Selle hetkeni, kui meie majas ei olnud 3D printerit oli Andreasel kaks hobi – legod ja mõõgavõitlus. Nüüd tundub, et ma pean talle siia isikliku pisikeste toredate tegude/tigude rubriigi avama. Hakkasin tegelikult andma ülevaadet tema tänavalminud lambikuplist, aga jõudsin ringiga ikkagi alguse juurde ka. Kõigi meie lapselaste ja tulevaste põlvede huvides panen siis selle loo ka kirja ja lambi jutt tuleb järgmisel lehel.
Igal aastal oli Andrease jõulukingisoov selle aasta suurim legokomplekt. Pisemad, kui kõige suuremad, jäid talle kuidagi lahjaks. Meie esimese jõulupüha hommikud algasid alati sellega, et terve suure söögilaua vallutasid pakid ja klotsid ja hiljemalt paar päeva hiljem oli asi koos. Vahel võttis ta oma konstruktori uuesti lahti ja pani siis uuesti kokku. Mingil autol oli ametlikult ka mitu versiooni, kui mu mälu ei peta. Sellest oli elevust veidi kauemaks. Vahel võttis ta veel hiljemgi need kobakad kastid ette ja ehitas asju uuesti kokku. Kui palju lihtsam on võtta tükikesi otse pisikesest nummerdatud teemakotikesest kui neid suurest pajast kokku lapata. Aga noh, näib, et ka see ei ole probleem tema jaoks. Mul poleks elades sellist viitsimist ja ma olen viimased 38 aastat olnud õnnelik oma üheainsa legokomplektiga, mis koosneb ühes kosmonaut-mehikesest ja tema tillukesest sõidualusest, mille külge sai kinnitada tillukese rooliratta ja lambimasti. Tükke kokku täpselt 9: mehike, tema kiiver, hapnikuballoon, istumise alus, esirattad ja tagarattad, roolitas ja lambipost koos rohelise tulukesega . Mul on nad siiani pidulikult ja pühalikult alles.
Sellel aastal oli Andreas mõnda aega rahutu. Ju näpud sügelesid. Mõõgavõitluse trennis ta seljaopist taastudes veel väga aktiivselt käia ei saanud ja nii ta siis tellis endale Millenium Falconi. Esimest korda kaalus ta pikalt hiinaka ja originaali vahel. Vaatas läbi videod nii ühest kui teisest ja siis vaatas otsa rahakotile ja läks sel korral hiinateed. Pealegi on hiinakal 7800 tüki asemel 8500 ja rohkem tükke saigi määravaks. No rohkem tükke võrdub ju rohkem rõõmu.
Kui see 10kilone pakk kusagil septembri lõpus saabus, siis kulus pea kaks nädalat nohistamist, et see tuhandete tükkidega kobakas valmis saada.
Vahepeal oli ta sunnitud ka päristööd tegema, aga sätendavate silmadega mõte tiirles vaid tähelaeva ümber. Ma käisin andsin projektile ka oma pisikese panuse. Äkki läheb mõnes kauges galaktikas asja ette. Vihje ka – lusika leiate?
Tundub, et Andreas pole vist siiani märganud. Ma vahel käin piilun. Või siis märkas ja pidas ka tarvlikuks kraamiks. Mul tuleb tunnistada, et vahepeal lisasin ma ta tähelaeva meeskonda ka Marge Simpsoni legokuju. Ta sobis sinna pisikeste borgide (need on Vancu suured lemmikud) ja BB8 juurde nii kenasti. Ehk neil oli seal just see tädi puudu (ja minu panus tähelaeva oligi enne seda liiga tagasihoidlik). Marge nad muidugi leidsid üles mõne päeva jooksul. Hakkas teine vist rohkem silma või midagi.
Juba enne valmissaamist oli Andreas kindel, et tema tähelaev vajab ka vastavat valgustust sisse ja välja ja helisüsteemi. Ma kord pakkusin nii naljaga, et äkki tal on vaja tossu ka, et kui mingi luuk avaneb või värk-särk. Haa, see olevat hea idee. Otsustasin oma ideed edaspidi rohkem endale hoida, sest see hull võtab veel tuld ka muidu kõigest, hihii!
Oktoobri keskpaigast alates käisime Oomipoes vist sagedamini kui toidupoes, sest vaja oli miljonit pisikest jubinat. Ja arvake nüüd ära, kas tema oskas eesti keeles selgitada, mida tal vaja on ja oskasin mina teda tõlkida ja oskasid poes poisid alati vastata? Mitte alati, aga kui see vajalik jubin poes olemas oli, siis sellega ta sealt välja ka tuli. Korra käis ka mingeid asju vahetamas, sest olid kogemata valed saanud. Mida ta kindlasti selle sügisega siin Eestis õppis, oli iseseisvus. Ta suhtles julgemalt ja korraldas asju, mida muidu tegin vaid mina. Oli nii hea tunne näha teda innukalt kirega tegutsemas. Vahel kulus tal Oomipoes poolteist tundi mingeid tehnikavidinaid vaadates. Järvel Keskuse poes oli mul ka lõbusam, sest seal saab kaamerasse nägusid teha. Vahel olen ise samal ajal Humanasse või toidupoodi läinud ja siis ma seal ootan ja mõtlen, et kas ta eksis ära või röövis keegi ta ära. Ja siis selgub, et eiei, tal oli Tööriistamarketist ka midagi vaja. Või noh, eks ma teen talle liiga, kui ütlen, et ta ainult Oomipoes käis, tegeilikult käis ta ka erinevates ehituspoodides, kunstipoes ja Büroomaailmas. Neis kahes viimases on tal minuga koos ohtlik käia, sest ma ju leian ka alati midagi, mida mul vaja on. Ja lisaks poodidele käis ka postkontoris ja -kastides sest osad vidinad oli ta sunnitud tellima Saksamaalt. Aga enamasti oli midagi ikka kohe ja nüüd vaja. Ta on isegi minetanud šveitslasliku planeerimise, et mis ajal poed lahti on, sest seal pole poed teps mitte iga päev avatud ju. Eestis on ikka nii äge elada, eks 😀
Ja siis ta jootis ja katsetas, keerutas, liitis ja lahutas ning jändas oma elektroonika ja vidinatega siin ikka päevi.
Mina, kes elektrit ja kuumi ning võimalikult kuumenevaid asju pean hirmus ohtlikuks, istusin tuletekk käeulatuses temast mitte liiga kaugel. Isegi poistele lugesin sõnad peale ja näitasin kätte teiste tuletekkide asukohad. Aga Andrease töö toppas, sest mingid kinnitused ei olnud nii nagu ta soovis. Siis tuli mängu 3D printer. Ta oli mulle juba suvel mingi lingi saatnud, mis oskas midagi kõike veel ka lisaks teha. Mina, tehnikakauge, kelle jaoks rohkem kui ühe nupuga asjad on keerulised, ohtlikud ja targem on neid vältida, ei arvanud asjast midagi. Muidugi meeldivad mulle toredad asjad, aga siis, kui keegi teine neid teeb. Andreasel oli vaja 3D printerit, et oma projekt valmis teha. Ta kaalus pikalt tragi poolaka ja veidi puisema hiinaka vahel. Kaalus nii agaralt, et lõpuks nägin mina oma väga teistsuguses FB-maailmas ka igal pool 3D printereid ja printimisi.
Ja siis ta saabus ja nimbus oli ta ümber!
Me söögilaud sai printeri omaks ja seal elab ta siiani. Nende kuude jooksul on Andreas olnud heldinud ja heitunud. Alguses katsetas ta valmis asju, testis masinat. Juba esimesel õhtul saabus pisike laevuke me sadamasse ja me kõik üheskoos elasime ta sünnile kaasa. Poistele meenus kaugest lapsepõlvest nunnu Eliase multikas.
Siis oli Andreasel kindel plaan saada oma Millenium Falconi valgustuse jaoks sobivad jupid. Joonistas ja printis, joonistas veel ja printis veel ja siis ei teinud masin enam koostööd. Andreas võttis ta tükkideks ja pani uuesti kokku, asi lappas ja oli umbes. Sellest algas masina tegelik tundmaõppimine ja mina vaatasin vaid oma saja kiire toimetuse vahelt kõrvalt, et kuidas ta küll viitsib ja jaksab. Ja oskab! Ta käis esimest korda siin elamise ajal apteegis, sest printer oli haige ja sellele oli vaja puhastusvahendit. Apteegist tuli ta tagasi võidukalt õige asjaga ja see oli umbes see hetk, kui ma taipasin, et kahe aastaga on ta siin üsna kohanenud. Asi hakkas taas tööle. Edasi keskendus ta masina tuunimisele ja uute filamentide leidmisele.
Ma ootasin kannatlikult. Lisaks Andrease vidinatele oli Vanc saanud endale pisikese valge hülge ja enda tegelaskuju Dungeons and Dragonsi mängust. See oli must ja selle võtab ta mängimise ajaks alati ligi. Tan oli tellinud mingeid oma asju ja nende seas ka saanud praktilist abi kõrvaklappide parandamisel – katkine tükk sai prinditud ja asendatud ning asi sobis valatult. Sel hetkel taipasin, et daaah, selles masinast võib isegi asja saada, no et ei olegi teine vaid mänguasi. Eks ma salaja unistasin oma Kolme Õega katsetamisest ju ka. Minu esimene saak oli karuste ja torkivate jalgadega Rapuntsli pisike roheline sõber. Kunagi aeade alguses kinkis Andreas mulle sellise, aga see läks Horvaatias koos tema sõrmusega kaduma. Jalad olid karused, sest printer ei saa suvaliselt õhku midagi printida ja vajab selleks toestust, mis prinditakse samast materjalist. Hiljem tuleb see ära lõigata ja puhatada. Sedasi ootab siis mu pisike roheline sõber siiani silmade maalimist ja tema saba vajab ka veel lisapuhastust. Aga mõte sellest, et Andreas kõigist asjadest valis just selle tegelase mulle esimeseks printimiseks, oli nii-nii eriline ja armas, sest see tuletab me ühsit pisikest südamelooma meelde.
Sel ajal Andreas veel ei teadnud, et mingi teine meetod toestusena jätab puhtama tulemuse. Kuigi mulle tundub endiselt, et see tugielementide puhastamine on asjade juures üks kõige keerulisem täppisöö. Oma ägedat lülijalgadega kaheksajalga puhastades lõikas ta kogemata ühe kombitsagi tegelasel küljest sedasi. Nüüd on meil siis Nemo-lugudest tuttav seitsejalg Hank. Printerist tuli ta välja sedasi:
Puhastada ei ole vaja vaid alust vaid ka liiteid tema lülijalgade vahel. Ja puhastamise järel suudab oma muidu alguses täiesti jäikasid koibi kenasti kõigutada. Me oleme siin kindlad, et ta aitab Andreasel vahel ka mõtelda.
Tegelikult on Andreas nüüdseks küll ka mitmel korral juba katsetanud minu päris oma asju printida. Aga kõik katsed luhtusid eos või tulid välja nii nagu neid ei oodatud ehk siis luhtusid mingil peenemal viisil ka. Lootus sünnib ja siis jälle kaob, aga otsa pole ta saanud.
Kontrollimaks masina töökorda, printis Andreas endale hoopis pisikese prügikasti ja printerile mingeid lisajuppe ja katteid.
Novembris-detsembris olid printeril jõulud ja vahepeal omandas ka Tan selle imelooma kasutamise ja jälgimise oskused. Kuusetootmine algas nendest prooviks tehtud puudest:
Printer kiuksus ööd ja päevad ja Andrease iga vaba hetke täitsid videod. Muidugi printimisest! Mina magasin samal ajal tuletekk padja all ja tegin evakuatsiooniplaane oma peas. Tegelikult see kõik muidugi nii hull ja ohtlik ei olnud. Mina olen lihtsalt hirmus ettevaatlik ja kardan kohutavalt tuld ja kuumust ja mõtlen alati viis sammu ette. Nii tunneme me kõik end turvalisemalt.
Andreas ei jõudnud viimase kuuse valmimist kuidagi ära oodata, sest tal oli plaan. Vaid hetk peale viimase kuuse valmimist oli filament vahetatud rohelisest halli vastu ja sealt ta tuli – kuulus Han Solo püstol. Kuidas iganes seda blasterit eesti keeles kutsuma peaks. Relvi kardan ma ju ka. Kuigi… arvake nüüd ära, mis oli lapsena aastaid mu suurim sünnipäeva- ja jõulukingisoov? 70ndate lapsed äkki mäletavad seda läbipaistvast plastikust värviliste hammasratastega ragisevat relva? Mu mälestuses olid sellel ka mingid tuled küljes, aga võimalik, et mälu lihtsalt ilustab. Vot sellest ma unistasin, sest tuttavatel poistel oli see olemas. Aga ma olin tüdruk… mulle polnud see kohane kink. Ooooo, kuidas ma tahtsin olla poiss!! Aru ma ei saa siiani, miks minu soovides terve elu kaheldud on?! Mitte et ma tänapäeval poiss tahaks olla, aga soovid ikka ei sobitu pahatihti üldise üldise arusaamise raami. Vähe on neid, kes mu hullustega rõõmsalt kaasa julgevad tulla 😀
Igal juhul vaatasin seda Andrease relvategu teatava kõrgendatud huviga. Sel ajal, kui mina viimaseid jõulurõõmuputukaid värvisin, värvis tema oma relva. (Tuleb välja, et mul on olnud nii kiired ajad, et ma pole mitte ainumat udukogu-piltigi taibanud teha sellest plassilt helehallist relva plasttoorikust!). Alguses pritsis ta selle spreiga mustaks, nii et aknad olid magamistoas pool päeva lahti. Ja ei, väljas ei olnud suvi, oli üsna keskpärane kehv jõuludele vastav suveilm. Käepideme tükkide nahkja puiduvärvi toonimisel sain isegi mina natuke kaasa lüüa, sest sinna läks paar tilka ka minu putukavärvidest. Ja natuke oli kasu ka minu teadmistest antud värvidega, et need ei kuiva üldse selliseks nagu sa neid alguses näed. Siis tupsutas ta relva mustjat läikivat pinda erinevate metallikvärvidega – kohad, mis on rohkem kuumust saanud, said kergelt sinakama varjundi ja teised rohkem pronksivärvi punakama. Või oli tegemist kuumuse efektiga? Siis ta lihvis ja nühkis ja värvis ja kulutas siit-sealt veel, sest asi pidi välja nägema nagu vana ja paljukasutatud. Tooriku sile plastikklots seda muljet küll ei jätnud, et nii tõetruud tulemust saaks saavutada, aga pühendumisel on omad boonused. Tulemusega jäi ta ise igati rahule ja mina olen siiani vaimustuses. Tõetruuduse huvides käis ta kusagil kalameeste poes ja ostis sinna sisse ka raskused. Kalapüüdmiseks on mingeid raskusi vaja? Jälle asi, millest ma midagi ei tea.
Nüüd ei möödu päevagi, et ta seda Han Solo truud abimeest hellalt sõrme otsas ei keerutaks. Tahate näha ka? Aga palun, siin on paar kiiret klõpsu:
Enne jõule said meil siin valmis ka põdraperekond. Need on nunnud ja ägedad, aga mul pole hetkel pilti ja küll ma näitan neid mõnel teisel korral. Andreas aga ihkas järgmisena teha midagi suuremat ja veel ägedamat. Liiga suurt muidugi ei saa, sest printer seab piirid, aga suur võib tähendada ka lihtsalt mahukat projekti. Milleks inimesele valmis klotsid, mida kokku klikkida mingis süsteemis, kui sa saad kõik selle süsteemi ka ise luua või alustuseks kasutada teiste valmisjoonistatud kavandeid. Printimisse läks ca sajast osast koosnev taas tähesõdadest tuttav lightsaber. Kui ma vaid suudaks välja mõtelda, kuidas seda eestikeelsena nimetada. Aga no teate küll seda värvilise tulega mõõka? Valgusmõõk? Kere sai ta juba hulga tükkide kokkukruttimisel valmis, aga siis tulid jõulud peale.
Esimese jõulupüha veetsime me sel aastal mu mamma ja baba juures, aga teise püha hommikul ei pannud Andreas kokku legosid. Kui mina lõpuks ärkasin, oli temal valmis saanud öö otsa printinud Foo Fightersi logo. Pildi tegin ma öösel pimedas printimise ajal:
Ehk et kui mina lõpuks ärkasin, siis ehitas tema arvutis parasjagu sellele sobivat hoidmise jalga. Siis sai 77 meenutav logo endale esimese värvikihi peale ja jäi ootama, et teda edasi tuunitaks. Jalg õnnestus ka kenasti ja Andreas oli uhke, et juba ka ise suudab asju luua nullist. Ideedest meil siin ju puudust pole, aga mina istusin ikka ja ootasin midagigi, mis aitaks minu asju ka realiseerida. Need olevat liiga keerulised. Aitäh, eksole! Seda ma tahtsingi kuulda, et tehnika keeldub minuga koostööst. 😀
Aga silmanurgast nägin, et Andreas nokkis juba mõnda aega mu Kolme Õe faili kalla nii ja naapidi. Ju siis ikka tõesti on keeruline. Võtsin seepeale faili ise ka lahti ja korjasin sealt ära nii palju üleliigseid punkte kui ma nägin. Oli see ju omal ajal üks minu esimesi katsetusi Illustratori programmis ja ma tegin mõnda asja ikka nagu päris kiviajal. Mõni tund hiljem oli punktirägastikust saanud veidi vähem rägastik, aga suurt tolku sellest polnud, sest printerile oli see ikka liiga suur amps. Võib-olla ma pole selle tegelase vastu kõige sõbralikum olnud ja peaks ka teda paitamas käima? Salaja sosistama võlusõnu? Eks ma proovin.
Uus aasta algas uue tehnika katsetamise ja medalisajuga üsna ootuspäraselt, sest printeril puhkust ei olnud. Jõudsime baba ja mamma juurest peolt (loe: kaarte mängimast) koju alles kell 8 õhtul ja sellest hetkest peale vehkisin mina oma miljonit koolitööd teha ja Andreas vehkis samal ajal printida. Ta oli pähe võtnud, et printida peab saama ka erinevate värvidega.
Nii, aga medalisadu! Vasakult paremale… järjest loe ja aina paremaks läheb!
Vasakul on ta esimene katsetus kahe erinevat värvi (vahepeal vahetatud) filamendiga ja sealt edasi tulevad järgmised tehnilised katsed. Võib vist ütelda, et selle aasta esimesed medalid on tal välja teenitud, sest seda arengulist hüpet võiks omamoodi nimetada ka kolmandale tasemele jõudmiseks ehk kui algkatsetused olid esimene tase, teine algas pisititade kuusepuude tootmisega, siis kolmas on tulnud koos programmeerimise ja filamendi värvivahetusega. Ma selle peale isegi ei taibanud tulla, et progemisest ka sellise asja puhul kasu on. See on minu jaoks üks väga tume maa ja meenutan siiani õudusega neid andmebaase, mida ma omal ajal ülikoolis pidin tegema ja kaugemale ma selle asjaga pole kunagi jõudnudki, kui too hirmus eksamitöö, brrr ja kõhukrambid! Aga Andreas võiks vabalt oma CVsse keeleoskuste alla panna, et ta räägib veel õige mitut keelt saksale, inglisele ja liipavale prantsusele ja eestile lisaks.
Ja siis tekkis minul korraga tilluke lootus…
Veel palju katseid, masinapuhastamist ja seadistamist, näpuotsaga programmeerimist ja uurimist ja veel kaitsemist ja printer hakkas tegema mingis mõttes juba koostööd ka minuga. Kui palju kordi olen ma näinud Andreast lihtsalt istumas masina kõrval ja imetlemas selle tööd. Nagu meditatsioon. Ja nüüd oli see asi ka minu jaoks saanud üsna isiklikuks. Ma hoidsin hinge üsna kinni. No kõiki neid ca 9 tundi ei hoidnud, aga käisin ikka pidevalt printimise juures vaatamas. Oluline oli, et alusplaat tuleb väga sirge, ega tõmba jälle lokkima. Ja see hetk, kui masin hakkas joonistama Lillisid, kutsusin ma Andrease ka kohale ja kuigi muidu arenevad protsessid minu jaoks liigagi aeglases tempos siin, siis see oli nii tore vaatamine. Kahju kohe, et ei taibanud filmida.
Ja siis said nad valmis. Ma isegi ei tea, mida temaga veel teha, aga näiteks vastu valgust on ta väga nunnu. Aknale riputada nagu neid klaasasju riputatakse? Kerge ja turvaline valik oleks see.
Kui ma pildi mustvalgeks keerasin, siis taipasime Andreasega, et tegelikult on meil ikkagi vaja uut valget filamenti, et mustaga koos saaks nii positiivis kui negatiivis toredaid asju sedasi teha. Ehk et korraga sai ka minust Andreas 3D maailma vaimustunud osaline.
Kuna filamendi kättesaamiseni oli meil vaja oodata terve nädalavahetus, siis arutasime, et tegelikult peaks reisile minema. Ma pole viimased poolteist aastat suurt muud teinud kui ennastunustavalt õppinud ja ehk on aeg nüüd veidi elada ka. Pariis on meil nii ammu juba kavas ja kui see maailm nüüd rahuneb, siis me läheme ka. Andreas pani seepeale Eiffeli torni printima, et unistus meelest ei läheks ja hommikuks oli meil oma torn olemas. See on ikka nii äge, et oma otstarbeks prinditavate esemete tasuta varasalv on nii suur ja vahva. Sellest salvest on pärit ka hull liikuvate käte ja kõrvadega jänes!
Ja enne, kui saabus esmaspäev ja uus valge filament, tegi ta ühe põneva katse veel…
(Jätkub täiesti lambi looga arvatavasti homme)