53.
27. detsember kell 11:48
Andrease õnnest olid puudu veel vaid Sõõrikukohviku moonirullid – kolimise peamine põhjus, ihhii!
Varsti läheb taas äksjoniks, seega väike kosutus pika horisontaalasendis öö järel kulub igati ära. Isegi mu reisielevandi jalgadelt on pahkluud õrnalt nähtavale ilmunud. Ilm meil siin Nõmmel on ilus.
Lõuna ajal saime üürika võtmed, käisime elukohta ennast registreerimas ja siis algas auto tühjendamine.
54.
27. detsember kell 18:07
Kõige agaramate sipelgate abiga võttis autokasti tühjendamine alla 45 minuti. Eks meid oli mitu ka. Ja see on veel üks põhjus, miks ma kiirabi arrrmastan. Aitäh teile!!
Vähem kui nädal tagasi olid need kastid siit 2500 km kaugusel ja nüüd saime me neist ehitada keset Tallinna kesklinna päris oma Hiina kastimüüri.
Nüüd on vaja veel Haldjaorust suuremad asjad ära tuua ja Šveitsist teine koorem ja ongi kogu moos koos. Sedasi ühes lauses tundub see kõik nii kerge ja lihtne 🙂
55.
28. detsember kell 23:54
Puhkame ehk pisut enne homset mööbeldamist?
Ma pean nentima, et ühel hetkel läksime me päriselt ka natuke hulluks. Sedasi lõbusalt ehk saage tuttavaks, see tundmatu on keeksirüütel mu ema ja mamma köögis on tegelikult minu üsna ontlik abikaasa 😛
Happy oli kergelt hämmingus. Tema on ju viimased paar päeva ainult puhanud ja mänginud.
56.
29. detsember kell 11:21
“Andreas, mu poeg, mida sa nüüd ometi teinud oled?!” 😉
Vat ega mina ka ei tea, kas see laud enam kunagi kokku ka läheb. Minu ema muidugi itsitas seal selja taga, et muidugi läheb, muidugi läheb!
Ühelt poolt oleks me võinud ju mu vana laua veel mõneks ajaks ema juurde kööki jätta, aga kuna meil tühi kastiauto maja ees oli ja abikäed ka olemas, siis tundus see suur mööbeldamine ikkagi õigem valik. Pealegi sätivad Andrease vanemad end juba homme minekule, et uusaasta ööks tagasi Šveitsis olla.
57.
29. detsember kell 18:32
Suur tassimine tehtud ja kribinal-krõbinal saavad asjad taas oma vajaliku vormi tagasi. Asi loob. Ikka kohe kenasti loob. Sealt, kust me tuleme ja kus üürikorterite standardid on vvveidi teistsugused, kolid sa alati laitmatult puhtaksküüritud elamisse. Meil oli siin võimalus alustada suurpuhastusega. Aga samas annabki see ehk kohe ka kodusema tunde, kui kõik on oma käega üle käidud.
Meil on kõrged laed ja kapipealsed ja ma päris tõsiselt ei riski seal ebakindlate toolide peal turnida. Aga noh, mu absoluutselt iginoor (ja minust ainult 30 aastat vanem) ema teeb kiiremaid koristamisliigutusi maa ja taeva vahel mänglema kergusega.
Ja ta isegi tantsib laudadel. Vanus on ainult number. Keegi veel kahtles, et see mu hullus puhta pärilik pole? Muhahaaa! 😉
Ja ma vist ei pea lisama, et see inimene täpselt neil päevil kaks aastat varem liuväljal hüpet sooritades kogemata käeluu murdis? Luud ju ometi paranevad. Aga minestada oskab ta kõige ägedamalt. Ta palus, et ma järgmine kord sellest pilti ja filmi teeksin, sest ta tahab ju ise ka näha 😉
Ja siis saime me kambapeale ka laua uuesti kokku.
Suured otsad on sellega kokku tõmmatud. Nüüd on vist aeg ka natuke jõule nautida?
Seame sammud vanalinna suunas, et näha ära ka selle aasta jõulupuu ja -turgu. Ikka koos. Lisaks hullult tuumperele on meil Andreasega ka hullult ägedad vanemad! Ja noh, Andrease kõrvad annad sellest ometi tunnistust.
Ja siis haakisin ma Komeedist kaasa kireva valiku oma lemmikkooke ja läksime neid mu ema ja mamma juurde sööma. Naljakas oli istuda mu enda vanas köögis suure ümmarguse laua asemel hoopis mu poiste tillukese lastealaua ümber. Aga armas ja tore oli sedasi ka. Natuke nagu suure pere värk.
Koer hoiab igaks juhuks baba (minu ema nimega, mille mu isa talle hellitavalt pani, kui temast vanaema sai) ligi, sest mine tea, mis need hullud jälle plaanivad ja õhus on taas liikumise energiat. Happy ei taipa ikka üldse, et baba on see kõikse hullem selles pundis ju üldse. Vaid mõni hetk hiljem tantsis ta meile Luikede Järvest väikeste luikede tantsu. See oli mu lapsepõlves üks kindel etteaste, mida perekondlikult nääritaadile esitati
58.
30. detsember kell 10:29
Andrease vanemad lahkuvad Šveitsi suunas.
Hehh ja minu selja taga on pisike Andreas täiesti uue elu alguses. No tundub ju kuidagi pisike ja üksik ja natuke ka räsitud? Või lihtsalt suurest tormlemisest väsinud ja unine?
Eks tehtud ole ka ju palju! Selle lühikese ajaga oleme me kolinud suurema osa oma elamisest Šveitsist Eestisse, kolinud minu suuremad mööblitükid Haldjaorust kesklinna, korraldanud koju kõige kiirema võimaliku interneti ja nalja tahate teada?!
Kui minu ja poiste elamisloa saamiseks kulus omal ajal Šveitsis kena 8 kuud piina ja tõestamist ja hirmu all elamist ja hiljem oli veel sada sekeldust kirikumaksu ja krt teab millega, siis Andrease rahvastikuregistrisse kandmiseks ja elamisloa saamiseks ei läinud 15 minutit asjaajamistki. Polnud vaja ei abielutunnistust, kuni kuus kuud kehtivat sünnitõendit, kehtivat tervisekindlustust, töökohta ja tulusid ja tulusaamise allikaid tõestada – tema tegi boksis pildi, passist tehti koopia, andis oma kontaktid ja oligi olemas, sest Tallinna kesklinna elukoht oli juba registris. Veel pool tundi hiljem oli tal Eesti numbriga telefon, mida minul Šveitsis lõpuni polnud võimalik endal saada ja pangakonto/kaart tuleb koos tulnuka id-kaardiga. On miljon asjaajamise põhjust, miks Eesti on etem kui Šveits.
Vanemad on läinud, suur laps üksi lasteaeda jäetud ja nüüd hakkab elu alles pihta! Täna öösel jõuame äkki esimest korda oma koju ka.
Teretulemast Eestisse, mu unine Andreas!
59.
30. detsember kell 23:32
Esimene öö uues kodus – elu nagu Mine Craft mängus – kastidest saab teha ju ometi kõike! Vaja on vaid napakat ema, kes ei viitsi põrandal magada. Lõpuks oli mul muidugi tükk tegu, et Tan sellelt imeliselt voodilt minema kupatada, hihii. Ta sel pilditegemise hetkel veel isegi ei tadnud, et ma kohe sinna ka mõnusa paksu madratsi peale sikutan ja endale tõelise pesa ehitan .
60.
3. jaanuar 2018 kell 14:46
Meie suur kolimise protsess on jõudnud märgilisse punkti – poisid on kooli vastu võetud! Meie pere Eestis kohanemise ja koduõppeajastu ja minu tööleminemine algab siit uhkelt huvitava kuuse alt nüüd ja praegu ja me soovime kõigile teile seda mida endalegi –
Maruvahvat uut ja vinget ja õnnestumisi täis aastat! Me oleme seikluseks valmis, juhhuu! 🙂
Taas on üks hullult äge aasta lõppenuks loetud ja algavad uued seiklused siin maapealses elus.
***
A, et kuidas meie uus aasta tuli? Saatsime ema ja mamma juures vana aasta vaikselt ära ja võtsime mäe otsas rakette lastes uue vastu. Mammale tõime Vancu lemmikkoogil raketid tuppa ka.
***
Ja uue aasta alguses jagas Õdede Liit oma FB-lehel kolmandat ja viimase tekstiga kaarti! See kolmest pildist koosnenud seeria saatis meid meie teekonnal läbi jõulude ja selles oli minu jaoks nii palju soojust ja helgust ja mul on nii hea meel ja uhke tunne ka, et see kaart sedaviisi kasutust leidis. Aitäh, Gerli ja Anneli!
***
Ja teate, mis on Liivalaia tänaval elamise õud, õnn ja õndsus? Võiks ju arvata, et paanikakanana tunnen ma rõõmu sellest, et kodune telefon on sama kaugel kui Keskhaigla emo? Oo, ei! Kuigi see on ka tore turvaline nüanss selles asjas.
Aga õnn ja õud seisneb hoopis nurga taga – seal asub Pagari-Liisu ja nende kirsistruudel. Arvake ära, kes on võimeline üksi kogu struudli nahka panema ja end elu eest pingutama peab, et seda ei juhtuks? Jube on see elu siin kesklinnas. Ja ega Andreasel see elu lihtsam pole – Sõõrikukohviku moonirullid on ainult üle tänava 🙂
