Väike Vantsu

Esimest poissi oodates oli mul olemas kaks nime – yks poisile, teine tydrukule. Mõlemad oma isiklikult tähtsa tähenduse ja looga nimed. Määrava tähtsusega oli e-täht, lihtsus ja kõige olulisem oli nime tähendus.

Sel korral oli mul siis olemas nimi tydrukule, aga poisi nimi vajas veel leidmist. Tingimused olid samad – e-tähega (suguvõsavärk, noh, traditsioone ei saa katkestada :D), lihtne, lyhike, yks ja ainus, võimalikult rahvusvaheline ja mis peamine, erilise tähendusega. Põhjalikul otsingul leidsin vaid mõned kandidaadid. Neid siis kirjutasin ja korrutasin kõval häälel, kombineerisin perekonnanimega, enda ja vanema poisi nimega ja kui otsus niigi kindel oli, siis leidsin, et tegelikult on selle nime tähendus ka just see õige, mis minu pojale sobib. Hiljem selgus, et poiss kannabki vaid ainuõiget nime, sest yks visa ja vintske sell ja väike vapper võitleja ta ju ongi 🙂

Aga mis on veel kõige toredam, siis tema nime esmakordselt nähes oli mul kohe ka hellitusnimi olemas – Vantsu. Ja kui poiss oli nii läbematu, et nii väiksena siia ilma kippus, siis arvasin mina heaks ta ka kohe nimele vastavalt pisikeseks elevandipojaks ristida. Minu pisike helesinine elevant. Vähimagi kahtluseta. Sugulased protsetisid. Oii, kuidas nad vastu ajasid. Noh, et pole ju elevant, on hoopis kirp, parimal juhul konn. Pealgi on nii lahe, kui nime saab ka pildis kujutada.

Siin siis minu pisike elevandipojake, meie väike Vantsu, suure protesteerimise saatel valminud uhiuues särgis. Nagu näha, siis särk meeldib kyll, ainult see ei meeldinud, et emme vahepeal teda natuke aega kaisus ja syles ei hoidnud, et talle seda särki joonistada. Eks kõik tuleb valuga. Eriti ilu 😀

Ja mis mind veel eriti rõõmsaks teeb – ma leidsin värvid, millega saab normaalselt otse kangale joonistada-värvida ja mis vist tõepoolest ka pesu kannatavad. Esimene katsesärk siis saigi enda poisile ryystamiseks, et vead ikka võimalikult selgeks saaksid. Ja kui poisid lasevad, siis olen ehk varsti rööbastel tagasi. Oiiii, kuidas sõrmed sygelevad! 😉

Vantsu 3 kuud. Kevadest ja muust ka

Kevad on käes. Noh, peaagu ju juba on! Ja kuna varsti on ka lihavõtted, siis mõtlesin suuremale poisile teha pisukese loodusõpetuse tunni. Eile siis kylvasime muru mitmel eri moel ja nyyd ootame, kus ja kuidas rohi kõige varem tärkab.

Poiss oli igal juhul vaimustuses ja pärast mullassonkimist läksin ma rõõmsalt poodi hyatsindisibulaid otsima ja igasugu seemneid hankima. Tundub, et rõdust saab sel kevadel taimeaed. Ma pole teab mis rohenäpp, mu viimased juurika- ja yldse taimekasvatamised jäid algkooli-aega. Siis käisin vahel hommikul salaja, muu rahvas põõnas raudselt 12ni, aga mul oli kooliharjumus sees, Nõmme turul, tõin sealt istikuid. Igasuguseid. Kapsaid ja kurke ja tomateid. Enamus taimi hukkus tõenäoliselt suuresti minu oskamatuse tõttu, sest ega keegi mind juhendama ei tikkunud ja pigem peeti seda pahaks asjaks, noh sonkisin vanaema kena iluaaeda oma potiopõllundusega 😀 Aga võibolla ei edenenud mu põllmajandus ka koera ryystetööde tulemusel. Või oli kõiges syydi hoopis meie väheviljakas liivapinnas? Igal juhul mingil hetkel läks see huvi mul paraja pettumusega yle. Suursaavustuseks jäi aga avamaal kasvatatud kirsstomat. Kahelt põlvepikkuselt taimelt sain kokku 23 pisikest tomatit. Jube head olid kusjuuures. Ja kunagi yhel talvel kodus haige olles poetasin lillepotti yhe oatera. Sellest kasvas aknakõrgune taim enne, kui ma tagasi kooli jõudsin. Isegi kaks õit tuli kylge 😀 Pean tunnistama, et mu õhin on hetkel sama suur kui 25 aastat tagasi. Võibolla ka teatavast äratundmisest – olin 5-aastane kui vanaisaga koos panime maha kaks tammetõru. Aastatega kasvasid neist meie koduaia kidural pinnal kaks põlvekõrgust tamme. Minu tammed. Isegi aia ehitasin neile ymber, et koerad neid ära ei ryystaks. Paar aastat tagasi arvas aga vanaema heaks, et tammed ikkagi ei sobi tema aeda ja kaevas nad yles ning viskas aia taha… Yle 20 aasta yhel kohal kasvanud tammekesed olid endale vägeva juurestiku kasvatanud, enamus sellest jäi pinnasesse. Uues kohas hingitseb nyyd mu tammedest veel vaid yks. Kauaks sedagi. Ega tal liiva peal lihtne pole. Aga mul on ilus mälestus sellest kõigest. Ehk õnnestub mul oma poistele parem kogemus anda. Oleks vaid oma kodu ja oma aed, senikaua tuleb siis yyrika rõdul lyhemaajalisi projekte läbi viia 🙂

Aga yhel päeval tuulasin ma oma arvutis ja leidsin hunniku selliseid asju, mida polegi teile veel näidanud. Suuremaid ja väiksemaid eelmise aasta asju. Peangi siin endamisi aru, mida nende piltidega nyyd teha. Aga tänase kena kevadpäeva puhul yks lõbus kotike:

Mida teha siis, kui laps ei taha syya? Tuleb olla kaval ja teha endale pai, et kapisoppides leidub vahva disainiga väikese tootlikkusega põnevat kraami 😀 Tark inimene ju hangib endale sellise võileivagrilli, kus saab ikka mitu suutäit korraga valmistada. Mina vahetasin kunagi poes kinkekaardid nägusa lehmatädi vastu, kes suudab mõne minutiga yhe pisikese võileiva toota. Aga tundub, et lastel on samasugune mõtlemine nagu mul – pigem vähem syya, aga see eest lõbusalt 😀 Sama mõttega tõin ka kunagi Amserdamist lehmatassi. Noh. vähemalt täna hommikul tyyp sõi. Ja isuga. Täna võib kalendrisse risti vedada, söök on söödud. Homme peab emme jälle kaval olema, kaks päeva järjest yks asi ei toida 😀

Vabariigil oli synna. Meil oli ka pidu. Kyll mitte nii väga kodumaa auks vaid rohkem ikka isiklikel põhjustel – minu pisike Vantsu sai kolm kuud vanaks 🙂 On teine nyyd juba suur mees! Synnipäeva puhul läbi viidud uurimustulemused olid reipad:

3 kuud

53cm

3620 grammi

Riided nr44 on peaaegu väikesed ja nr50 hakkab parajaks saama!

Peopäeva auks tegime lõpparve enneaegsetele mõeldud mähkmetega ja nyyd on jalas new-born-mähkmed. Kyll veel pisut suured, aga ikkagi edasiminek. Kes mille yle rõõmustab. Pealegi on õues juba kevad 😀

Et siis selline pidu oli meil. Ferraripunane saunakas vahujoogiga 😀 Kombekas muide sama, millega suur vend kunagi haiglast koju tuli. Igal juhul on poiss suurem kui shampapudel ja see on juba väga suur asi 😉

Ilusat kevadet teile! 😀

Värvid!

