Ma istun köögis oma suure ümmarguse laua taga ja toetan pead kätele. Sõrmed on libisenud läbi sassis juuste ja püüvad hoida mu valust lõhkevat pead justnagu laiali lagunemast… Kes ma olen, kust ma tulen ja kus ma olen? Kas see ongi minu elu? Kuidas ma küll selleni jõudsin? Täna on mul tunne nagu ma elaksin kohati mingis ulmefilmis. Pubekana oleksime me seesugust seisundit nimetanud kelmikalt hullumaja puhvetiks 😀
Viimasel ajal vaatan ma tihti oma vanemat poega ja imestan. Mul on laps? Nii suur juba? Millal ma ta sain? Millal ta nii suureks kasvas? Tuligi seesugusena? Ma näen temas nii palju ennast ja päris mitme kandi pealt see hirmutab mind. Ma ju tean, mis vigu olen ma elus teinud, ma ei taha, et tema neid teeks, ja ometi on ta just neis kehvapoolsetes asjades nii minu moodi. Tore, armas, uudishimulik poisiklutt muidu ju. Aga elav, tundlik ja emotsionaalne, justnagu mina ise. Mitte, et see kuidagi halb oleks, aga pahatihti ei teeni see meie ühiskonnas just suuremat heakskiitu. Ja siis on mul veel beebi. Või noh, mis tita see kohe-kolmene nüüd enam on! Käib ja seletab targa näoga ringi, kasvatab purihambaid. Et mul ongi päris oma lapsed? Aga kuhu vahepealsed aastad kadusid? Kas nüüd ongi saavutatud staadium, kus rongi enam ei peata ja ongi täiesti võimalik, et järgmine kord taipan seda endalt küsida pensioniealisena? Kui üldse. 😉
Aga ma istun seal köögilaua taga ja mõtlen. Kuulen koera lätsutamist. Ta sööb hamburgerit. Sellist kodukootud versiooni antud asjast. Kena koeratoit, mis? Tegelikult käisime me paar hetke varem poes ja suurem, kes eile öö otsa sisikonda puhastas ehk mingis kõhutõves vaevles, on täna eriti näljane. Aga ükski mõistlik kõhtuhellitav toit ei lähe kohe mitte. Alustas ta oma soovide loetelu täna rasvase riisiga. Selle õlis ujutatud libahiinlaste omaga. Seda ma talle ei hankinud, aga kui ta poes veendunult teatas, et ta tahab hamburgerit, siis vajus mul suu lahti. Aga lemmikloomaleti ees reklaamis kiisukõrvadega tädi kassitoitu lahkel moel ja poisid kukkusid elevuses kilkama, vaata, tal on sea kõrvad. Olgu, et siis hamburger. Sest vahepeal oli see 5-aastane mees mulle juba selgeks teinud, et ma võin ju neid ise ka teha. (Meiekandis ei ole õnneks ühtegi seesugust toiduasutust, kust viimatinimetatuid valmiskujul osta saaks ja Selveri lettidel leiduv kanaburks talle kohe kindlasti ei maitseks). Et mis see siis ära ei ole – kukkel, liha, hapukurk ja kaste. Või saigi kõik see alguse sellest, et me juustude ja kastemet vahelt läbi jalutasime ja mingi hamburgerikaste oli esirinda seatud? Ta lugeda ei mõista veel, küll aga näeb pilte. Seal oli hamburger. Nüüd ma taipan, sealt see idee ta tuligi.
Igal juhul venitasin ma poeuksel pisema poisi näol endale 14 kg + talveriided selga, võtsin kaks suurt pluss kolmanda koti reipalt pihku ja astusin uljalt niiskesse hämarusse. Suurem poiss astus rõõmsalt ahv Aadu kotike näpuvahel minu kõrval. Üks suuremat kasvu karuse olekuga onu jäi mind pikalt järele vaatama. Ju oli siis midagi teistmoodi kui muidu. Minu jaoks on see argipäev.
Väikemees jäi koduteel oma kaameli (loe: minu) seljas loksudes magama ja ta pea vajus kord ühele ja kord teisele poole närbunult longu. Mul olid rasked kotid käes ja tee oli märg, seega ei saanud ma teda ka kohendada. Astusin küürutades edasi, et ta pisike pea paremas asendis oleks. Kodus asetasin ta diivanile ja sinna ta minust järgnevaks veerandtunniks tukkuma jäi.
Asjad kotist välja – osad kappi, osad lauale. Pihvid ahju. Kuklid pooleks. Kurgid ja sibulad viilutada. Juust ka. Ja see kurikuulus kaste. Ma sõin möödunud nädalal üle aastate vanakooli hamburgerit mingi kõrvalise maantee suvalises tanklapoes. Kusagil, keset Eestimaad. Aga burks oli hea. Poisid nägid, aga olid tol korral osavõtmatud. Võibolla ma ainult seepärast olingi nõus täna ise katsetama?
Esimese katsetuse pistsin kolme ampsuga nahka. Krdi hea oli. See kaste, Felixi oma, millesse ma kõrgendatud eelarvamusega suhtusin eelnevate ämbrisseastumiste tõttu, oli nagu päris. Lapsepõlv meenus. Esmaspäeva kell ja Vabaduse väljak ja aeg, kus burger maksis seal 7 rubla ja nii 🙂
Toast kostis iga minuti tagant huiked, et kas on juba valmis. Tan oli nagu pisike näljane kellakägu. Aga siis sai ta kannatus otsa ja ta tuli mulle appi. Ta nagu töötaks kiirsöögirestoranis (mille pärast neid kohti küll restoranideks nimetatakse, kiire või aeglane, vahet pole? Olgu mainitud, et mingil põhjusel ei tahtnud ma teadlikult juba kohe algusest peale oma lastele õpetada selgeks erinevate märkide õigeid nimetusi. Nii ongi meil nii Mäkk kui Hess ühisnimetaja ‘friikartulikohvik’ all. Mitte et need oma säravate tuledega kuidagi vähem peibutaks, aga siiski. Friikartul on paha. Nemad friikaid ei söö. Kuri Protosiilus ainult sööb friikaid :D) ja seletas täpselt mis järjekorras ja mida kuhu panna. Ta sai seda, mida soovis – kaste mõlemale kuklipoolikule, poolekslõigatud pihv – ma pole elus pihvi ristlõiget näinud. Ja vabandust väga, rõve ei näegi see ristlõige välja… ja jätkasime siis burksi nii, et pooliku pihvi peale läkes veel juustuviil ja kolm viilu pikuti lõigatud marineeritud kurki (kõik kurgid, mis pole värsked on tal hapukurgid). Ja hetk hiljem kadus ta pisikesele soekollasele taldrikule asetatud juustukukli ja selle sisse peidetud kraamiga õnnelikult minema. Lastesaade ei oota. Täna tohib.
Pakis oli neli kuklit. Miskipärast on mul tekkinud mingi veider komme, et kui ma midagi kasutan, siis peab selle kohe lõpuni kasutama ja raasukesi ei tohi alles jätta, sest siis pean ma lõpuks need nagunii minema viskama. Seega tegin ma ülejäänud kaks kuklit ka hamburgeriteks. Aga veel enne, kui ma sain taguotsa toolile toetada, et ise ka sööma asuda, oli eriti näljane poiss tagasi oma kollase taldrikuga. Burgerist oli võetud umbes kaks ja pool ampsu. Kurgid olid söödud. Ma ju teadsin, et see pole selle lapse söök! Ma ju teadsin, et mõte võib olla hea, aga kokkuvõttes on ta ikka näljane. Kuigi mul selle üle isegi natuke hea meel oli. Aga õnneks ma ei tundnud pettumust nagu oleksin mina kehv kokk. Eriline kokasaavutus muidugi ka. Aga poiss ütles kenasti: “Aitäh! Mu kõht sai täis!” ja kadus enne kui ma midagi kobiseda jõudsin.
Ja nii ma siis istusin seal köögis, pea kätele toetumas ja mõtlesin oma hüplevaid mõtteid. Ja tabasin õudusega, et täna on vist laupäev? Normaalses vana-aja-elus oleksin ma praegu end riidesse sättinud ja linnapeale läinud. Või külla. Laupäeva õhtu on teadagi selline õhtu, mis on pikem, kuna ei ole reedest tööd ja ei ole ka veel pühapäevast roidumust ja vastumeelsust uue algava nädala ees. Ja ei ole mul kõrval ka ühtegi inimest, kes kellaajast, nädala- ja kuupäevast hooliks. Aga mis mul sellest laupäevast! Ja laupäeva õhtust. Mul on iga päev argipäev. Või siis pigem pidupäev? Minu nädalas on palju päevi – päevad ja ööpäevad. Need viimased ei kesta 24 tundi nagu nimetusest eeldada võiks vaid need kestavad keskmiselt 4-5-6 tundi, kui lugeda nende algusajaks südaööd. Ehk siis poisid saan ma reeglina magama südaööks (on muidugi vahel ka hullemaid öid, aga see tuleb juba kõik minu paljumahutava ja pika kannatuse arvelt) ja siis hakkan ma tööle. Seega minu ööpäevad on minu töö-ööd, mis reeglina kestavad 4-5-6ni hommikul. Ja siis on paar tundi nö tinglikuks kuupäevavahetamiseks ja kell 11-12 läheb taas edasi tants ja trall positega. Kui mu lapsed käiksid lasteaias või koolis, siis tõenoliselt peaksin ma oma graafikut pikendama sedaviisi, et teen tööd senikaua kuni on nad vaja vajalikku asutusse organiseerida ja siis magan oma mõned tunnid ja siis elan taas. Ma ei ole ilmapeal võimeline harjuma hommikuse varajase ärkamisega. Minu mäletamist mööda pandi mind kodus keskkoolini enamvähem riidesse, et ma ikka kooli jõuaksin. Ja koolimaja ette sõidutati mind ülikoolini, mil kodu tolmu jalgelt pühkisin ja ellu astusin. Ülikoolis korraldasime me ‘öised loenguid’ ehk need, mis 8.15 pidi alagama, kuidagi sujuvalt hilisemateks ja enne kella kümmet hommikul oli uneaeg. Aga ma mäletan siiani seda kooliaegset iiveldustunnet ja seda, kuidas ma esimesed kaks tundi klassiaknast välja vaatasin poolunes, veidi ilmsi. Nii mõnigi õpetaja heitis selle üle nalja. Aga see on mu bioloogiline kell ja kõik. Kes mulle tulevad rääkima sellest, et see on treenitav, siis minu 33 eluaastase kogemuse juures julgen ma kinnitada, et seesugune treening on minu puhul väheviljakandev, siiani pole see veel kellelgi õnnestunud. Küll aga suudan ma väga reipalt ja mõnuga öösel hoogsalt tööd teha. Aga keerukamaks läheks asi siis, kui ma oma paari-kolme tundi und kätte ei saa kahe tingliku päeva vahel. Iluuni? Mis see veel on? Surmapõlgurist Aju Saagim võib end ju mukkida ja vuntsida kollase meedia tarvis, aga päriseluga on sel vähe pistmist. Ma sündisin krokodillina, seega pole mul tarvis ennast painata ja siis unise peaga peeglisse vaadates arvata, et midagi oleks muutunud. Krokodill on alati ilus loomake. Nii lõuad laiali magades kui ootamatult veest välja karates. Küsige mõne söödava looma käeast 😀 No vot, mina olen samasugune iseendaga rahul olev krokodillimamsel 😀
Oligi kõik. Kauem ei lastud mul endamisi mõtiskleda. Köögilaua tagant raputas mind üles võigas sõjakisa. Pisem poiss oli silmaluugid lahti lükanud ja avastanud, et vahepeal on mõndagi muutunud. Tema toon oli nõudlikult kuri. Suurem vend oli jõudnud magustoiduni – kommini. Tema ju tahtis ka! Mis siin elus veel olulist on, kui mitte avada silmad ja pista põske üks komm?! Tere, tervislik toitumine! Ja vend muidugi andis ka, hoolitsev selline või siis puhtmeheliku suhtumisega, et kisav titt on tülikas titt ja kõik on hästi, kui laps on vait? Igal juhul sai pisem vennalt kommi enne kätte kui mina jaole sain. Ja nii ta siis istus keset palavat tuba. Talvesaabas jalas, müts peas ja kombekas seljas. Puudutada ei lasknud. Tal on see etapp, kus vahel käib krõps ja on “Mina tahan!” ja sel hetkel oligi, et tema tahab riides olla ja kõik. Ja see katkise kajaka kisa kostus kindlasti mitu kvartalit kaugemale kui vaja… No olgu siis. Jätan ta rahunema, küll ta ise märku annab, kui on ebavajalikust valmis vabanema ja astun tagasi kööki ja jään õiget hetke passima.
Kolm burgerit vaatavad mulle laualt vastu. Enne olin ma jõudnud juba mõtelda, kuidas ma mõni aasta tagasi targaks sain ja õppisin mida ja kuidas on õige süüa. Kuhu jäi mu veeklaas vajalikud minutid enne sööki? Ja kui võtta ette see burger, mille kokku olen keeranud, siis seal on koos kõikvõimalikud asjad, mida koos tarbida oleks kellegi meelest kohe nagu surmapatt – sai lihaga, juust lihaga, juust saiga, mingi äädikane kurk, mida üldse süüa ei tohiks, ja kindlasti mitte muu kraamiga koos. Ja kõik see kupatus veel üheskoos?! Majoneesikastmest ma üldse ei räägi. Ehk siis hävitav pomm. Aga mis mul sellest. Mul võib ka üks päev elus pidu olla. Olgu see siis kasvõi üksinda köögilaua taga tapvaid pomme süües. Me kõik sureme kord. Täna ei ole see päev. Täna on laupäev. Ma ei mäleta, millal ma viimati teadsin, et “täna on laupäev” ja see tunne on ühtaegu veider, naljakas ja kurb. Vaat nii ennastunustavalt olen ma elanud, joonistanud ja siin pisipoistega pundis omi tegemisi teinud.
Paar hetke hiljem tõstsin vähimagi süümepiinata need kolm burgerit koerale. Olgu temalgi pidu. Libapidu. Kasvõi kord elus. Ja nii ma siis istusingi köögilaua taga ja kuulasin, kuidas koer meie ainulaadset, veidrat ja ebatervislikku õhtusööki vohmis ja nautis. Lätsutades. Saiast ja pihvist arvab see koer nagunii kindlasti hästi. Sibula nokkisin enne talle andmist välja. Ja kui ma siis köögist välja astusin, siis seisis kausi kõrval kenasti reas kuus viilu marineeritud kurki nagu silgud kenasti rivistusel. Ja üks närtsinud salatileht oli seal ka. Koer teab, mida sööb. Koer pole lehm.
Toas on kommisöödikud jõudnud nii kaugele, et pisem lubab endal õueriided eemaldada. Ise ta seda teha ei saa, sest ühes käes on endiselt komm ja sellest lahti ei lasta. See on kallis kraam. Äkki keegi sööb veel tema eest ära. Ja mina seisan nüüd siin, teie ees. Kell on pool kaheksa õhtul. On laupäev. Ja mul on tahvel kamashokolaadi. Uut. Transrasvade vaba, väidetavalt. Kuigi see kamm selle rasvade ümber tundub jälle mingi segase korralikult läbimõeldud turundustrikina proua Welcome to Estonia poolt 😀 On nad selle retsepti või toorainega teinud, mida on, aga kurkukleepuvast tuimapoolsest maisutusest on saanud suussulav hõrgutis. Kas see on maitsepoolest seesama, mis nõuka-ajal oli? Mulle lapsena maitses kamaks väga. Uuel ajal sõin ma seda, aga ilma sügavama naudinguta. Fazeri piimakas ja pähkli-piimakas olid alati paremad, Dumle shoks ka, aga vaat nüüd on kamatahvlike see, mis mulle samuti rõõmu teeb. Aga see ei tohi olla õuekülm (ja kindlasti mitte külmikukülm), siis on ta ikka samasugune tuim klimp kurgus. Aga toasoojana… Nad võiks mulle reklaami eest juba tasuda. Shokolaadis näiteks. Kama omas 😀
Mardilaadani on veel 12 päeva aega. See on minu jaoks suur väljakutse. Tohutult suure kaaluga väljakutse ja eesmärk, mida olen edasi lükanud ja peljanud ja minema püüdnud peletada, aga mille vastu ma enam ei saa, sest andsin Marelile oma sõna ja seega olen ma seal ka kohal. See saab olema otsustav vaatus. Kui see õnnestub ja mul läheb kenasti, siis jätkan samas vaimus. Kui ma ei leia sealt seda, mida otsin ja vajan, siis kolin pillid koti ja lähen äkki isegi palgatööle nagu kõik normaalsed tänapäeva inimesed. Pisem saab kuu aja pärast kolmeseks. Seega on aeg. Kas teostada unistused. Või loobuda neist. Miks ma seda kõike teile räägin? Ehk räägingi rohkem iseendale. Aga silmad valgusid korraga vett täis. Kuuma soolrasket vett. Sest tegelikult ma ju tean, millega ma silmitsi seisan ja see on nii krdima raske. Aga ma lähen ja täidan seal laadal oma osa nii hästi kui oskan ja suudan. Täpselt 17 päeva oli see aeg enne otsustavat sündmust, kui tuli otsus, et lähen. 17 päeva, et saada valmis nii palju kui suudan. Ja sinna sekka on veel mitu päeva, kui on vaja muid väga pakilisi asju teha. Sinna sekka on jäänud juba ühe väikemehe kopsupõletiku lõpp ja mõlema poisi korralikud kõhutõved ja öökestvad rallid. Aga ma trügin innukalt edasi mitmel rindel. Aga kas sel isetegmisel on ikka mõtet? Kui palju võrratult lihtsam on käia suurfirmas kindlal palgatööl ja elada rahulikku kellast kellani elu muude boonustega nagu näiteks vaba nädalavahetus? Mis asi on puhkus? Kui paljud meist mõtlevad sellele, kui palju kulub tegelikult ühel firmal ja tööandjal ühe töötaja ülalpidamiseks ja palju selleks teenima peab? Ma võiksin ju ka südamerahus oma asju mustalt müüa. Aga just südametunnistuse pärast ma seda ei suuda. Aga üksi põlve otsas asju tehes ei ole sel kõigel üldse mingit mõtet. Või ehk siiski? Seda saan ma varsti teada. Kindel on aga see, et kellast kellani palgatööl kaotaskin ma oma laste lapsepõlve ja seda ei andestaks ma endale mitte kunagi. Seega tuleb edasi punnida.
“Emme, vaata meil on uued ilusad kombekad!”
Ja ma vaatan. Jääpangal ehk hülgelesilas ehk kodukootud lavats-diivanil on kaks porgandpaljast poissi üks omast arust veetlevamas riiete-esitlemisasendis kui teine… Ohkan ja naeratan. Siis aga saabub vastuvaidlematu selgus:
“Tead küll, see on sealt muinasjutust. Aga pööra nüüd jälle selg, me teeme sulle veel ühe üllatuse.”
Ja mina pööran neile selja ja teile jälle näo. Kuna mu arvuti asub aknalaual ja õues on pilkane öö, siis näen ma suurepäraselt, mida nad seal teevad. Nad panevad end riidesse. Suurem aitab pisemat, kui see ise veel ei saa. Aga nad arvavad endiselt, et mul on ka selja taga silmad, sest kuidas ma muidu alati tean, mida nad teevad mu selja taga. Mina uskusin lapsena, et mu emal on üleloomulikud võimed ja ta näeb läbi seinte. Päris siiralt uskusin. Ma ju selle peale ei tulnud, et seina sees on ka aknad. Natuke vahvat müstikat käib lapsepõlve juurde 😀
Aga, et ma siin üksinda terve õhtu ei konutaks ja oma laupäevaõhtuavastuses väga ei vaevleks saabus meile külla tädi Älin. Ka tal oli ka natuke nagu masendus peal ja me siis mõtlesime, et me viime oma jonnid peagi valmivasse onni. Hiilgav idee, kas pole?
Meie maja jonnionn on koht, kuhu pöörduda siis, kui jonn nõuab oma osa. Me kõik ju vahel jonnime, kui nüüd ikka üdini aus olla. Võib-olla ainult õige pisut ja märkamatult, aga natukene ikkagi. Aga jonnionn on väike vaikne kena kohakene, kus elab üks või äkki ka mitu toredat Jonni. Kes armastavad jonnivaid lapsi. Suuri ja väikeseid. Ja nad võtavad lahkelt kogu jonni endale, panevad talle punni peale ja teevad sellest palju rõõmu. Taas- ja uuskasutus või nii. Jonnionn ise asub me targas seinaorvas, laeni ulatuvate raamatu- ja lauamänguriiulite all. Natuke on ta veel ehitusjärgus. Aknaluuk on endiselt paigaldamata. Onnile on värvikiht kandmata, aga mul on juba ammu kindel nägemus, mis värvi see paik olema peab. Silt on puudu. Raamaturiiul ja lambike on onni veel paigaldamata. Aga mõnus kootud roheline vaip ja jonnipadi on juba olemas. Kuna mu lapsed eriti jonnida ei oska, siis oli mul seda onni kohe eriti vaja, et ka jonnil oleks me kodus oma koht. Selline mõnus koht, kuhu vahel peitu pugeda ja omi asju teha. Lihtsalt ilma jonnita ka 🙂
No vot, aga täna õhtul oli meil koos Äliniga ilmtingimata vaja sinna kitsukesse onni mahtuda. Õnneks on meie onn piisavalt suur, et mahutada korraga nii mind kui Älinit ja teatavasti pole me just päkapikumõõtu tüdrukud. Kokkulitsutud olemisega väikemees ronis ise pildile. Läbi akna, mille luuk alles ootab ettekruvimist. See tema hapu nägu on puhas näitemäng, sest temal ei olnud kitsas. Meil oli. Aga kuna meie jonn oli selleks hetkeks juba nakkavaks lõbuks muundunud, siis oli meil igavesti tore seal olla ja vahepeal naerukrampides kokkuvolditult mitteväänelda, sest ruumi ju polnud. Ainult sõnatud pisarad voolasid. Aga võibolla puges väike Vantsu meie sekka ka seepärast, et teile näidata enda verivärsket kunstiteost kaarukse ja aknaaugu vahel. See roheline seal. Kui suurem ei ole iial seesuguseid asju teinud, siis pisem teeb. Ometi meil kodus keegi seinetele ei joonista. Ja ma isegi veel ei tea, kas piirata seesugust loovust või suunata seda mujale. Äkki ikka läheb ise üle suurema valuta, aga enne, kui asi kindel ei ole, et ta rohkem seinu ja kappe täis ei kaunista, siis ma värvipurke ei ava 😉 Aga jonninn on meie päris oma teraapiakeskus. Palju paremaks läks. Tänu onnile. Naerule ja Älinile ja mu enda pisikestele poistele ka!
Aa, ja ma näitan teile üht Jonni ka! Kui ma parasjagu ei joonista ja värvi silte ja särke ja veel üht-teist, siis õmblen ma oma loomakesi ja veel üht-teist. Need neli käisid meiega suuremal sügisesel kodumaa-turneel.
Vasakpoolne saba ja sarvedega kollane tegelane on meie päris oma pisike Jonnipoiss. Või äkki ta ongi tüdruk? Poistele võiks naisjonn päris kenasti sobida. Igal juhul tema on ja arvatavalt ka jääb meie juurde. Aga teised kolm tegelast ootavad parajat hetke, et nad laia ilma saata nagu kunagi suve lõpus läksid üks teine ja kolmas Mõmm juba. Ilusal ja toredal eesmärgil. Aga neid tegelasi tuleb veel, mõned neist tulevad ka laadale. Tegelikult… te ei oska vist isegi ette kujutada, kui palju ma vahepeal olen kõiksugu asju juba teinud. Kui ma aga selles tegemise mõttes kahtlema hakkan, et kellele ja milleks, siis lööbki kõik kõikuma, sest endale nii palju pole vaja ja mis siis edasi saab, kui asjad metsa lähevad?
“Kop-kop, kas emme on kodus?” toksib väike käeke õrnalt aga nõudlikult mu seljale. Selge. Aeg on minna. Seega aitab lobast. Sain päevapildi oma isiklikust hullumaja puhvetist teieni toodud ja nüüd veel 12 palavikuliselt töist ööpäeva ja siis ma puhhhhkan ja ehk ka tean, mis edasi saab. Teadmatus ongi kõige hullem asi vist üldse. Kas ma olen kurb? Kindlasti mitte. Aga ma olen pingul ja natuke hirmul. Tamp on taga. Aga teisalt see jällegi treenibki võimekamaks. Helget ja ilusat olemist on vaja, et jaksaks ja kui parasjagu pole ka helge ja ilus olla, siis tuleb teha nii, et on. Jah, ma olen hull! On laupäeva õhtu. See õhtu on pidutsemiseks. Mina pidutsen südames. Ei, ma ei ihka mujale. Lihtsalt nii jõuab rohkem. Ja ma tunnen suurt elevust. Nagu 7-aastasena augusti viimastel nädalatel. Loetud päevad enne koolitee algust 🙂
Aitäh teile, et te olemas olete. Aitäh teile, kui te lugeda ja kuulata jaksate. Aitäh teile hea sõna eest! 🙂
Kohtumiste, joonistamiste ja kirjutamisteni!
pisihladjas, see puhvetipidaja 🙂