Tartu = Vabadus

Aastal 1995 pakkisin ma neil päevil Tallinnas kokku oma elu, et kolida Tartusse õppima. Suve lõpp oli soe ja päikseline nagu tänagi. Mu keskkooliaegne pinginaaber oli tuttavate kaudu saanud meile jagamiseks toakese Annelinnas ühte ühiskorterisse. Tartu linnas leidus sel ajal veel ühiskortereid, no et mingi tuba või toad täiesti tavalisest korterist kuulus ametlikult ühele perele ja teine osa neist teisele, koridor, köök, vets ja vannituba olid jagatavad. Täiesti tavaline viiekorruseline paneelmaja oli see meie uus kodu. Ma olin üles kasvanud teadmisega, et ühiskorterid pigem sõjaaega ja vahetult sellele järgnenud ümberkorralduste aega jäid, aga elu Tartus tuli koos oma avastustega.

Olin küll salamisi lootnud pääseda elama ühikasse, aga isa oli resoluutne ja kaks asja olid mulle kategooriliselt keelatud – elamine ühikas ja hääletamine Tallinna ja Tartu vahel. Hääletamine oli sel ajal üsna levinud praktika. Kolmas keelatud asi oli tegelikult veel – ma ei tohtinud õppimise ajal tööle minna. Sel ajal polnud see veel väga levinud  ja koolis ning eriti veel kodus, vaadati õppimise ajal töötegemisele väga viltu. Meie asi oli usinasti õppida. Raha pidime me hakkama teenima siis, kui koolid käidud. Õppimine tundus mulle normaalse elu osana. Olin seda tõusude ja mõõnadega juba ju nii palju aastaid teinud ja iseäranis kaks viimast aastat, pärast seda, kui mind 20. Keskkoolist (tänapäeval vist siis Ühisgümnaasium) välja visati, olin ikka kohe päris pingutanud. Samas ihkasin ma vabadust. Seega jäi Peda kunstiõpetuse õpetaja eriala vahel valides kaalule ülekaalukalt Tartu maastikuarhitektuur. Tartu = Vabadus!

Augusti viimasel päeval sõitsime kogu perega Tartusse. Mul olid kaasas suur kohver ja suur spordikott. Tekk, padi, riided, raamatud, pliiatsid ja suled ja kogu muu elu pidi ju kaasa mahtuma. Enne seda kolimist olin vaid pikemalt kodus eemal olnud Aafrikas ja kahel korral Tabasalu pioneerilaagris käies. Ikka suure kohvriga. Tartus olin ma käinud vaid üksikud korrad. Linn oli mulle võõras.

Esimene ehmatus Tartus oli Kaunase puiestee majade numeratsioon. Polnudki nii nagu me teadsime, et paarisnumbritega majad on ühel pool teed ja paaritud teisel. Natuke hirmus hakkas, et mis imelikud asjad mind veel ees ootavad.

Enne, kui pere tagasi Tallinna pöördus, käisime me kesklinnas  Toidutornis (mida me maja kuju järgi hiljem pigem Toidutoruks kutsusime ja mille ees aastaid suur pintseldajate auk vettis ja mille kohal kaasajal uus Kaubamaja laiutab) friikartuleid söömas. Ja sama maja teiselt küljelt sai osta bussipiletid ning isa ostis mulle orienteerumiseks Tartu plaani. Majanumbrid ja bussiliinid olid kõik peal.

Mu pinginaaber oli juba sisse elanud, Ülikoolis algas õppeaasta sel korral nädala alguses juba, EPAs aga alles esimesel septembril. Ma ei saa kunagi mööda sellest, et meie paberid võeti vastu ja avaaktus toimus EPA (tänapäeval Maaülikool, minu õppimise ajal EPMÜ) ikka selles vanas heas Riiamäe majas. Siiani on uhke tunne sealt mööda astuda. Ja ma elasin hiljem ju aastaid sealsamas kõrvalmajas sisuliselt, aga uhke tunne on alles. Sellega algas minu peaaegu iseseisev elu.

Esimesel koolipäeval oli mul vaja üldbioloogia tundi jõuda Annelinnast Laiale tänavale. Ajasin aga näpuga järge oma linnaplaanil ja sõitsin läbi raudteejaama kenasti suuuuuuure ringiga kohale. Alustasime ikka ja alati jälle rakust. Brrrrrh!

Teised elamused tulid hiljem. Tulid kursakaaslaste juures peetud pannkoogipeod, tulid ekskursioonid ühikasse, rebastepeod, tulid meie pisikesse erakasse suurte lõbusate kampadena ja tulid läbi me ühiskorteri teistes tubades elava noore prostituudi, tema purjus alaealiste kirvega vendade ja puudega väikelapse, kes enamasti üksi oli sel ajal (enamasti öösel), kui ema tööl käis. Elamused tulid läbi prussakahordide! Köögis käimisest loobusin ma kohe alguses. Söime Kirde saia ja jõime Kellukese limpsi. Purgisalatit sõime ka. Ennast sai pesta kehalise kasvatuse tundide järel, nende eest saime vist vabaaine punkte, sest ma ei usu, et see meil kohutsulik oli? Pead pesin saapad jalas jalgupidi vannis, sest see kõik oli nii ilmatuma rõve lihtsalt. Ja oma toas pidime me enne kapiuste avamist koputama, ootama, kui siblin-sahin möödub ja siis võis veidi julgemalt ukse avada. Neid prussakaid oli nii palju, et…

Tartu ja Tallinna vahe oli sel ajal selgepiirilisem. Meie teele juhtunud tartlastel oli sügav eelarvamus Tallinnast tulnud inimeste suhtes. Mine tea, kui palju selles mängis oma rolli Smuuli Suvitajate monoloogi järgi vändatud film, kus üks kohviveski praalis, et nad on Tallinnast ja nemad maksavad või oli selle taga veel midagi, aga see vahe oli olemas ja meile meenutati seda alguses liiga sageli. See tegi hellaks. Mitte iial ei sõitnud me sisse, et hellõu, siin me oleme! Pigem oli meil kuklas veidraid linnalaste hirme, mille peale Tartus veel ei tuldud. Ajapikku saime me omamaks. Aga mitte päris omaks. Tallinnale jäime aga võõramaks. Muutusime kohe imelikuks, noh, tartlasteks. Ikka nii, et seda mainiti, et ega me enam päris pealinna inimesed pole. Nagu päriselt!?

Ma pakkisin oma elu Tartus kokku 2003. aasta kevadel. See oli valus. Nende aastate sisse jäi nii palju mida kõike. Sellest ajast peale olen ma enda jaoks Tartu ust ikka irvakil hoidnud, sest äkki kunagi veel!

Läks napilt, et ma eelmisel aasta sügisel mingit osa oma elust ja ajast Tartusse ei viinud. Ma ootasin seda väga, aga kui aeg kätte jõudis, juhtus kõiksugu asju ja kui ma akadeemilise olin vormistanud, siis juhtus veel rohkem asju, mille jaoks ma nii ehk naa oleks ka pidanud akadeemilise võtma, et ise ellu jääda. Juuni alguses tegin avalduse ja lahkusin ülikoolist. Matsin oma mõtted Tartust mõneks ajaks maha ja oma koormusele ja tegemistele otsa vaadates arvasin, et noh, äkki siis järgmine aasta vaatan jälle, et kuidas selle õppimisega seal Tartus jääb.

Aga elu, sellel on meiega ikka omad plaanid ju!

Tartu alustas tagasiimbumist mu vereringesse jaanuaris koos mänguteraapia õpingutega. Kaks päeva kuus Tartus on olnud selline tore käimine. Ma olen küll kahe koolipäeva vahel enamasti tagasi Tallinna sõitnud, sest see kaks korda kaks ja pool tundi loksumist on just paras unelisa ja bussist väljudes olen taas valmis tegudeks. Mu eelmine aasta oli tegelikult ju ropult tihe.

Ja kui nüüd juunis-juulis kõik hoolega koole lõpetasid ja alustasid, siis pidin küüned üsna lihasse lööma, et suuta perroonile jääda ja vaid lehvitada lahkuvale rongile. Ma olin nii kaua kaalunud kunstiteraapia ning sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe vahel. Neis mõlemas on minu jaoks paeluvat ja olulist ja samas on mõlemas omajagu ballasti ja jäikust, mis mulle jällegi ei meeldi. Mu mõttes oli veel mõni valik siin ja sealpool piire, aga seda üht, mille peale kiljuda, seda ei olnud. Õenduse osas ei olnud ma kindel. Jah, ma näen selleks põhjust ja vajadust, aga samas on selles teemas nii palju okkaid, mis endiselt haiget teevad. Samas lugesin ma päevi, kuniks veel vastuvõtud avatud olid ja porisesin valjul häälel ka, et näe, elu sõidab mööda ja mina passin jälle niisama. Andreas vaid kallistas mind ja kinnitas, et küll tuleb see aeg ka, kui asjad klappima hakkavad. Aga ma olen kärsitu. Noh, natuke leevendas mu morni olemist küll see, et ühe õppekava kõik õppepäevad sattusid kokku mu muude õppimistega. Ja need muud on need, millest ma ei loobu.

Suvi sai märkamatult mööda ja täiesti juhuslikult midagi otsides sattusin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kodukale. Lasin veel Andreasel kontrollida, et ega ma pime või loll pole, et mis kuupäevani see kandideerimine sinna terviseteaduste magistriõppesse siis nüüd ongi. Mu nägemisega oli kõik korras, ajuga on nagunii omad lood. Aga ajaliselt klappis asi ootamatult hästi. Ma isegi ei tea, kuidas ma seda kevadel ei teadnud või muudeti midagi vahepeal?

Igal juhul olin ma sellest avastusest nii lõbustatud, et pillasin Annikale, oma igavesele rinde- ja ründekaaslase, et no nii, aeg on end maast lahti kangutada ja taas pinki minna nühkima. Pea neli aastat on möödas sellest, kui me oma õenduse lõputööd koos kaitsesime. Mitte et see kool sellega meie jaoks läbi sai, meie suur töö elas rõõmsalt oma elu edasi ja vaikus on olnud nüüd vaid viimasel aastal. Ehk et ehk oleks nüüd siis aeg millekski uueks toredaks?!

Annika tuli mu ellu aastal 2011 õeks õppimise esimesel kursusel otse õenduse aluste loengus. Me olime juba mõne päeva koolis käinud, kui tema ühe sooja päikselise septembrialguse õhtul vahetunni ajal kohvrikest enda järel kõrinal vedades aulasse tippis. Ta oli nagu värske kosutav tuuleiil, mis tegi selgeks, et see nädal, mille jooksul me olime ülepea anatoomiasse, füsioloogiasse ja õenduse sügavustesse uputatud, oli võimalik üle elada ka palju mänglevama kergusega.

Sest sealt ta tuli, otse Inglismaalt, koduhoolduse teenust pakkuvast firmast töölt ja liugles hõlmade lehvides otse meie juurde. Ta tuli, et jääda. Kui sa oled kord elus juba midagi nii suurt koos teinud ja ellu jäänud, siis ju selles meeskonnas midagi klapib.

Koos meie (kuri)kuulsa lõputööga sündis ka ahastusest ja kirjavigadest õelate õdede kassi ja kaktuse klubi, sest must, vahel ikka päris tökatmust huumor, on see, mis meid elus ja tervena hoiab. Meie rokime ju ikka edasi.

Aga ma olin ju mõttes juba loobunud sellel aastal kuhugi veel minemisest. Mul on supervisiooni, mänguteraapia, kriisinõustaja pädevuse, sünni- ja leinatoetaja õppe ja laste jooga õpetaja kursuse lõpetamisega niigi piisavalt tegemist, igapäevane töö, fotokooli praktika ja lõpupildid ja haiglatöö ju ka veel lisaks. Ja siis ärkas ingel nimega Annika, pigem siis rohkem nagu deemon eksole, ellu ja sosistas peibutavalt kõrva, et no nii, teeme ära! Kui mitte nüüd, siis millal veel. Iga raisatud aasta on raisatud aasta. Ma olin ju lootnud endamisi sellele, et Annika jälle kenasti õigel hetkel ühmab, et ahh, las olla, teeme mõni teine kord, et täna üldse ei viitsi. Selle asemel jätkas ta mu utsitamist. No ok. proovime siis. Aga läheme ainult siis, kui mõlemad sisse saavad, eks?! See oli minu kindel diil.

Panime oma esseed päris viimases lõpus kirja ja teele. Käisime toredasti Tartus vestlemas. Teel kooli, sai onu Ludvig meiega oma mõtteid jagada. Temaga peab ikka patsu lööma, sest ta on sealkandis oma jope.

Ma pole elus nii stressivabalt ühtegi olulist vestlust võtnud. Olin samal hommikul käinud politseis ühe vägivallajuhtumi tunnistajana tunnistust andmas. Bussis küttis päike meid terve tee ja nii olin ma higine ja räsitud ja tormasin kiirustades valel ajal uksestki sisse. See kõik tegi juba nalja, sest ma olin teinud omalt ju kõik, et seda sammu veel veidi edasi lükata. Astusin uksest sisse, istusin lauda ja lihtsalt rääkisin, lihtsalt ja ausalt, mis on mu mõtted, kus ma näen ennast, mida ma teen ja mida näen, et peaks tegema ja sellestki, et ma üksi ei suuda oma ideid ellu viia ja vaja on hakata ehitama midagi palju suuremat. Naljakas on see, et mu maastikuarhitektuuriga seotud teadmised, oskused ja kogemused tuletavad end viimasel ajal sageli meelde mingis täiesti muus mõttes. Mul on, mille üle tänulik olla, sest on asju, millele ma vaatan hoopis teises vaates, kui ma vaataksin siis, kui ma oleksin otse keskkoolipingist läinud midagi muud õppima. Linnaruumi planeerides ja kujundades kasutad sa maksimaalselt ära selle, mis sul on ja annad sellele kõigele uue hoo, uue väärtuse, uue hingamise ja ehk ka uue suuna. Kuigi see ehk tundub eemalt veider, siis iga pisem kui lüli on mingil põhjusel selles loos oma väärtusega olnud.

V ja V nagu Vastu Võetud!

Me saime Annikaga mõlemad kooli sisse. Veelgi enam. Nende 15 inimese seas sain enda teisele käele pinginaabriks oma pinginaabri täpselt 30 aasta tagant, põhikooli seitsmendast klassist. Oh ei, me pole üldse veel nii vanad tegelikult! Lihtsalt numbrid ja elu ise on nii toredad.

Ja noh, nüüd ma siis hakkangi osaliselt Tartus elama. Uue seljakoti pean hankima, et magamiskott ja kaamera ja läpakas alati kaasa mahuksid. Andreas kinnitab, et ta ei ole veel valmis Tartusse kolima, aga sellega saab ta hakkama, et ma nüüd mõnda aega Tartu vahet kütan.

Kohe on käes september. Ma ei paki. Või noh, aitasin täna korraks pakkida küll, saatsin Tannu laagrisse mõneks päevaks. Aga enda asju ma ei paki. Suur osa me elust on nagunii kastides juba aastaid ja kõik see, mida mul vaja on, see on minuga koos, minu südames. 24 aastat hiljem näeb ühe õpilase kolimine välja hoopis teistmoodi. Ka see tunne on teistsugune.

Tartu võrdub minu jaoks endiselt Vabadusega. Lihtsalt enam ei ole see aediku laiendamine ja piiride vabaks andmine minu ümber. Mul ei ole isegi kohustust kord nädalas minna postkontorisse tegema kaugkõnet Tallinna, et vanematele oma tegemistest ja hinnetest ülevaade anda. Ma helistan kaasajal neile kohe täitsa rõõmuga ja vahel murega ka. Ikka siis, kui tunne tuleb. See Vabadus, mis seal Tartus nüüd minu jaoks on, on vabadus õppida, areneda, maailma paremaks paigaks kildhaaval tuunida. Ja see on üks ilmatuma äge tunne, kuidas maailm ennast tasakesi minu seest välja on pööranud ja suuremaks ning julgemaks, värvilisemaks on saanud!

 

PS Aga Annika juba teab, et paanikaks on alati põhjust, hihii! Märk, mille me lõputöö kaitsmise järel oma kõige armsamale õpetajale kinkisime, sest tema teab ka, et paanikaks on alati põhjust.

Hetkel olen täiesti rahulik. Punkt.

Ikka ja jälle me kolime!

No nüüd on siis nii, et kuniks enamus teist siin saunas pelgupaika otsib, siis meid ootab ees 5 tuhat kilomeetrit puhkuselaadset asja, mis ei ole puhkus, aga vähemalt on meie rendikaubikul see funktsioon, et ta puhub salongi jahedat õhku ka. See oli ilmselgelt tänase päeva parim avastus. Õues on umbes sada kraadi ja ma oma unistustes sõidaks pigem küll pingviinide või jääkarude juurde või peidaks end lihtsalt keldrisse või külmkappi, aga ei, meie sõidame jupp maad veel lõunapoole, et seal küürida ja kraamida ja pidulikult kontoriruumid tagastada ja siis viimane kola peale ja hophop tagasi Eestisse. Kui ma õel tahaks olla, siis oleks siinse loo pealkiri “Unelmate puhkus” 😉

Ma juba tassisin vajaliku kola autosse, et eeskujulikult stardivalmis olla.  Kui Andreas nüüd ärkab, siis hakkame liikuma. Mina, Andreas ja Vancu. Tan jääb mu emaga ja mammaga Giulietta, Happy ja koduvalvesse.

Loodan nii väga, et see reis möödub viperusteta ja oleme peagi õnnelikult tagasi. Arvatavasti teel olles ma siia väga ei  jõua, kuid jooksvalt näeb reportaazhis meie tegemistest blogi FB ajajoonel SIIT.

Hoidke meid siis heades mõtetes ja vaba käega saate meile ehk ka pöialt hoida. Aitäh!

 

 

Me kolime Eestisse. Kohanemine

53.

27. detsember kell 11:48

Andrease õnnest olid puudu veel vaid Sõõrikukohviku moonirullid – kolimise peamine põhjus, ihhii!

Varsti läheb taas äksjoniks, seega väike kosutus pika horisontaalasendis öö järel kulub igati ära. Isegi mu reisielevandi jalgadelt on pahkluud õrnalt nähtavale ilmunud. Ilm meil siin Nõmmel on ilus.

Lõuna ajal saime üürika võtmed, käisime elukohta ennast registreerimas ja siis algas auto tühjendamine.

54.

27. detsember kell 18:07

Kõige agaramate sipelgate abiga võttis autokasti tühjendamine alla 45 minuti. Eks meid oli mitu ka. Ja see on veel üks põhjus, miks ma kiirabi arrrmastan. Aitäh teile!!

Vähem kui nädal tagasi olid need kastid siit 2500 km kaugusel ja nüüd saime me neist ehitada keset Tallinna kesklinna päris oma Hiina kastimüüri.

Nüüd on vaja veel Haldjaorust suuremad asjad ära tuua ja Šveitsist teine koorem ja ongi kogu moos koos. Sedasi ühes lauses tundub see kõik nii kerge ja lihtne 🙂

55.

28. detsember kell 23:54

Puhkame ehk pisut enne homset mööbeldamist?

Ma pean nentima, et ühel hetkel läksime me päriselt ka natuke hulluks. Sedasi lõbusalt ehk saage tuttavaks, see tundmatu on keeksirüütel mu ema ja mamma köögis on tegelikult minu üsna ontlik abikaasa 😛

Happy oli kergelt hämmingus. Tema on ju viimased paar päeva ainult puhanud ja mänginud.

56.

