Elu ilusad hetked

Head uut kehapositiivset aastat!

by

HOIATUS: selles postituses näeb mõningal määral alasti keha 🙂

Kui sa avad pühapäeva hommikul silmad ja esimene asi, mida sa näed on selline naeratus, mis seal sinu ärkamist on kes teab kui kaua oodanud…

Ja teine, mida sa näed on see, et öösel on maha ja mitte ainult maha vaid ka puudele sadanud mõnus kohev lumi…

… siis pole isegi mingit küsimust, mida sellise päevaga peale hakata!

Sellisel päeval, mis ütlasi on Andrease talvepuhkuse viimane päev ja vajab väärilist tähistamist, tuleb minna metsa, võtta riided seljast ja teha toredaid pilte. Sest see on tõenäoliselt üks kõige viimasemaid asju, mida normaalne inimene sellise talveilmaga teha mõistab. Mu plaan kõlas Andreasele umbes niisama reibas, kui et ooo, vaata, õues on imeline rannailm, lähme randa või et ooo, vaata, imeline lumi, lähme kelgutama. Ma ajasin need kaks asja omavahel ikka täiesti sõlme ja Andreas koputas mulle, et olen ma ikka täitsa päris väga kindel, et see, mida ma täna teha soovin, on just see, millest ma just rääkisin. Kuigi ta vist vajas seda kinnitust vaid enda jaoks, et kas ta ikka sai päris täpselt aru, mis teda ees ootab.

Nii palju ta mind tunneb, et kui Pipi minus midagi pähe võtab, eriti sellist täiesti võimatut ja üsna mõistusevastast, siis ju on tal tõsi taga ja elu on näidanud, et Andreas seedib seda asja õige pisut ja ongi veenmise osa tehtud. Tõttöelda on ta ka tunnistanud, et selliseid hetki ta kohe armastab, kui ma teda ennast ületama panen. Sest esimene reaktsioon on ikka täiesti totaalne EIIII ja siis tuleb, et hmm, aga miks ka mitte ja siis on juba valmisolek seikluseks, et davai, teeme ära! Ja ega ma kade tüdruk ei ole, hihii!

Kaamera aku oli täis, kaardil oli ruumi 2000 pildi jaoks. Andreas valis sokke nagu need oleks täna kuidagi eriti olulised. Kuigi mine tea, äkki ongi, sest saapad on ainsad, mis talle jalga jäävad ja nende sees ka sokid ehk teoreetiliselt on need nagu ainsad riideesemed ja selle mõtte peale tundus isegi täiesti mõistlik, et ta neid nii hoolega valis.

Samal ajal tassisin ma autosse oma hundikõrvad, inglitiivad ja isa vana villase hommikumantli. No et äkki on tal vahepeal hea peale võtta, kui ta seal metsas paljalt ringi jookseb ja jahedust peaks tundma pilditegemiste vahel. Mul on kusagil veel mitu paari tiibasid, aga ma ei ole suutnud nendeni siin veel jõuda. Ju mõnel järgmisel korral.

Meil oli plaan leida üles imeline männimets, kus me kunagi mõõgaga pildistamas käisime. Seda me muidugi üles ei leidnud. Tiirutasime ringi ja imestasime, kuidas talivine puhkepäev on inimesed õue toonud kohe kambakesi. Mis ühelt poolt on muidugi tore, et inimesed õues on, aga teisalt oleks Andreas eelistanud hetkel vist pigem inimtühjust.

Ringi seigeldes ja sobivat metsa otsides küsisime taas Maarja käest nõu, sest viis ju tema meid eelmine kord sinna ägedasse männimetsa. See mets jäi sel korral avastamata, aga ühte teise toredasse metsa suunas ta meid küll. Pisut otsimist ja kaalumist ja kuna õues kiskus juba servast hämaraks, siis otsustasime asja ära teha.

Andreas kooris end autos paljaks ja hüppas sealt siis hommikumatel seljas reipalt välja nagu läks suplema või basseini äärde sulgpalli mängima. Rannalina oligi vaid puudu. Selle asemel surasin ma talle selga inglitiivad ja ütlesin, et jookse nüüd. Ja ta jooksis. Ja siis ta luuras ja siis ta sirutas ja siis hõiskas rõõmust üle metsa. Vahepeal tõmbas ta endale okselt lund kaela ja naeris nagu hullunud õnnelik jänes. Ja kuna ta polnud kindel, et ma selle langeva lume ikka pildile sain, siis tõmbas ta veel endale lund kaela ja möirgas ise seal okste vahel naerda.

Iga hetkega tuli tal julgust juurde, ta avanes ja see oli nii tore, sest tegelikult pole see ju mitte kellegi teise kui tema enda asi. Eesmärk pole ju midagi eksponeerida ja kedagi traumeerida. Selleks sai kaasa mantel ja valitud ka koht, kust meil on võimalus igast suunast tulijaid eemalt juba märgata ja kuulda. Pealegi usun ma, et iga inimene ajagu ikka enda asja ja kui keegi päise päeva ajal kusagil põõsas müttab, naerab ja appi ei karju, siis järelikult pole see kellegi teise asi, mida ta teeb.

Need lumeinglipildid on miski, mida ma nii kaua olen mingis võtmes katsetada igatsenud, sest need on pehmeks alguseks mu uuele fotoprojektile, mida ma pikalt hellitanud ja südames olen kandnud. Algselt oli see projekt body shamingu (kehahäbistamise) vastane, siis aga taipasin, et negatiivsus pole parim noot nii olulise asja juures ja nii sai sellest kehapositiivsuse projekt. Andreas ikka itsitab, et kehaülistamise projekt. Ja mingis mõttes on tal kindlasti ka õigus, sest keerulisema asja normaliseerimiseks on vaja vahel anda rohkem tõuget kui vaid toetus.

Võimalik, et mingitel hetkedel lähen ma selle projektiga üsna piiride peale ja võimalik, et mõnel hetkel lähen ma ka üle piiride, et otsida ja katsetada ja ehk ka leida, aga ma usun nii väga, et meil kõigil on õigus tunda end olenemata mõõtudest ja vormidest ja kõigist hädadest ja eripäradest imeliste ja eriliste ja ilusate ja heade ja ihaldusväärsetena, sest meie keha on meie kodu. Jaa, kahtlemata on seisundeid, mis on eluohtlikud ja mida ei saa ega tohi ülistada, aga kas pole nende taga mitte sageli üle võlli läinud halvad ja halvavad tunded muuhulgas ka enda keha suhtes? Ja samas näiteks kas ülikõhn, aga samas tegus ja tervislikult toituv inimene peab kogu aeg kuulma kui kõhn ta on ja võitlema kahtlustustega, kas ta ikka sööb piisavalt? Ja tugevalt ülekaaluline, rasvunud inimene ei pea kuulma pidevat hurjutamist, et kas ta oma südamele ja tervisele ikka mõtleb ja jätku parem see sõõrik söömata. Ta teab seda kõike ise ka ja see ei aita teda kuidagi. Süütunne ja kõik muud halvad tunded ei aita kuidagi. Oma kehas elab ta just täna, just praegu ja kui ta tunneb sedasi iseendana iseenda nahas end hästi, siis on selles kõiges vähemalt üks hea asi kõige keerulise ja sageli ka lootusetu ja abituksmuutma kõrval ja seda ei tohi temalt ära võtta, eks?

Jah, on neid, kes vajavad palju tõsisemat abi ja tuge, aga suures plaanis ei ole mitte kellegi õigust meid pikkuse, laiuse, kaalu, kasvu, nahavärvi, armide, vigastuste, tätoveeringute, augustuste, eluks vajalike tarvikute ja muude omaduste ja muutuste tõttu halvustada ega vähem väärtustada. Sisuliselt jõuan ma ringiga tagasi oma “minu keha on minu kindlus” postituse juurde, sest näen, kui paljude jaoks on nende enda keha, nende endi alastus mõeldamatu ja vastumeelne, tihedalt läbi põimunud rahulolematuse, häbi ja valu, tõrjutuse ja hukkamõistuga. Ja nii lähengi ma teele ja hakkan vaikselt otsima oma rada, et normaliseerida seda, mis ongi normaalne. Ka siis, kui see normaalsus sünnib näiteks inglitiibadega lumes paljalt sumades.

Kuna mul hetkel Photoshopile ligipääsu ei ole, siis kaamera pildid ootavad oma aega, aga vahepeal jõudsin ma mõned klõpsud ka telefoniga teha testimiseks ja neid, täiesti töötlemata telefonipilte ma teile Andrease nõusolekul ka emotsiooni jagamiseks näitan ❤

Kui ma neid esimesi pilte vaadates vaimustunult teatasin, et osasid neist piltidest peab ka FB sõpradega jagama, siis hüüatas Andreas EIIII ja naeris õudusest. Siis vaatas ta neid ise. Mõni pilt tegi ta kurvaks ja pahaseks, ta ei meeldinud endale. Ikka see kaal ja vormid ja mis kõik veel. Mõni pilt aga meeldis talle endalegi. Või siis meeldis ta neil piltidel iseendale. Kui sageli juhtub, et sa endale piltidel ei meeldi? Täiesti alasti olles? Või noh, kui sokke-saapaid ja tiibasid vaid kandes? Usun, et mitmed teist tunnistaksid, et ei iial ei oleks nad nõus sedasi pildile ronima. Ja veel vähem avalikult jagama oma alastust. Sest me kõik tahame näida ilusamad ja paremad? Ja samas paneme me läbi selle märgi külge kõigele täiesti normaalsele, sest uus normaalsus ongi justkui see, et peab iseendast ka parem olema, kõik peavad iseendast paremad olema või vähemalt oma oletatavaid puudusi ja ebatäiuslikkusi varjama paremini. Ei pea. Muidugi ei pea ka selleks end paljaks võtma ja FB ronima, aga ka see on ok, kui seda teha.

Õhtul küsisin Andreaselt uuesti, kas on ok, kui ma sellesama pildi FB uusaasta ja projekti tervituseks üles panen. Ta punastas ja ohkas itsitades, et noh, ma nagunii ju teen, mida ma tahan ja ega ta mind ju ei keela, aga eemaldagu ma siis vähemalt ta vanemad ja kaastöötaja pildi nägijate seast. Eemaldasin. Esimesed tunnid käis Andreas mu seinal enda pilti vaatamas läbi sõrmede piiludes vähemalt kümnel korral, et kas keegi on vahepeal ka kurjaks saanud ja hurjutanud, et see pole ikka üldse ok, mida ma siin jagan. Tema üllatuseks olid kõik sõbralikud ja tekkinud olukorrast pigem lõbustatud. Ta hingas suure kergendusega, sest ta ju meeldis endale sellel pildil, aga ei uskunud, et see võiks ka teiste jaoks ok olla.

Enne und kallistas Andreas mind kõvasti ja sosistas, et mitte keegi teine siin maailmas ei pane teda tegema asju, mida ta muidu ei teeks ja ta on selle üle nii ko-hu-ta-valt õnnelik, et ma seda oskan ja suudan ja julgustan teda ka pisikestes asjades, mis näivad võimatud või üldse olulised ei tundu, aga ometi nii oluliseks võivad lõpuks osutuda. Mul on hea meel, et ta selle toreda kogemuse sai. Kui ma ei oleks kindel olnud positiivses hoiakus, siis ei oleks ma neid samme ka astunud. Oleks täiesti piisanud, et meil need pildid on olemas.

Põnevust jagus ka järgmisesse päeva ja mingil hetkel otsustasin ma muuta oma telefoni taustapilte. Plaan oli mul ammu, aga sobivaid pilte polnud. Andreasel on aegade algusest olnud taustapildiks minu pilt. Minul on olnud joonistusi ja pea pool aastat oli mul me aia suur kärnkonn keset ekraani. Sättisin siis neid pilte edasi ja tagasi ja avastasin korraga, et hehee, kui ma üle Andrease taguotsa libistan, siis vaatab ta mulle avatud ekraanilt vastu oma pilves peaga ja täitsa teistpidi. Nagu peakski nii olema.

Kui ma selle avastasin, siis katsetasin ma kohe mitu korda ja Andreas itsitas nagu tal oleks päriselt kõdi. Ja kui Tan märkas, siis itsitas ta ja küsis, et kas me tegime neid pilte siis, kui me viis tundi kohalikus poes käisime. No muidugi oli see siis, sest siis oli äge lumi ju. Vanc vaatas laual mu lukus telefoni heledavat pilti karjatas naerda lõkerdades MIDAAAA?!! Emmeeee, miks ometi! Ja teatas siis Andreasele, et tal on ägedad tiivad. No vot siis ja nüüd ma siis käingi paljas mees taskus ringi.

Ja siis sirutas Andreas end lumiste puulatvade, taeva ja päikese poole ja ma hüüdsin, et hinga sügavalt sisse ja kujuta ette, et sa armastad ennast ja maailma enda ümber! kohe kogu täiega ja tema oli ikka sama armas ja häbelik nagu alati.

Soovin teile kõigile nii ägedat ja igati kehapositiivset uut aastat! Juhhuuu! ❤

PS kui ma selle loo siia üles olin pannud ja sõna-sõnalt Andreasele tõlkinud, siis istus ta õndsalt mu kõrval ja küsis, et noo, millal me jälle pildistame. Varsti. Just siis, kui õige tunne tuleb. Ja ühel hetkel hakkan ma otsima ka uusi pildistatavaid 🙂

Esimesed näärid päris oma kodus

by

“Palun-palun-palun, kas me võime teha nii, et me nääride ajal ei söö tradistioonilisi jõulutoite!” ohkas Andreas, kui jõulud mööda said. No et nädalase vahega on seda liiga palju ja tema kõht ei pea vastu sellele kõigele. Kuna Vanc palus ka näärideks juba traditsiooniks saanud tähestiku pakisuppi ja Tan on rohkem šveitslane kui eestlane ja mul pole vahet, millal ma need kaks korda aastas kapsas ja kartulit söön, siis äkki midagi šveitsipärast pakkusin rõõmuga.

“Teeme äkki aias juustufondüüd? Või tahad sa grillida?”

“Ojaa, meil ju oma aed nüüd! Miks ma selle kogu aeg ära unustan?” oli Andreas vaimustuses. Fondüü tundus ta ka talle imeline mõte. Pisut pidas ta siiski vajalikuks mind ka usutleda, et kas ma ikka tõesti ei igatse hapukapsast ja kartulit ja sülti ja seent ja kõrvitsat, aga oo ei, ma saan nendeta siin suurepäraselt hakkama. Šveitsis oleks lugu vist jälle vastupidine.

Ja nii me siis võtsimegi ühel aastalõpupäeval ette ja sõitsime korraks kähku Stockmanni. See “korraks” ja “kähku” on muidugi üsna suhteline seda massi arvestades, mis meid poes vastu võttis, aga tegime kiirelt ja kui ma ka alguses võtsin salatileti jaoks numbri, siis jõudsime me kõik oma ostud enne ära sooritada, kui minu number veidi enam kui poole lähemale, nii umbes 50st minu ees olevast kliendist 20ni jõudis ja seepeale läksin ajasin käpa püsti numbrimasina juures ja küsisin, kes tahab väikesma ooteajaga numbrit. Üks tüdruk oli eriti kiire ja hirmus tänulik. Mu meelest on palju mõistlikum oma number edasi anda kui seda kasutamata minema marssida ja siis lasta letist oma numbrit piiksutada ja oodata, et äkki sa ei märka, et on sinu kord. No Selveris viie inimesega ehk ei ole vahet, aga seal Stockis ei mahtunud sel hetkel liikumagi inimeste hordide vahele ja nii see kapsa-porru salat minust sinna jäi. Püüan pigem terve püsida.

Aga mingisuguse fondüüjuustu saime me kätte ja kaht sorti raclette juustu ka, sest me ei suuda kunagi meenutada, kumb oli parem, kas odavam või nõks kallim ja nii head, kui Presidendi oma, mida varem Eestisse toodi ja enam vist ei toodagi, nagunii pole. Šveitsist saaks muidugi veel paremat, aga selle jaoks Šveitsi ju ka ei lähe. Eriti praeguses olukorras. Toreda sinihallitusjuustu ja pooliku kera Tête de Moine juustu saime ka. Stockamann on vähemalt juustu osas üsna eeskujulik isegi, kui seal korraga miljon eestimaalast ostlemas on.

Nääriõhtul sadas õues mingid lörtsilaadset seenevihma ja kuna me riided on endiselt garaažis kastides ja mul puudus aasta viimasel õhtul igasugune motivatsioon neid seal sorteerida, siis otsustasime, et sööme ikkagi toas. Küll tulevad ka talvised väliüritused, kui ilm ja riietus seda soosivad. Selle asemel mängisime hoopis Vancu ha Andreasega neli tundi Dungeons and Dragons mängu ja kütsime ahju. Sedasi oli palju mõnusam. Ja kui kõht tühjaks läks, oli paras hetk juustu peale mõtelda.

Sel aastal olime me näärilauas vaikselt vaid oma perega.Andreas kuumutas juustu ja tükeldas saia. Mina puhastasin seened ja õunad ja tegin need parajateks ampstükkideks. Tan kattis laua ja Vanc tegi endale vinkusid. No et kõht enne suppi ka midagi tahket oleks näinud. Õuna sööb ta sedasi puhastatult muidu küll, mõistagi ilma juustuta, aga kuna see muu kraamiga koos laual oli, siis see ei sobinud. Vähemalt polnud tal kõht tühi. Seevastu meie kõhud said jälle liiga täis. Ja see oli nii hea! 🙂

Nõmmel olen ma harjunud, et uus aasta algab tegelikult juba kell 11 õhtul, sest just siis algab suurem paugutamine. Siin oli kell 11 aga täiesti vaikne. Võib-olla kusagil siin ja seal mõni kauge pauk käis, aga see oli täiesti ebaoluline. Vahetult enne südaööd sättisime end õue. Lugesime sekundeid ja õnnitlesime teineteist uue saabunud aasta puhul ja samal hetkel muutus taevas me ümber mitmest kandist valgeks ja värviliseks.

Ma miskipärast oletasin, et aastaid kestnud kampaania, et ärge paugutage, koerad kardavad ja ka kriisiaja rahanappus on pidurit pannud suurematele paugutamistele, aga no see tuleshow, mis meid korraga ümbritses ja naabruses olevatest aedadest taevasse vihises, oli võimas ja milline vaade! Ilus oli ja mul oli kordki hea meel, et see kõik toimus lähedal, aga turvaliselt kaugel ja ma ei pidanud tuletekk kaenlas ja põletusgeel taskus end haigeks muretsema, et kes kõik võivad tuld võtta. Nautisin lihtsalt maailma. Üks hale pildinäide ka meid ümbritsevast ilutulest otse kodutrepilt. Ja küll katuselt oleks veel parem vaade olnud. Äkki järgmine aasta ronime kuuma šokolaadiga sinna vaatama?

Happy passis mõistmatult aknal ega saanud aru, miks ometi teda seda asja lähemalt uurima ei lasta. Pauku ta ei karda, aga mul puudus igasugune huvi sel toredal hetkel tema haukumist kuulata, sest liikumiste peale aktiveerub ta ikka. Nii vaataski ta kõike läbi akna ja meie vaatasime teda, ka läbi akna 🙂

Päris tuletegemise rõõmuta ma enda püromaane siiski ei jätnud. Kaks pisikest ja kaks suuremat tulevulkaani täitsid sädemete ja hiljem tossuga me aia ja oligi uus aasta tule ja vilega kohal! Tulgu see uus helgem ja valgem kui eelmine! ❤

Happy oli vahepeal teisele aknale roninud, sest sealt nägi meid paremini. Pildil on näha ka tema näärikaunistust. Ma ei suutnud vastu panna kui ta vägisi end päeval mu laua alla pressis, siis tupsutasin roosa markeriga ta kõrvatipud roosaks ja laubale tegin paar toredat täppi ka. Sedasi tagasihoidlikult.

Tinavalamist tegin ma viimati 1997/1998 aastal laeva peal lisajõuna tööl olles. Kuna mu ülesanded olid selleks ööks otsa saanud, siis kappasine isaga koos mööda laeva ja soovisime kõigile head uut aastat ja köögis valati parasjagu tina. Me siis valasime ka.

Andreasega oleme me kahel korral proovinud, aga tinalaadsed tooted olid sulamatud kõigil võimalikel kodustel kuumustel ja allikatel ja nii oli ta ka sel korral skeptiline. Selgus, mitte alati ei müüda tina pähe tina ja tark oleks sellest kraamist pigem hoiduda. Juba mitu aastat tagasi leidsin poest nelja tinatükiga paki, mille puhul tundus, et asi võiks päriselt toimida ja olla puhas kraam, aga kuidagi läks nii, et pakk oli ikka veel avamata. Tuppa tulles asusime asja juurde, sets poistele oli see päris esimene kord.

Vanc jagas tükid laiali. Süda pidi mõistagi saama mulle ja siga on ta ise, sest ta on sea aastal sündinud. Mis ei takistanud teda muidugi ohkamast, et ta jälle siga on, kui oli ise oma käega võtme Andreasele ja kala Tannule ulatanud. Tundus, et tinatükkide kujundid omasid tema jaoks tähtsust juba enne nende sulatamist ja uue kuju saamist.

Andrease kõhklustest hoolimata sulas tina kenasti küünlatulel vedelaks ja Tan tegi esimese katse. Tema tinast moodustus tantsiv inimene. Järgmine oli Vanc ja me kõik olime Vancuga nõus, et see on kaheksajalg. Mina olen nii kuuma- ja tulekartlik, et lajatasin tina sulatuskulbiga koos vette ja jäin ootama uut võimalust. Andreasel tuli tinast pika sabaga noot või seemnerakk nagu ta ise mürinal naeris. Minu teine katse õnnestus ja võlus välja midagi inimeselaadset. No vot sellised õnnevalamise lood siis.

Kuni Andreas aitas kõiki tinaga, kaalusin ja mõõtsin ma kõik üle ja täitsin ära traditsiooniks saanud aastalõpu ankeedi. Mida õppisid eelmisel aastal, mis teeb sind õnnelikuks, millest unistad ja muud seesugust. Eelmine aasta jäi meil venimise pärast vahele, sest ma ei leidnud õiget kastikut üles ja veebruaris oli juba imelik hakata midagi enam takkajärgi täitma. Aga kõigi eelnevate aastate vastused on meil seal olemas. Nii äge on sellele kõigele sedasi tagasi vaadata. Ja veel ägedam, et sel aastal ei pidanud ma poisse eriti pinnima vaid vastused tulid puiklemise ja piinamiseta.

Enne kui kõik see kamp laiali jooksis meenus mulle, et meil on ju pilti ka vaja. Sedasi ennast pildistades suuremat teravust ei saavuta, aga kokkuvõttes loeb emotsioon. Pealegi on meil Andreasega plaan sel aastal või vähemalt jaanuaris teha igal päeval endast koos üks pilt ja kui meiega koos on veel tegelasi, siis ikka koos nendega ka. Esimene pilt saigi siis selline, me kõige kallimatega! ❤

Mina magasin alles õndsat und, kui Andreas mulle musi andis ja sosistas, et ta läheb nüüd sigarit tõmbama. No nagu uue aasta tervituseks või nii, et öösel läks meelest ära ja oli liiga märg ja külm, aga nüüd on just paras hetk. Kui ma nii tunnike hiljem ennast ülevalt alla hiivasin, oli ta ära kütnud ahju ja istus parasjagu oma Papa Panda Sigarimajas ehk kasvuhoones ja nautis oma näärisigarit. Umbrohi, tüümian ja rosmasriin on seal endiselt imeliselt rohelised. Ikkagi kasvuhoone.

Lumenatuke oli ööga täiesti ära sulanud ehk teretulemast, uus roheline aasta! Süütunne patsutas, et tundub paras hetk teha aiatöid, mis sügisel tegemata jäid. Kui vaid laiskus minust tugevam poleks. Ehk uus aasta on alanud lihtsalt elades, olles ja nautides. Kohustusteks on mõned muud päevad 🙂

Andrease jõuluküpsised

by

Mulle tundub, et enamus eestlaste jaoks kuuluvad jõulude juurde piparkoogid. Šveitslaste jaoks kuuluvad jõulude juurde jõuluküpsised. Mingeid piparkoogilaadseid asju leiab seal ka, aga pean tunnistama, et kõige piparkoogisarnasemad olid Šveitsis IKEA piparkoogid, millest šveitslased üsna tuimalt mööda käivad ning mis ei ole minu jaoks väga piparkoogid ja kindlasti pole need Šveitsi moodi küpsised. Kui need IKEA piparkoogid vähemalt käravad süüa, siis nende tainas on ikkagi väkk. Seevastu ei jõua me Eesti piparkoogitainas siin majas isegi koogiks saada vaid saab enne juba söödud. Nii on see alati olnud, iseseisva elu aegade algusest.

Kuigi Andreasele meeldivad ka meie piparkoogid, tainas pole tema maitse, ta ikka usub küpsetatud kooki, siis igatses ta sel aastal nii väga lapsepõlvest tuttavaid jõuluküpsiseid. Guetzli ehk jõuluküpsis on midagi pisikest ja head. Guet (saksa keeles gut) on hea ja -li märgib šveitslastel midagi pisikest nagu meie -ke, näiteks piparkoogike. Guetzli ei ole aga piparkook. Neid on kohe täitsa mitut erinevat sorti ja nende juured on keskaegsetes kloostrites, kus jõulude ajal tehti peenemast toorainest küpsetisi ja kust see traditsioon ka rahva sekka imbus. Teise loo kohaselt on nad pärit juba antiikajast ja olid olulised pühitsemaks suveaja muutumist talveajaks. Kui isegi kloostritest rahva sekka jõudmine ei olnud guetzlite päris algus, siis kindlasti oli see oluline vaheetapp ning arvata võib, et need pole vaid šveitslaste teema vaid sarnaseid küpsiseid tehti ja tehakse ka Austrias, Saksamaal ehk Prantsusmaalgi. Kindel on aga see, et jõuluküpsised olid laual nii Andrease vanematel kui nende vanematel ja tõenäoliselt ka palju-palju varasematel põlvkondadel aastasadu tagasi. Ja nüüd siis siin, sünnimaast kaugel olles, tuli Andreasel korraga peale suur jõuluküpsise isu.

Selge oli see, et Andreas vajas jõuluküpsiseid. Aga milliseid? Neid on mitut sorti! On kaneelitähekesed ja on šokolaadisüdamed ja kookoseküpsised ja aniisiga ja heledad sidruniküpsised mandlilaastudega mida kutsutakse mailänderliteks ehk milaanolaste küpsisteks. Mailänderlid on neist kõige nooremad ja esimesed märgid neist ulatuvad 300 aasta taha, seejuures pole Milano päritolu üldse kindel. Huvitav, kui kaua meil piparkooke on siin tehtud ja söödud?

Andreasel oli vaja korraga muidugi tervet valikut küpsiseid. Ainult aniisi omad ta välistas, sest need talle ei meeldi. Need olevat ta ema lemmikud. Kuigi mulle oli ta valmis neid tegema, kui need mulle meeldiksid, aga ma ei suuda isegi meenutada, kas ma neid kunagi saanud olen. Sidruni omasid olen ja kaneelikaid ka. Arvasin, et ta nimekiri on juba nii pikk, et ju me esimese hooga saame selle piiratud (hahaa!) valikuga ka hakkama.

Šveitsis oli lihtne, suuremates kohalikes poekettides olid jõulude paiku kohe suured eraldi letid erinevate küpsiste tainapakkidega. Ma sel hetkel ei teadnud asjast veel midagi. Eksperimenteerisin nendega lihtsalt niisama, pähklite ja värkidega. Šveitsis elades ei olnud need küpsised ka Andrease jaoks kuidagi olulised, aga see igatsus, mis temas sel aastal tekkis viis asjad nii kaugele, et ühel hetkel oli me söögilaud ta emalt saadud retsepte täis ja eesmärk oli leida poest mandlijahu ja pisikesed piparkoogivormid – süda ja täht.

Oletasin, et kui kohalikus supermarketis pole, siis Selveris ehk ikka on. Ma pole mandlijahu kunagi varem vajanud. Ma isegi ei teadnud et sellest peale makroonide üldse midagi tehakse ja kuigi makroonid on mu lemmikud, siis ennast neid tegemas ma pole ettegi kujutanud.

Küpsisevormide osas oli Andreas iseäranis nõudlik. Ma arvasin, et me saame need kujundid ju ka niisama tehtud. Kasvõi fooliumist voltida või teha midagi muud või lõikuda käsitsi. No et vahet ju väga pole, saab ka väikese klaasiga neid vormi pressida. Aga Andreasel oli vaja vorme ja tavapärasest piparkoogi omast pisemat tähekest kaneeliküpsise jaoks ja südant šokolaadiküpsise tarvis. Mul lapsena oli mingi lastekomplekt, just talle sobivas suuruses ja kujunditega, aga kes teab, kus see veel asub tänapäeval, ju ema keldris. Õnneks leidsime me Selverist kõik vajalikud asjad üles.

Kui meil Hope´iga kõik kehvasti läks, siis pakkus Urve, et võib vaadata me tähekaarti. See on vist ammu selge ja teada, et ma olen ütlemata skeptiline kuni sügavalt uskmatu kõigi selliste asjade suhtes, mida teadus kaaluda ja mõõta ei saa. Samas on mul ülikooliajast üks lõbus ja tore kogemus nõia juures käimisest ja teadmine ka sellest, kuidas kõikvõimalikud soolapuhujad oma kivide, kristallide, õlide, terade, sulgede, mandalate, MMSi ja krt teab veel millega pragudest välja purskavad just siis, kui sa kõige enam haavatav oled ja lootus on korraga täiesti otsas. See on täiesti eraldi teema, aga Urve juurde olin ma valmis minema. Ettevaatlikult, aga avatult. Andreas, kes on neis asjus veel sada korda skeptilisem, pööritas silmi ja lubas ukse taga oodata, et juhul kui ma tunnen, et pean põgenema, siis ta saab mind kohe päästa. Kuna mul puudus vajadus põgeneda, siis saatsin ta ikkagi koju ja alles viis tundi hiljem sai ta mulle vastu sõita.

Mul oli armas ja tore õhtu kõige sellega, mis tähtedes kirjas on. Ja isegi, kui see mitte midagi ei tähenda, siis positiivse laengu sain ma ikkagi. Samal ajal oli Andreas kodus koos Vancuga teinud valmis pea kõik oma küpsiste tainad. Alguses siples ta motivatsioonipuuduses, siis aga tuli Vanc ülevalt alla ja arvas, et hakkame aga peale, näita, mida teha vaja on. See võib siin jutus kõlada täiesti tavalise normaalse eluna, aga uskuge, see on meie jaoks midagi erakordset, et Vanc on ise valmis ja nõus milleski toiduga seotus kaasa lööma ja et ta üldse huvi tunneb. Ta on see, kes muidu ikka minema libiseb kuidagi märkamatult. Ja nii vahustas ta elus esimest korda munavalgeid ja oli Andreasele täie eest abiks. ❤

Me jõudsime koju tagasi peale südaööd. Poisid läksid magama. Mul valutas pea. Võtsin rohu sisse ja keerasin end diivanile pikali. Andreas arvas, et küpsised ei kannata hommikuni ja need lihtsalt tuleb nüüd ja kohe kõik valmis teha. Vähe teadsin ma sel hetkel sellest, kui pikk see protsess tegelikult on. Eriti, kui oled plaaninud avada oma küpsiseäri ja teha mitut sorti küpsiseid korraga. Mul oli nii tuliselt kahju, et mu pea nii hullult valutas, et minust asja polnud, aga nii palju ma suutsin, et ma üles korrusele voodisse teki ja padja alla peitu ei läinud ja püsisin lähedal.

Andreas arvas, et ta saab ise hakkama, kui ma vähemalt moraalseks toeks olen. Ma siis püüdsin olla. Vahepeal tegin seda magusalt nohisedes ja norsates, aga ma olin kohal. Kell oli kolm ja kopikad hommikul, kui avasin silmad Andrease kolistamise peale. Ta oli kaneelitähekeste peale kuri ja kolkis tainast rulliga. Ma olen see, kes usub nii väga, et ühegi toidu peale ja üldse enda loodu peale ei tohi kuri olla, sest siis läheb see kurjus ja valu selle loodu sisse ja hakkab elama oma elu. Ja seda ei ole vaja. Ja no mõtle, küpsis, mida sa oled kolkinud ja millega sa oled kurjustanud, mis sellest vaesest küpsisest sedasi saab ja alles jääb! Küpsist tuleb paitada ja patsutada ja temaga tuleb rääkida ja tema sisse häid soove panna. Andreas ütles, et tema ei tea kuidas see veel käima peaks, kui see loll tainas õigesti koos ei püsi ja iga küpsis tuleb eri paksusega ja üldse on kõik nii valesti.

Pakkusin, et äkki on targem hetkel magama minna ja proovime hommikul koos jätkata, äkki on siis parem, aga ta jäi endale kindlaks, et vormis küpsised peavad pannile vähemalt jõudma ja kuni nad siis seal mõne tunni kuivavad (asi, millest ma kunagi varem kuulnudki pole, et toores asi peab enne õhu käes kuivama kui seda ahju saab panna), vaat siis võib ka tema veidi magada vahepeal. No olgu siis.

Mu pea lõhkus endiselt valutada, aga pikali diivanil olles jutustasin ma Andreasele loo sellest, kuidas papa-karu ühel pimedal talveööl, kui õues oli krõbekülm, taevas oli põhjatult tumesinine ja maad kattis valge lumi, soojas toas küpsiseid vormis nagu suurt armastust ja kuidas tukkuv mamma-karu magusa küpsiselõhna peale üles ärkas, vaatas suure armastusega oma papa-karu ja siis maitses ta üht küpsist ja sellest süttis taevas täheke. Ja nii iga söödud küpsisega, sest need olid lihtsalt nii taevalikult head! Ja põhjatu tumesinine taevas sai tähti täis. ❤

Ja Andreas lasi lai naeratus näol näppudel nobedalt käia ja kogu me kodu lõhnas mandlite, kaneeli ja šokolaadi moodi ning mina sain maitsta küpsiste tainast, mis oli nii hea, et pole kindel, kas sellel üldse on vaja veel kuivada ja ahju minna.

Järgmine kord avasin silmad kella nelja ajal hommikul. Jälle kolina peale, aga see tuli suurest koristamisest. Kui Andreas koristab, siis asjad lendavad, kolisevad, vesi jookseb kraanist, vesi on põrandal ja vahel ka laes, korraga on kasutuses viis käterätti ja need on kõik krt teab kus ja siis võtab ta jälle järgmise. No nagu tornaado? Kuna ma aastate jooksul olen õppinud, et sellest totaalsest ja minu jaoks ebavajalikust kaosest hoolimata on tulemus alati eeskujulik, siis puudus mul vajadus reageerida. Üht teadsin ma veendunult – ma oleksin kõige viimane inimene maailmas, keda ta sel hetkel rohkemaks kui moraalseks toeks vajab, sest minu arusaamine koristamisest on nii ristivastupidine, äärmiselt ettevaatlik ja kontrollitud ja võimalikult vähest lisatööd tekitav. Minu jaoks on normaalne võtta vett või pesta kraanikausis nii, et tilkagi kausist väljaspool ei läigataks. Andrease jaoks pole see isegi mõeldav, aga ma tean ka, et mu reaktsioon on pärit pigem sellest, et mu ema ja eriti mamma pesevad nõusid nii nagu hüljes solberdaks palliga vees. Huuu, kuidas ma seda vihhhhhkan. Igal ühel on ikka omad kiiksud, eksole. Keerasin magusa naeratusega teise külje ja magasin mõnusalt edasi. Kõik oli nii soe ja lõhnas magusalt.

Kella poole viie ajal kolisime üles magama ja äratuskell laulis taas kell kaheksa hommikul. Mu pea valutas endiselt. Võtsin uue rohu sisse ja viskusin taas diivanile moraalseks toeks ja kujutasin ette, et pagari abikaasana peaksin ma veidi oma ajakavasid kohendama. No juhul, kui ta kavatsebki nüüd pagar-kondiitriks hakata. Kaks ahjuplaati käisid kordamööda kumbki kaks korda mõne minuti kaupa ahjus ja kogu me maailm lõhnas nagu üks suur küpsis.

Iga kord kui ma silmad avasin seisis Andreas diivani ees uut sorti küpsistega. Kaneelitähekesed olid peale saanud mõnusa pehme valge glasuuri. Ta oli õnnetu, et valge glasuur siit ja sealt veidi kollakaks oli jõudnud tõmbuda, sest ta ei saanud neid piisavalt kähku ahjust välja. Minu meelest olid nad imelised ja mulle meeldis pehme glasuur. Ma ei salli piparkookide krõbedat glasuuri kohe üldse mitte.

Šokolaadisüdametes olevat liiga vähe šokolaadi ja äkki ka liiga palju mandlijahu, äkki oleks parem, kui osa mandlijahu nisujahuga asendada? Mulle meeldisid nad nii nagu nad olid, aga kui ta tahab midagi muuta, siis mandlijahu on väga hea, aga šokolaadi võib ta minu poolest alati lisada.

Heledad mailänderli sidruniküpsised läksid liiga tumedaks ja originaalis peaks neil kõigil olema peal mandlilaastud, aga need ei püsinud kinni ja seepärast tegi ta pooled siis üldse ilma mandlilaastudeta. Ma mugisin ühest käest üht ja teisest teist ja arvasin, et mõlemat moodi on väga hea ja munaga tupsutamine on neile vahva pealmise kihi andnud. Mailänderlid on alati olnud Andrease lemmikud. Need olid ainsad, mis on tehtud tavalise nisujahuga, aga mulle maitsevad need ka nii väga.

Kookose makröönlite peale käib muidu üks metspähkel. Andreas otsustas viimasel hetkel seda mitte lisada, sest kui ta proovis, siis vajus kahe lusikaga vormitud kookospaadike laiali. Kõigist neist teistest on kookoseküpsised kõige teistsugusemad ja vajavad natuke ka hambaid. Võimalik, et see on minu teema, aga ma igatsesin seal kookoseküpsise sees kohtuda näiteks kondenspiimaga. No millegi Rafaello-laadsega, kuid tegelikkuses olid nad muidugi ka just nii nagu nad olid, maruhead. Teised olid lihtsalt veel paremad.

Ja sedasi ma seal siis siruli diivanil matsutasingi läbi une kahe suupoolega küpsiseid sisse ja kuigi õues oli juba vahepeal valgeks läinud, siis raudselt süttisid kusagil läänes veel tumesinises põhjatus taevas küpsisesöömisest säravad tähed. No need küpsised olid kõik lihtsalt nii head.

Kui papa-karu oma küpsised kõik valmis sai, oli aeg süüa küpsiseid ja minna magama. Mõni unetund kulus meile mõlemale veel ära. Ja kui me ühel hetkel ärkasime, päikest nägime, siis sõime veel mõned küpsised. Kuigi ta tegi kokku nelja ahjuplaadi jagu küpsiseid, siis sedasi üheskoos ei tundugi ju nii palju?

Vahepeal, siis kui meie tukkusime, olid ka suur ja väike mõmm avastanud küpsised ja lasknud neil hea maitsta. See suurem on julge ja oi kui maias. Tema lemmikud olid kaneelitähed, šokolaadisüdamed ja ilma mandlita mailänderlid. Pisem, kes imelikke uusi asju ei puudu, testiski vaid neid kolme, mis suurele vennale maitsesid ja arvas, et kaneelitäheke on tema lemmik. Minu käest ei olnud vaja isegi küsida, sest mulle meeldisid kõik, aga noh, eriti mandlijahust šokolaadi- ja eriti kaneeliküpsised. Andreas jauras ikka veel, et järgmine kord teeb ta seda ja teist teistmoodi, aga kui ta meie vaimustuses lõpuks veendus, siis teatas, et no tegelikult maitsevad talle ka enda tehtud kaneelitähed ja mandlilaastudega sidruniküpsised kõigest kõige enam.

Õhtuks oli mõni küpsis õnneks veel alles ja viisime mammale-babale ukse taha karbikese maitsmiseks.

Üks on kindel, et edaspidi ei möödu siin majas ühtki jõulu ilma guetzliteta. Ja noh, saab näha, kas nendega peab just ka päris jõuludeni ootama või võib neid ka muul ajal teha. No sõbrapäevaks või sünnipäevaks või jaanipäevaks või lihtsalt niisama. Vaat nii vaimustuses oleme me neist küpsistest. Andreas oli vaimustuses, et me nii väga vaimustuses oleme ta küpsistest ehk sellest, mida jõulud tema jaoks tähendavad.

Tore, et see lapsepõlveigatsus temas sel aastal välja lõi ja tegudeni viis ja meie poistega nii toreda kogemuse võrra rikkamaks saime. Ilma temata poleks meil ju neid küpsiseid kunagi olema saanud. Ja Andreas tänas jälle mind, et ilma minuta ei oleks need küpsised kunagi nii imelised saanud. No et see öine muinasjutt ikka aitas nii palju, kui ta oli valmis juba kõik aknast poole pealt välja visakama ja siis tegi mamma-karu silma lahti ja tegi kõik jälle heaks. Ja see mõte omakorda viis selleni, et järgmisel hommikul istusin maha ja joonistasin-kirjutasin Andreasele me karupere jõuluküpsiseraamatu. Ja tema arvas seepeale jälle, et see on raamat, mida maailm vajab ja guetzlid peavad saama oma karumuinasjutu. Või lohemuinasjutu, pakkusin. Ei, karumuinasjutu, oli Andreas kindel. No ja mine tea, äkki saavadki jõuluküpsised ühel ilusal hetkel oma raamatu! ❤

Jõulud 2020

by

Liivalaias elades ei olnud meil ühelgi aastal kuuske ega jõulutulesid. Polnud ruumi ja polnud tahtmist välja kaevata ka kõiki me jõuluehteid. Linnas elades oli see eelis, et vaatasid aknast välja ja seal olid jõulud igal pool su ümber ja sellest piisas täiesti. Siin, peaaegu maal, on tore aga see, et kui naabrid järjest oma majad ja aiad jõulurüüsse sättisid, siis tekkis korraga tahtmine ka ise maailma veidi valgust lisada. Täitsa jõulutunne tikkus ligi.

Kui me suvel endale kodu leidsime ja ostmist kaaluma jäime, siis juba esimese külastuse järel teadsime, kuhu me kuuse paneme. See oli keset suvekuumust ikka üsna kentsakas mõte, aga see teadmine, et meil on kuuse jaoks olemas koht, millest saab osa nii ülevalt kui alt kui majas liikudes, see tunne oli äge.

Elusündmused lükkasid me jõulutundeid küll kõrvale kahel käel, aga jõulululaupäeva hommikuks oli kindel, et kuusk peab meil olema. Hinda kuuldes hakkasin ma küll kahtlema, et no äkki ikka saame ilma ka, aga Andreas oli kindel ja minu asi oli meile parim kuusk välja valida. Siis juba toppisime oma 2,5 meetrit jõulurõõmu autosse ja sõitsime jõululõhnaliselt koju.

Kodus käis kõik kähku. Kuni mina oma mängutoast Šveitsis pakitud ja markeeritud ehtekarbid välja kaevasin, oli Andreasel ja Tannul kuusk juba püsti ja paigas. Merisiga Kriit, keda mina hellitavalt Džinniks kutsun, loovutas ühe oma fliisist alusteki kuusele vaibaks. Ma küll püüdsin kuuseehtimisest minema vingerdada, sest mul on lapsest peale kuuseokastega jama. Torkekohad, ka kõige pisemad ja õrnemad, punetavad ja sügelevad põrgulikult ja ilma allergiaravimita ma kuuske ei saa puudutada. Kuna aga kõik teised arvasid, et see kuusevärk tuleb mul kõige paremni nagunii välja, siis kadus igaüks midagi muud olulist tegema.

Ehtida mulle muidugi meeldib. See on rituaal, mida ma võtan mõnuga. Zyrteci võtsin ka sisse ja enne lõppu ilmus välja ka Andreas, kes andis veel ka oma panuse. Kuldse tähekesi udjas kuusetippu ka tema.

Enamasti on meil jõulupuuks olnud nulg. Ühelt poolt okaste langemise pärast ja teisalt minu nahareaktsiooni tõttu, aga kuuse lõhna vastu nulg ei saa. Kuusk toob tuppa ikka tõelised jõulud ja kuigi kaubanduses on kaasajal täiesti veetlevaid kunstkuuski, siis ei näe ma endiselt end sellist omamas. Kuidagi olen ma üle saanud ka pikaajalisest vastumeeldusest pisikeste kuusepuude tapmise osas. Gaasitrasside ja elektriliinide aluste kuuskede osas on see isegi ju tore, kui neile jõulud anda. Meie kuusk näeb rohkem välja nagu kasvanduse oma. Sellel aastal on nii paljud asjad ümber hinnatud, et ka see tundus ok.

Ja kui meil ühel heal päeval, loodetavasti ikka enne aprilli, õnnestub see kuusk mõne okkaga ühes tükis uksest välja saada, siis saan need kevadiste kuumade päikesekiirte kaitseks panna ka ehk mõnele taimele. Mitte, et meil tagaaias ei oleks kolm hiigelsuurt kuuske, mille küljest ka mõne oksa saaks paluda.

Vahepeal jõudis Andreas lahti pakkida ka Šveitsist tulnud paki. Pakk oli läinud me vanale, Liivalaia aadressile, sest kui Andreas kõigile teada andis, et nüüd elame me uues kohas, siis oma vennale unustas ta seda ometi ütelda. Õnneks on Eesti nii pisike ja jõulud nii toredad, et saime paki ikkagi kenasti kätte ja sealt ilmus välja Andrease ristitütre kingitus. 🙂

Enne kui pimedaks läks, saabus baba. Tal oli kindel plaan enne pimedat kohale jõuda, et ta ära ei eksiks ja talle sobis, et me kohe sööma ei hakka, sest kell 3 päeval ei ole ma valmis veel jõululauda istuma. Ta oli nõus, et ega ta pole tegelikult ka valmis nii vara sööma jõulusööke.

Algselt pidi mamma ka ikka tulema, aga ta jäi koju kotile telekat vaatama ja meie tegime siin siis mu emale telekavastast ravi. Nii kaua kui ma mäletan nääre ja jõule, esimesi ikka aastaid kauem kui teisi, sest kuulsin jõuludest esimest korda alles kusagil algklasside lõpus, kui pinginaaber oma näärikingid miskipärast nädal varem kätte sai. No vot ja nii kaua kuni ma mäletan nääre ja jõule, siis on jõulutoitudega söögilaua kõrval alati pereliikmena ka telekas olnud. Aga meil ei ole telekat kunagi olnud. Ekraan on, aga see kogub kusagil nurgatagustes tolmu, sest telekaühendust ei ole ega tule kah, aga mulle tundub, et mu ema ei oska ilma telekata olla ega elada ja ma siis ikka muretsesin, et kuidas ta vaeseke siin meie juures ikka vastu peab.

Esimese asjana panin ema kartuleid koorima. Tavalise noaga. Sest ma koorin kartuleid tavalise noaga. Emale oli see väljakutse, sest tema on terve elu kartuleid kartulikoorijaga koorinud. Jälle tuli jutuks, kuidas mu ameerika-vanavanaema õpetas, et kartul tuleb viilutada ja siis koor eemaldada, et nii läheb vähem raisku. Patsutasin ema, et ma usun, et meil on kartuleid täiesti piisavalt, et viilutama neid küll ei pea ja võib sel korral rahus lihtsalt noaga nad puhtaks nüsida. Senikaua pakkisin veel viimased paar kingitust ära.

Kartulid läksid keema. Andreas valis endale lihaga jändamise ülesande. Verivorstid jätsime vahele. sült oli olemas. Baba segas kokku äädika, sest eelmisel korral tegin ma liiga lahja ja siis jälle liiga kange ja tundus mõistlik jätta see ülesanne sellele, kes äädika on söödavaks seganud viimased vähemalt poolsada aastat. 30%se söögiäädika sai heaks suhtes üks viiele. Kuigi ema arvas, et teoorias võiks olla ka üks kuuele, aga viis tundus hea ja nii ta jäi.

Kapsa panime pannile mitte ahju, kuna nii meeldib Andreasele rohkem. Natuke marineeritud kurke ja kõrvitsat ja mina keerasin veel soolaseentest kokku ühe hapukooresalati. Juba teist korda ebaõnnestusin esimese hooga. Mõlemal korral olen maitsnud vaid pealmisi seeni. Esimesel korral arvasin, et ju hapukoor pehmenedab maitsest. Lõpuks pesin ikkagi hapukoore kraanikausis maha ja lisasin uue. Sel korral tundus pealmiste seentega, et need ei ole üldse nii soolased. Alpoolt ei taibanud ma prooviks maitsta. Seenesegu oli nii tulisoolane, et ma ei suutunud ka koos hunniku kartuliga sellega mõõtu võtta. Jälle sain valmis salatit pesta. Uus ports hapukoort tegi seened mu rõõmuks jälle söödavaks. Mõte pestud salatist on aga endiselt üsna kummaline. Ega ma väga sellele ei mõtle. 🙂

Inimvõimetel on piirid ja ma selgelt hoidusin ülesöömisest. Andrease liha oli taas imehästi õnnestunud – natuke seest roosa, aga pehme ja mure ja maitsev. Tore oli see, et ka Vanc maitses liha ega jäänud ainult kartuli juurde pidama.

Kell seitse õhtul, ehk ilmatuma vara, jõudsime kingituste juurde. Vanc hakkas päkapikuks, sest kõik teised on liiga suured, et kuuse alt midagi kätte saada. Kingituse lunastamiseks pidid kõik laulma ja luuletust lugema või tantsima. Kõlas läbi aastate tuttav repertuaar ja siis põrutas Vanc babale suureks üllatuseks laulda Rick Astley “Never gonna give you up”, mis on juba mõnda aega ta leivanumber, aga millest mu ema veel midagi ei teadnud. Baba oli vaimustuses ja Vanc oli vaimustuses, sest päkapikud olid talle toonud kastiga kartulikrõpse ja 12 nummerdatud kana kiirnuudlite pakki. Meil on Vancuga diil, et ta võib ühe korra kuus kuivi nuudleid süüa. On olnud aegu, kus ta nohistas kaks pakki päevas neid endale kuivalt sisse, aga viimase aasta oleme edukalt saanud hakkama ühe pakiga kuus, aga alati käis mingi hull näpuga järje vedamine. Nüüd on selge, pakkidel on kuude numbrid peal! Ja Vanc on ilmatuma õnnelik. Umbes tuhat korda õnnelikum kui mina tema vanuses oma uue ilusa kollasetriibulise Muhu seeliku üle. See oli ikka elupettumus tookord, mille väärtus kasvas alles pikkade aastate järel.

Tegelikult oli kingitustega keeruline, sest mitte keegi ei teadnud, mida ta sooviks jõuludeks. Mul oli aasta jooksul tekkinud erinevaid mõtteid, aga nende teostamisega jäin ma aasta lõpus jänni. Tan oli kohe eriti mures ja ütles, et tema ei tea kohe üldse, mida tema tahaks. Vanc arvas, et tal on kõik olemas, aga no krõpsud on head ja tegelikult tahaks ta lihtsalt Dungeons and Dragons mängu mängida meiega. Mäng on meil olemas, aga Tan keeldub mängimast. Oleme siis siis muudele lahendustele mõtelnud.

Meie Andreasega tahtsime lihtsalt koos olla ja seda vist ka kingipakki väga ei paki. Babaga oli lihtsam, ta tantsib rõõmust saba peal, kui talle šokolaadihalvaad ja šokolaadi kattega sefiiri pakkuda ning ka lihtsalt šokolaad sobib ka. Viimasel hetkel taipasin, et maiustustele, mida ta nagunii söögi alla ja peale manustab, kuluks talle kõrges eas ära mõned vitamiinid, mida ta ise nagunii ei raatsi osta. Sarnane programm läks mammale ka.

Vanc sai oma krõpsudele ja nuudlitele lisaks vorstikujulise padja, sest on Tannu oma aastaid venna õuduseks kallistamas käinud. Pole teada, kas isiklik padi saab samakalliks kui venna oma, aga vähemalt tasus proovida. Tan ja Andreas said Tula bambustekid, sest mul oli neid vaja. Ma titetekkide buumi olin servast jälginud juba aastaid. Suurtest tekkidest kuulsin ma alles detsembri alguses Annela käest ja noh, kui kuulsin, olin müüdud ka. Endale ei ostaks ma nii kallist tekki iial, aga kingituseks kõige lähemal magavatele tegelastele, miks mitte, sest siis on lootust, et ühel hetkel pole nad ehk oma tekist huvitatud ja saabub minu võimalus 😀 Tan sai vahva loomadega ja Andreas imelise meduusidega teki. Andreasele leidsin ka soovitud põlle. Baba ja mamma olid talle saunamütsi ja salli pakki pistnud. Sedasi nägi ta välja peale seda, kui oli oma kingid lahti pakkinud:

Endale pakkisin ma kingipakki oma uue aasta kalendermärkmiku ja olin selle üle väga rõõmus. Juba kolmandat korda on mul sama kujundusega märkmik ja kuna mul selliste asjadega harjumine alati aega võtab, siis sama kujundus on turvaline ja laseb ajul puhata ning just seda on mul väga vaja. Kuigi ma igal aastal pean sisemist võitlust, et ehk peaks ikkagi pigem digikalendriga tegelema ja 18 eurot märkmiku eest on kolepalju, aga Andreasel on õnnestunud mind igal kolmel korral veenda, et hea tunne on seda väärt. No tegelikult on küll.

Andreas oli sel aastal osav. Tal oli mulle jõulukink olemas juba sügisel. Aegade algusest on ta mind kutsunud enda leediks. Kunagi sügisel juhtusime me üsna samal ajal Šotimaa erinevate ettevõtmiste reklaame nägema, kus sai osta jalatäie maad ja sellega koos õiguse end kutsuda vastavalt lady või lord koos vastava kohanimega. Ma leidsin, et see on armas ja tore viis edendada turismi ja kanda hoolt oma looduskeskkonna säilitamise eest ja sinna see mõte minu jaoks jäi. Andreas aga kaevus palju sügavamale ja uuris kogu seda süsteemi põhjalikumalt. Lõpuks valis ta välja ühe ettevõtmise ja tegi teo teoks. Ette võttis ta selle kohe suuremalt, sest minna saab ka lihtsalt ühe ruutjalasuuruse maatüki teed, aga meil on nüüd mõlemal kesest Šotimaad kõrvuti kümme ruutjalga (kokku 20×10 jalga) maad mägede ja järvede ja metsade vahel ja siis veel lisaks kummalgi ühe ruutjala jagu metsa, millega kaasneb ka puude istutamine.

Ta valis 10×10 kõrvuti krundid selleks, et kui me ühel hetkel Šotimaale jõuame, siis saame me kasvõi piknikule minna oma maalapile. Ühe või ka kõrvuti seisva kahe ruutjala peale mahume me heal juhul musitama nii, et kumbki seisab oma maatükil. Kõrvuti olevad kümne ruutjalased platsid on aga meie mõistes kokku 3×6 meetrit ja selle peale mahume me ka pikali visakama ja piknikut pidama kasvõi kogu perega.

Maatükiga koos tuli ka tiitel. Presidendi ja Inglise kuninganna vastuvõtule me küll leedi ja lordina minna ei saa, hihii ja muid hüvesid ei kaasne, aga kuna meil on täitsa ametlik maaomamise ja tiitlikinnitamise tunnistus, siis omavahel võime me olla Lady Eva and Lord Andreas of Glencoe küll. Tiitlit me pärandada ei saa, aga maatükid saame me edasi oma lastele pärandada. Ehk siis seline ilus sümboolne kingitus. Kui ühel heal päeval see segadus siin maailmas vaibub, siis küll me läheme Šotimaale piknikule ka. ❤

Kui söögid olid jahtunud, kõhud täis, kingid jagatud ja me ema ja Andreasega laisalt jäätiste maitsmiseni jõudsime, saabus Vanc ja palus, kas ta võiks ühe supi saada. Kuigi kapis oli ka valmis kanasupp, siis oli tema suurimaks sooviks tähestiku pakisupp. Me Andreasega oleme harjunud selliste käikudega. Baba oli imestusest lihtsalt vakka. Andreas tegi Vancule supi ja Vanc oli jõulurõõmus, sest mida see hing ikka jõuluõhtul muud vajab kui pakisuppi? 🙂

Kui Vancul supp söödud sai ja ema vaikselt koju hakkas sättima, meenus mulle, et meil ei ole veel pilti. No endast saame me igal ajal pilte teha, aga vahel on tore, kui keegi teine meist ka pilti teeb. Ema ronis trepile ja meie kuuse juurde. Džinni tuli oma pesast ka välja ja Happy vaatas ema hõigetest hoolimata andnult vaid minu peos oleva maiudpala poole. Pisike Hope istub ka Andrease peos Vancu õlal. Sel aastal siis selline pilt! ❤

Ja ega me babat ei saanud niisama minema lasta. Traditsioonilised jõululauapildid jäid meil tegemata, seega tuli kuusepildike. Udune, aga jõuluõnnelik. Vahepeal oli Vancule meenunud, et tema sõber Sool (hääldub Suul ja on tegelikkuses Seal ehk hüljes) on ka perepildilt puudu. Happy imetleb Andreast, kes hoiab peos kohutava lõhnaga koerte maiuspala:

Mul oli me merisea jaoks olemas ka pisike jõulukampsun, aga pilditegemise ajal taipasin, et ta küüned on vahepeal jälle nii pikaks kasvanud, et tühja sellest kampsunist, siga vajab maniküüri ja pediküüri. Saatsime baba koju mamma juurde ja tegime Kriidile vajalikud protseduurid. Ega ta selle üle ei rõõmustanud, aga jõuluroaks serveerisime krõmpsuvat lehtsalatit ja kevadiselt lõhnavat värsket kurki ja ehk andis ta meile selle pisikese piina siiski andeks 🙂

Traditsiooniliselt oli poistel luba olla sel ööl üleval nii kaua kui nad soovivad. Mulle tundub juba mitmes aasta, et see on neile vaat et kõige suurem ja soovitum kingitus. Mäletan veel nii hästi, kuidas mul lubati ka juba koolieelikuna pidude ajal öö läbi üleval olla ja kui äge see oli kui väsimus lõpuks suvalisel diivaninurgal maha niitis. Andreasel on sarnased mälestused ja nii on meie jaoks olnud täiesti ok, et mõned korrad aastas on selline asi poistel lubatud. Osaliselt ka seepärast, et võtta ära suur keelatud asjade kihk ja aidata neil mõista enda vajadusi, et kui ikkagi suure elevuse järel tuleb väsimus, on aeg end ikkagi magama keerata.

Tan oli rõõmus, sest tal on mängusõpradega Ameerika ajavahest tingituna alati ühiste aegade leidmine üsna keeruline. Idarannik veel, aga läänerannikuga on eriti raske olnud. Nüüd oli tal korraga aega ja samas oli sõbradel töölt jõulupuhkus. Vancu parim sõber on moslem, kes ei tähista jõule ja oli lihtsalt terve öö rõõmsalt olemas. Meie Andreasega istusime tekipuntra sees ja vaatasime hommikul kella kuueni Luciferi seriaali. 🙂

Jõulude juures on minu jaoks kõige mõnusam esimese jõulupüha hommik. Kogu maailm on alles unes, aga toas on kuuse ja kapsa ja piparkoogilõhn ja toanurgas on hunnik kingipabereid ja lihtsalt nii ilus on olla. Nii tatsasin ma ka sel aastal enne lõunat läbi vaikselt nohiseva maja oma tabletile mingit söögipoolist otsima ja leidsin kapist pähklid. Pisike Hope oleks sel nädalal olnud kindlasti juba vähemalt nii suur. Nüüd on ta aga kusagil pilvepiiril ja valvab me üle. ❤

Ilusaid-armsaid jõule teile kõigile! Olge hoitud! ❤

Kallistades

Eva

❤

Lumeingel Happy

by

Korterikoerana on Happy olnud rahul diivanil ja voodis magamise ja pisikeste pissipeatustega. Kui me temaga pikemalt jalutada püüdsime, hakkas ta lonkama. Rihm oli ja jäi talle vastumeelseks piirajaks ja ilma rihmata temaga ei saa. Baba juures oli tal alati võimalus aeda minna, aga ka seal tegi ta kiirelt oma hädad ära ja ronis tagasi tuppa inimeste juurde. Suvesoojusega passis ta ka siin toas, kõige kaugemas jahedas nurgas, aga nüüd on temas ellu ärganud tõeline talvekoer.

Mida mudasem, külmem, märjem, koledam, lumisem on ilm, seda rohkem tahab see elukas õues passida. Teeb oma mõned jooksusammud ja viskab end siis mõnusalt siruli. Huvitav on see, et kui ta korteris ajas 365 päeva aastas jubedalt karva, siis hetkel hoiab ta oma kasuka endale. Ma ei taha teada, mis meid kevadel ja suvel ootab, aga hetkel on vähemalt korraks karvavabam see maailm siin 🙂

Eile hommikul silmi avades vaatas aknast vastu lumemaailm! Korjasin põrandalt uniste silmadega oma telefoni ja tegin üle varvaste ka ühe pildi.

Kuna me juba teadsime mõne varasema kogemuse põhjal, et lumine maailm tähendab Happy jaoks seda, et saab liugu lasta, end lumes rullida ja seda võimalikult suure suuga süüa, siis enne ukse avamist surasime talle inglitiivad selga, sest neist lumevalgetest jõudest oligi puudu vaid inglitiibadega koer, kelle passijärgne nimi on Helevalge Happy. Päris lumivalge ta pole, aga kindlasti on ta üks äge 43 kilo valget rõõmu! 🙂

Ja kui meie kõik lumest ära väsisime, Tan hullas temaga lumesõda pidada ikka nii, et kogu see eesaed sai läbi songitud, siis tulime meie õhetavate roosade põskedega tuppa sooja ja ahju kütma ja lumekoer Happy keeras end mõnusalt lumele pikale ja nautis jõule. Tema ja ta talvekungriik!

Ja kui ta vahepeal tulebki veenva kutsumise peale tuppa, siis varsti on ta jälle õues tagasi 🙂

Tänaseks ei ole lumest küll enam palju alles, aga jõulud on ikkagi. Läheme nüüd kuuske tooma, sest otsustasime, et kui on jõulud, siis me neid ka tähistame. Ja kokkuvõttes oleme me ju alles esimest aastat päris oma kodus ja jõuludeta lihtsalt ei saa!

Imelisi jõule teile! ❤

IVF päevik – 4. päev – START!

by

Me päriselt ka stimuleerime ehk siit tuleb 1. stimuleeriv süst!

Ärkasin hommikul silmipimestava peavalu, iivelduse ja januga. Valuvaigisti, tekk üle pea ja veepudel kaissu. Õhtuks taastusin enamvähem ära. Verevedeldaja vajadus tundub hetkel vist ilmne.

Pidasime plaani, et õhtul kell 9 teeme esimesed süstid ära. Mina lugesin igaks juhuks uuesti veel juhendeid ja kell 9 saabus Andreas, kes oli üleval korrusel pirni vahetades oma pöidla nii ära põletanud, et tal on nüüd kenad villid ja ropp valu. Burnshield ei leevendanud, sai Pepsiga valuvaigisti ja veekausi ja ma mõtlesin siis, et ok, las istub siis mu kõrval, ma püüan ise hakkama saada.

Muhvigi!

Tegin kõik ettevalmistused ära ja hangusin. Jõllitasin värisevas käes süstalt ja ja oma kõhtu ja ei midagi. Ma ei suuda end torgata. Vahtisin nagu tola seda nõela ja ei suutnud mõista, milleks! Miks ei või asjad lihtsad olla ja õnnestuda nagu muuseas? Kui ängistav võib see olla? Läheb see kunagi kergemaks? Kui suur peab motivatsioon reaalselt olema, et seda taluda?

Andreas kuivatas oma haige käe ära, kordas protseduuri üle samm-sammult ja tegi peniga stimuleerija sutsti ära. Oma villilise pöidlaga surus ravimi vapralt mu kõhunaha alla. Nõela välja tõmmates käsi liikus ja noh, seda oli pehmelt öeldes tunda. Eks me õpime. Mõlemad.

Enne teist ravimit tahtis ta täpsemalt teada, mida jälgida ja kuidas on süstalt parem hoida. Harjutasime siis kuivalt vanade süstaldega detailselt. Ma ikka mõtlen kogu aeg, kui palju lihtsam on teist inimest süstida või kui keegi kõrvalt juhendab süstijat. Isegi juhendis on kirjas, et esimene süst tehakse arsti või MEDITSIINIõe (pole selge, kas keegi neid tõlkeid kunagi ajakohastab ka, sest Eestis pole õed meditsiiniõed juba väga kaua aega!) järelvalve all. Ma oma elu esimese süsti inimesele tegin 13 aastat tagasi iseendale. Sellesama Clexane, millega ma õnnetult tõtt vahtisin ja püüdsin juhendist aru saada, mida ja kuidas ja torkasin siis nõelale korki peale pannes nõela korgist läbi ja enda pöidlast ka läbi. Hiljem oli muidugi hea teisi juhendada ja hoiatada.. Või see kord, kui ma torkasin pika praadimise järel nõela kõhtu ja tõmbasin selle kohe tagasi, sest nii valus oli. Teine kord oli ületamatu ja kuna keegi mulle selgitanud polnud, miks ma end süstima pean, siis ma loobusingi. Aga siin me oleme ja taaskord on menüüs Clexane. Mul on hea meel, et mul on olnud head õpetajad ja patsiendid ja õpilased ka.

Andreas tundis end teiseks süstiks tugevamalt. Leotas vahepeal oma sõrme veel jahedas vees ja oligi tehtud. Nõel plaksatas läbi naha. Andreas polnud sellist plaksatust varem kogenud. Ma tõsimeeli ei mäletanud, et see ravim nii kipitab! Või olen ma hirmus tundlikuks muutunud? Igal juhul olen ma elus ja ühes tükis. Nüüd tuleb tugev olla igas mõttes ja pühapäevani vormis püsida. Nädala pärast esmaspäeval on jälle ultraheli ja selguvad edasised plaanid. Ehk on see plaan ikka pikem kui need viis päeva. 🙂

Andreas pakkus itsitades välja me oma relatiivsusteooria – me mõlemad peame süstima – tema on lihtsalt paremas süstla otsas. Eksole. Üks saab, teine teeb. Nojaa, ma hea meelega süstiks hoopis teda vahelduseks. Üle päeva näiteks.

Homme on uus päev!

Aitäh teile toetuse ja kaasaelamise eest ❤

IVF päevik – Otsus, ootus ja lootus

by

Lapsesaamine on olnud meie jaoks pikk ja keeruline teekond. Unistus, mis sai tiivad 2014. aasta sügisel, on andnud ja võtnud, teinud katki ja teinud meid ka tugevamaks. See teekond on testinud meie suhet ja tahet. Pikalt tundus, et aeg libiseb käest ja võimalusi jääb aina vähemaks.

Eelmisel aastal pandi meid mu emakavälise raseduse tõttu ootele ja sügisel ootasime pikalt arstiaega. Talvel suunati meid tagasi viljatusravisse, mille nimi võiks ehk positiivsuse mttes olla viljakusravi? No ja siis saabus koroona. Olles nüüd alates maikuust taas risti ja põiki läbiuuritud, elanud üle vähihirmu ja lootusetusegi, on meil lõpuks ometi uus pisike lootuskiir! Täna sai selgeks, et pole enam vaja passida ja me proovime IVF-ga seda lapsesaamise asja. Otsus sai kõigi osapoolte jah-sõna – minu ja Andrease suur soov vajas kinnitust. Kui kõik sujub, stardime juba oktoobris. Hetkel tundub see kõik alles nii ulmeline.

Riskide ja ebaõnnestumiste kalkuleerimises olen ma meitser, aga lõpuks ometi on meil siht. Teadmisi ja oskusi on ka natuke ja küll neid tuleb nüüd veel kuhjaga juurde. Andreas peab süstima õppima. Et kas ma kardan? Muidugi kardan. Rumal oleks mitte karta. Andreas kardab minu pärast. Kas ma tahan vähemalt proovida? Jah, üle kõige. Andreas tahab ka. Väga-väga.

Siit algab meie IVF teekond. Õnne ja beebitolmu meile kuhjaga kaasa sellele teele. ❤

Koroonapäevik: Lihtsalt üks reede

by

Kell on sujuvalt saanud varasema arusaamise järgi lõuna ja aeg on miskit mõnusat põske pista. Külmkapis on liha, liha ja liha ja üks dipikaste. Ok, dipikas. Tuustin teises kapis, leian maisikrõpsud. Need mulle meeldivad. Täna siis nii.

Lohistan end laisalt krõpse ragistades kodukontorisse. Uni on alles kontides. Mul on üks kindel plaan – Andreas peab oma kalendrisse kirjutama, et 9. juunil peame poisid kooli väljanäitusele viima. Iga kodust väljumise plaan kellegagi kohtumiseks tundub kaasajal nii suure ettevõtmisena. Sellega korras, võib päeva õnnestunuks juba lugeda.

“Mis plaanid sul täna on?” küsib Andreas.

“Mai tea, loen, joonistan. Kuulan ehk kooliasju ka, kui jaksan. Eks paistab. Sul?”

“No täna ma teen tööd, aga ma otsustasin, et homme lähen tsikliga sõitma,” vadistab ta peaaegu liiga energiliselt mu uimase maailma jaoks.

“Eee, tööpäeval tsikliga sõitma?” ei suuda ma imestust varjata. Ta on muidu ikka selline vastutustundlik tüüp siin olnud. Ja tema tsiklisõidud pole paaritunnised pausid…

“Aga homme ei ole mul tööpäev!” teadustab ta naeratades.

“Homme on ju teisipäev!?” olen ma täiesti veendunud. Ja kuna lihavõtted just olid ja minu sünnipäevani on aega, seega on ka 1. maini aega ja Šveitsis ei ole selles osas, kust tema tuleb ja mille järgi ta töötab 1. mai nagunii vaba päev ega püha, siis mis mõttes “pole tööpäev”?!

“Sul on vist küll kriisiaja lõppu juba vaja… Homme on LAUPÄEV!”

Tore. Eelmine laupäev või järgmine?

Hakka või seinale joonekesi kraapima.

*

Olen väikese ringiga tagasi voodis.

Raamat ootab mu kõrval. Aga veel enne, kui ma ta kätte jõuan võtta, suriseb telefon ja selgub, et mulle on saabunud postikappi pakk!

Kui imeline on pea iga päev pakke saada! Pole üldse oluline, et ma neid kunagi, nt eile, ise tellinud olen. Rõõm pakist on suur. Sealt tuleb veel üks raamat! Mitte et mul kodus riiulitäit lugemata raamatuid poleks. Aga kui Andreas kogub kanget alkoholi ja seda enamasti isegi ei maitse, siis mul on sama mu väärtraamatutega. Neil on võimalik ilus olla, sest ühel hetkel muutuvad nad alati ka vajalikuks.

Kuna see pakk ootab mind aga Sikupillis, siis tuleb mul sinna kuidagi saada. Autoga näiteks. Mille roolis istub Andreas. Kellel juhtumisi ei ole täna vaba päev. Aga ta on kodus.

Ma ei viitsi hüüda. Nagunii keegi kunagi ei kuule, kui ma hüüan ja karjuda ei tundu kortermajas viisakas. Helistan. Kaks kutsungit ja ohh üllatust, ülejärgmises toas istuv Andreas vastab mu kõnele. Ta on muidu see tüüp, kes kunagi ei tea, kus ta telefon on või on see vait ega värise või on telefon tühi.

“Jaa… päriselt!?” vastab ta kõnele itsitades. No et kas ma päriselt helistan talle, selle asemel, et ise tulla või lihtsalt valjema häälega rääkida.

“Ma ei viitsinud karjuda, see võtab liiga palju energiat. Ja tekk on nii raske…” nurrun ma magusalt.

“Oookei. See on küll karantiini uus tase sul!” naerab ta mürinal.

“Ohh, ütle mulle lihtsalt, millal sul on aega minuga Sikupilli postikappi tulla. Kiiret pole, aga täna oleks tore.”

“Millal sa tahad minna?”

“No ma võin kohe ka minna. Sul on äkki mingi programm või värk. Kell on hetkel 12:46.”

“Hmm, no teeme nii, et kell 13 läheme. Sobib?”

“Sobib, aga mida ma need ülejäänud 14 minutit nüüd teen?”

“Magad? Paned end valmis?” aitab Andreas mul lahkelt sisustada järgmised veerand tundi.

“Ok, ma panen siis äratuskella helisema…”

Andreas naerab.

*

Sikupillis käidud! Isegi poodi põikasime korra. Jubepalju rahvast oli, ma olen harjunud põiklema, aga mõni isegi hoidis vahet ja vaat et pooltel olid maskid. Me areneme.

Olen kahe raamatuga voodis ja ei tea, kumba lugeda. Võib-olla peaks veidi pikutama.

*

Tänane pole veel läbi.

Ma ei saanud ei lugeda ega magada, sest üks poiss vajas kõdi ja teisel valutas kõht. Valu mulle ei meeldi. Sellega püüan alati kohe tegeleda, et mõista selle allikat jne. Kõdiraamatu-mõtteid mõtlesin korra ka, aga ma ikkagi pelgan, kuidas maailm selle vastu võtab. Eks mul on omad muremõtted. Võib-olla asjatud, sest pedofiilid on arvatavasti alati targemad kui mina ja see ei peaks takistama mul oma asja rõõmuga teha.

Ja siis kirjutas Kerli, et Keskturul olid täna hommikul maailma parimad maasikaid. Kui siin maailmas on miskit, mis mind surnust ka üles äratab, siis on need maasikad. Seega tuli minna. Esikus kohmerdades seletasin Andreasele, et ma ei mäleta, millal ma viimati maasikaid nägin.

“Nägid või sõid?”

“Kas neid kaht saab lahutada? Igal juhul juhtus see viimati liiga ammu,” olin ma täiesti veendunud.

“Minu andmetel juhtus see viimati eile. Täna öösel,” kõkutab ta vastuseks.

“No näed, LIIGA ammu!” olen ma väga veendunud ja püüan teha surmtõsist nägu. Edutult.

Seega käin vahepeal ka turul ära. See meil siin kiviviske kaugusel. Ehk et kui on vaja, siis suudan ma ennast endiselt veel liigutada soovitud suunas ilma suurema pingutuseta. Seda on ka hea teada.

Ma jõudsin kohale vist liiga hilja. Maailma parimad olid otsas. Aga küll me nendega ka midagi teeme. Pealegi on meil kodus Prismast tulnud ausa kaubanduse banaanid, mis maitsevad nagu minu ja Andrease lapsepõlv (loe: nagu tõeline banaan!) Ja saab teha smuutit ja värki.

*

Kontorisse vuhiseb Tan, möödub minust ja pistab Andreasele maasika nina alla.

“Ütle, et sa oled mu üle niiiii uhke!” kuulutab ta ilmse uhkusenoodiga hääles.

Andreasel on imestusest kulmud kuklas ja ta püüab aru saada, milles asi. Maasikas on ju maasikas. Aga kuna Tan pole kaheaastane, et lihtsalt maasikat issile tutvustaks ja sellest saab Andreas ise ka aru, siis arusaamise aja pikenduseks venitab ta veidi leebemalt kui Nukitsamehes porgandit uuriv nõiamoor:

“Maaaasikas?!”

“Maasikas, jah!” teatab uhke Tan oma maasika kõrval seistes ja elevusest rahutult niheledes.

“Ohhoo, sellel pole ju seemneid!!”

“Jaaa!” on Tan võidukalt rahul Andrease avastuse üle.

“Ei noh, ja jälle uus tase! See karantiin on teile ikka mõjunud!” naerab Andreas jälle.

“Alasti maasikas! Paljas maasikas?” on minu rõõm maasikanalja üle suur. Ehk et muidugi oleme me Tannu üle väga uhked!

Ma pole elades viitsinud maasikalt seemneid välja nokkida. Ega varem ka seesugust maasikat näinud. Te olete?

Pistan siia pildi ka neist tänastest maasikatest, mis seemnetega näevad lähedalt ikka päris hirmsad välja. Nagu keegi pisike maasikakoll oleks oma kollased küüned marja seest välja pistnud või midagi sellist, ihhii!

*

Mul läks kõht tühjaks.

Kui lihasööjad olid oma ringi lõpetanud, hiivasin ma kapist välja üleeile loojangu ajal Viimsist nopitud püha karulaugu. Ühtlasi sain teada, et Viimsis on majakas, millest ma midagi ei tea. Ega ma neist koolimajadest seal kunagi kaugemale vist läinud polegi. Pealegi oli eelmine, see Keilast saadud roheline unelm, juba mälestuseks ju saanud.

Surramurra ja suuramurra! Siit tuleb uus pisike laar pestot! Ega Andreas mind niisama nüüd karulauguprintsessiks kutsu, eksole. Mitte, et nad Tannuga salaja ja mittesalaja seda ka ise söömas ei käi.

Minu püha õhtusöömaaeg:

Ja saksa keelt saab nii toredalt eesti keeles kirjutada, eks!

Okok, et mu lihasööjad end puudutanuna ei tunneks, siis tegin nende lihast ka enne oma karulaugupestot ühe pildi.

Aga lootus sellele, et ma saan rahus üksi oma karulauku köögis nautida lõppes nagu tavaliselt. Tuli ja kukkus aplalt vitsutama.

Tükike taevast – krõbeda koorega sai, karulaugupesto ja maasikad 😀

Ja sellest piisab täiesti! 🙂

Koroonapäevik: Ikka need patareid

by

(ehk eelmise loo järg)

Kui ma päikest veel suutsin ignoreerida, siis telefonivõbinat mitte. Mind ootab Stockmanni kapis pakk! Aeg on ärgata!

Minu areng on koroonakriisi ajal olnud ulmeline. Ma olen viimase kahe nädala jooksul tellinud elus esimest korda ISE internetist süüa, Andreasele sünnipäevakingi, La Muust jäätist, mõned korrad maasikaid, Tannule ägeda joogipudeli, koerale puugitõrjevahendi ja õige mitu raamatut. Selgus, et mul oli osta.ee-s konto juba enne Šveitsi kolimist ja ometi ei mäletanud ma sellest midagi. Nüüd õppisin seda isegi kasutama. Natuke. Ettevaatlikult, aga siiski.

Kui olin tellimusjoonistused teele pannud, oli mul täna kaks kindlat plaani – kätte saada pakk, milles ootas pikalt otsitud Surelikkuse raamat ja patarei-unenäost inspireeritud liköörikommid. Minekule asudes leidsin postkastist Annela saadetud varajase sünnipäevakaardi. Meelespeadega! <3

Liköörikomme ostes, paar korda elus olen ma seda ikka teinud juba, mõtlen alati, et huvitav, kas nad neid lastele ka müüvad. Või kas nad müüvad neid nagu alkoholi, piiratud ajal 10.00-22.00? On vist selline kellaaeg? Samas need ei ole alkoholi- vaid kommiletis ju. Ja teisalt kas ikka sobib neid juba lõunasel ajal osta? No ja üsna rase näib mu songaga kõht ka, et äkki keegi vaatab imelikult või ei müü neid mulle? Nii palju muret mingite kommide pärast, eksole. Kui nad vaid teaks, et unes söön ma patareisid.

Mul oli plaan osta pisike kommipakk, aga Stockmann pakkus vaid suuri. No ok. Nii harva, kui ma neid söön, siis väikese preemia olen ma ehk ikka ära teeninud. Maasikaid võtsin kastiga ja ühe traditsioonilise SUN365 kombucha ka. Mulle muidu meeldis Kapten Kombucha, aga nad tuunisid oma retsepti ja toppisid sinna suhkru asemele hunniku steviat ja nüüd on see jook minu jaoks lihtsalt rõve. Kirbe järelmaigu ja äädikase lõhnaga. Ega ma muidu ei teakski, pealegi on maaletoojaid mitu, seega kirjutasin oma murest eelmine nädal Stockmanni ja nad uurisid välja, kus see kala elab. Ma vist ei käiks vist üldse Stockmannis kui sinna mei ejaoks kõige mugavam poleks pakke tellida. Kuigi mulle meeldib nende kapsa-porru salat muidugi ka.

Kodu poole kapates kohtusin poeuksel Kadi ja Hiiega, kellega me kordamööda Eestist eemal elame, kellega me nii ammu oleme plaaninud kohtuda, kellega elame nii lähedal teineteisele, aga noh… igal juhul oli nii tore kohtuda! Ja mul olid roosade muppetitega tudupükste asemel isegi retuusid täna jalas. Eile käisin ma samas poe juures Andreasega tema tellitud pakki ära toomas just nende roosadega ja kui telefon poleks tühi olnud, oleks Olümpia ees pidulikult piltigi teinud. Soeng oli aga vist küll eilne.

Noja siin ma siis nüüd istun. Mõtlen, kas lugeda raamatut või vaadata ära mõni peagi aeguva ligipääsuga õppevideo. See kriisiaegne elu on ikka nii võrratult suur ja sügav. Mulle meeldib see kodusolemine ja perega koos olemine ikka nii väga.

Minu õnne jagus mitte liiga kauaks, sest selgus, et mu unistuste patareiasendamise komm oli karbis oma elu elama hakanud. Paar tundi mõtlesin ja kaalusin, et kas ma olen äkki liiga pirts klient, aga otsustasin lõpuks ikkagi minna, sest ma ei arva küll, et keegi teine peaks leppima selliste kommidega, eriti, kui ta elus esimest korda neid proovima peaks ja kogemus seesuguseks kujuneks.

Aga enne tahtsin ma raamatut lugeda natuke.

Õhtupoolikul läksime mu õnnetute kommidega siis poodi tagasi. Teel poodi, jutustasin Andreasele ka oma hirmumõtetest seoses liköörikommide ostmisega, sest olin ma nüüd ju tänavale roninud täiesti varjamatult avatud kommipakk näpus. Andreas ainult naeris. Hea tal naerda. Muidugi meenus meile tema eelmise aasta viskishow lõpp, kus ma pidin talle vastu minema, et ta ühes tükis koju aidata 😛

Rääkisin toiduinfos loo ära, näitasin nässus komme ka. Tore tädi tegi kõne ja ütles mõistvalt, et ta pigem ei vahetaks mu õnnetuid samasuguse karbi vastu, sest see oleks arvatavasti samast partiist ja luges mulle raha letile.

Ma tegin käed puhtaks ja marssisin poodi. Vaatasin küll korra pestode poole ja muigasin, et viiner ei valeta, äkki peaks praktilisem olema, aga kuna mul oli ikkagi vaja mingit patareiasendust, siis tatsasin tagasi samasse kommikarbivahesse. Liköörikad olid naksikalt seal kõige alumisel riiulil tihedalt reas nagu silgud. Ei! Ütlesin ma endale ja otsisin edasi.

Hmm, Raffaello ei reeda, egaju? Nendega on muidugi oht, et kodus tunnevad kõik teised ka huvi ja on vaja jagada. Ja oli mul vaja Andreas poodi kaasa vedada! Ta on Raffaellosöömise masin! Aga kõige suurem pakk oli kilohinnalt üllatuslikult kõige soodsam (mis Eestis üsna loogikavastase valemiga muidu toimib viimasel ajal, sest suurem on sageli siin kallim) ja maksab juhtumisi täpselt nii mitu rubla ja kopikat kui mul liköörikate eest tagasi saadult taskus kõliseb. Selge. Tuleb Raffaello!

Andreas oli vahetuskaubaga rahul. Ja noh, ega ma ei nuta. Ma ikkagi kuus kommi sain sealt liköörikommikarbist ju ka, enne, kui loobusin.

Ja raamat on hea!

Koroonapäevik: Minu patareid

by

Eile juhtus nii.

Ma sõin öösel suure suuga patareisid. Ikka AAsid ja AAAsid. Nats suuremaid ja kandilsemaid sõin ka. Krt seda teab, mis nende nimed on. Patakad olid kasutatud ja ootasid äraviimist. Mul oli neile salakott. Pisike, must, märkamatu. Nad lõhnasid nii hästi. Lapsena olin patareisid vahel natuke servast lakkununud, aga söönud varem polnud.

Süües oli tunne nagu hamba all oleks need nõukaaegsed valged ümmargused maasikakaramellid, millel moos sees oli. Mäletab keegi? Mu ema vihkas moosiga lutsukaid ja nii sain ma neid liiga harva. Parimad olid need nats nätsakad, mida sai kohe katki närida. Vaat just nii need patareid söömise ajal tundusid, aga maitse oli lagritsasem või vähemalt sihuke teravam. Või tegelikult mõni meenutas Fazeri liköörikomme ka. Need matsevad mulle siiani. Ikka krõmps läbi šokolaadi ja karmallistunud suhkru ja suus valgub laiali magus vedelik. Just! Mõned patareid maitsesid just nii! Ja see tunne! Lapsena andsid nad mulle neid lastele keelatud komme nii, et hammustasid augu sisse, jõid likööri ära ja andsid allesjäänu mulle. Lagritsa kõrval olid need mu lemmikkommid . Ja need on ainsad asjad üldse, mida ma pisut suuremana vanemate tagant salaja pihta panin salaja. Kui need kaks sigaretti välja arvata, mis ma onupoja õhutusel talle isa tagant pätsasin. Vandusin, et ei iial enam ja nii jäi. A need liköörikommid olid nii head. Siiani on.

Nii, aga siis imestasin ma veel nende patareide kerge näritavuse üle. No et kas nad tõesti on tegelikult nii kergelt purunevad, aga kuidas nad niisama puruks ei lähe? Või on mul head hambad või on need patareid lihtsalt söömiseks parajalt küpseks saanud? Vaat ei tea, aga nad olid nii head. Mugisin ikka kohe mõnuga. Paar kellapatareid oli ka sekka sattunud. Kõik olid njämmad. Läksid pehme plõksuga hamba all katki ja maitsesid nii head.

Just siis, kui olin viimase imelise patarei jaoks vaimu valmis pannud, no et nüüd mõnda aega taas ei saa endale neid lubada, tuleb koguda jne… tuli seljatagant ootamatult Andreas. Kohkusin ja neelasin selle AA ühes tükis alla. Jube pettumus oli, et ma maitsest ei tundnud. Korra kõris lämmatas ka, ikkagi pikk ja üsna jäme pulk ja siis juba tundsin, kuidas ta mööda söögitoru aeglaselt makku libises.

Tegin silmad lahti ja rääkisin Andreasele, mida ma just kogesin. Ta arvas, et seesuguseid unesid olen ainult mina võimeline nägema ja ärgates veel mäletama ka.

Must kotike patareidega mu laual on alles. Kinnitan.

*

Tegelikult mingi osa minus põeb. Mõtlen laste ja nende vanemate peale, keda ma haiglas ja praktika ajal opisaalis kohtasin, kelle patareisöömise lugudele olen varem ja hiljem murelikult kaasa elanud ja see pole kuidagi tore ja naljakas olnud… Aga siis meenub see hea tunne mu totakast unest ja süütunne seguneb mingi jabura igatsusega. Veider. Väga veider.

*

Õhtul vaatasin üht mänguteraapia videot. Meetod nr 4 – “Minu patareid”… Mis värk mul nende patareidega on?!

***

Eile ma teile seda lugu siin rääkida ei jõundudki, sest valisin Leninist kirjutamise. Kuna Andreas oskas sündida huvitaval päeval,  kohe Hitleri ja Lenini vahe, siis tundus see Lenini jutt pakilisem. Saab ütelda, et sel aastal möödusid meie majas nii Hitleri, Andrease kui Lenini sünnipäevad igati toredalt. Päike paistis ja ilus oli olla. Kõige rohkem oli see ikkagi Andrease sünnipäev, sest kõigepealt oli “Viimast päeva 42”, siis “Huraaa, palju õnne, Sa oled 43” ja sellele järgnes eilne “Veel üks päev 44le lähemale”.

Ma muidugi plaanisin eile õhtul siia sellesama patareijutu panna, et oleks aastate pärast endal ka natuke naljakas seda jama lugeda, aga siis sõitis onu Lenin sisse. Tahtsin Leninist vaid korra FBs lihtsalt säutsatada, et ta mu ikkagi reetis oma rahu-üleskutsega, aga noh, lõpuks sai sellest ikkagi üks pikem jutt.

Täna öösel ma patareisid ei söönud. Täna oli hoopis veider unenägu. Aga neid liköörikomme tahaks ikkagi, sest ärkasin ma täna ebaloomulikult vara. Kõik puha päikese süü – mina istun kodus, magan, et aeg kiiremini liiguks ja tema torgib oma teravaid kiiri mulle otse silma. Jube lugu ikka küll.

Nojah ja nüüd, tunnike hiljem, ütleb telefon, et peale öist laadimist on hetkeseis selline:

Mine või uuesti laadima. Ennast. Mitte telefoni. 🙂

Koroonapäevik: Onu Lenini sünnipäev

by

Avastasin juhuslikult, et kõigi laste sõber onu Leninil on täna sünniaastapäev.

Ma ei mäleta, kui suured sõbrad me temaga olime, aga oktoobrilapseks saada oli küll täitsa uhke värk. Õpetaja Koll oli meie jaoks tõelise patrioodi kehastus ja uhke tunne oli küll pisikese Lenin-lapse näoga tähekest tumesinise pihkseeliku rinnataskul kanda. Mul oli üleni metallist värvitud  suur täheke, vanakooli oma, aga ilusam, kui see moodsam plastikust teravate servadega veidi pisem punane täheke, mille sees oli hall laps-Lenini foto vist. Või joonistus? No igal juhul see abstraktsem kujutis rinnamärgil kellestki meiesarnasest imelisest lapsest oli täitsa äge. Eriti võrreldes selle tavalise ettekujutusega temast, kus ta oli enamasti hoopis kikkhabemega kiilakas pisike vanamees. See oli täiesti mingi teine tegelane.

Mu oktoobrilapseks olemise tuhin ja uhkus läksid kähku mööda, sest juba esimese klassi suvel pioneerilaagris käies selgus, et tegelikult tahaksin ma ammu juba pioneer olla. Mõtle, saab seda oranžikaspunast kaelarätti ehk kaltsu kaelas kanda (kalts oli ta hellitavalt juba siis, sest suured nimetasid seda nii ja popp oli olla suurem kui sa olid) ja see kalts andis tohutult eeliseid – lisaks kõrgemale positsioonile andis see ka igahommikuse ja vahel ka pealelõunase ja õhtuse kaltsutriikimine võimaluse. Asi polnud üldse hoolsalt sirgeks silutud kolmnurkses siidises roodetükis, vaid sellel, mida selle varjus teha sai! See andis pioneeridele võimaluse sööklast taskus ja varrukas salakaubana välja toodud saiaviile triikida. Kes proovinud on, need teavad, et see oli maailma parim snäkk selles veidras laste huvitegevuse suvevanglas. Oktoobrilastel sellist luksust ei olnud. Vaevalt neil keegi oma sitsikleite lasi kolm korda päevas triikida. Eriti koos saiaga. Kui üldse. Kas nad üldse teadsid, mis asi on triigitud sai?

Mulle sai osaks aga tõeline õnn, sest kui enamus lapsi olid jaotatud vanuse ehk klasside järgi rühmadesse ja tited (khmm), said pioneere vaid rivistuse ajal kaugelt vaadata ja pidid diskodelt nagu väikesed lapsed kunagi mitu tundi varem lahkuma, sest nende uneaeg algas varem kui suurtel, siis mina olin aga kuidagi õigel hetkel õiges kohas olnud või osanud õigel ajal õigele inimesele vastata, et ma natuke ka laulda mõistan ja nii sattusin ma kiirete katsete järel laulurühma, kus olid koos igas vanuses lapsed, läbilõige meist kõigist, ja ma olin 8aastase oktoobrilapsena ametlikult SUUREKS kuulutatud. Huuu, nii see juba läks! Sedasi oli laagris päris talutav olla. Vastasel juhul oleks ma ametlikult lihtsalt igavusest seal maha surnud või ette kujutanud, et olen hirmus haigeks jäänud.

Nii, aga laulurühm andis mulle imelise võimaluse end sirgu ajada ja ruttu saada pioneeridega sõbraks. Selgus, et mõni neist ei viitsinud väga pioneer olla ja kui saiaviil oli krõmpsult lapikuks triigitud, lubasid nad lahkelt ka meil, pisematel oma saiu triikida läbi oma kaltsu või triikisid nad neid meile ise.

Teisel suvel olin juba kohe päris suur, peaaegu varaküps pioneer valmis ja ka meie oma rühma pioneerid olid meid rohkem omaks võtnud. Nii saime me vahel ka rivistuse ajal kellegi teise kaltsu kanda ja kujutada ette, et me oleme pioneerid. Pean tunnistama, et ma mäletan oma elust vähe hetki, kus ma nii uhke olen iseenda üle olnud. Seisad seal teistega ühes pikas topeltreas suureks U-ks või ruuduks vormituna ümber lipuplatsi, rind uhkusest nii kummis, et punane kalts su lõua all ikka tuules parema hoo sisse saaks ja pühaliku kolmnurga kaks saba rõõmsalt plagiseksid. Vaat see on suur olemise uhke tunne! Näpatatud ja seda magusam. Selles olin ma täiesti kindel.

Pioneeriks saamise ajaks, kolmanda klassi lõpus vist, oli see kaltsuvärk juba kulunud. Kõik need patriootlikud pioneeridega lastefilmid ja värgid olid sada korda nähtud. Ettekujutus sellest, milline peab olema tõeline nõukogude lapse arengutee, et mitte ütelda karjäär, oli paljudele meile nõukogude emapiima või Malõši ja Maljutkaga nagunii ju juba sisse söödetud imikueast.

Selles, et ma pioneeriks saan, selles polnud üldse küsimust. Meie õpetaja Kollil oli väga selge nägemus asjast. Kõik eeskujulikud nõukogude lapsed saavad pioneeriks. Meie klassis käis paar last, kellel õpetaja ei lubanud pioneeriks astuda või oli asi hoopis selles, et neil kodus ei lubatud ja õpetaja polnud sellega rahul? Vaat ega ma selles nüüd lõpuni kindel ei ole ka ja nüüd küsides räägiks igaüks lugusid juba nii nagu nüüd neid räägitakse. Üks, mis aga kindel oli, oli see, et minu emas oli nii palju kurbust, et tema, kes ta üle kõige maailmas oli lapsena soovinud koos klassikaaslastega pioneeriks saada, seda ei saanud, sest tema vanemad ei andnud talle selleks luba. Sellest kurbusest räägib ta tänase päevani! No ja nii oli ta oma klassis vist pea ainus, kes ei saanud pioneeriks ja kurvastas selle pärast hirmsasti. Ma ei tahtnud, et keegi kurvastaks. Pioneeriks olemine pidi olema ikka uhke värk ja kinnitus, et me oleme Suure Isamaa ehk kogu suure maailma silmis saanud juba täitsa suureks! Kusagil segunesid romantilised lood Zojast ja vanemast õest, pašast või oli see kulitšist, eetikast, õiglusest, kartmatusest, julgusest. Ma olen selle ajastu arusaamiste kirev kehastus selles aatelises mõttes ju siiani. Need inimlikud väärtused on sügavamal kui ma oma juuretippegi tunda suudan. Kõigele muule toredale lisaks.

Pioneeriks saime me kusagil keldris. Ma ei ole kindel, aga mul on tunne, et see võis olla kusagil Keskraamatukogu all? Kesklinnas see igal juhul oli ja trolliga linna me selleks sõitsime. Otse koolist. Meile räägiti mingi onu suursuguseid lugusid. Onu, kes istus end vaenlase eest varjates pikalt kusagil toas peidus, piilus kardina vahelt, kas vaenlane on juba lahkunud ja kirjutas kõik oma olulised mõtted (paberi puudumisel?) tapeedile. Pole aimugi, kes too kangelane küll oli. Koolis oli meil teisel korrusel, otse autahvli vastas, Jaan Kreuksi pea, aga tema lugu see mu meelest vist küll ei olnud. Pea oli vist kipsist. Selline üleni hele, aga samas mustade lokkidega on ta mu mälus. Prillid olid vist ka.

Aga see pioneeriks saamise juurde räägitud patriootlik lugu on mul kuidagi veidralt meele, sest vahel juhtus sellel onul ka seda, et ka öösel unest üles hüppas nagu hullusehoos, ja ikka oma toa seintele kirjutas. Või äkki oli see lugu Leninist? Ei usu. Pealegi võimalik, et ma ajan selle loo segamini mõne ammuse heliloojaga Mul jookseb peas mingi paralleel, et äkki nagu oleks keegi neist ka midagi sellist teinud. Paberipuudusel või kiires vajaduses kõik kirja saada, et ununeda ei jõuaks. Vahel oleks mul endal ka vaja pliiats peos magada, et häid mõtteid paremini kinni püüda. Või diktofon.

Meie pioneeriks-löömine – no see mingis mõttes võrdus minu jaoks üsna rüütlikslöömise ja nunnakspühitsemisega – Viimses Reliikvias oli kõige erutavam osa ikka see, kus Agnest hakati nunnaks pühitsema. Kahjuks rikkus Gabriel selle ilusa hetke ära. Kui kümneid kordi me seda lapsena läbi mängisime! Lisaks muidugi Indira Gandhi matustele, mida me veel rohkem läbi mängisime. Aga just see pioneeriks-saamine, see oli kõrgemal tasemel kuhugi kuulumine. See oli loomulik, aga nii eluoluline kah. Vaat et pühalik hetk. Mitte, et ma selleks ajaks, kui ma päris ametlikult pioneeriks sain, ei olnud omandanud osavalt “alati valmis” hüüatuse asemel “alasti vannis” hõikama. Täieliku kivinäoga kusjuures. Sest ma olin ju ometi eeskujulik laps!

Kodus polnud kaltsutriikimisel mingit pointi. Saia sai  kodus vabalt triikida ka läbi muude asjade ja triikimine pole mulle nagunii kunagi meeldinud.  Kuigi mul on miskipärast tunne, et jäin oma kaltsu ja saiaga emale ikkagi vahele ja ta ei suutnud oma imestust varjata. Tean vaid seda, et ühe triikraua keerasin ma kodus tuksi sellega, et triikisin saia ilma ühegi kangata ja kogu see värk jäi kinni ja läks kärssama. Äkki saigi ema hoopis siis teada mu uuenduslikest kulinaarsetest huvidest? Igal juhul läbi taskurättide ja linade ei lubatud mul saia triikida, sest nii lihtsalt ei tehta. Söögiasju tehakse kusagil mujal ja muud viisi. Tore. Kuna ma vähimat huvi söögitegemise ja triikimise vastu muidu üles ei näidanud, siis nii triikiski mu kaltsu igal hommikul ikka ema ja sai jäi triikimata.

Minu poolest võis see kalts kortsus kah olla, aga ema arvas, et ikka peab eeskujulik ja hoolas olema. Ega ma sel ajal ei mõtelnud, et kui ma kortsus kaltsuga kooli lähen, et siis keegi mu vanemate poole vaatab. Kaela sõlmis kaltsu mulle ka ema. Mäletan siiani selle soojust naha vastas ja triikimise magusat lõhna. Pealgi tuli emal sõlm paremini välja, sabad jäid samapikaks. Ühelt poolt olin ma muidugi ropult mugav, teisalt mõtlesin endamisi, et võib-olla tundis ta isale lipsusõlmede tegemisest väga puudust, sest see oli pidevalt merel ja nii sai ta minu kaltsu sõlmides kuidagi end paremini, kasulikumalt tunda. Või oli ta enda üle rõõmus ja uhke, sest tema ju lubas oma lapsel pioneeriks saada. Kes teab. Ahjaa, üks asi veel, teisel aastal olid meil olnud laagris ka külalispioneerid Saksamaalt. Neil oli teistsugune kaltsusõlm. Me õppisime selle kähku ära ja vahel kasutasime ise ka, aga kooli ema mind nii ei lubanud.

Siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid, pidi vist mamma mu kaltsu triikima. Mina seda igal juhul ei triikinud.

Selleks ajaks, kui ma pioneeriks saanud olin, olin ma isa komsomoli märkidega juba pikalt mänginud. Korra sedasi isegi koolis käinud. Pioneerimärk oli kuidagi üsna mage. Ma olin eesrindlik karjäärihimuline pioneer ja unistasin juba sellest, kuidas mind ehk juba mitu aastat varem saaks ülendada veel tähtsamasse astmesse. Või siis kohe nagu parteisse.

Neljas klass jäigi meil viimaseks, millal me pioneerid saime olla. Edasi läks maailmas kõik sassi. Neljanda klassi suvel sõitsin ma juba enne kooliaasta lõppu Aafrikasse vanemate juurde. Läbi Moskva. Ma olin Suure Isamaa mitmes otsas käinud, aga vaat Moskvas veel mitte. See oli sama magus unistus kui Moskva kommid, mille ema kord kihlveoga võitis. Mitte, et ma ise kunagi neid komme maitsta oleks saanud. Ema juttudest vaid tean. Võit pidi raudselt hea maitsma.

Ma olin ikka unistanud, kui pisikese plikana ema Moskvast toodud käekottide ja värkidega mängisin, et kui ma Moskvasse lähen, siis lähen kohvikusse ja loomaaeda… OOO EII! Leningradi loomaaias ma juba olin käinud, sellest piisas. Kui ma Moskvasse lähen, lähen onu Lenininile külla. Minu ettekujutustes magas ta justnagu Lumivalgeke klaaskirstus ja ootas, et keegi teda suudleks. Kuna mul ei olnud huvi teda üles äratada sellest iluunest, siis ma ei plaaninud talle küll musi anda, aga vaadata oleks teda küll tahtnud. Ema oli korra teda näinud. Ta olevat olnud nii pisike ja kollane.

Kui ma tol 1988. aasta varasuve vihmast hallil hommikul Punasele Väljakule jõudsin, oli onu Lenin remondis. Ja me siis plaanisime papaga, kes Moskvas mu saatjaks oli, et läheme vähemalt vaatame seda tema püramiidigi lähemalt, aga siis papa libises haledalt vihmast libedal ajutisel laudteel ja kukkus oma jala väga valusaks. Nii ma siis olengi vaid kaugelt näinud toda maja, kus pisike onu Lenin magades musi ootab.

Kui ma teisel korral Moskvas käisin, siis olid meil hoopis muud kiired tegevused ja siis sai see maailm otsa. Ja algas uus maailm.

Mamma, kes oli nii mitu riigikorda ja valuutat oma elus juba üle elanud, tegi kiiremaid liigutusi ja nii kadusid kõik minu oktoobrilapse-, pioneeri- ja kõik muud hästihoitud unistuste rinnamärgid igavikku. Oranžikaspunane triikimisest luitunud kaelarätt ja pleekinud ENSV lipp kadusid koos nendega. Mamma pole muidugi kunagi seda tegu omaks võtnud, aga no kes siis veel mu kappides surnud kajaka skelettide ja kivide ja teokarpide ja välismaiste kleepsude ja ümbrikupiltide kollektsiooni vahel tuuseldamas käis.

Selle triigitud kaltsu lõhna mäletan ma siiani. Sellist kuuluvustunnet, aatelisust tänapäeva maailma lastel vist sedasi enam ei olegi. Ju neil on muud asjad.

Aga Leniniga on mul siiski ka üks isiklikum lugu. Ma olen seda kunagi teile kindlasti juba rääkinud ka, aga see lugu on minu repertuaaris üsna raudvara.

See oli vist kolmandas klassis. Ma olen nii vana juba küll, et selle klassinumbriga võin nüüd eksida, aga ma ei usu, et see oli teises, esimeses polnud see kindlasti ja neljandas olin ma juba suur ja tark. Ühesõnaga oli meil koolis raamatukogu poolt korraldatud viktoriin. Raamatukogu oli minu jaoks koolis olnud pelgupaik ja seal oli kuidagi alati päikseline ja tore olla. Naljaka, sest lugema õppisin ma päriselt mitte enne neljandat klassi. Selle ajani ja noh, tuleb tunnistada, et ka veidi hiljem, täitis mu lugemispäevikut mamma. Ma sain ainult kuulata ta lühikokkuvõtet, selle oma käega tema ettekirjutuse järgi kaustikusse kirjutada ja omaloomingulise pildi ümberjutustuse ainetel juurde joonistada. Joonistada mulle meeldis. Õpetaja tõi mu lugemispäevikut ja üldse suurt lugemust mitmel korral eeskujuks. Eks ma olin innukas ja lasin mammal lugeda lisaks kohustuslikule kirjandusele ka muid raamatuid, mille pildid mulle meeldisid. Kahju, et mu elu oli kuidagi nii kiireks elatud trennide ja klaveritundide ja Ellerheinaga, et mul polnud aega teha ühtegi asja, mis ei olnud just järgmiseks päevaks vahetult üles antud ja siis tegid ka vanemad paljud asjad mu eest ära ja nii ei olnud mammal aega mulle neid raamatuid isegi ette lugeda vaid pidi ise hakkama saama mu koolitükkidega. Mulle, alati kärsitule, sobis see variant, et mamma luges, tegi kokkuvõtte, mis oli reeglina põhjalikumad kui meilt oodati ja seeläbi sain ma aega kokku hoides nii palju rohkem teada erinevate lugude kohta.

Ühesõnaga ma ei tea, mida ma seal raamatukogus tegemas käisin, isiklikust lugemishuvist kindlasti mitte. Igal juhul korraldas raamatukogu ükskord viktoriini, kus oli vaja ära arvata, kellele millised ütlemised kuuluvad ja kui raamatukogutädi mulle paberi ja pliiatsi pihku torkas, siis ajasin näpuga järge ja panin vastused kirja ilma mingi sooritusärevuse ja eksimispingeta.

Peagi selgusid tulemused ja sellest anti teada pidulikult klassi ees. Võib-olla see polnudki pidulik hetk, aga minus oli pidu. Ma olin võitnud! See pole üldse oluline, kui palju oli osalejaid. Äkki neid peale minu polnudki, aga see pole tähtis, oluline oli võit.

Selgus, et kõigist vastusest oli mul vaid üks viga. Aga auhinnaks sain ma plastikaatkoti (kilekott, eksole, see, millega poest kaupasid koju saab tuua, kui oma korduvkasutatavat kotti kaasa pole) ja punase plastspiraaliga märkmiku. Need on ema juures keldris mu asjade seas siiani alles. Nii pidulikult ei ole ma iial ühtegi kilekotti kokku ja lahti voltinud, kui seda. Sellel oli võidulõhn juures ja hoidku taevas, et keegi sellega poodi oleks läinud või midagi sinna sisse pannud! Ma olin niiiiiii uhke ja õnnelik. Mõtle, mina! Mina, kelle eest mamma kodus raamatuid luges, oli kohe peaaegu kõiki vastuseid õigesti teadnud…

Kõiki, peale ühe. Minu sõber Lenin oli mind alt vedanud…

Küsimusele, kes ütles “Rahu, ainult rahu!” olin mina muidugi mõista juurde kirjutanud, et seda ütles Lenin. Arvatavasti juba pisikese poisina. Ma ei kõhelnud hetkegi! Nii suuri sõnu ei saanud lihtsalt keegi teine ütelda!

Või sai? Kes siis?!

Ja suur oli mu pettumus, et midagi nii suurt ja vägevat sai ütelda hoopis mingi totakas ja äärmiselt ebaviisakas tüüp, kes kehastas kõike muud, kui viks ja viisakas, üliinimlik, Lenin. Tunnistan, selle teise tüübi raamatut pole ma elus kaanest kaugemale vaadanud ja ka mammal ei palunud ma seda kunagi lugeda. Isegi oma lastele ei ole ma seda lugenud. Meil pole seda koduski. See oli lihtsalt reetmine. Kui uhkelt olin ma Lenin-lapse pildiga märke rinnas kandnud, seisnud temaga koos kõigi rahvaste sõpruse ja maailmarahu eest ja tema lasi need nii olulised sõnad hoopis mingile propelleriga tüübile omistada. Talumatu.

Mis puutub aga Lenini suurtesse teostesse, siis nendega olen ma koos veetnud mõnegi erilise ja esoteerilise tunni oma elust. Ikka pimedas keldris ja pimedas vetsus. Taskulambiga, sest küünlatuld ja tikke kartsin ma rohkem kui pimedat keldrit ja ämblike kokku. See kõik algas ammu enne seda, kui ma lugema õppisin. Piret ja Katrin olid minust veidi vanemad, mu ema sõbranna lapsed. Nad olid kõigi minu ebamaiste tarkuste maaletoojad mingil eluperioodil. Ja nemad õpetasid mind Lenini vaimu välja kutsuma ja temaga tähti ära arvates rääkima. Või vähemalt teda kuulama. Tähti ma ju tundsin juba, aga ta ei rääkinud minuga. Vähemalt mitte teiste juuresolekul. Või rääkis mõnes muus keeles, millest ma aru ei saanud.

Lenini vaimuga sai ühendust aga nii, et Lenini kõige targemaid mõtteid sisalduvaid kopitanud lõhnaga keldrist päästetud raamatuid tuli pimedas vetsus peegli ees seistes kõvasti rinna vastu suruda, tema pilt enda poole, otse südame kohal ja teises käes oleva taskulambiga (tegelikult siis oleks vaja olnud küünalt) alt üles valgust näidata ja siis enda ühe silmaga teise silma sisse vaadata peeglis kuni tuleb Lenin ise. Ta ei tulnud, aga ma ei tahtnud mingi äpu olla ja loomulikult ma nägin teda enda ees peeglis, kui teised küsisid, et noo, kas juba paistab. See kõik oli ikka hirmus ka ja ema oli alati pahane, kui me vahele jäime ja vahele jäime me alati. Mõelda, Lenini vaim oli minuga juba enne seda, kui minust isegi oktoobrilaps sai! Ja kui nüüd meenutada, siis ega mulle küll ei meenu, et ma iial kellegi teise vaimuga sedasi kontakti oleksin otsinud. Ju ta oli siis ikka see kõige olulisem.

Nii siis ongi, et natuke Leninit on minuga ikka veel. Sest kuni me mäletame kedagi, on nad ju elus, eks? Tänase seisuga on ta siis juba 150aastane? Guugel teadis, et sündinud on ta 1870, see teeb ju 150? Matemaatikaga on mul ka natuke kehvad lood endiselt. Seda tegi minu eest ema. vahel ka isa, kui ta närv vastu pidas, aga peamiselt ema, aga see on juba üks hoopis teine lugu. Kaasajal on mul Andreas, lapsed ja telefon.

Palju õnne, onu Lenin!

Selle postituse juurde pilti otsides, tegelikult ei saa ma isegi aru, kuidas see lugu nii pikaks sai kasvada, aga noh, selle loo juurde pilti plaanides, mõtlesin, et joonistan ühe tähekese. Kollase. Endale pähe. Punast ei taha. Ja tegelikult on mul kusagil ema juures mingi lilla muna, mille sees on kentsakas pilt pioneer-Evast. Äkki kunagi leian selle üles?

Siis aga meisterdasime Vancuga söögitegemise ajal haakivatest värvilistest pallides iguaani ja neid punaseid pallikesi peos veeretades tekkis mõte, et kui teeks ikkagi hoopis punase tähekese ja paneks kaks silma ka sellele pähe. Olekski nagu moodne oktoobrilapse märk valmis.

Nohistasin veidi neid palle vormida ja siis teatas Vanc korraga rõõmsa kilkega mu pallivoolimist vaadates, et emmeeee, miks sa meritähe tegid. Tore. Eksole. Ma ei viitsinud talle kogu seda segast Lenini-lugu ümber jutustama hakata ja nii tulebki selle postitusega kaasa hoopis meie iguaan, kelle punase triibuga kohevas kehas peidab end laps-Lenini punases tähekeseks olnud meritähe keha ja kelle silmad näevad sel korral läbi iguaani silmade.

Maailm on nii suur ja äge küll, et selles rõõmsalt RAHU, AINULT RAHU kuulutada ja teha, mida iganes sa hing ihkad. Eksju!

Koroonapäevik: Kokkuvõte

by

Tõttöelda olin ma sügaval augus juba enne jõule. Ma lihtsalt ei näinud millelgi enam mõtet. Kõike seda, mida ma ei tahtnud, oli liiga palju. Kõike, mida ma soovisin, seda polnud või oli liiga vähe. Ma ägasin, sundisin ennast minema kooli siin ja kooli seal, aga ise ka enam ei teadnud, kelle või mille nimel. Rõõmu ja ärkamist jagus vaid hetkedeks. Vaid üksikutel hetkedel tundsin, et ma elan. Ma tean, et aasta alguses käisin ma superviisoriõppe talveintensiivis ja paar korda Tartus mänguteraapias, kaitsesin ära oma fotograafiportfoolio ja veidi hiljem käisin veel kriisikoolitusel. Kõik muu on nagu must udu. Veebruaris tegin ma mida? Märtsis? No tegelikult tegin igasugu asju, aga need on hetkel tagasi vaadates kuidagi kauges udus. Ma vajasin juba nii ammu puhkust. Ümberlülitust sellest tormamisest.

Need väga vähesed, kes teadsid, tegid pai ja ütlesid, et olen enda suhtes liiga karm. Võimalik. Aga kuidas olla teisiti? Kuidas olla keegi teine? Kuidas lasta minna oma selgetel plaanidel?

Eriolukord tõmbas mu lukku. Ühelt poolt oli see kergendus. Kaalusin läbi kõik oma õppimised ja arengusuunad. Kelleks ma siis ikkagi tahan saada? Annan endale aru, et kõike korraga ei saa. Mind on vaid üks. Sisuliselt muutus eriolukorraga me elus muutus vaid üks asi – mina olin kodus! Ja see oli nii hea. Poisid on koduõppel juba kolmandat õppeaastat ja Andrease töö käibki kodust üle maailma. Poeski oleme me sageli käinud öösiti, et saaks seal rohkem oma mõtetega olla ega peaks inimesi nägema, trügima, suhtlema. Ehk ei midagi uut, millega harjuda peale selle, et üks viirus maailma vallutas.

***

Üsna eriolukorra alguses, siis kui mu sees ärevus juba niigi maad võttis, imbusid enneaegsete laste vanemate grupidesse sõnumid, kus kutsuti kõiki inimesi, eriti neid, kes jahvatasid ikka veel “tavalisest gripist” ja sellest, kuidas inimesed ikka surevad, üles mõistma, et tegemist pole ülereageerimise ja naljaga:

“Kas sinu laps on olnud intubeeritud? Minu oma on. Usu, Sa ei taha seda kogeda!”

See mõte tundus alguses mulle võõras. Pole asi, millega…

Aga jah, ka minu oma on… ja ei, ma ei taha seda enam iial kogeda! Ei taha, et ükski vanem peaks nii oma last nägema, ise olema, endale kallist nii nägema. Või siis isegi mitte nägema…

Üsna samal ajal ronisid mu enda kollid kappidest ja seinapragudest välja…

***

Koletu detailsusega suutsin ma korraga kirjeldada Pelgulinna Sünnitusmajas seda intensiivravipalatit, kus ma hingata ja valu tõttu liigutada enam ei saanud ning heitlesin terve öö enda teadmata elu ja surma vahel enne, kui lõpuks ärkasin. See hirm. Hirm enda ja oma lapse pärast oli korraga tagasi ja halvas mind. See hirm laienes kõigile lähedastele, keda arvasin ka tookord, et ei näe enam iial. ei saa hüvasti jätta. See hirm neelas mu endasse. Miks nüüd? See kõik on ammu lõpetatud ju?!

See lõhn ja valgus, need luust ja lihast läbilõikavad aparaatide piiksud Lastehaigla intensiivis, kui ma oma elu eest võitlevat last läbi kuvöösi 20 minutit päevas näha sain… tilkuva piima lõhn, antiseptikumi lõhn, veevulin hapnikusüsteemides, iga krõps ja kolksatus ja piiks ja signaal ja hirm, valu südames, “vaatame hetk korraga” ja “me ei saa midagi lubada” oli tagasi. Ängistavalt. Vaadata oma lapse peaaegu elutut keha… aparaat hingas tema eest… Ja olgugi, et ta võitles välja, siis kuu hiljem oli ta taas minemas… Mõni kuu hiljem veelkord. Inimlik viga, öeldi siis…

Hingamine ja kopsud on liiga hellaks tehtud teema mu sees. Vaid aasta peale Vancu ellujäämist läks mu isa. Ootamatult. Päevapealt. Paari tunniga. “Kops kukkus kokku,” ütles arst. Kui me kohale jõudsime, oli ta oli morfiiniuimas, tal polnud võimalik enam midagi ütelda ega teha, aga meil oli võimalus läbi ime olla need tunnid tema kõrval. Kohendada ta tekki. Talle rääkida. Hoida tal käest. Kuni ta kustus… Meil oli võimalus olla juures. Teadmine, et ta polnud üksi. Teadmine, et KUI, siis mis väärtus on sel hetkel koosolemisel… nende jaoks, kes jäävad.

Kõik need hetked, läbitöötatud, pestud, triigitud, tuulutatud, pakitud, ärkasid korraga ellu mingis teises reaalsuses. Ja nad tegid nii krdi haiget. Olin enda peale pahane… Need olid lõpetatud juhtumid ja ometi leidus kusagil ikkagi päästik. Nutsin end Andrease kaisus magama. Nägin unedes kohti ja hetki, mida ei tahtnud, mida isegi ei mäletanud enam. Ärkasin võpatustega. Õppetund – ka lõpetatud asjadel võib olla järellainetusi ja see on ok. Oluline on see, kas ja kuidas nendega toime tulla. Rääkisin, kirjutasin. Selgus, et minusuguseid on veel. Hakkas veidi kergem.

***

Mõistus hakkas korraldama. Andreasel on astma. Vancu kops on kahjustustega. Mina ise pole parimas vormis. Emast ja vanaemast ma ei räägigi. Mis siis, kui meist kellegagi nüüd midagi juhtub? Risk ja tõenäosus on olemas. Mis siis, kui pole võimalik enam midagi teha? Midagi ütelda? Korraldada? Kus me kohtume? Andreasega oleme seda rääkinud, aga poistega mitte. Õitsva kirsipuu all pingil? Kusagil mujal?

Korraga tundus, et on asju, mis ei kannata oodata, millest peab rääkima. Aga samas paanikat ei taha ka põhjustada. Äkki siis ikkagi ootaks? Või paneks kirja, et KUI on vaja, on olemas mõtted ja tahtmised ja juhised? No et mida teha minuga, mida teha teistega ja mida teha siis, kui meist üht enam ei ole. Ilma igasuguse suitsidaalsuseta, aga kindlasti mingi pisikese ängiga. Läksin kirjutamise teed, sest koroonapaanikakana (edu selle sõna veerimisel!) ma ju ka olla ei tahtnud. Pealegi polnud asi niivõrd selles viiruses, kuivõrd selles, et olulised teemad olid korraga tee edasilükatud asjade nimekirjast jõudnud päevakajaliste teemade sekka. Ehk peaks see nii alati olema?

***

Alguses ahistas mind mõte, et ma pole olnud piisavalt ettevaatlik. Meil oli kodus kaks maski – kumbki Karukliinikus kasutuses olnud. Meil oli üks 60ml pudel antiseptikumi, kusagil oli teine samasuur veel, aga ma polnud kindel, kus. Kolijate värk. Kui arvestada, et ühe inimese üks kord antiseptikumi on minimaalselt 3ml, noh, kauaks jagub? Meil oli peotäis kindaid hambaarstitarvikute kotis. Ja Andreasel oli üks Cutasept oma printerite puhastamiseks. Mitte, et sellega suurt miskit teha oleks. Kõva sõna küll… Nett oli imehindadega kraami täis, kuid mul puudus usaldus. Andreas katsetas maskide printimist, kuid filtreid meil ju ikkagi polnud. Kodus oli turvaline ja välja ronisime ettevaatlikult. Kui miski tuleb, siis tuleb, aga püüdsime nii, et ei tule. Ja kui tuleb, siis läheb nagu läheb. Usaldus ja usk tulid tasapisi tagasi.

***

Ma olin vihane. Ärritunud. Kuulates maailmapraktikat ja juhtivaid spetsialiste, ärritas mind juuksetipust varbaotsani see, et meil sünnituse juurde tugiiskuid ei lasta. Sügavalt riivas mind ämmakate sõnatooja seedimatu säuts, et naine pole sünnitades kunagi üksi… sest laps on ju temaga. Tõesti või? Kui lame ja mõistmatu peab olema, et seda ise ka uskuda või oli hirm viiruse ees ja kaitsevahendite võimalik nappus see, mis sellise haleda kilbi taha varjuma pani? Hetkeks ehk, aga tõsisemalt kaaludes oleks see arvamus võinud ometi muutuda. Ämmakatele ju ometi ei pea selgitama, et sünnitus ja lapse sünd on palju enamat, midagi palju suuremat, elumuutvat ja olulisemat kui pelk tehniline väljutusprotsess ja teil on terve elu aega koos olla? Võttes naiselt ära võimaluse tugiisikule niigi äreval ajal, võttes isalt, kes soovib juures olla ja keda ema soovib enda kõrvale, ära võimaluse päriselt kohal olla, on lihtsalt… kuritahtlik. Videosild aitab? Ehk üksikuid ja siis, kui on tõelised tõkked vahel ja polegi muud võimalust.  Õena ja doulana ei saa ma sellest otsusest iial lõpuni aru. See on palju enamat, kui lihtsalt hirmust tingitud ettevaatus, mida mõista võiks.

Millise lisakoorma on võib-olla saanud kanda need naised ja pered, kelle rasedused sel ajal nüüd katkenud on, kelle lapsed on sündinud surnuna või surnud sünnituse järel? Ja need pered, kelle ellu on sündinud tita liiga vara või haiglaravi vajavana? Olenevalt haiglast ja osakonnast on olukord keeruline. Mu süda tõmbub valust kokku kõigi nende pärast, kes hetkel oma laste juures ei saa olla, sest selline eraldatus jätab oma jäljed. Hale optimist selle üle, et me teeme pilte ja videoülekanded peredele, võib lohutada ehk personali. Vanemate valu ja hirmu see ei leevenda. Lapsele ei anna see aga mitte midagi. See ei asenda vanemate lähedust, südamelööke. Jajah, ellu on jäädud ka hullematest tingimustes ja pikemas eralduses. Aga mis kvaliteediga? Ma vaatan oma lapse puhul sellele eraldusest tekkinud traumale iga jumala päev otsa. Seda saab võimalikult vältida, vähendada…

Kas me järgmiseks võimalikuks laineks oleme paremini valmistunud?  Kas me suudame muuta midagi nii, et selliseid kahjusid vähendada? Vaat kõik see on eriti teravalt mu mõtteid siin hõivanud ning pole lasknud olla. See on ka kaugel olles tajutav koorem. Ma räägin hetkel küll lastest, aga tegelikult laieneb see ju kõigile, kes hetkel on eralduses, väetid, haiged, ei saa suhelda ja me ei tea, kas neid enam iial näeme. See jätab valusad sügavad jäljed. Armid.

***

Ma olin nii õnnelik, kui ma lõpuks vanaraamatute lehelt “Härra Ibrahim ja Koraani õied” raamatu leidsin. Olin seda aastaid otsinud. see oli sõõm värsket õhku. Ja väga palju lohutust. Palusin Andreasel endale ka inglise või saksakeelne versioon leida, et ta teaks, mille üle ma siin nii väga rõõmustan. Ta leidis, ostis ja luges ja siis selgus, et see oli hoopis selle raamatu analüüs. Õnneks on olemas ka film ja selgus, et see on täitsa samaväärne raamatuga. Andreasele meeldis see lugu kohe väga.

Mul oli muidugi ekstrahea meel veel ka selle üle, et ma ühe raamatu läbi suutsin lugeda. Ma pole ammu midagi lugeda suutnud. Nägemine tõrgub ja samas prillidele ei nähta põhjust. Kuimitu korda on uuritud. Äkki veresuhkrust? Vererõhust? Vahel on veidi parem, aga suur enamus ajast on kõik ikka udu või väga udu. Topelt ja laialivalguv ja hüplev kah. Ja samas on peavärin süvenenud. See hirmutab. Kohe väga. Ignoreerida ei saa. Lihtsam on pea padjale panna ja magada. Võib-olla on värin ja nägemine seotud. Närvid ja aju? Mine tea, kuigi arstid lükkasid viimati selle arvamuse ikkagi ümber. Peapõrutuste järel see kõik ju lõpuks ilmnenud ja süvenenud on. Kuigi ka seda ei pea nad põhjuseks. Olevat kokkusattumus. Nojah siis.

***

“Mida sa teeksid siis, kui sul kogu seda koolijama kuklas poleks?” on mu käest mõnedki korrad küsitud.

“Kirjutaksin ja joonistaksin… AGA ma ei saa enne, kui kooliga asjad joones pole. See on nagu rändrahn mu otsas… Ma vihkan seda, aga ma ei oska ka teisiti.”

Ma olin selle rahnu all kinni. Vihkasin seda. Ja ennastki, et ma valisin jonnakalt edasi seal all passida.

Ja siis ma lihtsalt magasin. Magasin öösel. Ja kui päike oma kiire hommikul mulle silma torkas, panin padja endale näkku ja magasin edasi. Lõunaks ehk ärkasin, sest nälg ajas une ära. Hea kõhutäis aga uinutas taas. Õhtupoolikul virgusin, kallistasime Andreasega, jutustasin poiste ja me kiilaka meriseaga, vaatasime filmi või kaks ja enne ööd kuulasime Andrease ja Vancuga Vinni-Puhhi lugusid, Tan luges ise midagi. Elu nagu mingi vaakum. Hästipakitud ja paigas, muutumatu. Selline hirmus raske ja samas nii lihtne on see hetkel olnud.

***

Liiga mitu nädalat on nädal olnud vaid kahepäevane. Millal iganes ma nädalapäeva peale ei mõtle ega uuri, mis päev on, on neljapäev või reede. Ühel nädalal oli Andreas kindel, et on neljapäev ja mina sain kuulutada, et ei, reede on ja ühel teisel nädalal selgus, et on reede ja mul pole aimugi, kuhu see neljapäev või kogu eelnev nädal kadus. Aga muidu on ikka lihtsalt neljapäev ja reede.

***

Mul on pidevalt tunne, et ma alustan nõudepesumasinas ikka ja jälle uue laariga. Kõik ketrab ja kordub kiiremini kui mina elan. Nõud korduvad. Aga pesumasinast tulevad välja varasema kirevuse asemel vaid aluspesu, sokid-särgid ja ööriided. Veider, selline pisike kribu-krabu. Ja linad. Ju me kasutame just neid hetkel siis rohkem.

***

Tänavad on tühjad. Mulle see tuledega lehvitamise värk meeldis. Nii vahva oli, kui mitmest vastu lehvitati. Võõrad, aga ometi samal lainel. See oli äge tunne.

***

Ma pole enam ammu viitsinud oma naksikaid muppetitega roosasid pidžaamapükse millegi ontlikuma vastu vahetada. Käivad pesus ära ja jälle tagasi jalga. Nii on mõnus. Kui ma näritud roosade kroksidega Happyga ümber maja tiiru teen, siis olen nagu olen. Keda huvitab. Ma pole süüdi, et ma Nõmme asemel Kesklinnas elan. Isa paterdas ju ka kutsikatega õues hommikumantlis. Ja tõi postkastist sedasi ajalehti. Pealegi olen märganud, et ma pole kaugeltki ainus, kes poes dressides või uneriietes käib. Maailm on ikka täitsa muutunud. Mugavamaks ja mõnusamaks. Selliseks kasutajasõbralikumaks.

***

Isa on neil päevil kuidagi nii palju olnud minuga. Teda pole siin meie juures juba 11 aastat. Vaat, et terve Vancu elu. Aga ta on ikka kõiges ja kõikjal. See on hea ja armas tunne. Me räägime temast palju. Vahel ajab ta mind naerma ja nutma, vihale ajab ka. Aga selles kõiges on nii palju heldimust ja armastust. Ta on ikka täiega tropp, et ta sedasi ära suri. Ma räägin temaga sageli. Ta teab ise ka, et ta tropp on. Ja sedagi, kui väga ma teda armastan. Kui me mingi päev autoga ringi tiirutasime, sest Andreasel on vahel vaja toast välja saada ja auto tundub turvaline koht, oli meri täpselt isa silmade värvi. Naljakas.

Ja kui ma ei saa enda isa häält kuulda, siis koustab mind teadmine, et Andreas saab. Igal pühapäeva õhtul tuletan ma talle meelde, et aeg on vanematele helistada. Nii tulevad nad tunnikeseks ikka ja jälle meie juurde mingis mõttes. Eks sarnanen tunne on mul ka ema ja mammaga, kes üldse nii kaugel ei ela, aga on ometi hetkel kättesaamatus kauguses.

***

Sedasi ma siin olen olnud. Olen lihtsalt palju maganud. Oleme koos unistanud puhkamisest. Kahekesi ja lastega ja vanematega ka. Kokkuvõttes loeb ikka see, mis sulle pihku ja südamesse mahub. Ma vist magasin kohe piisavalt kaua, et taipasin, et valu ja segadus, mida õppimine on kaasa toonud, jäävad kaugemaks. Olin korraga nii, et ei mõtelnud enam sundimise ja võitlemise peale. Lihtsalt olin. Iga asi läheb kuidagi mööda või saab kudiagi korda. Ma lihtsalt olen. Siis on hästi.

Ja siis võtsin ma korraga paberi ja pliiatsi ja kõik lihtsalt voolas. Ühekorraga.

On vist tõesti nii, et sa ei jõua enne leppimiseni, kui Sa ei mõista, et on asju, mida Sa ei saa muuta. Ei peagi muutma.

Leppimist on vaja aga selleks, et edasi minna. Ja edasi on vaja minna.  Ehk õige pisut korraga. Puhates ja ennast kogudes. Aga aeg on edasi minna. Ja kokkuvõttes ainus, mis tegelikult loeb on mu armsad ja nendega koos olemine, koos kasvamine.

<3

Koroonapäevik

by

Veidi enam kui kaks nädalat tagasi kaalusin Punase Risti appikutsele vastamist. Andreas kainestas mind. Ohkas küll juurde, et ma teen nagunii seda, mida ma õigeks pean, aga tema mõte jõudis minuni. Ma ju ei ole ainus, kes muretseb. Seega tiksusime üsna koduselt edasi. Mingis mõttes taastun endiselt veel talvisest eksamisessioonist, aga viimase aja olukord maailmas on lihtsalt ärevamaks teinud.

Seda, et ma sel nädalal kooli ei lähe, kuulutasin ma juba enne eriolukorra väljakuulutamist. Ma olin oma pisikeses peas kaalunud sedas asja nii- ja naapidi ja leidsin, et kui üldse mingid koolid kindlasti kinni peaks minema, siis peaks need esmajärjekorras olema tervishoiukõrgkoolid, kus õpilased käivad tervishoiuasutustes kooli kõrval tööl ja praktikal. Tundus kuidagi väga oluline mõte, aga kuna distantsõppe valikut sel hetkel veel ei paistnud, siis otsustasin ise mitte riskida. Kaks ja pool tundi Tartusse sõitu pungil täis bussis, kolm pikka koolipäeva suures kambas koos, kaks ööd Tartus kes teab kus ja 2,5 tundi taas tagasi koju loksudes. Ei, aitäh. Mul on kodus astmaatikust mees ja kopsukahjustusega laps, kes oma elu esimesed kuud vajas abi higamisel, oli pikalt hapniksõltuv ja sai neli aastat igapäevaselt hormoone, et kops jaksaks. Seega, ei, aitäh. Me oleme kaitsetud ja kui me ise kõike selle nimel ei tee, et vähegi hoitud olla, siis keegi meie eest seda ka ei tee.

Päev enne eriolukorra väljakuulutamist olin loobunud Tartusse konverentsile minemast – 5 tundi bussi ja 6 tundi 300 inimesega ühist ruumi, tundus liig ja oleks mind liialt ärevaks teinud. Hingasin kergendusega, kui tuli teade, et konverents lükataksegi edasi. Ühe individuaalnõustamise jõudsin veel teha, teised kohtumised kolisin netti või jätsin hetkel ootele, et eks jooksvalt paistab, kuidas olukord on.

Kui eriolukord välja kuulutati, siis teatasin resoluutselt – koristama mina ei hakka. Ütlesin seda rohkem küll naljaga iseendale. Meie teised on oma koduse eluga niigi harjunud ja rahul ning tiksuvad omas rütmis. Ma olin veendnund, et seda justnagu süllekukkunud kodusolemise aega tuleb kasutada millekski palju paremaks, kui asjade liigutamiseks. Ometi pesin ma järgmise päeva jooksul kaks masinatäit nõusid ja 5 masinat pesu. Pesin ka kapis kaua seisnud puhtaid linu, sest mulle ei meeldinud nende lõhn ja mõtlesin endamisi, et miks meil üldse neid nii mitu on. Vetsupaber hakkas otsa saama, aga nähes FBs sadat paanikapilti, loobusin üritamast. Andreas muigas muidugi aknast välja vaadates, et näeh, puudel veel lehti pole, aga meil on kodus vesi. Ju saame hakkama. Rääkisin Andreasele, kuidas isa käis Hullude Päevade ajal Stockammist alati kollast värvi vetsupaberit suurte alustega ostmas. No et pool aasta või aasta kohe sirgelt hakkama saada. Et küll oleks tore, kui emal praegu selline varu oleks, siis oleks meil vähemalt kusagilt laenata. Samas on mul liiga kirkalt meeles see kerge hallituselõhn, mis neile rullidele niiskes keldris juurde tuli ja see ei meeldinud mulle üldse. Ma ei ole kõik need aastad hiljem seda paberit enam ise valida suutnud.

Toidukraam sai aga laupäeva õhtuks päriselt otsas ja kuna Andreasele tundus vastuvõetamatu mõte päevasel ajal poodi minna, siis vaatasime ära veel mõned Breaking Bad osad ja vedasime end öösel Sikupilli Prismasse. Parklas oli paarkümmend autot. Poodi sisenesime kell 03:17 ja kellaajast hoolimata astusid meile reipalt vastu kärudega inimesed. Kellel oli mahlakäru, kellel mähkmekäru. Mänguasjad ja raamatud olid poes alles. Meil oli kodus seep väga otsakorral. Mida poes polnud, oli seep. Tühjus. Torusiili oli. Minegid pindade ja vetsupuhastusasju oli, pesupesemise vahendeid oli ka, aga neid meil vaja polnud.

Seisime korra juurikalettide kõrval ja arutasime, et mida me siit poest nüüd õigupoolest üldse siis tahtsime. Vähe teadsime me sel hetkel sellest, mida selles poes üldse veel alles on. Andreas oli üsna šokeeritud lagedadest lihalettidest. Küsis minult, et mida kõik selle vähesäiliva ja peagi aeguva lihaga nüüd tegema kavatsevad hakata, et kas on äkki varajane jaanipäev. Mul isiklikult on lihast kama. Piimatooteid õnneks jagus. Andreas võttis paki oma lemmikut, kondenspiima ja mina Vancule ühe Paula tuubipudingu. Mingi imenipiga sain ma ta üks kord seda maitsma ja nüüd see talle vahel meeldib. Andreas võttis paar pakki mandlipiima. Vanc sööb mingeid hommikukrõbinaid enamasti kuivalt, aga vahel tahab ta need märjaks teha. sööb niisutatud krõbinad ära ja kallab piima minema. Andreas sööb krõbinaid nagu muiste, piimaga. Tan teeb mandlipiimaga pannkooke. Pealegi säilib see üsna igaviku. Mul on piimast ükskõik, aga Tannu pannkooke söön ma küll.

Järgmises reas pidid asuma purgisupid. Seal leidus sel hetkel vaid praekapsast. Selle rea lõpus asuvad kiirnuudlid, pakisupid, kartulipudru pulbrid. Selle ühe ruutmeetri pealt tuleb kogu Vancu põhisöök – üht tüüpi kananuudlid, tähestikusupp, üks konkreetne pakk kartuliputru. See oli TÜHI! Seisme selle ees nõutul. Andrease šokk süvenes. Minul kiskus korraks silma niiseks. Meie saame ikka söönuks, aga mis Vancust nüüd sedasi saab. Keerulisel ajal on ülioluline, et mingi turvaline reaalsus säiliks ja kõht oleks kenasti täis. See on oluline osa turvatundest. Kas me peame tõesti hakkama jahtimas käima nüüd tema suppi ja nuudleid? Sel hetkel kihvatas ja mõtlesin ka, et aiii, krt, kui ma sattun poodi, kui need on just lagedale toodud, siis ostan ka kõik ära, kastiga. Õelus tungis pinnale ja irvitasin Andreasele tühja konservileti ees, et saad sa aru, ma päeval FBs nägin, kuidas ühes grupis inimene uuris, et ta ostis hunniku lihakonserve, aga tal pole aimugi, mida nendega teha. No nagu päriselt, milleks…

Kuivainete letiks olime me juba vaimselt rohkem valmis. Paar pakki kuivi herneid, mingid võõramaised oad ja kõik. Nisujahu oli kadunud. Alles olid hommikuhelbed. Andreas võttis siis kaks mingit pakki. Põrandal olid lahtised makaronid. Talla all krõbises. Ju oli seal rabamine käinud kunagi. Mühatasin Andreasele, et saad sa aru, poes käivad ka vanemad inimesed, kes ei jaksa küünarnukkidega võidelda ja kelle jaoks poeskäimine on nende päeva rutiin, oluline harjumus, toote- ja bränditruudus ja iga asi on kenasti planeeritud, arvutatud. Mida asja need inimesed siis nüüd sööma hakkavad? Kooki ja välismaiseid küsiseid? Koogilett hakkas saali lõpus eriliselt silma. See oli pilgeni täis. Veidi eemal asuv küpsisevalik oli aga huvitav – kõik Kalevi ja Selga küpsised olid otsas, muid võta millist tahad. Läksin hullusega kaasa, ostsin paar pakki pähkleid ja joogi sisse pandavaid vitamiine. Mine tea, kui nüüd peab pool aastat vaid vett jooma, siis äkki tahaks vahel mingit maitset ka tunda. Millist iganes, mis poleks vesi. Meriseale kurki sain, tomateid polnud, paki õunu haarasin ka kaasa. Banaanid on suht ainsad asjad, mida Vanc peale puhastatud õuna süüa suudab. Vahel väga harva, no nii kord kvartalis ühe. Nüüd pole midagi. Eriolukord, banaan on “ametlik ennetusmeetod” ja nii saab Vanc iga päev ühe bananaani ja siiani on ta vastu pidanud. Poriseb küll iga kord oma sõbrale Egiptuses, kui ma talle banaani hammaste vahele torkan, et tal on sundsöötmine, aga ära ta selle mugib iseseisvalt.

Või oli otsas. Igasugune või. Tühjus. Ehk ikka tuuakse juurde või saab mujalt, lohutasin Andreast. Nagu nõuka-aeg, mõtlesin endamisi ja muigasin mõrult meenutades endale, kuidas ma lapsena kelle kõigi laps sain poesabas olla, et veidi rohkem seda või teist saada. Varsti on meil äkki talongid ka tagasi? Võimalik, et väsimus ja esimene ehmatus lahinguvälja meenutavast kauplusest oli teinud lihtsalt oma töö. Ma päriselt ka ei uskunud, et suures poes võiks seis nii kehv olla. Ja mul on vähemalt lapsepõlvekogemus, Andreas oli ikka päris šokis.

Kassas käis kõik kähku. Kuigi mulle on muid ka vastumeelne et ka kassiir mu kaupu käpib ja eelistan alati iseteenindusi, siis sel hetkel tundus see täiesti vastuvõetamatu . Miks ometi ei võiks iseteeninduskassa avatud olla? Tal võivad ju kindad olla, aga kui ta nendega näpib oma nina, kassat, raha, puhastab pindu, paneb kaupa välja, siis millest me räägime? Ma selle ühe võõra puudutuse vähemalt jätkas vahele, kui saaks ja elaskin illusioonis, et ehk on nii parem. Emotsionaalselt oleks küll. Teine jama on aga inimestega kassasabas… Andreas on esimestest Eestis käimistest imestanud, kuidas eestlased hoiavad inimestest eemale, ag k ui asi on järjekorramoodustamises, siis on kõik üksteisel kuklas ja tagumikus. Hakka või nimme köhima, et inimesi peletada?

Pühapäeval helistasin emale. Kuna me neile külla parem ei lähe, siis peab telefoni teel jutud aetud saama. Sisuliselt on meil üsna eraklikult elatud juba 5 aastat ja on tekkinud teatav harjumus ja puudub vajadus külas käia ja külalisi võõrustada. Hetkel on see kindlasti kasuks. Ka kodus viibimine on meie peres üsna tavaline olemise viis, sest alates Eestisse kolimisest on Andreas teinud üle ilma tööd kodukontorist ja poisid on sellest ajast koduõppel. Asi toimib, rutiin jätkub. Meie baba ja mamma on sellega ka harjunud, et me liiga tihti neid tüütamas ei käi, nüüd siis veel harvem. Seevastu oli emal aga värsked kogemused erinevate kauplustega. Selgus, et Järve Selveris on kõike ja Kännu Kuke Maximas, mis iganes, selle poe nimi võiks päriselt olla, ka kõike olnud. Ainult iseteeninduskassa järjekord oli üüratu. Seda kuulates mõtlesin, et ma oleksin arvatavasti oma ostud pooleli jätnud seal passides ja minema jalutanud. Kuna meil oli endiselt vaja seepi ja nisujahu ja võid Tannu pannkookidele, siis ema jutust julgustust saades marssisin meie kohaliku Rimi suunas. Seepi polnud, köögiviljalett oli praktiliselt lage. Võiletist vaatas vastu mõni pakk mingit Rimi enda võid. Ehk pannkoogi sisse kõlbavad, tahtsin ma uskuda. Fazeri sinistel šokolaadidel on endiselt kampaania. Haarasin kaks suurte pähklitega tahvlit lohutuseks kaasa ja lonkisin koju. Vähemalt iseteeninduskaasa toimis laitmatult.

Õõsel õpetasin lastele, kuidas koju pääseda ennast ukselinkidest säästes – tükk paberit või tutik näppu – tõmbad maja ukse lahti. Seejärel surud lingiga kokkupuutes olnud pinna kokku ja võtad kasutusele poole väiksema pinna – sellega avad korteriukse. Siseukse saab küünarnukiga juba lahti. Marsid sirgelt prügikasti juurde, viskad ära paberi või tutiku, pesed käed, eemadlad jalanõud. Kui vaja ja on käsi kasutada, pesed need uuesti ära. Puhastusvahenditega on kitsas. Burnshildist ja A-septsist on vähe kasu. Andreasel on printeri puhastamiseks üks Cutasept, aga nu sellega kõike pidevalt ei puhasta, pealegi on see üsna otsakorral. Mul on iidamast-aadamast kaks käte antiseptikut kahes erinevas esmaabikotis. Need on nüüd kasutusel. Kui väga ma igatsen niiskeid puhastuslappe hetkel. Ja teadmist, et kätepuhastusvahendeid jagub. Krt, leiaks nüüd poest normaalse vedelseebigi, oleks ka veidi parem tunne. Huvitav, mida ja kuidas inimesed reaalses elus kasutavad? Uurisin täna Kaubamaja apteegis, et kas neil on aimu, kas üldse ja millal on lootust, et tuleb veel midagigigi. Tädi laiutas käsi, täna pidi kaup tulema, ei tulnud. Noh, ehk siis homme. Kui viinast miskit kasu peaks olema, siis ma leidsin hiljuti veel ühe pudeli oma esimese pulma viina. 20aastane Laua Viin on rohkem nagu nali arvatavasti. Aga Outlanderit vaadates kärab seal milleks kõigeks neil küll viski, küll rumm. Kui need seal 200aastaseid hüppeid suudavad elusalt teha ja ise pentsilliini leiutada, siis küll see meie vana viin ka aitab.

Üldiselt oleme me aasta algusest vaadanud ära nii palju seriaale ja filme, et ma enam isegi ei mäleta, mida kõike me vaadanud oleme. Aju puhkab. Mina muidugi olen see, kes loeb kõik osade tutvustused ette ära ja saab ainult sedasi vaatamist nautida. Ma ei salli üllatusi. Andreas on mõnda asja varem näinud ja õnneks on ta aru saanud, et minu jaoks ei riku teadmine iial lõppu ära, kui ma kõiki detaile tean. Kui aga mina tean ja tema mitte, siis olen mina püüdlikult vait ega reeda midagi. Talle meeldib sedasi. Eks igal ühel oma viis.

Eile jäi silma, et vanemad tänasid õpetajaid suure ja raske töö eest, millega nemad kahe päeva jooksul veel NII hästi hakkama ei saa. Minu silmis on sellisesse olukorda pandud vanemad ise kangelased, kes väärivad tänu ja tunnustust. Keegi tark eile väitis, et õpetaja peab ka kodus koristama ja süüa tegema ja tunde ette valmistama, aga ta ei pea eriolukorras ja pedagoogilise ettevalmistuseta erivanuses laste kaugõppel toetamisele lisaks tegema veel 8 tundi muud tööd kõige selle kõrvalt.

Huvitav oli muidugi ka see, et need, kes kütsid imeülesandeid, aja peale vastamisi, olid noored õpetajad, kelle endi digipädevused on eeldatavasti suuremad ja ärevus ekraanide ees pisem. Need, kes saatsid hoiatuse, et kui sama päeva õhtul kell 19 pole ülesanne üleval, võtab hindest maha, olid nooremad. Arulage entusiasm, et end õigustada? Mulle meenus üks me Polüka väga olulise aine õpetaja, kes ei suutnud ise meilboksi avada ja vastata, poeg tegi seda tema eest. Ta isegi ei varjanud seda. Kuidas selline oma õpet hetkel jätkab, on müsteerium ja arvatavasti tulebki sealt taas midagi ebaproportsionaalset, aga see selleks. Pean silmas pigem seda ebanormaalset innukust, millega teeme tunnid õigel ajal tunniplaani järgi, jätkame hindamist nii nagu ikka, jätkame kodutöödega. Kellel on vähegi kogemusi, see teab, et klassiruumi tund ja ekraanitund on mitmes mõttes erinevad. Ja no halloo – meil on siin kriisiolukord, paljud vanemad õpivad kodus tööd tegema, mõned on kaotanud töö, kõik on alles üks suur lahtine haav ja ärevus. Sellises olukorras oodata, et kõik jätkub kodus nagu päriselt koolis, on pehmelt öeldes idiootne. Või kardavad õpetajad oma tööd kaotada? Kas see pole absurdne? Ja siis veel huvikoolid – selleks, et oleks õigus raha küsida, kütame koduseid ülesandeid ja kohustusi vanemale juurde. Jah, kõik tahavad teenida ja ellu jääda, ennast õigustada ja olemas olla, aga nii päris ei saa.

Meie pere lapsed on olnud koduõppel üle 2 aasta ja samakaua on Andreas olnud nendega kodus. Esimesed pool aastat elasid nad sisse. Rahulikult. Kohanesid. Ilma sunni ja torkimiseta. Kool ei ole jänes, perede ja kodude turvalisus ja hea keskkonna loomine keerulises olukorras on ometi ju olulisem. Miks ei oleks võinud lapsed nädala-kaks kodus lihtsalt kohaneda, vanemad kodustöötamist harjutada ja sättida elu nii, et lapsed saaksid ka õppetöösse naasta digivahendeid pidi. Milleks oli vaja välk ja pauk tõmmelda? Muidugi jäävad tugevamad ellu, aga mis hinnaga seda kõike tehakse? Ma vaatan praegust jaburust pealt kurvastuse ja kohati ka vastikusega. Aga ehk siiski loksuvad asjad lõpuks paika ja maailmast saab parem paik.

Kõige armsam asi selles kaoses on lisaks kodustega koosolemisele olnud lampidega lehvitamise üleskutse. Natuke isegi naljakas, kuidas keeruline olukord liidab ja toob välja asju, mida muidu ei märka või oluliseks ei pea. Me lehvitasime ja meile lehvitati vastu!

Me oleme selles koos ja me tuleme sellest läbi koos. Teineteisega arvestades, teineteist hoides.

Jääge terveks!

Meie kõigi pidupäev!

by

Mu omasoodu kulgevas graafikus pole nädalavahetusi ja pidupäevasid. On vabad päevad ja võetud kohustustega päevad. Andreasel on tööpäevad. Nädalavahetused on tema jaoks suhteline mõiste, sest olles iseenda tööandja ja venitades vahel kummi nädala sees on vaja pingutada vaba päeva arvelt. Vahel on lihtsalt vaja pingutada, et ots otsaga kokku tuua. Seda, mis on puhkus, seda me ei tea. On mingid kirkad mälestused aastast 2016 ja mõned, enne seda. Puhkus tähendab und ja söömist ja vahel ka filmimaratone. Pidu tähendab võimalust magada. Poiste jaoks tähendab pidu seda, et keegi neid koolitöödega ei torgi, sest meie puhkame. Nii vanad me siis vist olemegi juba.

Vaatasin eile koerale süüa ostes, kuidas Selveri letid olid seeneleivakestest ja kiluvõileibadest tühjaks ostetud ja kuidas koogiletid olid lookas ja marssisin muiates poest koeratoidu ja Dumle šokolaadiga välja. Ema oli veidi varem uurinud, mida me täna tegema hakkame. Meenutasin talle, et Andreas elab veidi teises aegruumis ja temal on täna tavaline tööpäev. Ja mina lihtsalt puhkan kõigest. Keegi tropp on meile küll mingi koolitöö tähtaja muudlisse toppinud tänaseks, aga soolaku see endale seentega sisse, mina puhkan. Kool pole elu. See taipamine on viimasel ajal mulle julgemalt ligi astunud. Ma olen väsinud lollustega tegelemisest ja ajaraiskamisest.

Märkasin öösel, et keegi on meie magamistoa akna alt posti küljest Eesti 2018. aasta juubeli lambikestega “100” ära korjanud ja teiste postide otsas laperdasid ülevalt alla lipuvärvides kaunistused. Küünitasin end kaugemale, et näha, kui tiheda sammuga need lipulaadsed seal siis tuules lõõtsuvad. Tihedalt. Ei tea, kes ja millal seda kõike sedasi vaikselt jõudis juba? Nende hullude tormi- ja vihmapäevade jooksul, mis vahepeal olid? Ikka rahva raha eest. Samas tore, keegi ehk teenis midagi tagasi.

Tan käis öösel koeraga õues. Raporteeris, et kogu liiklus on Liivalaial kinni, sest mingid sõjamasinad sõidavad. Aaa, paraad, ühmasin. “Tahad homme vaatama minna?” “Ei, ma olen näinud.” “Ok.”

Ärkasin hommikul kell 12:30, sest ema helistas. Ta tahtis teada anda, et unustas mulle eile ühe potilille kaasa panna. Ahahh, järgmine kord siis. Nentisin uniste silmade vahelt päikest piiludes ja endamisi naeratades, et vähemalt on täna normaalne ilm paraadi ja kõige muu jaoks. Mõtlesin veel, et näed, kes tahab, saab nagu vanal heal ajal maiparaadile minna kevadlilled peos ja magasin edasi. Vahepeal käis Tan uurimas, kas Jaan võib meile ööseks tulla. Muidugi tohib, kui keegi Vancut ei kiusa ega tõrju. Lubadus antud, et ei kiusa ega tõrju.

Kella 2 ajal tundsin, et kõht kleebib vastu selga. Vedasin end kööki. Vancu seljankad ja pudingud mind ei võlunud. Võtsin dipika ja natšod ja krõbistasin veidi neid. Jube soolane oli see kõik. Sõin väikeste ampsudega, et soolasust taluda. Pool merisigade kurki panin ka nahka. Midagi muud ei viitsinud otsida. Istusin seal lastepolikliiniku akendelt peegelduvas päikeses ja mõnulesin soojalt. Klõpsasin telefonist mängima selle aasta eurolaulu valikutest Kruuvi Leelo ja siis veel mõne teise nende laulu. Selle aasta Eesti Laul tõi nad mu teadvusesse ja mulle meeldivad nad väga. Kindlasti meeldivad nad mulle veel ka seepärast, et nad meeldivad Vancule, kellele mitte miski ei meeldi.

Käisin kallistasin Andreast kontoris ja ronisin tagasi voodisse. Tan käis uurimas, kas ma ka poest tahan midagi. Tellisin riisišokolaadi ja kokat. Ikkagi pidu. Kui ma järgmine kord silmad avasin, olid need mu kõrval kenasti ootamas. Milline õnn on omada tegusaid lapsi! Võtsin paar ampsu šokolaadi ja paar lonksu kokat. Kiikasin FB. Sa mu püha meie, kogu maailm on täna vist sinimustvalge ja kilumaitseline? Isegi muhvinite vahututid olid kellelgi lipuvärvilised. Palju õnne teile kõigile Eesti sünnipäeva puhul, mõtlesin muiates ja pöörasin viienda külje.

Andreas pistis pea ukse vahelt sisse. Tundsin seda, piilusin.

“Oo, sa ei magagi!”

“Ei, ma valvan oma šokolaadi.”

Päike paistis ikka veel.

“Oooo, sul on šokolaad!” Nojah, ma teadsin juba ette,  et sinna mu šokolaad läheb. Ta oli viisakas. võttis kaks tükki, imestas, kui suured on tükid ja läks rõõmsamalt tagasi tööle. On ikka luksus omada kontorit voodist 10 sammu kaugusel. Vist. Vahel muidugi mitte. Ma uinusin taas ja mingil unesogasel hetkel kuulsin kiiret krõbinat ja tema vabandust, et tal on kogu mu šokolaadi vaja. Noh, olgu tal siis ka pidu täna.

Ärkamised muutusid sagedasemaks. FBs oli ikka kõik veel lipuvärvides ja pidulik. Kes vaatas Sipsikut, kes ujus merevees, kes matkas rabas ja metsas. Ikkagi vaba päev ja üks päev pikem nädalavahetus! Päevauudiseid ei viitsinud ma isegi avada. vaevalt seal midagi uut ja huvitavat on, tänase päeva teevad minu inimesed ise, mõtlesin heldimusega. Las see mull siis püsib. Olen kuidagi ümbritsetud normaalsetest inimestest. Või on mul selektiivne nägemine. Igal juhul säästis FB mind sõjaväedemonstratsioonist, mis mõjub minu meelest Eesti tingimustes haleda tillipikendusena ja oma olemuselt juba liig mu hipihinge jaoks, üks kord nägid, aitab. Sama on lipuga – see heisatakse nagunii iga päev peale jaanipäeva, kus see püsib öö läbi vardas. Muus osas olen ma lihtsate lühilahenduste inimene – pika pingviiniparaadi vahtimise asemel vaatan kleite parem ajalehtede fotogaleriidest, kontserti peale Semper-Ojasoo nilbust vaatan vaid siis, kui keegi usaldusväärne kinnitab, et tõesti oli väga äge. Elu on lühike, et seda jama peale raisata. Presidendi kõnesid meeldib mulle rohkem lugeda kui kuulata. Vähemalt on meil väärt sõnumitega president.

Kui ma kell 18 jälle silmad avasin, vasardas mu peas mõte, et täna on meie kõigi pidu. Kui mina Šveitsis elasin, oli nende 1. august mulle samamoodi pidupäev tantsu, tralli, praevorsti ja ilutulestikuga. Mitte keegi ei saanud ütelda, et kuule, sa pole šveitslane, see ei ole sinu päev. Meist mõned kipuvad seda aga mitte-eestlastele ütlema ja ehk rohkemad isegi mõtlema. Meie kilu ja kama!?

Piisas ühest õelast postitusest Eestisse sisserännanute grupis, et mind mõnusalt mahamagatud pidupäevast välja sikutada. Mis mõttes ei või mitte-eestlased meie peost osa saada ja seda samarõõmsalt tähistada?! Vahtisin hämarduvas maailmas pika päikselise päeva järel lakke ja keel sõlmis mõttes sõnu – kõigi rahvaste pidu, rahvaste sõprus ja liit. Või rahvuste. Otsisin guuglist abi. Esimene vaste oli NSVL hümn. Nojah, eks ma olen ju selle aja laps. Ma olen alati arvanud, et mulle nii omane tolerantsus on pärit maailmale avatud kirevast kodust. Nüüd tundub aga, et selle juured on hoopis ühes teises maailmas. Ja samas liiguvad täna õhtul taas paljud, kes on sama ajastu lapsed, põlev tukk peos kujuteldava tuleriida poole, et meie kodu puhtamaks saada… Neis puudub sallivus ja soov rõõmu jagada. Miks? Millest see tuleb? Keegi võtab kelletki midagi ära? Miski on ohus? Keegi on parem ja õigem? Rohkem väärt?

Tänasele päikselisele kevadpäevale, mille kohta Tan ütles juba eile, et see on nagu Eesti jahe suveilm, mõeldes, tahan kogu hingest hõisata, et see on meie kõigi pidu. Pidu meie südametes. Meie kõigi, kes me Eestit enda jaoks oluliseks peame.

Palju õnne meile kõigile!

No täitsa lamp!

by

Siit tuleb siis nüüd see lugu, mida ma eile kirjutama hakkasin, aga läksin nii hoogu, et pidin pea kogu eelloo ka ära rääkima.

Andreas küsis mu käest, et kust ta leiab mõne meie Eesti pulmapildi. Juhatasin talle teeotsa kätte ja tema asus midagi jälle tegema. Veidi hiljem ta juba puhastas printerit ja pani halli filamendi jooksma. päev hiljem oli tulemus käes – eemalt tundus see suurt mittemidagiütlev hall plastikust kobakas. Lähemalt vaadates aga tunnen ära pildi…

… aga siis tõstad Sa selle postkaardisuuruse plaadi vastu valgust, laelambi poole või paned telefoni taskulambi selle taha ja tadaaa! Milline äge seepiakarva pilt! Ja pildikvaliteet oli ka selline täiesti asjalik. Minu telefoniga laelabivalguse poole suunatud värisev käsi tõmbab seda veidi maha siin pildil, aga see päriselt ka on nii äge!

“Nüüd on meil puudu veel vaid lamp!” teatas õhinas Andreas. Ja tema õhin on miski, mis mulle nii väge meeldib.

Teadmine, et me saame valge filamendi kohevarsti kätte, oli mõnus. Andreas asus juba faili ette valmistama. Millise kujuga me selle lambi võiks teha? Variante on palju. Toru? Koonus? Pall? Või kleepida kokku erinevatest sirgetest või veidi kumeratest nelinurkadest? Kolmest? Neljast? Vaatasime ja võrdlesime, kaalusime ja mõtlesime. Joonistasime läbi ka erinevaid variante. Ma kaldusin kleepimise poole, aga Andreas tahtis kõige enam katsetada ikka puhast sirgete seintega silindrit, et masinast tuleks välja juba valmis asi. No olgu.

Milliseid pilte me sinna panna võiks? Ja mitu? Mis võiks sellisel kujul äge olla? Andreas pakkus, et äkki teeks meile endile ühe lambi me Stina Kase poolt tehtud imearmsate pulmapiltidega. Ronisin FBs pulmapiltide albumisse ja noppisin sealt mõned kaalumiseks. Saatsin sellise tõmmise Andreasele.

Ta katsetas neid nii- ja naapidi kokku ja jäi pidama kolme pildi juurde. No kolm, siis kolm. Piltide vahele valis ta raami, kuigi saab ka ilma, aga raamiga tundus meile mõlemale parem antud juhul. Korra mõtlesin küll, et kas ma tahan ikka lampi põlema pannes seal pidevalt fotot näha, et äkki on joonistus ägedam. Aga tegelikult on Andreast ja meid koos näha alati nii armas. Pealegi oli hetkel oluline teostada katse ja mitte liiga palju leiutada, mida ja kuidas.

Ma olin õppimisest suht sooda ja tundsin, et minu päevast on puudu just üks taaskasutuspoe külastus. Andreasel oli esialgu plaan autosse ootama jääda, aga siis otsustas ta ikkagi kaasa tulla, sest telefoni oli ta koju jätnud, sest tahtis sellest rahu saada ja niisama oli ka igav passida. Mul võib seal aega minna. Sorisin kastides pisikese kujukesi kokku ja tema oli jupp aega kuhugi kadnud. Siis saabus ta minu juurde peas hirmõnnelik nägu ja käes kobakas metallist lambijalg, ilma varjuta.

“Oled sa kindel, et see töötab ka?” julgesin ma kõhelda.

“Kui ei tööta, siis ma panen ta töötama. Mul on vaja just seda jalga,” oli ta endas väga kindel. Eks tegelikult tal ju oligi lamp ju prinditava kupli jaoks veel puudu ja korraga astus ta oma idee teostusele pika sammu lähemale. Seesama lambijalg määras lõpuks kupli diameetri. Teoorias oleks ta printeri jaoks võinud veel ka suts suurem olla. Kõrgus oli plaanitud üsna maksimaalne võimalik.

Esmaspäeva õhtul saime me filamendi kätte. Masin sai peenhäälestuse ja hakkas tööle. Kõik oli täiuslik. Välispinnal ei paistnud ühtegi printimise joonekest. Printimise aeg pidi olema 2 ööpäeva ja 13 tundi, valmimisprotsent liikus aga kuidagi veidralt ruttu. Ööpäev hiljem oli see juba 92% peal, aga varjust oli valmis napp kolmandik. Asi tundus veider. Ja 100% sai täis ja masin peatus. Jäi hoidma kuumust, aeg liikus edasi, aga printer püsis paigal. Selgus, et hiiglama suur fail oli keskelt katki. Selle peale ei osanud alguses tullagi. Ega midagi. Puhastus ja uus seadistus ja alustame algusest. Ikka 2 ööpäeva + 13 tundi. Üüratu aeg, aga noh, toredad asjad võtavadki aega.

Kolmapäeva õhtuks oli umbes kolmandik valmis. Lootsime nii väga, et nüüd enam midagi ei juhtu, et elekter ei kaoks, et ei tuleks muid tõrkeid, et failiga ikka kõik korras oleks.

Ootaja aeg on pikk. Neljapäev venis. Vahepeal teed tööd, siis vaatad, kuidas printer prindib ja siis teed lõunauinaku või sööd või vahepeal käid kähku ka pakiautomaadis, sest minu või tegelikult meie jõulukingid olid lõpuks Hiinamaalt kohale jõudnud ja kui ma poleks haige olnud, siis oleks me vist ka kohe linnapeale hullama läinud. Aga selle asemel tegi Andreas ühe päevase pikutuse ja kui magamisega on nii kiire, et isegi oma kiisu silmaklappe korralikult pähe ei jõua tõmmata, siis pole midagi parata – üks teeb lõunauinakut ja teine, kellel on püha kohustus ta tund hiljem äratada, aga magavat inimest üles ei saa, teeb mõistagi sellest magajast siis pilte ja jagab maailmaga. Loogiline ju. Kiisuga maitseb uni parem. Alati.

Neljapäeva õhtuks hakkas asi juba peaaegu nagu valmis saama. Meie naeratused olid juba välja joonistunud. Väga torkida printimise ajal ei julgenud. Vaatasime eemalt ja endiselt lootsime, et sujub nüüd kenasti lõpuni kogu see protsess. Ja tadadadada reede lõunapaiku tegi masin sügava ohke, mida ta ikka teeb, kui on millegagi valmis saanud ja meie toru oli valmis!!

Töödejuhataja vaatas ja hindas kvaliteeti, libistas pindasid sõrmede all.

Esimene katse lambiga!

No tegelikult oli esimene katse minu telefoniga salaja minu laua all, sest ma tahtsin nii väga näha, kuidas see valge print ikka jäi. Andreas otsis sel hetkel köögis alles parajat pirni. Ja siis ta saabus ja katsetas.  Pühkis ja puhus mõned õrnad lahtised filamendikiud eemale ja oli silmnähtavalt tulemusega rahul.

Inimene ja tema lamp! Nüüd on meil selline kergelt reljeefne tavaline lihtne valge torukupliga laualamp. Ma alles nüüd taipasin, et lambist saab ka ilma inimeseta pilti teha, aga kui lambimeister ise on nii vaimustuses, siis olgu ta ka parem juba pildil, sest mõlemad on nii ilmatuma armsad ju.

Ja samasugune pilt sellest, kui lamp on sisse lülitatud ka. Efekti on ju vaja näha.

“Vaata nüüd sinna lambi sisse ka. kas ma paistan sealt ka?”

“Ok, aga nüüd?”

Andreas surus silmad kinni, et ere valgus teda ei pimestaks. Mind ta avaravasti sel juhul ei näinud seal lambi sees. Kui mitte just oma peas, hihii!

“Tee nüüd üks video ka!” palun Andreas ja ma katsetasin siis ka sellega. Kvaliteet on lahja ja esitlus on kodune ja kõige heledama pildi peal võtab veidi virvendama ka. Aga no lamp on aus ja igati kasutuskõlbulik. Näete?

Ehk et lubage tutvustada, ma olen nüüd siis lambikuplimeistri uhkusest õhevil abikaasa. Järgmine katse tuleb arvatavasti minu tehtud fotodega juba, sest mul on olnud nüüd aega selle asja üle veidi mõtiskleda. Või on teil ideid? Tellimusi?

Andrease 3D maailm

by

Selle hetkeni, kui meie majas ei olnud 3D printerit oli Andreasel kaks hobi – legod ja mõõgavõitlus. Nüüd tundub, et ma pean talle siia isikliku pisikeste toredate tegude/tigude rubriigi avama. Hakkasin tegelikult andma ülevaadet tema tänavalminud lambikuplist, aga jõudsin ringiga ikkagi alguse juurde ka. Kõigi meie lapselaste ja tulevaste põlvede huvides panen siis selle loo ka kirja ja lambi jutt tuleb järgmisel lehel.

Igal aastal oli Andrease jõulukingisoov selle aasta suurim legokomplekt. Pisemad, kui kõige suuremad, jäid talle kuidagi lahjaks. Meie esimese jõulupüha hommikud algasid alati sellega, et terve suure söögilaua vallutasid pakid ja klotsid ja hiljemalt paar päeva hiljem oli asi koos. Vahel võttis ta oma konstruktori uuesti lahti ja pani siis uuesti kokku. Mingil autol oli ametlikult ka mitu versiooni, kui mu mälu ei peta. Sellest oli elevust veidi kauemaks. Vahel võttis ta veel hiljemgi need kobakad kastid ette ja ehitas asju uuesti kokku. Kui palju lihtsam on võtta tükikesi otse pisikesest nummerdatud teemakotikesest kui neid suurest pajast kokku lapata. Aga noh, näib, et ka see ei ole probleem tema jaoks. Mul poleks elades sellist viitsimist ja ma olen viimased 38 aastat olnud õnnelik oma üheainsa legokomplektiga, mis koosneb ühes kosmonaut-mehikesest ja tema tillukesest sõidualusest, mille külge sai kinnitada tillukese rooliratta ja lambimasti. Tükke kokku täpselt 9: mehike, tema kiiver, hapnikuballoon, istumise alus, esirattad ja tagarattad, roolitas ja lambipost koos rohelise tulukesega . Mul on nad siiani pidulikult ja pühalikult alles.

Sellel aastal oli Andreas mõnda aega rahutu. Ju näpud sügelesid. Mõõgavõitluse trennis ta seljaopist taastudes veel väga aktiivselt käia ei saanud ja nii ta siis tellis endale Millenium Falconi. Esimest korda kaalus ta pikalt hiinaka ja originaali vahel. Vaatas läbi videod nii ühest kui teisest ja siis vaatas otsa rahakotile ja läks sel korral hiinateed. Pealegi on hiinakal 7800 tüki asemel 8500 ja rohkem tükke saigi määravaks. No rohkem tükke võrdub ju rohkem rõõmu.

Kui see 10kilone pakk kusagil septembri lõpus saabus, siis kulus pea kaks nädalat nohistamist, et see tuhandete tükkidega kobakas valmis saada.

Vahepeal oli ta sunnitud ka päristööd tegema, aga sätendavate silmadega mõte tiirles vaid tähelaeva ümber. Ma käisin andsin projektile ka oma pisikese panuse. Äkki läheb mõnes kauges galaktikas asja ette. Vihje ka – lusika leiate?

Tundub, et Andreas pole vist siiani märganud. Ma vahel käin piilun. Või siis märkas ja pidas ka tarvlikuks kraamiks. Mul tuleb tunnistada, et vahepeal lisasin ma ta tähelaeva meeskonda ka Marge Simpsoni legokuju. Ta sobis sinna pisikeste borgide (need on Vancu suured lemmikud) ja BB8 juurde nii kenasti. Ehk neil oli seal just see tädi puudu (ja minu panus tähelaeva oligi enne seda liiga tagasihoidlik). Marge nad muidugi leidsid üles mõne päeva jooksul. Hakkas teine vist rohkem silma või midagi.

Juba enne valmissaamist oli Andreas kindel, et tema tähelaev vajab ka vastavat valgustust sisse ja välja ja helisüsteemi. Ma kord pakkusin nii naljaga, et äkki tal on vaja tossu ka, et kui mingi luuk avaneb või värk-särk. Haa, see olevat hea idee. Otsustasin oma ideed edaspidi rohkem endale hoida, sest see hull võtab veel tuld ka muidu kõigest, hihii!

Oktoobri keskpaigast alates käisime Oomipoes vist sagedamini kui toidupoes, sest vaja oli miljonit pisikest jubinat. Ja arvake nüüd ära, kas tema oskas eesti keeles selgitada, mida tal vaja on ja oskasin mina teda tõlkida ja oskasid poes poisid alati vastata? Mitte alati, aga kui see vajalik jubin poes olemas oli, siis sellega ta sealt välja ka tuli. Korra käis ka mingeid asju vahetamas, sest olid kogemata valed saanud. Mida ta kindlasti selle sügisega siin Eestis õppis, oli iseseisvus. Ta suhtles julgemalt ja korraldas asju, mida muidu tegin vaid mina. Oli nii hea tunne näha teda innukalt kirega tegutsemas. Vahel kulus tal Oomipoes poolteist tundi mingeid tehnikavidinaid vaadates. Järvel Keskuse poes oli mul ka lõbusam, sest seal saab kaamerasse nägusid teha. Vahel olen ise samal ajal Humanasse või toidupoodi läinud ja siis ma seal ootan ja mõtlen, et kas ta eksis ära või röövis keegi ta ära. Ja siis selgub, et eiei, tal oli Tööriistamarketist ka midagi vaja. Või noh, eks ma teen talle liiga, kui ütlen, et ta ainult Oomipoes käis, tegeilikult käis ta ka erinevates ehituspoodides, kunstipoes ja Büroomaailmas. Neis kahes viimases on tal minuga koos ohtlik käia, sest ma ju leian ka alati midagi, mida mul vaja on. Ja lisaks poodidele käis ka postkontoris ja -kastides sest osad vidinad oli ta sunnitud tellima Saksamaalt. Aga enamasti oli midagi ikka kohe ja nüüd vaja. Ta on isegi minetanud šveitslasliku planeerimise, et mis ajal poed lahti on, sest seal pole poed teps mitte iga päev avatud ju. Eestis on ikka nii äge elada, eks 😀

Ja siis ta jootis ja katsetas, keerutas, liitis ja lahutas ning jändas oma elektroonika ja vidinatega siin ikka päevi.

Mina, kes elektrit ja kuumi ning võimalikult kuumenevaid asju pean hirmus ohtlikuks, istusin tuletekk käeulatuses temast mitte liiga kaugel. Isegi poistele lugesin sõnad peale ja näitasin kätte teiste tuletekkide asukohad. Aga Andrease töö toppas, sest mingid kinnitused ei olnud nii nagu ta soovis. Siis tuli mängu 3D printer. Ta oli mulle juba suvel mingi lingi saatnud, mis oskas midagi kõike veel ka lisaks teha. Mina, tehnikakauge, kelle jaoks rohkem kui ühe nupuga asjad on keerulised, ohtlikud ja targem on neid vältida, ei arvanud asjast midagi. Muidugi meeldivad mulle toredad asjad, aga siis, kui keegi teine neid teeb. Andreasel oli vaja 3D printerit, et oma projekt valmis teha. Ta kaalus pikalt tragi poolaka ja veidi puisema hiinaka vahel. Kaalus nii agaralt, et lõpuks nägin mina oma väga teistsuguses FB-maailmas ka igal pool 3D printereid ja printimisi.

Ja siis ta saabus ja nimbus oli ta ümber!

Me söögilaud sai printeri omaks ja seal elab ta siiani. Nende kuude jooksul on Andreas olnud heldinud ja heitunud. Alguses katsetas ta valmis asju, testis masinat. Juba esimesel õhtul saabus pisike laevuke me sadamasse ja me kõik üheskoos elasime ta sünnile kaasa. Poistele meenus kaugest lapsepõlvest nunnu Eliase multikas.

Siis oli Andreasel kindel plaan saada oma Millenium Falconi valgustuse jaoks sobivad jupid. Joonistas ja printis, joonistas veel ja printis veel ja siis ei teinud masin enam koostööd. Andreas võttis ta tükkideks ja pani uuesti kokku, asi lappas ja oli umbes. Sellest algas masina tegelik tundmaõppimine ja mina vaatasin vaid oma saja kiire toimetuse vahelt kõrvalt, et kuidas ta küll viitsib ja jaksab. Ja oskab! Ta käis esimest korda siin elamise ajal apteegis, sest printer oli haige ja sellele oli vaja puhastusvahendit. Apteegist tuli ta tagasi võidukalt õige asjaga ja see oli umbes see hetk, kui ma taipasin, et kahe aastaga on ta siin üsna kohanenud. Asi hakkas taas tööle. Edasi keskendus ta masina tuunimisele ja uute filamentide leidmisele.

Ma ootasin kannatlikult. Lisaks Andrease vidinatele oli Vanc saanud endale pisikese valge hülge ja enda tegelaskuju Dungeons and Dragonsi mängust. See oli must ja selle võtab ta mängimise ajaks alati ligi. Tan oli tellinud mingeid oma asju ja nende seas ka saanud praktilist abi kõrvaklappide parandamisel – katkine tükk sai prinditud ja asendatud ning asi sobis valatult. Sel hetkel taipasin, et daaah, selles masinast võib isegi asja saada, no et ei olegi teine vaid mänguasi. Eks ma salaja unistasin oma Kolme Õega katsetamisest ju ka. Minu esimene saak oli karuste ja torkivate jalgadega Rapuntsli pisike roheline sõber. Kunagi aeade alguses kinkis Andreas mulle sellise, aga see läks Horvaatias koos tema sõrmusega kaduma. Jalad olid karused, sest printer ei saa suvaliselt õhku midagi printida ja vajab selleks toestust, mis prinditakse samast materjalist. Hiljem tuleb see ära lõigata ja puhatada. Sedasi ootab siis mu pisike roheline sõber siiani silmade maalimist ja tema saba vajab ka veel lisapuhastust. Aga mõte sellest, et Andreas kõigist asjadest valis just selle tegelase mulle esimeseks printimiseks, oli nii-nii eriline ja armas, sest see tuletab me ühsit pisikest südamelooma meelde.

Sel ajal Andreas veel ei teadnud, et mingi teine meetod toestusena jätab puhtama tulemuse. Kuigi mulle tundub endiselt, et see tugielementide puhastamine on asjade juures üks kõige keerulisem täppisöö. Oma ägedat lülijalgadega kaheksajalga puhastades lõikas ta kogemata ühe kombitsagi tegelasel küljest sedasi. Nüüd on meil siis Nemo-lugudest tuttav seitsejalg Hank. Printerist tuli ta välja sedasi:

Puhastada ei ole vaja vaid alust vaid ka liiteid tema lülijalgade vahel. Ja puhastamise järel suudab oma muidu alguses täiesti jäikasid koibi kenasti kõigutada. Me oleme siin kindlad, et ta aitab Andreasel vahel ka mõtelda.

Tegelikult on Andreas nüüdseks küll ka mitmel korral juba katsetanud minu päris oma asju printida. Aga kõik katsed luhtusid eos või tulid välja nii nagu neid ei oodatud ehk siis luhtusid mingil peenemal viisil ka. Lootus sünnib ja siis jälle kaob, aga otsa pole ta saanud.

Kontrollimaks masina töökorda, printis Andreas endale hoopis pisikese prügikasti ja printerile mingeid lisajuppe ja katteid.

Novembris-detsembris olid printeril jõulud ja vahepeal omandas ka Tan selle imelooma kasutamise ja jälgimise oskused. Kuusetootmine algas nendest prooviks tehtud puudest:

Printer kiuksus ööd ja päevad ja Andrease iga vaba hetke täitsid videod. Muidugi printimisest! Mina magasin samal ajal tuletekk padja all ja tegin evakuatsiooniplaane oma peas. Tegelikult see kõik muidugi nii hull ja ohtlik ei olnud. Mina olen lihtsalt hirmus ettevaatlik ja kardan kohutavalt tuld ja kuumust ja mõtlen alati viis sammu ette. Nii tunneme me kõik end turvalisemalt.

Andreas ei jõudnud viimase kuuse valmimist kuidagi ära oodata, sest tal oli plaan. Vaid hetk peale viimase kuuse valmimist oli filament vahetatud rohelisest halli vastu ja sealt ta tuli – kuulus Han Solo püstol. Kuidas iganes seda blasterit eesti keeles kutsuma peaks. Relvi kardan ma ju ka. Kuigi… arvake nüüd ära, mis oli lapsena aastaid mu suurim sünnipäeva- ja jõulukingisoov? 70ndate lapsed äkki mäletavad seda läbipaistvast plastikust värviliste hammasratastega ragisevat relva? Mu mälestuses olid sellel ka mingid tuled küljes, aga võimalik, et mälu lihtsalt ilustab. Vot sellest ma unistasin, sest tuttavatel poistel oli see olemas. Aga ma olin tüdruk… mulle polnud see kohane kink. Ooooo, kuidas ma tahtsin olla poiss!! Aru ma ei saa siiani, miks minu soovides terve elu kaheldud on?! Mitte et ma tänapäeval poiss tahaks olla, aga soovid ikka ei sobitu pahatihti üldise üldise arusaamise raami. Vähe on neid, kes mu hullustega rõõmsalt kaasa julgevad tulla 😀

Igal juhul vaatasin seda Andrease relvategu teatava kõrgendatud huviga. Sel ajal, kui mina viimaseid jõulurõõmuputukaid värvisin, värvis tema oma relva. (Tuleb välja, et mul on olnud nii kiired ajad, et ma pole mitte ainumat udukogu-piltigi taibanud teha sellest plassilt helehallist relva plasttoorikust!). Alguses pritsis ta selle spreiga mustaks, nii et aknad olid magamistoas pool päeva lahti. Ja ei, väljas ei olnud suvi, oli üsna keskpärane kehv jõuludele vastav suveilm. Käepideme tükkide nahkja puiduvärvi toonimisel sain isegi mina natuke kaasa lüüa, sest sinna läks paar tilka ka minu putukavärvidest. Ja natuke oli kasu ka minu teadmistest antud värvidega, et need ei kuiva üldse selliseks nagu sa neid alguses näed. Siis tupsutas ta relva mustjat läikivat pinda erinevate metallikvärvidega – kohad, mis on rohkem kuumust saanud, said kergelt sinakama varjundi ja teised rohkem pronksivärvi punakama. Või oli tegemist kuumuse efektiga? Siis ta lihvis ja nühkis ja värvis ja kulutas siit-sealt veel, sest asi pidi välja nägema nagu vana ja paljukasutatud. Tooriku sile plastikklots seda muljet küll ei jätnud, et nii tõetruud tulemust saaks saavutada, aga pühendumisel on omad boonused.  Tulemusega jäi ta ise igati rahule ja mina olen siiani vaimustuses. Tõetruuduse huvides käis ta kusagil kalameeste poes ja ostis sinna sisse ka raskused. Kalapüüdmiseks on mingeid raskusi vaja? Jälle asi, millest ma midagi ei tea.

Nüüd ei möödu päevagi, et ta seda Han Solo truud abimeest hellalt sõrme otsas ei keerutaks. Tahate näha ka? Aga palun, siin on paar kiiret klõpsu:

Enne jõule said meil siin valmis ka põdraperekond. Need on nunnud ja ägedad, aga mul pole hetkel pilti ja küll ma näitan neid mõnel teisel korral. Andreas aga ihkas järgmisena teha midagi suuremat ja veel ägedamat. Liiga suurt muidugi ei saa, sest printer seab piirid, aga suur võib tähendada ka lihtsalt mahukat projekti. Milleks inimesele valmis klotsid, mida kokku klikkida mingis süsteemis, kui sa saad kõik selle süsteemi ka ise luua või alustuseks kasutada teiste valmisjoonistatud kavandeid. Printimisse läks ca sajast osast koosnev taas tähesõdadest tuttav lightsaber. Kui ma vaid suudaks välja mõtelda, kuidas seda eestikeelsena nimetada. Aga no teate küll seda värvilise tulega mõõka? Valgusmõõk? Kere sai ta juba hulga tükkide kokkukruttimisel valmis, aga siis tulid jõulud peale.

Esimese jõulupüha veetsime me sel aastal mu mamma ja baba juures, aga teise püha hommikul ei pannud Andreas kokku legosid. Kui mina lõpuks ärkasin, oli temal valmis saanud öö otsa printinud Foo Fightersi logo. Pildi tegin ma öösel pimedas printimise ajal:

Ehk et kui mina lõpuks ärkasin, siis ehitas tema arvutis parasjagu sellele sobivat hoidmise jalga. Siis sai 77 meenutav logo endale esimese värvikihi peale ja jäi ootama, et teda edasi tuunitaks. Jalg õnnestus ka kenasti ja Andreas oli uhke, et juba ka ise suudab asju luua nullist. Ideedest meil siin ju puudust pole, aga mina istusin ikka ja ootasin midagigi, mis aitaks minu asju ka realiseerida. Need olevat liiga keerulised. Aitäh, eksole! Seda ma tahtsingi kuulda, et tehnika keeldub minuga koostööst. 😀

Aga silmanurgast nägin, et Andreas nokkis juba mõnda aega mu Kolme Õe faili kalla nii ja naapidi. Ju siis ikka tõesti on keeruline. Võtsin seepeale faili ise ka lahti ja korjasin sealt ära nii palju üleliigseid punkte kui ma nägin. Oli see ju omal ajal üks minu esimesi katsetusi Illustratori programmis ja ma tegin mõnda asja ikka nagu päris kiviajal. Mõni tund hiljem oli punktirägastikust saanud veidi vähem rägastik, aga suurt tolku sellest polnud, sest printerile oli see ikka liiga suur amps. Võib-olla ma pole selle tegelase vastu kõige sõbralikum olnud ja peaks ka teda paitamas käima? Salaja sosistama võlusõnu? Eks ma proovin.

Uus aasta algas uue tehnika katsetamise ja medalisajuga üsna ootuspäraselt, sest printeril puhkust ei olnud. Jõudsime baba ja mamma juurest peolt (loe: kaarte mängimast) koju alles kell 8 õhtul ja sellest hetkest peale vehkisin mina oma miljonit koolitööd teha ja Andreas vehkis samal ajal printida. Ta oli pähe võtnud, et printida peab saama ka erinevate värvidega.

Nii, aga medalisadu! Vasakult paremale… järjest loe ja aina paremaks läheb!

Vasakul on ta esimene katsetus kahe erinevat värvi (vahepeal vahetatud) filamendiga ja sealt edasi tulevad järgmised tehnilised katsed. Võib vist ütelda, et selle aasta esimesed medalid on tal välja teenitud, sest seda arengulist hüpet võiks omamoodi nimetada ka kolmandale tasemele jõudmiseks ehk kui algkatsetused olid esimene tase, teine algas pisititade kuusepuude tootmisega, siis kolmas on tulnud koos programmeerimise ja filamendi värvivahetusega. Ma selle peale isegi ei taibanud tulla, et progemisest ka sellise asja puhul kasu on. See on minu jaoks üks väga tume maa ja meenutan siiani õudusega neid andmebaase, mida ma omal ajal ülikoolis pidin tegema ja kaugemale ma selle asjaga pole kunagi jõudnudki, kui too hirmus eksamitöö, brrr ja kõhukrambid! Aga Andreas võiks vabalt oma CVsse keeleoskuste alla panna, et ta räägib veel õige mitut keelt saksale, inglisele ja liipavale prantsusele ja eestile lisaks.

Ja siis tekkis minul korraga tilluke lootus…

Veel palju katseid, masinapuhastamist ja seadistamist, näpuotsaga programmeerimist ja uurimist ja veel kaitsemist ja printer hakkas tegema mingis mõttes juba koostööd ka minuga. Kui palju kordi olen ma näinud Andreast lihtsalt istumas masina kõrval ja imetlemas selle tööd. Nagu meditatsioon. Ja nüüd oli see asi ka minu jaoks saanud üsna isiklikuks. Ma hoidsin hinge üsna kinni. No kõiki neid ca 9 tundi ei hoidnud, aga käisin ikka pidevalt printimise juures vaatamas. Oluline oli, et alusplaat tuleb väga sirge, ega tõmba jälle lokkima. Ja see hetk, kui masin hakkas joonistama Lillisid, kutsusin ma Andrease ka kohale ja kuigi muidu arenevad protsessid minu jaoks liigagi aeglases tempos siin, siis see oli nii tore vaatamine. Kahju kohe, et ei taibanud filmida.

Ja siis said nad valmis. Ma isegi ei tea, mida temaga veel teha, aga näiteks vastu valgust on ta väga nunnu. Aknale riputada nagu neid klaasasju riputatakse? Kerge ja turvaline valik oleks see.

Kui ma pildi mustvalgeks keerasin, siis taipasime Andreasega, et tegelikult on meil ikkagi vaja uut valget filamenti, et mustaga koos saaks nii positiivis kui negatiivis toredaid asju sedasi teha. Ehk et korraga sai ka minust Andreas 3D maailma vaimustunud osaline.

Kuna filamendi kättesaamiseni oli meil vaja oodata terve nädalavahetus, siis arutasime, et tegelikult peaks reisile minema. Ma pole viimased poolteist aastat suurt muud teinud kui ennastunustavalt õppinud ja ehk on aeg nüüd veidi elada ka. Pariis on meil nii ammu juba kavas ja kui see maailm nüüd rahuneb, siis me läheme ka. Andreas pani seepeale Eiffeli torni printima, et unistus meelest ei läheks ja hommikuks oli meil oma torn olemas. See on ikka nii äge, et oma otstarbeks prinditavate esemete tasuta varasalv on nii suur ja vahva. Sellest salvest on pärit ka hull liikuvate käte ja kõrvadega jänes!

Ja enne, kui saabus esmaspäev ja uus valge filament, tegi ta ühe põneva katse veel…

(Jätkub täiesti lambi looga arvatavasti homme)

Jõululugu 2019 – osa 13: Kokkuvõte

by

(Eelneva osa leiad siit)

Vahetult enne jõule arvutasime Andreasega, et mis aastal me kuidas jõule oleme veetnud.

2014 oli Andreas meil Eestis külas ja mängisime hommikuni mamma ja baba juures kaarte

2015 olime jõuluõhtul Andrease vanematega Šveitsis, sest nad olid sulgemas oma restorani ja hotelli ja kolimas Ungarisse. Kohe peale jõule tegime üllatusvisiidi mu emale Eestisse, et Happy lõpuks endaga kaasa viia.

2016 olime Šveitsis ja veetsime jõuluõhtu Andrease vanematega metsas kuuma juustu süües. See oli ikka kohe eriti eriline jõuluöö!

2017 alustasime jõululaupäeva hommikul koos Andrease vanematega meie kolimist Eesti suunas ja jõulud veetsime kusagil Saksamaa lumetormise kiirtee tanklas üllatus päkapikkudega. Meil oli oma pisike kuusk isegi olemas, mille all musi teha

2018 olime taas mamma ja baba juures ja mängisime hommikuni kaarte nii jõuluööl kui vana-aastaõhtul.

Sel aastal sai meie pere jõulude märgusõnaks maailma kõige pisematele inimestele ja nende peredele jõulurõõmu viimine MTÜ Enneaegsed Lapsed lipu all.

On õnn, kui Sul on jõulude ajal võimalik olla lähedastega koos. Seda võimalust on nii oluline kasutada. Ja kui ei ole võimalik, siis hoida seda tunnet ja pilti oma südames. On nii oluline tunda end hoitu ja armastatuna.

Kui me kogu selle suure jõulumarataoni olime maha pidanud, viisime Pingu puhkama, võtsime Happy kaasa ja suundusime taas mamma ja baba juurde. Kumbki neist sai endale pihku pisikese hingelinnu. Iga detail ühe pisikese inimese elus, olgu ta siis enneaegne või mitte, on oluline ja pere kokkuhoidmisel on oluline kaal. Aitäh, et me teineteisel olemas oleme!

Hommikul istusin taas siia arvuti taha ja avasin kausta, milles oli titade selle aasta jõulukaart.

Tegin kokkuvõtte:

Kõige pisemate titade ELU ESiMESED JÕULUD on selleks aastaks tähistatud!

Aitäh, Kadiriin! Aitäh, Jane-Ly ja Kangadzungel! Tänu teile on pisikestel imedel nüüd päkapikumütsid!

Aitäh, Ethan ja Andreas, et te titadele nende elu esimesed jõulupuud võlusite!

Aitäh, tragid päkapikud üle terve Eestimaa, et te aitasite jõulurõõmul sündida! 

Nii-nii suur tänu teile kõigile!

RÕÕMSAID JÕULE MEILE KÕIGILE!

Selle loo LÕPP 🙂

Jõululugu 2019 – osa 12: Jõulumaraton – Lastehaigla

by

(Eelmise osa leiab siit)

 

22. Hinges värin. Me oleme jõudnud pisititade maailma!

23. Titamajas ootasid meid ees juba vaprad tuttavad päkapikud Reet ja Kristel lastega! Võiks ju ütelda, et me oleme veteranid, sest me laste elu alguse võitlused on ammu möödas ja pisititadest on saanud juba suured lapsed. Me oleme täna siin, sest me teame, kui oluline on siin olla.

24. Nii pisikesi riideid, mis oleks parajad ka 500grammisele titale, naljalt ei leia. Kui üldse. Või siis ehk nukuriiete seast. Aga me leidsime Jane-Ly Kangadzunglist ja imelise pehme veniva punase kanga ja Jane-Ly sõber Kadiriin tegi selle kangaga imet ja valmis said kõige nunnumad mütsikesed, millesse ei upu ka maailma kõige pisemad titad. Ja mul kisub veel ka neid ridu kirjutades silma märjaks. Ja kui me seal titamaja alumisel korrusel kohtusime, siis tegi Reet kohe neist mütsikestest pilti

Pingul on juba kogemusi, aga mina astusin elus esimest korda üles PinguTV  otseülekandes, kus rääkisin väriseval häälel ja sõlmes keelega, mida me siin haiglas täna teeme ja mida me titadele ja nende peredele jõulurõõmuks toonud oleme.

 

25. Nii, aga me siis nüüd astume tibusammul titade poole!

26. Me oleme kohal! See uks siin on omamoodi maamärk, mis meenutab mulle, miks me üldse seda kõike teeme. 12 aastat tagasi veetsin ma oma jõulud just siin nende ruutmeetrite peal. Jõulurõõmu selles õhtus ei olnud. Muret oli nii palju, et polnud jaksu ega aega märgata. Aga ma mäletan, kuidas meil jõulude paiku külas käidi ja mulle pisike inglike pihku pisteti. See on miski, mis sel hetkel ehk kohale ei jõudnud, aga mida olen aastaid hellalt ikka oma südemes kandnud. Selle inglikese väärtus on kasvanud koos mu pisikese vapra võitlejaga. See on tunne, mida nii väga soovin jagada. Ehk et… me oleme kohal!

27. Päkapikud liiguvad pisikeste jalakeste padinal õiges suunas!

28. Mul käib südames ikka veel rõõmus jõnks läbi, kui koridoris tuttavat pilti näen. Enam kui veerandi mu elatud elust on see olnud minu elu ju ka! Pingu teab seda. Tema jaoks on see olnud pea kogu ta teadlik elu. Tõenäoliselt olengi ma kogu selles teemas sees just kõige enam selle nimel, et pisikeste enneaegsete suuremad õed ja vennad oleksid paremini hoitud ja toetatud. Ja ka nüüd, jõulude ajal, küsitakse meilt ikka, kes meiega kaasas on. Kellel on suureks saanud mikrobeebi, kellel minibeebi, minul on uhkusega kaasas mu minitita vanem vend, kes sel hetkel polnud veel 3aastanegi. Tema hakkamasaamine sellega, et meie perre sündis nii palju enne oodatud aega pisike tita, on olnud samavõrd imetlusväärne kui enneaegse tita oma. Tan, Sa oled mu superkangelane! Alati! Aitäh Sulle!

29. Päkapikud piiluvad, mida need kõige pisemad inimesed seal siis nüüd teevad ja kas neil on salmid ja laulud ja tantsud kõik juba selged.

30. Selgus, et titadel on kõik vajalikud asjad selged!

Kui emmed titade juurde tagasi jõuavad, siis ootab neid ema-päeviku kõrval seesugune pisike üllatus!

Ja võib-olla ma peaksin siiski tõsisemalt mõtlema päkapikuameti peale?

31. Vahepeal teevad päkapikud piduliku rivistuse ka, et vaadata üle, kas kõik on alles. Kinnitus: kõik on alles!

32. Läbi lastehaigla majasügavuste seadsime sammud sinna, kus elavad need lapsed, kes vajavad hetkel kõige rohkem hoolt ja tähelepanu.
Pingu arvas, et ta on jõudnud hoovõturajale ja pikka lagedat koridori nähes pistis tiibu laialt lehvitades jooksu. Ta on jõuluvanalt mitu korda häbelikult uurinud, et mis tunne see küll olla võiks, kui tuul su noka ja tiibade all vuhiseb ja sul on tunne, et sa justnagu lendadkipäriselt. Ma arvan, et jõuluvana on selle koridori loonud just selleks puhuks, et pingviinide unistusi täita, sest lendamise tunde sai meie Pingu täiesti kätte! Imelised jõulud, kas pole?!

33. Kuna tänase õhtu lahutamatu osa on olnud kuidagi ka liftisõit, siis palun väga! Lastehaigla liftid on suured ja sobivad kõiksugu mõõdus lõbusatele päkapikkudele.

34. Me oleme kohal! Ootame pingviinvaikselt, et siseneda võlumaale, kus saadetakse korda kõige suuremaid imesid.

35. Meid võtsid vastu vilkad sinikuubedes pärispäkapikud, kes läbi aasta, läbi iga päeva, tunni ja hetke teevad endast oleneva, et imed saaksid juhtuda. Kiires saginas püüdsime mõned neist ruttu ka oma oluliste hetkede ja inimeste pildipurki. No on kohe ilmatuma uhke tunne!
Aitäh teile, et te olete me laste, nii suurte kui väikeste, kõrval neil hetkedel, kui seda kõige enam on vaja!

36. Sinipäkapike abiga komplekteerisime kõige pisemate ja nende perede jõulutervitused.

Ikka nii, et:

– üks paras päkamüts elu esimeste jõulude puhul

– üks päris oma kuusepuu, sest jõulud ja kuusk käivad ikka ju kokku


– üks pisike soojust ja armastust ja mõistmist täid hingelind emmele pihku

– üks pisike jõulurõõmuputukas igasse peresse, sest ta on natuke nagu võluputukas ja oskab ka kaugustest pere südames kokku tuua ja neile rõõmu krõbistada

– ja üks rõõmus tervituskaart, mis räägib loo sellest, miks me täna siin oleme

37. Poetasime jõulurõõmuputukaid veel natuke siia ja sinna ja sedasi oligi jõuluõhtu kell märkamatult tiksunud 8 ligi. Tuldud teed tagasi titamajja jõudes peatusime hetkeks. Me oleme päriselt siin ja see on üks eriline tunne!
Saadan teele parimad soovid kõigile suurtele ja pisikestele lähedal ja kaugel, kõigile peredele, kes ei saa miskipärast koos olla, kõigile neile, kes kedagi väga igatsevad, kõigile neile, kes on väga üksi või mures. Jõulud pole alati kõigi jaoks rõõmsad ja helged. Kõige olemas ongi vast lihtsalt kohalolemine.

38. Uskumatu! Me tegime seda kõike päriselt. Jõuluõhtul! Taipasin, kui näljane ma olen siis, kui garderoobitädi meile jõulurõõmuputuka vastu kommi pakkus – kell 8 õhtul hommikusöögiks üks Mesikäpa batoonike! Me oleme ägedad (ja mõned meist on väga näljased ka)! Aitäh teile kõigile!!

Armsaid ja toredaid jõule meile kõigile!

 

(Viimase osa leiad siit)

Jõululugu 2019 – osa 11: Jõulumaraton – Pelgulinn

by

(Eelmise loo leiab siit)

 

16. Kell 17:19

Vaatus nr 2 hakkab peale! Kui ITK-sse lippasime me üle hoovi, siis Pelgusse sõidame treppi. Ülesanded on päkapikel kõik selged.

17. Kell 17:41

Läbi jõuluõhtuse Tallinna sõites saadan teile kôigile jõulurõõmuputukalised jõulutervitused!

18. Kell 17:43

Sel hetkel, kui Pingu taas Pinguks sai, selgus, et Pelgulinna sünnitusmajas käib juba vilgas tegevus ja meie jõulukolleegid on just tulnud sealt, kuhu meie suundume. Muidugi tegime ka ühise pildi.

19.  Kell 17:45

Lifti mahtusime kerge pressimisega ka! Eks see uks on kitsam seal kui lift ise. Vähemalt on Pinguga hea ja pehme kitsaid kohti jagada

20. Kell 17:57

Osakonnas ei osatud meid oodata, ju jäi info pühade meeleolus toppama, aga operatiivsed õed andsid meile suuna kohe reipalt suuna kätte. Jõulutervitasime ära kõik pisititad ja kõik emmed ja peaaegu kõik issid ka. Meeleolu oli kuidagi ülev. Üks issi itsitas, et nad on nagu spaas – tita päevitab ja nemad puhkavad. Ja saime me ise kingiks pakikese Raffaello komme! Aitäh! Huuu, kuidas need mulle maitsevad!

Te tõenäoliselt ei näe, aga päevitava tita kuvöösi katusel on me pisike kuusepuu. Punane tups on tipus ka (tegelikult)!

21. Kell 17:59

Pelgulinna imelised imed on tervitatud! Rõõmu kõigi teie peredele ja sõpradele ja tragit kasvamist pisititadele!

 

(Järgmise loo leiab siit)

Jõululugu 2019 – osa 10: Jõulumaraton – ITK

by

(Eelmise osa leiad siit)

 

Jõululaupäev oli see päev, kui me läksime Tallinna haiglates viibivatele enneaegsetele titade ja nende peredele jõulurõõmu viima. Ootasime, kuni hämarduma hakkas ja jõuluöö lähemale tuli. Meie suurest maratonist andsin ma blogi FB lehel ka ülevaate ja kogun need mõtted ja pildid ja jutu sealt nüüd väikeste lisadega ka siia mälestuseks kokku.

 

JÕULULAUPÄEV

1. Kell 14:20:

Jõulupatsid on peas! Siit algab meie jõuluseiklus. Olge hoitud! Ja hoidke meile pöialt!

2. Kell 15:06

Kes elavad päkapiku taskus?

3. Kell 15:10

Stardime!!!

4. Kell 15:12

Juba paistab! (Milline luksus on elada haigla kõrval! 🙂 )

5. Kell 15:16

Missioon ITK (Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinik) algas vahva garderoobi-tädi toetusel ja juhatusel

6. Kell 15:17

Pingu kohtas liftis sõpra

7. Kell 15:18

Tadaa! Vastsündinute intensiiv!

Seal ripuvad seintel me “Maailmale nähtavamaks” pildid ja nad kinnitasid, et neile meeldivad me pildid väga. Vancu hülgekallistamise pilti mul ei õnnestunud maja pealt veel leida, aga ju ta on ka kusagil olemas.

8. Kell 16:27

Ka teisel korrusel on nähtud neid kõige pisemaid. Ühe eriti tragi neonatoloogiaõe juhendamisel otsisime nad kõik oma pesadest üles.

9. Kell 16:35

Pingu leidis koridoris tatsates jää ja jaheduse ning jäi toppama. Kui me otsima hakkasime, siis leidsime ta sedasi unistamas. Külmikud mõjuvad siin meie jõulus Pingule kuidagi eriti külgetõmbavalt.

10. Kell 16:39

Päkapikk teadis, et muudel korrustel elavad ka titad. Sõitsime siis uhkelt suure liftiga kohale. On luksus, kui ühes haiglamajas on eraldi pingviinilift! Aitäh!

11. Kell 16:45

Imeline pisike suur jõuluime! Tõeline päkapikk, õhkas Pingu heldinult neid pilte kodus uuesti vaadates. Ja mina nõustun nii väga! Ilusat kasvamist Sulle, uus tita!

12. Kell 16:53

Tavaliste inimeste liftid on neil ka olemas. Pingud mahuvad sinna tagurdades. Läks napilt, et Pingu kogemata üksi seiklema ei pääsenud.

13. Kell 16:55

Esimene kolmest haiglast jõulutervitatud! Kõige pisemad titad nähtud! Meil on ilmast hoolimata jõulutunnet nii palju, et jagub kõigile teile ka! Ja saladuskatte all võin sosistada, et kõigi titade perre kolis elama jôulurõõmuputukas. Ei ole kerge sedasi lahus olla ja muret tunda ei muidu ega ka helgel jõuluajal. Kallistades!

14. Kell 16:59

Pingu teeb pisikese pikutuse, et jõudu koguda teiseks vaatuseks.

15. Kell 17:03

Pistsime toredale garderoobi-tädile rõõmuputuka pihku, soovisime häid jõule ja astusime jõuluöösse, et kiirelt jõulurõõmu tankida ja edasi liikuda.

 

(Järgmise osa jõuab siit)

Facebook

eva@eva-herrera.com