Siit tuleb siis nüüd see lugu, mida ma eile kirjutama hakkasin, aga läksin nii hoogu, et pidin pea kogu eelloo ka ära rääkima.
Andreas küsis mu käest, et kust ta leiab mõne meie Eesti pulmapildi. Juhatasin talle teeotsa kätte ja tema asus midagi jälle tegema. Veidi hiljem ta juba puhastas printerit ja pani halli filamendi jooksma. päev hiljem oli tulemus käes – eemalt tundus see suurt mittemidagiütlev hall plastikust kobakas. Lähemalt vaadates aga tunnen ära pildi…
… aga siis tõstad Sa selle postkaardisuuruse plaadi vastu valgust, laelambi poole või paned telefoni taskulambi selle taha ja tadaaa! Milline äge seepiakarva pilt! Ja pildikvaliteet oli ka selline täiesti asjalik. Minu telefoniga laelabivalguse poole suunatud värisev käsi tõmbab seda veidi maha siin pildil, aga see päriselt ka on nii äge!
“Nüüd on meil puudu veel vaid lamp!” teatas õhinas Andreas. Ja tema õhin on miski, mis mulle nii väge meeldib.
Teadmine, et me saame valge filamendi kohevarsti kätte, oli mõnus. Andreas asus juba faili ette valmistama. Millise kujuga me selle lambi võiks teha? Variante on palju. Toru? Koonus? Pall? Või kleepida kokku erinevatest sirgetest või veidi kumeratest nelinurkadest? Kolmest? Neljast? Vaatasime ja võrdlesime, kaalusime ja mõtlesime. Joonistasime läbi ka erinevaid variante. Ma kaldusin kleepimise poole, aga Andreas tahtis kõige enam katsetada ikka puhast sirgete seintega silindrit, et masinast tuleks välja juba valmis asi. No olgu.
Milliseid pilte me sinna panna võiks? Ja mitu? Mis võiks sellisel kujul äge olla? Andreas pakkus, et äkki teeks meile endile ühe lambi me Stina Kase poolt tehtud imearmsate pulmapiltidega. Ronisin FBs pulmapiltide albumisse ja noppisin sealt mõned kaalumiseks. Saatsin sellise tõmmise Andreasele.
Ta katsetas neid nii- ja naapidi kokku ja jäi pidama kolme pildi juurde. No kolm, siis kolm. Piltide vahele valis ta raami, kuigi saab ka ilma, aga raamiga tundus meile mõlemale parem antud juhul. Korra mõtlesin küll, et kas ma tahan ikka lampi põlema pannes seal pidevalt fotot näha, et äkki on joonistus ägedam. Aga tegelikult on Andreast ja meid koos näha alati nii armas. Pealegi oli hetkel oluline teostada katse ja mitte liiga palju leiutada, mida ja kuidas.
Ma olin õppimisest suht sooda ja tundsin, et minu päevast on puudu just üks taaskasutuspoe külastus. Andreasel oli esialgu plaan autosse ootama jääda, aga siis otsustas ta ikkagi kaasa tulla, sest telefoni oli ta koju jätnud, sest tahtis sellest rahu saada ja niisama oli ka igav passida. Mul võib seal aega minna. Sorisin kastides pisikese kujukesi kokku ja tema oli jupp aega kuhugi kadnud. Siis saabus ta minu juurde peas hirmõnnelik nägu ja käes kobakas metallist lambijalg, ilma varjuta.
“Oled sa kindel, et see töötab ka?” julgesin ma kõhelda.
“Kui ei tööta, siis ma panen ta töötama. Mul on vaja just seda jalga,” oli ta endas väga kindel. Eks tegelikult tal ju oligi lamp ju prinditava kupli jaoks veel puudu ja korraga astus ta oma idee teostusele pika sammu lähemale. Seesama lambijalg määras lõpuks kupli diameetri. Teoorias oleks ta printeri jaoks võinud veel ka suts suurem olla. Kõrgus oli plaanitud üsna maksimaalne võimalik.
Esmaspäeva õhtul saime me filamendi kätte. Masin sai peenhäälestuse ja hakkas tööle. Kõik oli täiuslik. Välispinnal ei paistnud ühtegi printimise joonekest. Printimise aeg pidi olema 2 ööpäeva ja 13 tundi, valmimisprotsent liikus aga kuidagi veidralt ruttu. Ööpäev hiljem oli see juba 92% peal, aga varjust oli valmis napp kolmandik. Asi tundus veider. Ja 100% sai täis ja masin peatus. Jäi hoidma kuumust, aeg liikus edasi, aga printer püsis paigal. Selgus, et hiiglama suur fail oli keskelt katki. Selle peale ei osanud alguses tullagi. Ega midagi. Puhastus ja uus seadistus ja alustame algusest. Ikka 2 ööpäeva + 13 tundi. Üüratu aeg, aga noh, toredad asjad võtavadki aega.
Kolmapäeva õhtuks oli umbes kolmandik valmis. Lootsime nii väga, et nüüd enam midagi ei juhtu, et elekter ei kaoks, et ei tuleks muid tõrkeid, et failiga ikka kõik korras oleks.
Ootaja aeg on pikk. Neljapäev venis. Vahepeal teed tööd, siis vaatad, kuidas printer prindib ja siis teed lõunauinaku või sööd või vahepeal käid kähku ka pakiautomaadis, sest minu või tegelikult meie jõulukingid olid lõpuks Hiinamaalt kohale jõudnud ja kui ma poleks haige olnud, siis oleks me vist ka kohe linnapeale hullama läinud. Aga selle asemel tegi Andreas ühe päevase pikutuse ja kui magamisega on nii kiire, et isegi oma kiisu silmaklappe korralikult pähe ei jõua tõmmata, siis pole midagi parata – üks teeb lõunauinakut ja teine, kellel on püha kohustus ta tund hiljem äratada, aga magavat inimest üles ei saa, teeb mõistagi sellest magajast siis pilte ja jagab maailmaga. Loogiline ju. Kiisuga maitseb uni parem. Alati.
Neljapäeva õhtuks hakkas asi juba peaaegu nagu valmis saama. Meie naeratused olid juba välja joonistunud. Väga torkida printimise ajal ei julgenud. Vaatasime eemalt ja endiselt lootsime, et sujub nüüd kenasti lõpuni kogu see protsess. Ja tadadadada reede lõunapaiku tegi masin sügava ohke, mida ta ikka teeb, kui on millegagi valmis saanud ja meie toru oli valmis!!
Töödejuhataja vaatas ja hindas kvaliteeti, libistas pindasid sõrmede all.
Esimene katse lambiga!
No tegelikult oli esimene katse minu telefoniga salaja minu laua all, sest ma tahtsin nii väga näha, kuidas see valge print ikka jäi. Andreas otsis sel hetkel köögis alles parajat pirni. Ja siis ta saabus ja katsetas. Pühkis ja puhus mõned õrnad lahtised filamendikiud eemale ja oli silmnähtavalt tulemusega rahul.
Inimene ja tema lamp! Nüüd on meil selline kergelt reljeefne tavaline lihtne valge torukupliga laualamp. Ma alles nüüd taipasin, et lambist saab ka ilma inimeseta pilti teha, aga kui lambimeister ise on nii vaimustuses, siis olgu ta ka parem juba pildil, sest mõlemad on nii ilmatuma armsad ju.
Ja samasugune pilt sellest, kui lamp on sisse lülitatud ka. Efekti on ju vaja näha.
“Vaata nüüd sinna lambi sisse ka. kas ma paistan sealt ka?”
“Ok, aga nüüd?”
Andreas surus silmad kinni, et ere valgus teda ei pimestaks. Mind ta avaravasti sel juhul ei näinud seal lambi sees. Kui mitte just oma peas, hihii!
“Tee nüüd üks video ka!” palun Andreas ja ma katsetasin siis ka sellega. Kvaliteet on lahja ja esitlus on kodune ja kõige heledama pildi peal võtab veidi virvendama ka. Aga no lamp on aus ja igati kasutuskõlbulik. Näete?
Ehk et lubage tutvustada, ma olen nüüd siis lambikuplimeistri uhkusest õhevil abikaasa. Järgmine katse tuleb arvatavasti minu tehtud fotodega juba, sest mul on olnud nüüd aega selle asja üle veidi mõtiskleda. Või on teil ideid? Tellimusi?
Kevad astub hooga lähemale. Hommikud ja õhtud on valgemad ja mul oli üle pika aja üks vaba nädalavahetus. Esimene alates jaanuarikuust, mil ma veel tööl ei käinud ja nagunii kõik päevad kolimise ja muu olulisega hõivatud olid.
Istusin reede õhtul maha ja vaatasin üle oma pika “vaja teha” nimekirja, tegin ära mõned pakilisemad asjad, saime kokku Annikaga, meenutasime me lõputöö kirjutamist, käisime mu emal ja mammal külas, käisime vanalinnas jalutamas, tõstsime poistega nende tuba ümber ja veel palju muud sai tehtud. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, mida ma serverist otsima läksin, aga pidama jäin me möödunud suve pulma piltidele. Need haarasid mind nii endasse kogu oma suvesoojuse ja õnne ja rõõmuga ja lõbusate hetkedega, et ma ju pean neid teile ka näitama, eks? Lähemad sõbrad on neid näinud, aga FB on FB ja siin on neil igal juhul parem ja kindlam koht.
Olete suuremaks romantikalaksuks valmis?!
Kõik algas mõistagi sellest, et me juuli keskel mamma sünnipäevaks Eestisse tulime. Siis polnud meil isegi veel mõttes Eestisse kolimine. Kolisime me sel ajal ju alles mägede suunas. Või no algas see pulmavärk sel korral kõik ikka poolteist kuud varem, kui me paika panime, et 21. juulil tuleb me pulmapidu Eestis.
Ettevalmistused peoks olin ma teinud kõik neti teel ja tohutu rabelemise asemel oskasin ma sel korral kogu seda protsessi palju rohkem nautida. Kuidagi rahulik ja hea tunne oli. Arvatavasti kõik, mis oli saanud kunagi metsa minna me pidudega, oli juba metsas ära käinud. Alles oli vaid lust ikka ja uuesti abielluda, et ka meile kallid sellest kõigest osa saaksid. Kes ütles, et sama inimesega ei või mitu korda abielluda? Või noh, tegelikult oli see ühe pulma teine vaatus lihtsalt, sest mul polnud selle hetkeni veel tunnet, et ma päriselt abielus olen. Metsik taltsutamatu kass, eksole 😛
Me olime Andreasega kunagi ammu mõlemad abielus käinud. Ametlikult abiellusime me 2016. aasta jaanilaupäeval Šveitsis, aga kuna me ka siinsete sõpradega soovisime pidusteda ja meie abiellumise nimekirjast puudusid peale kaht pulmapidu ikka veel poissmeeste/tüdrukute õhtu, pulmaöö, fotograaf ehk ilusad pildid, ma ei olnud saanud oma nime isale tagasi anda ja Andreas mu kätt mu isalt paluda, mul polnud enda pulmas olnud pikki juukseid, midagi oli vist veel? Ühesõnaga meil oli hulk asju, mille nimel sammukese taas oma unistustele lähemale tatsata.
See, kuidas kogu see asi toimima hakkas ja paljud eriti erilised ja esialgu täiesti võimatuna tunduvad asjad lihtsalt sujusid, oli imeline. Alustades ilmast, mida terve nädala jagu ette ennustati iga päev aina hullema vihmasajuga. Ja no Andreas muidugi vahepeal hullus ka, kui ma ta päev enne pidu ehituspoodi vedasin, et osta 18 meetrit paksemat kasvuhoonekilet. Ega tema ju teadnud, et mul oli salaplaan talle peoööks bassein aia äärde ehitada ja ma ei tahtnud saladust reeta ka. Eks ma kogu sellest korraldamise asjast saan teile kunagi veel eraldi ka kirjutada, sest ema arvas mu toimetamisi kõrvalt vaadates, et ehk peaksingi ma hoopis sellega leiba teenima. Minu ema suust oli see absoluutselt kõigi tunnustuste tipp iial, sest mu elu kõrghetkedel on ta ütelnud “ehk saab su’st isegi asja, kui külm ära ei võta!” Thanks, ema! 😛 Aga kuidas sisuliselt kahe nädalaga korraldada teises Euroopa otsas üks isemoodi pulm, see on lugu omaette.
Üks meie suurtest imedest oli see, et lisaks ilmale ja me armsale Liinale, kes me pulmas pilte tegi, saime me sabast kinni ka Stina Kasel. Kirjutasin talle oma unistusest – enda omast, sest meie Šveitsi pulm oli asukoha ja olustiku poolest Andrease muinasjutt, kuhu ta mind viis. Sel korral oli lugu siis vastupidine – mina tõin Andrease enda muinasjutt, enda Haldjaorgu 🙂
Pulmapäeva hommikul ärgates ja silmi avades vaatas lubatud vihmatormi asemel aknast sisse päike. Olin õhtul me riided kardinapuu külge rippuma pannud ja süda hüppas rõõmust, et õuest kumas tuppa sooja valgust 🙂
Hommikul oli omajagu siblimist, tulid ühed ja teised ja kolmandad asjad ja kõik jõudsid kohale täpselt samal ajal. Aga ometi kõik sujus. Ma sain isegi õigeaegselt endale kauni silmnäo pähe. Samal ajal käis mamma me ümber ringi ja tupsutas põsepuna ja sättis rulle kukalsse.
Pirita poole, kus me pidime Stinaga kohtuma, kihutades, helistasin Kalale, et kuuuuule, meil pole endiselt mingit muusikat ega masinat, mis seda muusikat mängiks. No, et äkki tal on mingi idee ja mõte ja võte, kuidas seda asja korraldada. Peo alguseni oli sel hetkel nii umbes kolm tundi.
Pilt on tehtud Kadriorus, enne kõnet onu Kalale, Piritale jõudes oli olulise muusika valik tehtud ja ka kõik muu andis lootust, et sujub. Muidugi sujub! Kui ei suju, siis laulame ise või teeme midagi muud. Linnulaul ja puulehtede sahin pole üldse kehvemad, kui minu hetkemõtted.
Piritalt alustasime me aga seepärast, et seal, Läänemere vahustes lainetes, lustib juba palju aastaid mu isa. Andreas pidi naljatamisi mu isalt saama lubatähe minuga abiellumiseks ja mina pidin siis isale temalt saadud nime tagasi andma. Selles, et isa Andreasele loa annab, ei kahelnud ma hetkekski. Need kaks oleks väga head sõbrad olnud, kui isa vaid minema poleks kihutanud liiga vara. Aga ma usun endiselt, et tema võimas karvane käsi mängis me loos oma rolli. Liiga imeline tundub see kõik veel ka aastaid hiljem. Vähemalt meeldib meile seda nii näha 🙂
Ja siit algab nüüd me Haldjaoru pulmaseiklus pildis.
Ja isa saigi mu 40 aastat auga kantud nime enda kätte hoiule 🙂
Haldjaorgu tagasi jõudes sillerdas päike läbi suvepuude ja eelmise suve pulma südamed, koos kogemata katki lõigatud ja kokkusõlmitud tamiiliga, õõtsusid õrnalt männi ja õunapuu vahel.
Elu ON lill. Olgu või kaktus. See on minu hüüdlause olnud viimased 20 aastat kindlasti. Kaktus, mu vapilill, sa okkaline taim – ilus, vähenõudlik ja väga visa. Võimeline isegi minu kõrval ellu jääma. Eks seepärast ta ka sel korral pildile pääses 🙂
Esimesed külalised, Andrease vanemad, tegid aias aega parajaks.
Mamma. Tema igapäevane lehelugemine. Minu vana köögi sume valgus. Mu igivana aaloe. Lapsepõlve suhkrutoos. Tan, kes on Andrease prillid endale pähe ajanud ega näe arvatavasti mitte midagi, aga paistab hirmus asjalik. Milline idüll – Stina, tead, just nende hetkede eest olen ma Sulle veel kõige tänulikum!
Kuidas Evast saab Eva. Haldjast draakon. Naisest jumalanna. Sõdalasest (viikingi)kuninganna. See metamorfoos ja samas iseendaks saamine oli imeline. Aitäh, Sulle, Külliki, unistuse täitmise ja maailma kõige ägedama pruudisoengu eest!
Tegelikult pidi Andreas endale peo ajaks mustad vuntsidega misteri sokid jalga ajama, aga parajal hetkel olin ma need minema sokutanud ja nii läks tema oma pulma kollastes sokkides, mis kinnitasid, et ta peaks jääma veidraks ja isemoodi. Muidugi, peabki! 😛 Sel hetkel, kui saabus aga aeg mul endal sokk jalga panna, olid kõik sokid me majast kadunud. Vancu omad leidsin, aga need mulle jalga ei läinud. Kuna mul muud üle ei jäänud ja saabas vajas sokki, siis kaevasin peidust Andrease härra-sokid välja. Arvestades me eelmise pulma sokiseiklust, kust me ellu astusime kahepeale ühe paari sokkidega, siis läks sel korral päris edukalt 😛
Minu truud saapad, mis on minuga sama sammu astunud alates aastast 1994!
Minu kõige ägedam pruutneitsi Hanna-Liisa koos oma ägeda ema, Küllikiga! <3
(Abi)eluks valmis!
Senikaua, kui rahvas me Haldjaorgu kogunes, silkasime meie maja taha Võlumetsa, mu juurte ja vereringe juurde.
See tammepuu me vahel on ei rohkem ega vähem kui 35 aastat tagasi tammetõrust Nõmme liivases pinnas kasvama läinud. Ma olin viiene, kui papaga kaks tammetõru me aias mu liivakasti kõrvale maha panime. Aasta oli siis 1982. Tammetõrud ärkasid ellu ja neist said pisikesed puud. Isa muruniitmiste ja koerte trampimiste eest kaitsesime me neid maa sisse surutud pulkadega. 1992. aastal tehti me majale juurdeehitus ja mamma kolis mu põlvekõrgused puukesed ehituse eest aia taha. Nad jäid vinduma. Vindusid mitu-mitu aastat. Üks neist hukkus, aga see teine, visa hing, on seal aia taga kuivad liivasel pinnal suurte kivide ja jändriku männi vahel endiselt alles. Iga kord, kui ma näen, et ta on seal alles, elus ja terve, on mul tema üle hea meel. Ta on nii pisike, et keegi ei usu iial, kui vana ta tegelikult on. Vaid vitsake! Aga ta on ja seda sitkust, mis on tal seal lasknud kõik need aastad ellu jääda, on temas palju! On ka meis.
Võlumetsa kanarbikud ja kukeharjad, lõikeheinad! Raudtee, selle muutumine 40 ja tegelikult ka enama aasta jooksul, sest ema lapsepõlvelugude kaudu tean ma ka kaugemaid aastakümneid, on olnud mu lapsepõlve mängumaa ja argipäev. Raudtee, millel me lasime rongidel kopikaid lahedalt laiaks litsuda, vana Peetri-aegne raudteetamm ja sild, mille all ja peal möödusid mu suureks sirgumise suurte armumiste ja armastuste hetked ja igavikud. Ja raudtee tagune surnuaed, kuhu meil, lastel, minna ei lubatud, aga me ometi käisime. Ajal, mil Rahumäe surnuaia ümber veel paekivist müüri ei olnud, kasvasid seal metsmaasikad. Siis olid rongid teised. Ja nüüd rändame me ajas. Igas suunas. Koos.
Hmm, oot, kuhu me siis need sõrmused nüüd panemegi? Olin pildistamise ajal korjanud valge ristiku õisi, ehk punuks need pärga? Paneks sõrmused kimbu ümber? Rahvas oli aias valmis ja ootel. Istusid põhupakkidel nägudega mu tulemise suunas. Alguses oli küll mõte, et nad võiksid teises suunas vaadata, aga tegelikult vahet ju polnud – nii oligi parem ehk. Värvale lähenedes silmasin metsaraja ääres kohevat sammalt. Veel kümme aastat tagasi oli me puudealune väga teistmoodi. Krahmasin peoga ühe toreda tuusti kaasa.
Toas otsisin mingit vaasi või asja, kuhu sisse see alt mullane samblapuhmas pista… kui korraga taipasin, et me enda vastvalminud tassid on selleks puhuks parim mõledav anum üldse. Sammal tassi, sõrmused sambla sisse , tass Külliki kätte ja sealt edasi Hanna-Liisale. Me olemegi lõpuks valmis! 🙂
Ja siis see kõik algas. Päriselt!
Kogu me Haldjaorg helises ja süda värises mu sees õnnest, kui plaadikrõbinal kõlas läbi õrna tuule Olav Ehala “Vaid see on armastus” ja Andreas tuli ühelt poolt mu lapsepõlve kodumaja…
… ja mina teiselt poolt…
… ja kaheharulise kõrgelt laasunud männipuu all saime me kokku. Sellel puul, selle kõrval kasvaval papa õunapuul ja teisel pool laiutaval jugapuul on minu elu muinasjutus oma koht ja lugu.
Meil ei olnud paaripanijat. Ka sel korral mitte. Meil ei olnud ka tõotusi ja vandeid, sest need ei pruugi ühel hetkel midagi maksta. Aga meil oli meie armastuse lugu. Tunded, valgused, värvid, värelused, mida me endas oleme ära tundnud ja teineteises loonud ja iga hetkega juurde loome.
Lugesin enda jutu Andreasele ette. Inglise keeles, et ta minust kindlapeale aru saaks.
Ja Annika tõlkis selle lause lauselt minuga vaheldumisi eesti keelde ka kõigi teiste jaoks.
Mu jutt oli pikk. Mul oli vaja ju kõik oluline ära ütelda. Ema jõudis vahepeal juba Älinile hädaldada, et miks ma ometi nii palju jutustama pean. Aga no üks kord elus ju tohib? Eelmisel korral ma ju ei jõudnudki midagi kirja panna ega ütelda. Või tahab ta järgmisel aastal jälle me pulma tulla? 😉 Ja alles hiljem taipasime, et mitte keegi ei taibanud me juttude ajal istuda ja kõik seisid ja nägin ka pisaraid vist läigatamas…
Ja siis rääkis Andreas mulle enda loo. Mina naersin ja tupsutasin samal ajal liigutusest pisaraid. Annika tõlkis ka Andrease jutu kenasti ära. See pilt siin on aga üks eriti oluline. Kaaludes peokohta, jäime me mitmel erineval põhjusel mu lapsepõlvekodu aia juurde pidama. Üheks eriti oluliseks otsustuspunktiks oli mu 94aastane mamma, keda ma üle kõige me peole soovisin. Ja kui tema ei tule peole, siis tuleb pidu tema juurde. Nii lihtne see meie jaoks oligi! Ja ta tuli ja oli! <3
Minu vana köögiaken oli me tunnistaja.
Kui ema on ahv (aitäh, isa!). siis ega mu lapsed saa paremad olla. Tsirkust ja leiba ikka täie raua eest 😛
Ja siis leidsin mina puu alt kenad kaksikud ja uurisin Andreaselt, mis tema me uuest elukorraldusest arvata võiks 😛
Tundmatuid jooke ei riski ma kõhklemata ja usutlemata võtta isegi enda mitmekordse abikaasa käest. Olevat vein olnud. Otse pudelist. Aga mine seda hullu tea 😛
“Niii! Aga teeme nüüd kõik koos pilti ka?!”
Enne, kui me selle pildi peal kokku saime, juhtus nii mõndagi. Vancu pildile saamine oli täielik katsumus – liiga palju inimesi, keda ta ei tunne või ei mäleta. Mammaga läks õnneks veidi lihtsamalt. Tan oli vaja puu otsast kätte saada. Ja siis otsustas Happy lahtisest aknast välja volksatada ja avatud väravast raudtee poole plagama panna ja siis pani pool kampa koeral sabas teda kinni püüdma. Aga pildile me jõudsime! 😉
Stina võttis meid endaga kaasa, sest loojuva päikese valgus, mis üle puulatvade valgust heitis, oli nii ilus, et tal oli vaja meid metsa tagasi viia, nüüd ja kohe. Värva taga ootas meid me äge ratastel rendisaun, mille aken oli ideaalne põrsakese mängimiseks. Mäletate ikka seda multikat? Ma tõesõna ei teadnud, et ma nii hulle nägusid teha oskan. Kui keegi teab, kust leiab antud multika, siis olen äärmiselt tänulik 😛
Saab ka niipidi! 😛
Ma ei saa mainimata jätta, et 40 aastat tagasi pesti selles vannis mind, mitte ei hoitud jääkuubikute vahel peojooke. Kaasajal sobib ta muidugi paremini peojookidele, sest mina sinna enam kahjuks lihtsalt ei mahu 😉
Kuidas mehed said aimu sellest, mis minuga kõik mu tüdrukuteõhtul toimunud oli. Või siiski mitte veel päris kõigest 😉
Viinapudel kuupäevaga 21. juuli 2000 ehk päevapealt 17 aastat vana kraam – minu elu esimese pulma viin. Ühest teisest ajastust, teisest pulmas ja kõige viimane sarnaste seas. Selle eelmise ajastu lõpetamiseks tuli sellele pudelile päkad sirgelt silma ajada. Kes veel kahtleb (ja ma tean, et neid leidub 😛 ), siis Eesti Pulma saab pidada täiesti ilma viinata või hädapärast sümboolselt ühe pooleliitrise viinaga, mida keegi juua ei taha ja pidu võib lõbusalt ikkagi hommikuni või ülejärgmise hommikuni kesta 🙂
Meie pulmas oli kaks “pulmatorti” – Maarja tehtud universumi parim napolenikook, millest ma saingi vaid ühe pisikese tüki ja kuulsin kõigi kiitvaid sõnu ja käisin lakkusin pärast puidust alust, mille peal see kook olnud oli! Maarja, äkki saame kaubale ja mul õnnestub veel seda imelist kooki maitsta?
Ja Rita tehtud šokolaadi uputatud kringel, mis on universumi parim kringel. Päriselt ka! Ja arvake nüüd ära, kuidas on nende tortide-kookide-kringlitega kohane pulmas toimetada? Et toome paramaparaa! lagedale ja siis lõikame koos ja sööme ja anname teistele ka? Võib-olla mõnes pulmas ongi nii. Meie hiilisime Stinaga hoopis keldrisse, kus “tordid” olid sooja ilma või hoopis ahnete pilkude eest varjule toodud. Et siis sellised maiuspalad? Hmm, mine tea, mida kõike need sisaldavad… neid peaks äkki ikka enne külalistele pakkumist maitsma!?
Mõeldud… tehtud! Muidugi peab neid katsetama. Salaja. Kohe. Ja hästi palju!
Kui ma keele kurgust lõpuks kätte sain. No ma neelasin selle ju koos pulmatortidega alla! Vat siis, kui ma sealt keldrist taas välja suutsin ronida, ise naerukrampides, sest kes seda enne näinud on, et pruut salaja tordiga maiustamas käib enne õiget aega?! Just siis oli paras aeg teha üks pulmatants. Eelmises pulmas jäi meil see tegemata, sest ma läksin ju enne tantsu jalgu puhkama ja ärkasin alles hommikul 😛
Kinnitamaks meie ülimat normaalsust, sai Andreas enda üllatuseks naeruturtsatuse peale tantsida minuga me abielu esimese ametliku pulmatantsu Milow “You and Me” saatel. Soovitan jälgida ka teksti. Ja kui keegi saab veel kätte kontsertsalvestisi, siis sealt pudeneb veel veidralt naljakaid ridu juurde 😛
Täiesti normaalne lauluvalik. Meie jaoks 🙂
Ja ega sellega veel pidu otsa ei saanud! Kaugel sellest! Siis me alles hakkasime torti sööma ja sissejuhatuseks andsin ma teada, et mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Ja ega ma nagu vett ka väga raisata taha. Seega kuulutasin ma veenvalt, et kõik, kes tasse kasutavad, on sunnitud need endaga oma koju kaasa võtma. Eks see oli väikese konksuga kuulutus 🙂
Olime peo ajaks tellinud eriti armsad plekkkruuse meenutavad tassid. Sõlepilt just nii, et see tassi pihkude vahel hoides annaks endast parima. Aitäh, Kerli, et Sa seisid hea, et need tassid läbi imede ikkagi valmis said õigeks ajaks! Ja imelise foto eest tänud Liinale! 🙂
Liina tehtud piltidest on meil ka tema tehtud pildivideo 🙂
Imeimelised mälestused, mille väärtus ajas vaid kasvab! Aitäh teile kõigile! <3
Meie Haldjaoru pulmapeo tehnilised andmed
Kuupäev, mis me peres on oma väärtuseg – 21. juuli 2017
Kõige armsam ja õigem peokoht – Haldjaorg, minu lapsepõlvekodu ja mängumaa
Minu peo- ja pisarakindel veel ilusam nägu – Ellen Wage
Minu kõige imelisem pruudisoeng – Külliki Virulaane Vunk
Imelised pildid ja neist tehtud pildivideo – meie armas Liina, Liinale tänud ka veel väga palju muu eest!
Ehk on sellest infost abi teile, keda me lugu ja pidu lummas 🙂
21. juuli 2017 oli ilmselgelt nii minu kui ka Andrease üks kõige erilisem ja õnnelikum ja lõbusam päev ja selle tegite võimalikuks kõik teie, me sõbrad, kes te olite kohal ja ka eemalt mõttes meiega. Aitäh! 🙂
Mis muud, kui me oma sõberklassikuid tsiteerides – “Järgmise pulmani!”
Andreas ikka vahel küsib, kas ma talle naiseks tulen ja millal me jälle pulmi peame. Naiseks lähen ma talle iga hetk ikka ja jälle. Pulmade peale pole olnud aega mõtelda. Ju siis, üllatus-üllatus, ei sügele hetkel miski mu sees ja ma olen rahul sellega, mis on. Just nii, nagu on. Nii ongi kõige parem.
Sellest, kuidas õhtu jätkus siis, kui päike looja läks ja uuesti tõusis ja jälle loojus, räägin ma teile mõnel teisel homsel. Vahepeal peaks ka me kirjad teineteisele üles otsima. Ja veel palju muudki, et nad minema ja peitu ei lipsaks me mälukoridoride rägastikus 🙂
“Näe, need kollased sulle kindlasti meeldivad!” hüüatab ta poolküsivalt. Ja vaatab siis veel päevalilli ja muud, mis võiks mulle äkki meeldida piisavalt, et need koju viia.
“Need on ilusad, aga meil pole sellist vaasi.” ühman ma möödaminnes, sest neile sobiv vaas on mul endiselt Tallinnas. “Vaata, siin on mu kõigi unelmate lill!” jooksen ma õhinal hiigelsuure ümmarguse kollaste okastega kaktuse juurde. Andreas vist kirtsutab sissepoole nina. Nagu alati, kui ma talle kaktustest räägin. Kaktused ja karvadeta kassid on t3ma jaoks samas kastis. Ja ta endiselt ei usu, et ma päriselt ka kaktust tahan. Ja veel sellist! Hiiiiigelsuurt muna.
“Kuhu Sa selle paned?” küsib Andreas murelikult umbes nii, nagu ma tahaks tiigrit kodustada.
“Tead, kui sa juba nii küsid, siis arvatavasti ma panen ta meie voodisse sinu poolele!” ja jooksen naerdes edasi. Üks aasta abielu pole veel piisav, et ta mu lillemaitset usaldada julgeks.
Lillede asemel leidsime me endale aga hoopis vahused lömmis nokaga ükssarvikud. Esimeseks aastapäevaks igati sobivad söödavad “lilled” või nii 😀