29. detsember kell 11:21

“Andreas, mu poeg, mida sa nüüd ometi teinud oled?!” 😉

Vat ega mina ka ei tea, kas see laud enam kunagi kokku ka läheb. Minu ema muidugi itsitas seal selja taga, et muidugi läheb, muidugi läheb!

Ühelt poolt oleks me võinud ju mu vana laua veel mõneks ajaks ema juurde kööki jätta, aga kuna meil tühi kastiauto maja ees oli ja abikäed ka olemas, siis tundus see suur mööbeldamine ikkagi õigem valik. Pealegi sätivad Andrease vanemad end juba homme minekule, et uusaasta ööks tagasi Šveitsis olla.

57.

29. detsember kell 18:32

Suur tassimine tehtud ja kribinal-krõbinal saavad asjad taas oma vajaliku vormi tagasi. Asi loob. Ikka kohe kenasti loob. Sealt, kust me tuleme ja kus üürikorterite standardid on vvveidi teistsugused, kolid sa alati laitmatult puhtaksküüritud elamisse. Meil oli siin võimalus alustada suurpuhastusega. Aga samas annabki see ehk kohe ka kodusema tunde, kui kõik on oma käega üle käidud.

Meil on kõrged laed ja kapipealsed ja ma päris tõsiselt ei riski seal ebakindlate toolide peal turnida. Aga noh, mu absoluutselt iginoor (ja minust ainult 30 aastat vanem) ema teeb kiiremaid koristamisliigutusi maa ja taeva vahel mänglema kergusega.

Ja ta isegi tantsib laudadel. Vanus on ainult number. Keegi veel kahtles, et see mu hullus puhta pärilik pole? Muhahaaa! 😉

Ja ma vist ei pea lisama, et see inimene täpselt neil päevil kaks aastat varem liuväljal hüpet sooritades kogemata käeluu murdis? Luud ju ometi paranevad. Aga minestada oskab ta kõige ägedamalt. Ta palus, et ma järgmine kord sellest pilti ja filmi teeksin, sest ta tahab ju ise ka näha 😉

Ja siis saime me kambapeale ka laua uuesti kokku.

Suured otsad on sellega kokku tõmmatud. Nüüd on vist aeg ka natuke jõule nautida?

Seame sammud vanalinna suunas, et näha ära ka selle aasta jõulupuu ja -turgu. Ikka koos. Lisaks hullult tuumperele on meil Andreasega ka hullult ägedad vanemad! Ja noh, Andrease kõrvad annad sellest ometi tunnistust.

Ja siis haakisin ma Komeedist kaasa kireva valiku oma lemmikkooke ja läksime neid mu ema ja mamma juurde sööma. Naljakas oli istuda mu enda vanas köögis suure ümmarguse laua asemel hoopis mu poiste tillukese lastealaua ümber. Aga armas ja tore oli sedasi ka. Natuke nagu suure pere värk.

Koer hoiab igaks juhuks baba (minu ema nimega, mille mu isa talle hellitavalt pani, kui temast vanaema sai) ligi, sest mine tea, mis need hullud jälle plaanivad ja õhus on taas liikumise energiat. Happy ei taipa ikka üldse, et baba on see kõikse hullem selles pundis ju üldse. Vaid mõni hetk hiljem tantsis ta meile Luikede Järvest väikeste luikede tantsu. See oli mu lapsepõlves üks kindel etteaste, mida perekondlikult nääritaadile esitati

58.

30. detsember kell 10:29

Andrease vanemad lahkuvad Šveitsi suunas.

Hehh ja minu selja taga on pisike Andreas täiesti uue elu alguses. No tundub ju kuidagi pisike ja üksik ja natuke ka räsitud? Või lihtsalt suurest tormlemisest väsinud ja unine?

Eks tehtud ole ka ju palju! Selle lühikese ajaga oleme me kolinud suurema osa oma elamisest Šveitsist Eestisse, kolinud minu suuremad mööblitükid Haldjaorust kesklinna, korraldanud koju kõige kiirema võimaliku interneti ja nalja tahate teada?!

Kui minu ja poiste elamisloa saamiseks kulus omal ajal Šveitsis kena 8 kuud piina ja tõestamist ja hirmu all elamist ja hiljem oli veel sada sekeldust kirikumaksu ja krt teab millega, siis Andrease rahvastikuregistrisse kandmiseks ja elamisloa saamiseks ei läinud 15 minutit asjaajamistki. Polnud vaja ei abielutunnistust, kuni kuus kuud kehtivat sünnitõendit, kehtivat tervisekindlustust, töökohta ja tulusid ja tulusaamise allikaid tõestada – tema tegi boksis pildi, passist tehti koopia, andis oma kontaktid ja oligi olemas, sest Tallinna kesklinna elukoht oli juba registris. Veel pool tundi hiljem oli tal Eesti numbriga telefon, mida minul Šveitsis lõpuni polnud võimalik endal saada ja pangakonto/kaart tuleb koos tulnuka id-kaardiga. On miljon asjaajamise põhjust, miks Eesti on etem kui Šveits. 

Vanemad on läinud, suur laps üksi lasteaeda jäetud ja nüüd hakkab elu alles pihta! Täna öösel jõuame äkki esimest korda oma koju ka.

Teretulemast Eestisse, mu unine Andreas!

59.

30. detsember kell 23:32

Esimene öö uues kodus – elu nagu Mine Craft mängus – kastidest saab teha ju ometi kõike! Vaja on vaid napakat ema, kes ei viitsi põrandal magada. Lõpuks oli mul muidugi tükk tegu, et Tan sellelt imeliselt voodilt minema kupatada, hihii. Ta sel pilditegemise hetkel veel isegi ei tadnud, et ma kohe sinna ka mõnusa paksu madratsi peale sikutan ja endale tõelise pesa ehitan .

60.

3. jaanuar 2018  kell 14:46

Meie suur kolimise protsess on jõudnud märgilisse punkti – poisid on kooli vastu võetud! Meie pere Eestis kohanemise ja koduõppeajastu ja minu tööleminemine algab siit uhkelt huvitava kuuse alt nüüd ja praegu ja me soovime kõigile teile seda mida endalegi –

Maruvahvat uut ja vinget ja õnnestumisi täis aastat! Me oleme seikluseks valmis, juhhuu! 🙂

Taas on üks hullult äge aasta lõppenuks loetud ja algavad uued seiklused siin maapealses elus.

***

A, et kuidas meie uus aasta tuli? Saatsime ema ja mamma juures vana aasta vaikselt ära ja võtsime mäe otsas rakette lastes uue vastu. Mammale tõime Vancu lemmikkoogil raketid tuppa ka.

***

Ja uue aasta alguses jagas  Õdede Liit oma FB-lehel kolmandat ja viimase tekstiga kaarti! See kolmest pildist koosnenud seeria saatis meid meie teekonnal läbi jõulude ja selles oli minu jaoks nii palju soojust ja helgust ja mul on nii hea meel ja uhke tunne ka, et see kaart sedaviisi kasutust leidis. Aitäh, Gerli ja Anneli!

***

Ja teate, mis on Liivalaia tänaval elamise õud, õnn ja õndsus? Võiks ju arvata, et paanikakanana tunnen ma rõõmu sellest, et kodune telefon on sama kaugel kui Keskhaigla emo? Oo, ei! Kuigi see on ka tore turvaline nüanss selles asjas.

Aga õnn ja õud seisneb hoopis nurga taga – seal asub Pagari-Liisu ja nende kirsistruudel. Arvake ära, kes on võimeline üksi kogu struudli nahka panema ja end elu eest pingutama peab, et seda ei juhtuks? Jube on see elu siin kesklinnas. Ja ega Andreasel see elu lihtsam pole – Sõõrikukohviku moonirullid on ainult üle tänava 🙂

Me kolime Eestisse. 25. ja 26. detsember

45.

kell 00:06

Peaaegu 1000 km on sõidetud ja me tahtsime esimese pikutamise pausi teha. No magamiseks seda nimetada on palju. Avasime kasti, et mu vanast pruunist kohvrist magamiskotid välja võtta. Vancu tuli tormi trotsides appi ka… kohver oli omal kohal, aga vähemalt 2 korda raskem… ma ehmatasin ikka täiesti ära… ja arvake ära, kes olid meie autokastis olnud kohvris käinud?!

Vanc sibas ringi ja tassis nagu parim päkakas kõigile kingid laiali. Andrease vanemad said pühendusega padjad, et neil autos hea uni tuleks ja kõigile meile oli midagi. Isegi Giuliettale! Totaalne vaimustus võttis maad – meid ikkagi leiti üles! Jõulud jõudsid ka meieni! <3

Ma sain ammusoovitud päästenoa, aga tagmisest reast pistis mingi saurus pea välja ja tahtis slele kohe pihta panna. Tan sai ka uue, suurema taskunoa.

See saurus on ikka üks igavene tegelane!

Aga siis rahunes ka saurus maha ja me saatsime suurde maailma meie pere selle aasta jõuluôhtu tervituse. Kui ei teaks, siis ei arvakski vist, et meie selle aasta jõulud ja ka see pilt on tehtud armastust pilgeni täis kitsukeses autos.

Ja siis saabus öö ja kõik jäi vaikseks. Jõulutundeks piisab täiesti inimestest su ümber. Ja kui veel on üks pisike mobiilne potiga jõulupuu, juured all ja Andrease vanemate kõrvalt autost toodud jõuluvalgusega küünal, siis ongi kõik kohe päris päris. Lähedus ja soojus ja komm ka! Küll seda hapukapsast ja sülti saab homme Tallinnas.

Viimasel vetsuringil käies joonistas Vanc mu aknale enda lemmiku “hülgenaeratuse”. Isegi kolm. Et mul head uned tuleksid.

Ja siis suikusime mõneks tunniks suures peaaegu tühjas parklas ühe suure auto varjus unedesse.

 

Rahulikku jõuluööd, täht on sündinud ja me nüüd kiirpuhkame.

46.

kell 09.14

Tere ilus jõulupüha hommik!

Poola magab. Poisid tagapingil magvad. Oleme tagasi kiirteel ja tunne on nagu pisikesel Pallel üksinda maailmas. Selline teadlikult hea. Tee on mugavalt tühi, aga süda on täis rõõmu ja soojust, sest lisaks kahes autodes sõitvale kaheksapealisele gängile (hamster ja koer ämmale-äiale lisaks) on meid Eestis ootamas imelised inimesed. Aitäh, et te olemas olete!

Nii me Eestimaa poole vurame. Meie ees, Andrease vanemad punase kaubikuga meil sabas.

Kilomeetrinumbrid tunduvad ikka veel suured, aga need polegi nii hirmutavad, kui mõtelda, see on ju vaid 5 korda Pärnust Tallinna ja tagasi 🙂

47.

kell 12:58

Me oleme Varssavi alt läbi! Ja minu vaimustus oli piiritu, kui nägin sel korral ära esimese lisa-varba-auto. (Vabandan kõigi lätlaste ees ja siit tuleb minu enda küündimatust kinnitav põhjendus –  LV = lisa varvas – on ainus viis, kuidas mu kulunud mälu teeb Lätil ja Leedul endiselt vahet. Selle õpetas mulle kord kiirabis üks autojuht, kes ei saanud muigamisi aru, kuidas nii vana inimene ei tea, kumb on kumb. Fakt on see, et ma ei ole seejärel enam kunagi endas isegi mitte kahelnud.) Aju rõõmustas ja süda lausa hüppas rõõmust, sest Läti on peaaegu Eesti ja see tähendab, et siin pikal teel siiski on siht, keegi on veel samas suunas teel ja kodu varsti paistab.

Kaunaseni on veel ainult 470 km ja koduni 1000 ja üle poole teekonna on läbitud ja gps ei tunnista tutikat teed ja näitab nagu me lendaks üle põldude koju. Ja nii ikka pikki kilomeetreid järjest.

Tagumine rida juba tundis muret, et ega me nüüd jälle Valgevenesse ei eksi – selle proovisime me 2 aastat tagasi jõulude ajal juba kogemata ära. Täna ei taha. Ausalt. Ja just nägime ära ka esimese Söökl Kei (Statoili)!!! Kodu, ma räägin! Isegi poisid on rõõmsad, khmm.

Aga muidu on tore. Poola raadio laulab Final countdowni ja pikkade kõrvadega nunnuhunt ja kuri punamütsike, kes ei ole kuri, laulavad siin hoolega raadiole kaasa.

Vahepeal algas uus laul – I will survive – otseloomulikult! Meile sobib 🙂

Olek on muutunud üsna piiripealseks. Kõik teeb nalja ja meeled on erksad. Autosiga otsustas saurusega koso rokkida ja kahepeale panid nad nahka päkapiku. Ärge küsige, ma ka rohkema ei tea. Aga miskipärast on naljakas. 🙂

48.

kell 18:05

Me jõudsime just Leetu!

Piiril endisesse Statoili põigates, kiljatasin, kui tuttavaid autsõidu porgandeid nägin. Vanc tassis kohale Taffeli maisi-juustu pallid ja Tan rebitavad juustupulgad. Need siis meenutavadki meile Eestit ja annavad teel olles kodutunde?

Andreas irvitas sõbralikult kohvileti ees kohvitopside suuruse üle ja tutvustas meie arusaama järgi väike-keskmine-suur topse enda vanematele kui normaalne-hiigelsuur-monstrum. Nemad irvitasid ka. Heatahtlikult. No kohv on tore joosk aj seda võib juua mitu korda, kohe väga mitu korda, aga miks peab seda jooma ämbrist? Ma ei tea ka, ma ei joo kohvi 😛

Ja teate, kaardiga makstes kirjutas aparaat mulle sulaselges eesti keeles! Ja teenindaja oli sõbralikult naeratav. Kontrast eelneva vahel tundub hetkel nii suur. Ja ilus. Ja kassast leidsin Tupla šokolaadi!!

Me ise oleme kutud. Koer ja hamster püüavad toime tulla. Vanc saab autost väljas veidi mängida ja Tan ruubikukuubikutab. Ja muu kamp kohvitada ja puhata. Mina saan ilma loksumata kirjutada. See on parem, sest oma katkiselt ämblikuvõrguekraanilt ei näe ma paljut. Kirjutan suht pimesi oma jutte siin.

Ja noh, kui Šveitsis olid kased veel kuldsed ja rohi rohetas, siis Saksamaal põhjapoole põrutades tungis sügis aina peale. Poola oli soe ja niiske. Temperatuur püsis 10 peal. Aga mis mõttes kell 4 päeval on kottpime??! No nagu vahet pole, kas on päev või öö. Ma vist hakkan kohe täna kevadet ootama, sest selle suure pimeduse keset päeva olin ma küll unustanud. 🙂

49.

kell 05:14

Ületasime Leedu-Läti piiri. Maailm on pime ja märg ja 6-kraadine. Väsimus on ilmne. A meeleolu on hea. Andreas õhkas just, kui väga ta armastab Circle K-d ja pistis järgmise ampsu Rakvere lihaampsu põske.

Sain Happy esimest korda teekonna jooksul korralikult jooma. Ta on hirmus rahutu olnud sel korral. Kohe parem hakkas. Meil kõigil. Sellise olemisega ootas ta tankla ukse ees oma kohvitajaid.


Hetkel tulla veel 349 km

50.

kell 09:04

Raporteerin.

Minu importmees on Eesti Vabariigi pinnal, et siia elama asuda. Väss ja kutu. Aga õnnelikult Eestis.

Kordan.

Me oleme Eestis.

Päriselt. 🙂

Seejärel keeras see väsinud näoga mees ennast korraks magama ja mina vurasin reipalt Pärnu suunas. Enne Pärnut ootas meid teeristis Rita, kes va imeline inimene ja oivaline nobenäpp, oli meile kõigile piparkooke küpsetenud ja kaunistanud! Personaliseeritud ja heade soovidega. Sellist vastuvõttu poleks me uneski osanud näha! See oli täielik vau-värk. Aitäh Sulle, kulla Rita! 🙂

51.

kell 12:01 ! ! !

Me oleme Tallinnas! Udus, aga õnnelikud. Kohe vist üleni. Nii udus kui ka õnnelikud.

Haldjaorgu jõudes istus mu ema juba aknal ja vaatas õnnelikult kaktuste vahelt välja.

Minu isa kompass, mille ema pulmade ajal Andreasele kinkis, on meid turvaliselt põhja toonud. Ja ikka üles põhjasuunda, mitte sinna all põhja, kus me keegi olla ei taha. Meiega on kõik hästi ja see on hea teadmine.

Ja autosiga annab ka teada, et ta on läbi jõuluse Euroopa rännates turvaliselt ja ühes tükis kohale jõdnud

52.

kell 14.06

Kangemad tüübid juba magavad aga ma veel kuidagi ei raatsi magama minna.

Vahepeal jõudsime Tannuga juba kähku ka poes ära käia ja tädi Mummi tervituseks üle vaadata

Ja siis tuletas veel FB mulle meelde, et kaks aastat varem olime me just samal päeval alustanud oma teekond Eesti suunas. Tol korral selleks, et Happy lõpuks endaga šokolaadist mägede maale kaasa viia. 🙂

Ja siis uurisime lähemalt Rita tehtud ägedaid piparkooke!

Ma seda teile ikka olen rääkinud, kuidas Andreas minult kord uuris, mis on kingad eesti keelest? Ja ma siis hoolega püüdsin talle seda kingasõna hääldada ja ta e saanud ikkagi häälikute tugevusastmest aru ja sisi am taipasin, et tal on ju see sõna suisa käele tätoveeritud. 😉 No igal juhul on sellest saanud meie peres üks suurem naljalugu ja ta peab siis vaikselt plaani, et kas peaks sinna kinga-teksti alla ka äkki ühe kinga laskma teha, muhahahaa! Aga piparkook oli maitsev lisaks suurele ilule 🙂

Giulietta on veidi ärritunud ja rahutu. Kolisin ta kähku vanasse akvaariumisse, et tal veidi rohkem ruumi oma reisist kangeid konte oleks sirutada. Happy leidis endale sobiva puhkekoha ise – mu ema voodi. Ikka kenasti puhaste linade peal. Küll see koer juba teab, mis talle hea on ja vanaemad ju ei keela kah, kui koeralapsel nii njummi väsinud soe nägu peas on. Muidugi!

Nii, aga täna magame, homme tutvume uue elukohaga, registreerime end Tallinnasse ametlikult elama, alustame Andrease elamisloa saamise protsessiga ja arvatavasti vist ka tassime.

Etapp nr 2, asjadega ühes tükis Tallinnasse jõudmine, on edukalt läbitud.

Me kolime Eestisse. 24. detsember

36.

kell 00:42

Poole auto peal loobusime asjade lahtipakkimisest, sest passid on meil olemas ja olgu nende muude paberitega nagu on – eluoluline on igal juhul kaasas. Loodame olla teie kõigi heades mõtetes, mis meid ladusalt ikka jõulude ajal Eestisse tooks 🙂

Nii, aga mäletate seda meie selle aasta jõulukuuske, mis oli nii suur, et tuppa ei mahtunud ja me pidime seda Vancu toa aknast vaatama? (Seda näeb eemalt üle tänava 22. detsembri tegemistest rääkivas loos 15. punkti all). No vot ja enne, kui viimane madrats uuesti autokasti sai passitatud, tuli mul hiilgav idee. Meist mõnekümne meetri kaugusel asus seesama ehteis puu ja maailm magas parasjagu õndsat und 😉

Andreas oli selleks hetkeks juba nii väsinud, et tuli mu hullu ideega kenasti kohe kaasa ja nii tassisime me madratsi sinna platsile puu juurde ja mina “kolisin sisse” aadressile Kuuse 1 madrats 1.

Ega’s muud polegi, kui ühed väsinud, aga üsna rõõmsad jõulutervitused siit kuuse alt teile! Ja laulge jõululaule ja mõtelge ka nende peale, kes päriselt oma öö peavad sedasi kuuse all veetma.

37.

kell 02:08

Veel viimased hinnangud meist maha jäävale olukorrale. Selline näeb hetkel välja hetkel meie kelder. Eks see jääb ootama järgmist käiku, sest sel korral sai ruum lihtsalt otsa.

Happy on toas närviline. Ta saab aru, et jälle mingi minek.

Kasti ta ei mahu, aga kui kingad trepikotta kolisid ja tal nende otsas enam magada ei lastud, siis oli vaja nüüd ronida kõige kindlama tüübi kõrvale.

Hamstriga on keerulisem. Kuna meie oleme üsna udud, siis on poiste kõige olulsem ülesanne Giulietta kaasa haarata. Me muidugi arendasime vahepeal “Üksinda kodus” filmiideedele lisaks ka seda varianti, kui see pisike tegelane peaks kuidagi oma rännuputkast välja pääsema autos. Andreas arvas, et see oleks tema jaoks teise astme isiklik katastroof ja parem oleks seda vältida. Eksole. Happy ennast küll unustada ei lase. Oleks tal võtmed, istuks ta juba autos.

38.

kell 03:10

No nii. Kirikute kellad pimmpommisid kella kolme ja ma avastasin kööki minnes, et uni on ka kõige kangemad mehed vaikselt merineitsilisse asendisse maha murdnud.

Tan on vallutanud me vanamoodsa kuppeldiivani, mille vedrud lõtvade keeltega kitarri plõnnivad iga liigutuse peale. Koer magab oma onnis ja Andreas on endiselt samas kohas. Lihtsalt magab ja teeb seda ilma koerata.

Ma teile oma “voodit” ei jaksa näidata. Seda, et ma ei jaksa püsti tõusta siit rohkem. Aga see ase moodustub voodipõhja nagisevatele roietele asetatud kahest diivanipadjast, mis moodustavad ebaühtlase napilt 140cm pikkuse pesa. Hmm, huvitav, kas jätta vähima pehmuseta padjaservalt alla rippu pea või jalad. Tuikavad nagunii mõlemad.

Aga ma nüüd lähen panen ennast horisontaalasendisse ja soovin kõigile teile imelist uut hommikut ja häid pühi!

Selle hullu kolimise 1. etapp, meie elamise autodesse mahutamine, on sellega lõppenuks loetud.

39.

kell 09:32

Ei noh, mis seal siis ikka! Hommik on käes! Ma olen surmväsinud, üsna magamata, aga valmis. Väga valmis.

Ja siis satub reisivalmis Andreas me kodumaja uksest välja selleks, et päriselt Eestisse kolida.

Ja me võime ametlikult hõisata:

We

Are

Ready

! ! !

 40.

kell 09:44

Andrease vanemate saabumist oodates panime autod sooja, poisid autosse ja kasutasime veel lõbusalt hetke pilditegemiseks. Hetk oli üsna eufooriline.

Kui meie kolime tagasi Eestisse, siis Andreas kolib ju edasi Eestisse.

Sealt paistab me tulevik!

41.

kell 10:06

Päike paistab imeliselt läbi udu ja joonistab mägede kontuure.

Pildile see telefon seda kahjuks nii kaunilt ei püüa. Aga uskuge, maailm on täna, siin ja praegu imeline!

Meil on minna veel 2319 km!

41.

kell 11:45

Enne esimest piiri oli meil väike einepeatus. Selline eriti ärkvel ja entusiastlik.

Vähemalt teame me teed, sest mu isa vana kompass on meil kaasas. Ka kohvikus.

Hüvasti uduses embuses šokolaadimäed!

Piiride ületamine läks sujuvalt. Läbi killukese Austria oleme me sujuvalt jõudnud Saksamaale. Olukord on rahuldav ja rahulik. Tulla veel 2229 km. Pool ja natuke peale meie maisest kraamist vuhiseb selles Andrease isa juhitud valges kastis me ees läbi suure Saksamaa Eesti poole.

42.

kell 16:40

Sõbrad elavad meile oma jõulutoimetuste vahelt FB vahendusel kaasa. Aitäh teile!

Meie autosiga sikutas päkamütsi pähe ja annab teada, et olukord on kontrolli all.

Tulla on veel 1757 km – Berliinini on veel veidi enam kui üks Tartu-Tallinn ots. Saksamaa on soojalt sügisene ja kõht hakkab tühjaks minema… mamma tehtud sülti tahaks. Selle asemel sööme aga veidrat pastarooga inimtühjas kiirtee äärses restoranis, sest neil muud neil eriti valikus pole.

44.

kell 21:31

Kuna meie kääbushamster on alles hästi pisike ja jõulutaadi ootamine on suurematelegi siin keeruline ülesanne – no kui lund pole, siis mööda maad ei saa saaniga sõita ja kas põhjaõdrad siin kandis lennata tohivad ja kuidas see taat üldse teab, kus me parasjagu oleme ja õudne, kui kingitused kaduma lähevad… vot seepärast otsustasime me Giulietta jõuluõhtuga alustada aegsasti ja tema sai oma lemmikussikesed juba kätte ja pugis põsed laiemaks kui kehapikkus ja kükitas siis veidi oma hamstinaariumis jõulutulevalgel ja sätib end nüüd tuttu.

Ma laulsin talle enda lapsepõlve lemmikjõululaulu sellest, kuidas loomadele jõuluööl ikka leiba viidi. 🙂

Meil endil sujub kenasti. Berliinist oleme möödas, Poola piir peaaegu paistab, Varssavini on ca 500 km. Koduni seega täpselt 1477 km. Tan ja Andreas tantsivad esireas. Andrease vanemad püsivad kastikaga meil kannul. Õhus on jõule.

Enne südaööd läksid meil kõhud uuesti tühjaks ja sel ajal kui suured inimesed oma hea-une-kohvid võtsid kinnitasime me poistega vorstisaiaga veidi keha.

Tanklakohvikus laua ümber istudes itsitasime, et see on juba meie kamba kolmas ühine jõul. Esimene oli väga tavaline, selline normaalne jõuluõhtu pajakinnastega šokolaadisöömisega. Teisel läksime kottpimedasse tekkidega metsa ja tegime lõket ja sõime seal sulanud juustu. Ja no see kolmas on nüüd nagu on. Neljas saab ainult veel lõbusam tulla. Meile sobib!

Pildil on kõik muidugi äärmiselt entusiasmi täis, hihii!

Imearmsat helget jõuluõhtut teile!

Me kolime Eestisse. 23. detsember

27.

(Andrease tehtud postitus minu ajajoonel, kui me koeraga jalutamas käisime ja minu küljelt nägemine talle korraga hirmsasti nalja hakkas tegema 😛 )

kell 00:23

Miss Santa

28.

kell 01:15

Kuna poistel on koolivaheaeg ja elevus on kõigil sees, siis kõik ka pakivad ja kolivad 😛

29.

kell 01:58

Järjekord on maalide ja muude sarnaste käes!

Pesu läks uuele kuivatamisele. Niiskeid asju külma autosse panna ei taha. Mine tea mitmeks kuuks nad sinna kasti veel võivad jäävad ;).

Aga kastidest rääkides, siis nende puhul on oluline markeerimine. No mis seal sees ikkagi on. Mu käsi tõusis juba, et ausalt kirjutada, et kastis on veepüssid… aga no püssi-sõna ei pruugi piiril just see kõige neutraalsem olla. Me küll ei koli mikihiiremaale, aga vältimaks kõikvõimalikke sekeldusi sai meie veepüsside kast endale sildi, mis väidab, et seal sees on veemänguasjad. No on ju kah.

30.

kell 02:32

Kell pool kolm hommikul oleme me veel täiesti normaalsed. Laisklooma arvates. 😛

31.

kell 15:28

Võib-olla oleme me veel elus? 😛

Igal juhul oleme me nüüd tassinud ja tassinud ja viimaseid kergelt purunevaid esemeid hellalt mähkinud ja polsterdanud ja jälle tassinud. Natuke ka üles tagasi tassinud, sest k§oik lihtsalt ei mahu või on liiga raske ja seepärast sel korral ei sobi. Ma ütleksin, et loob ja meie elamine hakkab võimalikult suurel hulgal ja samas võimalikult kompaktselt ühte suurde ratastel kasti pisitasa mahtuma.

Korraga hakkas ka mu sõpradele tunduma, et me PÄRISELT  ka kavatsema keset jõule kolima hakata. Uskumatu?! Noh, me oleme… ütleme nii, praktilised inimesed ja inimesed ju ikka teevad siis asju, kui neil vabad päevad on 🙂

32.

kell 16:46

Vanc tõi ka oma eluolulise varanduse pardale. Need peavad temaga Eestisse jõudma – hommikuhelbed, kaks pakki tähesuppi ja üks tortillaleht. (Ei, ma isegi ei muiga. Mine tea, kas seal Eestis üldse midagi söödavat leidub 😛 )

33.

kell 17:51

Suur osa meie elust ja elamisest on mahtunud suure auto kasti! Pakkimine ja laadimine on selleks korraks tehtud!

Meie maailma parim tiim! 🙂

Tagurdame kastiauto hoovist välja ja pargime üle tee parklasse hommikut ja starti ootama

Ja siis jõuab Andreasele korraga kohale, et nüüd vist ongi päriselt minek. Hüvastijätt suure tütrega… Isegi silma võtab märjaks, sest korraga on nii ilus kui ka valus…

34.

kell 22:39

Ainus töö, mis toidab, on söömine. Ja ainus asi, mis edasi viib on liikumine. See oli paras hetkl plaanide tegemiseks ja teekonnast rääkimiseks.

Ühtlasi saime teada, et homme hommikul põhjasuunas põrutades jõuame me otse Hollywoodi? No silt seinal kinnitas seda. Põhjasuunda me antud punktis olles vähemalt teame. Näis, kuhu see meid siis viib. Tunne on nagu poleks hulluks läinud. Vaid ikka kohe alati juba hull olnud.

35.

kell 23:30

Aga uuesti pakkida on ju veel toredam?!

Andrease vanemad läksid sõprade juurde magama, et hommikuseks stardiks reipad taas olla. Koduteel olles ja kontorisse minekut planeerides sain Andreaselt teada, et agaralt ogar kaader on hoolimata selgest juhisest kontoris juba hoolega mu laualt ka KÕIK dokumendid (peale toas kohvri põhjas olnud passide) kokku pakkinud. Mis mõttes? No tema ei pakkinud, ta tegi samal ajal midagi muud, aga kuna mu laud on juhtumisi sujuvalt auto kastis, siis… see kõige olulisem mapp meie kolimist tõendavate dokumentide ja kastide sisu kirjeldavate nimekirjadega on nüüd otse loomulikult auto kõige tagumises otsas KÕIGE taga ja KÕIGE all! Palju õnne! Päriselt ka…

Alguses polnud üldse naljaks. No kohe üldse mitte.

Andreas keeldus vanemaid appi kutsumast. Kühveldasime siis keset ööd ja keset suure tänava äärset parkimiskohta kahekesi pool autot tühjaks, sest ta lootis ikka veel, et ehk ikka sai just see kapike, millesse nad ARVATAVASTI selle mapi suskasid, kusagile ettepoole. Paraku mitte.

Soojamaa-reiside reklaamid pisikese turismifirma vaateaknal ja meie kirev elamine jõuluöö eelsel ööl nagu kirbuturg tänava ääres.

Poole peal andsime alla ja leppisime kokku, et KUI meid piiril kinni peetakse ja neid pabereid nõutakse, siis laotame auto koos kogu kambaga laiale sinna ja toome need paberid lagedale. Nad peavad seal kusagil ju ometi olema?! Ja koos on ikka parem. Kiruda mõne tegelase ülimat agarust ja irvitada selle üle, kui jabur kogu see olukord on. See mõte hakkas meile korraga nii palju nalja tegema, et hirm ja ärevus haihtusid me väsinud keredest. 🙂

Asusime kergema südamega asju tagasi autole toppima.

 

Me kolime Eestisse. 22. detsember

12.

kell 01.30

Andreas oli sel aastal eriti pai poiss ja päkapikud tõid talle šokolaadikalendri kõrvale ka teise – Lego Star Wars kalendri. Pai poiss avas iga päev aknakese ja rõõmustas nagu laps kunagi. Kuna nüüd läheb kiireks, siis sai ka kalender kenasti lahendatud 🙂

Aa ja me oleme nüüd ringiga siis kontoris (ja kellaaeg ei ole silmapete). Andreas ärkas vahepeal üles ja siis me tulime kähku ka siia otsi kokku vedama.

Leidsin riiulist ka Tallinna vanalinna plaani. Meie suur elumuutus muutub aina realistlikumaks.

13.

kell 03:26

Avastasin kontorist nüüd veel ühe ema saadetud avamata ja sorteerimata kasti. No suvel ma alles endiselt kolisin oma juppe ju siiapoole ja Eestis viskas ema mu asju koos mammaga kokku just nii nagu ette neile jäi ja paremini kasti passis.

Ja sellest kastist ilmus välja totaalne varandus! 😉

See sinine kuusekarraga täht oli igal aastal minu lapsepõlves näärikuuse ladvas. Ma unistasin tähekesest nagu vene multikates ja siis me koos ema ja mammaga tegime midagi selletaolist. Sellel aastal jääb ta kastis Eestisse tagasi sõitma, aga tuleval nääril toome ta taas välja!

See triibusärgiga pisike tüüp omas kunagi kuklas ketti, mille otsas oli rõngas ja selle otsas minu elu esimene oma võti 🙂

Ja siis see veiklevate kujunditega osaliselt kasutatud leht! Need saatis mulle Rootsist mamma õe tütretütar. 80ndate aastate lõpus olid seesugused kleepskõrvarõngad hullult popid. Kasutasin neid vaid kõige tähtsamatel hetkedel. Korduvalt. Klassiõhtul ja nii. Kohe tore, et ma need kunagi lapselastele edasi saan pärandada 😛 Kellele kulda, kellele karda. Ulme!! 😉

14.

kell 05:00

Meie eile alles kestab. Ikka kontoris. Tuikavate ihuliikmete lohutuseks ja leevenduseks võtsin korraks istet… ja joonistasin. Värvid on paraku pakitud 🙂

Aga ikkagi jõuluaeg ka meie juures! Olge te kõik hoitud! <3

15.

kell 7:47

Kell on sobivalt nii kaugel, et me jõudsime koju, äratasime poisid viimaseks koolipäevaks üles – edasi on nad koduõppel – ja palusime neil meid tunni aja pärast üles ajada. Ja veenduda, et vähemalt üks meist kindlasti ärkab.

Ja siit tuleb teile hetkevaade me selle aasta jõulupuust. Seisab teine kenasti akna all teisel pool teed. Kui sügavamal maja sees oled, no aknast eemal, siis autoteed ei näe ja tuppa paistab vaid tuledes puu. 🙂

Kirikukellad pimmpommivad just praegu kolmveerandtundi, õues on ikka kottpime ja meil on täpselt üks tund magamiseks.

16.

kell 08:08

Ja poisid läksidki viimast korda siin kooli…

Kiire hommikusöök tanklas ja kell 9 oleme taas Andreasega vormis, et täie auruga edasi tegutseda.

Sissejuhatuseks teab FB rääkida, et 3 aastat tagasi olid meil ühed igavesti rõõmsalt ulakad jõulud. Ma ei saa seda pilti jagamata jätta 😉

Ja samal ajal on Õdede Liidu Fb lehele ilmunud jõulutervitus – sama pildi, aga jõulutervituse tekstiga 🙂

17.

kell 12:20

Noooh.. ütleme nii, et me oleme siin selle jõulukolimise asja juures ikka kohe kogu südamega. 🙂

Tolle ekg tegemise hetkel olin just lõpetanud ühe hullu 24se valve ja pidin ülikiirelt jõudma lennujaama, et Andreasele külla jõuda õigeks ajaks. Ja no milleks joonistada ja kirjutada ninnunännu sõbrapäeva kaarte, kui saab lasta südamel päris ise oma suurest armastusest rääkida. See ilus jutt on nüüd juba imelised kolm aastat ka raami sees olnud. Südame keel on sama!

18.

kell 12:54

Jeeeee! Ma koliiiin! Elu on lill. Lamp on lill. Mina olen lill.

19.

kell 15:51

Auto käes!

20.

kell 16:58

Saime poisid just koolist kätte. Vanc maandus autos ja ulatas särades Andreasele kingi.

“Sorry mom… mul polnud aega sulle kingitust teha. Kool sai enne otsa.” 😛

Seega Andrease jõulud juba algasid 🙂

Ma ei tea, mis on karbis, aga kaanel seisab:

“Play with me :3”

Ja siis muigasin ma endamisi, et huvitav, mida arvaks Vanc, kes jõuluvanauskumisest veel päris loobunud pole, kui ma teataks, et kuule Tan sai küll kingi, a sulle polnud mul enam selles kaoses aega kinki teha. Ja antud hetkel vastaks see veel isegi tõele, sest tema pisikene kink ootab teda alles Eestis.

21.

kell 17:42

Viimastel päevadel ja öödel oleme end korduvalt leidnud rahusaarelt – istumas maja taga autos ja jutustamas. Eks seda on vaja tasakaaluks kuna kogu see asi kisub juba üle igasuguste normaalsuse piiride lõbusaks ja imelikuks.

Näiteks täna olen ma päev otsa kuulanud Mari-Liisi (keegi mäletab?) igivana plaati 90ndatest nii, et kiirteel ka minu ees ja taga ja küljel sõitnud autod sellest osa said. Ja isegi Andreas oskab varsti eestikeelset teksti kaasa laulda “Miiis tegema nüüd pean…”  Tema õnneks sõidab ta vahepeal küll ka teise autoga.

Aga nüüd istub ta hoopis pakkimisvalmilt siin autos me Terasdraakoni Maja taga ja täidab eriti olulist nimekirja – “nimi meie uuele punkbändile”. See on meil juba vana traditsioon, mida vahel ikka täiendame ja loeme ja irvitame pisarate ja märgade püksteni. See on iga korraga naljakam ja täna on see nimekiri saanud tubli täienduse. Vot selline on tase hetkel 🙂

22.

kell 18:24

Andrease vanemad on maandunud. Tulid teised otse Ungarist meile appi 🙂

23.

kell 18:40

Õhinas Happy lõpetab oma advendikalendrit Vancu abil nii, et kõik kohad on koerakomme täies – Veel! Veel! Veeeel!! Vanc ise on otsapidi vannis nagu puldis ja õpetab kolmes keeles Happyt kannatlikum olema.

24.

kell 20:55

Me, myself & I 🙂

Lühimälu probleemidega Dorie-kala suudan ma vahel täiesti tahtmatult olla. Lilli olen ma nagunii ja noh üks pisike Müü elab minus kah. Üsna kontrollitavas, aga krutskeid täis olekus.

Nagu te aru saate, siis meil on endiselt veel, mida pakkida. Andreas on otsaga oma juhtmete ja raamatute ja plaatide juurest jõudnud kööki ja pakib kolinal potte-panne. Minul läheb veidi kauem, Kolimine ja pakkimine on  mu jaoks omamoodi ka teraapilised. Võtad asja pihku, vaatad, veeretad, viskab üles mõni mälestus? Milline on selle asja väärtus mulle eile, täna, homme? Hindad ja otsustad. Jätad alles, annad ära, viskad ära. Ilmselgelt võtab see rohkem aega, kui labidaga asjade kokkukühveldamine. Kenasti süsteemselt kasti on vaja asjad ju ka sorteerida ja paigutada, sest iial ei tea, millal see kast saab kord lahti pakitud.

Kõrvalt vaadates võib ju arvata, et ma ikka totaalne veidrik olen, aga no maaaa eiiii saaa kõike ja korraga ära hävitada, sest see tunduks liigagi vägistamisena ja asju läbisegi kokku visata, see ärritab ja vihastab mind lihtsalt liiga sügavalt. Või no suure hädaga saan, aga vaat kui keegi teine seda minu asjadega teeb, siis see on põhjus paranematuks traumaks. On nähtud ja tehtud neid katseid minuga. Siis juba pigem veeuputus ja mudavoolud! Seega ma parem ei maga, aga pakin hoolikalt ja Andreas õnneks tead ja austab seda hirmsat joont minu juures, sest ega ma ise ju ei kurda. Teen oma asja omas tempos ja olen lõpuks sahisevalt rahul kah.

Senikaua kui asjad me elamises vaikselt oma reisikohtadele asetuvad, on meil aga üks isemoodi suur mure?

Ma leidsin no nii 2 aastat tagasi poe ees parklas maast pisikese hoolikalt pakitud pakikese. Selle sees oli pudi. Selline huvitav. Ma polnud oma silmaga seda asja varem näinud ja käisin seal nagu kass ümber palava pudru. Tegin pilti ja uurisin guuglist. Näitasin Mummile ja uurisin, et äkki tema teab, tal on huvitavaid sõpru. Ta polnud kindel, aga arvas sama, mida mina.

Ja siis saabus Andreas. Võtsin pakikese maast ja hüppasin autosse. Pistsin paki Andreasele nina alla ja uurisin miiiis asi see on. Nagu Nukitsamehe nõiamoor oma porgandilaadsega. Ainult sõbralikumalt.

Andreas irvitas nagu ahv ja nokkis pakisuu esimese kihi veidi lahti. Auto täitus hurmava kanepiaroomiga. Daaa! Naersime nii ja naa ja no mida me siis nüüd sellega teeme?

Pakkisin pakikese puhtasse koera kakakotti. Meil on need siin ilusad oranžid, hakkavad silma ja selle panin noh, nii muuseas siis auto kindalaekasse. Koju ei tahtnud viia. Mitmel hommikul muigasime autosse istudes ja ka Vancu uuris, et mis lõhn see selline on. Meie ei teadnud midagi. Loomulikult.

Aga siis tuli meil vana auto uuema vastu vahetada ja suurpuhastust tehes jõudis see pakk koos kogu muu kolaga ikkagi me köögi-poolsaare parempoolsesse tippu. Istus vaikselt seal kakakotis ja ma vahel käisin teda servast nuusutamas. Mulle ei meeldi eriti kanepi suitsetamise lõhn. No meeldib rohkem, kui tavalised sigaretid, mida ma üldse ei talu. Aga niisama kotis oli ta väga mõnus. Ja siis ühel kevadisel hetkel, kui autovahetusest oli ka pea aasta möödas, kolisime me jälle oma elamist.

Andreas kinnitab siiani, et ta pakkis kogu kola sealt poolsaare lauapinnalt kõik ühe käetõmbega kaasa, aga mis välja pole ilmunud, on meeldivalt lõhnava sisuga kakakott.

Me oleks selle ammu unustanud. Pole ju mingi oluline asi. Aga nüüd, kus ees ootab ärev kolimine läbi suure Euroopa ja me oma kastiautoga liigselt tähelepanu tõmbame… oleks parem, kui meil seda kotikest ei oleks. Leidnud ma seda igal juhul pole. A natuke hirm ikka on. Nii et hoidke meile siis nüüd veel sülditeo ja mandariinide koorimise vahelt pöialt, et see kott oleks me juurest haihtunud sinna, kust ta enam lagedale ei ilmu 🙂

Eelkirjeldatud sündmuste valguses on meie pikas punkbändide nimekirjas, mida Andreas alles täna täiendas, ka nunnukas “Lost Weed”, mis iga kord nimekirja ette lugedes kenakese naeruturtsatuse esile kutsub.

Älin jällegi arvas just, et tühja sellest kadunud kakakotist, tegelikult on peamine, et mul ikka kivi on kotis kaasas 😛

Älin oli see tore tüüp, kes käis aitas mul pakkida, kui ma 2015. aasta augustis üleelukiirusel Eestis käisin esimesi asju siia toomas. Sest me ju tulime juulis siia ainult puhkama ja siis Älin aitas, mu ema arvates rohkem küll segas, hihii, sest meil oli hommikuni ja lennuki väljumiseni kolmekesi koos kohutavalt lõbus ja siis Šveitsis avastasin, et mu peenkaalutud kotis oli midagi… ehk siis see kivi, mille Älin oli mulle salaja kaasa pakkinud teele.

Kinnita veel piiril, kividega lennates, et jah, sa ise oma käega pakkisid oma koti kokku.

See kivi on need aastad mul kogu aeg riiulil silma all olnud ja rändas nüüd koos mu kõige hinnalisemate ehetega juba karpi, mis ei lähe isegi suure auto kasti vaid tuleb meie auto katusel elava vaala sisse.

Nii, aga vahepeal pakkis Andreas Vancult saadud kingipaki lahti!

25.

kell 22:29

Ma ei saa enda puhul kinnitada levinud kuuldust, et ujumist ja jalgrattasõitu ei unustata ära, kui see kord juba selge on. Mina unustasin ju! A võib-olla ma vaid kujutasin ette, et ma oskasin. Aga flööti mängin ma siin majas endiselt kõige paremini. Küll vaid kaht lapsena algklassides õpitud lugu. Aga ikkagi rohkem ja ladusamalt kui teised ja ma harjutasin viimati neljandas klassis ehk umbes sada aastat tagasi.

Kaste on mu selja taga täpselt 27. Ja liikumine me elamises on piiratud – see sujub vaid mööda kitsaid radu ja kastitunneleid. Meenuvad ammused isetegija-ajad, kui mõne meeldivalt hullu käsitöölise kogu elu nägi kogu aeg sedasi välja. Küll lõngatunnelite kujul ja seega siis vist pehmemalt. Aga siiski. 🙂

26.

kell 23:21

Vanc arvas, et ta ikkagi tahab täna süüa. Seega jooksin ma veel viimasel hetkel tanklasse. Jõudsin 5 minutit enne sulgemist. Koju oli vahva jõuda. Kõik tundub nii ülev ja eriline.

Meie terashalli draakoni maja teise korruse aknad, mis šveitslaste jaoks on küll esimesel korrusel, on 360 kraadi heledad ses märjas öös.

Kuigi pildil ei paista see nii hästi kätte, siis puudutusel klõbisev draakonisoomus on uhkelt olemas. Ja seal lambi all ja enne järgmist maja paistev puu on torkivate nahkjate lehtedega iileks. Ilusad punased marjad on ka küljes. Ei ole plastikust. Jõulud on vist kohe käes, sest maailm magab siin unises väikelinnas oma jõuluootuse und.

Ma pakin nüüd edasi 🙂

Me kolime Eestisse. Algus ja 21. detsember

Siit algab meie parajalt pöörane Eestisse kolimise päevik, mida ma terve kolimise vältel oma FB ajajoonel pidasin 🙂

 

o.

kell 09:10

Hee! Ma panin just pere teele – poiste eelviimane koolipäev on käes – ja viimasel minutil ärgates oli mu sisekõnes nentimine, et ei! ma ei arvuta, mitu tundi on kolimiskaravani stardini, sest aega on nii vähe alles, et pole aega arvutada, kui palju on 3 x 24 tundi. Nüüd, tänu FB-le, ma selle aja leidsin. Torman tagasi asjade juurde, sest see kolimine on sel korral nagu kõikide arvestuste ja eksamite vanaema. Võimas ja vajab peenhäälestatult kohalolekut.

Tavaliselt on meie peres ikka Andreas see, kellel on telefonis mingi olulise sündmuseni jäänud päevade lugemise äpp või asi. No et näitab ekraanil kohe kellaajalise täpsusega ka, kui palju on veel selle või teise hetkeni aega jäänud. Või siis ka sellest juba möödas, kui ta seda jälgmist pole lõpetanud. Me suviste pulmade aeg jookseb tal seal siiani. Aga vaat kolimise aega pole, sest see on hell teema ja me natuke ikka kardame ka seda.

Meie viimased nädalad on möödunud sorteerides ja pakkides ja ome elule ja valikutele hinnanguid andes. Vaikselt hakkab päriselt kohale jõudma, et me PÄRISELT ka hakkame nüüd kohe kolima kogu oma elu ja elamist Eesti suunas. Ja miks? Selleks, et mina saaksin tulevastele õdedele lasteõendust õpetada ja seda maailma paremaks paigaks muuta. Kui mul ei oleks seda suurt sisemist põlemist, siis me ju ei tulekski. Seega peab see lõõm ikka väga võimas olemas. On ka.

1.

kell 10:03

Nii. Kuniks teie ootate jõule ja meie kolimist, siis kasutan ma selle hullumeelsuse emotsioonide salvestamiseks enda FB ajajoont. Seega ärge pange pahaks, kui ma liiga aktiivseks muutun seda kõike ikka selleks, et hiljem oleks hea ikka lapselastele ka pajatada neid selle aasta hulle jõuluseiklusi.

Ja ausalt, kui kedagi häirib see reaalajas päeviku pidamine siin, siis andke andeks ja leidke viis, et halbu tundeid ei tungiks peale. Ma tunnen, et minul endal iseenda jaoks on hetkel seda vaja ja see on minu jaoks mugavaim viis.

Hetkel sujub pakkimine hästi helgelt selle Austria kunagise eurolaulu saatel

2.

kell 11:32

Ja me ei paki mitte ainult enda elu vaid ikka kingitusi ka! Muidu ei saa! Poiste suurepärased õpetajad on kõik ära teeninud kallistuse ja ühe väga erilise tänukingituse, millest nad hiljem saavad sooja jooki juua ja häid mõtteid mõtelda.

Nagu Tan ütles – see on esimene kool, kust tal kahju lahkuda on. Esimesest neljast ei taha ta oma kuue kooliaasta jooksul rääkidagi. Ja Tannu marulahe prantsuse keele õpetaja vastas talle seepeale, endal pisarad kurgus, et ainult need asjad, mis südamesse lähevad, neist on meil kahju. See pani ka poisi asju teise pilguga hindama.

See pisike kool on meie südames. See kool andis me poistele tagasi usu ja tahtmise ja koolirõõmu. Meie asi on nüüd seda hoolega hoida ja edasi kanda. Aitäh! Ja Eva pühib liigutusest krokodillipisaraid…

3.

kell 14:13

Veel viimased, need kõige väärtuslikud vidinad, leiavad oma kindlaid kohtasid kastides, et turvaliselt koju jõuda. Seda “veel viimaste” asjade tunnet olen ma juba nii mitu korda tundnud ja arvata võib, et avastusi tuleb veel.

Siit pildi allservast leiab mu mõlema pulma (2000. ja 2016.) lõbusa keraamilise tordikaunistuse, mis on ostetud ammu aega tagasi Rahumäe surnuaia lillepoest (see seal Alfredi pubi kõrval). Aga no need oleme nii meie. Roheline konn, kes Vancu liiga varajase sündimise järel haiglas olles ja ikkagi Mustika lastetubade kujunduskonkursiks valmistudes printsessi toa jaoks valmis sai. Mõmmiku ostis Andreas kord meie tulevase lapse jaoks – no me ikka veel unistame. Valge sokk, millel on mu haldjas, ootab ikka veel tolmukotiks saamist. Ja kolme õega kaelaehe tuli just õigel hetkel lagedale – seda on mul täna vaja. Aa ja karu all on karp, mis küll ei paista, aga seal asuvad mu poistele nende sündimisel ostutud sõrmustest, mis nad saavad kätte siis, kui nad 18 saavad. Vot selline hetk pakkimiste keskel.

Taustaks kõlab Mamma Mia (Abba) soundtrack. Kes mind lähemalt teab, teab, et need lood kõlavad alati mu erilistel päevadel. Tunde!

Varsti peame poiste kooli minema pisikesele hüvastijätu-peole. Seniks müttan edasi.

PS kolme õega kee riputan kaela. Vist on hetkel vaja.

4.

kell 14:38

Kes teab, mis see on? 🙂

Igal juhul läheb see SEE meie hiigelsuurele helesinisele kopika-seale turvaakestaks.

Älin muidugi teadis ja kilkas kohe, et see on keks. Sellesama Mustikas kujundatud printsessitoa vaip 🙂

5.

kell 16:00

Kaks (suurjalgset) Frodot jõudsid poiste kooli hüvastijätu-peole! 🙂

Neil on kohe kooli välisukse kõrval külaliste jaoks olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab välisjalatsite peale piste. Kuna tänavad on siin on võrreldes Tallinna tänavatega uskumatult puhtad ning tolmu- ja porivabad, siis tegelikult ei tassiks me nähtavat mustust sisse ka otse sisse kapates. Aga need sussid on nunnud ja meile alati palju nalja teinud. Kahju, et nad pildil nii kauged ja pisikesed tunduvad 😛

6.

kell 17:11

Poiste pisikesed peod olid imearmsad. Kogu see kool on. Emotsioonid, need imelised, on läbi lagede.

Vancu peost ma pilti ei taibanudki teha, aga me sõime kooki ja küpsiseid ja siis andis õpetaja talle üle tema enda koolis ja koolireisidel tehtud fotodega käsitsi kokkukleebitud albumi, millesse Vancu klassikaaslased olid talle ka häid soove kirjutanud. Ja siis sai Vanc valida, millist mängu nad veel koos mängida saavad. Loomulikult valis Vanc oma lemmiku, Libahundi 🙂

Tannu pidu oli sarnane. Ta sai sarnase albumi nagu Vanc ja õpetajaid pühkisid pisaraid oma suure sõbra lahkumise pärast ja mina pühkisin selle pärast pisaraid, et keegi liigutatud on ja ütlesid kõik, nii klassikaaslased kui ka õpetajad, mis neile Tannu juures kõige enam meeldib ja mida nad talle soovivad. Nii ilus oli olla!

Klassiõpetaja oli ise teinud superhea koogi ja Tan sai seda oma käega lõikuda ja jagada.

Ja siis jagasin mina kõigile poiste õpetajatele ja abiõpetajatele ja abistajatele kingitused laiale ja kohutavalt kurb oli neist lahkuda. Neil meist ka. Uskumatu, et üks kool võib nii naha alla pääseda ja südamesse pugeda. <3

7.

kell 18:02

Tankimine. Kui kodus ei saa ja kähku on vaja. Need näod ja olemised on ikka pääääris närtsinud juba ja mina pakatan suurest tegutsemisinnust, khmm khmm 😛

8.

(Selle sissekande tegi Andreas minu ajajoonele)

kell 19:01

Back in packing.

Ja lisas ta ka ühe toreda laulu ühest toredast multikast, mis räägib ühe toreda loo muuhulgas ühest toredast gorillast, kes laulab  I’m Still Standing! Jeee! Jeee! Jeeee! – Justnii nagu meie siin ja praegu! 🙂

9.

kell 19:45

Magus unenohin mõtelge ise juurde 🙂 Ja minu itsitamise kõhin kah 🙂

10.

kell 21:57

Käsi püsti, kes neid nõukaaegseid kaunitare mäletab?!

Tuleb tunnistada, et ma vihkasin neid froteest rätikuid juba pisikese plikana. Mitte nii väga roosat ja roose vaid seda hamstrimoodi elu eest paremate palade kogumist. No jah, inimesed kes kõike olid näinud, teadsid, et alati saab hullemini minna. Hullemini ka kartuli koorte söömisest ja euroliidust ja seepärast oli vaja defkasid asju koguda. No et siis, kui see pisike plika, ma ei tea, mingi 5-6ne äkki, on suureks saanud ja ellu või abiellu astub, siis on tal kaasavara ja veimevakk juba kenasti koos. Egas ma mingi kehv pruut saand olla. Ikkagi kapteni tütar, hea partii! Neid asju korrutas mulle maailm, mul olid sügavalt pohlad neist asjust ja mehele plaanisin ma nagunii enda isale minna ja tal olid juba käterätid olemas ju. No vot.

Aga ema leidis ikka, et peab koguma. Ja mõtle veel, kui ilusad! Rooooosidega! Valida oli punaste ja roosade vahel. Kuna õde oli puhta titt alles, siis lasti mul valida endale värv, mitte, et see üllatusena tuli, et ma neist kahest roosa valin. Ma teadsin juba maruväiksena, et ma üks sõnnipurikas olen ja sõnn oli nagu härg ja härgadele ei meeldi punane… mitte, et neile ka need roosad lehvivad rätikud meeldinud oleks. Ma olin lapsena juba põhimõtteline – poiste värv on helesinine ja tüdrukute oma roosa?! No hello, kes, krt, ütles, et nii on?! Nii kaua kui ma ennast mäletan, oli lapsena mu lemmikvärv helesinine. Juba põhimõtte pärast, sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma olen plika ja mulle peab roosa meeldima. Vot. Ilusad murtud karva tumedamad sinised meeldisid mulle ka, aga ma ei talu tänase päevani liiga-sinist ja sinakasrohelist-rohekassinist, sest see tekitab minus segadust, millal on roheline nii sinine, et ta enam pole roheline ja vastupidi ka. Nõme dilemma 😛

Nii, aga kui sa oled üles kasvanud kodus, kus ema suure tumepruunide läikavate ustega kapis on tervelt üks riiulivahe mulle ja õele kogutud tuttuusi rätikuid, mis ootavad me suureks saamist ja enne neid kasutada ei tohi… siis suureks saades ei taha sa neid rätte ka kasutada. No ei oska isegi, sest kuidagi nii sees on, et neid tuleb hoida. Lapse loogika – vaadatavad tarbeesemed!

Võib-olla oleks kõik lihtsam, kui kõik see hunnik oleks sama värvi. Ma otsin neis asjus alati sarnasuse või tõelise erinevuse harmooniat. Aga need on lihtsalt erineval ajal toodetud sama mustriga roosad roosirätikud, mida ema läbi ma ei tea mis augu ja letialuste kokku kraapis meile.

Ma olen nendega pool elu (20+ aastat) kolinud, kusjuures pildil on vaid need kolm, mis on samat värvi!, ja ma pole suutnud neid kasutada. Aa ja kui ma nii suureks sain, et ema need mulle üle andis, oli elu ja maitse juba sedavõrd muutunud, et ma oleksin roosa asemel raudselt hoopis punase valinud. 😛

Istun siin tõsise dilemma ees. Ma ei saa neid kasutada ega saa neid ka ära visata. Nad ei meeldi mulle endiselt, aga elu ja aeg on neile mingi isemoodi väärtuse juurde pookinud ja siin ma siis omadega olen.

See oli ood nõukogude emadele ja roosadele roosidega kuivatusvahenditele. Ja sellele järgnes postituse all veel omajagu nostalgiline ja väga armas tunnetetorm minu sõprade mälestustest ja muljetest ja froteerättidest. Ärge unustage, kell oli selleks hetkeks Eestis juba uude päeva tiksunud 🙂

11.

kell 22:25

No ei saa! Ma pean seda jagama! Magav Andreas onju ometi vaatamisväärsus omaette kõige selle kaose keskel? Mina pakin krõbinal ja kolin ja tema magab nagu nott 😛

No ja vaade kogu sellele meie toa pardakile ka. Ilmselgelt ei suuda ma ta õiglast und segada 😛