Tannu päris oma liivakast

See on lugu sellest, kuidas Tannu endale päris oma liivakasti sai 😀

Poiss juba nii suur, et varsti võtab naise, aga pole ise veel endale päris oma liivakastigi saanud!? Nii ei lähe mitte! Kuna minust endast suuremat ehitusmeest pole vähemalt hetkel, siis tuli rääkida, rääkida ja veel kord tyydata teisi. Lõpuks oli asjal jumet. Ei tea, kas syymekad või niisama igavus andsid viimase tõke ja mõni nädal tagasi, kaunil laupäevasel päeval, pakkisime hunniku tööriistu autosse ja seadsime suuna Puumarketisse ja ehituspoodi.

VAJALIKUD ASJAD:

100 x 100 x 3000 mm immutatud puidust prussi 1 tk (hind 175 krooni)
21 x 95 x 5100 mm immutatud terrassilaudu 4 tk (hind 380 krooni)
28 x 120 x 3300 mm immutatud lauda 2 tk (hind 196 krooni)
immutatud puit on kyll kallim, aga samas säästavad need mõned lisakroonid jällegi suuremast murest ja töötegemisest.

siis veel ehituspoest peitpeaga kruvisid:
4,5 x 40 60tk (hind 17 krooni)
4,5 x 50 30tk (hind 11,5 krooni)
3 x 30 10tk (hind 2 krooni)

ja siis veel
2,1 m männipuust liist 1 tk (hind 20 krooni)
160 mm geotekstiili 2 jm (hind 26 koorni)
klambripystol ja klambrid (hind 234 krooni)

liiv endal olemas

KOKKU:
kulutused rahas 827,5 krooni materjalile + klambripystol
töötunde 4 ehitamiseks + 0,5 tekstiili kinnitamiseks + 1 augu kaevamiseks ja liivaveoks
Tulemuseks mängutunde LÕPUTULT 😀

KASTITEGU:

Tund aega poodides (sinna sekka ka juba Puumarketi hoovil parajatakes juppideks saetud lauajupid) ja maandusime siis oma sihtkohas.

Valisin välja koha. Noh tegelikult on see koht juba aia visioonis ja planeeringus ammu paigas, aga reaalsuses on teostunud vaid kaootiline osa sellest 😀
Igal juhul koht sai valitud nii:

kast ei jää mitte millelegi ette
kast jääb majast piisavalt kaugele
kast täidab ära sobiva tühjalt seisnud nurga
pinnase tõttu ei kasva seal nagunii mitte midagi
koht on päikseline suure osa päevast
kastis mängides on hea vaade enamus aiale (et laps ei tunneks end nurkasurutuna ja mahajäetuna)
kastist endast on hea ylevaade nii köögiaknast kui toarõdult (eriti laiskade vanemate, kes ei viitsi kogu aeg kastis koos lapsega mängida, unelm või kui mängivad, siis on hea ka muu maailmaga sedasi suhelda :D)
aeda sisenedes autoväravast (mida meil enamus teeb) on kast optiliselt nii vertikaalis kui horisontaalis just nagu õige koha peal. No nagu oleks olnud seal aegade algusest. Seega hea koht 😀

Nurgad rihitud, kastiplats märgistatud, võisid mehed käised yles käärida ja tööle asuda. Mina tegin õunapuude paljakssöömise kõrvalt neist jõudumööda pilte.

Kõigepealt said jämedad prussid otsast kirvega teravamaks tahtud ja siis kangiga maasse surgitud aukudesse taotud. Siis looditud ja võiski esimese ringi kyljelaudu kinni kruvida.

Töödejuhataja kontrollis isiklikult olukorda:

Ja mina heitsin vahepeal pilgu töödele ka köögiaknastst:

4 töötundi hiljem oli meie kena 1,5 x 1,5 m maapealne kast valmis – istmelauad ja liistud ka kenasti paigas:

Kui ma alguses rääkisin, et noh poolteist-korda-poolteist kast oleks hea kyll, siis vaatasid mind kõik, et mis see laps kyll nii suures kastis peale hakkab ja kes selle liiva täis veab. Mul endal oli lapsena meeter-kord-meeter kast ja no ajas asja ära kui yksi pidi mängima, aga mitmekesi pidi mängimise ajal ise kastist väljas istuma. Nyyd saab aga kenasti kastis istuda 😀

Kast seisis nädalakese niisama ja siis tuli tähtis päev. 20. august, esmaspäev ja vaba päev. Päikseline ka. Liivakaevamiseks just sobilik. Meie liivakastiteo juures oli muidugi yks suur ja soosiv tegur – liiva ei pea poest ostma ega kaugelt transportima – Nõmmel on liiv igal yhel endal aias olemas. Kaeva vaid auk, 20cm mullaga segunenud mustemat liiva pealt ära ja sulle vahibki juba vastu kena puhas jämedama fraktuuriga ehitusliiv – selline, mida saab ka sõeluda ja ilusaid kivikesi otsida. Ime kah, et seal suurt midagi ei kasva. Muld sööb liiva ära. Ja ma ei tea nii palju numbreidki kui mitu veoauto koormatäit mulda meie aeda on aegade jooksul veetud sinna. See on selline arusaamatu asi neile, kes ise liival pole elanud 😀

Nädala sees sai tegelikult geotekstiil kenasti kasti alumiste siseservade kylge klammerdatud (klambripyss on yks tore vidin, mida ma ammu endale ihkasin, aga mille ostmiseks kunagi väga pakilist vajadust polnud. Nyyd on mul see olemas ja ennast igati õigustanud)

Ja läkski liivaveoks ehk esimene kärutäis liiva. Minu isa tuli ka appi. Siin on spetsialistid kõik ninapidi asja juures:

10 kärukoormat liiva ja kast ongi täis. Vaja veel vaid veidi tampida ja asja lähemalt uurida:

Õnnelik kastiomanik oma kastis:

Ja korralik mängujuht paneb kõik mängima. Neli põlvkonda (mina teen pilti:D) pluss neljajalgne:

Ja mängida kõlbab igal ajal, nii pimedas kui paduvihmas:

No ja kuna see kastitegu nii sygisesse jäi, siis ei näe ma vähimatki mõtet selle edasituunimisel hetkel. Kyll aga on mul kuri plaan järgmisel suvel selle kasti peal kätt proovida. Nyyd vaja vaid veel kena ja korralik kate leiutada kastile ja võibki talv tulla. Eelmise aastat kogemus näitas muidugi kyll seda, et liivakastis sai mängida aastavahetuseni. Näib, kuidas sel aastal. Igal juhul on poisil hommikul Õismäel ärgates esimene mõte see, et pakime asjad ja lähme Rahumäele päris enda liivakasti mängima 😀

Kindlasti võib ka liivakasti osta poest nagu pea kõiki asju tänapäeval, aga mis on ikkagi peamine, see on isetegmisrõõm 🙂

Mudalombid ja vigurpirukad

Vahepeal on igasugu asju juhtunud ja tehtud saanud, aga alustan eilsest, et siis tasapisi taastada läinud ajad. Tasakesi, samm-sammult.

Eile oli ilus. Vihma sadas. No vähemalt minu poiss arvab, et vesi on ilus. Muda veel ilusam. Ja ma suutsin ta enamvähem puhtana bussi tassida, aga tema rõõmuks peatus buss meie sihtkoha peatuses otse suures veeloigus. Vabandust, poriloigus. Ta hyppas sinna mõnuga sisse, nii, et minul endal on põhjust jälle pykse pesta (pori ju pritsis temast endast kaugele eemale ju ka) 😀

Ja kui me siis paarsada meetrit veel vaevaliselt edasi liikusime, ikka läbi poriloikude, siis paistis minu jaoks juba veidi helgem väljavaade – ma sain minna tuppa sooja ja jätta poisi sydamerahuga tema jaoks põgenemiskindlasse aeda rahuga mängima. Mõistagi kasutas ta elavalt oma fantaasiat. Vanaema ahastas aknal ja mina keskendusin taignateole 😀

Paar tundi hiljem õnnestus meil siiski läbimärg ja jääkylm poiss tuppa tassida ja sooja dushi alt läbi lastes meelitada ta midagi põnevat tegema – pirukaid kypsetama 😀 Plaanisin kyll alguses liha-riisipirukaid teha, aga liha puudumisel sai tehtud vyrtsikaid riisipirukaid. Kui aga kolmandik tainast veel tegemist ootas, siis mõtlesin, et ahh, aitab kah, teeme parem midagi toredat. Alati on saanud neist viimastest taignajuppidest midagi teha, aga nii, et oleks materjali vabalt käes, vaat nii pole enne midagi teinud. Ju seepärast, et reeglina on taignategu vanaema hooleks jäänud ja temal on kõik grammid eriti arvel ja midagi ei tohi ‘raisku lasta’. Sel korral tegin kõik ise ja nii ma siis seda vabadust ka vabalt kasutasin. Ja oiii, kuidas poiss rõõmustas 😀

 

Minu lemmik – Tigu Tuudur

Poisi tehtud ussikesed. Voolis teine neid jupp aega ja rääkis nendega pikalt juttu. Ahi kasvatas ussipoegadest korralikud tegelased 😀

Minu yllatus oli tegelikult nii suur, et need elukad nii kenasti kerkisid ja nii mõnusad pehmed jäid. Õhtuks olid muidgi kõik otsas, aga need mõned tunnid polnud kyll mingeid kõvastumise märke täheldada. Ja see oli ka vahva, et kui piruka ymber tainas eriti kerkima ei kipu, siis loomad kerkisid kyll. Kilpkonnal läksid isegi jalad kõhualla peitu 😀

Ja mõistagi oli suursöödikuks poiss-kes-muidu-saia-ei-söö ise 😀

Suurt patsboad oli hea syya, sest iga punumisjätku sai eraldi veel murda ja suhu toppida 🙂

No ja karumõmmi puhul tuli esimesena ära syya naba, siis silmad ja siis amputeerida tema jäsemed ja kõik kenasti järjest põske pista.

 

Vot siis sedaviis möödus meie eilne kena vihmane poripäev. Ja ma miskipärast arvan, et edaspidi võib pirukaid teha keegi teine. Kogu meie pärmitaigen läheb edaspidi elukate meisterdamiseks 😀

Söömisest ja suhetest

Alles eile, kui lõõmas päike ja kuumus oli lõunamaine, oli tunne, et mis te ajate, et suve pole nagu sel aastal olnudki. Kogu suvi on olnud yks paras päikeserabandus. Ja nyyd, kus päike on pilve taga varjus, kuigi on soe, on juba tunne, et kas suvi tõesti oli või nägin seda unes. No ja kui ta isegi oli, siis nyyd on ta kindlasti läbi. Talvel suure pimeduse ja kylmaga maadeldes meenuvad kindlasti need ykskud hetked, kui päike säras, sai jääkylmas merevees millimallikate vahel sulistada, aga suve ju nagu ikka polnud. Ja nii igal aastal. Oleme oma kliimavööndi ohvrid 😀

No ja lapsena tundus suvi alati soojem ja pikem ja mõnsuam ja ilm polnud yldse nii heitlik. Hakka või seda vanainimeste muru-oli-rohelisem-juttu uskuma. Kui mul last poleks, siis võibolla usuksingi, aga tema tegemisi jälgides on ysna selge, et suvi kestab laste jaoks ka meie geograafilist asendit arvestades vähemalt pool aastat ja elu on ilus. Hakka või jälle ise ka uskuma. No vahel tuleb mulle kyll karm reaalsus koju kätte ka, kui pean liiga sygavale (põlvini) vette läinud last kargama jäisesse merevette riietega päästma. Aga kaldalt on tema hullamist vahva vaadata. Eriti jope ja mytsi ja kinnastega 😀

Istun hetkel siin arvuti taga koos oma pärdikupoisiga. Sööme jänkukrõpse. Sõnad ‘krõps’ ja ‘dipikaste’ toimivad ja sobivad söögiks igal ajal iga ilmaga. Olen kyll lugenud vastavat kirjandust ja pyydnud aru saada sellest imelisest märgisyteemist ja sõltuvust tekitavatest ainetest, aga no mõni asi jääb siin elus mysteeriumiks. Öelge mulle, kust teab laps, kes pole iial oma elus käinud mäkdoonaldsis vms kohas söömas, et sealt saab midagi syya? Aga juba väga pisikesena elavnes ta silmmärgatavalt, kui mäki kollane M-täht kuskile tee äärde jäi ja nõudis elavalt ‘mämm-mämm’. Sama käib ka Statoili kohta kust keegi temale ja temaga koos olles pole süüda ostnud. Miskipärast arvab ta, et sealt peaks saama syya. No saab ju ka, aga kust tema seda teab?

Vot ja lisaks selle märgisysteemile on tal selge ka see, et söögiks on head kartulikrõpsud ja muu selline. Sest vahel mõnel sünnipäeval ju on pakutud. Aga mul endal on tunne, nagu ma neid pidevalt koju ostaksin ja ise himuga tema ees sööksin ja ahvatleksin. Õnneks on ta aga veel nii väike, et pisike kavalus on abiks – lõika suur kausitäis värskeid porgandeid ja kurke kangideks, tee juurde mahe dipikaste (sobib ka täiesti tavaline matsestamata jogurt) ja ytle lapsele rõõmsalt, et täna sööme hoopis jänkukrõpse (no ikka selle peale, et tema on eelnevalt ahastades nõudnud mult kartulikrõpse). Sõnal ‘krõps’ on võluvägi ja poiss vitsutab näost sisse värsket kraami nagu muidu sööks ainult puhtaid pahasid E-sid. Aga kauaks seda jagub? Või äkki kinnistub teatav harjumus?

Ma ise olen teatavas sõltuvuses kokakoolast. No ei taha, aga vahel peab. Eriti vihkan Selvereid, sest neis on kenasti kassade juurde veetud pisikesed kylmkastid higistava rämpsjoogiga. No ei suuda ma vahel mitte vastu panna, kui on vaja pikalt sabas seista ja oodata pääsemist. Nõrk olen. Aga lapsele ma ei anna – koka on emme jook, õlu on issi jook ja tema jook on kraanivesi või mõni muu võimalikult naturaalne gaasivaba jook. Varsti ei saa nagunii enam kätt ette panna, aga kuni saab, seniakaua panen ka 😀

Päikesevaba ilm muudab jutukaks. Ja kirjutada tahaksin veel paljust. Viimaste nädalate jooksul on saanud ysna palju tehtud ja lõpuks ometi hakkab mulle tunduma, et asjad saavad kuidagi joonele. Tööasjad siis. Muud asjad ei saa nagunii enam kunagi joonde, sest on asju, mida ei saa parandada. Kahjuks.

Aga kui endal midagi pole, mille nimel pingitada ja millest enam unistada, siis on mul olnud elus vähemalt see imearmas võimalus, et saada veidi osa teiste õnnest ja rõõmust. Jah, ok, mul on laps ja varsti on neid ehk kaks ja nemad ongi mu elu mõte ja tugevus ja nõrkus ja elushoidev jõud. Aga selleks, et olla õnnelik on vaja olla osa perekonnast ja yksikema koos lastega pole terve ega terviklik perekond. See on poolik ja katkine perekond. Võibolla tõesti toimiv syteem ja elokuorraldus, aga kindlasti mitte see, millest enamus meist unistab ja õigeks peab. Jah, ennast saab petta, luua illusioone, aga perekond koosneb siiski mehest, naisest ja järelkasvust (eriolukorrad ja surm on paratamatud, neist ma ei räägi). On ju nii?

Pulmad, abiellumine ja perekond on minu jaoks alati olnud sydamelähedane teema. Kodu ja perekond on yldse tähtsaimad ‘asjad’ mu arvates. Ja siis, kui ise oled kõigest ilma jäänud vastu oma soove ja tahtmisi ja tundeid ja otsid vaid elumõtet ja pyyad end niigi palju kokku võtta, et veel yks päev jaksata olla, siis on nii kosutav joonistada perepilte, kokkuhoidvaid ja armastavaid, pilte pulmadeks noorpaarist, armunutest, lastest. Noh, nagu peidaks end muinasjuttu, sest reaalsus on liiga valus. Talumatult valus. Eks see on omal moel seesama viis saada osa lähedusest ja heast olemisest, nagu mõned lapsed varastavad teiste laste asju. Mitte puudusest. Reeglina on nad hästi toimetulevate vanemate lapsed, neil on olemas kõik ASJAD, mis eluks vajalikud. Aga pole armastust, lähedust, turvatunnet ja selle kompenseerimiseks võtavad nad nende laste asju, kelle puhul neil on tunne, et ehk saavad nad ka ise siis osa heast enesetundes-enesekindlusest, mida need teised lapsed endast kiirgavad. Suure inimesena ei lähe ma ju teiste asju võtma, teiste elu elama, eriti vägisi, aga kuna mul see võimalus teiste elust veidi osa saada vahel lihtsalt on, siis olen selle eest sydamest tänulik neile.

Viimase aja tegemistest teile ka yks pilt. Tegelikult kaks, sest sain teha sisuliselt kaks yhesugust pilti ja see annab soodsa võimaluse näidata valmis pildi kõrval ka valmisvärvitud, aga piirjoonteta pilti. Vahel soovib mõni näha poolvalmis pilti ja siis on alati suur segadus, et mis asi see on ja miks on nii ja kui siis äärejooned saavad paika, siis on kõik äkki korras. Just selle pärast ei kipu ma poolikut tööd näitama. Pigem siis tõesti lihtsalt mustaga kavand, aga mitte värviline äärejoonteta pilt 🙂

Et siis poolik ilma äärejoonteta töö:

Ja valmis töö:

Ja palju-palju-palju õnne asjaosalistele endile! 😀

Ja Susa, suur-suur tänu Sulle tunnustuse eest! Ma olen omadega nii rabas, et sellised asjad tulevad mu jaoks kyll täiesti lambist, aga vähemalt hetkeks võlub see naeratuse suunurka ja seegi on juba hea algus. Aitäh, Sulle! Uurin ja mõtlen veidi selle asja yle ja tegutsen siis ka ise 😀

Ja päike tuligi välja. Suvi polegi veel läbi. Kui veel edasi kirjutaks, siis jõuaks varsti ehk öö ka kätte. Mõnusat sooja suvepäeva teile kõigile! 😀

Padjad Nurrrr ja Mõmmmm

Kunagi ammu-ammu kirjutas mulle tumevalge ja rääkis oma mõttest. Vaja oli kahte padjapyyri. Käisin mööda poode ja uurisin asja. Kuna padjapyyridele tuli joonistada, siis jäid kohe ära mõned varemproovitud ebakindlad asjad ja tuli kindlapeale minna Kreenholmi satiinpyyride peale. Huvitaval kombel on kvaliteetsete padjapyyride valik (just värvivalik) kuidagi ysna väike. Seega padjapyyrid said valged, laiade koetriipudega 🙂

Kuna tumevalgel oli kindel nägemus, kes peavad patjadel olema, siis jäigi mul yle asi vaid vormistada 😀

Yhe pyyri paremasse serva sai ‘nurrrrr’ ytlev kiisu

ja teise pyyri vasakusse serva ‘mõmmmmm’ ytlev mõmmi

Ja nagu ma hiljem kuulsin, siis võeti pyyrid väga hästi vastu ja neile osteti seltsiks täiesti uus voodiriiete komplekt. Ja elu on jälle ilusam. Magusaid unenägusid Nurrrr ja Mõmmmm ! 😀

PS Kreenholmi (kaubamärk on vist Krenholm, st yhe e-ga) valged staiinpyyrid 50x60cm. Joonistatud musta siidiguttaga. Kirjade kohaselt kannatab masinpesu kuni 40 kraadi juures (mittevalgendava ehk siis värvilise pesule mõeldud vahendiga). Ise pesen juba mõnda aega 60 kraadiga (katsetanud olen ka 90 kraadiga) ja värv pysib kenasti. Samas mõne teise pyyriga kahjustub värv, eriti suuremad mustad pinnad, nt ninad, juba esimese pesuga. Katsetustööd igal juhul jätkuvad. Ja nyyd lähen jälle värvima. Mul on käel juba kaks rakku puhtalt pintsliga vehkimisest ja äärejoonte vedamisest ja lõppu veel ei paista. Ja õues on troopika 🙂