Ma küll pidasin esialgu plaani oodata selle postitusega pühapäevani, aga no ei saa, sest nii põnev on. Pealgi on täna esimene jõulukuu päev ehk täiesti paras hetk rääkida taas jõuludest ja kaartidest 🙂
Kogu see päkapikulugu sai tegelikult alguse juba 10 aastat tagasi. Aastal 2007 veetsin ma jõulud pisitillukese Vancuga koos haiglas. Vancu oli selleks ajaks täpselt ühekuuseks saanud ja lõpuks ometi sain ma vahel teda ka enda sülle võtta korraks. Ajalise terve lapsega ei kujuta seda keegi vist isegi ette, et sa ei saa oma last kuu või kauemgi lihtsalt sülle võtta, sest sa riskid ta üldse kaotada. Isegi puudutada ei saa nii palju, kui sooviks. Või noh, päris alguses ei saa isegi alati lapse juures olla. See oli Vancu üks esimesi üle paari minuti kestnud sülesolemisi üldse – tema 31. elupäeval.
Vahetult enne jõule käisid teda piilumas päris esimesed külalised ja kõik nad ohkasid ühest suust, KUIIII pisike me Vanc ikka on. No mis mõttes ta siis nüüd nii pisike on?! Ta oli selleks hetkeks juba tublisti kosunud ja polnud enam üldse nii pisike. Mida siis nende pisikeste imede vanemad veel tundma pidid, kelle lapsed olid veel pisemad? Kui suur see laps siis ikka olema peab, kui ta nii palju varem sündinud on? Vaat, ei tea. Vanc oli ise ka kohe väga mõtlik selle asja üle juureldes. Ma ütleks, et ta oli kohe üsna nõutu.
Ja siis tuli meil Vancuga koos mõte! Selline jõuluselt lõbus mõte. No et pole need meie titad midagi nii pisitillukesed. Tegelikult on nad ju hoopis hiiglesuured päkapikud, kes meile jõulurõõmu on tulnud tooma 🙂
No näete ise, mida Vancu sellest asjast arvab. Muidugi pole ta liiga pisike tita. Tema on päkapikk. Täiesti korralikus mõõdus silmale nähtav ja rõõmusõnumist pakatav päkapikk. Isegi kuused ta külje all tunduvad kohe kuidagi väikesed.
Aga selleks, et kõik teised meid ka usuksid, otsustasime me Vancuga ta püksiseljale vajaliku teksti kirjutada. No et tema ei ole pisike tita ja on hoopis hästi suur päkapikk.
See mõjus. Seepeale ei ütelnud enam jupp aega mitte keegi, et ta liiga pisike oleks ja samas ei olnud mureks ka see, et ta liiga suur päkapikk oleks. Mine tea, kui suured need tavalised päkapikud siis ka on, aga inimestele näis see mõte omajagu nalja tegevat. Eriti Tannule, kes oma väikevennast hiigelpäkapikku väga koju ootas.
Meiega koos sel ajal haiglas elanud tillukesed saatusekaaslased said aga oma pisikesed päkapiku-tunnistused 🙂
Elu läks pisitasa edasi ja jõulude ajal me mõnel aastal ikka uurisime Vancu käest, kuidas meie hiigelsuur päkapikk elab ja kasvab ning on selgunud, et ta kasvab ikka igal aastal natuke veel ja veel. No et nüüd on ta juba 10 aastase päkapiku suurune. Aga ikka päkapikk ja väga suur selline 🙂
Vancu kümnenda sünnipäeva lähenedes tuli mul mõte…
Kuna ma endiselt veel siin Euroopa teises otsas olen, siis ei jõudnud ma sel korral 17. novembril Eestisse enneaegse sünni päevale pühendatud üritustele. Märkasite, kuidas mõnigi hoone ja ehitis sel õhtul helelillaks värvus? Aga mõttes olin ma kõigi meie saatusekaaslastega ja kõigi tegusate toimetajatega ja tahtsin omalt poolt ka panustada. Lastefondi jänkud müdistasid rõõmsalt juba oma tegemisi teha ja minul pakitses mõttes ikka üks pisike tita… või noh, mis pisike tita, ikka hiigelsuur päkapikk ju! Selline tore tegelane, kes jagaks oma jõulurõõmu me kallitele ja armsatele ja paneb mõnegi suunurga muigamisest tuksatama. Lihtsalt sellega, et ta olemas on. Ja neile, kes päris täpselt aru ei saa, mida see pisike tita selle päkapikujutuga mõtleb, annab see samas võimaluse uurida, miks on just nii nagu on. 😉
Alguses sündis päkapikk ja siis puges ta veel ka pingviinile sülle ka. Ma ei suutnud valida, sest mõlemad olid joonistades armsaks saanud ja ootasid läbematult elluastumist. Ja ellu nad astusid! Kingitusena enneaegsetele lastele <3
Kui enneaegsete titade ja nende lähedaste heaolu teid puudutab või teile lihtsalt meeldivad hiigelsuured päkapikud, siis neid jõulukaarte saad enneaegseid lapsi toetades tellida endale SIIT 🙂
Armsat jõuluaega teile kõigile! 🙂
