25th October 2017
, Keerulised lood, Tervishoid

#MeToo

“Kuule, aga kui imeilus naine jätab 3/4 kerest katmata ja astub väljakutsuvalt riietatult tänavale, siis ta ei tohiks imestada, et mehed sellele reageerivad,” teatab Andreas mulle veendunult.

“Hehh, jälle see riietumise ja mitteriietumise ja ise oled süüdi teema!”

“No aga on ju küll, et vahel mõned kohe meelega otsivad tähelepanu!”

“On, aga ISEGI kui keegi seda teeb ja ka ihualasti mööda tänavat astub, siis sina ju ei lähe teda kommenteerima ja vilistama ja hõikuma?”

“No ei lähe jah…”

“Vaat selles vahe ongi. Sa näed, võid asjast arvata, mida iganes sa heaks arvad, aga sa ei lähe teda tülitama ja näppima ja ei eelda, et ta on seal tänaval vaid selleks, et ta ennast sinna pakkuma on tulnud.”

“Seda küll,” nõustub ta väitega.

“Aga mõni mees arvab just nii, et tal on selleks mingi õigus ja õigustus. See on vale ja nõme ja peab muutuma.”

Ja ka sellega on Andreas nõus. Tore. Muidu oleks sõjaks läinud.

***

Viimase paari nädala jooksul on meedia õilmitsenud Hollywoodi ja meie oma Malaisia-reisi ja ka päris kohalike Eesti arstilugude ja võimaliku kupeldamisskandaali keskel. Seksuaalsel ahistamisel on sada erinevat nägu ja viisi ja alati leidub neid, kes leiavad, et neist asjadest rääkimine on tüütu ja tülikas, teema on ülespuhutud, esitatud vale nurga alt, on kindlasti kättemaks ja ärategemine. Paraku saab rünnaku räigust hinnata kõrvalt iga asjasse pühendatu oma arusaamade läbi, aga inimene, kelle isiku ja keha suhtes see akt toime on pandud, peab sellega kuidagi toime tulema ja ellu jääma. Meie asi on kuulata ja püüda mõista (mitte hukka mõista) ja olla olemas, kui midagi on juhtunud. Ideaalis on eesmärk aga siiski see, kuidas selliseid asju vältida, kuidas ennetada, kuidas märgata, kuidas ennast kaitsta, kuidas kedagi teist aidata ja kaitsta ja alles siis tuleb vajadus teada, mida teha edasi, kui selline asi on juhtunud. Ma usun, et meil kõigil on vaja neist teemadest palju avaramat ülevaadet meie kõigi parema homse nimel.

Kas ikka täiskasvanud naine saab suudlusest trauma ja kas sõbralik käsi kannikal on ahistamine? Äkki keegi sai millestki hoopis valesti aru? Eks iga inimese arusaam eetikast ja moraalist vonkleb veidi oma rada. Kangemate tegelaste suurem taluvuspiir ei muuda kuidagi vähemoluliseks kellegi teise leppimatust ka vähemaga. Ei tasu arvata, et teema on ülepaisutatud ja dramatiseeritud. Kindlasti on ka neid olukordi, aga kes oleme meie, et oma hinnangutega lahmida? Kui puupüsti täis bussi teises otsas kedagi käperadatakse, siis te ju võite samas bussis samal ajal viibida, aga kui realistlik pilt on teil antud episoodist? Annab see, et te ei näinud, tundnud, tajunud, teile õiguse ahistajat-ründajat kaitsta ja õigustada?

Teise haavatavust ja probleemi pisendades raputatakse vaid soola lahtisele haavale – said oma paugu juba kätte, näe, võta veel, sa oled nii nõrk, et sellisest asjast numbri teed, sa ainult kujutad ette, et sul vastik ja valus ja ebamugav oli, küll mina juba tean. Päriselt? On kohutavalt kole väita, et kes meist poleks siis rumalusi teinud või ega üks suudlus küll traumat ei põhjust täiskasvanud naisele. Võib ikka põhjustada küll ja ta pole seejuures kuidagi tossike, ärahellitatud printsess või vähem täisvereline naine, kui see teda traumeerib.

Mis siis ikkagi on ahistav? Lihtsat viisakat ukseavamist, hetkel, kui see on abiks, ei pea ka kõige vähemtaluvam inimene vast ahistamiseks. Küll aga saab ka ust avada nilbelt ja nii, et see ahistavalt mõjub.

Et asi polegi nii palju seksuaalsuses vaid ikka võimus, on viimasel nädalal jooksul palju jutuks olnud. Võimalik, et võimumängud mängivad selles sageli suurt osa, aga vahel on tegemist ka pesueht taltsutamatu sugutungiga. Seksuaalsus ei kätke endas kaugeltki ainult ihasid ja soojätkamisega seotud teemasid. Ka see, kuidas me iseendaga läbi saame, kuidas end peeglist vaatame ja näeme, kuidas me end tunneme, kuidas me tajume, et teised meid vaadavad, kuidas meid vaadatakse, mida me kanname, kuidas sätime juuksed, kuidas istume-astume ja mis kõik veel käib lahutamatult meie seksuaalsuse juurde. Seksuaalsus käib käsikäes turvalisusega. See võib muuta meid väga võimsaks ja samas võib see meid muuta väga haavatavaks.

Seksuaalse ahistamise mõõde on minu jaoks palju laiem kui käsi kannikal ja “kuule, mimm, palju küsid?”

Kui tänavaserval kõõluvad tüübid napis rõivas mööduvale naisele vilistavad, siis see on ahistamine. Aga kui keegi kellegi suhtes põlastavalt käitub tema välimuse või olemise pärast, siis see on samavõrd kellegi seksuaalsust ahistav. Ja mitte selle, kes millestki ilma jäi või oma põlgust väljendas. Igasugune kehakaalu, -kuju, väljanägemise, riietuse ja muu seesuguse kommenteerimine on vägagi seksuaalsusega seotud võimalikult alandavad ja ahistavad teemad. Hellad ja sügavad. Läbi nende on meid võimalik haavata väga valusal viisil nii, et sellest saab väga ka meie minapilti ja turvalisust häiriv teema. Pikaks ajaks. Vahel ka eluks ajaks. “Ma olen kole! Ma ei meeldi mitte kellelegi! Ma ei väärigi kedagi! Ma sobingi vaid purjus peaga üheöösuhteks!” jne – neis nentimistes mängib kandvat rolli muuhulgas ka ahistatud, rünnatud ja haavatud seksuaalsus.

Ahh, et kas üks suudlus võib traumeeriv olla?

Kogu selle inetuse keskel, mida need väga vajalikud lood päevavalgele on kiskunud ja meile lisaks veel ka aimata on jätnud, on kõige olulisem see, et me räägime sellest teemast ja neist asjadest, palju julgemalt ja avatumalt.

***

Internetis leviv me-too-kampaania, mis kutsub üles märku andma, et ka mind on seksuaalselt ahistatud ja/või rünnatud, teeb juba mitmendat virtuaaltiiru ümber maakera ja kasvab ja kasvab ja üha rohkem väärastunud koledusi ujub päevavalgele. Ujub kohtadest, kus neid oodata ei tihanud või ei osanud.

Kuigi eesmärk oli, et inimesed teadvustaksid läbi #MeToo probleemi olemust ja selle õõvastavalt laia levikut, siis ometi on seda väga erinevalt vastu võetud. Kes leiab, et viimaks ometi on aktsepteeritav asjast rääkida. Kes arvab, et asi jääb lihtsalt “mina ka” mainides õõnsaks ja sisuta. Kes arvab, et on idiootne vanu asju üles kaevata, sest need on ju ammu läinud ja midagi muuta nagunii ei saa ning sama valu uuesti ja uuesti läbi elada on rumal. Kes arvab, et süüteolistele tehakse liigagi. No mis neist torkida, nad on muidu ju nii tragid ja tublid ja head inimesed, elu on edasi läinud. Asja üdi juurest pöördutakse liiga sageli hoopis ahistajat ja ründajat kaitsma, et mõtelge ometi, sellistest asjadest rääkides ei võida te midagi tagasi, aga te teete oma süüdistusega liiga nende isikute lastele, kaaslastele, vanematele ja teistele lähedastele, kes pole milleski süüdi! Hea veel, kui seepeale ei alga ohvrisüüdistamine oma ilus ja hiilguses, kes, mis, kus, miks, kuidas, kellega, millega jne tegi või ei teinud.

Mitte, et see nüüd mingi põrutav uudis oleks, et need teemad on meiega igapäevaselt ja ahistamise osaliseks võib sattuda kodus, bussis, tänaval, poes, tööl, peol ja kus iganes. Vahel on see vaid kiire ebameeldiv kokkupuude, vahel pikaajaline vinduv õudus. Iga selline juhtum jätab oma jälje, mõnele ka haava ja armi. Ohvri- ja kannatajateema on paraku väga lai. On asju, mis puudutavad meid sügavalt ka kaugelt eemalt. Ka turvaliselt kodus diivanil istudes ja kellegi teise lugu lugedes oleme me vahel väga kaitsetud ja võime neid lugusid rängalt läbi elada ja see võib elustada vanu tonte, meid haavata ja painama jääda.  Iga kogemus on isiklik ja me saame seda kogeda vaid iseendana ja seepärast ei saa keegi teine pisendada kellegi teise kogetut. Olgu see kogemus siis pärisisiklik või kogetud läbi lähedase või ka võõra inimese tunnistuste.

On asju, mida me ei suuda ära hoida, aga oluline on see, kuidas me juhtunuga toime tuleme ja sellesse suhtume. Läbi kõigi nende lugude kasvab julgus juhtunust rääkida, kasvab meie mõistmise võimekus ja loodetavasti ka oskus sekkuda ja kinnitada, et ei, selline käitumine ei ole ok ja siit läheb piir.

***

Alljärgnevad kogemused on isiklikud. Need lood on läbi ja läinud ja seepärast on mul kergem neist rääkida. Kellele on need äratundmiseks, kellele hoiatuseks, kellele märkamiseks ja mõistmiseks. Kinnitan, et tänasel päeval on minuga kõik ok, kõik need lood on vaid mälestused. Kõigi nende lugude vahele on jäänud ka väga palju ilusat ja head ja see on see, mis mind alles on hoidnud kõigest raskest hoolimata.

Ma alustan oma lugudega mitte tähtsuse vaid kronoloogilises järjekorras, kohe päris algusest. Nii saab kokku ühe naise kasvamise ja karastumise lugu. Murdumise asemel ajasin ma end lõpuks hoopis sirgu. Kindlasti olen ma täna siin ja praegu ellujääja, aga ma olen olnud ohver. Kaua ja pikalt. Kange ja kannatlik. Need lood, mis jäävad mu lapsepõlve, tunduvad suure inimese jaoks ehk jaburalt lapsikud, aga ometi mõjusid nad mulle sel hetkel ja selles ajas ja vanuses just nii ja see on oluline osa seksuaalse ahistatuse tervikust. See on see, kust saab alguse kiusamine, ahistamine, ründamine ja ka see, kuidas me sellega toime tuleme, kuidas me talume, kannatame, heitume, alla anname, ise samaga vastame, ära läheme.

Ma ei peatu täna enda varajase lapsepõlve kogemustel. See teema on põhjalikult läbi lahatud ühes teises lood, mille leiab SIIT. Aga ma nimetan neid kaht väärastunud meest antud juhul siis enda #MeToo nr 1 ja #MeToo nr 2.

#MeToo nr 3 – siis, kui sa poistele meeldid?

Kolmandas klassis sain ma selgeks selle, et kui poisid kisuvad, sind patsist kisuvad, siis sa meeldid neile. Mulle see sedasi küll ei tundnud, sest see oli valus ja vastik. Ja nõme oli see ka, sest needsamad poisid olid vaid mõni aeg varem minuga sõbrad olnud ja meie juures mägedel minuga mängimas käinud. Ma ei taibanud, mis neile sisse oli läinud. Tegelikult polnud see ainult patsist sikutamine, see oli patsipidi mind põrnadale põlvili tõmbamine ja mööda klassipõrandat enda järel lohistamine. Ikka vahetunni ajal, enne tunni algust ja õpetaja saabumist, klassiruumis. Hoidsin vaid oma pika paksu patsi peapoolsest otsast kinni, et kuidagi seda valu taluda ja lohisesin. Põlvikuhooajal oli keerulisem, aga külmemal ajal säästsid sukkpüksid põlvi. Selgitust kodus sellele, miks mu põlved katki ja sukkpüksid kulutatud, mul polnud. Mind oli õpetatud oma asju väga hoidma ja ma hoidsin neid väga hoolsalt, aga sukkpükste põlvedele ma kodus vabandust ei leidnud. See, et ma “poistele meeldin” tekitas minus vastikust. Just seepärast kartsin ma sellest kodus rääkida. Aga midagi ise ette võtta ma ka ei osanud. Ma ei mäleta, et kedagi teist oleks sedasi lohistatud.

#MeToo nr 4 – hirm ja liputaja

Ma olen endamisi ikka mõtelnud selle üle ja vahel ka välja ütelnud, et ma sain suureks siis, kui vanemad Aafrikasse kolisid. Ma olin siis kümme aastat vana ja käisin neljandas klassis. Sellest ajast peale olen ma tundnud, et olen ise endaga hakkama pidanud saama ja iseenda eest vastutama. Sellel ajal olid aktiivses faasis nii nr 2 kui nr 3 olukorrad ja samal ajal kuulsin ma kodus mamma käest kogu aeg hoiatusi, et vaata, kuidas emale siin samas meie maja juures mäe otsas võõras mees kallale tuli ja kui väga tal vedas, et ta tulema sai. Mamma õpetas mind kartma pimedust, kartma üksijäämist, üksi liiklemist. Ja teate, ma kardan pimedal ajal maailmas kõige rohkem tänase päevani oma kodutänavat, sest see on kusagil väga sügaval mu ellujäämisprogrammi sisse kirjutatud, et pime aeg on ohte täis.

“Ära jää pimeda peale! Tule kohe otse koolist koju!” olid tema igapäevased õpetussõnad. Ta istus iga päev valvsalt aknal ja ootas mind koju. Kui ma bussist maha olin jäänud ja järgmise või ülejärgmisega tulin, siis pidin aru anda, miks see nii juhtus. Mamma oli väga valvas ja püüdis mind iga hinna eest väliste ohtude eest kaitsta. Järjest jäid ära mu klaveritunnid ja muusikakoorid ja trennid, sest ma oleksin neist liiga hilja koju jõudnud ja mammal poleks olnud selget ülevaadet, kus ma olen, mida ma teen ja miks ma juba kodus ei ole. See oli ahistav, aga alles hiljem mõistsin, et ta päriselt ka vaid muretses mu pärast.

Küll aga ei suutnud see mind säästa liputaja eest, kes ühel päeval mu koduteel bussist väljudes, üsna peatuse juures, oma helebeeži mantli hõlmad valla lõi ja ma vaatasin liiga lähedalt tõtt millegagi, mida ma kohe kindlasti näha poleks tahtnud. Vastik oli. Jooksin pisaraid pühkides koju ja libastusin märjal mudasel maal, käisin käpuli ja määrisin end ära. Ma ei julgenud tagasi vaadata ja lihtsalt jooksin. Ja mammale rääkida ka ei julgenud, sest tundus nii kohutav millestki sellisest talle rääkida, millest ma rääkida ei osanud.

#MeToo nr 5 – lõhkine särk

Ma püüdsin ise oma elu, tunnete ja probleemidega hakkama saada. Aga ilmselgelt ma ei saanud. Lisaks kodusele jätkuvalt pingelisele õhkkonnale, koolis klassijuhataja poolsele kiusamisele ja pingetega klassikaaslaste vahel, olin ma oma koorma all lõhkemas. Polnud päeva ega hetke, kui mu pea poleks valutanud ja süda poleks paha olnud. Mul oli juba ammu selge tee kooli arstikabinetti. Iga jumala kord, kui ma sinna läksin ja ütlesin, et ma end halvasti tunnen, näitas kraadiklaas nagu tellimise peale 37,2-3-4-5 ja ma sain tõendiga koju. Seda juhtus vähemalt korra nädalas. Enamasti rohkem. Ega ma tahtnudki muud, kui koju saada ja koolist eemale. Ma olin rõõmus, kui suvevaheaeg saabus ja sügisel seitsmendasse klassi minnes varisesin ma sisimas kokku.

Enne kehalise tundi läks plikade riietusruumis jälle ütlemiseks. Poiste pärast ja selle pärast, kes on õigem klassivanem ja kui nõme on meie klassijuhataja ikka tegelikult. Ja ikka need poisid, kes kellele meeldib, kes on lits ja mina olin üldse jube nõme, et mul asjast oma arvamus oli, mis üldsuse arvamusega ei ühtinud. Narrimine käis ka mu teises maakera otsas elavate vanemate pihta. Protestisin. See oli liiga hell teema, millega mõnitada. Kaks klassiõde tõukasid mind vastu seina, peaga vastu peeglit ja üks neist haaras mu koolipluusi taskust ja tõmbas sellest järsult. Pluus rebenes katki ja tasku jäi nõutult üle seelikuvärvli tolknema. See oli õrn vanus, kus ma alussärki pluusi all kanda ei suutnud, sest see oli valus ja parajat rinnahoidjat mul veel polnud. Oli lõhkine särk ja selle all punastav paljas tärkav rind. Oli maailma kõige koledam häbi.

Ühe hingetõmbega jooksin ma enda kokkurabatud asju katkise särgi vastu surudes ja auku kattes riietusruumist välja. Sain kuidagi kätte oma jaki garderoobist ja jooksin koolimajast nuttes minema. Plikade naer kõlas ikka veel mu kõrvus. Ma tõotasin endale, et ma ei lähe mitte kunagi enam sinna kooli tagasi. Läksin koju ja teatasin seda ka emale. Seletamist jagus… Palju. Järgmisel päeval läks ema kooli ilma minuta. Otse direktori juurde ja võttis mu paberid sellest koolist välja.

Ma olen tänase päevani pisarateni uhke oma ema üle, kes ei sundinid mind tagasi minema sinna põrgusse ja üleliigseid küsimusi küsimata lihtsalt tegutses ja tegi omalt poolt kõik, et olukord kiirelt lahendada. Palju aastaid hiljem otsisin iseendas lepitust nende inimeste suhtes. Ma uskusin, et nad ei plaaninud mu särki sedasi katki kiskuda ega aimanudki, kui haavatv ma tegelikult sel ajal olin. Siis oli ema see, kes mu peale maruvihane oli, et kuidas ma ometi saan selliseid asju andestada. Aga ausalt, ma ei suutnud neid vihata ja karta rohkem.

#MeToo nr 6 – uus algus

Seitsmenda klassi oktoobris, vanuses 12, vahetasin ma kooli. Uues koolis oli mõnes mõttes tore. Ma sain õppida ja kool ei asunud enam kodust liiga kaugel. Sellel hetkel olin ma varaküps ja sügavalt traumeeritud. Nii, nagu ma olin, olin ma huvitas nähtus mõnegi küpsema poisi jaoks. Eks see vanus ongi selline? Ja ole meelitatud, et sind märgatakse, palju hullem, kui sind millekski ei peeta? Ära ole pipar, see on ju ainult lõbu ja mäng? Ikka kui poisid tähelepanu pööravad, siis nad annavad sulle teada, et sa meeldid neile? Et nad nagu veel ei oska ennast otse ja ausalt väljendada? Ma kasvasin üles poistega koos mängides ja mul oli alati sõpru poiste seas rohkem, samas ma olen sattunud sama õhku hingama liiga sageli tüüpidega, kes arvavad, et oma sümpaatiat peab kuidagi äraspidiselt avaldama vastupidiselt loogikale. Ja see on rõve. Eriti vaprad on nad kambakesi.

Mida aeg edasi, seda hullemaks läks. Vahetunnid ja koolipäeva lõpud olid kõige hirmsamad hetked kooliskäimise juures. Ma ei tea, kui palju kordi poisid mind mu pikkade juustega peadpidi kraanikaussi surusid, mis kuivasid tunde. Lugematu arv kordi istusin ma üksinda kinni poiste vetsus ja riietusruumis, tingimusega, et saan välja, kui musi annan. Kui mõni korrapidaja-õpetaja mind sealt leidis, sain mina riielda, et ma vales kohas olen. Nagu ma sinna ise ja vabatahtlikult roninud oleksin! Mäletan liiga selgelt, kui vastik oli all keldris pimedas garderoobis luku taga passida ja loota, et koolitädi ometi tuleb ja mu välja laseb. See, kuidas vahel mõni kiire käsi selja tagant su rinnahoidjat sikutas ja ohh, seda nalja, kui see haakidest lahti veel tuli… Kord panid poisid mul vene keele tunnis patsi otsast kärssama. Kogu verbaalne värk veel lisaks… Ma teadsin juba vanuses 12, milline loge lits ma olen. Viru linnuke oli mu teine nimi, isegi tunnihinda teati. Keegi tark helistas kord meile koju ja küsisi mu mammalt, mu tunnihinda. Arvake, mis seejärel kodus toimus?!

Te küsite, kus olid õpetajad? 9klassilise väikekooli võlu ja valu mängis selles oma osa. Kui üks põhikiusaja on samas kooli armastatud õpetaja poeg ja teised tema head sõbrad, siis võib ju asjadele vaadata läbi sõrmede ja veel omalt poolt takka ka panna? Noh, ongi see plika ju selline kerglane, eksole? Ma olin hinges väga katki, kohati ehk endale aru andmata ka provotseerisin neid, aga kus ometi olid õpetajad, et see jama lõpetada? Õpetajad olid tegelikult ju kogu aeg meie lähedal, aga nad tegid näo, et nad ei näinud kunagi midagi. Laste naljad? Daa! Aga kui ma murdusin ja ühele tüübile neist lõpuks kallale läksin ja jalaga psse virutasin kogu jõust, siis olin klassi ees ja pidin vastama küsimusele, kas ma olen hobune.

Meil oli klassis ka toredaid poisse ja tüdrukuid ja meil oli tunnis ka toredaid õpetajaid. Isegi väga toredaid. Aga ma vihkasin kooli, vihkasin õpetajate mittesekkumist ja kõige enam vihkasin iseenda elu.

#MeToo nr 7 – Eesti väikesaare jaanituli

Ma olin 13, kui me sõbrannaga tema isa juures saarel suvitamas käisime. Selle suve mälestused on imeliselt ja kirkalt mul meeles. See suvi maitses nagu suhkruga kondenspiim, millest me kohaliku poekese tühjaks sõime ja ma tundsin end elus vist esimest korda teadlikult vaba ja õnnelikuna. Me magasime poole päevani ja olime üleval tõusva päikeseni. Ööd läbi kiikusime me suurel külakiigel koos teiste noortega ja meil oli nii tore suvi.

Jaaniööks oli saarele kogunenud erakordselt palju rahavast. Pidu oli vägev. Ikka sealsamas kiigeplatsil. Maailm hakkas juba uuesti valgeks muutuma, kui mu sõbranna kuhugi oma sümpaatiaga kudrutama läks. Kiikusin ja kõõlusin niisama. Meist paar aastat vanemad poisid, kes meiega muidu igal ööl koos teistega ka kiikumas käisid, olid sel õhtul napsutanud, aga lõbusad. Üks neist kutsus mind endaga kaasa läbi metsatuka poolsaare teisele kaldale päikesetõusu vaatama. Ma ei aimanud selles midagi halba ja olin nõus. Mõnikümmend meetrit kiigest, teisel pool puid, oli rannariba. Istusime kivile päikest ootama.

Poiss nihkus mulle lähemale ja libistas järsult oma käe mulle selja tagant pükstesse. Rabelesin eemale, aga ta haaras minust kinni, lükkas mu pikali ja ronis mulle kogu kerega otsa. Võitlesin vastu, aga jõudu polnud piisavalt. Hakkasin karjuma, seepeale pani ta ühe peo mu suule ja käratas oma alkoholihaisusest suust, et ma vait jääksin. Teisega käega üritas ta mu pükse lahti saada. Mul oli iseenda õnneks jalas mingid veidra kinnitusega püksid, mille mahasaamiseks tuli avada pannal ja kolm nööpi ja siis veel nööp, nööbi ümbert keerutada ära kumm, mis lahtivajuvat lukku kindlalt kinni hoidis ja lukk ise ka. See polnud talle kerge ülesanne. Ta ajas mulle käe püksi ka eestpoolt, aga püksid olid nii kitsad, et see polnud tema jaoks lahendus. Kuna ta oli piisavalt purjus, siis seal pusserdades oli korraks hetk, kus ma sain end kõrvale liigutada ja püüdsin minema joosta. Ta sai mul jalast kinni ja tõmbas uuesti pikali. Virutasin teise jalaga pimesi tema suunas ja haare vabanes. Kargasin püsti ja jooksin tagasi vaatamata kiigeplatsi suunas. Ma kartsin nii kohutavalt. Plats oli praktiliselt tühi, seal polnud ühtegi tuttavat nägu ja mu sõbranna oli ka kadunud. Jooksin paanikas ja nuttes läbi männimetsa saare teise otsa meie peatuskohta. Sõbranna oli seal. Ma ei osanud talle rääkida, mis juhtus. Rohkem ma enam kiigele sel ajal, kui see poiss saarel oli, ei läinud.

#MeToo nr 8 – “ei” on ju tegelikult “jah”?

Ikka veel oli suvi ja minu vanus 13. Meie pisikesel kodutänaval oli üks minuealine tüdruk ja kari poisse. Me olime alati rohkem või vähem koos mänginud. Me olime märkamatult suureks kasvanud. 13aastasena nägin mina välja juba väga tädi ja kõige vanem poistest, kel oli selleks ajaks hingel juba mõnigi pättus ja varastamine, viskas mulle silma. Tema mulle ei meeldinud. Ta suitsetas ja sülitas ja jõi alkohoolikutest vanemate selja taga nende jooke ja rääkis rõvedusi. Ka olid selles seltskonnas olnud tulirelvad mängus ja ma pidasin paremaks temaga mitte omapead jääda. Aga tema oli plaani võtnud, et ma pean saama tema tüdrukuks.

Iga kord õue minnes ja sõbrannat otsides käisin ma nagu õhukesel jääl, sest ma püüdsin tollest tüübist vaikselt mööda pääseda. Minu õnnetuseks elas ta majas, mis asus minu ja mu sõbranna kodu vahel. Tema vanemad käisid mu vanaisa juures sageli külas ja samas tegi see poiss ise asja mu sõbranna koju nagu oleks tema venna sõber. Mulle  tundus, et ta jälitas mind. Oht, et ta mu jälle kätte saab, kõvasti ümbert kinni võtab, oma käed mulle särgi alla või seeliku alt alukatesse pistab, oli kogu aeg olemas. Tema jõud käis minust üle ja korra tassis ta mind õlal enda maja taha metsa alla. Pani maha ja ronis mulle peale. Kiskus ja käperdas ja korrutas kogu aeg, et ta teab, et tegelikult tahan mina teda ka. Ma olin tige ja tagusin teda nii nagu oskasin. Tema ainult irvitas. Lõpuks sain tulema. Tema aga vaid irvitas, et küll ta mu veel kätte saab ja enda omaks teeb.

Vahepeal oli ta pikemat aega kadunud. Käisid jutud, et ta saadeti erikooli. Kui ta tagasi ilmus, siis polnud tema kavatsusest minu suhtes kuhugi kadunud. Olime sõbranna aias, kui ta välja ilmus. Jooksin keldrisse peitu. Ta järgnes mulle. Teised poisid hoidsid mu sõbrannat õues tagasi. Püüdsin ust kinni hoida, aga ei jaksanud. Ta sai uksest jagu ja litsus mu vastu seina, toppis mulle käe püksi. Röökisin nagu ratta peal. Sõbranna ema kuulis seda tuppa ja tuli vaatama. Ta ajas meid mõlemaid õue ja minema. Sain jooksu.

#MeToo nr 9 – kaks klassivenda

Selle suve lõpus, kui ma olin 14 saanud ja käisin 9ndas klassis, arvasid kaks klassivenda üheaegselt, et ma meeldin neile mõlemale. Nad tulid koos mulle külla. Mina polnud huvitatud kummastki, aga olin valmis nad ära kuulama, kui nad koos väitsid, et neil on mulle ülioluline neljasilma jutt. Üks jäi ootama, teisega läksin maja taha rääkima. Ta punastas ja kogeles ja tunnistas siis, et ma talle hirmsasti meeldin ja ta mind suisa armastab. Ok. Tore. Kahjuks ei saa ma samaga vastata. Ta uuris, kas ma tahan äkki hoopis toda teist poissi ja seepärast põlgan ta ära. Vastasin, et ei, ma ei taha teda ka. Läksime maja ette tagasi. Poiss oli norus olemisega, aga jäi ootama, kuniks ma teise poisiga ka oma jutu minuga aetud saan.

Läksime maja taha. Poiss suitsetas. Ja seletas mulle, kui väga ta mind ikka armastab ja me ametlikult käima peame hakkama. Mõtlesin oma peas, et appiii, miks ometi mina, miks ometi kõik ja korraga sedasi. No ma ei tahtnud ju neile haiget ka teha, aga mis ma pidin tegema? Püüdsin ennast vabandada. Suits sai otsa ja poiss liibus mulle järsult ligi, haaras tugevalt minus ümbert kinni nii, et mu käed jäid mu keha ligi. Ta surus mu vastu aeda ja torkas oma tuhatoosimaitselise keele mulle suhu. Surusin hambad kokku ja sõna otsas mõttes lakkus ta oma nõudlikult tugeva keelega mu hambaid. See oli rõve. Kui ta haare nõrgenes, siis tõukasin ta endast eemale ja jooksin maja ette. Näost punane, nutt kurgus… Maja ees oodanud poiss arvas, et ma valetasin talle ja käsin teise poisiga hoopis musitamas… Litsi maine kinnistus veelgi. Seda kuulsin ma koolis iga päev. Korduvalt. Esimene poiss oli väga kibe mu peale veel kaua.

#MeToo nr 10 – süütu süütus

90ndate alguses sõitis isa reisilaevaga Soome vahet. Öösel oli laev Tallinnas sadamas ja soomlaste pidu oli taevani. Kuna isa koju ei saanud tulla, siis vahel käisime me tal nädalavahetustel laevas külas nagu ka teiste meeskonnaliikmete, vähemalt ohvitseride, lähedased. Sellega kaasnes alati ühine söömine, saunaskäik ja õhtuse meelelahutusprogrammi jälgimine. Ööseks läks ema isa juurde ja meie saime õega vabade kajutite seast oma toa. Meil oli vaba voli laevas liikuda ja keegi ei ajanud meid liiga vara magama. See oli tore aeg.

Ma olin 15 ja käisin 10. klassis. Selles laevas töötas üks turvamees. Noor ja nägus ja mis peamine, ta rääkis minuga ja pani mind ennast tundma kuidagi eriliselt. Sel ajal, kui teised magama sättisid, käis tema mööda laeva ja suhtles. Kui ma nooremana olin armastanud öösiti sillas või üksinda ahtris kõõluda, sest seal oli vaikne ja rahulik, siis soov teda näha, meelitas mind alla rahva sekka. Vahel istusime me pingil ja jutustasime mitu tundi. Kord tõi ta mulle suure apelsini. Ta oli tore. Ma teadsin, et tal oli just isaks saanud ja tal oli kodus pisike tita. Teadsin, et ta oli endine politseinik.

Ühel jaanuarikuu õhtul, aastal 1993, rääkisime me  selle turvamehega info ees juttu. Meist möödus laeva-arst. Selline ülbe ja robustse olemisega lõuapoolik, kes ikka oma iniseval toonil mind alati manitses ja nokkis ja ilkus. Küll ei sobinud mu riietus talle, küll see, kuidas ma istusin ja astusin ja olin. Ta ujus alati mu isa külje all ja samal ajal pidas krt teab mis plaane. Mulle oli ta ebameeldiv. Ta möödus ja lõõpis jälle midagi mu kallal. Mul oli häbi.

Meil oli emaga selleks nädalavahetuseks plaan, et kui tänavakunstnik on laevas, siis laseme tal joonistada minust ja õest portreed. Ootasimegi parasjagu oma järjekorda. Mul oli seljas ema telliskivipunane püksseelik, hästi lai vöö ja põhikooli lõpetamise pidulik valge särk. Volangidega ja puha. Pikad juuksed oli lahti ja põlvini saapad olid jalas. Ma olin sel õhtul omast arust ilmatuma ilus ja elevil. Olin sellest pildiasjast pikalt unistanud, sest see tundus nii lahe.

Joonistused said valmis. Ema läks üles magama. Õde läks meie kajutisse ja mina vaatasin ringi, et kas ma näen kusagil oma lemmikturvameest. Tahtsin talle pildijoonistamisest rääkida. Laev polnud kuigi suur ja jooksime õige pea koridori peal kokku. Ta kutsus mu endaga ringile kaasa. Läksin. Tee viis baari. Ta küsis, mida ma juua tahan. Vastasin, et ei taha midagi. Ta naeris, et ega ma ei pea alkoholi võtma. Ma vastasin, et ikkagi ei soovi ma midagi. Aga tema arvas, et ühe Sprite pean ma ikka ära jooma enne und. No ok. Istusin. Ta tõi mulle mu limonaadi. Väsimus murdis, uni tikkus peale ja baaris oli lärmakas. Jõin oma limpsi ära ja ütlesin, et ma nüüd vist ikkagi lähen magama. Ja läksingi.

Kajutis pugesin vaikselt oma voodisse. Õde juba magas ülemisel voodil nohinal.

Ärkasin keset ööd selle peale, et midagi väga rasket oli mu peal ja nühkis ennast mu vastu. Mul oli raske ja valus. Kõik toimus nagu aegluubis. Ma taipasin, et see on seesama turvamees. Miks ta meie kajutis oli? Miks ta minu voodis oli? Miks ta mu peal oli ja mida ta minuga tegi? Miks ta seda kõike tegi? Ma tundsin nagu kõike, aga ma ei suutnud ennast liigutada.

Raadiosaatjast kutsuti turvameest.  Ta tegi veel paar kiiremat liigutust, tõusis püsti, sikutas püksid jalga, pani rihma kinni, võttis maast oma raadiosaatja ja vastas, et ta kohe tuleb. Ta astus uksest välja ja keeras selle enda järel lukku.

Lamasin seal kangestunult. Pisarad voolasid tummalt.

Meie kajutis ei olnud vetsu. Ma ei tea, kui kaua ma seal tuimalt passinud olin, aga ma mul oli vaja vetsu minna. Ajasin end istuma. Pea käsi ringi. Kuidagi kooberdasin end üle koridori vetsu. Istusin seal terve järgmise igaviku. Püüdsin aru saada, mis toimunud oli. Olemine oli hõre ja õõnes. Miks ometi? Vetsus nägin verd. Kangestusin. Äkki on kajutis ka verd? Mis siis saab, kui keegi seda näeb. Hiilisin kuidagi kajutisse tagasi, korjasin voodist lina kaasa ja hiilisin vetsu tagasi. Püüdsin seda tilgakest verd lina pealt maha saada. Sain selle enamvähem puhtaks, aga mulle tundus ikka, et kõik saaksid aru sellest. Kajutis korjasin oma voodiriided kokku ja püüdsin neid sättida nii, nagu oleksin ma lihtsalt oma linad pesuks valmis pannud viisakalt. Ma ei suutnud magada. Kui õde ärkas, siis korjasin ka tema voodiriided kokku ja panin enda hunniku ümber. Äkki läheb õnneks ja sedasi puntras ei saa keegi aru, et need seal vahel minu linad olid olnud.

Hommikusöögil passisin tuimalt. Ema arvas, et ma olen haige. Puudusin terve nädala koolist. Mul oli süda kogu aeg paha ja kogu see situatsioon ketras ja ketras mu peas. See oli pikka ja valuline protsess. Püüdsin talle korra laeva helistada. Ma vajasin vastuseid. Ta vastas kõnele, oli külm ja kõle. Et mida ma temast tahan? Tal on pere ja laps ja ma ei tohi teda ahistada. Ja kui ma ütlesin, et ma räägin sellest, mida ta tegi, oma vanematele, siis ta vaid irvitas ja mainis, et tal on politseis tutvusi. Kui me ühel järgmisel korral laeva läksime ja ma kaasa pidin minema, siis oli ta taas seal. Seisime ema ja õega info ees, ema rääkis kellegagi juttu. Seesama laeva-arst seisis ka seal ja ajas mingeid asju infoleti taga. Tema tuli, nägi meid, peatus korraks info juures ja kiirustas tuima näoga edasi. Ja siis hõikas arst talle irvitades, et kas tal sel korral on kondoomid kaasas…

Sel hetkel varises kogu mu maailm tolmuks. Inimesed teadsid ja mitte keegi ei teinud mitte midagi?!

Ma ei suutnud kodus olla. Ma ei suutnud koolis käia. Vanemad viisid mu hommikul koolimaja ette, ma astusin autost välja ja ukse juures tegin kannaka. Hulkusin mööda linna. Istusin sõbra juures, kes ka koolist poppi tegi. Paaril korral otsisin kontakti ühe tüürimehega samast laevast ja ütlesin talle, et mul on temaga väga vaja rääkida. Kohtusime sadamas. Lihtsalt istusime. Vahel ostis ta meile mõlemale teed. Ma tean, et ta ei saanud mitte kunagi aru, miks ma ta laevast välja kutsusin ja miks ma sadamasse temaga istuma tulin ja kui vajalik see minu jaoks oli. See oligi vist ainus asi, mis mind elus hoidis. Ta oli hea ja tore ja kuna me vanemad teineteist tundsid, siis ma teadsin, et ta ei teeks mulle mitte kunagi liiga. Võimalik, et sedasi taastasin ma meeleheites enda usku inimestesse ja parandasin kogu selle olukorra kohutavust enda jaoks. Seedisin ja analüüsisin. Ma pidin kuidagi jaksama edasi olla, kuigi ma tahtsin ainult kaugele eemale ära.

Märtsikuus, siis kui me pidime koolis tunnistused saama, sain ma teada, et mind on koolist välja visatud. Mul oli tervel tunnistusel selle trimestri eest üks 4, üks 3, üks 2 ja üks 1. Ülejäänud olid kriipsud.

Ema oli ahastuses. Ta sai aru, et midagi on väga valesti, aga ma ei saanud talle rääkida. Ma lihtsalt ei saanud. Ma ei saanud mitte kellelegi rääkida. Selle asemel soigusin ma oma päevikus alguses, kuidas ma elada enam ei taha, sest sellist rüvetatud ihu ja hingega naist ei taha ju keegi. Ma vaagisin enda sees tugevalt, kas ja kuidas mul oleks võimalik nunnaks saada, sest ma tahtsin elada Mitte jutujätkuks, vaid väga veendunult ja tõsimeelselt. Tahtsin sellele arusaamatule süütundele leevendust ja lunastust leida.

Ja hiljem kirjutasin ma oma päevikus sellest, kuidas ma nii väga kardan, et ma ikkagi rase olen, sest mul polnud selle aja jooksul kordagi rohkem enam päevi olnud. Ma polnud kunagi naistearsti juures veel käinud ja ma ei saanud sinna ka minna. No kuidas ma lähen? Miks? Siis saadaks ju kõik teada. See oli kohutavalt hirmutav, aga samas andis see võimalik rasedus mu elule uue mõtte. Ma olin oma lapsepeas välja mõtelnud, Mulle ei tähenda midagi see, kes on selle lapse isa. Kui see laps tee minuni leidis, siis ju oligi see kõik nii määratud?15aastane tüdruk,täiesti üksi oma muredega, tundis, et olgu, mis oli, SEE laps on osa minust ja ma ei anna teda ära… Mitte iial, mitte kellelegi. See laps oleks olnud mu elus ainus hea asi üldse. Põhjus, milleks elada. Mõõtsin ennast pilguga peegli ees nii ja naa. Midagi polnud nagu muutunud.

Samal ajal püüdsin teises koolis ellu jääda ja kuidagi klassi ära lõpetada. Suvel algasid päevad taas. Ma polnudki rase, aga tulin selle pettumusega suhteliselt kenasti toime, Elu läks edasi.

Miks see kõik juhtus? Mis oli selle Sprite sees? Kes seisis selle taga, kes niite tõmbas ja teda tagant tõukas? Või oli ta üks kiimas koll, kelle naine kodus imikule pühendus ja ta leidis, et tal jäi kodus tähelepanust puudu ja tuli oma taltsutamatut sugutungi minu peale välja elama? Politseinik ometi teadis, et seesugune vahekord 15aastsega ei ole ühestki otsast ok? Või oligi kogu asja tegelik eesmärk hoopis mu isale liiga teha?

Läks palju aastaid enne, kui ma sellest esimest korda rääkisin. Sest veel enam, kui see oli minu alandamine, oleks see olnud ärategemine isale. Ja seda ei olnud ta kindlasti ära teeninud. Mina sain hakkama. Isa nimel sain hakkama ja vaikisin. Mida aeg edasi, seda paremini. Aga laeva-arst, kes veel palju aastaid mu isa sabas võltsilt siugles, kandis hoolt, et tagatubades sosistati. Sosistati ka muust. Asjadest, mida kunagi ei juhtunud.

Ma olin 30, kui sellest kõigest emale rääkisin. Isa ei saanudki kunagi teada, sest nii oli parem. (Ja üle väga paljude aastate siin seda kõike kirja pannes valdab mind ka täna mingi arusaamatu abitus, viha, äng. Miks ometi?!

Ma ei kohtunud kunagi enam selle turvamehega, aga tema nimi on mu ajju kivistunud.

#MeToo nr 11 – Seksikunn. sõbrad ja Saksamaa

Kui ma ülikooli alguses Tartusse kolisin, oli isa veendunud, et ühikasse ma elama minna ei tohi. No see olevat liiga hull koht ja seal ei saa õppida ja elu läheks käest ära. Seega oli kindel, et ma pean kolima erakasse. Sõbrannaga koos tuba jagada tundus esimese hooga hea ja turvaline variant. 90ndate keskel, kui mobiiltelefonid veel taskusse ei mahtunud ja internetiga arvutitest kodus võis vaid unistada, oli meil oma pisikeses üüritoas ütlemata vilgas elu. Arvata võib, et ehk vilkamgi, kui see ühikas võimalik oleks olnud. Meie juurde oli hea ööseks tulla, kui tee linnast Tornini liiga pikk tundus. Lisaks meie kursakaaslastele ja uutele sõpradele käisid mu toakaaslasel vahel harva, aga alati etteteatamata, külas tema endine peigmees koos kahtlase saatjaskonnaga. Lõuna-Eestist nad tulid ja Tartus tiiru tehes oli “tore” ka meie juurest läbi astuda.

Oli ka mul “au” kohtuda kurikuulsa diskor ja muidu kõva mees Pornokunniga. Ta oli sellesamas endisel peigmehega koos saabunud. Istus seal koos oma vennaga me koolilaua taga, suunas laualambi näkku ja küsitles. Seisin käed puusas nende ees ja keerasin iga ta labase nilbuse haukudes mujale – äkki hakkate nüüd minema? Alles hiljem saime teada, et iseenda õnneks olime me liiga teravad nähvitsad, et ei pakkunud talle rohkemaks huvi. Me suisa ei meeldinud talle. Tallinna tüdrukud olevat liiga rikutud. See tundus mulle pigem meelitusena.

Ühel hetkel mu toakaaslase endine peigmees enam ei tulnud, eks ma olin tülikas lisand ja ütlesin ka välja, et ma ei talu seda, kuidas ta käib vaid soola mu sõbranna haavadesse kühveldamas ja teda mõnitamas. Küll aga oli mitmel teisel samast seltskonnast vahepeal tee meie juurde selgeks saanud. Kui me uue aasta alguses korterit olime sunnitud vahetama, imbusid meile külla mõned nende kaaskondlased. Uus korter oli pisut suurem. Meil kummalgi oli oma tuba. Ühele neist meeldis mu sõbranna ja sümpaatia oli mingi moel vastastikune. See tüüp ise oli asjalik, aga ta ei tulnud kunagi üksinda. Ikka sama lugu, kui juba Tartusse tuldi, siis toodi endaga sügavamalt Lõuna-Eestist kaasa alati ka sõbrad. Autos ju ruumi oli. Mõtle kui mugav oli tulla ja peale pidu öö kusagil Tartus mööda saata ja vahel ennast ka kaineks magada.

Mu Sõbranna irdus vaikselt oma sõbraga enda tuppa ja mina siis vaatasin, kuidas ma ülejäänud seltskonnaga hakkama sain. Mida teeb 19aastane plika kahe peaaegu võõra mehega ühes toas, kui ta tahab järgmisel päeval värske peaga kooli minna? Muidugi ta tahab lihtsalt puhata ja end välja magada. Aga kas ta saab? Julgeb? Teades, et kui ka üks neist tüüpidest on tegelikult täitsa okei, siis see teine seevastu mitte. Ja võim oli selle kõige isasema käes. Ta oli selleks ajaks juba korra kinni istunud. Tahtlike kehavigastuste eest. Ja ta oli pealetükkiv ja nilbe ja tugev. Iga jumala kord kui nad läinud olid, lubas sõbranna mulle, et me enam ei lase neid sisse. Ja iga kord said nad ikkagi “korraks” tuppa… Mõistagi jälle kogu kaadriga.

Oli kevad ja ma õppisin just järgmise hommiku eksamiks, kui tüübid jälle kohale laekusid. Õppimisest ei tulnud rohkem midagi välja. Nad istusind köögis ja suitsetasid ja tegid endale süüa. Arvasin, et ju korterikaaslane nendega seal siis asjatab ja keerasin kähku magama, et ehk lähevad nad varsti ikkagi minema ja ma saan õppima hakata. Viimase öö asi. Aga neil polnud plaaniski minna. Varavalges ronisid nad mu tuppa.

Ainus ese mu toas, millel kannatas magada, oli 120 cm laiume kušett. Lihtne üliõpilaste värk. Vaip oli ka maas. Aga põrandal oli külm ja seal ei saanud nad magada. Võõras mure? Nad ohkisid ja nihelesid ja ma ei saandu magada. Mõtlesin, et mida iganes, tõmban ennast koomale seina vastu, vaadaku ise, kuidas nad ära mahuvad. Aga ei, ka üksteise kõrval ei kõlvanud neile magada. Ma olin tige, aga sundisin end rahulikuks, et saaks veel silmatäie magadagi, kui nad ei kavatse nagunii minema minna. Kahe vahele 120 cm peale täisriides higistama litsutuna võitlesin unega, kui tundisin, et see hirmsam tüüp üldse magada ei kavatse. Tal oli hoopis plaan, mu palja ihuni jõuda. See oli aga keeruline, sest ma olin olnud ettenägelik.

Mul olid seljas traksidega pikad püksid. selle all allapoole tagumikku ulatuv kitsas kampsun, selle all rinna alla ulatuvad tihkelt liibuvad soojenduspüksid ja selle all omakorda ujumistrikoo ja siis veel pesu kah. Ruumi polnud ja liiga keeruline oli ka. Suikusin uuesti unne. Ta võttis poolunes mu käe ja pistis selle endale kitsaks jäänud püski. Noh… vanglas käinud tüübi iseärasused tabasin poolunes ära, ta oli sellega varasemalt juba suurustanud. Võpatasin õudusega üles, kargasin tigedalt voodilt püsti ja lihtsalt röökisin, et kas ta, krdi värdjas, saab meie elamisest välja. Tal polnud tuju minna, aga räuskav emane võttis ta tuju ära. Korjasin kokku nende jalanõud ja viskasin teise korruse trepikojas alla esimese ja teise korruse vahele.  See vihastas tüübi välja. Teine oli vait. Kolmas ronis ka teisest toast lagedale. Mina röökisin edasi, et ma kutsun politsei, kui nad KOHE minema ei kao. Selle peale ägestus tüüp, küsisis, millega, tõmbas telefoni seinast välja ja virutas koridoris trepist. Sinna enda jalanõude juurde. Ja karjatas siis mulle, et mina, va libu, pean ta kaunad sealt koridorist ära tooma. Ja mina röökisin vastu, et hakaku sokkis astuma, mul on sügavalt pohh. Seepeale haaras ta mu teleka endale kaenlasse ja ronis juba trepile, et see telefoniga sama teed saata. Kuna ma ei suutnud kiirelt välja mõelda, millega ma teleka lõhkumist vanematele selgitan ja kas meil pärast seda kisa selles korteris üldse lubatakse veel elada, siis ma jooksin alla ja tõin nende jalanõud tuppa tagasi. Tüüp tõukas mind vastu seina ja  väljudes sisises mulle näkku, et seda ma veel kahetsen, järgmise autoga viiakse meid Saksamaale ära…

Eksamile ma ei jõudnudki. Me olime neid Saksamaale viimise jutte varem kuulnud. Aga siis mitte ähvardusena enda pihta vaid kuidas see süsteem neil seal sügavamal Lõuna-Eestis toimivat. Plika, kes on sellele kambale ette jäänud või pole “kätte andnud”, viiakse reisile või selles vähemalt teda veendakse, et ta reisile läheb. Kasutusel olevat olnud ka sirgjoonelisem meetod vintskemate isendite jaoks – plika tõmmatakse hoovi, paigutatakse tagapingile “tukkuma”, talle on organiseeritud juba valedokumendid, mida posid sõbramehe poolest vaid enda käes hoivad ja piiril siis rõõmsalt tehakse head nägu uimas tibi kõrval. Millega iganes neid tüdrukuid siis droogiti. Materjali liikles ju igasugust. Koju need tüdrukud Saksamaalt enam ei tulevat. Me ei teadnud küll ise ühtegi tüdrukut, kes korraga kaduma oleks jäänud, aga me olime mitmest allikast kuulnud lugusid tüdrukust, keda sellesama jõugu liikmed kambaga vägistasid ja kui plika politseisse teatas, siis püüti ta kinni ja kui ta põgeneda üritas ja meeleheites siis seal korteris köögi põlema pani, siis mindi ka plika vanemate kallale ja pressiti raha välja ja sunniti neid vaikima. See polnud enam elu. Sellega oskasime me samastuda. Me kartsime.

Mõni aeg hiljem hakkasime saama telefonikõnesid. Sel ajal ei näidanud telefonid helistaja numbrit. Aga helistajaks olid meesterahvad ja uuriti meie hinna ja pinna kohta. Räägiti jälle Saksamaast. Kõnedega seostus ka üks auto, mis meie akna all õhtuti passimas käis. Me kartsime päriselt. See pinge ja hirm olid jubedad. Need halvasid ja tegid nõrgaks. Kusagil polnud enam turvaline. Ma ei julgenud sellest kõigest rääkida ka oma pikaajalisele poissõbrale, sest kartsin ka teda ohtu seada. Ma ei tahtnud, et ta Tartusse isegi tuleks. See oli sisuliselt põhjus, miks me lahku läksime. Vanematele ma lihtsalt ei saanud sellest rääkida, sest isa kaudu oleks saanud nad palju kurja teha. Ja politseisse me minna ei osanud ega julgenud. Üks neist kolmest tüübist õppis ise samal ajal Akadeemias. Mul oli Tallinnas aga tuttav uurija. Rääkisin talle meie loo ära ja ta lubas aidata. Mõne aja pärast andis ta teada, et kahjuks ta ei saa aidata. Kogu see kamp on seotud piiritaguse kuritegeliku rühmitusega, mis käib meie omadele üle jõu ja nad ei saa kahjuks kuidagi aidata. Soovitus oli – hoia lihtsalt nii madalat profiili, kui vähegi võimalik.

Ja me hoidsime madalat profiili. Nad ei tulnud nad enam tagasi. Suvel viibisin ma suures osas Tartust eemal ja teema jõudis veidi laagerduda. Kõnesid enam ei olnud ja sügise tulles avastas me korteriomanik, et tal on nüüd seda pinda endal kohe vaja ja me kolisime järgmisesse korterisse. Sügisel on Tartus üürika leidmine paras pähkel. Olude sunnil olime me sunnitud võtma kolmetoalise ja kolmandasse tuppas pidi tulema mu korterikaaslase sugulane, et me maksmisega hakkama saaksime. Ta ise oli ontlik noormees, Aga tal olid sõbrad. Ikka kõik jälle selle sama kambaga seotud. Küll lahjema kaliibriga, aga siiski. Ja nad imbusid taas me elamisse. Ma ei suutnud rohkem sedasi elada. Mu norm oli täis ja hirm oli talumatu. Kolisin välja, teise Tartu otsa, palju kehvemasse kohta, aga eemale kõigist ja kõigest.

Esialgu oli vaikne. Koolis ei teadnud keegi mu kodust aadressi. Vanematele olin sõnad peale lugenud, et minu aadressi ei tohi jagada. Aga kavalusega saadi see nende käest kerge vaevaga kätte. Ka mu kodune telefoninumber.

Algasid uuesti kõned. Aga neis ei räägitud. Oli raske hingamine ja see oli veel hullem, kui mõni nilbe teema. Koolist koju ühistranspordiga otse ei saanud. Läbi linna käia oli ilmselgelt liiga pikk tee. Seepärast käisin ma pigem jala, Aga jala tuli käia raudtee ääres ja vaiksetel tänavatel. Kord keset talve märkasin, et üks tume auto sõidab mul justkui sabas. Märkasin seda mitte liiga kaugel kodust ja lidusin kähku koju. Pisike must BMW sõitis minema. Mõni päev hiljem mööda lumist tänavat õhtul inimtühjal tänaval kodu poole ukerdades märkasin taas musta autot, mis mu sabas veeres. 90ndatel oli BMW-l ja nende juhtidel veidi karmim reputatsioon, kui hilisem rollnoka-ajastul. Ma astusin nii kiiresti edasi, kui ma suutsin. Auto püsis mul kannul. Ma ei julgenud joosta. Ma ei julgenud tagasi vaadata. Ma ei julgenud suvalisse hoovi sisse karata, abi otsida või teha nägu, et ma seal elangi. Ma olin hirmust kange ja mõtted vaid eksles seinast seina, et kas nüüd ongi kõik?! Autosse ja Saksamaale? Elu jooksis silme eest läbi. Kuidas mu vanemad sellega hakkama saavad?

Ma jõudsin koju. Värisesin üle kere. Sellest päevast peale ümbritsesin ma end sõpradega. Ma ei liikunud enam üksinda, ma ei jäänud koju üksinda. Alati oli keegi mu lähedal ja mõte sellest, et ma üksinda peaksin olema, tekitas minust talumatut ärevust. Ma tahtsin ennast veenda, et see kõik oli vaid üks pikk ja kole uni ja neid inimesi ei ole päriselt olemas. Nad ei saa mulle kuidagi liiga teha.

Kord sattusin ma uudistes nägema ühte selle jõugu liikmetest, kes oli Beach Party ajal narkohangeldamisega vahele jäänud. Ekraanil seda lõusta nähes hakkas mul füüsiliselt paha. Sees poos ja pitsitas. Ma polnud üldse veel sellest hirmust vabaks saanud. See elas vaid varjusurmas.

Hea mitu aastat hiljem, kui Seksi-Kristi laineid lõi ja üldsus oigas ning häbist maha suri, mõtlesin ma õudusega, miks see tüdruk seda kõike teeb. Millega Pornokunn ja co teda päriselt rihma otsas hoiab ja manipuleerib, mis selle kõige taga tegelikult on ja MIKS ometi teatud osa rahvast seda ilgust vaatama ronib ja kaasa kiidab?! Tsirkust ja leiba? Sellised asjad, pole ometi ju normaalsed ja iga täiemõistuslik inimene peaks läbi hammustama, et selle taga on kaks varianti, mõlemad taunitavad – kas on tegemist värdjalike võimumängude või haige inimese ärakasutamisega. See teema tegi haiget. Pornokunni ebameeldiv ilane olek, mis ekraanidelt vastu vaatas, elustas minu jaoks taas meie pisikese üüritoa episoodi, kus ta seal istus ja nilbeid alla poole vööd küsimusi meile esitas. No nagu tööintervjuu või nii. See vastikus oli mu sees alles. See jääbki sinna alles, kuni selliseid friike tolereeritakse ja lastakse neil tegutseda ja naisi alavääristavaid räigusi kunsti pähe levitada.

#MeToo nr 12- poistekool või taltsutamatud ihad ja minu elu esimene ja viimane seljankasupp

Paralleelselt eelmise peatükiga jooksis teine lugu. Teistsugune ja teise raskusastmega, aga siiski. See oli koolilugu.

Meie teaduskond oli varasemalt olnud poiste päralt. Uue moodsa eriala lisandumisega ja ka varasemalt vaid poiste aladeks peetud erialadel tüdrukute osakaalu tõus, tingis korraga selle, et majas oli kogu aeg terve kamp tüdrukuid ja see tekitas elevust. Iseäranis nendes, kes seal alati olemas olid olnud ja vaid poiste õpetamisega harjunud. Õppejõud, 90 % ulatuses mehed, kohanesid kirevama seltskonnaga igaüks isemoodi. Valdav enamus neist sai oma tööga suurepäraselt hakkama ka siis, kui koolimajas sädistas ringi korraga mõnikümmend plikat. Me olime asjalikud. Me olime oma erialavalikud ju ise teadlikult teinud.

Esimese kursuse talvesessil läksin eksamile. Õppejõud, suure jutu ja elava loomuga vanuse poolest meile isaks sobiv onu, sättis meid istuma. Lauad olid reas koos ja seepärast pidi meie kõigi vahele jääma vähemalt üks istekoht tühjaks, Poisid pandi klassi tagumisse otsa, tüdrukud ettepoole. Ma olin hoolega õppinud ja tundsin end kindlalt. Vastasin küsitud küsimustele ja andsin töö ära. Õpetaja luges töö koheselt läbi ja vangutas pead, et no selle peale peaks ta vist ikka kolme panema, aga tule järgmine nädal uuesti ja tee sama eksam uuesti. Uurisin, et mis siis valesti oli, seda pidin ma teada saama siis, kui ma veel õpin. Kuna mul polnd tahtmist kolme saada ja ma olin asja juba selgeks õppinud, siis no olgu, ma tulen siis nädala pärast tagasi.

Nädal hiljem olin kohal. Veel kaks tüdrukut oli sama konksu otsa läinud. Istusime kõik esireas. Õpetajal polnud vaja enam klassis ringi kablutada ja ta istus ka. Istus otse meie ette laua äärde. Otse minu vastu. Laud oli laiuselt alla poole meetri. Tema põlved nihkusid mu põlvede vastu. Arvasin, et kogemata ja nihutasin end veidi kõrvale. Jalad nihkusid uuesti minu vastu ja põlvele libises soe käsi. Kirjutasin kiirelt veel paar lauset, tõusin järsult püsti ja teatasin, et mu eksamitöö on valmis. Ta luges mu vastused läbi ja vangutas pead. Et asi on väga hea, aga ta teab, et ma suudan veel paremini. Praegu saaks ta mulle vaid nelja panna. Äkki ma ikka tulen nädala pärast veel uuesti? Ei. Kuigi ma ihkasin seda ainet viit saada, olin materjali eeskujulikult omandanud, siis vastasin, et neli on hea, ma võtan nelja. Ta tegi kande matriklisse ja ma tulin sealt tulema. Vastik tunne oli.

***

Esimese kuruses kevadsess. Õigel eksamipäeval ma kohale minna ei saanud. Läksin järeleksamile. Meid oli klassis kolm tüdrukut. Selline papimõõtu õpetaja käis ja heljus ringi. Vahel tuli ja kummardus su juurde, et näha, kaugel sa asjaga oled ja kuidas sujub. Kummardudes nõjatus ta õlale ja pistis oma näo su näole hästi lähedale. Ka ringi liikudes riivas ta käsi mu selga paaril korral. See segas ja ärritas, aga kuidas sa ütled eksami ajal õppejõule, et kuule, hei, lõpeta, see pole ok.  Surud nina paberile ja püüad edasi pusida.

Üks tüdrukutest sai töö valmis, papi vaatas asja üle ja pani talle kolme kirja. Ütles, et tal on kahju, aga no paremat tulemust ei vea välja. Ok. Tüdruk lahkus ruumist. Teisena lõpetasin mina. Papi vaatas töö läbi ja teatas lipitsevalt, et selle töö eest paneks tema mulle kolme, aga KUI ma talle musi annan, siis saan nelja. WTF!? Karjatasin “EEIII!” ja lehvisin klassist välja. See oli nii rõve! Kolmas tüdruk kukkus läbi, andis musi ja sai kolme kätte.

***

Teine kursus. Talvine sess. Eksam. Mul on vajalik materjal vesiselge. Käes on õhtu, õues on pime ja külm. Olime suures audikas, kohal oli meid umbkaudu sada. Õppejõud, pintsaku, lipsu ja portfelliga endine kõrge riigiametnik, andis meile kolm küsimust vastamiseks. Ta kulges ruumis ringi. Kui märku andsid, et vastused on olemas või vajad asendusküsimust, mis võtab küll pool palli hinnet alla, aga vähemalt on lootust, et saad eksami sooritatud, tuli ta sinu juurde. Kui valmis said, siis ta vaatas su vastused kohe üle, vajadusel andis lisaküsimuse, pani hinde matriklisse ja lasi minna.

Ma olin endas kindel. Andsin märku, et mu töö on valmis. Õpetaja tuli, istus mu nina ette lauale, vaatas üle prillide mu tööd ja mind ning andis lisaküsimuse. Vastasin. Sain uue lisaküsimuse.  Ja uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni klass oli tühi ja mina olin vastanud kümnele küsimusele. Vaatasin ebalevalt ringi. Tema toetas end õpetaja lauale istuma ja pani käed rinnale vaheliti.

“No mis me sinuga siis nüüd teeme?”

“Ma ei tea, te panete mulle hinde ja ma lähen koju?”

“Ei-ei-ei, nii lihtsalt see küll ei lähe!” vastas ta ilmselgelt lõbustatult ja pistis mu matrikli endale põuetaskusse. “Vaatame seda asja! Tule.”

Ta pani üleriided selga. Tegin sedasama. Ta liikus ruumist välja, järgnesin talle. Ta sulges enda järel ukse ja võttis mul käe alt kinni justnagu jalutaksime me koos mööda pikka hämarat koridori. Ma läksin taltsalt kaasas, sest mu matrikkel oli tema käes ja mul oli vaja see tagasi saada. Koos hindega. Olin lootnud, et koolimaja ukse ees ta lõpetab oma tsirkuse ja ma saan oma asjad kätte. Aga ei, ta suundus on auto juurde ja avas mulle ukse, et ma sisse roniksin. Istusin. Kolekülm oli.

Ta sõitis kesklinna suunas, kusagile katoliku kiriku taha ja parkis auto. Pidasin endamisi plaani, kas mul on lihtsam tema eest pageda läbi Tähtvere või otse Kassitoomele ja sealt üle Toomemäe linna. Teed olid libedad. Mu saapad ei pidanud kuigi hästi. Ta andis mingi ukse taga kella ja see tehti lahti, Selgus, et see oli mingit sorti baar või kooskäimise koht. Mulle tundmatu. Seal oli palju pealtnäha viisaka olemisega rahvast. Ta tegi hõlmad lahti ja astus sirgelt leti äärde. Koht oli talle tuttav ja tema oli kohale ka. Ta tellis endale seljanka. Ja konjakit.

“Nii, mida sulle?” laiutas ta käsi üle leti, et mulle valikut tutvustada.

“Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,” vastasin vaikselt. Vähemalt oli me ümber hulk inimesi. See tundus turvalisem, kui keset hilist õhtut tühjas koolimajas temaga istuda. Mõtlesin vaid enda matriklist.

“Selge, veel üks seljanka!” hõikas ta rõõmsalt üle leti ja uuris, kas ma konjakit ka temaga joon. Ma keeldusin. Väga konkreetselt. Talle tegi see nalja. Aga šampust? Ei, aitäh, ka seda mitte.

Istusime. Ta sõi lurinal oma seljanka endale sisse. Mina, kes ma seljankat ega suppi üldse ei söö, keerutasin lusikaga pisikeses valges kõrvadega kausikeses. Kui ma selle suppi nüüd kuidagi ära söön viisakusest, kas ma siis saan oma matrikli tagasi? Pingutasin. Kui ta oli oma seljanka sisse vohminud, rüüpas ta konjakit, mis konjak küll polnud, aga noh, vana aja värk, eksole. Tellis endale uue nokatäie ja üritas taas mind ka veenda. Keeldusin ja võitlesin oma supiga. Ta istus mu vastas. Tema käsi riivas mitmel korral mu põlve, aga ma nihkusin osavalt nagu muuseas kõrvale.

Tal oli hea tuju. Toas oli soe ja hubaselt valge. Ta kobas taskust mu matrikli ja tegi nagu uurib mu teisi hindeid. Vaatepilt olevat igav. Aga enne, kui tema saavat mulle hinde panna, pean ma vastama veel mõnele eksamimaterjali küsimusele. Mul vahet enam polnud. Tema küsis, mina vastasin. Irvitas seal siis magusalt, et tal ei jäägi midagi üle, kui mulle see viis siis ikkagi ära panna. Ja ulatas mulle mu matrikli. Midagi sinna kirjutamata. Vaatasin matriklisse. Viis oli olemas. See oli olemas olnud seal arvatavasti juba mitu tundi… või millal ta selle kirjutada vahepeal oleks jõudnud? Mul ei olnud enam vahet, mul oli lihtsalt hea meel, et see kõik läbi on, et ma oma matrikli tagasi sain ja hindega kõik korras oli.

Mul hakkas kiire. Tal polnud ka midagi lahkumise vastu. Uksest väljudes libastusin, aga õnneks pikali ei kukkunud ja väga haiget ei saanud. Õues oli kohutavalt külm ja kell oli palju, Ta pakkus, et ta viib mu kodu juurde ära. Olgu siis vähemalt seegi luksus mul täna, et ma kähku koju sooja saan. Autosse istudes ma ei mõtelnud, et ta oli ju hea mitu pitsi alkoholi hinge alla kangutanud. Aga teel olles sain sellest aru, kui sõit kõige sirgem polnud. Hirm oli, aga välja küsida ja ise teed jätkata ma ka ei julgenud, Liiklust polnud ja teede servad olid kõrgete hangedega turvatud. Enne kodu ütlesin, et siin ma elangi, Ma ei tahtnud, et ta teada saab, kus ma päriselt elan. Ta peatas auto palutud kohal. Avasin turvarihma ja asusin juba tänades autost lahkuma, kui ta kogu kerega mu poole pööras ennast ja mulle tundus, et ta soovis kallistada. No hea küll. Üks kiire kallistus ja siis igaveseks adjöö, good bye, pakaa! Aga ei… ta küll krahmas mu enda raudsesse haardesse, aga kallistamise asemel surus hoopis oma suure sooja keele mulle hammaste vahele ja üritas suudelda. Tõukasin teda ja hüppasin autost välja, ronisin üle puusakõrguse hange ühe hüppega ja jooksin sõnagi lausumata nurga taha kodu suunas. Tormasin uksest sisse, lajatasin ukse kinni, keerasin selle kinni ja vajusin ise vastu ust. Mu korterikaaslased tulid vaatama, mis ometi toimub, miks ma ustega lõhun ja tere ei tule ütlema ja miks ma keelt taskurätikusse nühin ja miks ma nutta kõõksun. See stseen meenutab mulle siiani Kadri ja Kasuema raamatuid. Tundsin end veel rõvedamalt kui Kadri vist. Et ei saa täiskasvanud naine suudlemisest traumat? Või polnud ma 19aastaselt veel piisavalt täiskasvanu, et see traumeeriv oli?

Rääkisin sealsamas korterinaabritele ära, mis juhtunud oli. See oli nii kohutavalt häiriv mu jaoks. Me käisime samas koolis. Nad teadsid seda õpetajat. Jutt levis ja hiljem selgus, et sama õpetaja käitus selle sama mustri järgi vist pea iga kord. Alati jäi keegi viimaseks. Ja alati läks keegi temaga välja sööma. Aga selle vahega, et mina olin ainus, kes viie sai. Ja ainus, kes konjakit ei joonud. Need teised jõid ja kevadeks ei olnud neil veel see aine arvestatud. Võta siis kinni, milles tema haiglane loogika seisnes. Selle peale, et tema peale kaebama minna, me ei tulnud, Kellele? Kes meid usub? Me oleme ju ainult üliõpilased? Praegu mõtlen ma küll, et miks me arvasime, et meil ei ole õigust tema peale kaevata. Aga siis, aastal 1997, teise kursuse tudengina, see valikuna ei tundnud.

Mul oli hea meel, et teda kooli peal näha enam ei olnud. Ja siis saabus kevad ja kool hakkas selleks aastaks läbi saama. Olime kursakaaslastega välisukse juures, kui ta majja tuli. Ta oli mind märganud juba läbi klaasuste ja sisenedes astus ta sirgelt minu juurde. Ta pistis käe mu kaenla alt läbi ja tõbas mu enda vastu ja me liikusime edasi. See oli liiga ootamatu. Sedasi näiliselt käevangus astudes, mitte, et mul oleks valik olnud mitte liikuda, tegin temaga samme kaasa ja eemaldusime teistest.

“Noo, millal me šampust joome?” irvitas ta lõbusalt.

Sain oma käe kätte ja jooksin minema. Teiste juurde tagasi. Neil oli naljakas, sest see kõik oli liiga ootamatu. Rohkem ma teda ei näinud.

***

Ühe meesõpetajaga, kõigist teistest palju nooremaga, oli mul veel jamamist. Ta üritas mind nii ja naa võluda, aga ma ei huvitunud temast. Kui ma taipasin, et ta soovib midagi enamat, hakkasin eemal hoidma. Kui ülikoolis oli üldiselt hea see, et kui aine sai läbi, lõppes ka suhe antud õppejõuga, said oma tulemuse kätte ja unustasid või elasid edasi, siis selle tüübi puhul, kes oli üks meie põhiõppejõududest ja me läbi kooliaja temaga kokku pidime puutuma, oli olukord palju kestvam ja ebamugavam. Kolmanda-neljanda kursuse ajaks oli selge, et ta kiusab mind, sellepärast, et ma talle korvi andsin. Ta tegi kõik, et takistada mul kooli lõpetamast ja sättis ennast alati mu teele risti ja põiki ette. Esimesel korral loobusin ma lõpetamast. Läksin selle asemel Soome, eemale kõigest, samal erialal ennast täiendama. Soomes oli väga tore. Proovisin aasta hiljem uuesti lõpetada, sest mul oli väga tugev töö valmimas ja ma sisuliselt olin sellega täiesti ilma Eestipoolse juhendajata jäetud, sest see koll ei saanud ikka veel oma kibestumisest üle. Tema kommentaarid olid inetud. Tema korraldatud jamade pärast oleks koolil olnud alus mind eksmatrikuleerida, aga siis taipasin ma minna ise ja otse õppeprorektori juurde. Rääkisin talle oma loo ära. Ta mõistis. Tema lahendus minu suhtes oli väga asjalik. Ma sain veel aastaks kooli jääda, ennast sellest tüübist eemale hoida ja veetsin veel ühe õppeaasta Soomes vahetusüliõpilasena õppides. Eesti ained olid mul kõik peale lõputöö kaitsmise ammu läbitud. Ülla-ülla, aga aga kaitsmiseks, oli ta ennast mu retsensendiks korraldanud. Ja teinud kogu mu töö maapõhja. Komisjon arvas õnneks asjast isemoodi. Lõpuaktusel tuli ta rõõmsalt mulle ligi ja tahtis mind õnnitleda. Ma ei suutnud seda võltsi tsirkust taluda. Lahkusin. Väike ja väiklane ja vastik! Suures osas on see olnud põhjus, miks ma ainult kõrvaliste inimeste suurel toel olin võimeline kooli lõpetama ja miks ma kunagi seda tööd Eestis sisimas tegelikult teha pole tahtnud – tema hingus käib alati selle kõigega kaasas ja oht temaga kohtuda, on alati olemas ja ta on mulle… vastik kõige selle pärast, mida ta teinud on.

#MeToo nr 13 – kuidas vabaneda tüütutest lähenejatest?

Suvi 1997 ja 1998. Rootsi vahet sõitev reisilaev. Õhtupoolikul müüsin ma kohvikus jäätist ja öösel töötasin üleval ööklubi baaris. Kohvikutöö oli väga armas ja vahva. Ööklubitöö ei murdnud konti, aga oli hea karastav trenn. Hilistest õhtutundidest varase hommikuni. See oli laeva peal kõige viimane avatud koht, kuhu kõik nokastunud tüübid üle laeva lõpuks kokku voorisid. See, et keegi sind katsus ja silitas, kui sa kandikuga liikusid, ei omanud tähtsust. Kitsas põlvini vormiseelik takistas küll suurema lainetuse korral ladusat liikumist, aga veel enam takistas see tüüpidel liiga ulakalt käituda. See oli hea. Kui aga õhtust õhtusse hakkab sama tüüp sind passimas käima, siis see pole enam suvaline liinireisi klient, siis on see ebamugav. Asi läks nii kaugele, et ma pöörasin oma kiviga sõrmuse neljandas sõrmes teistpidi. Nii nägi see tõsiseltvõetav abielusõrmus välja. Meil oli paarilisega, asjaliku tüübiga, diil, et kui hakkab jälle see jama pihta, siis ta näitab enda ja minu sõrmust ja teatab talle vääääga tõsiselt, et sorry, mees, me oleme omavahel abielus, jäta mu naine rahule. Eks ma ise oleksin hakkama saanud, aga teiste klientide pärast oli juba nõme, kui üks käis ja varjamatult kiibitses ja teisi eemale ajas. Ega ta seda sõrmuseasja ei uskunud, sest mul ju alguses polnud abielusõrmust, aga pisitasa asi siiski vaibus. Aga meelde on see jäänud.

Haa! ja praegu meenus mulle laeval töötamisega see, et merele saada, oli vaja tervisekontrollis käia. See eeldas muuhulgas ka kirurgi külastamist. See vana pervert mõnitas ja alandas vist iga naist, kes ta uksest sisse astus. Kamandas uksest sisenedes paljaks ja katsus kohti, mida tal mingit asja katsuda polnud. Ja ilma tema heakskiiduta võisid oma töökoha unusada. Iiiiiuuuuu!

#MeToo nr 14- armastust otsides

Ka veel vanuses 25 olin ma kõige eelneva pärast alles oma teed ja tegelikku iseennast otsimas. Ma otsisin armastust. Ma soovisin lapsi. Aga meie suhte köögipool oli hale ja haledamaks muutus. Ma polnud kunagi piisavalt naine. Ma olin plika, keda ükski mees ei taha, sest mehed tahavad ju tõelisi naisi? Kui palju kordi polnud ma piisav. Kui ta kaine oli, olin ma ei keegi, loll ja tüütu naine, naised on vait, naised ei võta sõna, naised ei räägi, kui mehed räägivad. Kui ta purjus oli, siis miilustas ja flirtis ta kõigega, mis liikus. Ta tegi seda nimme nii, et ma näeksin ja kui ma ärritusin, siis kargas ligi ja kukkus mind käperdama ja nühkima ja kui ma siis ta eemale tõukasin, olin ma jälle kõige kohutavam naine maailmas, kes ise teda ei taha. See oli mu elus valus ja pikaajaline õppetund, mida ma järelikult isikliku arengu vaatepunktist mingil määral vajasin, et osata destruktiivsetest suhetest lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem ei ole keegi mulle sedasi nahavahele pugenud ja haiget teha enam saanud.

#MeToo nr 15- aftermidnight trainings ehk Tallinna ööelu

Kui lapsed suuremaks said ja olid hoitud, kui töö ja kooli pingetest oli vaja veidi eemalduda, siis leidsime me ühel hetkel Äliniga enda jaoks hea lahenduse – pealekesköö trennid Tallinna linnas. Päeval ju aega nagunii polnud. Mis me muud tegime, kui käisime tasuta sissepääsuga tantsuplatsidel lihtsalt kahekesi tantsimas. Vahel harva Hollywoodis, enamasti Nimetas, vahel Amigos. Poole aastaga joonistus pilt Tallinna ööelus kulgevatest tüüpidest päris huvitavalt välja. Meil kõigil olid sportlikud huvid, nemad jahtisid oma saak, keda kaasa viia, meie tegime niisama trenni ja vaatasime et asi inetuks ei kisu ja me kenasti turvaliselt oma koju saame. Aga viimase “Suud puhtaks” saate peale kergitasin ma korralikult kulmu, et no tore on, kui need asjad ongi sedasi okei, nagu nad neil seal ööklubis on.

Mu viimane Hollika kogemus jääb küll kahe aasta taha, aga siiski. Astusime Äliniga saali, kaks karglevat härga piirasid meid sisse, lahutasid ja kukkusid end täie jõuga meie vastu nühkima. Oli tegemist, et minema saada. Väga vastik oli ka täiskasvanud naisel isegi ilma suudluseta. Teine kogemus samast ajast ja kohast oli kilavate silmadega jorss, kes tuli meie vahele aelama ja hakkas meid ukse poole suunama, ise võidurõõmsalt uurides “how much?” Kindlasti suudab Älin veel olukordi meenutada, aga sisuliselt jäävad need kõik samasse kategooriasse, et mõne tüübi jaoks on ilma meessaatjata naine tantsuplatsil lihtsalt auguga liha, mis on saadaval, nimeta vaid hind. Meessaatjaga naine on juba oma diili teinud ja kui platsil on kaks sõbrannat, siis kindlasti on nad valmis pakkuma veel isemoodi huvitavaid variatsioone üks ühele versioonile lisaks. Daaa! Kui võrrelda kahe-kolme aasta tagust Hollikat, Nimetat ja Amigot, siis Hollywoodis leidis alati aset mingi räigus. Amigo oli kõige viisakam koht, Nimeta… noh, Nimeta, oli Nimeta. Kindlasti mitte liiga noorte inimeste kohta 😉

Või ma ei tea, mida teie teeksite, kui märkate, et üks laksu all tüüp kujutab endale midagi ette ja nühib valimatult ennast pisikesel tantsuplatsil iga inimese vastu sellega, mis ta peos ei peaks avalikus kohas kindlasti olema? Lükkad eemale, põrkab tagasi. Ma olin lõpuks sunnitud ta käest küsima, et kas tal ei mahu püksi ära? Siis peaks äkki lühemaks lõikama? No ausalt, kaua  võib! Aga ta vist ei saanudki aru. Turvamees aitas. Selliseid tüüpe, kes sulle kaela langevad ja lambist suudelda üritavad või oma käsi, kes teab kuhu üritavad toppida, sellega on ööklubisse minnes vist targem arvestada? Tore, kui mõnel korral ilma hakkama saab. Aga tänu “Suud puhtaks” saatele sain ma teada, et Tallinna ööelu vist peabki siis selline olema? No et see ongi norm? Ja meie oleme lihtsalt valel ajal vales kohas valede arusaamadega jne. Et nagu oma süü, pole vaja ronida sellisesse kohta, kui ei taha seda ja teist? Kui klubis juba oled, siis oledki kaup ja turul?

Ma olen nende olukordadega üsna kenasti ise ja omapead hakkama saanud. Kuigi olen a sirgelt turvamehe juurde marssinud, kui üks tüüp end mu rinnale lambist magama sättis. Turva irvitas, et ju kutt on väsinud ja otsib sooja pehmet kohta, aga kuna mul tuju polnud temaga kaasa irvitada, siis ta läks ja tegi tüübile hoiatuse. Tunnike hiljem lendas kutt tänavale, sest lisaks minule ahistas ta ka teisi, ka kaaslastega teisi.

#MeToo nr 16 – kui virtuaalsusest saab reaalsus

Internetist kaaslase otsimine on tänapäeval täiesti tavaline nähtus. Kes otsib romantikat, kes kiheleb talumatust tungist. Leia siis kesktee ja kokkupuutepunkt, et terasid sõkaldest eristada! Neid, kes end paremaks, vallalisemaks ja milleks kõigeks valetavad, on piisavalt. Neid, kes võõrast ülemäära usaldanud on, jagub. Neid, kes endast kellelegi paljastava või porgandpalja pildi saatnud on, jagub samuti. Palju rohkem, kui neid, kes seeläbi on sattunud väljapressimise ohvriks. Targutamine, et ära siis saada endast selliseid pilte, ei vii kuhugi. Armastust otsides oled sa täis lootust ja usku ja võid taganeda paljust mõistuspärasest.

Seega, kuidas otsida seda üht ja õiget selles rägastikus, kus nime ja pildi taga võib olla krt teab kes oma kurjade või perverssete mõtete ja kavatsustega? Ma olen alati pidanud jaburaks, isegi ahistavaks seda, kui mõni tüüp ütleb sulle läbi helendava ekraani esimest korda tere ja järgmisena saadab endast vinnas tilliga foto, et tere, mina olengi selline! No tore. ma esimesel kohtumisel eelistaks näha inimest siiski veidi kaetumalt. Sellised pildid on häirivad ja siis sa vahidki kulmud kuklas ekraani ja tunned teise inimese päras häbi, sest no nii need asjad nüüd küll ei pidanud käima. Siivututest ettepanekutest rääkimata.

Ja kui sa ei reageeri ja see tüüp arvaks heaks, et ta peab sind kuumemaks kütma ja saadab endast palja pildi iga tunni aja tagant, siis ok, netis on lihtne, blokk-deliit- head aega, aga päriselus? No, et kui sa oled poolanonüümsest netiruumist välja astunud ja kohvikusse kohtuma läinud enda jaoks võõra, aga mingil põhjusel huvipakkuva isikuga, siis esimese kohtumise lõpuks on ikkagi vajalik üks suudlus kirja saada? No nii vormi täiteks ja mis sellest, et vastumeelne? Ei ole! Aga mõne tüübi arvates on. Ma oleks kord ühe austerlasest lennukipiloodi sedasi kogemata auto alla tõuganud, kui ta keset tänavat võttis nõuks, mind hüvastijätuks ootamatult kirglikult suudelda. Huhh, oleks siis mingigi märk selleks olnud, et ma temast ja asjast huvitatud olen? Mõtlesin hiljem õududega, et ma vaid lükkasin pealetükkiva tüübi endast eemale, aga kui ta auto alla oleks jäänud, siis poleks seda osa vist keegi millekski pidanud? Vastik tunne oli taas.

Kõige nõmedam neti teel leitud eba- või mittemeeldivate inimeste osas on see, et kui te suhelnud olete ja tutvusmisportaali, sinu meiliaadressi, telefoninumbrit ja telefoni/arvutit ennast annab kuidagi ühendada, siis võid sa saada näiteks FBs veel ka aastaid hiljem selle inimese sõbrapakkumisi nende näo ja sageli ka pärisnimega, millest sul varem aimugi polnud. Ja see on tülgastav ja ahistav! Seepärast on tark asju ennatavalt nii lahus hoida, kui vähegi võimalik.

#MeToo nr 17 – mitte ainult mehed!

Kui ma õeks õppisin, siis tuli meil küll jutuks see, kuidas patsiendid vahel haiglas töötajaid võivad ahistada (ja ka vastupidi), endale ette kujutada, et professionaalse h00limise ja hoolitsuse taga on midagi enamat. Arusaadav, töö eripära on juba vahel selline, et võib lähedust ihkavas inimeses vahel tühja koha pealt luua pettekujutelma, aga õde, teades seda, peab suutma olukorraga toime tulla ja kogu meeskond peab teineteist toetama ja sobiva lahenduse leidma.

Mida teha aga siis, kui ahistaja on su kaastöötaja? Kuidas sellega toime tulla? Sellest meile koolis ei räägitud. Kui sa töötad suures naiste kollektiivis, siis see peaks ju küll igati muretu koht olema? Aga ei. Ja seda keerulisem see tundub.

Ma olin õhust märke aimanud juba varem. See kõik algas hiilivalt. Süütud komplimendid, soov suhelda ka väljaspool tööaega, kaasamine erinevatesse pooltööalastesse ettevõtmistesse, parima sõbra mängimine, tööl asjade sättimine nii, et me kindlasti koos pidime kõike tegema. Ämblik punus oma võrku. Pealtnäha oli see lihtsalt kahe kolleegi sujuv koostöö ja hea klapp.

Ta imbus mu ellu ja püüdis ennast vältimatuks ja ka vajalikuks teha. Enne tööd helistas, et kuule, ma olen juba siin sinukandis, kust ma su peale võtan ja tööpäeva lõpus, kuule, sul on kindlasti vaja poodi minna, mul ka, lähme koos. Ma suudan sellistes asjades suht hoolimatu ja jaheda mulje jätta. Väga vähe on neid, kes mulle väga lähedale on saanud. Ma tunnen ennast turvaliselt, kui mulle jääb mu vabadus elada ka päris oma elu, millest ma aru ei pea andma. Ma ei võtnud kuidagi vedu, kuigi taipasin, et midagi seal taga hõõgub.

Vastuvõtt. Pisikeses kabinetis on patsient, koos saatjaga. Tema küsitleb patsienti, mina istun arvuti taga ja sisestan neidsamu andmeid. Korraga vajab ta midagi laualt. Selle asemel, et see teiselt poolt mind kerge vaevaga kätte saada, toetab ta oma suure rinnapartii robinal mu käele ja upitab siis vajaliku sedeli suunas nii, et tema dekoltee on mul otsapidi nina vastas. Eemale tõmbuda pole füüsiliselt võimalik, sest käsi on laua ja rindade vahel kinni ja  sõrmed kangestunult klaviatuuril, et ma kogemata sisestamisel mingit viga ei teeks. Edasi kirjutada ei saa samal põhjusel. Lükata ja tõugata ja midagi ütelda ka ei saa, sest patsiendi ees ju ei hakka draamat tegema. See hetk kestis liiga mitu sekundit ja lõppes tema säravalt kavala naeratusega liiga lähedal mulle. Ahh, et kas ma lugesin ta mõtteid ja soove? Lugesin, aga ma suvatsesin neid ignoreerida. Ja siis tuli järgmine patsient ja järgmine ja kui me mitme tunni pärast selle trammi pealt maha saime, siis vaatasin, et minema sain. Ma uskusin, et kuna ma sellest lükkest välja ei teinud ja ka edasi tuima kala mängisin, siis ju ta taipas, et haugub vale puu all. Olukord rahunes, töötasime kõrvu edasi.

Järgmine kord, kui ma taipasin, et asi kisub üle piiri, oli siis, kui me kord Älini ja lastega olime kinno minemas ja ta mulle helistas, et hei, mis teete. Vastasin, et kinno läheme. Ohh, kui tore, tema tuleb siis ka. Ma kogelesin midagi vastuseks ja ta turtsatas, et ahh, et mina ei kõlbagi. Ei no mis ei kõlba, kinos ruumi on, minugi poolest, tulgu terviseks. Ja ta tuli. Juba bussis oli jagamist, kes kelle kõrval istub, No nagu lasteaed. Kinos oli uus teema, kolm naist, viis last, kes kelle kõrval istub. Ilmselgelt oli ta häiritud, et Älin oli meiega koos. Tema PIDI saama minu kõrval istuda ja mina ei tahtnud tema kõrval istuda ja püüdsin end muuseas mujale sättida. Älin teadis seda rindade all lõksusolemise lugu ja mõistis, aga kui suur inimene solvumist väljendab kõigi laste ees, siis see muutis see meid Äliniga kuidagi ootamatult kohmetuks. No taeva päralt, mis vahet sel on, kes kus istub. Kinos oleme ju filmi vaatamas ja noh, kokkuvõttes vahet ei olnud. Ja siis läks tuba pimedaks ja film algas. Ta niheles. Kõik need riivamisi puudutused jätsin tähelepanuta.

Kui me nädal hiljem Äliniga kahekesi kinos olime ja ma keset igavat filmi midagi FB postitasin kino kohta, kargas ta kohe solvunult ligi ja õiendas, et mis mõttes ma olen Äliniga kinos ja tema sellest midagi ei tea ja poel kutset saanud. Tige ja armukade nagu nälginud herilane. Sättisin oma distantsipiiri veel veidi laiemaks, sest mul puudus igasugune huvi selliseid suhted oma elus omada. Ta märkas mu jahedust ja püüdis tööl olles topeltnunnum olla. No et äkki võlub mu ikka ära? Ta tahtis mulle patse punuda, tegi muuseas pisikesi kingitusi, no et meil oleksid ühesugused peavõrud ja ühesugused kõrvarõngad ja ühesugused markerid ja märkmikud, märkmepaberid. Kuna tema lemmikvärv oli kollane, siis ilmselgelt pidi minu lemmikvärv olema roosa. Need sobivad omavahel hästi. Ma oleksin tahtnud neist vidinatest keelduda, aga samas ei tahtnud ma teda sellega solvata.

Kui õendusjuht meid koridoris kohtas ja naljaga teatas, et me oleme nagu kaksikud, siis oli ta sellest ülemõistuse vaimustuses. Ma olin vait. Ta püüdis endale leida minuga sarnaseid riideid ja jalanõusid. Kui ta koolitusele saadeti, siis pidi ta ilmselgelt tegema nii, et ka mina kaasa lähen. Võrgupunumine käis osavalt edasi. Ma olin viisakas, aga jahe. Tema tehtud pingutamised muutusid ärrituseks. Esilagu püüdis ta mind ära lõigata teistest, kirus ja kritiseeris keda kõiki, usaldas suuri hämaraid saladusi mu teise ülemuse kohta ja oli häiritud, et mul oli haiglas ja ka haiglast väljas ka oma elu ja muud tegemised. Miks ometi mina teda oma asjadesse ei pühenda ja teda kõigesse ei kaasa. Tal tekkis ettekujutus, et ta omab mind ja tal on õigus kontrollida igat mu sammu. Ta ronis mu sünnipäevale ja tutvustas ennast mu sõpradele, kui minu ülemus. Nagu päriselt? Ma nägin, kuhu see kõik sihib, aga püüdsin rahuliku tuimusega hakkama saada. No et kui ei reageeri ega anna põhjust, siis tõmbub eemale, aga ei. Huvikaotuse asemel muutus ta vaid kontrollivamaks ja aktiivsemaks.

Rindadega mul seljas ja käel elamine, mu käe suunamine, kui ma midagi kirjutasin või tegin jms muutus vastuvõtu päevadel kuidagi liiga tavaliseks. Mu enesekontroll oli hämmastav, jätkasin kindlameelselt enda tuima rolliga. Mul oleks olnud võimalus lepingut pikendada, aga ma ei teinud seda. Valdkond ise oli minu jaoks paeluv, aga temaga koos töötada ma rohkem ei soovinud. Viimased päevad olid pingelised ja ta klammerdus mu külge, püüdis leida võimalusi, kuidas siis vähemalt tööväliselt meie elusid siduda. Püüdis laste kaudu mulle läheneda, olla hea tädi ja sulatada mind sedapidi.

Kuna ma sel ajal suurema osa ajast töötasin juba kiirabis ja haiglas tegin valveid valdavalt öösel ja nädalavahetustel, siis me temaga haiglas kokku väga ei juhtunud. Kui mulle pakuti haiglas teist tööd, siis tuli ta sinna vahele pusserdama ja tegi draamat, kuidas ma tema unelmate töö soovin endale krahmata. Et ta jumala eest vait ja rahul oleks, läksin temaga koos õendusjuhi jutule ja palusin, et äkki nad kaaluvad minu asemel hoopis teda sellesse ametisse, aga ei, tema ülemus oli juba omalt poolt teinud liigutused, et ta ebaprofessionaalse käitumise eest haiglas töökohustustest vabastaks. Meie viimane ühine suurem teise liini tööotsa päädis sellega, et ta terve suure seltskonna patsientide ees mu peale röökis. Eks ma olin mitu päeva järjest räige pipar olnud ja kogu oma vaba aja Andreasega telefonis kudrutanud. Armukadedus ajas ta marru ja ta hakkas täiel rinnal mu vastu töötama. Kui sa ei ole minuga, siis sa oled minu vastu. Ta susis ja susserdas. Tema meetodid olid mulle tuttavad, olin neid kõrvalt varem juba näinud. Oskasin valmis olla.

Mõnda aega oli ta tööta. Tegi pisikesi juhuotsasid. Ja siis leidis ta kuulutuse, kus kiirabisse otsiti uut inimest. Mõtleks, milline hiilgav võimalus! Ta saab taas olla minu lähedal! Inimlikult sain ma temast aru, et kodus töötuna passida on frustreeriv, aga see, et ta jälle mulle nii lähedale hiilib, see häiris mind väga. Aga tema elu, tema töö. Esimesed kuu aega oli ta väga vaikne ja toimetas vaikselt ja püüdlikult. Selline majandamise värk talle sobis ja meeldis, ta oli selles asjalik ja tugev. Aga kui julgust juurde tuli, siis hakkas ta demonstratiivselt esinema ja näitama meie kaastöötajatele, et ta on elusuur sõbranna minuga ja mis kõik veel, detailidesse hetkel laskumata. Pööritasin vaikselt omaette silmi ja lasin olla. Eks iga üks teeb ise oma järeldused.

Mull läks lõhki suure pauguga 2015. aasta kevadel. Armukadedus Andrease suhtes ajas ta hulluks ja kui ma siis kord tema kõnele kohe ei vastanud, siis tagasi helistades röökis ta torusse asju minu, Andrease, mu ema ja kelle kõigi kohta veel, mille peale ma kõne katkestasin ja rohkem temaga enam ei rääkinud. Ta on ainus inimene, kes mul FB blokeeritud. Tööalaselt temaga kokkupuutudes oli olukord päris halenaljakas. Ta puhkis ja pööritas oma suuri silmi, aga ta ei pääsenud sellest, et me koostööd pidime tegema. Mina ütlesin tere-palun-tänan-head-aeg, ainult nii palju, kui viisakus nõudis ja tema oli lihtsalt vait. See mõjus tervistavalt. Nii oli väga ok, sest midagi rohkemat polnudki vaja. Mul oli endamisi hea meel, et kogu see jama sellise lahenduse leidis.

Kas ma oleksin pidanud sellest haiglas ülemustele rääkima? Kiirabis? Esiteks ma ei osanud. Teiseks mida see muutnud oleks? Ainult õhkkonda pingelisemaks kruttinud. Kui tegemist oleks olnud meesterahvaga, kas siis oleks abi otsimiseks rohkem põhjust olnud? Ma ei tea. Mida teie sellises olukorras teeksite?

Kokkuvõte

Kindlasti on need peatükid mänginud mu elus oma olulist rolli ja mõjutanud mu toimetulekut iga järgmise situatsiooniga. Keskkond, milles ma kasvasin, oli ühe tahu jagu väärastunult üleseksualiseeritud ja häiris ja tegi paljude asjade suhtes mind ehk tundlikumaks ja haavatavamaks, kui vaja.

Selle kampaania suurim kasutegur on minu meelest iseendast ja maailmast parema arusaamise loomine. Mida aeg edasi, seda rohkemad leiavad üles julguse rääkida. Seda enamad tunnevad, et vanad ammukaetud  ja vahel ka rääkimata lood poevad taas sügavustest üles. Seda enamad taipavad, et nende elus on juhtunud asju, mis juhtuma poleks pidanud. Seda enamad mõistavad, et nad polegi oma valehäbi, süükoorma ja õudusega üksinda. Me räägime korraga asjadest, mida paljud vaikides teadsid, aimasid, talusid, kogesid ja hirmust ja ka vastikusest pidid peitma, sest rääkida polnud mõtet või rääkida ei saanud.

Praegune protsess kasvab. Paljudel, kel oma vähem või rohkem koletumaid kogemusi, tulevad asjad meelde. Paljud, kes pole varem arugi ehk saanud, et see, mis toimunud on, polnud ok. Tuleb ettevaatlik mõistmine, et ma vist ei teinudki midagi valesti, ma polnudki süüdi selles, et ma valisin kojutulemiseks selle tee, et mul oli liiga lühike seelik, sügav dekoltee, liiga sätitud juuksed või ma tundsin end sel päeval liiga õnnelikult. Tuleb ehk ehmatavgi arusaamine ja halb tunne, et kuidas ma võisin arvata, et ma võisin üldse arvata, et midagi valesti tegin ja ennast süüdi tundsin. Kõige hullem on oma murega üksi olla ja veel valusam sellega üksi jääda pärast selle tunnistamist. Igasugune ohvrisüüdistamine lisab vaid hagu väärastunud arusaamisele ja seda tuleks teadlikult vältida. Selliste asjad põhjus asub ahistaja ja ründaja peas ja püksis. Mitte ohvri küljes või ümber.

Ainus, milles ma tagasi vaadates ennast päriselt süüdi olen tundnud, on olnud see, et ma oma puntrasolemise ja unustadasoovimise teel ei osanud asjale vaadata teiste võimalike ohvrite kaitsmise seisukohast, ma ei taibanud rääkida ja teisi hoiatada ja arvasin, et kogu see traagika oli vaid minu kanda.

Andreas arvates on minu suurim viga aga see, et ma hoolin liiga palju teiste tunnetest, ei taha kedagi solvata, ka neid mitte, kes minu tunnetest küünevõrd ei hooli. Ma olen piisavalt tugev, et kanda suuri koormaid ja püüan pigem vaikselt ja lärmita raske olukorraga toime tulla ja seda suunata neutraliseerimise teed. Tema usub, et minu üliviisakus on mulle mõnelgi korral teinud pigem karuteene ja elus on olukordi, kus ainus lahendus ongi kõblas maasse lüüa ja munad maha võtta. Ma pean temaga tegelikult nõustuma. Samas miljon korda lihtsam on seista kellegi teise kui iseenda eest.

Mida ma olen neist kogemustest õppinud?

Seda, et sa oled lits, kui sa kätte ei anna. Äraspidine maailm?

Tegelikult andsid need kogemused kõige halva kõrval mulle ellu kaasa valvsuse ja lõpuks ka valmisoleku ennast ja teisi kaitsta. Ma olen alati valvel, kui ma turvatsoonist väljas olen. Pean tunnistama, et kusagil ööklubis ja puupüsti täis ühistranspordis ei ole ma viitsinud enam ammu reageerida, kui keegi, keda ma ei tuvasta, on pidanud vajalikuks mind salaja korraks riivata või patsutada. Kui ma selle isiku tuvastan, saab ta sirgelt vastu kõiki näppe. Verbaalselt ja vajadusel ka mitteverbaalselt. Ma ei kõhkle sekkumast ja kui ma märkan, et kedagi ahistatakse ja tema reaktsioon on hell ja häiritud, siis on see minu jaoks põhjus silmapilkselt sekkuda. Küsige Älinilt, tema teab hästi mu reaktsioonikiirust ja konkreetsust neis asjus.

Kindlasti on tänu kõigile neile kogemustele mu kannatus lühem. Ma ei karda asjadest rääkida ja asju nimetada õigete nimedega. Ja seda soovitan ma ka kõigile teistele. Üksi kannatamise ja talumise asemel räägi inimestega. Räägi turvamehele, politseile, sõpradele, lähedastele, töökaaslastele, selle sama inimese lähedastele, kellele tahes. Kui sind tõrjutakse või ei usuta, siis püüa ikkagi rääkida, kuni jõud nendeni, kes sind kuulavad ja usuvad. Kui asi on vale, siis ta on vale ja maailm peab selles teadma. Põgenemine ei muuda midagi paremaks. Aga rääkimise läbi võib selguda, et sa polegi üksi. Või ka see, et sind mõistetakse ja sa leiad toetajad ja abi. Või ka see, et keegi teine oskab end hoida ja kaitsta.

Tänu neile kogemustele olen ma rääkinud väga avatult oma lastega. Nii virtuaal- kui reaalse maailma ahistamisest. Ja teen seda jätkuvalt. On nii oluline, et nad mõistaksid, kust jookseb piir hea ja halva, õige ja vale, minu ja sinu keha, mõtte ja tahte vahel enne, kui nad seda oma nahal valusalt õppima peavad hakkama. Olen püüdnud teha omalt poolt kõik, et neil oleks kindlustunne ja julgus tulla rääkima ka asjadest, mis ei ole ok. Rääkima ka siis, kui sõber neile midagi sellist usaldab ja nõuab, et nad ei räägiks sellest. See ei ole reetmine. See on aitamine. Jah, see võib tuua kaasa pahameele ja mis kõik veel, aga see on õige asi, mida teha. Kõige valem on pilk metsa pöörata ja teha nägu, et midagi polegi. See hirm ja häbi, mis püüavad ohvrit aheldada, tunduvad reaalsed, aga need on valel ajal vales kohas. Mitte keegi ei oma õigust panna sind tegema midagi, mis pole sinu jaoks ok.

Ka seda olen ma poistele rääkinud, et me kõik teeme vigu ja valearvestusi. Ja isegi siis, kui sa oled selle palja pildi endast krt teab kellele saatnud, siis pole tal õigust sind sellega ahistada. See on sinu keha ja see pilt on sinust. Kui sa pole kellelegi liiga teinud selle pildi peal, siis pole sul ka mitte midagi häbeneda ja kahetseda. Kuigi sa ehk arvad, et sul on kohutavalt häbi, kui maailm ja lähedased seda näevad, siis ausalt, suure maailma silmis ei oma see mitte mingit tähtsust. Ja need tuttavad ja sõbrad, kes sellisest asjast heituvad, ärrituvad või sind kiusama ja narrima hakkavad, polegi õiged sõbrad. Rahu! Sinu õppetund on mitte heituda ja südamerahus küsida vastu “ja mis siis?”

Üks asi veel, ööklubis ja turvatsoonivälisel peol on turvaline juua vaid otse kraanist kraanivett. Kui jook on klaasis, siis tuleb see kordagi silmist laskmata ja käest panemata ära juua.

Hoidke ennast ja teisi!

 

PS poja emana olen ma koolis pidanud maid jagama õpetajaga, kes kujutas ette, et kõik mehed, ka seitsmeaastased, mõtlevad vaid “sellest ühest asjast” ja iga nende tegu on kantud sellest, et neil on loomulik/loomalik kihk naisi ahistada ja tema sellega küll leppida ei saa. Milles oli asi? Selles, et kehalise tunni jaoks riideid vahetama minnes läksid poisid plikade ruumi uksest mööda ja tegid seda lahti, sest jubenaljakas oli, kui plikad kiluma pistsid. Nad ei vaadanud sinna sissegi, lihtsalt lollitasid uksega. Uks kinni, vaikus, uks lahti, kiljumine. Jah, nõus, see oli nõme ja ka sellest tuleb rääkida, et sedasi tehes võib keegi end väga pahasti tunda, aga last teiste ees avalikult seksuaalses ahistamises süüdistada, oli ikka väga üle võlli.

Comments 2

  1. Ma arvan, et hirmu tekitavad või jälestust tekitavad lähenemised tekivad põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks mehed, kes ongi ebainimlikud ja julmad. Ei ole spetsialt, ei tea, mis aitaks, aga see peab olema ilmselt mingi väga tõsine ravi.

    Teiseks on see grupp mehi, kes tahab (pool)võõralt naiselt (juhu) seksi küsida – tahab lihtsalt kõige harilikumat seksi, vägivallatseda ei taha. Aga paraku kukub see (juhu) seksi küsimine nii välja, et naises tekib kabuhirm või lihtsalt suur ebameeldivustunne. Sellest tekib palju masendavaid situatsioone , kus naine lihtsalt avastab, et (pool)võõras mees on talle käpa külge pannud või siis on naine viidud üksikusse/suletud kohta ja seal hakatakse oma sõnalist ettepanekust tegema – mis sellises situatsioonis hirmutab naise surmani ära, kuna seostub vägistamisega. Mõnel mehel ei ole lihtsalt üldse nagu mingit taipamist selle koha pealt. Vat ei tea, kas peaks kooliprogrammi sisse viima õpetuse, mis sisaldaks muuhulgas : “Sa võid ju tahta seksida, aga ära ikka kätt ootamatult kellegi naise tagumikule löö ega naisele kuskil pimeda metsa ääres seksiettepanekut tegema hakka – teine inimene võib neist eluks ajaks psühhotrauma saada, kas tead….”

    Aga mõni jällegi oskab nagu muuseas valida oma seksettepaneku tegemiseks koha ja viisi, mis naist vähemalt ära ei hirmuta . No näiteks minu käest on küsitud midagi sellist, et kuidas oleks seksiga? – ja selgitatud: “Aa, no, sa ära pahanda, aga minu asi ongi küsida ja sinu asi nõus olla või keelduda”, mille peale mina olen vastanud: “Ja-jah, ju ta nii on” . Olen ka mõelnud, et oli see mees mis ta oli – aga vähemalt ei nilbitsenud ega hirmutanud, sirgjooneline oli kah – selle eest respekt!

  2. Muidu, võrreldes sinu omaga möödud minu lapsepõlv ja teismeiga nagu vati sees – ei näpitud, lapseahistajate ega muude kriminaalidega teed ilmselt ei ristunud. Kortermajade ümber joodikuid igasugu kahtlast rahvast jõlkus. Ülejärgmine maja meist oli ühiselamu ja räägiti, et seal on need kõige hullemad, vanglast vabanenud. Väiksena nägin hirmuunenägusid, kuidas mingi joodik ajab mind taga. Neist möödudes otsa ei vaadanud, silmanurgast jälgisin,et ega keegi minu poole ei astu. Õnneks nad ei tülitanud.

    Isa oli võrdlemisi võimukas. Ilmselt sellest tekkis negatiivne suhtumine võimukusse ja mõtlesin kuskil eelkooliealise või algklassi tüdrukuna, et võimukas mees on välistatud ning mina ennast mingi mehe järgi painutama küll ei hakka – enne jäägu lapsed sündimata! Feministlik mõtlemine, ilmselt, kuigi ega ma ise feminismist halligi ei teadnud, muidugi. Algklassides toimunud konflikte (“Ära õienda!” -“Sa ära ise õienda!” ), mille käigus agressiivsemad poisid ka rusika või jalaga virutasid, pidasin just võimu näitamiseks. Mitte meeldimiseks. Ju “sisemine feminist” siis paistis välja, igatahes suhtlemine poistega oli terve põhikooli aja praktiliselt olematu (mina ignoreerisin neid, nemad ignoreerisid mind), keegi ei näppinud ega häirinud ka. Hiljem hakkasin unistama kellestki, kes oleks vastassoost, aga muidu minu moodi – et küll võiks olla siis äge. Unistused olid muidugi vägevad, reaalsus null.

    Lõpetasin keskkooli, läksin Tartusse. Sattusin elama Torni koos suvalise teise tüdrukuga. Ta oli poiste hulgas populaarne ja meie toast vooris seltskonda läbi iga kell – kuid õnneks olid need tavalised tudengipoisid, kriminaalset elementi ei olnud, keegi ei rõvetsenud. Minu külmkapilik olek ei meeldinud aga toakaaslasele – ta ei saanud sellest lihtsalt aru. Sõbrannadega arutles ta poisteteemal palju, aga kui mina ükskord tahtsin arvamust sekka öelda, siis sähvas: “Sina! Sina elad üldse kuskil teises maailmas!” – peale seda ma niisugustel teemadel enam kaasa rääkida ei proovinud, olin vait ja kuulasin. Agronoomia oli “sootu” eriala – eks seal oli kogu aeg õppinud nii poisse kui tüdrukuid. Paika loksus asi siiski nii, et meie kursusele jäi 8 poissi ja 4 tüdrukut. Niisiis, poiste ülekaal. Aianduses oli jällegi tüdrukute vägi. Kursavendade kohta avastasin peagi, et need erinevad inimtüübid, kuid vähemasti inimlik ja mitte pahatahtlik seltskond. Lõõbiti kõvasti, sealhulgas muidugi seksuaalse alatooniga naljad, aga mitte pahatahtlikud – koolipäeva jooksul sai sageli kõht valusaks naerdud. Pidudel oli ka kursakaaslastega hea turvaline käia. Üksi tantsmine oli minu “eriala” küll, igasugu liibuda tahtjatele tegin kurja nägu – no halloo, ma vaevalt kannatasin õlgade ümbert kinnivõtmistki võõra puhul .

    Õppejõudude hulgas oli palju mehi, nii vanemaid kui nooremaid. Vanemad õppejõud , niipalju, kui nendega kahekesi jäämise juhuseid oli, kohtlesid nagu daami – mis mind muutis umbusklikuks, et mis ta härratseb, äkki on seal mingi tagamõte. Aga ebaviisakaks keegi ei muutunud. Mõnda nooremat õppejõudu vahtisin ise – et aaaah, oooh, nii tark mees! See oli niisugune omaette meelelahutus neid noori meesõppejõude vahtida – aga teada sellest keegi ei tohtinud, nemad ise ka mitte. No täitsa laps ikka! Kokkuvõttes: sõbrapoisse oli palju ümber, nalja sai, nooremad õppejõud olid ka vahtimiseks väljanäitusele pandud – Tartu elu oli ilus! Kuigi tegelikult… midagi oli nagu puudu ka, aga rahmeldamist oli palju, melu nagu ka ümber, püüdsin mitte mõelda.

    Lõpetasin ülikooli, läksin tööle ja kraadiõppesse. Jah, see seksuaalsus… Muidugi oli see juba ennegi endast märku andud, siis muutus asi teravamaks. Mida teha? Lihtsalt vähe riideid selga panna… äää, sellest oleks tulnud katastroof, ma ei oleks seda kuidagi välja mänginud. Mõtlesin, et tuleb ikkagi püüda luua mingi suhe kellegi mehega, kes “ei hammusta” (st. ei ole ilmselt ohtlik ega võimutsev, olgu muuga kuidas on) . Muidu ma oleks ilmselt jäänudki üksikuks, aga seksuaalsus pani lõpuks asjad kuhugipoole minema, võib öelda.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *