7th January 2018
, Elu ilusad hetked, Kolimine, Natuke nalja ka

Me kolime Eestisse. 25. ja 26. detsember

45.

kell 00:06

Peaaegu 1000 km on sõidetud ja me tahtsime esimese pikutamise pausi teha. No magamiseks seda nimetada on palju. Avasime kasti, et mu vanast pruunist kohvrist magamiskotid välja võtta. Vancu tuli tormi trotsides appi ka… kohver oli omal kohal, aga vähemalt 2 korda raskem… ma ehmatasin ikka täiesti ära… ja arvake ära, kes olid meie autokastis olnud kohvris käinud?!

Vanc sibas ringi ja tassis nagu parim päkakas kõigile kingid laiali. Andrease vanemad said pühendusega padjad, et neil autos hea uni tuleks ja kõigile meile oli midagi. Isegi Giuliettale! Totaalne vaimustus võttis maad – meid ikkagi leiti üles! Jõulud jõudsid ka meieni! <3

Ma sain ammusoovitud päästenoa, aga tagmisest reast pistis mingi saurus pea välja ja tahtis slele kohe pihta panna. Tan sai ka uue, suurema taskunoa.

See saurus on ikka üks igavene tegelane!

Aga siis rahunes ka saurus maha ja me saatsime suurde maailma meie pere selle aasta jõuluôhtu tervituse. Kui ei teaks, siis ei arvakski vist, et meie selle aasta jõulud ja ka see pilt on tehtud armastust pilgeni täis kitsukeses autos.

Ja siis saabus öö ja kõik jäi vaikseks. Jõulutundeks piisab täiesti inimestest su ümber. Ja kui veel on üks pisike mobiilne potiga jõulupuu, juured all ja Andrease vanemate kõrvalt autost toodud jõuluvalgusega küünal, siis ongi kõik kohe päris päris. Lähedus ja soojus ja komm ka! Küll seda hapukapsast ja sülti saab homme Tallinnas.

Viimasel vetsuringil käies joonistas Vanc mu aknale enda lemmiku “hülgenaeratuse”. Isegi kolm. Et mul head uned tuleksid.

Ja siis suikusime mõneks tunniks suures peaaegu tühjas parklas ühe suure auto varjus unedesse.

 

Rahulikku jõuluööd, täht on sündinud ja me nüüd kiirpuhkame.

46.

kell 09.14

Tere ilus jõulupüha hommik!

Poola magab. Poisid tagapingil magvad. Oleme tagasi kiirteel ja tunne on nagu pisikesel Pallel üksinda maailmas. Selline teadlikult hea. Tee on mugavalt tühi, aga süda on täis rõõmu ja soojust, sest lisaks kahes autodes sõitvale kaheksapealisele gängile (hamster ja koer ämmale-äiale lisaks) on meid Eestis ootamas imelised inimesed. Aitäh, et te olemas olete!

Nii me Eestimaa poole vurame. Meie ees, Andrease vanemad punase kaubikuga meil sabas.

Kilomeetrinumbrid tunduvad ikka veel suured, aga need polegi nii hirmutavad, kui mõtelda, see on ju vaid 5 korda Pärnust Tallinna ja tagasi 🙂

47.

kell 12:58

Me oleme Varssavi alt läbi! Ja minu vaimustus oli piiritu, kui nägin sel korral ära esimese lisa-varba-auto. (Vabandan kõigi lätlaste ees ja siit tuleb minu enda küündimatust kinnitav põhjendus –  LV = lisa varvas – on ainus viis, kuidas mu kulunud mälu teeb Lätil ja Leedul endiselt vahet. Selle õpetas mulle kord kiirabis üks autojuht, kes ei saanud muigamisi aru, kuidas nii vana inimene ei tea, kumb on kumb. Fakt on see, et ma ei ole seejärel enam kunagi endas isegi mitte kahelnud.) Aju rõõmustas ja süda lausa hüppas rõõmust, sest Läti on peaaegu Eesti ja see tähendab, et siin pikal teel siiski on siht, keegi on veel samas suunas teel ja kodu varsti paistab.

Kaunaseni on veel ainult 470 km ja koduni 1000 ja üle poole teekonna on läbitud ja gps ei tunnista tutikat teed ja näitab nagu me lendaks üle põldude koju. Ja nii ikka pikki kilomeetreid järjest.

Tagumine rida juba tundis muret, et ega me nüüd jälle Valgevenesse ei eksi – selle proovisime me 2 aastat tagasi jõulude ajal juba kogemata ära. Täna ei taha. Ausalt. Ja just nägime ära ka esimese Söökl Kei (Statoili)!!! Kodu, ma räägin! Isegi poisid on rõõmsad, khmm.

Aga muidu on tore. Poola raadio laulab Final countdowni ja pikkade kõrvadega nunnuhunt ja kuri punamütsike, kes ei ole kuri, laulavad siin hoolega raadiole kaasa.

Vahepeal algas uus laul – I will survive – otseloomulikult! Meile sobib 🙂

Olek on muutunud üsna piiripealseks. Kõik teeb nalja ja meeled on erksad. Autosiga otsustas saurusega koso rokkida ja kahepeale panid nad nahka päkapiku. Ärge küsige, ma ka rohkema ei tea. Aga miskipärast on naljakas. 🙂

48.

kell 18:05

Me jõudsime just Leetu!

Piiril endisesse Statoili põigates, kiljatasin, kui tuttavaid autsõidu porgandeid nägin. Vanc tassis kohale Taffeli maisi-juustu pallid ja Tan rebitavad juustupulgad. Need siis meenutavadki meile Eestit ja annavad teel olles kodutunde?

Andreas irvitas sõbralikult kohvileti ees kohvitopside suuruse üle ja tutvustas meie arusaama järgi väike-keskmine-suur topse enda vanematele kui normaalne-hiigelsuur-monstrum. Nemad irvitasid ka. Heatahtlikult. No kohv on tore joosk aj seda võib juua mitu korda, kohe väga mitu korda, aga miks peab seda jooma ämbrist? Ma ei tea ka, ma ei joo kohvi 😛

Ja teate, kaardiga makstes kirjutas aparaat mulle sulaselges eesti keeles! Ja teenindaja oli sõbralikult naeratav. Kontrast eelneva vahel tundub hetkel nii suur. Ja ilus. Ja kassast leidsin Tupla šokolaadi!!

Me ise oleme kutud. Koer ja hamster püüavad toime tulla. Vanc saab autost väljas veidi mängida ja Tan ruubikukuubikutab. Ja muu kamp kohvitada ja puhata. Mina saan ilma loksumata kirjutada. See on parem, sest oma katkiselt ämblikuvõrguekraanilt ei näe ma paljut. Kirjutan suht pimesi oma jutte siin.

Ja noh, kui Šveitsis olid kased veel kuldsed ja rohi rohetas, siis Saksamaal põhjapoole põrutades tungis sügis aina peale. Poola oli soe ja niiske. Temperatuur püsis 10 peal. Aga mis mõttes kell 4 päeval on kottpime??! No nagu vahet pole, kas on päev või öö. Ma vist hakkan kohe täna kevadet ootama, sest selle suure pimeduse keset päeva olin ma küll unustanud. 🙂

49.

kell 05:14

Ületasime Leedu-Läti piiri. Maailm on pime ja märg ja 6-kraadine. Väsimus on ilmne. A meeleolu on hea. Andreas õhkas just, kui väga ta armastab Circle K-d ja pistis järgmise ampsu Rakvere lihaampsu põske.

Sain Happy esimest korda teekonna jooksul korralikult jooma. Ta on hirmus rahutu olnud sel korral. Kohe parem hakkas. Meil kõigil. Sellise olemisega ootas ta tankla ukse ees oma kohvitajaid.


Hetkel tulla veel 349 km

50.

kell 09:04

Raporteerin.

Minu importmees on Eesti Vabariigi pinnal, et siia elama asuda. Väss ja kutu. Aga õnnelikult Eestis.

Kordan.

Me oleme Eestis.

Päriselt. 🙂

Seejärel keeras see väsinud näoga mees ennast korraks magama ja mina vurasin reipalt Pärnu suunas. Enne Pärnut ootas meid teeristis Rita, kes va imeline inimene ja oivaline nobenäpp, oli meile kõigile piparkooke küpsetenud ja kaunistanud! Personaliseeritud ja heade soovidega. Sellist vastuvõttu poleks me uneski osanud näha! See oli täielik vau-värk. Aitäh Sulle, kulla Rita! 🙂

51.

kell 12:01 ! ! !

Me oleme Tallinnas! Udus, aga õnnelikud. Kohe vist üleni. Nii udus kui ka õnnelikud.

Haldjaorgu jõudes istus mu ema juba aknal ja vaatas õnnelikult kaktuste vahelt välja.

Minu isa kompass, mille ema pulmade ajal Andreasele kinkis, on meid turvaliselt põhja toonud. Ja ikka üles põhjasuunda, mitte sinna all põhja, kus me keegi olla ei taha. Meiega on kõik hästi ja see on hea teadmine.

Ja autosiga annab ka teada, et ta on läbi jõuluse Euroopa rännates turvaliselt ja ühes tükis kohale jõdnud

52.

kell 14.06

Kangemad tüübid juba magavad aga ma veel kuidagi ei raatsi magama minna.

Vahepeal jõudsime Tannuga juba kähku ka poes ära käia ja tädi Mummi tervituseks üle vaadata

Ja siis tuletas veel FB mulle meelde, et kaks aastat varem olime me just samal päeval alustanud oma teekond Eesti suunas. Tol korral selleks, et Happy lõpuks endaga šokolaadist mägede maale kaasa viia. 🙂

Ja siis uurisime lähemalt Rita tehtud ägedaid piparkooke!

Ma seda teile ikka olen rääkinud, kuidas Andreas minult kord uuris, mis on kingad eesti keelest? Ja ma siis hoolega püüdsin talle seda kingasõna hääldada ja ta e saanud ikkagi häälikute tugevusastmest aru ja sisi am taipasin, et tal on ju see sõna suisa käele tätoveeritud. 😉 No igal juhul on sellest saanud meie peres üks suurem naljalugu ja ta peab siis vaikselt plaani, et kas peaks sinna kinga-teksti alla ka äkki ühe kinga laskma teha, muhahahaa! Aga piparkook oli maitsev lisaks suurele ilule 🙂

Giulietta on veidi ärritunud ja rahutu. Kolisin ta kähku vanasse akvaariumisse, et tal veidi rohkem ruumi oma reisist kangeid konte oleks sirutada. Happy leidis endale sobiva puhkekoha ise – mu ema voodi. Ikka kenasti puhaste linade peal. Küll see koer juba teab, mis talle hea on ja vanaemad ju ei keela kah, kui koeralapsel nii njummi väsinud soe nägu peas on. Muidugi!

Nii, aga täna magame, homme tutvume uue elukohaga, registreerime end Tallinnasse ametlikult elama, alustame Andrease elamisloa saamise protsessiga ja arvatavasti vist ka tassime.

Etapp nr 2, asjadega ühes tükis Tallinnasse jõudmine, on edukalt läbitud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *