Andrease jõuluküpsised

Mulle tundub, et enamus eestlaste jaoks kuuluvad jõulude juurde piparkoogid. Šveitslaste jaoks kuuluvad jõulude juurde jõuluküpsised. Mingeid piparkoogilaadseid asju leiab seal ka, aga pean tunnistama, et kõige piparkoogisarnasemad olid Šveitsis IKEA piparkoogid, millest šveitslased üsna tuimalt mööda käivad ning mis ei ole minu jaoks väga piparkoogid ja kindlasti pole need Šveitsi moodi küpsised. Kui need IKEA piparkoogid vähemalt käravad süüa, siis nende tainas on ikkagi väkk. Seevastu ei jõua me Eesti piparkoogitainas siin majas isegi koogiks saada vaid saab enne juba söödud. Nii on see alati olnud, iseseisva elu aegade algusest.

Kuigi Andreasele meeldivad ka meie piparkoogid, tainas pole tema maitse, ta ikka usub küpsetatud kooki, siis igatses ta sel aastal nii väga lapsepõlvest tuttavaid jõuluküpsiseid. Guetzli ehk jõuluküpsis on midagi pisikest ja head. Guet (saksa keeles gut) on hea ja -li märgib šveitslastel midagi pisikest nagu meie -ke, näiteks piparkoogike. Guetzli ei ole aga piparkook. Neid on kohe täitsa mitut erinevat sorti ja nende juured on keskaegsetes kloostrites, kus jõulude ajal tehti peenemast toorainest küpsetisi ja kust see traditsioon ka rahva sekka imbus. Teise loo kohaselt on nad pärit juba antiikajast ja olid olulised pühitsemaks suveaja muutumist talveajaks. Kui isegi kloostritest rahva sekka jõudmine ei olnud guetzlite päris algus, siis kindlasti oli see oluline vaheetapp ning arvata võib, et need pole vaid šveitslaste teema vaid sarnaseid küpsiseid tehti ja tehakse ka Austrias, Saksamaal ehk Prantsusmaalgi. Kindel on aga see, et jõuluküpsised olid laual nii Andrease vanematel kui nende vanematel ja tõenäoliselt ka palju-palju varasematel põlvkondadel aastasadu tagasi. Ja nüüd siis siin, sünnimaast kaugel olles, tuli Andreasel korraga peale suur jõuluküpsise isu.

Selge oli see, et Andreas vajas jõuluküpsiseid. Aga milliseid? Neid on mitut sorti! On kaneelitähekesed ja on šokolaadisüdamed ja kookoseküpsised ja aniisiga ja heledad sidruniküpsised mandlilaastudega mida kutsutakse mailänderliteks ehk milaanolaste küpsisteks. Mailänderlid on neist kõige nooremad ja esimesed märgid neist ulatuvad 300 aasta taha, seejuures pole Milano päritolu üldse kindel. Huvitav, kui kaua meil piparkooke on siin tehtud ja söödud?

Andreasel oli vaja korraga muidugi tervet valikut küpsiseid. Ainult aniisi omad ta välistas, sest need talle ei meeldi. Need olevat ta ema lemmikud. Kuigi mulle oli ta valmis neid tegema, kui need mulle meeldiksid, aga ma ei suuda isegi meenutada, kas ma neid kunagi saanud olen. Sidruni omasid olen ja kaneelikaid ka. Arvasin, et ta nimekiri on juba nii pikk, et ju me esimese hooga saame selle piiratud (hahaa!) valikuga ka hakkama.

Šveitsis oli lihtne, suuremates kohalikes poekettides olid jõulude paiku kohe suured eraldi letid erinevate küpsiste tainapakkidega. Ma sel hetkel ei teadnud asjast veel midagi. Eksperimenteerisin nendega lihtsalt niisama, pähklite ja värkidega. Šveitsis elades ei olnud need küpsised ka Andrease jaoks kuidagi olulised, aga see igatsus, mis temas sel aastal tekkis viis asjad nii kaugele, et ühel hetkel oli me söögilaud ta emalt saadud retsepte täis ja eesmärk oli leida poest mandlijahu ja pisikesed piparkoogivormid – süda ja täht.

Oletasin, et kui kohalikus supermarketis pole, siis Selveris ehk ikka on. Ma pole mandlijahu kunagi varem vajanud. Ma isegi ei teadnud et sellest peale makroonide üldse midagi tehakse ja kuigi makroonid on mu lemmikud, siis ennast neid tegemas ma pole ettegi kujutanud.

Küpsisevormide osas oli Andreas iseäranis nõudlik. Ma arvasin, et me saame need kujundid ju ka niisama tehtud. Kasvõi fooliumist voltida või teha midagi muud või lõikuda käsitsi. No et vahet ju väga pole, saab ka väikese klaasiga neid vormi pressida. Aga Andreasel oli vaja vorme ja tavapärasest piparkoogi omast pisemat tähekest kaneeliküpsise jaoks ja südant šokolaadiküpsise tarvis. Mul lapsena oli mingi lastekomplekt, just talle sobivas suuruses ja kujunditega, aga kes teab, kus see veel asub tänapäeval, ju ema keldris. Õnneks leidsime me Selverist kõik vajalikud asjad üles.

Kui meil Hope´iga kõik kehvasti läks, siis pakkus Urve, et võib vaadata me tähekaarti. See on vist ammu selge ja teada, et ma olen ütlemata skeptiline kuni sügavalt uskmatu kõigi selliste asjade suhtes, mida teadus kaaluda ja mõõta ei saa. Samas on mul ülikooliajast üks lõbus ja tore kogemus nõia juures käimisest ja teadmine ka sellest, kuidas kõikvõimalikud soolapuhujad oma kivide, kristallide, õlide, terade, sulgede, mandalate, MMSi ja krt teab veel millega pragudest välja purskavad just siis, kui sa kõige enam haavatav oled ja lootus on korraga täiesti otsas. See on täiesti eraldi teema, aga Urve juurde olin ma valmis minema. Ettevaatlikult, aga avatult. Andreas, kes on neis asjus veel sada korda skeptilisem, pööritas silmi ja lubas ukse taga oodata, et juhul kui ma tunnen, et pean põgenema, siis ta saab mind kohe päästa. Kuna mul puudus vajadus põgeneda, siis saatsin ta ikkagi koju ja alles viis tundi hiljem sai ta mulle vastu sõita.

Mul oli armas ja tore õhtu kõige sellega, mis tähtedes kirjas on. Ja isegi, kui see mitte midagi ei tähenda, siis positiivse laengu sain ma ikkagi. Samal ajal oli Andreas kodus koos Vancuga teinud valmis pea kõik oma küpsiste tainad. Alguses siples ta motivatsioonipuuduses, siis aga tuli Vanc ülevalt alla ja arvas, et hakkame aga peale, näita, mida teha vaja on. See võib siin jutus kõlada täiesti tavalise normaalse eluna, aga uskuge, see on meie jaoks midagi erakordset, et Vanc on ise valmis ja nõus milleski toiduga seotus kaasa lööma ja et ta üldse huvi tunneb. Ta on see, kes muidu ikka minema libiseb kuidagi märkamatult. Ja nii vahustas ta elus esimest korda munavalgeid ja oli Andreasele täie eest abiks. ❤

Me jõudsime koju tagasi peale südaööd. Poisid läksid magama. Mul valutas pea. Võtsin rohu sisse ja keerasin end diivanile pikali. Andreas arvas, et küpsised ei kannata hommikuni ja need lihtsalt tuleb nüüd ja kohe kõik valmis teha. Vähe teadsin ma sel hetkel sellest, kui pikk see protsess tegelikult on. Eriti, kui oled plaaninud avada oma küpsiseäri ja teha mitut sorti küpsiseid korraga. Mul oli nii tuliselt kahju, et mu pea nii hullult valutas, et minust asja polnud, aga nii palju ma suutsin, et ma üles korrusele voodisse teki ja padja alla peitu ei läinud ja püsisin lähedal.

Andreas arvas, et ta saab ise hakkama, kui ma vähemalt moraalseks toeks olen. Ma siis püüdsin olla. Vahepeal tegin seda magusalt nohisedes ja norsates, aga ma olin kohal. Kell oli kolm ja kopikad hommikul, kui avasin silmad Andrease kolistamise peale. Ta oli kaneelitähekeste peale kuri ja kolkis tainast rulliga. Ma olen see, kes usub nii väga, et ühegi toidu peale ja üldse enda loodu peale ei tohi kuri olla, sest siis läheb see kurjus ja valu selle loodu sisse ja hakkab elama oma elu. Ja seda ei ole vaja. Ja no mõtle, küpsis, mida sa oled kolkinud ja millega sa oled kurjustanud, mis sellest vaesest küpsisest sedasi saab ja alles jääb! Küpsist tuleb paitada ja patsutada ja temaga tuleb rääkida ja tema sisse häid soove panna. Andreas ütles, et tema ei tea kuidas see veel käima peaks, kui see loll tainas õigesti koos ei püsi ja iga küpsis tuleb eri paksusega ja üldse on kõik nii valesti.

Pakkusin, et äkki on targem hetkel magama minna ja proovime hommikul koos jätkata, äkki on siis parem, aga ta jäi endale kindlaks, et vormis küpsised peavad pannile vähemalt jõudma ja kuni nad siis seal mõne tunni kuivavad (asi, millest ma kunagi varem kuulnudki pole, et toores asi peab enne õhu käes kuivama kui seda ahju saab panna), vaat siis võib ka tema veidi magada vahepeal. No olgu siis.

Mu pea lõhkus endiselt valutada, aga pikali diivanil olles jutustasin ma Andreasele loo sellest, kuidas papa-karu ühel pimedal talveööl, kui õues oli krõbekülm, taevas oli põhjatult tumesinine ja maad kattis valge lumi, soojas toas küpsiseid vormis nagu suurt armastust ja kuidas tukkuv mamma-karu magusa küpsiselõhna peale üles ärkas, vaatas suure armastusega oma papa-karu ja siis maitses ta üht küpsist ja sellest süttis taevas täheke. Ja nii iga söödud küpsisega, sest need olid lihtsalt nii taevalikult head! Ja põhjatu tumesinine taevas sai tähti täis. ❤

Ja Andreas lasi lai naeratus näol näppudel nobedalt käia ja kogu me kodu lõhnas mandlite, kaneeli ja šokolaadi moodi ning mina sain maitsta küpsiste tainast, mis oli nii hea, et pole kindel, kas sellel üldse on vaja veel kuivada ja ahju minna.

Järgmine kord avasin silmad kella nelja ajal hommikul. Jälle kolina peale, aga see tuli suurest koristamisest. Kui Andreas koristab, siis asjad lendavad, kolisevad, vesi jookseb kraanist, vesi on põrandal ja vahel ka laes, korraga on kasutuses viis käterätti ja need on kõik krt teab kus ja siis võtab ta jälle järgmise. No nagu tornaado? Kuna ma aastate jooksul olen õppinud, et sellest totaalsest ja minu jaoks ebavajalikust kaosest hoolimata on tulemus alati eeskujulik, siis puudus mul vajadus reageerida. Üht teadsin ma veendunult – ma oleksin kõige viimane inimene maailmas, keda ta sel hetkel rohkemaks kui moraalseks toeks vajab, sest minu arusaamine koristamisest on nii ristivastupidine, äärmiselt ettevaatlik ja kontrollitud ja võimalikult vähest lisatööd tekitav. Minu jaoks on normaalne võtta vett või pesta kraanikausis nii, et tilkagi kausist väljaspool ei läigataks. Andrease jaoks pole see isegi mõeldav, aga ma tean ka, et mu reaktsioon on pärit pigem sellest, et mu ema ja eriti mamma pesevad nõusid nii nagu hüljes solberdaks palliga vees. Huuu, kuidas ma seda vihhhhhkan. Igal ühel on ikka omad kiiksud, eksole. Keerasin magusa naeratusega teise külje ja magasin mõnusalt edasi. Kõik oli nii soe ja lõhnas magusalt.

Kella poole viie ajal kolisime üles magama ja äratuskell laulis taas kell kaheksa hommikul. Mu pea valutas endiselt. Võtsin uue rohu sisse ja viskusin taas diivanile moraalseks toeks ja kujutasin ette, et pagari abikaasana peaksin ma veidi oma ajakavasid kohendama. No juhul, kui ta kavatsebki nüüd pagar-kondiitriks hakata. Kaks ahjuplaati käisid kordamööda kumbki kaks korda mõne minuti kaupa ahjus ja kogu me maailm lõhnas nagu üks suur küpsis.

Iga kord kui ma silmad avasin seisis Andreas diivani ees uut sorti küpsistega. Kaneelitähekesed olid peale saanud mõnusa pehme valge glasuuri. Ta oli õnnetu, et valge glasuur siit ja sealt veidi kollakaks oli jõudnud tõmbuda, sest ta ei saanud neid piisavalt kähku ahjust välja. Minu meelest olid nad imelised ja mulle meeldis pehme glasuur. Ma ei salli piparkookide krõbedat glasuuri kohe üldse mitte.

Šokolaadisüdametes olevat liiga vähe šokolaadi ja äkki ka liiga palju mandlijahu, äkki oleks parem, kui osa mandlijahu nisujahuga asendada? Mulle meeldisid nad nii nagu nad olid, aga kui ta tahab midagi muuta, siis mandlijahu on väga hea, aga šokolaadi võib ta minu poolest alati lisada.

Heledad mailänderli sidruniküpsised läksid liiga tumedaks ja originaalis peaks neil kõigil olema peal mandlilaastud, aga need ei püsinud kinni ja seepärast tegi ta pooled siis üldse ilma mandlilaastudeta. Ma mugisin ühest käest üht ja teisest teist ja arvasin, et mõlemat moodi on väga hea ja munaga tupsutamine on neile vahva pealmise kihi andnud. Mailänderlid on alati olnud Andrease lemmikud. Need olid ainsad, mis on tehtud tavalise nisujahuga, aga mulle maitsevad need ka nii väga.

Kookose makröönlite peale käib muidu üks metspähkel. Andreas otsustas viimasel hetkel seda mitte lisada, sest kui ta proovis, siis vajus kahe lusikaga vormitud kookospaadike laiali. Kõigist neist teistest on kookoseküpsised kõige teistsugusemad ja vajavad natuke ka hambaid. Võimalik, et see on minu teema, aga ma igatsesin seal kookoseküpsise sees kohtuda näiteks kondenspiimaga. No millegi Rafaello-laadsega, kuid tegelikkuses olid nad muidugi ka just nii nagu nad olid, maruhead. Teised olid lihtsalt veel paremad.

Ja sedasi ma seal siis siruli diivanil matsutasingi läbi une kahe suupoolega küpsiseid sisse ja kuigi õues oli juba vahepeal valgeks läinud, siis raudselt süttisid kusagil läänes veel tumesinises põhjatus taevas küpsisesöömisest säravad tähed. No need küpsised olid kõik lihtsalt nii head.

Kui papa-karu oma küpsised kõik valmis sai, oli aeg süüa küpsiseid ja minna magama. Mõni unetund kulus meile mõlemale veel ära. Ja kui me ühel hetkel ärkasime, päikest nägime, siis sõime veel mõned küpsised. Kuigi ta tegi kokku nelja ahjuplaadi jagu küpsiseid, siis sedasi üheskoos ei tundugi ju nii palju?

Vahepeal, siis kui meie tukkusime, olid ka suur ja väike mõmm avastanud küpsised ja lasknud neil hea maitsta. See suurem on julge ja oi kui maias. Tema lemmikud olid kaneelitähed, šokolaadisüdamed ja ilma mandlita mailänderlid. Pisem, kes imelikke uusi asju ei puudu, testiski vaid neid kolme, mis suurele vennale maitsesid ja arvas, et kaneelitäheke on tema lemmik. Minu käest ei olnud vaja isegi küsida, sest mulle meeldisid kõik, aga noh, eriti mandlijahust šokolaadi- ja eriti kaneeliküpsised. Andreas jauras ikka veel, et järgmine kord teeb ta seda ja teist teistmoodi, aga kui ta meie vaimustuses lõpuks veendus, siis teatas, et no tegelikult maitsevad talle ka enda tehtud kaneelitähed ja mandlilaastudega sidruniküpsised kõigest kõige enam.

Õhtuks oli mõni küpsis õnneks veel alles ja viisime mammale-babale ukse taha karbikese maitsmiseks.

Üks on kindel, et edaspidi ei möödu siin majas ühtki jõulu ilma guetzliteta. Ja noh, saab näha, kas nendega peab just ka päris jõuludeni ootama või võib neid ka muul ajal teha. No sõbrapäevaks või sünnipäevaks või jaanipäevaks või lihtsalt niisama. Vaat nii vaimustuses oleme me neist küpsistest. Andreas oli vaimustuses, et me nii väga vaimustuses oleme ta küpsistest ehk sellest, mida jõulud tema jaoks tähendavad.

Tore, et see lapsepõlveigatsus temas sel aastal välja lõi ja tegudeni viis ja meie poistega nii toreda kogemuse võrra rikkamaks saime. Ilma temata poleks meil ju neid küpsiseid kunagi olema saanud. Ja Andreas tänas jälle mind, et ilma minuta ei oleks need küpsised kunagi nii imelised saanud. No et see öine muinasjutt ikka aitas nii palju, kui ta oli valmis juba kõik aknast poole pealt välja visakama ja siis tegi mamma-karu silma lahti ja tegi kõik jälle heaks. Ja see mõte omakorda viis selleni, et järgmisel hommikul istusin maha ja joonistasin-kirjutasin Andreasele me karupere jõuluküpsiseraamatu. Ja tema arvas seepeale jälle, et see on raamat, mida maailm vajab ja guetzlid peavad saama oma karumuinasjutu. Või lohemuinasjutu, pakkusin. Ei, karumuinasjutu, oli Andreas kindel. No ja mine tea, äkki saavadki jõuluküpsised ühel ilusal hetkel oma raamatu! ❤

Me kolime Eestisse. 24. detsember

36.

kell 00:42

Poole auto peal loobusime asjade lahtipakkimisest, sest passid on meil olemas ja olgu nende muude paberitega nagu on – eluoluline on igal juhul kaasas. Loodame olla teie kõigi heades mõtetes, mis meid ladusalt ikka jõulude ajal Eestisse tooks 🙂

Nii, aga mäletate seda meie selle aasta jõulukuuske, mis oli nii suur, et tuppa ei mahtunud ja me pidime seda Vancu toa aknast vaatama? (Seda näeb eemalt üle tänava 22. detsembri tegemistest rääkivas loos 15. punkti all). No vot ja enne, kui viimane madrats uuesti autokasti sai passitatud, tuli mul hiilgav idee. Meist mõnekümne meetri kaugusel asus seesama ehteis puu ja maailm magas parasjagu õndsat und 😉

Andreas oli selleks hetkeks juba nii väsinud, et tuli mu hullu ideega kenasti kohe kaasa ja nii tassisime me madratsi sinna platsile puu juurde ja mina “kolisin sisse” aadressile Kuuse 1 madrats 1.

Ega’s muud polegi, kui ühed väsinud, aga üsna rõõmsad jõulutervitused siit kuuse alt teile! Ja laulge jõululaule ja mõtelge ka nende peale, kes päriselt oma öö peavad sedasi kuuse all veetma.

37.

kell 02:08

Veel viimased hinnangud meist maha jäävale olukorrale. Selline näeb hetkel välja hetkel meie kelder. Eks see jääb ootama järgmist käiku, sest sel korral sai ruum lihtsalt otsa.

Happy on toas närviline. Ta saab aru, et jälle mingi minek.

Kasti ta ei mahu, aga kui kingad trepikotta kolisid ja tal nende otsas enam magada ei lastud, siis oli vaja nüüd ronida kõige kindlama tüübi kõrvale.

Hamstriga on keerulisem. Kuna meie oleme üsna udud, siis on poiste kõige olulsem ülesanne Giulietta kaasa haarata. Me muidugi arendasime vahepeal “Üksinda kodus” filmiideedele lisaks ka seda varianti, kui see pisike tegelane peaks kuidagi oma rännuputkast välja pääsema autos. Andreas arvas, et see oleks tema jaoks teise astme isiklik katastroof ja parem oleks seda vältida. Eksole. Happy ennast küll unustada ei lase. Oleks tal võtmed, istuks ta juba autos.

38.

kell 03:10

No nii. Kirikute kellad pimmpommisid kella kolme ja ma avastasin kööki minnes, et uni on ka kõige kangemad mehed vaikselt merineitsilisse asendisse maha murdnud.

Tan on vallutanud me vanamoodsa kuppeldiivani, mille vedrud lõtvade keeltega kitarri plõnnivad iga liigutuse peale. Koer magab oma onnis ja Andreas on endiselt samas kohas. Lihtsalt magab ja teeb seda ilma koerata.

Ma teile oma “voodit” ei jaksa näidata. Seda, et ma ei jaksa püsti tõusta siit rohkem. Aga see ase moodustub voodipõhja nagisevatele roietele asetatud kahest diivanipadjast, mis moodustavad ebaühtlase napilt 140cm pikkuse pesa. Hmm, huvitav, kas jätta vähima pehmuseta padjaservalt alla rippu pea või jalad. Tuikavad nagunii mõlemad.

Aga ma nüüd lähen panen ennast horisontaalasendisse ja soovin kõigile teile imelist uut hommikut ja häid pühi!

Selle hullu kolimise 1. etapp, meie elamise autodesse mahutamine, on sellega lõppenuks loetud.

39.

kell 09:32

Ei noh, mis seal siis ikka! Hommik on käes! Ma olen surmväsinud, üsna magamata, aga valmis. Väga valmis.

Ja siis satub reisivalmis Andreas me kodumaja uksest välja selleks, et päriselt Eestisse kolida.

Ja me võime ametlikult hõisata:

We

Are

Ready

! ! !

 40.

kell 09:44

Andrease vanemate saabumist oodates panime autod sooja, poisid autosse ja kasutasime veel lõbusalt hetke pilditegemiseks. Hetk oli üsna eufooriline.

Kui meie kolime tagasi Eestisse, siis Andreas kolib ju edasi Eestisse.

Sealt paistab me tulevik!

41.

kell 10:06

Päike paistab imeliselt läbi udu ja joonistab mägede kontuure.

Pildile see telefon seda kahjuks nii kaunilt ei püüa. Aga uskuge, maailm on täna, siin ja praegu imeline!

Meil on minna veel 2319 km!

41.

kell 11:45

Enne esimest piiri oli meil väike einepeatus. Selline eriti ärkvel ja entusiastlik.

Vähemalt teame me teed, sest mu isa vana kompass on meil kaasas. Ka kohvikus.

Hüvasti uduses embuses šokolaadimäed!

Piiride ületamine läks sujuvalt. Läbi killukese Austria oleme me sujuvalt jõudnud Saksamaale. Olukord on rahuldav ja rahulik. Tulla veel 2229 km. Pool ja natuke peale meie maisest kraamist vuhiseb selles Andrease isa juhitud valges kastis me ees läbi suure Saksamaa Eesti poole.

42.

kell 16:40

Sõbrad elavad meile oma jõulutoimetuste vahelt FB vahendusel kaasa. Aitäh teile!

Meie autosiga sikutas päkamütsi pähe ja annab teada, et olukord on kontrolli all.

Tulla on veel 1757 km – Berliinini on veel veidi enam kui üks Tartu-Tallinn ots. Saksamaa on soojalt sügisene ja kõht hakkab tühjaks minema… mamma tehtud sülti tahaks. Selle asemel sööme aga veidrat pastarooga inimtühjas kiirtee äärses restoranis, sest neil muud neil eriti valikus pole.

44.

kell 21:31

Kuna meie kääbushamster on alles hästi pisike ja jõulutaadi ootamine on suurematelegi siin keeruline ülesanne – no kui lund pole, siis mööda maad ei saa saaniga sõita ja kas põhjaõdrad siin kandis lennata tohivad ja kuidas see taat üldse teab, kus me parasjagu oleme ja õudne, kui kingitused kaduma lähevad… vot seepärast otsustasime me Giulietta jõuluõhtuga alustada aegsasti ja tema sai oma lemmikussikesed juba kätte ja pugis põsed laiemaks kui kehapikkus ja kükitas siis veidi oma hamstinaariumis jõulutulevalgel ja sätib end nüüd tuttu.

Ma laulsin talle enda lapsepõlve lemmikjõululaulu sellest, kuidas loomadele jõuluööl ikka leiba viidi. 🙂

Meil endil sujub kenasti. Berliinist oleme möödas, Poola piir peaaegu paistab, Varssavini on ca 500 km. Koduni seega täpselt 1477 km. Tan ja Andreas tantsivad esireas. Andrease vanemad püsivad kastikaga meil kannul. Õhus on jõule.

Enne südaööd läksid meil kõhud uuesti tühjaks ja sel ajal kui suured inimesed oma hea-une-kohvid võtsid kinnitasime me poistega vorstisaiaga veidi keha.

Tanklakohvikus laua ümber istudes itsitasime, et see on juba meie kamba kolmas ühine jõul. Esimene oli väga tavaline, selline normaalne jõuluõhtu pajakinnastega šokolaadisöömisega. Teisel läksime kottpimedasse tekkidega metsa ja tegime lõket ja sõime seal sulanud juustu. Ja no see kolmas on nüüd nagu on. Neljas saab ainult veel lõbusam tulla. Meile sobib!

Pildil on kõik muidugi äärmiselt entusiasmi täis, hihii!

Imearmsat helget jõuluõhtut teile!

Me kolime Eestisse. 23. detsember

27.

(Andrease tehtud postitus minu ajajoonel, kui me koeraga jalutamas käisime ja minu küljelt nägemine talle korraga hirmsasti nalja hakkas tegema 😛 )

kell 00:23

Miss Santa

28.

kell 01:15

Kuna poistel on koolivaheaeg ja elevus on kõigil sees, siis kõik ka pakivad ja kolivad 😛

29.

kell 01:58

Järjekord on maalide ja muude sarnaste käes!

Pesu läks uuele kuivatamisele. Niiskeid asju külma autosse panna ei taha. Mine tea mitmeks kuuks nad sinna kasti veel võivad jäävad ;).

Aga kastidest rääkides, siis nende puhul on oluline markeerimine. No mis seal sees ikkagi on. Mu käsi tõusis juba, et ausalt kirjutada, et kastis on veepüssid… aga no püssi-sõna ei pruugi piiril just see kõige neutraalsem olla. Me küll ei koli mikihiiremaale, aga vältimaks kõikvõimalikke sekeldusi sai meie veepüsside kast endale sildi, mis väidab, et seal sees on veemänguasjad. No on ju kah.

30.

kell 02:32

Kell pool kolm hommikul oleme me veel täiesti normaalsed. Laisklooma arvates. 😛

31.

kell 15:28

Võib-olla oleme me veel elus? 😛

Igal juhul oleme me nüüd tassinud ja tassinud ja viimaseid kergelt purunevaid esemeid hellalt mähkinud ja polsterdanud ja jälle tassinud. Natuke ka üles tagasi tassinud, sest k§oik lihtsalt ei mahu või on liiga raske ja seepärast sel korral ei sobi. Ma ütleksin, et loob ja meie elamine hakkab võimalikult suurel hulgal ja samas võimalikult kompaktselt ühte suurde ratastel kasti pisitasa mahtuma.

Korraga hakkas ka mu sõpradele tunduma, et me PÄRISELT  ka kavatsema keset jõule kolima hakata. Uskumatu?! Noh, me oleme… ütleme nii, praktilised inimesed ja inimesed ju ikka teevad siis asju, kui neil vabad päevad on 🙂

32.

kell 16:46

Vanc tõi ka oma eluolulise varanduse pardale. Need peavad temaga Eestisse jõudma – hommikuhelbed, kaks pakki tähesuppi ja üks tortillaleht. (Ei, ma isegi ei muiga. Mine tea, kas seal Eestis üldse midagi söödavat leidub 😛 )

33.

kell 17:51

Suur osa meie elust ja elamisest on mahtunud suure auto kasti! Pakkimine ja laadimine on selleks korraks tehtud!

Meie maailma parim tiim! 🙂

Tagurdame kastiauto hoovist välja ja pargime üle tee parklasse hommikut ja starti ootama

Ja siis jõuab Andreasele korraga kohale, et nüüd vist ongi päriselt minek. Hüvastijätt suure tütrega… Isegi silma võtab märjaks, sest korraga on nii ilus kui ka valus…

34.

kell 22:39

Ainus töö, mis toidab, on söömine. Ja ainus asi, mis edasi viib on liikumine. See oli paras hetkl plaanide tegemiseks ja teekonnast rääkimiseks.

Ühtlasi saime teada, et homme hommikul põhjasuunas põrutades jõuame me otse Hollywoodi? No silt seinal kinnitas seda. Põhjasuunda me antud punktis olles vähemalt teame. Näis, kuhu see meid siis viib. Tunne on nagu poleks hulluks läinud. Vaid ikka kohe alati juba hull olnud.

35.

kell 23:30

Aga uuesti pakkida on ju veel toredam?!

Andrease vanemad läksid sõprade juurde magama, et hommikuseks stardiks reipad taas olla. Koduteel olles ja kontorisse minekut planeerides sain Andreaselt teada, et agaralt ogar kaader on hoolimata selgest juhisest kontoris juba hoolega mu laualt ka KÕIK dokumendid (peale toas kohvri põhjas olnud passide) kokku pakkinud. Mis mõttes? No tema ei pakkinud, ta tegi samal ajal midagi muud, aga kuna mu laud on juhtumisi sujuvalt auto kastis, siis… see kõige olulisem mapp meie kolimist tõendavate dokumentide ja kastide sisu kirjeldavate nimekirjadega on nüüd otse loomulikult auto kõige tagumises otsas KÕIGE taga ja KÕIGE all! Palju õnne! Päriselt ka…

Alguses polnud üldse naljaks. No kohe üldse mitte.

Andreas keeldus vanemaid appi kutsumast. Kühveldasime siis keset ööd ja keset suure tänava äärset parkimiskohta kahekesi pool autot tühjaks, sest ta lootis ikka veel, et ehk ikka sai just see kapike, millesse nad ARVATAVASTI selle mapi suskasid, kusagile ettepoole. Paraku mitte.

Soojamaa-reiside reklaamid pisikese turismifirma vaateaknal ja meie kirev elamine jõuluöö eelsel ööl nagu kirbuturg tänava ääres.

Poole peal andsime alla ja leppisime kokku, et KUI meid piiril kinni peetakse ja neid pabereid nõutakse, siis laotame auto koos kogu kambaga laiale sinna ja toome need paberid lagedale. Nad peavad seal kusagil ju ometi olema?! Ja koos on ikka parem. Kiruda mõne tegelase ülimat agarust ja irvitada selle üle, kui jabur kogu see olukord on. See mõte hakkas meile korraga nii palju nalja tegema, et hirm ja ärevus haihtusid me väsinud keredest. 🙂

Asusime kergema südamega asju tagasi autole toppima.

 

Me kolime Eestisse. 22. detsember

12.

kell 01.30

Andreas oli sel aastal eriti pai poiss ja päkapikud tõid talle šokolaadikalendri kõrvale ka teise – Lego Star Wars kalendri. Pai poiss avas iga päev aknakese ja rõõmustas nagu laps kunagi. Kuna nüüd läheb kiireks, siis sai ka kalender kenasti lahendatud 🙂

Aa ja me oleme nüüd ringiga siis kontoris (ja kellaaeg ei ole silmapete). Andreas ärkas vahepeal üles ja siis me tulime kähku ka siia otsi kokku vedama.

Leidsin riiulist ka Tallinna vanalinna plaani. Meie suur elumuutus muutub aina realistlikumaks.

13.

kell 03:26

Avastasin kontorist nüüd veel ühe ema saadetud avamata ja sorteerimata kasti. No suvel ma alles endiselt kolisin oma juppe ju siiapoole ja Eestis viskas ema mu asju koos mammaga kokku just nii nagu ette neile jäi ja paremini kasti passis.

Ja sellest kastist ilmus välja totaalne varandus! 😉

See sinine kuusekarraga täht oli igal aastal minu lapsepõlves näärikuuse ladvas. Ma unistasin tähekesest nagu vene multikates ja siis me koos ema ja mammaga tegime midagi selletaolist. Sellel aastal jääb ta kastis Eestisse tagasi sõitma, aga tuleval nääril toome ta taas välja!

See triibusärgiga pisike tüüp omas kunagi kuklas ketti, mille otsas oli rõngas ja selle otsas minu elu esimene oma võti 🙂

Ja siis see veiklevate kujunditega osaliselt kasutatud leht! Need saatis mulle Rootsist mamma õe tütretütar. 80ndate aastate lõpus olid seesugused kleepskõrvarõngad hullult popid. Kasutasin neid vaid kõige tähtsamatel hetkedel. Korduvalt. Klassiõhtul ja nii. Kohe tore, et ma need kunagi lapselastele edasi saan pärandada 😛 Kellele kulda, kellele karda. Ulme!! 😉

14.

kell 05:00

Meie eile alles kestab. Ikka kontoris. Tuikavate ihuliikmete lohutuseks ja leevenduseks võtsin korraks istet… ja joonistasin. Värvid on paraku pakitud 🙂

Aga ikkagi jõuluaeg ka meie juures! Olge te kõik hoitud! <3

15.

kell 7:47

Kell on sobivalt nii kaugel, et me jõudsime koju, äratasime poisid viimaseks koolipäevaks üles – edasi on nad koduõppel – ja palusime neil meid tunni aja pärast üles ajada. Ja veenduda, et vähemalt üks meist kindlasti ärkab.

Ja siit tuleb teile hetkevaade me selle aasta jõulupuust. Seisab teine kenasti akna all teisel pool teed. Kui sügavamal maja sees oled, no aknast eemal, siis autoteed ei näe ja tuppa paistab vaid tuledes puu. 🙂

Kirikukellad pimmpommivad just praegu kolmveerandtundi, õues on ikka kottpime ja meil on täpselt üks tund magamiseks.

16.

kell 08:08

Ja poisid läksidki viimast korda siin kooli…

Kiire hommikusöök tanklas ja kell 9 oleme taas Andreasega vormis, et täie auruga edasi tegutseda.

Sissejuhatuseks teab FB rääkida, et 3 aastat tagasi olid meil ühed igavesti rõõmsalt ulakad jõulud. Ma ei saa seda pilti jagamata jätta 😉

Ja samal ajal on Õdede Liidu Fb lehele ilmunud jõulutervitus – sama pildi, aga jõulutervituse tekstiga 🙂

17.

kell 12:20

Noooh.. ütleme nii, et me oleme siin selle jõulukolimise asja juures ikka kohe kogu südamega. 🙂

Tolle ekg tegemise hetkel olin just lõpetanud ühe hullu 24se valve ja pidin ülikiirelt jõudma lennujaama, et Andreasele külla jõuda õigeks ajaks. Ja no milleks joonistada ja kirjutada ninnunännu sõbrapäeva kaarte, kui saab lasta südamel päris ise oma suurest armastusest rääkida. See ilus jutt on nüüd juba imelised kolm aastat ka raami sees olnud. Südame keel on sama!

18.

kell 12:54

Jeeeee! Ma koliiiin! Elu on lill. Lamp on lill. Mina olen lill.

19.

kell 15:51

Auto käes!

20.

kell 16:58

Saime poisid just koolist kätte. Vanc maandus autos ja ulatas särades Andreasele kingi.

“Sorry mom… mul polnud aega sulle kingitust teha. Kool sai enne otsa.” 😛

Seega Andrease jõulud juba algasid 🙂

Ma ei tea, mis on karbis, aga kaanel seisab:

“Play with me :3”

Ja siis muigasin ma endamisi, et huvitav, mida arvaks Vanc, kes jõuluvanauskumisest veel päris loobunud pole, kui ma teataks, et kuule Tan sai küll kingi, a sulle polnud mul enam selles kaoses aega kinki teha. Ja antud hetkel vastaks see veel isegi tõele, sest tema pisikene kink ootab teda alles Eestis.

21.

kell 17:42

Viimastel päevadel ja öödel oleme end korduvalt leidnud rahusaarelt – istumas maja taga autos ja jutustamas. Eks seda on vaja tasakaaluks kuna kogu see asi kisub juba üle igasuguste normaalsuse piiride lõbusaks ja imelikuks.

Näiteks täna olen ma päev otsa kuulanud Mari-Liisi (keegi mäletab?) igivana plaati 90ndatest nii, et kiirteel ka minu ees ja taga ja küljel sõitnud autod sellest osa said. Ja isegi Andreas oskab varsti eestikeelset teksti kaasa laulda “Miiis tegema nüüd pean…”  Tema õnneks sõidab ta vahepeal küll ka teise autoga.

Aga nüüd istub ta hoopis pakkimisvalmilt siin autos me Terasdraakoni Maja taga ja täidab eriti olulist nimekirja – “nimi meie uuele punkbändile”. See on meil juba vana traditsioon, mida vahel ikka täiendame ja loeme ja irvitame pisarate ja märgade püksteni. See on iga korraga naljakam ja täna on see nimekiri saanud tubli täienduse. Vot selline on tase hetkel 🙂

22.

kell 18:24

Andrease vanemad on maandunud. Tulid teised otse Ungarist meile appi 🙂

23.

kell 18:40

Õhinas Happy lõpetab oma advendikalendrit Vancu abil nii, et kõik kohad on koerakomme täies – Veel! Veel! Veeeel!! Vanc ise on otsapidi vannis nagu puldis ja õpetab kolmes keeles Happyt kannatlikum olema.

24.

kell 20:55

Me, myself & I 🙂

Lühimälu probleemidega Dorie-kala suudan ma vahel täiesti tahtmatult olla. Lilli olen ma nagunii ja noh üks pisike Müü elab minus kah. Üsna kontrollitavas, aga krutskeid täis olekus.

Nagu te aru saate, siis meil on endiselt veel, mida pakkida. Andreas on otsaga oma juhtmete ja raamatute ja plaatide juurest jõudnud kööki ja pakib kolinal potte-panne. Minul läheb veidi kauem, Kolimine ja pakkimine on  mu jaoks omamoodi ka teraapilised. Võtad asja pihku, vaatad, veeretad, viskab üles mõni mälestus? Milline on selle asja väärtus mulle eile, täna, homme? Hindad ja otsustad. Jätad alles, annad ära, viskad ära. Ilmselgelt võtab see rohkem aega, kui labidaga asjade kokkukühveldamine. Kenasti süsteemselt kasti on vaja asjad ju ka sorteerida ja paigutada, sest iial ei tea, millal see kast saab kord lahti pakitud.

Kõrvalt vaadates võib ju arvata, et ma ikka totaalne veidrik olen, aga no maaaa eiiii saaa kõike ja korraga ära hävitada, sest see tunduks liigagi vägistamisena ja asju läbisegi kokku visata, see ärritab ja vihastab mind lihtsalt liiga sügavalt. Või no suure hädaga saan, aga vaat kui keegi teine seda minu asjadega teeb, siis see on põhjus paranematuks traumaks. On nähtud ja tehtud neid katseid minuga. Siis juba pigem veeuputus ja mudavoolud! Seega ma parem ei maga, aga pakin hoolikalt ja Andreas õnneks tead ja austab seda hirmsat joont minu juures, sest ega ma ise ju ei kurda. Teen oma asja omas tempos ja olen lõpuks sahisevalt rahul kah.

Senikaua kui asjad me elamises vaikselt oma reisikohtadele asetuvad, on meil aga üks isemoodi suur mure?

Ma leidsin no nii 2 aastat tagasi poe ees parklas maast pisikese hoolikalt pakitud pakikese. Selle sees oli pudi. Selline huvitav. Ma polnud oma silmaga seda asja varem näinud ja käisin seal nagu kass ümber palava pudru. Tegin pilti ja uurisin guuglist. Näitasin Mummile ja uurisin, et äkki tema teab, tal on huvitavaid sõpru. Ta polnud kindel, aga arvas sama, mida mina.

Ja siis saabus Andreas. Võtsin pakikese maast ja hüppasin autosse. Pistsin paki Andreasele nina alla ja uurisin miiiis asi see on. Nagu Nukitsamehe nõiamoor oma porgandilaadsega. Ainult sõbralikumalt.

Andreas irvitas nagu ahv ja nokkis pakisuu esimese kihi veidi lahti. Auto täitus hurmava kanepiaroomiga. Daaa! Naersime nii ja naa ja no mida me siis nüüd sellega teeme?

Pakkisin pakikese puhtasse koera kakakotti. Meil on need siin ilusad oranžid, hakkavad silma ja selle panin noh, nii muuseas siis auto kindalaekasse. Koju ei tahtnud viia. Mitmel hommikul muigasime autosse istudes ja ka Vancu uuris, et mis lõhn see selline on. Meie ei teadnud midagi. Loomulikult.

Aga siis tuli meil vana auto uuema vastu vahetada ja suurpuhastust tehes jõudis see pakk koos kogu muu kolaga ikkagi me köögi-poolsaare parempoolsesse tippu. Istus vaikselt seal kakakotis ja ma vahel käisin teda servast nuusutamas. Mulle ei meeldi eriti kanepi suitsetamise lõhn. No meeldib rohkem, kui tavalised sigaretid, mida ma üldse ei talu. Aga niisama kotis oli ta väga mõnus. Ja siis ühel kevadisel hetkel, kui autovahetusest oli ka pea aasta möödas, kolisime me jälle oma elamist.

Andreas kinnitab siiani, et ta pakkis kogu kola sealt poolsaare lauapinnalt kõik ühe käetõmbega kaasa, aga mis välja pole ilmunud, on meeldivalt lõhnava sisuga kakakott.

Me oleks selle ammu unustanud. Pole ju mingi oluline asi. Aga nüüd, kus ees ootab ärev kolimine läbi suure Euroopa ja me oma kastiautoga liigselt tähelepanu tõmbame… oleks parem, kui meil seda kotikest ei oleks. Leidnud ma seda igal juhul pole. A natuke hirm ikka on. Nii et hoidke meile siis nüüd veel sülditeo ja mandariinide koorimise vahelt pöialt, et see kott oleks me juurest haihtunud sinna, kust ta enam lagedale ei ilmu 🙂

Eelkirjeldatud sündmuste valguses on meie pikas punkbändide nimekirjas, mida Andreas alles täna täiendas, ka nunnukas “Lost Weed”, mis iga kord nimekirja ette lugedes kenakese naeruturtsatuse esile kutsub.

Älin jällegi arvas just, et tühja sellest kadunud kakakotist, tegelikult on peamine, et mul ikka kivi on kotis kaasas 😛

Älin oli see tore tüüp, kes käis aitas mul pakkida, kui ma 2015. aasta augustis üleelukiirusel Eestis käisin esimesi asju siia toomas. Sest me ju tulime juulis siia ainult puhkama ja siis Älin aitas, mu ema arvates rohkem küll segas, hihii, sest meil oli hommikuni ja lennuki väljumiseni kolmekesi koos kohutavalt lõbus ja siis Šveitsis avastasin, et mu peenkaalutud kotis oli midagi… ehk siis see kivi, mille Älin oli mulle salaja kaasa pakkinud teele.

Kinnita veel piiril, kividega lennates, et jah, sa ise oma käega pakkisid oma koti kokku.

See kivi on need aastad mul kogu aeg riiulil silma all olnud ja rändas nüüd koos mu kõige hinnalisemate ehetega juba karpi, mis ei lähe isegi suure auto kasti vaid tuleb meie auto katusel elava vaala sisse.

Nii, aga vahepeal pakkis Andreas Vancult saadud kingipaki lahti!

25.

kell 22:29

Ma ei saa enda puhul kinnitada levinud kuuldust, et ujumist ja jalgrattasõitu ei unustata ära, kui see kord juba selge on. Mina unustasin ju! A võib-olla ma vaid kujutasin ette, et ma oskasin. Aga flööti mängin ma siin majas endiselt kõige paremini. Küll vaid kaht lapsena algklassides õpitud lugu. Aga ikkagi rohkem ja ladusamalt kui teised ja ma harjutasin viimati neljandas klassis ehk umbes sada aastat tagasi.

Kaste on mu selja taga täpselt 27. Ja liikumine me elamises on piiratud – see sujub vaid mööda kitsaid radu ja kastitunneleid. Meenuvad ammused isetegija-ajad, kui mõne meeldivalt hullu käsitöölise kogu elu nägi kogu aeg sedasi välja. Küll lõngatunnelite kujul ja seega siis vist pehmemalt. Aga siiski. 🙂

26.

kell 23:21

Vanc arvas, et ta ikkagi tahab täna süüa. Seega jooksin ma veel viimasel hetkel tanklasse. Jõudsin 5 minutit enne sulgemist. Koju oli vahva jõuda. Kõik tundub nii ülev ja eriline.

Meie terashalli draakoni maja teise korruse aknad, mis šveitslaste jaoks on küll esimesel korrusel, on 360 kraadi heledad ses märjas öös.

Kuigi pildil ei paista see nii hästi kätte, siis puudutusel klõbisev draakonisoomus on uhkelt olemas. Ja seal lambi all ja enne järgmist maja paistev puu on torkivate nahkjate lehtedega iileks. Ilusad punased marjad on ka küljes. Ei ole plastikust. Jõulud on vist kohe käes, sest maailm magab siin unises väikelinnas oma jõuluootuse und.

Ma pakin nüüd edasi 🙂

Me kolime Eestisse. Algus ja 21. detsember

Siit algab meie parajalt pöörane Eestisse kolimise päevik, mida ma terve kolimise vältel oma FB ajajoonel pidasin 🙂

 

o.

kell 09:10

Hee! Ma panin just pere teele – poiste eelviimane koolipäev on käes – ja viimasel minutil ärgates oli mu sisekõnes nentimine, et ei! ma ei arvuta, mitu tundi on kolimiskaravani stardini, sest aega on nii vähe alles, et pole aega arvutada, kui palju on 3 x 24 tundi. Nüüd, tänu FB-le, ma selle aja leidsin. Torman tagasi asjade juurde, sest see kolimine on sel korral nagu kõikide arvestuste ja eksamite vanaema. Võimas ja vajab peenhäälestatult kohalolekut.

Tavaliselt on meie peres ikka Andreas see, kellel on telefonis mingi olulise sündmuseni jäänud päevade lugemise äpp või asi. No et näitab ekraanil kohe kellaajalise täpsusega ka, kui palju on veel selle või teise hetkeni aega jäänud. Või siis ka sellest juba möödas, kui ta seda jälgmist pole lõpetanud. Me suviste pulmade aeg jookseb tal seal siiani. Aga vaat kolimise aega pole, sest see on hell teema ja me natuke ikka kardame ka seda.

Meie viimased nädalad on möödunud sorteerides ja pakkides ja ome elule ja valikutele hinnanguid andes. Vaikselt hakkab päriselt kohale jõudma, et me PÄRISELT ka hakkame nüüd kohe kolima kogu oma elu ja elamist Eesti suunas. Ja miks? Selleks, et mina saaksin tulevastele õdedele lasteõendust õpetada ja seda maailma paremaks paigaks muuta. Kui mul ei oleks seda suurt sisemist põlemist, siis me ju ei tulekski. Seega peab see lõõm ikka väga võimas olemas. On ka.

1.

kell 10:03

Nii. Kuniks teie ootate jõule ja meie kolimist, siis kasutan ma selle hullumeelsuse emotsioonide salvestamiseks enda FB ajajoont. Seega ärge pange pahaks, kui ma liiga aktiivseks muutun seda kõike ikka selleks, et hiljem oleks hea ikka lapselastele ka pajatada neid selle aasta hulle jõuluseiklusi.

Ja ausalt, kui kedagi häirib see reaalajas päeviku pidamine siin, siis andke andeks ja leidke viis, et halbu tundeid ei tungiks peale. Ma tunnen, et minul endal iseenda jaoks on hetkel seda vaja ja see on minu jaoks mugavaim viis.

Hetkel sujub pakkimine hästi helgelt selle Austria kunagise eurolaulu saatel

2.

kell 11:32

Ja me ei paki mitte ainult enda elu vaid ikka kingitusi ka! Muidu ei saa! Poiste suurepärased õpetajad on kõik ära teeninud kallistuse ja ühe väga erilise tänukingituse, millest nad hiljem saavad sooja jooki juua ja häid mõtteid mõtelda.

Nagu Tan ütles – see on esimene kool, kust tal kahju lahkuda on. Esimesest neljast ei taha ta oma kuue kooliaasta jooksul rääkidagi. Ja Tannu marulahe prantsuse keele õpetaja vastas talle seepeale, endal pisarad kurgus, et ainult need asjad, mis südamesse lähevad, neist on meil kahju. See pani ka poisi asju teise pilguga hindama.

See pisike kool on meie südames. See kool andis me poistele tagasi usu ja tahtmise ja koolirõõmu. Meie asi on nüüd seda hoolega hoida ja edasi kanda. Aitäh! Ja Eva pühib liigutusest krokodillipisaraid…

3.

kell 14:13

Veel viimased, need kõige väärtuslikud vidinad, leiavad oma kindlaid kohtasid kastides, et turvaliselt koju jõuda. Seda “veel viimaste” asjade tunnet olen ma juba nii mitu korda tundnud ja arvata võib, et avastusi tuleb veel.

Siit pildi allservast leiab mu mõlema pulma (2000. ja 2016.) lõbusa keraamilise tordikaunistuse, mis on ostetud ammu aega tagasi Rahumäe surnuaia lillepoest (see seal Alfredi pubi kõrval). Aga no need oleme nii meie. Roheline konn, kes Vancu liiga varajase sündimise järel haiglas olles ja ikkagi Mustika lastetubade kujunduskonkursiks valmistudes printsessi toa jaoks valmis sai. Mõmmiku ostis Andreas kord meie tulevase lapse jaoks – no me ikka veel unistame. Valge sokk, millel on mu haldjas, ootab ikka veel tolmukotiks saamist. Ja kolme õega kaelaehe tuli just õigel hetkel lagedale – seda on mul täna vaja. Aa ja karu all on karp, mis küll ei paista, aga seal asuvad mu poistele nende sündimisel ostutud sõrmustest, mis nad saavad kätte siis, kui nad 18 saavad. Vot selline hetk pakkimiste keskel.

Taustaks kõlab Mamma Mia (Abba) soundtrack. Kes mind lähemalt teab, teab, et need lood kõlavad alati mu erilistel päevadel. Tunde!

Varsti peame poiste kooli minema pisikesele hüvastijätu-peole. Seniks müttan edasi.

PS kolme õega kee riputan kaela. Vist on hetkel vaja.

4.

kell 14:38

Kes teab, mis see on? 🙂

Igal juhul läheb see SEE meie hiigelsuurele helesinisele kopika-seale turvaakestaks.

Älin muidugi teadis ja kilkas kohe, et see on keks. Sellesama Mustikas kujundatud printsessitoa vaip 🙂

5.

kell 16:00

Kaks (suurjalgset) Frodot jõudsid poiste kooli hüvastijätu-peole! 🙂

Neil on kohe kooli välisukse kõrval külaliste jaoks olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab välisjalatsite peale piste. Kuna tänavad on siin on võrreldes Tallinna tänavatega uskumatult puhtad ning tolmu- ja porivabad, siis tegelikult ei tassiks me nähtavat mustust sisse ka otse sisse kapates. Aga need sussid on nunnud ja meile alati palju nalja teinud. Kahju, et nad pildil nii kauged ja pisikesed tunduvad 😛

6.

kell 17:11

Poiste pisikesed peod olid imearmsad. Kogu see kool on. Emotsioonid, need imelised, on läbi lagede.

Vancu peost ma pilti ei taibanudki teha, aga me sõime kooki ja küpsiseid ja siis andis õpetaja talle üle tema enda koolis ja koolireisidel tehtud fotodega käsitsi kokkukleebitud albumi, millesse Vancu klassikaaslased olid talle ka häid soove kirjutanud. Ja siis sai Vanc valida, millist mängu nad veel koos mängida saavad. Loomulikult valis Vanc oma lemmiku, Libahundi 🙂

Tannu pidu oli sarnane. Ta sai sarnase albumi nagu Vanc ja õpetajaid pühkisid pisaraid oma suure sõbra lahkumise pärast ja mina pühkisin selle pärast pisaraid, et keegi liigutatud on ja ütlesid kõik, nii klassikaaslased kui ka õpetajad, mis neile Tannu juures kõige enam meeldib ja mida nad talle soovivad. Nii ilus oli olla!

Klassiõpetaja oli ise teinud superhea koogi ja Tan sai seda oma käega lõikuda ja jagada.

Ja siis jagasin mina kõigile poiste õpetajatele ja abiõpetajatele ja abistajatele kingitused laiale ja kohutavalt kurb oli neist lahkuda. Neil meist ka. Uskumatu, et üks kool võib nii naha alla pääseda ja südamesse pugeda. <3

7.

kell 18:02

Tankimine. Kui kodus ei saa ja kähku on vaja. Need näod ja olemised on ikka pääääris närtsinud juba ja mina pakatan suurest tegutsemisinnust, khmm khmm 😛

8.

(Selle sissekande tegi Andreas minu ajajoonele)

kell 19:01

Back in packing.

Ja lisas ta ka ühe toreda laulu ühest toredast multikast, mis räägib ühe toreda loo muuhulgas ühest toredast gorillast, kes laulab  I’m Still Standing! Jeee! Jeee! Jeeee! – Justnii nagu meie siin ja praegu! 🙂

9.

kell 19:45

Magus unenohin mõtelge ise juurde 🙂 Ja minu itsitamise kõhin kah 🙂

10.

kell 21:57

Käsi püsti, kes neid nõukaaegseid kaunitare mäletab?!

Tuleb tunnistada, et ma vihkasin neid froteest rätikuid juba pisikese plikana. Mitte nii väga roosat ja roose vaid seda hamstrimoodi elu eest paremate palade kogumist. No jah, inimesed kes kõike olid näinud, teadsid, et alati saab hullemini minna. Hullemini ka kartuli koorte söömisest ja euroliidust ja seepärast oli vaja defkasid asju koguda. No et siis, kui see pisike plika, ma ei tea, mingi 5-6ne äkki, on suureks saanud ja ellu või abiellu astub, siis on tal kaasavara ja veimevakk juba kenasti koos. Egas ma mingi kehv pruut saand olla. Ikkagi kapteni tütar, hea partii! Neid asju korrutas mulle maailm, mul olid sügavalt pohlad neist asjust ja mehele plaanisin ma nagunii enda isale minna ja tal olid juba käterätid olemas ju. No vot.

Aga ema leidis ikka, et peab koguma. Ja mõtle veel, kui ilusad! Rooooosidega! Valida oli punaste ja roosade vahel. Kuna õde oli puhta titt alles, siis lasti mul valida endale värv, mitte, et see üllatusena tuli, et ma neist kahest roosa valin. Ma teadsin juba maruväiksena, et ma üks sõnnipurikas olen ja sõnn oli nagu härg ja härgadele ei meeldi punane… mitte, et neile ka need roosad lehvivad rätikud meeldinud oleks. Ma olin lapsena juba põhimõtteline – poiste värv on helesinine ja tüdrukute oma roosa?! No hello, kes, krt, ütles, et nii on?! Nii kaua kui ma ennast mäletan, oli lapsena mu lemmikvärv helesinine. Juba põhimõtte pärast, sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma olen plika ja mulle peab roosa meeldima. Vot. Ilusad murtud karva tumedamad sinised meeldisid mulle ka, aga ma ei talu tänase päevani liiga-sinist ja sinakasrohelist-rohekassinist, sest see tekitab minus segadust, millal on roheline nii sinine, et ta enam pole roheline ja vastupidi ka. Nõme dilemma 😛

Nii, aga kui sa oled üles kasvanud kodus, kus ema suure tumepruunide läikavate ustega kapis on tervelt üks riiulivahe mulle ja õele kogutud tuttuusi rätikuid, mis ootavad me suureks saamist ja enne neid kasutada ei tohi… siis suureks saades ei taha sa neid rätte ka kasutada. No ei oska isegi, sest kuidagi nii sees on, et neid tuleb hoida. Lapse loogika – vaadatavad tarbeesemed!

Võib-olla oleks kõik lihtsam, kui kõik see hunnik oleks sama värvi. Ma otsin neis asjus alati sarnasuse või tõelise erinevuse harmooniat. Aga need on lihtsalt erineval ajal toodetud sama mustriga roosad roosirätikud, mida ema läbi ma ei tea mis augu ja letialuste kokku kraapis meile.

Ma olen nendega pool elu (20+ aastat) kolinud, kusjuures pildil on vaid need kolm, mis on samat värvi!, ja ma pole suutnud neid kasutada. Aa ja kui ma nii suureks sain, et ema need mulle üle andis, oli elu ja maitse juba sedavõrd muutunud, et ma oleksin roosa asemel raudselt hoopis punase valinud. 😛

Istun siin tõsise dilemma ees. Ma ei saa neid kasutada ega saa neid ka ära visata. Nad ei meeldi mulle endiselt, aga elu ja aeg on neile mingi isemoodi väärtuse juurde pookinud ja siin ma siis omadega olen.

See oli ood nõukogude emadele ja roosadele roosidega kuivatusvahenditele. Ja sellele järgnes postituse all veel omajagu nostalgiline ja väga armas tunnetetorm minu sõprade mälestustest ja muljetest ja froteerättidest. Ärge unustage, kell oli selleks hetkeks Eestis juba uude päeva tiksunud 🙂

11.

kell 22:25

No ei saa! Ma pean seda jagama! Magav Andreas onju ometi vaatamisväärsus omaette kõige selle kaose keskel? Mina pakin krõbinal ja kolin ja tema magab nagu nott 😛

No ja vaade kogu sellele meie toa pardakile ka. Ilmselgelt ei suuda ma ta õiglast und segada 😛

Kolmas advent ja Õdede Liidu jõulutervitus

Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!

Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.

Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.

Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.

Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂

 

Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.

Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂

1 nädal jõuludeni

Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!

Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:

“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”

Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:

“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”

Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛

Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!

Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!

Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂

 

7 päeva ja pilti

Vähe on neid sotsiaalmeedia üleskutseid, mis mind sedavõrda pealunud on. Kujuta ette, seitsmel järjestikusel päeval ilma kirjelduseta mustvalgete piltide jagamine, millel ei ole ühtegi inimest?! Minusuguse jaoks oli see juba eos paras pähkel 😛

Põlesin siin mitu nädalat ootuses, et ehk keegi kutsub mu välja ja olin valmis juba ise ja omapead oma mustvalget pildivärki siin algatama, sest tegelikult polegi ju vaja kellegi luba ja kutset, et midagi nii vahvat teha. Minu jaoks suur väljakutse selles oli see, et midagi ei saanud selgitada. Ja ega inimeste puuduminegi lihtne polnud. Tundsin seda iga päev. Ja see pani tegelikult märkama omakorda huvitavaid võimalusi ka inimestega piltide juures. Aga selline see minu mustvalge pildinädal sai:

 

Esimene päev – 8. detsember

Teine päev – 9. detsember

Kolmas päev – 10. detsember

Neljas päev – 11. detsember

Viies päev – 12. detsember

Kuues päev – 13. detsember

Seitsmes päev tuli ka, kinnitusega, et ma olen nüüd ametlikult ka õppeinfosüsteemis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli algatuseks mittekooseisulise õppejõuna leitav. See pilt rääkis mu sõpradele rohkem kui tuhat sõna 🙂

Aga vahepeal olin ma jõudnud järje anda ka Andreasele. Tema elu ja pildid kajastavad üsna paljuski ka minu oma, kuigi näitavad just neid asju, mis teda kõnetasid. Seega on need üks tore pikendus minu enda seitsmele päevale.

Andrease mustvalge nädal algas päev peale minu oma ehk 9. detsembril.

Loomulikult oli meie telefonides neil päevil mustvalgeid pilte rohkem. Eks me püüdsime hetki ja tegime siis oma valiku. Lisan siia veel mõned kõrvale jäänud pildid:

 

Neil pildistamiste päevil rääkisime omavahel palju piltide kõnekusest ja sellest, kuidas nii saaks iga päev ühe pildi tehes aastaga kokku vägeva galerii. Meie puhul arvatavasti üsna lõbusa sellise.

Mitte palju varem enne selle väljakutse levimist minu sõprade seas olin ma teraapilisel kaalutlustel soovitanud ühel perel teha polaroidkaameraga iga päev üks pilt hetkest, kui neil on hea tunne ja siis kinnitada see pilt suurele korktahvlile seinal. Ka see toimis ja mul oli selle üle hea meel. Ning nende emotsioonide tuules sai paika ka plaan meie endi suur Eestisse kolimise pildiseeriast. 🙂

Esimene jää

See hetk, kui sa jooksed viimasena elu eest auto suunas, sest kahe tüübi esimese tunni alguseni kõrvalkülas on veel vaid 9 minutit aega ja leiad autos stardivalmilt ootava seltskonna asemel kolm õnnelikku tüüpi hoopis raginal jäätunud porilompi varvastega toksimas. Kõik kolm. Aega maa ja muna! Ikkagi selle talve esimene jää!

Hilinemise eest oleks kummagi lapse eest trahv 20 raha, a keda see huvitab, kui maailm selliseid lõbustusi pakub. Elu on imeline!

Poisid jõudsid kooli 1 minut enne algust. Tagasiteel, jälle me oma linnas foori taga passides, teatas Andreas täiest tuima torinaga kellanumbrit 08:18 passides:

“20 minutit tagasi olin ma alles voodis pikali.”

Ta vist tahaks edasi magada?

Või alles magab?

Ja mina naeran nii, et pisarad voolavad.

Kui kalendreid saab süüa

Ärkasin täna kell 12. Teil oli siis juba kell 1 päeval. Õues oli lumevalge ja mul oli kõht veel heledam. Loivasin kööki, avasin külmkapi ja… seal polnud midagi söödavat. Mnjah. Aga!! Toas ju on üks suutäis midagi head!

Sel aastal ootame me jõule sedasi – peale Giulietta, me kääbushamstri, on meil kõigil päris oma advendikalender 🙂

Ma ei suutnud meenutada, millal mul viimati enda kalender oli. Väga ammu. Aga enda elu esimesi jõulu-ootamise-kalendreid mäletan ma küll – need olid piltide avamisega. Lihtsalt oligi akna taga täheke või küünal või jänku. Mäletan siiani selle kalendri ja järgmise aasta oma trükilõhna ja avamise elevust… see oli nii ilus ja hea ja ma olin sel ajal kindlasti üle kümne juba.

Aga niisama päkapikud käisid mul ikka edasi jõulupostkastis, mille õmbles ja tikkis mulle mamma õetütar Anne. Seepärast pole mu elus kunagi olnud aknalaual susse vaid ikka mu maruarmas päkapikuga postkast. See on minuga jõulude ajal olnud läbi kogu mu elu. Ja sellest inspireerituna on mu lastel olnud oma päkapiku postkastid.

Kuna me hetkel pakime, siis arvasin et sel aastal saab hakkama ilma jõuluasjadeta. Aga vist ikka ei saa… sest nüüd on mul ikka mu postkasti vaja. Mine tea, äkki on selle tasku täiesti punnis lõhnavatest mandariinidest ja ootab mind?! Tuleb kontrollida, sest ega neid päkapikke ei tea ju kunagi.

Imeilusat jõuluootust teile ja ma nüüd lähen otsin midagi süüa ka, muidu panen nagu muuseas terve kalendri korraga nahka. Ja teiste omad ka, ihiii!

 

***

No ja tegelikult ei saa ma teile siin näitamata jätta enda ülemöödud aastal Andreasele tehtud juustukalendrit. pesuehtsa šveitslasena oli tal selle üle muidugi ütelmata rõõmus meel. Ohh, oleks mul selline täna kapis ootamas olnud vaid! 🙂

Agent H. Happy

Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.

Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.

Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛

Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.

Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt  “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.

Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛

Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.

Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:

AGENT H. HAPPY

Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent. 

Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.

“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”

“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”

Aga Happy jätkas:

“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”

“Head ööd… agent H. Happy.”

Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.

***

Sellesama loo saatis Tan kooli:

Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂

Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.

Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?

 

Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉

Kõrvad ehk elu on karneval

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Tal on habe, aga mul on kõrvad kusagil kapi peal ootamas!

Välja sättides vaatasin peeglisse. Hmm, et üldpilt harmoonilisem saaks, tuleks silmad ehk rohkem esile tuua? Kaevasin kapist entusiastlikult oma ainsa silmakarvavärvija välja. Palju õnne! See oli kuiv nagu kõrbetolm. Ma tean küll, et ma pole seda pool aastat avanud juba ja internet räägib, et silmatilkadega saab asja taas vedelaks, aga meil pole silmatilkasid. Huvitav, kas see vedelik, mille sees Andrease ühekordsed läätsed ujuvad, võiks ka sobida? Variant on ka kasutada silmade ja sel juhul siis ka juba kulmude elavdamiseks näiteks markerit? 😛 Sel korral igaks juhuks ei riski, poistel on teisipäeval koolis pidu ja kui ma otsutan kõrvad koju jätta, siis see veekindel marker mu näos võib küsimusi tekitada 😉

Olles pühapäeva pealelõunal mu kõrvadega äralõbustanud kõik möödujad ja tanklatöötajad, tankijad ja muidumuigajad-itsitajad, tekitanud ärevust turvatöötajates, jõuame me kontorisse. Andreas tõmbab silmad pähe. Nii me seal siis olime – üks eriti terava kuulmise ja teine teravama nägemisega. Täiesti normaalsed.

Happyle pistsime hiirekõrvad ka pähe, aga tal oli muudki teha, kui meiega soliidselt pildile ronida 😉

Esmaspäev

… oli täiesti tavaline kõrvakandmise päev. Kuigi kontorimajja tulles hüppas üks naaberkontori onu ukselt tagasi, kui ma kõrvatipud tungivalt ettesuunatult trepist üles tema suunas rühkisin ja siis uksel irvitas, kui nägi Happyt, sest selle tegelase ta vähemalt tundis ära. Ei noh, palun vabandust.

Teisipäeval

… oli poistel koolis sooja sulanud juustu pidu ja vastu tulles perekonna tungivale mõttepausile võtsin ma siiski kõrvad enne söögisaali astumist peast. Aga garderoobis pistin ma nad uuesti pähe. No kes siis ilma kõrvadeta õue saab minna?! Ja kuna garderoob asub klaasseinadega ruumis kohe söögisaali kõrval, siis lahkusin ma areenilt inglisekuningannalikult oma neljasõrmeliste kinnastega veetlevalt lehvitades. Poiste õpetajad naersid miskipärast ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Nad vist polnud enne nii ilusaid karvaseid kõrvu näinud?

Poisid kiirustasid koju, aga Andreasel oli kähku veel midagi linnast vaja. Nii me siis käisime linnas ja kui ma mitu kuud suutsin vastu panna, et selle peene provvaga mitte koos pildile ronida, siis nüüd enam ei suutnud. Too punase kübaraga daame kolis me kesklinna peatänavale juba suvel ja on endiselt veel üsna suvises rüüs. Ja kuna Vancu nagunii arvab kogu aeg, et ma pole oma kõrvadega mitte nahkhiir vaid hunt, siis kõikide punaste mütsidega tüdrukute aitamine on minu taltsutamatu kirg. Vist. Või mis teie arvate? No on ju teine külmunud olemisega? Ma püüdsin teda soojendada pisutki ihihiii! 🙂

Kolmapäev

… oleks võinud alati paanikaga, et kuidas ma Vancule homseks kooli jaoks need Daimi koogid küll Ideast kätte saan, aga ei alanud paanikaga, sest ma juba teadsin, et Andreas peab õhtul minema St Gallenisse töökohtumisele ja seega polegi muud, kui ma sõidan selle linnapiirini temaga kaasa ja käin Ikeas üks ära. Autos muidu selgus, et mu katkise ämblikvõrgulaadse ekraaniga Eesti telefon on mul küll kaasas, aga Andrease telefonil on täpselt üks protsent akut. Minul puudub internet ja temal minu number ja tegelikult olime me juba selle sebra juures, kus ma pidin uksets välja astuma. Kuna tema kohtumine pidi kestma kella mitte kauem kui kella 20ni ja ostukeskus suletakse kell 19 ja parkla on tasuline ja keeruline ja kontaktivõtmise võimalus on meil ütlemata puudulik, siis pakkusin, et ma tean suurest ostukeskusest veidi eemal üht tsiklipoodi, et ma siis jalutan lihtsalt sinna ja ootan seal ees. Andreas arvas, et seal kõrval on kohvik ka, et seal on vast soojem passida, aga ma pole suurem asi üksi tundmatus kohvikus passija. Seega ootan suletud poe ees ikka. No ok. Hüppasin autost välja ja läksin vajalikku kraami hankima. Vahepeal oli mulle kohale jõudnud, et ma pean sealtsamast poest ju ka homseks klassikaaslaste jaoks joogid ära ostma, sest ühtegi teise poodi ma täna nagunii ei jõua enam.

Sain kahvlid ja küünlad ja pisikesed taldrikud ja joogipakid kätte ja astusin siis selle mitme kiloga Ikea suunas. Seal püstitasin enda kõigi aegade rekordi ja mul oli isegi kahju, et Andreas minuga kaasas polnud, et saavutuse üle uhkust tunda 😛 Nad ehitsasid suvel kogu poe ringi ja kui ma varem teadsin, kust sai lõigata, siis nüüd nägin vaid ühte auku ja see läks ka sinna, kus ma juba olnud olin. Mul on neis asjus vahel üllatavalt hea mälu. Avastasin ka seda, et nad on maast oma suunda näitavad noolekleepsud kokku korjanud ja nüüd on nooled valgusega laest alla lastud ja lihtsamalt muudetavad hädaolukorras ja no muidu ka. See tundus mõistlik.

Rallisin peaaegu inimtühja poe kähku läbi, sest mul oli vaja Andreasele ka kõrvu! Ta ise ütles esmaspäeval, et kui tal oleks, siis ta kannaks ka neid. Seda ei pidanud keegi mulle kordama. Mul oli tema jaoks ka kõrvu vaja. Kuigi Vancu ihaldatud Daimi koogi oleksin ma kätte saanud ka poodi läbimata.

Kui ma pikast ootamisest läbikülmunult lõpuks soojas autos maandusin, ulatasin elegantse liigutusega Andreasele tema kõrvad. Ja tema naeris. Kodus vabastas ta need pakendist ja pistis pähe. Need sobisid talle veel valatumalt kui mulle! Isegi ilma silmavärvita ja mulle meenutas ta koheselt Viimse reliikvia filmist Ivo Schenkenbergi  😛 Kokkuvõttes arvasin ma, et Andreasel on vaja uut passipilti. Ja eieiei, see ei ole müts! Need on ta enda kõrvad! Ja need kõrvakarvad!! 🙂

Neljapäev

… oli Vancu sünnipäev ja sellest rääkisin ma juba SIIN. Kokkuvõttes oli see üks väga tore päev.

Reede

… algas sellega, et Vanc ajas selga oma tavalised riided ja sinna otsa tõmbas eile kingiks saadud pehme Pikachu kombeka. Ta oli juba eile õpetajale teadustanud, et tal on homseks üllatus. Ja see üllatus oli see, et ta läheb täiskomplektis ehk kollases kombekas ja kollase kotiga kooli. Laps, kes esimesse klassi minnes palus koolikotti ja pinalit musta, ilma vidinateta, et see mitte mingil juhul LAPSELIK poleks on vanuseks 10 saanud nii suureks, et võib juba tudukombekas koolis käia. Aga noh, mis mul saab selle vastu olla. Andreas vaid itsitas ja kui Vanc hommikul ukse kõrval üleni kollasena minekuvalmis oli, pidas vajalikuks Tan tänitada, et ta teeb ennast kindasti mudaseks ja siis ei saa seda kombekat enam puhtaks. Sest ta tegevat koolis iga päeva vahetunnis ennast mudaseks.  Ma siis arvasin, et ma pole veel näinud, et Vanc mudane oleks olnud (laps, kes väldib enda määrimist üsna äärmuslikult) ja pakkusin, et olgu tal siis vähemalt üks päev rõõmu kui tobe igatsus midagi teha, mida teha ei lubata.

Alguses arvas ta, et ta pistab käed varrukatest sissepoole ja siis hoiab eest kaelust ja kapuutsi koos. No selleks, et ta oleks nagu päris Pikachu. Aga ma arvasin, et kuna ta on piisavalt lühikest kasvu, siis kui ta alla vaatab, siis näevad kõik temast pikemad nagunii vaid tema nunnukaid kõrvu ja punaseid punnpõski. Edasi astuski ta siis sedasi näiliselt norutades ja ise samal ajal eriti püüdlikult püüdes päris-Pikachu muljet jätta 😛

Autosse ronides jäi Pikachul saba ukse vahele. No eksole! Kui Sa pole harjunud elama sellise sabaga, siis võtab harjumine aega. Mina pidin esimesl korral oma saba potti poetama.

Alles kooli poole sõites hakkasin mõtlema, et Vanc Vancuks, see on suur asi, et ta tahab ja julgeb, aga äkki õpetaja pole asjast üldse nii vaimustunud. Rääkisin siis Vancule, et tead, kui õpetaja palub sul selle kombeka ära võtta, siis ära kurvasta, sest sul võib küll tore ja hea olla, aga võib-olla mõni laps ei suuda siis keskenduda ja koolitööd teha, kui mingi kollane krõll talle teiselt poolt kalssi vastu vaatab. Vanc arvas, et no kui õpetaja palub, siis ta võtab ära. Hea, et tavalised riided kombeka alla läksid. Pärast saab ju edasi Pikachu olla.

Enne kooli tõmbasin ma pisi-Pikachule (ehk täna siis koolikotile) enda kõrvad pähe ja arvasin, et selline võiks välja näha tema tumedam pool. Perekonda sobib ta igal juhul. Ikkagi ilusad kõrvad. Olgu siis kollased või hämaramad.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Selline see koera elu on! Ta vist teistsugust elu ei kujuta lihtsalt ette? 😛

Aga ma teile seda juba rääkisin, et ühel eriti märjal hilisel õhtul Happyga jalutades koperdasin ma korraks kergelt. Midagi jäi nagu jala alla. Arvasin esimese hooga, et mõni vigastatud loomake, sest see asi liikus. Tegin õudujudinates kiire sammu vasakule ja järgmisel hetkel pidin naerust püski pissima. Miks? Sest ülevalt alla avanes just täpselt selline vaade.

Liikuda ei julgenud. Varvas lirtsus ja tald, see oli mu ettehoiatamiseta ühe loivaliigutusega lihtsalt hüljanud. Tegin pildi, helistasin naerukrampides ähkides ja kõõksudes Andreasele, et nad poistega aknale tuleks, sest kohe ma saabun maja ette ja nad peavad seda jama nägema. Olen mina enne auke igale poole jalanõudesse kandnud, aga seda, et tald sedasi otsustavalt lahkub keset teed, vaat see oli uus kogemus 😛

 

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

 

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

Järgmine pähapäev on juba esimene advent? Igal juhul kena pühapäeva jätku teile 🙂

 

Vancu 10

Esimesena uuris sel aastal minu ema, mida Vancu sünnipäevaks soovib.

“Vanc, kuule! Baba uurib, mida sa sel korral sünnipäevaks saada sooviksid.”

“Eee… ööö… ütle talle, et ma tahaksin kananuudleid.”

“Ainult kananuudleid tahadki?”

“No juustupalle siis ka.”

“Hmm, midagi veel? Magusat äkki?”

“Eee… Muumimamma komme… ja siis neid Lotte omasid… piparkoogi ja küpsisega. Need on mu lemmikud. Tead neid?”

“Tean. Ja see on kõik? Need on need asjad, mis sa sünnipäevaks sel korral sooviksid?”

“Jah!” ja Vanc kepsutab rõõmsalt minema.

Ehk siis, kui käes on see hetk, kui laps võiks kõik oma unistuste paelad valla päästa ja soovida mida kõike, no küsida ju ikka võib, tahab see närbi söömaga laps oma vanaemalt ja vanavanaemalt sünnipäevaks saada vaid… süüa. Kui sa saad 10 aastat vanaks ja su unistuste sünnipäevakink koosneb kiirnuudlitest, maisipallidest, Marianne ja Lotte kommidest, siis on enam kui kindel, et su unistus saab ka täidetud. Elu on ikka naljakas selle lapse kõrval. Mitte, et see elu selle suurema lapse kõrval, kes mõne kilo maasikate üle kingitusena samamoodi eluõnnelik on, vähem naljakas oleks 😛

Aga, see polnud veel kõik. Kui ma iseenda jaoks uurisin, et mida ta võiks sünnipäevaks soovida, siis oli vastus veel lihtsam – Daimikooki, seda Ikea oma ja piparkooke, ka Ikea omasid. Tavalises poes siin normaalseid piparkooke paraku pole ja ise ma neid tegema tõesõna ei viitsi hakata, sest ma käkerdan alati midagi sedasi ära, et need mulle lõpuks ei maitse ja kui need juba mulle ei maitse, siis ei maitse need Vancusel ammugi mitte. Pealegi Eesti juba paistab koos oma piparkoogitaignaga.

***

21. novebri õhtul Vancut magama pannes uurisin igaks juhuks ikkagi üks kord veel, et kas tal on mõni salasoov, mida ta mõttes soovib, aga pole meile rääkinud. No et nüüd on tagumine aeg sellega ikka igaks juhuks lagedale tulla. Eelmisel aastal sain ma ta ühest ja ainsast jõulukingi salasoovist täiesti juhulsikult teada. Tema oli sünnipäeva ajal puhunud küünlaid ja soovinud ja arvas, et ju need päkapikud selle soovi ikka kätte said. Lesib siis mõtlik mees oma voodis ja teatab, et no hea küll, kui sa tahad mulle midagi kinkida, siis kingi mulle sokke.

“SOKKE?!” pidin ma peaagu põrandale kukkuma. “Sa mõtled seda päriselt?”

“No jah, sa ju alati räägid, et baba kingib alati sokke ja sel korral ma baba käest sokke ei palunud.”

“Miks sa sokke tahad?”

“Mul on vist kõigis sokkides augud sees.”

“Nalja teed või? Sul on meie majas kõige enam sokki ja auke pole neis üheski. Need koolis läbikantud legomehikestega sokid viskasin ma pesemata minema, millel sa koolis põhjad alt ära uisutasid!”

“Päriselt?”

“No mine vaata ise, sul on vähemalt 20 paari täiesti korralikke sokke, aga jah, pooled neist on madalad.” Ma ju tean küll, et pragu saabastega madalaid sokke kanda ie saa, sest see olevat vastik tunne, kui saabas palja naha vastu läheb, aga et sünnipäevak son sokke vaja, siis see tuli küll nagu nali selgest taevast 😛

“Et sa tahadki siis sünnipäevaks sokke?”

“Nojah, kui baba arvab, et nii on hea, siis ju võib?”

Uskumatult isemoodi tegelane, see meie Vanc! Räägin Vancule sellest, kuidas mul on lapsepõlvest ilge trauma ja ma ei taha siiani teiste ees oma kingitusi eriti avada, sest minu lapsepõlves oligi nii, et ema sõbrannade lapsed tulid mu sünnipäevale ja kinke avades tuli ühest pakist välja öösärk ja teises sukkpüksid ja kolmandast… kord kinkis isa mulle roosade ja helesiniste jõehobudega alukad. Hirmus defka värk ja nunnud olid nad ka, aga no halloooo, ma häbenesin end maa alla. Kohal olid ju ka poisid 😉 Seepärast meeldisid mulle hiljem klassikaaslaste kingid palju enam, sest neist pakkidest ei tulnud vähemalt ihupesu välja 😉

Vancu jaoks on see nii kauge maailm, aga noh, jõehobudega alukaid teiste ees pakist välja võtta ei tahaks tema ka. Selles on ta kindel.

***

Eile hommikul oli Vanc kindel, et sünnipäeval peab ta kooli viima Daimi-kooki. Põhjendus oli veenev – siis saan ma ise ka süüa. Ühtegi teist kooki see laps siin ju ei söö. Ta küll kõhklevalt uuris, et teise variandina tuleks kõne alla minu tehtud küpsisetort, aga siin pole ei Kalevi ega Selga küpsiseid ega midagi, mis neid ligilähedaseltki meenutaks ja kõik, mis pole just selline nagu team peas, nagunii ei sobiks, seega Daimi-kook. Minu õnneks ja veel enam Vancu õnneks oli Andreasel õhtul St Gallenisse asja ja nii ma siis neid kooke hankima kihutasin.

***

Eile õhtul uuri Vanc, kes viimastel päevadel vaat et tunnitäpsusega arvet pidas, kui palju veel ta sünnipäevani aega on, et kas meil on ikka meels ja ega me kogemata magama ei jää enne südaööd, sest tema tahab ka nii, et ta kell  null null üles aetakse ja õnne soovitakse. Kõigi tulede ja viledega. Ma veel kõhklevalt uurisin, et kas ikka siis kõigi kingituste ja koogi ja küünaldega? No et äkki on hommikul siis kuidagi tühi tunne või nii. Ei! Kõige ägedam on ikka südaööl täisprogramm läbi teha, sest siis algab ju tema sünnipäev! No minugi poolest.

Magama oli teda keeruline saada. Vaja oli lugeda meie raamatut.

Sellest on kuidagi märkamatult saanud traditsioon. Mõelda, see raamat saab ka ju kohevarsti kümme aastat vanaks! Ja mul pole aimugi, kui alju kordi ma seda lugenud olen. Kusjuures kumbki ei taha ise lugeda, mõlemad tahavad endiselt, et mina loen ja Vanc tahab, et ma iga kord veel eraldi pilte ka näitan. Mõtle, ma elasin kosmoselaevas ja aparaat hingas minu eest ja kõik need muud vidinad ja värgid! Muide, ma lappasin siin mingi päev asju kokku ja jäin uurima Vancu sünnitusmaja haiguslugu ja kuidas alguses oli kõik nagu täitsa lootustandev, apgar 7/7, hingas ise jne ja kuidas ta siis kolmanda elupäeva hommikul sisuliselt tunni aja jooksul tema seisund käest ära läks ja RDS-i ja sepsise diagnoosikahtlusega elutu ja näost sinakashallina intubeerituna lastehaiglasse üle koliti. Palju aastaid olid need paberid mul lihtsalt olemas, alles nüüd, kümme aasta hiljem, saan ma neid lugeda teadmise, arusaamise ja üleliigse emotsionaalsuseta. Lihtsalt faktid.

Mul on nii ko-hu-ta-valt hea meel, et kümme aastat hiljem on see väikene mees meiega. Nende aastate jooksul on tema 44 sentimeetrine pikkus kolmekordistunud ja täna on ta 133,5 cm pikk. Ja kaal! Olles sündides kaalunud vaid suure veepudeli jagu, poolteist kilo, siis nüüd on sada grammi vähem kui veerandsada kilo. Kleenuke küll ja kasvatab alles jäävhambaid, aga sisemiselt väga palju arenenud viimase aastaga. Progress missugune!

***

Kui Vanc lõpuks magama jäi, hiilis Andreas autosse, kuhu me Vancu pakid jätnud olime – üks pakk oli minu emalt. Sain selle sama päev hommikul postkontorist kätte. Käigu pealt olin ma paki seest Tannu lemmikkrõpsud välja võtnud ja kaanel Eva nimele N-tähe lisanud, et oleks nagu päriselt päris värk. Meie endi kingitused olin ma juba päeval kõik ühte suurde kasti kokku kühveldanud – sea oli Vancu kohalike lemmikkommidega ämber, piparkoogimehike, tema elu esimene käekell – väike ja lihtne ehk harjutamiseks hea. Ja siis oli seal Super Mario uus mäng, mille Denny nädalavahetuselt Saksamaalt tõi ja see oli natukene tema poolt ka. Ja siis oli seal jubenunnu Pikachukujuline seljakott, mille sisse me eelpool nimetatud kella ja mängu pistsin. See kott on tädi Annela poolt ja meil on sellega oma tore diil, et kui Vanc ühel heal päeval nii suureks saab, et Pikachu pensionile jääb, siis rändab kott jälle tädi Annela juurde tagasi. 🙂

Ja kastis kõige peal oli marupehme Pikachu kombekas! Jaanika saatis mulle juba 10. novembril vihje, et Tallinnas ühes poes on üks selline kombekas. Ilmselgelt oli meil seda kombekat lihtsalt vaja ja siis läks siblimiseks – kirjutasin otse poodi, Kombekas lubati erandkorras broneerida. Siis oli vaja leida inimene, kes selle sealt kähku ikkagi ära toob, sest info püsis netis ja mine tea, äkki läheb see nunnudus ikkagi vahepeal kaduma ja siis ma oleksin silmad päest ära nutnud jne 😛 Suurepärase koostöö ja valmisolekute tulemusel rändas kombekas juba samal õhtul turvalisse kohta ja uue nädala alguses alustas koos Pikachu koti ja minu kahe lemmikšokolaadiga teekonda meie suunas. Aitäh suurepärase koostöö eest, Jaanika, Kerli, Sondra ja Annela! <3

Nii ja see udupehme kombekas siis jäi pakis kõige peale. Saba jätsin ka nurgast välja rippu, et Vancul oleks lõbuam pakki avada. Sel samal põhjusel ei tahtnud ma ka kasti ära pakkida. Otsisin tutti või paela, aga midagi asjalikku ei jäänud silma, aga kui ma õhtul oma kõigi aegade Ikea-külastuse kiirusrekordi – 12 minutiga olin ma läbinud kogu poe, haaranud kaasa paar pisemat vajalikku eset, nende seas kuldse paelaga rulli ja kassade juures olevast toidupoest ostnud neli Daimi-kooki kooli jaoks. Ise olin ma enda üle ütlemata uhke. Ja kui me lõpuks taas Andreasega kohtusime, siis läks tema koeraga jalutama ja mina sidusin 5 meetrit kuldset paela suurele kastile ümber ja lipsuks lisasin ka soovitud 7 uut paari sokke. Nalja peab ju elus ometi saama 😛

Vaat sellised pakid tõi Andreas autost tuppa ja kuna mul oli hirmus igav ja Eestis jõuab südaöö ometigi tund aega varem kätte, siis milleks oodata kohalikku uut kuupäeva, kui saab juba tund varem alustada?!

Kook kapist välja, lõikasin tükkideks, et oleks kergem ja kiirem seda sööma asuda ja Andreas loendas küünlaid, kaks korda luges üle, sest esimesel korral oleks Vanc justkui 9 alles aaanud 😛 Aga kus on tikud? Andreasl pole aimugi. Gaasisüütaja peaks vist keldris olema? Ma olen kindel. et ma nägin hiljuti kusagil tikke. Aju on tuhm nigu mullaga kuivanud kartul. Meelde tuli! Need olid selles piknikukorvis köögi aknalaual, millega me eelmise aasta jõulude ajal metsas lõket ja fondüüd tegemas käisime. Hurraaa, mul on oivaline mälu ja veel oivalisem oskus asju “kindlasse” kohta ära panna. Saime küünlad põlema ja Tan tuli ka kohale. Esimest korda oli tal Vancule jaoks päris enda valitud ja enda raha eest ostetud kingitus. Võimalik, et poleks olnud, aga kui nad eelmisel nädalal koos koolist koju tulid, siis oli Vanc Tannule kurvalt teatanud, et suur vend ei hooli temast üldse. Ja see polnud üldse sünnipäeva kontekstis. Lihtsalt selline tunne olevat tal olnud. Ja irvikkassist suur vend muutus seepeale õige pisut sentimentaalseks ja tundis korraga äärmist vajadust end tõestada, et hoolib ikka küll ja lubas seepeale, et sünnipäeval ta siis tõestab seda.Või noh, ta muidugi väitis, et tal tegelikult juba on Vancule kingitus juba olemaski ja siis tuli kähku minu käest nõu küsima, et kust ja kuidas ta vajaliku mängu leiab 😉

***

Kell kukkus 23:00 ja meie marssisime paraadiga Vancu tuppa.

Laulsime kolmes keeles sünnipäevalaulu ja Vanc vaatas meid vadi vidukil silmadega ja tõmbas seejärel teki üle pea. Eksole, tema magab ja mingid klounid laulavad ta voodi ees keset ööpimedust 😛 Aga alles pildi pealt avastasin, et Vancu taha seinale tekkisid koogiküünalde leekidest valgustäpid. Tervelt kümme täppi! 🙂

No hea küll. Need küünlad võin ma ju ära puhuda. Muidu jäätegi siia laulma ja mind passima. No umbes sellise näoga oli see unine sünnipäevalaps….

… unine oli ta selle hetkeni, kuni Tan ta tähelepanu voodi servas ootavate kastide peale suunas. Kes siis kingitust ei taha! Nüüd ja kohe ja keset ööd, et sünnipäev ikka kauem kestaks! Vahepeal oli Tan küll arvanud, et me peaksime õnnesoove edastamata igale ühele sündmise kellaajal. Kuna tema oskas sündida 9 minutit pärast südaööd, siis tema jaoks on öine õnnitlemine väga ok, aga kuuldes, et Vanc sündis kell pool 7 õhtul ja tema sünnipäeva oleks seega siis vaid 5 ja pool tundi pikk, siis taipas ta ise ka, et nii vist ikka ei saa. 😉

Vanc nihkus kastidele lähemale. Tan ulatas Vancule enda kingituse ja kuna ta ei viitsinud riideid panna, siis ma ei hakanud teda pildile toppima. Aga see oli armas ja liigutav hetk vahelduseks nende kahe üsna okkalises suhtes. Vancul oli mängu üle hea meel, sest kujutate ette, seda mängu ta isegi veel ei teadnud. Meil on vahel küll tunne, et ta teab vist juba kõiki maailma mänge 😛

Suure kasti otsas oli pisem kast. Selle otsustas ta avada esimesena. Ja sünnipäevalapse unistus oligi täide läinud, sest baba ja mamma olid Tallinnast talle saatnud just seda ja natuke isegi rohkem, mida ta nii väga soovis. 🙂

Selleks, et midagi kaduma ei läheks, palus ta mul kasti turvalisse kohta panna. Ma siis panin Giulietta puuri otsa. Koogi kõrvale. vahepeal oli me pisike hamstritüdruk ka nina oma majast välja pistnud ja Vancut õnnitlema tulnud

Kui ma kasti tema maailma laele toetasin, siis jooksi ta uudishimulikul tkohe vaatama, mis toimub. Ja siis avastasime me kõik koos, et Giulietta jaoks on tänane ka ju tähtis päev – ta on juba tervelt aasta elanud meie juures! 🙂

Siis hakkas Vanc kuldse paelaga pusima. Sokkide osas oli ta vana rahu edasi. Ma küll ootasin mingit kommentaari enda ebanormaalsuse kohta, aga seda ei tulnud. Andreaselel tegi aga endiselt nalja kastist väljarippuv Pikachu saba. Vanc vaatas seda, tiris õrnalt ja sai aru, et enne on vaja ikkagi kast avada. Kui vaid need sokid sealt kätte saaks 😛

Sel hetkel taipasin mina, et meil oli Andreasega ju kokkulepe, et ta ajab kinki üle andes ka Pikachu kostüümi selga. Kuniks Vanc veel paelaga jändas, kehastus Andreas suureks kollaseks Pokemoniks ja astus siis tuppa sõnadega “Tule minu juurde, mu poeg!” Vanc itistas ja siis avas paki! 🙂

Esimene reaktsioon oli, et oooo, nii behhhhme! Vancu, kes materjalide suhtes eriti tundlik ja valiv on, ei suudaks näiteks meie kostüümi kanda, aga enda oma ajas ta kohe joonelt selga ja lasi siis isa-Pikachul ennast kõrva tagant sügada ka 🙂

Ja siis ilmus kastikõhust nähtavale tädi Annela saadetud Pikachu-kott ja selle sisu uurimine oli ka omaette ülesanne. Õigus jah, Mari-mängu ja kella kõrval oli sel ka üks uue Tähesõdade filmi särk 🙂

Andreas aitas Vancule ta elu esimese käekella käele. Vanc valis parema käe kella jaoks. Eks see vajab harjumist. Ma mäletan enda esimest kella. See oli olnud mu ema oma, hästi pisike, seieritega hõbedane kell. Aga palju selgemalt mäletan ma enda teist kella – sain selle 9aastaselt kingituseks. See oli kollase plastrihmaga elektronkell ja selle numbrite juures olid elevant ja keegi veel, keda ma hetkel enam meenutada ei suuda, aga ma tean, et see on mul ema juures keldris ühes kastis alles. Ma suvel nägin seda ja see oli mu elu esimene lemmikkell. Aastal 99 sain ma oma teise lemmikkella – see oli tiigri ja Puhhi ja seierite vahel ujuvate tähekestega. Ise ostsin, Pariisist, Disney poest 🙂

Ja kui Vanc oli kasti sisuga tutvunud, siis ma küsisin, mis ta sel korral siis sünnipäevaks sai. No et testida, kui ärkvel ta ikkagi on. Ta krahmas seepeale sokipuntra endale pihku aja teatas, et sokid sai. Palju õnne! 🙂

Tan läks magama, aga Vanc oli nii elevil ja rõõmus, et käis ja kallistas meid kordamööda. Mul vist on ka Pikachu kombekat vaja?

Ja siis näitasid nad ennast mulle täispikkuses ka!

“Kas keegi peale Giulietta kooki ka soovib?”

Ei soovinud keegi. Tan juba magas. Andreas arvas, et hommikul maitseb kook paremini ja Vanc ei teadnud millest alustada, veertas käes piparkooki ja vaatas kommiämbrit ja uuris, kus see baba saadetud kast sai ja siis itsitas, et ta vist hommikul ei mäleta midagi, et kus mis on ja kas üldse on. No et äkki ta nägi kõike unes. Mille peale mina naersin, et pole probleemi, me võime hommikul sellesama paraadiga tulla. Ma saan kõik uuesti pakkida ja puha, kui see on Vancu soov. Aga tema ainult naeris ja kallistas ja puges Pikachu-kesta seest välja ja tagasi teki alla. Tema naeratus ulatus kõrvast kõrvani ja ta oli täna maailmaga ilmselgelt rahul. Maailm temaga ka 🙂

***

Kui ma tavaliselt ärkan kell 6:30, ajan poisid üles ja lähen veel tagasi tunnikeseks magama, siis täna läks mul uni kell 6 ära. Praegu jäin mõtlema, et 10 aastat tagasi täna läks mul ka uni kell 6 hommikul ära, sest Vanc koputas mulle kõhust, et ta nüüd hakkab ikkagi ise tulema. Mul on hea meel, et ma täna ei pea valust kõveras mööda seinu käima ja teise käega tilgajalga lükkama ja kõik on palju-palju paremini kui siis. Täna on kohe läbinisti tore. Vanc oli krõps ärkvel. Ajas Pikachu-kombe selga, võttis Pikachu-kotiga piparkoogimehikese ja Tannu kingitud mängu kaasa ja tatsas hirmõnneliku näoga suurde tuppa.

Kuna selle kombeka jalgevahe asub kusagil allpool põlvi, siis tavapäraselt jalad sõlmes istuda on vist ekstra sürr. Vähemalt vaadata on küll. Ja siis veel see saba! 🙂

Ja nüüd küsige, kas meist kellegi oli aega hommikul kooki süüa? Ei! Aga Vanc läks koogiga kooli, seega tema saab oma isu juba koolis täis süüa ja küll meie siis hiljem kodus ülejäägid nahka pistame 🙂

Et siis selline äge päev on täna!

Teine võrdlus veel! No vaadake juba ainuüksi neid sokke! Need valged on kaks korda suuremad kui tavalise vastsündinu sokid ja need olid tal veel kuuselt (vanus pildidl) suht lõdvalt jalas. Ja no need teised on need, mis on hetkel tip-top parajad. Ikkagi 10 aastat! 🙂

 

Palju õnne, Vancu, esimese suure juubeli puhul!

Palju õnne, Tan, Sul on tänaseks 10 aastat suure venna staatust täis ja Sa oled sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Palju õnne meile kõigile <3

 

Ja Andreas kinkis mulle täna pisikeste klaaskuulidega kõrvakad, mille sees on liikuv haldjatolm! 🙂

Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂

Kuidas patsid päeva päästsid

Vanc oli jube üleeile kahtlaselt vaikne. Poiss, kes muidu enamuse ärkveloleku ajast nagu pisike Billy Elliot kepsutab ja kargab, püsis üsna paigal. Eile lõuna ajal hakkas ta köhima. Kuivalt ja haukuvalt. Ta pole nii ammu enam haige olnud, et ma olen sellega harjuda jõudnud. Köhasiirupit meil kodus varuks ei olnud. Viimase põhja sai Andreas kevadel endale.

Erinevalt imelisest Eestist, lähevad siin apteegid ja poed laupäeva pärastlõunal esmaspäevani lukku ja kui sa suvatsed haigeks jääda pühapäeval, siis palju õnne. Sellist asja nagu valveapteek pole olemas. Võib-olla kusagil kaugel, suures linnas. Aga meie oleme siin pisikeses väikelinnas ja peame siin hakkama saama. Kuigi mul polnud köhasiirupit, on mul ühes kohvrikeses koos kõik muu hädavajalik, et Vancu hingamist kergendada.

Õhtupoolikul küsib ta ise, kas ma talle “tossu” saan teha. Selge, kui ise küsib, siis on ilmselgelt juba vaja. Elutoa akna on ta juba ise varem ristseliti lahti kiskunud, et “toas rohkem õhku oleks”. Jahe vihmamärg niiskus sobib talle. Kui sinu ühest kopsust on kolmandik puudu, siis on iga köha veidi karmim, kui niisama köha kahe tavalise kopsuga inimese jaoks.

Kaevan nebulisaatori välja. Pulmicort, mida ta oma elu esimesed kolm aastat igapäevaselt kaks korda päevas “tossutas”, on just aegunud, sest meil pole seda üle kahe aasta kordagi vaja läinud. Kuna ma neid pakendeid olen korrektselt säilitanud, siis pole sel ravimil häda midagi. Avan uue karbi uue fooliumpakendi ja naksan selle küljest ampulli. Pool ampulli koos füsioloogilise lahusega kopsikusse ja tossutamine algab. Väljahingatav õhk tossab ja Vanc ajab vaba käe pöidla reipalt püsti. Parem on.

Selleks ajaks, kui ta Vanc peaks magama minema, on tal palavik tõusnud. 38,1 kraadi ja alles tõusev temperatuur. Kuigi ta keha hõõgub, on jalatallad alles jääkülmad. No olgu, mõõdame poole tunni pärast siis uuesti. Õues sajab lumelaadset toodet, mis maas kohe sulab. Enne loojangut oli õhutemperatuur 18 kraadi. Arusaadav, et maa on veel üsna soe.

Tossutamisest on mõned tunnid möödas. Hingamine on vaevalisemaks muutunud. Ma kuulen ja näen seda. Voodi serval istudes on Vancu selg küüru tõmbunud. Tema ülakeha nõjatub ettepoole, sest nii oli lihtsam hingata. Olgu. “Hambutu jõehobu” ehk pulssoksümeeter ampsab ennast sõrme külge. 92… 93 korrigeerime asendit. Pool minutit hiljem 94… avan akna ja tuppa lehvib jahedalt niiske tuulehoog.  Andur näitab 96. Sellega jääb rahule. Köha haugub. Valu pole. Jalatallad on kehast märkimisväärselt jahedamad. Seega palavikumõõtmise teen nii veerand tunni pärast uuesti, mitte enne.

Vanc joob vett ja uinub.

Kaevun oma kappi. Ma tean, et mul on kindlasti olemas vähemalt üks pudel Ventolini. Täna öösel võib seda vaja minna. Leian kaks kinnist pudelit, ühe säilivusaeg on tulevas ja teise oma ületulevas aastas. Väga hea. Värksendan mälu koguste osas, sest Ventolin on see ravim, mida ma ise endiselt kohutavalt kardan. Need kümnekordsed annused, mis ta omal ajal 5kuuse (korrigeeritult 3kuusena) haiglas õe eksimuse läbi sai ja ma nende ravimitega ta oma käega oleksin ära tapnud, on mu mällu jätnud sügava templi. Kiirabis suurtega Ventolini kasutada polnud nii hull, eriti kui oli näha, et asi toimis ja leevendas kaebust.

Vancu kogus oleks oleks hetkel 0,5 ml ehk 2,5 mg. Omal ajal oli ta kogus 0,1 ml. Hiljem, suuremana, 0,3 ja sellest suuremat kogust pole mul olnudki vaja tema puhul kasutada. Ventolinipudelite juurest leian ka ühe adrenaliini ampulli. Tõenäoliselt on see aegunud, kuupäeva pole kirjas. Ja noh, kokkuvõttes on mul Ventolin ja Pulmicort olemas ning kui need ei aita, siis ongi haiglasse minek.

Uurin Andreaselt, et kuidas siin asjad käivad. Lähim lastehaigla on St Gallenis, aga sellise probleemiga võiks kohalikust haiglast minu meelest ka abi olla. Ta arvab ka, et esimese asjana minnakse oma hädaga kohalikku linnahaiglasse ja kui nad siis seal otsustavad, et asi on nende jaoks liiga keeruline, siis saadavad ise juba kiirabiga edasi. Ok. Natuke kindlustunnet veel juures, et mida teha siis, kui päriselt vaja on.

Kraadin. Mul on tavaline vanakooli kraadiklaas. Väga palju üle kolme minuti ei jaksa ma magava lapse kaenla all kraadiklaasi kinni hoida. Kolm ja pool minutit hiljem näitab kraadikas 38,4. Jalatallas on soojaks tõmbunud. Ma olen enam kui kindel, et 38,5 tuleks ära. Arvatavasti enamgi veel. Vanc köhib ja avab silmad. Taban sobivat hetke. Siirupi olin juba varem endaga kaasa toonud. Tal on siiani teema tablettidega ja mul on vaja, et ta oma rohu jändamiseta kätte saab. Palun tal ennast istuma ajada, sest ta peab rohtu võtma. Tavaliselt pole ta läbi une üldse nii koostööaldis, aga nüüd ajab ta suu ootavalt lahti nagu näljane linnupojake. Suskas lusika suhu. Saan lusika tagasi. Vanc ootab jälle silmad kinni ja suu lahti. Vist järgmist ampsu? Pistan talle veepudeli pihku ja kohendan patju. Ta uinub kohe.

Hmm, kas ma peaksin end sättima magama Vancu tuppa või ma kuulen, kui mul vaja minna on? Pole ju enam ammu harjutanud. Olen kõik võimalikuld vajalikud asjad kapile ritta seadnud, sest ma mäletan veel liiga hästi seda, kuidas ma kunagi ammu ja väga ootamatult olen paaril korral unest üles ehmatades pidanud sama kraami kokku otsima mööda maja. Paanika jätaksin ma heal meelel vahele. Olgu mu kõigi muude tähtaegade ja asjadega, kuidas on, aga sellisteks olukordadeks tahan ma 250 % valmis olla. Kui miskit ei toimu, on pärast hea rahulik asjad jälle kokku tagasi panna.

Otsustan siiski esialgu jääda enda tuppa. Mainin veel Andreasele, et kui ma peaks vahepeal sügavamasse unne suikuma ja ta kuuleb, et ma ei reageeri olulisel hetkel kohe, siis kloppigu mind üles. Ta arvas seepeale muiates, et mul pole sellist asja olemaski kui sügava une faasi, sest tema hinnangul olen ma nagunii kogu aeg ka une pealt hüppevalmis ja adekvaatne. Tema meelest kohe ebanormaalselt adekvaatne. Eksole. Ta arvab, et ju see mu ameti eripäraga kaasnev, aga ma kinnitasin, et see pigem laste ja nende eluvajadusega seotud harjumus. Ja samas olen ma viimased aastad saanud ikka väga rahulikult võtta, lihtsalt valmisolek on kusagil sügaval sees alati olemas. Andreas arvab, et tema küll nii ei jaksaks. No uni jääks ju poolikuks. Ma jälle arvan, et kui päriselt vaja on, siis jaksab küll. Lasen tal mõtelda diabeedi-laste vanemate peale, kes peavad alati igal ööl ja päeval valmis olema ja selle pingega kuidagi toime tulema ja last ka toetama ja nad saavad hakkama. Imetlusväärselt. Andreas nõustub, et kui tõesti on vajadus, siis vast jaksab jah. Samas on igaöise ärkamise ja sellise erandliku juhu vahe selles, et ühe puhul on rutiin ja kindlad mustrid ja reeglid, teise puhul tuleb lihtsalt valmis olla. Kõigeks. Väsitavad on mõlemad.

Öö möödus vaikselt. Ega ma väga ei maganud. Käisin vahepeal kahel korral vaatamas-kuulamas ja “jõehobuga” olukorda hindamas. Kui palavik maha läks, läks ka Vancu hingamine etemaks. Hommikul saatsin Tannuga kooli kirja, et vähemalt täna jääb Vanc koju. Homse osas paistab. Siin on koolist puudumine selline peavalu, aga noh, haiget last ei saada ma ei teisi nakatama ega ka ennast rohkem ohtu seadma. Kuigi siin on tavaline, et haiged lapsed käivad lasteaias ja koolis ja haiged inimesed tööl. Märkimisväärselt enam kui Eestis. Kuigi võiks eeldada, et olukord on vastupidine. Hea, kui palavikuga välja ei ronita. Ja erinevalt Eestis on siin valmis õpetajad lastele ka ettekirjutuse järgi lastele ravimeid anda. Ma sellised etapid enda laste puhul jätan heal meelel vahele.

Lõuna ajal kolib Vanc elutuppa ja sättis end seal minu õhukese puuvillase salli sisse rulli. Mina leian nad sealt eest koos Happyga 🙂

Palavik on pisitilluke. Hingamine on parem. Toss aitab. Valu pole. Natuke on uni. No uni, siis uni. Jätan nad pikutama ja lippan poodi.

Päev on hall ja pime. Vihma sajab. Meist õige pisut kõrgemal sadas öö läbi lund ja maa on ka hommikul valge. Meil ei ole. Vean endale Andrease vana dressi selga ja lohistan end poodi ja apteeki. Köhasiirup on ost number üks. Magamata öö ja muretsemise järel näen ma välja üsna veetlev kudenud räim. Andrease dressid ei kannata tegelikult avalikku kohta minemist, pole ma ju 12aastane enam. Aga vahet ei ole. Ilm on tatine ja vastik ja mul on vaja lihtsalt vajalikud asjad kähku koju toimetada.

Viimase asjana seisan kommileti vahel. Korraga märkan, et üks toreda kaabuga tore onu, kel on vanust nii 80 aastat ehk, kappab sirgelt minu suunas. Endal on tal surmtõsine nägu peas. Mõtlen veel hetkeks, et appi, kas ma näen tõesti nii poekõlbmatu välja või… Minu juurde jõudes venib onu näkku kõrvast kõrvani naeratus. Ta seisab mu ees ja patsutab agaralt mu õlale ja vehib samal ajal teise käega mu vihmast märja pea suunas. Selgub, et ta on täiesti vaimustuses mu kahest sissepununutud patsist, et ei suuda mööduda ilma, et seda mulle mainida saaks. Nii palju saan isegi mina saksa keelest aru. 🙂

Ehh… mu eile öösel kiiruga punutud kaks karvast ja antud hetkel ka läbimärga kalasabakest olid mul meelest sootuks läinud. Ma mõtlesin, et ehk oli asi ikka dressides või milleski muus sobimatus. Kohmetusest saab naeratus. Tema naeratab veendunult vastu. Tänan teda punastades ja kepsutan itsitades kassasse ja kassast läbi jubeda ilma koju. Ikka veel itsitades. Kes oleks osanud arvata, et kaks patsi mu 40aastase pea küljes võiks nii palju rõõmu endaga kaasa tuua?

Vancu olemine on parem.

Köhasiirup on minu jaoks uudses huvitavas pakendis. Ühes ja samas pudelis on vedelik ja on pulber. Eraldi kihtides. Selleks, et need kokku segada, tuleb pudelikaelalt eemaldada plastikust rõngas, korki avamisele vastupidises suunas keerata ja samal ajal suruda, siis lõikub kahe kihi vaheline kate läbi ja vedelik saab pulbriga üheks. Siis on tugev loksutamine ja asi ongi valmis. Vedel vedelik lõhnab nagu energiajook ja Vanc arvab, et meie Hedelixi-laadsed maitsevad talle rohkem, aga KUI see asi aitab, siis ta suudab seda ka võtta. Väga kena. Mulle väga meeldib, kui ta suudab terveks saada 🙂

Vahepeal olen Andreasele oma poeskäimise patsiseiklusest ka rääkinud. Ta naerab suurel häälel, et noh, see on ju siinkandis ja Saksamaa lõunaosas suht tradistiooniline soeng, ime ka, kui vanad mehed silda seepeale ei viska. Rahvusromantilised tunded segatuna kohalike iluideaalidega või nii. Et siis matsakas tugeva kondiga tööriietes tädi kahe patsikesega? 😉

Andreas meenutab mulle, et ka tema isa on varasemalt mu sarnaseid patse väga kiitnud. Meenub, jah. Ja siis küsib Andreas, et huvitav, kas mõni patsidega naisterahvas võiks sellist tähelepanu ka kuidagi ahistamise võtta. No see on endiselt aktuaalne teema igal kanalil. Kuigi ega selliste patsidega niisama tänaval kedagi ei näe kah. Need kuuluvad vaid rahvariiete kandmise juurde siin. Ma arvan, et mõni võib ennast vast tõesti ahistatuna tunda. Aga ausalt, see onu värvis minu jaoks tänase halli päeva miljon korda rõõmsamaks. Ja Vancu paraneb ka ja elu on ilmast hoolimata nii ilus! 🙂

Uus koolimaja ja lillkapsa kaitsemask

Kui ma hommikul Vancut äratama läksin, pidin peaaegu röögatama, sest silmanurgast nägin, et midagi on väga teistmoodi. Meie hamster Giulietta oli otsustanud hakata meistersportlaseks ja roninud kuidagi oma suure akvaariumpuuri lae alla. Hea, et meil seal kate peal on. Nüüd jäi ta mulle igal juhul vahele ja näitas uhkelt oma võimeid 😀

Tänasega sai poiste neljanädalane sügisvaheaeg läbi. Koolivaheajal kolis kool linnast välja uutesse ruumidesse.

Küla, kuhu kool kolis, Andreas teadis. Otsisime koolimaja, seda Tan umbestäpselt teadis ja siis otsisime sissepääsu. Seda ei teadnud ka Tan enne tänast. Vanc vahtis vaid õudusjudinatega aknast välja ja koolimaja ees uuris kõhklevalt, et kas me ikka tuleme tundide lõpuks tagasi. Uued asjad on talle hirmsad, aga õnneks olime me kodus asja enne hoolega läbi arutanud ja rääkinud, et tal vähekenegi lihtsam oleks. Samas ise omapead sinna sõita ei oskaks ma ka praegu.

Kool asub suurema tööstus/kontorihoone ühes tiivas. Kõrged laed, avarus ja palju õhku ja valgust. Samas oli uksest sisse astudes kohe mõnus ja soe tunne. Neil on ruumi ruumiga mängida 🙂

Asjad panid poisid garderoobi. 42 lapsega koolis saab edukalt hakkama ühe ruumiga. Noh nagu ühe mammutkooli suurklass või nii. Kui Tan omal ajal esimesse klassi läks, oli neid klassis 36.

Esimesena võtsime suuna Vancu klassile. Neil on klassis kaks uut last, nüüd siis kokku 11. Klassiõpetajale lisaks on kogu aeg kohal ka kaks abiõpetajat 🙂

Kui neil vanas majas oli kaks eraldi klassituba, siis nüüd on üks suur, aga jagatud ruum. Puhkamise nurk, seal, kus kuubikute tagant paistavad oranzhid kotttoolid, ootab alles kardinat ja vaipa. Kõik päevad algavad ja võetakse kokku ringis neil samadel kahel pingil ja kuubikutel istudes. Sotsiaalsete oskuste ja muusikatunnis istuvad nad seal ja vahel koolipäeva keskel mängivad libahundi-mängu ka samas kohas 🙂

Ja hambapesu on koolis möödapääsmatu. See võimalus on alati klassiruumis olemas 🙂

Klassiruumid asuvad järjest suurte klaasseintega koridori peal. Pildil tundub küll ehk veidi steriilne ja kõle, aga tegelikult kisub seal astudes pilk kohe klassiruumidesse sisse kiikama ja nii on väga mõnus. Paremale jäävad neli klassiruumi – keskastme esimene klass (meie mõistes 3.-4. klass), kus Vanc käib, keskastme teine klass (meie 5.-6.), kus Tan on ja ülaaste (7.-9. klass). Viimane ruum on kunsti- ja käsitöötundide läbiviimiseks mõeldud suur ateljee.

Vancu klassiruumist liikusime Tannu klassi.

Puhkenurk. Andreas ja Vanc pidasid plaani sinna pikemaks jääda. Poleks tunnid alanud, siis nad praegu arvatavasti põõnaks seal vildiste kivipatjade vahel 🙂

Seal saab niisama olla ja raamatuid vaadata ja lauamänge mängida. Koolipäeva jooksul on kaks vahetundi ja sel ajal on kõik lapsed iga ilmaga õues. Pika koolipäeva sees ka pisemaid pause ja alati on aega ja võimalust teha ka muud, kui istuda ainult pingis 🙂

Eraldi arvutiklassi pole. Tannu klassis on neil kümne peale viis arvutit. Infot otsivad ja esitlusi teevad nad enamasti kahepeale.

Siin klassis päeviti elavad üks tüdruk ja üheksa poissi ja maruvahva särtsakas noor õpetaja, keda õitsvas puberteedieas seltskond hirmsasti armastab. Näidiõpetaja! 🙂

Ülaastme klass oli suht sarnane Tannu klassile ja edasi liikusime me ateljeesse. Minu kaks unimütsi astusid uksest sisse sedasi:

Kõik need käsitöö- ja kunstimaterjalid olid varasemalt vanas majas surutud maast laeni riiulitesse ühes 8ruutmeetrises ruumis. Nüüd on seal ruumi 80 ruutmeetrit ja riiulitel on veel vaba ruum laste isiklike kastide ja tööde jaoks. Seal pisikestes sinistes riiulikastides on muide suled ja muu seesugune vahva pisikraam 🙂

Lõngad ja kangad.Terve seinatäis!

Meisterdamise ja puutöö nurk alles elab ennast sisse ja ootab oma riiulit.

Joonistamise ja maalimise osakond on aga igati valmis juba tänaseks päevaks:

Teisel pool suurt koridori on suur söögisaal. See Klimtilik vaip!! <3

Ja koridori peale jääb ka ühest seinast avatud nõupidamiste ruum õpilastele.

Huvi pärast käisime uurimas nurga taga asuvat ja teistest pisut eraldatud algastme (lasteaia viimane rühm + 1.-2. klassi) ruumi. Neil on eraldi kaks tuba – üks on selgelt õppimise ruum viiele 2. klassi lapsele.

Ja teine, see suurem ruum, on istumiste, raamatu-uurimiste, mängimiste ja kõiksuguste koostegemiste ruum.

Seal on magamise nurk (algastme lastel on pikutamise aeg koolipäeva keskel, kes tahab võib ka päriselt magada) ja päris oma mängunurk. Šveitsi värk ikka 😛

Pisemate ja suuremate koolilaste ruumide vahele jääb suur mänguruum, milles pikapäevarühma pisemad lapsed saavad pikutada ja mängida. Lapsi on võimalik kooli saata õpetajate ja abiliste hoole alla hommikul paar tundi enne kooli ja õhtul kella 19ni. Lastehoid toimib alati ka koolivaheaegadel. See mängumaja on nii suur, et sinna mahuksin vabalt turnima ka mina koos Andrease ja terve karja lastega. Antud hetkel istub Vanc seal teisel korrusel rohelise seina taga 🙂

Suures eesruumis on erinevaid mänge ja võimalusi, millest isegi Andreas rahulikult mööduda ei saanud. Et kas me tahaksime ka sellises koolis käia? Jah, me tahaksime! Kui ma kunagi ise omaenda kooli peaksin tegama, siis oleks see paljuski sarnane, ainult natuke rohkem minu nägu. Vist 🙂

Juhataja pidas tervituskõne ja kordas taas, et ka kõik vanemad on kooli väga teretulnud. Ta pani uuesti ka südamele, et mitte keegi ei tohi välisuksest ja garderoobist kaugemale tulla välisjalatsites. Vanemate jaoks on olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab tõmmata otse jalanõude peale, kui ei soovi neid ära võtta. Ja kooli sisenedes on tungivalt soovitav pesta puhtaks ka käed. Uutele vanematele pandi südamele, et kuna meie koolis on immuunpuudulikkusega laps, siis tema kaitmise nimel peame me kõik pingtama veidi rohkem. Tema olukord on viimase aastaga veidi kehvemaks jäänud, haigus süveneb, aga ta tahab nii väga koolis käia. Laste juhendamise eest kannavad hoolt õpetajad. Ma leian, et see on väga mõistlik, et sellist asja ei varjata ja räägitakse ausalt ja hoolivalt nii õpetajate, laste kui vanematega.

Kui me tund aeg hiljem koolimajast väljusime, siis viidi meie ees trepi juurde ka silt. See on hea, siis me ei pea me õhtul nii kaua otsima õiget kohta 😉

Koolist lummatud Andreas arvas, et täna on väga eriline päev ja haaras tööle minnes sarvesaiad endaga kaasa. Uus kooliveerand võib ametlikult alata!

Aga lõpetuseks tahan ma teile näidata hoopis üht naljapilti. Mul oli laupäeval hirmus lillkapsa isu. Leidsin tanklapoest lillkapsa ja panin selle korraga toorelt nahka. Vancut magama saates oli ta heitunud. Ühelt poolt tahtis ta nii väga, et ma talle Härra Q raamatut loeksin ja teiselt poolt ei suutnud ta taluda seda õhkõrna lillkapsa lõhna, mille ma maitsavat köögivilja krõbistades endaga koos tema tuppa olin toonud. Siis tuli tal aga idee, kuidas ta mu lillkapsasöömise üle elab ja saab samal ajal ikkagi raamatut kuulata. Vahtis siis sealt isetehtud lillkapsa kaitsemaski seest mulle otsa ja palus mul endast pilti teha. Ok, pilt tehtud, mis edasi?

“Kirjuta sinna pildi juurde, et sedasi juhtub siis, kui ma lillkapsa lõhna tunnen.”

“Ok,” vastasin mina ja siin see pilt siis on. Ta ise arvas et ta ei söö ta enam kunagi kogemata paneeritud lillkapsast kananagitsate pähe. 😛

Kuidas teie ebameeldivate lõhnadega toime tulete? 🙂

 

Tulnud. Toodud. Läinud. Viidud. Käinud. Olnud. Jäänud.

Võõraviha ei jää Eestis märkamatuks ja sellest peab rääkima. Võib-olla on mu arusaamised jaburalt naiivsed, aga ma siiski püüan läbi küsimuste ja näidete ja lugude seda teemat veidi avada ja avardada.

 

Esimene peatükk. Kuidas Tan taipas

Kui me Šveitsi kolisime ja saksa keelt mitterääkiv Tan alguses suure hooga tavakooli asemel integreeruma saadeti, siis moodustus nende liitklass kirevast seltskonnast. Hoopis enam, kui see oli saksa keele intensiivõpe ja kohanemine kohalike olude ja kultuuriga, oli see tegelikult üks äärmiselt suur ja oluline peatükk tema elus, millest ta õppis midagi, mis enamus temavanustele Eesti lastele üsna kaugeks jääb. Tema ees rullus maailma köögipool lahti üsna alasti moel.

Nende klassis käis kaks poolakat, õde ja vend, kelle isa kohalikus tehases insenerina tööd oli leidnud. Seal oli pisike mustja nahaga tulesäde-tüdruk Nigeeriast, kel oli vanust üheksa aastat. Ema oli abiellunud, temaga siia kolinud, lahutanud ja siis surnud ja tüdruku edasine saatus oli väga lahtine. Tüdruk elas turvakeskuses. Oodati, et tema tädi Aafrikast siia tuleb, et ta koju (?) tagasi viia, aga millal, polnud teada. Tüdrukule meeldis Tan väga ja ta püüdis teda igal võimalusel kallistada.

Selles klassis käis üks suurem poiss Albaaniast, kelle pere elas turvakeskuses. Tundides oli poiss püsimatu, niheles, ropendas, kiusas pisemaid. Morni olemisega suur poiss Portugalist, kelle isa oli siia ehitajaks tulnud, elas meie kõrvamajas. Ta ei rääkinud, aga kippus lööma. Vahel moodustasid need kaks suuremat omavahel tiimi. Nooremad kartsid neid ja ka õpetaja tunnistas, et on nendega üsna hädas, aga näeb progressi.

Tannuga samal ajal liitus klassiga Ungarist pärit varateismeline tüdruk, kelle ema oli siia tulnud kanafarmi tööle. Vahel kippus tüdruk diivatsema ja püüdis suurematele poistele muljet avaldada. Õpetaja taipas tema tekitatud stseene õnneks läbi hammustada ja asjad lahenesid enamasti rahumeelselt kohapeal. Poole aasta pealt tulid veel kaks poissi, kaks venda. Üks suurem, teine Tannu vanune. Nemad tulid Süüriast. Kevadel lisandusid veel kaks õde Itaaliast.

Neil kõigil olid omad lood. Nende taust ja Šveitsi kolimise põhjused olid erinevad. Mitu neist olid näinud elus asju, mida lastel ja tegelikult ka suurtel mitte näha ei oleks vaja. Neil olid nende endi sisemised võitlused ja painajad. Keegi neist ei osanud alguses keelt, mõni neist olid tulnud sootuks teistsugusest kultuuriruumist. Kes teab, mida või keda olid pidanud nad maha jätma. Suurematel seisis ees koheselt ka erialaõpingute valik, mille üle siin peab 15aastane juba otsustama ja mis pingeid veelgi kasvatas. Pooled neist lastes elasid kõrvalküla pagulas- ja turvakeskuses.

Nigeeria tüdruku lugu liigutas Tannut väga. Ema surm oli midagi, millest Tan natuke nagu aru arvas saavat. See tundus reaalne võimalus, aga midagi nii hirmsat, mille peale mõtelda ei taha.

Albaania, Portugali, Itaalia ja Ungari sisserändajatest vanemate laste asi on lihtsalt kohaneda – õppida ujuma ehk õppida ära keel, võtta omaks kohalik käitumismall, käia koolis, õppida amet, minna tööle ja maksta riigile makse. KUI vanemate töökoht, elamis- ja tööluba kehtib, siis peabki kõik sedasi sujuma. Kui ei, siis tuleb edasi või tagasi minna. Kindlustunne on habras ja juured rabedad. Kuigi me ei olnud Šveitis kolinud majanduslikel põhjustel, siis oli meiegi saatus ja staatus esimesed 10 kuud väga ebaselge. Selles osas sarnanes Tannu lugu väliselt mitme oma klassikaalslase olukorraga. Meil õnnestus enda lapsi säästa suurematest paukudest ja luua olukord, kus nad said rahulikult keskenduda kooliskäimisele. Seega ei tajunud ka Tan enda olukorras suurt probleemsust ega osanud probleeme näha ka teiste enda klassikaaslaste kohanemises ja olemises. Koolis oli ju täitsa tore.

Süüriast tulnud vendade lugu oli aga midagi muud. Maailmas olid ärevad ajad. Sõda ja selle eest põgenemine olid midagi hoomamatult kauget. Miks peaks keegi ööd ja päevad jala mitu nädalat astuma? Keset talve. Kui kaks kilomeetrit poodi ja tagasi jalutada on siinse lapse jaoks liiga pikk tee, siis selline uus mõõde pani asju üsna tugevalt ümber hindama. Või reisimine ilma asjadeta. Tegelikult põgenemine. Selleks pidi olema põhjus ja see põhjus oli hirmutav. Sellest sai ka Tan, kes sel hetkel veel 10 oli, aru.

Ja siis tuli ta ühel päeval koolist koju ja teatas nördinult:

“Kui neil ei ole mitte midagi, siis kuidas neil on telefonid? Ja veel kõige uuemad iPhone mudelid?!”

See küsimus meenutas mulle kohe Eesti meedias läbi kõlanud ühe puuga löödud rämedaid nurinaid, et “kuidas on võimalik, et need sissetoodud ahvid, kes Balti Jaama juures kerjavad ja inimesi häirivad ja keda meil jõuga sisse saadetakse kannatavate pagulaste pähe, omavad kõik moodsaid telefone ja on need kindlasti saanud kingituseks meie vaese maksumaksja raha eest või meie inimeste käest varastanud.” Eksole…

Andreas võttis sõnajärje sujuvalt üle ja selgitas Tannule sõjapõgenike olukorda ja nende vajadust telefoni omada.

“Vaata, telefoni on neil vaja, et olla olemas siin ametnike ja teineteise jaoks. Nad tulid kaks kätt taskus siia keset talve, eks, mäletad? Üks asi on see, et neil pole riideid rohkem kui seljas ja potte ja panne, diivanipatju, teine asi on see, et mis neil üldse veel alles on. Koletud mälestused ja ehk ka parima sõbra pleekinud pilt rinnataskus? Nad on liiga sageli turvalisemasse kohta jõudes paljad nagu püksinööp, emotsionaalselt kokkuvarisenud ja siin võõras maailmas kõigi poolt lükata ja tõmmata. Keegi ju ei oota neid siin ega kusagil mujal, aga koju tagasi nad minna (veel) ei saa. Nad vajavad pelgupaika, kus olla. Võib-olla nad jäävadki lõpuks siia, aga nende südames elab unistus paremast homsest kuniks kodus asjad paremaks muutuvad ja nad saavad tagasi minna.

Neil pole seal ehk enam kodu ja kooli ja tänavat ja haiglat alles, aga tõenäoliselt on seal või mõnes teises maailma otsas veel inimesi, sõprus ja sugulasi, kellega püüda sidet hoida. Teadmatus on selles olukorras talumatu ja telefon on neile siin antud just seepärast, et neil oleks võimalus hoida sidet, sest ilma suhtluseta ei ole mingit turvatunnet. Selleks, et eluga edasi minna, on vaja turvatunnet. Lisaks siin olemasolemisele aitab see neil ehk olla olemas ka seal kaugel, omade jaoks. See pisike telefon on nende aken maailma. See on nende õhk ja nabanöör, mis aitab neil siin ellu jääda. Kas see just viimane mudel peab olema, aga tegelikult pole sel ju vahet, kui toetajad on nii otsustanud ja paremaks pidanud. Võimalik, et eeldusel, et see kestab kauem, kui mõni vanem mudel.”

Rohkem Tan enam ei nurisenud. Ka ei küsinud, miks temal telefoni pole. Ju ta sai sellest ise aru, et tal ei ole seda veel vaja. Eestis see arvatavasti nii lihtne ei oleks.

Aga vahel kurtis ta, kuidas osad lapsed neil tunnis “hulluks lähevad”, asju loobivad, nutavad, draamat teevad ja noh, lihtsalt võimatult käituvad. Selgitasin talle seda asja nii:

“Selline käitumine tuleb pingest ja murest, mis neid maha ei jäta. Vaata, sina oled siin meiega. Jah, võõras keskkond tundub ebaturvaline, aga koolis on teil toetavad õpetajaid ja kodus oleme sul meie. Sul on Andreas, kes on kohalik ja tunneb siinset elu-olu, oskab keelt. Sul on siin kodu, oma tuba, voli mängida, sa ei pea muretsema toidu ega riiete ega millegi muu pärast. Sinu ainus mure on vaadata, et su koolitööd on tehtud ja see polegi väga nagu mure, eks? Millal iganes sa soovid, võid sa helistada oma babale ja mammale ja suure tahtmise korral neile Eestisse lihtsalt ka külla sõita.

Pagulas- või turvakeskuses pole elu aga üldse nii lill. Nad saavad seal hakkama, aga nad elavad palju kasinamalt ja nad on pidevalt hirmu ja pinge all. Mida toob homne päev? Mis saab nende elust edasi? Kas vanemad leiavad töö? Õpivad ära keele? Kas isa lubab emal keelt õppida? Kas nad suudavad kohaneda kõige sellega? Kas neid saadetakse edasi? Tagasi? Kas nende side lähedastega püsib? Kas lähedased on ohutus kohas? Kas nad veel kunagi leiavad sõpru siin võõral maal, on osa kogukonnast, mida tasapisi hakata omaks pidama? See siin on nende jaoks vähem või rohkem ajutine peatuskoht. Nad ihkavad tagasi ja neil on raske siin end koduselt tunda. See tunne, et nad on võõrad võõral maal ei kao nii pea ja see tekitab pingeid, sest me kõik tahame kuhugi kuuluda ja olla osa millestki. Nad igatsevad taga paremaid aegu, oma kodu, oma nurgapoe keerusaia ja kes teab mida kõike veel. Nad on pehmelt öeldes oma pildilt välja rebitud ja suvaliselt järgmise pildi peale tõstetud.

Sellises olukorras inimese sees elab ärevus sügaval naha all. Nii sügaval, et nad sellest endale teadlikult arugi ei oska võib-olla anda. Jaksamise ja tahtmise piir kiigub depressiivselt tumedamate allaandmise ja minnalaskmise vahel. Enamusel neist on vähemal või rohkemal määral post-traumaatiline stressihäire (ma olen hoolt kandnud, et Tan teab lihtsustatult, mis see on) ja sellega tuleb arvestada.

Neil on igapäevaselt palju muresid, mida meil ei ole. Mure lähedaste pärast. Mure nende pärast, kes maha jäid või teadmata kadunud on. Mure iseenda pärast, kuidas nad hakkama saavad võõral maal, võõras keeles, võõras keskkonnas ja kultuuriruumis. Kuidas kohanevad nad ise ja nende lapsed. Mida toob homne päev? Kust leida jõud ja jaks, et üldse edasi elada? Kas sellisel elul on üldse mõtet? See kõik koos ühes supipajas on midagi, mida meie endale vaevalt ettegi oskame päriselt kujutada.

Need samad lapsed siin, eemal otsesest ohust, et keegi nende kodu sõlepõhjaks laseb ja õel-vennal nende silme all kõri läbi lõikab, elavad endiselt pingete keskel, mis on meile liigagi võõrad. See tunne, et sul on janu, aga puhast vett ei ole, on meile kauge. Näljast ja külmast ja hirmust rääkimata. Ja kuigi neil siin nüüd nälga ja külma ei ole, siis hirm on üsna kindlasti endiselt nendega. Võib-olla elavad nad iga päev vaikse vägivalla keskel? Näevad öösiti õudukaid? Keegi ei tea, mida nad ka suures pagulaslaagris nägid ja kogesid.

Võib-olla ei luba isa perel või emal toast üldse lahkuda? Võib-olla ähvardab mõni pereliige pidevalt ennast ära tappa? Võib-olla saavad nad vanemate käest kodus kõik järjest peksa, sest vanemad lihtsalt ei tule enda emotsioonidega toime ja abi ei jõua nii kiiresti nendeni? Jah, see on halb ja vale, aga see on sageli nende reaalsus, millest neid pisitasa välja püütakse aidata ja just selle pärast peame ka meie mõistvamad ja leplikumad olema, kui nad vahel koolis plahvatavad ja nii öelda hulluks lähevad. Selle jaoks ongi teil koolis ja integratsiooniklassis kogenud eripedagoogidest õpetajad, kes oskavad lapsi sellises olukorras paremini aidata ja toetada, eelkõige märgata ja neile abi otsida vajadusel. Ja teie võimalus on olla nende sõbrad ja olla nendega koos lihtsalt lapsed. Lihtsalt oma olemasolemisega ja hoolimisega saate te neile näidata, et nende elus on ka midagi muud. Midagi täiesti tavalist, midagi head, kindlat ja turvalist, mille nimel püüda leida oma tee ja rahu enda sees. Kinnitus, et elu läheb edasi. Selline koorem on kõigile raske, aga eriti keeruline on see taluda lastele, kes saavad aru, et asjad on valesti,bäevad vanemate kannatusi, aga ei saa midagi muuta. Laps tahab olla laps. Lapsel on õigus olla laps.

Tan sai aru, et see pole lihtne olukord. Hirm oli talle endale tuttav tunne. Omamoodi hariduspagulasena siia jõudes oli talle tuttav tunne kõigist püüdmistest hoolimata tunda ennast soovimatuna. Ta elas sel ajal veel liiga reaalselt oma mälestustega Eesti kooliõudustest ja tema kõige koletum hirm oli see, et me peame tagasi Eestisse minema. Vancu, kes kõike kõrvalt kuulas, sai ka aru, et inimeste veidral käitumisel on erinevaid põhjuseid. Ja mina mõtlesin endamisi terve rea inimeste peale, keda tunnen, kes sellistest asjadest kohe üldse aru ei saa. Või ei taha aru saada…

Teine peatükk: Sõna on Ühel Kõige Õigemal Eestlasel

Keegi koputas tungivalt mu kolbale ja palus jutujärge. Ta väitis, et ta on Üks Kõige Õigem Eestlane, nimetagem teda siis nii, ja tal on midagi olulist meile, eestlastele, ütelda. Olgu lisatud, et ta on selline mitte liiga erandlik nähtus ja iseäranis viimasel ajal on ta ütlemata häälekalt endale kõlapinda otsinud igal võimalikul viisil. Olgu, las ta siis ütleb, mis tal öelda on:

“Tead, meie elu on ikka täiega hukas! Kõik kohad on mingeid võõraid täis ja enam pole õhku isegi hingata. Rahulikult ei saa poodigi minna ilma, et ei kuuleks ega näeks mingeid teistsuguseid!

Kõige hullem on see, et nüüd elab meil küla servas kollases majas mingi Fatima. Nad toodi siia kaks kuud tagasi kõigi oma pampude ja tittedega. Tema mees olevat kogu aeg Tallinnas tööl, aga me arvame, et ta istub tegelikult vangis, aga see naine… Oled sa näinud kui tumedad silmad tal on? Kindlasti on tal hingel midagi eriti kurja. Saad aru, ta ei söö sealiha, ma poes kuulsin! Siga ja kartul on meil siin alati põhitoit olnud ja selline imelik pirtsutamine siia küll ei sobi. Ja see, kuidas üks naine riides käib! Päike paistab lagipähe ja temal on musta värvi halatt maani ja see kalts peas. See pole ju normaalne! Mida ta seal alla kannab? Äkki tal on relv? Kui ta tahab siin elada, siis peab ta meie kombed omaks võtma ja need jubedad riided välja vahetama ja käima ringi käed nähtaval ilma suuremate kottide ja punnis taskuteta. Pealegi on tal liiga palju lapsi, need on nagu tillukesed tatised tarakanid, jooksevad poolpaljalt ringi ja karjuvad ja aru neist muhvigi ei saa. Ma oleks ammu juba lastekaitsesse teatanud, et see pole ikka üldse ok, aga äkki nad siis tulevadki ja hakkavad neid aitama. Meie oma lapsed on näljas, aga neid untsantsakaid veel kaelale juurde vaja. Ei, ma parem ei helista. Loodan hoopis, et nad ruttttu siit minema kolivad. Käisime just Lainega eile nende akna alla sea pilte kleepimas posti peale salaja. Me kuulsime, et siga on nende jaoks räpane loom. Meie jaoks on hoopis nemad räpased loomad. Äkki peaks Üleotsa-Mati käest siga laenama ja nende ukse ette ketti panema mõneks ajaks? Tegelikult ma arvan algusest peale, et nad on mingi terroristid ja hauvad siin vaid oma plaane. Vaadake ise, ma olen teid hoiatanud. Aga noh, kes siis mind kuulab…

Vaata see kõrvalmaja Svetlana ei räägi ikka veel eesti keelt. Ta on juba 20 aastat siin elanud ja ikka ei räägi. Ma ei saa aru, miks ta Venemaale tagasi ei lähe ometi. Ta küll koob ilusaid sokke, aga ma ei taha neid osta, sest miks ma peaksin mingit sissetungijat toetama? See, kuidas venelased meid küüditasid ja või ja vorsti meie vanemate leiva pealt ära sõid, on andestamatu! Meil on omalgi siin kitsas ja keegi ei taha teda siia. Marta küll rääkis, et see Sveta pidi tegelikult eesti keelt rääkima küll, aga ei mina seda usu, ta on ju venelane. Aga need kootud sokid on ilusad, kohe kadedaks teeb, et just tema neid teha oskab.

Aga te seda olete juba kuulnud, et meie koolidirektori tütar olevat linnas mehele läinud. Saate aru! Mingile neeeegrile! Päris süsimustale kohe. Eks see plika oli tal alati üks paras lits ja tõmbas juba siin külavahel kõigiga ringi. Ju siis meie mehed sellist litsi ei tahtnud enam. Nüüd ta siis tõestas seda kogu maailmale, mida meie ammu juba teadsime. Tegelikult on see me koolidirektorile paras, ega ta ikka üks õige mees pole! Tahab siin meie kõigi lapsi kasvatada, aga näe, ei saanud ise enda litsiplikaga hakkama. Milline reklaam! Ega sellisest midagi paremat oodata polegi. Vaata veel, et ta poeg homoks ei hakka, see on ka tänapäeval nagu mingi moehaigus kohe. Siis oleks komplekt ikka puhta koos.

Muidu on meil siin päris vaikne. See meie naabri-Maie käib mulle ainult närvidele. Ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ta sõitis eile jälle Egiptusesse puhkama. Vaata, kuidas ta riides käib ja mida ta poest ostab ja kellega poe ukse ees räägib. No ja see soeng on tal imelik. Miks on vaja 80aastasel mutil oma juukseid värvida ja teeselda, et ta polegi veel hall? Me ju kõik teame, et ta on juba 30 aastat hall. Ja tal on liiga mitu kassi ja huvitav, mis raha eest ta ikkagi sedasi kogu aeg puhkamas käib? Kassid on siis kindlasti hooleta? See Maie on mingi kahtlane. Teda ei saa usaldada. Ma loodan, et politsei ta varsti paljastab, aga senikaua hoian tal ikka silma peal. Aga noh, kui väga vaja, siis näpuotsaga soola võib tema käest kartulisalati jaoks laenata küll. Sealt ukse vahelt ulatab natuke piiluma ka, saab äkki midagi teada kah. Vähemalt on ta eestlane!”

Kõige Õigema Eestlase jutust selgus, et kõik, mis pole oma, on võõras, kõik, mis on võõras on paha, kõik, mis on paha, tuleb hävitada ja minema saata ja olematuks teha. See lihtsalt ei sobi meile. Kõik võõras on hirmus ja hirmutav ja kõige kohutavam on see, et ka omad võivad meid reeta ja sõrmenipsust nakatuda nende moemaailma haiglaste trendidega.

“Kujutad sa ette, kui su oma laps su reedab ja otsustab, et tema ronib nüüd mingist kapist välja ja hakkab omasooiharaks?! Ja siis tuleb ta koju ja teatab, et tal on sõpru välismaalaste ja isegi mingite mustade ja kollaste seas, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. Tahab äkki abielludagi sellisega. Mis veel?! Mis järgmiseks? Siis hoiadki hinge kinni, et taevas meid hoiaks ja ruttu hulluks kuulutatakse, et see eksinud hing veel ka arvama ei hakka, et ta võiks toetada eutanaasiat, asendsusemadust ja kooseluseaduse värki. Kuidas need mürgitatud ajudega inimesed ometi aru ei saa, et see viib ju eesti rahva totaalse väljasuremiseni?! Vaktsineerimisest me täna ei räägi.

See siin ON meie maa, meie rahva maa ja see kuulub ainult meile ja kõiksugu amoraalsused ei saa ju ometi hakata siin kanda kinnitama?! Ega mulle see ka ei meeldi, et nad meile välismaalt neid presidente kogu aeg toovad, aga eks nad seda poliitika asja teavad ise vist paremini. Sa ju võid meid reeta ja meie üle irvitada, aga mina seisan lõpuni õige eestlaste Eesti eest! Surmani! Punkt!”

Ta kohmitseb oma tumepunase palitu taskus, otsib pitsilise servaga taskurätti, et niiske nina kuivaks pühkida. Surub selle siis taskusse tagasi, sikutab mantli selga ja teatab mustast lakknahast ridiküli käevangus rinna vastu surudes otsustavalt:

“Aga olgu, ma nüüd lähen naistega kohvikusse! Täna pidi seal see, mis ta nüüd oligi… Teiv Pentton, esinema. No on kift mees! Mõtle, isegi eurolaulu võidu tõi meile üks kord koju kätte!”

Ta viskab oma hõberebaseboa endale vilunud liigutusega üle parema õla ja kaob käbedal sammul kontskingade klõbinal läbi õhtuse vihmasaju mu peast kaugele-kaugele pimedusse.

“Teiv Pentton?” küsin ma endalt veidi segadusse aetuna ja muigan siis võidukalt, “Nähh, lootust veel on! Kui Teiv Pentton, siis Teiv Pentton! Aitäh sulle!” 🙂

Kolmas peatükk. Kui habras ja haavatav see Õige Eestlase Eesti siis tegelikult ikkagi on?

Ma annan endale aru, et me asume puhtgeograafiliselt muust värvilisest maailmast kaugel eemal ja see, mida ei tunne ja millest aru ei saa, ongi võõras ja võõristav. No kahtlane, selline.

Kooli ajalootunnis olen ma õppinud ka seda, kuidas meie maast ja rahvast risti ja põiki kõiksugu sissetungijad ja võõrvallutajad üle käisid. Kui mitu aastat me omal maal nüüd õigupoolest orjad olimegi? Nõuka-aeg läheb ka arvesse? Kogu see esimese öö õiguse värk ja kõik need riivatud mõisadiilid, isehakanud ja siis veel küüditamised ja kõik need võõrad, kes meile siia eelmise sajandi keskpaigas sisse toodi ja meie vahele jõuga elama pressiti, ei murdnud meid maha. Eesmärk oli meid taltsutada ja mõjutada neile alluma, koostööd tegema ja nende sarnaseks saama, aga nad ei murdnud meid. Ideoloogiliselt olid nemad paremad, kõrgem klass, meie alamad ja rumalad, kes pidid arenema. Pealgi on kuvand Tõelisest Nõukogude Inimesest meist enamusele veel üsnagi tuttav. Onju? Ja tegelikult, need kes tulid ja need kes toodi, palju nende seas olid neid, kes oma elu kusagil mujal pidi maha jätma ja siin otsats alustama?

Ja olgugi, et neid tuli ja toodi, siis näete, me olime nii vintsked ja visad, et saame rind uhkusest kummis kiidelda, et nii ja nii mitusada aastat olime me õigusteta inimesed oma eneste maal ja meie uhkus ja kangus ei andnud mitte iial alla ja siin me siis nüüd oleme läbi saksa, taani, rootsi, vene, nõukogude  ja kes teab veel millise aja. Ja selle koha peal tõmbab mu ajus keegi alati rämedalt pidurit, et KUI me saime kõige sellega hakkama siis, orjadena, õiguste ja internetita, ilma illusioonide ja lootusteta kümnete inimpõlvede justkui pimeduses elamise ja regilaulu laumisega, siis mis paneb meid arvame, et me nüüd, vabade inimestena vabal maal, selle kõige hakkama ei saa ja laseme eestlastel välja surra vaid seepärast, et keegi tahab meie juures ise elada või tuuakse meie juurde varjule ja kaitset otsima? Nagu päriselt?

Et kõik nad on nagunii ühed pätid ja kaabakad? Pätte ja kaabakaid on meil ka omade seas piisavalt, see pole mingi sissetoodud nähtus, mis meid jalust peaks niitma. Selliste tegude mõõtmise jaoks on olemas politsei ja kohtusüsteem ja vangimajad. Aga kõik need, kes ei ole midagi kriminaalset teinud, on ikkagi sissetungijad ja kriminaalne kontingent vaid seepärast, et nad näevad teistmoodi välja, räägivad teist keelt, ei söö võib-olla sealiha ja kannavad südames mõnd teist jumalat?

Ja teate, ma olen endamisi ikka mõtelnud ühe teistmoodi haakuva asja peale, et kuidas on see võimalik, et keskmise eestlase kõnepruugis on igaüks, kes kasutab suhtluskeelena vene keelt, automaatselt venelane. Pea kõik endiste liiduvabariikide rahvuste esindajad, kui nad just pole silmnähtavalt teise silmalõikega, on meil venelased, kui üks nende suhtluskeeltest on vene keel. Või mulle ainult tundub nii? Aga noh, kõigi oma “venelastega” saame me peaaegu hakkama, aga ikkagi need hirmsad uussisserändajad ja uussissetoodavad. Eriti hull on lugu nendega, kes ise nagu väga ei tahagi siia tulla, aga tuuakse ja meie siis peame neid siin kasima ja kasvatama. Miks nad ometi neid pagulasi kuhugi mujale ei võiks toppida?

Millised on meie kogemused pagulastega tegelikult? Kas me selle sõna taga inimesi ka näeme? Mitut pagulast ja väljarännanut ja sisserännanut ja kohaletoodut teie tunnete? Mitut lugu te lähedalt teate? Lahkunutest ja saabunutest? Ammusest ajast, nõukogude ajast, kaasajast?

Pagulaste mõiste on mulle tuttav nii kaugest ajast, kui ma iseennast mäletada oskan. Pagulane oli minu maailmas eestlane, kes oli ühel või teisel põhjusel varem või ka hiljem Eestist põgenema pidanud ja mõnes teises maailma nurgas endale uut kodu ja pelgupaika otsinud ning selle ka leidnud.

Ma kasvasin nende elulugude keskel, mille niidid tegid tiire ümber maakera. Ma ei teadnud lapsena midagi Siberist, sedapidi lugudest ei julgetud siis veel rääkida, aga pagulaslood olid minu igapäevareaalsus, sest mu lähedastel ei olnud üheski suunas vereliini, mis ei viinud raudse eesriide taha. Need olid sellised karmid ja ilustamata lood inimelude traagikast. Aga minu lapsepeas tundusid need ometi väga ilusad, helehelged ja romantilised lood. Need olid edulood.

Neljas peatükk. Pagulaslood, millega ma kasvasin

Kui mu eestlasest vanavanaisa kahe ilmasõja vahel endalt elu otsustas võtta, jäi vanavanaema oma pisikeste poegadega üksinda. Ta läks uuesti mehele kireva elukäiguga sakslasele. Nende koduseks suhtluskeeleks sai saksa keel ja elu läks omas taktis edasi. Veel enne, kui sõda algas, kutsus Saksamaa omasid koju. Nad läksid. Vaid kõige noorem, minu papa, jäi Eestisse. Sõja edenedes pagesid nad põgenikena Saksamaalt edasi Ameerikasse ja selle läänekaldale nad jäidki. Minu vanavanaisa oli kange mees. Saksa kangus selline, on teised ikka pidanud vajalikuks mainida. Surmatunnini ei õppinud ta inglise keelt selgeks. Miks? Sest tema oli sakslane. Suurte rahvaste uhkus? Sakslaste kogukond oli Californias suur ja tal polnudki põhjust võõra maa keele ja kommetega kohaneda. Minu papa vend, tema naine ja nende lapsed aga kohanesid. Täielikult. Nende lastest said uues ajastu pärisameeriklased. Juured murenesid ja pudenesid elus ja ajas tolmuks. (Pärismaalaste teema on julm, jah, aga kõik need sajandid on teinud ka sisserändajatest ja -tungijatest selle maa pärisinimesed).

Minu eestlasest vanavanaema õppis keele selgeks, kohanes, läks tööle ja käis jõudumööda meil Eestis külas ja saatis kõigi-unistuste-täitumise-maalt imelisi pakke. Kuigi ta oli eemal, siis läbi piltide ja lugude ja pakkide, eriti läbi punases silindrikujulises karbis olnud Sun-Maid rosinate, mille küljel oli imeilus pilt tüdrukust, oli ta alati minu jaoks olemas ja kohal mu kasvamise juures. Ta oli alati osa mu elust.

Tal oli seal kaugel Ameerikmaal väike, vaikne ja rahulik elu. Vähemalt nii ma seda lapsena tajusin. Papa ei leppinud aga kunagi, et teda kaasa ei võetud ja veel enam lõikas, et teda emale kunagi külla ei lubatud. See okas elas temaga igavesti. Ma nägin seda, tajusin ja tundsin nukrust. Papast oli mul kahju. Nii tore oleks olnud, kui ta oleks saanud vähemalt oma emale külla minna. Seda mõistsin ma juba lapsena, nüüd tundub see veel kurvem.

Kui mu vanavanaema 80ndate alguses suri, siis oli papal võimalus sõita Ameerikasse tema hauale. Pisikese plikana passisin ma sageli möödujaid aknalaual me vaikse tupiktänava lõpus. Papa tavatses Silikaadi saunas käia kohvriga. Iga nädal. Minu pisikeses peas tähendas aga kohver ikka reisimist ja kolimist. Ma olin mitu korda kohe täiesti kindel, kui papa end sauna minema asutas, et just täna ta lähebki Ameerikasse. Kohe päriselt! Raporteerisin sellest ka mammale, et papa läks nüüd Ameerikasse. Ja noh, kui juba kord minna, siis sinna ta jääbki ja hakkab meile saatma punases silindrikujulises pappkarbis maitsvaid rosinaid. See oli nii põnev ja eriline müsteerium, mille sees ma kasvasin.

***

Minu vanaema vanem õde lahkus oma perega sõja eest esialgu põhjasuunas. Soomest liiguti edasi Rootsi. Sinna nad jäid. Nad kohanesid ja elud loksusid paika. Aja jooksul said tema lapsed oma lapsed. Need lapsed on minuealised. Kui seesama minuealiste põlvkond Ameerikas Eesti jaoks üsnagi kaduma läks ja ma mäletan lapsena selgelt seda nukrat tooni, millega sellest ikka räägiti, et nad on meie ja Eesti jaoks kadunud, siis meie Rootsi-sugulased võivad olla ehk küll ühest otsast kindlasti rootslased, aga meie jaoks on nad ikkagi omad, nad on Rootsis elavad eestlased, kes tunnevad meie kultuuri ja keelt ja kelle juuretipud ikka katkematult meieni ulatuvad. Ka täna. Nad on seal, aga mingi osa neist on ka siin ja nad ei ole kadnud. Tõsi, tänapäeval sündinud laste põlvkond on paratamatult juba rohkem rootslased kui eestlased. See on elu loomulik ringkäik ja nii ongi ju hea.

***

Tegelikult jäi vähe puudu, et ka mu enda mamma oleks sõja eest minema läinud. Kohver oli koos. Viimasel hetkel läks tema tee parima sõbrannaga lahku – sõbranna läks, minu mamma jäi. Tema sõbranna abiellus taanlasega ja tema lastest said taanlased, kes pole kunagi eesti keelt rääkinud. Nende lastest said omakorda juba päristaanlased. Lapsena ma vahel ikka mängisin mõttega, et miks ometi mu mamma nii rumal oli, et minema ei läinud, sest see kõik tundus seal eemal nii romantiline ja kõik need tädid ja onud, kes meil Eestis külas käisid, olid kuidagi nii toredad, nad lõhnasid hästi, käisid riides teistmoodi ja tõid meile, lastele, alati nätsu ja kommi ja vildikaid ja kleepekaid ja see oli nii eriline ja hea. Meie elul ei olnud häda midagi, aga nende elu oli nagu muinasjutt.

***

Neid lugusid on mul veel. Päris oma perekonnastki. Ka mu isal oli sugulasi Austraalias ja Ameerikas. Keegi ei läinud niisama seiklema. Kes läks ühe, kes teise sõja eest. Keegi ei läinud kerge südamega, aga nad said hakkama. Nad said hästi hakkama. Ja ma võin kakelda igaühega, kes väidab üldistavalt, et õiged eestlased saadeti Siberisse ja ainult isamaa reeturid põgenesid välismaale varjupaika otsima. Ma olen näinud ja tundnud, kui väga elas Eesti mu lähedaste südametes, kes ise Eestis elada ei saanud. See oli nende südameasi. Nad hoidsid Eestit oma südames ja tegudes kõik need mitukümmend aastat.

Meie suguvõsas on ka hiljem nõukogude režiimi eest pagejaid. Mitte keegi neist minejatest ei läinud vaid ahnelt paremat elu otsima. Nad põgenesid hirmus või seepärast, et enam olla ei suutnud. Nad läksid, et leida turvalisem paik, kus olla ja elada iseendana. Kui maailm muutus, siis mõned neist jäid, mõned tulid tagasi, mõned ihkavad ikka veel ära, mõned tagasi.

Seda, kui hästi kedagi vastu võeti, kuidas nad kohanesid ja mis sai edasi, me teadsime. Te tahate ütelda, et maailm oli siis, 80ndatel, teine? Taluvuspiirid olid teised? Need, kes võõrad oma maal vastu võtsid ja neile enda seas koha leidsid, nad olid rumalad ega teadnud veel, kuidas see kõik aastakümnete pärast meie kõigi maailma hävitab? Või oli asi veel peenemalt vaid selles, et meie siin, eurooplased Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, isekeskis jagame nagu sarnast maailmapilti ja jumalat, aga nemad sealt idast ja lõunast pressivad meile peale ikka täiesti vale maailmapildiga ja tulevad siia meid vaid muutma ja väljasuretama?

Viies peatükk. Teistmoodi mälestused

Neile minemise lugudele on mul tasakaaluks lisada mamma meenutusi vene vägede Eestisse saabumise ajast. Nende kitsast Toompuiestee korterist sai korraga ühiskorter. Mamma koos ema ja õega suruti elama ühte tuppa, teise toa sai enda käsutusse vene rahvusest sõjaväelane koos abikaasaga. Kõik muu oli neil ühiskasutatav. Ma ei ole kunagi mamma juttudes tajunud viha ja ängi, ka hirmu mitte. Võõrad tulid ja neile tehti ruumi. Proua rullis oma tapeedi lahti, pani nööpnõeltega toa seinale, et kodusem tunduks ja kui nad lõpuks lahkusid, siis rullis ta oma tapeedi endaga jälle kaasa. Ikka, et kodusem oleks. Ta ei tulnudki siia kohanema. Ta tuli siit läbi kulgema. See oli nende tee ja seda ei saanud neile pahaks panna.

Ka mäletan ma mamma ja tema sõbranna itsitusi, et kuidas bravuuriga ei maksa võõras kohas laineid lüüa. Ehk õppetund: enne vaata ja jälgi ja uuri ja õpi ja siis alles tegutse. Või siis teegi nii nagu heaks arvad ja vahet ei ole mida muu maailm asjast arvab. Näide oli ehe – kui nõukogude väed sisse tulid, siis tõttasid ohvitseriprouad poodidesse ja seal ilusaid odava hinnaga öösärke nähes, pidasid neid ekslikult moekateks õhtukleitideks. Enne, kui nad end kohalike euroopalike trendidega kurssi jõudsid viia, läksid nad neidsamu öösärke kandes saatjate seltsis õhtul restorani. Eksole. Kohalikud itsitasid ja muigasid nii, mis hirmus.

Aga elu ja aeg muutusid ja need, kes jäid, need kohanesid ja nendega kohaneti. Vähem või rohkem, aga kohaneti. Aja jooksul õpiti teineteise erinevustega hakkama saama. Kuigi jah, “saksa ohvitseride galantsuse vastu ei saanud keegi enam iial”. See oli veendunud helge mälestus, mida need noored neiud südames kandsid ja selle teadmisega vanaks elasid. See jäi ideaaliks, aga mitte mõõdupuuks, ega seganud elamast ja olemast leplik ja mõistev vajaliku piirini ka kõigi teiste suhtes, kui nad viisakalt lugupidavalt ja käitusid.

Mu mamma ei õppinud kunagi vene keelt selgeks. Aga mulle on tunne jäänud, et tal polnud seda tegelikult kunagi lihtsalt vaja. Oma viisaka ja meeldiva olemisega suutis ta alati hädavajadusel ka käte ja jalgadega asjad selgeks saada ja see oli omajagu inspireeriv minu jaoks.

Kuues peatükk. Kui igatsus võrdub postkaardiga

Tegelikult on mul üks täiesti teise nurga alt teemat avav lugu veel. See pole küll põgenemisest, varjupaiga otsimisest ega jõuga viimisest ega sissetoomisest, aga ometi on see oluline vaatenurk, sest rahus minejaid on ka tänapäeval palju.

Kuidas tajub maailma see laps, kes paratamatult peab hakkama saama mahajäämisega, kui vanemad pikaks ajaks mujale lähevad? Jah, kaasajal on hulgaliselt näiliselt paremini siduvaid kommunikatsioonivahendeid, aga need ei tee pai ega puhu katkisele põlvele. Muust rääkimata. Ja nüüd unustage ära kaasaegsed mugavusvõimalused, sest minu loos neid polnud olemas ja paraku pole need võimalikud sageli ka kaasajal kriisikolletes.

Ma olin kümme aastat vana, kui mu isa Aafrikasse tööle saadeti. Pere, see tähendab ema ja mu pisike õde, läksid isaga kaasa. Esilagne plaan oli see, et nad lähevad kolmeks aastaks. Me teadsime, et see aeg võib venida. Kolm aastat on 10aastase jaoks hoomamatu igavik. Mina jäin mammaga Eestisse. (Sellest, miks ei tohi ühestki traumeeritud lastest pilte teha ja eriti neid neile endile näidata, peaks vist mõnes teises loos eraldi rääkima?).  Oli 6. jaanuaril 1988.

Tänu sellele kogemusele tean ma liigagi hästi, mis tähendab elada aastaid väga piiratud suhtlemisvõimalustega lahus oma vanematest. Elada nende hirmude ja tunnetega, mis lapse peas ja südames endale pesa tahavad teha.

Elu Nigeerias, kohas kus polnud kunagi päris rahulikku rahumeelset elu, kus tänavatel olid alati automaatidega sõjaväelased, kus inimesi rööviti ja tapeti, nad lihtsalt kadusid jäljetult, kus autode moodi autod sõitsid tänaval vaid kinniste akende ja lukustatud ustega, sest iga nurga taga varitses oht varale ja elule. Oli väga täpselt teada, millal ja kuhu oli rohkem turvalisem minna ja kuhu kindlasti mitte. Ei, mitte ainult heleda nahavärviga inimesed ei olnud ohus, kõik, kellel midagi oli või midagi teisti tegid, olid ohus ja sellega tuli alati arvestada. Ja neil samadel aastatel kiskus elu me Nõukogude Eestis järjest ärevemaks.

Isa eemalolekuga olin ma teatud mõttes rohkem harjunud, oli ta ju terve mu varase lapsepõlve kaugsõidus olnud ja samal ajal Odessas ja Leningradis õppinud. Aga ema… Minu ainus side vanematega oli kirja teel. Post liikus nagu jumal juhatas. Vahel juhtus, et mitme nädala post saabus pikema pausi järel kaks kuud hiljem korraga, sest oli Moskvas pikalt toppama jäänud. Krt seda teab, mida nad seal nendega tegid. Igal juhul tundus see ühe lõputa ootamisena.

Ema saatis mulle kirju postkaartidel. Vahel kirjutas ta korra, vahel paar korda kuus. Kahe aasta jooksul sain temalt täpselt 35 kirikaarti.

Otsisin need albumis hoolega hoitud postkaardid eile välja. Ma olen alati teadnud, kus need olid, aga ma ei tahtnud neid kasvades enam uuesti lugeda, sest nad toitsid kurbust, vaatasin vahel vaid pilte. Iga viimase kui postkaardi pilt on mu mällu sööbinud ja need kannavad endas üht suurt ja sooja ja nukrat igatsust. Ka täna veel. See tunne on minu sees ka 30 aastat hiljem ehedalt alles. Näeh, äigangi pisaraid taas kõrale, et silm seletaks nüüd kirjutada…

Ma panin need kaardid eile kõik hoolega kronoloogiliselt ritta ja lugesin pisaraid pühkides läbi. Enamasti manitses ema mind neis, et ma ikka hoolega õpiksin, uuris tunnistuse ja mu akvaariumikalade käekäigu kohta ja palus, et ma mammat aitaksin. Vahel kirjutas sellest, kus nad puhkamas ja ujumas käisid ja saatis mõned fotod ka. Seda kirjutas ka, et mida ta meile mõne Eesti poole suunduva laevaga saata sai. Hästi lühidalt ja lihtsalt. See kiri meenutas mulle nii väga Puhhi – kui sul on õhupall, siis ei saa elu ometi kurb olla 🙂

See oli karm kogemus hoolimata sellest, et ma neil korra ka külas sain käia ja minu elul ju suurt miskit viga ei paistnud olevat. Hoolimata sellest, et kolmest aastast välislähetuses sai olude sunnil õnneks vaid kaks aastat. Just see kogemus on mul hilisemas elus aidanud ennast samastuda nende lastega, kes mööda maailma on laiali pillutatud ja vanematest eraldatud. Kõiki karme lisasid oskasin ma enda olukorrale edukalt juurde mõtelda. No mis oleks siis, kui ja siis kui ja siis kui. Ma olin kõiksugu mõtetega ise mänginud, et ennast halbadeks uudisteks ette valmistada. See on läbi ülejäänud elu mu ellujäämise programm olnud – ma pole pessimist, kuigi enamus seda kõrvalt vaadates sedasi tõlgendab, ma olen vägagi realist, kes sisimas loodab alati, et kõik sujub ja saab korda.

Kas ma veel iial näen oma vanemaid? See küsimus kisas mu sees katkematult.

Ma olin 12aastane kui ma kord õhtul unetult und oodates silmad kinni panin ja püüdsin ema nägu endale ette kujutada ja ma ei suutnud meenutada, mis nägu ta on. Tal on prillid ja kartulikoorekarva lokitud lühikesed juuksed, aga silmad? Tema hääl? Ma ei suutnud neid mitte kuidagi meenutada. Hakkasin nutma. Süüdistasin ennast, kuidas ma sain midagi nii olulist ära unustada. Mind valdas õud ja paanika, aga mammale ma seda rääkida ei julgenud. Ma ei tahtud olla koormaks. See on teine asi, mille ma sellest kogemusest ellu kaasa võtsin – soov mitte kunagi olla tüliks või koormaks. Mingi teadmine, et ma PEAN ise ja üksi hakkama saama. tegelikult ei pea, aga sellest sai liiga pikaks ajaks minu mantra.

Hiljem olen ma alati mõtelnud, et miks ma tol korral ometi mamma käest mõnd fotot ei palunud vaatamiseks või lihtsalt emast ei rääkinud. See oleks mu mälu ehk värskendanud. Ju ma olin oma ahastuses nii kinni kiilunud, et ma ei näinud lihtsalt väljapääsu. Aga mida tunnevad need lapsed, kel pole võimalustki kunagi seda olulist nägu ja häält endale enam iial meelde tuletada? Pole isegi fotosid, muust rääkimata? Kui lõikavaks sügavikuks jääb see nende jaoks edasises elus? Kui see pole lein, siis mis on lein?

Mamma on ikka rääkinud, kuidas ma öösiti läbi une tema kätt otsisin ja sellest siis kinni hoidsin. Ma magasin tema kõrval ema ja isa suures voodis. Ma ise ei mäleta sellest midagi. Liiga ebaturvaline ja hirmus oli see maailm. Maailm, mis ootas minult alati head käitumist, head õppeedukust, teiste abistamist. Maailm, milles mõned äraspidiste arusamaadega inimesed leidsid, et ma peaks veel uhkegi olema oma olukorra üle – mõtleks, vanemad elavad välismaal! Ja panid pahaks, kui ma selle üle kuidagi uhke ei osanud ega tahtnud olla, et mu vanemad ei ole minuga siin või mina nendega seal. Ma vaid igatsesin nende kojunaasmist, seda et nad elaksid iga päev minu kõrval ja ootaksid mind õhtul koolist tulles kodus. Ma ei tahtnud olla eriline, ma tahtsin olla tavaline laps. Aga tavaliseks tagasi ei saanud ma enam kunagi. Selle taagaga kasvasin ma suureks.

***

Need lood on olnud minu elu ja kasvamise lahutamatu osa.

Mulle tundus, et raudse eesriide tagune välis-Eesti maailm polnud üldse nii kaugel ja see oli ometi terve maakera suurune – mõtle, meid, eestlasi, on igal pool ja see oli tore tunne. Suurusest ja laialipillutatusest hoolimata tundus see turvaline ja tore. Ja samas kodust eemale tööle saadetud vanemad olid minu jaoks kättesaamatus kauguses ja see oli nii kohutavalt kurb ja hirmutav. Igavene. See oli lõpp. Lapsepõlve lõpp. Tunne, et mind armastatakse, minust hoolitakse, läks lõplikult kaduma. Loomulikult oli sellel kõigel veel palju teravaid tahke, aga väga lihtsustatult, ma tundisin, et mind polnudki vaja.

***

Küüditamistest kuulsin esimest korda 6. klassi märtsis, kui pinginaabri ema meid vanalinna kaasa võttis, et sinna küünal viia. Seal Harju tänava vanadel müüridel oli nii palju küünlaid. Sain aru, et kellelegi on hirmsasti liiga tehtud, aga see jäi kaugeks, sest kodus sain mamma käest pahandada, et ma seal üldse käinud olin. Eks aeg oli veel väga ärev, mamma teadis liigagi hästi, mida karta. Läks veel palju aastaid, enne kui ma asja ivale pihta hakkasin saama ja kuulsin, et ka meie lähikonnast on see ja teine “ära käinud” või Siberis sündinud. See teadmine vaid laiendas minu jaoks minemiste ja viimiste traagilise valu mõistmist. Aga millal mõistmine ja valu võõravihaks pöördus?

Seitsmes peatükk. Nahavärvineedus

No olgu, olgu nende sissetoodud ja -rännanud nõukogude inimeste ja pärisvõõrastega, kuidas on. Mis iganes põhjustel nad tulnud on, parem on, kui nad meie õue peale ei roni ja mida kiiremini nad tagasi lähevad sinna, kust nad tulnud on, seda parem?

Aga mida peab tegema laps, kui ta on eestlane, aga ta nahavärv on midagi muud? Ole sa pealegi Eesti passiga heledajuukselise sinisilmse eestlasest ema laps, kui su isa on kusagilt mujalt ja pärandab sulle tumedama naha või juuksed, siis on see tempel mällu igaveseks? Ja seda sul unustada ei lasta. Ja meie oma eesti inimesed oskavad vahel olla ütlemata tigedad ja õelad ja alatud. Et mida mina sellest tean? Natuke tean…

Mu lapsepõlve sõbranna on varsti 20 aastat abielus olnud nigeerlasega. Neil on neli koorekohvi värvi nahaga maruvahvat last. (Edasine jutt ja fotod on temaga kooskõlastatud.)

Alguses proovisid nad ka Eestis elada, aga mõne aja pärast suundusid Taanimaale, kus nad kohtusid, tagasi. Enamuse ajast on nad perega elanud Eestist eemal, aga igal suvel käivad nende lapsed Eestis siinse vanaema juures suvitamas. Taanil ja Eestil on rohkem sarnasusi kui erinevusi, aga ilmselgelt on nende multikulti kogemus ja tolerantsus valgusaastate võrra meie riigi omast ees.

On nad siis kuidagi iseäranis lollid ja lahked, kes jagavad kõik enda tagant teistele ära? Kindlasti mitte. Ah, et neil on rohkem kogemusi ja nad on juba harjunud? Aga kust see meie harjumine tuleb, kui me nii tõrksalt tigetseme? Või meie lihtsalt ei pea õigeks, et mingid mustanahalised meie maanurka elama tulevad, sest geograailiselt on see juba nii määratud, et nad ei sobi siia? Aga Taanimaale sobivad? Ja eestlasest, Eesti passiga lapsed, kelle üks vanem on mitte-eestalne, pole ka õiged eestlased?

Nende pere keskmised lapsed on üsna samavanad minu poistega ja kui me veel Eestis elasime, siis olid nad pisikesest peale suviti omavahel head sõbrad ja tegid kõike koos.

Koos joosti tänaval ja turniti meie mäel ja mängiti seal kodu ja luurekat ja kulli ja džunglit

Koos mürgeldati Metsikus Läänes ja kapati lõbusa hobusega ringi

Koos sõideti paadiga mööda ohtlikku maailmamerd ning otsiti avastamata saari ja helesiniseid hülgeid me pöörases elutoas

Koos roniti õunapuude otsas ja kiiguti okstel

Koos sõideti ratasega – kambapeale oli üks ratas ja seda jagati sõbralikult 🙂

Koos tehti liivakasti serval mulle nägusid, kui ma neile erinevaid ülesandeid andsin enda emotsioonide väljendamiseks 🙂

ja koos käidi ka poest vanakooli vahvlijäätist toomas ja seda mu köögis koos teiste lastega söömas. Need olid mu Haldjaoru Laste Kodu väga vahvad ajad 🙂

Kõike seda tegid nad just nii nagu minu ja nende ema lapsepõlves 20-25 aastat varem. Selle vahega, et vahel Tan ikka mainis, et keegi ootamatult midagi imelikku neile ütles, aga see ei jäänud kauaks pidama. Lapsed olid sellest üle.

Mõned korrad juhtusin ma ka ise kogu selle kambaga poodi ja ühistransporti ja korra ka kinno. Kujutate ette, neli kuni kuus last, pikkuselt nagu oreliviled. Osadel heledad silmad ja pead ja kahel tumedad nahad ja vahvad vahused krussjuuksed. Omavahel käest kinni rõõmsalt kihav lastekamp, mis märkamatuks nagunii ei jäänud. See oli komplekt missugune, mida suuril silmil ja lahtivajunud lõugadega jõllitada… Inimesed lihtsalt unustasid end vahtima, küünarnukiga müksama, näpuga näitama ja sosistama. Liiga sageli tundsin ma õhus põlgust stiilis “appi, vaaaaata, seal on neeeegrid!” See oli pehmelt öeldes õõvastav.

Kord olime me oma jäätistega Selveri kassas. Meie järel seisis vanem eestlasest tädi. No pealtnäha igati soliidne selline. Ta pidas vajalikuks kõigi kassasabas seisnud inimeste kuuldes podiseda midagi “neist mustadest ahvidest” ja vahtis siis mulle vidukil silmadega vilks ja vilks otsa, kui mu tema poole juhtusin vaatama. Tädi jätkas. Ma muutusin vaikselt plahvatusohtlikuks. Tasusin ostude eest, vaatasin talle sirgelt otsa ja teatasin tüdinult surmtõsise näoga käsi nagu tiibasid üle kõigi kaasas olnud laste sirutades:

“Mnjaa, teate, ma paljunen valimatult kõigi ja kõigega, mis liigub ja mulle meeldib nii!”

Tädi ahmis vaid õhku. Vabandust, kui ma ta päeva ja kuvandi noorest eesti emast ära rikkusin. Poleks lapsi juures olnud, oleks asi palju karmimalt läinud. Keegi ei tule sedasi kedagi kommenteerima! Eriti veel lapsi ja laste kuuldes. Tahab, mõtelgu, aga jätku oma mõtted väga sügavle enda sisse.

On see hirm? On see taltsutamatu uudishimu? Tahaks näpuga katsuda, aga ei julge? Äkki see pruun nahk tundub katsudes kohe eriti soe? No salvestab päikesesoojust ja on palju soojem kui meie hele nahk? Või mine tea, äkki limpsates maitseb tume nahk nagu šokolaad? Või saab pruunima naha katsumisest kohe aidsi, nende lähedal seismisest kirbud ja täid ja nende väljahingatud õhust sada muud surmatõbe?

Kas nende veri on ka must? Ja äkki need juuksed on hoopis traadist? Appi, kuidas neid kammitakse ja kas nad kohe ongi nii või nad aetakse sedasi krussi või muutuvadki kõigi juuksed selliseks kuuma päikese all? No siis pole imestada, et neil ka aju asemel tühjus on?

See on siis lihtlast jälestus või hoopis mingit laadi taltsutamatu uudishimu või kadeduski, mis selliseid podisemisi põhjustab? Taeva päralt, kui see sind nii väga torgib ja sa sellega elada ei saa, siis väljenda ennast ja küsi, kas sa tohid lähemalt uurida ja äkki korraks ka katsuda! See on ka parem, kui sedasi põrnitseda, oiata ja sisiseda.

Mis paneb mõne inimese sedasi ebalugupidavalt võõrastama ja põlgusega suhtuma? Mis õigusega? Ahvid? Vargad? Orjad? Halloo, kus ja mis ajastul me elame? See on teema, mis jääbki mind ärritama. Ja siis loen ma uudistest, kuidas keegi tähtis mees julgeb mitte suruda kellegi kätt saavutustest hoolimata vaid seepärast, et tema nahavärv on vale? Seda tihkab jultunult teha inimene, kes võiks olla eeskujuks ja ta teab seda ja ta väärkasutab oma positsiooni, et demonstreerida enda väiklust?! Kahjuks kummitab mind endiselt ka ühe kolleegi jutt, kuidas tema küll narkarile, kodutulele ja mingile pigile kanüüli ei paneks, sest see on ju nii rõve ja raudselt on neil kõigil aids. Et me siis ikkagi oleme paremad, ilusamad, õigemad, puhtamad, tervemad ja mis kõik veel? Päriselt ka?

Millega me ennast õigustame? Sellega, et meid nende inimeste juurte juures koheldaks samamoodi?

Huvitava tasakaalupunktina olen ma varapubekana vanematel Aafrikas külas olles Lagose (Nigeeria) turgudel emaga koos käinud. Ma olen olnud võõras massi sees ja väga selgelt eristuv harjumuspärasest. Mu nahk oli hele, mu silmad olid heledad ja nende jaoks olid ka mu juuksed heledad. Sellel pildil oli mu pikkus veidi alla 150 sentimeetri, proportsionaalselt saate aimu, kui pikad need juuksed siis olid.

Kohtumine nii pikkade sirgete juuste ja sileda köiejämeduse patsiga, mis ulatus tagumikuni, oli sealsete inimeste jaoks midagi teisest dimensioonist. Naha- ja silmavärvist rääkimata. No umbes nagu meie jaoks Selveri sabas süsimusta nahavärviga inimesega kohtumine. Kas ma tajusin põlgust ja mossitavaid mokki?

Nende hõõguvad rõõmsad ja vaimustunud silmad ja patsutused ja mitmekaupa patsikatsumised olid alguses ehmatavad, aga ometi oli neis nii palju soojust ja lugupidamist. Ometi oleks võinud valge inimene end neil hetkedel tunda ebakindlalt ja haavatavalt, sest meie nahavärv sümboliseerib neile vaid liigkasuvõtjaid, sissetungijaid, orjakaubitseijaid ja röövleid, anastajaid – kõike muud, kui midagi positiivset. Aga ometi see nii ei olnud. Ahh, et nad ongi seal sellised rumalad ja lihtsameelsed ja vaimustuvad klaasikildudest ja kassikullast? Ime ka, et nad orjadena ei lõpetanud?

Ometi kogesin ma midagi sarnast palju aastaid hiljem suure inimesena ka Sitsiilia sisemaa kõrvalises külakeses, kus pisikesed päikeses pahkunud nägude ja kätega südid memmekesed bussipeatuses mu sisse piirasid ja minu juukseid ja õlgu paitada tahtsid ise samal ajal katkematult sädistades. Muidugi on see meile võõras ja me ise ei lähe kunagi võõrale nii lähedale, vähemalt kaine peaga, eks, AGA äkki aitab see ette kujutada veidi seda, kuidas nemad meist erinevalt end väljendavad, end turvaliselt ja hästi tunnevad? Ja kui tugev tundub meie mahavisatud pilk nende lähenedes, põlgus ja viha ja soovimatus nende jaoks siin meie jahedas ise- ja eemalolemise kultuuris? Me ei kipu omasidki kallistama, saatis siis võõraid. Võib-olla on siin veidi mõtlemiainet, et kui huvi ja uudishimu ikka nii lämmatavad on, siis äkki leiaks võimaluse näpuotsaga neid traatjuukseid katsuda? Usun, et viisakal sõbralikul küsimisel, on see täiesti korraldatav ja uudishimu saab rahuldatud ja elu läheb edasi 🙂

Ahjaa, veel üks asi. Mu vanematel oli Aafrikas elades teenija. See käis paratamatult staatusega kaasas. Tema nimi oli Sam ja ta tuli hommikul ja lahkus õhtul, koristas ja abistas muude vajalike toimetuste juures.

Ei, ta ei olnud ludritav ärahirmutatud ori, keda mu vanemad piitsaga tööle ajasid. Ta tegi tööd ja sai selle töö eest palka, jõuludeks topeltpalga, ja oli igati kohusetundlik ja hooliv noor mees. Tema tööülesanded olid väga selgelt paigas ja lugupidamine oli vastastikune. Just nii nagu see peaks ka tänapäeval endale koduabilist või koristajat palgates olema. Nahavärvist sõltumata.

Naljakalt armsad mälestused on meil temaga seoses ka, kuidas mu pisike õde teda ikka vabadel hetkedel kaarte pani endaga mängma ja kuidas ta õppis mu ema tehtud hapukapsasuppi sööma, aga meile omase söömisviisi asemel hoopis rüüpas suppi kausist kõrvale, kui praadi sõi. Keegi ei pannud talle seda pahaks, see oli tema huvitav lähenemine ja pisike näide kultuuride erinevusest ja nende segunemisest. Vigisemise asemel, et Sam tegi midagi valesti (meie silmis teistmoodi, mitte harjumuspäraselt), on ema hoopis tunustavalt välja toonud tema tugevaid külgi. 🙂

Kaheksas peatükk. Võõraviha

Kuigi enamusel meist on mitte-eestlastega ka häid kogemusi, meil on sõpru ja tuttavaid ja töökaaaslasi, siis mingil teisel hetkel leiab nii laia kõlapinda sõge viha iga viimase kui muukeelse ja -värvilise inimese suhtes? Miks ometi?

Keegi ei käsi meil oma isiklikku koduust valla lükata, jagada oma leiba ja tütart ja kõik enda juurde elama võtta. Kedagi ei topita vägisi meie koju elama. Või laieneb “meie kodu” mõiste kogu külale ja linnale?

Pidada ennast paremaks ja õigemaks vaid seepärast, et me oleme sündinud sellel maal kuidagi õigema nahavärvi ja silmalõikega, pole ju ometi õige. Need, kes tulevad ise Eestisse õppima ja/või tööle, nemad saavad ju igati ise hakkama, maksavad ära oma maksud, täidavad me riigikassat ja kui asi on kahtlane, paberid pole korras ja numbrid ei klapi, siis pole neil pikka pidu ja nad lahkuvad. Tundub ju mõistetav, häid töötajaid ja ajusid pole meil kunagi küllalt. Kahju, et omad ajud välja voolavad, aga hea, kui keegi neid suurema kärata asendada suudab ja Eestile au ja kuulsust toob.

Need, kes tulevad Eestisse läbi armastuse ja abielu, nende jaoks on see teadlik ja loodetavasti südame valik. Kui Riigi silmis on nende paberimajandus korras, siis pole kellegi teise asi nende eraelus tuhnida. Kuigi jah, leidub ka neid, kes arvavad, et Eesti pojad ja tütred peaksid ikka omade seast selle kõige kallima leidma, et vereliin puhtamaks jääks, aga armastus on selline kreeuline asi. Mis asi on puhas eesti oma vereliin? 😉

Need, kes meie juurde saadetakse, neil pole sageli paremat valikut. Enamus neist ei tule meie juurde jääma, aga kui nad kohanevad ja jäävad, siis on see nende valik ja meie asi on nende olemine teha inimlikult normaalseks ja toetavaks, kui enamat ei suuda pakkuda. Seda, et sõda ja vägivald on koledad asjad, teame me ju ometi kõik, aga kuna see meist kõik nii kaugele maha jääb, siis nagu väga ei puuduta. Las need mässavad nendega, kes nendega riigipiire jagavad. Nii teoreetiliselt, kas me oleksime sõbralikumad Läti ja Soome põgenike suhtes, kui neid tuleks hädaga kümnetes ja sadades tuhendetes? Oleksime me siis leplikumad ja lahkemad?

Aga kõik need täikraedest illegaalid, küsite? Ma tavatsen selle peale vaid muiata, et isegi selle sõna taga võib olla palju enamat peidus, kui võrdlus, et illegaal on kindlasti kurjategija. Halbade asjade kokkulangemise tõttu olen ka mina siin, Šveitsis, olnud mingi aja täiesti illegaalselt. Olin ma seepärast ohtlik riigile või selle elanikele? No kohe kurjategija, kes naksutab pikki näppe ja vaatab, kust midagi pihta saaks panna?

Selle asemel, et ajas olukord pehmeneks ja inimesed mõistaksid, et iga võõras pole oht ja vaenlane, selle asemel, et nad näeksid inimese ja tema riietumisstiili taga ka tema lugu ja mõistaksid, saaksid aru ja toetaksid, kogub miskipärast võõraviha üha enam tuure. Miks ometi? Või on see pigem hirm tundmatu ees, mida on mugavam tahtmatuse või isegi vihana väljendada?

Mulle tundub, et kõik vähegi võõrama olemisega inimesed lendavad meil Eestis liiga paljude jaoks ühte ja samasse prügikasti sildiga “inimrämps” ja sellele järgneb isetekkeline protest, MIKS meie peame neid sante ja vargaid oma raha eest kasima ja kasvatama. Endalgi vähe ja need muudkui tulevad ja paljunevad nagu prussakad ja hävitavad meie maailma? Kölni ahistajad, Rootsi pagulaskeskuse noakangelased, Balti Jaamas kilekotiga varastatud kraami müüjad on kõik ühes potis koos sõjapõgenike, liitlasvägede sõdurite, ülikooli õppejõudude ja Eestile edu ja kuulsust toova eduka firma veebiarendajatega. Lisage näiteid omal soovil, tingimuseks on vaid meile harjumatum väljanägemine või märgatav aktsent eesti keele kasutamisel.

Me paneme kõik nad ühte patta ja vihkame igaks juhuks kõiki, kes pole omad ja kõiki, kes näivad teistmoodi ja võõrad. No vahel vihkame me ka Downi sündroomiga, lühema keha, puuduva jäsemega ja kõiksugu muude silmahakkavate eripäradega inimesi. Abikoeri vihkame ka, need ronivad kaasajal ju isegi kinno. Mida on pimedal asja kinno? Mida on mustanahalisel asja Eestisse? Kas tõesti see, et nad on isemoodi, muudab meie endakindluse korraga nii hapraks ja paneb seest värisema. Ja kisama ja vastu võitlema? Aga noh, see naabri-Maie pole ka ikka üks õige eestlane, käib muudkui välismaal puhkamas ja sööb lusikaga kalamarja!

Kas selles pagulaste asjas on eestlaste jaoks mingi sügavam kadedus peidus? No et need, kes kunagi meie juurest läksid, tegelikult hülgasid meid? No nad said justkui parema elu peale, aga meie peame ikka siin pimedal külmal mägedeta märjal maal küüned pahupidi rügama ja oma kraavi kaevama? Reeturid sellised! Ja kui nad läksid, siis olgu, ongi lahedamalt ruumi käes ja no halloo, tegelikult on meil omalgi siin üsna kitsas, et mis mõttes te tahate meile siia asemele tuua mingeid võõramaa inimesi, kes ei tunne ei meie keelt ega kraavikaevamise kultuuri. Pealegi ei sobi nad meie kliimasse ja meil omalgi nii mitu suud toita ja keret katta ja häda niigi käes. Kadedus selles suhest, et miks riik omasid ei toeta ja neid prussakaid laseb meile siia voolata? Et võtad mõned, aga siis hakkab neid kribinal juurde tulema ja nad tulevad kuni päike muutub mustaks, seapidamine keelustatakse ja naisi hakatakse kividega surnuks loopima? Kas see võõraviha on tõesti nii suur ja pimestav VÕI ei ulatu igamehe urgu see sõnum, kes ja miks tulnud on?

Üks asi on tõsimeelne pühendunud integreerimine, mis on igati positiivne, aga kui meie eesmärk on teisest verest, lihast ja luust võluväel (mõne kuuga) ümbersünnitada uus eestlasi, siis see ei toimi ja see on vale, sest tingimus ei saa olla, et nad unustavad ära oma päritolu, kombed ja jumalad ja söövad õigel ajal meiega koos verivorsti ja laulavad laulukaare all hardalt meiega koos mesipuu-laulu. Oot, mis veel ühest eestlasest selle õige eestlase teebki? Viinajoomine? Ja mis siis, kui see võõras meie meestele saunalaval kuumuse talumises pähe teeb ja mõnele eesti naisele armastust avaldab? Siis on jälle imelik ja paha? Tingimus saab olla ikka see, et nad saavad meiega suhelda ja tuttavamaks meile omasega. Seepärast see hüljatud sohu ja turris külakesse elama saatmine ei sobi kohe üldse mitte. Eesmärk saab olla see, et nad õpivad ajapikku ära meie keele, käivad tööl ja saavad ise enda ja oma hoolealustega hakkama. Jäädes ikkagi iseendaks, inimeseks, kelle kodu on Eestis ja kes armastab oma kodu. No et me ju üritame? Päriselt? Mitte ei ürita neist vabaneda?

Aga miks siis ikkagi on nii, et välimus välimuseks, igati euronormidele vastav käitumine käitumiseks, aga isegi laitmatu eesti keele oskus ei päästa neid meile võõraid sageli valesse kasti toppimise eest. Nad jäävad alati võõraks, sest nad ju on võõrad? Pole või? Me lihtsalt oleme (ennast ületades) väga armulised nende suhtes, kes ise püüdlikult püüavad, aga kui neil on mõni meile mittesobiv soov või mõte või arvamus, siis on kohe kriips peal ja silt küljes – “võõras”. Ja kui nad end tõestada ja õigustada julgevad, siis on olukord veel hullem. Võõras võrdub ohtlik. Võõras võrdub paha. Aga loobime siis veel silte! Ega meil ju omade seas ei ole neid… pahasid? Või meie pahad on ikka paremad? Või on norm meie jaoks meie enda pahadest nii täis, et ükski uus ei väärigi ärakuulamist?

See, et tõeline integreerumine võtab aastaid ehk isegi inimpõlve või kaks, see tundub liiga pikk aeg? Aga mida me omalt poolt teeme, et see protsess sujuks ladusamalt? Selleks on vaja kannatlikkust ja mõistmist ja iseendana kohalolemist. Ainult läbi suhtluse ja eeskuju saame me näidata sellele võõrale, kuidas meil siin asjad käivad ja loota, et see haakub temaga. Hea saab sündida vaid lahke sõna ja toetusega ja viitsimisega. Kui me ise oleksime samas olukorras võõral maal, jõuga lahti kistud oma juuurte ja kasvukoha küljest, mida meie siis ootaksime? Vingus olemisega põlglikku sõimu, et kui te ei taha siin olla, siis miks ta Saksamaale ei lähe? See on ju palju suurem ja sinna mahub teiesuguseid rohkem?

Et olla Eestis teretulnud peab olema läbi ja lõhki eestlane ja alla selle ei tule mingit juttu? Samas mitte kõik juurte juurde tagasi pöördunud välis-eestlased ei saa enam omaks. Enamus ju ei saa. Kes mäletseb nätsu, kes vastab igale küsimusele “absoluutselt”, kes käib imelikult riides, kellel on muud meile mitteomased kombed külge hakanud. Ja noh, lõpuks jääb võõras ikka võõraks. Võõrdunuks. Või ehk isegi reeturiks? Ja mis siin veel piiride tagant tulemisest rääkida…

***

Kui me pinginaabriga 95. aastal Tartusse ülikooli läksime, siis meenutati meile pidevalt, kuidas “te olete ju Tallllinnast!” Mitte iial ei kelkinud me stiilis “me on Tallinnast ja me maksame!” Ma õppisime isegi seda päritolu küsimust vältima ja varjama. Aga ikka saime me põlgliku tähelepanu osalisteks, milles meile omistati pealinna preilide pirtsakust ja litsakust vaid seepärast, kus elasid meie vanemad. Ilmselgelt oli Tallinna-kompleks neil, mitte meil. See oli… vastik ja alatu ja vale. Kuigi me saime aastatega omamaks, siis mingi Tallinna vari jäi, aga see oli talutav. Tallinna jaoks olime me aga korraga Tartu Vaimust vaevatud, sest meile meeldis Tartus. See olevat mingi kirjeldamatu teistmoodi olemine ja boheemlaslik mõtlemine, mis Tallinnasse ei sobi ja mille meie märkamatult omaks võtsime. Ma kirjutasin tol ajal isegi mingi luuletuse, mille sisu oli, et omadele oled võõras ja võõrastele oled ka võõras. Luuletust ennast hetkel välja ei suutnud kaevata. Aga see oli teema ja see oli terav. Ja nagu näha, siis on see meeles ja sobis ka antud konteksti.

Kui omadki ei saa omavahel oldud, siis arvata võib, et meie multikulti norm on juba sajandeid üle ääre täis kõiksugu võõrvallutajate ja anastajate sisseimbumisest. Meile piisab, et me saame hakkama oma saksameelse pärandi ja venekeelse rahvahulgaga endi seas. Sellega ongi me tohutu taluvuspiir täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Ja isegi siis ajab vahel urisema, et no mis mõttes, memm elab siin aastast 1945 ja ei räägi ikka veel sõnagi eesti keelt? Ja tema lapsed ka ei räägi. Ja pool Lasnamäge ja suur osa Ida-Virumaast ka ei räägi. Nii, et EI, meie võõraste talumise norm on kuhjaga täis. Aga on sel memmel seal Lasnamäel kunagi olnud mingi motivatsioon ja tegelik vajadus õppida seda meie keelt? Rohkemat, kui see fakt, et ta lapsena siia elama tood?

***

Aga miks tegelikult ikkagi nii paljud eestlased väidavad, et nad ei salli pagulasi? Ja ma ei räägi hetkel sellest kriminogeensest kontingendi sallimisest, kes nagunii üle ilma omakasu omal moel otsib, eks. Ma räägin neist, kes meis kõige enam ärevust ja pahameelt tekitavad, neist, keda meie juurde ametlikult saadetakse ja tuuakse ja kellest me nii kähku, kui võimalik, vabaneda püüame ja tunneme veel rõõmugi, kui nad ei kohane ja omal soovil pigem Saksamaa pagulaslaagrisse lahkuvad. Siis on hea ju tänitada, et näeh, vaata kui nõmedad nad olid, meie tõime kandikul kõik ette oma maksumaksja taskust, söötsime sigadele pärleid ja nemad põlgasid ära. (Palju sellest rahast meie maksumaksjalt üldse tuleb?!) Võõras mure, eks. Ja võõras mure on alati lihtsam kui enda oma. Noh, teate, see meie kliima ei ole soojalt maalt tulnud inimeste jaoks nagunii sobiv?  On see meie alaväärsus? Arvame me tõesti, et meie juures on nii pime ja kole ja külm ja paha elada, et mitte keegi ei taha meie maale ise elama tulla, sest tegelikult me ju ise ka ei taha siin elada? Kirume oma kehva suusailma ja kurdame, kuidas eestlane sööb eestlast. Mõni teine suutäis rikuks maitse puhta ära? Soomes-Rootsi kliima on märksa etem?

Miks on paljude eestlaste jaoks talumatu mõte, et teise emakeele, nahavärvi, karvkatte ja silmalõikega inimesed võiksid tõsimeeli kogu armastuse ja austusega Eestit oma päriskodumaaks pidada? Ei ole võimalik, ei saa, ei tohi, sest Eesti on ainult meie oma? Nagu liivakastisvaidlus? Kujutad sa ette süsimusta nahaga inimest rääkimas aktsenditus eesti keeles? Tundub jube imelik ja võõras, isegi vale? Kas see on õiglane ja õigustatud suhtumine?

Me ise oleme nii head ja imelised, et meie inimesi peab terve maailm avalisüli vastu võtma, koha päikese all võimaldama, aga vastupidi mitte? Siis on maailm ju paha, kui see nii ei ole. Suurest maailmast tahame me vaid saada. Saada raha ja kuulsust ja kulda ja karda, aga vastu anda… Miks peaksime meie, igavesed kannatajad, midagi kellelegi vastu andma? Me oleme nii pisikesed ja väetid ja nii palju kannatanud, meil pole omalgi midagi? Miskipärast just sedasi see eemalt tundub. Me vist ise kohe tahame, et see nii tundub ja naudime oma väeti kannataja rolli neil hetkedel?

Õigus, kohutav statistika väidab, et Eestis on nii ja nii palju alla vaesuspiiri elavaid eesti lapsi? Lapsi, kes nutavad end näljast näritud kõhuga magama, on igal pool. On ka Šveitsis, kui see võrdlus teile piisavalt tugev tundub. Rohkem, kui küsimus on rahas, on küsimus vanemate hakkamasaamises ja valikutes ja kogukonna märkamises ja toetuses. Kuigi kannatavad lapsed eksisteerivad ka Eestis, siis selle sama statistika järgi on ka minu kaks last seda numbrit omal ajal kahe võrra kõrgemal hoidnud, alusetult. See statistika ON vildakas ja liigagi subjektiivne. See ei tee päriselt kannatavate laste muret mõistagi pisemaks. Aga mida me selle heaks teha saame?

Mida me selle teadmisega ette võtame, no oma särk on ju lähemal ja midagi peab keegi ette võtma “meie” laste heaolu nimel. Riik? Tasuta koolilõuna olgu vähemalt üks soe söögikord lapsele päevas. Tore. Paraku ei ole see mingi imeline lahendus, sest keskmiseselt näljas laps jätab seal pakutava liigagi tihti puutumata, sest see söök ei ole just ülemäära maitsev ja ahvatlev. Mõtle, riik annab ja toetab ja laps põlgab ära?! Reaalsus, mis teha. Ju siis pole nälg ikka NII suur? Kui oleks, siis nad näriks majaseina küljest ju krohvi ka? Jah, raha pole, koolikokad peavad imet tegema. Teevadki, aga see pole lahendus, mis meie lapsed nii õnnelikuks teeb, et me pagulaste suhtes sõbralikumaks muutuksime. Kus me teeme sisulise vea? Ikka seal, kus alati, me ei lähene personaalselt ja asjaolusid arvesse võttes vaid tõstame kulbiga, nudime ühepikkuseks ja üldistame. Kasti topime ka, Mõnuga. Lohakalt. Meelevaldselt.

Aga riik riigiks, sellega pole me enamuse ajast ju nagunii rahul, kuigi meie ise olemegi ju see riik. Seega kes aitab? Meie ise? Mulle on selgelt silma jäänud, et meie kodanikujulgus on viimase kümnendiga jõudsalt arenenud ja me ei jäta omasid enam hätta, olgu see riiklik toetus siis milline tahes. KUI kusagil on näljast nutetud silmadega pisikesi nukitsamehi, siis on meie asi probleemile viidata ja samal ajal ka ise ordeneid ootamata kõigi tänavakasside ja hulkuvate koerte päästmise kõrval neid toetada ja aidata neil suureks kasvada, mitte vinguda, et toote meile siia neid jubedaid sõjapõgenikke ja omalgi on häda majas. Ainult kõik koos, kogu küla ja kogukonnaga saame me kindlad olla, et meie puudust kannatavatel lastel on parem ja on parem ka pagulaspere lastel, kes meie juures on sõjast ja otsesest ohust eemal, aga täis valu ja kannatusi.

Need lapsed, nii omad kui meie juurde elama saadetud teisest rahvusest lapsed, on meie tulevik väga otseses mõttes. Kui me neid hoiame ja katame ja armastame, siis anname me neile ellu kaasa midagi väga olulist. Kuuluvustunde ja teadmise, et sa pole üksi, sinust hoolitakse. Endistest liiduriikidest Eestisse saadetud ja tulnud vanemate lapsed, kes on meie kõrval kasvanud, olid ja jäid valdavalt meile alati võõraks, sest me ei võtnud neid omaks, me ei tahtnud neid ja meile sobis, kui nad ise oma asja ajasid. Suur Riik täitis oma kohustust – neil olid oma venekeelsed lasteaiad, oma koolid, oma laulukoorid, oma kultuurimajad ja spordiklubid. Neil olid oma kogukonnad ja teejoomised ja õhtused ühisjalutamised. Ja meie jaoks elasid nad üsnagi paralleeluniversumis, elavad paljuski tänase päevani. Kuigi me selle üle vingume, et nii paljud eestimaalased ikka veel eesti keelt ei räägi, siis see paralleeluniversum on olnud meile mugav. Võõras mure. Aga uute sissetoodud inimestega meil seda luksust pole. See on meie mure ja see meile ei meeldi. See on tülikas. Sest me ei viitsi ega jaksa nende lõimisega tegelikult tegeleda ja jäämegi lootma, et neil endal oidu on siit minema tõmmata? Või äkki siiski avaneks ja areneks päriselt?

Üheksas peatükk. Šveitsi näide

Šveits on oma sisserändajatega toimetulemisel hea näide. Et ei saa võrrelda võrreldamatut, sest üks on rikas ja teine vaene riik? Tegelikult saab ikka küll. Olles peaaegu samasuur kui Eesti, aga asudes veidi läbikäidavama koha peal, tahavad siia tulla paljud. Mugavuspagulased, pärispagulased, sõjapõgenikud, õnneotsijad, maailmaavastajad, seiklejad, sihiga ja sihita tulijad – tulijate taust ja põhjused on väga erinevad.

Šveitsi rahvaarv on minu ja Andrease eluaja (40 aasta) jooksul kasvanud rohkem kui kahe miljoni elaniku võrra (6,3-8,4+ miljonit) ja seda mitte massiliselt paljunevate šveitslaste arvelt. Suurte lainetena on siia voolanud parema elu ihalejatest inimesi Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast ja Portugalist, põgenejad endisest Jugoslaaviast, Ungarist, Türgist, Süüriast ja mujalt.

Andreas meenutab elavalt seda, kuidas 90ndate keskel oli korraga klassis vaat et pooled mitte-šveitslased. Maakohtades oli sisserännanuid vähem, linnades rohkem. Nad on alalhoidlikud, aga tulevad nende massidega toime.

Pagulaste eest kantakse siin hoolt, neid integreeritakse usinalt, sest nad vajavad sihti ja suunda ja tuge rohkem kui keegi teine. Need, kes ise siia seiklema on tulnud, peavad ise hakkama saama, aga nende lastele tagatakse kohustuslik haridus, mis eeldab uues elukohariigis igakülgset integreerimist. Kuna mina olen nende jaoks just see seikleja, kes siia ise on tulnud oma elu elama, siis minu asi on ise ennast tõestada ja ennast nende jaoks vajalikuks teha. Mingi valemiga peab mul olemas olema kehtiv elamisluba, mul peab olema kehtiv ja regulaarselt tasutud tervisekindlustus, mu elukoht peab registrisse olema kantud, aga see, kuidas ma kohanen, õpin selgeks keele, leian töö, on minu enda asi ja vastutus. Keelekursustele pääseda pole sealjuures üldsegi lihtne ja odav lõbu.

Kui sisserändajad siin kohanevad, õpivad ära keele, leiavad töö, maksavad makse, siis ongi kõik korras. Andrease sõbrad on valdavalt sellest generatsioonist, kelle vanemad omal ajal siia kolisid. Kes Itaaliast, kes Filipiinidelt, kes Tiibetist, kes mujalt. See meievanuste põlvkond, kes pole siin isegi ehk sündinud, aga nad on kasvanud siin, peavad enda muuhulgas ka šveitslasteks ja Šveitsi enda ja oma laste kodumaaks ja on selle üle väga uhked. Kuigi nad kodus räägivad endiselt omas keeles, söövad omamoodi toite, tähistavad oma tähtpäevasid ja käivad juurte juures puhkamas, siis sinna tagasi kolida nad ei soovi. Neil ei pruugi olla erkpunast Šveitsi passi ja kodakondsust, mis tähendab, et neil puudub siin valmisõigus ja poisid ei saa siin sõjaväkke minna, aga nad on siin omad ja kodakondsuse saamine ei ole tahtmise korral ka raketiteadus.

Ainuüksi viimase kümne aastaga on Šveitsi rahvaarv tõusnud ligi miljoni inimese võrra. Ehk siis jämedalt vaat et ühe Eesti rahvaarvu jagu inimesi on nad enda hulka mahutanud vaid ühe dekaadi jooksul. Millest tuleb selline vahe meie ja šveitslaste suhtumiste vahel? Kas nad on rumalad ja pimedad ega näe ohtu oma riigile ja rahvale? Kas nad ei oska ust kinni panna? Või on asi pigem sellest, et nad näevad sisserändajaid ja meie näeme vaid sissetungijaid? On see meie ajalooline taust, mis paneb igat võõrast nägema kellegina, kes meilt midagi ära tahab võtta? Asjadel on ju ka inimlik mõõde? Või ma eksin?

Ei, ma ei taha väita, et kõik šveitslased armastavad võõraid, kes nende juurde on elama tulnud. Muidugi on see kõik omal moel nende maailma ja elu muutnud. Bürokraatia on tajutavalt asendanud inimesed ja inimlikkuse. Teinud inimesed ettevaatlikumaks oma sõnakasutuses ja arvamuste avaldamises.

Samas jällegi lihtsamaid ja vähemmakstud tööd, mida šveitslased ise teha ei taha, kui nad vähegi enamaks võimelused on, teevad sisserändajad nurisemata ära. Ja kui need tulijad teevad tööd püüdlikult ja kohusetundlikult ja saavad oma eluga hakkama, siis selle üle on kohalikel ainult hea meel. Aus tööinimene on siin hinnas olenemata nahavärvist ja jumalast, keda ta oma südames kannab või ei kanna. Heameel on neil ka selle üle, et linnapildis hakkavad üha enam silma poekesed ja eri rahvusköökide toidukohad. Ka tavapoodide kaubavalik on laienenud erinevate kultuuride eelistuste arvelt. See rikastab ja toob lähemale. Läbi suhtluse ja toidu on palju lihtsam omaks saada ja oma olla, tavatseb Andreas ikka vahel sisserändajate teemast rääkides mainida. Ma olen temaga nõus.

Muidugi on tunda ka siin teatavat nihelemist, eriti sügavamal maakohtades, kus põhiosa moodustavad sajandite vanuste juurtega need kõige õigemad kohalikud. Ega neile võõrad ei meeldi. Nad rügavad rasket tööd teha ja neile piisab sellest, et nad ammusel ajal suure itaallaste, sakslaste ja Balkanimaade sisserändajate lainetega on kohanenud. No, et nende meelest on norm ka nagu täis. Aga samas on nad nõus, et abivajajat peab aitama ja pärispagulane on abivajaja ja selles ei kahtle keegi. Kuna demokraatia on neil siin sügaval olemuse osa, siis pole nende jaoks ka liiga raske leppida arvamuste lahknemisega. Küll aga ei meeldi paljudele šveitslastele mõte, et uusasukad kodakondsuse ja sellega koos hääleõiguse saaksid liiga ruttu kui üldse. Kui meie Eestis valime vaid inimesi ja parteisid ennast esindama ja loodame nende peale, et nad meie jaoks kasulikke otsuseid vastu võtaksid, siis siin otsustavad inimesed ka päris ise oma häälega väga oluliste asjade üle. Ja vaat selles protsessis ei taha nad näha võõrast arvamust, mis võib mõnes asjas neile mittemeeldiv olla ja mõjutada otseselt ka iga üksikisiku elu.

Ma ei tea siinsest kuritegevuse tasemest ja selle muutumisest ajas kuigi palju, aga tean, et iseäranis albaanlastel on siin teatav reputatsioon, et nad on kuidagi rohkem kuritegudeks valmis. On sel ka alust, ma ei tea. On nad siis pätimad kui šveitslased või itaallased ja sakslased või serblased ja horvaadid ja teised selle kandi rahvad, kes siin oma uue elupaiga on leidnud, ka seda ma ei tea. Võta siis kinni.

Samas tuletas see mulle kohe meelde, kuidas mu Rootsis elav vanatädi Erna ikka rääkis, kui hirmus kurb ja häbi tal oli, kui mõni eestlane mõne pahandusega Rootsis hakkama sai. Kui rootslane eksis, siis kajastas meedia seda nimeliselt ja jutt seostus otseselt antud isikuga. Kui pahandust tegi eestlane, siis mainiti alati ära ka see, et seda tegi eestlane. Sel juhul ei omanud isik enam nii palju tähtsust, sest vari langes kogu rahvuskillukese peale ja see oli halb tunne. Samamoodi kipume ju ka meie üldistama ja laiendama ühe eksija tegusid tervele riigile ja rahvusele, aga see pole ju ometi õiglane.

Kümnes peatükk. Kõik algab tervitusest

Ma kasvasin Nõmmel, kus inimesed meie kodutänaval kõik üksteist rohkem või vähem tundsid ja tänase päevani tervitame me möödudes teineteist. Isegi siis, kui me ei tea, mis on inimese nimi ja milline on tema lugu, siis me teame, kus ta elab ja ta on meile rohkem või vähem oma ja tervitus või autost ka käeviibe, kuulub igal juhul meie kohtumise ja möödumise juurde. Ebaviisakas oleks mööduda tervitamata. Ka naeratus kuulub asja juurde. Kõik uued, kes meie tänavale on kolinud, on selle kombe omaks võtnud. Ja ka lähikonna lapse- ja koerajalutajad, sagedased kulgejad, saavad me tänaval sageli tervitatud. Ka nüüd, kus ma mõned aastad seal elanud ei ole ja käin vaid külas, siis seal olles tuleb see nii lihtsalt ja loomulikult. Mitte igal pool ei ole see vist nii.

Meie kandi Šveitsis on viisakaks kombeks see, et inimesed  ka linnatänaval teineteisest möödudes tervitavad. Ka võhivõõrad vaatavad omavahel korraks otsa ja teretavad. Vana komme, mis suuremates linnades on tasapisi hääbunud, aga siin saanud omaks ka uutele tulijatele. Harjumuspäraseid eelarvamusi ületades, ütlevad tere nii mees kui ka naine hoolimata sellest, kas sina oled mees või naine, noor või vana, must või valge ja kas su pea on kaetud või ootab sind õhtusöögi laual sealihautis või ei mingit siga.

Me elame väikelinnas, mille elanike arv on umbes 24 tuhat inimest. Ainuüksi viimase kümne aastaga on rahvaarv selles linnas seitsme tuhande inimese võrra kasvanud ja seda suures osas ka sisserännanud inimeste arvelt. Seda on linnapildis selgelt märgata. Alles hiljuti avati meil siin uus mošee. Kui tegemist pole just päris tihedalt läbikäidava linnasüdame ja suurüritusega, siis tuleb teretamine inimestel tänaval täiesti loomulikult. Teretada, tänada ja head päeva soovida on möödapääsmatu ka poes käies. Justnimelt seal meie Selveri kassas seisatad, vaatad müüjale otsa, ütled tere, vaatad otsa ja tänad, vaatad otsa ja soovid head päeva. Ma tean inimesi, kes teevad seda alati ka Eestis, aga tean rohkem neid, kes eelistavad poes käia vaikides ja kassapidaja on vaid etapp poe ja parkla vahel, kus tasuda arve ja ei midagi muud. Inimene, kes kaupa piiksutab ja tšeki ulatab polegi väga oluline vist… no selle hetkeni, kui ta kaupa ei loobi või muul moel olemist ei häiri. Päris karm, mis?

Lapsed tervitavad siin lasteaias ja koolis ja huviringis õpetajaid käepigistuse ja terega nimeliselt, õpetaja vastab samaga, nimeliselt. See käib iga õpetaja kohta, kui ainetundides õpetajad vahetuvad, siis kuulub personaalne tervitamine alati tunni alguse juurde. Samuti soovivad nad kas tunni või koolipäeva lõpus õpetajatega nimeliselt ja kätt surudes head jätkuvat päeva või õhtut. Samamoodi käib see teraapiatundidesse minnes ja külla minnes. Ka suurte jaoks. Ma ei ole vist iial kätelnud ühegi arstiga visiidi alguses ja lõpus. Siin on see elementaarne.  See on loomulik, see käitumine kordub pidevalt ja kõikjal ja selle võtavad sujuvalt omaks ka uued tulijad. Jah, siin oli paar aastat tagasi suur skandaal, kus isa nõudis, et tema pojad ei peaks naisõpetajaga kätlema, aga see oli üks suur erand, mis tekitas imestust ja pahameelt, sest see oli nii väga kohalikele sisseharjunud viisakusnormide vastu. See oli sügavalt lugupidamatu ja seda võetakse isiklikult.

Andreas tundis end alguses ka Eestis külas käies veidralt enne kui taipas, et keegi ei hoidnud temast eemale paha pärast. Eestlased ei kipu eriti igapäevaselt nimeliselt kätt suruma ja tervitama ja samamoodi ka nägemist ütlema. Meile on see veidi võõras ja kuidagi ülepingutatud. Meie käesurumised jäävad rohkem tutvustamise ja õnnitlemise piiridesse ja kurb on kuulda, kui keegi avalikkuse silme all demonstratiivselt jätab kedagi õnnitlemata seepärast, et tema nahavärv kuidagi ebameeldiv on… Selliseid asju ei tohiks ju ometi juhtuda?! Tervitamine, tutvustamine, tänamine, õnnitlemine, head päeva soovimine on need lihtsad ja selged asjad, mis vajavad vaid kommete tundmaõppimist ja nendega kohanemist. Kohanes nende asjadega Andreas Eestis ja kohanesin mina siin. No ok, kolmekordse põsemusitamise jaoks pean veidi end koguma. Aga ma saan hakkama.

Meil küll pole Eestis kombeks linnatänaval mööduvaid inimesi teretada, aga “tere” asemel on ka sõbralik pilkkontakt ja naeratus juba väga suur samm edasi parema maailma poole. Seda ei ole ju palju tahta isegi meie käest? 🙂

Lõpetuseks

Andreas on servast jälginud mu siinse loo arengut ja poetas täna möödaminnes küsimuse. Miks talle tundub nii, et Belgias, Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal ei tule see multikulti asi neil eriti hästi välja, aga Inglismaal ja Šveitsis sujub nagu ladusamalt. Mida need riigid siis nii erinevalt teevad?

Ta jõudis oma arvamusega selleni, et asi ei toimi neis kohtades, kus omad peavad end uutest ja võõrastest paremaks. Iseäranis prantslastel on ka omavahel see lõhe endiselt alles – ühed on priviligeeritumad kui teised. Asi ei toimi seal, kus nad saadavad uued ja võõrad elama eest ära, endast eemal ega võta neid enda sekka elama, ei anna neile ei põhjust ega võimalust sulanduda ja ühiskonnas oma päriskoht leida. Arusaadav, kui nad on suures pundis omaette, siis neil polegi põhjust sulanduda. Ka ei toimi see, kui me tahame kõiki tulijaid elu eest muuta endasarnaseks. See kuristik meie ja nende vahel vahet tehes halvab ega lase asjadel loomulikult tasanduda ja areneda. See pole sobiv kasvupinnas uuele, et omaks kasvada.

Me nõustusime teineteisega, et peamine põhjus, miks osad inimesed ei taha võõraste tulemisega leppida on see, et nad ei taha, et miski muutuks. Nad ei taha muutusi ja nad ei talu muutusi ja eelistavad elada kujuteldavas mullis. Nii on mugav kujutada ette, et nii oli, on ja jääb. See tundub parem ja turvalisem viis tulla enda tunnetega toime, mida reaalne elu oma muutumistega põhjustab. Õnneks on see vaid rahvakild, häälekalt porisev, aga kõigest killuke.

Need, kes on ringi käinud ja näinud ja kogenud, on suurema tõenäosusega tolerantsemad ja avatumad mõistmisele, muutustele ja muutumisele. Käimine, nägemine ja kogemine on elamine ise. Mujal või Eestis, teistega või eestlastega omavahel, sel polegi vahet, kuniks nad ihkavad rahu, märkavad ja hoolivad. 🙂

***

“Oled sa kunagi mõtelnud, kui palju internet tegelikult maailma suuremaks on teinud ja samas inimesed teineteisele palju lähemale toonud?”

Poolanonüümselt netis liigeldes puutume me kokku inimestega. Nende seas on neid, kes meile meeldivad ja neid kes ei meeldi. Meie arvamus põhineb selles, mida nad teevad ja mida nad ütlevad ja arvavad, kuidas nad käituvad. Nende vanus, naha- ja silmavärv, nende orientatsioon ja toitumiseelistused, nende jumalad, nende elukoht, nende puuded ja puudused ei oma olulist tähtsust, kui meil on tore nendega jagada oma mõtteid, rõõme ja muresid, mänguvõite ja -kaotusi, pärisvõite ja -kaotusi. Sarnased sümpaatsed teemad liidavad ja kannavad edasi. Ja see loeb. See loob.

Meie lapsed kasvavad selles uuemas maailmas üles. Nad kasvavad üles meie võitluste ja õigluse otsingute keskel ja võtavad selle endaga mingil viisil kaasa – täna kättesaamatuna tundunud asi võib olla kümne aasta pärast vägagi loomulik elamise osa ja mõnel asjal on määratud lihtsalt minna ja hääbuda. Mitte liiga kaugel on see aeg, kus need tänased lapsed hakkavad oma ja meie elude üle otsustama ja need küsimused, mille üle me hetkel veel veri ninast väljas võitleme, kisame ja kakleme saavad nende kätes teoks tehtud, sest me elame murrangulisel ajastul ja tolrantsus sirutab kinnijäänute kiuste oma pead. See võib olla mõneti hirmutav, aga see on hea tunne.

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, vajadusi, soove, tahtmisi ja eesmärke. Austus ja heasoovlikkus on need, mis meid kõigist erinevustest hoolimata ühendavad ja koos hoiavad ja olemise paremaks teevad. Ja seda olen ma püüdnud ka oma lastele kodust ellu kaasa pakkida.

Ma usun paremasse homsesse ja sellesse, et ainsad piirid siin maailmas asuvad meie peades – nad seisavad meie tahtmise, suhtlemisoskuse ja keeleoskuste taga.

Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.

Sügis, Happy ja karvane ingel

Sügis on Šveitsis kõige lahedam aeg. Maailm kisub kirevavärviliseks ja poelettidele ilmuvad mu kaks suurt lemmikut – kastanid, mida ahju pista…

… ja kergelt käärima lastud viinamarjamahl, mida nad sauseriks kutsuvad. Siinkandis hääldub see kraam küll “suuser”.

Poes on kastaneid ja sauserit saada sügisel vaid piiratud aja jooksul ja passida ei maksa. Esimesel aastal siin elades jäid mu naudingud liiga lühikeseks, hiljem olen targem olnud. 1 – 1,5 %lise alkoholisisaldusega jook maitseb palju mahedam kui vein ja üldse mitte nii läilalt magus kui mahl. No ta on kohe selline mõnus ja kerge ja maitsev. Mõned variandid on pastöriseeritud, mõned elavad täie vungiga edasi. Eile just proovisime heledatest viinamarjadest tehtud jooki ka. Selle sees ujusid lahedad millimallikad! Vanc võdistas mu klaasi vaadates õudusest õlgu. 😛

Aga kohe esimesel hommikul, nüüd siis kaks nädalat tagasi, kui esimene pisike partii poodi saabus, tassisime Andreasega endale terve liitriste pudelite kuuspaki kontorisse. Neli pudelit toppisime külma, sest see on elav kraam ja kaks ülejäänut jagasime omavahel sõbralikult ära – mina sain poolteist pudelit ja Andreas pool. Ta kõht rohkemat ei kannata. Minu oma kannatab küll. Kohe nii kannatas, et 1,5 liitrit 1% alkoholisisaldusega joogist oli mul järgmisel hommikul kerge peavalu. Või ma vähemalt arvasin nende kahe asja vahel seost nägevat. Andreas arvas, et see on võimatu. Aga noh, kuna mu suhe alkoholiga on läbi elu olematu olnud, siis ei ole mul aimugi, mida kujutab endast pohmakas, aga peavalu mul oli. Ohkasin naljaga, et vanaks hakkan jääma, enam ei saa keefiri vist ka juua. Ja siis võtsin külmast uue pudeli, krõbistasin kodus värkselt küpsetatud kastaneid kõrvale ja elu maitses nii hea. Sügis on siin ikka imeline. Eestis meeldis mulle sügis ainult Tartus. Tallinna, iseäranis Nõmme sügis, on igav. Männid on ikka männid ja taevas on madalam ja pimeduse lähenemine on rusuv. See eest on talv, kevad ja suvi Nõmmel üsna imelised.

Aga noh, ka siinsel sügisel on oma kodune tumedam pool. 😉

Suve lõpus kipuvad me elamises toanurgad vaikselt valkjasse karvavahtu sumbuma, sest üks elukas, kes nagunii aasta läbi karvub, on otsustanud igal aastal enne talve korralikult oma vana sooja pesu välja vahetada. See ei käi tal mõistagi nii nagu inimestel, et sips maha ja korras. Tema pesuvahetus kestab ikka kuid. See algab hiilivalt ja kusagil septembri lõpuks saab see sisse oma kõige vingema hoo. Nii ka sellel aastal.

Seda, et meil kodus mingi valge tegelane on, see on selge juba ammu ja sellest saab aimu kaugelt eemalt. Neid karvu ei saa riiete küljest kätte ja see on kohati üsna kohutav. Ma olen küll püüdnud Happyga kokkuleppele jõuda, et ta kontrolliks ennast veidi enam. No et vaataks, et ta vähemalt siseruumides oma karvu laiali ei loobiks, aga ta ei paista sellega kuigi hästi hakkama saavat. Ka olen ma talle rääkinud, et kui ta kohe seda jama ei lõpeta, siis ma viin ta lambajuuksurisse ja ajame ta paljaks. Saakski huvitavaid riideid katsetada. Tähelepanu talle meeldib. Tegelikult on ta muidugi nii hurmavalt valge, et väike roosa värv ei teeks ka paha, saaks põnevust vähemalt juurde? Aga ta arvas, et ta värvimise jätaks ka vahele. Aga seda, et me klassikaliselt läheneksime ja ta pesuvahetusele veidi kammides kaasa aitaksime, see ei sobi talle kohe üldse mitte. Minu elus ei ole olnud koera, kellele poleks kammimine meeldinud, aga näe, sel korral saadeti koerte taevast meie juurde just seesugune isemoodi tegelane.

Kodus polegi see karvavärk nii hull. Karvakoristamisega saavad isegi poisid hakkama. Autos katab Happy osakonda seestpoolt ühtlane viltjas karvakiht. Kontori tumehall villakate on juba mõnda aega üsna helehalli varjundiga. Võõras silm ehk arvakski, et nii peab olema. Meie aga teame, et no ei pea mitte. Mingi nipiga kraapisin ma vanas kontoris vaiba Happy karvadest enne üleandmist puhtaks. Uue kontori vaipkate aga alles ootab mind. Kuna Happy endiselt karvandab, siis pole ma isegi viitsinud end veel liigutada. No ootan ära, kuni talv tema jaoks kätte jõuab ja see suur karvasadu veidigi tagasi tõmbub. Tolmuimeja ja karvaeemaldusrull selles mures ei avita. Selleks, et vaip puhtaks saada, eeldab see, et ma taas kummikinnastega seda käsitsi rullima ja nokkima lähen. Kodus pole meil just Happy pärast ammu enam ühtegi vaipa maas.

Ühesõnaga tuletage mulle, palun, kunagi tulevikus meelde, kui mul peaks jälle ebanormaalne idee tulema kodustada ära mõni vabalt liikuv hele aluskarvaline tegelane, et ma seda mingil juhul ei teeks. KUI, siis olgu ta vähemalt tume, sest käia ringi kaetuna valgete karvaudemetega, millest pikimad on 20 cm pikad… pole just kuigi esteetiline ja kogu oma tumedat garderoobi heledaks ma ka vahetada ei kavatse. Aga mine tea, äkki viskab mul ühel järgmisel sügisel see kõik ikka sedavõrd üle, et ma hakkangi kandma ainult valget? 😀

Nagu öeldud, Happyle ei meeldi kammimine kohe karvavõrd. Vahendeid oleme me proovinud kõiksugu erinevaid aga no tühi töö ja vaimu närimine on see temaga olnud. Küll ei suuda ta püsida paigal ja vingerdab nagu kuivale püütud ärritunud hiidkala konksu otsas. Eelmisel aastal kargas ta korra sedasi, et vigastas ennast teravate piidega ja käis pärast kaks kuud tuutu peas nagu lamp, et nahk saaks paraneda.

Täna jalutamast tulles mõtlesin, et aitab. Mu pikk must kampsun oli ainult jalutamas käimisest valgekarvane nagu mingi uue tehnoloogiaga valmistatud kangas. No selline, mida koeraga koos põõsa alla aelemas ja püherdamas käies saab toota. Kampsuni puhtakssaamine on küsitav, aga see koer pidi saama karvadest puhtamaks.

Jätsin jalutusrihma otsustavalt kaelarihma külge ja võtsin selle tugevalt enda haardesse. Väänles ja vingerdas see karvik, aga minema ei pääsenud. Kümme minutit sõdisime ja karvapuru lendas. Siis viskas ta laksust end lapiti maha ja viskas koivad taevasse – kammi, kui tahad. Ja ma kammisin. Ja kammisin veel natuke. Veidi alla poole tunni kammisin. Terve elutuba kattus valge udulooriga. Kruttisin koera siia ja sinna ja Vanc vaatas seda vaimustusega pealt. Kui üks tuust talle sülle maandus, surus ta selle pihkude vahel kokku ja õhkas, kui pehhhhhme see on. Pakkusin, et mis ta niisama seal ikka passib, kogugu toast parem seda pehmet karvamerd veidi ühte hunnikusse kokku.

Vanc asus rõõmuga asja kallale. Näed siis, koristamine on nõme, aga pehmet koerasulist uduvahtu korjata on ju lausa lust. Vahepeal käis ja patsutas ta kerkivat kuhja ja arvas, et sinna oleks lahe sisse hüpata. Ma arvasin, et see kogus pole vist veel nii suur, et maandumine kuidagi pehmena tunduks ta kondiste kannikate all. Siis pakkus ta, et aga äkki oleks mõnus pugeda selle karvakuhja alla. No minugi poolest, kui lõviosa sellest kuhjast siia tuppa jääb ja lõpuks kotti jõuab, siis lasku fantaasial lennata.

Mul selg tuikas sellest võimlemisest nagunii ja arvasin, et aitab tänaseks koera rehitsemisest küll. Homme jälle päev, mul trikk selge ja koeral vaja harjuda, et seesugune tegevus ongi normaalne. Vahepeal olin ma eemaldanud Happy küljest jalutusrihma ja nüüd arvasin, et kui tal minna lasen, siis kaob ta mu lähedalt tulejutiga, aga ei midagi. Peesitas ja poosetas seal, kuniks me temast ja kuhjast pilti tegime ja ta siis ise eemale kutsusime.

Ja siis puges Vanc kuhja alla. Pööras end ringi ja teatas kavalalt, et kui ta kuuuiiiidagi paljas ei tundu, siis ma peaksin temast pilti tegema. Katsime ta tumedat värvi tihedalt valgete karvadega ja ülejäänud udupudru sättisime selle kuhja ümber. Ajasin end püsti ja vaatasin ülevalt alla.

“Tead, sa oled nagu pisike pilv siin põrandal!”

“Ei, ma olen nagu innnngel!” itsitas Vancu.

“Haa, no ok, vaata, siis on mul pildi jaoks sulle kohe siinsama ju ka tiivad olemas. Tahad?”

Vanc tahtis ja ma suurusin seinalt võetud tiivad talle servaga selja alla. Ja siis tuli Happy seda ilmaimet uudistama. Lõhnas vist tuttavalt see kuhi, aga nagu vales kohas või midagi. Ja Vanc ka muidu sedasi põrandal ei ole. On tal midagi viga?

“Mamma, misss toimub?!” tahtis Happy mu käest teada 😛

Ja kuuldes, et Vanc on hetkel udusulgne koeringel, viskas ka Happy end selili maha ja naeris nii, et kõht kiskus kringliks. Ma ei tea, mis me majas sellist toimub, et kõik meie koerad sedasi naerma kipuvad. Bätsi mäletate? 😉

Vanc ise oli aga oma karvase pilveingli eluga väga rahul!

Sügis on ikka nii imeline aeg! Ja kapis ootab sauser ja laual kastanid <3

Kuidas me kunagi vanaks ei jää

Eile käisime me koos Vancu õpetajatega tema psühholoogitädi juures jälle. See oli tore käik. Need käigud on mure ja viha ja pisarate asemel muutunud palju reipamaks. Progress on ilmne ja üheskoos oleme me kenasti arenenud. See tegi mõistagi ka meie tuju heaks. Kohe nii heaks, et ma sain Andrease endaga koos poodi. Tal oli täpselt see vajalik 10 minutit olemas, mida uue jaki proovimine eeldas. Ma olin seda hetke terve kuu kannatlikult oodanud ja lootust mitte kaotanud. Isegi jaki sai ta ostetud ja on sellega ütlemata rahul. 😛

Ja siis, kodu poole sõites, palusin tal otse edasi minna. Tanklasse. Miks? Sest mul oli vaja mullinätsu. No tuli korraga selline tuju.

“Kuule, see on SEEE näts! Ma mäletan selle maitset!” pistab Andrease isukalt roosa paljakskooritud nätsu endale põske.

“Just, kuigi maitse on veidi muutunud. See meenutab praegu rohkem Donaldi-nätsu,” mälun ma innukalt, et kiiremini mulle saaks puhuda. “See on nii äge, et selliseid nätse ka veel tehakse. Muidu on kaasajal nätsu mõte rohkem hammaste tervise eest hoolitseda ja need pole väga mullinätsud.”

“Jaa, lapsena ei tulnud keegi selle peale, et näts võiks hambaid puhastada! See oli nii imelik, kui sellised nätsud hakkasid tulema. Te ka suhkruga näritud nätse magusakas tegite?”

“Hmm, sellise asja peale pole ma isegi mõtelnud, aga me närisime tilli koos nätsuga, et seda roheliseks värvida. Värviline näts oli ju palju popim. Mõned teritasid eraldi selle jaoks isegi värvipliiatseid, et seda pudi nätsule lisada, aga siis läks näts suht kähku jamaks kätte ära. Hammastest me üldse ei räägi, mida need pidi üle elama,” naeran ma mühinal. “Hee, ja tead, ma mäletan, kuidas päev otsa suu olnud näts enne und kapile läks hommikut ootama, et siis jälle sama nätsuga jätkata.”

“Meil nii hull see asi vist küll polnud.”

“Nojah, meil oli nõuka-aeg ja nätsu niisama vabalt poest ei saanud.”

Seisame soojas päikeseloojangus tankla ees, puhume mulle ja teeme iseendast pilte. Ammu enam pole harjutanud.

“Tead, miks sinuga on alati nii äge koos olla?” küsib Andreas ise samal ajal hoolega maasikanätsu närides.

“Nooh?” puhun ma püüdlikult järgmist mulli.

“Sest sinuga koos olles ei tea iial, millega me õhtu lõpeb. Noh nagu täna – seisame tanklas auto najal, mul on seljas tuttuus back-to-the-future-või-mad-maxi-stiilis jakk ja me puhume roosast nätsust mulle.”

“Vabalt! Millal sa viimati nätsumulle tegid?” küsin ja pistan veel ühe roosa nätsu põske, sest mullid ei tule piisavalt suured. Plaksuga katki minnes peab ikka silmini nätsuga koos olema. Kuidas siis muidu?

“Lapsena. Me oleme praegu ka nagu lapsed,” itsitab Andreas, kui möödujad meid passima jäävad. Inimesed tulevad tanklasse ja samad inimesed lahkuvad tanklast ja meie puhume ikka veel mulle.

“Tead, see on parim osa täiskasvanuks olemisest – sa võid alati laps olla ja keegi ei saa sind korrale kutsuda.”

Andreas on minuga väga nõus.

Ja nüüd vaadake, kuidas meie tehnikad erinevad! Andreas puhub punnis põskedega ja mina… mina puhun vist silmadega?

“Tead, mu lõuad valutavad!” naerab Andreas, kui me tagasi autosse istume, et koju sõita ja poistele ka nätsu viia. Tan oskab, aga Vancul on ka aeg õppida mulle tegema. Mind omal ajal õpetas ema. Aitäh ema, see oli üks igati kasulik ja vajalik oskus, mida ellu kaasa võtta! 🙂

***

Täna hommikul oli päikseline ilm. Vanc läks kooli ja Tan suundus rongile, et sõita Zürichisse. Neil on muuseumipäev ja läbi mingi müstilise ime oli mu “kuule, muuseumisse küll dressides minna ei saa!” nii veenev, et ta panigi teksad jalga ja ei porisenud grammigi. Nätsupaki küll pistis taskusse, aga õnneks oskab ta sellega viisakalt ringi käia.

Tööle sõites ootasid linnapiiril elavad alati uudishimulikud lehmad meid päikesepaistes peesitades. Neil lehmadel on terve suur sile plats all orus (seesama siin all pildil!), aga ei, nemad ronivad mööda väga järsku nõlva üles ja sätivad end kambas pisikese sileda maalapi peale möödujaid passima, sest seal on parem vaade ja elu keeb. Vahel on nad kaelad õili selliste nägudega, et kui keele väga pikalt suust välja ajaksid, siis saaksid nad orgu laskuvaid autosid lakkuda. Täna nad lesisid sealsamas ja liigutasid vaid kõrvu. Aga noh, vaade üle oru oli ka üsna lummav. Läks aega, enne kui ma taskust telefoni kätte sain. Kõrgemalt oli vaade veel ägedam – sini-sinine taevas ja metsatuka tagant piiluvad pilved, mis on end tihedalt vastu maad surunud.

Telefon mu näpu vahel plinkis ja FB tuletas meelde, et täpselt aasta tagasi käis Vanc psühholoogitädi juures. Talle meeldis ja meeldib seal nii väga käia, et ma ei suuda meenutada midagi ega kedagi muud, kuhu ta nii suure õhinaga alati kibeleks. No ja tol korral nad siis mängisid ja ehitasid ja tegid igasuguseid asju seal nagu ikka ja lõpetuseks pidi ta joonistama pildi sellest, et kui tema pere muutuks loomadeks, siis mis loomad nad siis oleksid.

Lehe keskel on viis kribu. Esimene on siga. See olevat mina. Sest ma olen nii suur. Huvitav, et ta lehma ei tahtnud joonistada, see ju veel suurem. Siinkohal tervitused mu emale, keda ma pärispisikesena bussis kord sõnaga “emme” mängides “emiseks” nimetasin. Näed siis – põrsas ma olin ja seaks sain. Emalt sain näpistada ka, et ma sedasi oma ema mõnitada julgesin. Ta ei teadnud, et see oli päev, kui ma sain teada sõna “emis” tähenduse. Unustamatult! 😛

Andreas muutuvat kassiks. Ta armastavat kala. Ma küll pakkusin, et tema pilti vaadates armastab see kass rohkem ikka üht siga, aga see ei lugenud enam. Andrease kassiallergia ei lugenud ka. Kass on kass ja see pole mingi takistus, et ta kala ei armasta.

Vanc ise oli mesilane. Maia-mesilane oli sel hetkel selle mehe absoluutne lemmik ja me arvasime, et see armastus kestab küll  pensionieani välja. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks ta sellel pildil ise päris kindlasti hoopis Pikachu. Kui see kollane pokemoni-elukas peaks loomaks kvalifitseeruma. Tema maailmas kindlasti.

Happy oli… no, kes muu, kui ikka koer. Igav. Ma oleks küll orava või jääkaru hoopis joonistanud. Aga selgus, et Happy oli tegelikult ta vend ja ta juba muutus lihtsalt koeraks. Vot. Ma ei teadnudki seda.

Ja Tan oli pärdik. See on juba habemega nali.

Mida iganes see psühholoogitädi se’st asjast arvas või sealt välja luges, keegi teab äkki? A no siga mesilase emaks. Palju õnne. Oink-oink! Ma olen kasvatanud uskumatult hullud lapsed 😛

***

Panime auto parklasse, Andreas ruttas üles ja mina läksin Happyga tavapärasele ringile. Ja siis selgus, et… lehmad on kohale jõudnud! 🙂

Vasikad vahtisid vaikselt koos mammadega teises aediku otsas. Happy nuhkis ja vahtis kuni sai piirdelt korraliku säraka. Kiunatas, tegi paar maadligi roomamise kiiremat liigutust ja tuli mulle oma muret kurtma. Ta vist eelmise aasta särtsu enam ei mäletanud. Edasi astus ta nagu kõige viisakam kuts ja kõiksugu haagid jäid ära. Homme saab äkki lehmi ka musitada, siis läheb aed meelest ära.

Lagedale jõudes avanes seesugune vaade!

Puhas sinine taevas ja pilved, mis on end metsa vahele sättinud just kiirtee peale. Kujutage nüüd ette, kogu maailm särab päikesepaistes, aga kiirteel sõites oled valges piimjas udus ja ei tea päikesest mitte midagi. Naljakas asetus neil pilvedel täna. Aga ju neil on seal piirkonna kõige madalama koha peal hea olla. Rohkem maadligi ju vajuda ei olegi võimalik. 🙂

Teile kirjtama asudes lappasin pilte ja näppu jäi veel üks näide sellest, kuidas me õhtu võib vahel oma lõpu leida 😛

Järelkasv on meil muidugi ka täitsa asjalik. Sedasi algas ühe seltsimehe hommik kunagi palju aastaid tagasi. Kõiksugu imelikke asju tuleb ju katsetada ja proovida ja harjutada, et sel hetkel, kui kõik lubatud on, oleks fantaasia veel piiritum ja valehäbi olematu. Tolle foto  jätk, muide, mida mu pildiaparaat enam aku tühjenedes ei salvestanud, oli see, et ta pidi neid rõngaid püüdma suhu õngitseda omaenda pika keelega. No käte abi kasutamata. See oli… lõbus. 😛

Ühesõnaga oleme me ühed täiesti normaalsed inimesed, kelle vanus lubab teha igasuguseid asju ja see ongi tore suureksaamise juures. Seda me lapsena tahtsime ja seda me ka saime.

Ja kui me nüüd jälle Eestisse tuleme, siis pange pulgakommid, linnuviled, kummikeksud ja mullinätsud valmis! Seniks aga puhuge mulle ja närige ükssarvikuid! Unistustel on tiivad! 🙂

Elu on ikka üks pööraselt lõbus ettevõtmine! Juhhuu! <3