi värvli vahele kinni jäänud selja tagant? Või eelistaksime me sedasi minna tähtsale kohtumisele ja läbi kõndida pool linna, enne kui ise märkame? Vaat need on need hetked, kus on abi vaja, mitte salli värvivaliku, neljanda kõrvaaugu, rinnanibu suuruse ja tätoka kommenteerimisel. Aga olgu. Tagasi keha juurde!

Kahe raseduse järel oli mu keha veel enam muutunud. Mul oli turi. Ju see tuli eluraskuse kandmist, olen ma selle üle omaette vahel muianud. Arme oli rohkem. Tselluvill lokkas. Kõht oli omal kohal, puu kobrutas nagu muhvin üle normi serva ja nabagi oli nagu oli. Kaal 80+. Halastamatu pilt tolle hetke reaalsusest teile ka 🙂

Ja hetk hiljem paar täiesti kabedat klõpsu, mis justnagu kuidagi ei reeda eelmise pildi reaalsust

Ma ei osanud ei kurta ega nutta ega end halvasti tunda, aga ometi jäi mu keha ette nii omadele kui võõrastele.  Ja neil oli ometi õigus mulle mainida, et ma ka ise aru saaksin, milline ma tegelikult välja näen. Ma ju ise ennast ometi ei näindu peeglis ja pildid? 😉

Sugulased, lähemad ja kaugemad, ema sõbrannad, emast ja mammast rääkimata, pidasid ikka vajalikuks uurida, et kas ma ise olen ka märganud, et ma juurde olen võtnud ja et ma peaksin oma kõhuga midagi ette võtma. Mõni arvas olevat endal õiguse ka kritiseerida, et talle nii küll ei meeldi, et enne oli ikka parem. Miks ma endaga ei tegele. Miks ma dieeti ei pea. Ahh, et ikka peaks veel püüdlema selle liivakellaideaali suunas? Teate… see, kas mu mõõdud on 50-50-50, 90-60-90 või 100-100-100 või 200-200-200 pole absoluutselt kellegi asi kobiseda! Et see pole ilus? Kelle jaoks? Vaataja? Selles kehas elaja jaoks? Et see häirib nende vaadet, kui ma liiga suur olen või ei mahu nende peas loodud iluideaali sisse? A no vaadaku siis mujale. Et nagu pistad pea ukse vahelt sisse ja prahvatad, et kõik on kole, tehke ilusamaks?

Nende ütlemiste ja vestluste põhjal muutusin ma aina vihasemaks ja mu taluvus kerkis auruga vilistava punase piiri peale. Ma pole arvatavasti mitte kunagi inimestele nii julmi epistleid maha pidanud, kui neid, oma vanemate köögis inimestele, kes on mu keha kallal pidasid vaialikuks närida. Mina elan sellega ja pole kellegi teise asi seda kommenteerida, kui ma pole ise seda arvamust küsinud. Ja võite kindel olla, ma ei küsi, sest ma ei taha seda kuulda. Ma näen ennast peeglist ise ka. Jaa, isegi oma kõhtu ja naba näen. Jah, olen juurde võtnud, mis siis? Jah, olen kaalus kaotanud, mis siis? SEE ei ole kellegi teise asi kommenteerid ja kritiseerida. Või olgu, käsi püsti, kellele meeldib, et tema kehakaalu ja -kuju üle pidevalt negatiivset vahtu üles klopitakse?

Teine asi oli mu kaalutõus, mis ka mu perearsti muretsema pani. Ta saatis mu hoolitsevalt endokrinoloogi juurde. Teisel pool lauda istus minuga umbkaudu samas mõõdus naine ja analüüside vastuseid kommenteerides küsis lahke naeratusega minult ühe väga olulise küsimuse:

“Kes ütles, et me kõik peame olema ühesugused?” Mis on tegelikult ideaalkaal? Tegelikult me kõik oleme erinevad, oleme loodud erinevaks ja nii ongi ju hea. Jajaa, muidugi oleks see arstitädi pidanud mind korrale kutsuma, nina kehamassiindeksi tabelisse suruma ja näpuga viibutama, et tuleb maha võtta, trenni teha, dieeti pidada ja tervislikult elada. Aga ta ei teinud seda. Mitte midagi neist eelpoolmainitutest ei tulnud kordagi jutuks. Kes ütles, et kõik peavad olema samast mudelist ja sama vormiga ja siis ongi kõik hea ja tervisele parim? Kas see mitte pole suhteline just oma kirevuses nii nagu see on? Tema jutt oli ehk füüsilisest ja meditsiinilisest seisukohast ebaarstlik. Aga tema jutt oli ihu ja vaimu vajaliku tasakaalu loomise ja säilitamise seisukohast ülioluline. On asju, mida pole nii lihtne muuta. Ehk on neid isegi võimatu muuta.  Üks on lühem, teine pikem, üks on kleenukesem, suisa kondine, teine suurem ja kui see inimene, just nii nagu ta on, ise enda sees ja iseendale otsa vaadates tunneb end hästi, siis just nii ongi hea. See tunne kaalub üles paljud asjad, mida ehk meditsiiniliselt peaks korrigeerima. Iseendaga sõber olemine on see, mis viib edasi. Ja hea sõbraga saab ikka ju nalja ka visata. See on igati eluterve. Seega prügimäele need mõõdulindid ja kaalud, kui need numbrid seal Sulle ei meeldi. Ja kellegi teise numbrid pole Sinu asi. Ja Sinu numbrid pole kellegi teise asi. Seepeale meenub mulle alati lastehaigla tittede osakond, kus ärevuses emad kramplikult lapse elulisi numbreid kippusid jälgima ja võrdlema – “teie, ema, vaadake ja jälgige oma last, mitte numbreid”. Lihtne öelda, raske teha, aga just nii peaks see olema ka enda kehaga. Ole sõber enda ja oma sõbraga. Muretsemisega lood endale raskust vaid juurde. Elementaarne. Fakt on see, kui me end hästi ei tunne, siis hakkame me vastavalt tungivale vajadusel ennast ka liigutama. Olgu see põhjus siis meie kehas, peas, südames või kus iganes. Ilma selge motivatsiooni ja tahteta pole nagunii midagi teha. Kellegi eest dieeti pidada ja trenni teha pole efektiivselt väga võimalik. Nõus? Hea, kui iseendaga hakkama saab. Seega kommenteerida kedagi teist on igal juhul kurjast.

Aga alati saab veel hullemaks minna 😉

“Kuule, kas sa oled jälle rase?” on küsimus, millele ma olen viimase 10 aasta jooksul saanud vastata lugematu arv kordi. Tuttavatele ja mittetuttavatele. Kodus, külas, tööl, lõbustuspargis. Mingil hetkel, kui Vanc oli paariaastane, lisandusid ka õnnesoovid mu oletatava näilise raseduse aadressil. Teretuttav, kes ise oli lapseootel, tuli uurima, kaugel mu rasedus on. No ma ei ole rase, ausalt. Et kas ma olen kindel? Muidugi olen ma kindel. Või et äkki olen ma enda teadmata rase? Pühast vaimust? Ebamugav olukord mõlemale. Pisitasa läks see laine üle, aga meie naabermaja aktivistist pensionäritädi ei kavatsenudki alla anda, sest tema teadis, et ma olen rase. Ma võisin ju tagasi ajada, et ei, ma pole. Kui ta minu käest infot ei saanud, hakkas ta peedistama Tannut. Urkis, et kuule, kas sa saad varsti väikese õe või saad sa venna, kas emme juba teab, kumb tuleb. Vaene Tan ei saanud mõhkugi aru ja tuli minu käest uurima. Ma oleks võinud ju minna tädiga õiendama, aga mulle tundus kasulikum 7aastasele lapsele selgitada, et vahel mõned inimesed on elava kujutlusvõimega ja neil on asjadest oma ettekujutus, mis kuidagi tegelikkust ei kajasta, aga neil pole aega ega tahtmist sellest aru saada. Naabritädi jaoks olin ma rase julgelt üle aasta. Aga ikka veel ei saanud tulla varbaid uurima. Jube jama küll.

See oli see aeg, kus ma õppisin pahameele tundmise asemel lolle nalju tegema, sest ei, ma ei ole rase, polnud piisav vastus ja sellist asja selgitada on nõme. Põhjendada ja õigustada enda olemist ja purjes kõhtu on nõme. Ja kui EI pole piisav vastus, siis palun väga! Kas ma olen rase? Ei, mul on uus töö, ma olen rasedate modell ja ma ei tohi sentimeetritki oma kõhust kaotada! Kas ma olen rase? Jaa, juba viimased 7 aastat! Kas ma olen rase? Ei, ma neelasin kogemata arbuusiseemne alla ja see läks kasvama. Ei, mul on lihtsalt palju asju taskus. Kuule, sul on selline kahtlane kõht ees…? Eee, ja kus see mul olema peaks, selja taga? See oleks ju veel imelikum? Jne. Jne.  Jne…

See modellijutt on kõige suuremaid imestusest punnis silmi esile kutsunud. Olgu see minu väike rumal viis asja üle irvitada, sest no kaua võib?! Ja mida teha veel siis, kui sa kogu hingest tegelikult ihkaksid rase olla, aga seda ei juhtu ega juhtu, aga küsijad tulevad ikka. Viimasel ajal on mu emal iga telefonikõne jooksul vaja uurida, et noo, kas juba. Aga tema taltsutamatu kannatamatu uudishimuga olen ma õnneks piisavalt harjunud ja elan õiendamata selle üle. Vähemalt ei kobise ta enam eriti mu kilode üle. Ju neid on aja jooksul kokku nii palju saanud, et enam ei riski. Ikkagi keskmiselt kolme-viie aastaga jälle 10 kilo juures – 60-70-80-90-100. Ma löön massiga. Et peaks ikka püüdlema kitarri ja tšello poole? Aga kui ma olen üks ilus kontrabass? Või trumm? Tsistern? Krokodill? Väike roosa vaal? Merielevant, kelle liikumine kuival, diivanilt üles ja voodist välja on võdisevalt võimukas? Ausalt, mida iganes. Kuivale aetud vaal on vahel väga lõbus olla ja ema saab oma niigi taltsutatud uudishimu endale andeks. Aga vaat juuste jutt ajab mind endiselt närvi. Oii, su juuksed on nii õhukeseks jäänud! Vanasti oli sul ikka palju rohkem juukseid. Mis ma siis nüüd selle infoga teen? Kleebin endale juukseid juurde? Äkki piisab sellest, et me ise oma kehades ja iseendaga hakkama saame? Kui ma ise end nii hästi tunnen, siis on kõik väga ok. Kui sellega veel nalja ka saab – veel parem.

***

Juba ammu enne seda, kui Andreas mu ellu tuli, olin ma Älinile itsitanud, et kui peaks kunagi juhtuma (ilmvõimatu ime) ja ma mehele otsustan minna, siis saab mu tulevane abikaasa pulmaööl endale kingituse – albumi, milles on ilusas vormistuses ja nappide kehakatetega või ilma, pildid minust endast. See oli üks eriline ja armsalt naljakas mõte, mis mind kunagi maha ei jätnud. Mul olid mu varasema elu fotod ja ma tahtsin kindlasti selliseid ka hilisemast endast. Küpsemast, elu- ja seiklusinäinumast. Ma tahtsin neid pilte iseendast iseendale, aga laisk nagu ma olen, oli mul vaja väga mõjuvat põhjust ennast selles suunas liigutamiseks. Abiellumine oli piisavalt kauge ja naljakas põhjus, kuid ometi saigi sellest lõpuks reaalsus. Abiellumisest. Piltidega läks veel aega 😛

Selleks, et ma ei saaks minema vingerdada, olin ma Andreasele varakult rääkinud, et vaat kui me abiellume, siis ta saab minult ühe kingituse. Oiii, kuidas ta urkis ja uuris. Aga mina olin vait ja itsitasin vaikselt endamisi. See on olnud mu elus vist kõige magusam saladus üldse ja ma ei reetnud sellest aastate jooksul mitte kübetki kuni lõpuni.

Kui me 2016. aasta suvel ametlikult abiellusime, siis polnud mul siin võimalust mitte midagi korraldada. Nukker oli natuke, aga see oli hea põhjus veelgi enam keskenduda pulma teise ja veel tähtsama osa peale järgmisel aastal. See aasta sai mõistagi liiga ruttu mööda ja selle aasta juuli alguses siit kaugelt eemalt Eestis pidu korraldades, kulus mu energia millele kõigele muule. Kuna meil Andreasega mitte kummalgi polnud kunagi varem abielludes olnud poissmeeste ega tüdrukute õhtut, siis see oli midagi, mida toredas võtmes kogeda oleks soovinud. Ma enda osas olin mõtted maha matnud, aga Andreas pidi oma peo saama. Mehed lõid kampa ja nende värk hakkas juba looma. Ja siis küsis kord Urmet, aga mis mõttes mul polegi samal ajal pidu. Peab olema. Nojah. Olgu. Kui tundub, et midagi ei toimu, tuleb ise asi ette võtta? Välk ja pauk ja korraga hakkas kõik toimima. Mina eemaldusin muheledes ja teadsin, et minu naised mind alt ei vea ja vanalinnas kasutatud kondoome ma müüma ei pea. Minu buduaari/aktisessiooni mõte heljus õhus, aga ma ei pööranud sellele liigselt tähelepanu. Piisas sellest, et mõned neist teadsid, mida ma kõige enam ihkan.

Me jõudsime Eestisse ja ainus, mida ma teadsin oli see, et ma pean kolmapäeval kell 13 valmis olema. Eelmisel õhtul sain Älinilt äreva kõne, et kuule, orgunni endale mingi pesu selga, mida näha kannatab. Ja sukad. Et tuleb mingi pesujooga või bikiinimassaaž või ma ei tea mis asi. Kuna Älin teab mind ja mina Älinit, siis ma võisin aimata juba, et nalja hakkab saama. Kuna kõne tuli õhtul ja hommikul oli meil juba täisprogramm muid tegemisi ootamas, siis ei jäänud mul muud üle, kui minna kell kümme õhtul pesujahile otse Selverisse 🙂

Ja siis saabus SEE päev. Hommikune programm oli meil tihe, aga mingil hetkel uuris Andreas, et kas ma tean, mis mind tüdrukutega ees ootab.

“Ahh, mingi bikiinimassaaž või midagi sellist. Ega ma ju ka ei tea veel,” vadistasin ma hooletult.

Andrease pikk irvitav nägu rääkis enda eest. Et mis asi?! Ma tõesti ei teadnud ja see tegi mulle kohutaval kombel nalja. Eks ma siis pärast räägin. Andreasel endal polnud aimugi, et temal endal tuleb õhtul ka täiesti ootamatu üllatuspidu. Küll vist… veidi sündsamas võtmes 😉

Sikutasin pesu selga ja emalt laenatud sukad jalga ning Laura toppis mu kodumaja ees autosse. Mul polnud halli aimugi, mis saama hakkab. Kõige vähem siin elus sallin ma teadmatust, mulle meeldib ette teada kõiki asju, raamatute ja filmide lõppudest kõige muuni. Need ei riku minu jaoks mitte kuidagi elamust. Pigem vastupidi. No et nagu kindlama peale minek. Aga tol päeval julgesin ma usaldada. Laura viis mu Mustmäele. Annika ja Katrin tulid ka sinna ja mulle maaliti nägu pähe. Sellisel kujul elus täiesti esimest korda. No ma võin olla väga naine, aga kõik, mis puudutab naist veel naisemaks muutmist, on mulle suht kauge ja võõras. See on puhtalt mu mamma kasvatuse tulem. Kraanivesi, hambahari-pasta-niit. Kaks korda aastas ripsmetele veidi värvi, oli aastaid mu absoluutne lagi. Kreemid-puudrid? Ausalt, ma ei tea, mida ja kuidas nendega teha ja pole kunagi puudust osanud tunda. Mine tea, võib-olla jõuab see teadmine ja oskus kunagi ka minuni. Aga veel mitte. Igal juhul sain ma endale näkku maalingu, mida ma peeglist vaatasin ja mõtlesin, et sohh, ma võin selline ka olla. Väga tore. Uus varjund mu kirevas olemises 😉

Ja siis viisid tüdrukud mu järgmisele aadressile, millest ma mitte midagi ei teadnud ja korraga leidsin ennast Signe juurest ja mul oli vaja end riidest lahti võtta, sest mulle kallite sekka oli ootamatult juhtunud ka kaameraga Maaris, keda ma veel ei tundnud. Ahh, et siis sedasi?!

Selge. Kui vaja, siis vaja. Riided toolile ja viskusin itsitades siruli. Kaamera hakkas klõpsima.

Huuled kuivasid värvikihi all. Kohutavalt oleks tahtnud silmi sügada, sest nii väga ajas naerma. Ja suu kiskus naeratuses krampi ja kõrva taha. Ok, huhh, lõdevestu! Hinga! Ära hinga! Kui sa ei hinga, siis ära tee nägu, et sa ei hinga või umbes kuidagi selliselt. Tõmba kõht sisse, aga tee nägu, et sa seda ei tee ja oled täiesti vabalt.

Nihutame veidi voodit ja katsetame teistmoodi. Kaadritagused pildid näitavad kõike halastamatu aususega. On kõht, on nabasong, on kõik need üleliigsed kilod 🙂

Ok, proovime nüüd nii ka. Suru puus taha ja selg nõgusaks. Säti koivad istumise alla. Tõsta lõug ülespoole.

Ja tulemus:

Nii, keera ennast nüüd kaheksasse – keha vaatab sinna, nägu tänna. Ja siis ma väänlen seal elu eest nagu rõõmust ogar inglise buldog – olete näinud neid jämedaid sardelle ja kuidas üks sardell suudab vingerdada? Punnitab pead kannika suunas, aga ei paindu ja siis kannikas liigub eest ära ja siis proovib teiselt poolt uuesti, Kõik kordub. Ja su ainsad kelmikad kurvid moodustuvad parimal juhul vaid voltivast nahast. Aga kaamera näeb enamat.

Samal ajal käivad tüdrukud piilumas ja kõrvalt pilte klõpsimas kogu protsessist. “Mina küll nii ei julgeks, aga see on nii äge, et sa julged!” No mida mul julgeda on. Kokkuvõttes on see ju nii loomulik – olla lihtsalt mina ise. Lihtsalt nii imeilus on olla ja iseendast selliseid pilte võluda pole üldse nii lihtne. Ma tavaliselt ei ulatu ennast selja tagant väga nägema 🙂

Niih, nõjatu lohakaselegantselt siia voodi servale. Las see käevõru ripub vabalt. Vot just nii! Ja nüüd vaata siia!

Kus sa läksid? Ikka veel pean vaatama?

Nii, roni nüüd siia põrandale! Ja kui sa oled maoli maas ja fotograaf sulle südamerahus muu seas soovitab: “kuule, pane kõht teisele poole!”, vaat siis on ka see hetk, kui sa lihtsalt kõõksud krampides oma suure kõhu otsas naerda ja mingist meelast võrgutavast olekust ja pilgust ja õigest asendist pole üldse asja. Lihtsalt kohutavat lõbus on ja sa naerad nii, et silmavärv tilgub põrandale.

Ja siis sa kogud ennast, lükkad kõhu teisele poole ja samal ajal kaadri taga püütakse kinni selline hetk:

Ja kaadris

Ja kõht on kenasti asetatud teisele poole nägemisulatust. Märkate? Mind ajab endiselt muigama 😛

Ja kaadri taga. Kõhtu ja naba paistavad kätte?

Ja kaadris:

Ja kaadri taga:

Ja kaadris:

 

Nii, ja proovime veel seda kurvide otsimise värki? Vabalt! Vinti juurde veel? Igatahes! Proovime Laura pisikese musta kleidiga ka. Õlg alla ja taha. Küünarunukk alla. Teine käsi puusale. Ei, ülespoole. Liiguta küünarnukki ettepoole ja lükka see puusapool taha ja teine nii eemale, kui saad. Kurvid! Kurve on vaja! Kurvid? Need vallatud kurvid? Kui su keha on ümar nagu loksuval vaalal, siis pressi palju tahad seda puusa endast eemale, seda kurvi selle püstasendis silindri seest vertikaalis kätte ei saa. Tsisterni ainus kumerus käib ikka vaid ühtlaselt ümber tema ja klassikuid tsiteerides jõuab enne võileiva ära süüa, kui ringi peale saab. Pildile sättimine on aga sentimeetrite mäng.

Vaid väike nihelemine ja värelus võib muuta tervikut tohutult ja tsisterinist saab kõikide tsisternide ema. Või vastupidi, tsistrenist saab võimas voolujooneline lumememm. Aga kuidas? Näed, õige nurga, valguse-varju, asendi ja mille kõige koostööl on kurvid ju täiesti olemas. Ka suurel silindril. Kes ütles, et ei ole?! Nii mahlane, et ise hakkad ka uskuma, et see kõik on päriselt sinu sees olemas. No ongi, aga seda on hea näha. Päriselt. Olgu olukord pildil kuitahes kavalalt sätitud, see on päris. Kui kaamera näitab seda, mis on ilus ja hea, siis ta ei saa ometi valetada! 😉

Ja see kleit oli ikka hea! Teeme sellega veel midagi? Signe imeilusas kodus on hulgaliselt võimalusi.

“Oot, tee seda asja uuesti!” Ma olin hetke varem diivanilt maha ronides kergitanud veidi oma allarulluvaid sukki. Tegin uuesti. Saime pildi ka 😉

Ja maiuspalaks ootas mind piimavann! Ma olin küll pool tundi varem irvitanud, et mis seal ikka täita – võtan klaasi vett kaasa ja sukeldun. Uskusin tõsimeeli, et täidan iseenda ja klaasitäie veega vanni pilgeni ära. Aga vann osutus oodatust suuemaks. Sel ajal, kui vann veidi veel täitus, käisid tüdrukud maja ees metsas lilli korjamas. See oli põnev ja lõbus ettevõtmine meile kõigile. Ma ei tea, kuidas teie vannis käite, aga ma polnud enne nii lõbusalt ja suure seltskonnaga veel vannis käinud ja fotograaf ei olnud enne sellisel kujul asja ka katsetanud. Kaadritagune nägi ühe nurga alt välja nii (ülejäänud ruum oli täis mu elevuses naisi):

Ja mina seal soojas värkselt nopitud lilledega piimavannis olin iseenda jumalanna kogu oma kindluses! <3

Lisaks sellele, et see kõik oli nii tohutult lõbus ja me naersime vist pea kogu aeg ja vahel ka pisarateni, oli see ka nii oluline ja hea ja eriline kogemus. Teistmoodi. Intiimsus, kus sa vaikselt fotograafiga asjatad ja sätid, puudus. Aga ometi oli selles kõiges vägagi sees see intiimsus ja hubasus ja toetus ja lugupidamine, mis meie naistekambast õhkus. See oli veel võimsam tunne. Tuima teeme-kähku-need-pildid-ära asemel sai ainuüksi juba sellest sessioonist üks ilmatuma ilus kogemus ja mälestus. Aitäh, mu naised, kes te mulle selle kingituse tegite! Kõik teie, kes ta ise kohal olite ja ka teie, kes te kohal olla ei saanud. Krt, silma kiskus praegu hardusest märjaks! Aitäh, Maaris Puust, kõigi nende imeliste ilupiltide eest, mis ma edasisse ellu sellest hetkest kaasa võtan! See oli üks väga oluline verstapost taas.

Maarise kontaktid ja tegemised leiab nii tema FB lehelt SIIT kui ka kodukalt SIIT. 🙂

 

Kahtlemata ei sobi selline üllatus kõigile, mõni vajab palju pikemat sulamise aega ja mõnele ei sobi see üldse. Aga ausalt, leidke see koht ja aeg ja hetk, et jääda pildile. Silm ja kaamera, asend, valgus-vari, selle kõik saab teie kasuks tööle panna. Ausalt! Muidugi ei pea ennast paljaks kiskuma. Mina tõin enda näited hetkel vaid selleks, et te usuksite, et ka just seesuguse keha ja kõigi nende puuduste ja üleküllusega saab pildile jääda usutvalt kaunilt. Just nii, et aastate pärast vaatad sa just neid pilte iseendast ja ütled:

“Vaaauuu! Milline püss ma olen olnud! Ja see püss on minus endiselt alles! Juhhuu!” 🙂

 

Ma olen mitu aastat jälginud erinevate Eesti fotograafide tegemisi. Eriti just buduaari- ja aktisessioonidele keskendunud fotograafide postitusi ja galeriisid. Just Eesti, sest meie kultuuriruumi nägemus, käsitlus ja tulem asjast puudutavad ka mind otseselt. See on meie igapäevane reaalsus oma vürtsi ja särtsuga. See, kuidas me näeme ennast ja kuidas nähakse meid.

Järgnev jutt ei ole kindlasti üldistus kõigi Eesti sellelaadsete fotograafide tegemiste kohta. Räägin neist, kes aktiivselt tegutsevad ja olnud pikalt minu vaateväljas. Räägin üldisest suhtumisest, mis minu meelest on valitsev.

Ja mida ma näinud olen? Lademes kauneid pilte pea alati trimmis ja ilusasti sätitud nõtkelt voolujoonelistest väänduvatest kehadest. Materjal, mida avaldatakse on hoolikalt laitmatu. Kahtlemata on seda kõike ilus vaadata, aga ma olen oodanud ja otsinud neid lihast ja luust naisi, keda ma näen iga päev enda ümber. Ma tõsimeeli tahan näha kõige tavalisemaid erilisemaid naisi ka neil piltidel just nii nagu nad on, et teada ja tunda, et see ongi meie normaalsus ja igapäevane elu, mitte see osa elust, mida ma endale ei taha tunnistada ja näha. Kõigi nende nurkade, muhkude, mõlkide, kortsude, ülekilode, püksivärvlist ülepunnitava päästerõnga ja ebakindlustega naisi sooviksin ma näha kõigi nende näiliselt vaid siledate ja siredate kõrval ka. Oma eheduses. Ilusas võtmes, aga siiski arusaadavalt ja julgelt keskmisest inimesest meie ümber. Neid nagu pole? Ma olen väga kindel, et tegelikult käivad ka nemad kaamera ees, aga need pildid ei kipu jõudma FB, blogisse, kodulehe galeriisse. Miks? Sest nende naiste pildid on rangelt privaatsed ja luba näitamiseks pole? Häbelikkus? Häbi? Või on asi pigem selles, et meie peades on fikseerunud, et me endiselt ihkame näha vaid mingi ettekujutuse najal laitmatus vormis keha ja kõik, mis pole graatsiliselt habras, lihastes ja silesale on groteskne ja sobib vaatamiseks vaid teatud teistmoodi huvigruppidele ning pimedas ja teki all? Juba sõna “vorm” ise määrab eesti keeles meile justnagu piirangu – see on midagi, mis on vormis, vormistatud. Justnagu 80-, 100- või 180+kilone naine ei ole vormis? See on ju tema vorm, tema kehal on samamoodi tema oma keha vorm. Nii nagu ka 45-kilosel ja pisemal inimesel. Nii nagu 150 sentimeetrisel ja 2-meetrisel.

Mingil hetkel otsisin ma nimme siis suuremate naistega pilte, sest ma tahtsin näha, kas elu me ümber on tõesti nii tehtult kõver. Et on nagu on, aga näha saame, tahame, tohime me seda ainult nii nagu see peaks kellegi trendilooja meelest olema? No et kas endiselt on siis liikvel see mõte, et suured naised olid vaid Rubensi haiglane huvi ja teema? Mäletan seada arvamust enda keskkooli ajast. See ärritas mind juba siis. Teine asi, mis mu kulmu on kergitama pannud, on lubadus kliendile, et ta ei pea oma paari lisakilo pärast muretsema ja pildistamist edasi lükkama, sest need paar kilo saab kerge vaevaga pildil “ära kaotada”. See on muidugi tore, aga kui paari lisakilo asemel on 10? 20? 40 ja enam lisakilo? Ka kõigi nende kilode ja muude ebakindlustega inimene ihkab ennast pildil näha nii, et ta iseendaga rahul on. Näha nii, et kui ta kinnitust vajab, siis ta selle ka leiab, et just nii ongi kõik kõige paremas korras. Seesuguste pildistamiste kogemus peaks alati olema võimalikult eneseusku tõestev. Ja osana suurest protsessist on see enamasti ka võimalik. Lihtsalt teadmisi, oskusi ja sättimist on vaja ehk enam. Olulise komponendina tuleb selles kõiges mängu aga ikkagi keskkond ja ühiskond. Normid ja ideaalid, ootused ja unistused. Kui realistlikud need on? Kui toetavad? Kui ausad?

Milline on see pisike maailm meie ümber? Ma julgen väita, et see on kehavaenulik. Loomuliku olemise vaenulik. Ja mis on selle kasutegur? Veenda inimesi endaga mitte rahul olema ja parema poole püüdlema? Kelle jaoks? Enda? Teiste? Maailma? On see vaid äri? Oleme me kuidagi ära nõiutud?

Me elame justnagu tervislikkuse poole püüdleval, sportlikul ja toitumisteadlikul ideaalse keha kultuse ajastul ja suur keha, mis sellest, et meie ümber on rohkem suuri ja suuremaid kui trimmis kehasid, siis ikkagi on suur keha paha. laiskuse, ebatervislikkuse, halva iseloomu näitaja ja olgu omaette? Tehku endaga tööd ja muutku ennast? Tervislikkus on vaid füüsilise keha teema? No ei ole ju. Tasakaalus on asi? Muidugi on, aga rõõm ja hea tunne enda üle ei saa oodata tulevikus ja kusagil tingimuste taga vaid nüüd, siin ja praegu, kohe! Enese armastamine ei saa olla tingimuste taga lukus. Aga ikka püüame me teha näo, et alustama peab tervislikust olemisest, mis algab kehast, mis siis nagu võluväel ravib terveks ka hinge?

Kelle jaoks me seda teesklust etendame? Iseenda jaoks ju mitte. See pole ammugi tervislik lähenemine iseendale. Meie kõigi asi on tunda ennast oma kehas hästi, tunda enda üle rõõmu ja seda ei saa sundimisega ja näpuga näitamisega. Kus on kõik naised tänavalt, kellele elu ja loodus on andnud tugevama raami ja kohevama kesta? Minule selliste naiste pildid silma ei ole jäänud. Need on rangelt erandlikud ja imbuvad vaataja ette väga ettevaatlikult, olles kohe valmis lahkuma, kui need kedagi visuaalselt häirivad? Või on naised arglikud ja häbelikud ja fotograafidel ei õnnestu neid veenda oma pilte avaldama?

Kui meie oma fotograafide säärased sessioonid ei leia pea kunagi kajastamist, sest me tahame näha enda ümber ilu ja ilu võrdub saledus, sest ainult sale on terve ja hea?

Otsisin veel ja otsisin kaugemalt. Leidsin välismaa lehtedelt seda ja teist, leidsin ka väga ilusalt kujutatud suuri ja veel suuremaid naisi. Enne ja pärast pilte mitte nii väga. See vist on liialt groteskne “klassikalise” iluarusaamaga nägemismeele jaoks? Ja kui juba suur, siis peab see naine olema ka XXL koguses volüümikalt võrgutav ja tõepoolest kurvikas ja selline mahlane amps. No, et on kust kinni haarata või nii. No ikka kohe rõõõhutatult kurvikas. Et lihtsalt niisama nii olla pole ikkagi päris ok? Või et kui sul puudub üks oluline kvaliteet, siis tuleb millestki muust kähku asenduskvaliteet luua? Kindlasti on olemas ka selliseid õnnelikke enesekindlaid naisi, aga mida peab tundma naine, kes on suht siledalt ümar ja tema keha ainsad kurvid moodustuvad pealael, lõua ja põlve ja küünarnuki otsas ja jalalaba tagumises osas? Või ka vastupidi, kõhnuke naine, kelle teravad luud-liigesed nahka torgivad? Me kõik oleme imeliselt ilusad ja erilised. Igaüks omal viisil ja arusaadava, et me kõik soovime pildil näida veel ilusamad, sest pilt on vahe vahend, mis me kujutlust endast võimsalt toidab. Ahh, et ma olen selle nurga alt ja sedasi selline? Seda on vahel ehk isegi väga vaja teada, et eneseusku ja -armastust toita.

Mida ma ütelda soovin, on see, et naised, mehed ka, kui te kõhklete, siis rääkige oma hirmudest, muredest, helladest kohtadest ja ka ootustest ja soovidest pildile jäämise osas. Sulle ei meeldi su varbad või põlved? Pane sokid jalga või palu need pildilt välja jätta. Meil kõigil oma nõrgad ja hellad kohad. Sa ei meeldi endale mingi nurga alt? Räägi sellest, räägi kõigest, mis Sulle muret teeb ja samas ka sellest, mida sa näha ihkad! Ma olen absoluutselt veendunud, et imeilusaid pilte saab teha nii telliskivist kui ka 300+kilosest inimesest. Alati leidub midagi, milles ja kuidas seda ilu tabada. Ja isegi kui sel hetkel tundub see kõik nõme, tobe või suisa kole, siis võib-olla mõne aja pärast on sellel kõigel sootuks teine väärtus?

Fotograafidele, kes inimestega töötavad ja nende soove püüavad pildile püüda, tahan ma aga südamele panna seda, mida te arvatavasti ka ise teate – teie tabatud ja loodud pildid loovad ideaale ja arusaamasid ilust ja elust. See on mingis mõttes suur vastutus ja kindlasti tähtis ülesanne, millise tunde inimene endaga sellelt sessioonilt ja teie tehtud piltidega edasisse ellu kaasa võtab. Keda mõjutab see vähem, keda mõjutab väga tugevalt. See, mida ja kuidas te näitate, tähendab nii paljude jaoks väga palju. See on ajakapsel, millel võib olla väga suur mõjuvõim. Pisitasa võivad teie pildid veenda paljusid ebakindlamaid, et tegelikult on neis olemas nii paljut, mida pühitseda ja mille üle rõõmu tunda. Ja samas võib ka väga kerge vaevaga sellele kriipsu peale tõmmata. See on õhuke, aga imeilus jää, mis kannab, kui seda kenasti hoida. Aga veel enam oluline piltide tegemisest on see, kas ja kus ja kuidas neid presenteerida.

Ma usun nii väga, et reaalse olukorra normaliseerimine täna, siin ja praegu ja igal järgmisel päeval on oluline. See on oluline, et meie hing saaks meie kehas tunda end kindlamalt. Olla nii nagu me oleme ja tunda ennast just sedasi hästi – see on oluline. Kui meil on meie endi sees ja iseendaga hea, siis on ka maailm me ümber parem paik.

***

Ja nüüd arvake ära, kui palju ma sain selle peo ja sessiooni järel Andreasele oma “bikiinimassaažist” rääkida? Midagi ei saanud, sest see oli ikkagi üllatus, mis pidi enne valmis saama. Ja kõik minu sõbrad, kes asjast teadsid, hoidsid minuga koos seda saladust. Ja kui pildid saabusid… siis ma alguses mõtlesin, et ei ole midagi. Enne ei näita Andreasele midagi, kui album ka valmis saab, aga ei, ma rohkem enam ei suutnud. Ja tema rõõmustas nende üle samavõrd kui mina. Ja selle loo kirjapanemise osas oli mul samuti tema pidev ja tugev toetus. Sest on temagi siin oma maanurgas näinud tervet suurt hulka naisi, kes on oma kehas kurvad või õnnetud või ühiskonna poolt pealesurutud iluideaalidesse mitte mahtudes haavunud või alla andnud. See on nii kohutavalt julm ja vale ja kõik meie ümber algab ju ometi meist endist, meie seest. Ja ilusad pildid iseendast on üks võimalus iseendale muuhulgas ka kinnitada, et ma olen imeline inimene ka väljastpoolt kõigile oma tegudele lisaks 🙂

Lõpetuseks veel üks hell hetk – pulmapäev! Need, kellele see teema korda läheb, soovivad vast igaüks, et sellest päevast jääksid mälestuseks ka imelised pildid. Ja kui reaalses elus näedki sa välja selline, mitte lihtsalt suur vaid korraliku raseda kõhuga mitterase – kusjuures kleiti mahtumise nimel on mul seljas juba tugevalt korrigeerivad kõrge värvliosaga püksid, mis veerand kannikast turjani rullivad… 😛

Siis kohale jõudes puhkab silm ja meel just seesuguse pildi peal. Aitäh, imeline Stina Kase, meiega ausalt ja eriliselt imet tegemast me elu ühel tähtsaimal päeval! Need on ühed kõige imelisemad mälestused me senises elus, mis Stina ja ka mu kalli sõbra Liina abil kinni ja pildile said püütud.

Igaks juhuks ja uudishimu rahuldamiseks pistan siia ka enda keha tehnilised andmed:

vanus 40

sünnitanud 2 last, millest on minu kehale mälestuseks jäänud mõned venitusarmid, kõhulihaste diastaas ja väiksema rusika suurune nabasong, mis ootab oma aega.

6,5 aastat katkematut imetamise staaži

100 kilo

keha silindri ümbermõõt erinevate nurkade alt suht ühtlaselt 120 cm. Kõik on oma, midagi puudu, üle ja võõrast pole.

rinnahoidja number 95-100C

püksid XL või XXL, rõivanumber olenevalt mudelist, tootjamaast, tootjast ja olukorrast 44-48

juuksevärv pole oma ja muutub pidevalt

kingasuurus enamasti 41 või 40, saapasuurus 42.

Midagi veel? IQ nr ei tea, aga keha koostöös vaimuga omab kahekordset kõrgemat haridust, on abielus ja elu ja iseendaga täiesti rahul.

 

***

Minu Ameerikas elanud vanavanaema oli selline tegelane, kes lõikas kõikidel fotodel enda alakeha välja, sest talle “ei meeldinud näha, kui paks ta on” – vot sellise ilu- ja kehasõnumiga kodust ma tulen. Aga ometi olen ma osanud endaga üsna sõbralikult läbi saada ja selle üle on mul väga hea meel. Kohe väga, kui ma täna sellele siin selle pika jutu lõpus otsa vaatan. Minu keha on päris kindlasti mu kindlus. Ta on mu kodu ja ta on mu tugisammas, minu kindlustunne.

 

Hoia ja armasta ennast! Sa oled just nüüd ja iga hetk nii nagu Sa oled Sina ise. Ja nii ongi kõige ilusam, heam ja parem! <3

 

Armastuse ja austusega

 

Eva

Esimene jää

See hetk, kui sa jooksed viimasena elu eest auto suunas, sest kahe tüübi esimese tunni alguseni kõrvalkülas on veel vaid 9 minutit aega ja leiad autos stardivalmilt ootava seltskonna asemel kolm õnnelikku tüüpi hoopis raginal jäätunud porilompi varvastega toksimas. Kõik kolm. Aega maa ja muna! Ikkagi selle talve esimene jää!

Hilinemise eest oleks kummagi lapse eest trahv 20 raha, a keda see huvitab, kui maailm selliseid lõbustusi pakub. Elu on imeline!

Poisid jõudsid kooli 1 minut enne algust. Tagasiteel, jälle me oma linnas foori taga passides, teatas Andreas täiest tuima torinaga kellanumbrit 08:18 passides:

“20 minutit tagasi olin ma alles voodis pikali.”

Ta vist tahaks edasi magada?

Või alles magab?

Ja mina naeran nii, et pisarad voolavad.

Esinduspildi otsingud

Eile saabus kätte see hetk, kui mu mõttes kantud plaanidest hakkas korraga reaalsus läbi rebima ja ma taipasin, et no nüüd lähebki päriselt asjaks.

Mul oli vaja cv juurde haakida endast mingi vähegi esinduslikum pilt ja ma sain albumites sobrades ja lootust kaotades aru, et kogu mu elu on viimased aastad olnudki üks lõputa kino. Mitte, et see kinovärk tore pole olnud 😛

Minu ainus kriteeriumile vastav pilt on vist lastehaigla töökaardi jaoks tehtud foto aastast eeee 2013? Koooohuuuutaaaav, hihiii! Ja seda ma ei saa ju ka lisada, sest sellist soengut ja juuksevärvi ei plaani ma lähema 20 aasta jooksul uuesti kanda.

Või on täiesti ok veendunud elegantsusega lisada mõni kõrvadega pilt oma üsna tõsiseltvõetavale ametlikule eluloole? No et siis nad teavad juba ette, millega riskivad? Näiteks see pilt jääb mulle juba väga mitmes kord ette. Ei sobi või? Näitab, et mu ema on viisakas inimene ja kannab rulle ja puha. No et… parandamatu – võtke või jätke!

Oleks ju aus võte. Selline olek on minu puhul juba täiesti normaalsuseks kujunenud. Aga ma vist peaks püüdma ikkagi kohaneda üldiste normidega veidi? Vähemalt alguses ja sissejuhatuseks. Edasi läheb nagunii jälle kinoks ja tuleb loota tööandja huumorisoolikate taluvusele. Aga noh, alati tuleb jääda iseendaks ja juba ma triivingi selle mõtte juurde tagasi.

Aga lappan ikkagi õrnas lootuses veel veidi edasi. Natuke on ehk veel lootust näida normaalne. Hmm, huvitav, mida arvaks tööandja, kui ma lisan cvle sellise suure lapsesõbra pildi? Aitäh Laura, laenulaste eest! Lasteõendust ja imikute hooldamist õpetades sobivad pildile ju ka lapsed. Kinnituseks või nii, et ma mõnda isendit ikka oma elus ka näinud olen? 😉

Ei? Mnjah. Tundub, et mu kõige soliidseimad pildid on üldse siilikaga. Võib-olla peaks siis lihtsalt soengu kaasajastama? Ja tegelikut on mul hetke üsna talutav pilt ka passis, roosa peaga, aga kust iganes ma seda pilti ei otsi, siis ma ei leia seda me riigi internetiajastu bürokraatiarägastikest üles. Kahju.

Hmm, aga see on ja täiesti soliidne pilt? Ja täitsa mina kohe.

Jätsin selle pildimõtte ööks selginema ja hommikuks oli asi klaar!

Teate, vahel on kohe turgutav selline tagurlik protsess enda sees läbi teha ja iseennast taas sügava veendumusega üles leida. Elu on krdima lühike ja elada seda kellegi jaoks meeldimiseks ja sobitumiseks on lihtsalt nõõõme. Et peaks mahtuma kasti? Näiliseltki? Mitte iial!

Seega läks mu eluloo külge see pilt:

See, et ma hetkel punane pole, ei tähenda midagi. Aga väljendab ta kõige tabavamalt mu sisemist põlemist ka välispidiselt. Ja kirjalike faktidena lisasin ka need värvikad elemendid reaalsusest, mis alguses kõrvale jäid, sest kui ma ei kõlba nii nagu ma olen, siis polegi vaja, siis ma ei taha ju nagunii, sest ma ei kavatse hakata kedagi teist etendama kui iseennast. Ja see, kuidas ma ajas kujunen ja muutun, seda ei tea isegi mu haldjast ristiämblik. Kirjutan ja joonistan ja mõtlen ma ju ikka edasi iseenda moodi. Seega, ei mingit lõhestumist. Lihtne! Uhh, kui hea on olla!

Ja nüüd siis ongi päriselt ka nii, et me kolimegi Eestisse ja ma hakkan hoolega tööle ametis, kuhu mu süda mind kõige enam kutsub. Juhhuu! 🙂

Soome sada ja seened

Mulle tundub kuidagi, et kõik räägivad ja elavad viimastel päevadel kaasa Soomele. No ma siis ka. 🙂

Täna on ka mul natuke tähtis päev, sest täpselt 26 aastat tagasi astus mu jalg esimest korda Soome pinnale ja mul oli sel ajal tunne, et ma olin tuttavatest-sõpradest kõige viimane, kes kunagi veel Soomes käinud ei olnud. Muidugi polndu see tõde, aga 14aastase maailm on kord juba üsna mustvalge. See, et ma selleks ajaks Aafrikas ja kaks korda teisel pool põhja polaarjoont ja kus kõik veel käinud olin, ei omanud tähtsust, sest Soomes ma ju polnud käinud. Mõelda vaid, tol aastal sai Soome alles mittemidagiütlevaks 74aastaseks ja Eestis oli käibel endiselt veel rubla ja me olime telekast kogu elu näinud, milline see Soome on, nagu unelm ja unenägu, aga oma näpuga katsuda polnud ma seda veel saanud 😛

Läksime laulukooriga esinema, kõik hirmus elevuses… ja siis kõlas bussis raadiost uudis, et Freddie Mercury on meie seast lahkunud. Ta suri küll poolteist nädalat varem juba, aga ju sel ajal liikus info kuidagi palju aeglasemalt. Ja siis me kõik koos nutsime seal bussis enne imelises kaljukirikus esinemist. Enamus polnud Freddiest kunagi varem kuulnudki, aga nutsime ikka. Sest jube kurb oli, et keegi kuulus mees, keda me ei teadnud, ära suri. Pubeputukate massihüsteeria esimene ilming minu elus.

Pikalt Soome ringreisilt ostsin ma elu ühe ja ainsa originaalhelikassetti – Bryan Adamsi värske albumi oma, Emale viisin mitmest vinüülplaadist koosneva Mozarti parimad palad ja mul oli saapaid vaja! Ema oli mulle kaasa pannud raha, et ma saaks endale saapad osta, sest Eestis ju polnud mingitki valikut. Neid samu nahksaapaid kandis ema veel mõni aastat tagasi lund rookides. Head saapad olid. Kassett nii hea ei olnud, sest keris kohe esimesel korral vahele, voltis lindi peenikeseks lõõtsaks ja makist välja võttes lõikus katki. Ma usun, et Bryan laulis ikka sama nunnult selle helikandja peal, lihtsalt minu suur raha oli tuulde lennanud.

Ja kui ma Soomest lõpuks tagasi Eestisse jõudsin, selgus, et meie totaalsest jobust füüsikaõpetaja oli mulle trimestrihindeks vahepeal kiusust kahe lajatanud. Mitte teadmiste, vaid krt teab mille pärast. Ja kui 9. klassi trimestrihinnetest üks on juba kaks ja kevadel ootavad nende kahe esimese kolmandiku hinnete põhjal keskkooli sissesaamised, siis unusta ära! Karjalaut ja kartulivõtt on parimal juhul Su tulevik, preili! See hindeinfo tuli nagu välk selgest taevast mu jaoks hetkel, kui ma sadamas sooja autosse istusin, et koju kingitusi laiali jagama sõita. Siis selgus ka, et laulukoori ma minna ei tohi enne, kui olen füüsika selgeks saanud. Mujale ammugi mitte.

Aga meil oli kohe reede õhtul koolis ootamas disko. Appi… mäletate, kui popiks said korraga 90ndate alguses koolide tantsupeod? No vot, mujale mind nagunii ei lubatud, kuigi KÕIK käisid, aga oma kooli turvalisele peole ei lubatud mind füüsikahinde pärast. Aga ma tahtsin ju minna. Ma pidin sinna minema. Mamma seisis isa püksirihm käes uksel ja ema õiendas niisama ja kui siis helises telefon ja keegi emale helistas, siis kargasin ma uksest ühe ropsuga välja ja jooksin mäest üles ja sain kohe bussile. Nutsin ja värisesin seal kollase nr 36 Ikaruse peal ja mõtlesin endamisi, et kõik need inimesed vahivad mind ja mitte keegi ei küsi, miks ma nutan ja mis juhtus. Arusaadav, et ma oma lugu neile ei tahtnud rääkida, sest olin ma elus esimest ja viimast korda kodust putku pistnud. Aga no nii teoorias, miks ometi keegi ei uurinud, mu käest, sest kell 9 õhtul pimedal ajal võib ju mida kõike juhtuda. Peole ma ei läinud. Kartsin, et vanemad tulevad mind sealt otsima ja se eoleks eriti mark olnud. Redutasin poole ööni pinginaabri politseinikust naabri juures ja mingi kell viis ta mu lihtsalt koju tagasi. Andis pidulikult vabal ajal vormi riietatuna mu emale üle, et ma nii palju riielda ei saaks. 😛

Vot selline, kergelt pöörane ja suurte järellainetustega, oli minu elu esimene reis Soome aastal 1991. Nagu mu elus ikka, lahenesid kõik mu probleemid ootamatult. Ja Soome, sinna jõudsin ma elu jooksul veel sadu ja sadu kordi. Isegi elama ja õppima mõneks aastaks. Mulle Soome meeldib. Ja mämmi ja Runebergi kook ja sadonkorjuujuhlat ja tuhat muud pisikest ja suuremat asja. Palju õnne, Soome ja kõik mu sõbrad soomlased 🙂

 

Meie Švetsi raadiod täna Soomest ei räägi. Nemad räägivad hoopis Donaldi avaldusest Iisraeli kohta ja juba mitmes kord sellest, et minu kõige lemmikumal bändil, Green Day, on  täna 30. sünnipäev. Ma küll ei tea, kust nad selle info võtavad, sest bänd moodustus juba 86. aastal, aga no kui pidu, siis pidu. Meie oleme endiselt kõik ütlemata noored ja vitaalsed! 😛

Isade päev

Minu isa

Ma olen miskipärast viimased ööd olnud üsna unetu. Täna tuli uni alles kell 6 hommikul. Selle aja jooksul und oodates vedasin end korduvalt voodist välja, et mõtted mu eest hommikuks plehku ei saaks panna. Kirjutasin. Joonistasin. Leinast ja kuidas see pisitasa saab asenduda suure soojuse ja rõõmuga. Nii vana olen ma juba küll, et ennast tunda – kui ma inspiratsioonisädemel ja mõttetähel kohe sabast kinni ei haara, siis võib nende järgmine saabumine minu juurda juhtuda alles väga palju aega hiljem ja ei kunagi enam nii nagu see oli just sel hetkel. Mäletan, kuidas mulle oktoobrilapsena avaldas muljet keegi hull punaluuletaja või -kirjanik, kes oma punkrihämaruses ideedetulvas oli täis kirjutanud kogu lipendava tapeedi. Meile näidati sellest vist fotot, sest see on mul alati silma ees olnud väga selgelt. Vahel on mul kohe kahju elada üürikorteris. Ja juba lapsena ei osanud ma arvata, et tapeedile kirjutamine oleks kuidagi hull. Käepärane paber ju?!

Need tunnid, mis ma magada olen saanud, olen näinud unesid. Hulle ja seikluslikke. Ja miskipärast on need viimasel ajal kõik olnud seotud mu isaga. Eile käisin ma temaga laulupeol, mida pole veel vist toimunud ja Hispaanias, sadamalinnas, kus ma kunagi käinud pole ja sain tema käest pisikese roosa maja võtmed, et sinna kolida. See pisike arbuusiroosa hubane maja asus kõrgel mäe otsas kitsa tänava ääres ja ma armusin sellesse esimesest hetkest. Valgeks võõbatud aknaümbrused andsid nii palju valgust juurde sellele väikeste aknaruutudega majale. Mulle meeldivad valgus ja värvid. Rääkisin eile päeval oma unedest Andreasele ka. Ta muigas, et ehk siis peaks minema sinnakanti asja uurima.

Täna, need vähesed tunnid, mis ma unemaal käisin, istusin ma suurel kollasel kaarja seljatoega mugaval puupingil suure tuules sahisevate lehtedega puu all. Istusin seal isaga koos ja me jutustasime. Ma ei tea, millest. Aga see oli hea uni. Kõlgutasin seal jalgu pingiserval ja mäletan nii selgelt, kuidas tuul mu nahal, juustes ja kleidisabas mängis.

Isa on ikka hooti unedes mu juurde tulnud ja need uned on alati olnud ilusad, helged ja vahel ka väga põnevad, täis äksjonit ja tagaajamist. Ma ei ole ammu temaga enam rääkinud. Enne Andreast rääkisin ma temaga üsna sageli. Tema äkiline enneaegne surm jättis meie kõigi sisse suure augu, aga minu unedes on ta alati väga elus ja kohal. Ma ei ole kunagi ta peale unes pahane või kurb olnud, et miks ta sedasi ära läks. Unedes olen mina ikka nii vana nagu ma olen ja tema nii vana nagu ta praegu oleks ja elu lihtsalt läheb edasi mingil uuel ja teistmoodi viisil. Paralleeluniversumis. Unekunigriigis. Teda on alati hea näha. Ta on ikka nii nagu ta on.

Kohe varsti saab isa surmast juba 9 aastat. Aga mul pole kordagi tekkinud tunnet, et teda ei ole enam meiega. Sest ta on. Tema naljad ja muiged ja totakad kommentaarid on alati minu sees kohal. Mu poisid olid pisikesed, kui nende daada suri, aga nad tunnevad teda läbi minu juttude ja piltide. Nende napakate piltide, kus me jõuluõhtul koos isa ja emaga Luikede järvest tuttavat väikeste luikede tantsu keksime ristatud kätega koos ja kus ma Kõinastu laiu kaldal pikast puhkusest räsitud isaga nahkhiire nägudega loojangutaeva taustal lihtsalt passime.

Naljakas on see, et ikka veel otsin ma ilmsi silmadega Pärnu maanteed mööda Vabaduse platsilt tulles ja Draamateatri nägemisulatuseni jõudes, isa auto parkimiskohalt tema autot. See oli kohe seal nurga taga esimene, ristmikul, enne teatrit. Veel 9 aastat hiljem on see nii väga minu sees. Ja see, et tema autot seal pole, ei tee isegi haiget. Vaid paneb naeratama, sest ta oli seal. Ta oli igal pool. Minu sees, minu ümber, minuga koos. Ja seda tunnet ei saa minult võtta mitte keegi, sest ta elab minu südames. Igavesti.

 

Minu poiste isa

Palju aastaid olin ma vapper üksikema. Mul oli kuratlikult kahju, et mu lastel ei olnud võimalust veeta oma lapsepõlve vähemalt minu isa seltsis, sest enda isast neile isa ei olnud. Lasteaia isadepäevad olid ühed võikaimad hetked nende lasteaiaajastutel ja ma olen nii väga seda meelt nagu siin Šveitsis (kus isadepäeva üldse ei tähistata), et kõik isiklikud pühad peaksid jäämagi isiklikuks ja mingis kolhoosikorras neid tähistada  on alati kellegi jaoks ahistav, raske, valus, kurb, paha ja selliseid asju PEAB vältima. See peaks  rangelt olema iga pere siseasi, kas isale või emale joonistatakse kaart või küpsetatakse kook või ei tehtagi mitte midagi. Kõigi nende laste ja üksikvanemate või mingil muul moel haavatavate nimel, kellel pole ema või isa või seda asendavat vanaisa või kasuisa, ei ole õige panna neid kuidagi hõrdemalat tundma teiste seas. Jah, ajasin minagi ennast tuima näoga sirgu ja käisin üksi lapsega koos isadepäeva peol omal ajal ja korra isegi kamandasin spermadoonori ka kohale, aga see oli viga. See tehtud ja teeseldud olemine oli veel valusam lapsele ja seeläbi ka mulle. Seega olen mina väga seda meelt et, kõiki neid asju, mida lapsed saavad teha, õppida, harjutada, meisterdada, saavad nad koju viia või ka kohapeal üheskoos oma lähedastele näidata sajal muul päeval ja viisil kui sildi all isade- või emadepäev. Meil on kevade algus ja sügis ja vastlapäev ja tuhat muud võimalust teha kõike seda nii, et keegi ei peaks kurvastama või end teisejärgulise või liiga erinevana tundma. Karneval, pidu, etendus, näitus, kohvik – mis iganes! Kevade alguse või jõulukaardi või enda meisterdatud kingituse saab iga laps koolist koju kaasa viia ja anda just sellele, kellele soovib.

Aastaid pidin ma ise poisse kaudselt suunama, et teate, emadepäeva on tulemas ja enamasti lasin asjal lihtsalt minna, sest kuna mu sünnipäev on kõige enam kahe nädala kaugusel emadepäevast, enamasti lähemal, siis selleks pidin ma nagunii ise lapsi suunama ja kaks ettevõtmist nii lühikese aja jooksul oli liig, mis liig. Keegi teine me lähikonnas paraku ei taibanud, et nad võiksid poisse ise kuidagi toetada neis asjus… See tegi haiget. Väga. Aga uhke, nagu ma olen, ega ma ütlema ka hakanud. Surusis hambad kokku ja leppisin, et ma pole ei sünnipäeva ega emadepäeva ära teeninud, sest ma pole suutnud enda kõrvale leida kedagi väärilist, kes selliste asjadega meiega ühes paadis oleks.

Ehk et kui teie lähikonnas on keegi, kes on lastega või ilma väga omapead ja üksi. Olgu või suhtes, aga ikkagi üksi, siis ärgake, märgake ja tegutsege. Need on asjad ja hetked, mis loevad ja mida ei saa enam mitte kunagi tagasi. Need on olulised nii vanemale kui ka lapsele. Sest kui sa pole lapsena õppinud ja harjunud ütlema kellelegi, kui väga sa temast hoolid ja kui oluline see inimene sinu jaoks on, siis on seda suurena, igatsusest, valust, minnalaskmisest läbiimbununa palju raskem teha. Jajaa, ma tean küll neid, kes väidavad, et nad ei hooligi. Aga kui palju selles on tõde ja kui palju enesekaitset?

Tegelikult käib see ka kõige tavalisema tunnustamise kohta. Enne Andreast polnud mitte keegi mitte kunagi mu lastele ütelnud, et ma olen neil väga äge ema. Ja samas, kui keegi kippus käituma minuga kehvasti, siis jah, ma võisin ju oma minasõnumiga kinnitada, et mul on neid sõnu kuuldes ja tegusid taludes väga halb tunne jne. Ma võisin ju kange mutt olla, aga ikka jäi see kuidagi hõredaks – mina maailma vastu ja siis katsu lastele tõestada, mis on õige ja mis on vale. Piisas paarist korrast, kui Andreas teatas, et kuulge, sedasi ei ole vastuvõetav minuga käituda.  Ja see on toiminud. Koos on tugevam. Ja selle kõige eest olen ma Andreasele tohutult tänulik, et olemata ise ühegi lapse pärisisa titast peale, on tema sees see tarkus ja oskus olla isa.

Minu röövikute esimene ühine jõulude ootamise aeg algas neli aastat tagasi just sedaviisi

Ja mõned aastad hiljem olid nad täiesti lahutamatult kokkukasvanud igaüks isemoodi 😀

Isadepäev

Tan oli sel aastal isadepäevaks valmistudes eriti hakkamas ja väga varajane. Palus mu appi pilte otsimas temast ja Andreasest ning Vancust ja Andreasest ja neist kõigist koos. Lappasime läbi terve hunniku pilte ja albumeid ja noppisime ehedamad hetked välja. Tal oli kindel plaan neist kokku panna muusikaga pidlivideo, aga kaks esimest katsetust läksid luhta, sest olgugi, et tasuta reklaamidega lahendus, siis salvestamiseks tuli hakata maksma. See polnud üldse tore ja võttis motiviatsiooni päris maha. Kuna siin isadepäeva aga ei tähistata, siis ei olnud Andreasel õnneks aimugi, et midagi toimumas on. Tal on neis asjus õnneks üsna lühike mälu ja kõik need kolm sügist siin on see tema jaoks olnud ootamatu üllatus, kui teise novembripühapäeva hommikul kaks õhinas poissi ta üles sakutavad kallistustega.

Nii ka sel korral. Tan ärkas juba pimedas, riputas öösel juutjuubi üles pandud video Andrease FB seinale ja kui tema arvates oli Andreas aeg ärgata, siis prantsatasid nad Vancuga koos voodisse ta kõrvale ja surusid talle tahvli pihku. Andreas ägas prille ega saanud esimese hooga millestki aru. Tahvli pilt oli vahepeal eest läinud ja Vanc kasutas hetke ja surus Andreasele enda tehtud joonistused pihku.

Ja siis algas video… 11nes minutis on koos nende ühised kolm aastat. Andreas vaatas, suunurk tuksus ja ta äigas pisaraid. Pildid jooksevad kähku, sest muidu oleks see video veel kes teab, kui kaua kestnud ja hiljem leidsime Tannuga veel siit ja sealt toredaid pilte, mis välja jäid, aga sel korral siis sedasi:

Sel hetkel seal oleksin ma nii väga tahtnud et ka minu isa oleks veel meiega, et talle kinnitada, kui oluline tema minu jaoks on olnud.  Aga ma tean, et ta teab seda nüüd nagunii. Nii palju aastaid arvasin ma aga, et tema lahkumisega koos kaotasid mu poisid 9 aastat tagasi selle viimase imelise eeskuju ja õpetaja, kes minu osa tasakaalustada ja rikastada oleks saanud. Aga elu tegi õnneks oma keerdkäigud nii, et Vancu parim päev elus on tema enda väitel siiani ta 7. sünnipäev, kus ta endale isa sai – see oli Andrease ja poiste kõige esimene kohtumine reaalses elus. Nende aastate jooksul on sellest saanud imeline normaalsus ja ma tänan iga hetke selle eest, et see aeg ja hetked meil olemas on. Vana skeptik, nagu ma olen, ega ma väga ei uskunud, et see kõik üldse võimalik võiks olla, aga näen iga päev, et on ja nüüd ma juba usun ja tean, et Andreas tõepoolest on mu poiste jaoks parim isa ja seda tunnevad ja tunnistavad ka me poisid, kes oma isale selle loo kokku panid.  <3

Tol õhtul pakkusin ma Andreasele, et äkki ta võiks enda isale ka helistada. Kuna ta vanemad kaks aastat tagasi Ungarisse pensionile kolisid, siis suhtleb ta nende harva ja enamasti helistab ema talle ja isaga räägib ta vaid siis, kui nad siin kohtuvad. Esimese hooga Andreas kõhkles, et no tema isa ei tea ju isadepäevast midagi. Mina aga arvasin, et see, kas see päev on isadepäev või mitte, ei omagi kokkuvõttes tähtsust. Iga päev on ju isade ja emade ja laste ja vanavanemate ja sõprade päev. See on lihtsalt hea päev helistamiseks ja suhtlemiseks. Kokkuvõttes istus Andreas telefoni otsas üle kahe tunni. Alustas õhinal enda videost, mille poisid talle tegid ja rääkis kõik maad ja ilmad kokku oma isaga ja mul oli kõige selle üle nii hea meel kui tal ja ta isal ja ta emal ka. 🙂

***

Vancu on viimasel ajal kuidagi eriti lahti läinud ja kogu tema maailm pöörleb ümber Andrease. Kui Andrease ei kuule, kui teda kõnetatakse “dääädi”, siis proovib Vanc “issi” ja kui issi ka ei toimi, siis püüab “papiga”. Aga enamuse ajast on Andreas tema jaoks ikka dad. Tan on jäänud truuks saksapärasele papile. Ainult vahel teiste ees hõikab ta teda Andreeeeas.

Vancul kestis sel aastal isadepäev kohe eriti kaua. Või noh, see kestab tal jätkuvalt. Ühel päeval oli tal vaja küpsetada piparkooke kindla teadmisega, mis tekst sellele peab tulema. Uhke däädi pidi oma koogi kontorisse kaasagi võtma, sest ei raatsinud kohe ära süüa 😛

Vähe sellest, et Andrease selja taga seinal on siin pildil juba ammusest terve rida pandadega pilte pühendusega isale ja maailma parimale isale. Vancu armastus tema vastu on samaülevoolav kui tema häbelikkus sajas miljonis muus asjas. Käib ja kallistab ja igal viimasel kui nädalavahetuse hommikul, kui märkab me ärkamise märke, müttab ta me voodisse ja kisab “Kõdirünnak!! Kõdirünnak!” Ja mina tõmban siis teki üle pea, pööran teise külje ja olen maailma kõige õnnelikum inimene <3

***

Nüüd, jõulude lähenedes, on paras aeg veidi mõtelda kõigi nende peale, kellel pole kedagi või kes on lastega väga üksinda. Olgu nad nii hakkamasaajad ja tegusad ja vägevad kui tahes. Märkamine ja tunnustus on meile kõigile vajalikud ja olulised. Nende sõnade ja tegude väärtus saajale on oluline. Otsige ja leidke! Kui otse ei oska või ei saa, siis kuidagi kaudselt ikka saab. Iga ilus ja hea tegu ja sõna loeb!

Imeilusat jõuluaega teile kõigile, lähedal ja kaugel, meiega koos ja meie südametes <3

Kui kalendreid saab süüa

Ärkasin täna kell 12. Teil oli siis juba kell 1 päeval. Õues oli lumevalge ja mul oli kõht veel heledam. Loivasin kööki, avasin külmkapi ja… seal polnud midagi söödavat. Mnjah. Aga!! Toas ju on üks suutäis midagi head!

Sel aastal ootame me jõule sedasi – peale Giulietta, me kääbushamstri, on meil kõigil päris oma advendikalender 🙂

Ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati enda kalender oli. Väga ammu. Aga enda elu esimesi jõulu-ootamise-kalendreid mäletan ma küll – need olid piltide avamisega. Lihtsalt oligi akna taga täheke või küünal või jänku. Mäletan siiani selle kalendri ja järgmise aasta oma trükilõhna ja avamise elevust… see oli nii ilus ja hea ja ma olin sel ajal kindlasti üle kümne juba.

Aga niisama päkapikud käisid mul ikka edasi jõulupostkastis, mille õmbles ja tikkis mulle mamma õetütar Anne. Seepärast pole mu elus kunagi olnud aknalaual susse vaid ikka mu maruarmas päkapikuga postkast. See on minuga jõulude ajal olnud läbi kogu mu elu. Ja sellest inspireerituna on mu lastel olnud oma päkapiku postkastid.

Kuna me hetkel pakime, siis arvasin et sel aastal saab hakkama ilma jõuluasjadeta. Aga vist ikka ei saa… sest nüüd on mul ikka mu postkasti vaja. Mine tea, äkki on selle tasku täiesti punnis lõhnavatest mandariinidest ja ootab mind?! Tuleb kontrollida, sest ega neid päkapikke ei tea ju kunagi.

Imeilusat jõuluootust teile ja ma nüüd lähen otsin midagi süüa ka, muidu panen nagu muuseas terve kalendri korraga nahka. Ja teiste omad ka, ihiii!

 

***

No ja tegelikult ei saa ma teile siin näitamata jätta enda ülemöödud aastal Andreasele tehtud juustukalendrit. pesuehtsa šveitslasena oli tal selle üle muidugi ütelmata rõõmus meel. Ohh, oleks mul selline täna kapis ootamas olnud vaid! 🙂

Hiigelsuure päkapiku jõulud

Ma küll pidasin esialgu plaani oodata selle postitusega pühapäevani, aga no ei saa, sest nii põnev on. Pealgi on täna esimene jõulukuu päev ehk täiesti paras hetk rääkida taas jõuludest ja kaartidest 🙂

Kogu see päkapikulugu sai tegelikult alguse juba 10 aastat tagasi. Aastal 2007 veetsin ma jõulud pisitillukese Vancuga koos haiglas. Vancu oli selleks ajaks täpselt ühekuuseks saanud ja lõpuks ometi sain ma vahel teda ka enda sülle võtta korraks. Ajalise terve lapsega ei kujuta seda keegi vist isegi ette, et sa ei saa oma last kuu või kauemgi lihtsalt sülle võtta, sest sa riskid ta üldse kaotada. Isegi puudutada ei saa nii palju, kui sooviks. Või noh, päris alguses ei saa isegi alati lapse juures olla. See oli Vancu üks esimesi üle paari minuti kestnud sülesolemisi üldse – tema 31. elupäeval.

Vahetult enne jõule käisid teda piilumas päris esimesed külalised ja kõik nad ohkasid ühest suust, KUIIII pisike me Vanc ikka on. No mis mõttes ta siis nüüd nii pisike on?! Ta oli selleks hetkeks juba tublisti kosunud ja polnud enam üldse nii pisike. Mida siis nende pisikeste imede vanemad veel tundma pidid, kelle lapsed olid veel pisemad? Kui suur see laps siis ikka olema peab, kui ta nii palju varem sündinud on? Vaat, ei tea. Vanc oli ise ka kohe väga mõtlik selle asja üle juureldes. Ma ütleks, et ta oli kohe üsna nõutu.

Ja siis tuli meil Vancuga koos mõte! Selline jõuluselt lõbus mõte. No et pole need meie titad midagi nii pisitillukesed. Tegelikult on nad ju hoopis hiiglesuured päkapikud, kes meile jõulurõõmu on tulnud tooma 🙂

No näete ise, mida Vancu sellest asjast arvab. Muidugi pole ta liiga pisike tita. Tema on päkapikk. Täiesti korralikus mõõdus silmale nähtav ja rõõmusõnumist pakatav päkapikk. Isegi kuused ta külje all tunduvad kohe kuidagi väikesed.

Aga selleks, et kõik teised meid ka usuksid, otsustasime me Vancuga ta püksiseljale vajaliku teksti kirjutada. No et tema ei ole pisike tita ja on hoopis hästi suur päkapikk.

See mõjus. Seepeale ei ütelnud enam jupp aega mitte keegi, et ta liiga pisike oleks ja samas ei olnud mureks ka see, et ta liiga suur päkapikk oleks. Mine tea, kui suured need tavalised päkapikud siis ka on, aga inimestele näis see mõte omajagu nalja tegevat. Eriti Tannule, kes oma väikevennast hiigelpäkapikku väga koju ootas.

Meiega koos sel ajal haiglas elanud tillukesed saatusekaaslased said aga oma pisikesed päkapiku-tunnistused 🙂

Elu läks pisitasa edasi ja jõulude ajal me mõnel aastal ikka uurisime Vancu käest, kuidas meie hiigelsuur päkapikk elab ja kasvab ning on selgunud, et ta kasvab ikka igal aastal natuke veel ja veel. No et nüüd on ta juba 10 aastase päkapiku suurune. Aga ikka päkapikk ja väga suur selline 🙂

Vancu kümnenda sünnipäeva lähenedes tuli mul mõte…

Kuna ma endiselt veel siin Euroopa teises otsas olen, siis ei jõudnud ma sel korral 17. novembril Eestisse enneaegse sünni päevale pühendatud üritustele. Märkasite, kuidas mõnigi hoone ja ehitis sel õhtul helelillaks värvus? Aga mõttes olin ma kõigi meie saatusekaaslastega ja kõigi tegusate toimetajatega ja tahtsin omalt poolt ka panustada. Lastefondi jänkud müdistasid rõõmsalt juba oma tegemisi teha ja minul pakitses mõttes ikka üks pisike tita… või noh, mis pisike tita, ikka hiigelsuur päkapikk ju! Selline tore tegelane, kes jagaks oma jõulurõõmu me kallitele ja armsatele ja paneb mõnegi suunurga muigamisest tuksatama. Lihtsalt sellega, et ta olemas on. Ja neile, kes päris täpselt aru ei saa, mida see pisike tita selle päkapikujutuga mõtleb, annab see samas võimaluse uurida, miks on just nii nagu on. 😉

Alguses sündis päkapikk ja siis puges ta veel ka pingviinile sülle ka. Ma ei suutnud valida, sest mõlemad olid joonistades armsaks saanud ja ootasid läbematult elluastumist. Ja ellu nad astusid! Kingitusena enneaegsetele lastele <3

 

Kui enneaegsete titade ja nende lähedaste heaolu teid puudutab või teile lihtsalt meeldivad hiigelsuured päkapikud, siis neid jõulukaarte saad enneaegseid lapsi toetades tellida endale SIIT 🙂

Armsat jõuluaega teile kõigile! 🙂