Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.
Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.
Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.
Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.
Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.
Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.
Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.
Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.
Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.
Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.
Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.
Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.
“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”
Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.
Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.
Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.
Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.
Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.
Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.
Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…
Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.
Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.
Õnnelikke sokke teile!
