Month: October 2010

Ma istun köögis oma suure ümmarguse laua taga ja toetan pead kätele. Sõrmed on libisenud läbi sassis juuste ja püüvad hoida mu valust lõhkevat pead justnagu laiali lagunemast… Kes ma olen, kust ma tulen ja kus ma olen? Kas see ongi minu elu? Kuidas ma küll selleni jõudsin? Täna on mul tunne nagu ma elaksin kohati mingis ulmefilmis. Pubekana oleksime me seesugust seisundit nimetanud kelmikalt hullumaja puhvetiks 😀

Viimasel ajal vaatan ma tihti oma vanemat poega ja imestan. Mul on laps? Nii suur juba? Millal ma ta sain? Millal ta nii suureks kasvas? Tuligi seesugusena? Ma näen temas nii palju ennast ja päris mitme kandi pealt see hirmutab mind. Ma ju tean, mis vigu olen ma elus teinud, ma ei taha, et tema neid teeks, ja ometi on ta just neis kehvapoolsetes asjades nii minu moodi. Tore, armas, uudishimulik poisiklutt muidu ju. Aga elav, tundlik ja emotsionaalne, justnagu mina ise. Mitte, et see kuidagi halb oleks, aga pahatihti ei teeni see meie ühiskonnas just suuremat heakskiitu. Ja siis on mul veel beebi. Või noh, mis tita see kohe-kolmene nüüd enam on! Käib ja seletab targa näoga ringi, kasvatab purihambaid. Et mul ongi päris oma lapsed? Aga kuhu vahepealsed aastad kadusid? Kas nüüd ongi saavutatud staadium, kus rongi enam ei peata ja ongi täiesti võimalik, et järgmine kord taipan seda endalt küsida pensioniealisena? Kui üldse. 😉

Aga ma istun seal köögilaua taga ja mõtlen. Kuulen koera lätsutamist. Ta sööb hamburgerit. Sellist kodukootud versiooni antud asjast. Kena koeratoit, mis? Tegelikult käisime me paar hetke varem poes ja suurem, kes eile öö otsa sisikonda puhastas ehk mingis kõhutõves vaevles, on täna eriti näljane. Aga ükski mõistlik kõhtuhellitav toit ei lähe kohe mitte. Alustas ta oma soovide loetelu täna rasvase riisiga. Selle õlis ujutatud libahiinlaste omaga. Seda ma talle ei hankinud, aga kui ta poes veendunult teatas, et ta tahab hamburgerit, siis vajus mul suu lahti. Aga lemmikloomaleti ees reklaamis kiisukõrvadega tädi kassitoitu lahkel moel ja poisid kukkusid elevuses kilkama, vaata, tal on sea kõrvad. Olgu, et siis hamburger. Sest vahepeal oli see 5-aastane mees mulle juba selgeks teinud, et ma võin ju neid ise ka teha. (Meiekandis ei ole õnneks ühtegi seesugust toiduasutust, kust viimatinimetatuid valmiskujul osta saaks ja Selveri lettidel leiduv kanaburks talle kohe kindlasti ei maitseks). Et mis see siis ära ei ole – kukkel, liha, hapukurk ja kaste. Või saigi kõik see alguse sellest, et me juustude ja kastemet vahelt läbi jalutasime ja mingi hamburgerikaste oli esirinda seatud? Ta lugeda ei mõista veel, küll aga näeb pilte. Seal oli hamburger. Nüüd ma taipan, sealt see idee ta tuligi.

Igal juhul venitasin ma poeuksel pisema poisi näol endale 14 kg + talveriided selga, võtsin kaks suurt pluss kolmanda koti reipalt pihku ja astusin uljalt niiskesse hämarusse. Suurem poiss astus rõõmsalt ahv Aadu kotike näpuvahel minu kõrval. Üks suuremat kasvu karuse olekuga onu jäi mind pikalt järele vaatama. Ju oli siis midagi teistmoodi kui muidu. Minu jaoks on see argipäev.

Väikemees jäi koduteel oma kaameli (loe: minu) seljas loksudes magama ja ta pea vajus kord ühele ja kord teisele poole närbunult longu. Mul olid rasked kotid käes ja tee oli märg, seega ei saanud ma teda ka kohendada. Astusin küürutades edasi, et ta pisike pea paremas asendis oleks. Kodus asetasin ta diivanile ja sinna ta minust järgnevaks veerandtunniks tukkuma jäi.

Asjad kotist välja – osad kappi, osad lauale. Pihvid ahju. Kuklid pooleks. Kurgid ja sibulad viilutada. Juust ka. Ja see kurikuulus kaste. Ma sõin möödunud nädalal üle aastate vanakooli hamburgerit mingi kõrvalise maantee suvalises tanklapoes. Kusagil, keset Eestimaad. Aga burks oli hea. Poisid nägid, aga olid tol korral osavõtmatud. Võibolla ma ainult seepärast olingi nõus täna ise katsetama?

Esimese katsetuse pistsin kolme ampsuga nahka. Krdi hea oli. See kaste, Felixi oma, millesse ma kõrgendatud eelarvamusega suhtusin eelnevate ämbrisseastumiste tõttu, oli nagu päris. Lapsepõlv meenus. Esmaspäeva kell ja Vabaduse väljak ja aeg, kus burger maksis seal 7 rubla ja nii 🙂

Toast kostis iga minuti tagant huiked, et kas on juba valmis. Tan oli nagu pisike näljane kellakägu. Aga siis sai ta kannatus otsa ja ta tuli mulle appi. Ta nagu töötaks kiirsöögirestoranis (mille pärast neid kohti küll restoranideks nimetatakse, kiire või aeglane, vahet pole? Olgu mainitud, et mingil põhjusel ei tahtnud ma teadlikult juba kohe algusest peale oma lastele õpetada selgeks erinevate märkide õigeid nimetusi. Nii ongi meil nii Mäkk kui Hess ühisnimetaja ‘friikartulikohvik’ all. Mitte et need oma säravate tuledega kuidagi vähem peibutaks, aga siiski. Friikartul on paha. Nemad friikaid ei söö. Kuri Protosiilus ainult sööb friikaid :D) ja seletas täpselt mis järjekorras ja mida kuhu panna. Ta sai seda, mida soovis – kaste mõlemale kuklipoolikule, poolekslõigatud pihv – ma pole elus pihvi ristlõiget näinud. Ja vabandust väga, rõve ei näegi see ristlõige välja… ja jätkasime siis burksi nii, et pooliku pihvi peale läkes veel juustuviil ja kolm viilu pikuti lõigatud marineeritud kurki (kõik kurgid, mis pole värsked on tal hapukurgid). Ja hetk hiljem kadus ta pisikesele soekollasele taldrikule asetatud juustukukli ja selle sisse peidetud kraamiga õnnelikult minema. Lastesaade ei oota. Täna tohib.

Pakis oli neli kuklit. Miskipärast on mul tekkinud mingi veider komme, et kui ma midagi kasutan, siis peab selle kohe lõpuni kasutama ja raasukesi ei tohi alles jätta, sest siis pean ma lõpuks need nagunii minema viskama. Seega tegin ma ülejäänud kaks kuklit ka hamburgeriteks. Aga veel enne, kui ma sain taguotsa toolile toetada, et ise ka sööma asuda, oli eriti näljane poiss tagasi oma kollase taldrikuga. Burgerist oli võetud umbes kaks ja pool ampsu. Kurgid olid söödud. Ma ju teadsin, et see pole selle lapse söök! Ma ju teadsin, et mõte võib olla hea, aga kokkuvõttes on ta ikka näljane. Kuigi mul selle üle isegi natuke hea meel oli. Aga õnneks ma ei tundnud pettumust nagu oleksin mina kehv kokk. Eriline kokasaavutus muidugi ka. Aga poiss ütles kenasti: “Aitäh! Mu kõht sai täis!” ja kadus enne kui ma midagi kobiseda jõudsin.

Ja nii ma siis istusin seal köögis, pea kätele toetumas ja mõtlesin oma hüplevaid mõtteid. Ja tabasin õudusega, et täna on vist laupäev? Normaalses vana-aja-elus oleksin ma praegu end riidesse sättinud ja linnapeale läinud. Või külla. Laupäeva õhtu on teadagi selline õhtu, mis on pikem, kuna ei ole reedest tööd ja ei ole ka veel pühapäevast roidumust ja vastumeelsust uue algava nädala ees. Ja ei ole mul kõrval ka ühtegi inimest, kes kellaajast, nädala- ja kuupäevast hooliks. Aga mis mul sellest laupäevast! Ja laupäeva õhtust. Mul on iga päev argipäev. Või siis pigem pidupäev? Minu nädalas on palju päevi – päevad ja ööpäevad. Need viimased ei kesta 24 tundi nagu nimetusest eeldada võiks vaid need kestavad keskmiselt 4-5-6 tundi, kui lugeda nende algusajaks südaööd. Ehk siis poisid saan ma reeglina magama südaööks (on muidugi vahel ka hullemaid öid, aga see tuleb juba kõik minu paljumahutava ja pika kannatuse arvelt) ja siis hakkan ma tööle. Seega minu ööpäevad on minu töö-ööd, mis reeglina kestavad 4-5-6ni hommikul. Ja siis on paar tundi nö tinglikuks kuupäevavahetamiseks ja kell 11-12 läheb taas edasi tants ja trall positega. Kui mu lapsed käiksid lasteaias või koolis, siis tõenoliselt peaksin ma oma graafikut pikendama sedaviisi, et teen tööd senikaua kuni on nad vaja vajalikku asutusse organiseerida ja siis magan oma mõned tunnid ja siis elan taas. Ma ei ole ilmapeal võimeline harjuma hommikuse varajase ärkamisega. Minu mäletamist mööda pandi mind kodus keskkoolini enamvähem riidesse, et ma ikka kooli jõuaksin. Ja koolimaja ette sõidutati mind ülikoolini, mil kodu tolmu jalgelt pühkisin ja ellu astusin. Ülikoolis korraldasime me ‘öised loenguid’ ehk need, mis 8.15 pidi alagama, kuidagi sujuvalt hilisemateks ja enne kella kümmet hommikul oli uneaeg. Aga ma mäletan siiani seda kooliaegset iiveldustunnet ja seda, kuidas ma esimesed kaks tundi klassiaknast välja vaatasin poolunes, veidi ilmsi. Nii mõnigi õpetaja heitis selle üle nalja. Aga see on mu bioloogiline kell ja kõik. Kes mulle tulevad rääkima sellest, et see on treenitav, siis minu 33 eluaastase kogemuse juures julgen ma kinnitada, et seesugune treening on minu puhul väheviljakandev, siiani pole see veel kellelgi õnnestunud. Küll aga suudan ma väga reipalt ja mõnuga öösel hoogsalt tööd teha. Aga keerukamaks läheks asi siis, kui ma oma paari-kolme tundi und kätte ei saa kahe tingliku päeva vahel. Iluuni? Mis see veel on? Surmapõlgurist Aju Saagim võib end ju mukkida ja vuntsida kollase meedia tarvis, aga päriseluga on sel vähe pistmist. Ma sündisin krokodillina, seega pole mul tarvis ennast painata ja siis unise peaga peeglisse vaadates arvata, et midagi oleks muutunud. Krokodill on alati ilus loomake. Nii lõuad laiali magades kui ootamatult veest välja karates. Küsige mõne söödava looma käeast 😀 No vot, mina olen samasugune iseendaga rahul olev krokodillimamsel 😀

Oligi kõik. Kauem ei lastud mul endamisi mõtiskleda. Köögilaua tagant raputas mind üles võigas sõjakisa. Pisem poiss oli silmaluugid lahti lükanud ja avastanud, et vahepeal on mõndagi muutunud. Tema toon oli nõudlikult kuri. Suurem vend oli jõudnud magustoiduni – kommini. Tema ju tahtis ka! Mis siin elus veel olulist on, kui mitte avada silmad ja pista põske üks komm?! Tere, tervislik toitumine! Ja vend muidugi andis ka, hoolitsev selline või siis puhtmeheliku suhtumisega, et kisav titt on tülikas titt ja kõik on hästi, kui laps on vait? Igal juhul sai pisem vennalt kommi enne kätte kui mina jaole sain. Ja nii ta siis istus keset palavat tuba. Talvesaabas jalas, müts peas ja kombekas seljas. Puudutada ei lasknud. Tal on see etapp, kus vahel käib krõps ja on “Mina tahan!” ja sel hetkel oligi, et tema tahab riides olla ja kõik. Ja see katkise kajaka kisa kostus kindlasti mitu kvartalit kaugemale kui vaja… No olgu siis. Jätan ta rahunema, küll ta ise märku annab, kui on ebavajalikust valmis vabanema ja astun tagasi kööki ja jään õiget hetke passima.

Kolm burgerit vaatavad mulle laualt vastu. Enne olin ma jõudnud juba mõtelda, kuidas ma mõni aasta tagasi targaks sain ja õppisin mida ja kuidas on õige süüa. Kuhu jäi mu veeklaas vajalikud minutid enne sööki? Ja kui võtta ette see burger, mille kokku olen keeranud, siis seal on koos kõikvõimalikud asjad, mida koos tarbida oleks kellegi meelest kohe nagu surmapatt – sai lihaga, juust lihaga, juust saiga, mingi äädikane kurk, mida üldse süüa ei tohiks, ja kindlasti mitte muu kraamiga koos. Ja kõik see kupatus veel üheskoos?! Majoneesikastmest ma üldse ei räägi. Ehk siis hävitav pomm. Aga mis mul sellest. Mul võib ka üks päev elus pidu olla. Olgu see siis kasvõi üksinda köögilaua taga tapvaid pomme süües. Me kõik sureme kord. Täna ei ole see päev. Täna on laupäev. Ma ei mäleta, millal ma viimati teadsin, et “täna on laupäev” ja see tunne on ühtaegu veider, naljakas ja kurb. Vaat nii ennastunustavalt olen ma elanud, joonistanud ja siin pisipoistega pundis omi tegemisi teinud.

Paar hetke hiljem tõstsin vähimagi süümepiinata need kolm burgerit koerale. Olgu temalgi pidu. Libapidu. Kasvõi kord elus. Ja nii ma siis istusingi köögilaua taga ja kuulasin, kuidas koer meie ainulaadset, veidrat ja ebatervislikku õhtusööki vohmis ja nautis. Lätsutades. Saiast ja pihvist arvab see koer nagunii kindlasti hästi. Sibula nokkisin enne talle andmist välja. Ja kui ma siis köögist välja astusin, siis seisis kausi kõrval kenasti reas kuus viilu marineeritud kurki nagu silgud kenasti rivistusel. Ja üks närtsinud salatileht oli seal ka. Koer teab, mida sööb. Koer pole lehm.

Toas on kommisöödikud jõudnud nii kaugele, et pisem lubab endal õueriided eemaldada. Ise ta seda teha ei saa, sest ühes käes on endiselt komm ja sellest lahti ei lasta. See on kallis kraam. Äkki keegi sööb veel tema eest ära. Ja mina seisan nüüd siin, teie ees. Kell on pool kaheksa õhtul. On laupäev. Ja mul on tahvel kamashokolaadi. Uut. Transrasvade vaba, väidetavalt. Kuigi see kamm selle rasvade ümber tundub jälle mingi segase korralikult läbimõeldud turundustrikina proua Welcome to Estonia poolt 😀 On nad selle retsepti või toorainega teinud, mida on, aga kurkukleepuvast tuimapoolsest maisutusest on saanud suussulav hõrgutis. Kas see on maitsepoolest seesama, mis nõuka-ajal oli? Mulle lapsena maitses kamaks väga. Uuel ajal sõin ma seda, aga ilma sügavama naudinguta. Fazeri piimakas ja pähkli-piimakas olid alati paremad, Dumle shoks ka, aga vaat nüüd on kamatahvlike see, mis mulle samuti rõõmu teeb. Aga see ei tohi olla õuekülm (ja kindlasti mitte külmikukülm), siis on ta ikka samasugune tuim klimp kurgus. Aga toasoojana… Nad võiks mulle reklaami eest juba tasuda. Shokolaadis näiteks. Kama omas 😀

Mardilaadani on veel 12 päeva aega. See on minu jaoks suur väljakutse. Tohutult suure kaaluga väljakutse ja eesmärk, mida olen edasi lükanud ja peljanud ja minema püüdnud peletada, aga mille vastu ma enam ei saa, sest andsin Marelile oma sõna ja seega olen ma seal ka kohal. See saab olema otsustav vaatus. Kui see õnnestub ja mul läheb kenasti, siis jätkan samas vaimus. Kui ma ei leia sealt seda, mida otsin ja vajan, siis kolin pillid koti ja lähen äkki isegi palgatööle nagu kõik normaalsed tänapäeva inimesed. Pisem saab kuu aja pärast kolmeseks. Seega on aeg. Kas teostada unistused. Või loobuda neist. Miks ma seda kõike teile räägin? Ehk räägingi rohkem iseendale. Aga silmad valgusid korraga vett täis. Kuuma soolrasket vett. Sest tegelikult ma ju tean, millega ma silmitsi seisan ja see on nii krdima raske. Aga ma lähen ja täidan seal laadal oma osa nii hästi kui oskan ja suudan. Täpselt 17 päeva oli see aeg enne otsustavat sündmust, kui tuli otsus, et lähen. 17 päeva, et saada valmis nii palju kui suudan. Ja sinna sekka on veel mitu päeva, kui on vaja muid väga pakilisi asju teha. Sinna sekka on jäänud juba ühe väikemehe kopsupõletiku lõpp ja mõlema poisi korralikud kõhutõved ja öökestvad rallid. Aga ma trügin innukalt edasi mitmel rindel. Aga kas sel isetegmisel on ikka mõtet? Kui palju võrratult lihtsam on käia suurfirmas kindlal palgatööl ja elada rahulikku kellast kellani elu muude boonustega nagu näiteks vaba nädalavahetus? Mis asi on puhkus? Kui paljud meist mõtlevad sellele, kui palju kulub tegelikult ühel firmal ja tööandjal ühe töötaja ülalpidamiseks ja palju selleks teenima peab? Ma võiksin ju ka südamerahus oma asju mustalt müüa. Aga just südametunnistuse pärast ma seda ei suuda. Aga üksi põlve otsas asju tehes ei ole sel kõigel üldse mingit mõtet. Või ehk siiski? Seda saan ma varsti teada. Kindel on aga see, et kellast kellani palgatööl kaotaskin ma oma laste lapsepõlve ja seda ei andestaks ma endale mitte kunagi. Seega tuleb edasi punnida.

“Emme, vaata meil on uued ilusad kombekad!”

Ja ma vaatan. Jääpangal ehk hülgelesilas ehk kodukootud lavats-diivanil on kaks porgandpaljast poissi üks omast arust veetlevamas riiete-esitlemisasendis kui teine… Ohkan ja naeratan. Siis aga saabub vastuvaidlematu selgus:

“Tead küll, see on sealt muinasjutust. Aga pööra nüüd jälle selg, me teeme sulle veel ühe üllatuse.”

Ja mina pööran neile selja ja teile jälle näo. Kuna mu arvuti asub aknalaual ja õues on pilkane öö, siis näen ma suurepäraselt, mida nad seal teevad. Nad panevad end riidesse. Suurem aitab pisemat, kui see ise veel ei saa. Aga nad arvavad endiselt, et mul on ka selja taga silmad, sest kuidas ma muidu alati tean, mida nad teevad mu selja taga. Mina uskusin lapsena, et mu emal on üleloomulikud võimed ja ta näeb läbi seinte. Päris siiralt uskusin. Ma ju selle peale ei tulnud, et seina sees on ka aknad. Natuke vahvat müstikat käib lapsepõlve juurde 😀

Aga, et ma siin üksinda terve õhtu ei konutaks ja oma laupäevaõhtuavastuses väga ei vaevleks saabus meile külla tädi Älin. Ka tal oli ka natuke nagu masendus peal ja me siis mõtlesime, et me viime oma jonnid peagi valmivasse onni. Hiilgav idee, kas pole?

Meie maja jonnionn on koht, kuhu pöörduda siis, kui jonn nõuab oma osa. Me kõik ju vahel jonnime, kui nüüd ikka üdini aus olla. Võib-olla ainult õige pisut ja märkamatult, aga natukene ikkagi. Aga jonnionn on väike vaikne kena kohakene, kus elab üks või äkki ka mitu toredat Jonni. Kes armastavad jonnivaid lapsi. Suuri ja väikeseid. Ja nad võtavad lahkelt kogu jonni endale, panevad talle punni peale ja teevad sellest palju rõõmu. Taas- ja uuskasutus või nii. Jonnionn ise asub me targas seinaorvas, laeni ulatuvate raamatu- ja lauamänguriiulite all. Natuke on ta veel ehitusjärgus. Aknaluuk on endiselt paigaldamata. Onnile on värvikiht kandmata, aga mul on juba ammu kindel nägemus, mis värvi see paik olema peab. Silt on puudu. Raamaturiiul ja lambike on onni veel paigaldamata. Aga mõnus kootud roheline vaip ja jonnipadi on juba olemas. Kuna mu lapsed eriti jonnida ei oska, siis oli mul seda onni kohe eriti vaja, et ka jonnil oleks me kodus oma koht. Selline mõnus koht, kuhu vahel peitu pugeda ja omi asju teha. Lihtsalt ilma jonnita ka 🙂

No vot, aga täna õhtul oli meil koos Äliniga ilmtingimata vaja sinna kitsukesse onni mahtuda. Õnneks on meie onn piisavalt suur, et mahutada korraga nii mind kui Älinit ja teatavasti pole me just päkapikumõõtu tüdrukud. Kokkulitsutud olemisega väikemees ronis ise pildile. Läbi akna, mille luuk alles ootab ettekruvimist. See tema hapu nägu on puhas näitemäng, sest temal ei olnud kitsas. Meil oli. Aga kuna meie jonn oli selleks hetkeks juba nakkavaks lõbuks muundunud, siis oli meil igavesti tore seal olla ja vahepeal naerukrampides kokkuvolditult mitteväänelda, sest ruumi ju polnud. Ainult sõnatud pisarad voolasid. Aga võibolla puges väike Vantsu meie sekka ka seepärast, et teile näidata enda verivärsket kunstiteost kaarukse ja aknaaugu vahel. See roheline seal. Kui suurem ei ole iial seesuguseid asju teinud, siis pisem teeb. Ometi meil kodus keegi seinetele ei joonista. Ja ma isegi veel ei tea, kas piirata seesugust loovust või suunata seda mujale. Äkki ikka läheb ise üle suurema valuta, aga enne, kui asi kindel ei ole, et ta rohkem seinu ja kappe täis ei kaunista, siis ma värvipurke ei ava 😉 Aga jonninn on meie päris oma teraapiakeskus. Palju paremaks läks. Tänu onnile. Naerule ja Älinile ja mu enda pisikestele poistele ka!

Aa, ja ma näitan teile üht Jonni ka! Kui ma parasjagu ei joonista ja värvi silte ja särke ja veel üht-teist, siis õmblen ma oma loomakesi ja veel üht-teist. Need neli käisid meiega suuremal sügisesel kodumaa-turneel.

Vasakpoolne saba ja sarvedega kollane tegelane on meie päris oma pisike Jonnipoiss. Või äkki ta ongi tüdruk? Poistele võiks naisjonn päris kenasti sobida. Igal juhul tema on ja arvatavalt ka jääb meie juurde. Aga teised kolm tegelast ootavad parajat hetke, et nad laia ilma saata nagu kunagi suve lõpus läksid üks teine ja kolmas Mõmm juba. Ilusal ja toredal eesmärgil. Aga neid tegelasi tuleb veel, mõned neist tulevad ka laadale. Tegelikult… te ei oska vist isegi ette kujutada, kui palju ma vahepeal olen kõiksugu asju juba teinud. Kui ma aga selles tegemise mõttes kahtlema hakkan, et kellele ja milleks, siis lööbki kõik kõikuma, sest endale nii palju pole vaja ja mis siis edasi saab, kui asjad metsa lähevad?

“Kop-kop, kas emme on kodus?” toksib väike käeke õrnalt aga nõudlikult mu seljale. Selge. Aeg on minna. Seega aitab lobast. Sain päevapildi oma isiklikust hullumaja puhvetist teieni toodud ja nüüd veel 12 palavikuliselt töist ööpäeva ja siis ma puhhhhkan ja ehk ka tean, mis edasi saab. Teadmatus ongi kõige hullem asi vist üldse. Kas ma olen kurb? Kindlasti mitte. Aga ma olen pingul ja natuke hirmul. Tamp on taga. Aga teisalt see jällegi treenibki võimekamaks. Helget ja ilusat olemist on vaja, et jaksaks ja kui parasjagu pole ka helge ja ilus olla, siis tuleb teha nii, et on. Jah, ma olen hull! On laupäeva õhtu. See õhtu on pidutsemiseks. Mina pidutsen südames. Ei, ma ei ihka mujale. Lihtsalt nii jõuab rohkem. Ja ma tunnen suurt elevust. Nagu 7-aastasena augusti viimastel nädalatel. Loetud päevad enne koolitee algust 🙂

Aitäh teile, et te olemas olete. Aitäh teile, kui te lugeda ja kuulata jaksate. Aitäh teile hea sõna eest! 🙂

Kohtumiste, joonistamiste ja kirjutamisteni!

pisihladjas, see puhvetipidaja 🙂

Inspireerituna kahe vildikunstniku vahelisest lahingust, kes kelle pealt mida maha tegi ja sellest rohkem kasu sai, panin ma kirja kauakeenud mõtted.

Alguses tekkis tahtmine kakelda, aga siis tekkis küsimus, et kellega siis? Jäin mõtlema, et kui ma vaid tahaks noka lahti teha, siis oleks mul ka isiklikus plaanis nii mõngi kala ja kana kitkumiseks teile pakkuda. Aga maailm on suurem ja laiem kui see minu madala mätta otsast paistab. Keda see huvitab? Las igaüks ajab oma asja. Ja ajab seda nii hästi kui oskab, tahab ja viitsib ja sisemine eetika- ja esteetikatunnetus lubab. Raudselt on alati kuskil veel keegi, kes sarnaseid asju teeb. Ja teeb võib-olla isegi paremini. No ja siis? Mida rohkem kaunist loomingut, seda ilusam ju! See käib ju igasugu asjade kohta. See on järgneva jutu lühike sisututvustus.

Miks ma reeglina ei viita kellelegi oma töid teile tutvustades? Et kas ma olen nii ülbe ja omast arust nii tegija mutt, et mind ei huvita head tavad? Huvitavad ja väga, se’s osas olen ma paraku nagu viks koolitüdruk. Aga viitamiseks ei ole mul enamasti isegi põhjust just seepärast, et kui mul on peas keerelnud mõni idee, aga teostus ootab alles oma aega ja ma siis juhtumisi näen seda sama asja kellegi teise teostuses ja esitluses, siis sulgen selle peatüki automaatselt enda jaoks. Ma nimetaksin seda tunnet ‘kergeks pettumuseks’, kui mõni minu peas ja südames suureks sirgunud idee on juba peaagu sarnaselt kellegi teise poolt teostatud. Ilmselt oleks minu teostus sel juhul äratuntava ja kokkuviidava sarnasusega, kuigi nende tekkeloos midagi ühist ei ole. Ma jäin lihtsalt hiljaks, tunnistan seda endale ja elan ning tegutsen edasi. Ma ei taha kopeerida ja ei tunne ka kiusatust ise sama asja katsetada. Raudselt leiduks ka neid, kes tahaks siis kakelda ja pinnida, et kust ma küll selle või teise idee sain. See on ka põhjus, miks ma ei konda internetiavarustes, ei osta vastavateemalisi ajakirju ja siinseski keskkonnas loen vaid konkreetseid blogisid ja seda inimese ja tema loomingu terviklikkusest osasaamiseks. Mitte selleks, et shaakalina ringi luusida ja vaadata, kas saan kuskilt miskit põske pista. Mida aeg edasi, seda rohkem tahaksin ma end sulgeda enda maailma. Ma juba tean, et minu suuremad loomepalangud on aset leidnud piiratud füüsilises keskkonnas ja pigem infovaeguses. Enesega üksiolemine ja igatsus on liikumapanevad jõud ja tohutu inspiratsiooniallikas. Meie kirjus maailmas oleksid aga ka silmaklapid head abivahendid. Samas ühest retsepti pole kõigile.

Aga kuna ei ole olemas loomingulises mõttes steriilset keskkonda, siis nähes maailma ja teiste loodut enda ümber on ikkagi enne kõike tähtis tunne ja emotsioon, mitte konkreetne ese ja asi, mida kopeerima asuda. Ma ei taha saada inspiratsiooni teiste töödest. Ma ei taha näha kellegi tehtut kunagi eesmärgiga, et teha seda veel paremini. See periood, kus teisi jäljendasin ja otseselt Mikisid ja Plutosid kopeerisin jäi lapsepõlve, õpipoisi-aega, see oli vajalik, et õppida ja koguda alusteadmised ja -oskused. Aga mingist hetkeks peaks tegija valdama ‘oma asja’ sedavõrd, et teab, kuidas ise areneda ja kasvada ja sel juhul oleksid eeskujud vaid piiravad ja pärssivad ma arvan. Sellisel juhul uusi asju lisaks õppides ei alusta sa enam kunagi A-st ja B-st vaid teedki kõike nagunii omas võtmes. Lihtsalt mõni uus tehnika või oskus on juures. Mul on nii selgelt meeles aastal 97 läbitud siidimaalikursus, kus ma pusisin teha kunstilisi päevalilli nii nagu kästi, nii nagu kõik tegid ja no ei olnud see minu rida ja siis korraga katsetasin niisama vaikselt omamoodi ja ma muutusin rõõmsaks. Ma olin omandanud uue tehnika ja leidnud uue väljundi, aga teinud seda endamoodi ja just nii oligi õige ja hea. See tunne ja veendumus tekitasid kindlustunde. Sealt edasi ei ole ma enam koolipinke nühkinud vaid ise katsetanud. Sealt edasi oli kõik juba palju lihtsam. Ma teadsin, mida tegin ja iga uus tehnika ei olnud enam hüpe tundmatusse vaid olemasoleva asja täiustamine. Liha luudele kasvatamine. Aga mõni avastab ennast alles vanemas eas. Seega peab ta ka need sirged kopeerimised ja õppetunnid tegema läbi hiljem. Võib-olla suudab ta seda teha palju kiiremini. Ja võib-olla polegi tema latt nii kõrge ja piisab tegemise  rõõmust? Aga kes teeb, see ka areneb. Need, kel on rohkem annet, teevad seda lihtsalt veidi rohkem omamoodi. Aga kõike on võimalik ka õppida-õppida-õppida ja ka ilma loomuomase eeliseta harjutamise läbi sihtmärgini jõuda. Kõige lihtsam on alati käega lüüa, samas kui sees on mingi sügavam kutse, siis on raske leida eneses rahulolu ilma konkreetse võimaluse ja väljundita asju luua. See on minu arusaam sellest asjast. Kindlasti on see eri valdkondades veidi varieeruv.

Et kas mul pole näiteks olnud mõtet kivikeste või puulitritega trips-traps-trulli mängu teha? Oli, ammu oli. Aga kui ma selle nüüd teostaksin, siis huvitav, kellele neist paljudest pean viitama? Seega ma teen parem midagi muud. Kuigi minu mäng oleks ka kivide ja litrite peal eksimatult minumoodi. Selles, et keegi sedasama mängu ja mõtet ekspluateerib ei ole midagi uut, AGA kui ma teeksin ka trips-traps-trulli mängu, siis teeksin ma selle juba tõepoolest siis nii, et ei pea vajalikuks kellelegi viidata. Kui keegi midagi sarnast leiab kuskilt mujalt, siis noh, maakera on ümmargune ja me kõik oleme mõtlevad inimesed. Juhus. Elementaarne on see, kui midagi teed ja selle sahtlist välja võtad ning teistele näitad, pead arvestama, et see asi hakkab elama oma elu. Sama selge on see, et vabalt on võimalik maailma eri paigus ühel ja samal ajal teha teineteisest sõltumatult üht ja sama asja. Kitsas teaduseski on seesuguseid näiteid. Kunst ja käsitöö on ju veel palju pehmemad ja painduvamad alad. Siinkohal meenuvad mulle alati polümeersavist tehtavad roosid ja just purgikaaned, mis nendega kaunistatud on. Ma olin kord kauges lapsepõlves siruli maas haige. Mulle toodi kommi. Uhkeid kollaseid Draakonikomme. Aga paraku oli see see partii, mis oli seebimaitseline. Süüa ei käranud kohe üldse. Aga mida tegi haige laps voodis oma kommidega – peos soojenes kõva komm pehmeks ja kergesti voolitavaks. Tegin neist roose. Nagu päris. Tegin purgikaanele kaunistuse. Palju pisikesi õrnu kollaseid roose. Kas ma olin sellist asja tol ‘vaimupimedal’ internetivaesel Fimo- ja Cerniti-teadmatuse ajal enne näinud? Ei olnud. Isegi unes ei olnud näinud. Päris kindlasti kohe ei olnud. Kas siis mina olin selle asja leiutaja? Kindlasti mitte. Aga alati kui ma just seesuguseid purgikaasi näen, on mul hea armas tunne südames. Kord saatis just seesuguse purgikaanega mulle Virbi murakamoosi (ma ei ole seda unustanud, Virbi!). Selliseid asju nähes meenub üks vahva asi, mille teinud olen ja mida teha oskan. Kui tahan. Kõik. Ja kui ma neid nüüd ka tegema peaksin hakkama, siis tõepoolest, ei ole mul vähimat kavatsust kellelegi viidata ega kedagi näituseks üles panna.

Aga kas meil on kohustus (kasvõi pelgalt hea tava mõttes) viidata siinseski keskkonnas konkreetsetele esitegijatele ainult seepärast, et ta on elus tuhat seepi rohkem viltinud kui mina? Vilditud seebi tegemise viise on kindlasti rohkem kui üks ja juba ainuüksi siin on tegijaid hulgem. Äkki igaüks teebki omamoodi? Käsi südamel, ma ei ole elus ühtegi õpetust lugenud ega näinud. Istusime sõbrannaga koos ja lihtsalt tegime. Mul läks isegi meelest küsida, kust tema seda õppnud on. See ei olnud sel hetkel kuidagi üldse oluline. Tegemine oli tore. Ja loomulikult mainisin ma oma seebikesi näidates ära, et temaga koos tegime, aga kui keegi kolmas end seepärast riivatuna tundis, siis vabandust, ma ei ole kellegi leiba ära söönud või tema või peal liugu lasknud.

Või kas peab nt konkreetsete papude tegemisel viitama kellelegi, kes mustri nö maale tõi? Sellel mustril on kindlasti kusagil kaugel eemal ka autor. Jah, kui ma tean ja tunnen, et ma tõepoolest kellegi tehtut üritan jäljendada või kasutan nende tõlgitud-edastatud mustreid, siis loomulikult ja siis ka pigem lisana otsesele algallikale ikka, aga vastasel juhul ei näe ma selleks põhjust. Samas kindel on see, et kui ma kunagi elus peaksin jõudma päikeseprindi või steekidega kampsunini, siis küll ma juba tean, kuhu ja kellele viidata. Sest olgugi tehnika pärit kes teab kust, siis minu esimene elamus ja emotsioon on pärit mingist kindlast kohast ja seejärel veel kinnistunud teises kohas. Aga kindlasti on neid steegitajaid veel olnud, mina paraku ei tea, ei ole näinud ja seega ei oska neile isegi mitte viidata. Me ei saa siin ega kuskil mujal eeldada, et me kõike teame ja oskame igale poole viidata ja näidata. Kas rõõm sellest, et lased tegemisel end enesesse haarata ja lihtsalt lood midagi, on siis nii karm, julm, isegi vaata et häbiväärne, et alati peab olema kõigel põhjus ja põhjendus ja veel hullem – vabandus?!

Ma olen aastaid endale unistusteraamatusse kotte (ja väga paljut muudki) joonistanud. Ja pean tunnistama, et minu üks suuremaid lemmikuid on Mareli praegune viltkotimudel. Ma olin vaid nõksu kaugusel, et seesuguseid tegema hakata. Küll õmblema ja joonistama (kangaladugi teile ette näidatud juba), mitte viltima, aga ikkagi – tema jõudis oma teostusega ette omal moel, minust sõltumatult. Jah, see on levinud kotivorm ja maailm saaks selle võrra veel hulga rõõmsavärvilisi kotte juurde, kui ma neid ikkagi teha otsustan, aga seda kõike peab veel mõtlema ja kaaluma ja seedima ja arutama. Mina isiklikult võiksin seda antud hetkel teha Mareliga siis näiteks. Et kas ma pean temalt luba küsima? Ei, seda ma ei arva. Küll aga on kena asja detaile arutada. Ennekõike seepärast, et me asume lähestikku. Eksisteerime suht samas aegruumis ja ka kõrvu teie silma all. Me soovime kenasti läbi saada ja see on viisakus. Elementaarne viisakus. Aga fakt on see, et kui ma seesuguse koti teen, siis ei ole ma selle kuju viksinud maha Mareli kotilt ja ei arva ka, et pean seepärast talle viitama. Visuaalne sarnasus koti kujus on kokkusattumus ja eesmärk pole kellegagi sarnaneda. Kui see oleks keegi kauge Maali maalt ja ma näeksin teda poes endast sarnase sumadaniga mööda jalutamas, siis ma peaksin temale viitama? Kui emotsioon oli kustumatu, siis miks mitte, aga kohustust mul küll ei lasu. Pealegi, oli see üldse tema disainitud kotikuju? Vaevalt. Krt seda teab, kes suurtest tegijatest sääraseid loonud on. Ja ka neid ei ole kindlasti üks. Sest sellisel juhul läheneks asi juba absurdini. Me ju tõepoolest ei suuda teada kõike. Ja ei peagi.

Ja kottidega veel ka teine olukord. Teine lemmik on mul kottide osas just selline, mille Älin mulle sünnipäevaks õmbles. Omal algatusel. Teadmata midagi minu salaplaanidest ja joonistustest. Võibolla on õhk meie ümber tiine samadest ideedest ja nägemustest? Teiega juhtub seda ka? Kas ma peaksin Älinilt luba küsima, kui teostaksin oma ideid aastast 2000 või veel varem? Raudselt on seesuguseid kotte tehtud küll ja veel, olgugi, et selle konkreetse lõike mõtles Älin endale tegemise käigus lennult ise välja. Aga kui ma konkreetse kotiteo ikkagi ette võtan, siis ei leia ma küll, et pean viitama kahtluste hajutamiseks sinna ja tänna. Ma ei arva, et me peame sellisel foonil õigustama seda, mida teeme. Piisab, et me omavahel oleme asja kenasti selgeks rääkinud, et ei toimu kopeerimist, plagieerimist ja mida kõike veel. Aga see on meie asi. Pealegi teeksin ma kokkuvõttes nii ehk naa need kotid omamoodi, sest ma ei lähe neilt küsima lõiget, ei joonista seda salaja maha ja lõppkuju sarnanekski ehk vaid visuaalselt. Kas ma pean siis oma maitse maa alla tampima ja minema viskama vaid seepärast, et mulle meeldivad samasugused kotid nagu ühele, teisele ja kolmandale, võibolla tuhandele veel? Või pean ma kõigile neile viitama, kes sarnase kujuga asju on teinud? Vaevalt küll. Sisetunde küsimus!

Kui ma võtaksin lahti raamatu ja kopeeriksin sealt maha mustri või kooksin sokid või heegeldaksin äärepitsi või veeretasin näppude vahel kellegi teise konkreetset meisterdust ja kätetööd, mis mind sügavalt liigutanud on ja ka puhtalt visuaalse vaatluse põhjal, et võtan heaks nõuks asi vormistada just nii nagu keegi on toonud ära või teinud konkreetse õpetuse, näidise või töö, siis arusaadavalt kirjutan ma oma töö juurde vastavad märkused ka sõnaselgelt kirja. Kui ma saan millestki inspiratsiooni ja see tõepoolest viib mu selleni, et pean asja katsetama, siis miks ei võiks ma seda teistega ausalt jagadat? See oleks ju ka inspiratsiooniallikale kena tunnustus ja kummardus minu meelest. Kas kiitusega maksab siis kitsi olla? Kas kellegi teise aupaistest näpatud sära on kuidagi magusam? Kahtlen selles. Pigem saab see sära ja au olema seda suurem, kui suudad kellegi õpetusele/mustrile/tegemisele viidates näidata kõrvale tõepoolest enda pingutuste kaunist vilja. AGA ärge unustage, et sageli saadakse algtõukeid mitte ainult mustrist ja pildist ja konkreetsest esemest vaid paljudest erinevatest olukordadest ja asjadest – loodusest, muusikast, kirjandusest, inimsuhetest ja mitmest-setmest muust asjast. Kas meil siis peab olema kohustus sellest kõigile rääkida? Kas loomingul puudub siis loojaga isiklik suhe ja alati peab kõiki kahtlustama varguses ja plagieerimises? Me kõik oleme välismõjudele vastuvõtlikud. Vallates konkreetset tehnikat, kasutades samu vahendeid, elades samas maanurgas ja omades sarnaseid rahvuslikke arusaamu esteetikast laiemalt, siis uskuge, visuaalselt sarnase tulemini polegi väga raske jõuda. Ja jalgratas on paraku juba ammu leiutatud. Kas seal on siis tõesti nii hirmus suur vahe, kes õppis esimesena sõitma? Kes sõidab paremini? Kas oluline pole mitte see, et rattaga on tore sõita ja vahva on koos sõita. Ikka sedasi, et kokku ei põrka ja teineteisele viga ei tee. See oleks samahea, kui Muhu memmed läheksid omavahel kaklema, kes mis lille kellelt pätsas. Õigus, seal on tegemist rahvakunstiga. Aga mis seal tegelikult nii väga vahet on? Miks on neil õigust teinesteisele vähem kõrri karata kui meil siin? Absurd, eksole? Selle asemel luuakse kuhjaga ilusaid mustreid, erinevaid, sarnaseid, ühesuguseid, kopeeritakse, jäljendatakse, tõlgendatakse ja elu on ikka lill. Mitmekesine lilleaas.

Isetegija on minu meelest kujunenud meeldivalt pühaks ja õiglaseks õigusemõistmise paigaks ja arvestades lugejaskonda on see muidugi kenake seltskond ja kui inimeste arusaamad siin valgust juurde ja tolmu vähemaks saavad, siis ongi kõik hästi. Häbitut silmakirjalikkust, pugemist, seljataga sisisemist on siingi liiga palju, aga oluline on keskenduda õigetele asjadele, oma tegemistele, arendamisele ja heale emotsioonile . Fakt on see, et kui on mõte koonduda ja hoida ühes pundis koos suuremal hulgal häid ja vahvaid ja omanäolisi ja ka samanäolisi tegijaid, siis on pinged kerged tulema. Kunstnikud, ka käsitööliste seas on tihti kunstnikke – inimesi, kes valdavad meisterlikult tehnikaid ja teevad mustrilugemises silmad ette enamusele ja ka teistsuguseid kunstnikke, kes suudavad ise mõtelda ja luua ilma konkreetse juhise ja mustrita. Kaaluge hetkeks, kas helilooja on vähem kunstnik kui meisterlikult noodist mahamängiv pianist? Nende kunstivaldkond on kõrvu, aga ometi erinev. Päris tihti, vähemalt mitmed neist kunstnikest, keda mina tunnen, on suht enesekeskse maailmapildi ja -tunnetuse ja -tajudega, nad ei tahagi kõigiga suhelda, suured sõbrad olla, aga neil on loomupärane kõrgendatud vajadus meeldida ja mõjuda vahel ka shokeerida. Ja eks siis ongi ju kerge tekkima olukord, kus tuntakse, et Sinule määratud au ja kiituse on keegi justkui endale varastanud. Teinud seda justnagu jultunult (aga samas võibolla ka täiesti tahtmatult ja teadmatult) Sinu päris oma raskerelvastusega. Kuigi teisel on ehk ka täpselt samad relvad kapis, oskusedki sarnased. Natuke nagu paljaksröövitud tunne on ikka, samas see on sageli vaid näiline. Pigem peaks seesugune asi hoopis arengule suunama. Võidurelvastumisele, mis antud juhul ei olegi ju negatiivne ilming. Konkurents on eluterve nähtus. Sama tore on leida ka just endale ainuomane nish ja seda täiustada. Igal ühel oma teed ja valikud.

Kui me paneksime siia ritta kõik vabariigi (ehk ühe korraliku konnatiigi) parimad mingi ala tegijad ja ka lähikondsete riikide tegijad ja pärlid internetiavarustest, siis ohh sa poiss, kui vägeva võrgustiku me sellest kokku joonistada saame! Võrdlemistööd suurte kuhjadega. Kes kelle juures õppis, kes keda jäljendas, kes kust ja kelle tegemistest ja kelle kõrval inspiratsiooni ammutas? Kes on tegijam? Aga kellel seda vaja on? Nautigem seda, mida te teete ja loote, nautige ilusaid hetki ja maailma! Olge ise ilusad ja ausad, viidake allikale siis, kui teil see olemas on ja toimetage nii, et teie süda puhas on. Siis on maailm parem paik! 🙂

Aga nüüd olen kuss, sest karu magab ja pisihaldjas valmistub palavikuliselt Mardilaadaks. Aga teie arvamusavaldused ja mõtted on vägagi teretulnud 🙂