2nd December 2017
, Elu ilusad hetked, Meie elu Šveitsis, Pisikesed toredad teod

Kui kalendreid saab süüa

Ärkasin täna kell 12. Teil oli siis juba kell 1 päeval. Õues oli lumevalge ja mul oli kõht veel heledam. Loivasin kööki, avasin külmkapi ja… seal polnud midagi söödavat. Mnjah. Aga!! Toas ju on üks suutäis midagi head!

Sel aastal ootame me jõule sedasi – peale Giulietta, me kääbushamstri, on meil kõigil päris oma advendikalender 🙂

Ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati enda kalender oli. Väga ammu. Aga enda elu esimesi jõulu-ootamise-kalendreid mäletan ma küll – need olid piltide avamisega. Lihtsalt oligi akna taga täheke või küünal või jänku. Mäletan siiani selle kalendri ja järgmise aasta oma trükilõhna ja avamise elevust… see oli nii ilus ja hea ja ma olin sel ajal kindlasti üle kümne juba.

Aga niisama päkapikud käisid mul ikka edasi jõulupostkastis, mille õmbles ja tikkis mulle mamma õetütar Anne. Seepärast pole mu elus kunagi olnud aknalaual susse vaid ikka mu maruarmas päkapikuga postkast. See on minuga jõulude ajal olnud läbi kogu mu elu. Ja sellest inspireerituna on mu lastel olnud oma päkapiku postkastid.

Kuna me hetkel pakime, siis arvasin et sel aastal saab hakkama ilma jõuluasjadeta. Aga vist ikka ei saa… sest nüüd on mul ikka mu postkasti vaja. Mine tea, äkki on selle tasku täiesti punnis lõhnavatest mandariinidest ja ootab mind?! Tuleb kontrollida, sest ega neid päkapikke ei tea ju kunagi.

Imeilusat jõuluootust teile ja ma nüüd lähen otsin midagi süüa ka, muidu panen nagu muuseas terve kalendri korraga nahka. Ja teiste omad ka, ihiii!

 

***

No ja tegelikult ei saa ma teile siin näitamata jätta enda ülemöödud aastal Andreasele tehtud juustukalendrit. pesuehtsa šveitslasena oli tal selle üle muidugi ütelmata rõõmus meel. Ohh, oleks mul selline täna kapis ootamas olnud vaid! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *