Mudalombid ja vigurpirukad

Vahepeal on igasugu asju juhtunud ja tehtud saanud, aga alustan eilsest, et siis tasapisi taastada läinud ajad. Tasakesi, samm-sammult.

Eile oli ilus. Vihma sadas. No vähemalt minu poiss arvab, et vesi on ilus. Muda veel ilusam. Ja ma suutsin ta enamvähem puhtana bussi tassida, aga tema rõõmuks peatus buss meie sihtkoha peatuses otse suures veeloigus. Vabandust, poriloigus. Ta hyppas sinna mõnuga sisse, nii, et minul endal on põhjust jälle pykse pesta (pori ju pritsis temast endast kaugele eemale ju ka) 😀

Ja kui me siis paarsada meetrit veel vaevaliselt edasi liikusime, ikka läbi poriloikude, siis paistis minu jaoks juba veidi helgem väljavaade – ma sain minna tuppa sooja ja jätta poisi sydamerahuga tema jaoks põgenemiskindlasse aeda rahuga mängima. Mõistagi kasutas ta elavalt oma fantaasiat. Vanaema ahastas aknal ja mina keskendusin taignateole 😀

Paar tundi hiljem õnnestus meil siiski läbimärg ja jääkylm poiss tuppa tassida ja sooja dushi alt läbi lastes meelitada ta midagi põnevat tegema – pirukaid kypsetama 😀 Plaanisin kyll alguses liha-riisipirukaid teha, aga liha puudumisel sai tehtud vyrtsikaid riisipirukaid. Kui aga kolmandik tainast veel tegemist ootas, siis mõtlesin, et ahh, aitab kah, teeme parem midagi toredat. Alati on saanud neist viimastest taignajuppidest midagi teha, aga nii, et oleks materjali vabalt käes, vaat nii pole enne midagi teinud. Ju seepärast, et reeglina on taignategu vanaema hooleks jäänud ja temal on kõik grammid eriti arvel ja midagi ei tohi ‘raisku lasta’. Sel korral tegin kõik ise ja nii ma siis seda vabadust ka vabalt kasutasin. Ja oiii, kuidas poiss rõõmustas 😀

Minu lemmik – Tigu Tuudur

Poisi tehtud ussikesed. Voolis teine neid jupp aega ja rääkis nendega pikalt juttu. Ahi kasvatas ussipoegadest korralikud tegelased 😀

Minu yllatus oli tegelikult nii suur, et need elukad nii kenasti kerkisid ja nii mõnusad pehmed jäid. Õhtuks olid muidgi kõik otsas, aga need mõned tunnid polnud kyll mingeid kõvastumise märke täheldada. Ja see oli ka vahva, et kui piruka ymber tainas eriti kerkima ei kipu, siis loomad kerkisid kyll. Kilpkonnal läksid isegi jalad kõhualla peitu 😀

Ja mõistagi oli suursöödikuks poiss-kes-muidu-saia-ei-söö ise 😀

Suurt patsboad oli hea syya, sest iga punumisjätku sai eraldi veel murda ja suhu toppida 🙂

No ja karumõmmi puhul tuli esimesena ära syya naba, siis silmad ja siis amputeerida tema jäsemed ja kõik kenasti järjest põske pista.

Vot siis sedaviis möödus meie eilne kena vihmane poripäev. Ja ma miskipärast arvan, et edaspidi võib pirukaid teha keegi teine. Kogu meie pärmitaigen läheb edaspidi elukate meisterdamiseks 😀