Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.
Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.
Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛
Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.
Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.
Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛
Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.
Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:
AGENT H. HAPPY
Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent.
Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.
“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”
“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”
Aga Happy jätkas:
“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”
“Head ööd… agent H. Happy.”
Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.
***
Sellesama loo saatis Tan kooli:
Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂
Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.
Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?
Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉
