15th February 2017
, Keerulised lood, Tervishoid

Katki tehtud lapsed ehk koledad saladused

11 aastat tagasi
Suvi 2006

“Kuule, ma tahan sult midagi küsida…”

Panen ta söögikraami, mille talle poest tõin, köögis lauale. Ta istub elutoas. Astun talle lähemale. Tema ees laual on poolik ristsõna ja võidunud kaardipakk.

“No küsi siis.”

“Ma pole vist vormis…” kogeleb ta sõnu otsides ja vajub veel enam kössi. See paneb mu muretsema. Äkki on ta tervisega midagi lahti.

“Kas midagi on juhtunud?”

“Pane uks kinni,” ütleb ta vaikselt.

Sulgen ukse. Ta tõmbab end diivanil koomale ning patsutab krobelise käega enda kõrval diivanile: “Tule istu korra siia.”

Võtan ettevaatlikult istet. Ta tõstab pilgu ja hetkelise vaikuse peale vaatab mulle pikalt otsa:

“Tead see meie hiljutine jutuajamine… Mind on aastaid vaevanud üks asi. Mäletad, mis juhtus 16 aastat tagasi?”

Ma juba aiman, mis teemal see jutt nüüd tuleb, aga teen näo ja arvutan sõrmedel, kui vana ma siis 16 aastat tagasi olin. 13 olin, sellest vanusest ei meenu mulle seoses temaga küll mitte midagi olulist enam. Kiikan närviliselt akna poole. Olin lapse korraks ema hoole alla õue jätnud, et poest toodud asjad talle ära tuua. Miski pikem kõrvalepõige polnud mul plaanis, aga siin ma nüüd olen.

Minu ärritus kasvab.

“No ja mis siis oli, kui ma 13 olin? ” küsin ma igat sõna rõhutades. Ja lisan siis kalgi häälega nagu muuseas: “Äkki mõtled ikka veidi varasemat aega, kui nüüd täpne olla?”

Ta puurib oma vanad ja väsinud vesised helehallid silmad mu näkku. Ma pööran pilgu kõrvale. Ja siis lõikab vahedalt läbi vaikuse:

“KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA?”

Vaikus.

* * *

Ammu aega tagasi ja tõesti ehk veel ka tänapäeval mõnes teises maailma nurgas ja kusagil meie jaoks mõõtmatult kaugel teises kultuuris, võib ju olla nii, et täiskasvanu ebasünnis intiimkontakt lapsega on ok. Meie maailmas aga…

See teema on raske. See on nii sügav tabu, et isegi meie juuksejuurtel on valus, kui need mõtted me peas rändama lähevad. Onju nii? Viimane hetk lugemine lõpetada? Sellest teemast on raske kirjutada ja võib-olla veel raskem on sellest lugeda. See võtab suurtel inimestel seest õõnsaks ja pisematel… seda teemat ei tohiks isegi olemas olla!

Aga paraku on. See on ebamugav ja vastik teema. Isegi jälk. Ja kui etteaimamatu, vahel vältimatu, mitmenäoline ja paljutahuline! See on nii vale, et lihtsam on mitte teada ja püüda teha nägu, et selliseid asju tegelikult ei sünni. Ja kui ka sünnib, siis oma häbis ja valus, on ikkagi lihtsam teha nägu, et seda pole juhtunud. Ka kokkuleppelised vaikimised pole erandlikud. Allaandmine ja alistumine. Salajas hautud kättemaksusoov ja tõotus vaid endale, et ühel päeval pannakse õiglus veel maksma, pole erand.

See on teema, mis puudutab otse või kaudselt enamust meist. Võib-olla me lihtsalt ei tea veel või ei tahagi teada. See halvab me tahte, sest see on nii valus ja hell ja tume me jaoks, et me peidame ennast kergendustundega pettes seda oma mäluriiulite sügavuse kõige hämaramates nurkades. Kusagil seal, kus on piir absoluutse moraalituse ja lämmatava unustamise soovi vahel. Seal, kus valehäbi looritab tunded ja pilgu. Me ei tahagi teada ja mäletada selliseid asju. Me ei taha tunda selliseid asju. Lihtsam on soovida et see teadmine ja tegelikkus lihtsalt haihtuks. Tegelikult polegi mitte midagi juhtunud?

Tegelikult… tegelikult ikkagi on. Paljut on juhtunud. Võib-olla üks pisike episood, mis on sellegi poolest jätnud paranematu immitseva haava. Ja valu. Ja hirmu. Võib-olla aastatepikkune õud ja võib-olla ka edasikantud väärastumine. Aga ikka vaikselt, ikka salaja, ikka varjatult, sageli ka lihtsalt mahasalatult või vähemalt sumbunult. Ikka vaikselt ja õrnalt ja pealtnäha ehk isegi heasoovlikult ja ehk isegi veidi pühalikult. Need vähesed lood, mida me ajalehes näeme, on vaid tolmuterad kurjas kauges kõrbes, mille olemasolu on mugav endast eemal hoida. Tolm ju. Mustus. Mustus, mille eest me väetimaid enamasti ennetavalt kaitsta ei saa, sest kuri karvane käsi on kaval ja osav ja enne kui kellegagi ei juhtu midagi, mis ka päevavalgust näeb, enne ei saa teha suurt midagi.

Aga neile, kes on juba selles kõrbes ja neid kahjuks jagub, on see õudus, kus armastus, austus, häbi, valu, süütunne, põlgus, enesehinnangu hävimine, vihkamine, haavatud uhkus koos vahel ka veresidemete tugevusega mingis veidras vormis kokku sulavad ja suud ja silmad kaetavad või võib-olla alatiseks sulgevad. Aga õudus jääb. See ei kao kuhugi. Eita palju tahad. Mitte ainult lapsed ei kannata vaid ka need lapsed, kes selle kõigega üles kasvavad. Kannatavad ja on tunnete risttules ka süüta lähedased ja kaugemad, need, kes polnud selle õuduse põhjustajad. Nemad on kaaskannatajad. Süüdistades ennast, süüdistades ehk last, süüdistades seda, kes on süüdi, süüdistades kogu maailma. Turvalisem on teha nägu, et ollakse üle ja saadakse hakkama. Midagi siis juhtus või?

Tegelikult… tegelikult kui silmad ja kõrvad sulged, siis alles see õud päriselt algab. Kui see keegi, kes last seksuaalselt väärkohtles – ja väärkohtlemine ei ole ainult sulaselge suguakt või sellele eelnevad erutavad seisundid kellegi haiges peas – seksuaalne väärkohtlemine on lapse jaoks palju laiahaardelisem ja õrnem teema, kus võib piisata ka vaid ebakohasest jutust või kaudsest tegevusest. Kui see keegi on kauge võõras ühe korra elus, siis on teda lihtsam oma peas risti lüüa ja tal vaikselt surra lasta. Aga… mida lähemalt see kogemus last puudutab, seda valusam jääb haav. Sel juhul on see kibe ja isegi mürgine segu armastusest ja vihkamisest. Austusest ja arusaamatusest. Meeldimise soovist ja reetmisest. Vajadusest leppida ja soovist mitte leppida. Alandusest ja häbist. Valust ja usaldusest, selle haihtumisest. See on õudus, mis juhtub siis, kui kõik need ja paljud teised vastandlikud tunded korraga kokku põrkuvad ja üheks saavad pisikese inimese peas ja hinges ja südames. Seda ei saa unustada ega minna lasta. See on võitlus ja allaandmine korraga. Võib-olla see ongi kõige keerulisem asi siin elus, mida mõista? Millega toime tulla? Mida andestada? Millest rääkida?

Ma tean väga lähedalt tüdrukut, kelle maailma kese on tema issi. Issi, kes tegi temaga Asju. Issi, kes teda… ütleme viisakalt… katsus Sealt ja Nii, nagu see ühelegi issile pole sobilik. Mitte ühelegi inimhingele pole! Issi, kes palus pehmelt ja kenasti oma pisitütrel teha ka endale Rõõmu. Ja laps läks sellega kaasa. Läks nii, et ta usub siiralt siiani, et selles kõiges polnud midagi valet ja ainus vale asi on see, et teda tema issist lahus hoitakse. Ta ei mäleta toiminut enam tõepäraselt, sest ta oli siis veel väga pisike. Tõde on tema soovunelmais mõne aastaga moondunud. Ta mäletab vaid seda, et midagi juhtus ja selleks, et ometi issiga taas koos olla, on ta võimeline pisarsilmi tunnistama, et tema ise tahtis kõike seda, mida nad issiga koos tegid ja milles issit justkui alusetult süüdistatakse. Aga isegi kaitsmise asemel on ta valinud vaid vaikimise – selle kõige valusama viisi.

Suudab teist keegi ette kujutada segadust ja valu selle lapse hinges ja maailmas? Kus õige ja vale on sootuks sassi läinud. Ja suudate te ette kujutada seda, et see laps on suuteline lasteaias ja koolis käituma ootuspäraste normide kohaselt? Suudate te mõista, mida tunneb selle tüdrukutirtsu ema? Ja seda miks see ema ei saa kõigest rääkida õpetajatele ja paljudele teistele, aga palub neilt jumalkeeli mõistmist ja lahkust lapse suhtes? Mida paraku ei jagu. Usun, et mõistate, kui raske see kõik on? Võib-olla see tüdruk on teie lapse sõber? Rühma- või klassikaaslane, keda te tagaselja veidrikuks peate ja kelle ema teie meelest liiga närviline ja kontrolliv näib?

Ma tean poissi, samuti lähedalt, kes kasvas üles endast mitu aastat vanema poolvennaga. Isa oli neil üks, emad erinevad. Sellise vennaga, kelle sisemaailmas polnud kaugeltki kõik korras. Võimalik, et venna enda lapsepõlves oli juhtunud midagi sarnast, mis teda järgnevatele tegudele tõukas, aga seda me ei tea. Tal olid vajadused. Kõrgendatud ja ebaloomulikud ja ootused, mis kahe lapse – päris pisikese ja teismelise omavahelisse suhtesse kindlasti ei sobi. Ja ta pani oma pisikese venna tegema kõike, mida ta nende suureks saladuseks nimetas ja selle vendluse vandega kinnitas. Ta sundis, aga mitte ülemäära, et jälgi maha ei jääks. Ta nõudis ja manipuleeris osavalt. Ta pani väikevenna tundma ennast eriliselt, jagas talle kiitust, tähelepanu, kingitusi ja siis kasutas teda enda ihade rahuldamiseks. Ta juhendas ja julgustas ja näitas ja proovis ja lasi proovida ja elavdas ka lapses endas ebaloomulikke ihasid, soove ja unelmaid. See viimane oligi tegelikult see, millega ta lapse vaikima sai. Süütunne, et ta ise ju justnagu ka tahtis neid keelatud asju, mida vend temaga tegi ja endale teha lasi.

Kõrvaltvaatajate silmis oli neil oli NII eriline ja hea suhe. Pealtnäha nagu muinasjutt hoolimisest ja suurest sõprusest suure ja väikese venna vahel. SEE kestis palju-palju aastaid – põnnieast julge puberteedini. Kestis vanemate silma all ja vanemate kõrval. Pisike poiss teadis, et tema ema oli tegelikult asjaga kursis. Ta juhtus mõned korrad neile peale. Aga ei sekkunud. Ema tegi näo, et ta ei tea asjast midagi. See kinnitas saladust veel enam. Kasvades hakkas pisike poiss oma ema vihkama. Seletamatutel põhjustel lihtsalt vihkas ega sallinud teda silmaotsast. Ta ei saanud ise ka aru miks, aga ema oli talle vastik. Venda ta ei vihanud. Ta oli vennaga ettevaatlik ja vältis võimalikke konflikte, aitas varjata venna üleaisalöömisi ja paljut muud. Ja kuigi nad olid mõlemad juba suured, oli tema mõistus ja kahetised tunded ikka veel venna meelevallas. Saladusest enam ei räägitud, aga see oli olemas. Ta kartis.

See poiss kasvas suureks nii, et ta sellest saladusest mitte kellelegi ei rääkinud. Alles täismehena, kuuldes juhuslikult, aga piisavalt lähedalt, teise mehe sarnastest kogemustest, hakkas valehäbisse mähitud tige tühjus mõranema tema sees. Ta oli isegi selle häbi põhjused justnagu unustanud. Pidas iseennast väärastunuks. Kui aga kõik läbi teise inimese valusate mälestuste meelde tuli, ja ta selle esimest korda päriselt välja ütles, siis läks kuidagi kergemaks. Oli nii eluliselt oluline endale tunnistada ja saada aru, et jah, see kõik oli olnud väga vale, aga tema ei olnud selles süüdi, mida vend temaga lapsena tegi. Tema ei põhjustanud seda ja tema oli selles kauakestvas väärteos lihtsalt käepärane ohver. See oli vale, et teda sellesse kavaldati ja kaudselt ka sõltuvaks tehti. Et teda peteti. Mitte tema ei olnud süüdi, et ta ennast petta lasi. Kui kenasti see kõik ka esitatud pole, tema oli ohver ja viimane, kes kõige pärast häbi peaks tundma.

Aga see süütunne ja valehäbi jõudsid tema sees elada liiga kaua ja on muserdanud ta hinge sedavõrd, et ta sellest päriselt kunagi ehk enam üle ei saa. Oleks ta vaid varem saanud sellest rääkida. Oleks ta vaid varem leidnud tõepärast kinnitust olukorrale. Oleks… Aga parem hilja kui ei kunagi. Vähemalt nüüd saab ta sellest rääkida. Ta leidis emaga lepitust ja pööras ära oma vennast, kellega ta siiani oli pealtnäha heades suhetes. Jah, ta vihkab oma venda ega suuda talle enam otsa vaadata. Aga ta ei suuda temaga ka rääkida. Tee andestuseni ei jõua võibolla kunagi kätte. Ja kõrvaltvaatajad ei mõista tänini, miks, sest nad olid alati nii head sõbrad.

Ja tema ema… tema tunnistab, et ei suutnud tegelikkust endale mitte kunagi tunnistada. Esimesel korral ta veenis end, et ehk nad lihtsalt mängivad. Ehmatus oli suur, kui ta nad uuesti leidis. Häbi oli. Paha oli. Vale oli ju ka. Süütunne aga jäigi närima. Ja hirm, et isa lööb vanema poisi kodust välja ja mis siis veel kõik juhtuda võib. Või lööb isa vanema poisi üldse maha ja läheb ise kinni. Ta kartis oma pere pärast. Oma poja pärast. Oma mehe pärast. Ja selle pärast ka, et kuidas siis nende peresse suhtuma hakatakse, kui midagi nii võigast välja tuleb. Mis näoga peab ta vaatama otsa teistele sugulastele ja tuttavatele ja neile tunnistusi andma? Lihtsam oli teha nägu, et midagi sellist pole mitte kunagi aset leidnud. Ja tooma oma poja paratamatult ohvriks… ennast tegelikult ka. Hiljem püüdis ta lihtsalt unustada. Ehk ei juhtunudkui midagi?

Ma tean veel mitut tüdrukut ja mitut poissi ja mõnda ema ja nende sarnaseid ja vähemsarnaseid lugusid. Lühemaid ja pikemaid lugusid. Kaugemaid ja võõramaid ja väga lähedalt halvavaid lugusid. Kasuisade ja onude ja vanemate meessugulaste purjus ja ka mitte nii purjus kohatuid käperdamisi on talunud väga paljud tüdrukud ja naised. Mida karmim on aga lugu, seda sügavamal peidus ta elab ega näe ehk mitte kunagi valgust.

Jah, ma tean, et see on väga raske teema ja lihtsam on teeselda, et me ei tea selliseid asju. No ok, selliseid asju juhtub, aga kusagil mujal, kellegi teisega, eks? Need on ühed koledad lood, mõtleme ja surume need lood sügavale kapinurka varjule. Nad ei kannata valgust. Nende vaatamine teeb liiga palju haiget. Sest isegi kõrvalt vaadates ja teada saades võib see meis häbi, süütunnet ja abitust tekitada. Kuidas me ei näinud? Kuidas me ometi ei märganud? Häbi on, vastik ja valus on ka. Ja no mida meie siis teha saame? Meie ju ei saa sekkuda? See pole meie pere… nad peavad ikka ise hakkama saama… aga tegelikult on see ikka kuradima rõve küll… on alles värdjad… ma ei lase oma lapsi kunagi selle pere lähedale… kindlasti on need lapsed nüüd ise samasugused väärakad… Sellised ja muud sarnased mõtted on täiesti normaalsed reaktsioonid seesuguses olukorras. Kahjuks. Lihtsam on hukka mõista kui mõista kõike, mis selle vastiku teemaga seostub. Või haletseda, mis on tegelikult vaid enese lohutamine ega aita mitte kedagi. Mida tegelikult vaja on, on toetus ja mõistmine. On oluline vahe sellel, kas teha nägu, et midagi pole juhtunud ja eitada VÕI olla asjast üle võimalikult toetaval viisil – sa tead, sa mõistad, sa oled olemas hoolimata kõigest, mis oli, on ja tuleb. Hoolimata kõigist reaktsioonidest ja tagasilöökidest olla olemas.

Tegelikult on hirm ja häbi esimesed, mille me ületama peame, et asjast rääkida. Hirmust peame me suutma üle olla. Need olukorrad ei ole enamasti nakkavad ja kui need kedagi erutavad, siis on seal taga nagunii midagi ebardlikku juba enne. See häbi aga, mida me ekslikult peame enda omaks, kuulub kellelegi teisele. See kuulub sellele, kes seda häbi endale enamasti isegi ei teadvusta, sest tema haiglased ihad on sellest palju tugevamad. Nii raske kui see ka pole, ei saa paraku ei tõde ega õiglus võidutseda ja rahu ei saabu ja mitte miski ei kao tegelikult enne, kui me sellest kõigest ei räägi, kui me mõistmist ja abi ei otsi ja seda ei leia. Kõige olulisem on julgus asjast rääkida. Julgus paluda abi. Julgus aidata. Julgus mitte pilku metsa pöörata ja edasi oleleda mingis näilises heaolus. On nii oluline, et keegi kõrvalt kinnitab, et see on vale ja aitab leida teed sellest valest välja.

Pole midagi uut siin taeva all, aga me õnneks elame kohas ja ajal, mil laste pilastamine, ebasünnis seksuaalkohtlemine ja seal hulgas ka laste tegudele ahvatlemine ei ole norm ja on kaugelt üle igasuguse mõistmise ja leppimise piiri. See on meie jaoks haiglane ja õudne ja rõve ja vastik. See on VALE. Ometi leiavad need põlastusväärsed teod ikka ja jälle ja endiselt aset meie oma tagatubades ja meie endi läheduses.

Üks asi on füüsiline akt, mis on koletu, arusaadav, aga üldse mitte vähem koletum on see psühhoterror, mis sandistab need lapsed samamoodi alatiseks. Füüsilistel vägivaldsetel aktidel on vähemalt suuremad eeldused avalikuks saada. See annab võimaluse sekkuda ja tegutseda. Kui vägivald sünnib aga suure füüsilise valuta, siis on see salakaval. See on väga võimas hävitusrelv. Hirm ja süütunne söövitavad ja hoiavad kontrolli all. Ka rumal manipulaator on manipulaator. Mida targem, seda hävitavam. Lapse minapilt läheb kaotsi, usaldus maailma ja kõige lähemate vastu läheb katki. Tulemuseks on piirilkäimine või hoopis tume enesesse sulgumine? Ja lisaks alaväärsusele saavad need lapsed sellest kogemusest ellu kaasa väga vale arusaama iseenda seksuaalsusest. Teiste omast muidugi ka. Ebanormaalne eale mittevastav üleseksualiseeritus võib põhjustada selle, et nende seksuaalkäitumine ei pruugi enam kunagi ühiskonna normidesse väga mahtuda. Kõike on liiga palju, väga veidralt või hoopis pole mitte midagi. Kunagi. Mis seda kirge või selle puudumist leevendab või asendab? Kuidas nad sellega toime tulevad? Omapead? Saab neid aidata?

Kuna ka see on äärmiselt hell teema, millest ei taha rääkida ei kannataja, kes soovib ehk vaid unustada ega ka võimalikud abistajad, sest ebamugav on vana asja jälle torkida, see on ju möödas, siis see on see, mis meie maailma uppi ajab – kannatajad toodavad paha tahtmata kannatajaid juurde, kui nad päriselt jätkusuutlikku ja pidevat abi ei saa.

Õuduste ring ei saa otsa sellega, kui laps väärastunud käitumisega inimesest eraldada ja kujutada ette, et nüüd on kõik korras. Mitte keegi ei tea tegelikult, kui sügavad on jäljed selle lapse sees. Ta kasvab suureks ja püüab igati olla, aga kas ta oskab, teab ja suudab? Kas keegi saab teda aidata? Meie ühiskonnas põhjustab ebamugavust isegi normaalsest seksuaalsusest rääkimine… saati siis veel väärastunud käitumise tagajärgede üle arutlemine. Aga mida on see laps või nooruk oma koledast kogemusest endaga ellu kaasa võtnud? Mis tema sees on alatiseks muutunud ja fikseerunud? See laps, kes on kannatanud, võib vajada abi ja tuge kogu järgneva elu. Ja tema partner. Võib-olla ka tema lapsed. Ma olen idealist? Muidugi olen, aga kui suurelt ei soovi, siis ei saa piskutki. Lootust, et see suureks kasvanud laps unustab, on vähe. Ülereageerimine pole küll lahendus, aga valmisolek ei tohi kunagi enam uinuda. Sest asjakohase toetuse ja abita kannatajate ring aina laieneb. Kui me ei julge märgata, mõista ja sellest kõigest rääkida, uksi avada ja teeme vaid näo, et midagi polegi nagu valesti, siis ongi kõik ikkagi valest. Mis sõnumi me ohvritele saadame? Uutele ohritele? Nende ohvritele?

Jäi segaseks? Olgu, kiire ekstreemne näide minu hea sõbra elust – silmini armunud 17aastane poiss magab esimest korda tüdrukuga. Oma elu unelmate tüdrukuga. Tüdruk on olnud vallatu ja väljakutsuv. Teised poisid küll irvitasid, et ta on nõme ja peast segi, aga poisi meelest see paha pool tüdrukust just ongi ahvatlev ja nii põnev ja kuidagi nii elunäinud. Tüdruk on talle jätnud mulje, et ta ei karda ei keda kuraditki. Ja ta on valmis kõigeks ja poiss ei taha mitte midagi muud kui seda tüdrukut päriselt enda omaks, teda päästa, teda kätel kanda ja hoida ja kaitsta ja hellitada. Ja need kaks heidavad ühte. Poiss on omadega taevas ja tüdruk anub korraga poisilt, et see teda lööks. Lööks veel ja veel ja veel. Ikka kõvemini. Mingi könn oled või! LÖÖ mind! Ta nõuab, et see täiesti tavalise pere ja armastavate vanemate poeg, tugev, õrn, hell ja kogenematu poiss, kes liblikale ka liiga ei teeks, võtaks teda vägisi veel ja veel…

Poiss ju teadis küll, et tüdrukut on kunagi vägistatud. Ta ise rääkis sellest möödaminnes, aga see polnud ju oluline, sest ta oli nii normaalne tüdruk. Ja poiss armastas teda üle kõige maailmas, ta uskus, et ta suudab teda parandada, teda kaitsta ja hoida. Aga ühele hullule korrale järgnes teine ja tüdruk lubas ennast ära tappa, kui poiss teda vahekorra ajal ei kägista. Ja ta ähvardas, et ta kutsub politsei, et poiss teda peksab, kui ta teda ei peksa. Mis te arvate, mis tundega, mis mõtetega ja millise enesehinnanguga see poiss tegelikult üles kasvas? Kas ta julges sellest rääkida? Enda vanematele? Tüdruku vanematele? Sõpradele?

Mingi imenipiga sai ta sellest tüdrukust lahti. Ta süüdistas ennast kogu järgeneva elu, et ei suutnud tüdrukut aidata. See kõik oli niinii vale. Too poiss rääkis sellest põrgust esimest korda mitukümmend aastat hiljem. Alles siis, kui ta oli kaks korda olnud mitte väga õnnelikult abielus ja kohtas lõpuks kedagi, kes näitas, et sellistest asjadest on ok rääkida. Kinnitas, et neid inimesi, kes nii on kannatanud, on veel. Neid on palju. See, et me näeme neid asju filmis ja loeme lehest, see mõistagi liigutab valusaid mõtteid meie sees, aga see ei ole päästik enda loo rääkimiseks. Kas väidetavalt kellegi lugudel põhinevad rekonstruktsioonid “Saladustes” panevad meid rääkima? Ma arvan, et ei. Olgugi need ehk pärisinimeste pärislood, siis need on anaonüümsed, kellegi kolmanda näotud ja nimetud lood, mis võivad samahästi olla lihtsalt fiktsioonid. Enda loo rääkimiseks on vaja midagi muud. Vahel on see väga usalduslik suhe. Vahel on see hoopis kauge võhivõõras. Vahel on see veebipäevik, kuhu oma tunnetest ja mõtetest kirjutada tagasi vaatamata.

Meie hirmul ja häbil ei ole selles kohta. Küll aga julgusel.

Just sellepärast ma räägin.

Ma tean veel ühe tüdruku lugu. Väga lähedalt, sest see tüdruk olen mina ise.

Tegelikult on mul kaks lugu. Neist esimese rääkimine ei ole mulle suure inimesena suurt probleemi valmistanud, sest see on suhteliselt emotsioonitu näide sellest, kui tülgastavalt väärastunud võivad olla inimesed meie ümber ja meile paratamatult liiga lähedal. Kuidas täiesti juhuslikult, ootamatult ja vältimatult võib lihtsalt juhtuda asju. Ja kuidas ka põgusalt möödudes võib jätta inetuid jälgi meie laste peadesse ja hingedesse. Kogu eluks. Igaüks tuleb sellega toime omal moel.

Ma olin 5aastane ja sõitsin vanematega Viljandisse peole. Oli suur suvi ja pidu oli taevani. Kohal oli kogu mu isapoolne suguselt ja ka nende lähemad sõbrad-tuttavad. Õhtu saabudes kolisid suured inimesed tuppa. Meie, laste, jaoks oli magamine korraldatud aias telkides. See oli niinii põnev ja vahva. Varastel hommikutundidel vajusime me onutütrega telgis mängides unne. Ma nägin pikalt veidrat und. Keegi vist rääkis minuga hästi vaikselt. Telgis oli jahe, keegi suur ja soe oli mu vastas. See keegi sikutas õrnalt randmest mu vasakut kätt ja paitas sellega midagi sooja. Ma olin poolunes ja justnagu kauge kajana kõlas kusagilt võõra onu pehme hääl, mis korrutas üha:

„Anna ussile musi. Uss on hea. Uss tahab nii väga musi saada. Anna ussile musi. Anna mu ussile musi…“

Ma virgusin sel hetkel, kui too… uss mulle endale juba vägaväga musi tahtis anda. Ehmatasin end segaseks, kargasin püsti ja jooksin hüsteeriliselt röökides tuppa. Ma nägin, kes see meees oli – mu sugulase abikaasa vend, keda ma esimest korda nägin tolsamal peol. Ta jäi telgiuksele koperdama. Õues oli alles hämar. Toas sain ühe tädi käest riielda, et mida ma siin keset ööd karjun ja kas ma ometi magada ei näe. No et appi, kui nõme memmekas ma olen ja ei lase vanematel isegi pidutseda ja et kõik teised lapsed ju magavad kenasti, kobigu ma ka tagasi oma telki. Ma ei liikunud, aga ma ei osanud ka vastata, mis juhtus. Oli see paha uni? See oli enamat kui uni, aga ma ei osanud sellest rääkida. See tundus kuidagi nii vale ja paha. Tegelikult ma ei saanud isegi aru, mis minuga just õues juhtunud oli. Ma isegi ei teadnud, et sellised „ussid“ olemas on, sest ma ei olnud elu sees ühtegi paljast poissi ega meest veel näinud. Muust rääkimata. Mind saadeti emale ja isale mõeldud voodisse. Hädapätakas, eksole, nagu ma olin, ei saanud ma und enne, kui õues oli valge ja ema magama tuli. „Ussile musi… ussile musi…“ vasardas mu peas… Vajadus on tugevam kui mees?

Sellest, mis minuga sel ööl juhtus ja mis kõik veel juhtuda oleks võinud, sain ma aru mitu aastat hiljem. Ma oleks olnud võimeline sellest siis õigete sõnadega rääkima, aga ma enam ei saanud, sest häbi oli millestki sellisest rääkida ja teisalt ei tahtnud ma oma vanematele haiget teha. Või no, see isik oli nende jaoks täiesti tähtsusetu, aga paksu verd oleks tõde tollest ööst sugulaste vahel küll tekitanud. Ma oma lapse peas ei tahtnud, et keegi veel kannatama peaks. Aga üks asi siiski kripeldas mu hingel väga… Kui mul võimalus tekkis, siis uurisin ettevaatlikult onutütrelt, et vaata, tol peol, kui me seal aias telgis magasime, kas sinuga juhtus siis midagi. Ei juhtunud. Kui ma palju aastaid hiljem, 23selt, seda vana meest ühel järjekordsel sugulaste peol esimest korda uuesti nägin, siis ma mõtlesin, et astun talle ligi ja sisisen, et ta on rõve pervert. Aga ma vaatasin teda haletsusega eemalt – täiesti tavaline vana ja kustunud pereisa. Huvitav, mis tal puudu jäi? Kas ma olin üks ja ainus säärane juhtum tema elus? Vaevalt…

Aga see minu teine lugu… see on… keerulisem.

Te ei pea kartma, verd ja karvu ei hakka lendama. See on lihtsalt üks kurb lugu, milles omal ajal elades arvasin ma, et midagi kohutavamat pole olemas. Siin on selle loo kujunemine, areng, kõrgpunkt, hääbumine, lahendus ja lõpp. Terve ring saab siin täis. See on väärastunud lugu alguse ja lõpuga, mis näitab ära, kui ohtlik ja mitmetahuline see teema tegelikult on. Ei ole ainult nii, et need kes lapsi seksulaalselt väärkohtlevad või nendega ebasündsaid kontakte loovad, on ilmtingimata paadunud pedofiilid, keda erutavadki vaid pisikesed tüdrukud ja/või poisid ja nad teevad kõik, et ennast nende peal rahuldada. Vahel suudavad ka suhteliselt normaalsed tavalised inimesed oma peas endale asju ette kujutada ja süütuid märke valesti ja endale sobivalt tõlgendada ja unistada unistada. Soovida, õhata ja unistada.

 

See dialoog, millega ma kogu selle postituse siin sisse juhatasin, leidis aset 11 aastat tagasi. Aasta oli siis 2006 ja mina olin sel hetkel 29aastane. See oli mu elus murranguline aeg. Ma olin väikese lapse ema ja olin sunnitud kogu oma senise elu ümber hindama. Ma olin kaua ekselnud ja põgenenud. Mineviku ja iseenda eest. Ma olin varasest teismeeast heidelnud suitsidaalsete mõtetega ja need mõtted ei tahtnud kasvades ikka mu juurest veel lahkuda. Kõik lihtsalt kuhjus, aga ventiil oli olematu. Ma olin läbi käinud sügava korduva depressiooni mitmed episoodid. Valgus piilus ja läks siis taas. Ojaa, maailma jaoks olin ma ikka ju seesama ülevoolavalt särtsakas särasilm, kes ikka, sest ma pidin elu eest varjama seda, mida ma varjasin. Oma hirme ja tumedaid saladusi. Eelkõige iseenda eest. See oli katkematu võitlus elu ja surma vahel minu peas. Ma ju tahtsin elada.

Mida iganes ma tegin, mitte miski ei leevendanud rahutust minu sees ega andnud vastuseid, mida vajasin. Ma olin ummikus. Ma olin üksinda ja ma olin enda mõtete vang. Ma ei leidnud vastuseid, mida vajasin. Minu sees neid polnudki. Aga ma vajasin neid, et oma miljonist miksist ometi vabaneda. Sel hetkel ma juba teadsin, et ma ei leia rahu enne, kui ma ei lähe tagasi otse sinna põrgusse, kust kõik kunagi alguse sai. Ma kartsin. Mitte minna ja vaadata silma sellele inimesele, vaid ma kartsin oma kõige lähematele teha haiget tõega sellest, mis kunagi palju varem aset oli leidnud ja millest nemad midagi ei teadnud. Eneses rahu ja lepituse leidmine oli minu jaoks sel hetkel juba eluküsimus. Sellest olenes see, et mitte alatiseks kaotsi minna.

Ma kasvasin nii üles, aga elada ma nii ei osanud.

Tagasi päris algusesse.

Ta oli inimene, keda ma sügavalt austasin ja kelle silmis ma soovisin pisikese tüdrukuna üle kõige ära teenida tema karmi heakskiitu, sest ta märkas ja ütles asju välja. Ta oli inimene, keda ma imetlesin tema tarkuse, oskuste, seikluste, tegude ja vapruse ja paljude muude omaduste pärast ja ma olin uhke tema üle ja enda üle ka, et ta mu lähedal oli. Ma olin tema lemmik. Ta ise ütles seda pidevalt. Ja tema oli minu lapsemängudes vapper rüütel. Ta oli mu maailma üks tugisammas. Ta oli minu vanaisa. Minu papa.

Ma olin 7aastane. Mängisime koduhoovis ühe tüdrukuga arsti. Teate küll neid iseenda ja teiste avastamise mänge. Sina mulle, mina sulle. Need on normaalne osa kasvamisest ja iseäranis loomulik oli see sel ajastul, kui kõik see, mis saba alla jäi, oli niinii tabu, et sellest mingil juhul kohane rääkida polnud. Eriti mitte lastele. No me siis pidime ju kõike ikka ise avastama. Ja me mängisime. Vanaisa nägi meid. Jälgis meid. Jälgis pikalt, sest ta kuidagi teadis kõike. Ja leidis veidi aega hiljem võimaluse mulle nii muuseas mainida, et ta teab mu saladust, aga ei räägi kellelegi, kui ma tal ikka kenasti külas käin. See olevat olnud ikka no kohe nii kohutav pahandus, millega ma mängides hakkama olin saanud. Kohutav pahandus? Ma polnud osanud nii asja isegi näha. Aga ta kinnitas mulle, et ojaa, see on selline asi, mida emme ja mamma mulle kindlasti andeks ei anna. Muidugi ma kartsin ja soovisin üle kõige, et ta neile ei räägiks. Oma valega oli ta loonud meie vahele sideme, mida olemaski olla ei tohiks. Minu hirmus ja tema iharuses said meist omal moel liitlased.

Nii see kõik algas.

Meist said justnagu suured sõbrad. Ta tuli mulle lähemale kui iial varem ja puges mu naha alla. Õues mängides põikasin ma ikka tema poissmehekorteri avatud uksest sisse, et talle nopitud lilli viia või lihtsalt tere ütelda ja tema suitsust sinises köögis veidi juttu puhuda. Tal oli ikka mõni komm või küpsis ka varuks, aga neist olulisem oli hoopis see, kuidas ta minuga rääkis. Ta panin mind tundma ennast erilisena. Kui ma kodus olin lihtsalt algkoolis käiv väike tüdruk, siis tema juures olin ma midagi palju enamat. Ta märkas mind ja oli minuga väga kena.

Kui ta kaine oli, siis oligi tegelikult tore temaga juttu puhuda. Ja ka pidudel, kui ta meie juurde ülemisele korrusele tuli, hoidis ta end minu ligi ja jutustas pikalt ajaloost, maailma keeltest ja geograafiast ja piiblist ja malemängust ja millest kõigest veel. Tema jutud olid põnevad ja köitvad. Ta oskas hästi rääkida. Vaid vahel harva uuris ta kavalat, et ega ma meie kokkulepet saladuse hoidmise osas unustanud pole. Vahel rääkis ta mulle lugusid, mis ilmselgelt ei olnud minu kõrvadele ja ärgitas mind tegema asju, mille peale ma ise ei osanud tulla. Ilmselgelt punus ta juba siis usinalt oma võrku ja tema selge eesmärk oli mind seksuaalselt ergutada ja katsetada piire. Ettevaatlikult ja tasa. Kiirustamata.

Muuhulgas utsitas ta mind tüdrukutega, ka mu enda pisikese õega, kodu ja arsti mängima. Ilmselgelt ebakohaselt. Ja tema juhtnööre mööda mängides ka teda oma haiglastesse fantaasiatesse kaudselt mahutama. Ta ju ise jälgis kullipilgul toimuvat kogu aeg kõrvalt. Tema õnnetuseks ei tulnud sellest kõigest midagi välja. See oli lihtsalt ebameeldiv ja vale. Aga ta aitas mul meeles pidada, et meil on saladus ja kandis hoolt selle eest, et see saladus kasvas. Ja ta ise tegi nii, et mitte keegi mitte mingi hinna eest sellest kõigest teada ei saaks ja mina, rumaluke, arvasin, et mina olen ohus. Tegelikult olingi, aga hoopis teisest suunast tuli see oht. Nagu ämblik, suur, ohtlik, aga nii kerge, nõtke ja ettevaatlik. Selleks, et seda mõista, pead sa kasvama suureks. Tegelikult see ju oligi mäng. Mäng üle minu pea. Ja mina ise ei olin selles loos vaid mugavalt kättesattunud vahend, et rahuldada tema haiglast kirge.

Läks aega, enne kui ta riivamisi mind puudutama hakkas ja mina seda taipasin pidada millekski enamaks, kui vaid kogemata riivamiseks. Kui ma taipasin, siis hakkasin teda vältima. Üha enam ja enam ja see pahandas teda. Mina olin pinges ja alati valmis minema jooksma. Tema aga muutus tujukaks. Ja kui armukade oli ta poiste peale. Ta oma peas kujutas ette, et ma teen mingite poistega mingeid asju millest ma isegi aru ei saanud. Aga tema oli kuri ja armukade ja küsitles mind. Kahjuks olin ma varaküps plika. Kahjuks läksid mu vanemad koos õega pikaks ajaks Eestist kaugele eemale elama isa töö tõttu ja mina jäin mammaga koju. Papa jäi samuti oma koju. Liiga lähedale meile.

Kui ma vene keele või matemaatika kodutöödega jänni jäin, siis mamma saatis mu tema juurde, sest ta ise ei osanud ja teadis, et papa saab aidata. Muidugi oleks papa võinud ise üles tulla, aga ei, see oli ju ometi tema võimalus. Mina läksin üksinda oma vihiku ja raamatuga alla. Koolitükid said tehtud. Mesijutt sai aetud ja minu pungumine sai ka möödaminnes üle kontrollitud. Ma vihkasin õppimist. Ma vihkasin teda. Ma vihkasin seda, et vanemaid pole kodus. Ma vihkasin iseennast. Mamma ei mõistnud mu viha. Ta ei saanudki mõista, sest ta ei teadnud ja mina ei saanud talle ka rääkida. Ma püüdsin tema eest oma viha varjata. Ma isegi ei mõtelnud sellele, et ma võiksin mammale rääkida. Sest ma et tahtnud talle haiget teha. Ma ei saanud sellest kellelegi rääkida.

Minu käitumine muutus. Mina ise muutusin. Kool oli ainus koht, kus ma temast eemal olin, ainus koht, kus ma end vabalt tundsin ja see ei olnud lihtne koht. Kogu see pisike maailm su ümber leiab, et sa pead olema ilgelt uhke selle üle, kes on su isa ja kus su vanemad elavad ja mis kõik veel… ja sina… sina soovid mitte olemas olla ja maailma kõige kohutavam asi on see, et su vanemaid ei ole siin, kodus, sinu kõrval. See viha ja valu su sees hakkavad mõistusele. Aga sa elad teeskluses, see on ainus võimalus olla. Veel veidi. See oli ajajärk, kus ma sain aru, et ma olen maailmas täiesti üksinda. Hiljem, tagasi vaadates, teadsin ma aga seda, et see oli ajajärk, kui ma paratamatult suureks sain. Liiga vara. Aga tagasipöördumatult. Ma vihkasin maailma. Ma vihkasin kõiki neid suuri inimesi, kes olid mu kõrval koolis ja trennis ja bussis ja poes. Mul oli ju küljes silt, et ma vajan abi. Aga nad olid kurdid ja pimedad ja minu silmis ka rumalad. Mitte keegi ei märganud mu sumbunud appikarjeid. Ja mina ise olin nende jaoks sageli lihtsalt halvasti käituv plika, kelle käitumine kirjutati puberteetiku arulageda mässamise arvele, millest ma loodetavasti ruttu välja kasvan.

Aga sel ajal, 11aastase plikana, igatsesin ma üle kõige maailmas oma vanemate järele. Meeletult. See ei olnud tänapäeva internetiajastu. Nädala kahe-kolme-nelja-viie tagant jõudis minuni ema saadetud postkaart. Jaa, mul on neid terve ilus suur album. Kas meie kirjavahetuses oli mingigi vihje sellele, mis saladusekoormaga ma elasin? Ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt otsisin sõnatult turvalist lähedust. Öösiti hoidsin mammal käest kinni. Unedes ja unistustes olin vanemate juures kaugel eemal. Aga kui mind kooliaasta lõpus neile külla lubati, siis oli papa see, kes pidi mu Moskvasse lennukile toimetama, ja see tekitas minus maailma suurima õnne asemel hoopis sügavat õõva. Ma kartsin. Meeletult. Temaga koos üksinda, omapead, öösel, eemal kõigist lähedastest. Ta ei teinud mulle haiget. Või no see on suhteline, ta ei vägistanud mind. Aga ta oli oma suure keharaskusega mu peal ja katsus mind. Valusalt. Ma kartsin. Ja kogu ülejäänud elu püüdsin ma seda lihtsalt unustada.

Ja siis tuleb tema 18 aastat hiljem ja küsib justkui muretsevalt, kas mina tahtsin temaga magada?!

* * *

“KAS SA TÕESTI TAHTSID MINUGA MAGADA?”

Vaikus.

Tõmban kopsu pilgeni täis ja prahvatan südame põhjast: “Lollakas! Mida sa ometi arvad? Ma olin 11aastane! Ma isegi ei teadnud neist asjust midagi! Sa oled mu vanaisa! Segi oled peast või!”

Mu hämmeldus ja viha on nii suured ja endassematvad, et ma ei suuda teda isegi korralikult läbi sõimata, maa alla trampida ja maha lüüa, mida iganes teha, et seda hetke siin ja praegu ei oleks olemas. Ma teadsin ju juba jutu alguses, et ta selle asja nüüd teemaks võtab, aga oletasin naiivselt, et äkki tahab ta minult meie eelmise vestluse valguses päriselt andeks paluda. Ma olin talle paar päeva varem peol nähvanud, kui ta mulle mesiselt patrama tuli, et kuuiii tore meil kahekesi ikka oli, kui ma väike olin, et minul küll polnud ja ma pole MITTE midagi unustanud. Ja ma arvasin, et no ju ta on nüüd paar päeva asja seedinud, aru saanud, KUI vale see oli ja tõepoolest soovib vabandada. Aga kus sa sellega, õigust jääb veel ülegi! Kas ma tahtsin temaga magada, kas ma tahtsin temaga magada? Kas MINA tahtsin temaga magada? Mul hakkab halb. Väga halb…

“Noh, aga sa tulid ise mu voodisse magama, kui me rongiga Moskvasse sõitsime,” jätkab ta hästi ettevaatlikult kombates ja mu pilku otsides.

“Tule taevas appi!!” pistan tigedalt vahele. Mis asi see ta peas ometi toimub? On see siis nüüd nördimus? Viha? Ängistus? Tigedus? Kahetsus, et ta minuga magada ei saanud? Rõve märg täitumatu unistus? Mis ta on kõik need aastad selle värdjaliku mõttega elanud ja mänginud oma peas?

“Aga sa olid seal nõnda selili ja ma mõtlesin…”

“Mida kuradit sa mõtlesid?”

Ahmin õhku ja nõuan edasi: “Ahh!? Mida kuradit sa mõtlesid?! Midagi üldse mõtlesid? Ma olin 11aastane! Sa aelesid mul otsas ja katsusid mind. Katsusid sealt, kuhu sul mitte kunagi mingit asja pole olnud. Sa tegid mulle haiget ja ma kartsin! Ma kartsin sind! Kartsin seda vene onu, kes meiega ühes kupees oli. Ma kartsin eelolevat lennureisi. Kartsin, et ei oska vene keelt piisavalt. Ma kartsin sel hetkel absoluutselt kõiki ja kõike! Ma olin hirmust kange ja sa tuled mulle rääkima, et kas MINA tahtsin sinuga magada?”

Hhööööhhh! Kas mina tahtsin temaga magada? Silme ees on virrvarr ja hoovist kõrvu kostev väsinud ja näljase lapse jauramine ajab mind jalule ja sealt minema. Minema, minema, eemale, ära siit, kaugele eemale…

“Absurd! Ma olin laps!” vangutan tigedalt pead. Tõusen ja marsin ukse suunas.

Mind saadab tema tasane muhistamine ja ma seisatan, et korraks veel kuualata: “Noh, aga… mina olen kogu aeg mõelnud et sa ikka tahtsid minuga magada ja ma olen seda alati kartnud, et mis siis saab, kui ma seda teen. Aga olgu, see on ikka meie saladus.“

Viimane süüdimatu lause kõrvus jälitamas, astun uksest välja ja lajatan selle enda taga pauguga kinni. Jooksen maja nurga taha peitu. Toetan selja vastu seina. Et kas mina tahtsin temaga magada?! Krdi idioot! Kõrist poob ja rinnus pitsitab. Püüan ennast lapse jaoks koguda. Hingan pahinal välja, lükkan pisarad kõrvale. Istun ja puhin ninasõõrmetest õhku välja nagu ärritatud pull. Ma püüan elu eest rahuneda.

Mis ta päriselt ka elas selle unistuse ja lootusega kõik need aastad?! Tal oligi päriselt see kavatsus? Ta ise soovis seda?

Mis mõttes ta tuleb mulle rääkima, et on viimased 16 või tegelikult siis juba 18 aastat arvanud, et ma temaga magada olen tahtnud. See koletu küsimus vemmeldab ikka mu peas. Vana mees on ikka puhta lolliks läinud või pole ta kunagi adekvaatne olnudki. Kas ma tõepoolest ise kütsin ta kirgi, kui ma 11aastane olin? Tegin ma midagi valesti? Ütlesin ma midagi valesti? Kas ma ahvatlesin teda kuidagi? See ei ole võimalik. Ta on mu vanaisa ju! Ta oli sel ajal ligi 70 aastat vana! See kõik on liiga absurdne. Ma olen teda sellest ajast peale kartnud ja tema tuleb minu käest küsima, kas mina tahtsin temaga magada. Või äkki on see lihtsalt tema manipuleerimise uus tase taas? Äkki meie mõne päeva tagune mõttevahetus käivitas temas midagi ja nüüd ta pigem keskendub enesekaitse ülesehitamisele? Ta mäletab kõike väga hästi. Ta teab, mida ta tegi ja püüab asja lihtsalt nüüd niipidi keerata. Otsib endale vabandusi ja andestust sedasi? Kraabin viimased jõuvarud kokku, ajan end jalule ja lähen teisele poole maja lapse juurde.

Kõik need aastad kandsin endas neid tumedaid MEIE saladusi, mis mind seestpoolt närisid ja õõnestasid. Mitte iial ei kustu mu mälust need pildid tema rebadel trussikutes ja viinahaisust, mida ta mulle libeda jutu saatel näkku hingas, kui ta mind kogu kehaga seina vastu surus, et ma minema ei saaks joosta. Ma olin siis 12-13. Ja kuidas ta toppis oma käsi mu kleidi alla ülevalt ja alt. Tal oli ju vaja katsuda, kas ma olen valmis ja piisavalt hästi juba küpsenud. Ja see armukadedus poiste vastu ja tema jutt, mida ta mulle rääkis, kuidas tema ise ikka tahab mulle näidata, kuidas on päriselt hea, sest poisikesed ei tea sellest asjast midagi, aga tema, tema oskab. Tema saab mind õpetada. See polnud ühe korra suvaline lorajutt ja ma teadsin siis juba küll, mida ta mulle nii väga õpetada tahab. See oli jälk ja vastik… Valu, häbi, viha, jälestus ja jõuetus olid need tunded, mida ma seal tema ja ukse vahele litsutuna seistes ikka tundsin ja ennast siunasin, et piisavalt kiiresti tema juurest minema ei saanud. Ega ma ju sinna ise enam ei läinud, ikka palve peale midagi edasi ütelda või viia. Ja ma olin vastik pubekas… Muidugi…

Kuidas ta mind tolsamal rongireisil terve öö käperdas ja ma ei julgenud silmatäitki magada. Nutt oli kurgus. Ja kui õudne see oli, kui ema ja isa taas sügisel Eesti-puhkuse lõppedes tagasi kaugele sõitsid ja ma jälle tema meelevalda jäin. Ja kui ma tema juurde alla keeldusin minemast, siis käis ta ise üleval kiibitsemas ja kui ma voodis pikali haige olin ja kui ma ta oma toast välja viskasin, siis ta solvus nii, et ei tulnud pool aastat üleskorrusele ja vanema oli mu peale pahane ka veel, et mida ma talle nüüd nii halvasti küll ütlesin. Aga see oli talutav. Ma olin parem kohutav pubekas, kui et talusin tema lähedust ja temaga üksijäämist. Ta oli kaval. Madalate instinktidega, aga kuradima kaval. Hirm ja rahutus minu sees püsisid edasi. Vaguralt, aga visalt. Ma kasvasin nendega koos omapead üles ja ma ei saanud neist kaua vabaks.

Ja ma kartsin oma sõbrannade ja õe pärast. Sõbrannasid sain ma ise eemale hoida, kuigi ta meelitas neid mõned korrad endale külla ka minu teadmata. Aga see tuli meil tüdrukutega kiiresti jutuks ja siis sain ma juba otse neid hoiatada, et nad temast eemale hoiaksid, no nii igaks juhuks. Ega me asjadest otse ei rääkinud, aga ma mõistsime, et tark on teda vältida. Õde pidin ma servast aga igaks juhuks kogu aeg ise jälgima. Ta oli liiga pisike, et talle rääkida ja teda hoiatada. Ma kasvasin selle teadmisega üles, et kui on VAJA, siis ma ei kõhkle. Mitte keegi teine ei pidanud läbi tegema seda, mida ta minule tegi, sest see kõik oli lihtsalt liiga VALE. Ma olin alati valvel ja teadsin alati, kus asub ta pann ja kus asub ahjuroop ja kus pika varrega hari. Muidugi poleks ma sellest mehemürakast jagu saanud, aga see oleks olnud võimalus vanematele rääkida. See oleks olnud võimalus tappa me libasaladus. Minu valmisolek oli tõeline.

Oma südames püüdsin ma leida talle kaua aega andestust. Mõtlesin alati, et ehk ta oli nii purjus, et lihtsalt ei teadnud, et ta üle piiri läks ja pidas mind kellekski teiseks. Siis ma mõtlesin, et ehk oli see mingi kadunud põlvkonna teema ja äkki sõda lihtsalt laastas ta hinge ja mõistust sedavõrd, et ta ei anna endale aru. Ma tahtsin uskuda, et ta ei saa sisimas olla paha. Ehk on ta lihtsalt väga kurb ja üksildane. Ta on ju minu oma vanaisa. Kui sa oled inimese kõrval üles kasvanud, siis ta on su vereringes ja argipäevas. Ühelt poolt on su austus ja imetlus tema vastu siirad ja teiselt poolt on samasiirad ka su põlgus, viha ja abitus. Ja armastus. Aga armastus… armastust vist pole. On alistumine olukorrale. On hirm. On valmisolek. On ettevaatlikkus ja tohutu enesekontroll. Sa õpid kandma maski ja elama sellega. Ja samal ajal soovid sa ju talle ikkagi kogu hingest andestada. Eriti teades, et sa olid tema lemmik. Raske on elada vihates. Ma tahtsin nii väga uskuda, et oli, mis oli, aga et ta on selle kõik unustanud, mis nõmedustega ta kunagi hakkama sai. Ma tahtsin uskuda, et see polnud talle oluline. See teadmine oleks lasknud mul hoida enda osa varjusurmas. Ülikooli minek oli mulle paljuski temast pääsemine. Ma põgenesin kaugele, eemale, teise maailma.

Aja jooksul suutsin ma meie suhte isegi talutavaks mõtelda, sest teemaks see enam ei tulnud ja ma arvasin, et ta on kõik tõepoolest unustanud. Hiljem saime me palju aastaid näiliselt kenasti hakkama. Perekondlikel sündmustel kohtusime me ju nagunii. Mina olin siis viisakas ja tema oli ka enamvähem viisakas. Tema jutustas ikka maailma asjadest ja mina kuulasin. Aga temaga üksijäämist ma vältisin ja kui ta rohkem purju jäi, siis ma eemaldusin kiiresti. Hirm tema ees on mul veres. Ma olen kasvanud ettevaatlikkusega tema suhtes ja tema puudutused, ka õnnitlused ja muud käepigistused olid mulle alati vastumeelt olnud. Ainult viisakusest ja teiste ees. Meie saladust ei paljastanud ta, mõistagi, kunagi. Eks see kipitav valu ja äng ja abitus, suutmatus ennast tema eest kaitsta, oli aastatega kuskile mu elust pargitud tundekihtide alla jäänud. Aga kadunud pole see kuhugi.

 

Et kas mina tahtsin temaga magada?

Jah, ma eksisin tema suhtes taaskord. Ta teadis kogu aeg väga hästi, mida ta tegi ja mina isegi ei tea, mida kõike ta tegelikult veel teha plaanis. Või millest unistas. On alles maailmas perverte! Ja mitte lihtsalt maailmas vaid meie oma kodudes! Oma vanaisa.

Et kas mina tahtsin temaga 11-aastasena magada? Temaga, 70-aastese vanamehega, kes on mu oma vanaisa? Muidugi? Millest veel pisikesed tüdrukud unistavad? Kuidas ta ometi sai nii arvata? Ma mängisin lastega tänaval, ehitasin onne, ronisin mööda puid ja käisin surnuaias luurel. Ma olin laps. Tema oli see, kes püüdis mu mõtteid ja tegusid suunata, aga takkajärgi mõeldes, olin ma üsna tõrges tükk.

Mulle jäi meie eelnevast jutuajamisest paha tunne ja seepärast lähen tagasi. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ma pean need asjad temaga selgeks rääkima.

Ma vajan vastuseid, et edasi minna.

Kui ma ta tuppa astun, on näha, et ta rõõmustab. Seisan keset tuba käed rinnal risti. Kange ja trotsi täis.

“Kogu elu olen ma püüdnud leida oma südames sulle andestust. Püüdnud unustada ja edasi elada. Ma tahtsin uskuda, et sa ei mäleta enam sellest kõigest midagi, et see oli sinu jaoks vaid tähtsusetu purjus peaga mängitud rumal mäng. Aga nüüd tuled sina küsima, et kas mina tahtsin sinuga magada. Inimene, kas sa ise ka aru saad, mida sa teinud oled? ”

“Mida-mida, millest sa räägid?” Ta pöörab end küürus asendist minu poole ja teatab üleolevalt:

“Ma ei saa aru, millest sa räägid. ”

“Saaaad küll! Kõik need korrad kui sa mind vastu seina surusid ja käperdasid ja oma käsi igale poole toppisid ja kui sa mulle rääkisid viinast haisev suu pea vastu mu huuli, et tule, ma õpetan sulle neid häid asju, mida noored poisid teha ei oska. Ja see kurdima rongi-sõidu öö, see oli mu elu kõige jubedam öö ja ma olin hirmust kaame ja kange ja sina tuled küsima, kas ma tahtsin sinuga magada?!”

Ma ei suuda talle otsa vaadata kuigi tema mind oma pilguga puurib. Silmanurgast näen ma ju nagunii kõike.

“Nüüd oled sa täitsa lolliks läinud. Mina küll midagi sellist ei mäleta,” pillab ta hoolimatult.

“Sa oled teinud mulle asju, halbu asju… Ja mis sul ometi arus oli, kui sa ähvardasid mind, et kui ma sellest emale räägin, siis räägid sina talle sellest, kuidas nägid mind lapsena mängimas? Meie saladus?! Sa olid täiskasvanud inimene, kuidas sa võisid millegi nii labasega üldse lagedale tulla? Ja mis mõttes sa meid üldse passisid. Pakkus see sulle mingit naudingut? Muidugi pakkus!”

Mu hambad vihisevad tigedusest ja sülgan sõnu nagu tuld. Ta vajub kössi, toetab pea kätele ja korrutab haledalt:

“Millest sa räägid. Ma ei mäleta, sa kujutad endale ette. Sellist asja pole olnud… sellist asja pole olnud,” ja veidi ennast kogudes ta pöördub ja alustab hooga enda õigustamist: “Aga miks sa võtsid mult käe alt kinni, kui ma sulle lauluproovi vastu tulin tookord Estoniasse?”

See paneb mu kokutama.

“Püha taevas, mida veel?! Ma olin siis 8-aastane, kell oli 1 öösel ja arvestades vanaema kodukooli, siis kartsin ma pimedat, iseenda varju ja olin õpetatud tuttava täiskasvanu lähedal püsima. Kuidas sa isegi mõelda võid, et mul midagi sellist võis ülepea pähe tulla. Ma olin laps, kas sa ometi ei mõista? LAPS! Ma olin sinu oma lapselaps. Mida kuradit oled sa elu jooksul pannud mind tundma. See ängistus, viha, ahastus, kurbus. Miks? Mis kuradi õigusega?!”

Ta pühib pisaraid ja korrutab:

“Ma ei mäleta, ma ei mäleta.”

Ja mina seisan ikka veel keset tuba.

“Aga mina mäletan ja see on kogu elu mind piinanud ja nii palju head mu elus ära rikkunud. Ja ma enam ei kannata seda välja ja pean sellest vabanema, et saaksin ometi kord hingata. Ma ei ole sellest sinuga rääkinud, sest püüdsin end veenda, et sa ei mäleta ja ei tahtnud omast arust SULLE haiget sellega teha. Saad sa aru! Mina ei tahtnud sulle haiget teha sellega mida sa mulle tegid?! Aga nüüd, kui sa tuled sellest rongisõidu asjast rääkima, siis rohkem mina enam vait ei ole. Sa tõestasid ise, et mäletad kõike suurepäraselt ja kui sa seda juba meenutasid, siis taipasin, et vähemalt sel korral polnud sa kaugeltki mitte purjus vaid lihtsalt täiesti väärastunud arusaamadega monstrum. SEE oli mu elu hirmsaim öö!”

Vaikus, pikk vaikus.

“No kui sa nii ütled… siis anna mulle, palun, andeks…” ta hääl katkeb ja ta puhkeb haledalt nutma. Mul on temast kahju. Üksi ja hüljatud vana mees nagu ta on. Jah, küll oma süü läbi, aga siiski. Mul on temast nii kahju ja ma tunnen end peaaegu süüdi, nagu mina oleksin talle hoopis haiget teinud. Ta on oma laua kohal kööbakil ja peidab nägu käte vahele. See kõik on nii talumatult kurb. Klomp tõuseb kurku.

Kuiva ja katkeva häälega ütlen:

“Vabandused vastu võetud.”

Ta vajub nuuksudes kägarasse ja ma ei pea vastu. Lähen istun ta kõrvale ja panen oma käe ümber ta õlgade. Ta vajub mulle sülle ja ka mina nuuksatan. Ma ju tean, et keegi pole teda enam aastaid puudutanud rohkem kui sünnipäevaõnnitluseks kätt surudes. Keegi pole teda kallistanud, teda lohutanud, ta on olnud üksik ätike oma tühjas jahedas, tolmuses toas ja ma tahaksin nii väga, et ta ei peaks oma elu lõpul tundma end sedasi hüljatuna. Ta on ikkagi kogu elu olnud mu vanaisa ja ma olen tema eest ise enda sees kõvasti võidelnud. Ma ju suudan talle andestada? Muidugi suudan. Tegelikult ma ju olengi talle andestanud, sest muidu poleks ma saanud elada ja olla.

Istume. Ühe pika vaikse hetke. Hoian oma kätt tema ümber ja tema lurisev nuuksumine jääb vaiksemaks. Siis hakkab ta ägama ja nihelema ja annab mulle kiirelt suule musi. Tõmbun eemale. Ta kummardub pisut, toetab alt mu vasakut rinda ja annab selle plaksuga musi. Kargan püsti ja karjatan:

“No nii need asja nüüd küll ei käi. Sa EI TOHI nii teha!”

Ta oleks nagu ära vahetatud. Võigas helk pilgus vaatab ta mulle jultunult otse silma sisse: “Aga miks ei tohi? Kui kallistad tohib, siis tohib ju muud ka?”

Püha taevas, mis inimene ta küll on? Miks ta teeb nii? Tal oli vaja vaid mu tunnetega mängida? Näha, kas ma talle andestan, et tal oleks tore edasi olla ja mitte midagi polegi nagu juhtunud? Kas ta tõepoolest vaid mängis, teeskles? On ta tõesti nii veenev valetaja ja manipulaator? Või tahab ta lihtsalt enne surma koormast vabaks saada ja rahus surra? Ta tõesti arvab, et ma olen nii rumal ja naiivne, et ma temaga seda haiget mängu nüüd veel kaasa teen?

Mul on halb. Ma ei suuda temaga enam ühes ruumis viibida, see kõik on lihtsalt liiga liig. Teen kiirelt minekut. Käigupealt pillan hüvastijätuks tigedalt: “Head aega…” mille katkestab:

“Kuule oota, pühi silmad ära! Pole vaja, et need seal üleval aru saaksid, et meil midagi juhtus,” õpetab ta mind seljatagant täiesti reipal häälel.

“Looda sa! Ei iial! Ei iial enam!” sisisen vastuseks ja kaon.

Ma räägin kõigest.

Valehäbi on surnud.

On 2006. aasta suvi.

* * *

 

Ma arvasin, et see kõik oli jäänud minu lapsepõlve. Arvasin, et mina üksi pidin sellega toime tulema oma sisemise jõuga, et teistele mitte haiget teha sellest teadmisega. Ja siis ma taipasin, et tegelikult oli see meie „saladus“ elanud minuga kogu mu elu ja toitnud vaid tema väärastunud unelmaid. Ta kujutas endale veel aastakümned hiljem ette mingeid olematuid signaale ja tõlgendas neid oma peas nii nagu ihkas, ehitas neist mingid unistuste udulosse ja siis elas oma peas nende sees.

Alles rääkimine leevendas olukorda päriselt. Kõik, kellel vaja, said kõigest sellest teada. Esmaseid reaktsioone ja emotsioone oli erinevaid, aga see vabastas ja lõi raske õhu korraga klaariks. Ja lõpuks ka lepitas. Nii oli parem meile mõlemale. Me olime mõlemad oma arvamuse teineteisele välja ütelnud ja rohkem ei tulnud see teema meil kunagi enam jutuks. Seda polnud enam vaja. Aga ta teadis, et ma rääkisin ja räägin veel paljudele, sest see oli oluline hoiatuseks ja õpetuseks. Ta teadis mind piisavalt hästi. Ja samamoodi ta teadis ka, et ma hoolin temast ja austan teda sügavalt paljudel teistel põhjusel.

Kui ta 2009. aasta alguses läks, oli see minek rahus. Ta oli õnnetu vana mees. Juba siis, kui mina olin väike. Võib-olla oli ta seda kogu oma elu. Südames tahan ma uskuda, et ta ei tahtnud mitte kunagi päriselt mulle liiga teha ja see oli kõik vaid üks veider suur segadus tema rikkiläinud peas ja hinges, mis selle kõigeni viis. Selle tundega on mul parem ja rahulikum edasi elada. Deemonid on surnud. Saladust pole enam olemas. Salajast püha lepingut ei hoia vaka all enam ükski hirmupitser.

Meie 2006. aasta jutuajamise ja enda emotsioonid panin ma kirja vahetult sündmuste keerises. See oli mulle sel hetkel nii vajalik, et olukorda paremini analüüsida. Aga alles nüüd, 11 aastat hiljem, olen ma oma rahu päriselt leidnud ja sellest kõigest rääkimine ei kisu seest enam karvakestki krampi. Ja rääkima peab. Kõigi teiste nimel, kes oma põrgutes heitlevad, peab rääkima. See veendumus minu sees on väga kindel.

Minu näited ei ole kaugeltki mitte kõige võikamad ja kumbki neist meestest ei saavutanud tegelikult endale seatud eesmärke, aga ometi tegid nende teod ja nende tegude tagajärjed mulle paljude aastate jooksul veel kõvasti liiga. Tegid mitte ainult mulle vaid ka lähedastele, kes ei mõistnud mu käitumise põhjuseid. Meist igaüks tuleb oma lugudega toime just nii nagu oskab. Kui oskab. Täna suudan ma möödunule tagasi vaadata muuhulgas ka teatava tänutundega, sest ma tulin sellest välja. Võtjana. Emotsionaalse kahju kõrval andsid nad mulle midagi olulist – ettevaatlikkuse, valveloleku ja teadmise, et usaldus on väga õrn taim ja teadmise, et lapse või nooruki nutu või veidra käitumise taga võib olla palju rohkem, kui me iial oskame arvata. Tänu neile kahele haigele mehele olen ma kogu elu olnud teatud mõttes valvel. Vaadelnud ja hinnanud, jälginud neid, kes on minu lähedal, mu õe, minu laste ja teiste laste lähedal. See valvelolek ei uinu.

Rahutuse kõrval on see kogemus andnud mulle juurde üsna palju mõistmist ja võib-olla seepärast tean ma lähedalt veel nii mitmeid tumedaid lugusid. Samuti olen ma üsna kindel, et tänu neile kogemustele lõppes minu hilisema elu koduvägivalla saaga kiirelt. Ma olin elanud vales ja teeskluses pea kogu oma teadliku elu ja kandnud minuga-on-kõik-hästi-maski väga veenvalt. Selleks hetkeks aga, kui keegi kolmas mees minu elu ja olemise kallale kippus, puudusid minus kõik eeldused seda mängu uuesti läbi teha uuesti. See, et mind tolle mehega sidusid ühised lapsed, ei olnud enam mingi takistus lahkumiseks ja mängu lõpetamiseks. Pigem olid lapsed motivaatoriks – ma ei tahtnud neile sarnast elu vales. Mu valede asjade kannatuse mõõdupuu oli kulunud väga lühikeseks ja see aitas minna. Tagasi vaatamata.

* * *

Kui ma oma abikaasale rääkisin, millest ma järgmisena kirjutan, siis ta küsis hästi ettevaatlikult, et kas ma olen kindel, et ma uuesti haiget ei saa või oma lähedastele haiget ei tee. Arusaadav. Ma olen selle teema võtmes selle peale vaat et kogu elu mõtelnud ja enne selle loo postitamist lugesid seda kõik need, keda see lugu puudutas otseselt. Ilma nende mõistmiseta ei oleks see lugu praegu siin. Jaa, ja muidugi ma mõistan, et neil on endiselt raske. Ma mõistan kõiki neid põhjuseid, millest juba eelpool ka kirjutasin, et neil ei ole sellest kõigest kerge uuesti kuulda ja veel vähem rääkida, aga tegelikult nad ju isegi ei teadnud, mis toimus ja minu jaoks vabastab see nemad igasugusest põhjustest end pahasti tunda.

Ma tunnen hoopis, et minu ja minu lähedaste kohustus on rääkida enda lugu just selleks, et ka kõigi teie kõrval leiaksid omad ja võõrad lapsed, nende emad-isad ja lähedased eitamise, süütunde ja valehäbi ja jälestuse asemel eneses mõistmist ja jõudu toeks olla ja aidata neid, kes seda vajavad. Kasvõi sõnatult. Me ei ole üksi oma saladustega. Veel paljudel teistelgi on sarnaseid saladusi. Me ei ole erandlikus olukorras. Jah, vales, aga mitte erandlikus. Me ei ole tulnukad. Ja me ei ole süüdi selles, mis meiega juhtus. Seda ei saanud ehk vältida, aga seda olukorda saab leevendada. Lähedased peavad samavõrd leppima sellega, mis juhtunud on. Ka nemad on ohvrid. Vaikimine ei aita siin aga kedagi. Vaikimine valu ei leevenda.

Ma võiks ju olla vait ja mitte rääkida, las keegi teine räägib. Kes? Millal? Kas ikka räägib? Või loeme vaid ajalehest neid kaugeid kohtuotsuste võtmes perverdilugusid, kus keegi ikka liiga väikese karistuse sai või sellest sootuks pääses, sest polnud piisavalt tõendeid, asi aegus, laps viimasel hetkel keeldus oma lähedase vastu tunnistamast jne jne jne.

Mu abikaasa nõustus minuga, et sellistest asjadest peab rääkima. Ja nõustus ka sellega, et ma oskan sellest omal moel rääkida. See on ehk üks pisike seemneke suure põllu servas. Aga see on seeme, mis suudab idaneda ja kasvada. Suureks ja tugevaks. Päikese, valguse ja soojuse poole. Et vilja kanda ja meile jõudu ja lootust anda.

Mida enam seemneid külvata ja asjast rääkida, seda parem. Ehk siis langeb ka see õhuke kaetatud kardin tegelikkuse ja meie eituse vahel ja langeb valehäbi ja süütunne ja ühel hetkel inimesed tõepoolest enam ei takerdu nii lihtsalt valede asjade taha, ei vaata kõrvale ja julgevad näha suuremat pilti, mõista, tunnistada ja aidata. Isegi siis, kui on paha ja valus ja ebamugav. Ja siis, kui tahaks eitada ja teha näo, et no tegelikult on kõik ju justkui hästi. Just eriti siis, sest need saladused on okkalised ja mürgised. Need lõhuvad, närivad ja söövitavad. Ja kasvavad. Sellised saladused pole loodud meiega koos elama. Neil pole siin päikese all kohta. Me peame nad vabaks laskma, neist rääkima, et nad minna saaksid.

* * *

Mida teha siis, kui sa näed, tead, aimad, kahtlustad, et mõni laps on ohver säärastes koletegudes? Kas laps räägib ise? Räägib keegi teine sulle sellisest lapsest? On sul endal selgeid kahtlusi? On lapse olemises ja käitumises muutusi või veidraid kõrvalekaldeid?

Mida teha? Millest alustada?

Kui Sa kahtlustad, siis sulle ehk abiks murebaromeeter:

http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/murebaromeeter

Selle mõõdiku abil saab hinnata lapse seksuaalkäitumist ja teha vahet normaalsel, alarmeerival ja äärmuslikul. Ja kui lapsel on füüsilisi märke ja kaebusi, millest kinni hakata, siis võib ka see tõele kiiremini lähemale viia. Kui aga lapse käitumises ei ole justkui midagi alarmeerivat selles plaanis, aga mingi kõhklus ikka jääb, et temaga pole kõik korras, siis tervikpilti tema käitumises ei tohi sellegi poolest alahinnata. Samamoodi on alarmeeriv käitumine see, kui laps ootamatult enesesse sulgub, või kellegi suhtes arusaamatut viha või ängistust või näiliselt sügavat ükskõiksust tunneb ja väljendab. Või mornile vaikimisele avaldub hoopis veider vastandlik väljakutsuv käitumine, provotseerimine. Või ennast vigastav või suitsidaalne käitumine. Ka tugevad muutused riietumises või soovis nt oma tuba, võib-olla ainsat pelgupaika, totaalselt ümber korraldada. Võib-olla on see osa kasvamisest. Aga kui pole?

Vahel otsib murega laps kodust eemal vaikivat seltsi, jääb pikemalt klassi või kohmitseb huviringi lõppedes ilmselgelt liiga kaua. Võib-olla on tal lihtsalt aega vaja iseendaga olla, aga äkki ta otsib võimalust usaldamiseks? Võib-olla tal on lihtsalt hea ja turvaline kodust eemal olla, eemal oma muredest. Aga võib-olla ta ei suudagi koju minna ja parema meelega hüppab koduteel rongi ette ja praegu seal sinu ees veel peab oma viimaseid võitlusi selle üle, kas keegi üldse temast hoolib ja teda temana märkab? Selline mõtlemine pole vaid lastele omane, nii oskavad käituda ka mures heitlevad täiskasvanud. Rääkimine ja eelkõige märguanne, et ollakse olemas ja valmis hinnanguteta kuulama, võib olla hea võti.

Ma olin pubekas, kes viidi abi saamiseks igaks juhuks tuttava psühhiaatri juurde. Ma olin selgelt katki, aga keegi ei saanud jälile. Vanemad muretsesid, aga ma ju ei saanud neile rääkida. Ega ma tollele psühhiaatrile ka ei saanud. Ta oli liiga tuttav mu vanematele ja tal oli kiire ja teda nagu ei huvitanud väga ka. Nii siis jäigi. Selle sama psühhiaatriga kohtusin ma juhuslikult uuesti aastaid hiljem. Rääkisin talle ise sellest, mis omal ajal rääkimata jäi. Mitte, et ma ei tahtnud siis rääkida… ma ju ei osanud rääkida. Ta nentis, et ta aimas, et midagi sellist mu käitumise taga oli. Ja mina küsisin, et miks ta jumala eest siis ei küsinud mu käest otse. Ta ütles, et ei osanud. Ta ei teadnud, kui sirgelt ta võib mulle sisse sõita. Ja mina olin jälle oma peas loonud turvaluku. Kogu maailmameri seisis ühe luku taga.

Minu jaoks oli see lukk vaid üks küsimus “Kas keegi on sulle liiga teinud?” Minult küsiti küll igasuguseid asju, aga mitte keegi küsinud nii. Kui oleks küsinud, oleksin ma rääkinud KÕIGEST. Aga keegi ei osanud seda küsimust küsida ja luku tugevus aina kasvas. Enda hilisemas elus ja töös olen ma seda alati meeles pidanud. Vähemal või rohkemal määral oleme me nagu nii kogu aeg kaitses ja see on üks võimalus, mida ettevaatlikult muukida, et lähemale pääseda valu koldele. Kui ei saa nii, siis saab ehk kuidagi teistmoodi. Kokkuvõttes on seal sinu ees laps, kes ootab abi ja väga võimalik, et ta on ennast ka iseenda eest lukutaha pannud. Kui sa loobud, siis äkki sina olidki tema viimane lootus?

Oled sa õpetaja lasteaias või koolis? Ringis juhendaja või treener? Õde perearstikeskuses, haiglas või kiirabis? Tuttav turvaline tädi või onu? Ka kõik teie, kes te näete last lühema või pikema hetke vältel, korra või korduvalt, peate silmad ja sisetunde lahti hoidma. Nii oluline on olla valmis märkama ja tabama segadust lapse olemises ja muutuseid tema käitumises JA kui see tundub sulle veider, siis püüa leida põhjused. Ja kui lõpuks selgub ikkagi, et midagi toimus ja sa ei aimanud ega märganud, siis see on samuti mõistetav, sest need saladused on kahjuks sageli väga salakavalad ja oskavad end peita. Ka lapsele kõige lähemad ei saa pahatihti asjale jälile. Nii lihtsalt on, aga kui sa märkad, siis sa ju tegutsed? Sa ju ei pööra oma pilku vaikides kõrvale vaid seepärast, et see teema on ebamugav?

Tead sa, mida teha siis, kui sulle midagi sellist ilmneb või usaldatakse?

Sinu adekvaatsest käitumisest oleneb võib-olla kõik edasine. Lähene ettevaatlikult ja õrnalt, kui sul pole kindlaid tõendeid. Ära reageeri üle, aga ära jäta ka reageerimata. Mis siis, kui asja taga pole vaid kasvuraskused? Mis siis kui tegelikult asja taga ongi midagi, aga lapse vanemad tuliselt eitavad? Mis siis kui lasteaia juhatajale oma kindlast kahtlustest rääkides teatab ta sulle, et esiteks pole see sinu asi, sa kujutad ette ja kolmandaks meie lasteaias küll selliste perede lapsi ei käi. Selge sõnum kõrgemalt, et sinu asi on mokk maas edasi teenida? See on näide elust enesest, kahjuks. Too kasvataja õnneks omas piisavalt selgroogu ja südant ning tegutses edasi. Ummikus olles pea nõu kellelegagi, keda sa ise usaldad.

Kuidas lastele asjast rääkida? Sellistest asjadest rääkimist normaliseerida? Kuidas lapsi rääkima julgustada?

Siin on küll veidi naiivne laste seksuaalse väärkohtlemise video ja abitelefoni number on selles ka kahjuks puudu, aga ehk on seegi kellelegi abiks. Alustuseks vähemalt:

https://www.youtube.com/watch?v=TH0mCTVn8rI

Nii palju lihtsam on, kui laps ise räägib ja saab abi ja see abi on jätkusuutlik ja kuri läheb igaveseks kinni ja kõik see elu on taas lill. Aga päriselt? Päriselt pole see kõik kaugeltki nii lihtne ja takerduda ja komistada annab mille kõige taha sel teel. Ühest teraapiatunnist nädalas aasta-kahe jooksul ei ole piisavalt. See abi peab olema pidev, kestev ja alati olemas.

Kui laps räägib ise, ka kõige pisem, siis kõige olulisem on see, et sa usud last.

Jah on lapsi, kes vahel asju välja mõtlevad, aga ka siis on selle taga mingi põhjus, mille juuri uurida, sest “sellised asjad” ei tohi kuuluda ühe lapse lapsepõlve juurde. Kui lapsel on vähegi füüsilisi kaebusi, jälgi või on sul selles osas kahtlusi, siis kutsu politsei sündmuskohale või lenda arsti juurde ja võta tõend. Selle tõendi viid politseisse ja nad juba teavad, mida edasi teha.

Kui keegi püüab teemat vaibutada, siis ära anna alla. See on ebamugav teema kõigile, aga võib-olla oled sina siin maamunal ainus, kes seda last saab sel hetkel kaitsta ja aidata. Kiired lahendusi pole sageli olemas, aga sul on vaja tegutseda, sest aeg töötab vaid lapse kahjuks ja kurjategija kasuks. Tõendid on olulised, kui neid vähegi olemas on. Häbis kuuma veega lapse puhtaks nühkimine ei ole sel hetkel oluline. Pigem vastupidi.

Kui laps oskab sulle rääkida, mis toimus, siis on sul võimalus seda ka kõrvalt ehk salvestada. Laps ei pruugi neid lugusid uuesti enam rääkida. Ta ei taha enam meenutada ega mõtelda sellele kõigele. Püüa vältida teema ketramist, aga ära tee ka nägu, et seda pole olemas. Laps tahab unustada, uskuda, et seda kunagi ei juhtunud ja edasi normaalne laps olla. Lapsed, kuigi nii vastupidavad, väsivad ja nende mõtted vajavad puhkust. See ei tähenda, et nad kõik unustada suudavad. Ignoreerimine ja enesepettus, et ehk laps ei mäleta, on rabe jää sügaviku kohal. Ja oma hapras tugevuses soovivad nad kaitsta valu eest neid, keda nad armastavad ja oluliseks peavad – nii hoolivaid lähedasi kui ka vahel kurjategijat ennast. See on mõistetav. Ära jäta uurija juurde last viimata vaid selleks, et lapsele on see ebamugav ja raske, sest paraku on see ainus võimalus teha õudusele mingigi lõpp. Vaikimine ja mahasalgamine ei ole lahendus. Tõendite ja tunnistuste puudumise tõttu jääb mõnigi lugu aastateks venima. Ehk ka lihtsalt hääbub ja süüdlane pääseb. Aga lapse sees elab see lugu ikka oma elu edasi.

Ja kui lahendust ei tule või ei tule seda piisavalt kiirelt ja süüdimõistvalt? Kihvatab, eks, sest see on ometi ju nii vale? Omakohus? Ma kujutan üsna selgelt endale ette, kuidas käituksin ma inimesega, kelle puhul ma teaksin, et ta lapsele sedasi viga on teinud ja kui palju pean ma end sundima, et mitte oma käsi määrida. Eriti raske on siis, kui seaduse ja võimu hammas seesuguse perverdi peale ei hakka ja tal lastakse edasi tegutseda. Siis ju tahaks õiglust jalule seada kasvõi ise? Kes ei tahaks. Vihas ja abituses on meil tuhat õigust nii tunda. Aga mitte tegutseda, sest neil lastel on vaja meid enda kõrval, mitte kusagil eemal trellide taga. Seadused on vahel veidrad ja venivad… Aga ma usun siiski, et õiglus võidutseb. Parem hilja kui ei kunagi.

On nii oluline, et sa otsid ja pakud tuge ja abi lapsele ja vajadusel ka tema vanemale ja teistele lähedastele. Kaudselt, aga väga ehedalt, võivad kannataja rolli sattuda ka kõrvalseisjad ja kaugel eemal seisjad, kes sellistest lugudest kuulevad või loevad või neid inimesi lihtsalt teavad. Kui ka politsei käed jäävad esialgu lühikseks, siis olgu meil selles pikas raskes protsessis vähemalt teie õlatunnegi olemasolemise ja mõistmise läbi. Tegutsema peab ikkagi, hingeline tugi on alati oluline. Pisemate eest võitled ise, suurematele annad võimaluse ka ise ennast aidata ja vajadusel toetad.

Netist otsides tundub näiteks see lehekülg koht, kust asjakohast nõu võiks saada:

http://www.lasteabi.ee 

sest ütlevad nad otse välja, et ükski laps ei tohiks jääda abita, kui ta seda vajab. Ma tahan uskuda sellesse. Ja siis on veel olemas lasteombudsman ja neid, kelle käest abi paluda, leiab ehk veelgi. On teil infot päriselt toimivate võimaluste kohta?

Enne kõike on vaja mõista, et meil kõigil on moraalne kohustus kaitsta lapsi ja seista nende õiguste eest. Abi vajab iga hättasattunud laps ja tuge vajab iga lapsevanem ja lähedane, kes on kogenud vägivalda. Unustada ei tohi ka selle lapse õdesid-vendasid ja sõpru. Ja kuigi seksuaalsust käsitlevad teemad on endiselt tabu ka kohtades, kus need ammu enam tabu olla ei tohiks, siis see ei ole koht, kus pilku võssa pöörata ja arvata, et see on nii privaatne eraasi ju. Olgu see intiimne vägivald siis füüsiline, kombineeritud või ainult vaimne terror – see on vägivald. Olgu see siis otse või kaudselt, valusalt ja sundides või pehmelt meelitamise ja heaga, väärkohtlemine jääb ikka lubamatuks. Ja ohvrid vajavad mõistmist. Mitte hukkamõistmist. Iga võimatult käituv laps pole kasvatamatu ja mõne ootsupärase silt-diagnoosiga. Iga ummikus kergesti ärrituv ja murduv lapsevanem ei ole suutmatu. Kes oleme meie, et nende üle kohut mõista? Kuidas me ise sarnases olukorras toime tuleksime?

* * *

See pisike tüdruk, keda tema issi ära kasutas ja kellest ma teile pisut selle pika loo esimeses pooles rääkisin, elab oma õuduses täna ja praegu. Ta on ikka veel pisike tüdruk. Selles nukkuvas õuduses elab endiselt kogu tema pere. Meie nende kõrval elame ka. Kuigi meie jaoks on märgusõnaks õuduse asemel rohkem abitus ja leppimatus, et asjad ometi ei liigu. Tüdruk on oma issist küll eraldatud, aga seaduslikku alust sellele veel pole. Asi algatati juba üle aasta tagasi, lahendust pole, sest tüdruk ei räägi. Saati siis veel tunnistab oma issi vastu. Muid tõendeid, millele tugineda, enam ju pole. Tema aga lihtsalt vaikib. Ta tahab oma issit tagasi. Ja emme teeb kõik, et nad ei kohtuks. Põgeneb, kaitseb, võitleb. Sageli ka tuuleveskitega, sest ega segadus lapse hingest ju niisama ei kao. Urgitsejaid ja hukkamõistjaid kõrvalt jagub. Need inimesed ei tea tegelikku olukorda. Olgu, uurimise huvides on parem, et nad ei tea ja see on ok, aga nad on ka piisavalt pimedad, et ise märke lugeda ja olla lihtsalt mõistvad ja toetavad. Alati ei ole vaja ju kõigest kõike teada, et olla lihtsalt inimene?

Aga see issi… ta on selline pigem vaikne nohik mõmmik. Teeb tublisti tööd, ei joo, eluga saab hakkama, lastega on tore semu ja on vaat et veel keskmise eesti mehe skaalal täitsa kabe valik. Vahepeal oli tal uus elukaaslane, kahe lapsega, üks neist oli pisike tüdruk, keda ta vahel üksinda hoidis. Arvake? On alust arvata, et ta oma tütar ei olnud esimene, kelle peal ta oma värdjalikku kirge rahuldas. Ja üsna kindlasti ei ole ta viimane. Ja kui mugavad ohvrid on tema jaoks väikeste tüdrukutega üksikemad? Sellele mõeldes hakkab mul iga kord väga paha.

Seaduse silmis tõendid puuduvad ja asi lihtsalt venib lootuses, et ühel päeval tüdruk ikkagi räägib. Ja tema issi arvatavasti isegi ei aima, et tal jälil ollakse, sest nii on igaks juhuks parem nende meelest, kes asja uurivad… Päriselt? Kellele? Kohtusüsteemile, sest nad tahavad minna täispangale. Aga sinna vahepeale jäägu võimalikult palju ohvreid ja kogutud tõendeid, et keiss oleks kindlam? Elu on karm, aga teha pole midagi muud kui oodata, et tüdruk räägiks uuesti, mis tegelikult toimus. Muud võimalust pole. Üks jurist ütles tüdruku emale otse: “Parem pedofiil vabaduses… kui süütu vangis”. Tüdruk kasvab, pervert tegutseb edasi. Ja meie siit kõrvalt tunneme abitust. Vahel ahastust ka. Ja oleme valvel.

Me peame küll detailidest uurimise huvides vaikima. Ja tegelikult ainus, mida me teha saame, on asja olemusest kõva ja selge häälega rääkimine. Sõna on vahe relv. Ja teadmine on ainus, mis võib midagi muuta, märkama ja tegutsema panna.

Lapsepilastajad ei hiili ringi vaid lasteaia ja kooli taga põõsastes ega paku lastele koduteel kommi, et neid oma kiisude paitamise jutuga valgesse furgoonautosse meelitada. Need inimesed ei ole kaugeltki mitte alati üksikud eraklikud mehed nagu me uskuda soovime. Nende seas on korralikke pereisasid ja ka naisi. Selliseid saladusi sünnib vahel ka kõige tavalisemates ja pealtnäha õnnelikes peredes. Need katkised täiskasvanud inimesed elavad meiega koos, meie kõrval, meile ehk isegi liiga lähedal ja me usaldame neid. Enamasti ei oska me isegi kahtlustada. Meie valevolek on peenelt uinutatud. Kas me tunneme nad ära enne, kui on liiga hilja?

Need on keerulised ja ebamugavad lood, mida olemaski olla ei tohiks. Aga ometi nad on ja mitte ainult väljamõeldud õudukatena hilisõhtu heledaval ekraanil vaid liiga tihti meie pärisreaalsuses ja meile väga lähedal. Need on lood katkistest inimestest, kes hävitavad maailma enda ümber, kui me neid ei peata ega takista. Ja lood katki tehtud lastest, kes vajavad meie mõistmist ja tuge, et ellu jääda ja tervemaks saada. Need on kriipivad ja halvavad saladused, mis oskavad end peita, ja millega paljud lapsed üles kasvavad. Aga neil saladustel ei ole kohta siin päikese all. Mitte kunagi. Just seepärast peame me sellest rääkima.

 

Vaprust!

Comments 2

  1. ?
    Tere.
    Mis mõttetu pask see on? Selle pika ja lohiseva pläma läbilugemine oli mõttetu kuid siit-sealt sirvides on pilt selge – puhas kokkusoperdatud ajuvaba pask, mis ei näita autorit just kõige arukama indiviidina. Kui silma tahate paista millegagi, tuleks leida parem lahendus.

    Arvos.

    1. Post
      Author

      Hea Arvo, Sinu arvamus näitab veel selgemalt, et sellest teemast peab rääkima. Veel rohkem. Veel otsem. Veel kartmatumalt. Aitäh!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *