On kirevad ja kiired ajad. Keset suurt segadust saabus meie majja taas yks uus asukas. Pisike sõrmkindasõber Tuudi. Mina nõelusin, Tannu ja Vantsu toppisid ta täis ja siis ma tegin veel mõned pisted ja valmis ta oligi. Hea tasku pista ja põse vastas hoida, kaissu võtta ja muidu mänge mängida. Tuudi on ytlemata sõbralik tegelane ja tema nina on mõeldud musitamiseks, sõõrilised nööpsilmad neisse uppumiseks ja kael on ideaalne ka pisikese käe kallistuseks.
Kaks pisikest triibusõrmikut (suurematest sõrmikutest saab suurema sõbra), kaks silmanööpi, mõni meeter niiti, peotäis pehmet sisu ja kuhjaga rõõmu ning sydamesoojust, selline ongi meie Tuudi 🙂
Ja õue saab ta ka kaasa võtta. Ei karda ta kylma ega märga. Pesta saab teda ka. Ja seda ei pea vist isegi mainima, et magab ta öösiti voodis, reeglina ymbritetud turvaliselt väikesest peopesa pesast.
Vot selline vahva sõber elab me majas nyyd 😉
Sõbrapäeva lasin sel aastal kuidagi märkamatult mööda (sõbrad on meeles ja olemas alati, igal päeval), aga väike kripeldus sellest, et romantikannus nagu tiba väikseks jäi, oli hinges ikka.
Poes myydi vastlakukleid juba mitu nädalat ja see tundus nii jabur. Ja see, et ma poekuklitega ei kavatse sel aastal eksperimenteerida, oli ka juba ammu selge. Seega seadsime hommikul ärgates poistega sammud yles mamma juurde. Kõik vajalik kukliteoks oli meil yhes. Mamma andis retsepti ja meie korraldasime ta köögis kaose. Mõni tund hiljem korraldasime me seal jälle kaose, sest iga mees, nii suur kui väike, tahtis ise ka oma näpud jahuseks saada enne kui alla anti ja lubati mul enamus pehmest imemaitsvast taignast sydamekujuliseks voolida.
Prisked soojad kuklisydamed jäid lauale aurama kui me Haldjaoru nõlvale vastlaliugu laskma suundusime. Liug tuli pikk ja ytlemata lõbus. Eriti naljakas oli kindlasti möödujatel, sest mu vanaema-eas ema ronis ju ka mäele ja sõitis sealt alla nagu surmapõlgurist teismeline. Mina selle mäe otsast enam alla lasta ei julge, päriselt ka. Aga mu ema on mingist eriti vintskest ja vahvast puust tegelane! 😀
Ja kui linad said pikaks venitatud ja riided kraevahel sulanud lumest raskeks muutusid ei saanud enam oodata – riided kähku kuivama, kuklitel katused kunstiliselt maha, ohtralt vaarikatoormoosi sydameks, kuhjaga vahtu katusekinnituseks ja siis sydamekatus jälle tagasi kuhja otsa. Ma ei tea, kui isuäratavad need pildid nyyd on… aga mitmed meist vandusid, et need oli elu parimad kuklid 😉
Kui ma eile õhtul emale ytlesin, et ma teen kukleid ise ja palju, et ärgu ta poest ostku, siis yhmas ta nagu muuseas, et poes on ju ka pärisvahukoorega kukleid, noh, et mis ma hakkan jändama. Täna tuligi ta koju nelja kukliga. Viisin neile omalt poolt neli juurde. Minu omad said söödud, poeomadest kaks on alles 😀
Ja Tannu kysis, et miks vastakukleid saab ainult kord aastas. Tõepoolest miks? 🙂
Sõbralikku vahvat vastelt teile kõigile! 🙂