Lapsena oli mu lemmikvärviks helesinine. Tõenäoliselt protestiks kogu selle plikanduse ja roosamanna vastu. Mulle meeldis puu otsa ronida ja poistega luurekat mängida. Mulle meeldis poiste värv. Sain suuremaks ja helesinine ei meeldinud yhtäkki enam yldse. Poisid hoopis meeldisid 😀

Mingis pubekaeas elasin minagi yle selle kuulsa musta-armastuse, aga see läks aja jooksul mööda. Või noh, mis mööda. Lihtsalt värvid tulid ka sekka. Ja justnagu jällegi protestiks – minu päriserialal on kombeks oma töid esitleda ja kaitsta ikka reeglina yleni musta riietudes. Siis mina olen oma mappide ja torudega alati rõõmsalt roosas-helerohelises või punases säramas käinud. No on kohe mingi kiuslik vajadus erineda 😀

Kui Annela minult pyhapäeval kysis, mis on mu lemmikvärv, siis hakkasin esiti kokutama ja siis jahvatama pikka juttu. No värvid on lihtsalt nii toredad. Mulle meeldivad värvid, kyll mitte igasugused ja tegelikult suht piiratud hulgal, aga siiski meeldivad. Ja mulle meeldib nendega ka mängida.

Kui mõni inimene näeb numbreid ja nädalapäevi värviliselt, noh, kes meist kiiksuvaba poleks 😉 Siis mina näen inimesi kindlates värvides. St inimese iseloom, välimus, maneerid ja kõik kokku, mis teeb temast just tema, annavad mulle yldsignaalina ka mingi ettekujutuse, mis värvi ta on. Või mis värvi on minu jaoks tema maailm. Ja sellel pole mingit pistmist nende naha ja juuksetooni, riietuse ja värvieelistustega ega ka muude aasta-aja-asjadega millega kõiki inimesi mõõdetakse yhe puuga. No nt mu vanem poiss on selline tugevate värvide tyyp. Tema värvid minu jaoks on hernes-mais-tshilli (roheline, kollane, punane), pisem poiss jällegi on lumi-taevas-päike (valge-helesinine-kollane) ja ka oranz. Minu ema, kes ise eelistab alati tumepunast ja räägib alati, kuidas talle yldse ei sobi beezikad-roosakad-rohekad toonid on minu jaoks just nende värvide inimene.

Kas teil on ka selline arvamus, et roheline ja sinine ei sobi omavahel kokku? No mu ema ja vanaema on mulle seda vähemalt 101 kordi pidanud vajalikuks mainida. Kindlasti mainivad veel. Nali naljaks, aga ometi on neil endil olnud kleite (enne veel, kui mina siia ilma saabusin), kus mustris kenasti nimetatud värvid koos. Ja kui nii võtta, siis looduses on need kaks värvi ju pidevalt kõrvu – taevas ja rohi, taevas ja mets, taevas ja meri jne. Kuidas siis kaks värvi ei sobi, kui need juba looduses aegade algusest koos ja kõrvuti on olnud? Maitseasi, eks?

Ja sama kehtib ka roosa ja oranzi kõrviti panemisse. Minu meelest klapivad vahvalt. Yhes korralikus loojangus mängib ju ka päike just ende värvidega. Ok, muidugi on neil värvidel palju erinevaid nyansse (igasugu neoontoonid on minu puhul välistatud), aga siiski! Sisuliselt võtadki punase ja kollase ja pistad nad kokku. Heledamad toonid jäävad servdesse ja keskel pääsevad kollane ja punane oranzhina möllama. Mulle nii meeldib värvidega mängida.

Lapsena unistasin alati võimalusest värvida ära mõni uks või aken. Ei lubatud. Liiga suur töö lapsele. Ma võivat end ära määrida ja asja ära solkida ja mis kõik veel. Kasvasin yles teadmisega, et värvimine on mingi eriti suur ja tähtis ja peen töö, mis on mõistlik asjatundja hooleks jätta. Aga miski siiski kripeldas mu sees.

Ja siis jõudis mu ellu too Mustika-periood, kus su käsutuses on puhtad valged seinad, mis värvi ootasid. Tegelikult ootasid need kaks seina seal võimalused isegi eri värve, tehnikaid ja värvikasutamise meetodeid. Just nii kuis hing ihkab. Aega kyll oli piiratult, aga esimesel korral ma siis proovisin ära selle, mis mulle endale kõige enam meeldis pakutud valikust. Caparoli ArteLasur värvidega annab teha jube laheda seina. Vähemalt minu arust.

Yks sein pidi saama roosa – purgis oli värv suht tumeroosa, sees heljusid valged helbed. Muidu kantakse seda värvi seinale ühtlaselt, aga minu eesmärgiks on saada yhtlaselt ebayhtlane sein. Ja mul oli kiire. Samas oli tahtmine midagi vahvat katsetada – mõtlesin siis kohe tupsutamise peale. Aga millega? Tähtis oli ju saada need helbekesed koos värviga seinale. Pintsliga on nii, et kannad värvi seinale ja siis hakkad seda pintseldama, et helbed ilmuks nähtavale ja siis nyhid risti-rästi kuni saad helbekesed ka enamvähem yhtlaselt seinapinnale. Helbed on sellised kapriissed tegelased seal värvis. Samas on nad põhilised efektiloojad. Katsetasin oma tupsutamist ja plätserdamist kilekotida – ei sobinud – värv ei jäänud peaaegu yldse seinale. Käsnaga – ei sobinud – helbed jäid kärsna kylge kinni ja värv jäi seinale nagu tavaline, lisanditeta, värv ikka. Katsetasin erinevate kangastega. Ja mis sobis? Kõige parema tulemuse sai Vileda(?) põrandalapiga, selline pehme ja kollane ja suht tiheda koega. Tõmbasin käsnale selle ymber, sest nii sai suurema ja tugevama värvikandva pinna kui nutsu lihtsalt peos hoides) ja muudkui tupsutasin. Mitu ringi kohe tupsutasin ja patsutasin. Aga siin siis mina ja minu lemmiksein alles kerkivas Musika jõulutoas 🙂 :


Aga ma vähemalt tean, et asi oli katsetamist väärt ja kui kunagi elus veel kipsseinu tuleb elavaks muuta, siis pigem nende värvidega. Kui aga on võimalik teha pärisasja, siis ehk ikkagi eelistaksin krohvi ja värvimuldadega kohupiimavärve. Tapeedid on minu jaoks välistatud… paber lihtsalt on joonistamiseks 😉 Ja värvid peavad olema ilusad. Nagu Mehhikos. No nemad ei karda panna kokku roosat ja oranzhi, rohelist ja sinist ega karda jätta ka pindu valgeks. Ja kui neil on seal intensiivne päike, mis teeb värvid intensiivsemaks ja varjud tumedamaks, siis ometi vajame meie siin põhjamaapimeduses veel enam värve ja valgust ju 🙂

Aga millest sai see värvijutt yldse alguse? Annela kysis, mis on mu meelisvärv, talle tundus, et roheline. Ja ta ei eksinud, see on yks mu lemmikutest. Võibolla just seepärast, et see on yks eriti tujukas värv. Kui ma kollast ja punast ja sinist, noh, põhivärve siis, võin sydamerahus leida poest endale sobivaid, siis rohelisevalik jääb mulle alati kitsaks ja pean alati seda ise kokku segama. Aga see selleks. Ja siis kinkis ta mulle ilusa rohelise käevõru:

Aitäh Sulle ja aitäh teile! Pyhapäeval oli kokkusaamisel väga vahva ja ma juba ootan kannatamatult märtsikuud 😀

PS Leidsin ühe eriti tupsununnu värvikombinatsiooniga hiljutise foto ka:

Murakamaitseline sõbrapäev

Ahhoi, sõbrad!

