No täitsa lamp!

Siit tuleb siis nüüd see lugu, mida ma eile kirjutama hakkasin, aga läksin nii hoogu, et pidin pea kogu eelloo ka ära rääkima.

Andreas küsis mu käest, et kust ta leiab mõne meie Eesti pulmapildi. Juhatasin talle teeotsa kätte ja tema asus midagi jälle tegema. Veidi hiljem ta juba puhastas printerit ja pani halli filamendi jooksma. päev hiljem oli tulemus käes – suurt mittemidagiütlev hall plastikust kobakas, eksole? Ma küll tunnen ära pildi, aga…

… aga siis tõstad Sa selle postkaardisuuruse kobaka vastu valgust, laelambi poole või paned telefoni taskulambi selle taha ja tadaaa! Milline äge seepiakarva pilt! Ja pildikvaliteet oli ka selline täiesti asjalik. Minu telefoniga laelabivalguse poole suunatud värisev käsi tõmbab seda veidi maha siin pildil.

“Nüüd on meil puudu veel vaid lamp!” teatas õhinas Andreas.

Teadmine, et me saame valge filamendi kohevarsti kätte, oli mõnus. Andreas asus juba faili ette valmistama. Millise kujuga me selle lambi võiks teha? Variante on palju. Toru? Koonus? Pall? Või kleepida kokku erinevatest sirgetest cõi veidi kumeratest nelinurkadest? Kolmest? Neljast? Ma kaldusin kleepimise poole, aga Andreas tahtis kõige enam katsetada ikka puhast sirgete seintega silindrit, et masinast tuleks välja juba valmis asi. No olgu.

Milliseid pilte me sinna panna võiks? Ja mitu? Ma ei tea. Andreas pakkus, et äkki teeks meile endile ühe lambi me Stina Kase poolt tehtud imearmsate pulmapiltidega. Ronisin FBs pulmapiltide albumisse ja noppisin sealt mõned kaalumiseks. Saatsin sellise tõmmise Andreasele.

Ta katsetas neid nii- ja naapidi kokku ja jäi pidama kolme pildi juurde. No kolm, siis kolm. Piltide vahele valis ta raami, kuigi saab ka ilma, aga raamiga tundus meile mõlemale parem antud juhul. Korra mõtlesin küll, et kas ma tahan ikka lampi põlema pannes seal pidevalt ennast näha, aga samas fotod on meil ju seinas ka ja kogu aeg silma all. Andrease vaatamise vastu pole mul midagi. Pealegi oli hetkel oluline teostada katse ja mitte liiga palju leiutada, mida ja kuidas.

Ma olin õppimisest suht sooda ja tundsin, et minu päevast on puudu just üks taaskasutuspoe külastus. Andreasel oli esialgu plaan autosse ootama jääda, aga siis otsustas ta ikkagi kaasa tulla, sest telefoni oli ta koju jätnud ja niisama oli ka igav passida. Mul võib seal aega minna. Sorisin kastides pisikese kujukesi kokku ja tema oli jupp aega kuhugi kadnud. Siis saabus ta minu juurde peas hirmõnnelik nägu ja käes kobakas metallist lambijalg, ilma varjuta.

“Oled sa kindel, et see töötab ka?” julgesin ma kõhelda.

“Kui ei tööta, siis ma panen ta töötama. Mul on vaja vaid seda jalga,” oli ta endas väga kindel. Eks tegelikult tal ju oligi lamp ju veel puudu ja korraga astus ta oma idee teostusele pika sammu lähemale. Seesama lambijalg ,ääras lõpuks kupli diameetri. Teoorias oleks ta printeri jaoks võinud veel ka suts suurem olla. Kõrgus oli plaanitud üsna maksimaalne võimalik.

Esmaspäeva õhtul saime me filamendi kätte. Masin sai peenhäälestuse ja hakkas tööle. Kõik oli täiuslik. Välispinnal ei paistnud ühtegi printimise joonekest. Printimise aeg pidi olema 2 ööpäeva ja 13 tundi, valmimisprotsent liikus aga kuidagi veidralt ruttu. Ööpäev hiljem oli see juba 92% peal, kui Andreas trenni läks, aga varjust oli valmis napp kolmandik. Asi tundus veider. Ja 100% sai täis ja masin peatus. Jäi hoidma kuumust, aeg liikus edasi, aga printer püsis paigal. Kui Andreas koju jõudis, selgus, et hiiglama suur fail oli keskelt katki. Selle peale ei osanud alguses tullagi. Ega midagi. Puhastus ja uus seadistus ja alustame algusest. Ikka 2 ööpäeva + 13 tundi. Üüratu aeg, aga noh, toreadad asjad võtavadki aega.

Kolmapäeva õhtuks oli umbes kolmandik valmis. Lootsime nii väga, et nüüd enam midagi ei juhtu, et elekter ei kaoks, et ei tuleks muid tõrkeid, et failiga ikka kõik korras oleks.

Ootaja aeg on pikk. Neljapäev venis. Vahepeal teed tööd, siis vaatad, kuidas printer prindib ja siis teed lõunauinaku või sööd või vahepeal käid kähku ka pakiautomaadis, sest minu või tegelikult meie jõulukingid olid lõpuks Hiinamaalt kohale jõudnud ja kui ma poleks haige olnud, siis oleks me vist ka kohe linnapeale hullama läinud. Aga selle asemel tegi Andreas ühe päevase pikutuse ja kui magamisegi on nii kiire, et isegi oma kiisu silmaklappe korralikult pähe ei jõua tõmmata, siis pole midagi parata – üks teeb lõunauinakut ja teine, kellel on püha kohustus ta tund hiljem äratada, aga magavat inimest üles ei saa, teeb mõistagi sellest magajast siis pilte ja jagab maailmaga. Loogiline ju. Kiisuga maitseb uni parem. Alati.

Neljapäeva õhtuks hakkas asi juba peaaegu nagu valmis saama. Meie naeratused olid juba välja joonistunud. Väga torkida printimise ajal ei julgenud. Vaatasime eemalt ja endiselt lootsime, et sujub nüüd kenasti lõpuni. Ja tadadadada reede lõunapaiku tegi masin sügava ohke, mida ta ikka teeb, kui on millegagi valmis saanud ja meie toru oli valmis!!

Töödejuhataja vaatas ja hindas kvaliteeti, libistas pindasid sõrmede all.

Esimene katse lambiga. No tegelikult oli esimene katse minu telefoniga salaja minu laua all, sest ma tahtsin nii väga näha, kuidas see valge print ikka jäi. Andreas otsis sel hetkel köögis alles parajat pirni. Ja siis ta saabus ja katsetas.  Pühkis ja puhus mõned õrnad lahtised filamendikiud eemale ja oli silmnähtavalt tulemusega rahul.

Inimene ja tema lamp. Selline kergelt reljeefne tavaline lihtne valge torukupliga laualamp. Ma alles nüüd taipasin, et lambist saab ka ilma inimeseta pilti teha, aga kui lambimeister ise on nii vaimustuses, siis olgu ta ka parem juba pildil.

Ja samasugune pilt sellest, kui lamp on sisse lülitatud ka. Efekti on ju vaja näha.

“Vaata nüüd sinna lambi sisse ka. kas ma paistan sealt ka?”

“Ok, aga nüüd?”

Andreas surus silmad kinni, et ere valgus teda ei pimestaks. Mind ta avaravasti sel juhul ei näinud seal lambi sees. Kui mitte just oma peas.

“Tee nüüd üks video ka!” palun Andreas ja ma katsetasin siis ka sellega. Kvaliteet on lahja ja esitlus on kodune ja kõige heledama pildi peal võtab veidi virvendama ka. Aga no lamp on aus ja igati kasutuskõlbulik. Näete?

Ehk et lubage tutvustada, ma olen nüüd siis lambikuplimeistri abikaasa. Järgmine katse tuleb arvatavasti minu tehtud fotodega juba, sest mul on olnud nüüd aega selle asja üle veidi mõtiskleda. Või on teil ideid?

Andrease 3D maailm

Selle hetkeni, kui meie majas ei olnud 3D printerit oli Andreasel kaks hobi – legod ja mõõgavõitlus. Nüüd tundub, et ma pean talle siia isikliku pisikeste toredate tegude/tigude rubriigi avama. Hakkasin tegelikult andma ülevaadet tema tänavalminud lambikuplist, aga jõudsin ringiga ikkagi alguse juurde ka. Kõigi meie lapselaste ja tulevaste põlvede huvides panen siis selle loo ka kirja ja lambi jutt tuleb järgmisel lehel.

 

Igal aastal oli Andrease jõulukingisoov selle aasta suurim legokomplekt. Pisemad, kui kõige suuremad, jäid talle kuidagi lahjaks. Meie esimese jõulupüha hommikud algasid alati sellega, et terve suure söögilaua vallutasid pakid ja klotsid ja hiljemalt paar päeva hiljem oli asi koos. Vahel võttis ta oma konstruktori uuesti lahti ja pani siis uuesti kokku. Mingil autol oli ametlikult ka mitu versiooni, kui mu mälu ei peta. Sellest oli elevust veidi kauemaks. Vahel võttis ta veel hiljemgi need kobakad kastid ette ja ehitas asju uuesti kokku. Kui palju lihtsam on võtta tükikesi otse pisikesest nummerdatud teemakotikesest kui neid suurest pajast kokku lapata. Aga noh, näib, et ka see ei ole probleem tema jaoks. Mul poleks elades sellist viitsimist ja ma olen viimased 38 aastat olnud õnnelik oma üheainsa legokomplektiga, mis koosneb ühes kosmonaut-mehikesest ja tema tillukesest sõidualusest, mille külge sai kinnitada tillukese rooliratta ja lambimasti. Tükke kokku täpselt 9: mehike, tema kiiver, hapnikuballoon, istumise alus, esirattad ja tagarattad, roolitas ja lambipost koos rohelise tulukesega . Mul on nad siiani pidulikult ja pühalikult alles.

Sellel aastal oli Andreas mõnda aega rahutu. Ju näpud sügelesid. Mõõgavõitluse trennis ta seljaopist taastudes veel väga aktiivselt käia ei saanud ja nii ta siis tellis endale Millenium Falconi. Esimest korda kaalus ta pikalt hiinaka ja originaali vahel. Vaatas läbi videod nii ühest kui teisest ja siis vaatas otsa rahakotile ja läks sel korral hiinateed. Pealegi on hiinakal 7800 tüki asemel 8500 ja rohkem tükke saigi määravaks. No rohkem tükke võrdub ju rohkem rõõmu.

Kui see 10kilone pakk kusagil septembri lõpus saabus, siis kulus pea kaks nädalat nohistamist, et see tuhandete tükkidega kobakas valmis saada.

Vahepeal oli ta sunnitud ka päristööd tegema, aga sätendavate silmadega mõte tiirles vaid tähelaeva ümber. Ma käisin andsin projektile ka oma pisikese panuse. Äkki läheb mõnes kauges galaktikas asja ette.

Andreas pole vist siiani märganud. Ma vahel käin piilun. Või siis märkas ja pidas ka tarvlikuks kraamiks. Mul tuleb tunnistada, et vahepeal lisasin ma ta tähelaeva meeskonda ka Marge Simpsoni legokuju. Ta sobis sinna pisikeste borgide (need on Vancu suured lemmikud) ja BB8 juurde nii kenasti. Ehk neil oli seal just see tädi puudu (ja minu panus tähelaeva oligi enne seda liiga tagasihoidlik). Marge nad muidugi leidsid üles mõne päeva jooksul. Hakkas teine vist rohkem silma või midagi.

 

Juba enne lõppu oli Andreas kindel, et tema tähelaev vajab ka vastavat valgustust sisse ja välja ja helisüsteemi. Ma kord pakkusin nii naljaga, et äkki tal on vaja tossu ka, et kui mingi luuk avaneb või värk-särk. Haa, see olevat hea idee. Otsustasin oma ideed edaspidi rohkem endale hoida, sest see hull võtab veel tuld ka muidu kõigest.

Oktoobri keskpaigast alates käisime Oomipoes vist sagedamini kui toidupoes, sest vaja oli miljonit pisikest jubinat. Ja arvake nüüd ära, kas tema oskas eesti keeles selgitada, mida tal vaja on ja oskasin mina teda tõlkida ja oskasid poes poisid alati vastata? Mitte alati, aga kui see vajalik jubin poes olemas oli, siis sellega ta sealt välja ka tuli. Korra käis ka mingeid asju vahetamas, sest olid kogemata valed saanud. Mida ta kindlasti selle sügisega siin Eestis õppis, oli iseseisvus, sest mingi aja möödudes ei viitsinud ma enam autost välja ronida, et poolteist tundi mingeid tehnikavidinaid vaadata. Järvel Keskuses on vähemalt pisut lõbusam, seal saab kaamerasse nägusid teha. Viis minutit pean ehk vastu. Hiljem on ta mind lahkelt Humanasse või toidupoodi saatnud ja siis ma seal passin ja ootan ja mõtlen, et kas ta eksis ära või röövis keegi ta ära. Ja siis selgub, et eiei, tal oli Tööriistamarketist ka midagi vaja. Või noh, eks ma teen talle liiga, kui ütlen, et ta ainult Oomipoes käis, tegeilikult käis ta ka erinevates ehituspoodides, kunstipoes, Büroomaailmas. Postkontoris ja -kastides ka, sest osad vidinad oli ta sunnitud tellima Saksamaalt. Aga enamasti oli midagi ikka kohe ja nüüd vaja. Ta on isegi minetanud šveitslasliku planeerimise, et mis ajal poed lahti on, sest seal pole poed teps mitte iga päev avatud ju.

Ja siis ta jootis ja katsetas, keerutas, liitis ja lahutas ning jändas oma elektroonika ja vidinatega siin ikka päevi.

Mina, kes elektrit ja kuumi ning võimalikult kuumenevaid asju peab hirmus ohtlikuks, istusin tuletekk käeulatuses temast mitte liiga kaugel. Isegi poistele lugesin sõnad peale ja näitasin kätte teiste tuletekkide asukohad. Aga Andrease töö toppas, sest mingid kinnitused ei olnud nii nagu ta soovis. Siis tuli mängu 3D printer. Ta oli mulle juba suvel mingi lingi saatnud, mis oskas midagi kõike veel ka lisaks teha. Mina, tehnikakauge, kelle jaoks rohkem kui ühe nupuga asjad on keerulised, ohtlikud ja targem on neid vältida, ei arvanud asjast midagi. Muidugi meeldivad mulle toredad asjad, aga siis, kui keegi teine kusagil mujal neid teeb. Aga Andreasel oli vaja 3D printerit, et oma projekt valmis teha. Ta kaalus pikalt tragi poolaka ja veidi puisema hiinaka vahel. Kaalus nii agaralt, et lõpuks nägin mina oma väga teistsuguses FB-maailmas ka igal pool 3D printereid ja printimisi.

Ja siis ta saabus ja nimbus oli ta ümber!

Me söögilaud sai printeri omaks ja seal elab ta siiani. Nende kuude jooksul on Andreas olnud heldinud ja heitunud. Alguses katsetas ta valmis asju, testis masinat. Juba esimesel õhtul saabus pisike laevuke me sadamasse:

Siis oli tal kindel plaan saada oma Millenium Falconi valgustuse jaoks sobivad jupid. Joonistas ja printis, joonistas veel ja printis veel ja siis ei teinud masin enam koostööd. Andreas võttis ta tükkideks ja pani uuesti kokku, asi lappas ja oli umbes. Sellest algas masina tegelik tundmaõppimine ja mina vaatasin vaid oma saja kiire toimetuse vahelt kõrvalt, et kuidas ta küll viitsib ja jaksab. Ta käis esimest korda siin elamise ajal apteegis, sest printer oli haige ja sellele oli vaja puhastusvahendit. Apteegist tuli ta tagasi võidukalt õige asjaga ja see oli umbes see hetk, kui ma taipasin, et kahe aastaga on ta siin üsna kohanenud. Asi hakkas taas tööle. Edasi keskendus ta masina tuunimisele ja uute filamentide leidmisele.

Ma ootasin kannatlikult. Lisaks Andrease vidinatele oli Vanc saanud endale pisikese valge hülge ja enda tegelaskuju Dungeons and Dragonsi mängust. See oli must ja selle võtab ta mängimise ajaks alati ligi. Tan oli tellinud mingeid oma asju ja nende seas ka saanud praktilist abi kõrvaklappide parandamisel – katkine tükk sai prinditud ja asendatud ning asi sobis valatult. Sel hetkel taipasin, et daaah, selles masinast võib isegi asja saada. Tean-tean, ma olen ülekohtune teiste suure rõõmu üle, aga eks ma ühelt poolt otsisin asjale mingit praktilist mõtet ja teisalt olin natuke kade ka, sest mul on ka terve rida ideid, mida ma tahaksin näha ja käes hoida. Alustame või Kolme Õega katsetamisest. Ma olin küll saanud karuste ja torkivate jalgadega Rapuntsli pisikese rohelise sõbra, mis meil Horvaatias kaduma läks. Karuste, sest printer ei saa suvaliselt õhku midagi printida ja vajab selleks toestust, mis prinditakse samast materjalist. Sedasi ootab mu pisike roheline sõber siiani silmade maalimist ja tema saba vajab ka veel lisapuhastust.

Sel ajal Andreas veel ei teadnud, et mingi teine meetod toestusena jätab puhtama tulemuse. Kuigi mulle tundub endiselt, et see tugielementide puhastamine on asjade juures üks kõige keerulisem töö. Oma ägedat lülijalgadega kaheksajalga puhastades lõikas ta kogemata ühe kombitsagi tegelasel küljest sedasi. Nüüd on meil siis Nemo-lugudest tuttav seitsejalg Hank. Printerist tuli ta välja sedasi:

Puhastada ei ole vaja vaid alust vaid ka liiteid tema lülijalgade vahel. Ja puhastamise järel suudab oma muidu alguses täiesti jäikasid koibi kenasti kõigutada. Me oleme siin kindlad, et ta aitab Andreasel vahel ka mõtelda.

Tegelikult on Andreas küll ka mitmel korral juba katsetanud minu päris oma asju. Aga kõik katsed luhtusid eos või tulid välja nii nagu neid ei oodatud ehk siis luhtusid mingil peenemal viisil ka. Lootus sünnib ja siis jälle kaob.

Kontrollimaks masina töökorda, printis Andreas endale hoopis pisikese prügikasti ja printerile mingeid lisajuppe ja katteid.

Novembris-detsembris olid printeril jõulud ja vahepeal omandas ka Tan selle imelooma kasutamise ja jälgimise oskused. Kuusetootmine algas nendest prooviks tehtud puudest:

Printer kiuksus ööd ja päevad ja Andrease iga vaba hetkel täitsid videod. Muidugi printimisest! Mina magasin tuletekk padja all ja tegin evakuatsiooniplaane oma peas. Tegelikult see kõik muidugi nii hull ja ohtlik ei olnud. Mina olen lihtsalt hirmus ettevaatlik ja kardan kohutavalt tuld ja kuumust ja mõtlen alati viis sammu ette, et mis saab siis, kui…

Andreas ei jõudnud viimase kuuse valmimist kuidagi ära oodata, sest tal oli plaan. Vaid hetk peale viimase kuuse valmimist oli filament vahetatud rohelisest halli vastu ja sealt ta tuli – kuulus Han Solo püstol. Kuidas iganes seda blasterit eesti keeles kutsuma peaks. Relvi kardan ma ju ka. Kuigi… arvake nüüd ära, mis oli lapsena aastaid mu suurim sünnipäeva- ja jõulukingisoov? 80ndatel lapsed olnud äkki mäletavad seda läbipaistvast plastikust värviliste hammasratastega ragisevat relva? Mu mälestuses olid sellel ka mingid tuled küljes, aga võimalik, et mälu lihtsalt ilustab. Vot sellest ma unistasin, sest tuttavatel poistel oli see olemas. Aga ma olin tüdruk… mulle polnud see kohane kink. Ooooo, kuidas ma tahtsin olla poiss!! Aru ma ei saa siiani, miks minu soovides terve elu kaheldud on?! Mitte et ma tänapäeval poiss tahaks olla, aga soovid ikka ei sobitu pahatihti üldise arusaamise raami.

Igal juhul vaatasin seda Andrease relvategu teatava kõrgendatud huviga. Sel ajal, kui mina viimaseid jõulurõõmuputukaid värvisin, värvis tema oma relva. (Tuleb välja, et mul on olnud nii kiired ajad, et ma pole mitte ainumat udukogu-piltigi taibanud teha sellest plassilt helehallist plasttoorikust!). Alguses pritsis ta selle spreiga mustaks, nii et aknad olid magamistoas pool päeva lahti. Ja ei, väljas ei olnud suvi, oli üsna keskpärane kehv jõuludele vastav suveilm. Käepideme tükkide nahkja puiduvärvi toonimisel sain isegi mina natuke kaasa lüüa, sest sinna läks paar tilka ka minu putukavärvidest. Ja natuke oli kasu ka minu teadmistest antud värvidega, et need ei kuiva üldse selliseks nagu sa neid alguses näed. Siis tupsutas ta relva mustjat läikivat pinda erinevate metallikvärvidega – kohad, mis on rohkem kuumust saanud, said kergelt sinakama varjundi ja teised rohkem pronksivärvi punakama. Siis ta lihvis ja nühkis ja värvis ja kulutas siit-sealt veel, sest asi pidi välja nägema nagu vana ja paljukasutatud. Tooriku sile plastikklots seda muljet küll ei jätnud, et nii tõetruud tulemust saaks saavutada, aga pühendumisel on omad boonused.  Tulemusega jäi ta ise igati rahule ja mina olen siiani vaimustuses. Tõetruuduse huvides käis ta kusagil kalameeste poes ja ostis sinna sisse ka raskused. Kalapüüdmiseks on mingeid raskusi vaja? Jälle asi, millest ma midagi ei tea.

Nüüd ei möödu päevagi, et ta seda Han Solo truud abimeest hellalt sõrme otsas ei keerutaks. Tahate näha ka? Aga palun, siin on paar kiiret klõpsu:

Enne jõule said meil siin valmis ka põdraperekond. Need on nunnud ja ägedad, aga mul pole hetkel pilti ja küll ma näitan neid mõnel teisel korral. Andreas aga ihkas järgmisena teha midagi suuremat ja veel ägedamat. Liiga suurt muidugi ei saa, sest printer seab piirid, aga suur võib tähendada ka lihtsalt mahukat projekti. Milleks inimesele valmis klotsid, mida kokku klikkida mingis süsteemis, kui sa saad kõik selle süsteemi ka ise luua või alustuseks kasutada teiste valmisjoonistatud kavandeid. Printimisse läks ca sajast osast koosnev taas tähesõdadest tuttav lightsaber. Kui ma vaid suudaks välja mõtelda, kuidas seda eestikeelsena nimetada. Aga no teate küll seda värvilise tulega mõõka? Kere sai ta juba hulga tükkide kokkukruttimisel valmis, aga siis tulid jõulud peale.

Esimese jõulupüha veetsime me sel aastal mu mamma ja baba juures, aga teise püha hommikul ei pannud Andreas kokku legosid. Kui mina lõpuks ärkasin, oli temal valmis saanud öö otsa printinud Foo Fightersi logo. Pildi tegin ma öösel pimedas printimise ajal:

Ehk et kui mina lõpuks ärkasin, siis ehitas tema arvutis parasjagu sellele sobivat hoidmise jalga. Siis sai 77 meenutav logo endale esimese värvikihi peale ja jäi ootama, et teda edasi tuunitaks. Jalg õnnestus ka kenasti ja Andreas oli uhke, et juba ka ise suudab asju luua nullist. Ideedest meil siin ju puudust pole, aga mina istusin ikka ja ootasin midagigigigigi, mis aitaks minu asju ka realiseerida. Need olevat liiga keerulised. Aitäh! Seda ma tahtsingi kuulda, et tehnika keeldub minuga koostööst. Aga silmanurgast nägin, et Andreas avas mu Kolme Õe faili ja nokkis seal selle kallal taas nii ja naapidi. Ju siis ikka tõesti on keeruline. Võtsin seepeale faili ise ka lahti ja korjasin sealt ära nii palju üleliigseid punkte kui ma nägin. Oli see ju omal ajal üks minu esimesi katsetusi Illustratori programmis ja ma tegin mõnda asja ikka nagu päris kiviajal. Mõni tund hiljem oli punktirägastikust saanud veidi vähem rägastik, aga suurt tolku sellest polnud, sest printerile ei meeldi minu asjad. Võib-olla ma pole selle tegelaste vastu kõige sõbralikum olnud ja peaks ka teda paitamas käima?

Uus aasta algas medalisajuga ja üsna ootuspäraselt, sest printeril puhkust ei olnud. Jõudsime baba ja mamma juurest peolt (loe: kaarte mängimast) koju alles kell 8 õhtul ja sellest hetkest peale vehkisin mina oma miljonit koolitööd teha ja Andreas vehkis samal ajal printida. Ta oli pähe võtnud, et printida peab saama ka erinevate värvidega.

Nii, aga medalisadu! Vasakult paremale… järjest loe!

Vasakul on ta esimene katsetus kahe erinevat värvi (vahepeal vahetatud) filamendiga ja sealt edasi tulevad järgmised tehnilised katsed. Võib vist ütelda, et selle aasta esimesed medalid on tal välja teenitud, sest seda arengulist hüpet võiks omamoodi nimetada ka kolmandale tasemele jõudmiseks ehk kui algkatsetused olid esimene tase, teine algas pisititade kuusepuude tootmisega, siis kolmas on tulnud koos programmeerimise ja filamendi värvivahetusega. Ma selle peale isegi ei taibanud tulla, et progemisest ka sellise asja puhul kasu on. See on minu jaoks üks väga tume maa ja meenutan siiani õudusega neid andmebaase, mida ma omal ajal ülikoolis pidin tegema ja kaugemale ma selle asjaga pole kunagi jõudnudki, kui top hirmus eksamitöö, brrr ja kõhukrambid! Aga Andreas võiks vabalt oma CVsse keeleoskuste alla panna, et ta räägib veel õige mitut keelt saksale, inglisele ja liipavale prantsusele ja eestile lisaks.

Ja siis tekkis minul korraga tilluke lootus…

Veel palju katseid, masinapuhastamist ja seadistamist, näpuotsaga programmeerimist ja uurimist ja veel kaitsemist ja printer hakkas tegema mingis mõttes juba koostööd ka minuga. Kui palju kordi olen ma näinud Andreast lihtsalt istumas masina kõrval ja imetlemas selle tööd. Nagu meditatsioon. Ja nüüd oli see asi ka minu jaoks saanud üsna isiklikuks. Ma hoidsin hinge üsna kinni. No kõiki neid ca 9 tundi ei hoidnud, aga mõne käis ikka pidevalt printimise juures ja vaatamas käisin ka. Oluline oli, et alusplaat tuleb väga sirge, ega tõmba jälle lokkima. Ja see hetk, kui masin hakkas joonistama Lillisid, kutsusin ma Andrease ka kohale ja kuigi muidu arenevad protsessid minu jaoks liigagi aeglases tempos siin, siis see oli nii tore vaatamine. Kahju kohe, et ei taibanud filmida.

Ja siis said nad valmis. Ma isegi ei tea, mida temaga veel teha, aga näiteks vastu valgust on ta väga nunnu. Aknale riputada nagu neid klaasasju riputatakse? Kerge ja turvaline valik oleks see.

Kui ma pildi mustvalgeks keerasin, siis taipasime Andreasega, et tegelikult on meil ikkagi vaja uut valget filamenti, et mustaga koos saaks nii positiivis kui negatiivis toredaid asju sedasi teha. Ehk et ka minust sai Andreas 3D maailmas osaline.

Kuna filamendi kättesaamiseni oli meil vaja oodata terve nädalavahetus, siis arutasime, et tegelikult peaks reisile minema. Ma pole viimased poolteist aastat suurt muud teinud kui ennastunustavalt õppinud ja ehk on aeg nüüd veidi elada ka. Pariis on ammu juba kavas. Andreas pani seepeale Eiffeli torni printima, et unistus meelest ei läheks ja hommikuks oli meil oma torn olemas. See on ikka nii äge, et oma otstarbeks prinditavate esemete tasuta varasalv on nii suur ja vahva. Sellest salvest on pärit ka hull liikuvate käte ja kõrvadega jänes!

Ja enne, kui saabus esmaspäev ja uus valge filament, tegi ta ühe põneva katse veel…

 

(Jätkub täiesti lambi looga loodetavasti homme)