Month: May 2007

Juba ysna ammu, märtsis, kirjutas mulle endine klassiõde ja rääkis, et tema Inglismaa-sõpradel syndis pisike poisipõnn. Mis siis ikka teha, kui vahemaad nii suured on – siis tuleb saata yks vahva kingitus, et vähemalt sydames vahemaad väheneksid 😀

Kuna pisike Aidan on Austraalia-Iiri päritolu, siis pidid pildile, lisaks tumedapäisele poisile endale, saama ka nende kahe toreda maailmanurga tegelased. Austraaliaga oli lihtne, seal elavad mu suured lemmikud – koaalad ja kängurud. Aga Iirimaaga oli alguses keeruline. Kyll ma mõtlesin kasutada harfi kyll vilepilli kyll ristikheina. Iiri hundikoer tuli ka meelde, aga need olid kõik kuidagi mittesobivad Austraali vahvate elukatega.

Aidani D-tähest oleks saanud kyll harfi, aga see ei tundunud pisikese lapse pildil nagu omal kohal olevat. Siis joonistasin känguru vilepilli mängima, aga ka see polnud piisavalt kõnekas detail. Koaala näpus olnud ristikhein tundus võõrkehana. Mõtlesin ja kaalusin ja siis turgatas – LAMMAS! Ja siis sai veel Kängu taskusse Ruu, et kokku oleks ikka korralik känguru ja nii see pilt juba kaks kuud tagasi Inglismaa poole rändas. Kes ytles, et ka joonistamine ei või hariv olla? Aitäh väljakutse eest, armas Helika! 😀

Kotivahetus on selleks korraks ka minu jaoks lõppenud. Kuna me Karmeniga kotivahetusse veidi hiljaks jäime ja paarilised juba loositud olid, siis kaasati meid tegemistesse nii, et vahetasime omavahel kotte. Mis pole karvavõrdki vähem põnevam kui täielik yllatusprojekt 😀

Lugesin Karmeni postitusi ja blogi edasi ja tagasi läbi ja korraga oli mul sada ideed, millist kotti talle teha. Ta ootas midagi sellist, kus võiks olla ka tasku rahakoti ja muu peenema kraami jaoks. Kuna ma õmmelda eriti ei mõista, siis jäid muud variandid. Pean tunnistama, et mul on nyyd kodus mitu kotti, mis algselt olid kõik mõeldud talle. Yhel kõrbes lõppviimistluse ajal siid kivikõvaks ja rebenes puruks. Teisel läksid pesus värvid laiali – villane lõng võib olla ettearvamatu ja nii siis olin juba enamvähem kassiahastuses ja mõtlesin, et no teen vähemalt yhe pisikese poekotikese valmis ja siis vaatan edasi.

Soengumoodi vaatasin piltidelt ja et oleks ikka nagu päris, siis sai kõhutaskule ka K-täht joonistatud 🙂

Postitamiskuupäev trampis seljas ja mis sa hädaga teed – hädas abiks ikka kindlal rajal astumine ja nii siis läkski tema poole teele mu lemmik – heleroheline kotike

Kott ise parasjagu taskumõõdus ja kui vaja, siis saab taskukotist võtta pisut suurema poekoti moodi kotikese ja ylejäänud kraami sinna pista. Kuidas see oligi – inimesel peab kott alati kaasas olema, iial ei tea, mida kuskil antakse?! 😀

Eks mu syda ikka valutas ka, et kas Karmenile meeldib see kotikomplekt, aga kui lugesin päev enne paki kättesaamist tema postitust foorumist, siis sain kõvasti naerda (tema spekulatsioonid vastasid enamvähem 100% tõele saadava koti/kottide osas) ja siis rahunesin ka maha 😉

Ja kõige selle keskel ootasin kannatalikult ka enda pakikest. Teadsin, et see on teel, aga kuna mu postimajandus käib mitte kodu vaid lapsepõlvekodu kaudu, siis vahel tuleb ette viivitusi. Aga Karmen andis vihje ja nii teadsin ma kindla peale minna uurima, kus mu kott on. Pakke saada on ikka nii vahva! Eriti selliseid 😀

Tõeliselt armas ja ilus ja tore kott. Nii ilusate värvidega! Olen vägaväga rahul oma uue kotiga, aitäh Sulle, Karmen!

Hetkel on mu elus väga rasked ja keerulised ajad, aga armsaks lohutuseks kõige selle juures on teadmine, et Eestimaal elab nii palju vahvaid pisikesi printsesse ja haldjatydrukuid 🙂

Mulle kirjutas Dragonfly, et temalgi on kodus kasvamas yks pisike haldjaprintsess, kellele oleks vaja pisikest temaatilist särki. Pikad lahtised juuksed ja suu rõõmsalt kõrvuni seisab see pisike muinasjututydruk oma suurte sõprade keskel. Kõige tähtsamad on mesimummud, siis lepatriinud ja siis liblikad. Yks tõeline pisike haldjaprintsess, mis muud!! 😀

Kogu see printsessi- ja haldjateema on mind pannud mõtlema enda lapsepõlve peale. Ohh, kuidas ma unistasin baldahiiniga voodist ja printsessikleidist. Kohe kogu lapsepõlve! Tegelikult unistasime me sellest lapsepõlvesõbrannadega koos. See oli ja jäi unistuseks. Me istusime sirelipõõsas, see oli meie loss ja mängisime nukkudega ning lasime neil olla printsessid. Rääkisime tulevikust ja tytardest, kes meil yhel kaunil päeval saavad olema ja kuidas neistki saavad printsessid. Isegi tuliseid vaidlused said maha peetud teemadel, kas ikka tohib tytrele päriselt nimeks panna Okasroosike. Ehh, olid ajad.

Tänapäeva elu on kuidagi hyppeliselt edasi liikunud. Ma pole kunagi kysinud, millest unistasid minu vanaema ja ema lapsena, võibolla nemad ei tahtnudki printsessid olla ja see on pigem minu põlvkonna soovunelm olnud? Võibolla ongi tänapäeval asi selles, et need, kes ise unistasid printsessiksolemisest on pyydnud oma lastele anda seda, mida meie ajal peeti vaid lapse mänguks, tobedaks kapriisiks ja kasvuraskuseks. Igatahes ei tea ma yhtegi tydrukut enda lapsepõlvest, kelle oleks olnud uhket printsessikleiti või peeneid kardinaid-patju või isegi temaatilist maali seinal. See kõik jäi raamatute (ka ehk mõne multika) ja laste endi fantaasia pärusmaaks.

Aga kaasajal tean ysna mitut tydrukutirtsu, kelle oma tuba on tõeline printsessi buduaar või pisikese haldjapesa. Minu meelest on see nii tohutult armas ja heldimapanev. Ehk korvab pisut seegi meie teostumata unistusi, et saame oma laste unistusi ja soove poolelt sõnalt mõista ja toetada? Minu meelest saab muinasjutust nõnda palju täiuslikum lugu võibolla isegi elulugu 🙂

Mitte väga ammu oli yks tähtis päev. Sõbranna Mummil oli synnipäev 😀 Kuna mul reisimise ja puhkamisega nii kiireks läks, siis jäid talle tehtud kingitused näitamata.

Kuna tegemist oli ilusa ymara numbriga, järjekordne 22, siis plaanisin alguses (tema enda suurel soovil) talle yhe kena maali kinkida. Aga see võtab minul nii kaua aega, et targu hoiatasin juba varakult, et maali selleks korraks ei tule ja nii vana ta ka pole, et ainult maaliga võiks minna 😀

Selle asemel tegin siis veel mitte nii vanale inimesele hoopis kaks kena pehmet patja. Noh, et iluuni kosutaks paremini, siluks kanavarbaid ja samas oleks koht, kus kadunud nooruse mäletuseks poetada mõnusalt paar pisarat. Ehhee, eksju, ma olen õel? Aga kahjurõõmus saan ma igal aastal olla vaid kaks nädalat, siis olen ise täpselt samavana – jälle 22! 😀

Ok, tegelikult pole asi yldse nii hull ja arvestades meie lapsemeelsust, siis vanaks ei jää me kunagi ja seepärast võibki Mummile sydamerahus kinkida kinke, mis sobiksid samahästi lasteaialapsele ja uskuge, vaimustus kingisaamise yle pole grammi võrragi tagasihoidlikum (ja mehed vangutavad nõutult päid) 😀

Ja et Mummi uni oleks magus, siis saab ta nyyd on leekpunast pead toetada sellistele patjadele:

Ja et ta hetkekski kõhklema ei hakkaks oma iginooruses, siis sai ta ka veenva mikrokaardi. Selle lennutas kohale vildist kylmkapimagnet. Pärast selle teostamist hakkas mulle ka vilt hirmsasti meeldima 😀

Palju õnne Sulle, armaskallis iginoor Mumm! Ja ära kunagi unusta, et mina jään Sinust alati nooremaks 😀

Sain mõne päeva eest Mannult paki. Vähe on neid isetegijaid, kelle pärisnime telefonis kuuldes (ema luges pakilt saatja andmed ette) ma kohe tean, kellega tegu on. Ja loomulikult lasin ma siis emal ka kohe paki lahti teha. See oli nii vahva, mis huilgamist sealt tuli. Pean tunnistama, et oli väga raske kannatada paar päeva teades, et mind ootab kodus midagi nii põnevat. Nii ja eile siis saabus see päev, kui sain oma pakikese kätte. No kott on nagu lepatriinuline muinasjutt, mina sellega poodi kyll ei tihka minna, äkki keegi määrib ära või läheb miskit katki jne. Yhesõnaga käin ma nyyd selle kotiga lihtsalt niisama poosetamas ja poetan sinna sisse vaid ilusaid puhtaid asju. Ja lepakakoti sees oli veel pisike lepatriinu ka. Niiiiii nunnu! 🙂

Ja nagu sellest kõigest veel vähe oli – kotis oli ka myts, just selline ehtmannulik murumunamytsike ja täiesti paras minu poisile. Hyppersupper lahe, eksole? Miljon tänu Sulle, Mannu, see oli tõeliselt vinge kingitus! 😀

Ja eile oli meil muidu ka hästi vahva päev. Kes remontis autot, kes lõhkus järgmiseks talveks puid 😀 Kes saagis kuivanud puid maha ja lammutas vana kompostikasti myyri, kes kastis lilli, kes grillis ja lõikus salatit. Kõiges selles osales loomulikult aktiivselt ka minu pärdikupoiss, aga parim asi, mille juurde ta iga natukese aja tagant iseseisvalt tagasi pöördus oli värvimine. Ostsin talle eile näpuvärvid (valgete seintega yyrikorteris pole igaks juhuks risikinud neid katsetada). 😛 Kinnitasime talle ukse kylge naeltega pataka pabereid, noh, siis hea lihtne kunstiteose valmides see sealt eemaldada ja alustada uut. Ja poiss tegi kunsti. Ise oli eluga rahul. Järgmine kord pane maha ka paberi, siis saab seal paljalt liugu lasta, pepu ja varvastega naljakaid templeid teha ja värvis pyherdada nii nagu syda lustib 😀

Aprillis käisime reisil. Hispaanias. Tegelikult käisime katsikul, lihtsalt teekond sinna oli nii pikk, et kohe polnud mõtet tagasi tulla ja nii sai yhtlasi ka pisut puhatud ja hiigelkogustes maasikaid vitsutatud.

Ja kuna pärast suurt soojust ja magusaid maasikaid siia naastes võttis meid vastu ysna talvine kevad, siis ongi mul endiselt tunne, et suvi oli ruttu ära ja nyyd on sygis. Ainus hea asi on see, et mu sisetunne eksib ja varsti saab siin ka maasikaid syya. Ma loodan 😀

Nii, aga põhieesmärk oli siiski yhe pisikese printsessiga tutvusesobitamine. Kingituseks sai talle viidud pisike sydameke nime ja tema enda pildiga.

Ja roosa särgike. Printsessivärv on ju roosa 😀

Ja et kõik kenasti yhes tykis edasi anda, siis ka initsiaaliga kotike. No sellega on hea nt võtta randa kaasa mänguasju. Selline mõnus lapsemõõdus kotike.

Reis oli hästi mõnus, suured tänud veel kord võõrustajatele!! Nyyd on vaja siis asuda sellesama printsessi toa kallale 😀

(*Postituse kingi-pildid on jalutama läinud)

Nyy kirjutas mulle juba ammuammu, et vaja oleks yht patja. Kohe kasvast sellest ideest aga kaks patja. Ilves oli mulle tuttav tegelane – olin ju just mitmes asendis president Ilvest maalinud 😀 Pisike mure oli aga kopraga, sest ma polnud iial varem yhtegi sellist vist joonistanud. Natuke nuputamist ja sirgeldamist ja nii syndisid mu koprad:

Sain Nyylt kobrastele heakskiidu ja reisilt naasnuna asusin asja kallale. Kusjuures pean tunnistama, et alati on tore olla osaline yllatuste ja kingituste tegemises ja väga sydantliigutav oli teha nt Eria lastest pilt nende vanaemale emadepäevakingutuseks, aga kui tuleb meesterahavas ja palub teha kaks vahvat patja endale ja oma paremale poolele, siis see liigutas mu igasugu asju näinud sydant kyll võimsalt. Isegi hetkel siia kirjutades tulevad kylmavärinad ja silmgi kisub niiskeks. No on lihtsalt nii ilus ja armas!! 😀

Pisikeseks pähkliks oli mulle ka ilvesele ja koprale loomuliku elukeskkonna loomine taustaks (pelgasin, et pilt läheb liiga roheliseks), aga lõpptulemus sai mõnusalt harmooniline

No ja korraliku kingituse juures käib ju õnnitluskaart ka. Kuna mul oli pisut aega (mis on väga ohtlik), siis joonistasin alguses valmis yhe versiooni selliste pärisloomakestega

ja siis mõtlesin, et teen teise veel, sellise inimlikuma olemisega kopra ja ilvesega 😀

Kordasin nyyd kyll Susa eilset postitust, aga ma ei saanud kohe jätta avaldamata oma imetlust ja austust. Ja no õnnesoove pole ka ju kunagi liiga palju:
Palju-palju õnne ja lõputult palju yhiseid koosolemise aastaid teile, Susa ja Nyy! Väärite mitmeski mõttes kohta autahvlil 🙂

Pole just igapäevane asi, et saan joonistada yhele puitplaadile viis yhe pere last. Aga just selle võimaluse pakkus mulle välja eria 🙂

Igal lapsel on oma iseloom, omad lemmikud, tunnusjooned, mis on omased vaid talle ja nii nad kenasti kõik koos käest hoides seisvadki rivis, et kallile vanaemale nyyd iga päev oma kohalolekuga rõõmu valmistada. Imearmas emadepäevakink mu meelest 🙂

Yks pakk sai veel täna ka posti pistetud ja esimesel võimalusel katsun veel mõned poolikud asjad lõpule viia. Pean tunnistama, et puhkamine oli väga väsitav ja nyyd on hiiglama raske taas joonele saada. Aga annan endast parima. Alati! 😀

Olen huviga algusest peale jälginud foorumis oksjonirubriiki, aga ise olin siiani sellest kuidagi kõrvale jäänud. Kui aga printsessisärgi kommentaarides mitu korda soovitati oksjonil osaleda, siis paningi end kirja ja tõmbasin kalendrisse suure ringi (kanapea, noh) 😉

Aga veel oksjoni alguspäeva hommikul olin ahastuses, mida panna oksjonile?! Seesama printsessisärk tundus nii pisike, et seda nagu ei tahtnud panna. Kapist vaatas vastu hunnik päkakaste, aga no mis mõtet on kevadel jõuludest rääkida, nii hull see asi ka pole, et peaks kohe kevadel rege rautama hakkama 😀

Ja siis kaalusin ja kysisin nõu ja lõpuks ytlesin endale: Olgu!

Ja nii läkski oksjonile kolme karu ja punase lillekesega plaat. Meil endal pole sellist kohta, kuhu seda hetkel yles panna, seepärast siis loodan, et mõmmikud leiavad endale uue ja hea kodu, kus nad ka pimedast kapist saavad nina välja pista ja maailma uudistada. Tegelikult on seda isegi natuke kahju ära anda, sest see on mu kõige esimene puittahvlike, joonistatud möödunud aasta kevadel. Võtsin tookord lihtsalt plaadi ette ja hakkasin joonistama. Kui yks karu oli olemas, siis mõtlesin, et teen veel yhe, aga pisut pisema. No ja kui on juba kaks karu, siis peab ka kolmas olema. Muidu poleks ju korralik muinasjutt 😀

Tere yle väga pika aja 🙂

Kõige olulisem asi lastega reisides on minu arvates turvalisus. Ja ema südamerahu maksab oii kui palju. Kuna mu poiss on sellises vahvas eas, kus igale asjale vastuseks on EI ja kindlasti tuleb kõike hoolega uurida ja omapead teha ja nii tore on ju emme eest putku pista kõige kiiremal ja kriitilisemal hetkel (eriti kui emmel käed kõik kotte täis on), siis uuendasin ma möödunud aastal rahvarohkete yrituste tarvis tehtud ‘kadunud lapse ülesleidmise silti’ meie Hispaania-reisi jaoks.

Muutsin selle sildi lihtsamaks ja rahvusvalheliselt arusaadavaks – kurvastava lapse pilt, lapse nimi ja koodidega telefoninumbrid, ei mingit yleliigset teksti ega selgitusi, las pilt räägib enda eest 🙂

Kaks a4-täit värviliselt prinditud ja kiletatud silte leidsid endale ruttu erinevad olulised kohad. Näiteks särgil

ja jakivarrukal

Käru külge panin ühe ka. No mitte, et ma plaanin last koso käruga ära kaotada või, et ta sellega omapead minema sõidaks, aga mine tea, milleks see kasulik võiks olla. Ettearvamatud asjad on ju ettearvamatud 😀

Õmblesin need nurkadest kinni just seetõttu, et igasugu käepaelad ja kaelasildid minu poisi kyljes lihtsalt ei pysi. No ja mööfikas, kaduma ta meil ei läinud ja isegi krokodill ei neelanud teda sel korral alla, sest sildid olid ju kyljes, nii poleks vist põnev olnud 😀

Igatahes oleme me nüüd turvaliselt ja kogu kollektiiviga tagasi Eestimaal ja sildid elavad siin reipalt edasi oma elu, sest ma tean juba lapseplõlvest, et lastel on oskus minema jalutada ja end peita. Mul oli selline õde. Eriti hoolsa ema ja vanaema kiuste oskas ta korduvalt koduaiast aiast vehkat teha ja sildist oleks juba siis abi olnud. Mitte, et tema ise selle üle erti õnnetu või mures oleks olnud, Ta käis ju seiklemas. Ja mina tahan tõsimeeli seda muret ja võimalust vältida, et peaksin paanikas last taga otsima 🙂