Vaadake, Vantsu kasvab! 🙂

Et siis sõbrapäev. Keegi tark ytles eile tabavalt, et hea sõber on nagu piss pyksis – kõik näevad, aga vaid sina tunned ta soojust 😀 Kuigi aeg on halastamatu. Noh, kui piss pysksis jahtub, siis pole see enam teab mis mõnus tunne. Samas, kui sõber jahtub, siis… Ok 😀 Tähtis on igal juhul see, et inimesel on sõbrad ja neid tuleb hoida ja palavalt armastada 🙂

Mina isiklikult ei teadnud varem, noh möödunud sõbrapäeval nt, et mul nii palju sõpru on. Tundsin end pahatihti suht hyljatud, yksildase ja kurvana. Sel aastal tean, et mul on palju sõpru. Oiiii, kui hästi ma tean! Tänan teid kõiki, head sõbrad, kes te raskel ajal toeks olite mõistmise, heade mõtete, sõnade ja tegudega, et te olemas olete! 🙂

Haiglas olles oli mulle suureks toeks tädi Rita ehk Ritsikas Nagu ta on seal hääks kaitseingliks ja haldjaks paljudele. Kuna ta lisaks kõigile oma miljonile oskusele ja huvile on ka hirmus nobedate näppudega tädi pisikeste sokkide kudumises, siis õnnestus minugi pisipojal saada temalt jõulukingiks yks nägus paarike sokke. Poiss on nyyd juba nii suur, et sokipaar istub jalga nagu valatult. Aitäh Sulle, armas Rita 🙂

Maailmas on lugematult palju häid inimesi. Minge vaadake peeglisse ja te näete kohe yhte nende seast. Ja tehke siis endale minu eest ka yks pikk pai. Kohe päris tõsiselt. Ja tehke seda iga päev! 🙂

Ja nagu sellest kõigest veel oleks vähe, siis kirjutas mulle yhel kenal päeval Virbi ja kysis, kas ta tohib mulle saata murakamoosi (olin just blogis õhanud oma murakamoosilembusest). Mis te arvate, et ma suutsin siis ei ytlelda? Muidugi mitte. Kuigi ma siiani ei tea, millega ma sellise au ära teenisin… Ja selleks polnud mu vaim kohe yldse mitte valmis, et lisaks mesimagusa murakamoosiga saabub mu ellu ka pisike kaitseinglike. Moosihaldjas. Loodetavasti hoiab ta silma peal, et muuhulgas mu murakamoos kunagi otsa ei saaks (lihtsalt head asjad ei tohiks elureeglitele alluda ja alati liiga ruttu otsa saada) 😀

Yhesõnaga pikk-pikk pai ja suur-suur tänu Virbile niiii ilusa teo eest! Ja ma ei teagi nyyd, kumb neist on suurem meistriteos, kas see imeilus purgikaas või see mesimagus moos. See moos… kui ma keele kurgust kätte saan, siis räägin edasi 😉 Muide pool purki moosi ma lihtsalt maitsesin ära… nagu öeldud siis murakamoos on minule sama, mis Puhhile mesi. Sygav sõltuvus, noh 😀 Teist poolt mekutan nyyd iga päev natuke lusikakaupa. Kallis kraam pole raisata. Pealegi, vaadake ise! Viib ju keele alla? Puhas söödav päikesekuld

Minu eilne päev möödus suhteliselt vaikselt. Kahe tegusa poisi kõrvalt ju teab mis palju ei jõuagi ette võtta ja häbematu oleks ju oodata ja tahta, et nad ruttu suureks saaksid, et saaksin taas oma tegusid teha. Pigem ikka naudin seda hetke ja aega võimalikult kaua. Aga sugulastele tegime lastega koos kaks suurt soolast pirukat ja kausitäie shokolaadi-Marianne-muhve. Magusa vahukoorega.

Ja päev oligi ilus. Väga ilus ja armas 🙂

Yhesõnaga veel kord palju häid ja veel paremaid sõpru teile! Ja ärge siis unustage, et sõprus ei kysi vanust, kohta ega aega ja et iga päev on tegelikult ju sõbrapäev, eks 🙂

PS sõbrapäev oli sel aastal tähtis ka minu pisikesele poisile. Ta kohtus esimest korda oma kõige eakama ja suurema sõbraga, oma vanavanaisaga, minu papaga:

Märjad vastlad ja midagi head

Et siis midagi head… Ma mõtlesin yhel hommikul. Teate ehk kyll neid hetki, kui avate hommikul silmad ja toas on vaikus. Unevaikus. Päike tõuseb ja piilub juba pisut tuppagi. Ja toas on nii soe, ilus ja vaikne. Nii vaikne, et sa kohe yldse ei taha seda idylli lõhkuda ja lebad vaikides, liikumatult. Hingates vaid vaevumärgatavalt. Neid hetki, siis vaikust ja rahu, on mu elus hetkel väga vähe, seepärast naudin neid eriliselt. Ja siis tulevad ka need kõige paremad mõtted, ideed ja lahendused mu juurde. Tulid ka sel korral.

Muuhulgas mõtlesin välja selle, mida ma tahan. Mis on minu jaoks SEE midagi head, mida ammu olen otsinud ja millest ka eelmises postituses kirjutasin. Murakamoos. Iga jumalama kord, kui poes moosiletist möödun, neelatan. Ei raatsi ma seda moosi aga osta pea kunagi. Kõvasti kallim kui kõik teised. Ok, mõistan, marjade asukoht ja kõik muu. Armastan murakaid aga kardan raba. Vanasti käis vanaisa murakal ja tegi siis moosi. Murakamoosi vastu ei saa miski, eriti kui seal veel terveid marju ka sees on. No ja ma ju tean ennast, pistaksin purgitäie korraga nahka. Meil oli vanasti armas traditsioon, sain igal aastal synnipäevaks purgitäie unistustemoosi. Aga synnipäevani on veel ilmatuma palju aega ja kas traditsioonigi enam alles on. Ei tea. Ja nagu kõige kiuste valisin siis yhel päeval poest purgi välja ja kassas ei läinud see läbi. Saba oli pikk ja myyjatädi rõõmuks loobusin oma ostusoovist. Kasvatan iseloomu siis edasi. Aga vähemalt tean ma nyyd, mis on see tabamatu ja painav ‘midagi head’. Mmmmm… murakad! 😀

Aga selle hea otsingute käigus jõudsin teie soovitusel paljude toredate retseptideni. Tänud! Eriti Ajaviitjale. Ja eile katsetasin siit lehelt paljude retseptide seast seda lõhe-sinihallitusjuustupirukat

Juuuube hea sai! Painin peaagu kõik yksi nahka. Ainus erinevus etteantud retseptist oli kypsetusaeg. Minu pirukas oli ahjus terve tunni. Äkki oli asi keraamilises kypsetusvormis. Pleki sees kypseks ehk etteantud aja jooksul ka ära? Igal juhul varsti katsetan uuesti ja katsetan teisigi 🙂

Aga täna hommikul ärkas päike tulipunasena. Et siis sellised vastlad sel aastal…

… oleks kelgul rattad all, saaks ehk liugugi lasta 😀 Õnneks on poisid veel nii pisikesed, et vastlapäeva saab ka mingil lumerohkemal hetkel kordusesse võtta. Ma olen kaval, eks? 😀

Igal juhul täna me kelgutame toas. Ja teinegi vastlatraditsioon saab murtud – me ei söö täna kukleid. Kahel põhjusel. Esiteks pole mul yhtegi vahendit millega vahukoor vahtu saada ja kahvliga vispeldama ma seda ka ei hakka. Kuigi arvestades suurema poisi energiajääke võiks ju tema ikkagi kahvliga vehkima panna?! Ja see teine põhjus… ma pole kunagi saanud yhtegi head ja õhulist ja pehmet kuklit vastlapäeval. Sel aastal siis sööme meie hoopis muhve. Tore maakeelne nimetus, eks? Et maitsvam oleks, on sees ka kuivatatud ananassi- ja papaiatykid 🙂

Et siis sedasi näeb välja meie vatsel siit maa ja taeva vahelt Õismäe vihmastest pilvedest

Vahvat vastelt ja pikki linu! 🙂

PS Tänud shirin! Vahukoor sai minutitega vahtu ja siin siis meie mutantkuklid. Muhvkuklid. Maitsevad veel kordades paremini kui enne 😀

Näljane jutt

Sel ajal kui mina taas kokanduslike katsetuste kytke olen langenud… Noh, käivad mul vahel sellised hood ka peal, yldiselt tasa ja targu ja suuremate hiilgehetkede ja põrumisteta. Pigem seepärast, et tahaks hirmsasti midagi head, aga ei oska ise ka öleda ega välja mõelda, mis see HEA siis olema peaks… yhesõnaga, siis kui mina vaikselt koduselt katsetan, siis minu vanem poiss avas eile restorani. ‘Resturaani’, nagu ta ise ytleb. Tänaseks on sellest kyll saanud lihtsalt ‘putka’ 😀

Eile kaubeldi mind hoolega restoranikööki sööma, ma siis selgitasin, et köök on kokkadele, inimesed söövad eraldi, noh, nt väliterrassil. Ok, on muidugi koht, kus sulle toitu ka nina all valmistatkse, aga see oleks kokkuvõttes 3-aastase jaoks liiga keeruliseks juba läinud 😀

Täna aga ei lastud mind enam restorani sisse. Teatas, et see on putka ja inimesi teenindatakse läbi luugi. Nojah, omanik on kuningas 😀

Aga nimetagu ta seda paika kuidas tahes, tähtis on ikkagi pakutav. Menyy on vägev. Eile nuias ta mu käest pärast poolte söögiriistade putkasse tarimist ka söögikspakutavaid keetmata makarone. Ok, kena kui kokk maitseb oma roogi enne lauale andmist, aga kui ta neid himuga ise krõmpsutama hakkas (mul tõusid kõik olemasolevad ja olematud ihukarvad seepeale pysti), tuli fantaasia appi võtta. Nyyd siis pakutakse restoranputkas söögiks traktoriratta-pihve, mullitajapurgi-sardelle, pallipirukaid ja kõike muud hõrgutavat. Peakokk isiklikult aga ulatas mulle eile (samu vahendeid appi võttes) restoraniaknast erilise magusroa – liblikakoogi. Noh, kujutlusvõimet appi võttes on ju kausis tõepoolest midagi liblikalaadset. 😀 Igal juhul sõin himuga. Maitses mmm, oi, kui hea! 😀

Ise on ta oma putka yle hirmõnnelik. Mis muidugi ongi peamine. Tarkades kirjutistes on palju räägitud, et lastele tuleb rollimänge õpetada, sest lapsed ei oska ise neid mängida. tänapäeva lapsed ei oskavatki yldse enam mängida? Mina, laisa ja oskamatuna, pole neid talle kyll õpetanud, või õpetada jõudnud veel, kõik on kuidagi ise tulnud. Äkki seepärast, et ta alati mul ninapidi iga asju juures on ja jõukohaseid asju kaasa teeb? Eile nt tegime pitsapirukat.

Piruka sisse panime kõiksugu head ja paremat, kuna see aga ikkagi liigrasvane sai, siis ma pigem töö käigus väljamõeldud retsepti ei jaga 😀 Ja suures osas panen ma asja nässuminemise ka paha kypsetusvormi syyks. Leidsin lihtsalt vanu kaste tuulutades paari päeva eest kena tuttuue vormikomplekti, milles viis erinevat vormipõhja. Karu, päkapikk, syda jne. Katsetasime karuga. Mõtlesin piruka taldrikule lyya, et karupõhi jääks peale. Aga vorm osutus täielikult Taiwani jampsiks. Piruka saime kyll kuidagi kätte. Koos teatava osa vormi põhja- ja kyljetykkidega. Vorm rändas otseteed prygimäele kõigi oma põhjadega ja edaspidi jään truuks oma päevinäinud Saksa analoogile 🙂

Aga ikkagi, tahaks midagi head… on teil ideid? 🙂