Võõraviha ei jää Eestis märkamatuks ja sellest peab rääkima. Võib-olla on mu arusaamised jaburalt naiivsed, aga ma siiski püüan läbi küsimuste ja näidete ja lugude seda teemat veidi avada ja avardada.
Esimene peatükk. Kuidas Tan taipas
Kui me Šveitsi kolisime ja saksa keelt mitterääkiv Tan alguses suure hooga tavakooli asemel integreeruma saadeti, siis moodustus nende liitklass kirevast seltskonnast. Hoopis enam, kui see oli saksa keele intensiivõpe ja kohanemine kohalike olude ja kultuuriga, oli see tegelikult üks äärmiselt suur ja oluline peatükk tema elus, millest ta õppis midagi, mis enamus temavanustele Eesti lastele üsna kaugeks jääb. Tema ees rullus maailma köögipool lahti üsna alasti moel.
Nende klassis käis kaks poolakat, õde ja vend, kelle isa kohalikus tehases insenerina tööd oli leidnud. Seal oli pisike mustja nahaga tulesäde-tüdruk Nigeeriast, kel oli vanust üheksa aastat. Ema oli abiellunud, temaga siia kolinud, lahutanud ja siis surnud ja tüdruku edasine saatus oli väga lahtine. Tüdruk elas turvakeskuses. Oodati, et tema tädi Aafrikast siia tuleb, et ta koju (?) tagasi viia, aga millal, polnud teada. Tüdrukule meeldis Tan väga ja ta püüdis teda igal võimalusel kallistada.
Selles klassis käis üks suurem poiss Albaaniast, kelle pere elas turvakeskuses. Tundides oli poiss püsimatu, niheles, ropendas, kiusas pisemaid. Morni olemisega suur poiss Portugalist, kelle isa oli siia ehitajaks tulnud, elas meie kõrvamajas. Ta ei rääkinud, aga kippus lööma. Vahel moodustasid need kaks suuremat omavahel tiimi. Nooremad kartsid neid ja ka õpetaja tunnistas, et on nendega üsna hädas, aga näeb progressi.
Tannuga samal ajal liitus klassiga Ungarist pärit varateismeline tüdruk, kelle ema oli siia tulnud kanafarmi tööle. Vahel kippus tüdruk diivatsema ja püüdis suurematele poistele muljet avaldada. Õpetaja taipas tema tekitatud stseene õnneks läbi hammustada ja asjad lahenesid enamasti rahumeelselt kohapeal. Poole aasta pealt tulid veel kaks poissi, kaks venda. Üks suurem, teine Tannu vanune. Nemad tulid Süüriast. Kevadel lisandusid veel kaks õde Itaaliast.
Neil kõigil olid omad lood. Nende taust ja Šveitsi kolimise põhjused olid erinevad. Mitu neist olid näinud elus asju, mida lastel ja tegelikult ka suurtel mitte näha ei oleks vaja. Neil olid nende endi sisemised võitlused ja painajad. Keegi neist ei osanud alguses keelt, mõni neist olid tulnud sootuks teistsugusest kultuuriruumist. Kes teab, mida või keda olid pidanud nad maha jätma. Suurematel seisis ees koheselt ka erialaõpingute valik, mille üle siin peab 15aastane juba otsustama ja mis pingeid veelgi kasvatas. Pooled neist lastes elasid kõrvalküla pagulas- ja turvakeskuses.
Nigeeria tüdruku lugu liigutas Tannut väga. Ema surm oli midagi, millest Tan natuke nagu aru arvas saavat. See tundus reaalne võimalus, aga midagi nii hirmsat, mille peale mõtelda ei taha.
Albaania, Portugali, Itaalia ja Ungari sisserändajatest vanemate laste asi on lihtsalt kohaneda – õppida ujuma ehk õppida ära keel, võtta omaks kohalik käitumismall, käia koolis, õppida amet, minna tööle ja maksta riigile makse. KUI vanemate töökoht, elamis- ja tööluba kehtib, siis peabki kõik sedasi sujuma. Kui ei, siis tuleb edasi või tagasi minna. Kindlustunne on habras ja juured rabedad. Kuigi me ei olnud Šveitis kolinud majanduslikel põhjustel, siis oli meiegi saatus ja staatus esimesed 10 kuud väga ebaselge. Selles osas sarnanes Tannu lugu väliselt mitme oma klassikaalslase olukorraga. Meil õnnestus enda lapsi säästa suurematest paukudest ja luua olukord, kus nad said rahulikult keskenduda kooliskäimisele. Seega ei tajunud ka Tan enda olukorras suurt probleemsust ega osanud probleeme näha ka teiste enda klassikaaslaste kohanemises ja olemises. Koolis oli ju täitsa tore.
Süüriast tulnud vendade lugu oli aga midagi muud. Maailmas olid ärevad ajad. Sõda ja selle eest põgenemine olid midagi hoomamatult kauget. Miks peaks keegi ööd ja päevad jala mitu nädalat astuma? Keset talve. Kui kaks kilomeetrit poodi ja tagasi jalutada on siinse lapse jaoks liiga pikk tee, siis selline uus mõõde pani asju üsna tugevalt ümber hindama. Või reisimine ilma asjadeta. Tegelikult põgenemine. Selleks pidi olema põhjus ja see põhjus oli hirmutav. Sellest sai ka Tan, kes sel hetkel veel 10 oli, aru.
Ja siis tuli ta ühel päeval koolist koju ja teatas nördinult:
“Kui neil ei ole mitte midagi, siis kuidas neil on telefonid? Ja veel kõige uuemad iPhone mudelid?!”
See küsimus meenutas mulle kohe Eesti meedias läbi kõlanud ühe puuga löödud rämedaid nurinaid, et “kuidas on võimalik, et need sissetoodud ahvid, kes Balti Jaama juures kerjavad ja inimesi häirivad ja keda meil jõuga sisse saadetakse kannatavate pagulaste pähe, omavad kõik moodsaid telefone ja on need kindlasti saanud kingituseks meie vaese maksumaksja raha eest või meie inimeste käest varastanud.” Eksole…
Andreas võttis sõnajärje sujuvalt üle ja selgitas Tannule sõjapõgenike olukorda ja nende vajadust telefoni omada.
“Vaata, telefoni on neil vaja, et olla olemas siin ametnike ja teineteise jaoks. Nad tulid kaks kätt taskus siia keset talve, eks, mäletad? Üks asi on see, et neil pole riideid rohkem kui seljas ja potte ja panne, diivanipatju, teine asi on see, et mis neil üldse veel alles on. Koletud mälestused ja ehk ka parima sõbra pleekinud pilt rinnataskus? Nad on liiga sageli turvalisemasse kohta jõudes paljad nagu püksinööp, emotsionaalselt kokkuvarisenud ja siin võõras maailmas kõigi poolt lükata ja tõmmata. Keegi ju ei oota neid siin ega kusagil mujal, aga koju tagasi nad minna (veel) ei saa. Nad vajavad pelgupaika, kus olla. Võib-olla nad jäävadki lõpuks siia, aga nende südames elab unistus paremast homsest kuniks kodus asjad paremaks muutuvad ja nad saavad tagasi minna.
Neil pole seal ehk enam kodu ja kooli ja tänavat ja haiglat alles, aga tõenäoliselt on seal või mõnes teises maailma otsas veel inimesi, sõprus ja sugulasi, kellega püüda sidet hoida. Teadmatus on selles olukorras talumatu ja telefon on neile siin antud just seepärast, et neil oleks võimalus hoida sidet, sest ilma suhtluseta ei ole mingit turvatunnet. Selleks, et eluga edasi minna, on vaja turvatunnet. Lisaks siin olemasolemisele aitab see neil ehk olla olemas ka seal kaugel, omade jaoks. See pisike telefon on nende aken maailma. See on nende õhk ja nabanöör, mis aitab neil siin ellu jääda. Kas see just viimane mudel peab olema, aga tegelikult pole sel ju vahet, kui toetajad on nii otsustanud ja paremaks pidanud. Võimalik, et eeldusel, et see kestab kauem, kui mõni vanem mudel.”
Rohkem Tan enam ei nurisenud. Ka ei küsinud, miks temal telefoni pole. Ju ta sai sellest ise aru, et tal ei ole seda veel vaja. Eestis see arvatavasti nii lihtne ei oleks.
Aga vahel kurtis ta, kuidas osad lapsed neil tunnis “hulluks lähevad”, asju loobivad, nutavad, draamat teevad ja noh, lihtsalt võimatult käituvad. Selgitasin talle seda asja nii:
“Selline käitumine tuleb pingest ja murest, mis neid maha ei jäta. Vaata, sina oled siin meiega. Jah, võõras keskkond tundub ebaturvaline, aga koolis on teil toetavad õpetajaid ja kodus oleme sul meie. Sul on Andreas, kes on kohalik ja tunneb siinset elu-olu, oskab keelt. Sul on siin kodu, oma tuba, voli mängida, sa ei pea muretsema toidu ega riiete ega millegi muu pärast. Sinu ainus mure on vaadata, et su koolitööd on tehtud ja see polegi väga nagu mure, eks? Millal iganes sa soovid, võid sa helistada oma babale ja mammale ja suure tahtmise korral neile Eestisse lihtsalt ka külla sõita.
Pagulas- või turvakeskuses pole elu aga üldse nii lill. Nad saavad seal hakkama, aga nad elavad palju kasinamalt ja nad on pidevalt hirmu ja pinge all. Mida toob homne päev? Mis saab nende elust edasi? Kas vanemad leiavad töö? Õpivad ära keele? Kas isa lubab emal keelt õppida? Kas nad suudavad kohaneda kõige sellega? Kas neid saadetakse edasi? Tagasi? Kas nende side lähedastega püsib? Kas lähedased on ohutus kohas? Kas nad veel kunagi leiavad sõpru siin võõral maal, on osa kogukonnast, mida tasapisi hakata omaks pidama? See siin on nende jaoks vähem või rohkem ajutine peatuskoht. Nad ihkavad tagasi ja neil on raske siin end koduselt tunda. See tunne, et nad on võõrad võõral maal ei kao nii pea ja see tekitab pingeid, sest me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla osa millestki. Nad igatsevad taga paremaid aegu, oma kodu, oma nurgapoe keerusaia ja kes teab mida kõike veel. Nad on pehmelt öeldes oma pildilt välja rebitud ja suvaliselt järgmise pildi peale tõstetud.
Sellises olukorras inimese sees elab ärevus sügaval naha all. Nii sügaval, et nad sellest endale teadlikult arugi ei oska võib-olla anda. Jaksamise ja tahtmise piir kiigub depressiivselt tumedamate allaandmise ja minnalaskmise vahel. Enamusel neist on vähemal või rohkemal määral post-traumaatiline stressihäire (ma olen hoolt kandnud, et Tan teab lihtsustatult, mis see on) ja sellega tuleb arvestada.
Neil on igapäevaselt palju muresid, mida meil ei ole. Mure lähedaste pärast. Mure nende pärast, kes maha jäid või teadmata kadunud on. Mure iseenda pärast, kuidas nad hakkama saavad võõral maal, võõras keeles, võõras keskkonnas ja kultuuriruumis. Kuidas kohanevad nad ise ja nende lapsed. Mida toob homne päev? Kust leida jõud ja jaks, et üldse edasi elada? Kas sellisel elul on üldse mõtet? See kõik koos ühes supipajas on midagi, mida meie endale vaevalt ettegi oskame päriselt kujutada.
Need samad lapsed siin, eemal otsesest ohust, et keegi nende kodu sõlepõhjaks laseb ja õel-vennal nende silme all kõri läbi lõikab, elavad endiselt pingete keskel, mis on meile liigagi võõrad. See tunne, et sul on janu, aga puhast vett ei ole, on meile kauge. Näljast ja külmast ja hirmust rääkimata. Ja kuigi neil siin nüüd nälga ja külma ei ole, siis hirm on üsna kindlasti endiselt nendega. Võib-olla elavad nad iga päev vaikse vägivalla keskel? Näevad öösiti õudukaid? Keegi ei tea, mida nad ka suures pagulaslaagris nägid ja kogesid.
Võib-olla ei luba isa perel või emal toast üldse lahkuda? Võib-olla ähvardab mõni pereliige pidevalt ennast ära tappa? Võib-olla saavad nad vanemate käest kodus kõik järjest peksa, sest vanemad lihtsalt ei tule enda emotsioonidega toime ja abi ei jõua nii kiiresti nendeni? Jah, see on halb ja vale, aga see on sageli nende reaalsus, millest neid pisitasa välja püütakse aidata ja just selle pärast peame ka meie mõistvamad ja leplikumad olema, kui nad vahel koolis plahvatavad ja nii öelda hulluks lähevad. Selle jaoks ongi teil koolis ja integratsiooniklassis kogenud eripedagoogidest õpetajad, kes oskavad lapsi sellises olukorras paremini aidata ja toetada, eelkõige märgata ja neile abi otsida vajadusel. Ja teie võimalus on olla nende sõbrad ja olla nendega koos lihtsalt lapsed. Lihtsalt oma olemasolemisega ja hoolimisega saate te neile näidata, et nende elus on ka midagi muud. Midagi täiesti tavalist, midagi head, kindlat ja turvalist, mille nimel püüda leida oma tee ja rahu enda sees. Kinnitus, et elu läheb edasi. Selline koorem on kõigile raske, aga eriti keeruline on see taluda lastele, kes saavad aru, et asjad on valesti,bäevad vanemate kannatusi, aga ei saa midagi muuta. Laps tahab olla laps. Lapsel on õigus olla laps.
Tan sai aru, et see pole lihtne olukord. Hirm oli talle endale tuttav tunne. Omamoodi hariduspagulasena siia jõudes oli talle tuttav tunne kõigist püüdmistest hoolimata tunda ennast soovimatuna. Ta elas sel ajal veel liiga reaalselt oma mälestustega Eesti kooliõudustest ja tema kõige koletum hirm oli see, et me peame tagasi Eestisse minema. Vancu, kes kõike kõrvalt kuulas, sai ka aru, et inimeste veidral käitumisel on erinevaid põhjuseid. Ja mina mõtlesin endamisi terve rea inimeste peale, keda tunnen, kes sellistest asjadest kohe üldse aru ei saa. Või ei taha aru saada…
Teine peatükk: Sõna on Ühel Kõige Õigemal Eestlasel
Keegi koputas tungivalt mu kolbale ja palus jutujärge. Ta väitis, et ta on Üks Kõige Õigem Eestlane, nimetagem teda siis nii, ja tal on midagi olulist meile, eestlastele, ütelda. Olgu lisatud, et ta on selline mitte liiga erandlik nähtus ja iseäranis viimasel ajal on ta ütlemata häälekalt endale kõlapinda otsinud igal võimalikul viisil. Olgu, las ta siis ütleb, mis tal öelda on:
“Tead, meie elu on ikka täiega hukas! Kõik kohad on mingeid võõraid täis ja enam pole õhku isegi hingata. Rahulikult ei saa poodigi minna ilma, et ei kuuleks ega näeks mingeid teistsuguseid!
Kõige hullem on see, et nüüd elab meil küla servas kollases majas mingi Fatima. Nad toodi siia kaks kuud tagasi kõigi oma pampude ja tittedega. Tema mees olevat kogu aeg Tallinnas tööl, aga me arvame, et ta istub tegelikult vangis, aga see naine… Oled sa näinud kui tumedad silmad tal on? Kindlasti on tal hingel midagi eriti kurja. Saad aru, ta ei söö sealiha, ma poes kuulsin! Siga ja kartul on meil siin alati põhitoit olnud ja selline imelik pirtsutamine siia küll ei sobi. Ja see, kuidas üks naine riides käib! Päike paistab lagipähe ja temal on musta värvi halatt maani ja see kalts peas. See pole ju normaalne! Mida ta seal alla kannab? Äkki tal on relv? Kui ta tahab siin elada, siis peab ta meie kombed omaks võtma ja need jubedad riided välja vahetama ja käima ringi käed nähtaval ilma suuremate kottide ja punnis taskuteta. Pealegi on tal liiga palju lapsi, need on nagu tillukesed tatised tarakanid, jooksevad poolpaljalt ringi ja karjuvad ja aru neist muhvigi ei saa. Ma oleks ammu juba lastekaitsesse teatanud, et see pole ikka üldse ok, aga äkki nad siis tulevadki ja hakkavad neid aitama. Meie oma lapsed on näljas, aga neid untsantsakaid veel kaelale juurde vaja. Ei, ma parem ei helista. Loodan hoopis, et nad ruttttu siit minema kolivad. Käisime just Lainega eile nende akna alla sea pilte kleepimas posti peale salaja. Me kuulsime, et siga on nende jaoks räpane loom. Meie jaoks on hoopis nemad räpased loomad. Äkki peaks Üleotsa-Mati käest siga laenama ja nende ukse ette ketti panema mõneks ajaks? Tegelikult ma arvan algusest peale, et nad on mingi terroristid ja hauvad siin vaid oma plaane. Vaadake ise, ma olen teid hoiatanud. Aga noh, kes siis mind kuulab…
Vaata see kõrvalmaja Svetlana ei räägi ikka veel eesti keelt. Ta on juba 20 aastat siin elanud ja ikka ei räägi. Ma ei saa aru, miks ta Venemaale tagasi ei lähe ometi. Ta küll koob ilusaid sokke, aga ma ei taha neid osta, sest miks ma peaksin mingit sissetungijat toetama? See, kuidas venelased meid küüditasid ja või ja vorsti meie vanemate leiva pealt ära sõid, on andestamatu! Meil on omalgi siin kitsas ja keegi ei taha teda siia. Marta küll rääkis, et see Sveta pidi tegelikult eesti keelt rääkima küll, aga ei mina seda usu, ta on ju venelane. Aga need kootud sokid on ilusad, kohe kadedaks teeb, et just tema neid teha oskab.
Aga te seda olete juba kuulnud, et meie koolidirektori tütar olevat linnas mehele läinud. Saate aru! Mingile neeeegrile! Päris süsimustale kohe. Eks see plika oli tal alati üks paras lits ja tõmbas juba siin külavahel kõigiga ringi. Ju siis meie mehed sellist litsi ei tahtnud enam. Nüüd ta siis tõestas seda kogu maailmale, mida meie ammu juba teadsime. Tegelikult on see me koolidirektorile paras, ega ta ikka üks õige mees pole! Tahab siin meie kõigi lapsi kasvatada, aga näe, ei saanud ise enda litsiplikaga hakkama. Milline reklaam! Ega sellisest midagi paremat oodata polegi. Vaata veel, et ta poeg homoks ei hakka, see on ka tänapäeval nagu mingi moehaigus kohe. Siis oleks komplekt ikka puhta koos.
Muidu on meil siin päris vaikne. See meie naabri-Maie käib mulle ainult närvidele. Ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ta sõitis eile jälle Egiptusesse puhkama. Vaata, kuidas ta riides käib ja mida ta poest ostab ja kellega poe ukse ees räägib. No ja see soeng on tal imelik. Miks on vaja 80aastasel mutil oma juukseid värvida ja teeselda, et ta polegi veel hall? Me ju kõik teame, et ta on juba 30 aastat hall. Ja tal on liiga mitu kassi ja huvitav, mis raha eest ta ikkagi sedasi kogu aeg puhkamas käib? Kassid on siis kindlasti hooleta? See Maie on mingi kahtlane. Teda ei saa usaldada. Ma loodan, et politsei ta varsti paljastab, aga senikaua hoian tal ikka silma peal. Aga noh, kui väga vaja, siis näpuotsaga soola võib tema käest kartulisalati jaoks laenata küll. Sealt ukse vahelt ulatab natuke piiluma ka, saab äkki midagi teada kah. Vähemalt on ta eestlane!”
Kõige Õigema Eestlase jutust selgus, et kõik, mis pole oma, on võõras, kõik, mis on võõras on paha, kõik, mis on paha, tuleb hävitada ja minema saata ja olematuks teha. See lihtsalt ei sobi meile. Kõik võõras on hirmus ja hirmutav ja kõige kohutavam on see, et ka omad võivad meid reeta ja sõrmenipsust nakatuda nende moemaailma haiglaste trendidega.
“Kujutad sa ette, kui su oma laps su reedab ja otsustab, et tema ronib nüüd mingist kapist välja ja hakkab omasooiharaks?! Ja siis tuleb ta koju ja teatab, et tal on sõpru välismaalaste ja isegi mingite mustade ja kollaste seas, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Tahab äkki abielludagi sellisega. Mis veel?! Mis järgmiseks? Siis hoiadki hinge kinni, et taevas meid hoiaks ja ruttu hulluks kuulutatakse, et see eksinud hing veel ka arvama ei hakka, et ta võiks toetada eutanaasiat, asendsusemadust ja kooseluseaduse värki. Kuidas need mürgitatud ajudega inimesed ometi aru ei saa, et see viib ju eesti rahva totaalse väljasuremiseni?! Vaktsineerimisest me täna ei räägi.
See siin ON meie maa, meie rahva maa ja see kuulub ainult meile ja kõiksugu amoraalsused ei saa ju ometi hakata siin kanda kinnitama?! Ega mulle see ka ei meeldi, et nad meile välismaalt neid presidente kogu aeg toovad, aga eks nad seda poliitika asja teavad ise vist paremini. Sa ju võid meid reeta ja meie üle irvitada, aga mina seisan lõpuni õige eestlaste Eesti eest! Surmani! Punkt!”
Ta kohmitseb oma tumepunase palitu taskus, otsib pitsilise servaga taskurätti, et niiske nina kuivaks pühkida. Surub selle siis taskusse tagasi, sikutab mantli selga ja teatab mustast lakknahast ridiküli käevangus rinna vastu surudes otsustavalt:
“Aga olgu, ma nüüd lähen naistega kohvikusse! Täna pidi seal see, mis ta nüüd oligi… Teiv Pentton, esinema. No on kift mees! Mõtle, isegi eurolaulu võidu tõi meile üks kord koju kätte!”
Ta viskab oma hõberebaseboa endale vilunud liigutusega üle parema õla ja kaob käbedal sammul kontskingade klõbinal läbi õhtuse vihmasaju mu peast kaugele-kaugele pimedusse.
“Teiv Pentton?” küsin ma endalt veidi segadusse aetuna ja muigan siis võidukalt, “Nähh, lootust veel on! Kui Teiv Pentton, siis Teiv Pentton! Aitäh sulle!” 🙂
Kolmas peatükk. Kui habras ja haavatav see Õige Eestlase Eesti siis tegelikult ikkagi on?
Ma annan endale aru, et me asume puhtgeograafiliselt muust värvilisest maailmast kaugel eemal ja see, mida ei tunne ja millest aru ei saa, ongi võõras ja võõristav. No kahtlane, selline.
Kooli ajalootunnis olen ma õppinud ka seda, kuidas meie maast ja rahvast risti ja põiki kõiksugu sissetungijad ja võõrvallutajad üle käisid. Kui mitu aastat me omal maal nüüd õigupoolest orjad olimegi? Nõuka-aeg läheb ka arvesse? Kogu see esimese öö õiguse värk ja kõik need riivatud mõisadiilid, isehakanud ja siis veel küüditamised ja kõik need võõrad, kes meile siia eelmise sajandi keskpaigas sisse toodi ja meie vahele jõuga elama pressiti, ei murdnud meid maha. Eesmärk oli meid taltsutada ja mõjutada neile alluma, koostööd tegema ja nende sarnaseks saama, aga nad ei murdnud meid. Ideoloogiliselt olid nemad paremad, kõrgem klass, meie alamad ja rumalad, kes pidid arenema. Pealgi on kuvand Tõelisest Nõukogude Inimesest meist enamusele veel üsnagi tuttav. Onju? Ja tegelikult, need kes tulid ja need kes toodi, palju nende seas olid neid, kes oma elu kusagil mujal pidi maha jätma ja siin otsats alustama?
Ja olgugi, et neid tuli ja toodi, siis näete, me olime nii vintsked ja visad, et saame rind uhkusest kummis kiidelda, et nii ja nii mitusada aastat olime me õigusteta inimesed oma eneste maal ja meie uhkus ja kangus ei andnud mitte iial alla ja siin me siis nüüd oleme läbi saksa, taani, rootsi, vene, nõukogude ja kes teab veel millise aja. Ja selle koha peal tõmbab mu ajus keegi alati rämedalt pidurit, et KUI me saime kõige sellega hakkama siis, orjadena, õiguste ja internetita, ilma illusioonide ja lootusteta kümnete inimpõlvede justkui pimeduses elamise ja regilaulu laumisega, siis mis paneb meid arvame, et me nüüd, vabade inimestena vabal maal, selle kõige hakkama ei saa ja laseme eestlastel välja surra vaid seepärast, et keegi tahab meie juures ise elada või tuuakse meie juurde varjule ja kaitset otsima? Nagu päriselt?
Et kõik nad on nagunii ühed pätid ja kaabakad? Pätte ja kaabakaid on meil ka omade seas piisavalt, see pole mingi sissetoodud nähtus, mis meid jalust peaks niitma. Selliste tegude mõõtmise jaoks on olemas politsei ja kohtusüsteem ja vangimajad. Aga kõik need, kes ei ole midagi kriminaalset teinud, on ikkagi sissetungijad ja kriminaalne kontingent vaid seepärast, et nad näevad teistmoodi välja, räägivad teist keelt, ei söö võib-olla sealiha ja kannavad südames mõnd teist jumalat?
Ja teate, ma olen endamisi ikka mõtelnud ühe teistmoodi haakuva asja peale, et kuidas on see võimalik, et keskmise eestlase kõnepruugis on igaüks, kes kasutab suhtluskeelena vene keelt, automaatselt venelane. Pea kõik endiste liiduvabariikide rahvuste esindajad, kui nad just pole silmnähtavalt teise silmalõikega, on meil venelased, kui üks nende suhtluskeeltest on vene keel. Või mulle ainult tundub nii? Aga noh, kõigi oma “venelastega” saame me peaaegu hakkama, aga ikkagi need hirmsad uussisserändajad ja uussissetoodavad. Eriti hull on lugu nendega, kes ise nagu väga ei tahagi siia tulla, aga tuuakse ja meie siis peame neid siin kasima ja kasvatama. Miks nad ometi neid pagulasi kuhugi mujale ei võiks toppida?
Millised on meie kogemused pagulastega tegelikult? Kas me selle sõna taga inimesi ka näeme? Mitut pagulast ja väljarännanut ja sisserännanut ja kohaletoodut teie tunnete? Mitut lugu te lähedalt teate? Lahkunutest ja saabunutest? Ammusest ajast, nõukogude ajast, kaasajast?
Pagulaste mõiste on mulle tuttav nii kaugest ajast, kui ma iseennast mäletada oskan. Pagulane oli minu maailmas eestlane, kes oli ühel või teisel põhjusel varem või ka hiljem Eestist põgenema pidanud ja mõnes teises maailma nurgas endale uut kodu ja pelgupaika otsinud ning selle ka leidnud.
Ma kasvasin nende elulugude keskel, mille niidid tegid tiire ümber maakera. Ma ei teadnud lapsena midagi Siberist, sedapidi lugudest ei julgetud siis veel rääkida, aga pagulaslood olid minu igapäevareaalsus, sest mu lähedastel ei olnud üheski suunas vereliini, mis ei viinud raudse eesriide taha. Need olid sellised karmid ja ilustamata lood inimelude traagikast. Aga minu lapsepeas tundusid need ometi väga ilusad, helehelged ja romantilised lood. Need olid edulood.
Neljas peatükk. Pagulaslood, millega ma kasvasin
Kui mu eestlasest vanavanaisa kahe ilmasõja vahel endalt elu otsustas võtta, jäi vanavanaema oma pisikeste poegadega üksinda. Ta läks uuesti mehele kireva elukäiguga sakslasele. Nende koduseks suhtluskeeleks sai saksa keel ja elu läks omas taktis edasi. Veel enne, kui sõda algas, kutsus Saksamaa omasid koju. Nad läksid. Vaid kõige noorem, minu papa, jäi Eestisse. Sõja edenedes pagesid nad põgenikena Saksamaalt edasi Ameerikasse ja selle läänekaldale nad jäidki. Minu vanavanaisa oli kange mees. Saksa kangus selline, on teised ikka pidanud vajalikuks mainida. Surmatunnini ei õppinud ta inglise keelt selgeks. Miks? Sest tema oli sakslane. Suurte rahvaste uhkus? Sakslaste kogukond oli Californias suur ja tal polnudki põhjust võõra maa keele ja kommetega kohaneda. Minu papa vend, tema naine ja nende lapsed aga kohanesid. Täielikult. Nende lastest said uues ajastu pärisameeriklased. Juured murenesid ja pudenesid elus ja ajas tolmuks. (Pärismaalaste teema on julm, jah, aga kõik need sajandid on teinud ka sisserändajatest ja -tungijatest selle maa pärisinimesed).
Minu eestlasest vanavanaema õppis keele selgeks, kohanes, läks tööle ja käis jõudumööda meil Eestis külas ja saatis kõigi-unistuste-täitumise-maalt imelisi pakke. Kuigi ta oli eemal, siis läbi piltide ja lugude ja pakkide, eriti läbi punases silindrikujulises karbis olnud Sun-Maid rosinate, mille küljel oli imeilus pilt tüdrukust, oli ta alati minu jaoks olemas ja kohal mu kasvamise juures. Ta oli alati osa mu elust.
Tal oli seal kaugel Ameerikmaal väike, vaikne ja rahulik elu. Vähemalt nii ma seda lapsena tajusin. Papa ei leppinud aga kunagi, et teda kaasa ei võetud ja veel enam lõikas, et teda emale kunagi külla ei lubatud. See okas elas temaga igavesti. Ma nägin seda, tajusin ja tundsin nukrust. Papast oli mul kahju. Nii tore oleks olnud, kui ta oleks saanud vähemalt oma emale külla minna. Seda mõistsin ma juba lapsena, nüüd tundub see veel kurvem.
Kui mu vanavanaema 80ndate alguses suri, siis oli papal võimalus sõita Ameerikasse tema hauale. Pisikese plikana passisin ma sageli möödujaid aknalaual me vaikse tupiktänava lõpus. Papa tavatses Silikaadi saunas käia kohvriga. Iga nädal. Minu pisikeses peas tähendas aga kohver ikka reisimist ja kolimist. Ma olin mitu korda kohe täiesti kindel, kui papa end sauna minema asutas, et just täna ta lähebki Ameerikasse. Kohe päriselt! Raporteerisin sellest ka mammale, et papa läks nüüd Ameerikasse. Ja noh, kui juba kord minna, siis sinna ta jääbki ja hakkab meile saatma punases silindrikujulises pappkarbis maitsvaid rosinaid. See oli nii põnev ja eriline müsteerium, mille sees ma kasvasin.
***
Minu vanaema vanem õde lahkus oma perega sõja eest esialgu põhjasuunas. Soomest liiguti edasi Rootsi. Sinna nad jäid. Nad kohanesid ja elud loksusid paika. Aja jooksul said tema lapsed oma lapsed. Need lapsed on minuealised. Kui seesama minuealiste põlvkond Ameerikas Eesti jaoks üsnagi kaduma läks ja ma mäletan lapsena selgelt seda nukrat tooni, millega sellest ikka räägiti, et nad on meie ja Eesti jaoks kadunud, siis meie Rootsi-sugulased võivad olla ehk küll ühest otsast kindlasti rootslased, aga meie jaoks on nad ikkagi omad, nad on Rootsis elavad eestlased, kes tunnevad meie kultuuri ja keelt ja kelle juuretipud ikka katkematult meieni ulatuvad. Ka täna. Nad on seal, aga mingi osa neist on ka siin ja nad ei ole kadnud. Tõsi, tänapäeval sündinud laste põlvkond on paratamatult juba rohkem rootslased kui eestlased. See on elu loomulik ringkäik ja nii ongi ju hea.
***
Tegelikult jäi vähe puudu, et ka mu enda mamma oleks sõja eest minema läinud. Kohver oli koos. Viimasel hetkel läks tema tee parima sõbrannaga lahku – sõbranna läks, minu mamma jäi. Tema sõbranna abiellus taanlasega ja tema lastest said taanlased, kes pole kunagi eesti keelt rääkinud. Nende lastest said omakorda juba päristaanlased. Lapsena ma vahel ikka mängisin mõttega, et miks ometi mu mamma nii rumal oli, et minema ei läinud, sest see kõik tundus seal eemal nii romantiline ja kõik need tädid ja onud, kes meil Eestis külas käisid, olid kuidagi nii toredad, nad lõhnasid hästi, käisid riides teistmoodi ja tõid meile, lastele, alati nätsu ja kommi ja vildikaid ja kleepekaid ja see oli nii eriline ja hea. Meie elul ei olnud häda midagi, aga nende elu oli nagu muinasjutt.
***
Neid lugusid on mul veel. Päris oma perekonnastki. Ka mu isal oli sugulasi Austraalias ja Ameerikas. Keegi ei läinud niisama seiklema. Kes läks ühe, kes teise sõja eest. Keegi ei läinud kerge südamega, aga nad said hakkama. Nad said hästi hakkama. Ja ma võin kakelda igaühega, kes väidab üldistavalt, et õiged eestlased saadeti Siberisse ja ainult isamaa reeturid põgenesid välismaale varjupaika otsima. Ma olen näinud ja tundnud, kui väga elas Eesti mu lähedaste südametes, kes ise Eestis elada ei saanud. See oli nende südameasi. Nad hoidsid Eestit oma südames ja tegudes kõik need mitukümmend aastat.
Meie suguvõsas on ka hiljem nõukogude režiimi eest pagejaid. Mitte keegi neist minejatest ei läinud vaid ahnelt paremat elu otsima. Nad põgenesid hirmus või seepärast, et enam olla ei suutnud. Nad läksid, et leida turvalisem paik, kus olla ja elada iseendana. Kui maailm muutus, siis mõned neist jäid, mõned tulid tagasi, mõned ihkavad ikka veel ära, mõned tagasi.
Seda, kui hästi kedagi vastu võeti, kuidas nad kohanesid ja mis sai edasi, me teadsime. Te tahate ütelda, et maailm oli siis, 80ndatel, teine? Taluvuspiirid olid teised? Need, kes võõrad oma maal vastu võtsid ja neile enda seas koha leidsid, nad olid rumalad ega teadnud veel, kuidas see kõik aastakümnete pärast meie kõigi maailma hävitab? Või oli asi veel peenemalt vaid selles, et meie siin, eurooplased Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, isekeskis jagame nagu sarnast maailmapilti ja jumalat, aga nemad sealt idast ja lõunast pressivad meile peale ikka täiesti vale maailmapildiga ja tulevad siia meid vaid muutma ja väljasuretama?
Viies peatükk. Teistmoodi mälestused
Neile minemise lugudele on mul tasakaaluks lisada mamma meenutusi vene vägede Eestisse saabumise ajast. Nende kitsast Toompuiestee korterist sai korraga ühiskorter. Mamma koos ema ja õega suruti elama ühte tuppa, teise toa sai enda käsutusse vene rahvusest sõjaväelane koos abikaasaga. Kõik muu oli neil ühiskasutatav. Ma ei ole kunagi mamma juttudes tajunud viha ja ängi, ka hirmu mitte. Võõrad tulid ja neile tehti ruumi. Proua rullis oma tapeedi lahti, pani nööpnõeltega toa seinale, et kodusem tunduks ja kui nad lõpuks lahkusid, siis rullis ta oma tapeedi endaga jälle kaasa. Ikka, et kodusem oleks. Ta ei tulnudki siia kohanema. Ta tuli siit läbi kulgema. See oli nende tee ja seda ei saanud neile pahaks panna.
Ka mäletan ma mamma ja tema sõbranna itsitusi, et kuidas bravuuriga ei maksa võõras kohas laineid lüüa. Ehk õppetund: enne vaata ja jälgi ja uuri ja õpi ja siis alles tegutse. Või siis teegi nii nagu heaks arvad ja vahet ei ole mida muu maailm asjast arvab. Näide oli ehe – kui nõukogude väed sisse tulid, siis tõttasid ohvitseriprouad poodidesse ja seal ilusaid odava hinnaga öösärke nähes, pidasid neid ekslikult moekateks õhtukleitideks. Enne, kui nad end kohalike euroopalike trendidega kurssi jõudsid viia, läksid nad neidsamu öösärke kandes saatjate seltsis õhtul restorani. Eksole. Kohalikud itsitasid ja muigasid nii, mis hirmus.
Aga elu ja aeg muutusid ja need, kes jäid, need kohanesid ja nendega kohaneti. Vähem või rohkem, aga kohaneti. Aja jooksul õpiti teineteise erinevustega hakkama saama. Kuigi jah, “saksa ohvitseride galantsuse vastu ei saanud keegi enam iial”. See oli veendunud helge mälestus, mida need noored neiud südames kandsid ja selle teadmisega vanaks elasid. See jäi ideaaliks, aga mitte mõõdupuuks, ega seganud elamast ja olemast leplik ja mõistev vajaliku piirini ka kõigi teiste suhtes, kui nad viisakalt lugupidavalt ja käitusid.
Mu mamma ei õppinud kunagi vene keelt selgeks. Aga mulle on tunne jäänud, et tal polnud seda tegelikult kunagi lihtsalt vaja. Oma viisaka ja meeldiva olemisega suutis ta alati hädavajadusel ka käte ja jalgadega asjad selgeks saada ja see oli omajagu inspireeriv minu jaoks.
Kuues peatükk. Kui igatsus võrdub postkaardiga
Tegelikult on mul üks täiesti teise nurga alt teemat avav lugu veel. See pole küll põgenemisest, varjupaiga otsimisest ega jõuga viimisest ega sissetoomisest, aga ometi on see oluline vaatenurk, sest rahus minejaid on ka tänapäeval palju.
Kuidas tajub maailma see laps, kes paratamatult peab hakkama saama mahajäämisega, kui vanemad pikaks ajaks mujale lähevad? Jah, kaasajal on hulgaliselt näiliselt paremini siduvaid kommunikatsioonivahendeid, aga need ei tee pai ega puhu katkisele põlvele. Muust rääkimata. Ja nüüd unustage ära kaasaegsed mugavusvõimalused, sest minu loos neid polnud olemas ja paraku pole need võimalikud sageli ka kaasajal kriisikolletes.
Ma olin kümme aastat vana, kui mu isa Aafrikasse tööle saadeti. Pere, see tähendab ema ja mu pisike õde, läksid isaga kaasa. Esilagne plaan oli see, et nad lähevad kolmeks aastaks. Me teadsime, et see aeg võib venida. Kolm aastat on 10aastase jaoks hoomamatu igavik. Mina jäin mammaga Eestisse. (Sellest, miks ei tohi ühestki traumeeritud lastest pilte teha ja eriti neid neile endile näidata, peaks vist mõnes teises loos eraldi rääkima?). Oli 6. jaanuaril 1988.
Tänu sellele kogemusele tean ma liigagi hästi, mis tähendab elada aastaid väga piiratud suhtlemisvõimalustega lahus oma vanematest. Elada nende hirmude ja tunnetega, mis lapse peas ja südames endale pesa tahavad teha.
Elu Nigeerias, kohas kus polnud kunagi päris rahulikku rahumeelset elu, kus tänavatel olid alati automaatidega sõjaväelased, kus inimesi rööviti ja tapeti, nad lihtsalt kadusid jäljetult, kus autode moodi autod sõitsid tänaval vaid kinniste akende ja lukustatud ustega, sest iga nurga taga varitses oht varale ja elule. Oli väga täpselt teada, millal ja kuhu oli rohkem turvalisem minna ja kuhu kindlasti mitte. Ei, mitte ainult heleda nahavärviga inimesed ei olnud ohus, kõik, kellel midagi oli või midagi teisti tegid, olid ohus ja sellega tuli alati arvestada. Ja neil samadel aastatel kiskus elu me Nõukogude Eestis järjest ärevemaks.
Isa eemalolekuga olin ma teatud mõttes rohkem harjunud, oli ta ju terve mu varase lapsepõlve kaugsõidus olnud ja samal ajal Odessas ja Leningradis õppinud. Aga ema… Minu ainus side vanematega oli kirja teel. Post liikus nagu jumal juhatas. Vahel juhtus, et mitme nädala post saabus pikema pausi järel kaks kuud hiljem korraga, sest oli Moskvas pikalt toppama jäänud. Krt seda teab, mida nad seal nendega tegid. Igal juhul tundus see ühe lõputa ootamisena.
Ema saatis mulle kirju postkaartidel. Vahel kirjutas ta korra, vahel paar korda kuus. Kahe aasta jooksul sain temalt täpselt 35 kirikaarti.
Otsisin need albumis hoolega hoitud postkaardid eile välja. Ma olen alati teadnud, kus need olid, aga ma ei tahtnud neid kasvades enam uuesti lugeda, sest nad toitsid kurbust, vaatasin vahel vaid pilte. Iga viimase kui postkaardi pilt on mu mällu sööbinud ja need kannavad endas üht suurt ja sooja ja nukrat igatsust. Ka täna veel. See tunne on minu sees ka 30 aastat hiljem ehedalt alles. Näeh, äigangi pisaraid taas kõrale, et silm seletaks nüüd kirjutada…
Ma panin need kaardid eile kõik hoolega kronoloogiliselt ritta ja lugesin pisaraid pühkides läbi. Enamasti manitses ema mind neis, et ma ikka hoolega õpiksin, uuris tunnistuse ja mu akvaariumikalade käekäigu kohta ja palus, et ma mammat aitaksin. Vahel kirjutas sellest, kus nad puhkamas ja ujumas käisid ja saatis mõned fotod ka. Seda kirjutas ka, et mida ta meile mõne Eesti poole suunduva laevaga saata sai. Hästi lühidalt ja lihtsalt. See kiri meenutas mulle nii väga Puhhi – kui sul on õhupall, siis ei saa elu ometi kurb olla 🙂
See oli karm kogemus hoolimata sellest, et ma neil korra ka külas sain käia ja minu elul ju suurt miskit viga ei paistnud olevat. Hoolimata sellest, et kolmest aastast välislähetuses sai olude sunnil õnneks vaid kaks aastat. Just see kogemus on mul hilisemas elus aidanud ennast samastuda nende lastega, kes mööda maailma on laiali pillutatud ja vanematest eraldatud. Kõiki karme lisasid oskasin ma enda olukorrale edukalt juurde mõtelda. No mis oleks siis, kui ja siis kui ja siis kui. Ma olin kõiksugu mõtetega ise mänginud, et ennast halbadeks uudisteks ette valmistada. See on läbi ülejäänud elu mu ellujäämise programm olnud – ma pole pessimist, kuigi enamus seda kõrvalt vaadates sedasi tõlgendab, ma olen vägagi realist, kes sisimas loodab alati, et kõik sujub ja saab korda.
Kas ma veel iial näen oma vanemaid? See küsimus kisas mu sees katkematult.
Ma olin 12aastane kui ma kord õhtul unetult und oodates silmad kinni panin ja püüdsin ema nägu endale ette kujutada ja ma ei suutnud meenutada, mis nägu ta on. Tal on prillid ja kartulikoorekarva lokitud lühikesed juuksed, aga silmad? Tema hääl? Ma ei suutnud neid mitte kuidagi meenutada. Hakkasin nutma. Süüdistasin ennast, kuidas ma sain midagi nii olulist ära unustada. Mind valdas õud ja paanika, aga mammale ma seda rääkida ei julgenud. Ma ei tahtud olla koormaks. See on teine asi, mille ma sellest kogemusest ellu kaasa võtsin – soov mitte kunagi olla tüliks või koormaks. Mingi teadmine, et ma PEAN ise ja üksi hakkama saama. tegelikult ei pea, aga sellest sai liiga pikaks ajaks minu mantra.
Hiljem olen ma alati mõtelnud, et miks ma tol korral ometi mamma käest mõnd fotot ei palunud vaatamiseks või lihtsalt emast ei rääkinud. See oleks mu mälu ehk värskendanud. Ju ma olin oma ahastuses nii kinni kiilunud, et ma ei näinud lihtsalt väljapääsu. Aga mida tunnevad need lapsed, kel pole võimalustki kunagi seda olulist nägu ja häält endale enam iial meelde tuletada? Pole isegi fotosid, muust rääkimata? Kui lõikavaks sügavikuks jääb see nende jaoks edasises elus? Kui see pole lein, siis mis on lein?
Mamma on ikka rääkinud, kuidas ma öösiti läbi une tema kätt otsisin ja sellest siis kinni hoidsin. Ma magasin tema kõrval ema ja isa suures voodis. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Liiga ebaturvaline ja hirmus oli see maailm. Maailm, mis ootas minult alati head käitumist, head õppeedukust, teiste abistamist. Maailm, milles mõned äraspidiste arusamaadega inimesed leidsid, et ma peaks veel uhkegi olema oma olukorra üle – mõtleks, vanemad elavad välismaal! Ja panid pahaks, kui ma selle üle kuidagi uhke ei osanud ega tahtnud olla, et mu vanemad ei ole minuga siin või mina nendega seal. Ma vaid igatsesin nende kojunaasmist, seda et nad elaksid iga päev minu kõrval ja ootaksid mind õhtul koolist tulles kodus. Ma ei tahtnud olla eriline, ma tahtsin olla tavaline laps. Aga tavaliseks tagasi ei saanud ma enam kunagi. Selle taagaga kasvasin ma suureks.
***
Need lood on olnud minu elu ja kasvamise lahutamatu osa.
Mulle tundus, et raudse eesriide tagune välis-Eesti maailm polnud üldse nii kaugel ja see oli ometi terve maakera suurune – mõtle, meid, eestlasi, on igal pool ja see oli tore tunne. Suurusest ja laialipillutatusest hoolimata tundus see turvaline ja tore. Ja samas kodust eemale tööle saadetud vanemad olid minu jaoks kättesaamatus kauguses ja see oli nii kohutavalt kurb ja hirmutav. Igavene. See oli lõpp. Lapsepõlve lõpp. Tunne, et mind armastatakse, minust hoolitakse, läks lõplikult kaduma. Loomulikult oli sellel kõigel veel palju teravaid tahke, aga väga lihtsustatult, ma tundisin, et mind polnudki vaja.
***
Küüditamistest kuulsin esimest korda 6. klassi märtsis, kui pinginaabri ema meid vanalinna kaasa võttis, et sinna küünal viia. Seal Harju tänava vanadel müüridel oli nii palju küünlaid. Sain aru, et kellelegi on hirmsasti liiga tehtud, aga see jäi kaugeks, sest kodus sain mamma käest pahandada, et ma seal üldse käinud olin. Eks aeg oli veel väga ärev, mamma teadis liigagi hästi, mida karta. Läks veel palju aastaid, enne kui ma asja ivale pihta hakkasin saama ja kuulsin, et ka meie lähikonnast on see ja teine “ära käinud” või Siberis sündinud. See teadmine vaid laiendas minu jaoks minemiste ja viimiste traagilise valu mõistmist. Aga millal mõistmine ja valu võõravihaks pöördus?
Seitsmes peatükk. Nahavärvineedus
No olgu, olgu nende sissetoodud ja -rännanud nõukogude inimeste ja pärisvõõrastega, kuidas on. Mis iganes põhjustel nad tulnud on, parem on, kui nad meie õue peale ei roni ja mida kiiremini nad tagasi lähevad sinna, kust nad tulnud on, seda parem?
Aga mida peab tegema laps, kui ta on eestlane, aga ta nahavärv on midagi muud? Ole sa pealegi Eesti passiga heledajuukselise sinisilmse eestlasest ema laps, kui su isa on kusagilt mujalt ja pärandab sulle tumedama naha või juuksed, siis on see tempel mällu igaveseks? Ja seda sul unustada ei lasta. Ja meie oma eesti inimesed oskavad vahel olla ütlemata tigedad ja õelad ja alatud. Et mida mina sellest tean? Natuke tean…
Mu lapsepõlve sõbranna on varsti 20 aastat abielus olnud nigeerlasega. Neil on neli koorekohvi värvi nahaga maruvahvat last. (Edasine jutt ja fotod on temaga kooskõlastatud.)
Alguses proovisid nad ka Eestis elada, aga mõne aja pärast suundusid Taanimaale, kus nad kohtusid, tagasi. Enamuse ajast on nad perega elanud Eestist eemal, aga igal suvel käivad nende lapsed Eestis siinse vanaema juures suvitamas. Taanil ja Eestil on rohkem sarnasusi kui erinevusi, aga ilmselgelt on nende multikulti kogemus ja tolerantsus valgusaastate võrra meie riigi omast ees.
On nad siis kuidagi iseäranis lollid ja lahked, kes jagavad kõik enda tagant teistele ära? Kindlasti mitte. Ah, et neil on rohkem kogemusi ja nad on juba harjunud? Aga kust see meie harjumine tuleb, kui me nii tõrksalt tigetseme? Või meie lihtsalt ei pea õigeks, et mingid mustanahalised meie maanurka elama tulevad, sest geograailiselt on see juba nii määratud, et nad ei sobi siia? Aga Taanimaale sobivad? Ja eestlasest, Eesti passiga lapsed, kelle üks vanem on mitte-eestalne, pole ka õiged eestlased?
Nende pere keskmised lapsed on üsna samavanad minu poistega ja kui me veel Eestis elasime, siis olid nad pisikesest peale suviti omavahel head sõbrad ja tegid kõike koos.
Koos joosti tänaval ja turniti meie mäel ja mängiti seal kodu ja luurekat ja kulli ja džunglit
Koos mürgeldati Metsikus Läänes ja kapati lõbusa hobusega ringi
Koos sõideti paadiga mööda ohtlikku maailmamerd ning otsiti avastamata saari ja helesiniseid hülgeid me pöörases elutoas
Koos roniti õunapuude otsas ja kiiguti okstel
Koos sõideti ratasega – kambapeale oli üks ratas ja seda jagati sõbralikult 🙂
Koos tehti liivakasti serval mulle nägusid, kui ma neile erinevaid ülesandeid andsin enda emotsioonide väljendamiseks 🙂
ja koos käidi ka poest vanakooli vahvlijäätist toomas ja seda mu köögis koos teiste lastega söömas. Need olid mu Haldjaoru Laste Kodu väga vahvad ajad 🙂
Kõike seda tegid nad just nii nagu minu ja nende ema lapsepõlves 20-25 aastat varem. Selle vahega, et vahel Tan ikka mainis, et keegi ootamatult midagi imelikku neile ütles, aga see ei jäänud kauaks pidama. Lapsed olid sellest üle.
Mõned korrad juhtusin ma ka ise kogu selle kambaga poodi ja ühistransporti ja korra ka kinno. Kujutate ette, neli kuni kuus last, pikkuselt nagu oreliviled. Osadel heledad silmad ja pead ja kahel tumedad nahad ja vahvad vahused krussjuuksed. Omavahel käest kinni rõõmsalt kihav lastekamp, mis märkamatuks nagunii ei jäänud. See oli komplekt missugune, mida suuril silmil ja lahtivajunud lõugadega jõllitada… Inimesed lihtsalt unustasid end vahtima, küünarnukiga müksama, näpuga näitama ja sosistama. Liiga sageli tundsin ma õhus põlgust stiilis “appi, vaaaaata, seal on neeeegrid!” See oli pehmelt öeldes õõvastav.
Kord olime me oma jäätistega Selveri kassas. Meie järel seisis vanem eestlasest tädi. No pealtnäha igati soliidne selline. Ta pidas vajalikuks kõigi kassasabas seisnud inimeste kuuldes podiseda midagi “neist mustadest ahvidest” ja vahtis siis mulle vidukil silmadega vilks ja vilks otsa, kui mu tema poole juhtusin vaatama. Tädi jätkas. Ma muutusin vaikselt plahvatusohtlikuks. Tasusin ostude eest, vaatasin talle sirgelt otsa ja teatasin tüdinult surmtõsise näoga käsi nagu tiibasid üle kõigi kaasas olnud laste sirutades:
“Mnjaa, teate, ma paljunen valimatult kõigi ja kõigega, mis liigub ja mulle meeldib nii!”
Tädi ahmis vaid õhku. Vabandust, kui ma ta päeva ja kuvandi noorest eesti emast ära rikkusin. Poleks lapsi juures olnud, oleks asi palju karmimalt läinud. Keegi ei tule sedasi kedagi kommenteerima! Eriti veel lapsi ja laste kuuldes. Tahab, mõtelgu, aga jätku oma mõtted väga sügavle enda sisse.
On see hirm? On see taltsutamatu uudishimu? Tahaks näpuga katsuda, aga ei julge? Äkki see pruun nahk tundub katsudes kohe eriti soe? No salvestab päikesesoojust ja on palju soojem kui meie hele nahk? Või mine tea, äkki limpsates maitseb tume nahk nagu šokolaad? Või saab pruunima naha katsumisest kohe aidsi, nende lähedal seismisest kirbud ja täid ja nende väljahingatud õhust sada muud surmatõbe?
Kas nende veri on ka must? Ja äkki need juuksed on hoopis traadist? Appi, kuidas neid kammitakse ja kas nad kohe ongi nii või nad aetakse sedasi krussi või muutuvadki kõigi juuksed selliseks kuuma päikese all? No siis pole imestada, et neil ka aju asemel tühjus on?
See on siis lihtlast jälestus või hoopis mingit laadi taltsutamatu uudishimu või kadeduski, mis selliseid podisemisi põhjustab? Taeva päralt, kui see sind nii väga torgib ja sa sellega elada ei saa, siis väljenda ennast ja küsi, kas sa tohid lähemalt uurida ja äkki korraks ka katsuda! See on ka parem, kui sedasi põrnitseda, oiata ja sisiseda.
Mis paneb mõne inimese sedasi ebalugupidavalt võõrastama ja põlgusega suhtuma? Mis õigusega? Ahvid? Vargad? Orjad? Halloo, kus ja mis ajastul me elame? See on teema, mis jääbki mind ärritama. Ja siis loen ma uudistest, kuidas keegi tähtis mees julgeb mitte suruda kellegi kätt saavutustest hoolimata vaid seepärast, et tema nahavärv on vale? Seda tihkab jultunult teha inimene, kes võiks olla eeskujuks ja ta teab seda ja ta väärkasutab oma positsiooni, et demonstreerida enda väiklust?! Kahjuks kummitab mind endiselt ka ühe kolleegi jutt, kuidas tema küll narkarile, kodutulele ja mingile pigile kanüüli ei paneks, sest see on ju nii rõve ja raudselt on neil kõigil aids. Et me siis ikkagi oleme paremad, ilusamad, õigemad, puhtamad, tervemad ja mis kõik veel? Päriselt ka?
Millega me ennast õigustame? Sellega, et meid nende inimeste juurte juures koheldaks samamoodi?
Huvitava tasakaalupunktina olen ma varapubekana vanematel Aafrikas külas olles Lagose (Nigeeria) turgudel emaga koos käinud. Ma olen olnud võõras massi sees ja väga selgelt eristuv harjumuspärasest. Mu nahk oli hele, mu silmad olid heledad ja nende jaoks olid ka mu juuksed heledad. Sellel pildil oli mu pikkus veidi alla 150 sentimeetri, proportsionaalselt saate aimu, kui pikad need juuksed siis olid.
Kohtumine nii pikkade sirgete juuste ja sileda köiejämeduse patsiga, mis ulatus tagumikuni, oli sealsete inimeste jaoks midagi teisest dimensioonist. Naha- ja silmavärvist rääkimata. No umbes nagu meie jaoks Selveri sabas süsimusta nahavärviga inimesega kohtumine. Kas ma tajusin põlgust ja mossitavaid mokki?
Nende hõõguvad rõõmsad ja vaimustunud silmad ja patsutused ja mitmekaupa patsikatsumised olid alguses ehmatavad, aga ometi oli neis nii palju soojust ja lugupidamist. Ometi oleks võinud valge inimene end neil hetkedel tunda ebakindlalt ja haavatavalt, sest meie nahavärv sümboliseerib neile vaid liigkasuvõtjaid, sissetungijaid, orjakaubitseijaid ja röövleid, anastajaid – kõike muud, kui midagi positiivset. Aga ometi see nii ei olnud. Ahh, et nad ongi seal sellised rumalad ja lihtsameelsed ja vaimustuvad klaasikildudest ja kassikullast? Ime ka, et nad orjadena ei lõpetanud?
Ometi kogesin ma midagi sarnast palju aastaid hiljem suure inimesena ka Sitsiilia sisemaa kõrvalises külakeses, kus pisikesed päikeses pahkunud nägude ja kätega südid memmekesed bussipeatuses mu sisse piirasid ja minu juukseid ja õlgu paitada tahtsid ise samal ajal katkematult sädistades. Muidugi on see meile võõras ja me ise ei lähe kunagi võõrale nii lähedale, vähemalt kaine peaga, eks, AGA äkki aitab see ette kujutada veidi seda, kuidas nemad meist erinevalt end väljendavad, end turvaliselt ja hästi tunnevad? Ja kui tugev tundub meie mahavisatud pilk nende lähenedes, põlgus ja viha ja soovimatus nende jaoks siin meie jahedas ise- ja eemalolemise kultuuris? Me ei kipu omasidki kallistama, saatis siis võõraid. Võib-olla on siin veidi mõtlemiainet, et kui huvi ja uudishimu ikka nii lämmatavad on, siis äkki leiaks võimaluse näpuotsaga neid traatjuukseid katsuda? Usun, et viisakal sõbralikul küsimisel, on see täiesti korraldatav ja uudishimu saab rahuldatud ja elu läheb edasi 🙂
Ahjaa, veel üks asi. Mu vanematel oli Aafrikas elades teenija. See käis paratamatult staatusega kaasas. Tema nimi oli Sam ja ta tuli hommikul ja lahkus õhtul, koristas ja abistas muude vajalike toimetuste juures.
Ei, ta ei olnud ludritav ärahirmutatud ori, keda mu vanemad piitsaga tööle ajasid. Ta tegi tööd ja sai selle töö eest palka, jõuludeks topeltpalga, ja oli igati kohusetundlik ja hooliv noor mees. Tema tööülesanded olid väga selgelt paigas ja lugupidamine oli vastastikune. Just nii nagu see peaks ka tänapäeval endale koduabilist või koristajat palgates olema. Nahavärvist sõltumata.
Naljakalt armsad mälestused on meil temaga seoses ka, kuidas mu pisike õde teda ikka vabadel hetkedel kaarte pani endaga mängma ja kuidas ta õppis mu ema tehtud hapukapsasuppi sööma, aga meile omase söömisviisi asemel hoopis rüüpas suppi kausist kõrvale, kui praadi sõi. Keegi ei pannud talle seda pahaks, see oli tema huvitav lähenemine ja pisike näide kultuuride erinevusest ja nende segunemisest. Vigisemise asemel, et Sam tegi midagi valesti (meie silmis teistmoodi, mitte harjumuspäraselt), on ema hoopis tunustavalt välja toonud tema tugevaid külgi. 🙂
Kaheksas peatükk. Võõraviha
Kuigi enamusel meist on mitte-eestlastega ka häid kogemusi, meil on sõpru ja tuttavaid ja töökaaaslasi, siis mingil teisel hetkel leiab nii laia kõlapinda sõge viha iga viimase kui muukeelse ja -värvilise inimese suhtes? Miks ometi?
Keegi ei käsi meil oma isiklikku koduust valla lükata, jagada oma leiba ja tütart ja kõik enda juurde elama võtta. Kedagi ei topita vägisi meie koju elama. Või laieneb “meie kodu” mõiste kogu külale ja linnale?
Pidada ennast paremaks ja õigemaks vaid seepärast, et me oleme sündinud sellel maal kuidagi õigema nahavärvi ja silmalõikega, pole ju ometi õige. Need, kes tulevad ise Eestisse õppima ja/või tööle, nemad saavad ju igati ise hakkama, maksavad ära oma maksud, täidavad me riigikassat ja kui asi on kahtlane, paberid pole korras ja numbrid ei klapi, siis pole neil pikka pidu ja nad lahkuvad. Tundub ju mõistetav, häid töötajaid ja ajusid pole meil kunagi küllalt. Kahju, et omad ajud välja voolavad, aga hea, kui keegi neid suurema kärata asendada suudab ja Eestile au ja kuulsust toob.
Need, kes tulevad Eestisse läbi armastuse ja abielu, nende jaoks on see teadlik ja loodetavasti südame valik. Kui Riigi silmis on nende paberimajandus korras, siis pole kellegi teise asi nende eraelus tuhnida. Kuigi jah, leidub ka neid, kes arvavad, et Eesti pojad ja tütred peaksid ikka omade seast selle kõige kallima leidma, et vereliin puhtamaks jääks, aga armastus on selline kreeuline asi. Mis asi on puhas eesti oma vereliin? 😉
Need, kes meie juurde saadetakse, neil pole sageli paremat valikut. Enamus neist ei tule meie juurde jääma, aga kui nad kohanevad ja jäävad, siis on see nende valik ja meie asi on nende olemine teha inimlikult normaalseks ja toetavaks, kui enamat ei suuda pakkuda. Seda, et sõda ja vägivald on koledad asjad, teame me ju ometi kõik, aga kuna see meist kõik nii kaugele maha jääb, siis nagu väga ei puuduta. Las need mässavad nendega, kes nendega riigipiire jagavad. Nii teoreetiliselt, kas me oleksime sõbralikumad Läti ja Soome põgenike suhtes, kui neid tuleks hädaga kümnetes ja sadades tuhendetes? Oleksime me siis leplikumad ja lahkemad?
Aga kõik need täikraedest illegaalid, küsite? Ma tavatsen selle peale vaid muiata, et isegi selle sõna taga võib olla palju enamat peidus, kui võrdlus, et illegaal on kindlasti kurjategija. Halbade asjade kokkulangemise tõttu olen ka mina siin, Šveitsis, olnud mingi aja täiesti illegaalselt. Olin ma seepärast ohtlik riigile või selle elanikele? No kohe kurjategija, kes naksutab pikki näppe ja vaatab, kust midagi pihta saaks panna?
Selle asemel, et ajas olukord pehmeneks ja inimesed mõistaksid, et iga võõras pole oht ja vaenlane, selle asemel, et nad näeksid inimese ja tema riietumisstiili taga ka tema lugu ja mõistaksid, saaksid aru ja toetaksid, kogub miskipärast võõraviha üha enam tuure. Miks ometi? Või on see pigem hirm tundmatu ees, mida on mugavam tahtmatuse või isegi vihana väljendada?
Mulle tundub, et kõik vähegi võõrama olemisega inimesed lendavad meil Eestis liiga paljude jaoks ühte ja samasse prügikasti sildiga “inimrämps” ja sellele järgneb isetekkeline protest, MIKS meie peame neid sante ja vargaid oma raha eest kasima ja kasvatama. Endalgi vähe ja need muudkui tulevad ja paljunevad nagu prussakad ja hävitavad meie maailma? Kölni ahistajad, Rootsi pagulaskeskuse noakangelased, Balti Jaamas kilekotiga varastatud kraami müüjad on kõik ühes potis koos sõjapõgenike, liitlasvägede sõdurite, ülikooli õppejõudude ja Eestile edu ja kuulsust toova eduka firma veebiarendajatega. Lisage näiteid omal soovil, tingimuseks on vaid meile harjumatum väljanägemine või märgatav aktsent eesti keele kasutamisel.
Me paneme kõik nad ühte patta ja vihkame igaks juhuks kõiki, kes pole omad ja kõiki, kes näivad teistmoodi ja võõrad. No vahel vihkame me ka Downi sündroomiga, lühema keha, puuduva jäsemega ja kõiksugu muude silmahakkavate eripäradega inimesi. Abikoeri vihkame ka, need ronivad kaasajal ju isegi kinno. Mida on pimedal asja kinno? Mida on mustanahalisel asja Eestisse? Kas tõesti see, et nad on isemoodi, muudab meie endakindluse korraga nii hapraks ja paneb seest värisema. Ja kisama ja vastu võitlema? Aga noh, see naabri-Maie pole ka ikka üks õige eestlane, käib muudkui välismaal puhkamas ja sööb lusikaga kalamarja!
Kas selles pagulaste asjas on eestlaste jaoks mingi sügavam kadedus peidus? No et need, kes kunagi meie juurest läksid, tegelikult hülgasid meid? No nad said justkui parema elu peale, aga meie peame ikka siin pimedal külmal mägedeta märjal maal küüned pahupidi rügama ja oma kraavi kaevama? Reeturid sellised! Ja kui nad läksid, siis olgu, ongi lahedamalt ruumi käes ja no halloo, tegelikult on meil omalgi siin üsna kitsas, et mis mõttes te tahate meile siia asemele tuua mingeid võõramaa inimesi, kes ei tunne ei meie keelt ega kraavikaevamise kultuuri. Pealegi ei sobi nad meie kliimasse ja meil omalgi nii mitu suud toita ja keret katta ja häda niigi käes. Kadedus selles suhest, et miks riik omasid ei toeta ja neid prussakaid laseb meile siia voolata? Et võtad mõned, aga siis hakkab neid kribinal juurde tulema ja nad tulevad kuni päike muutub mustaks, seapidamine keelustatakse ja naisi hakatakse kividega surnuks loopima? Kas see võõraviha on tõesti nii suur ja pimestav VÕI ei ulatu igamehe urgu see sõnum, kes ja miks tulnud on?
Üks asi on tõsimeelne pühendunud integreerimine, mis on igati positiivne, aga kui meie eesmärk on teisest verest, lihast ja luust võluväel (mõne kuuga) ümbersünnitada uus eestlasi, siis see ei toimi ja see on vale, sest tingimus ei saa olla, et nad unustavad ära oma päritolu, kombed ja jumalad ja söövad õigel ajal meiega koos verivorsti ja laulavad laulukaare all hardalt meiega koos mesipuu-laulu. Oot, mis veel ühest eestlasest selle õige eestlase teebki? Viinajoomine? Ja mis siis, kui see võõras meie meestele saunalaval kuumuse talumises pähe teeb ja mõnele eesti naisele armastust avaldab? Siis on jälle imelik ja paha? Tingimus saab olla ikka see, et nad saavad meiega suhelda ja tuttavamaks meile omasega. Seepärast see hüljatud sohu ja turris külakesse elama saatmine ei sobi kohe üldse mitte. Eesmärk saab olla see, et nad õpivad ajapikku ära meie keele, käivad tööl ja saavad ise enda ja oma hoolealustega hakkama. Jäädes ikkagi iseendaks, inimeseks, kelle kodu on Eestis ja kes armastab oma kodu. No et me ju üritame? Päriselt? Mitte ei ürita neist vabaneda?
Aga miks siis ikkagi on nii, et välimus välimuseks, igati euronormidele vastav käitumine käitumiseks, aga isegi laitmatu eesti keele oskus ei päästa neid meile võõraid sageli valesse kasti toppimise eest. Nad jäävad alati võõraks, sest nad ju on võõrad? Pole või? Me lihtsalt oleme (ennast ületades) väga armulised nende suhtes, kes ise püüdlikult püüavad, aga kui neil on mõni meile mittesobiv soov või mõte või arvamus, siis on kohe kriips peal ja silt küljes – “võõras”. Ja kui nad end tõestada ja õigustada julgevad, siis on olukord veel hullem. Võõras võrdub ohtlik. Võõras võrdub paha. Aga loobime siis veel silte! Ega meil ju omade seas ei ole neid… pahasid? Või meie pahad on ikka paremad? Või on norm meie jaoks meie enda pahadest nii täis, et ükski uus ei väärigi ärakuulamist?
See, et tõeline integreerumine võtab aastaid ehk isegi inimpõlve või kaks, see tundub liiga pikk aeg? Aga mida me omalt poolt teeme, et see protsess sujuks ladusamalt? Selleks on vaja kannatlikkust ja mõistmist ja iseendana kohalolemist. Ainult läbi suhtluse ja eeskuju saame me näidata sellele võõrale, kuidas meil siin asjad käivad ja loota, et see haakub temaga. Hea saab sündida vaid lahke sõna ja toetusega ja viitsimisega. Kui me ise oleksime samas olukorras võõral maal, jõuga lahti kistud oma juuurte ja kasvukoha küljest, mida meie siis ootaksime? Vingus olemisega põlglikku sõimu, et kui te ei taha siin olla, siis miks ta Saksamaale ei lähe? See on ju palju suurem ja sinna mahub teiesuguseid rohkem?
Et olla Eestis teretulnud peab olema läbi ja lõhki eestlane ja alla selle ei tule mingit juttu? Samas mitte kõik juurte juurde tagasi pöördunud välis-eestlased ei saa enam omaks. Enamus ju ei saa. Kes mäletseb nätsu, kes vastab igale küsimusele “absoluutselt”, kes käib imelikult riides, kellel on muud meile mitteomased kombed külge hakanud. Ja noh, lõpuks jääb võõras ikka võõraks. Võõrdunuks. Või ehk isegi reeturiks? Ja mis siin veel piiride tagant tulemisest rääkida…
***
Kui me pinginaabriga 95. aastal Tartusse ülikooli läksime, siis meenutati meile pidevalt, kuidas “te olete ju Tallllinnast!” Mitte iial ei kelkinud me stiilis “me on Tallinnast ja me maksame!” Ma õppisime isegi seda päritolu küsimust vältima ja varjama. Aga ikka saime me põlgliku tähelepanu osalisteks, milles meile omistati pealinna preilide pirtsakust ja litsakust vaid seepärast, kus elasid meie vanemad. Ilmselgelt oli Tallinna-kompleks neil, mitte meil. See oli… vastik ja alatu ja vale. Kuigi me saime aastatega omamaks, siis mingi Tallinna vari jäi, aga see oli talutav. Tallinna jaoks olime me aga korraga Tartu Vaimust vaevatud, sest meile meeldis Tartus. See olevat mingi kirjeldamatu teistmoodi olemine ja boheemlaslik mõtlemine, mis Tallinnasse ei sobi ja mille meie märkamatult omaks võtsime. Ma kirjutasin tol ajal isegi mingi luuletuse, mille sisu oli, et omadele oled võõras ja võõrastele oled ka võõras. Luuletust ennast hetkel välja ei suutnud kaevata. Aga see oli teema ja see oli terav. Ja nagu näha, siis on see meeles ja sobis ka antud konteksti.
Kui omadki ei saa omavahel oldud, siis arvata võib, et meie multikulti norm on juba sajandeid üle ääre täis kõiksugu võõrvallutajate ja anastajate sisseimbumisest. Meile piisab, et me saame hakkama oma saksameelse pärandi ja venekeelse rahvahulgaga endi seas. Sellega ongi me tohutu taluvuspiir täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Ja isegi siis ajab vahel urisema, et no mis mõttes, memm elab siin aastast 1945 ja ei räägi ikka veel sõnagi eesti keelt? Ja tema lapsed ka ei räägi. Ja pool Lasnamäge ja suur osa Ida-Virumaast ka ei räägi. Nii, et EI, meie võõraste talumise norm on kuhjaga täis. Aga on sel memmel seal Lasnamäel kunagi olnud mingi motivatsioon ja tegelik vajadus õppida seda meie keelt? Rohkemat, kui see fakt, et ta lapsena siia elama tood?
***
Aga miks tegelikult ikkagi nii paljud eestlased väidavad, et nad ei salli pagulasi? Ja ma ei räägi hetkel sellest kriminogeensest kontingendi sallimisest, kes nagunii üle ilma omakasu omal moel otsib, eks. Ma räägin neist, kes meis kõige enam ärevust ja pahameelt tekitavad, neist, keda meie juurde ametlikult saadetakse ja tuuakse ja kellest me nii kähku, kui võimalik, vabaneda püüame ja tunneme veel rõõmugi, kui nad ei kohane ja omal soovil pigem Saksamaa pagulaslaagrisse lahkuvad. Siis on hea ju tänitada, et näeh, vaata kui nõmedad nad olid, meie tõime kandikul kõik ette oma maksumaksja taskust, söötsime sigadele pärleid ja nemad põlgasid ära. (Palju sellest rahast meie maksumaksjalt üldse tuleb?!) Võõras mure, eks. Ja võõras mure on alati lihtsam kui enda oma. Noh, teate, see meie kliima ei ole soojalt maalt tulnud inimeste jaoks nagunii sobiv? On see meie alaväärsus? Arvame me tõesti, et meie juures on nii pime ja kole ja külm ja paha elada, et mitte keegi ei taha meie maale ise elama tulla, sest tegelikult me ju ise ka ei taha siin elada? Kirume oma kehva suusailma ja kurdame, kuidas eestlane sööb eestlast. Mõni teine suutäis rikuks maitse puhta ära? Soomes-Rootsi kliima on märksa etem?
Miks on paljude eestlaste jaoks talumatu mõte, et teise emakeele, nahavärvi, karvkatte ja silmalõikega inimesed võiksid tõsimeeli kogu armastuse ja austusega Eestit oma päriskodumaaks pidada? Ei ole võimalik, ei saa, ei tohi, sest Eesti on ainult meie oma? Nagu liivakastisvaidlus? Kujutad sa ette süsimusta nahaga inimest rääkimas aktsenditus eesti keeles? Tundub jube imelik ja võõras, isegi vale? Kas see on õiglane ja õigustatud suhtumine?
Me ise oleme nii head ja imelised, et meie inimesi peab terve maailm avalisüli vastu võtma, koha päikese all võimaldama, aga vastupidi mitte? Siis on maailm ju paha, kui see nii ei ole. Suurest maailmast tahame me vaid saada. Saada raha ja kuulsust ja kulda ja karda, aga vastu anda… Miks peaksime meie, igavesed kannatajad, midagi kellelegi vastu andma? Me oleme nii pisikesed ja väetid ja nii palju kannatanud, meil pole omalgi midagi? Miskipärast just sedasi see eemalt tundub. Me vist ise kohe tahame, et see nii tundub ja naudime oma väeti kannataja rolli neil hetkedel?
Õigus, kohutav statistika väidab, et Eestis on nii ja nii palju alla vaesuspiiri elavaid eesti lapsi? Lapsi, kes nutavad end näljast näritud kõhuga magama, on igal pool. On ka Šveitsis, kui see võrdlus teile piisavalt tugev tundub. Rohkem, kui küsimus on rahas, on küsimus vanemate hakkamasaamises ja valikutes ja kogukonna märkamises ja toetuses. Kuigi kannatavad lapsed eksisteerivad ka Eestis, siis selle sama statistika järgi on ka minu kaks last seda numbrit omal ajal kahe võrra kõrgemal hoidnud, alusetult. See statistika ON vildakas ja liigagi subjektiivne. See ei tee päriselt kannatavate laste muret mõistagi pisemaks. Aga mida me selle heaks teha saame?
Mida me selle teadmisega ette võtame, no oma särk on ju lähemal ja midagi peab keegi ette võtma “meie” laste heaolu nimel. Riik? Tasuta koolilõuna olgu vähemalt üks soe söögikord lapsele päevas. Tore. Paraku ei ole see mingi imeline lahendus, sest keskmiseselt näljas laps jätab seal pakutava liigagi tihti puutumata, sest see söök ei ole just ülemäära maitsev ja ahvatlev. Mõtle, riik annab ja toetab ja laps põlgab ära?! Reaalsus, mis teha. Ju siis pole nälg ikka NII suur? Kui oleks, siis nad näriks majaseina küljest ju krohvi ka? Jah, raha pole, koolikokad peavad imet tegema. Teevadki, aga see pole lahendus, mis meie lapsed nii õnnelikuks teeb, et me pagulaste suhtes sõbralikumaks muutuksime. Kus me teeme sisulise vea? Ikka seal, kus alati, me ei lähene personaalselt ja asjaolusid arvesse võttes vaid tõstame kulbiga, nudime ühepikkuseks ja üldistame. Kasti topime ka, Mõnuga. Lohakalt. Meelevaldselt.
Aga riik riigiks, sellega pole me enamuse ajast ju nagunii rahul, kuigi meie ise olemegi ju see riik. Seega kes aitab? Meie ise? Mulle on selgelt silma jäänud, et meie kodanikujulgus on viimase kümnendiga jõudsalt arenenud ja me ei jäta omasid enam hätta, olgu see riiklik toetus siis milline tahes. KUI kusagil on näljast nutetud silmadega pisikesi nukitsamehi, siis on meie asi probleemile viidata ja samal ajal ka ise ordeneid ootamata kõigi tänavakasside ja hulkuvate koerte päästmise kõrval neid toetada ja aidata neil suureks kasvada, mitte vinguda, et toote meile siia neid jubedaid sõjapõgenikke ja omalgi on häda majas. Ainult kõik koos, kogu küla ja kogukonnaga saame me kindlad olla, et meie puudust kannatavatel lastel on parem ja on parem ka pagulaspere lastel, kes meie juures on sõjast ja otsesest ohust eemal, aga täis valu ja kannatusi.
Need lapsed, nii omad kui meie juurde elama saadetud teisest rahvusest lapsed, on meie tulevik väga otseses mõttes. Kui me neid hoiame ja katame ja armastame, siis anname me neile ellu kaasa midagi väga olulist. Kuuluvustunde ja teadmise, et sa pole üksi, sinust hoolitakse. Endistest liiduriikidest Eestisse saadetud ja tulnud vanemate lapsed, kes on meie kõrval kasvanud, olid ja jäid valdavalt meile alati võõraks, sest me ei võtnud neid omaks, me ei tahtnud neid ja meile sobis, kui nad ise oma asja ajasid. Suur Riik täitis oma kohustust – neil olid oma venekeelsed lasteaiad, oma koolid, oma laulukoorid, oma kultuurimajad ja spordiklubid. Neil olid oma kogukonnad ja teejoomised ja õhtused ühisjalutamised. Ja meie jaoks elasid nad üsnagi paralleeluniversumis, elavad paljuski tänase päevani. Kuigi me selle üle vingume, et nii paljud eestimaalased ikka veel eesti keelt ei räägi, siis see paralleeluniversum on olnud meile mugav. Võõras mure. Aga uute sissetoodud inimestega meil seda luksust pole. See on meie mure ja see meile ei meeldi. See on tülikas. Sest me ei viitsi ega jaksa nende lõimisega tegelikult tegeleda ja jäämegi lootma, et neil endal oidu on siit minema tõmmata? Või äkki siiski avaneks ja areneks päriselt?
Üheksas peatükk. Šveitsi näide
Šveits on oma sisserändajatega toimetulemisel hea näide. Et ei saa võrrelda võrreldamatut, sest üks on rikas ja teine vaene riik? Tegelikult saab ikka küll. Olles peaaegu samasuur kui Eesti, aga asudes veidi läbikäidavama koha peal, tahavad siia tulla paljud. Mugavuspagulased, pärispagulased, sõjapõgenikud, õnneotsijad, maailmaavastajad, seiklejad, sihiga ja sihita tulijad – tulijate taust ja põhjused on väga erinevad.
Šveitsi rahvaarv on minu ja Andrease eluaja (40 aasta) jooksul kasvanud rohkem kui kahe miljoni elaniku võrra (6,3-8,4+ miljonit) ja seda mitte massiliselt paljunevate šveitslaste arvelt. Suurte lainetena on siia voolanud parema elu ihalejatest inimesi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Portugalist, põgenejad endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Türgist, Süüriast ja mujalt.
Andreas meenutab elavalt seda, kuidas 90ndate keskel oli korraga klassis vaat et pooled mitte-šveitslased. Maakohtades oli sisserännanuid vähem, linnades rohkem. Nad on alalhoidlikud, aga tulevad nende massidega toime.
Pagulaste eest kantakse siin hoolt, neid integreeritakse usinalt, sest nad vajavad sihti ja suunda ja tuge rohkem kui keegi teine. Need, kes ise siia seiklema on tulnud, peavad ise hakkama saama, aga nende lastele tagatakse kohustuslik haridus, mis eeldab uues elukohariigis igakülgset integreerimist. Kuna mina olen nende jaoks just see seikleja, kes siia ise on tulnud oma elu elama, siis minu asi on ise ennast tõestada ja ennast nende jaoks vajalikuks teha. Mingi valemiga peab mul olemas olema kehtiv elamisluba, mul peab olema kehtiv ja regulaarselt tasutud tervisekindlustus, mu elukoht peab registrisse olema kantud, aga see, kuidas ma kohanen, õpin selgeks keele, leian töö, on minu enda asi ja vastutus. Keelekursustele pääseda pole sealjuures üldsegi lihtne ja odav lõbu.
Kui sisserändajad siin kohanevad, õpivad ära keele, leiavad töö, maksavad makse, siis ongi kõik korras. Andrease sõbrad on valdavalt sellest generatsioonist, kelle vanemad omal ajal siia kolisid. Kes Itaaliast, kes Filipiinidelt, kes Tiibetist, kes mujalt. See meievanuste põlvkond, kes pole siin isegi ehk sündinud, aga nad on kasvanud siin, peavad enda muuhulgas ka šveitslasteks ja Šveitsi enda ja oma laste kodumaaks ja on selle üle väga uhked. Kuigi nad kodus räägivad endiselt omas keeles, söövad omamoodi toite, tähistavad oma tähtpäevasid ja käivad juurte juures puhkamas, siis sinna tagasi kolida nad ei soovi. Neil ei pruugi olla erkpunast Šveitsi passi ja kodakondsust, mis tähendab, et neil puudub siin valmisõigus ja poisid ei saa siin sõjaväkke minna, aga nad on siin omad ja kodakondsuse saamine ei ole tahtmise korral ka raketiteadus.
Ainuüksi viimase kümne aastaga on Šveitsi rahvaarv tõusnud ligi miljoni inimese võrra. Ehk siis jämedalt vaat et ühe Eesti rahvaarvu jagu inimesi on nad enda hulka mahutanud vaid ühe dekaadi jooksul. Millest tuleb selline vahe meie ja šveitslaste suhtumiste vahel? Kas nad on rumalad ja pimedad ega näe ohtu oma riigile ja rahvale? Kas nad ei oska ust kinni panna? Või on asi pigem sellest, et nad näevad sisserändajaid ja meie näeme vaid sissetungijaid? On see meie ajalooline taust, mis paneb igat võõrast nägema kellegina, kes meilt midagi ära tahab võtta? Asjadel on ju ka inimlik mõõde? Või ma eksin?
Ei, ma ei taha väita, et kõik šveitslased armastavad võõraid, kes nende juurde on elama tulnud. Muidugi on see kõik omal moel nende maailma ja elu muutnud. Bürokraatia on tajutavalt asendanud inimesed ja inimlikkuse. Teinud inimesed ettevaatlikumaks oma sõnakasutuses ja arvamuste avaldamises.
Samas jällegi lihtsamaid ja vähemmakstud tööd, mida šveitslased ise teha ei taha, kui nad vähegi enamaks võimelused on, teevad sisserändajad nurisemata ära. Ja kui need tulijad teevad tööd püüdlikult ja kohusetundlikult ja saavad oma eluga hakkama, siis selle üle on kohalikel ainult hea meel. Aus tööinimene on siin hinnas olenemata nahavärvist ja jumalast, keda ta oma südames kannab või ei kanna. Heameel on neil ka selle üle, et linnapildis hakkavad üha enam silma poekesed ja eri rahvusköökide toidukohad. Ka tavapoodide kaubavalik on laienenud erinevate kultuuride eelistuste arvelt. See rikastab ja toob lähemale. Läbi suhtluse ja toidu on palju lihtsam omaks saada ja oma olla, tavatseb Andreas ikka vahel sisserändajate teemast rääkides mainida. Ma olen temaga nõus.
Muidugi on tunda ka siin teatavat nihelemist, eriti sügavamal maakohtades, kus põhiosa moodustavad sajandite vanuste juurtega need kõige õigemad kohalikud. Ega neile võõrad ei meeldi. Nad rügavad rasket tööd teha ja neile piisab sellest, et nad ammusel ajal suure itaallaste, sakslaste ja Balkanimaade sisserändajate lainetega on kohanenud. No, et nende meelest on norm ka nagu täis. Aga samas on nad nõus, et abivajajat peab aitama ja pärispagulane on abivajaja ja selles ei kahtle keegi. Kuna demokraatia on neil siin sügaval olemuse osa, siis pole nende jaoks ka liiga raske leppida arvamuste lahknemisega. Küll aga ei meeldi paljudele šveitslastele mõte, et uusasukad kodakondsuse ja sellega koos hääleõiguse saaksid liiga ruttu kui üldse. Kui meie Eestis valime vaid inimesi ja parteisid ennast esindama ja loodame nende peale, et nad meie jaoks kasulikke otsuseid vastu võtaksid, siis siin otsustavad inimesed ka päris ise oma häälega väga oluliste asjade üle. Ja vaat selles protsessis ei taha nad näha võõrast arvamust, mis võib mõnes asjas neile mittemeeldiv olla ja mõjutada otseselt ka iga üksikisiku elu.
Ma ei tea siinsest kuritegevuse tasemest ja selle muutumisest ajas kuigi palju, aga tean, et iseäranis albaanlastel on siin teatav reputatsioon, et nad on kuidagi rohkem kuritegudeks valmis. On sel ka alust, ma ei tea. On nad siis pätimad kui šveitslased või itaallased ja sakslased või serblased ja horvaadid ja teised selle kandi rahvad, kes siin oma uue elupaiga on leidnud, ka seda ma ei tea. Võta siis kinni.
Samas tuletas see mulle kohe meelde, kuidas mu Rootsis elav vanatädi Erna ikka rääkis, kui hirmus kurb ja häbi tal oli, kui mõni eestlane mõne pahandusega Rootsis hakkama sai. Kui rootslane eksis, siis kajastas meedia seda nimeliselt ja jutt seostus otseselt antud isikuga. Kui pahandust tegi eestlane, siis mainiti alati ära ka see, et seda tegi eestlane. Sel juhul ei omanud isik enam nii palju tähtsust, sest vari langes kogu rahvuskillukese peale ja see oli halb tunne. Samamoodi kipume ju ka meie üldistama ja laiendama ühe eksija tegusid tervele riigile ja rahvusele, aga see pole ju ometi õiglane.
Kümnes peatükk. Kõik algab tervitusest
Ma kasvasin Nõmmel, kus inimesed meie kodutänaval kõik üksteist rohkem või vähem tundsid ja tänase päevani tervitame me möödudes teineteist. Isegi siis, kui me ei tea, mis on inimese nimi ja milline on tema lugu, siis me teame, kus ta elab ja ta on meile rohkem või vähem oma ja tervitus või autost ka käeviibe, kuulub igal juhul meie kohtumise ja möödumise juurde. Ebaviisakas oleks mööduda tervitamata. Ka naeratus kuulub asja juurde. Kõik uued, kes meie tänavale on kolinud, on selle kombe omaks võtnud. Ja ka lähikonna lapse- ja koerajalutajad, sagedased kulgejad, saavad me tänaval sageli tervitatud. Ka nüüd, kus ma mõned aastad seal elanud ei ole ja käin vaid külas, siis seal olles tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult. Mitte igal pool ei ole see vist nii.
Meie kandi Šveitsis on viisakaks kombeks see, et inimesed ka linnatänaval teineteisest möödudes tervitavad. Ka võhivõõrad vaatavad omavahel korraks otsa ja teretavad. Vana komme, mis suuremates linnades on tasapisi hääbunud, aga siin saanud omaks ka uutele tulijatele. Harjumuspäraseid eelarvamusi ületades, ütlevad tere nii mees kui ka naine hoolimata sellest, kas sina oled mees või naine, noor või vana, must või valge ja kas su pea on kaetud või ootab sind õhtusöögi laual sealihautis või ei mingit siga.
Me elame väikelinnas, mille elanike arv on umbes 24 tuhat inimest. Ainuüksi viimase kümne aastaga on rahvaarv selles linnas seitsme tuhande inimese võrra kasvanud ja seda suures osas ka sisserännanud inimeste arvelt. Seda on linnapildis selgelt märgata. Alles hiljuti avati meil siin uus mošee. Kui tegemist pole just päris tihedalt läbikäidava linnasüdame ja suurüritusega, siis tuleb teretamine inimestel tänaval täiesti loomulikult. Teretada, tänada ja head päeva soovida on möödapääsmatu ka poes käies. Justnimelt seal meie Selveri kassas seisatad, vaatad müüjale otsa, ütled tere, vaatad otsa ja tänad, vaatad otsa ja soovid head päeva. Ma tean inimesi, kes teevad seda alati ka Eestis, aga tean rohkem neid, kes eelistavad poes käia vaikides ja kassapidaja on vaid etapp poe ja parkla vahel, kus tasuda arve ja ei midagi muud. Inimene, kes kaupa piiksutab ja tšeki ulatab polegi väga oluline vist… no selle hetkeni, kui ta kaupa ei loobi või muul moel olemist ei häiri. Päris karm, mis?
Lapsed tervitavad siin lasteaias ja koolis ja huviringis õpetajaid käepigistuse ja terega nimeliselt, õpetaja vastab samaga, nimeliselt. See käib iga õpetaja kohta, kui ainetundides õpetajad vahetuvad, siis kuulub personaalne tervitamine alati tunni alguse juurde. Samuti soovivad nad kas tunni või koolipäeva lõpus õpetajatega nimeliselt ja kätt surudes head jätkuvat päeva või õhtut. Samamoodi käib see teraapiatundidesse minnes ja külla minnes. Ka suurte jaoks. Ma ei ole vist iial kätelnud ühegi arstiga visiidi alguses ja lõpus. Siin on see elementaarne. See on loomulik, see käitumine kordub pidevalt ja kõikjal ja selle võtavad sujuvalt omaks ka uued tulijad. Jah, siin oli paar aastat tagasi suur skandaal, kus isa nõudis, et tema pojad ei peaks naisõpetajaga kätlema, aga see oli üks suur erand, mis tekitas imestust ja pahameelt, sest see oli nii väga kohalikele sisseharjunud viisakusnormide vastu. See oli sügavalt lugupidamatu ja seda võetakse isiklikult.
Andreas tundis end alguses ka Eestis külas käies veidralt enne kui taipas, et keegi ei hoidnud temast eemale paha pärast. Eestlased ei kipu eriti igapäevaselt nimeliselt kätt suruma ja tervitama ja samamoodi ka nägemist ütlema. Meile on see veidi võõras ja kuidagi ülepingutatud. Meie käesurumised jäävad rohkem tutvustamise ja õnnitlemise piiridesse ja kurb on kuulda, kui keegi avalikkuse silme all demonstratiivselt jätab kedagi õnnitlemata seepärast, et tema nahavärv kuidagi ebameeldiv on… Selliseid asju ei tohiks ju ometi juhtuda?! Tervitamine, tutvustamine, tänamine, õnnitlemine, head päeva soovimine on need lihtsad ja selged asjad, mis vajavad vaid kommete tundmaõppimist ja nendega kohanemist. Kohanes nende asjadega Andreas Eestis ja kohanesin mina siin. No ok, kolmekordse põsemusitamise jaoks pean veidi end koguma. Aga ma saan hakkama.
Meil küll pole Eestis kombeks linnatänaval mööduvaid inimesi teretada, aga “tere” asemel on ka sõbralik pilkkontakt ja naeratus juba väga suur samm edasi parema maailma poole. Seda ei ole ju palju tahta isegi meie käest? 🙂
Lõpetuseks
Andreas on servast jälginud mu siinse loo arengut ja poetas täna möödaminnes küsimuse. Miks talle tundub nii, et Belgias, Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal ei tule see multikulti asi neil eriti hästi välja, aga Inglismaal ja Šveitsis sujub nagu ladusamalt. Mida need riigid siis nii erinevalt teevad?
Ta jõudis oma arvamusega selleni, et asi ei toimi neis kohtades, kus omad peavad end uutest ja võõrastest paremaks. Iseäranis prantslastel on ka omavahel see lõhe endiselt alles – ühed on priviligeeritumad kui teised. Asi ei toimi seal, kus nad saadavad uued ja võõrad elama eest ära, endast eemal ega võta neid enda sekka elama, ei anna neile ei põhjust ega võimalust sulanduda ja ühiskonnas oma päriskoht leida. Arusaadav, kui nad on suures pundis omaette, siis neil polegi põhjust sulanduda. Ka ei toimi see, kui me tahame kõiki tulijaid elu eest muuta endasarnaseks. See kuristik meie ja nende vahel vahet tehes halvab ega lase asjadel loomulikult tasanduda ja areneda. See pole sobiv kasvupinnas uuele, et omaks kasvada.
Me nõustusime teineteisega, et peamine põhjus, miks osad inimesed ei taha võõraste tulemisega leppida on see, et nad ei taha, et miski muutuks. Nad ei taha muutusi ja nad ei talu muutusi ja eelistavad elada kujuteldavas mullis. Nii on mugav kujutada ette, et nii oli, on ja jääb. See tundub parem ja turvalisem viis tulla enda tunnetega toime, mida reaalne elu oma muutumistega põhjustab. Õnneks on see vaid rahvakild, häälekalt porisev, aga kõigest killuke.
Need, kes on ringi käinud ja näinud ja kogenud, on suurema tõenäosusega tolerantsemad ja avatumad mõistmisele, muutustele ja muutumisele. Käimine, nägemine ja kogemine on elamine ise. Mujal või Eestis, teistega või eestlastega omavahel, sel polegi vahet, kuniks nad ihkavad rahu, märkavad ja hoolivad. 🙂
***
“Oled sa kunagi mõtelnud, kui palju internet tegelikult maailma suuremaks on teinud ja samas inimesed teineteisele palju lähemale toonud?”
Poolanonüümselt netis liigeldes puutume me kokku inimestega. Nende seas on neid, kes meile meeldivad ja neid kes ei meeldi. Meie arvamus põhineb selles, mida nad teevad ja mida nad ütlevad ja arvavad, kuidas nad käituvad. Nende vanus, naha- ja silmavärv, nende orientatsioon ja toitumiseelistused, nende jumalad, nende elukoht, nende puuded ja puudused ei oma olulist tähtsust, kui meil on tore nendega jagada oma mõtteid, rõõme ja muresid, mänguvõite ja -kaotusi, pärisvõite ja -kaotusi. Sarnased sümpaatsed teemad liidavad ja kannavad edasi. Ja see loeb. See loob.
Meie lapsed kasvavad selles uuemas maailmas üles. Nad kasvavad üles meie võitluste ja õigluse otsingute keskel ja võtavad selle endaga mingil viisil kaasa – täna kättesaamatuna tundunud asi võib olla kümne aasta pärast vägagi loomulik elamise osa ja mõnel asjal on määratud lihtsalt minna ja hääbuda. Mitte liiga kaugel on see aeg, kus need tänased lapsed hakkavad oma ja meie elude üle otsustama ja need küsimused, mille üle me hetkel veel veri ninast väljas võitleme, kisame ja kakleme saavad nende kätes teoks tehtud, sest me elame murrangulisel ajastul ja tolrantsus sirutab kinnijäänute kiuste oma pead. See võib olla mõneti hirmutav, aga see on hea tunne.
Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, vajadusi, soove, tahtmisi ja eesmärke. Austus ja heasoovlikkus on need, mis meid kõigist erinevustest hoolimata ühendavad ja koos hoiavad ja olemise paremaks teevad. Ja seda olen ma püüdnud ka oma lastele kodust ellu kaasa pakkida.
Ma usun paremasse homsesse ja sellesse, et ainsad piirid siin maailmas asuvad meie peades – nad seisavad meie tahtmise, suhtlemisoskuse ja keeleoskuste taga.
