Month: November 2018

Low key harjutus jätkub high key harjutusega:

Valge taust, neli valgusallikat ja ootus saavutada võimalikult varjuvaba ilus helehelge pilt, mis hostogrammil paremasse serve kõrgmäestiku kujundaks. Tiina joonistas taas me skeemist ka pildi:

Ees külgedel olid kaks softboxi ja taga valgustasid valget tausta kaks reflektorit. Valgustugevus oli kõigil 2.

Mina elasin kõrvalt niisama teemasse sisse ja klõpsisin pilte ilma välguta lihtsalt selles valguses, mille me tekitanud olime. High keyst oli asi kaugel, aga armsad said need pildid küll. Liis on muidugi suurepärane modell ka 🙂

Ma ei saa kohe rahulikult olla ja mul oli vaja katsetada ka, kuidas Liis teise nurga alt pildile jääb. Temast vasakul teeb keegi välguga pilti plaani järgi, mina olen aga kogu skeemist paremal ja minu jaoks on Liisi taust stuudio seina must. Ja sellel hetkel on minu jaoks Liisi suhtes kaks suurt softboxi vasakul ees ja taga ja kaks reflektorit valget tausta paremal valgustamas ees ja taga. Keeruline? Ega muud polegi, kui see, et ma tegin pildi mitte sealt, kus skeemi järgi fotograaf olema peaks vaid paremalt küljelt. Ja tulemus sai selline vahva, kontravalgusega. Veidi veidra taustavalgusega. Aga ikkagi vahva kogemuse mõttes 🙂

Proovisime Jaana peal ka. Seda, et high key jaoks heledamad juuksed on lihtsamad, sellest saime me ise ka aru, aga riietuse osa läks esimese hooga meelest. Õnneks leidus koolis tore tootefoto pildistamise “pudupõll” ja see läks kohe käiku, et eesmärgini jõuda.

Tõsi ta on, et varje on vähem, pilt on heledam ja pehmem, aga ei silm ega histogramm kinnita high key tulemust.

Sain välgu enda kaamera külge ja katsetasin. No polnud see, mida soovisin.

Püüdsin elu eest Jaana tumedat riietust pildist välja jätta, kerisin objektiivi põhja, ronisin nii Jaana nina alla, kui sain ja siis tadaaa – kes see seisab Jaana ja välkuva softboxi vahel? Muidugi mina! 😛

Katsetasime ka juuste kinnikatmist, et tumedat oleks pildil vähem. Jaana suured ilmekad silmad tulid imeliselt välja. Aga ma soovisin veel heledamat tulemust näha, et tajuda ära paras piir ja kaamera võimekus.

Valgustugevus, mis oli alguses olnud 2 ja liikunud sujuvalt 2,5 peale, läks sirgelt 3 peale.

Tulemus sai grammike heledam. Statiiv oleks ilmselgelt abiks olnud tervuse saavutamiseks. Mida ma veel märkasin, oli pildi heledamaks muutudes intensiivne roosa, mis nahavärvis domineerima jäi. See on asi, millest ma ka kerges järeltöötluses lahti ei suutnud saada. Või kui sain, oli asi veel hullem teistmoodi. Ehk et see on asi, mida peab veel uurima ja katsetama.

Aga ma soovisin veeeeeeel heledamat, kohe päris piimjat, tulemust. Keerasime valguse põhja. Lagi oli 5. Jaana suured silmad võtavad lummavalt pildi lihtsalt üle! No ja fakt on see, et meie kursusel on samapalju häid modelle kui häid fotograafe. Mõned neist on ka ühes isikus 🙂

Valgus näksib nina ja vari põsel pole hea, aga pilt ise on selline armas.

Ja kui ma neid pilte Photoshopis vaatasin ja veidi servasid sättisin ja põrsaroosast vabaneda püüdsin ja ei vabanenud, siis oli mul nii kange kiusatus vaadata, mida see pilt mustvalgeks pööratuna teeb.

Ja see meeldis mulle. Ja ma katsetasin ka kõigi teistega, mida ma ei saa nüüd teiega mittejagada 🙂

Kokkuvõtvalt võib ütelda, et low keyd olid raskem skeemina paika sättida ja pildistada oli high keyd keerulisem. Mulle meeldib tänase seisuga high key rohkem. Aga noh, eks me katsetame veel kõike. Mu hirm stuudiovalguse ees hakkab asenduma vaikselt vaimustusega. Kes oleks seda kolm kuud tagasi osanud arvata? Lähen nüüd sama soojaga me kodust stuudikomplekti uudistama, mis aasta aega juba mu voodi kõrval seisab. Täna olen ma selleks valmis.

Ja kuigi internet on täis kõiksugu infot, siis jäi mulle näppu selline teemakohane lugu high ja low keyst 🙂

Meie stuudiotunnid on jõudnud nii kaugele, et aeg oli katsetada Low Key ja High Key efekti saavutamist. Low, nagu nimi ütleb, annab madala valgushulgaga tumedama, arjulisema pildi ja high seevastu siis heleheldama tulemuse. Histogrammil joonistuvad nad välja samuti isemoodi – low keyl on põhimass tumedas servas ja mujale jagub vaid näpuotsaga ja high keyl siis vastupidi.

Alustasime low keyst. Panime musta tausta ja kasutasime kahelt küljelt kõige nõrgema valgusega reflektorit, mille ees hoidsime värvilisi filtreid. Vasakul oli punane ja paremal sinine.

Meie tiim ei olnud veel värvilist valgust kasutanud ja see tundus hea koht, kus neid katsetada. Jändasime jupp aega, sest asi jäi lahja. Varje, mida me soovisime, et tekkinud. Liigutada modelli? Liigutada valgusallikaid?

Sain vahepeal Tiinast pildi, mis näitab pikema säriaja iseloomu – ta ise on paigal, aga silmad käivad vahepeal plinks-plonks kinni-lahti. See oli see, mida vanal ajal tuli pliiatsiga korrigeerida.

Iseenesest on muidugi üllatav, et nii pika säriajaga käepealt mingi arvestatav pilt üldse välja tuleb. Aga välku oodates on ikkagi tore erinevaid asju katsetada.

Aga nagu öeldud, siis üht korralikku low key tulemust me saavutada esimese hooga ei osanud. Tiina pööras ennast nii ja pööras naa, aga muutma pidi ikka midagi palju enamat.

Ja taas tuli õpetaja Elina meile appi.

Suur must hajuti läks punasele, mis on selline intensiivsem tegelane, küljepealt ette. Korraga läks kahe abilise asemel vaja kolme. Värviliste filtritega peab jälgima veel ka seda, et kile kuumusega sulama ei hakka.

Tiina joonistas meie valgusskeemist toreda pildi ka:

Sain välgu enda kaamera külge ja proovisime sinise asemel korraks lillat. See jäi päris võigas. AGA see toimis uue plaaniga ootuspärasemalt kui varem.

Ja siis läks sinine oma kohale tagasi ja tulemused said seesugused hämarad.

Vaade siia ja vaade sinna. No pole minu maitse need hullud värvid, aga mis peamine, asi toimis ja histogramm andis kinnitust, et asi on nii nagu peab.

Siis mängisime meeskonnas kohad ümber ja katsetasime taas. Kõige keerulisem oligi suure musta varjuki paikasaamine, et ta ikka teeks oma tööd nii nagu vaja. Kuna Jaana juuksed on tumedamad kui Tiina omad, siis tundub ka varjupool kohe kuidagi tumedam.

Ma ei suutnud vastu panna ja jagan teiega ka oma pisikest katsetust. Selline näeb välja seesama pilt siis, kui Photoshopis talle “auto tone” peale susata. Noh, selline kunstiline 😀

Lugu jätkub high keyga SIIN 🙂

Alustasime sellest, et pidime ise joonistama endale valgusskeemi, mida katsetada soovime. Või siis tegelikult alustasime piltide lappamisest, et millist tulemust me soovime ja siis pidime sellele tekitama juurde skeemi, millega sellist tulemust saavutada. Selle ülesande juures oli meile toredaks abimeheks strobox.com

Etteruttavalt pean tunnistama, et ma käin nüüd ringi kogu aeg nii, et kui kusagil on foto või maal, siis ma üritan aru saada, kust ja milline valgus sellise tulemuse annab. Ju see on jälle mingi mööduv kutsehaigus. Aga selline tore. Jälle uus mõõde asjale.

Minul läks tol korral lappama. Ma jäingi keksima ja kugistama igat uut mõtet ja mul oli hea meel, et Jaana ja Sigrid sihikindlalt enda skeeme soovisid proovida. Kaheks harjutuseks meil aega ju vaid oligi. Kuigi! Jaana väga lihtsat skeemi oli lahe katsetada ka ilma välguta ehk siis ainult pilootlambiga. Pilootlabi sõna on tore. Teise tunni järel olin ma kord ahastuses, sets püüdsin elu eest selgitada teistele, et mitte välguga vaid selle tavalise lambiga. “No selle TAVALISE lambiga, mis iganes selle nimi siis oli”. Aga see polnud piisav. Pakkumisse tulid reflektor ja kõik muud valguse muundajad, aga mitte mu “tavaline ilma välguta lamp” ehk pilootlamp. Täna ma siis juba tean seda sõna. See on tore.

Jaana skeem

Meil oli inspireeriv foto ja selle saavutamiseks kasutatud valgusskeem. Läksime stuudiosse ja hakkasime seda asja paika sättima. Vaja oli valgustit koos valge vihmavarjuga ja hõbedast peegeldit. Kuigi pildil on kasutatud tõenäoliselt heledat tausta või on modell seisnud seinale lähemal, siis Jaana valis tumeda tasta ja me seadsime oma kaadervärgi üles seinast eemal. Katsetamiseks oli see väga huvitav kombinatsioon ja taust jäi alati soojalt tume ja varjutu. Nii lihtne ja samas kuidagi maagiline.

 

 

Liigutasime lampi (reflektor koos valge vihmavarjuga) ja hõbedast peegledit modellist lähemale ja kaugemale. Lampi üles ja veel rohkem üles. Liigutasime modelli ette- ja tahapoole. Proovisime nii ja proovisime naa. Lihtsalt pilootlambiga esialgu.

Alguses oli Tiinal must kübar peas. Selle kontrastsusega lõikaks see nagu osa peast ära. Kuigi juustele jääb tore vari, siis pole see ikkagi see, mida soovisime. Proovisime ka heledama kaabu või kübaraga, aga loobusime peakattest. Ja teine mure oli meil veel – Tiina täiesti tore käsi kiskus sardelliks. Vorstiefekt! See olla selle asja nimi, kui jäse suure toruna keset pilti esiplaanil. Kangutasime selle kallal omajagu aega, et kätt loomulikumalt ja tõetruumalt näidata. Tundub, et sul võib valgus olla paigas nagu raamatus, siis kohandama pead seda ikkagi iga inimese järgi eraldi. Nii modelli kui ka fotograafi järgi. Vahe tuleb sisse ka vist sellest, kui pikk on fotograaf? Kaugusest ja vaatenurgast nagunii.

See tulemus pilootlambiga mulle juba meeldis. Just see, kuidas valgus kaob pimedusse. Heledad juuksed annavad siin kindlasti oma nüansi.

Ja siis oli minu kord katsetada välku. Meil oli üks valgusallikas, mille pilootlamp oli ikka 6 ja välk tuli tugevusega 2 otsa. Tüdrukud hoidisid varjupoolel teineteise võidu suur hõbedast reflektorit. Seda hoida, eriti nii, kui sa ise mitte midagi ei näe selle tagant, on ikka pääääris keeruline. Vahepeal tundus juba, et kõige parema efekti saime mitte alt üles vaid just ülevalt alla peegeldit hoides.

Mul läks tükk aega, et välguga seaded paika saada, sest pakutud 1/160 säri, millest üle justnagu ei tohiks minna, oli minu kaamera jaoks ilmselgelt jälle liiga palju. Huuuu, kui valge oli alguses kõik. Arvutis ehk nii hull nüüd enam ei olegi, aga kohapeal oli ikka tapvalt valge.

Muud numbrid klappisid mul teiste omadega, aga säriaeg oli minu arvates ikkagi liiga pikk. Tiina püsis paigal, mina püsisin paigal, muutus ainult mu kaamera säriaeg. Siis tundus juba parem.

Ja keerasin aja sutsuke veel kiiremaks. Vaat see pilt meeldib mulle endale juba ka. Kuna antud pildid on praktiliselt puutumata töötlusest, siis annaks nendega mida kõike teha, et veel parem saaks, aga toormaterjalina meeldis mulle just see 160ndiku asemel 320ndikuga tehtud pilt:

Kui Tiina poseerimise lõpetas vajas ka tema sama skeemi katsemiseks modelli ja Liis tuli appi. Mina tegin pilte lihtsalt pilootlambivalguses, mis oli endiselt tugevusega 6 ehk maksimum.

“Ahh, et selline valgus!?” 🙂

Vihmavarjuga annab hõbedane reflektor olenevalt asendist õige pisut või veidi rohkem kui õige pisut valgust näo varjupoolele juurde ja see kao pimedusse, mis muidu pehme vihmavarjuvalguse j amusta taustaga juhtuda võiks.

Mul ei õnnestunud seda pilti küll teravaks saada (selle säriga käelt pildistada…) ja kõrgest kraest või kapuutsist hoidvaid käsi ja paremat külge tooksin ma ehk veidi juurde (seisin ehk liiga lähedal), AGA ma armastan seda pilti Liisist nii väga!

 

Sigridi skeem

Vihmavari jäi kasutusse, aga enam mitte põhivalgusena vaid nö juuksevalgusena ja peegeldi asemel tuli kasutusse suur kärjega softbox. Softbox jäigi põhivalgusallikaks. Tausta jätsime mustaks ja asusime endiselt taustast üsna eemal.

Eesmärk oli saada pehme valgusega nägu ja veidi vähem valgem, aga siiski valgustatud kuklapool – kael ja juuksed.

Esimene probleem! Keegi tark oli suure kärjega softboksi lambi küljest maha võtnud ja et seda tagasi paika saada läheb vaja mitut kätepääari ja vahel ka mitut pead. Ja siis selgus, et sellel lambil, kuhu me teda paika püüdsime saada, ei toimi lukustussüsteem! Vahetasime lampi ja saime selle ka kenasti paika ja kinni.

Nii vihmavari kui ka softbox pidid mõlemad hakkama välkuma. Softbox kui põhivalgus oli tugevusega 4 (vahpeal ka 3 a 2) ja vihmvari oli nr 2 peal. Paikasättimise ja katsetamisega läks meil ikkagi terve hulk aega.

Kuigi mõeldud oli skeem esialgu pigem nii, et softbox valgustab nägu ja vihmavari kukalt, siis katsetasime sama skeemi erinevaid võimalusi ka muudes asendites. Näiteks seisis Liis kahe valgusallika vahel. Pilootlambid olid mõlemad 6 peal, aga valgusallikad ise on suht hämarad ja asusuid Liisist ka omajagu kaugel. Siin tuleb välja vahe – softbox Liisi vasakul põsel on sama, aga vihmavarju poole peal on esimesel juuksed näo eest veidi ära ja põsk joonistub julgemalt välja, aga silm jätab tumedama mulje. Teisel on juuksed rohkem näo ees, põsk jääb tumedam, aga samas varjupoole silm tuleb jällegi suts paremini välja.

Väguga läks mul jälle jamaks. Soovitatud maksimum säriaeg oli 1/160 ja minu kaamera nõudis kiirust juurde ehk vähem valgust. No nii nagu eelmise skeemi juures. Siin pilt lihtsalt kärssas. Ja vahepeal oli mul tunne, et vihmavari ei välgu. Testisime – Liis pööras põhivalgusele selja ja vaatas vihmavarju poole – nagu parempoolsel pildil näha, siis valgust sai vaid kukal.

Sättisime lampe ja välke. Põhivalgus jäi 3 peale ja säriaja sättisin tagasi selleks, mis ta teoorias olema oleks pidanud. Veidi parem ehk sai, kuigi minu jaoks ikkagi veel liiga valge. Küll aga soovisin ma veidi valguse ja varjuga mängida. Liis siis “raamis” ennast nii ja naa:

Sigridiga õnnestus mul pilootlampidega täitsa tore tulemus saada. Just juuste osa meeldib mulle siin. Taust on must-must, aga Sigrid joonistub kenasti välja. Näoga oleks ta võinud ehk veidi softboxile lähemal seista või siis tema oleks võinud paigale jääda, sest tagumine valgus on tore ja kärjaga põhivalgust oleks võinud talle endale veidi lähemale nihutada? AGA samas oleks siis ehk heledamad piirkonnad laubal ja põsel liiga palju valgust saanud? Või oleks aidanud veidi reflektoriga mängimine?

See kõik vajab veel palju katsetamist ja harjutamist ja sulaselget õppimist, aga kindel on see, et päriselt ka on võimalik valgust enda kasuks tööle panna. Seda on mõne stuuditunni järle tore nentida. 🙂

Meie kolmanda stuudiotunni eesmärk oli harjutada mitme valgusallikaga skeeme ja mõõta säriaega ja valgust ja teha mida kõike veel. Kuulasime ja vaatasime klassis kenasti ära juhendamise osa ja siis… võttis võimust… k a o s ! Selline rõõmus, aga ikkagi kaos. Sest selleni, kuhu me tegelikutl jõudma pidime, ei jõudnud me ligilähedalegi vist. Alustasime ikka kordamisest ja noh, kuidas need asjas siis muidu kinnistuksidki.

Või noh, kõige pealt tegime ikka lihtsalt nii nagu kästud – vedasime keskele tooli. Panime selle seinast parajale kaugusele mõttega, et sellel peaks modell istuma. Et kui prooviks Rembradti sedasi? Teadsime, et peame enne saama põhiskeemi paika ja siis hakkama muude valgustega edasi katsetama. Aga mõte sellest, et meil on vaja kolme valgusallikat oli elevusttekitav ja nii me nad siis kohe ka kohale vedasime ja püüdsime sisselüilitamata lampidega mingi ootuspärase süsteemi tekitada.

Suutsime välja mõtelda, et põhivalgus võiks tulla näiteks eest nurga alt ja veidi ülevalt. Panime selle lambi Liisi ette paremale. Täitevalguse sikutasime teisele poole ette küljele. Kolmanda lambi panime Liisi taha nurga alla, paremasse külge. Ka põhivalgus jäi paremale, aga ette. Seda vist peaks tegelikult joonistama, et meie mõttest aru saada? Õnneks taipasin ma sellest asjast pilte teha ja seega saate te peagi aimu, mida ja kuidas me tegime. Aga kõigepealt ikkagi see õnnetu või õnnelik Rembradt ehk samm number üks – saada alustuseks paika ühe valgusallikaga skeem ja valgustugevuse keerasime põhja ehk 6 peale.

Leidsime Liisi põselt pisikese kolmnurga üles.

Kui ta end veidi valguse suunas liigutas, siis läks kolmnurk suuremaks ja kui liigutas veel, siis lagunes kolmnurk laiali. Oleks ta end veidi veel aegalselt valguse poole pööranud, oleks ehk ka silmuse kätte saanud?

Ja kui ta veel rohkem valguse poole vaatas, siis veidi teise nurga alt olekski vast loop olnud juba?

Noooh, Liis pööras pea tagasi nii, et põsel oli kolmnurk (Rembrandt) ja meie lülitasime sisse valgusallika number kaks ehk täitevalguse ees vasakult. Tõmbasime põhivalgust kahe astme jagu maha ehk 4 peale ja panime täitevalguse 2 peale.

Teadsime, et täitevalgus võiks mõne astme jagu olla lahjema tugevusega kui esimene ehk põhivalgus., ega et kindel olla, surusime kopsiku (reflektori) asemel lambi ette softboxi ja Liisi asemele asus Sigrid.

Lülitasime prooviks kõik oma kolm laternat põlema ka. 1 on põhivalgus (ees paremal ülevalt alla), 2 on täitevalgus (samal joonel ees vasakul, aga alt üles) ja 3 on tagantvalgus (taga paremal all, suunaga üles), mis peaks tausta ja juukseid helendama.

Alustasime taas algusest – ühe lambiga skeem paika (esimene pilt kolmikust), siis teine lisaks ja lõpuks ka taustavalgus. Selgus, et heledate juustega taustavalgus sellisel kujul hästi ei toimi ja kipub pigem juukseid pildil kärsatama. Samas tausta valguse järgi tuleb ühe, kahe ja kolme valgusallika mõju välja. Tegelikult on taust valge, ühe valgusallikaga seda ütelda küll ei saa. Põhivalgus oli endiselt astmel 6 ja täitekas 4 peal.

Kuna taganatvalgus tagant küljelt meie jaoks ei toiminud, siis sikutasime ta päris Sigridi taha, et haloefekti katsetada. Mnjah, tulemust ei kommenteeri, küll aga püüdsime me kinni tõelise Sigridi tõelise varju sellisel viisil.

Võttis aega, enne kui me jälile saime, kuidas Sigridil küll nii kaunis vari saab olla 😀

Ühesõnaga olime me omadega kenasti rappa jooksunud ja vajasime abi. Abi tuligi!

Sujuvalt said kaks esimest valgusallikat endale softboxid ette ja tagumine ehk kontravalgus, mille eesmärk on juustele ja taustale veidi valgust juurde lisada, endale ette snuudi (snoot). Sest me oleme tublid koolilapsed ja teame juba, et snuut on hea pisike spotvalgus ja sellega saab valgust suunata kõige konkreetsemalt. Vahest küll ehk liiga koondunult ja teravalt, aga me olime valmis vajadusel ka kärje snuudile ette torkama, kui peab sedasi katsetama.

Teoorias oleks me siit edasi nüüd pidanud tegema suuri arvutusi ja säritama põse heledama ja tumedama poole järgi. Aga ausalt, see oli raketiteadus sellel hetkel veel. Eks ma ju tean ise ka, et mõned teist praegu peenikest naeru peavad meie siplemisi vaadates ja juba mõne aja pärast saame me ka ise muiata, kui abitud ja kobad me sel hetkel olime veel neist asjus. Aga kõik see on tulnud loomulikku rada ja kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et ma olen täna siin, kus ma olen, siis ma oleksin ta ju ka välja naernud ja rohelise aia taha soovitanud minna.

Esimese sammuna püüdsime me üldse mingi kolme valgusega asja luua, mis kedagi ära ei pimesta ja selle skeemiga ka mingeid taluvuspiiri mitteületavaid pilte suudaksime teha. Sellest, et me stuudios peam epimeduses mässates kasutama manuaalset fookust, sellest olime me juba kahe eelneva korraga aru saanud. Kuigi selgus ka, et kui lambid põlevad, siis polegi asi nii lootusetu ja automaadiga ja tegelikult saab asju paika sättida valguses ja siis need toimivad vajadusel paikasätitud skeemi ja asukohaga ka pimedas edasi manuaali peal nii, et end lolliks ei pea leiutama.

Fokusseerimine on endiselt mu valulaps. Vahel tundub juba, et tuleb ja siis vaatad arvutis, et jälle on ebaterav… See võtab vahel ikka tahtmise täitsa ära, sest ma ei näe vabsee loogikat selles enam. Andreas pakkus, et äkki ma peaks laskma kellegi teisel kaamerat katsetada ja siis see oskaja saab esiteks vaadata, kas on asi minus või hoopis kaameras või objektiivis (on see kokkuvõttes ju ikkagi teise ringi kraam, mille mahamüümise põhjuseid me tegelikult ei tea) ja kui on minus, siis saab äkki selgitada, mida ma ikkagi valesti teen. Nüüd siis tuleb see keegi tark leida, sest aeg läheb ja mu ahastus on vastikult suur kõigi nende teravuse pärast pekki läinud toredate piltide pärast.

Aga pole midagi! Eestis peetakse fototeraapia all silmas pigem valgusteraapiat, no seda, mida nahaarst soovitab. Kuigi ka psühholoogid ja psühhiaatrid võiksid seda depressiooni puhul soovitavad. Vähemalt teooria ütleb, et nad võiksid seda teha. Meile ei ole vaja neid asju ütleda, sest me teeme seda nagunii ise. Liisil on asi käpas, vabal sekundil tuleb nautida.

Katsetasime järjest välgutamist. Kui niisama valguseid kasutades saame me kõik osaleda, siis välkudega peavad teised ootama kuniks üks nendega pildistab. Jälgisime servast teineteise tegemisi ja veendusime üheskoos,  kuidas esimesed said ülevalgustatud, sest valgusallikate intensiivsus oleks pidanud paaaalju väiksem olema.

Siis tuli minu kord. Saime Liisiga asja enamvähem paika. Valgusallikad on samad, mis enne ja asuvad samadel kohtadel, aga neil on ees ja küljes siis erinevad valguse muutjad. Põhi- ja täitevalgusel softboxid ja tagantvalguses snoot. Jaana istus platsile ja mul oli plaan hakata välgutama ehk jõuda lõpuks oma tunni põhiülesandeni.

Saatja läks klõpsti kaamera külge. Laetuled läksid kinni ja algas katsetamine. Esimesena vaade siis, kui saatja on välja lülitatud. Palja silmaga oli olukord veidi valgem, aga siiski piisavalt pime, et niisama hätta jääda.

Ja siis lülitasin saatja sisse ja vajutasin päästikule.

Esimeses reas on näha tulemus ainult ühe ehk põhivalguse välkuva softboxiga. Teised kaks valgusallikat ei tulnud kaasa. Teine põsk jääb liiga tumedaks. Valguse intensiivus oli põhivalgusel 6.

Siis saime ka teised valgused välkuma ja vaadates samades suundades, kus esimeses reas, on näha, et täitevalgus (ees vasakul) on liiga tugev. See oli samamoodi astmel 6. Tuli välja, et meil olid nad samatugevad, aga vahe oli soovitav kaheastemiseks jätta. Samas preagu pilte vaadates mõtlen, et millest siis see teise rea taustade toonivahe sisse tuleb? Kas asi on selles, mille peale ma teravustasin? See oli alati Jaana vasak silm, aga see silm ju liikus valguste suhtes. Äkki siis sellest?

Uus katse. Keerasime põhivalguse välgu 4 peale ja täiteka oma 2le, aga see ei läinud esimesel korral taas tööle. Ka seda, kuidas välgud kindlasti koostööle saada, tuleb veel hoolega harjutada.

Natuke sättimist, siblimist ja katsetamist ja kokkuvõttes sain sellise tulemuse sel korral. Tuleb tunnistada, et ehk on sellest raketiteadusest võimalik ühel päeval isegi hakata aru saama. Natuke 🙂

 

* alles hiljem selgus, et mul oli kuidagi kogemata läinud kaameras käiku “exposure +1 step”. Võtsime selle maha 🙂