Month: June 2007

Tunnistuseks sellest, et ma pole ainus lapsemeelne inimene siinmail on viimasel ajal tulnud ysna mitu särgitellimust täiskavanutele. Mul on kohe nii hea tunne, et ma polegi ainus (no raske on ikkagi uskuda ju veel!) 😀

Mõni aeg tagasi sain kirja, kus paluti särki sõbrannale. Sellisele hästi vahvale sõbrannale, kes armastab lapsi, lepatriinusid, rulluuisutamist. Peab kodus kameeleoni ja kassi. Vaatab vahel igatsevalt taevasse suurte lennukite poole ja on muidu yks ytlemata vahva pisut plikalik tädi Triin. Ja maailma parim sõbranna, keda synnipäeval meeles pidada kelmika särgiga 🙂

Loetelu asjadest, mis teda köidavad või iseloomustavad oli nii mõnus ja väga-väga pikk. Loen alati mõnuga neid kirjeldusi, mis mulle tellimustega laekuvad ja pole neil eestlastel midagi nii kylmad ja kalgid mõtted ja sydamed. Pigam ikka vastupidi, et välise tagasihoidlikkuse varjus on näiliselt tundekylmad eestlased ikka nii hellad ja soojalt armastavad ja õrnahingelised, et lausa lust ja minu meel läheb kohe paremaks. 😀

Ja siin siis minu nägemus maailma kõige vahvamast tädi Triinust koos sõbranna laste ja kõigi muude toredate tegelastega 😀

Ja teile kõigile, kui enne just ei kohutu, hääd vihmavaba ja ytlemata vahvat jaani! 🙂

Kuna hetkel on raskemad tööd (nagu puidu lihvimine-saagimine ja muul viisil suuremate asjade töötlemine) olnud vastunäidustatud, siis olen tegelenud peenema näputööga (kuigi peaks pigem usinalt istuma arvuti taga ja joonistama-joonestama, aga see on nii tyytu ;))

Et siis täna tuleb särgieri, sest neid on kogunenud siin suurem hulk ja mõned veel, millest pole pilti jõudnud veel teha või pildinäitamiseks lubatähte saanud.

Tegelikult sain ma juba ammu-ammu kirja ja ka särgid, kuhu paluti joonistada yks väike armas printsess

ja teisele jalgpallipoiss

Erilised on need särgid selle poolest, et said äärejoontele lisaks ka värvid selga. Yhtlasi pidin taaskord veenduma, et pean ikkagi tekstiilivärve katsetama hakkama, sest siidivärvid võivad puuvillasel käituda imelikult. Värvid kyll pysivad, aga nende toon ei tule pahatihti selline nagu mina seda soovin. Lisaks kipub siidivärv valguma ja selleks, et enamvähemagi puhas äär saada peab igat värvilaiku enamvähem nõelaotsaga värviseks tippima. Aga armsaid said nad ikkagi 🙂

Printsessisärgid on aga kujunenud viimasel ajal mu lemmikteemaks 😀 No mis saab olla toredam, kui pisikese tydruku või tema emme soovi täitmine. Vahva on ka see, et iga särk on omamoodi ja mitte kordagi pole ma veel saanud teha kahte täpselt samasugust särki. Kuigi kahte täpselt samasugust olekski vist keeruline teha, sest vahel käsi ikka kisub mujale pisut 🙂

Kes on printsess, kes haldjas, kes haldjaprintsess, kes lihtsalt nunnu tydruk, aga kõigis on midagi erilist ja oma ja head. Iga laps on ju omamoodi omade lemmikute ja vaid talle tähtsate asjadega – ehh, elu on ilus ja armas 😀

Hea uudis on aga see, et kilele prinditud ja kinnitriigitud värvilise pildiga eesti-särk peab täiesti kenasti pesus vastu.

Pärast 40-kraadist pesu (soovitav on kuni 30 tegelikult) on kyll arusaada, et pilt pole enam tuttuus, aga täiesti aus ja äratuntav ja kasutatav on see kyll, värvid on kenasti alles, ainult sinine läks tibatibake heledamaks. Nii, et päris beebide riietele vast ei tasu teha selles tehnikas pilte (no, kui peab paari tunni tagant eset pesema), aga suurematele täiesti vabalt. Aga jätkan katsetamist, et täiesti kindel olla pildi pysivuses. Huvi on mul nii suur, sest käsitsi sellist värvilist ja nii peene joonega pilti ma veel teha ei mõista ja siiditrykiga nii paljude värvidega on keeruline – Eestis lihtsalt pole väidetavalt veel vastavat aparaatigi olemas. Tegelikult ma tean, et on, aga seda ei saa ma kasutada, nii et tuleb muid lahendusi otsida hetkel 😀

Kõigile särgikandjatele palju rõõmu särgikandmisest ja valgust-soojust sydamesse! 😀

PS just äsja lõi kylastuste numbriks ette 30 001 jehhuu!
Tundub, et ma pole siin yksi, nii nunnu 🙂

Eesti värk on yks vägev ja väega värk. No selles kohe on midagi erilist 😀

Tuli mõte, tegelikult mõte oli juba ammu (Mustika Eesti lastetoa aegadel) ja nyyd tuli ka teostus. Prooviks, kas ja kui paljudele meeldib. Kes paneks selle selga-jalga-kätte-pähe endale, lapsele, mehele, turistist sõbrale? Tekst pidi ka olema, aga milline ja mis keeles? Me siin oleme harjunud oma pisikese kodumaa kirjapilti nägema nii Estonia, Estlandi, Virona. Aga kas peaks? Kas Londoni, Pariisi, NY särkidel on muus keeles tekste? Costa del Sol on ikka seesama ja keegi vääna seda turisti jaoks ei saksa ega inglise keelde.

Oi, mäletan aegu, kui rahvale näidati esmakordselt velkammtoestoonia-märki.. mõne päeva pärast ehtis mu rinda sama vormi aga sootuks tabavama tekstiga särk. Seda täitsa-p*s-särki kandsin mõnuga aastaid. Protestiks. No see Eesti oma märgi teema on nagunii yks ‘hea’ teema, aga kas siis on tõesti nii, et suured võivad reklaamida end vabalt ja yheselt omas keeles, aga pisemad peavad sulanduma? Olgu, Rootsis-Soomes, olen ka näinud inglisekeelseid või vähemalt kakskeelseid särke ja värke. Aga pole ju päris nii, et pead tegema sama toote sajas erinevas keeles, sest turist võib tulla ka maailma teisest otsast. Meile endile sobib oma keel ju nagunii kõige paremini.

Aga vähemalt esialgu jään endale kindlaks – Eesti kirjapilt on piisavalt ilus ja lihtne, et turist suudaks selle abil meeneks ostetud asjadelt meeles pidada, kus ta käis ja mida nägi, eks? Pealegi, kas alati peab iga Eesti oma asi olema turistile suunatud? Ei pea, Äkki on meil endil ka aeg vanas vormis aga uues kuues enda juuri tunnetada-otsida ja oma laste juuri kasvatada. Ega peale laulu- ja tantsupeo ju poelgi suurt enam kohta, kus rahvariideid suuremas koguses koos näha saaks. Argipäeval bussiga sõitev rahvarõivais vanamemmede punt mõjub laste jaoks pigem klounaadina (mul on kaks kogemust :S) . Ja ometi on kõike seda ilu nii palju, et patt on seda mitte kasutada ja kanda mu meelest. Villane seelik on suvel kolepalav, lihtne tsärk, aga just sobiv.. No ma ei saa just öelda, et ma ise enda mõttest ja teostusest vaimustuses poleks ihii 😀

Pika jutu peale pilte ka 😀

Tannul on uus komme, nii kui kaamerat märkab, nii on suu lahti nagu jõehobul. Häält sealt suurest suust ei tule, hambaid pyyab vist näidata või kurku päevitada. Suu sulgus alles siis, kui käsnakalle talle pihku pistsin. Nii, et multikulti Ehtne Eesti Mehe särk “Meie Eesti” ehtsa pisikese eestlase seljas 😀

Suurte särk ka

Ja kotte tegin prooviks ka. Mitu tükki ja erinevas mõõdus. Triigitav printkile kannatab suhteliselt edukalt heledale kangale “kleepimist” ega jäta servale inetuid rante. Vähemalt enne suuri pesemisi näevad nad igati nägusad välja 🙂

Päris beebimõõdus sai ka yks proovitöö tehtud, see jäi hästi armas, pole ainult veel yhtegi titat, kellele seda hetkel selga suruda ja lihtsalt pilt särgist ei anna vahvat ettekujutust, ma arvan. Seega tuleb otsida sobivas suuruses modell. Pakkumisi? 😀

Viimasel ajal võtab põhitöö kogu aja (ja õues on suvi grrrrh), suuremaid asju pole saanud jupp aega teha muudel põhjustel ja nii ongi vahepeal teele läinud ainult mõned särgikesed ja yhel ilusal päeval rändasid neli puitplaatidel pildikest Hiiumaa suunas 🙂

Kevad on käes. Tegelikult ju peaaegu juba suvi ja koolides ja lasteaedades on igal pool muudkui lõpupeod. Yhelt poolt on see ju nii tore, teisalt natuke kurb ka. Ma mäletan nii väga selgelt oma lasteaia lõpupidu. Nukker tunne oli. Põhikooli lõpus ulgusin kogu aktuse aja lohutamatult. Keska lõpus oli minu pidada lõpukõne ja vaid 20 minutit enne aktust sesisin kodus ahastuses karjudes peegli ees, sest mu kreemvalgel siidkleidil sai ühest tilgast verest korraga suur punane lärakas võimust. No me siis kiirelt pesime, ema triikis keldi peaagu kuivaks ja me isegi jõudsime kohale. No oli teada, et päris õigel ajal see üritus ju nagunii ei alga ka. No ja siis ma seal seisin rahva ees ja rääkisingi midagi, millest ma ise sõnagi ei mäleta, aga kõik plaksutasid eriti hoolega. Ylikooli lõpp… no see oli kyll sedapuhku maailma parim tunne, et see jama kord õnnelikult läbi sai! 😀

Sel kevadel sain taaskord tunda seda toredat millegi-lõpetamise-tunnet – nimelt paluti mul joonistada neli pilti. Laste poolt kallitele kasvatajatele. Armas ja tore tegemine. Noh suuri inimesi ei saa ma just kuigi tihti joonistada ja kuna tegu oli värvikate tegelastega, siis seda põneva oli kogu see tegemine.

Kasvataja Signe on maailma toredaim kasvataja, kes õpetas lastele kannatlikult selgeks tähed ja numbrid. Muuhulgas on ta suur aiandushuviline 🙂

Kasvataja Hele on hästi tore ja armas ja alati mängulusti otsast otsani täis. Talle meeldib teha teatrit ja lapsi nunnutada 🙂

Kasvataja-abi tädi Ilona on yks hästi vahva tädi, mõnusatele kõhutäitele lisaks jõudis ta tydrukute pikkadesse juustesse teha imevahvaid soenguid ja poistel aitas ta meisterdada 🙂

Tädi Koidu on ka yks hästi tähtis ja tore tegelane. Tema oli ka varem laste söögitädi ja temale meeldib hirmsat moodi kypsetada 🙂

Vaat sellised vahvad tädid on aidanud yles kasvatada suure hulga vahvaid Hiiumaa poisse ja tydrukuid. Iga tädi pildi taha said ka kenasti kõigi laste nimed kirja, et mälestus jääks ikka võimalikult kirkalt meeltesse helisema. Ilma ilusate mälestusteta oleks elu ju palju tyhjem ja vaesem, eks? 😀