Meie preili Hamster ehk tervitused lemmikloomade maapealsest paradiisist

Minu kauge lapsepõlv

Kaugkõne Viljandist Tallinna.

“Mamma, kas ma kalad tohin võtta?” küsin ma hästi ettevaatlikult. telefon krabiseb ja minu üllatuseks vastab mamma muretult:

“Võta-võta!”

Ma olen õnnest ogar, sest kõik need sada korda, kui ma endale lemmikloomi olen luninud, on mu soovidele julmalt kriips peale tõmmatud. Ja nüüd siis kohe nii lihtsalt oli ametlik luba olemas? Õngitsesime kahvaga kümmekond gupi-beebit liitrisesse purki ja sikutasime akvaariumipõhjast veel ühe taime ka lisaks ja oligi olemas. Pikk rongitee Tallinna suunas läks võlukiirusel. Ukse taga vajutasin õnnest õhevil roosale kellanupule ja mamma tuli avama. Sirutasin käe purgiga tema poole ja tema vidutas silmi. Tol ajal oli ta nägemine üsna kehvake. Mamma võttis purgi mu käest ja hakkas trepist üles, toa poole liikuma.

“Kas nad on juba puhastatud?”

Mina kangestusin… puhastatud??? Mamma muretuse põhjus oli momentaalselt selge. Mu tädi on kokk ja on vahel ikka head ja paremat mulle Viljandist kaasa pannud. Mamma tõsimeeli arvas, et ma tõin kalad söömiseks. Aga mis siis ikka, ma olin oma akvaariumiseemnega kodus ja minema ei saatnud mind nendega enam keegi. Selle asemel luges ema öö läbi naabritädilt laenatud akvaariumiraamatut ja hommikul läksime Raekoja paltsile Looduse-poodi. Koju tulime akvaariumi, taimede, veel rohkemate kalade, kahe suure teo ja kogu vajamineva tehnilise atribuutikaga. Akvaariumipidamist jätkus meie majas veel aastateks. Ema oli sellest isäranis võlutud.

 

Minu pere ja kõik meie loomad

Paar aastat hiljem käisin ma isaga koos Viljandis. See oli vist üks ja ainus kord, kui ma isaga rongiga kusagil käisin ja veel kahekesi. Tagasi tulime küll juba kolmekesi. Sealt, kust ma omal ajal kalad sain, sealt sain ma sel korral endale pisikese tupsununnu kuldhamstri. Mina hoidsin hamstrit terve tee peos. Isa vangutas vaid pead ega lubanud mul temaga endale ligi tulla, sest ta kartis. Kodus ootasid meid närilisi paaniliselt kartvad ema ja mamma. Isa kehitas vaid vabandavalt õlgu, et eks ma ise seletan neile. Seletasin ja tõotasin, et nad ei pea iial ise mu hamstrit puhastama või lõbustama või toitma. Hamster kolis elama vanasse akvaariumisse ja teisel ööl pani ta sealt plehku.

Manifaata, nii oli mu hamstri nimi, seikles mööda me huvitavat elamist terve nädala. Ajapikku sai ta ka mu isaga suureks sõbraks. Kord, kui hamstrit enam ei olnud ja akvaariumil läks mullitaja katki, saatis ema mu Looduse poodi uut aparaati ostma. Mullitajad olid poes otsa saanud, aga neil oli seal uus pesakond merisigasid. Üks lapiline vaatas mind läbi klaasi ja anus, et ma ta endaga kaasa viiksin. Raha mul ju oli, see mullitaja oma. Ja karp anti seale ka ümber. Mullitaja oma. Kodus ulastasin aparaadikarbi ema poole, aga hoiatasin, et ta ei ehmataks. Merisiga oli viimane, keda ta sealt leida oskas, aga hamstri-akvaarium oli ju vaba ja sigas kolis sinna elama. Nimeks sa ta Lonni. Alguses küll Nonni või Nonn, sest kohustuslikus kirjanduses oli meil vaja parasjagu “Varest” lugeda, aga hiljem jäime Lonni juurde. Pool sellest meriseast kinkisin ma oma õele. Isegi poolitamise pildi joonistasin. No nagu leping või nii. Peapool oli minu jagu ja ma pidin toitma, tagumine ots oli tema oma ja ta pidi koristama. 😀

Nii ma oma ema ja mamma koduloomadega ära taltsutasin. Kusagil vahepeal tulid meie elamisse ka viirpapagoid ja korra väisas meid isegi rott, aga teda olin ma sunnitud salaja riidekapi otsas pidama, sest sabad olid ja jäid meie majas EI-EI-EIks! Oleks see Ruudi seal kapi otsas ometi osanud vait ja vagusi olla sel ajal, kui ma koolis olin, aga ei, ta trallis seal pisikeses puuris ja mamma läks siis uurima, mis seal kapi otsas toimub. Alla ta õnneks ei kukkunud. Mamma, mitte rott. Samal õhtul olin mina sunnitud aga roti tuldud teed mööda pisarsilmi tagasi viima. No see saba läks üle taluvuse piiri, mis sellest, et Ruudi igati vunts tegelane oli. Aga viirpapagoid elavad mu ema ja mamma juures siiani. Nüüd julgelt juba üle 25 aasta. Neile on seltsiks olnud vahepeal ka mu õe kilpkonnad ja merisead. Ja koerad on ka meil alati olnud. Kasse pole. Aga ma olen viimased 15 aastat ajanud, et ühel päeval on mul üks hirmus kole ja maailma kõige nunnum kiilakas kass. Nüüd on mul muidugi lisaks vaja veel ka Andreas nõusse saada tema kassiallergiaga. Hobuste allergia on tal ka, aga Pipi olen ma vaid peas ja südames, verandale mul hobust vaja pole 😀 Ja asi see allergia siis ära pole, eksole. Ma olen ise 10+ aastat olnud tugevalt allergiline kõiksugu näriliste suhtes. Silmad ja nina jooksevad peast ja kui kiiresti rohtu ei saa, siis on hing ka kinni. Seega olid me poisid kasvanud üles teadmisega, et väikeloomi me majja ei tule. Ja mida arvas elu sellest? Muidugi irvitas ta mulle laialt näkku ja nii see mina, mu pere ja kõik meie loomad seiklus jätkus.

Pilte otsides jäi mulle näppu see foto. Kui Tan pisike oli, siis meeldis talle hirmsasti mu õe kilpkonn:

November 2016

Vancu 9. sünnipäv. Oleme mitu tundi avanud kirju ja pakke ja lugenud ja imetelnud ja rääkinud maailma asjadest. Pikk ja tore päev on õhtusse veerenud.

“Vancu, kuule, tegelikult on nüüd nii, et kontoris ootab sind üks pisike tüdruk. Ta tahab sinuga tuttavaks saada.”

Vanc kirtsutab nina, aga rahu ka ei saa. Mis tüdruk? Miks? Miks just temaga sõbraks saada? Miks ta kontoris on? Kas ta on seal üksinda? Mis keeles ta räägib? Jne, jne, jaa niii edasi. Natuke põnev on ju ka. Tegelikult vist on väga põnev. Ja nii me siis end minekule sätimegi.

 

Uus lemmiklooma-lehekülg me elus

Vancul pole õrna aimugi, et me Andreasega nädal varem Zürichis loomapoes käisime. Õigupoolest olime me salaja juba jupp aega pisikese lemmiklooma plaani pidanud ja püüdnud leida kedagi, kellega koos ma oma allergiast hoolimata suudaksin elada. Kuigi meie majapidamises on Hull Helevalge Habras Helbeke Happy, šveitsi valge lambakoer, siis olime me jõudnud nii kaugele, et ehk oleks Vancul parem, kui tal oleks päris oma lemmikloom, selline pisike ja arglik, nagu ta ise. No et äkki klapib ja siis oleks tal võimalus end proovile panna ja kellegi eest hoolitseda, kes teda ka tõeliselt vajab. Pöörasime interneti pahupidi ja mina oma allergia ja Andreas oma astmaga olime kindlad, et saagu mis saab, aga ühe pisitillukese hamstriga saame me igal juhul hakkama.

Selge. Plaan paigas. Me võtame hamstri. Mina, omal ajal suur laps-loomapidaja, arvasin, et mis see siis ikka ära pole. Kääbushamster ju, võtame poest koos sobiliku hamstriga ühe pisikese nägusa puuri, natuke süüa, natuke mingit ronimist ja turnimist ja pesapunumist ja ongi olemas. Aga Andreas, põhjalik ja pedantne nagu ta on, hakkas endale hamstrite hingeelu ja kõike muud üksipulgi selgeks tegema. Luges ja uuris ja vahepeal pistis pea ekraani tagant välja ja raporteeris, mida uut ta avastanud on. Kui ta mulle vajaliku puuri mõõtudest hakkas rääkima, siis ma pööritasin salaja silmi ja muigasin omaette, et mis ta kavatseb meile vöölooma koju tuua või midagi. Või äkki 5 hamstrit, kes kõik paljunema kukuvad? No halloo, üks pisike kääbushamster mahub Vancule ka pihku ja mis mõttes tal on vaja puuri, mille sisse mina hea tahtmise korral ka oma 100 kilo mahutan. Andrease arvates olevat meil vaja puuri, mille põhja mõõdud on 120 x 40 cm.

Ma olin täiesti kindel, et Andreasel on suurusehullustus, aga siis ta teaatas, et pisihamstrile vajaliku puuri absoluutne miinimum on 60 x 30 cm ja näis ise seda täie veendumusega uskuvat. Alla selle olevat asi selge loomapiinamine. Hmm, no minu hamster omal ajal elas 100liitrises akvaariumis, see vist päris loomapiinamine polnud. Aga merisiga piinasin ma sama akvaariumis päris kindlasti… Ja siis tuli järgmine litakas. Meie elukad elasid minu lapsepõlves ajalehe või tavalise juhusliku saepuru või liiva peal. Heina vahel harva oli, aga enamasti mitte. Nüüd tuli välja, et vähemalt 2/3 puurist peab olema minimaalselt 30 cm (soovitavalt vähemalt 50 cm) ulatuses täidetud kaevumist võimaldava materjaliga. Minu juhe jooksis puhta kokku. Ja ma ei jõudnud nädalavahetust ära oodata, et me laupäeva hommikul saaksime minna poodi ja neid imeasju lähemalt näha. Ega ma veel siis ka ei uskunud, et asi ikka kohe nii tõsine on. Äkki nad püüavad lihtsalt ideaaltingimusi luua ja reaalsusega pole sel palju pistmist?

 

Loomapood Šveitsi moodi minu kogemuse põhjal

Kuna siin enamus loomapoodides aktiivsete loomakaitsjate mahitusel lemmikloomi enam ei müüda, siis pidime suuna võtma kaugemale. Pood ise on uhke. Suur ja avar. Nagu Järve Selveri alumine korrus. Ok, natuke ehk ikka pisem, aga jubesuur ikkagi. Mu silmad süttisid põlema. Kiljudes ja vaimustust varjamata kaapisin ma nagu 5aastane Nemo-kalade juurde. Andreas tuli ontlikult mul sabas, šveitslasena oskab ta viisakalt käituda ja end vaos hoida üsna kenasti. Peaaegu. Mina ahmisin ilusaid vaatepilte ja oigasin, kui ilus kõik on ja kõigil müügiks olevatel kaladel on kaunilt sisustatud akvaariumid ja vähe jäi puudu, et ma oleksin pikali visanud ja niutsuma hakanud, et ma ilma kaladeta siit poest enam ei välja. Kõrvutasin mõttes meie Looduse poodi ja ka neid paljusid teisi kaasaja poode, kus loomade seis on endiselt üsna nukker ja mugavam on neid sisutamata või juhuslikult sisustatud akvaariumis ajutisel hoida, kuni nad edasi liiguvad. No kohe ilus oli vaadata. tutvustasin Andreasele kõiki kalalaiike, kes mul endal kunagi akvaariumis ringi ujusid ja olin totaalselt vaimustuses.

Aga meil oli meie hamstrimissioon. Liikusime vaevaliselt edasi. Järgmisena jõudsime roomajate ja muude hirmutavate elukate nurka. No nagu loomaias oleks olnud. Karvase ämbliku leidsin ja mingeid sisalikulaadseid ja siis seisin terrariumi ees, nina enamvähem juba vastu klaasi ja püüdsin avastada, kes seal elab, kui korraga selgus, et see KES oli pöidlajämedune madu, kes oli end kastinurgas sirgelt saba peale püsti ajanud ja vahtis mulle nii 2-3 cm kauguselt silma sisse. Tema liigutas ja mina röögatasin. Mispeale Andreas ehmatas ja tagurdas, pööras ringi ja röögatas ka. Mina, veel oma maoõudsest tardunud, ärkasin üles, pöörasin ka ringi ja vähe puudus, et ma veel kord oleks karjatanud. Meie selja taga oli suur valik elusaid putukaid. Söödaks. Need hüppasid ja siblisid ja tegid natuke häält ka. Huhhh, võdistasin õlgu ja kiikasin selja taha, kas mu uus suur sõber-madu on ikka veel omal kohal või pressis end juba läbi klaasi minu juurde. Ta oli klaasi taga. Kõik oli korras. Nihkusime vaikselt edasi.

Me olime jõudnud merisigade ja jänkude osakonda. Need müdistasid seal rõõmsalt ringi ja mina vedasin ninaga õhku ja surusin Zyrteci tugevalt pihku. Tuleb allergia või ei tule? Ja seal nad olid – hiired, rotid, deegud, hamstrid. Ja päriselt ka olid nad suurtes klaaspuurides ja neil oli päriselt ka suur osa puuripinnast seatud nii, et kaevumismaterjali oli vähemalt 30 cm. Ma jäin väga vait. Kohe täitsa vait. Ma taipasin midagi väga olulist – isegi kui need loomakesed on sündinud müügiks, siis on seda tehtud täieliku veendumuse ja vastutustundega, et iga viimane kui tegelane seal poes elab kõrgkvaliteedilist elu, mitte ei ole vaid kurva näoga ja nina vastu klaasi litsutud ootel, et keegi tuleks ja ta kaasa viiks. Neil on seal täitsa tore. Ja mitte miski ei jäta hetkekski muljet, et nad on seal vaid läbisõidul kahe paari sokkide, seljakoti, räim-tomatis-konservi, õhkmadratsi või välivoodiga.  Nad elavad seal ja kui on aeg koju minna, siis nad kolivad koju.

 

Hamstrimissioon

Osakonnas oli kaks poeinimest. Üks asjatas just ühe perega, kes endale hamstri oli välja valinud. Eelmine oli vanadusse surnud ja lohutuseks olid nad otsustanud uue sõbra leida. Silmanurgast jälgisin, mida nad seal toimetasid. Teine noormees ütles meile, et ta kohe tuleb, juhatab vaid eelmised kliendid veel õige puurini. Vaatasime ringi. Leidsime toreda kääbushamstri ja jäime puuri ette ootama. Müüjapoiss, praktikant, vanust oli tal 20 aasta ringis, astus särasilmil meie juurde ja siis algas me hamstrimissioon alles päriselt pihta.

“Kellele te hamstrit soovite?”

“Meie 9aastasele pojale.”

“Ok. Te soovite, et ta ka käe peale tuleks ja kontakti otsiks?”

“Jaa, see oleks tore.”

“Hmm, sel juhul pole see liik parim valik. Ta on eraklik ja jääb alati suht metsikuks. Ma soovitaksin teil vaadata džungaaria kääbushamstrit. Nad on palju julgemad ja inimestest rohkem huvitatud. Meil on hetkel kaks sellist hamstrit. Emane ja isane.”

Poiss näitab meile õiged puurid ette ja jätab meid hetkeks nõu pidama. Isane on arglik ja poeb meid nähes kohe peitu. Emane vaatab oma nööpsilmadega meile pikalt läbi klaasi otsa. Selge. Tema tuleb meiega. Poepoiss naaseb ja me oleme oma otsuses kindlad.

“Kui palju te hamstritest teate? On teil varem hamster olnud?”

Ma salgan oma kuldhamstri maha. Sest ilmselgelt ei tea ma ei hamstritest ega õigest lemmikupidamisest vist suurt midagi. Ime, et see tegelane omal ajal üldse me juures nii kaua vastu pidas ja igati sotsiaalseks loomaks sai treenitud. Poiss seletab hamstri elust ja olust ja vajadustest ja mida ta sööb ja mida ta ei söö ja kui mina ei nooguta, sisi Andreas igaks juhuks tõlgib mulle jutu veel korda ka üle. Ja siis viib ta meid ringkäigule, et me saaksime täie tõsidusega veenduda, et hamster on see, keda me oma ellu ja koju vajame ja seda ka, et meie oleme need, keda see pisike hamster vajab.

 

Hamstrihariduse ringkäik

Võiks ju mõtelda, et kogu meie järgnev ringkäik lettide vahel on üks suur müügijutt ja eesmärk on meile võimalikult suur arve kasvatada, aga ei. Ta lihtsalt näitab ja seletab ja selgitab. Võimalusi on erinevaid. Sellest sügavusse kaevumise vajaduse võimaldamisest ei teadnud ma midagi. No ok, poeb kuskile ja siblib, aga et kohe sedasi. Erinevad puukoorepudid, erineva fraktsiooniga, tolmav või vähemtolmavam kuivatatud ja tükeldatud kõrrepudi, hein, pesu- või pissikastiks peenike tolmuvaba liiv. Igal asjal oma otstarve. Pesapunumiseks on mingi vatilaadne asi.

Jook ja söök. Kuna ta pole kunagi tilaga pudelist, kus ninaga lükates vesi ise välja tuleb, joonud, siis enamus loomi seda ei oska ja õpivad asja selgeks alles läbi väga raske katsumuse ja see kvalifitseerub looma heaolu kahjustamiseks. Looduses limpsib ta juua pinnalt ja nii on talle parem pisike kausike. Söök, kuna ta esialgu on veel suht tita, on tavaline kuivatatud hamstritoit, mis sisaldab viljaterasid, veel erisuguseid terakesi, kuivatatud salatilehe tükikesi, mingeid pisikesi kuivanud lilleõisi ja vähesel määral ka kuivatud ussikesi. Seda segu tuleb talle anda teelusika täis ööpäevas. Kui ta suurmaks saab, siis võib talle maiuspalaks ja meelitamiseks neid ussikesi ka eraldi pakiga osta.

Mida talle kindlasti anda ei tohi on värsked puu ja köögiviljad. Kõik magus võib hamstritel põhjustada diabeedi väljakujunemise, mis progresseerub kiiresti. Ja näiteks värsked salatilehed, rohulibled ja kurk võivad tekitada kõhulahtisust, asjatult gaase ning erinevate vajalike ainete vaeguse. Ja saia ei tohi hamstrile anda. Meie kuldhamster omal ajal pidi olema raudse seedimisega. Ahjaa, ja soola on vaja. Kui ta soolaketast liiga palju närima hakkab, tuleb seda talle vaid aegajalt näidata, muidu saab suurest soolast üledoosi lihtsalt. Aga kui ta ise vahest näkitseb või limpsib, siis võib see seal puuris olla kogu aeg. Ja kord nädalas tuleb joogivee sisse panna ka vitamiine.

Edasi vaatasime erinevaid hamstriparadiisi elemente. No puurikujundamiseks oli seda kõike lihtsalt patt nimetada. Hamstril peavad olema peidukad. Puidust onnid ja majakesed ja kõikvõimalikud muud ehitised on head. Ja liivavann. Ja ronimisvõimalus. Selleks on hea näiteks krussis puujuurikas, mille leiab ka siit poest, aga võite ka ise otsida. Oluline on see puhastada ja keeva veega üle kallata, et hamstrit kaitsta. Ja no puu peab olema mõistagi mittemürgine. Kuna 2/3 puurist peab sügavkaevumist võimaldama, siis oli vaja ka midagi, millega neid tasapindasid eraldada. Ja mänguasjad? Söödav rukkilille-pudi-toru ja niisama pudi-toru. No nagu kätekuivatuspaberi rull, ainult et pind on kaetud taimepudiga. Ja jooksuratas? Jaa, see on tore võimalus, aga  peab vaatama, et kui ta liiga aktiivselt jookseb, siis lasta tal hullata vaid üle öö või jätta veelgi pikemaid pause vahepeal sisse. Muidu ta läheb peast sassi ja see on arusaadavalt paha.

Ringkäik on tehtud. Kas meie ellu mahub üks hamster? Oleme me valmis? Poiss ei pea seda meilt isegi küsima. Selle kiirustamata ringkäigu jooksul oleme me ise seda küsimust enda peas hoolega kaalunud ja otsus võtta hamster ei ole juhuslik ega tule kobamisi. Me oleme omandanud džungaaria kääbushamstri pidamise põhitõed. Ma juba mõttes pean plaani, milliseid neist vajalikest asjadest meil kindlasti vaja on. Me kinnitame oma kindlat soovi, poiss kleebib puurile sildi, et teda kellelegi teisele ei pakutaks ja siis algab paberitöö. Paberid? Leping? Hamstri ostuks? Päriselt? Jah, päriselt.

 

Lemmiklooma ostmise leping

Saate aru? Jah, hobused ja koerad ja kaasajal ka paljud kassid käivad käest kätte lepingute alusel, aga et ka hamstrid ja akvaariumikalad? Mulle tundus see küll igati positiivne uue ajastu asi. Ma ei ole küll väga kaua ühtegi eluslooma loomapoest ostnud, aga kas Eestis ka sõlmitakse poes leping ja on reegel, et ühelegi alaealisele päriselt ka loomi ei müüda? Jaa, ma tean, et seaduse järgi alla 16-aastasele ei tohi ilma vanema nõusolekuta looma müüa, aga kas see toimib ka? Või saab sõbranna poe nurga taga selle valmis kirjutada? Vanal ajal polnud see mingi probleem, ma ju tassisin oma käega suure osa meie loomaaiast ise koju. Keegi isegi ei küsinud.

Kuniks Andreas noormehega koos lepingut loeb (ja ta loeb alati kõik lepingud hoolega läbi), vaatan mina ringi. Eemalt paistavad ka papagoid. Esimene sein on klaasist. Kohe meenus meie kuulus amatsoonpapagoi Carolyna, kelle päästeoperatsioonile mõni teistki kaasa elas. Astusin neile lähemale, et asja uurida. Selgus, et puuri esisein, see, mis jääb külastajate poole on tõepoolest nö klaasist – et inimesed linde ei toidka, torgiks ega vigastaks ja vastupidi ka. Mõsitlik, AGA tagumised puuriküljed, kuhu pääsevad vaid poeinimesed, on võrest, kus linnud turnida saavad. Neil oli ronimiseks seal puuris puu ja oksad ja kiiged ja mis kõik veel. Mänguasjad olid neil puuris puidust ja sisalist, mitte ohtlikest kangakiududest. Tegin lindudele rõõmsalt tšau ja astusin Andrease juurde tagasi. Ta oli vahepeal lemmiklooma ostulepingu läbi lugenud ja selle allkirjastanud.

Lepingu sisu oli umbestäpselt järgmine:

“Teie uus koduloom pärineb tervest/tervislikust pesakonnast ja tema kasvatamise ja hooldamisel olid tagatud liigile vajalikud tingimused. Me ei anna elusloomale garantiid ja loom ei kuulu ümbervahetamisele.

Tegu on meil siis emase džungaaria kääbushamstriga. Kellel on tavalist metsikut värvi karvakasukas. Ta on umbes 8-9 nädala vanune. Rõngastatud ei ole (sest ta vist veel ei oska lennata, hihii!). Siis on kirjas Andrease kui vastutaja andmed.

Eelpool nimetatud lemmikloom on sinu vastutusel ja sul on kohustus tagada tema heaolu. Sulle on edastatud info selle looma ja tema vajaduste kohta. Me oleme kindlad, et sina, kui loomasõber, suhtud sellesse kohustusse vastutustundlikult ning tagad sellele liigile sobilikud tingimused, hoolduse ning rikkaliku hea toiduvaliku. Palun mõtle sellele, et see loom sõltub sinust ja sinu katkematu hoolitsus tema eest on vajalik, sest ta ei saa kanda hoolt iseenda eest nii nagu ta teeks seda vabas looduses. Sa oled ostnud selle looma loomapoest, mis järgib kokkuleppeid loomakaitse ja teiste loomade õigusi kaitsvate ettevõtmistega. Kui sul peaks tekkima loomaga probleeme või sa vajad temaga seoses muudel põhjustel abi, siis pöördu julgelt meie poole. Me oleme sinu teenistuses.

Müüjapoisi allkiri ja poe tempel.”

 

Me saame endale hamstri!

Meie lepingupool taskusse, teine poes mapi vahele ja uuele ringile! Noormees selgitas meile veel, et 10-14 päeva on täiesti normaalne, kui ta magab rohkem ja peidab ennast. Nädala jagu ei tohiks me teda pihku võtta. Esialgu on ta unerütm ehk veidi häiritud, aga kindlasti ta harjub. Müüjapoiss tõi meile käru ja me hakkasime vajalikku kraami kokku koguma. Ise püsis ta meie lähedal, nii et saime vajadusel kõike küsida ja täpsustada, Teine müüja tegi samal ajal juba merisea-ringi uute inimestega läbi. Kiirustamata, asjatundlikult ja hoolikalt. Mul oli Andreasele nii palju küsimusi, et kas see ongi tavaline, et niiviisi käitutakse kliendiga, et keegi ei kiirusta takka ja keegi ei püüa mida kõike sulle pähe määrida ja nad ongi siin kõik nii normaalsed? Ma olen elu aeg igasugu müüjate eest põgenenud ja ühmanud vaid, et ma ainult vaatan. Võib-olla on aeg oma arvamust ja tõrjuvat käitumist muuta.

Kui me kogu oma varustuse olime kokku saanud, oli puudu veel vaid puur ja hamster ise. Puurid olid kassade pool ja enne koormaga liikuma hakkamist valisime hamstri-preilile kojureisimiseks pisikese puuri. Noormees täitis rännupuuri meie hamstri elupaiga materjalidega. Need andsid ajutisele pesale tuttava lõhna ja kodutunde. Hamsteri pistis ta kinnastatud käega supsti sinna peale ja läbipaitsev kaas klõpsatas kinni. Ma sain hamstri koos pesaga endale pihku. Surusin ta turvaliselt rinna vastu ja vaatasin, et ta liiga palju ei loksuks. Peas vilksas läbi ammune mälupilt, kuidas ma südatalvel krõbekülma ilmaga Jaani kiriku juures bussi ootan ja kilekotis hulpivaid kalakesi hõlma all soojas püüan hoida. Hamstripreili tegi oma põhu sees kukerpalli ja pisitis pea uudistavalt uuesti välja.

Puuri valisime kõige pisema, mis neil pakkuda oli – 85 x 45 x 40 cm. Ma isegi ei pööritanud enam silmi. Olin vahepeal juba taibanud, et see asi käibki siin teistmoodi ja loomasõbralikult. Eks ma natuke pelgasin küll, et kui see pisike hamster seal suures paradiisis oma elu elama asub, siis on tal meid üldse veel millekski muuks vaja kui vaid oma vajaduste rahuldamiseks. No et kuidas saada seesugune loom, kelle elamistingimused on võimalikult looduslähedased, veel inimesega suhtlema? Kalu saad sa vähemalt läbi klaasi näha, aga kui hamster otsustab kaevuda ja sealt mitte eriti väljuda, siis on ju natuke nukker küll. Aga seal ta istus ja vaatas meid ja kui me autosse jõudsime, tagumise pingi hamstri eluks vajalikku kraami täis laadisime, siis enne sõitma asumist oli ka Andreasel hetke vaja, et oma armumist väljendada. Tal polnud pisikest koduloomakest kunagi varem olnud.

Minu süles kiirteed mööda kodu poole vurades, vaatas ta rahulikult ringi ja ma tahtsin temasse uskuda. No et temast ei saa ka kõige vingemas ja metsikumas puuris erakut. Vahepeal tegime ühe hamstri-imetlemise-pausi ka. Pisike tegelane oli kohe varmalt uudistamas, mis tema ümber toimub ja kui Andreas oma sõrme vastu kaaneklaase sirutas, oli hamster kohe platsis. Elevust kui palju!

Ma olin kogu eelnevast kahest tunnist seal poes ikka veel meeldivalt šokeeritud. Teel koju, uurisin ma Andrease käest, et aga mis siis saab, kui sa seda allkirjastatud lepingut ei täida? Kas see on vaid vormitäiteks? Või nende kaitseks? No poe kaitseks ons ee kindlasti, aga kindlasti on see ka paber, mida inimesele looma väärkohtlemise korral nina alla suruda. Andreas arvas, et inimesed on kaasajal piisavalt teavitatud ja teadlikud, et enamus lemmikloomad on kõigest hoolimata üsna metsikud loomad ja neil on vaja rohkemat kui süüa-juua-pissida ja vahel kaissu pääseda. Et kui kümme aastat tagasi olid loomad asjad, siis probleemide tekkimisel võeti inimeselt lihtsalt loom ära. Nüüd on seadused muutunud ja loomadel on õigused. Mis tähendab seda, et asjad pole enam nii mustvalged ja paljud asjad lahendatakse kohtus. Ja seal on see leping arvestatav paber. Sa oled oma allkirjaga kinnitanud, et sa tagad looma vajaduste rahuldamise ja pakud talle õnneliku elu. Mõistlik. Ja siis vilksavad mul silme eest läbi need meie meedias jagatud pildid, kus on puuritäis pisielukaid on jäetud bussipingile uut elu ootama või prügikasti kõrvale on soovmatute loomadega puur sokutatud. Prügikasti kassi- ja koerabeebidest rääkimata. Eks varjupaigad ja hoiukodud on ka siin olemas, aga see ei ole nii valus probleem nagu Eestis. Koertejuttu räägin ma teile mõnel teisel homsel. Päris kindlasti 🙂

INFOT
https://www.blv.admin.ch/blv/de/home/tiere/tierschutz/heim-und-wildtierhaltung.html

Esialgu tõime hamstrikese kontorisse, sest Vancu sünnipäevani oli veel üle nädal aega. Kuigi mul oli hirmus kiusatus me hamstrile paradiisi ehitama hakata, siis nähes Andrease vaimustust võtsin ma hoopis taskust telefoni ja klõpsisin temast ja kerkivast hamstriparadiisist lihtsalt pilte. See tundus ka jubeoluline olevat.

Kuna me seadsime üles vaid ajutist lahendust, siis päris 2/3 ulatuses ja 30 cm sügavust kaevumise ala me talle esilagu ei teinud. Aga tore oli see tegemine küll.


Ja siis kolis pisike hamstri-preili oma uude elamisse ja me panime talle nime ka.

Alguses pidasime me küll plaani, et lubame Vancul ise hamstrile nime leiutada, aga siis, kui me hamstriga kontori suunas kihutasime, seisis fooritule taga ja meie ees üks hästi nunnu punane auto, mille tagumise otsa peale on kaunilt kirjutatud “Giulietta”. No jah. Nii see hamstri-tüdruk endale kõige sobivama nime leidiski. Preili Giulietta Little ja Vancu võib talle aja jooksul lisanimesid panna kui palju süda lustib. Tundus, et Giuliettale tema uus elamine meeldib.

 

Järgnevate päevade jooksul oli tööelu häiritud, sest vaja oli ju hamstri tegemisi uudistada. Mõtle, kontorihamster! Ma itsitasin, et äkki me peame kontorisse ka mõne huvitava tegelase juurde tooma, no kalad või iguaanid või boamaod, kui neil minust ja Happyst veel vähe on.

Vahepeal tõime ka Tannu salaja Giuliettaga kohtuma ja ta oskas muheledes saladust pidada. Ja siis jõudis kätte…

 

Vancu sünnipäev!

Põnevus kasvas ja Vancu usutles mind üha intensiivsemalt. Ma suutsin vaevu oma pisikese-tüdruku-loos püsida. Kontori ukse taga oli silt:

“Tere, mina olen Giulietta (džulieta). Ma olen pisitilluke tüdruk ja ma tahan sinuga sõbraks saada. Tule tuppa, ma ootan nii väga Sinuga kohtumist!”

Astusime tuppa ja panime tule põlema. Leegitsevate silmadega Vancu tuiskas kõrge koosolekute laua juurde ja seal ta oli – tema pisike hallikaspruun Preili Giulietta Little. Hamstri-preili oli esialgu veidi unine, aga virgus kiiresti, kui läbi klaasi rõõmust ja õnnest põlevaid silmapaare märkas.

Esimese asjana Giulietta muidugi näksas teda. Teise asjana ka. Vanc oli nii hirmus õrn ja arvas juba, et äkki ta ei meeldigi hamstri-preile. Me aga arvasime, et tal on veel veidi aega vaja. Vancu ise ju pelgab muutusi ja uusi asju ja inimesi. Katsetasime erinevate toidupalakestega ja pisitasa hakkas asi edenema.

Mõni päev hiljem viisime Giulietta koos oma elamisega koju Vancu tuppa. Ehitasime pesa uuesti üles ja Vancu osales ka ise asjade sättimises. Ma pean tunnistama, et sedasi hamstriparadiisi ehitada on väga tore. Palju toredam kui lihtsalt ajalehte laotada ja veekaussi vahetada.

Seal nad siis kohanesid teineteisega ja pikkamööda said neist tõelised sõbrad. Mängida on alati tore, aga hamstri muude vajaduste eest hoolitsemise osas olin ma alguses kõhkleval seisukohal. No et kas Vancu võtab asja ikka tõsiselt. Minul endal oli varrukast hea vabandus võtta – allergia (aga no ravimid on olemas, eksole). Tan tegeles nagunii oma asjadega. Andreas oli suure osa ajast tööl. Ja Vancu ootas igal õhtul, et Giulietta juba ärkaks. Minu mure oli asjata. Aegamööda kasvas ka Vancu kannatlikkus. Mõlemad said julgemaks ja nii tabasin ma ühel hetkel, et Giulietta on täiesti ise ja ilma söögiga meelitamiseta Vancu peo peale roninud.

Tänaseks on pisike Giuiletta meiega koos elanud juba 4 kuud, ta on parasjagu kasvanud ja juba väga julge. Ahjaa, nali ka! Ühel heal päeval mõni nädal tagasi, kui Vancu talle ronimise trenni tegi, vaatasin, et hamster  on kuidagi kahvatuks jäänud. Vanc läks magama ja mina hiilisin uuesti puuri juurde, et vaadata, mida ta seal teeb ja kui aktiivselt ta toimetab ja kas ta ka sööb. Ta tundus kuidagi vaiksem. Rääkisin Andreasele oma murest, et appiii, mis siis saab, kui hamster nüüd oma tillukesed nunnud kõrvad pea alla pakib, et kas me oleme midagi valesti teinud või midagi. Tark onu guugel avanes ja me saime teada, et nüüd, vastu kevadet, on meie väikesel sõbral kätte jõudnud… ei midagi muud KUI talv! 😀 Küte oli maha keeratud ja eks toas läks keskmine temperatuur veidi madalamaks ja kuna talvel talve nagu polnud siis otsustas Giulietta, et võiks ühe talve ka möödaminnes maha pidada. Hommikul selgitasime Vancule ka, et vaata tema vahva pruunikas kasukas on hallikaks tõmbunud ja varsti muutub vist veel heledamaks. Vanc ühmas seepeale kõiketeadjalt:

“No looduses ta peab ju ennast kaitsma, kui lumi maha tuleb.”

Eksole ja meie, lollid, arvasime, et hamster hakkab surema 😀 Ja järgmisena küsis Vancu, et kas ta võib nüüd öösiti akna lahti hoida ja hamstrile jääd limpsimiseks anda. Eksole, hea, et veel jäätist ei tahtnud pakkuda. Kui ma oleks seda nii muuseas naljaga, aga surmtõsise näoga pakkunud, siis oleks 9aastase suust tulnud noomiv vastus:

“Emmeeee! Ta on HAMSTER! Talle ei tohi magusaid asju anda.”

Igal juhul on meie hamstri-preili igati heas vormis. Endiselt valge, teeb Vancuga õhtuti hoolega jõu- ja ilunumbreid ja minu allergia ei ole kordagi ennast avaldanud. 🙂

Jälgi mind Facebookis:

2 thoughts on “Meie preili Hamster ehk tervitused lemmikloomade maapealsest paradiisist”

Leave a comment