Month: December 2006

Mitu korda elus olete te kolinud? Ma olen elanud viimased 12 aastat kastide otsas (sellest tubli 3 aastat ainult yhe seljakotiga, muu kraam oli mingis yyrikas hoiul) ja olen pidanud linnast linna, riigist riiki kolima… hmm… kiirarvutuse korras saan 17 korda (ja mõnda kohta olen kogu oma koliga aastate jooksul lisaks veel mitmel korral edasi ja tagasi kolinud). Pisemaid peatusi ja asjade ymbertõstmisi ma isegi ei mäleta vist enam kohe. Aga neil 17 aadressil on mulle postkasti laekunud nii kirju kui pakiteateid ja loomulikult arveid. Enamus on olnud yyrikad nii, et kohanemise ja ymberkohanemisega mul probleeme enam pole. Pigem oleks vist keeruline harjuda mõttega, et SEE siin on minu kodu ja mul polegi enam põhjust kuhugi minna 😉

Pika jutu lyhike mõte on selles, et taaskord ma kolin. Teised valmistuvad jõuludeks ja toovad kapisygavustest ja keldritest ehteid ja kaunistusi välja. Mina aga löön jälle asju kasti ja tassin nagu segane. Mul on kaste, mis on olnud avamata 10, 15, 20 aastat. Silt on peal ja ma tean, mis seal on (kui ma ikka mäletan veel). Osa sellest on raudselt kasutu kraam, aga emotsionaalselt nii palju väärt, et ilma sorteerimata ei suuda ma seda siiski ahju pista. Aga pole olnud aega suure sorteermisega alustada, sest nii palju muud huvitavat on tehtud. Aga kuna olude sunnil on äkki kogu minu maine vara nyyd yhtäkki laekunud kõik yhele aadressile, siis nyyd olengi innuga tuulanud kaks viimast päeva kastides (olgem ausad, mul endal on huvitav, teised aga virisevad, et millal see koli kyll eest ära saab – seepärast ka see suur kiirustamine – jõulud ju tulekul 😉 ).

Kui ma alguses arvasin, et kolmandik kraami läheb prygimäele, siis nyyd näib, et isegi tubli pool läheb sinna. Kuskil kuklas on kogu aeg olnud mingi raske tunne, et need kastid, need kastid, ohh, need kastid… Nyyd on kergem hingata – MEIE EI OMA ASJU, ASJAD OMAVAD MEID. Nii, et kes pole kunagi kolinud, võtku see kasvõi kunstlikult ette. Täitsa tore tunne on, kui pakid kogu oma elu kasti ja saad kõigest hea ylevaate. Kui kogu minu maine varandus mahub kahte sõiduautosse, siis poisil on oma alla kaheaastase eluea kohta ikka kole suur kaasvara juba – terve autotäis. Sellest kõigest muidugi eluksvajalik meile mõlemale vast yks kena matkakoti täis, aga inimene on juba nagu hamster või orav ja sellele lisaks on poisil paraku ka päris hea mälu 😉

Ilusat ootust! Ja puhake! Natutige! Mõnulege! 😀

Ja kui te ei oska, siis vaadake siis – Tannu ja Possu näitavad ette – see on imelihtne ja väga vajalik oskus!

Pilt ise on kyll juba pisut varasem, aga nagu näha – kastid koguvad ennast, aga mehed puhkavad ja naudivad 😀

… magavad ja mõnulevad ja seda täiel rinnal 😀

Eile hilisõhtul koeraga jalutamas käies vaatasin, et ohoo juba kahel, kolmel, neljal, viiel ja lõpuks isegi enamal aknal ilutses meil siin juba traditsiooniliseks saanud tulukeste kolmnurk jõuluaja tähistuseks. Õues oli soe ja sadas peent uduvihma. No pole mingit jõulutunnet. See on vaid ettekujutuse kysimus, kas ma suudan silme ette manada raeplatsi tuledes kuuse… või palmi all peesitava neegrimammi. Mõlemad on minust väga kaugel, sest meie ilm on ikka nii nagu on – 12 kuud kehva suusailma 😉

Oli pilkaselt pime öö ja ma istusin väikese lambi valgel ning pyydsin oma poolikute päkakastidega järjele saada. Teised magasid nohinal, kui äkki taipasin õudusega, et mu pisipojal polegi sel aastal päkapikke veel käinud. Minu lapsepõlvest on juba traditsiooniks, et 1. detsember riputatakse yles päkapikupostkast ja siis igal hommikul võib sealt midagi toredat leida. Sussivärki pole meil kodus kunagi olnud. Hea, et poiss veel nii väike on, et oska end emme või siis päkapikkude häbematu viivituse pärast puudutatuna tunda.

Vastu hommikut sain teistele lastele kastid valmis ja hoolimata oma udupeast tundsin suurt rõõmu selle yle, et kordki ei kehti me peres ytlemine, et pagari lapsel pole saia põske pista ja kingsepa lapsel pastlaid varba otsa panna. Võtsin kapist poja päkakasti, mille ma tegin juba eelmisel aastal ja pistsin yllatusmuna sinna sisse ja läksin rahuliku sydamega magama. Uni maitses magusalt, sest teadsin, et juba mõne tunni pärast saan yllatusmunaga maiustada – mina saan shokolaadi, poiss saab sisu. Päkapikud on toredad, eks?! 😀

Ilusat päkapikutamist 😀