Söömisest ja suhetest

Alles eile, kui lõõmas päike ja kuumus oli lõunamaine, oli tunne, et mis te ajate, et suve pole nagu sel aastal olnudki. Kogu suvi on olnud yks paras päikeserabandus. Ja nyyd, kus päike on pilve taga varjus, kuigi on soe, on juba tunne, et kas suvi tõesti oli või nägin seda unes. No ja kui ta isegi oli, siis nyyd on ta kindlasti läbi. Talvel suure pimeduse ja kylmaga maadeldes meenuvad kindlasti need ykskud hetked, kui päike säras, sai jääkylmas merevees millimallikate vahel sulistada, aga suve ju nagu ikka polnud. Ja nii igal aastal. Oleme oma kliimavööndi ohvrid 😀

No ja lapsena tundus suvi alati soojem ja pikem ja mõnsuam ja ilm polnud yldse nii heitlik. Hakka või seda vanainimeste muru-oli-rohelisem-juttu uskuma. Kui mul last poleks, siis võibolla usuksingi, aga tema tegemisi jälgides on ysna selge, et suvi kestab laste jaoks ka meie geograafilist asendit arvestades vähemalt pool aastat ja elu on ilus. Hakka või jälle ise ka uskuma. No vahel tuleb mulle kyll karm reaalsus koju kätte ka, kui pean liiga sygavale (põlvini) vette läinud last kargama jäisesse merevette riietega päästma. Aga kaldalt on tema hullamist vahva vaadata. Eriti jope ja mytsi ja kinnastega 😀

Istun hetkel siin arvuti taga koos oma pärdikupoisiga. Sööme jänkukrõpse. Sõnad ‘krõps’ ja ‘dipikaste’ toimivad ja sobivad söögiks igal ajal iga ilmaga. Olen kyll lugenud vastavat kirjandust ja pyydnud aru saada sellest imelisest märgisyteemist ja sõltuvust tekitavatest ainetest, aga no mõni asi jääb siin elus mysteeriumiks. Öelge mulle, kust teab laps, kes pole iial oma elus käinud mäkdoonaldsis vms kohas söömas, et sealt saab midagi syya? Aga juba väga pisikesena elavnes ta silmmärgatavalt, kui mäki kollane M-täht kuskile tee äärde jäi ja nõudis elavalt ‘mämm-mämm’. Sama käib ka Statoili kohta kust keegi temale ja temaga koos olles pole süüda ostnud. Miskipärast arvab ta, et sealt peaks saama syya. No saab ju ka, aga kust tema seda teab?

Vot ja lisaks selle märgisysteemile on tal selge ka see, et söögiks on head kartulikrõpsud ja muu selline. Sest vahel mõnel sünnipäeval ju on pakutud. Aga mul endal on tunne, nagu ma neid pidevalt koju ostaksin ja ise himuga tema ees sööksin ja ahvatleksin. Õnneks on ta aga veel nii väike, et pisike kavalus on abiks – lõika suur kausitäis värskeid porgandeid ja kurke kangideks, tee juurde mahe dipikaste (sobib ka täiesti tavaline matsestamata jogurt) ja ytle lapsele rõõmsalt, et täna sööme hoopis jänkukrõpse (no ikka selle peale, et tema on eelnevalt ahastades nõudnud mult kartulikrõpse). Sõnal ‘krõps’ on võluvägi ja poiss vitsutab näost sisse värsket kraami nagu muidu sööks ainult puhtaid pahasid E-sid. Aga kauaks seda jagub? Või äkki kinnistub teatav harjumus?

Ma ise olen teatavas sõltuvuses kokakoolast. No ei taha, aga vahel peab. Eriti vihkan Selvereid, sest neis on kenasti kassade juurde veetud pisikesed kylmkastid higistava rämpsjoogiga. No ei suuda ma vahel mitte vastu panna, kui on vaja pikalt sabas seista ja oodata pääsemist. Nõrk olen. Aga lapsele ma ei anna – koka on emme jook, õlu on issi jook ja tema jook on kraanivesi või mõni muu võimalikult naturaalne gaasivaba jook. Varsti ei saa nagunii enam kätt ette panna, aga kuni saab, seniakaua panen ka 😀

Päikesevaba ilm muudab jutukaks. Ja kirjutada tahaksin veel paljust. Viimaste nädalate jooksul on saanud ysna palju tehtud ja lõpuks ometi hakkab mulle tunduma, et asjad saavad kuidagi joonele. Tööasjad siis. Muud asjad ei saa nagunii enam kunagi joonde, sest on asju, mida ei saa parandada. Kahjuks.

Aga kui endal midagi pole, mille nimel pingitada ja millest enam unistada, siis on mul olnud elus vähemalt see imearmas võimalus, et saada veidi osa teiste õnnest ja rõõmust. Jah, ok, mul on laps ja varsti on neid ehk kaks ja nemad ongi mu elu mõte ja tugevus ja nõrkus ja elushoidev jõud. Aga selleks, et olla õnnelik on vaja olla osa perekonnast ja yksikema koos lastega pole terve ega terviklik perekond. See on poolik ja katkine perekond. Võibolla tõesti toimiv syteem ja elokuorraldus, aga kindlasti mitte see, millest enamus meist unistab ja õigeks peab. Jah, ennast saab petta, luua illusioone, aga perekond koosneb siiski mehest, naisest ja järelkasvust (eriolukorrad ja surm on paratamatud, neist ma ei räägi). On ju nii?

Pulmad, abiellumine ja perekond on minu jaoks alati olnud sydamelähedane teema. Kodu ja perekond on yldse tähtsaimad ‘asjad’ mu arvates. Ja siis, kui ise oled kõigest ilma jäänud vastu oma soove ja tahtmisi ja tundeid ja otsid vaid elumõtet ja pyyad end niigi palju kokku võtta, et veel yks päev jaksata olla, siis on nii kosutav joonistada perepilte, kokkuhoidvaid ja armastavaid, pilte pulmadeks noorpaarist, armunutest, lastest. Noh, nagu peidaks end muinasjuttu, sest reaalsus on liiga valus. Talumatult valus. Eks see on omal moel seesama viis saada osa lähedusest ja heast olemisest, nagu mõned lapsed varastavad teiste laste asju. Mitte puudusest. Reeglina on nad hästi toimetulevate vanemate lapsed, neil on olemas kõik ASJAD, mis eluks vajalikud. Aga pole armastust, lähedust, turvatunnet ja selle kompenseerimiseks võtavad nad nende laste asju, kelle puhul neil on tunne, et ehk saavad nad ka ise siis osa heast enesetundes-enesekindlusest, mida need teised lapsed endast kiirgavad. Suure inimesena ei lähe ma ju teiste asju võtma, teiste elu elama, eriti vägisi, aga kuna mul see võimalus teiste elust veidi osa saada vahel lihtsalt on, siis olen selle eest sydamest tänulik neile.

Viimase aja tegemistest teile ka yks pilt. Tegelikult kaks, sest sain teha sisuliselt kaks yhesugust pilti ja see annab soodsa võimaluse näidata valmis pildi kõrval ka valmisvärvitud, aga piirjoonteta pilti. Vahel soovib mõni näha poolvalmis pilti ja siis on alati suur segadus, et mis asi see on ja miks on nii ja kui siis äärejooned saavad paika, siis on kõik äkki korras. Just selle pärast ei kipu ma poolikut tööd näitama. Pigem siis tõesti lihtsalt mustaga kavand, aga mitte värviline äärejoonteta pilt 🙂

Et siis poolik ilma äärejoonteta töö:

Ja valmis töö:

Ja palju-palju-palju õnne asjaosalistele endile! 😀

Ja Susa, suur-suur tänu Sulle tunnustuse eest! Ma olen omadega nii rabas, et sellised asjad tulevad mu jaoks kyll täiesti lambist, aga vähemalt hetkeks võlub see naeratuse suunurka ja seegi on juba hea algus. Aitäh, Sulle! Uurin ja mõtlen veidi selle asja yle ja tegutsen siis ka ise 😀

Ja päike tuligi välja. Suvi polegi veel läbi. Kui veel edasi kirjutaks, siis jõuaks varsti ehk öö ka kätte. Mõnusat sooja suvepäeva teile kõigile! 😀