Agent H. Happy

Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.

Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.

Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛

Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.

Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt  “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.

Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛

Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.

Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:

AGENT H. HAPPY

Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent. 

Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.

“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”

“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”

Aga Happy jätkas:

“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”

“Head ööd… agent H. Happy.”

Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.

***

Sellesama loo saatis Tan kooli:

Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂

Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.

Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?

 

Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉

Üheskoos suudame rohkem ehk jänkude jõulukaart

See lugu sai alguse juba kevadel. Umbes sel ajal, kui ma olin enda kalli pisikese sõbranna Hanna-Liisa palunud endale pulma pruutneitsiks ja kuna tema minu jaoks tohutusuure teene tegi, siis tahtsin samaga vastata ja teha ka tema heaks midagi ilust ja head. Uurisin, kas ma saaksin joonistada midagi, mille läbi õnnestuks toetada ettevõtmist, mis aitaks kaasa Hanna-Liisa suurele unistusele – uuesti käimasaamisele. Selgus, et saan küll ja tegelikult saan teha veel palju enamat – saan aidata kaasa paljude laste ravi ja unistuste toetamisele. Selleks pidi sündima jõulukaart 🙂

Jõulukaardi mõtet suures soojas suves hellalt endaga kaasa kandes, hoidis Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi Mõmmik mind pikalt karude juures. Mulle meeldivad mõmmid väga. Pidasin plaani nii ja naa. Aga ühel ööl… hiilisid märkamatult mu juurde pikkade sametiste kõrvadega väikesed valged tegelased ja sosistasid läikivate ninade võbeledes hästi tasakesi mulle kõrva sisse:

“Me oleme siin! Me tahame ka aidata!”

Panin silmad kinni ja uinusin magusa teadmisega, et abivägi on leitud ja nüüd tuleb veel vaid sobiv koht leida, kus lumejänkud pildile püüda, et jõulud saaks päriselt tulla.

Kui ma hommikul ärkasin, olid jänkud kadunud. Ainult hästi palju pisikesi lumiseid jalajägi oli mu voodiesine ja lauapealne täis. Mõtlesin endamisi, et huvitav, kui palju neid siin öösel siis käis ja mida nad nii agaralt siin toimetanud on. Ja siis avasin ma oma arvuti… ja seal nad olid! Lastefondi Mõmmik oli öösel pisikeste jänkude toimetused kiiruga salaja pildile klõpsanud ja mulle saatnud! 🙂

Tuli välja, et ajal, kui mina magusalt magasin, olid nemad leidnud üles meie metsa kõige vahvama kuuse, selle, mis üksi öösinise taeva taustal lumisel künkal kelmikalt kükitab. Nad olid üheskoos tegutsedes sellest üle öö ehtinud kõige armsama jõulupuu, mida ühed väikesed jänkud oma unelmates ette oskavad kujutada.

Kuldse tähekese asemel olid nad kuuselatva upitanud suure punase südame ja kohale toonud oma talvevarudest ka koormatäie magusaid porgandeid. Nende sagimises oli nii palju armastust ja hoolimist ja rõõmu ja koosolemist, palju valgust ja südamesoojust! Just selline on pisikeste jänkude jõulusoov ka kõigile meile, et me hoiaksime kokku, sest koos on parem. Nii on toredam, julgem ja kindlam. Koos tegutsemine teeb meid tugevamaks ja nii suudame me palju enamat.

Tegusad jänkud kogunesid minu helendavatele ekraanidele ja siis ma pesin ja kammisin ja paitasin neid just nii nagu nad vajasid ja soovisid ja täpp täpi haaval ärkasid nad viimne kui üks sellel pildil ellu

Ja siis veel veidi lihvimist ja silumist, et koostöö toimuks valatult ja…

… lõpuks olin ma suutnud taastada just selle olukorra, mis valitses tol ööl, kui mina rahumeeli magasin ja jänkud tegutsesid.

Suve lõpuks olime me kõik koos jõuludeks täiesti valmis! Ja siis asus tegeutsema Lastefondi Mõmmik koos oma abilistega ja sellest kõigest sündis üks i-me-li-ne jõulukaart, mis aitab kaasa sellele, et me kõik üheskoos saaksime anda tiivad raskelt haigete laste unistustele ja nende ravitingimuste parandamisele. See on üks ilus ja hea põhjus ning jänkud kinnitavad meile, et üheskoos suudame me rohkem! 🙂

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi veebiuudistest oli jänkudest ka päris oma lugu SIIN 🙂

Hoidsin jänkude tegemistel ikka silma peal. Nad on mulle ju nii kallid ja armsad, et ega ma ei saa nendeta. Ja teate mis?! Täna hommikul kiikasin korraks postkasti. Eile läks mul kuidagi meelest ära posti kontrollida ja kes seal olid?! Seal olid needsamad jänkud! Nad olid terve tee Tartust minu juurde lennanud ümbriku sees koos selle eriti nunnu helkuriga <3

Nii me siis võtsimegi täna Happyga kohad sisse ja jõulud olidki korraga täiesti kohal 🙂

Ohh, kui ilus ja hea ja tore on olla! Aitäh Lastefondile ja Mõmmikule ja jänkudele selle võimaluse, olemasolemise ja kõigi heade tegude eest 🙂

Kui Sina soovid enda jõulusoovid ka jänkudega koos teele panna, siis jänku-kaarte saad soetada Lastefondi lehelt heategevustoodete juurest SIIT 🙂

Üheskoos suudame rohkem!

Imeliselt jänkulist jõuluaega Sulle!

 

PS naljakas on see, et seda postitust kirjutades jäi mulle pilte otsides esimesena näppu üks ammune kaart minu enda Mõmmikust. Ta on päris kindlasti Lastefondi Mõmmiku sõber ja sugulane. Jõuldeni on täpselt neli nädalat, seega:

Naiste vastu suunatud vägivald

Täna on naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev.

See teema on minuga olnud palju aastaid. Nii isiklikus plaanis, millest olen kirjutanud iseenda loos kui ka lihtsalt väga lähedalt läbi parima sõbra kogemuse, milles Älin rääkis lähemalt enda loos. Ka minu # Me Too lugu räägib enda eest mitmel kujul.

Kui ma läksin õeks õppima, siis juba esimesel aastal juhtus nii, et ma sattusin varasema õppekava järgi õppijatega koos kuidagi läbi pisikese ime ja suure õnne vabakuulajaks vabaainesse, mille kandvaks teemaks oli vägivald. Aine, mis võiks ja peaks sellisel kujul olema olemas kõigi õdede õppekavas kohustuslikult ja väga intensiivselt, sest kui õed ei oska märgata ja käituda sellises delikaatses olukorras, siis kes üldse veel? Ainul politsei? Lastekaitse? Selleks ajask võib asi olla kestnud juba päratut kaua…

Käsitlesime selles aines nii vägivalda laste suhtes kui ka vägivalda naiste suhtes. Jah, vägivalda esineb lähisuhtes ka meest vastu ja sellest olen ma rääkinud näiteks siin. Ja laste suhtes toimepandud koletegudest olen rääkinud varasemalt veel ka siin. Millest ma veel rääkinud ei ole, on see, kuidas toetada ja aidata vägivallatsejaid ja aidata nende lähedastel muutunud maailma pildi ja purunenud lootuste ja unistustega toime tulla. See on samamoodi vajalik. Lihtsalt kusagil mujal ja muudmoodi.

Aga tänane päev tuletas mulle meelde just naistevastase vägivalla ja selle, et kahel aastal olime me Annikaga koos kahe ämmakaga õdede poole pealt need üliõpilased, kes juhendajate suunamisel tegid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogu stendile väljapaneku just sellel teemal. Otsisin selle meie esimese kursuse ettekande esitluse üles ja kuigi seal ehk on mõned andmed veidi aegunud ja allikate ja viitamistega saab norida ning sisuliselt võib midagi puudu olla, siis ometi on see veel üks oluline pisike asi, millele pilgu pealeviskamine võib siiski pigem kasu kui kahju tuua.

Hoidke teineteist ja julgege märgata, näha, tunnistada ja tegutseda, sest ainult hoolides, toetades ja julgustades saame me seda maailma paremaks paigaks muuta! <3

 

[x_slider animation=”slide” slide_time=”20000″ slide_speed=”650″ prev_next_nav=”true”]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie1.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie2.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie3.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie4.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie5.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie6.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie7.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie8.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie9.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie10.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie11.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie12.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie13.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie14.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[x_slide][x_image type=”none” float=”none” src=”https://www.eva-herrera.com/wp-content/uploads/2017/11/Folie15.png” info=”none” info_place=”top” info_trigger=”hover”][/x_slide]

[/x_slider]

 

Lisan igaks juhuks siia need samad slaidid ka piltide kujul. Ehk on nii erinevatel ekraanidel lihtsam neid vaadata?

 

Pühendan selle loo tänase päeva puhul ja vägivallatuma maailma nimel kallistades kõigile neile naistele, kes alles argsi taipavad, kes juba siplevad ja väljapääsu otsivad ja neile, kes selle tee on läbi teinud ja end valguse kätte tagasi võidelnud. Kallistan ka neid, kes ikka ja jälle läbi paratamatuse ja muude põhjuste tagasi vajuvad. Ainus, mida ma kindlalt öelda oskan, on see, et te ei ole üksi ja sellest kõigest ON väljapääs. Ausalt! See väljapääs on olemas ja meie kõigi asi on teha selle nimel tööd, et see väljapääs oleks selgemalt ja julgemalt märgistatud ja seal teisel pool ei ootaks vaid tühjus ja üksijäämine. Koos suudame me paremini!

<3

Kõrvad ehk elu on karneval

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Tal on habe, aga mul on kõrvad kusagil kapi peal ootamas!

Välja sättides vaatasin peeglisse. Hmm, et üldpilt harmoonilisem saaks, tuleks silmad ehk rohkem esile tuua? Kaevasin kapist entusiastlikult oma ainsa silmakarvavärvija välja. Palju õnne! See oli kuiv nagu kõrbetolm. Ma tean küll, et ma pole seda pool aastat avanud juba ja internet räägib, et silmatilkadega saab asja taas vedelaks, aga meil pole silmatilkasid. Huvitav, kas see vedelik, mille sees Andrease ühekordsed läätsed ujuvad, võiks ka sobida? Variant on ka kasutada silmade ja sel juhul siis ka juba kulmude elavdamiseks näiteks markerit? 😛 Sel korral igaks juhuks ei riski, poistel on teisipäeval koolis pidu ja kui ma otsutan kõrvad koju jätta, siis see veekindel marker mu näos võib küsimusi tekitada 😉

Olles pühapäeva pealelõunal mu kõrvadega äralõbustanud kõik möödujad ja tanklatöötajad, tankijad ja muidumuigajad-itsitajad, tekitanud ärevust turvatöötajates, jõuame me kontorisse. Andreas tõmbab silmad pähe. Nii me seal siis olime – üks eriti terava kuulmise ja teine teravama nägemisega. Täiesti normaalsed.

Happyle pistsime hiirekõrvad ka pähe, aga tal oli muudki teha, kui meiega soliidselt pildile ronida 😉

Esmaspäev

… oli täiesti tavaline kõrvakandmise päev. Kuigi kontorimajja tulles hüppas üks naaberkontori onu ukselt tagasi, kui ma kõrvatipud tungivalt ettesuunatult trepist üles tema suunas rühkisin ja siis uksel irvitas, kui nägi Happyt, sest selle tegelase ta vähemalt tundis ära. Ei noh, palun vabandust.

Teisipäeval

… oli poistel koolis sooja sulanud juustu pidu ja vastu tulles perekonna tungivale mõttepausile võtsin ma siiski kõrvad enne söögisaali astumist peast. Aga garderoobis pistin ma nad uuesti pähe. No kes siis ilma kõrvadeta õue saab minna?! Ja kuna garderoob asub klaasseinadega ruumis kohe söögisaali kõrval, siis lahkusin ma areenilt inglisekuningannalikult oma neljasõrmeliste kinnastega veetlevalt lehvitades. Poiste õpetajad naersid miskipärast ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Nad vist polnud enne nii ilusaid karvaseid kõrvu näinud?

Poisid kiirustasid koju, aga Andreasel oli kähku veel midagi linnast vaja. Nii me siis käisime linnas ja kui ma mitu kuud suutsin vastu panna, et selle peene provvaga mitte koos pildile ronida, siis nüüd enam ei suutnud. Too punase kübaraga daame kolis me kesklinna peatänavale juba suvel ja on endiselt veel üsna suvises rüüs. Ja kuna Vancu nagunii arvab kogu aeg, et ma pole oma kõrvadega mitte nahkhiir vaid hunt, siis kõikide punaste mütsidega tüdrukute aitamine on minu taltsutamatu kirg. Vist. Või mis teie arvate? No on ju teine külmunud olemisega? Ma püüdsin teda soojendada pisutki ihihiii! 🙂

Kolmapäev

… oleks võinud alati paanikaga, et kuidas ma Vancule homseks kooli jaoks need Daimi koogid küll Ideast kätte saan, aga ei alanud paanikaga, sest ma juba teadsin, et Andreas peab õhtul minema St Gallenisse töökohtumisele ja seega polegi muud, kui ma sõidan selle linnapiirini temaga kaasa ja käin Ikeas üks ära. Autos muidu selgus, et mu katkise ämblikvõrgulaadse ekraaniga Eesti telefon on mul küll kaasas, aga Andrease telefonil on täpselt üks protsent akut. Minul puudub internet ja temal minu number ja tegelikult olime me juba selle sebra juures, kus ma pidin uksets välja astuma. Kuna tema kohtumine pidi kestma kella mitte kauem kui kella 20ni ja ostukeskus suletakse kell 19 ja parkla on tasuline ja keeruline ja kontaktivõtmise võimalus on meil ütlemata puudulik, siis pakkusin, et ma tean suurest ostukeskusest veidi eemal üht tsiklipoodi, et ma siis jalutan lihtsalt sinna ja ootan seal ees. Andreas arvas, et seal kõrval on kohvik ka, et seal on vast soojem passida, aga ma pole suurem asi üksi tundmatus kohvikus passija. Seega ootan suletud poe ees ikka. No ok. Hüppasin autost välja ja läksin vajalikku kraami hankima. Vahepeal oli mulle kohale jõudnud, et ma pean sealtsamast poest ju ka homseks klassikaaslaste jaoks joogid ära ostma, sest ühtegi teise poodi ma täna nagunii ei jõua enam.

Sain kahvlid ja küünlad ja pisikesed taldrikud ja joogipakid kätte ja astusin siis selle mitme kiloga Ikea suunas. Seal püstitasin enda kõigi aegade rekordi ja mul oli isegi kahju, et Andreas minuga kaasas polnud, et saavutuse üle uhkust tunda 😛 Nad ehitsasid suvel kogu poe ringi ja kui ma varem teadsin, kust sai lõigata, siis nüüd nägin vaid ühte auku ja see läks ka sinna, kus ma juba olnud olin. Mul on neis asjus vahel üllatavalt hea mälu. Avastasin ka seda, et nad on maast oma suunda näitavad noolekleepsud kokku korjanud ja nüüd on nooled valgusega laest alla lastud ja lihtsamalt muudetavad hädaolukorras ja no muidu ka. See tundus mõistlik.

Rallisin peaaegu inimtühja poe kähku läbi, sest mul oli vaja Andreasele ka kõrvu! Ta ise ütles esmaspäeval, et kui tal oleks, siis ta kannaks ka neid. Seda ei pidanud keegi mulle kordama. Mul oli tema jaoks ka kõrvu vaja. Kuigi Vancu ihaldatud Daimi koogi oleksin ma kätte saanud ka poodi läbimata.

Kui ma pikast ootamisest läbikülmunult lõpuks soojas autos maandusin, ulatasin elegantse liigutusega Andreasele tema kõrvad. Ja tema naeris. Kodus vabastas ta need pakendist ja pistis pähe. Need sobisid talle veel valatumalt kui mulle! Isegi ilma silmavärvita ja mulle meenutas ta koheselt Viimse reliikvia filmist Ivo Schenkenbergi  😛 Kokkuvõttes arvasin ma, et Andreasel on vaja uut passipilti. Ja eieiei, see ei ole müts! Need on ta enda kõrvad! Ja need kõrvakarvad!! 🙂

Neljapäev

… oli Vancu sünnipäev ja sellest rääkisin ma juba SIIN. Kokkuvõttes oli see üks väga tore päev.

Reede

… algas sellega, et Vanc ajas selga oma tavalised riided ja sinna otsa tõmbas eile kingiks saadud pehme Pikachu kombeka. Ta oli juba eile õpetajale teadustanud, et tal on homseks üllatus. Ja see üllatus oli see, et ta läheb täiskomplektis ehk kollases kombekas ja kollase kotiga kooli. Laps, kes esimesse klassi minnes palus koolikotti ja pinalit musta, ilma vidinateta, et see mitte mingil juhul LAPSELIK poleks on vanuseks 10 saanud nii suureks, et võib juba tudukombekas koolis käia. Aga noh, mis mul saab selle vastu olla. Andreas vaid itsitas ja kui Vanc hommikul ukse kõrval üleni kollasena minekuvalmis oli, pidas vajalikuks Tan tänitada, et ta teeb ennast kindasti mudaseks ja siis ei saa seda kombekat enam puhtaks. Sest ta tegevat koolis iga päeva vahetunnis ennast mudaseks.  Ma siis arvasin, et ma pole veel näinud, et Vanc mudane oleks olnud (laps, kes väldib enda määrimist üsna äärmuslikult) ja pakkusin, et olgu tal siis vähemalt üks päev rõõmu kui tobe igatsus midagi teha, mida teha ei lubata.

Alguses arvas ta, et ta pistab käed varrukatest sissepoole ja siis hoiab eest kaelust ja kapuutsi koos. No selleks, et ta oleks nagu päris Pikachu. Aga ma arvasin, et kuna ta on piisavalt lühikest kasvu, siis kui ta alla vaatab, siis näevad kõik temast pikemad nagunii vaid tema nunnukaid kõrvu ja punaseid punnpõski. Edasi astuski ta siis sedasi näiliselt norutades ja ise samal ajal eriti püüdlikult püüdes päris-Pikachu muljet jätta 😛

Autosse ronides jäi Pikachul saba ukse vahele. No eksole! Kui Sa pole harjunud elama sellise sabaga, siis võtab harjumine aega. Mina pidin esimesl korral oma saba potti poetama.

Alles kooli poole sõites hakkasin mõtlema, et Vanc Vancuks, see on suur asi, et ta tahab ja julgeb, aga äkki õpetaja pole asjast üldse nii vaimustunud. Rääkisin siis Vancule, et tead, kui õpetaja palub sul selle kombeka ära võtta, siis ära kurvasta, sest sul võib küll tore ja hea olla, aga võib-olla mõni laps ei suuda siis keskenduda ja koolitööd teha, kui mingi kollane krõll talle teiselt poolt kalssi vastu vaatab. Vanc arvas, et no kui õpetaja palub, siis ta võtab ära. Hea, et tavalised riided kombeka alla läksid. Pärast saab ju edasi Pikachu olla.

Enne kooli tõmbasin ma pisi-Pikachule (ehk täna siis koolikotile) enda kõrvad pähe ja arvasin, et selline võiks välja näha tema tumedam pool. Perekonda sobib ta igal juhul. Ikkagi ilusad kõrvad. Olgu siis kollased või hämaramad.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Selline see koera elu on! Ta vist teistsugust elu ei kujuta lihtsalt ette? 😛

Aga ma teile seda juba rääkisin, et ühel eriti märjal hilisel õhtul Happyga jalutades koperdasin ma korraks kergelt. Midagi jäi nagu jala alla. Arvasin esimese hooga, et mõni vigastatud loomake, sest see asi liikus. Tegin õudujudinates kiire sammu vasakule ja järgmisel hetkel pidin naerust püski pissima. Miks? Sest ülevalt alla avanes just täpselt selline vaade.

Liikuda ei julgenud. Varvas lirtsus ja tald, see oli mu ettehoiatamiseta ühe loivaliigutusega lihtsalt hüljanud. Tegin pildi, helistasin naerukrampides ähkides ja kõõksudes Andreasele, et nad poistega aknale tuleks, sest kohe ma saabun maja ette ja nad peavad seda jama nägema. Olen mina enne auke igale poole jalanõudesse kandnud, aga seda, et tald sedasi otsustavalt lahkub keset teed, vaat see oli uus kogemus 😛

 

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

 

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

Järgmine pähapäev on juba esimene advent? Igal juhul kena pühapäeva jätku teile 🙂

 

Vancu 10

Esimesena uuris sel aastal minu ema, mida Vancu sünnipäevaks soovib.

“Vanc, kuule! Baba uurib, mida sa sel korral sünnipäevaks saada sooviksid.”

“Eee… ööö… ütle talle, et ma tahaksin kananuudleid.”

“Ainult kananuudleid tahadki?”

“No juustupalle siis ka.”

“Hmm, midagi veel? Magusat äkki?”

“Eee… Muumimamma komme… ja siis neid Lotte omasid… piparkoogi ja küpsisega. Need on mu lemmikud. Tead neid?”

“Tean. Ja see on kõik? Need on need asjad, mis sa sünnipäevaks sel korral sooviksid?”

“Jah!” ja Vanc kepsutab rõõmsalt minema.

Ehk siis, kui käes on see hetk, kui laps võiks kõik oma unistuste paelad valla päästa ja soovida mida kõike, no küsida ju ikka võib, tahab see närbi söömaga laps oma vanaemalt ja vanavanaemalt sünnipäevaks saada vaid… süüa. Kui sa saad 10 aastat vanaks ja su unistuste sünnipäevakink koosneb kiirnuudlitest, maisipallidest, Marianne ja Lotte kommidest, siis on enam kui kindel, et su unistus saab ka täidetud. Elu on ikka naljakas selle lapse kõrval. Mitte, et see elu selle suurema lapse kõrval, kes mõne kilo maasikate üle kingitusena samamoodi eluõnnelik on, vähem naljakas oleks 😛

Aga, see polnud veel kõik. Kui ma iseenda jaoks uurisin, et mida ta võiks sünnipäevaks soovida, siis oli vastus veel lihtsam – Daimikooki, seda Ikea oma ja piparkooke, ka Ikea omasid. Tavalises poes siin normaalseid piparkooke paraku pole ja ise ma neid tegema tõesõna ei viitsi hakata, sest ma käkerdan alati midagi sedasi ära, et need mulle lõpuks ei maitse ja kui need juba mulle ei maitse, siis ei maitse need Vancusel ammugi mitte. Pealegi Eesti juba paistab koos oma piparkoogitaignaga.

***

21. novebri õhtul Vancut magama pannes uurisin igaks juhuks ikkagi üks kord veel, et kas tal on mõni salasoov, mida ta mõttes soovib, aga pole meile rääkinud. No et nüüd on tagumine aeg sellega ikka igaks juhuks lagedale tulla. Eelmisel aastal sain ma ta ühest ja ainsast jõulukingi salasoovist täiesti juhulsikult teada. Tema oli sünnipäeva ajal puhunud küünlaid ja soovinud ja arvas, et ju need päkapikud selle soovi ikka kätte said. Lesib siis mõtlik mees oma voodis ja teatab, et no hea küll, kui sa tahad mulle midagi kinkida, siis kingi mulle sokke.

“SOKKE?!” pidin ma peaagu põrandale kukkuma. “Sa mõtled seda päriselt?”

“No jah, sa ju alati räägid, et baba kingib alati sokke ja sel korral ma baba käest sokke ei palunud.”

“Miks sa sokke tahad?”

“Mul on vist kõigis sokkides augud sees.”

“Nalja teed või? Sul on meie majas kõige enam sokki ja auke pole neis üheski. Need koolis läbikantud legomehikestega sokid viskasin ma pesemata minema, millel sa koolis põhjad alt ära uisutasid!”

“Päriselt?”

“No mine vaata ise, sul on vähemalt 20 paari täiesti korralikke sokke, aga jah, pooled neist on madalad.” Ma ju tean küll, et pragu saabastega madalaid sokke kanda ie saa, sest see olevat vastik tunne, kui saabas palja naha vastu läheb, aga et sünnipäevak son sokke vaja, siis see tuli küll nagu nali selgest taevast 😛

“Et sa tahadki siis sünnipäevaks sokke?”

“Nojah, kui baba arvab, et nii on hea, siis ju võib?”

Uskumatult isemoodi tegelane, see meie Vanc! Räägin Vancule sellest, kuidas mul on lapsepõlvest ilge trauma ja ma ei taha siiani teiste ees oma kingitusi eriti avada, sest minu lapsepõlves oligi nii, et ema sõbrannade lapsed tulid mu sünnipäevale ja kinke avades tuli ühest pakist välja öösärk ja teises sukkpüksid ja kolmandast… kord kinkis isa mulle roosade ja helesiniste jõehobudega alukad. Hirmus defka värk ja nunnud olid nad ka, aga no halloooo, ma häbenesin end maa alla. Kohal olid ju ka poisid 😉 Seepärast meeldisid mulle hiljem klassikaaslaste kingid palju enam, sest neist pakkidest ei tulnud vähemalt ihupesu välja 😉

Vancu jaoks on see nii kauge maailm, aga noh, jõehobudega alukaid teiste ees pakist välja võtta ei tahaks tema ka. Selles on ta kindel.

***

Eile hommikul oli Vanc kindel, et sünnipäeval peab ta kooli viima Daimi-kooki. Põhjendus oli veenev – siis saan ma ise ka süüa. Ühtegi teist kooki see laps siin ju ei söö. Ta küll kõhklevalt uuris, et teise variandina tuleks kõne alla minu tehtud küpsisetort, aga siin pole ei Kalevi ega Selga küpsiseid ega midagi, mis neid ligilähedaseltki meenutaks ja kõik, mis pole just selline nagu team peas, nagunii ei sobiks, seega Daimi-kook. Minu õnneks ja veel enam Vancu õnneks oli Andreasel õhtul St Gallenisse asja ja nii ma siis neid kooke hankima kihutasin.

***

Eile õhtul uuri Vanc, kes viimastel päevadel vaat et tunnitäpsusega arvet pidas, kui palju veel ta sünnipäevani aega on, et kas meil on ikka meels ja ega me kogemata magama ei jää enne südaööd, sest tema tahab ka nii, et ta kell  null null üles aetakse ja õnne soovitakse. Kõigi tulede ja viledega. Ma veel kõhklevalt uurisin, et kas ikka siis kõigi kingituste ja koogi ja küünaldega? No et äkki on hommikul siis kuidagi tühi tunne või nii. Ei! Kõige ägedam on ikka südaööl täisprogramm läbi teha, sest siis algab ju tema sünnipäev! No minugi poolest.

Magama oli teda keeruline saada. Vaja oli lugeda meie raamatut.

Sellest on kuidagi märkamatult saanud traditsioon. Mõelda, see raamat saab ka ju kohevarsti kümme aastat vanaks! Ja mul pole aimugi, kui alju kordi ma seda lugenud olen. Kusjuures kumbki ei taha ise lugeda, mõlemad tahavad endiselt, et mina loen ja Vanc tahab, et ma iga kord veel eraldi pilte ka näitan. Mõtle, ma elasin kosmoselaevas ja aparaat hingas minu eest ja kõik need muud vidinad ja värgid! Muide, ma lappasin siin mingi päev asju kokku ja jäin uurima Vancu sünnitusmaja haiguslugu ja kuidas alguses oli kõik nagu täitsa lootustandev, apgar 7/7, hingas ise jne ja kuidas ta siis kolmanda elupäeva hommikul sisuliselt tunni aja jooksul tema seisund käest ära läks ja RDS-i ja sepsise diagnoosikahtlusega elutu ja näost sinakashallina intubeerituna lastehaiglasse üle koliti. Palju aastaid olid need paberid mul lihtsalt olemas, alles nüüd, kümme aasta hiljem, saan ma neid lugeda teadmise, arusaamise ja üleliigse emotsionaalsuseta. Lihtsalt faktid.

Mul on nii ko-hu-ta-valt hea meel, et kümme aastat hiljem on see väikene mees meiega. Nende aastate jooksul on tema 44 sentimeetrine pikkus kolmekordistunud ja täna on ta 133,5 cm pikk. Ja kaal! Olles sündides kaalunud vaid suure veepudeli jagu, poolteist kilo, siis nüüd on sada grammi vähem kui veerandsada kilo. Kleenuke küll ja kasvatab alles jäävhambaid, aga sisemiselt väga palju arenenud viimase aastaga. Progress missugune!

***

Kui Vanc lõpuks magama jäi, hiilis Andreas autosse, kuhu me Vancu pakid jätnud olime – üks pakk oli minu emalt. Sain selle sama päev hommikul postkontorist kätte. Käigu pealt olin ma paki seest Tannu lemmikkrõpsud välja võtnud ja kaanel Eva nimele N-tähe lisanud, et oleks nagu päriselt päris värk. Meie endi kingitused olin ma juba päeval kõik ühte suurde kasti kokku kühveldanud – sea oli Vancu kohalike lemmikkommidega ämber, piparkoogimehike, tema elu esimene käekell – väike ja lihtne ehk harjutamiseks hea. Ja siis oli seal Super Mario uus mäng, mille Denny nädalavahetuselt Saksamaalt tõi ja see oli natukene tema poolt ka. Ja siis oli seal jubenunnu Pikachukujuline seljakott, mille sisse me eelpool nimetatud kella ja mängu pistsin. See kott on tädi Annela poolt ja meil on sellega oma tore diil, et kui Vanc ühel heal päeval nii suureks saab, et Pikachu pensionile jääb, siis rändab kott jälle tädi Annela juurde tagasi. 🙂

Ja kastis kõige peal oli marupehme Pikachu kombekas! Jaanika saatis mulle juba 10. novembril vihje, et Tallinnas ühes poes on üks selline kombekas. Ilmselgelt oli meil seda kombekat lihtsalt vaja ja siis läks siblimiseks – kirjutasin otse poodi, Kombekas lubati erandkorras broneerida. Siis oli vaja leida inimene, kes selle sealt kähku ikkagi ära toob, sest info püsis netis ja mine tea, äkki läheb see nunnudus ikkagi vahepeal kaduma ja siis ma oleksin silmad päest ära nutnud jne 😛 Suurepärase koostöö ja valmisolekute tulemusel rändas kombekas juba samal õhtul turvalisse kohta ja uue nädala alguses alustas koos Pikachu koti ja minu kahe lemmikšokolaadiga teekonda meie suunas. Aitäh suurepärase koostöö eest, Jaanika, Kerli, Sondra ja Annela! <3

Nii ja see udupehme kombekas siis jäi pakis kõige peale. Saba jätsin ka nurgast välja rippu, et Vancul oleks lõbuam pakki avada. Sel samal põhjusel ei tahtnud ma ka kasti ära pakkida. Otsisin tutti või paela, aga midagi asjalikku ei jäänud silma, aga kui ma õhtul oma kõigi aegade Ikea-külastuse kiirusrekordi – 12 minutiga olin ma läbinud kogu poe, haaranud kaasa paar pisemat vajalikku eset, nende seas kuldse paelaga rulli ja kassade juures olevast toidupoest ostnud neli Daimi-kooki kooli jaoks. Ise olin ma enda üle ütlemata uhke. Ja kui me lõpuks taas Andreasega kohtusime, siis läks tema koeraga jalutama ja mina sidusin 5 meetrit kuldset paela suurele kastile ümber ja lipsuks lisasin ka soovitud 7 uut paari sokke. Nalja peab ju elus ometi saama 😛

Vaat sellised pakid tõi Andreas autost tuppa ja kuna mul oli hirmus igav ja Eestis jõuab südaöö ometigi tund aega varem kätte, siis milleks oodata kohalikku uut kuupäeva, kui saab juba tund varem alustada?!

Kook kapist välja, lõikasin tükkideks, et oleks kergem ja kiirem seda sööma asuda ja Andreas loendas küünlaid, kaks korda luges üle, sest esimesel korral oleks Vanc justkui 9 alles aaanud 😛 Aga kus on tikud? Andreasl pole aimugi. Gaasisüütaja peaks vist keldris olema? Ma olen kindel. et ma nägin hiljuti kusagil tikke. Aju on tuhm nigu mullaga kuivanud kartul. Meelde tuli! Need olid selles piknikukorvis köögi aknalaual, millega me eelmise aasta jõulude ajal metsas lõket ja fondüüd tegemas käisime. Hurraaa, mul on oivaline mälu ja veel oivalisem oskus asju “kindlasse” kohta ära panna. Saime küünlad põlema ja Tan tuli ka kohale. Esimest korda oli tal Vancule jaoks päris enda valitud ja enda raha eest ostetud kingitus. Võimalik, et poleks olnud, aga kui nad eelmisel nädalal koos koolist koju tulid, siis oli Vanc Tannule kurvalt teatanud, et suur vend ei hooli temast üldse. Ja see polnud üldse sünnipäeva kontekstis. Lihtsalt selline tunne olevat tal olnud. Ja irvikkassist suur vend muutus seepeale õige pisut sentimentaalseks ja tundis korraga äärmist vajadust end tõestada, et hoolib ikka küll ja lubas seepeale, et sünnipäeval ta siis tõestab seda.Või noh, ta muidugi väitis, et tal tegelikult juba on Vancule kingitus juba olemaski ja siis tuli kähku minu käest nõu küsima, et kust ja kuidas ta vajaliku mängu leiab 😉

***

Kell kukkus 23:00 ja meie marssisime paraadiga Vancu tuppa.

Laulsime kolmes keeles sünnipäevalaulu ja Vanc vaatas meid vadi vidukil silmadega ja tõmbas seejärel teki üle pea. Eksole, tema magab ja mingid klounid laulavad ta voodi ees keset ööpimedust 😛 Aga alles pildi pealt avastasin, et Vancu taha seinale tekkisid koogiküünalde leekidest valgustäpid. Tervelt kümme täppi! 🙂

No hea küll. Need küünlad võin ma ju ära puhuda. Muidu jäätegi siia laulma ja mind passima. No umbes sellise näoga oli see unine sünnipäevalaps….

… unine oli ta selle hetkeni, kuni Tan ta tähelepanu voodi servas ootavate kastide peale suunas. Kes siis kingitust ei taha! Nüüd ja kohe ja keset ööd, et sünnipäev ikka kauem kestaks! Vahepeal oli Tan küll arvanud, et me peaksime õnnesoove edastamata igale ühele sündmise kellaajal. Kuna tema oskas sündida 9 minutit pärast südaööd, siis tema jaoks on öine õnnitlemine väga ok, aga kuuldes, et Vanc sündis kell pool 7 õhtul ja tema sünnipäeva oleks seega siis vaid 5 ja pool tundi pikk, siis taipas ta ise ka, et nii vist ikka ei saa. 😉

Vanc nihkus kastidele lähemale. Tan ulatas Vancule enda kingituse ja kuna ta ei viitsinud riideid panna, siis ma ei hakanud teda pildile toppima. Aga see oli armas ja liigutav hetk vahelduseks nende kahe üsna okkalises suhtes. Vancul oli mängu üle hea meel, sest kujutate ette, seda mängu ta isegi veel ei teadnud. Meil on vahel küll tunne, et ta teab vist juba kõiki maailma mänge 😛

Suure kasti otsas oli pisem kast. Selle otsustas ta avada esimesena. Ja sünnipäevalapse unistus oligi täide läinud, sest baba ja mamma olid Tallinnast talle saatnud just seda ja natuke isegi rohkem, mida ta nii väga soovis. 🙂

Selleks, et midagi kaduma ei läheks, palus ta mul kasti turvalisse kohta panna. Ma siis panin Giulietta puuri otsa. Koogi kõrvale. vahepeal oli me pisike hamstritüdruk ka nina oma majast välja pistnud ja Vancut õnnitlema tulnud

Kui ma kasti tema maailma laele toetasin, siis jooksi ta uudishimulikul tkohe vaatama, mis toimub. Ja siis avastasime me kõik koos, et Giulietta jaoks on tänane ka ju tähtis päev – ta on juba tervelt aasta elanud meie juures! 🙂

Siis hakkas Vanc kuldse paelaga pusima. Sokkide osas oli ta vana rahu edasi. Ma küll ootasin mingit kommentaari enda ebanormaalsuse kohta, aga seda ei tulnud. Andreaselel tegi aga endiselt nalja kastist väljarippuv Pikachu saba. Vanc vaatas seda, tiris õrnalt ja sai aru, et enne on vaja ikkagi kast avada. Kui vaid need sokid sealt kätte saaks 😛

Sel hetkel taipasin mina, et meil oli Andreasega ju kokkulepe, et ta ajab kinki üle andes ka Pikachu kostüümi selga. Kuniks Vanc veel paelaga jändas, kehastus Andreas suureks kollaseks Pokemoniks ja astus siis tuppa sõnadega “Tule minu juurde, mu poeg!” Vanc itistas ja siis avas paki! 🙂

Esimene reaktsioon oli, et oooo, nii behhhhme! Vancu, kes materjalide suhtes eriti tundlik ja valiv on, ei suudaks näiteks meie kostüümi kanda, aga enda oma ajas ta kohe joonelt selga ja lasi siis isa-Pikachul ennast kõrva tagant sügada ka 🙂

Ja siis ilmus kastikõhust nähtavale tädi Annela saadetud Pikachu-kott ja selle sisu uurimine oli ka omaette ülesanne. Õigus jah, Mari-mängu ja kella kõrval oli sel ka üks uue Tähesõdade filmi särk 🙂

Andreas aitas Vancule ta elu esimese käekella käele. Vanc valis parema käe kella jaoks. Eks see vajab harjumist. Ma mäletan enda esimest kella. See oli olnud mu ema oma, hästi pisike, seieritega hõbedane kell. Aga palju selgemalt mäletan ma enda teist kella – sain selle 9aastaselt kingituseks. See oli kollase plastrihmaga elektronkell ja selle numbrite juures olid elevant ja keegi veel, keda ma hetkel enam meenutada ei suuda, aga ma tean, et see on mul ema juures keldris ühes kastis alles. Ma suvel nägin seda ja see oli mu elu esimene lemmikkell. Aastal 99 sain ma oma teise lemmikkella – see oli tiigri ja Puhhi ja seierite vahel ujuvate tähekestega. Ise ostsin, Pariisist, Disney poest 🙂

Ja kui Vanc oli kasti sisuga tutvunud, siis ma küsisin, mis ta sel korral siis sünnipäevaks sai. No et testida, kui ärkvel ta ikkagi on. Ta krahmas seepeale sokipuntra endale pihku aja teatas, et sokid sai. Palju õnne! 🙂

Tan läks magama, aga Vanc oli nii elevil ja rõõmus, et käis ja kallistas meid kordamööda. Mul vist on ka Pikachu kombekat vaja?

Ja siis näitasid nad ennast mulle täispikkuses ka!

“Kas keegi peale Giulietta kooki ka soovib?”

Ei soovinud keegi. Tan juba magas. Andreas arvas, et hommikul maitseb kook paremini ja Vanc ei teadnud millest alustada, veertas käes piparkooki ja vaatas kommiämbrit ja uuris, kus see baba saadetud kast sai ja siis itsitas, et ta vist hommikul ei mäleta midagi, et kus mis on ja kas üldse on. No et äkki ta nägi kõike unes. Mille peale mina naersin, et pole probleemi, me võime hommikul sellesama paraadiga tulla. Ma saan kõik uuesti pakkida ja puha, kui see on Vancu soov. Aga tema ainult naeris ja kallistas ja puges Pikachu-kesta seest välja ja tagasi teki alla. Tema naeratus ulatus kõrvast kõrvani ja ta oli täna maailmaga ilmselgelt rahul. Maailm temaga ka 🙂

***

Kui ma tavaliselt ärkan kell 6:30, ajan poisid üles ja lähen veel tagasi tunnikeseks magama, siis täna läks mul uni kell 6 ära. Praegu jäin mõtlema, et 10 aastat tagasi täna läks mul ka uni kell 6 hommikul ära, sest Vanc koputas mulle kõhust, et ta nüüd hakkab ikkagi ise tulema. Mul on hea meel, et ma täna ei pea valust kõveras mööda seinu käima ja teise käega tilgajalga lükkama ja kõik on palju-palju paremini kui siis. Täna on kohe läbinisti tore. Vanc oli krõps ärkvel. Ajas Pikachu-kombe selga, võttis Pikachu-kotiga piparkoogimehikese ja Tannu kingitud mängu kaasa ja tatsas hirmõnneliku näoga suurde tuppa.

Kuna selle kombeka jalgevahe asub kusagil allpool põlvi, siis tavapäraselt jalad sõlmes istuda on vist ekstra sürr. Vähemalt vaadata on küll. Ja siis veel see saba! 🙂

Ja nüüd küsige, kas meist kellegi oli aega hommikul kooki süüa? Ei! Aga Vanc läks koogiga kooli, seega tema saab oma isu juba koolis täis süüa ja küll meie siis hiljem kodus ülejäägid nahka pistame 🙂

Et siis selline äge päev on täna!

Teine võrdlus veel! No vaadake juba ainuüksi neid sokke! Need valged on kaks korda suuremad kui tavalise vastsündinu sokid ja need olid tal veel kuuselt (vanus pildidl) suht lõdvalt jalas. Ja no need teised on need, mis on hetkel tip-top parajad. Ikkagi 10 aastat! 🙂

 

Palju õnne, Vancu, esimese suure juubeli puhul!

Palju õnne, Tan, Sul on tänaseks 10 aastat suure venna staatust täis ja Sa oled sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Palju õnne meile kõigile <3

 

Ja Andreas kinkis mulle täna pisikeste klaaskuulidega kõrvakad, mille sees on liikuv haldjatolm! 🙂

Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂

Meie Vancu. Aasta aega hiljem

Täpselt aasta tagasi kirjutasin ma meie Vancust SIIN  ja kutsusin siis selle keerulise ja nukra loo lõpus inimesi üles talle sünnipäevaks kirjutama ja joonistama.

Sel päeval ei osanud ma veel aimata, kui paljud seda lugu loevad ja veel enam, et neid, keda see lugu puudutab sedavõrd, et nad tegudele asuvad, on nii arvukalt. Kui sa oled harjunud elama oma kaitsva mulli sees ja eesmärk on eluga hakkamasaamine ja selle normaliseerimine lapse jaoks, keda alati normi ei mahu, siis pole sul üleliia mahti uskuda, et su hale lugu ka teistele korda võiks minna. Neid, kes astusid neil päevil aasta tagasi mulle ligi ja kinnitasid, et me pole üldsegi üksi ja selliseid pisikesi Vancusid on veel palju, jagus. Jagus sedavõrd, et mõnega neist kestavad mu jutud tänaseni.

Need kaks nädalat tänasest Vancu 9. sünnipäevani haarasid eelmisel aastal meid rõõmsasse pöörisesse, mis panid juba enne jõule proovile postitöötajate osavuse. Nad said hästi hakkama. Vancu ise ei osanud aimatagi, mis toimumas on. Aga meie käisime Andrease ja Tannuga ringi kummaliselt ülevas meeleolus. Sosistasime ja sahkerdasime. Meie saladus oli nii magus!

Sünnipäeva hommikul sai Vancu meilt oma kingituse – Pikachu kaisuka ja oli selle üle ütlemata rõõmus. Tema jaoks oli sünnipäev juba korda läinud. Kui ta koolist saabus, siis sättisime ta suurele voodile istuma ja ma selgitasin talle, et ma sain tema sünnipäevaks valmistudes hakkama nüüd ühe ootamatu asjaga, mis võib teda väga üllatada. Rääkisime sissejuhatuseks ta pildiseinast voodi kõrval ja ta kinnitas, et talle meeldivad seesugused pildid ja mõtted. Ja siis ütlesin ma talle, et tead, ma kirjutasin sinust oma blogis ja arvasin, et kui inimesed tunnevad, et sinu elu ja lugu neile korda läheb, siis võiksid ka nemad sulle kirjutada ja joonistada. Ja vaata nüüd, mis sellest sai!

Vancu oli põnevil, kui ukse taga õiget hetke oodanud Tan suur kast süles tuppa astus ja selle voodile pani. Olime selle kasti sisse mahutanud kõik selleks ajaks saabunud ümbrikud ja pakid. Vancu oli segaduses. Mis mõttes selline hunnik!? No kohe terve kastitäis, erinevad suuruses ja värvis saadetisi ja talle ja ta isegi ei tea kellelt. Segadus, hämming, uskumatus, uudishimu, rõõm ja mis kõik veel esinesid ühel ja samal ajal. See oli eriline, armsalt naljakas ja huvitav kogemus meie kõigi jaoks.

Esimesena sikutas ta kastist välja karbi, milles oli imeilus helesinine unenäopüüdja. See oli kõigele üks imeline algus 🙂

Me avasime neid saadetisi poolteist tundi pausi pidamata. Vancu oli jäägitult kohal. Uuris, vaatas, luges, naeris, itsitas, väänles, tegi kukerpalle ja peapealseisu ja kuulas siis taas vaikselt ja küsis küsimusi. Mõne üksiku kaaskirja peale läks ta meel mõruks, sest kui sulle rõhutatakse kui eriliselt eriline sa oled, aga sellest hoolimata ikka inimene oled, aga ikkagi sinust hirmus kahju on, siis noh jah. Ma lihtsalt olin ettelugemistes seejärel hoolsam ja head tunded said taas valitsevaks. Väike valik pilte ka pakiavamisest 🙂

Mõni joonistus paelus teda pikemaks ajaks. Mõnele oli kaasa pandud ka autorite foto, see oli Vancule selles suures emotsioonide tulvas pisut abiks, et mõista, et näe, need inimesed tegid selle pildi ja saatsid just talle. Mõne paki puhul oli kaaskiri ja foto tulnud minuni FB teel ja parajal hetkel otsisin ma need siis ka välja. Eks tal oli ikka küsimus, miks kõik need inimesed seda kõike tegid. Väikene inimene, kes otsib kõiges loogikat, võib sellises olukorras kimbatusse jäädagi. No pole mõistuspärast selgitust, mis temale arusaadav oleks. Need, kelle puhul ta teadis joonistajat-kirjutajat ise, nendega oli lihtsam ja ka need, kelle kohta oskasin ma kirjeldada enda või tema seost pakisaatjaga, näiteks see, et kui sa pisitillukesena haiglas oli, siis need lapsed olid sel samal ajal seal koos temaga. See tekitas julgemat elevust.

Kirju kuulas ta huviga. Mõni neist oli kohe eriti vahva. Kirjutasid nii suured kui väikesed kui ka suured väiksemate eest. Ja teate! Isegi karu Nässu oli kuidagi Vancust kuulnud ja talle kirjutanud! Vancu teadis küll Lillekäppa, kes Tartus muuseumis elab, aga Nässust polnud ta varem kuulnud. Kirjutajate ja joonistajate ja värvijate ja kingisaatjate ja õnnesoovijate seltskond oli nii kirev. Saadetisi oli saabunud nii Eestist, Soomest, Maltalt, USAst, Itaaliast, Austriast, Belgiast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, Norrast, Rootsist, Hispaaniast, Brasiiliast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Kanadast, Hollandist ja Šveitsist. Ühe väikese Vancu jaoks oli seda kõike ülemõistuse mõõdus 🙂

Kui me kõik need 82 saadetist, mis selleks hetkeks meieni olid jõudnud ja milles mõnes oli mitukümmend pilti, sest joonistanud ja kirjutanud olid terve lasteaiarühm või kooliklass korraga, olime läbi uurinud siis olime me tõesõna kõik puruväsinud. Rahul ja õnnelikud ja nii väga liigutatud, et mina või lõhki! Selliseid asju juhtubki vist vaid üks kord elus kui sedagi.

Kui ma kõike korda sättides Vancu käest küsisin, et kuule, mis sulle sellest kõigest hetkel kõige enam meelde jäi, siis ta vaatas kulm kortsus mulle ühe pika hetke otsa ja teatas, et vist see kiri, mis oli tulnud ajaloost. Nalja tahate teada?! Üks pisike tüdruk oli ajas tagasi rännanud pea 40 aastat tagasi ja tõi sealt ära enda joonistatud hiirekese, et see saaks Vancule tulla rõõmu tegema ja õnne soovima. Ajarännakul peatus ta ka poolel teel tänapäeva ja võttis sealt kaasa ka enda poja tehtud mesimummiga pildi. Sellest sai üks tõeline sild mineviku ja oleviku vahel 🙂

Kogu selle suure toreduse sees oli see tõesti midagi, mis ka minul pakke avades juba üsna alguses silma märjaks võttis. Kuigi mul olid sel päeval silmad lõpuks märjad vist nii mitu korda, et Vancu enam isegi vaevaks ei võtnud, et uurida, miks ma nutan. Ju ta sai juba aru, kui liigutav see kõik oli. Lisaks talle saadetud joonistustele ja kirjadele ja kaartidele ja kingitustele oli ka kirju minule. Nende eest tänan ma saatjad nii väga. See tegi mu hingele pai. Kohe mitu paid 🙂

Kui ma küsisin Vancu käest, et kuhu ta tahaks need pildid panna, siis ta arvas, et no muidugi enda tuppa. Ikka seinale. Ja siis vaatas seda joonistuste kuhja ja kõhkles, kas see ikka kõik mahub ära. Ma pakkusin, et ta toas on ju ka lagi, et pikali olles on tore ka laest pilte vaadata ja Vancu naeris suurel häälel.

Kuna me teadsime, et mõned pildid ja pakid on kindlasti alles meie poole teel, siis otsustasime, et ootame need ka ära ja siis vaatame, kuidas me kogu selle suure hulga kunsti auväärselt üles riputame, et sellest veel enam rõõmu oleks. Sel hetkel ei osanud Vancu veel aimata, et tegelikult oli meil tema jaoks sel õhtul varuks veel üks suur üllatus. Teda ootas kontoris ees kohtumine pisikese preili Giulietta, Vancu päris oma hamstriga, kellest kirjutasin ma pikemalt SIIN 🙂

Vancu 9. sünnipäev oli väga eriline marutore päev. Aitäh teile kõigile, kes te sellele omalt poolt nii palju kaasa aitasite! (Vabandan, kui minu näpuka või silmanägemise pärast mõnes nimes viga on!)

Meie tuhat tänu teile kõigile, Stella, Elvin ja väike Isabella, Karin, Mirko koos õe ja emmega, Monika, Peeter, Frank Richard, Sander Alvin, Silver Alex, Marit, Helin ja Lilit, Andero, Raili, Alma ja koer Mia, Rita Agneta, Luciano, Isabella, emme Helen, issi Giancarlo, Marii, Katre-Maarja, Alissa ja Markos, Robi ema ja isaga, Henri, Tiiu, Sten, Oliver, Laura Lovise, Kati, Mihkel, Mia, Katrin, Linda Liis, Leanika, Teele, Ats, Siret ja tuldpurskav lohe emme, Keity-Kärd, Eeri-Clyde, Loore Katriin, Elisabeth, Kristofer, Artur, Mathias, Keiti, Andero, Mattias, Berit, Henri, Merlin-Melany, Ene-Liis, Maria-Laurita ja Edith, Janne, kaksikud Eliisa ja Kristjan ja emme Laura, Nässu ja Marge, Marii ja Mattias, Lily ja Laura emme ja issiga, Jonathan, Edlin, Ilmar, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon ja Dior, Maiu, Kadri ja Saskia, Eerik ja Säde, Elis ja Sireli, Anni, Roosi, Vahur, Rudolf, Feliks, Ronald, Delinda, Mihkel, Stella, Rovert, Marleen, Emilia, Tom, Lana, Adele, Kristjan, Viktoria ja õpetaja Annela, Helena, Andre, õpetaja Sandra, mölder Johannes ja pisipoeg Jayson Kaiser, Anni Marii ja Johan Eerik, Kaarel, Oliver ja Oskar ema ja isaga, Lenna, kaksikud Eva-Maria, Jette Sofia ja Pille-Riin, Airi, Marju, tädi Mumm, Mari, Uku, Anni, emme Liia, isa Kaimar, Isabel, Kadi ja Taavi, David, lihtsalt sõber, Lilit, Villem, Lavender, Kätlin, Laura, Mette Loore ja Monika, Linda ja Georg ja Lossipreili ehk Aivi, Eha, Max, Tähe, Uku, Veronica ja Hannes, Luise, Lea ja ema Kadi, Maximus ja Selina, Diana, Robin ja Merilin, tädi Pille, Tauri ja Kristina ja kass, kelle nimi on koer, Ralf-Martin, Maarja, Ralf, Andra Kerit, Aaron, Catherine, Melissa, Rasmus, Joonas, Coco Michele, Mike, Sander, Lisanne, Maik, Niesta Mirt, Loviise, Rachel, Tom, Karl-Erik, Kuldar, Martin, Oskar, Silja- suur sõber, Lisett, Luigi, Rasmus Johann, Jasper Tobias, Anita ja emme Kärt, Kass, Piison ja Sumisev Mesilane Ameerikast, Lucie ja ema Anneli, tädi Älen, Ingel Brit, Jaan-Erik, Ingrid-Regina, Kristi ja Elisa-Marie, Joonatan ja Timmu, oma ja opa Näf, Janc, Miku ja Liisu, Eike ja Jane, tädi Eva Rootsist, Jakob, Jon ja Anni, Karmen, Henri, Rebeka ja Taaniel, Gert-Daniel ehk Dannu, Taiko, Taavi, Daniel, Joonas, Kaspar, Kevin, Karola, Adrian, Joosep, Kaarel ja õp Imbi, Katariina ja Annabell, Gäthlin, Patric ja Lenny, Kristjan, Kristin, Kätriin, Indrek, Märt, Trevor, Taavet, Mats, Aleksander, Maarja, Süve, Kristiin, Laura, Kristofer, Eva-Lotta, Hanna, Joonas, Jan Marten, Geidi, Rudolf, Grete, Harold, Mikk, Taaniel, Ott, Robby, Emma-Liisa, Henri, Marelle, Belinda, Eleriin, Markus, Moona, Uku, Sander, Tähelill, Raiko, Rasmus, Geito, Emma, Renne-Ly, Kenno Kevin, Mairon, Kätrin, Tauri, õp Lelet,õp Reet ja õp Kristin, Rica Aurelia, Iti, Laine-Liise, Elinor, Jonathan, Delisa, õp Helju ja Kristi, Morgan ja Logan emme ja issi ja pisikese õega, Mario, Katarina, Alexander ja Alfons, Kristina, mamma, sõber, Hugo ja Katrin, Johann, Marge perega, Oskar, Johan, Liisa, Katrin, Nele ja tuli, Rene, emme Ave ja teised, Kristiina ja Lars, Marie ja Oskar Pelgulinnast, Herman, Kateriin ja Hando, Birgit ja Bert ja Merit, Erli, Argo ja Armin-Erik, Pearu, Adele, Ketrin, Mia, Kairon, Richard, Mirell, Mairold, Kenendel, Piia, Gregor, Liisa, Marjanne, Taaniel, Rebecca, Eliise, Miroslava, Rasmus, Andre, Henri, +1 ja Gaile, Silvester ja Eveli, baba, Hans Krister, Greete Eliise, Liina ja Sven, Tormi, mesilane Maia, Fred, Ennike ja Sebastian, Ellen, Matilda, Roosi Ann, Kim, Marianne, Simona, Alma, Säde, Katrina, Gertrud, Mari +2 ja õp Kerli, Laura, Mattias, Johanna, Uku-Martin, Vincent ja Maarika, Olivia, Nena, Matu, mamma, papa ja tigu, Liisa, Teele, Elina, Jaak, Kairi, Tristan, Mari, Nora, Kristel ja Chrislin, Andrew, Jaan-Erik, Liisu, Ivy, Ian, Margaret, Mena, Ivy, Monika, Sachiko, Manjiri, Sten, Romi, Rita, Marily, Katri, Maila, Kaur, Kärt, Triin, Rainel, Helle-Mai, Mart, Baba ja sõbrad, Kadri, Bruno, Monika, Kärt, Meribel, Erik, Tõiv, Romet ja õp Anneli, Cathy, Viivika, Matu, Eili , Johanna-Leena, Käti, Margret, Jolanta, Nadezhda, Juliana, Kadri, Hanna-Riina, Anastassia ja Gerda, Kaspar, Tom Alfred, Tristan, Carolina, Kaisa, Karmen, Roland, Viktoria, Richard, Anni, Anett, Evert, Kristel, Jaagup, Rauno, Richard, Rasmus, Riin, Sander, Anita, Rika ja Tanel, Kristin, Lisete, Ralf Oskar, Siim Oliver õdede ja ema-isaga, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon, Dior, Alexander ja Simon, PJ ja emme Ingrid ja sõbrad Ella, Cohen, John, Carl, Michaela, Chaylee, jõuluvana Eestist, Simona koos oma emmega, Kairi Lapimaalt, Katrin, Hanno, Mattias, Markus Johannes ja Rasmus Heyoan, Siim Oliver, Marta Anuka, Robin Olivia emme ja issiga, KITS team, tädi Annika, Gregor ja Kristiina ja kõik me sõbrad ja tuttavad ja ka teie, kelle saadetis oli me poole teele pandud, aga kohale kahjuks ei jõudnud, need mõtted ja tunded on ikkagi meiega! Aitäh! <3

Kõigist praktilisest esemetest said koheselt meie elamise osas – vahva naerunäo/mesilase hübriidpadi ja Võrust kohale lennanud mesilase-kaisukas rändasid voodipeatsisse, helesiniste unedes unenäopüüdja ja pehmest kollasest villaloorist mesi-haldjake läksid akna külge rippuma, šokolaadid ja kommid leidsid sõbralikult oma koha kõhus, raamatud ja neid oli ikka mitu-mitu, läksid järgemööda lugemisse ja siis uuesti lugemisse, Sirli ja Siimu, Nässu ning Teedu ja Peebu uneraamatust said koheselt suured lemmik ja lemmikuid lisandus veelgi, Legod said kokku pandud, pliiatsid ja kustukad läksid kasutusse, pisemad vidinad nagu suled, lehed, värvilised klaaspärlid, õhupallid, kleepekad ja võtmehoidjad jms pugesid karpi turvaliselt hoiule, et need kaduma ei läheks. Ikkagi varandus!

Piltide osas jäime me alguses ootama kõigi piltide saabumist, sest Vancul oli mõttes mingi oma süsteem, mille alusel pilte seinale panna. Mõned pildid jõudsid meieni veel ka jaanuaris. Tegelikult kõige viimane pakk, koos isetehtud plastiliinmesilase ja pehme mesimummiga, jõudsid Vancuni selle aasta augustis. Kokku tuli uskumatud 151 saadetist! Lisaks suutsin ma erinevatest allikatest kokku lugeda 524 virtuaalset tervitajat ja õnnesoovijat. Seda on enam kui kaks korda rohkem, kui mul FB sõpru. Aitäh ka teile kõigile veel kord. Vancu, avaldasid need numbrid suurt muljet. 🙂

Minu üheks suurimaks lemmikuks sai pilt, mille saatsid Tallinna Ülikooli 2. kuruses eripedagoogika tudengid. Vancu vaatas seda veel ka täna siin ja imestas nagu näeks esimest korda, et kust me küll sellise pildi oleme saanud ja siis…

“See… see… see olen ju mina?!” 🙂

Näitasin talle fotot, mille järgi see pilt on tehtud 🙂

Mina pidasin samal ajal hoolega järge ja nummerdasin ja markeerisin ja kirjeldasin, isegi Exceli tabeli tegin, et meil oleks alati võimalik tuvastada, kes ja kus on pildi ja kirja ja eseme autor. See oli paras väljakutse ja vahel tundsin ma ennast kohe päris Postikanana ja kui Andreas oleks teadnud, kes on Postikana, siis oleks ta osanud minuga kohe väga kaasa naerda. Olles oma elus kahe lõputööga maha saanud, millest ühe aluseks oli üle 400 osalejaga küsitlus ja teises veidi üle saja osaleja suure hulga küsimuste-vastustega, siis tabelitest, kus peab kõik piinlikult paigas olema, tean ma nii mõndagi, aga et see tabelipidamine minuni sel korral sellisel viisil jõudis, see oli üsna huvitav asjade käik 😉

Vaid veidi aega hiljem kerkis päevakorda kolimine. Andreas arvas, et aga mis oleks, kui me hoopis kõik need pildid suurteks albumiteks teeksime. Arvestades meie rändavat eluviisi, siis album on palju praktilisem ja alati käepärast ja saab kõike lähemalt uurida ega pea lae alla turnima ja knopkasid eemaldama, et teisele poolele ka näha. See mõte tundus meile kõigile mõistlik. AGA… aga mul oli ikkagi kange tahtmine näha kõike seda toredust vähemalt korra suurelt ja korraga! Vancu ei saanud alguses aru, mida ma mõtlesin, aga kui ma me uues suures ja täiesti tühjas kontoriruumis sisemise ringi pilte olin paika laotanud, siis taipas ka tema, milline on minu plaan ja edasi toimetasime juba üheskoos.

Onju uhke pildipäike?! Ja kui palju on selles kollast ja sinist! Mõlemad on Vancu lemmikvärvid 🙂

***

Nüüd, aasta hiljem, kui kõik pildid ja kirjad on albumiteks kokku kogutud ja kaardid on karbis ja kõige kauem siin blogis juppidena oma jutujärge oodanud mustand on postitamisküps, istusin ma Vancuga koos maha, et kuulda, mida arvab tema ise, nüüd, aasta hiljem. Vanc itsitab.

“Sa olid vist veidi ehmunud siis.”

“Kas sa saaaaad aru, sa rääkisid kogu maailmale, et mul on sünnipäev ja mina ei teadnud sellest mitte midagi!” naerab ta suurel häälel.

“No päris tervele maailmale ju ei rääkinud. Ainult eestikeelsele maailmale,” vabandan ma ennast ripsmeid volksutades.

“Ehhh, sa oled ikka võimatu!”

“Vahel on see ju natuke tore?”

“Vahel natuke jah!” ja ta kaob naerdes mu nägemisulatusest.

Tema emotsioone jälgides, siis kogu see itsitamine ja kekutamine, annavad tunnistust, et see oli kokkuvõttes üks tore ettevõtmine. Ta ei ole küll avanenud sedavõrd, et tihkaks ja ihkaks kirjutada ja suhelda läbi paberi ja ekraanide, ebakindlus on liialt suur veel. Aga kui me nüüd aasta alguses Eestisse jõuame, siis on meil kindel plaan teda jõudumööda julgemalt sotsialiseerima hakata ja siis saame juba uusi plaane teha ettevaatlikult, tasa ja targu ja noh, natuke nagu kogemata ka või nii. 😉

Eesmärk on ikkagi see pisike koorikloom…

oma kestast välja päikese ja vihma ja tuule ja lume kätte sikutada. Kasvõi kapuutsi ja selle all loperdavate kõrvadega 🙂

 

***

Sel aastal on mul teile aga teistmoodi üleskutse 🙂

Minu käest on selle aasta jooksul palju küsitud Vancu diagnoosi kohta. Noh, et kas on asjades lõpuks selgust saadud. Jah, on küll. Aasta lõpus kinnitati traumal põhinev lapseeale iseloomulik tundeeluhäire. Varakevadel eemaldati diagnooside nimekirjast ATH kahtlus lõplikult. Suve alguseks lisandus tundeeluhäirele depressioonidiagnoos. Tal ei ole valikulise mutismi diagnoosi, nagu kõrvaltvaatajad vahel lahkelt arvanud on.  Tal on tema väikesed veidrused ja vigurid ja pelglikkus ja samas turvalises keskkonnas vahel ka ülevoolavus. Aga muidu on ta täiesti tavaline kohe-varsti-10-aastane laps.

Kuna meie Eestisse kolimisega uue aasta alguses on meil vaja leida talle väga hea ja toetav tugimeeskond, siis me otsime asjast huvitatud inimesi, kelle puhul sobivuse korral loodame me pikajajalise koostöö peale, et tagada võimalikult ladus ja stabiilne suhe Vancuga. Kes soovib ennast pakkuda, kes oskab kedagi soovitada, igal juhul on pakkumised kõik väga teretulnud! Vancu hakkab enamuse ajast asuma Tallinna Kesklinnas Keskhaigla lähistel.

Kindlasti on meil vaja leida hea (soovitavalt kliiniline) ja loova lähenemisega psühholoog, kes saaks Vancuga tõeliselt tegeleda. Ta on aasta algusest peale käinud regulaarselt teraapias ja see on andnud pisitasa juba häid tulemusi.

Kuna Vancu jääb kõige eelduste ja ootuste kohaselt Eestis waldorfkooli alt koduõppele, ta käib hetkel 4. klassis, ja tema eesti keelega pole lood just parimad, siis selles vajab ta vast tuge kõige enam. Ta vajab ka logopeedilist abi. Ka muudes ainetes on hakkajad võivad ennast julgelt välja pakkuda. Kokkuvõttes oleks ideaalne, kui üks ja sama Vancuga klappiv inimene suudaks enamat kui ühte juppi täita, aga me oleme avatud arutama ja kaaluma kõiksuguseid variante, mis võivad heaks osutuda. 🙂

Kuna ta on siiani edukalt kaasa teinud Cambridge inglise keele õppe programmiga ja uue taseme (A1 Movers) omandamine on hetkel poole peal ja kevadel ootab teda uus eksam, siis selles osas loodame me eriti leida abilist-toetajat-õpetajat.

Lisaks on oodatud head pakkumised käelistele tegevustele, keraamika jms,  kus juhendaja on valmis, veidi väänikuma tegelasega jändama ja teda julgelt suunama ja lasteringidele, kus mängitakse ja liigutakse ja lõbutsetakse pingevabalt ja võistlemata. Ja ujuma soovib ta ka õppida. Hobuseid oleme me juba salamisi ise piilunud ja see siht on selgem.

Ehk et kõik hakkajad särasilmsed ja isemoodi lapsi mitte pelgavad  inimesed, kes arvavad, et tahaksid ja võiksid meile abiks olla, on teretulnud mulle enda huvist ja mõtetest teada andma aadressile eva@eva-herrera.com

Samuti on mul hea meel, kui inimesed, kel on positiivseid kogemusi koduõppega ja soovi-tahtmist oma kogemusi meiega jagada, meile kirjutaksid. Sest koduõppele jääb ka 6. klassis käiv Tan. Nii, et ka tema osas on kõik mõtted teretulnud 🙂

Aitäh teile!

 

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