Month: November 2010

Õrnas eas inimestega on ikka nii, et iial ei tea, millega Sa neid pahandad ja mis sunnib neid plahvatama. Või mis neid kurvastab. Ma mäletan liigagi hästi ennast teisel elukümnendil ja seda, kuidas uksed vahel paukusid ja krohvigi kukkus. Ja kuidas meel oli vahel niinii seletamatult kurb ja nukker ja miski ei paistnud lohutavat, aga kõige hullem oleks olnud seda enda sees olevat segadust veel kellelegi suurele selgitada, kes nagunii mitte milletki aru ei saa kunagi. Maailm tundus nii nõme koht. Mõnel algab see periood veidi varem. Mõnel kestab läbi elu. Mõni meist on lihtsalt emotsionaalsem kui teised. Mõned elavad rohkem sissepoole ja omavad pikemat kannatust, aga ikkagi sisimas tunnevad vahel, et pange te end ka kõik põlema ja jätke mind rahule! Usun, et paljud meist on eneseleidmise ja (kergemate) kasvuraskute perioodil vajanud uksele silt – ÄRA TULE, ERATSOON!

Ma pean tunnistama, et magavaid karusid, roosamanna-printsesse ja vahvaid piraate on KORDADES kergem joonistada kui mõtelda end taas tagasi raskesse ikka, kus ise ka nagu aru ei saanud, et mida minust tahetakse ja miks ma üldse olemas olen ja miks ometi siin, maailma kõige jubedamas kohas 😉 Igal juhul oli see silt korralik väljakutse, sest nüansse, mida jälgida oli mitu ja kõik nagu kokku ka ei sobinud, samas olemas oleks pidanud olema. See pidi olema ikkagi midagi sellist, mida toa, nurgataguse või voodiomanik ise tahaks kasutada ja sõnumina teistele rippumas näha ja tunda. Mitte et vanemad riputavad selle seletamatult kurja teismelise uksele tagantkätt, et teised teaksid hullunud hormoonidest ringiga mööda käia. Tegelikult ei ole see üldse lõõpimist vääriv asi ju. Noore inimese jaoks, kes ei ole enam laps aga pole veel ka täiskasvanu, on see ju vahel kohe elu ja surma küsimus. Kõige tähtsam üldse. See, et saaks olla vaikselt omaette. Päris omaette ja lahti mõtelda ja mõtestada nii palju võimatuid küsimusi. Või vahel lihtsalt rahuneda ja vahel ka lihtsalt kurvastada. See on ka vahel vajalik. Ja samas saaks rääkida ja arupidada ja tunda, et sinust hoolitakse ja püütakse mõista ja kogemusi vahetada. Tähelepanu ja armastust vajavad ju ometi kõik. Lihtsalt kus on selles segapudrus piir? Peenike punane joon kesk suurt elu ja tunnete sõjatandrit. Piir justangu kahe omavahel tugevalt seotud ja samas lahtirebitud poole vahel, hea ja kurja, heleda ja tumeda vahel?

Seega pidi see silt olema ninnunännutamiseta ja samas ka üleolevalt halvustava ja irvitava sildistamiseta, et faafaaafaaa, siin elab pubekas. Ja nii ma parima endatunde järgi siis selle ka kujundasin ja värvisin ja kirjutasin.

Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja tundeid, seega pidi sildil olema kaks poolt (kõne alla tuleks muidugi ka kaks erinevat silti, aga sel korral leidsin sobivalt kahepoolse tooriku). Aga millised siis? Esiteks kindlasti midagi, mis eksimatult laseb mõista, et nüüd on vaja rahu ja vaikust ja eemalehoidmist. Liiklust arvesse võttes on punane keelumärk päris efektne. Seega sildi karmilt keelav pool sai punavalge. Valge, sest see on selge ja hele. Punane, sest see on ohu, viha ja kire värv (tegelikult armastuse ju ka, aga olgu see meie väike saladus). Suurest ängist ja maailmavalust on ka sarved ja saba hoiatuseks nähtaval. Ikka selleks, et kõik mõistaksid, et nüüd on tõesti tõsi taga. Ja noh, tekst räägib enda eest. Mul oli kavandistaadiumis veel mitmeid keelde ja rangeid käske, aga siia mahtusid just need.

Usun, et uksel seesugust silti nähes, on arusaadav, et tuleb end veidi koomale tõmmata ja lasta inimesel olla. Oodata. Lihtsalt oodata. Kui kaua? Nii kaua kuni on vaja. Ehk siis oodata seda, kuni silt häääästi ettevaatlikult teisele küljele kolksatab.

Sildi nii öelda hea ja sõbralik pool sai must. Miks just must? Et see on ju nagu kole sünge ja pigem just paha? Aga selline sai see seepärast, et must on turvaline, soe ja müstiline värv. Paljud ennast veel mitte leidnud inimesed eelistavad riietuda musta. Jah, on ka neid, kelle puhul see on hilisemas eas juba teadlik valik, aga jutt siis just noortest. Must on isikupäratu ja isikupärane samaaaegselt. Neutraalne ja rahulik, samas mahutab osavalt kõiki maailma tundeid, ses arusaamatult kirevas maailmas. Must aitab lahti mõtestada paljut. Ma ei unistanud teismelisena millestki muust rohkem kui mustast laest oma toal. Mind naerdi mõistagi välja. Aga tegelikult võib see just selles eas olla väga vajalik. Kindel on see, et kui minu poisid kord musta lage või kogu tuba soovivad, siis selle nad ka saavad. See läheb reeglina varem või hiljem mööda. Vajalik lihtsalt selleks, et end leida.

Aga ikkagi silt. Must. Aga rõõmsa hambulise natuke nagu luukerenaeratusega. Ei ole ninnunännu, ei ole ka õõvastavalt hirmutav kolekolp. Ja tekst? Haaa, see oli lõbus. Niisama ütelda, et “astu sisse” tundus kuidagi liiga laadna. Ikka peab olema väike konksuke ja kasvõi viisakalt neutraalne meenutus, et austust on vaja! Seega KOPUTA! Ja siis on meil koos tore koos olla ja suhelda!

Nii huumori mõttes lisasin “hea” poole alumisele servale ka tärniga teksti “koristamine kokkuleppel”. Väga mitmetähenduslik tekst – esiteks paljud pubekad ei viitsi koristada, see on ju nii nõme ja noorus saab läbi koristades. Nõme! Kui saavutatakse hea kokkulepe, siis saab ka tuba korda, aga kuna see on hell teema, siis ka sellest teemast rääkimine on õrn kokkuleppeline küsimus. Teiseks see, et vahel on agarad vanemad varmalt hakkamas ja tahavad ise korda luua. Kas siis aidata või lihtsalt eeskuju näidata või ahastuses vihaga, et mitte ise häbisse jääda. Vot ja seks puhuks on ka kasulik vanematele meenutada, et koristamine ei tohi noore inimese toas olla isetegvuslik vaid selleks peab olema eelnev luba ja kokkulepe. Mulle endale on see endiselt hell teema, sest mu vanaema arvas alati, et tema koristab mu tuba paremini kui mina. 😉 No ja kolmandaks seesugused kahepoolsed sildid ripuvad ju hotellides uste küljes – üks pool käsib eemale hoida, teine koristada 😉

Noore inimese oma nurk või tuba või kasvõi lihtsalt voodi on tihti ju see ainus koht, mis on päris tema oma. Seega kuskil peab ta õppima iseseisvust ja ka seda, kui oluline on tema enda panus selles, et elus hakkama saada. Ja ausus enda ja teiste vastu on oluline. Kuigi meid õpetatakse juba lapsena viisakaks ja võltsvagaks, et alati on kena naeratada ja ütelda, et kõik on hästi. Siis tegelikult peaks ausus olema enne kõike ikka, vähemalt enda vastu. Siis alles viisakus. Ja kus siis veel peaks saama inimene olla lõpuni aus ja otsekohene kui mitte oma kodus? Oma toas? Halvad tunded ei ole ju ometi halvad. Ka neid on vaja kogeda ja nendega õppida toime tulema. Ja usustavasti võiks antud silt siin veidi abiks olla. Palju mugavam on lugeda keelavat silti ja veidi oodata, kui laskuda sõnasõtta ja kuulda koledaid sõnu. Mis tegelikult ju tõele hiljem enam ei vasta.

Ja kaht pool ühendab peenike punane joon. Sildi servad on punased. Selleks, et märgakataks. Selleks, et hoolitaks. Selleks, et ei unustatas.

Ma olen Oskari uksesildiga ise väga rahul. Ja minu suurem varapubekas siin juba kukkus kisama, et tema tahab kaaaa. Just sedasama silti. Eriti seda tigedat punast saba ja sarvedega silti. Eks siis vist peab tegema. Oleks minu elu ka lihtsam hihii! 😀

Aga armastus, mõistmine, austus ja lugupidamine ikka enne kõike, eks! 🙂

Karu ja jäneste aastas on 12 kuud. Üks karu ja neli jänest seiklevad rõõmsalt ja armsalt läbi pika vahva aasta.

JA JÄLLE JAANUAR – karu ja jänesed ehitavad lumememme. Jänesed on muidugi kavalad, milleks raisata porgandeid, kui nendega saab ise maiustada. Ja kokkuvõttes paasibki sulavale lumemehele samasulva jääpurikas hoopis paremini külma talveõhu nuusutamiseks rõõmsa sõesuu keskele. Minu eriline lemmik selles kuus on mõmmiku sinine müts, mis kurvikalt kõrvad välja joonistab.

VÕRRATU VEEBRUAR – üks suur ja soe ja tugev karukalli. Kõik jänksid mahuvad kaissu. Ja kuna selles kuus on ka kodumaal sünnipäev, siis suurte punaste südamete sekka ka paar sinimustvalget lipukest.

MÕNUS MÄRTS – esimene lumikelluke. Esimesed päikesekiired, mida päikesejänkud puudutada püüavad. Päikeses tilkuvad purikad. Teate ju küll seda õhus heljuvat kevade tunnet, mis läbi juuksejuurte ja külmetavate varvaste südamesse poeb?!

AINULAADNE APRILL – kui tihti juhtub, et lihavõttepühad juhtuvad olema päris aprilli lõpus? Mitte just eriti tihti. Seepärast siis ainulaadne kuu sel korral. Ja mida muud karu ja jänesedki teevad, kui pidutsevad täiel rinnal värvikirevate munade keskel.

MAALILINE MAI – ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma olen nõus igale niidukile ja traktorile ja vikatile kivisid ja kaikaid ette ja kodaratesse pistma, et nad mitte mingil juhul ei niidaks maha täisõies võilillepõldu. Ma armastan võililli. Nende värvi. Nende lõhna. Ja seda soojust, mida nad pika talve järel enesest nii tugevalt kiirgavad. Karu ja jänesed hullavad ennastunustavalt päikesekollasel võililleväljal.

JALUSTRABAV JUUNI – kui on suvi ja on maasikad, siis justnagu ei tohigi teha muud kui lesida, puhata, magada, mõnuleda, koguda energiat ja jõudu ja kilosid ja SÜÜA MAASIKAID! Ja karu ja jänksid lubasid end lahkelt jalust rabada mõnustale võrkkiikedele kõlkuma.

JULGE JUULI – kutsub jänkud ja karu hullama. Soe rannaliiv, soe sinine meri, liivalossid ja laevukesed, lehvivad tuulelohed. Kõik need ja veel palju muud, mis jääb pildi taha, käivad suvega kaasas. Suvi on nii mõnus!

AHVATLEV AUGUST – mulle on alati maitsenud natuke toored õunad. Lapsepõlve suvedest mäletan alati Pirgus martsipanipuude otsas kõlkumist ja augustiõunte nosimist. Karu ja jänesed on ühe punavate õuntega puu kohe korralikult ette võtnud.

SÄRAV SEPTEMBER- kasteniiskesed marjad ja viljad, läikivad seenekübarad ja loomulikult särvasilmsed lapsed, kes kooli lähevad. Roosa-lillad astrid näpus ja koolimüts uljalt peas. Suvesoojuse kõrval on hinges ka saabuva sügise äravus juba.

OIVALINE OKTOOBER – oktoobris saab kindlasti lompides hüpelda, kummikuid kasta ja vihmavarjuga langevarjumisi ja meeripopinsilendamisi katsetada. Ja tammetõrusid korjata ja kastanimune ja värvilisi lehti korjata. See värvide pillerkaar ja täiuslik küps segu natuke kõigest on ju ometi oivaline?

NOHISEV NOVEMBER – karu on magusalt unele keeranud. Jänesed püüavad hästi vaikselt olla. Nad armastavad oma karu ja teavad, et suur kere vajab puhkust. Väsimus on kontides ja ilmad on hallid ja sompus ja enne aasta lõppu ja suuri pidustusi on ometi vaja end korralikult välja puhata ja valmis seada. Varti enam ei ole aega magada. Siis võib vahel niisama tukkuda. Seega novembris on just paras aeg magusasti nohisedes uneasid vaadata.

TÕELINE DETSEMBER – ma kaalusin mitme nimetuse vahel. Aga TÕELINE võttis minu meelest kõik lihtsalt valatult kokku. Selles kuus on kõik muinasjutud ja unistused tõelised ja isegi suurele inimesele ei panda pahaks, kui ta ootab imesid, kui ta kirjutab päkapikule ja räägib jõuluingliga. Selles kuus on kõik tõeline ja seda teavad ka karu ja jänesed.

Sellised on 12 kuud minu karu ja jäneste aastas. Aga nädalapäevad on läbi aasta samanimelised –

eriline esmaspäev
tore teisipäev
kaunis kolmapäev
nauditav neljapäev
rõõmus reede
lõbus laupäev
pidulik pühapäev

Ma ei joonistanud värviliseks nädalavahetusi, sest iga viimne kui päev on oluline ja 7-päevane paigutus juba niigi aitab pidada järge. Ja kuna numbriosakond on mustvalge, siis saab iga üks soovi korral neid ju ise märgistada ja tähistada. Minu vanem poiss teatas igal juhul kalendrit värvides, et saunapäevad peavad olema punased. Samal põhjusel ei kirjutanud ma ühtegi tähtpäeva sinna kalendrisse, sest kõik ei ole kõigi jaoks oluline ja mõnel puhul on mõni asi olulisem kui nt vabariigi aastapäev. Äkki on just sel päeval kellelgi lähedasel sünnipäev? Igal ühel oma arusaamad ja eelistused ja nii ongi hea ja ilus ise isiklikku tooni ja nooti lisada ja kogu aastale ka enda nägu juurde pookida soovi korral, sest kuupäevade juures on natuke ruumi, et teha pisut märkmeid ja tähistada ära ka just endale või oma perele olulised tähtpäevad.

Ja kalendri lehed on lahtised. Tugeval paberil. Lahtised (kilekausta vahel) ja ilma aukudeta just seepärast, et äkki soovib keegi kalndrilehe raami sisse pista. Või kohe kõik 12 kuud eraldi raamidesse kõrvu? Ja soovi korral saab naalaga kõik koos vajalikku kohta lüüa. Ja kuna ääres on piisavalt vaba ruumi, siis muidugi võib seda igaüks omal käel ka kokku köita soovi korral.

Kalender on tavalise kontoripaberi mõõdus ehk siis formaat A4 (muidugi saab seda ka suuremalt ja väiksemalt soovi korral teha, aga olemas on hetkel siis A4 suurus). Olemas on värviline ja ka ‘värvi ise’ versioon. Mõlema variandi viimane leht on värviline, kus saavad kokku kõik kaheteistkümne kuu pisipildid. Ja tegelikult saan ma selle kalendri kohandada ju mis tahes aastale 🙂

Aga aitab jutust. Pilte ka sekka 🙂

Esimesed iseseisvad värvikatsetused:

Eriti olulised päevad:

Juba natuke värvitud tulevane aasta:

Ja värvilise versiooni kuud rõõmsalt sassis rühmapildina:

Stiilinäide, kuidas pisike käsi tutvustab nahkhiirkoerale tuleva aasta maikuud. Raamitult siis. Koer, kes ajaarvamisest ei arva muud, kui et millal süüa ja millal õe pissile saab, vaatab eriti tähelepanelikult väikest meest talle ilmatuma tähtsast asjast rääkimas 😀

Ja kokkuvõttev viimane lehekülg:

Ma vist enam ei oskagi öelda, kui mitu aastat ma pidasin plaani joonistada kalender. Ja te ei taha teada, kui palju mul neid eskiisidena ka valmis on – putuka-aasta, haldja-aasta, isa ja poja aasta, lasteaasta, spordiaasta, metsaloomade aasta. Ja mõni neist isegi rohkem valmis etapis kui ainult eskiisina, nt putukad on hetkel lihtsalt pildina ja kleepsudena kasutuses. Lõpuni teostamise vaev. Siis aga tegin oma esimese magava karuga sildi ja ‘klõps’ käis ära. Enne kui valmis teine magava isakaruga silt olid mul kõik 12 karupilti valmis. Iga kuu hoolega läbi mõeldud ja kaalutud. Ajal, mil ma suurt puidust karusilti joonistasin olin ametis juba tuleva aasta kõikide kuupäevade kirjapanemisega. Ja siis, napilt enne Mardilaata, kui oleksin võinud rõhuda särkide maalimisele, olin mina jäägitult uppunud oma kalendrisse. Ma ei saa salata, et mu ehmatus oli masendav, kui selgus, millise hinnaga selle kalendri värvilist versiooni saab vaid toota, aga ma olen nii hirmus väga õnnelik, et ma selle kalendri teostasin. See sai omamoodi. Võibolla siis minumoodi. Aga ma usun, et sellest saab igapüks teha ka omamoodi kalendri. Elagu karu ja jäneste aasta. Elagu magavad karud, kes otsustava tõuke andsid!

Ja siin veel lõpetuseks pildike suurest (ca 20 x 25 cm) magava isakaru sildist, millest mul päris valmis kujul pilti polegi. Tekstiosad on puudu. Aga nii marukaruarmas on ta mulle ka nii 🙂

Head tulevat 2011 aastat, karu ja jäneste aastat! 🙂