24th November 2017
, Elu ilusad hetked, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka

Kõrvad ehk elu on karneval

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Tal on habe, aga mul on kõrvad kusagil kapi peal ootamas!

Välja sättides vaatasin peeglisse. Hmm, et üldpilt harmoonilisem saaks, tuleks silmad ehk rohkem esile tuua? Kaevasin kapist entusiastlikult oma ainsa silmakarvavärvija välja. Palju õnne! See oli kuiv nagu kõrbetolm. Ma tean küll, et ma pole seda pool aastat avanud juba ja internet räägib, et silmatilkadega saab asja taas vedelaks, aga meil pole silmatilkasid. Huvitav, kas see vedelik, mille sees Andrease ühekordsed läätsed ujuvad, võiks ka sobida? Variant on ka kasutada silmade ja sel juhul siis ka juba kulmude elavdamiseks näiteks markerit? 😛 Sel korral igaks juhuks ei riski, poistel on teisipäeval koolis pidu ja kui ma otsutan kõrvad koju jätta, siis see veekindel marker mu näos võib küsimusi tekitada 😉

Olles pühapäeva pealelõunal mu kõrvadega äralõbustanud kõik möödujad ja tanklatöötajad, tankijad ja muidumuigajad-itsitajad, tekitanud ärevust turvatöötajates, jõuame me kontorisse. Andreas tõmbab silmad pähe. Nii me seal siis olime – üks eriti terava kuulmise ja teine teravama nägemisega. Täiesti normaalsed.

Happyle pistsime hiirekõrvad ka pähe, aga tal oli muudki teha, kui meiega soliidselt pildile ronida 😉

Esmaspäev

… oli täiesti tavaline kõrvakandmise päev. Kuigi kontorimajja tulles hüppas üks naaberkontori onu ukselt tagasi, kui ma kõrvatipud tungivalt ettesuunatult trepist üles tema suunas rühkisin ja siis uksel irvitas, kui nägi Happyt, sest selle tegelase ta vähemalt tundis ära. Ei noh, palun vabandust.

Teisipäeval

… oli poistel koolis sooja sulanud juustu pidu ja vastu tulles perekonna tungivale mõttepausile võtsin ma siiski kõrvad enne söögisaali astumist peast. Aga garderoobis pistin ma nad uuesti pähe. No kes siis ilma kõrvadeta õue saab minna?! Ja kuna garderoob asub klaasseinadega ruumis kohe söögisaali kõrval, siis lahkusin ma areenilt inglisekuningannalikult oma neljasõrmeliste kinnastega veetlevalt lehvitades. Poiste õpetajad naersid miskipärast ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Nad vist polnud enne nii ilusaid karvaseid kõrvu näinud?

Poisid kiirustasid koju, aga Andreasel oli kähku veel midagi linnast vaja. Nii me siis käisime linnas ja kui ma mitu kuud suutsin vastu panna, et selle peene provvaga mitte koos pildile ronida, siis nüüd enam ei suutnud. Too punase kübaraga daame kolis me kesklinna peatänavale juba suvel ja on endiselt veel üsna suvises rüüs. Ja kuna Vancu nagunii arvab kogu aeg, et ma pole oma kõrvadega mitte nahkhiir vaid hunt, siis kõikide punaste mütsidega tüdrukute aitamine on minu taltsutamatu kirg. Vist. Või mis teie arvate? No on ju teine külmunud olemisega? Ma püüdsin teda soojendada pisutki ihihiii! 🙂

Kolmapäev

… oleks võinud alati paanikaga, et kuidas ma Vancule homseks kooli jaoks need Daimi koogid küll Ideast kätte saan, aga ei alanud paanikaga, sest ma juba teadsin, et Andreas peab õhtul minema St Gallenisse töökohtumisele ja seega polegi muud, kui ma sõidan selle linnapiirini temaga kaasa ja käin Ikeas üks ära. Autos muidu selgus, et mu katkise ämblikvõrgulaadse ekraaniga Eesti telefon on mul küll kaasas, aga Andrease telefonil on täpselt üks protsent akut. Minul puudub internet ja temal minu number ja tegelikult olime me juba selle sebra juures, kus ma pidin uksets välja astuma. Kuna tema kohtumine pidi kestma kella mitte kauem kui kella 20ni ja ostukeskus suletakse kell 19 ja parkla on tasuline ja keeruline ja kontaktivõtmise võimalus on meil ütlemata puudulik, siis pakkusin, et ma tean suurest ostukeskusest veidi eemal üht tsiklipoodi, et ma siis jalutan lihtsalt sinna ja ootan seal ees. Andreas arvas, et seal kõrval on kohvik ka, et seal on vast soojem passida, aga ma pole suurem asi üksi tundmatus kohvikus passija. Seega ootan suletud poe ees ikka. No ok. Hüppasin autost välja ja läksin vajalikku kraami hankima. Vahepeal oli mulle kohale jõudnud, et ma pean sealtsamast poest ju ka homseks klassikaaslaste jaoks joogid ära ostma, sest ühtegi teise poodi ma täna nagunii ei jõua enam.

Sain kahvlid ja küünlad ja pisikesed taldrikud ja joogipakid kätte ja astusin siis selle mitme kiloga Ikea suunas. Seal püstitasin enda kõigi aegade rekordi ja mul oli isegi kahju, et Andreas minuga kaasas polnud, et saavutuse üle uhkust tunda 😛 Nad ehitsasid suvel kogu poe ringi ja kui ma varem teadsin, kust sai lõigata, siis nüüd nägin vaid ühte auku ja see läks ka sinna, kus ma juba olnud olin. Mul on neis asjus vahel üllatavalt hea mälu. Avastasin ka seda, et nad on maast oma suunda näitavad noolekleepsud kokku korjanud ja nüüd on nooled valgusega laest alla lastud ja lihtsamalt muudetavad hädaolukorras ja no muidu ka. See tundus mõistlik.

Rallisin peaaegu inimtühja poe kähku läbi, sest mul oli vaja Andreasele ka kõrvu! Ta ise ütles esmaspäeval, et kui tal oleks, siis ta kannaks ka neid. Seda ei pidanud keegi mulle kordama. Mul oli tema jaoks ka kõrvu vaja. Kuigi Vancu ihaldatud Daimi koogi oleksin ma kätte saanud ka poodi läbimata.

Kui ma pikast ootamisest läbikülmunult lõpuks soojas autos maandusin, ulatasin elegantse liigutusega Andreasele tema kõrvad. Ja tema naeris. Kodus vabastas ta need pakendist ja pistis pähe. Need sobisid talle veel valatumalt kui mulle! Isegi ilma silmavärvita ja mulle meenutas ta koheselt Viimse reliikvia filmist Ivo Schenkenbergi  😛 Kokkuvõttes arvasin ma, et Andreasel on vaja uut passipilti. Ja eieiei, see ei ole müts! Need on ta enda kõrvad! Ja need kõrvakarvad!! 🙂

Neljapäev

… oli Vancu sünnipäev ja sellest rääkisin ma juba SIIN. Kokkuvõttes oli see üks väga tore päev.

Reede

… algas sellega, et Vanc ajas selga oma tavalised riided ja sinna otsa tõmbas eile kingiks saadud pehme Pikachu kombeka. Ta oli juba eile õpetajale teadustanud, et tal on homseks üllatus. Ja see üllatus oli see, et ta läheb täiskomplektis ehk kollases kombekas ja kollase kotiga kooli. Laps, kes esimesse klassi minnes palus koolikotti ja pinalit musta, ilma vidinateta, et see mitte mingil juhul LAPSELIK poleks on vanuseks 10 saanud nii suureks, et võib juba tudukombekas koolis käia. Aga noh, mis mul saab selle vastu olla. Andreas vaid itsitas ja kui Vanc hommikul ukse kõrval üleni kollasena minekuvalmis oli, pidas vajalikuks Tan tänitada, et ta teeb ennast kindasti mudaseks ja siis ei saa seda kombekat enam puhtaks. Sest ta tegevat koolis iga päeva vahetunnis ennast mudaseks.  Ma siis arvasin, et ma pole veel näinud, et Vanc mudane oleks olnud (laps, kes väldib enda määrimist üsna äärmuslikult) ja pakkusin, et olgu tal siis vähemalt üks päev rõõmu kui tobe igatsus midagi teha, mida teha ei lubata.

Alguses arvas ta, et ta pistab käed varrukatest sissepoole ja siis hoiab eest kaelust ja kapuutsi koos. No selleks, et ta oleks nagu päris Pikachu. Aga ma arvasin, et kuna ta on piisavalt lühikest kasvu, siis kui ta alla vaatab, siis näevad kõik temast pikemad nagunii vaid tema nunnukaid kõrvu ja punaseid punnpõski. Edasi astuski ta siis sedasi näiliselt norutades ja ise samal ajal eriti püüdlikult püüdes päris-Pikachu muljet jätta 😛

Autosse ronides jäi Pikachul saba ukse vahele. No eksole! Kui Sa pole harjunud elama sellise sabaga, siis võtab harjumine aega. Mina pidin esimesl korral oma saba potti poetama.

Alles kooli poole sõites hakkasin mõtlema, et Vanc Vancuks, see on suur asi, et ta tahab ja julgeb, aga äkki õpetaja pole asjast üldse nii vaimustunud. Rääkisin siis Vancule, et tead, kui õpetaja palub sul selle kombeka ära võtta, siis ära kurvasta, sest sul võib küll tore ja hea olla, aga võib-olla mõni laps ei suuda siis keskenduda ja koolitööd teha, kui mingi kollane krõll talle teiselt poolt kalssi vastu vaatab. Vanc arvas, et no kui õpetaja palub, siis ta võtab ära. Hea, et tavalised riided kombeka alla läksid. Pärast saab ju edasi Pikachu olla.

Enne kooli tõmbasin ma pisi-Pikachule (ehk täna siis koolikotile) enda kõrvad pähe ja arvasin, et selline võiks välja näha tema tumedam pool. Perekonda sobib ta igal juhul. Ikkagi ilusad kõrvad. Olgu siis kollased või hämaramad.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Selline see koera elu on! Ta vist teistsugust elu ei kujuta lihtsalt ette? 😛

Aga ma teile seda juba rääkisin, et ühel eriti märjal hilisel õhtul Happyga jalutades koperdasin ma korraks kergelt. Midagi jäi nagu jala alla. Arvasin esimese hooga, et mõni vigastatud loomake, sest see asi liikus. Tegin õudujudinates kiire sammu vasakule ja järgmisel hetkel pidin naerust püski pissima. Miks? Sest ülevalt alla avanes just täpselt selline vaade.

Liikuda ei julgenud. Varvas lirtsus ja tald, see oli mu ettehoiatamiseta ühe loivaliigutusega lihtsalt hüljanud. Tegin pildi, helistasin naerukrampides ähkides ja kõõksudes Andreasele, et nad poistega aknale tuleks, sest kohe ma saabun maja ette ja nad peavad seda jama nägema. Olen mina enne auke igale poole jalanõudesse kandnud, aga seda, et tald sedasi otsustavalt lahkub keset teed, vaat see oli uus kogemus 😛

 

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

 

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *