Tannu päris oma liivakast

See on lugu sellest, kuidas Tannu endale päris oma liivakasti sai 😀

Poiss juba nii suur, et varsti võtab naise, aga pole ise veel endale päris oma liivakastigi saanud!? Nii ei lähe mitte! Kuna minust endast suuremat ehitusmeest pole vähemalt hetkel, siis tuli rääkida, rääkida ja veel kord tyydata teisi. Lõpuks oli asjal jumet. Ei tea, kas syymekad või niisama igavus andsid viimase tõke ja mõni nädal tagasi, kaunil laupäevasel päeval, pakkisime hunniku tööriistu autosse ja seadsime suuna Puumarketisse ja ehituspoodi.

VAJALIKUD ASJAD:

100 x 100 x 3000 mm immutatud puidust prussi 1 tk (hind 175 krooni)
21 x 95 x 5100 mm immutatud terrassilaudu 4 tk (hind 380 krooni)
28 x 120 x 3300 mm immutatud lauda 2 tk (hind 196 krooni)
immutatud puit on kyll kallim, aga samas säästavad need mõned lisakroonid jällegi suuremast murest ja töötegemisest.

siis veel ehituspoest peitpeaga kruvisid:
4,5 x 40 60tk (hind 17 krooni)
4,5 x 50 30tk (hind 11,5 krooni)
3 x 30 10tk (hind 2 krooni)

ja siis veel
2,1 m männipuust liist 1 tk (hind 20 krooni)
160 mm geotekstiili 2 jm (hind 26 koorni)
klambripystol ja klambrid (hind 234 krooni)

liiv endal olemas

KOKKU:
kulutused rahas 827,5 krooni materjalile + klambripystol
töötunde 4 ehitamiseks + 0,5 tekstiili kinnitamiseks + 1 augu kaevamiseks ja liivaveoks
Tulemuseks mängutunde LÕPUTULT 😀

KASTITEGU:

Tund aega poodides (sinna sekka ka juba Puumarketi hoovil parajatakes juppideks saetud lauajupid) ja maandusime siis oma sihtkohas.

Valisin välja koha. Noh tegelikult on see koht juba aia visioonis ja planeeringus ammu paigas, aga reaalsuses on teostunud vaid kaootiline osa sellest 😀
Igal juhul koht sai valitud nii:

kast ei jää mitte millelegi ette
kast jääb majast piisavalt kaugele
kast täidab ära sobiva tühjalt seisnud nurga
pinnase tõttu ei kasva seal nagunii mitte midagi
koht on päikseline suure osa päevast
kastis mängides on hea vaade enamus aiale (et laps ei tunneks end nurkasurutuna ja mahajäetuna)
kastist endast on hea ylevaade nii köögiaknast kui toarõdult (eriti laiskade vanemate, kes ei viitsi kogu aeg kastis koos lapsega mängida, unelm või kui mängivad, siis on hea ka muu maailmaga sedasi suhelda :D)
aeda sisenedes autoväravast (mida meil enamus teeb) on kast optiliselt nii vertikaalis kui horisontaalis just nagu õige koha peal. No nagu oleks olnud seal aegade algusest. Seega hea koht 😀

Nurgad rihitud, kastiplats märgistatud, võisid mehed käised yles käärida ja tööle asuda. Mina tegin õunapuude paljakssöömise kõrvalt neist jõudumööda pilte.

Kõigepealt said jämedad prussid otsast kirvega teravamaks tahtud ja siis kangiga maasse surgitud aukudesse taotud. Siis looditud ja võiski esimese ringi kyljelaudu kinni kruvida.

Töödejuhataja kontrollis isiklikult olukorda:

Ja mina heitsin vahepeal pilgu töödele ka köögiaknastst:

4 töötundi hiljem oli meie kena 1,5 x 1,5 m maapealne kast valmis – istmelauad ja liistud ka kenasti paigas:

Kui ma alguses rääkisin, et noh poolteist-korda-poolteist kast oleks hea kyll, siis vaatasid mind kõik, et mis see laps kyll nii suures kastis peale hakkab ja kes selle liiva täis veab. Mul endal oli lapsena meeter-kord-meeter kast ja no ajas asja ära kui yksi pidi mängima, aga mitmekesi pidi mängimise ajal ise kastist väljas istuma. Nyyd saab aga kenasti kastis istuda 😀

Kast seisis nädalakese niisama ja siis tuli tähtis päev. 20. august, esmaspäev ja vaba päev. Päikseline ka. Liivakaevamiseks just sobilik. Meie liivakastiteo juures oli muidugi yks suur ja soosiv tegur – liiva ei pea poest ostma ega kaugelt transportima – Nõmmel on liiv igal yhel endal aias olemas. Kaeva vaid auk, 20cm mullaga segunenud mustemat liiva pealt ära ja sulle vahibki juba vastu kena puhas jämedama fraktuuriga ehitusliiv – selline, mida saab ka sõeluda ja ilusaid kivikesi otsida. Ime kah, et seal suurt midagi ei kasva. Muld sööb liiva ära. Ja ma ei tea nii palju numbreidki kui mitu veoauto koormatäit mulda meie aeda on aegade jooksul veetud sinna. See on selline arusaamatu asi neile, kes ise liival pole elanud 😀

Nädala sees sai tegelikult geotekstiil kenasti kasti alumiste siseservade kylge klammerdatud (klambripyss on yks tore vidin, mida ma ammu endale ihkasin, aga mille ostmiseks kunagi väga pakilist vajadust polnud. Nyyd on mul see olemas ja ennast igati õigustanud)

Ja läkski liivaveoks ehk esimene kärutäis liiva. Minu isa tuli ka appi. Siin on spetsialistid kõik ninapidi asja juures:

10 kärukoormat liiva ja kast ongi täis. Vaja veel vaid veidi tampida ja asja lähemalt uurida:

Õnnelik kastiomanik oma kastis:

Ja korralik mängujuht paneb kõik mängima. Neli põlvkonda (mina teen pilti:D) pluss neljajalgne:

Ja mängida kõlbab igal ajal, nii pimedas kui paduvihmas:

No ja kuna see kastitegu nii sygisesse jäi, siis ei näe ma vähimatki mõtet selle edasituunimisel hetkel. Kyll aga on mul kuri plaan järgmisel suvel selle kasti peal kätt proovida. Nyyd vaja vaid veel kena ja korralik kate leiutada kastile ja võibki talv tulla. Eelmise aastat kogemus näitas muidugi kyll seda, et liivakastis sai mängida aastavahetuseni. Näib, kuidas sel aastal. Igal juhul on poisil hommikul Õismäel ärgates esimene mõte see, et pakime asjad ja lähme Rahumäele päris enda liivakasti mängima 😀

Kindlasti võib ka liivakasti osta poest nagu pea kõiki asju tänapäeval, aga mis on ikkagi peamine, see on isetegmisrõõm 🙂