Täpselt aasta tagasi kirjutasin ma meie Vancust SIIN ja kutsusin siis selle keerulise ja nukra loo lõpus inimesi üles talle sünnipäevaks kirjutama ja joonistama.
Sel päeval ei osanud ma veel aimata, kui paljud seda lugu loevad ja veel enam, et neid, keda see lugu puudutab sedavõrd, et nad tegudele asuvad, on nii arvukalt. Kui sa oled harjunud elama oma kaitsva mulli sees ja eesmärk on eluga hakkamasaamine ja selle normaliseerimine lapse jaoks, keda alati normi ei mahu, siis pole sul üleliia mahti uskuda, et su hale lugu ka teistele korda võiks minna. Neid, kes astusid neil päevil aasta tagasi mulle ligi ja kinnitasid, et me pole üldsegi üksi ja selliseid pisikesi Vancusid on veel palju, jagus. Jagus sedavõrd, et mõnega neist kestavad mu jutud tänaseni.
Need kaks nädalat tänasest Vancu 9. sünnipäevani haarasid eelmisel aastal meid rõõmsasse pöörisesse, mis panid juba enne jõule proovile postitöötajate osavuse. Nad said hästi hakkama. Vancu ise ei osanud aimatagi, mis toimumas on. Aga meie käisime Andrease ja Tannuga ringi kummaliselt ülevas meeleolus. Sosistasime ja sahkerdasime. Meie saladus oli nii magus!
Sünnipäeva hommikul sai Vancu meilt oma kingituse – Pikachu kaisuka ja oli selle üle ütlemata rõõmus. Tema jaoks oli sünnipäev juba korda läinud. Kui ta koolist saabus, siis sättisime ta suurele voodile istuma ja ma selgitasin talle, et ma sain tema sünnipäevaks valmistudes hakkama nüüd ühe ootamatu asjaga, mis võib teda väga üllatada. Rääkisime sissejuhatuseks ta pildiseinast voodi kõrval ja ta kinnitas, et talle meeldivad seesugused pildid ja mõtted. Ja siis ütlesin ma talle, et tead, ma kirjutasin sinust oma blogis ja arvasin, et kui inimesed tunnevad, et sinu elu ja lugu neile korda läheb, siis võiksid ka nemad sulle kirjutada ja joonistada. Ja vaata nüüd, mis sellest sai!
Vancu oli põnevil, kui ukse taga õiget hetke oodanud Tan suur kast süles tuppa astus ja selle voodile pani. Olime selle kasti sisse mahutanud kõik selleks ajaks saabunud ümbrikud ja pakid. Vancu oli segaduses. Mis mõttes selline hunnik!? No kohe terve kastitäis, erinevad suuruses ja värvis saadetisi ja talle ja ta isegi ei tea kellelt. Segadus, hämming, uskumatus, uudishimu, rõõm ja mis kõik veel esinesid ühel ja samal ajal. See oli eriline, armsalt naljakas ja huvitav kogemus meie kõigi jaoks.
Esimesena sikutas ta kastist välja karbi, milles oli imeilus helesinine unenäopüüdja. See oli kõigele üks imeline algus 🙂
Me avasime neid saadetisi poolteist tundi pausi pidamata. Vancu oli jäägitult kohal. Uuris, vaatas, luges, naeris, itsitas, väänles, tegi kukerpalle ja peapealseisu ja kuulas siis taas vaikselt ja küsis küsimusi. Mõne üksiku kaaskirja peale läks ta meel mõruks, sest kui sulle rõhutatakse kui eriliselt eriline sa oled, aga sellest hoolimata ikka inimene oled, aga ikkagi sinust hirmus kahju on, siis noh jah. Ma lihtsalt olin ettelugemistes seejärel hoolsam ja head tunded said taas valitsevaks. Väike valik pilte ka pakiavamisest 🙂
Mõni joonistus paelus teda pikemaks ajaks. Mõnele oli kaasa pandud ka autorite foto, see oli Vancule selles suures emotsioonide tulvas pisut abiks, et mõista, et näe, need inimesed tegid selle pildi ja saatsid just talle. Mõne paki puhul oli kaaskiri ja foto tulnud minuni FB teel ja parajal hetkel otsisin ma need siis ka välja. Eks tal oli ikka küsimus, miks kõik need inimesed seda kõike tegid. Väikene inimene, kes otsib kõiges loogikat, võib sellises olukorras kimbatusse jäädagi. No pole mõistuspärast selgitust, mis temale arusaadav oleks. Need, kelle puhul ta teadis joonistajat-kirjutajat ise, nendega oli lihtsam ja ka need, kelle kohta oskasin ma kirjeldada enda või tema seost pakisaatjaga, näiteks see, et kui sa pisitillukesena haiglas oli, siis need lapsed olid sel samal ajal seal koos temaga. See tekitas julgemat elevust.
Kirju kuulas ta huviga. Mõni neist oli kohe eriti vahva. Kirjutasid nii suured kui väikesed kui ka suured väiksemate eest. Ja teate! Isegi karu Nässu oli kuidagi Vancust kuulnud ja talle kirjutanud! Vancu teadis küll Lillekäppa, kes Tartus muuseumis elab, aga Nässust polnud ta varem kuulnud. Kirjutajate ja joonistajate ja värvijate ja kingisaatjate ja õnnesoovijate seltskond oli nii kirev. Saadetisi oli saabunud nii Eestist, Soomest, Maltalt, USAst, Itaaliast, Austriast, Belgiast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, Norrast, Rootsist, Hispaaniast, Brasiiliast, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Kanadast, Hollandist ja Šveitsist. Ühe väikese Vancu jaoks oli seda kõike ülemõistuse mõõdus 🙂
Kui me kõik need 82 saadetist, mis selleks hetkeks meieni olid jõudnud ja milles mõnes oli mitukümmend pilti, sest joonistanud ja kirjutanud olid terve lasteaiarühm või kooliklass korraga, olime läbi uurinud siis olime me tõesõna kõik puruväsinud. Rahul ja õnnelikud ja nii väga liigutatud, et mina või lõhki! Selliseid asju juhtubki vist vaid üks kord elus kui sedagi.
Kui ma kõike korda sättides Vancu käest küsisin, et kuule, mis sulle sellest kõigest hetkel kõige enam meelde jäi, siis ta vaatas kulm kortsus mulle ühe pika hetke otsa ja teatas, et vist see kiri, mis oli tulnud ajaloost. Nalja tahate teada?! Üks pisike tüdruk oli ajas tagasi rännanud pea 40 aastat tagasi ja tõi sealt ära enda joonistatud hiirekese, et see saaks Vancule tulla rõõmu tegema ja õnne soovima. Ajarännakul peatus ta ka poolel teel tänapäeva ja võttis sealt kaasa ka enda poja tehtud mesimummiga pildi. Sellest sai üks tõeline sild mineviku ja oleviku vahel 🙂
Kogu selle suure toreduse sees oli see tõesti midagi, mis ka minul pakke avades juba üsna alguses silma märjaks võttis. Kuigi mul olid sel päeval silmad lõpuks märjad vist nii mitu korda, et Vancu enam isegi vaevaks ei võtnud, et uurida, miks ma nutan. Ju ta sai juba aru, kui liigutav see kõik oli. Lisaks talle saadetud joonistustele ja kirjadele ja kaartidele ja kingitustele oli ka kirju minule. Nende eest tänan ma saatjad nii väga. See tegi mu hingele pai. Kohe mitu paid 🙂
Kui ma küsisin Vancu käest, et kuhu ta tahaks need pildid panna, siis ta arvas, et no muidugi enda tuppa. Ikka seinale. Ja siis vaatas seda joonistuste kuhja ja kõhkles, kas see ikka kõik mahub ära. Ma pakkusin, et ta toas on ju ka lagi, et pikali olles on tore ka laest pilte vaadata ja Vancu naeris suurel häälel.
Kuna me teadsime, et mõned pildid ja pakid on kindlasti alles meie poole teel, siis otsustasime, et ootame need ka ära ja siis vaatame, kuidas me kogu selle suure hulga kunsti auväärselt üles riputame, et sellest veel enam rõõmu oleks. Sel hetkel ei osanud Vancu veel aimata, et tegelikult oli meil tema jaoks sel õhtul varuks veel üks suur üllatus. Teda ootas kontoris ees kohtumine pisikese preili Giulietta, Vancu päris oma hamstriga, kellest kirjutasin ma pikemalt SIIN 🙂
Vancu 9. sünnipäev oli väga eriline marutore päev. Aitäh teile kõigile, kes te sellele omalt poolt nii palju kaasa aitasite! (Vabandan, kui minu näpuka või silmanägemise pärast mõnes nimes viga on!)
Meie tuhat tänu teile kõigile, Stella, Elvin ja väike Isabella, Karin, Mirko koos õe ja emmega, Monika, Peeter, Frank Richard, Sander Alvin, Silver Alex, Marit, Helin ja Lilit, Andero, Raili, Alma ja koer Mia, Rita Agneta, Luciano, Isabella, emme Helen, issi Giancarlo, Marii, Katre-Maarja, Alissa ja Markos, Robi ema ja isaga, Henri, Tiiu, Sten, Oliver, Laura Lovise, Kati, Mihkel, Mia, Katrin, Linda Liis, Leanika, Teele, Ats, Siret ja tuldpurskav lohe emme, Keity-Kärd, Eeri-Clyde, Loore Katriin, Elisabeth, Kristofer, Artur, Mathias, Keiti, Andero, Mattias, Berit, Henri, Merlin-Melany, Ene-Liis, Maria-Laurita ja Edith, Janne, kaksikud Eliisa ja Kristjan ja emme Laura, Nässu ja Marge, Marii ja Mattias, Lily ja Laura emme ja issiga, Jonathan, Edlin, Ilmar, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon ja Dior, Maiu, Kadri ja Saskia, Eerik ja Säde, Elis ja Sireli, Anni, Roosi, Vahur, Rudolf, Feliks, Ronald, Delinda, Mihkel, Stella, Rovert, Marleen, Emilia, Tom, Lana, Adele, Kristjan, Viktoria ja õpetaja Annela, Helena, Andre, õpetaja Sandra, mölder Johannes ja pisipoeg Jayson Kaiser, Anni Marii ja Johan Eerik, Kaarel, Oliver ja Oskar ema ja isaga, Lenna, kaksikud Eva-Maria, Jette Sofia ja Pille-Riin, Airi, Marju, tädi Mumm, Mari, Uku, Anni, emme Liia, isa Kaimar, Isabel, Kadi ja Taavi, David, lihtsalt sõber, Lilit, Villem, Lavender, Kätlin, Laura, Mette Loore ja Monika, Linda ja Georg ja Lossipreili ehk Aivi, Eha, Max, Tähe, Uku, Veronica ja Hannes, Luise, Lea ja ema Kadi, Maximus ja Selina, Diana, Robin ja Merilin, tädi Pille, Tauri ja Kristina ja kass, kelle nimi on koer, Ralf-Martin, Maarja, Ralf, Andra Kerit, Aaron, Catherine, Melissa, Rasmus, Joonas, Coco Michele, Mike, Sander, Lisanne, Maik, Niesta Mirt, Loviise, Rachel, Tom, Karl-Erik, Kuldar, Martin, Oskar, Silja- suur sõber, Lisett, Luigi, Rasmus Johann, Jasper Tobias, Anita ja emme Kärt, Kass, Piison ja Sumisev Mesilane Ameerikast, Lucie ja ema Anneli, tädi Älen, Ingel Brit, Jaan-Erik, Ingrid-Regina, Kristi ja Elisa-Marie, Joonatan ja Timmu, oma ja opa Näf, Janc, Miku ja Liisu, Eike ja Jane, tädi Eva Rootsist, Jakob, Jon ja Anni, Karmen, Henri, Rebeka ja Taaniel, Gert-Daniel ehk Dannu, Taiko, Taavi, Daniel, Joonas, Kaspar, Kevin, Karola, Adrian, Joosep, Kaarel ja õp Imbi, Katariina ja Annabell, Gäthlin, Patric ja Lenny, Kristjan, Kristin, Kätriin, Indrek, Märt, Trevor, Taavet, Mats, Aleksander, Maarja, Süve, Kristiin, Laura, Kristofer, Eva-Lotta, Hanna, Joonas, Jan Marten, Geidi, Rudolf, Grete, Harold, Mikk, Taaniel, Ott, Robby, Emma-Liisa, Henri, Marelle, Belinda, Eleriin, Markus, Moona, Uku, Sander, Tähelill, Raiko, Rasmus, Geito, Emma, Renne-Ly, Kenno Kevin, Mairon, Kätrin, Tauri, õp Lelet,õp Reet ja õp Kristin, Rica Aurelia, Iti, Laine-Liise, Elinor, Jonathan, Delisa, õp Helju ja Kristi, Morgan ja Logan emme ja issi ja pisikese õega, Mario, Katarina, Alexander ja Alfons, Kristina, mamma, sõber, Hugo ja Katrin, Johann, Marge perega, Oskar, Johan, Liisa, Katrin, Nele ja tuli, Rene, emme Ave ja teised, Kristiina ja Lars, Marie ja Oskar Pelgulinnast, Herman, Kateriin ja Hando, Birgit ja Bert ja Merit, Erli, Argo ja Armin-Erik, Pearu, Adele, Ketrin, Mia, Kairon, Richard, Mirell, Mairold, Kenendel, Piia, Gregor, Liisa, Marjanne, Taaniel, Rebecca, Eliise, Miroslava, Rasmus, Andre, Henri, +1 ja Gaile, Silvester ja Eveli, baba, Hans Krister, Greete Eliise, Liina ja Sven, Tormi, mesilane Maia, Fred, Ennike ja Sebastian, Ellen, Matilda, Roosi Ann, Kim, Marianne, Simona, Alma, Säde, Katrina, Gertrud, Mari +2 ja õp Kerli, Laura, Mattias, Johanna, Uku-Martin, Vincent ja Maarika, Olivia, Nena, Matu, mamma, papa ja tigu, Liisa, Teele, Elina, Jaak, Kairi, Tristan, Mari, Nora, Kristel ja Chrislin, Andrew, Jaan-Erik, Liisu, Ivy, Ian, Margaret, Mena, Ivy, Monika, Sachiko, Manjiri, Sten, Romi, Rita, Marily, Katri, Maila, Kaur, Kärt, Triin, Rainel, Helle-Mai, Mart, Baba ja sõbrad, Kadri, Bruno, Monika, Kärt, Meribel, Erik, Tõiv, Romet ja õp Anneli, Cathy, Viivika, Matu, Eili , Johanna-Leena, Käti, Margret, Jolanta, Nadezhda, Juliana, Kadri, Hanna-Riina, Anastassia ja Gerda, Kaspar, Tom Alfred, Tristan, Carolina, Kaisa, Karmen, Roland, Viktoria, Richard, Anni, Anett, Evert, Kristel, Jaagup, Rauno, Richard, Rasmus, Riin, Sander, Anita, Rika ja Tanel, Kristin, Lisete, Ralf Oskar, Siim Oliver õdede ja ema-isaga, Jaanika, Mihkel, Kerton, Kairon, Dior, Alexander ja Simon, PJ ja emme Ingrid ja sõbrad Ella, Cohen, John, Carl, Michaela, Chaylee, jõuluvana Eestist, Simona koos oma emmega, Kairi Lapimaalt, Katrin, Hanno, Mattias, Markus Johannes ja Rasmus Heyoan, Siim Oliver, Marta Anuka, Robin Olivia emme ja issiga, KITS team, tädi Annika, Gregor ja Kristiina ja kõik me sõbrad ja tuttavad ja ka teie, kelle saadetis oli me poole teele pandud, aga kohale kahjuks ei jõudnud, need mõtted ja tunded on ikkagi meiega! Aitäh! <3
Kõigist praktilisest esemetest said koheselt meie elamise osas – vahva naerunäo/mesilase hübriidpadi ja Võrust kohale lennanud mesilase-kaisukas rändasid voodipeatsisse, helesiniste unedes unenäopüüdja ja pehmest kollasest villaloorist mesi-haldjake läksid akna külge rippuma, šokolaadid ja kommid leidsid sõbralikult oma koha kõhus, raamatud ja neid oli ikka mitu-mitu, läksid järgemööda lugemisse ja siis uuesti lugemisse, Sirli ja Siimu, Nässu ning Teedu ja Peebu uneraamatust said koheselt suured lemmik ja lemmikuid lisandus veelgi, Legod said kokku pandud, pliiatsid ja kustukad läksid kasutusse, pisemad vidinad nagu suled, lehed, värvilised klaaspärlid, õhupallid, kleepekad ja võtmehoidjad jms pugesid karpi turvaliselt hoiule, et need kaduma ei läheks. Ikkagi varandus!
Piltide osas jäime me alguses ootama kõigi piltide saabumist, sest Vancul oli mõttes mingi oma süsteem, mille alusel pilte seinale panna. Mõned pildid jõudsid meieni veel ka jaanuaris. Tegelikult kõige viimane pakk, koos isetehtud plastiliinmesilase ja pehme mesimummiga, jõudsid Vancuni selle aasta augustis. Kokku tuli uskumatud 151 saadetist! Lisaks suutsin ma erinevatest allikatest kokku lugeda 524 virtuaalset tervitajat ja õnnesoovijat. Seda on enam kui kaks korda rohkem, kui mul FB sõpru. Aitäh ka teile kõigile veel kord. Vancu, avaldasid need numbrid suurt muljet. 🙂
Minu üheks suurimaks lemmikuks sai pilt, mille saatsid Tallinna Ülikooli 2. kuruses eripedagoogika tudengid. Vancu vaatas seda veel ka täna siin ja imestas nagu näeks esimest korda, et kust me küll sellise pildi oleme saanud ja siis…
“See… see… see olen ju mina?!” 🙂
Näitasin talle fotot, mille järgi see pilt on tehtud 🙂
Mina pidasin samal ajal hoolega järge ja nummerdasin ja markeerisin ja kirjeldasin, isegi Exceli tabeli tegin, et meil oleks alati võimalik tuvastada, kes ja kus on pildi ja kirja ja eseme autor. See oli paras väljakutse ja vahel tundsin ma ennast kohe päris Postikanana ja kui Andreas oleks teadnud, kes on Postikana, siis oleks ta osanud minuga kohe väga kaasa naerda. Olles oma elus kahe lõputööga maha saanud, millest ühe aluseks oli üle 400 osalejaga küsitlus ja teises veidi üle saja osaleja suure hulga küsimuste-vastustega, siis tabelitest, kus peab kõik piinlikult paigas olema, tean ma nii mõndagi, aga et see tabelipidamine minuni sel korral sellisel viisil jõudis, see oli üsna huvitav asjade käik 😉
Vaid veidi aega hiljem kerkis päevakorda kolimine. Andreas arvas, et aga mis oleks, kui me hoopis kõik need pildid suurteks albumiteks teeksime. Arvestades meie rändavat eluviisi, siis album on palju praktilisem ja alati käepärast ja saab kõike lähemalt uurida ega pea lae alla turnima ja knopkasid eemaldama, et teisele poolele ka näha. See mõte tundus meile kõigile mõistlik. AGA… aga mul oli ikkagi kange tahtmine näha kõike seda toredust vähemalt korra suurelt ja korraga! Vancu ei saanud alguses aru, mida ma mõtlesin, aga kui ma me uues suures ja täiesti tühjas kontoriruumis sisemise ringi pilte olin paika laotanud, siis taipas ka tema, milline on minu plaan ja edasi toimetasime juba üheskoos.
Onju uhke pildipäike?! Ja kui palju on selles kollast ja sinist! Mõlemad on Vancu lemmikvärvid 🙂
***
Nüüd, aasta hiljem, kui kõik pildid ja kirjad on albumiteks kokku kogutud ja kaardid on karbis ja kõige kauem siin blogis juppidena oma jutujärge oodanud mustand on postitamisküps, istusin ma Vancuga koos maha, et kuulda, mida arvab tema ise, nüüd, aasta hiljem. Vanc itsitab.
“Sa olid vist veidi ehmunud siis.”
“Kas sa saaaaad aru, sa rääkisid kogu maailmale, et mul on sünnipäev ja mina ei teadnud sellest mitte midagi!” naerab ta suurel häälel.
“No päris tervele maailmale ju ei rääkinud. Ainult eestikeelsele maailmale,” vabandan ma ennast ripsmeid volksutades.
“Ehhh, sa oled ikka võimatu!”
“Vahel on see ju natuke tore?”
“Vahel natuke jah!” ja ta kaob naerdes mu nägemisulatusest.
Tema emotsioone jälgides, siis kogu see itsitamine ja kekutamine, annavad tunnistust, et see oli kokkuvõttes üks tore ettevõtmine. Ta ei ole küll avanenud sedavõrd, et tihkaks ja ihkaks kirjutada ja suhelda läbi paberi ja ekraanide, ebakindlus on liialt suur veel. Aga kui me nüüd aasta alguses Eestisse jõuame, siis on meil kindel plaan teda jõudumööda julgemalt sotsialiseerima hakata ja siis saame juba uusi plaane teha ettevaatlikult, tasa ja targu ja noh, natuke nagu kogemata ka või nii. 😉
Eesmärk on ikkagi see pisike koorikloom…
oma kestast välja päikese ja vihma ja tuule ja lume kätte sikutada. Kasvõi kapuutsi ja selle all loperdavate kõrvadega 🙂
***
Sel aastal on mul teile aga teistmoodi üleskutse 🙂
Minu käest on selle aasta jooksul palju küsitud Vancu diagnoosi kohta. Noh, et kas on asjades lõpuks selgust saadud. Jah, on küll. Aasta lõpus kinnitati traumal põhinev lapseeale iseloomulik tundeeluhäire. Varakevadel eemaldati diagnooside nimekirjast ATH kahtlus lõplikult. Suve alguseks lisandus tundeeluhäirele depressioonidiagnoos. Tal ei ole valikulise mutismi diagnoosi, nagu kõrvaltvaatajad vahel lahkelt arvanud on. Tal on tema väikesed veidrused ja vigurid ja pelglikkus ja samas turvalises keskkonnas vahel ka ülevoolavus. Aga muidu on ta täiesti tavaline kohe-varsti-10-aastane laps.
Kuna meie Eestisse kolimisega uue aasta alguses on meil vaja leida talle väga hea ja toetav tugimeeskond, siis me otsime asjast huvitatud inimesi, kelle puhul sobivuse korral loodame me pikajajalise koostöö peale, et tagada võimalikult ladus ja stabiilne suhe Vancuga. Kes soovib ennast pakkuda, kes oskab kedagi soovitada, igal juhul on pakkumised kõik väga teretulnud! Vancu hakkab enamuse ajast asuma Tallinna Kesklinnas Keskhaigla lähistel.
Kindlasti on meil vaja leida hea (soovitavalt kliiniline) ja loova lähenemisega psühholoog, kes saaks Vancuga tõeliselt tegeleda. Ta on aasta algusest peale käinud regulaarselt teraapias ja see on andnud pisitasa juba häid tulemusi.
Kuna Vancu jääb kõige eelduste ja ootuste kohaselt Eestis waldorfkooli alt koduõppele, ta käib hetkel 4. klassis, ja tema eesti keelega pole lood just parimad, siis selles vajab ta vast tuge kõige enam. Ta vajab ka logopeedilist abi. Ka muudes ainetes on hakkajad võivad ennast julgelt välja pakkuda. Kokkuvõttes oleks ideaalne, kui üks ja sama Vancuga klappiv inimene suudaks enamat kui ühte juppi täita, aga me oleme avatud arutama ja kaaluma kõiksuguseid variante, mis võivad heaks osutuda. 🙂
Kuna ta on siiani edukalt kaasa teinud Cambridge inglise keele õppe programmiga ja uue taseme (A1 Movers) omandamine on hetkel poole peal ja kevadel ootab teda uus eksam, siis selles osas loodame me eriti leida abilist-toetajat-õpetajat.
Lisaks on oodatud head pakkumised käelistele tegevustele, keraamika jms, kus juhendaja on valmis, veidi väänikuma tegelasega jändama ja teda julgelt suunama ja lasteringidele, kus mängitakse ja liigutakse ja lõbutsetakse pingevabalt ja võistlemata. Ja ujuma soovib ta ka õppida. Hobuseid oleme me juba salamisi ise piilunud ja see siht on selgem.
Ehk et kõik hakkajad särasilmsed ja isemoodi lapsi mitte pelgavad inimesed, kes arvavad, et tahaksid ja võiksid meile abiks olla, on teretulnud mulle enda huvist ja mõtetest teada andma aadressile eva@eva-herrera.com
Samuti on mul hea meel, kui inimesed, kel on positiivseid kogemusi koduõppega ja soovi-tahtmist oma kogemusi meiega jagada, meile kirjutaksid. Sest koduõppele jääb ka 6. klassis käiv Tan. Nii, et ka tema osas on kõik mõtted teretulnud 🙂
Aitäh teile!
