Ikka ja jälle me kolime!

No nüüd on siis nii, et kuniks enamus teist siin saunas pelgupaika otsib, siis meid ootab ees 5 tuhat kilomeetrit puhkuselaadset asja, mis ei ole puhkus, aga vähemalt on meie rendikaubikul see funktsioon, et ta puhub salongi jahedat õhku ka. See oli ilmselgelt tänase päeva parim avastus. Õues on umbes sada kraadi ja ma oma unistustes sõidaks pigem küll pingviinide või jääkarude juurde või peidaks end lihtsalt keldrisse või külmkappi, aga ei, meie sõidame jupp maad veel lõunapoole, et seal küürida ja kraamida ja pidulikult kontoriruumid tagastada ja siis viimane kola peale ja hophop tagasi Eestisse. Kui ma õel tahaks olla, siis oleks siinse loo pealkiri “Unelmate puhkus” 😉

Ma juba tassisin vajaliku kola autosse, et eeskujulikult stardivalmis olla.  Kui Andreas nüüd ärkab, siis hakkame liikuma. Mina, Andreas ja Vancu. Tan jääb mu emaga ja mammaga Giulietta, Happy ja koduvalvesse.

Loodan nii väga, et see reis möödub viperusteta ja oleme peagi õnnelikult tagasi. Arvatavasti teel olles ma siia väga ei  jõua, kuid jooksvalt näeb reportaazhis meie tegemistest blogi FB ajajoonel SIIT.

Hoidke meid siis heades mõtetes ja vaba käega saate meile ehk ka pöialt hoida. Aitäh!

 

 

Meie mamma 95

Nädal tagasi, 17. juulil, sai me mamma 95 ja tema puhul on vanus küll vaid number. Kui kõik kenasti tema ulmelist vitaalsust ja head jumet ja särtsakat võitlusvaimu kiidavad, siis Vanc ütles mammat õnnitledes: “Neh, ainult 5 aastat veel ja oledki sada!” No, et siis saab jälle peole tulla või midagi sellist. Justnagu 95aastaseks elada oleks käkitegu ja mamma oleks igavene ja elada saab ka 200aastaseks. Mamma on olnud loomulik osa meie kõigi elust. Ju ta seepärast tundubki igavene ja alati olemas.

Juubilar enda 95. sünnipäeval.

See blogi siin on juba nii vana, et kümne aasta tagune lugu meie mamma 85ndast sünnipäevast on siin täiesti olemas. Otsisin selle välja ja läksin kohe huviga lugema, et mis siis viimase kümne aasta jooksul muutunud on. Ega mamma polegi ju väga muutunud, maailm tema ümber on. Eelmisesse kümnendisse jäävad papa ja minu isa ja mamma noorema õe surm. Minu elu kirevusega olete te vist üsna kursis. Kümne aastaga on mamma veel juurde saanud kaks lapse-lapselast ja kolis koos emaga allkorrusele, kus mina varem elasin. Muud suurt vist polegi? Seega, kui numbrid välja arvata, siis muus osas võin ma reipalt korrata kümme aastat tagasi kirja pandud mõtteid:

Meie mamma on üks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase neljakümne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma! Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tüdruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 95 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Küll mitte enam iga päev ei kruti ta endale pähe rulle ega tupsutab põsele puna, aga pidupäevade puhul alati ja vahel ka täiesti niisama. Mu ema, tema tütar, aitab teda. Ja pidupäeval on tal alati huuled värvitud. Tema garderoob on endiselt suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnud.

Ta on endiselt me peres kõige paremini kursis kõigi päevauudistega, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Igal nädalal mängib ta lotot. Kõik tema eakaaslased-sõbrad on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga ja me hoiame teda tegevuses. Valimas ja kohvikus ta enam ei käi. Milleks!? Sest valida saab kaasajal ju internetis ja see on tema meelest mugav. Ega ta kodust välja ei kipu, pea käib hirmsasti ringi. Seega kohviku asemel toome me talle koogi koju kätte. Poodidesse ta ka enam ei kipu, aga kõiksugu sooduspakkumistel hoiab silma peal ja kamandab siis ema, et mida ja kust tuua on vaja. Peene provva poeskäimised on asendunud viimastel aastatel paar korda aastas võrdväärse sättimisega arsti külastustega. Provva sätib endale siis kõpsukad alla, kübara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolüles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ümber ja istub siis kenasti autos tagapingile. Ega ta end väga aidata ei luba. Käevangu tuleb küll. Elegantselt.

Enam ta nii väga ei rabele ja aias üksinda ei käi ning kive ei tassi. Osaliselt kindlasti seepärast, et pea käib ringi ja jonni on nii palju, et ega ühtegi abivahendit ju ometi toeks ei võeta. Teisalt mängis selles oma rolli ka 2012. aastal sünnipäeval murtud käeluu. Ma tulin turult ja tõin maasikaid. Mamm oli väraval ja ma ulatasin tema poole magusalt lõhnvate marjadega kasti, et ta saaks neid maitsta. Samal ajal tiirles me totakast rottweilerist ja hullust prantsuse buldogist tandem seal kasti all, sest need kaks armastasid ka marju. Ja kui mamma haaras marja ja see näppude vahelt pudenes, siis kaks vorstikujulist koeranaasklit krabasid seda kumbki nagu näljased haid endale ja tulem oli see, et mamma komistas ja kukkus lillepotti. Parem käsi tegi randmest krõps ja oligi olemas. Tellisin takso ja sõitsime EMO treppi. Käsi pandi kenasti uuesti kokku ja paelaga kaela ning pidu läks lõbusalt edasi. See oli mamma elu esimene luumurd.

Võimukas on ta endiselt. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Ema küll vahel poriseb, aga ikkagi on mamma see, kes seal paraadi juhib, ikka targalt, uhkelt ja üksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Mõni asi lihtsalt ei muutugi kunagi. Ja ei peagi muutuma.

Minu mõlema poisi lemmikunejuttude kolmikusse kuuluvad endiselt mamma-muinasjutud – ma jutustan ümber seda, kuidas mammale katsikuteks 20 torti toodi ja talle neid isegi maitsta ei antud (mamma on siiani selles pettunud!) ja kuidas ta titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kodust minema jooksis, kui ta titte valvama pandi ja hilisemast ajast kuidas ohvitseriprouad öösärkides restoranis käisid ja kohvikukoerast, kes sigareid tõmbas ja sellest, kuidas võõrad nende juurde elama toodi ja neil võõrastel oli tapeet nööpnõeltega seinas, et kodutunne ikka inimestega kaasas käiks. Kõigest muust ka. Kõiki neid lugusid, mida tema mulle enda lapse- ja nooruspõlvest on rääkinud, olen mina sadu kordi enda lastele rääkinud ja nii elavad need lood omal moel edasi.

Kümme aastat tagasi oli mamma köögis veel väga aktiivne. Emal polnud seal vaat et ruumigi. Nüüd on küll pigem ema aktiivsem, aga mamma kamandab, mida ja kuidas. Naljakas on aga see, et kümme aastat tagasi kingitud pajakinnas on endiselt pidulikult puutumata, sest see on ju nii ilus, et ei raatsi kasutada. Eksole.

Laupäeval pidasime me mamma sünnipäeva ka suuremas ringis. Veel viis aastat tagasi suutsime me emaga ta kodust välja kohvikusse pidutsema meelitada. Sel korral see meil õnneks ei läinud, aga oma aia peoga oli ta igati rahul. Kümne aastaga ei ole mamma justnagu muutunudki. Kümme aastat tagasi tehtud pilt:

Ja samas kohas, samal toolil ja sama toolikattega, sama roosa särgiga tehtud värsked pildid! Ainult juuste värvimisest on mamma loobunud ja kannab uhkusega on helevalget pead. Tegelikult on ainus oluline muutus sellel pildil vist Vanc, kes on vahepeal veidi kasvanud.

Kaevasime ka kümme aastat puutumatuna seisnud pajakinda sahtlist välja ja nüüd peab see kasutusse minema. Siit tulevad enne (2008) ja pärast (2018) pildid, sellest, kuidas Tan mamma 85. sünnipäevale suundus ja kuidas ta, suur mees, mamma 95. sünnipäeval pisikese kinda samamoodi endale uuesti kätte tõmbas.

Mamma pidu langes sel korral 21. kuupäevale. See on selline maagiline kuupäev me peres. See päev on mu vanemate pulma-aastapäev ja sellel samal kuupäeval abiellusime meie sealsamas Haldjaorus täpselt aasta tagasi. Tore, et see meile pika pöörase päeva lõpuks ka meelde tuli ja noh, Andreas ajab juba ammu, et ta on kolmandaks pulmas juba päris valmis 😉

Meie mamma nimi on Vaike. Palju aastaid tagasi korda üks väikene laps tema nime kuuldes, et mamma nimi on Päike. Mammale on see palju aastaid nalja teinud, et no kuidas saab Vaikest Päike. Aga just see ta on, meie Päike!

Iga hetk ja päev ja aasta on kingitus.

Nii palju õnne ja tervist, Sulle, mamma! 🙂

PIN, SIM ja Mamma Mia

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Uued tuuled

Juhhuu!!

Nüüd on siis lood sedaviisi!

Ei, ma ei koli Šveitsi tagasi, ma hakkan hoopis vahel koolis töötamise kõrvalt Tartus ise koolis käima, et minust veel parem õenduse õpetaja ja arendaja saaks 🙂

Ma ei ole kunagi olnud lihtsate valikute inimene ja ka sel korral on mulle juba kaasa sajatatud okkalist teed. Väljakutsed on selleks, et neist midagi olulist õppida. Eelkõige iseendale ja iseenda kohta. Vastuvoolu ujumine õige eesmärgi nimel on juba justkui mu hobi ja elueesmärk. Muidugi on mul kurb, et need, kes minu professionaalset arengut kõige enam toetama peaksid ja sellest otsest kasu saavad, seda ei tee. Pigem vastupidi.  Seega ma proovin ja vaatan, kuhu, kuidas ja milleni ma jõuan. Ikka ise ja omal käel. Ma ju näen ja tean, millesse ma usun, mis on õige ja see, kuhu ma jõuda tahan, peab olema võimalik.

Samal ajal teen ma ikka kõiki neid asju edasi, mida muidu teinud olen ning liigun lihtsalt veel sihipärasemalt endale seatud eesmärkide suunas.

Selleks, et asjad veidi klaarimaks saaksid, olen vabadel hetkedel kodus hoolega kaste laiali lammutanud, tube ringi tõstnud, kõik pesud puhtaks pesnud nii, et enam mitte midagi pesta pole. Noh, hingetõmbeks või nii. Ja sirvides enda FB ajajoont jõudsin järeldusele, et ma olen pidevalt tegus, pildid ja lood kinnitavad seda, aga Bermuuda-lehel on vaikus. Seega otsustasin kirjutada valmis kõik need lood, mis mul aegade algusest poolikuna ootel on olnud ja terve rea ka neid, mis vaid pealkirjana oma järge on oodanud.  Selleks, et mitte tekitada ummikut 2018. aasta juulikuuse ja ka selleks, et ma väga vanana saaksin ise ka mingist kronoloogiast siin sotti, lähevad vahepealsed uued lood blogisse just sinna, kus nad algselt planeeritud olid.

Viimase nädala jooksul olen suutnud enamvähem ära siluda pea 20 lugu. Teie leiate neid alates detsembrist, kui veidi tagasi kerite. Sinna vahele ilmub lähiajal veel lugusid, kaugemasse minevikku ka, aga eks ma hoian teid siis kursis magusamate palade osas.

Mul algab selle nädala lõpus väljateenitud puhkus, järgmise nädala lõpus peame taas kord minema Šveitsi oma kõige viimaseid asju korraldama ja teie, teie nautige seda suve just nii palju kui võimalik, jaksate, suudate, saate ja soovite!

Järgmiste kirjutamisteni!

***

Lisan siia vahepeal kirjutatud lugude lingid ka, et orienteerumine lihtsam oleks 🙂

Meie suure Eestisse kolimise lugu, mis koosneb kuuest postitusest:

Esimene lugu

Teine lugu

Kolmas lugu

Neljas lugu

Viies lugu

Kuues lugu

Vahetult enne kolimist oli kolmas advent

Tegime mustvalgeid pilte ilma inimeste ja selgitustega

Siis saabus talv

Otsisin cv-sse sobivat fotot endast

Uus aasta tõi meie ellu Bööda, linnalinnu, kes vajas abi

Vahepeal on neli varasemat postitust ja siis tuleb märtsi lõpus lugu rannahooaja avamisest

Aprilli 1. päeval sai Tan 13

Vahepeal on mõned varem ilmunud lood ja siis tulevad lood lihtsalt hommikust  ja  lemmikookidest

Pingviinist, just pingviinist, sest ma olin ühe tunni oma elust see suur nunnu lennuvõimetu lind

Siis kirjutasin ma kaks kirja jõuluvanale

Me käisime Õllesuummeril

Illustratsioonikursuset ja meie illustratsioonide näitusest kirjutasin ma ka

🙂

 

 

 

 

Jutustavate piltide lugu

Eestisse tagasi kolides arvas FB, et mulle võiks huvi pakkuda lugude jutustamise kunst pildis ehk parem teadmine, kuidas siis ikkagi päriselt ka on hea raamatuid illustreerida. Siiani olen ma seda ju vaid kõhutunde najal teinud. Arvake ära, kas ma kõigi oma tuhande tegemise vahelt pidin sellele kursusele jõudma? Muidugi pidin!

Illustratsioonikursus “Lugude jutustamise kunst” Gerda Märtensi eestvedamisel alustas märtsi esimesel päeval. Ma ei olnud mitte kunagi varem Eesti Lastekirjanduse Keskuses Pikal tänaval käinud. Juba see maja oli elamus omaette ja kursus neelas mu esimesest hetkest endasse.

Me kohtusime kord nädalas. Teooriatunnid vaheldusid praktiliste tundidega. Imeline Gerda võttis meie kamba käekõrvale ja viis raamatuillustratsioonide võlumaailma südamesse. Enda vaimustuse väljendamiseks kilkasin mõnedki korrad FB-s, kui äge see teekond on. Näiteks:

“Ma tean nüüd ka päriselt, et see kõik, mida ma teinud olen, on olnud äge ja see, mida ma teha plaanin, on veel ägedam ja lisaks enda tekstidele suudan ma ka teiste tekste pildis elama panna omal viisil. Tänane 10minutiline proovitöö oli seesugune. Juhhuuu ja saialilled! Täiega!”

Neis kooskäimistes oli minu jaoks see ülioluline miski, mis andis lisaks tahtele, tekstile ja joonele väga olulise teadmise tehnikast, julguse lammutada raamid ja tahtmise eksperimenteerida ja tegutseda. Ka siis, kui sada muud olulist asja ootas kiiret teostamist. Kuigi ma oma isiklikuks projektiks valisin algselt leinaraamatu, mis kavandina mu riiulitel liiga kaua on oodanud, siis sain ruttu aru, et iganädalane suts oli just see, mida ma vajasin, et pea kümme aastat teel olnud ja pidevalt edasi nihkunud enneaegse ja haige vastsündinu teretulemust-raamat jõuaks teostumisele lähemale.

Mul on selle valiku üle nii kohutavalt hea meel, sest asi on edasi liikunud eesmärgi suunas ja nagu meie kursuse lõpupäeval, suurel tööde esitlusel, ka öeldi – minu areng varemilmunud titaraamatu ja tereraamatu vahel on mõõdetav valgusaastates. Ma olen sellega väga nõus. Selle eest saan ma väga paljuski tänada just Sind, Gerda! See mida ja kuidas Sa teed, see on lihtsalt imeline. See rõõm ja kirg ja teadmine ja oskus näidata illustratsioonide maailma ja juhendada ja suunata ja toetada ja õpetada ja julgustada ja sütitada! See säde Sinus on nakatav ja niiiih ilus. Aitäh! Samasuured tänud kuuluvad me inspireerivatele kursakaaslastele! Igaüks isemoodi eriliselt ja vahvalt muutis meie terviku nii kirevalt põnevaks. 

Lambivalgusest kollane ülevaade ka mu pisikesele väljapanekule lõpetamise päeval. Pildil kohtuvad minevik ja tulevik. Siin on võrdluseks koos all vasakus nurgas ammune rakett ja selle kohal dummy-bookis (planeeritavas suuruses ja kujunduses mustand-raamat) kaasaegne rakett. Ja kavandid ja südamesse mahtumise pilt. Nüüd polegi muud… kui puhtaks joonistama!

Juba kursuse lõpetamise hetkel oli õhus võimalus, et meie tööd saavad minna Tallinna Keksraamatukokku näitusele koos teise õpetaja illustratsioonikursuse õpilaste töödega. Muidugi olime me kõik kohe hakkamas ja sel ajal kui tragimad korraldamise enda peale võtsid, püüdsin mina hakkama saada esitlemisele minevate piltidega ja oma kavandeid puhtaks joonistada. Ja sain ka! Kohe mitu lehepaari sain valmis ja pooleldi valmis veel enam.

See puhtaksjoonistamise protsess oli nauditav. Palju teadlikum ja selgema sihiga kui kunagi varem. Mu titaraamatu pildid olid omal ajal kõik täispildis tekstile lisatud ja huvitavaid lõikeid seeläbi ei tekkinud. Oligi tekst ja sellel lisaks pildike. Mängulust oli tehniliselt suht olematult. Nüüd tundub mulle aga, et tereraamatusse suudan ma selle sisse tuua. Ja kui tiitellehe algne versioon mulle ekraanilt vastu vaatas, hakkas asi juba päris päris tunduma.

Saatsin printidest Gerdale pildi ka.

Illustratsiooninäituse kuulutus sai valmis ja hakkas levima. Kuulutuse joonistuse on teinud me kursusekaaslane Eike Ülesoo-Tikman. Tema joonistuste pisikesed detailid on nii üliarmsad!

Eelmine esmaspäev oli minu elus üks väga tähtis päev – näituse ülespanek, minu magistriõppe vestlus Tartus ja õhtul pidulik näituse avamine. Näitust üles panema ma paraku ei jõunud, sest samal ajal olin ma hoopis Tartus Biomeedikumis ning seepärast viisime Andreasega mu pildid mapi vahel juba juba laupäeval raamatukokku valmis. Teadsin vaid, et mu prindid lähevad arvatavasti vitriinkappi.

Sisseastumisvestlus oli intensiivne ja äge. Ma tean, mida ma tahan, seepärast polnud mu sees isegi hetkeks ühtegi kõhkluse värinat. Tartust tagasi Tallinna poole sõites saatis Gerda mulle Selle pildi 🙂

Ja lisas hiljem veel ka selle. Aitäh!

Tallinna jõudes käisin raamatukogust läbi. Veel viimased pildid ja detailid olid sättimisel ja mul õnnestus ka käed viimasel hetkel külge panna – kleepisin näitusesaali suurtele klaasustele meie kuulutuse.

Seejärel lippasin koju, võtsin Andrease kaasa ja juba kell kuus oli näituse pidulik avalmine.

Rahvast oli kohale tulnud omajagu ja siis pidas Gerda tervituskõne, tutvustas järjest osalejaid ja nende tööde asukohti. Seal, kus me seisime, oli tore vaade toimuvale. Tabasin asjalikult kõnet pidava Gerda läbi Eike joonistusega klaaskapi.

Plaksutasime ja juubeldasime ja tunnustasime ja nautisime kogu seda vahvat toredust. Pilti tegime ka ja tehti meist ja me töödest ka 🙂

Andreasele oli just päev varem kohale jõunud mu hullude tegemiste läbiv joon.

Milleks mul ikkagi on vaja tööle lisaks õppida kriisiabi kogemusnõustamist, pereteraapiat, kunstiteraapiat, grupijuhtimist, minna õenduse magistriõppesse ja lisaks siis veel ka õppida, kuidas raamatuid illustreerida. Sellel kõigel puudus pealtnäha ju loogiline ja selge seos? Siiani leppis ta lihtsalt tõsisasjaga, et ma kõike ja korraga lisaks tööle teha tahan ja see mu õnnelikumaks teeb, aga eesmärk ja põhjus olid talle kuidagi kaugeks jäänud. Võimalik, et kui ma hirmus asjalik olen, siis tundub vaid mulle endale, et teised ka aru saavad, mis plaane ma pean. Kuigi mulle tundub, et ma räägin neist asjadest kogu aeg. Vot ja saades teada, et mu suurem eesmärk on toetada läbi lapse seisundi kriisi sattunud lähedasi ja neid, kes seda toetusvajadust peavad oskama märgata, mõista ja ka pakkuda, pani Andreas ka oma peas ühe suure pusle hoobilt kokku.

Ta paistis sel päeval kohe iseäranis uhke olevat mu üle.

Näituse avamise pidu oli ülev ja kell kaheksa tuumikuga koos peosaali koristades puges kontidesse magus rammestus. Teadmine, et midagi on juba saavutatud ja samas saab siit üheskoos edasi minna ja turvaliselt areneda, on hea tedamine. Ma pean siinkohal taas tunnustama Gerdat. Ta on suurepärane koolitaja, alati 120% kohal, asja juures südamega, soe, armas, märkav, hoolas, täpne ja tegutsev. Väärtused, mida kohtab enamasti kahe-kolmekaupa on temas kõik korraga olemas ja on nii suur au ja rõõm olla olnud osa tema koolitusgrupist ja sellest kõigest osa saada. Meie grupp on elav tõestus sellest, et me tahame veel ja veel sellest osa saada. 🙂

Ega nüüd polegi muud, kui ennast käsile võtta ja raamat valmis joonistada ja vormistada. Põhjust on enam kui küll.

Lisaks mu enda pöörasele perele, kes minu kirevusega toime tuleb, soovin ma tänada ka kõiki teid, kes te mind inspireerite ja kursil hoiate. Tereraamatu pühendus on hetkel selline:

Ja meie palavad meenutused ja tänusõnad lähevad veel ka kahele kanale, kes meie näituse avamise peo fantastilises rabarberikoogis süüdi olid. Meil oli Andreasegi kurikaval plaan Mr Beani moodi võtta üks pisike taldrik, asetada sinna paar koogitükikest ja siis suure taldriku ja paljude tükikestega vaikselt irduda. See kook oli lihtsalt liiga hea. Kui ma koogiautorilt retsepti kohta pärisin, siis naeris ta suure häälega ja teatas, et kõik algab kanadest. Ehk et retsepti esimene punkt on: võta endale kaks kana! No selge, siis tuleb vist selle nimel ka pingutada, sest sellist kooki on meil vaja rohkem kui vaid näituste avamisel ja Tan on aastaid ajanud, et tal on kana vaja. Oleks ta seda kooki maitsta saanud, oleks meil täna kodus juba vähemalt üks kana 😉

 

Teie aga minge Estonia puiesteele Tallinna Keskraamatukokku meie pisikesele näitusele, sest…

Joonistus ikka Eike Ülesoo-Tikman 🙂

 

OLULINE INFO:

Kuni 23. juulini on näitus suletud raamatukogu korrastustööde tõttu. See-eest on näitust pikendatud augusti lõpuni 🙂

Meie Õllesummer 2018

Kui me veel Šveitsis elasime, siis rääkisin ma Andreasele, et kuigi meil igal aastal laulupidu ei ole, siis on meil Lauluväljakul igal suvel Õllesummer. Tema muidugi vaatas selle peale mulle pikalt otsa, et mina ja õlu? Ta ju teab küll, et mul on õllega väga puudulik suhe. Selgitasin siis, et no kui keegi ka läheb sinna õlle pärast, siis pigem on see ikkagi muusikaüritus. Umbes selline nagu meil Wilis oli tiigi ääres suvel muusikafestival – on lihtsalt muusika ja söök vabas õhus ja sinna tulevad kokku Eesti popimad artistid ja mõned välismaised ka. Selline mitmepäevane tšillimine.

Kui me selle aasta kontserdiplaane kokku panime, siis tuletas Andreas mulle reklaame vaadates kohe meelde, et kuule, sinna peame me ju ka minema. Selge. Läheme.

Ostsime endale kolme päeva passid. Ma veel imestasin, et vanasti oli üritus ikka pigem ju nädalavahetusel? Või olin ma nii noor ja kodune, et mul polnud vahet, mis nädalapäevadel see üritus toimus? No igal juhul ostsime me endale passid ja kuna poisid suuremat vaimustust välja ei osanud näidata, siis sai kumbki ühe päevapileti.

Esimesel päeval oli ilm ilus. Bussiga kohale loksudes pajatasin Andreasele, kuidas ma vanal värvilisel ajal igal aastal kohal olin. Juba siis, kui üritus toimus veel Näituste platsil ja enne seda veel Rock Summeritel Lauluväljakul. Minu jaoks on selles omajagu ammuste aegade õrna heldimust. Pole olnud palju kontserte, kus ma muruta tolmusel mullapinnal ennast hingetuks punkinud oleks või paduvihamas lava ees lirtsudes lenneldnud. Sest lihtsalt nii äge oli ise ja omadega. Aga siis läks elu kuidagi omasoodu ja viimati käisin ma Õllesummeril 2010. aastal. Ja siis ka kiirelt vaid ühel kontserdil.

Vahetasime kassas piletid roheliste käepaelte vastu ja sisenemisema alale. Nii vähe rahvast? Mulle tundus, et ma kuulsin soome keelt rohkem kui eesti oma. Päike paistis, ilm oli ilus, aga rahvast oli vast kümnendik sellest, mida mina omal ajal mäletasin. Tegime tiiru pakutavale peale. Andreas võttis ühe alkovaba õlle ja mina avastasin vaimustunult, et neil oli pakkuda ka vaarikaga ingveriõlut. See on maamunal vist ainus õllelaadne, mis mulle maitseb ja õlu on ta küll vaid nime poolest.

Sõime LaMuu jäätist. Andrease kõik kolm valikut olid beežides toonides – munalikööri, soolase karamelli ja hmm, ja mis see kolmas oligi? Peekonit seal vist ju polnud? No igal juhul oli see midagi pruunikat. Minul seevastu oli topsis kena värviline segu valgest, roosast ja helerohelisest.

Veinitelgis toimus midagi. Aga see oli igav. Suurel laval ei olnud veel midagi. Mööduvad tüdrukud pistsid meile pihku pisikesed sinised pakikesed. Midagi söödavat?! 😉

Tegime veel ühe ringi kogu alale peale ja ma pidin nentima, et vähe sellest, et rahvast on vähe ja pidu tundub nagu juba läbi olevat, on kõik ka kuidagi nii hallid ja igavad ja tavalised. No pole mingit suvefestivalile omast särtsu ja värki. Jah, ühest siidriputkas olid värvilised kaabud mingi valemiga saadaval, aga no see ongi kõik? Hiina helendava nänni putkad olid kohal, aga see pole see…

Meie esimese päeva suurim elamus oli vaieldamatult Sibyl Vane. Lives polnud me neid varem näinud ja see oli lihhhhtsalt nii äge! Pärast kuulasime juutjuubist veel poole ööni kodus lisaks neid. Väga mõnus. Midagi just meie maitsete kokkupuutepinnalt. Väike Tarantinolik kelmikas hingus on sellel kõigel meie jaoks. Võimalik, et see on juhuslik, aga see on mmmõõõnus! Siit teile kaks lugu meie arvates Eesti parimalt bändilt. Mul oli suur kiusatus siia neid kohe ikka palju laduda, aga olgu alustuseks siis esimesed näppu jäänud laulud. 🙂

Mõnusa tundega suure lava poole järgmisele kontserdile kõmpides jäi meie teele Oru värava juures lõikelauaga suur onu. Ta kutsus häälekalt kõiki maitsma veiselihast burgerit. Andreas maitses ja see maitses talle väga. Onu suunas meid sirgelt punase burgeriauto poole ja värviliste prillide ja pearätikuga naksikas tüdruk võttis Andreaselt tellimuse vastu. See oli teeninduse parim näide sellelt ürituselt! Lõbus ja rõõmus, natuke ulakas, aga meeldivalt personaalne. Numbrite jagamise ja niisama valmis toidu kättejagamise asemel kutsuti kliente nimeliselt ja see andis kuidagi väga mõnusa tunde sellele kõigele. Burks oli väidetavalt parim siiani, mida Andreas kunagi söönud on. Kallis, aga hea.

Kontsert oli igav ja nii läksime me hoopis burksiputkast pilti tegema. Väärt värke peab ju mäletama 🙂

Bussis linna poole loksudes – meil õnnestus kõige viimase Pirita poolt tuleva bussi peale jõuda – teatasin ma Andreasele, et ma loodan, et ta väga ei heitu, kui ma homme tulen oma nunnu kollase Pikachu kostüümiga. Vanasti olid platsil vähemalt lapsi rõõmustamas erinevad maskotid, sel korral nägin vaid üht ja seegi istus tähtede tõstukil.

Ma ju tean, et tal on vaja selliseid asju veidi seedida. Ta peitis näo pihkudega ja vangutas naerdes vaid pead. Hobujaamast koju kõmpides veensin ma teda terve tee, et see pole ju üldse nii hull. Ta võib teha näo, et ta ei tunne mind või midagi seesugust. Harjutasin teda vaikselt ideega ja pistsin vahele häid mõtteid, et siis leiab ta kindlasti mind üles ka siis, kui ma peaksin kaduma minema ja muud seesugust.

Koju jõudes teatasin uksest sisse astudes rõõmsalt poistele, et mina lähen homme Pikachuna ja nemad valigu ise kumb neist homme kaasa tuleb. Vanc oigas “Oooooooo! Eeeiii!”, sest tal olevat häbi. Tan ühmas vaid, et tal on suva, kuidas ma tulen, seega võib ta homme meiega ise kaasa tulla. Sobib.

Kui Andreas neljapäeva hommikul silmad avas, siis tervitasin ma teda säravalt, et täna on SEE päev, kui ma temaga läbi linna sabaga kollases kostüümis kontserdile saan minna. Ja kuna mu jalakesed selles kostüümis lühikesed on, siis kiiremaid liigutusi ma teha ei saa. Andreas oigas õudusest naerdes mu kangekaelsuse üle. Nagu see talle uudis oleks?! 🙂

Tan vaatas kohale jõudes mitte lavade ja toidu poole… vaid… lõbustuspargi suunas. Kui sul on võimalik ikka kummi otsa kinnitatud kuuli sees taevasse lennata, siis seda peab üks 13aastane teha saama. Vihma tibutas, kui ta ühe huilgava onuga koos puulatvade kohale kihutas ja sealt eluõnnelikuna mõni minut hiljem tagasi kindlale pinnale jõudis. Päev oli vist korda läinud ja tasus ikka tulla? Tundub nii.

Ahjaa, mina olin kohal täies hiilguses oma pikkade kõrvade ja sakilse sabaga kollases kombekas. Seega meie tsirkus jätkus. Andreas hakkas vaikselt sulama ja leppima tõsisasjaga, et tema naine on täna suur kollane nunnu. Mind pildistama hakates ilmusid selja tagant välja aga kolm tüüpi, kes nagu ise näete, teevad midagi, millest mul pildi klõpsamise hetkel aimugi polnud. No eks suur kollane element tekitab elevust hallis päevas. Mida oligi tarvis tõestada.

Andreas pistis seepeale selle pildi oma FB ajajoonele tekstiga, et kui keegi leiab mu üksinda uitamas ja saatjata, siis võib lahkelt mu talle tagastada. Naljanina! Nii tore, et meil täiesti normaalne pere ikka on! 🙂

Algamas oli Termika kontsert ja me sättisime ennast lava ette valmis. Kohe päris esimesse ritta. Tan ja Andreas teavad mõlemad vaid kaudselt nende lugusid, mida ma kodus kuulanud olen. Teadlikult olid nad esimest korda Terminaatori kontserdil. Andreasele tegi hirmsasti nalja, kuidas kohale tulnud suur kihav kamp teadis igat viimast kui laulu ja sõna peast. Selline energia ja vaimustav olemine! No me laulsime üheskoos Jaagupist vist isegi üle. Kohe ikka südamest. Väga mõnus kontsert sai sellest. Andreasele meeldib nüüd Termikas ka. Tan on nagu kala. Tema seesugustest eelistustest ei saa kunagi selget sotti. Nnnormaalne on pubekate keeles ok? Ma arvan, et on.

Õhtu edenedes muutus rahvas üha ulakamaks ja julgemaks ning keegi meist ei tea, kui mitme inimese selle aasta Õllesummeri piltide peal võib suurt kollast Pikachud kohata. Andreas muheles Tannuga taustal. Pean tunnistama, et lisaks sellele, et selle kollase mütaka kostüümiga oli maailm kohe natuke lõbusam ja säravam, oli kombeka õhuke kunstmaterjal üllatuslikult ka äärmiselt praktiline. Mul ei olnud külm ega palav. Kerge vihm minuni ei jõudnud.

Tan käis vahepeal Andreasega söömas ja ripptoolidel kiikumas. Hiljem väitis Tan, et see keerutamine seal toolide peal ajas tal tegelikult südame pahaks ja oli palju hullem kui tuletorni kõrgusele kuuli sees lennata. Vot siis. Mulle sedasi maale lähedal keerutada meeldib muidu küll, aga vaat kummi palli otsas taevasse ma lendamast keeldun. Kategooriliselt. Aga noh, sel ajal kui nemad sõid ja kiikusid, kuulasin mina veel viimaseid Termika palasid ja nostalgitsesin. Huhh, kuidas me kunagi neid vanemaid lugusid raadiost soovilugude saates tellisime ja siis kassetile salvestada püüdsime.

Öö hakkas kätte jõudma ja vaatasime-kuulasime veel natuke ka Armin van Buurenit. Tan oli väsinud ja lärm oli tema jaoks liiga vali. Kolm lugu pidas vastu. Meie oleks Andreasega hea meelega lõpuni olnud, aga sättisime end üheskoos ikkagi viimase bussi peale.

Nooh, tulen viimasel päeval ka Pikachuna?

Andreas müristas naerda ja arvas, et miks mitte. Tuli välja, et ta oli hullemat kartnud ja peljanud kõige enam seda, et inimesed mind nagu napakat vaatama hakkavad. Kummaline, et see teda sellisel üritusel seganud oleks. Aga see, et inimesed ligi astusid ja minuga koos pilti tahtsid teha, see ei häirinud teda küünevõrd. See olevat hoopistükis toredalt naljakas.

Nii et kolmanda päeva õhtul astusime me taas läbi linna Lauluväljaku poole. Sel korral oli meil kaasas Vanc.

Vanc pole selliste ürituste inimene, aga kuidagi tuli ta olukorraga väga hästi toime. Uuris festivali ala plaani. Mis on kus ja kust kuhu pääseb. Siis tegime ringi kõigele peale. Talle pakkus väga huvi, kus on see kuul, millega Tan taevas käis. Kuigi ta pikkuse poolest võiks ka sinna ronida, siis tuli konkreetne EI koheselt. Aga ta jätkas ise sujuvalt, et vaat selle täispuhutud hiigelsuure hamstri-palli sisse, millega saab maa peal ringi veereda, läheks ta küll. Veepalle katsetas ta juba kunagi ammu Horvaatias. Mis oli ka tol korral suur üllatus, sest võttis omajagu aeg. Vanc on hoopis teisest materjalist tegelena kui Tan, kes kõik ekstreemsused kohe ilma vähima kõhkluseta tahab ära proovida ja siis kivist näoga istub ja tundub päriselt ka, et temas pole grammigi hirmu ega ebamugavust neid hulle asju tehes. Vanc on rohkem minumoodi tüüp – äääääärmiselt ettevaatlik ja alalhoidlik. Seepärast oligi naljakas, et ta sinna maapealse palli sisse nii otsusekindlalt ronida soovis ja siis uljalt ringi rallis.

Sel ajal kui Vanc palli sees oli ja Andreas jälgis, et ta otsaga merre ennast ei veeretaks, kinkis üks väike vahva Nirvana särgiga poiss mulle pulgakommi. Väitega, et Pikachul on vaja kommi. No kui kommi, siis kommi. Tänasin viisakalt ja panin kommi otsapidi põske. Aitäh!

Seejärel läksime erinevaid kontserte piilumas. Smiler ja suure lava vägevus olid Vancule natuke liig ja ma siunasin ennast, et ma kõrvaklappe kaasa ei võtnud. Kaks lugu lasin tal vastu pidada. Andreasele meeldis minu üllatuseks ka Smilers. Mina muidugi üürgasin taas kaasa laulda ja keksisin oma lühikeste jalgade padinal suurel asfalteeritud platsil üsna omapead. Ma olen vaikselt hakanud tunnetama ka oma saba. Tean, kuidas astuda nii, et saba veetlevalt liikumise taktis kiiguks.

Kulgesime niisama ringi. Vanc vaatas huviga Tivoli luikesid ja autosid, aga minna ta nende peale ei soovinud. Meie otsustasme midagi süüa. Andreas oli Rakvere letist ribisid piielnud juba kaks päeva. Kui me nende tellimiseni jõudsime, siis selgus, et ribid on otsas. Siis ta tellis mingit muud lihavärki. Oluline, et ta neid ikka praekapsaga saab (sest see on siin Eestis ta suur lemmik tema enda üllatuseks). Seda õnneks sai ja tellimus läks vormistamisele. Ma siis püüdsin järgmiselt vabalt teenindajalt ka endale midagi tellida, aga minult küsiti, kas ma olen üksi või kellegagi koos. Vastasin, et kõrvalseisjaga koos. Siis sain teada, et pean temaga koos tellima, eraldi ei saa maksta. Aga tema toit pandi nii kähku letile ja liiguti edasi, et ma ei saanudki oma tellimust esitada. Meel läks korraks mõruks. No mis mõttes selline suhtumine? Jah, viimane päev, pikad intensiivsed tööpäevad, aga no nii ka ei saa. Marssisin seepeale hoopis jäätiseputkasse ja võtsin ühe suure maasikate ja mustikatega jäätise. See oli hea. Kui jäätis sai söödud, siis avastasin, et Rakvere leti ees on tühjus. Sain oma praekartuli ja -kapsa ikkagi kätte. Need olid maitsvad.

Vanc aga vaatas, kuidas me Andreasega sööme ja arvas, et tal ikkagi on ka kõht tühi. Valituks osutus spiraalkartul. Aga millise maitsega? Tuttava kanamaitsega? Sellise valiku juures jookseb Vancul alati juhe kokku. Emb-kumb – ta teab kohe seda üht ja õiget või ei suuda ta tükk aega otsustada ja asi päädib üki-kaki-kommi-nommi lugemisega. Aga ei, ta vaatas, mõteles ja teatas, et ta tahab proovida seene oma. Vanc ja seened? Ma olin kindel, et ma pidin valesti kuulma, aga Andreas oli sealsamas ja arvatavasti sama hämmingus, kuid kogus ennast kiiremini ja asus Vancule tellima seenelisandiga kartulispiraali. Siis aga parandas Vanc viimasel hetkel, et ei, ta ikkagi soovib kanamaitselist. No niiii lähedal oli see seeneproovimine, aga isegi siis, kui ta valis turvalise kana, siis oli see seen võimalusena õhus ja see on juba midagi.

Kui esimene spiraal otsa sai, palus ta veel üht. Siis käisime temaga ripptoolidel kiikumas. Te ikka teate, kuidas näeb välja kiigele asetatud hüljes?

See olevat parim kiikumise asend. Ma ei oska kommenteerida, aga võite lahkelt proovida ja mulle ka rääkida. Meie hülgele see igal juhul meeldib 🙂

Siis sõid nad Andreasega kahepeal ühe suure vahvlijäätise. Vali muusika Vancule ei meeldinud, aga kui plaan on kindel, siis on ta vapper. Meil oli Andreasega kindel plaan, et pool tundi soovime me Pet Shop Boys kuulata. Seega ronisime laululava ülemistele ridadele ja sättisime ennast istudes ootama.

Rahvas juba kogunes

Pea tund saime passida laval toimuvat enne kui me lapsepõlve bänd lõpuks alustas. Vahepeal jõudsime me jälle ühe perepildi ka teha. Ikka ja alati täiesti normaalse. 🙂

Üleval ei olnud tümakas õnneks üldse nii tugev kui ennist Smilersi ajal all ja Vanc elas väga vapralt 45 minutit sellest kontserdist üle ilma ühegi virinata.

Viimasele bussile me enam ei jõudnud. Toiduputkad panid ennast järjest kinni, aga me jõudsime veel üks kord spiraalkartulite letti. Ja kuna nii Andreas kui ka Vanc soovisid lõpetuseks ka suhkruvatti, siis kahepeal ühe viimase said nad kõrvalt letist ka. Minule jäi selle hoiustamise rõõm kuniks nende kartulid otsa saavad. Siis aga tuli rõõmus seltskond mind pildile paluma ja mul oli vaja ka saba sirgu ajada. Vanc seisis ühes käes kartulivarras ja teises suhkruvatt ja vaatas silmad pärani, kui võõrad minuga pilti tegid.

Pet Shop Boysi lood kostusid tuttavalt üle oru mereni välja. Astusime reipalt jala kodu suunas ja kohale jõudes varisesime kõik rahulolevatena voodisse.

Järgmisel päeval avastasin, et Õllesummeri ametlik leht kinnitab, et punastes ketsides Pikachu oli sel korral kohal. Ketsid pildile ei mahtunud, aga sellest pole lugu. Pildi autorit kahjuks ei tea ja otse lehelt jagada ei saa, aga hetk on mäletamist väärt, aitäh selle kinnipüüdmise eest!

Kirjad jõulvanale

30. juuni 2018

Armas jõuluvana!

Sa võid kinke pakkima hakata, sest Vancu selle aasta söögisaavutuste normi võib täidetuks lugeda (eesmärk oli, et ta peab vähemalt üht uut puu/juurvilja selle suve jooksul maitsma)!

1. Vanc nuusutas esimest korda elus 7 cm kauguselt maasikat – see ajas öökima ja pani nutma, aga ta nuusutas. Puudutada veel ei suuda. Ka kummikindaga mitte. (Nuusutatud ühik on keskel alumine).

2. Vanc hingas sügavalt sisse ja pistis suhu ühe herne. Pool neelas alla, siis öökis aktiivselt, ja pool sülitas. Minut hiljem oksendas ka ülejäänud herne välja, AGA ta maitses ja väitis lõpuks, et polnudki nii hull. Õhtul teatas särasilmselt Andreasele ja Tannule, et ta “sõi hernest”. (Tarbitud toiduühik on pildil vasakul ülemine).

3. Vanc sööb nüüd värsket kurk soolaga (ilma soolata ei söö). Ainult Peipsi oma, sest nii oli sildil kirjas. Ta väidab, et kurk on mari ja seega ta sööb marju ja ma pean seda ka Sulle kirjutama. Värsket soolakurki sööb ta ka (maksimum kolmepäevaseid). Enne seda suve oli ta nõus vaid lavakurkidega (ikka ainult soolaga, aga soolakogust oleme me suutnud vähendada). Suur samm edasi!

Sellest, kuidas ma ta kõike seda ületamatut tegema sain, võin kirjutada raamatu. Mõni teine kord. Aga ma olen loov. Väga. Päriselt ka. Pika pai olen ka mina ära teeninud.

Armastusega ja ootusärevalt,

Sinu Eva

***

Tervitused kõigile neile, kes teavad, millest ma räägin. Teised, kes ei mõista ja armastavad söömist, teie sööge rahus edasi ja olge õnnelikud, et te ei tea, millest ma räägin. Teile võin ma näidata hoopis üht teisest kirja jõuluvanale 🙂

 

 

18. juuni 2018

Armas jõulvana!

Mul on Sulle küsimus. Sa tead äkki paremini, kas see siis ongi see kurikuulus kasvamine, kui sa end kell 7 hommikul suure surmaga üles sunnid ja avastad, et üks eriti näljane tüüp vaaritab endale köögis pottide-pannide peal juba suuremat sorti söödavat?

Ei, tal ei ole vaja nii vara ärgata. Võiks vabalt lõunani magada. Ja tal ei jäänud eile õhtusöök vahele. Tal oli lihtsalt kõht tühi ja uni läks seepärast ära. Nii ta väitis.

Mu ehmatus oli kohe nii suur, et isegi käsi pilti tehes värisema hakkas. Arvasin esimese hooga, et meil on köögis sissetungija. Aga ega selle suure isu ja kasvamise üle vist väga imestada ei saagi. Ma juba kuu aega varem vedasin temaga kihla, et selleks ajaks, kui Sina kohale jõuad, on ta minust kindlasti pikem. Aga siis tegin asja talle keerulisemaks ja arvasin, et ta on minust pikem juba selle suve lõpuks.

Hetkel on tal veel 4 sentimeetrit kasvada. Ma arvan, et Sa ei tunne teda äragi. Kingituseks võid talle sel aastal tuua süüa ja suuremaid riideid, hihii.

Loodan, et Sul on ilus suvi ja saad seda ka nautida!

Armastusega

Sinu Eva